3-19-1838/25 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-19-1838

Otsuse kuupäev

03.02.2021

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

X kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks

1000 euro ulatuses seoses kaebaja lühiajalise väljaviimisega

01.07.2016

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse

avalikult

teatavakstegemisest

arvates,

s.o

hiljemalt

05.03.2021

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. Viru Vanglas karistust kandev X esitas 27.06.2016 Viru Vanglale taotluse (tl 16–16

3-19-1838

pöördel) tema 01.07.2016 lühiajalisele väljaviimisele lubamiseks seoses tema ema

matusetalituse toimumisega Tallinna Krematooriumis kell 12.45. X palus viia teda matusele

eravärvides saatebussiga, mitte kasutada sugulaste juuresolekul käe- ja jalaraudu ning kasutada

elektroonilist järelevalvet. Ta kinnitas, et on nõus tasuma väljaviimise kulud.

2. Viru Vangla lubas 30.06.2016. a käskkirjaga nr 6-1/533 (tl 17–18) viia X järelevalve all

lühiajalisele väljaviimisele 01.07.2016 kell 12.45 toimuvale matusetalitusele. Sama käskkirjaga

kohustati saateüksuse juhti koostama lühiajalise väljaviimise kohta saateplaan ning X t saabuma

ja tema saatmist teostavaid vanglaametnikke tooma X Viru Vanglasse karistuse kandmise

jätkamiseks

saatmise

asjaolude

äralangemisel

esimesel

võimalusel.

Viru

Vangla

saatemeeskond toimetas 01.07.2016 X vangla alarmsõidukiga Tallinna Krematooriumisse

tema ema matusele ning pärast matusetalituse lõppu tagasi Viru Vanglasse. Ohjeldusmeetmena

paigaldati X le saatmise ajaks käe- ja jalarauad ning ta kandis vangla riietust.

3. X esitas 28.06.2019 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 3–14), milles palus

hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju 1000 euro ulatuses seoses 01.07.2016 tema ema

matusetalitusele viimisega. Taotluse kohaselt alandas Viru Vangla saatemeeskond

väljaviimisel tema inimväärikust ning sekkus tema era- ja perekonnaellu. Taotleja sõnul tekitati

talle mittevaraline kahju järgmiste asjaoludega:

-

matusele viimisel ei kasutatud eravärvides saatebussi, vaid vangla alarmsõidukit;

-

saatebussis puudus aken ning ta ei näinud välja, samuti oli kongi uksele vahekäigu poolt

kleebitud must läbipaistmatu kile, mis ei võimaldanud vaadata isegi bussis sees olevasse

koridori;

-

ta pidi liikuma Tallinna Krematooriumi territooriumil käe- ja jalaraudadega viie

relvastatud valvuri saatel, olles vangla riietuses;

-

saatemeeskond kandis tema sugulaste ja perekonna ees nähtavalt relvastust, side- ja

erivahendeid ning vanglateenistuse vormiriideid;

-

matusetalitusel ja krematooriumi platsil pidi ta kandma riideid kirjaga „VANGLA“;

-

matusetalitusel ning sinna ja tagasi bussi liikumisel ei võetud temalt ära käe- ja

jalaraudu;

-

tal keelati sugulaste ja pereliikmetega rääkimine ja nende puudutamine;

-

enne matusetalitust ei võimaldatud tal olla pere keskel;

-

ta ei saanud kokku neli ja pool tundi kestnud sõidu ajal kasutada WC-d ning tagasi sõites

oli tal peavalu ja suu kuivas, kuid ta ei saanud juua;

-

ta pidi tema ebainimliku matusetalitusele viimise ja alandamise eest tasuma

213,61 eurot.

4. X esitas 26.09.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla poolt tema 01.07.2016

matusetalitusele viimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 1000 euro ulatuses.

Kaebaja jäi vanglale esitatud kahjunõudes toodud põhjenduste juurde ja palus kohtul nendega

arvestada kui kaebuse põhjendustega.

5. Viru Vangla jättis 08.10.2019. a otsusega nr 6-16/62-2 (tl 25–26) kaebaja kahjunõude

rahuldamata. Vangla põhjendas otsust järgmiselt.

1) Vangla õigusvastane käitumine ei ole tõendatud. Kaebaja väljaviimiseks koostatud

saateplaanist tulenevalt võis kaebaja vajadusel kasutada tualetti. Puuduvad igasugused viited

selle kohta, et kaebaja oleks soovinud tualetti kasutada ja vangla ei oleks seda võimaldanud.

3-19-1838

Arvestades, et kaebaja on esitanud varasemalt hulganisti pöördumisi, ei ole eluliselt usutav, et

kui ta leidis, et vanglaametnike tegevus ei olnud õiguspärane, ei oleks ta vangla poole

pöördunud.

2) Kaebaja kannab vanglas eluaegset vanglakaristust muu hulgas raskete isikuvastaste

kuritegude eest, millest viimane on sooritatud ajal, kui ta kandis vanglakaristust. Samuti on

tegemist kinnipeetavaga, kes on õigusemõistmise eest põgenenud. Arvestades seda asjaolu,

vanglas toime pandud isikuvastast kuritegu ja kaebaja organiseerivat rolli selles, tuleb tõdeda,

et kaebaja on suutnud tekitada ka vanglakaristuse ajal enda ümber võrgustiku, mille eesmärgiks

on õigusvastase teo toimepanek. Samuti tuli vanglal arvestada, et kaebaja suhtes oli algatatud

uus kriminaalmenetlus, milles ta oli kahtlustatav. Eelnevast järeldub, et kaebajal on lai

suhtlusvõrgustik, kuhu võivad kuuluda ka kriminaalse taustaga inimesed. Kaebaja lühiajaline

väljaviimine tema ema matusele toimus vangla poolt väga kiire reageerimisaja jooksul – otsus

tehti kahe päevaga, mille jooksul ei olnud ilmselgelt võimalik hinnata kõikide riskide

maandatust. Kaebaja isikut arvestades pidi vanglateenistus tagama tema järelevalve, aga ka

tema enda, ümbritsevate isikute ning vanglaametnike turvalisuse.

3) Kaebaja isikust lähtuvaid julgeolekuohte arvestades oli igati põhjendatud tema suhtes käe-

ja jalaraudade, aga ka spetsiaalsõiduki kasutamine. Ka ei olnud ülemäärane see, et kasutati

riietust, mis kaebajat selgelt ümbritsevatest inimestest eristas – matusel on paratamatult ümber

palju vanglaametnike jaoks tundmatuid, aga ka võimalike teadmata kavatsustega inimesi. Seega

on koha valik saalis turvataktika küsimus ning kasutatud meede, et kaebaja jäeti istuma

tagaritta, ei olnud ilmselgelt ebaproportsionaalne. Ilmselget turvariski kätkeks endas ka asjade,

sh lillede üleandmine, samuti kätlemine jms puudutamine, kuna sellise tegevuse käigus on

võimalik asju edastada. Saateplaani järgi oli kaebajale lubatud võtta vastu verbaalseid

kaastundeavaldusi ning vanglal ei ole põhjust uskuda, et ametnikud oleksid seda kaebajale

keelanud.

4) Väljaviimise kulude kandmise kohustus on sätestatud seaduses, mistõttu oli kaebajalt

kulude kandmise nõudmine õiguspärane.

6. Viru Vangla jäi kaebusele esitatud vastuses kahjunõude kohta tehtud otsuses väljendatud

seisukohtade juurde ning palus jätta kaebuse rahuldamata. Vangla märkis täiendavalt järgmist.

1) Kaebaja väljaviimisel kasutati siseriiklikus õiguses lubatud turvameetmeid. Kaebaja näol

on tegemist kõrgohtliku kinnipeetavaga, kes on pannud toime raske isikuvastase kuriteo ka

vangistuses olles – kriminaalasjas nr 1-07-8640 karistati kaebajat vangistuse kandmise ajal

karistusseadustiku (KarS) § 114 p-de 1 ja 4 ning § 22 lg 2 alusel (tapmisele kihutamine, mis on

toime pandud piinaval viisil ja vähemalt teist korda). Kaebaja on varasemalt õigusemõistmise

eest ka põgenenud. Väljaviimise otsuse tegemise ajal tuli arvestada, et kaebajat oli

kriminaalasjas nr 16922700074 alust kahtlustada uue rikkumise toimepanekus. Seega ei saanud

välistada, et kaebajast võib lähtuda oht ümbritsevatele või ta võib üritada põgeneda.

Väljaviimine toimus keskkonnas, kus saatemeeskond oli n-ö vähemuses ning vangla pidi võtma

tarvitusele abinõud, et riske maandada. Kõrgohtliku kinnipeetava puhul on ohjeldusmeetmena

käe- ja jalaraudade kasutamist, vanglavormi kandmist ning relvastatud valve all saatmist

pidanud oma praktikas õigustatuks ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) (nt A.T. vs Eesti,

nr 23183/15 ja selles otsuses toodud viited).

2) Kaebusele lisatud tõendid kinnitavad seda, et eraldi kaebaja n-ö eksponeerimist ei

toimunud, ametnikud olid tavalises vormis ning kasutusel oli tavaline operatiivsõiduk. Kaebaja

peab arvestama, et tema varasematest tegudest tulenevalt peab ta taluma teatud ebamugavusi.

Iga ebamugavus ei ole käsitatav riigipoolse rikkumisena. Käskkirjast nr 6-1/533 nähtuvalt oli

kaebaja teadlik, et tema suhtes kasutatakse ohjeldusmeetmeid, ning ta oli sellegipoolest

3-19-1838

väljaviimisega nõus.

7. Halduskohus otsustas 25.11.2020. a määrusega lahendada asi kirjalikus menetluses ning

andis pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade esitamiseks. Sama määrusega kuulutas kohus

haldusasja menetluse Viru Vangla 30.06.2016. a korraldust nr 1-4/654 ja 01.07.2016. a

saateplaani puudutavas osas kinniseks ning piiras kaebaja õigust nende dokumentidega tutvuda.

8. Kaebaja esitas 30.12.2020 kohtule täiendavad seisukohad, mis on kokkuvõtlikult

järgmised.

1) Vangla ei ole kahjunõude kohta tehtud otsuses hinnanud kahjunõudele lisatud fotosid.

Nendelt fotodelt nähtub selgelt, et kaebaja saatmisel kasutatud bussil oli kiri

„VANGLATEENISTUS“ ja meiliaadress „www.vangla.ee“; kaebaja pidi kandma vangla

riideid, millel oli kiri „VANGLA“; saatjatel kaasas olevad relvad ja erivahendid olid nähtaval

ning kaebajat viidi nelja valvuri saatel bussi ja inimesed ümber vaatasid seda. Kuna buss oli

vangla värvides, vilkuritega ning vanglateenistuse kirjadega, tõmbas see tähelepanu ega

taganud kaebaja anonüümsust. Vangla oleks saanud kasutada eravärvides bussi, millega

korraldati näiteks kaebaja toimetamine 03.05.2016 haiglasse operatsioonile. EIK praktikast

tuleneb ka see, et vangla vorm ei tohi sisaldada silmatorkavaid detaile, nagu numbrid või tähed,

mille järgi saab isikut vangistatuna identifitseerida.

2) Saatmise ajaks kohaldatud suhtlemiskeeld kujutas endast õigusvastast sekkumist kaebaja

era- ja perekonnaellu. Suhtlemiskeeld tulenes Viru Vangla direktori 30.06.2016. a korraldusest

nr 1-4/654, kuid käskkirjas nr 6-1/533 neid piiranguid ei nimetatud. Seega oli suhtlemiskeeld

korraldusega nr 1-4/654 kehtestatud pädevust ületades, ebaseaduslikult ja kaebaja põhiõigusi

riivates. Erinevate meetmetega olid kõik ohud juba maandatud ning pereliikmete kallistamine

ja puudutamine ei kujutanud endast seetõttu turvariski.

3) Vangla on alusetult tuginenud asjaolule, et kaebajale oli saatmise ajal esitatud kahtlustus

kriminaalasjas nr 16922700074. Viru Vangla 30.06.2016. a käskkirjas ei ole sellele

kriminaalasjale viidatud ning ka kaebaja sai sellest kriminaalasjast esimest korda teada alles

07.09.2016. Samuti oli tegemist kriminaalmenetlusega, mis lõpetati. Seetõttu palub kaebaja

jätta seda kriminaalasja puudutavad vangla väited tähelepanuta.

4) Vangla viidatud kaebaja põgenemine toimus 1996. aastal. Lubamatu on käsitada kaebajat

põgenemisohtlikuna ka 20 aastat hiljem. Kaebaja oli oma õiguskuulekat käitumist kinnistanud,

kuid tema käitumist Viru Vanglas ei võetud arvesse. Kaebajal puuduvad distsiplinaarkaristused,

ta on puutunud koolis igapäevaselt kokku erinevate õpetajatega ning tema käitumine on olnud

hea. Kaebaja poolt vangistuses toime pandud kuritegu (kriminaalasi nr 1-07-8640) ei ole seotud

matusele saatmisega kaasnevate turvariskidega ning Viru Vangla 30.06.2016. a käskkirjas ei

ole sellele kuriteole ka viidatud.

5) Kaebaja olukord erines EIK otsuses asjas A.T. vs Eesti käsitletust. Kaebaja ei ole

vanglaametnikke rünnanud, ennast vigastanud ega valvureid ja meditsiinitöötajaid ähvardanud.

Samuti austab kaebaja vanglarežiimi, tal puudusid distsiplinaarkaristused ning alates 2006 kuni

2016 on olnud tema käitumine õiguskuulekas.

9. Vastustaja selgitas 13.01.2021 kohtule esitatud täiendavates seisukohtades järgmist.

Konkreetse sõiduki, nagu ka ohjeldusmeetmete ja saatemeeskonna relvastuse valik on mh

turva- ja julgeolekutaktika küsimus. Arvestada tuleb kaebaja isikut, sh tema eluaegset karistust,

varasemat põgenemist ning raske isikuvastase kuriteo toimepanemist vanglas. GPS seade ei

hoia ilmselgelt ära kinnipeetava põgenemist (ka tema liikumise jälgimine on võimalik ainult

seadme eemaldamiseni). Viibimine täiesti võõras keskkonnas vanglateenistusele tundmatute

3-19-1838

isikute suures hulgas (eriti, kui vanglaametnikud on arvulises vähemuses), on ka ilma

eriteadmisteta hinnatav olulise julgeolekuriskina ning seda ei ole võimalik võrrelda näiteks

vangla lepingupartnerist tervishoiuteenuse osutaja juurde viimisega. Nii on alarmsõiduki

värvides operatiivsõiduk kaasliiklejatele kindlasti paremini nähtav kui ainult peidetud

vilkuritega sõiduk ning vajadusel on sellega võimalik ohutumalt eemalduda riski realiseerumise

kohast. Samuti on ka tavateadmistega mõistetav, et võimaliku rünnaku või kinnipeetava

põgenemise korral pääseb ametnik kiiremini kasutama erivahendeid, mis asetsevad vastavalt

nn taktikalisel vestil. Ligipääs peidetud erivahendile või relvale on ilmselgelt problemaatilisem.

Samuti on erakorralise väljaviimise korral vangla võimalus erinevate ohtude kaardistamiseks

oluliselt piiratum kui plaanilisel väljaviimisel (nt plaanilisele ravile). Vangla saatemeeskond ei

kasutanud sõidukit ega erivarustust demonstratiivselt, nagu arvab kaebaja. Tegu oli ühekordse

sõiduga ning üks sõidusuund ei olnud ebamõistlikult pikk. Samuti ei alandanud kaebajat see, et

ta kandis vangla riietust. Ilmselgelt on erinevas riietuses isikut võimalik põgenemise või

kolmandate isikute ründamise korral teistest inimestest lihtsam eristada ning suunata tegevus

põgenemise või rünnaku peatamisele.

KOHTU SEISUKOHT

10. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4

ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sellest normist tulenevalt on kahju

hüvitamise üldised eeldused järgmised: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja

õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju

tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel ning 5) esmaste

õiguskaitsevahendite ammendatus. Vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea

nime teotamise korral. Seega on avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju

rahaline hüvitamine Eestis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette

vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt ka Riigikohtu 09.12.2015. a otsus

nr 3-3-1-42-15, p 29).

11. Kaebaja on seisukohal, et vangla tegevus tema saatmisel tema ema matusetalitusele oli

õigusvastane, tema suhtes rakendatud järelevalvemeetmed olid ebaproportsionaalsed ning

nendega alandati tema väärikust ja sekkuti õigusvastaselt era- ja perekonnaellu. Kaebaja poolt

esile toodud asjaolud, millest selline inimväärikuse alandamine ning tema era- ja perekonnaellu

sekkumine tulenes, seonduvad tema väidetava avaliku eksponeerimisega (alarmsõiduki, vangla

riiete, käe- ja jalaraudade kasutamine ning järelevalve teostamine viie nähtavalt relvastatud ja

erivahenditega varustatud valvuri poolt); bussisõidu ajal välja vaatamise, WC kasutamise ja

joomise võimaluse puudumisega ning lähedastega suhtlemise ja nende puudutamise keeluga

(sh matusetalituse ajal teistest eemal kõige viimases reas istumine).

12. Kohus hindab esmalt kõnealusel väljaviimisel kaebaja suhtes ohjeldus- ja muude

järelevalvemeetmete kohaldamise õiguspärasust (I). Seejärel analüüsib kohus lähemalt kaebaja

väiteid tema inimväärikuse alandamisest ning era- ja perekonnaellu sekkumisest (II) ning esitab

viimasena lõppjäreldused ja menetluskulude jaotuse (III).

I

13. Vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 33 lg-le 1 võib vanglateenistuse ametnik anda loa

kinnipeetava väljaviimiseks järelevalve all kuni kolmeks päevaks, kui tulenevalt vangistuse

täideviimise eesmärkidest ei ole kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu lubamine võimalik. Sama

3-19-1838

sätte teise lause järgi võib vanglateenistus kohaldada lühiajalisel väljaviimisel lisaks

järelevalvele elektroonilist valvet. Kaebaja lubati 01.07.2016 toimunud väljaviimisele Viru

Vangla direktori 30.06.2016. a käskkirjaga nr 6-1/533 (tl 17–18) ning saatmise tingimused

määratles direktor 30.06.2016. a korralduses nr 1-4/654 (tl 93). Mõlemast dokumendist tuleneb

see, et kaebaja kõnealune väljaviimine oli määratud toimuma käe- ja jalaraudade kasutamisega,

hoolimata sellest, et kaebaja palus oma 27.06.2016. a taotluses (tl 16–16 pöördel) tema suhtes

sugulaste juuresolekul käe- ja jalaraudade mittekasutamist ning elektroonilise valve

kohaldamist.

14. Ohjeldusmeetme, sh käe- ja jalaraudade (VangS § 701 lg 1 p 1) kui ühe täiendava

julgeolekuabinõu kohaldamise õiguslik alus on sätestatud VangS § 69 lg-s 1. Selle sätte järgi

võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub

vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi-

või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla

julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise

ärahoidmiseks. Alus ohjeldusmeetme kohaldamiseks kinnipeetavate saatmisel on sätestatud

VangS §-s 70, mille järgi võib ohjeldusmeetmeid, sh käe- ja jalaraudu, lisaks VangS § 69 lg-s 1

toodud alustele kasutada ka kinnipeetava saatmisel.

15. Riigikohus on oma praktikas selgitanud, et ohjeldusmeetme kohaldamise näol

kinnipeetavate saatmisel väljaspool vanglat on tegemist ennetava meetmega. Sellega

vähendatakse kinnipeetava põgenemisvõimalusi ning ohtu kaassõitjate (vanglameeskonna ja

saadetavate) elule ja tervisele. Meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi

alusel, kus haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve

kahjustus on tõenäoline (vt Riigikohtu 23.05.2013. a otsus nr 3-3-1-19-13, p 12 ja seal viidatud

praktika). Samas lahendis kinnitas Riigikohus, et saatmisega kaasneb kõrgendatud

julgeolekuoht ning kinnipidamisasutusega võrreldes on julgeoleku tagamine ja põgenemise

vältimise võimalused saatebussis väiksemad. Saatmisel ohjeldusmeetmete kohaldamise, sh

käe- ja jalaraudade kasutamise puhul tuleb hinnata isiku põgenemiskalduvust, isiku eelnevat

käitumist ning võimalikku käitumist saatmisel, üldist julgeolekuohtu lähtuvalt saatmise

eripäradest, samuti kohaldatavate meetmete piisavust ohu vähendamiseks, et tagada saadetavate

ja saatjate julgeolek (viidatud otsuse p 21). Saatmisel ohjeldusmeetme kohaldamine on toiming

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 tähenduses ning haldusorgan võib esitada selle

põhjendused nii eelnevates dokumentides, isiku nõudmisel kui ka kohtumenetluses (viidatud

otsuse p-d 13–14).

16. Ka EIK praktikas on rõhutatud, et isiku suhtes ohjeldusmeetmete kasutamine on

kaalutlusotsus, mille õiguspärasuse hindamisel omavad tähtsust erinevad asjaolud kogumis

(EIK 20.01.2011. a otsus asjas Kashavelov vs Bulgaaria, nr 891/05, p 38). Käeraudade

kasutamine ei anna üldjuhul alust rääkida Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumisest olukorras, kus meedet on rakendatud seoses

õiguspärase kinnipidamisega ja see ei hõlma üle mõistlikult vajaliku jõu kasutamist või

avalikku eksponeerimist; seejuures on oluline arvesse võtta näiteks isiku põgenemisohtu

(EIK 13.11.2018. a otsus asjas A.T. vs Eesti, nr 23183/15, p 55).

17. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride,

kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning

kaaludes põhjendatud huve. Halduse kaalutlusõiguse kohtulik kontroll on piiratud ning kohus

ei saa hinnata kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus saab kontrollida üksnes seda, kas

kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus-ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist

otsustamist, kas otsus on kooskõlas kehtiva õigusega ja õiguse üldpõhimõtetega ning ei ole

3-19-1838

tehtud kaalutlusvigu (Riigikohtu 02.04.2014. a otsus nr 3-3-1-72-13, p 23; vt ka

HKMS § 158 lg 3). Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest

õigustest ja huvidest on kaalukam, on halduse kaalutlusõiguse tuum. Sellise kaalumisotsuse

tegemise pädevus on täitevvõimul, mitte kohtul. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele

saab kohus tugineda vaid juhul, kui see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt

või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise

kohtupraktikaga. (Vt Riigikohtu 20.03.2014. a otsus nr 3-3-1-87-13, p 19)

18. Viru Vangla direktori 30.06.2016. a korralduse nr 1-4/654 punktis 5 on põhjendatud

kaebaja suhtes 01.07.2016 saatmisel käe- ja jalaraudade kohaldamist kaebaja kõrgohtlikkusega

ning vajadusega tagada vanglateenistuse ametnike turvalisus ja ümbritsevate inimeste

julgeolek. Saatmisega seotud olulised asjaolud on ära toodud ka 01.07.2020. a saateplaanis, kus

on muu hulgas märgitud, et kaebaja näol on tegemist põgenemiskalduvusega isikuga, kes on

süüdi mõistetud KarS § 114 p 1, § 22 lg 2 ja § 122 alusel. Veel on saateplaanis viidatud kaebaja

pikkusele ja kehaehitusele (ülipikk ja atleetlik) ning märgitud, et tema vanglaväline saatmine

kujutab endast suurt julgeolekuriski nii vanglale kui ka ühiskonna õiguskorrale.

Kohtumenetluses on vastustaja selgitanud, et kohaldatavate järelevalvemeetmete osas valiku

tegemisel arvestati muu hulgas seda, et väljaviimine toimus võõrasse keskkonda ja

vanglateenistusele tundmatute isikute hulka. Lisaks on vastustaja kaebaja kahjunõude kohta

tehtud 08.10.2019. a otsuses (tl 25–26) ning kohtumenetluses viidanud sellele, et kaebajat oli

vangistuse kandmise ajal karistatud isikuvastase kuriteo toimepanemise eest, milles tal oli

organiseeriv roll (tapmisele kihutamine, kriminaalasi nr 1-07-8640), ning väljaviimise otsuse

tegemise ajal oli teda alust kahtlustada uue rikkumise toimepanekus (kriminaalasi

nr 16922700074).

19. Kohus leiab, et vastustaja ei ole kaebaja isikut ja konkreetse väljaviimise asjaolusid

arvestades teinud kohaldatavate järelevalvemeetmete valikul selliseid kaalutlusvigu, millest

tulenevalt saaks pidada meetmete kohaldamist õigusvastaseks. Vangla on asjakohaselt võtnud

kaebaja põgenemisohu sisustamisel arvesse tema toime pandud süüteo iseloomu ja raskust;

seda, et kaebaja oli hinnatud kõrgohtlikuks (kaebaja ei ole sellele asjaolule vastu vaielnud);

ning asjaolu, et ta oli varem võimude eest põgenenud. Kaebaja ei eita iseenesest varasemat

põgenemist, kuid rõhutab, et see leidis aset ca 20 aastat tagasi ning tegemist ei olnud

põgenemisega vangistuse kandmisest. Kohus möönab, et kõnealuse saatmise toimumise ajaks

oli viidatud põgenemisest möödas pikk aeg. Samas ei muuda see asjaolu varasema põgenemise

faktiga arvestamist asjakohatuks. Olukorras, kus valitud järelevalvemeetmete kohaldamise

vajalikkust kinnitasid vangla jaoks ka muud kaebaja isikuga seotud asjaolud, oli kõiki

asjaolusid koosmõjus arvestades võimalik jõuda õiguspärase järelduseni, et ohtude

maandamiseks ja vajalikul määral julgeoleku tagamiseks oli vajalik kohaldada kaebaja suhtes

muu hulgas ohjeldusmeetmetena käe- ja jalaraudu.

20. Kaebaja perekonnaliikme matuse näol on vaieldamatult tegemist sündmusega, mis ei leia

aset vanglaametnikele tuttavas keskkonnas (erinevalt näiteks kinnipeetava saatmisest

meditsiiniasutusse, kuhu toimub saatmisi sageli), ning kus osalevad mitmed vanglaametnikele

võõrad, kuid kaebajale vähemalt osaliselt tuttavad inimesed, kelle kavatsustest vanglaametnikel

aimu ei ole. Kohus ei pea põhjendatuks jätta tähelepanuta vastustaja viidet sellele, et

väljaviimise otsustamise ajal oli kaebajale esitatud kriminaalasjas nr 16922700074 kahtlustus

uue rikkumise toimepanemises. Kuigi kaebaja väitel sai tema sellest kriminaalasjast teada alles

rohkem kui 2 kuud hiljem, ei väida ta siiski, et vangla ei saanud väljaviimise ajal olla

kahtlustuse esitamisest teadlik. Seetõttu puudub kohtul alus arvata, et tegelikkuses ei oleks

vangla saanud selle asjaoluga järelevalvemeetmete kohaldamise otsustamisel arvestada.

3-19-1838

21. Kohtu hinnangul ei kummuta vangla väiteid väljaviimisel kaebaja suhtes esinenud

põgenemisohust ja seda vältivate järelevalvemeetmete kasutamise vajalikkusest kaebaja

kohtumenetluses esitatud seisukohad ja tõendid. Tartu Vanglas 05.09.2008 koostatud kaebaja

individuaalses täitmiskavas (tl 103–104) on märgitud, et kuigi individuaalse täitmiskava

koostamise hetkel puuduvad kinnitatud andmed selle kohta, et kaebaja oleks karistusaja jooksul

plaaninud vanglast põgeneda või üritanud põgenemist täide viia, ei saa tema põgenemisriski

välistada (tl 103). Ka kaebaja väited talle määratud distsiplinaarkaristuste puudumisest ning

tõendid erinevate õpingute edukalt läbimise kohta (tl 106–109) ei anna kohtule piisavat alust

arvamaks, et kohaldatud järelevalvemeetmed oleksid olnud tema isikut ja väljaviimise kestel

toimunud sündmuse asukohta ja iseloomu arvestades ilmselgelt ebaproportsionaalsed. Kaebaja

esitatud õiguskantsleri 12.06.2006. a ettepanekut saatmisel käeraudade kasutamise kohta ei saa

pidada käesolevas vaidluses asjakohaseks. Kuna see on olulises osas vastuolus Riigikohtu

hilisemate seisukohtadega haldusasjades nr 3-3-1-19-13 ja nr 3-3-1-56-15, ei pidanud vastustaja

seda järgima (vt Tartu Ringkonnakohtu 17.01.2017. a otsus nr 3-14-85, p 19).

22. Kohtule esitatud fotodelt (tl 19) nähtub tõepoolest, et kaebaja oli lühiajalisel väljaviimisel

riietatud vangla riietusse ning sellel oli kahes kohas kiri „VANGLA“. Kohtupraktikas ei ole

peetud kinnipeetava saatmist vangla tavapärases riietuses õigusvastaseks ning on selgitatud, et

pelgalt vormil kirja „VANGLA“ trükitud olemine ei muuda riietust eriti silmatorkavaks või

isikut alandavaks. Kinni peetava isiku kohustus kanda vangla riietust tuleneb seadusest

(VangS § 46 lg 1) ning lühiajalist väljaviimist reguleeriv VangS § 33 ei näe ette erisusi riietuse

kandmisel lühiajalisel väljaviimisel (vt Tartu Ringkonnakohtu 18.10.2018. a otsus

nr 3-16-2079, p 10). Tartu Ringkonnakohus asus kohtuasjas nr 3-16-2079 muu hulgas

seisukohale, et vanglariietusele trükitud sõna „VANGLA“ ei välista teatavat sarnasust

erariietusega ega too kaasa kinnipeetava diskrimineerimist. Kohus selgitas, et vanglariietus ei

saa avaliku korra ja julgeoleku tagamise eesmärgist tulenevalt olla äravahetamiseni sarnane

erariietusega, vaid see peabki erariietusest teataval määral erinema, et oleks võimalik

kinnipeetavat operatiivselt tuvastada, näiteks võib see olla vajalik põgenemiskatse

ennetamiseks (vt Tartu Ringkonnakohtu 18.10.2018. a otsuse nr 3-16-2079, p-d 11–12).

Praegusel juhul nõustub kohus vanglaga, et vangla riietuse kandmine oli kaebaja

põgenemiskatse ennetamiseks kohane meede. Vangla riietuse kandmise õiguspärasuse

küsimuses teistsugusele seisukohale asumiseks ei anna alust ka kaebaja viide Euroopa

Inimõiguste Komisjoni otsusele asjas T.V. vs Soome. Selles asjas leidis komisjon, et liikmesriik

ei käitunud omavoliliselt, kui ei lubanud kinnipeetaval tema haiglasse toimetamisel kanda muid

riideid kui vanglariideid (Euroopa inimõiguste komisjoni 02.03.1994. a otsus vastuvõetavuse

kohta, T.V. vs Soome, nr 21780/93, punkt f).

23. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr (2006)2 kinnitatud Euroopa

vanglareeglistiku p 20.4 sätestab tõepoolest, et kui vangil on luba viibida väljaspool, ei nõuta

temalt vangla riiete kandmist, mille järgi teda võiks samastada. Euroopa vanglareeglistiku näol

on aga tegemist soovitusliku dokumendiga, mis ei ole liikmesriikidele õiguslikult siduv

(Riigikohtu 31.12.2014. a otsus nr 3-4-1-50-14, p 32; 07.04.2010 otsus nr 3-3-1-5-10, p 19).

Seega ei ole vanglal ei VangS-st ega Euroopa vanglareeglistikust tulenevat kohustust

võimaldada kinnipeetaval kanda väljaspool vanglat viibides muud riietust kui vangla riideid,

kui see on vajalik avaliku korra kaitsmiseks (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 18.08.2016. a otsus

nr 3-14-51957, p 16). Kohus leiab, et ka käesoleva vaidluse asjaoludel oli vangla riietuse

kandmine saatmisel julgeoleku tagamise oluliseks eelduseks. Samuti ei ole kohtule usutav, et

teistsuguse riietuse kandmine oleks kaebaja üleelamisi oluliselt vähendanud. Sellest, et kaebaja

näol oli tegemist kinni peetava isikuga, oli ümbruses viibivatel inimestel võimalik aru saada ka

teistest asjaoludest, mh vangla saatebussist, ohjeldusmeetmetest ning saatemeeskonnast.

3-19-1838

Kaebaja ei ole väitnud ning ka kohtule esitatud fotodelt ei nähtu, et kaebaja riietus oleks olnud

näiteks silmanähtavalt määrdunud või katki või seda oleks saanud mõnel muul põhjusel pidada

kaebajat diskrimineerivaks.

24. Kõnealuse väljaviimise ajal kehtinud justiitsministri 30.05.2006. a määruse nr 17 „Vangla

saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ (määrus nr 17) §-s 11 sätestatu kohaselt toimus

saateülesande täitmine alarmsõidukiga, või kui see ei ole võimalik, siis muu selleks sobiva

sõidukiga. Saateülesande täitmine tuli korraldada viisil, mis välistab saadetava põgenemise või

muud saatmise häired (sama paragrahvi teine lause). Selle sättega oli seega kooskõlas kaebaja

saatmisel vangla alarmsõiduki kasutamine. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 16.06.2011. a

määruse nr 77 „Alarm- ja jälitussõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise kord“

(01.06.2016 kuni 30.06.2017 kehtinud redaktsioonis; määrus nr 77) §-le 11 kantakse

alarmsõiduki kapotile, külgustele või külgedele ning kolme külguksega sõiduauto, bussi ja

veoauto esiustele või külgedele ja tagauksele või tagaseinale ning vajaduse korral kapotile

vastavalt põhi- või kontrastvärviga alarmsõiduki kuuluvust näitav kirje. Sama määruse § 9 p 8

kohaselt on vangla alarmsõiduki põhivärviks valge ja kontrastvärviks tumeroheline.

Alarmsõidukile võib kanda lisainformatsiooni, mis on seotud asutuse tegevusega, sealhulgas

telefoninumber, asutuse aadress, veebiaadress, pardanumber või nimetus ning kujutised, mis ei

ole käsitatavad reklaamina (määruse nr 77 § 11 lg 7). Määruse nr 17 § 28 lõike 3 järgi kannavad

saatemeeskonna liikmed saatmise ajal relvi ning side- ja erivahendeid võimalusel varjatult.

Viidatud sättest ei tulene aga, et pelgalt relvastuse nähtaval olemine oleks saatmisel keelatud.

Ka selle aspekti näol on tegemist olulise julgeoleku tagamise vahendiga.

25. Eeltoodust tulenevalt toimus kohtu hinnangul kaebaja õiguste piiramine õiguslikul alusel

ning kasutusele võetud meetmete näol oli tegemist sobivate ja vajalike meetmetega, et tagada

julgeolek saatmisel ning välistada kaebaja kui kõrgohtliku kinnipeetava põgenemisvõimalus.

II

26. Isegi kui kinnipeetava suhtes kohaldatud julgeolekumeetmed on julgeolekuohuga

põhimõtteliselt õigustatud, võivad muuta kinnipeetava kohtlemise õigusvastaseks tema isikust

tingitud asjaolud ning kõnealuse kohtlemise tingimused ja piirangud kogumis, mis süvendavad

kohtlemisega kaasnevaid riiveid (vrd Riigikohtu 28.02.2020. a otsus nr 3-17-1503, p 17 ja seal

viidatud EIK praktika). VangS § 41 lg-s 2 sätestatu kohaselt allutatakse kinnipeetava vabadus

seaduses toodud piirangutele. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja

inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste

olemust.

27. Kaebaja hinnangul alandas sugulaste ees käe- ja jalaraudadega viibimine sügavalt tema

inimväärikust ning tema suhtes oleks tulnud rakendada elektroonilist valvet. Veel leiab kaebaja,

et käe- ja jalaraudade kohaldamine matusetalituse saalis ei olnud vajalik, kuna üks valvur seisis

välisukse juures ja kaks valvurit kummalgi pool kaebajat. Samuti on kaebaja muu hulgas toonud

välja, et tema jaoks oli alandav jalaraudadest tingituna lühikeste sammudega krematooriumi

poole liikumine ümbruses olevate inimeste nähes.

28. EIK praktika kohaselt saab pidada inimväärikust alandavaks isiku selliseid kannatusi, mis

ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Väärkohtlemine peab olema

minimaalse tõsidusastmega, et see kuuluks EIÕK artikli 3 (piinamise ja ebainimlikult või

alandavalt kohtlemise ja karistamise keelu) kohaldamisalasse. Selle minimaalse tõsidusastme

hindamine oleneb kohtuasja kõikidest asjaoludest, näiteks kohtlemise kestus, selle füüsiline ja

vaimne mõju ning mõnel juhul kannatanu sugu, vanus ja tervislik seisund (vt nt EIK

20.10.2016. a otsus asjas Muršić vs Horvaatia, nr 7334/13, p-d 97 ja 98). Täpset piiri, mil

seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust

3-19-1838

alandavaks kohtlemiseks, ei ole võimalik määrata. EIK on näiteks pidanud oma praktikas

väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni; erivajaduste

ignoreerimist; arstiabi andmata jätmist, millega kaasnevad rasked tervisekahjustused või surm;

põhjendamatut jõu kasutamist; ülerahvastatust kambris; alasti kinnipeetava läbiotsimist

vastassoost vanglaametniku juuresolekul; paigutamist kolmeks kuuks pimedasse väiksesse

kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta ja halbu sanitaartingimusi kogumis (vt Riigikohtu

17.06.2010. a otsus nr 3-3-1-41-10, p 23 koos viidetega EIK praktikale).

29. Kohtu hinnangul ei saanud kaebaja kirjeldatud võimalikud kannatused ületada sellist

raskusastet, mille puhul kvalifitseeruks tema kohtlemine väärikuse alandamiseks.

30. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et väljaviimisel toimus tema avalik eksponeerimine. Seda

väidet ei kinnita kohtule esitatud fotod ega ka kaebaja väited. Näiteks ei ilmne kohtule esitatud

fotodelt ega kaebaja väidetest seda, et kaebajat saatnud meeskond oleks neil kaasas olnud relvi

ning side- ja erivahendeid mingil viisil eriliselt demonstreerinud ja selliselt oma käitumisega

tavapärasest enam ümbritsevate inimeste tähelepanu tõmmanud. Kohus möönab, et kaebaja

võis köita krematooriumi juures liikudes ümbritsevate inimeste tähelepanu. Samuti võis kaebaja

tunda sellest tingituna ebamugavust. Siiski oli see kaebaja ebamugavus kohtu hinnangul

õigustatud tema isikust tuleneva julgeolekuohuga. Ka asjaolu, et kaebaja pidi viibima käe- ja

jalaraudades oma sugulaste ees, kes olid suure tõenäosusega teadlikud tema eluaegse

kinnipeetava staatusest, ei saanud kohtu hinnangul kujutada endast kaebaja inimväärikuse

alandamist. Vangla on asjakohaselt selgitanud põhjuseid, miks ei saanud pidada kaebajast

tulenevat põgenemisohtu maandatuks pelgalt elektroonilise järelevalve kohaldamisega.

31. Kaebaja on pidanud enda inimväärikust alandavaks muu hulgas asjaolu, et ta ei näinud

matusetalitusele ja sealt tagasi vanglasse sõidu ajal välja. Kohus sellega ei nõustu. Euroopa

vanglareeglistiku punktis 32.2 sätestatu kohaselt on keelatud vangide transportimine ebapiisava

ventilatsiooni või valgustusega sõidukis või tingimustes, mis võivad põhjustada asjatut füüsilist

ebameeldivust või alandust. Vanglareeglistikust ega siseriiklikest õigusaktidest ei tulene, et

alarmsõiduki tagaosas peavad olema tingimata aknad, millest oleks võimalik näha välja. Selle

hindamisel, kas kinnipeetavate transporditingimused on olnud õiguspärased, on näiteks EIK

analüüsinud kinnipeetavale tagatud isikliku ruumi suurust kogumis muude asjaoludega, sh

valgustus ja ventilatsioon, istekoha olemasolu, reisi kestus ja kitsastes oludes toimunud

transpordikordade arv (vt Riigikohtu 30.11.2015. a otsuse nr 3-3-1-56-15 p 20 ja seal viidatud

EIK praktika; vt samuti EIK 10.06.2014. a otsus Voicu vs Rumeenia, 22015/10, p-d 59–67).

32. Praegusel juhul puudub vaidlus, et kaebajat transporditi saatebussis üksi. Samuti ei ole

kaebaja väitnud, et bussis ei oleks olnud tagatud piisav valgustatus, seal oleks olnud üleliia

palav või külm, tagatud ei oleks olnud piisav ventilatsioon või tal ei oleks olnud võimalik sõidu

ajal istuda. Saateplaani tehtud sissekannetest nähtub, et saatebuss alustas Viru Vanglast sõitu

Tallinna Krematooriumi poole 01.07.2016 kell 10.20 (kaebaja enda sõnul sõideti vangla juurest

ära kell 10.18) ning Tallinna Krematooriumi juurde saabuti kell 12.20, seega kestis sõit ca

2 tundi. Lisaks pidi kaebaja enda sõnul viibima enne matusetalitust seisva saatebussi kinnises

kambris 25 minutit ehk kuni kella 12.45-ni (tl 8). Tallinna Krematooriumi juurest lahkuti

bussiga kell 13.27 ning tagasi Viru Vanglasse saabuti kell 15.15 ehk sõit tagasi kestis 1 tund ja

48 minutit. Eeltoodut arvestades pidi kaebaja viibima saatebussis kokku ca 4 tundi ja 15 minutit,

s.o enne matusetalitust ca 2 tundi ja 25 minutit ja pärast matusetalitust ca 1 tund ja 50 minutit.

Tallinna Krematooriumi juures ja sees sai ta valvurite saatel liikuda ja viibida ca 45 minutit.

Kohus leiab, et kaebaja vedamine sellise kestusega ajavahemikel üksi saatebussis, kus ei

esinenud muid sõidutingimustest tulenevaid sõitu ebamugavaks tegevaid asjaolusid, ei saanud

kujutada endast inimväärikuse alandamist ka olukorras, kus kaebaja ei näinud bussist välja ega

3-19-1838

vahekoridori.

33. Bussisõitu ei saa pidada alandavaks ka tulenevalt kaebaja väidetest WC kasutamise

võimaluse puudumise tõttu. Saateplaanist ilmneb, et kuigi käe- ja jalaraudade eemaldamine

kaebajalt oli saatmise ajal keelatud, oli nende eemaldamine siiski lubatud tualeti kasutamisel,

kui tualeti kasutamine oleks käe- ja/või jalaraudades olnud välistatud. Kohtul puudub alus

arvata, et kaebajal ei oleks olnud võimalust teavitada saatemeeskonda tualeti kasutamise

vajadusest enne vanglasse tagasi sõidu alustamist ning vajadusel tualetti kasutada. Tualeti

puudumist saatemasinas ei saa pidada õigusvastaseks ega väärikust alandavaks. Sellist nõuet ei

näe ette ka vangistust reguleerivad õigusaktid ega justiitsministri määrus nr 17. Samuti ei ole

kaebaja väitnud, et ta oleks avaldanud tualeti kasutamiseks soovi, kuid hoolimata sellest seda

talle ei võimaldatud. Kaebaja ei ole väitnud ka seda, et ta palus anda talle juua, kuid sellest

oleks keeldutud. Ligi 2 tundi kestnud tagasisõidu ajal võimaliku joogijanu kannatamine ei

muuda kaebaja saatmist inimväärikust alandavaks.

34. Kaebaja sõnul oli lisaks eelnevale alandav, nördimust ja muret tekitav see, et ta ei saanud

rääkida enne matusetalitust, selle ajal ega pärast seda oma lähedastega enda tunnetest. Samuti

pidi kaebaja istuma matusetalituse ajal viimases pingis oma lähedastest eemal. Kaebaja väidab,

et tal ei olnudki võimalik oma emaga normaalselt hüvasti jätta. Samuti sekkuti kaebaja sõnul

tal lähedastega suhtlemise keelamisel intensiivselt tema era- ja perekonnaellu.

35. Esmalt ei nõustu kohus kaebaja väitega, et sugulastega suhtlemise keeld oli Viru Vangla

direktori 30.06.2016. a korraldusega nr 1-4/654 kehtestatud ebaseaduslikult, kuna Viru Vangla

käskkirjas nr 6-1/533 ei olnud seda piirangut nimetatud. Viimati nimetatud käskkirja näol oli

tegemist vastusega kaebaja 27.06.2016. a taotlusele tema lühiajalisele väljaviimisele

lubamiseks. Kuna kaebaja oli selles taotluses selgesõnaliselt palunud mitte kohaldada tema

suhtes käe- ja jalaraudu, on sellele taotlusele vastamisel selgitatud ka nende meetmetega seotud

asjaolusid. Küll aga ei pidanud vangla direktor määrama selles käskkirjas kindlaks

saateülesande täitmise täpsemaid asjaolusid. Vastavalt justiitsministri määruse nr 17 § 4 lg-le 1

täidetakse saateülesanne muu hulgas vangla direktori kirjaliku korralduse alusel, milleks oli

antud juhul 30.06.2016. a korraldus nr 1-4/654. Viidatud korralduse punkti 1 järgi oli kaebajal

saatmise ajal keelatud suhelda teiste isikutega. Samas oli tal lubatud vastu võtta

kaastundeavaldusi.

36. Kohtu hinnangul ei rikkunud vangla kaebajale teiste isikutega suhtlemise piirangut seades

VangS § 41 lg-s 2

sätestatut.

Matusel

kui

erakorralisel

perekondlikul

sündmusel

(VangS § 32 lg 5) osalemise eesmärk on ennekõike jätta hüvasti lahkunuga. Seetõttu ei olnud

vanglal kohustust tagada kaebajale sel perekondlikul koosviibimisel tingimata vaba suhtlust

lähedastega, arvestamata temast tulenevate ohtudega. Kaebajale oli lubatud kaastundeavalduste

vastuvõtmine ning kaebaja ei ole väitnud, et saatemeeskond ei oleks talle seda võimaldanud.

Kaebaja väited, et ta ei saanud jätta emaga korralikult hüvasti, ei ole millegagi tõendatud. Seda

ei saa kohtu hinnangul tuletada asjaoludest, et kaebaja pidi matusetalituse ajal viibima kõige

tagumises reas oma lähedastest eemal ega võinud neid puudutada. Kaebaja on kirjeldanud,

kuidas üks saatja andis talle enne saali sisenemist edasi tema õelt saadud nelgi õie, et asetada

see kirstule. Samuti sai kaebaja viibida oma sugulastele piisavalt lähedal, et jääda nendega koos

pildile, mille tegemiseks sai kaebaja loa pärast selle taotlemist.

37. Eeltoodut arvestades ei veena kohut kaebaja väited, et kõnealusel väljaviimisel tekitati talle

inimväärikuse alandamisena käsitatavat alanduse- ja häbitunnet, mis oleks oluliselt ja

negatiivselt mõjutanud tema vaimset seisundit. Samuti ei nähtu kohtule, et kaebaja suhtes

kasutatud julgeolekuabinõud oleksid olnud spetsiaalselt suunatud kaebaja alandamisele või

alavääristamisele. Kuna väljaviimise asjaolusid kogumis ei saa pidada inimväärikust

3-19-1838

alandavaks, puudub põhjus pidada väärikust alandavaks ka kaebaja poolt seaduses ette nähtud

korras väljaviimise kulude kandmist (VangS § 33 lg 2).

38. Lisaks sellele, et tegemist ei olnud kaebaja väärikuse alandamisega, ei ole võimalik

matusetalitusel viibimise asjaoludest järeldada õigusvastast sekkumist kaebaja era- ja

perekonnaellu. Sekkumine isiku era- ja perekonnaellu ei ole vastuolus EIÕK art-ga 8, kui

selleks oli õiguslik alus, legitiimne eesmärk ning see oli demokraatlikus ühiskonnas vajalik ehk

see oli proportsionaalne (vt nt EIK 29.11.2011. a otsus asjas Giszczak vs. Poola, nr 40195/08,

p 26). Olukorras, kus kaebaja sai eluaegse kinnipeetavana viibida koos oma lähedastega kogu

perekonnale olulisel sündmusel, ei kujutanud antud juhul tema era- ja perekonnaellu

ebaproportsionaalset sekkumist asjaolu, et ta ei saanud rääkida enne matusetalitust, selle ajal

või pärast seda lähedastega oma tunnetest ega neid puudutada. Kohtul puuduvad alused arvata,

et kaebajal ei oleks olnud võimalik jagada lähedastega oma tundeid ja mõtteid väljaviimisele

eelnenud või järgnenud ajal teisi VangS-s ette nähtud vanglavälise suhtlemise vorme kasutades.

III

39. Eeltoodud põhjendustel ei nähtu kohtule, et kaebajale oleks tema väljaviimisel ema

matusele tekkinud vangla süülisest tegevusest tingituna selliseid kannatusi, mis oleksid

käsitatavad mittevaralise kahjuna RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Seega on asjas mittevaralise

kahju hüvitamise eeldused täitmata ning kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata.

40. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel jäävad kaebaja kantud

menetluskulud, s.o kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 30 eurot, tema enda kanda. Ka vastustaja

võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente

ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4).

41. Kohus avaldab kohtuotsuse avaldamisel kaebaja eraelu kaitseks tema nime tähemärgiga

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)