3-19-2247/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-19-2247

Haldusasi

X, Y ja Q kaebus Keskkonnainspektsiooni vastu varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes

Menetlusosalised

Kaebaja 1: X;

Kaebaja 2: Y;

Kaebajate 1 ja 2 esindaja: v.adv Britta Oltjer

Kaebaja 3: Q, esindaja Y

Vastustaja: Keskkonnainspektsioon

Menetlustoiming

Tähtaja küsimuse lahendamine

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebajate taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata.

2. Lõpetada seoses kaebetähtaja rikkumisega haldusasjas nr 3-19-2247 menetlus.

3. Tagastada kaebuselt tasutud riigilõivud vastavalt summas vastavalt 750 eurot X ja 750

eurot Q.

4. Menetlusosaliste menetluskulud jätta nende enda kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tallinna

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest

arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 02.12.2019 saabus Tallinna Halduskohtule X, Y ja Q kaebus Keskkonnainspektsiooni vastu

varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kaebuselt on tasutud riigilõiv summas 750 eurot.

1.1. Kaebajad paluvad mõista Keskkonnainspektsioonilt (registrikood: 70003106) kaebajate kasuks

välja OÜ X osa kaotusega tekkinud varaline kahju summas 3 274 063 759,92 eurot, millest 3 206

968 740,69 eurot on põhinõue ja 7 455 002,13 eurot on nõude esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivis ning jagada kahjuhüvitis kaebajate vahel võrdselt alljärgnevalt:

1.1.1. Mõista X (isikukood: XXXXXXXXXXXX) kasuks välja 1 091 354 586,64 eurot, millest 1

068 989 580,23 eurot on otsene varaline kahju ja 22 365 006,40 eurot on nõude esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivis.

1.1.2. Mõista Y (isikukood: XXXXXXXXXXX) kasuks välja 1 091 354 586,64 eurot, millest 1 068

989 580,23 eurot on otsene varaline kahju ja 22 365 006,40 eurot on nõude esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivis.

1.1.3. Mõista Q (isikukood: XXXXXXXXXXXX) kasuks välja 1 091 354 586,64 eurot, millest 1

068 989 580,23 eurot on otsene varaline kahju ja 22 365 006,40 eurot on nõude esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivis.

1.2. Rahuldada kaebaja I ja kaebaja II kahju hüvitamise nõue ning mõista Keskkonnainspektsioonilt

(registrikood: 70003106) kaebaja I ja kaebaja II kasuks välja OÜ Y osa kaotusega tekkinud varaline

kahju summas 1 964 428 224,86 eurot, millest 1 927 090 482.88 eurot on põhinõue ja 37 337 741,98

eurot on nõude esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis ning jagada kahjuhüvitis kaebajate

vahel võrdselt alljärgnevalt:

1.2.1. Mõista X (isikukood: XXXXXXXXXXXX) kasuks välja 982,214,112.43 eurot, millest

963 545 241,44 eurot on otsene varaline kahju ja 18 668 870,99 eurot on nõude esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivis.

1.2.2. Mõista Y (isikukood: XXXXXXXXXXX) kasuks välja 982 214 112,43 eurot, millest

963 545 241,44 eurot on otsene varaline kahju ja 18,668,870.99 eurot on nõude esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivis.

1.3. Rahuldada X (isikukood: XXXXXXXXXXX) mittevaralise kahju hüvitamise nõue ja hüvitada

X mittevaraline kahju summas 600 000 eurot.

1.4. Rahuldada Y (isikukood: XXXXXXXXXXX) mittevaralise kahju hüvitamise nõue ja hüvitada

Y mittevaraline kahju summas 600 000 eurot.

1.5. Rahuldada Q (isikukood: XXXXXXXXXXX) mittevaralise kahju hüvitamise nõue ja hüvitada

Q mittevaraline kahju summas 600 000 eurot.

2. 06.12.2019 määrusega jättis kohus kaebuse käiguta ning palus tasuda kaebuselt täiendava

riigilõivu ja esitada kaebetähtaja ennistamise taotluse.

3. 23.12.2019 saabus kohtule kaebajate täiendav seisukoht, milles kaebajad leiavad, et kaebus on

tähtaegne. Samas juhul, kui kohus asub seisukohale, et kaebus polnud tähtaegne, siis paluvad

kaebajad kaebetähtaja ennistada.

Lisaks märgivad kaebajad, et esialgne riigilõiv oli tasutud X poolt Q eest (tl 132). X tasus täiendava

riigilõivu 750 eurot (tl 167). Kaebajal Y ei ole võimalik riigilõivu tasuda, kuna ta on maksejõuetu.

Y esitab kohtule menetlusabi taotluse ja palub vabastada end riigilõivu tasumise kohustusest (tl 168-

172).

4. Tallinna Halduskohtu 15.01.2020 määrusega otsustas kohus 1) rahuldada Y menetlusabi taotlus

ja vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest summas 750 eurot kaebuse esitamisel ning (p 1); 2)

võtta X, Y ja Q kaebus menetlusse kaebetähtaja küsimuse lahendamiseks (p 2).

5. Kaebajate seisukohad seoses kaebuse tähtaegsuse küsimusega

5.1. Kaebajad ei nõustu kohtu seisukoha, mille kohaselt pole nende kaebus esitatud tähtaegselt.

Juhuks, kui kohus nende käsitlusega kaebetähtaega puudutavas osas ei nõustu, esitavad kaebajad

kaebetähtaja ennistamise taotluse.

5.2. Kaebajad esitasid haldusorganile taotluse kahju hüvitamiseks tähtaegselt

Kaebajad ei nõustu kohtumääruses välja tooduga, mille kohaselt esitasid kaebajad taotluse kahju

hüvitamiseks haldusorganile rohkem kui 10 aasta möödumisel kahju nõude aluseks olnud

haldusakti andmisest, mistõttu oli taotlus esitatud kaebetähtaega rikkudes.

Kaebajad peavad vajalikuks esmalt selgitada, et kaebuse kohaselt tekitati neile kahju

Keskkonnainspektsiooni 26.08.2009 ettekirjutusega ja selle alusel õigusvastaste sunnimeetmete

rakendamisega. Õigusvastaseid sunnimeetmeid hakkas vastustaja rakendama OÜ X suhtes

07.12.2009 (tl 144), millest tulenevalt pole kaebajate hinnangul mõeldav, et kaebetähtaeg oleks

saanud hakata kulgema enne 07.12.2009.

Kaebajad on kaebuses korduvalt rõhutanud, et neile tekkis kahju nii õigusvastase haldusakti

andmisega, kui ka õigusvastase haldusakti alusel õigusvastaselt sunnimeetmete rakendamisega.

Tuleb möönda, et ilma õigusvastase haldusaktita poleks haldusorganil olnud sunnimeetmete

rakendamiseks alust, samas poleks kaebajatele tekkinud kahju, mis väljendus eelkõige neile

kuulunud edukate äriühingute maksejõuetuks muutumises, saanud ainuüksi õigusvastase haldusakti

andmise fakti tõttu tekkida, vaid kahju oli eelkõige õigusvastaste sunnimeetmete rakendamise

tagajärg.

Kaebajad toovad esile, et Riigikohus on asja nr 3-3-1-20-15 lahendi punktis 11 selgitanud, et nõude

esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle

põhjustanud isikust teada. Sealjuures on määrav, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad

asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kaebajad selgitavad, et nad

poleks saanud 26.08.2009 ehk ajal, mis vastustaja andis õigusvastase haldusakti, esitada kaebust

kahju hüvitamiseks, kuna alles kõnealuse haldusakti vastuvõtmise ning selle alusel sunnimeetmete

õigusvastase rakendamise järgselt hakkas kaebajatele tekkima kahju, mille hüvitamist nad

käesoleva kaebusega nõuavad.

Seega on kaebajate hinnangul kaebetähtaja kontekstis põhjendatud lähtuda mitte õigusvastase

haldusakti andmise ajast, vaid õigusvastaste sunnimeetmete rakendamise alustamise ajast, milleks

oli 07.12.2009.

Vastavalt

kohtu

poolt

tuvastatud

asjaoludele

esitasid

kaebajad

30.11.2019

Keskkonnainspektsioonile taotluse kahju hüvitamiseks. Seega ei saa nõustuda kohtumääruse

põhjendusega, mille kohaselt on taotlus esitatud haldusorganile enam kui 10 aastat hiljem ning

seega kaebetähtaega rikkudes.

Kaebajad viitavad, et neile jääb arusaamatuks, miks on kohus kaebetähtaja kulgema hakkamise osas

lähtunud ühel juhul kahju tekkimisest teada saamise päevast, ning teisel juhul kahju tekkimise

aluseks oleva haldusakti andmise päevast. Kaebajad viitavad, et kohus on määruses selgitanud

järgmist „Järelikult pidid kaebajad olema teadlikud õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahjust juba

vastavalt 23.04.2012 ja 15.10.2013, mil ülaltoodud juriidilised isikud äriregistrist kustutati”. Samuti

on kohus määruses leidnud, et ”Isegi kui asuda seisukohale, et kaebajad ei olnud nimetatud ajal

kahju tekkimisest ja selle põhjustanud isikust teadlikud, siis arvestades, et kaebuse esitajad on kahju

hüvitamise taotluse esitanud Keskkonnainspektsioonile 30.10.2019 ehk rohkem kui 10 aasta

möödumisel kahju nõude aluseks olnud haldusakti andmisest, siis on nii taotlus haldusorganile kui

ka kaebus kohtule esitatud igal juhul kaebetähtaja rikkumisega ”.

Eeltoodust tulenevalt lähtus kohus kohutusse pöördumise tähtaja arvutamisel kahju tekkimisest

teadsaamise päevast, kuid haldusorgani poole pöördumise tähtaega hakkas kohus arvestama

haldusakti andmise ajast. Kaebajad viitavad, et RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus

esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust

teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest

või selle põhjustanud sündmusest arvates.

Eeltoodust tulenevalt ei näe seadus taotluse esitamisel haldusorganile ette erinevat kaebetähtaja

kulgema hakkamise alust, võrreldes kaebuse esitamisega kohtule. Seetõttu pole kaebajate hinnangul

põhjust järeldada, et kaebuse esitamiseks halduskohtule hakkas kaebetähtaeg kulgema 23.04.2012

ja 15.10.2013, kuid taotluse esitamisel haldusorganile hakkas tähtaeg kulgema juba 26.08.2009.

Antud põhjusel on kaebajad veendumusel, et esitasid taotluse haldusorganile tähtaegselt.

5.3. Kaebus on esitatud RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaega järgides

Kaebajad soovivad täiendavalt rõhutada, et olukorras, kus haldusorgan nende taotluse sisuliselt läbi

vaatas, on kaebajatel õigus tugineda RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtajale ning esitada kaebus

halduskohtule 30 päeva jooksul alates taotluse rahuldamata jätmisest haldusorgani poolt. Seda on

kaebajad ka teinud.

Kaebajad on varasemalt selgitanud, et peavad haldusorganile esitatud kaebust tähtaegseks.

Kaebavad leiavad, et olukorras, kus haldusorgan on nende taotluse sisuliselt lahendanud, saab asuda

seisukohale, et isegi juhul, kui kaebajate taotlus polnud tähtaegne (millega kaebajad ei nõustu), on

haldusorgan kaebajate taotluse sisulise läbivaatamisega taotluse esitamise tähtaja omaalgatuslikult

HMS § 34 lg 1 alusel ennistanud.

Kaebajad viitavad, et kohtupraktikas ollakse seisukohal, et kui haldusorgan on arvamusel, et taotlus

on esitatud menetlustähtaega rikkudes, peab haldusorgan taotluse HMS § 14 lg 6 p 1 alusel selle

esitajale läbivaatamatult tagastama.

Kaebus on esitatud kohtule igal juhul tähtaegselt, kuivõrd a) kaebajad on esitanud taotluse kahju

hüvitamiseks haldusorganile tähtaegselt ning b) isegi juhul, kui asuda seisukohale, et taotlus

haldusorganile esitati tähtaega rikkudes, on haldusorgan taotluse esitamise tähtaega

omaalgatuslikult ennistanud. Mõlemal juhul said kaebajad esitada halduskohtule kaebuse RVastS

§ 18 lg 2 alusel 30 päeva jooksul alates 14.11.2019 ning seda on kaebajad ka teinud. Järelikult on

kaebus esitatud igal juhul tähtaegselt.

5.4. Kaebajate nõuded pole aegunud, sest kaebajale tekkinud kahju aluseks olevad

rikkumised on jätkuvad

Kolmandaks toovad kaebajad välja, et vastustaja tekitas neile kahju seeläbi, et jättis õigusvastase

ettekirjutuse tegemisel ning hilisemas järelevalvemenetluses „saastaja maksab“ printsiibi

rakendamata, mille tagajärjel anti kaebajatele kuulunud äriühingute konkurentidele õigusvastast

riigiabi ning kahjustati vaba konkurentsi (vt kaebuse p 2.29). Need rikkumised on kaebajate

hinnangul jätkuvad, millest tulenevalt ei saa kaebajate arvamuse kohaselt nõude esitamine

kõnealuste rikkumiste alusel olla aegunud.

Kaebajate nõue ei saa olla aegunud, kuivõrd vastustaja rikkumised on jätkuvad, korduvad, ega ole

tänaseni lakanud, sest:

1) saastaja maksab“ printsiibi rakenduskulud on kaebajatele kuulunud äriühingutele

kollektiivsüsteemide poolt jätkuvaltjätkuvalt hüvitamata;

2) ebaseadusliku riigiabi ei ole tagasi nõutud;

3) moonutatud konkurentsi ei ole ennistatud;

4) ebaseadusliku riigiabi andmise ja konkurentsi moonutamise tõttu on kaebajatele kuulunud

äriühingute poolt teostatud liikmesriikide vaheline kaubandus lakanud ja see pole ennistunud.

Kokkuvõttes saab asuda seisukohale, et Keskkonnainspektsioonil oli kohustus tagada

keskkonnakaitse aluspõhimõtte „saastaja maksab“ printsiibi (ELTL art 191) järjepidev ja ühetaoline

rakendamine ning selle raames „saastajate“ kohustamine vastutama „saastuse“ likvideerimise eest

või kandma printsiibi rakenduskulud. Samuti kohustus inspektsioon järelevalve teostamisel pidama

kinni Euroopa Liidu riigiabi ja konkurentsi käsitlevatest reeglitest (EÜ asutamislepingu art 81, art

82 ja art 86; ELTL art 101, art 102 ja art 106). Kõiki eeltoodud kohustusi on vastustaja aga

26.08.2009 antud õigusvastase haldusakti ja selle hilisema rakendamise menetluses rikkunud. Seega

on kõigi kahju põhjustanud rikkumiste, mille ärahoidmise kohustus Keskkonnainspektsioonil oli,

tagajärjed kõrvaldamata ning ka rikkumised ise on jätkuvad.

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2014/104/EL art 10 p 2 kohaselt ei hakka konkurentsi

kahjustamise korral aegumistähtaeg kulgema enne, kui konkurentsi rikkumine on lõppenud.

Tulenevalt eeltoodust on kabeajad seisukohal, et aegumist ei saa lugeda senini alanuks kuni

konkurents pole ennistatud. Eeltoodu tõttu ei saa kaebajate nõuded olla aegunud ning need on

esitatud halduskohtule tähtaegselt.

5.5. Kaebetähtaja ennistamise taotlus

Kaebajad leiavad, et kaebetähtaja ennistamiseks esinevad subjektiivsed põhjused

Kaebajad toovad välja, et üritasid välja selgitada, milline kaebetähtaeg asjas kohaldub ning jõudsid

riigivastutuse seaduseni, mille pinnalt tegid kaebajad järelduse, et kahju hüvitamise kaebuse

esitamiseks halduskohtule on neil aega 10 aastat alates kahju tekkimisest teada saamisest.

Nimelt eksisid kaebajad õigusliku kogenematuse tõttu RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaja

tõlgendamisel ning lähtusid ekslikult arusaamast, et kahju hüvitamise nõudest tuleb vastustajat

teavitada 3 aasta jooksul, kuid nõudega tuleb kohtu poole pöörduda mitte hiljem kui 10 aasta

jooksul.

Seetõttu tegid kaebajad oma õiguste kaitseks järgmiseks nõuded/pöördumised:

1) Kaebaja Y pöördus seoses vastustaja õigusvastaste ettekirjutuse ja selle alusel sunnimeetmete

õigusvastase rakendamisega Keskkonnaministeeriumi poole tekkinud kahju hüvitamise nõudega (tl

147-160p). Lisaks saatis kaebaja Y Keskkonnaministeeriumi istungi protokolli 20.06.2011 ka

Keskkonnainspektsioonile;

2) 20.10.2011 toimus kaebajate kohtumine Keskkonnainspektsiooni peadirektori Peeter Volkoviga,

kus osales ka inspektsiooni praegune peadirektor Olav Avarsalu (tl 161-163). Antud koosolekul

palus kaebaja Y inspektsioonil muu hulgas heastada kaebajatele „saastaja maksab“ printsiibi

ebaõige kohaldamisega tekitatud kahju ning ennistada rikutud konkurents. Protokollist selgub, et

kaebaja Y selgitas vastustajale „saastaja maksab“ printsiibi kohaldamise EL õiguspraktikat, osundas

EÜ konkurentsireeglite rikkumisele ja „saastaja maksab“ printsiibi järjepidevale diskrimineerivale

kohaldamisele vajadusele vastustaja järelevalvealas, tagamaks aus konkurents.

3) Lisaks on kaebaja Y suhelnud korduvalt Konkurentsiametiga ning palunud ametil

õigusrikkumine fikseerida ning konkurentidele antud ebaseaduslik riigiabi tagasi nõuda ja

õigusvastase tegevusega kahjustatud konkurents ennistada, sh kahjud hüvitada (tl 164 ja selle

pöördel).

Seega ei jäänud kaebajad käed rüpes istuma, vaid otsisid aktiivselt võimalusi oma õiguste kaitseks,

pöördudes selleks erinevate taotluste ning nõuetega erinevate ametkondade poole, kuid tulutult.

Seega on kaebajad vahetult pärast kohtulahendi tegemist, millega Riigikohus tunnistas vastustaja

26.08.2009 ettekirjutuse õigusvastaseks, nõudnud vastustajalt kahju hüvitamist. Antud põhjusel

arvasid kaebajad, et kuivõrd nad on oma nõude Keskkonnainspektsioonile esitanud, tuleb neil

kohtusse pöörduda 10 aasta jooksul alates neile tekkinud kahjust teadasaamist, mis ei saanud

toimuda enne, kui 07.12.2009.

Kaebajad ei saanud õigusliku kogenematuse tõttu õigesti aru, mida tähendab „tuleb esitada kolme

aasta jooksul, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul”. Ükski kaebajatest ei oma juriidilisi

teadmisi, mistõttu ei saanud nad õigesti aru, millisel juhul kohaldub 3 aastane tähtaeg, ja millisel

juhul 10 aastane tähtaeg. Seetõttu arvasid kaebajad ekslikult, et nõue tuleb esitada vastustajale

kolme aasta jooksul ning kohtule mitte hiljem kui 10 aasta jooksul. Sellisel viisil kaebajad ka

talitasid.

Kokkuvõttes arvasid kaebajad ekslikult, et kui kahju tekkimisest on haldusorganit 3 aasta jooksul

teavitatud, saab nõude esitamisega kohtu poole pöörduda mitte hiljem, kui 10 aasta jooksul. Seega

rakendasid kaebajad oma oskuste, teadmiste ning seniste kogemuste pinnalt piisavat hoolsust, et

selgitada välja kaebetähtaeg ning jõudsid selle tulemusel RVastS § 17 lg-s 3 sätestatuni, mille sisust

kaebajad arvasid aru saavat. Kaebajad viitavad, et nende hinnangul on RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud

kaebetähtaja regulatsioon keeruline ning segadusttekitav, mistõttu on kaebajad asunud seisukohale,

et nendepoolne minetus kaebetähtaja arvutamisel on vabandatav ning kaebetähtaeg tuleb seega

kohtu poolt ennistada.

Kaebajad selgitavad, et kohtupraktikast tulenevalt ei pea tähtaja ennistamise taotluses toodud

väiteid tõendama, küll aga peab taotlus olema põhistatud. Põhistamiseks s.o väite kohtule usutavaks

tegemiseks võib menetlusosaline kasutada nii tõendeid, kui ka teavet, mis ei ole seaduses sätestatud

menetlusvormis. Kaebajad on kohtule põhjalikult selgitanud, millistele asjaoludele tuginedes

eksisid kaebajad kaebetähtaja arvutamisega, ning miks annavad kaebajate minetused aluse

kaebetähtaja ennistamiseks. Tulenevalt eeltoodust paluvad kaebajad kohtul juhul, kui kohus asub

seisukohale, et kaebus on esitatud hilinenult, kaebuse esitamise tähtaja ennistada.

Lõpetukse soovivad kaebajad selgitada, et on esitanud kaebuse neile väga oluliste õigushüvede

kaitseks, samuti on kaebajad arvamusel, et kaebuses haldusorganile etteheidetud rikkumised on oma

olemuselt väga rasked, mistõttu tuleb asjas õiglase tulemuse saavutamiseks kaebetähtaeg ennistada.

Lisaks poleks kaebetähtaja ennistamata jätmise korral kaebajatel võimalik esitada kaebust, mis on

nende õiguste kaitseks vältimatult hädavajalik, seega tooks kaebetähtaja ennistama jätmine

kaebajatele kaasa äärmiselt rasked pöördumatud negatiivsed tagajärjed.

6. Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole esitatud tähtaegselt, kuivõrd on rikutud

hüvitamiskaebusele ettenähtud kaebetähtaegu

6.1. Ületatud on RVastS § 17 lg-s 3 ja sarnast HKMS § 46 lg-s 4 olevat 3 aastast tähtaega, mille

kohaselt hüvitamiskaebuse võib esitada kolme aasta jooksul arvates päevast kui kaebaja sai teada

või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust.

Vastavalt esitatud kaebusele ja äriregistri andmetele kustutati OÜ X äriregistrist 23.04.2012 ja OÜ

Y 15.10.2013. Kahju nõude aluseks on kaebajad toonud õigusvastase haldusakti ja selle alusel

rakendatud sunnimeetmete tõttu varalise kahju tekitamise, mis seisnes äriühingute osade

omandikaotuses ja tulu saamise võimaluse kaotamises.

Kaebajad pidi seega olema teadlikud õigusvastase haldusaktiga ja selle alusel rakendatud

sunnimeetmetega tekitatud kahjust juba vastavalt 23.04.2012 ja 15.10.2013, mil ülaltoodud

juriidilised isikud äriregistrist kustutati ja kaebajad oma omandist ja tulu saamise võimalusest ilma

jäid. Kaebusest on selgelt näha, et kaebajad said kahju tekitanud isikust teada juba 2010. aastal, mil

toimusid Keskkonnainspektsiooni koostatud ettekirjutuse osas kohtuvaidlused. Kaebajad pidid

kahju tekitanud isikust olema teadlikud hiljemalt 01.06.2011 Riigikohtu otsuse tegemisel, millega

kuulutati Keskkonnainspektsiooni OÜ-le X koostatud ettekirjutus õigusvastaseks. Isegi kui oletada,

et kaebuse esitajad ei osanud Riigikohtu lahendi põhjal järeldada, et õigusvastane ettekirjutus tekitas

neile kahju, pidid nad sellest aru saama ettevõtte kustutamisel. Seega algas kahju hüvitamise

taotluse tähtaeg OÜ X puhul 23.04.2012 ja OÜ Y puhul 15.10.2013. Vastavalt RVastS § 17 lg-le 3

ja HKMS § 46 lg-le 4 tuli esitada kahju hüvitamise taotlus OÜ X puhul hiljemalt 23.04.2015 ja OÜ

Y puhul hiljemalt 15.10.2016. Nendeks kuupäevadeks kaebajad kahju hüvitamise taotlust ei

esitanud.

Õiguslik regulatsioon näeb ette ka maksimaalse menetlustähtaja 10 aastat, mille jooksul on võimalik

hüvitamiskaebust esitada (vt RVast § 17 lg 3 ja HKMS § 46 lg 4). Kuivõrd haldusakt, mille alusel

sunnivahendeid rakendati, anti välja 26.08.2009, möödus 10-aastane maksimaalne tähtaeg

26.08.2019. Kaebajad esitasid taotluse kahju hüvitamiseks vastustajale 30.10.2019, seega rohkem

kui 10 aastat peale haldusakti välja andmist.

6.2. Kaebajate väide, et kuivõrd 26.08.2009 ettekirjutuse alusel vastuvõetud sunnimeetmeid hakati

rakendama alles 07.12.2009, hakkas kaebetähtaeg jooksma alles sellest kuupäevast, on alusetu ja

vastuolus õigusaktidest tuleneva regulatsiooniga.

6.2.1. Esiteks on sunnimeetmete (näiteks sunnirahade) rakendamise puhul tegemist

menetlustoiminguga ja mitte toiminguga HKMS § 46 lg 4 mõttes. HKMS § 46 lg-s 4 ei ole toodud

tähtaja arvutamise alustena välja menetlustoimingu tegemist. Seega peab lähtuma kaebetähtaja

arvutamise algusaja osas ettekirjutuse andmise ajast.

6.2.3. Teiseks eeldab kaebajate väide, et ettekirjutuse alusel rakendati 07.12.2009 sunnimeetmeid

õigusvastaselt.

Vastustaja on seisukohal, et kuniks Riigikohtu poolt vastustaja ettekirjutuse õigusvastaseks

kuulutamiseni ja tühistamiseni rakendati sunnimeetmeid õiguspäraselt. Riigikohus on leidnud:

„Kolleegium rõhutab, et sunnivahendi rakendamise õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse

õiguspärasusest. Kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita, sõltumata adressaadi vastuväidetest

ettekirjutuse õiguspärasusele (HMS § 60, AtSS § 8 lg‑d 1 ja 3).“ Seega ei sõltu sunnivahendi

rakendamise õiguspärasus ettekirjutuse õiguspärasusest, vaid vastavalt AtSS § 8 lg 1 alusel

adressaadile ettekirjutuse teatavaks tegemisest ja selle kehtivusest.

HMS § 61 lg 1 kohaselt kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest

alates. Sama sätte lõike 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja

lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui

seadus ei sätesta teisiti.

Haldusakti vaidlustamine ei kõrvalda selle kehtivust ning sellest lähtuvate toimingute tegemise

õigust. Haldusakti kehtivuse peatamiseks on vaja esialgse õiguskaitse määrust (HKMS § 249 lg 1)

või haldusorgani otsust (HMS § 64 lg 1, § 81). Kuivõrd vaidlusaluse ettekirjutuse kohtumenetluse

ajaks ei peatatud esialgse õiguskaitse raames ettekirjutuse kehtivust ega keelatud sunnimeetmete

rakendamist kohtumenetluse ajaks, kehtis ettekirjutus kogu kohtumenetluse ja sunnimeetmete

rakendamise aja. Seega rakendati sunnimeetmeid õiguspäraselt ning ei ole põhjendatud võtta

kaebetähtaja kulgemise aluseks sunnimeetmete rakendamise alguskuupäev.

6.3. Kaebajate väide, et kaebus on esitatud RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaega järgides ja seega

kaebetähtaegu ei ole ületatud, on alusetu ja põhjendamata.

Kaebajate väide, et haldusorgan on kaebuse sisulise läbivaatamisega taotluse esitamise tähtaja

omaalgatuslikult HMS § 34 lg 1 alusel ennistanud, on vastuolus tähtaja ennistamist puudutava

õigusliku regulatsiooniga. HMS § 34 lg 1 sätestab, kui menetlustähtaeg on mööda lastud mõjuval

põhjusel, võib haldusorgan omal algatusel või menetlusosalise taotlusel tähtaja ennistada. Antud

sätte kohaselt on kaebetähtaja ennistamine erandlik ja kaalutlusotsus. Vastavalt halduse heale tavale

ning haldusõiguse põhimõtetele peavad kaalutlusotsused olema põhjendatud ning kaalutlused

peavad olema otsuses nähtavad. Sellist haldusorgani otsust ei ole vastustaja teinud. Vastustaja

rõhutab, et 14.11.2019 taotlusele tehtud vastuses on vastustaja esmajärjekorras rõhutanud, et taotlus

on esitatud tähtaega rikkudes ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Seega esmane põhjus taotluse

rahuldamata jätmisel oli kaebetähtaja rikkumine, mistõttu ei saa mitte kuidagi lugeda sellest

vastusest välja kaalutletud otsust ennistada kaebetähtaeg.

6.4. Kaebajate väide, et nende nõuded ei ole aegunud, kuivõrd kahju aluseks olevad rikkumised on

jätkuvad, on alusetu ja selle põhjendused asjakohatud.

Esiteks, rõhutab vastustaja, et kõik kaebajate väited, mis puudutavad väidetavalt vastustaja poolt

ebaseadusliku riigiabi pakkumist ja konkurentsi moonutamist, on alusetud.

Kaebajate argumentatsioon ning püüe luua põhjuslikke seoseid erinevate printsiipide rakendamise,

ettekirjutuste tegemise või tegemata jätmise ning riigiabi pakkumise ning konkurentsi moonutamise

ning kaebajatele tekkinud kahju osas, on täies ulatuses oletuslikud. Sellised seosed ei vasta kahju

hüvitamisel kehtivatele kausaalsuse reeglitele.

Vastavalt RVastS § 7 lg-le 4, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-

õiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel

lisaks käesolevale seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid.

VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus

põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik

seos).

Seega peab olema konkreetne seos vastustaja avalik-õiguslikus suhtes toimepandud õigusvastase

teo ja tekkinud kahju vahel. Kuivõrd kaebajad ei ole millegagi tõendanud ja ka vastustaja eitab, et

oleks pakkunud ebaseaduslikku riigiabi või moonutanud konkurentsi, puudub selliste väidetavate

rikkumise osas põhjuslik seos hüvitamiskaebuse nõudeks oleva kahjuga. Lisaks sellele puuduvad

väidetavate rikkumiste ja kaebajate kui füüsiliste isikute subjektiivsete õiguste riivena väljenduvad

puutumused. Kõik etteheidetavad rikkumised seonduvad äritegevuse ja juriidiliste isikute huvidega

ning ei saa olla mitte kuidagi füüsiliste isikute subjektiivseid huve otseselt riivavad või rikkuvad.

Vastustaja rõhutab, et juriidiline isik on eraldiseisev oma õiguste ja kohustustega õigussubjekt.

Juriidilise isiku osanike ja juhatuse liikmete huvid ei ole samastatavad juriidilise isiku omadega.

Kokkuvõtlikult puuduvad väidetavad jätkuvad rikkumised, mis kinnitaksid, et ei ole rikutud

kaebetähtaega.

6.5.

Vastustaja on seisukohal, et puuduvad alused kaebetähtaja ennistamiseks, mistõttu

vastustaja palub halduskohtul jätta kaebetähtaeg ennistamata

Riigikohus on leidnud, et kaebuse esitamise tähtaja ennistamine on võimalik üksnes juhul, kui on

esinenud olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks ettenähtud ajaperioodi jooksul.

Selliseid olulisi ja kestvaid objektiivseid takistusi ei ole kaebajad oma taotluses esile toonud.

Riigikohus on leidnud: „Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt

hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, s.h tähtajad. Vajaliku hoolsuse

hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus), kui

ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Ka õiguslikult kogenematul

isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja

jooksul. Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja

jooksul otsima professionaalset abi.“

Vastustaja rõhutab, et kaebajate väitel tekkis neile kahju läbi selle, et vastustaja õigusvastane

ettekirjutus ja selle alusel rakendatud sunnimeetmed viisid kaebajatele kuulunud äriühingute

pankrotistumiseni. Vastustaja kordab, et kaebuses toodud asjaoludest tulenevalt pidid kaebajad

olema teadlikud kahjust ning kahju tekitanud isikust OÜ X puhul hiljemalt 23.04.2012 ja OÜ Y

puhul 15.10.2013. Alates sellest kuupäevast oli kaebajatel aega 3 aastat määrata tekkinud kahju

suurus ning esitada taotlus hüvitamiseks haldusorganile või esitada hüvitamiskaebus halduskohtule.

Kaebajate poolt tähtaja ennistamistaotluses välja toodud nii-nimetatud subjektiivse põhjusena

kaebajate kui õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus ei ole, arvestades kaebuse

esitanud isikute tausta, teadmisi haldusmenetluses olevatest protsessiküsimustest ning õigusabi

saadavust, mõjuvaks põhjenduseks.

Kaebaja II oli aktiivne osaline ka väidetavalt kahju aluseks olnud OÜ-le Y tehtud ettekirjutuse

vaidlustamisel nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses. Seega ei saanud olla kaebajale

II võõrad haldusmenetluses olevad kaebetähtajad ning erinevad õiguskaitsevahendid.

Vastavalt ülalviidatud Riigikohtu lahendile, kui isikul tekkis kahtlus oma õiguslikes teadmistes,

nagu kaebajad püüavad väita, pidid nad mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. „Mõistlik

aeg“ on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamisel tuleb arvestada käesoleva kaasuse asjaolusid.

Võttes arvesse asjaolu, et isikud olid teadlikud varalise kahju tekkimisest hiljemalt äriühingute

pankrotistumise hetkel ja olid ka teadlikud, kes tekitas selle kahju, olid isikutele teada kõik vajalikud

esmased kahju hüvitamise taotluse jaoks vajalikud faktilised asjaolud. Kaebajatel, kellest vähemalt

üks pidi olema teadlik varasemas kohtuprotsessis osaledes halduskohtumenetluses kehtivatest

võimalikest menetlustähtaegadest, pidi tekkima juba sel hetkel teadmine, et neile on tekkinud kahju

ja kahtlus, et neil võivad olla õiguslikud võimalused selle kahju sissenõudmiseks. Õigusliku

kogenematuse puhul leiab vastustaja, et mõistlikuks ajaks professionaali poole pöördumiseks ei saa

lugeda 10 aastat, vaid pigem on see tähtaeg maksimaalselt 1 aasta alates Kaebajate poolt kahju ja

kahju tekitaja tuvastamisest, see on OÜ X ja OÜ Y pankroti välja kuulutamisest.

Kaebajate väited, et nad on juba mitu korda eelnevalt teavitanud vastustajat neile tekkinud kahjust

ja nõudnud hüvitamist, on põhjendamatud.

Esiteks rõhutab vastustaja, et kaebajad esitasid kahju hüvitamise taotluse alles 30.10.2019 ja ei ole

varasemalt esitanud ühtegi kirjalikku nõuetele vastavat kahju hüvitamise taotlust vastustajale. Seega

on väärad kaebajate väited, et nad on kolme aasta jooksul alates kahju tekkimisest teada saamist

esitanud taotluse kahju hüvitamiseks vastustajale.

Teiseks, on vastustaja seisukohal, et kaebajate väited, mille kohaselt on nad esitanud taotlusi

Konkurentsiametile ja Keskkonnaministeeriumile ja seega ei ole olnud passiivsed kahju hüvitamise

taotlemisel, asjakohatud. Vastavalt RVastS § 17 lg-le 1 tuleb kahju tekkimisel taotlus esitada kahju

tekitanud haldusorganile. Seega ei saa kaebetähtaegade arvestamisel ja ennistamise taotluse

põhjendamisel lähtuda taotluste esitamisest muudele asutustele.

Vastustaja leiab, et lähtudes ülal viidatud Riigikohtu seisukohtadest ning käesoleva haldusasja

asjaoludest ei olnud kaebajad piisavalt hoolsad kaebetähtaegade väljaselgitamisel, mistõttu ei ole

tähtaja ületamine subjektiivselt vabandatav ega põhistatud.

KOHTU SEISUKOHT

7. HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt

ning sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on

esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. HKMS § 124 lg 4 näeb ette, et kui

menetlusosaline taotleb kohtult asja menetluse lõpetamist kaebetähtaja rikkumise tõttu, teeb kohus

taotluse kohta põhjendatud määruse. HKMS § 152 lg 1 p 2 sätestab, et kohus lõpetab määrusega

menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt HKMS § 124 lg 2.

HKMS § 46 lg 4 sätestab, et hüvitamiskaebuse või heastamiskaebuse võib esitada kolme aasta

jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud

isikust või haldusakti või toimingu tagajärgedest, mille kõrvaldamist ta nõuab. Sõltumata sellest ei

saa hüvitamiskaebust ega heastamiskaebust esitada pärast kümne aasta möödumist kahju või

tagajärjed tekitanud haldusakti või õigustloova akti andmisest, toimingu tegemisest või

õigusemõistmisel tehtud lahendi teatavakstegemisest.

HKMS § 47 lg 2 sätestab, et kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud

korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti

teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 1 kohaselt võib kahju hüvitamiseks esitada taotluse kahju

tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et taotlus või

kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle

põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul

kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates.

RVastS § 18 lg 2 tuleneb, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või

tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu

30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks.

8. HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja,

ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega

järgida mõjuval põhjusel.

HKMS § 71 lg 2 tuleneb, et tähtaja ennistamist võib taotleda seaduses sätestatud tähtaja jooksul

pärast menetlustähtajast kinnipidamist takistanud mõjuva põhjuse äralangemist, kuid mitte hiljem

kui 14 päeva möödumisel päevast, kui nimetatud takistus ära langes. Sama paragrahvi lg 4 sätestab,

et samal ajal tähtaja ennistamise avalduse esitamisega tuleb teha menetlustoiming, mille tegemiseks

tähtaja ennistamist taotletakse.

HKMS § 150 lg 1 kohaselt on mõjuv põhjus kohtule vastamata jätmiseks või kohtuistungile

ilmumata jätmiseks ja sellest teatamata jätmiseks eelkõige liikluskatkestus, menetlusosalise

ootamatu haigestumine või lähedase surm või ootamatu raske haigus, mille tõttu menetlusosaline ei

saanud kohtule vastata või kohtusse ilmuda ega volitada selleks esindajat.

9. Käesoleval juhul on vastustaja leidnud, et kaebus ei ole kohtule esitatud tähtaegselt ning tuleb sel

põhjusel jätta rahuldamata. Kohus tõlgendab seda kui taotlust menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja

rikkumise tõttu võttes arvesse ka asjaolu, et oma määruses 15.01.2020 võttis kohus kaebuse

menetlusse kaebetähtaja küsimuse lahendamiseks (määruse p 2). Kaebajad paluvad lugeda kaebus

tähtaegseks või juhul kui kohus leiab, et kaebetähtaega on rikutud see ennistada.

10. Kaebuse esitajad on leidnud, et kahju on põhjustatud Keskkonnainspektsiooni 26.08.2009

ettekirjutusega ja selle alusel kohaldatud sunnimeetmetega. Õigusvastaseid sunnimeetmeid hakkas

vastustaja rakendama OÜ X suhtes 07.12.2009 (tl 144), millest tulenevalt pole kaebajate hinnangul

mõeldav, et kaebetähtaeg oleks saanud hakata kulgema enne 07.12.2009.

Kohus märgib, et kaebuse kohaselt seisneb kahju omandikaotuses - OÜ X ja OÜ Y maksejõuetuks

muutumises ja äriühingute lõpetamises ja sellega ka tulu saamise võimaluse kaotamises. Äriregistri

andmetele kustutati OÜ X äriregistrist 23.04.2012 ja OÜ Y 15.10.2013. Lisaks seisneb kahju

mainekahjus (meedias avaldatud seisukohad perioodil 2008-2010).

11. Kohus siinkohal kõigepealt selgituseks, et kaebajad on käesoleval juhul esitanud kaebuse endale

kui füüsilistele isikutele riigi poolt nende subjektiivsete õiguste õigusvastase rikkumise tõttu

põhjustatud kahju hüvitamiseks. Kohus märgib, et käesoleval juhul on üheselt tuvastatav, et

õigusvastase haldusaktiga võib olla rikutud on juba lõpetatud äriühingute OÜ X ja OÜ Y õigusi ja

võimalik, et sellise õigusvastase tegevusega on põhjustatud neile äriühingutele ka kahju. Samas

puuduvad kohtul andmed, et nimetatud äriühingud oleksid esitanud kahjunõuded kahju põhjustaja

vastu riigivastutuse seaduse alusel. Kohtu hinnangul ei ole üldjuhul võimalik selliste nõuete

esitamata jätmisel äriühingu poolt selle osanikel ise ja otse esitada kahjunõudeid kahju põhjustaja

vastu eraisikuna (osanikuna, aktsionärina) seetõttu saadud võimalike kahjude (eelkõige

saamatajäänud tulu võimalike dividendide vähenemise ja kaotamise tõttu). Kohus peab vajalikuks

märkida, et osanike ja aktsionäride huve on vastavalt seadusele volitatud esindama nende juhatus.

Juhul, kui juhatus kahjustab õigusvastaselt osanike huve (jättes näiteks tähtaegselt esitamata

kahjunõude riigi vastu), tekib osanikel nõudeõigus mitte algse kahju põhjustaja, vaid juhatuse vastu.

Kohus märgib, et lisaks eeltoodule ei ole tulenevalt kohtu hinnangul käesoleval juhul

põhimõtteliselt täidetud ka normi eesmärgi nõue, sest õigusvastase ettekirjutuse tegemise keelu

eesmärgiks ei ole mitte ärihingute aktsionäride ja osanike dividendiõiguste kaitse, vaid äriühingu

õiguspärase tegevusvõimaluse tagamise ja haldusorgani õiguspärasele tegevusele sundimine. Kuigi

eeltoodu annab kohtule võimaluse tagastada sisuliselt ka kaebeõiguse puudumise tõttu, ei pea kohus

menetluse käesolevas staadiumis, kus otsustamisel on kaebetähtaja küsimus ja kaebaja ei ole

vastustaja poolt kaebeõiguse küsimuses esitatud väidetele saanud vastata, vajalikuks nimetatud

alusel kaebuse tagastamist. Kohus lähtub edaspidi eeldusest, et kaebeõigus on kaheldav ja kohus

kontrollib kaebuse tähtaegsust sõltumata kaebajate, kui eraisikute kaebeõiguse olemasolust.

11. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et kaebajad pidid olema teadlikud õigusvastase

haldusaktiga tekitatud kahjust hiljemalt vastavalt 23.04.2012 ja 15.10.2013, mil ülaltoodud

juriidilised isikud äriregistrist kustutati. Sellest hetkest alates, pidi kaebajatele selge olema, et nad

ei saa enam oma osalusega äriühingutest tulu teenida ei dividendide näol ega nende osaluste

müügiga. Isegi kui asuda seisukohale, et neil oli seetõttu kaebeõigus riigi vastu (kohus selle

seisukohaga küll ei nõustu) algas kahju hüvitamise taotluse esitamise kolme aastane tähtaeg varalise

kahju osas OÜ X puhul 23.04.2012 ja OÜ Y puhul 15.10.2013.

Mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise kolme aastane tähtaeg algas info avalikustamisest.

Kaebuse kohaselt avalikustati infot perioodil 2008-2010. Järelikult tuli mittevaralise kahju

hüvitamise nõue esitada hiljemalt 2013. Isegi kui asuda seisukohale, et kaebajad ei pidanud neile

tekitatud mainekahjust selle avaldamisel aru saama, siis hiljemalt Riigikohtu 01.06.2011 otsusest,

mil Riigikohus tuvastas Keskkonnainspektsiooni ettekirjutuse õigusvastasuse, pidid kaebajad

mõistma ka neile väidetava mainekahju tekkimist. Seega oleks kõige hilisem mittevaralise kahju

hüvitamise nõude esitamise tähtaeg saabunud 01.06.2014.

Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vastavalt RVastS § 17 lg-le 3 tuli esitada varalise kahju hüvitamise

taotlus OÜ X puhul hiljemalt 23.04.2015 ja OÜ Y puhul hiljemalt 15.10.2016. Mittevaralise kahju

hüvitamise nõue tuli esitada hiljemalt 01.06.2014. Selleks ajaks kaeabajad oma nimel eraisikutena

kahjunõuet riigi vastu esitanud ei ole, sest vaidlust ei ole asjaolu üle , et vastav kahjunõue esitati

alles 30.10.2019. Seega on vaieldamatult kõigi kahjunõuete puhul ületatud taotluse/kaebuse

esitamiseks ettenähtud 3 aastast tähtaega.

12. Isegi kui asuda seisukohale, et kaebajad ei olnud eelmises punktis nimetatud aegadel varalise

kahju tekkimisest ja selle põhjustanud isikust teadlikud, millega kohus talle teadaolevate andmete

põhjal ei nõustu, siis arvestades, et kaebuse esitajad on kahju hüvitamise taotluse esitanud

Keskkonnainspektsioonile 30.10.2019 ehk rohkem kui 10 aasta möödumisel kahju nõude aluseks

olnud haldusakti andmisest (haldusakt on antud 26.08.2009), siis on nii taotlus haldusorganile kui

ka kaebus kohtule esitatud igal juhul kaebetähtaja rikkumisega.

Kaebajad leiavad ekslikult, et antud juhul on kaebetähtaja kontekstis põhjendatud lähtuda mitte

õigusvastase haldusakti andmise ajast, vaid õigusvastaste sunnimeetmete rakendamise alustamise

ajast, milleks oli 07.12.2009, kuna varem ei saanud kaebajad kahjust teada saada.

Kohus selgitab, et 10 aastase kaebetähtaja rakendamise puhul ei oma kahjust teadasaamise aeg üldse

tähtsust. Nimelt 10-aastane tähtaeg on sätestatud piirmääraks sõltumata kahjust teada saamisest.

Kuivõrd vastav haldusakt, mille alusel kaebajatele väidetav kahju tekkis, on antud 26.08.2009 ning

kaebajad esitasid kahju hüvitamise nõude Keskkonnainspektsioonile 20.10.2019, siis on igal juhul

ka 10-aastane kaebetähtaeg möödunud.

Õige on siinjuures vastustaja poolt välja toodu, et sunnimeetmete (näiteks sunnirahade)

rakendamise puhul on tegemist menetlustoiminguga ja mitte toiminguga HKMS § 46 lg 4 mõttes.

HKMS § 46 lg-s 4 ega RVastS § 17 lg 3 ei ole toodud tähtaja arvutamise alustena välja

menetlustoimingu tegemist. Seega peab lähtuma kaebetähtaja arvutamise algusaja osas ettekirjutuse

andmise ajast ehk siis antud juhul kuupäevast 26.08.2009.

13. Kohus ei nõustu kaebajatega selles, et Keskkonnainspektsioon on vaikimisi kaebetähtaja

ennistanud ning sellest tulenevalt tuleb lähtuda RVastS § 18 lg 2 (koosmõjus HKMS § 47 lg 2).

Keskkonnainspektsioon on ka oma vastuses kaebajate kahju hüvitamise taotlusele selgelt leidnud,

et kahju hüvitamise nõue ei ole tähtaegne ja jätnud taotluse juba üksnes sel põhjusel rahuldamata,

kuigi õige oleks olnud jätta taotlus HMS § 14 lg 6 p 1 alusel läbi vaatamata ja tagastada.

Kohus leiab, et hilinenult kahju nõude esitamisega haldusorganile ei ole võimalik automaatselt

ennistada kaebetähtaega halduskohtumenetluses tuginedes RVastS § 18 lg 2 olukorras, kus

haldusorgan on taotluse lahendanud sisuliselt, kuid jätnud selle rahuldamata esiteks põhjusel, et

taotlus on esitatud tähtaja rikkumisega, kuivõrd see oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega.

Olukorraga, kus haldusorgan ennistab vaikimisi nõude esitamise tähtaja, on tegemist siis, kui

haldusorgan lahendab taotluse sisuliselt ilma tähtaja küsimusele mingit tähelepanu pööramata.

Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Vastustaja on jätnud taotluse rahuldamata

põhjusel, et nõue ei ole esitatud tähtaegselt. Nähtuvalt vastustaja 14.11.2019 vastusest kahju

hüvitamise taotlusele, on selle näol sisuliselt tegemist taotluse läbi vaatamata jätmisega, sest juba

vastuse esimeses osas toob vastustaja järeldust alla joonides välja, et taotluse esitamise tähtaeg on

ületatud ning et taotlus tuleb juba sel põhjusel rahuldamata jätta. Asjaolu, et lisatud on veel ka muid

põhjendusi, ei anna alust arvata, et tegemist oleks taotluse esitamise tähtaja ennistamisega. Sellele

ei viita ka lisatud selgitus võimaluse kohta esitada kaebus kahjude väljamõistmiseks halduskohtule.

Kuigi haldusorgan on siinkohal eiranud kohtupraktikas väljendatud seisukohta, kuidas tuleks

vormistada kaebetähtaja ületanud kaebuse läbivaatamata jätmine, ei anna see vastustaja vormiline

(sõnastuslik) eksimus tema vastuse põhisisu ega anna kohtu veendumusel alust arvata, et vastustaja

sooviks oli vastuse andmisel kaebetähtaeg ennistada.

14. Kaebajate väited selles, et tegemist on jätkuva kahju tekitamisega, millest tulenevalt on kaebus

tähtaegne on otsitud ega tugine seadusel.

Nimelt leiavad kaebajad, et vastustaja tekitas neile kahju seeläbi, et jättis õigusvastase ettekirjutuse

tegemisel ning hilisemas järelevalvemenetluses „saastaja maksab“ printsiibi rakendama, mille

tagajärjel anti kaebajatele kuulunud äriühingute konkurentidele õigusvastast riigiabi ja kahjustati

vaba konkurentsi.

Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et kaebajate poolt esitatud väited ei ole seostatavad kaebajatele

kahju tekitamisega. Siinkohal puuduvad esitatud väidetavate rikkumiste ja kaebajate kui füüsiliste

isikute subjektiivsete õiguste riivena väljenduvad puutumused. Kõik etteheidetavad rikkumised

seonduvad äritegevuse ja juriidiliste isikute huvidega ning ei saa olla mitte kuidagi füüsiliste isikute

subjektiivseid huve otseselt riivavad või rikkuvad. Kaebajad kui füüsilised isikud on kaebuse

esitanud seoses omandikaotusega. Kaebetähtaja küsimuse lahendamisel on kaebajad esitanud ka

täiendavaid väiteid, mis ei ole kuidagi seotud kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumisega, vaid

käesolevaks ajaks lõppenud äriühingutega, mille osanikeks nad olid. Kohus märgib siinkohal, et

osanikuks olemine ei tee kaebajaid äriühingu vara omanikeks. Juriidiline isik on eraldiseisev ja oma

õiguste ja kohustustega õigussubjekt. Juriidilise isiku osanike ja juhatuse liikmete huvid ei ole

samastatavad juriidilise isiku omadega, millest tulenevalt on kohus seisukohal, et tegemist ei ole

jätkuva rikkumisega, millisel juhul võiks tulla kõne alla olukord, kus kaebetähtaeg ei ole veel

saabunud. Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus oleks võimalik rakendada kaebajate

poolt viidatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2014/104/EL art 10 p 2, mille kohaselt

ei hakka konkurentsi kahjustamise korral aegumistähtaeg kulgema enne, kui konkurentsi rikkumine

on lõppenud.

15. Kaebajad esitasid kohtule kaebetähtaja ennistamise taotluse leides, et tähtaja ennistamiseks

esinevad subjektiivsed põhjused.

Kabeajad väidavad, et nad eksisid õigusliku kogenematuse tõttu RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud

tähtaja tõlgendamisel ning lähtusid ekslikult arusaamast, et kahju hüvitamise nõudest tuleb

vastustajat teavitada 3 aasta jooksul, kuid nõudega tuleb kohtu poole pöörduda mitte hiljem kui 10

aasta jooksul.

Kohus leiab, et kaebajate esitatud väide on ilmselgelt otsitud ega tingi kaebetähtaja ennistamist.

Kaebajatel on olnud piisavalt aega, et välja selgitada kahju hüvitamise nõude esitamise kord,

kaebajad ei ole seda mõistliku aja jooksul teinud.

Kaebajad ei ole ka teavitanud vastustajat kahju hüvitamise nõudest kolme aasta jooksul nagu nad

väidavad kaebetähtaja ennistamise taotluses. Kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt on üks

kaebaja - Y - esindanud Keskkonnaministeeriumis peetud arutelul erinevate ettevõtjate, tarbijate ja

jäätmevaldajate huve, mitte aga teavitanud Keskkonnainspektsiooni kahju nõude esitamisest või

seda esitanud kaebajate kui füüsiliste isikute nimel. Arutelul on viidatud osanikele tekkinud kahjule,

kuid sellises vormis arutelu protokolli ei saa käsitleda kui kahju nõude esitamisest teavitamist,

rääkimata

selle

esitamisest.

Sama

moodi

ei

nähtu

kahju

nõudest

teavitamist

Keskkonnainspektsioonis toimunud koosolekul, kus kaebaja Y esindas jällegi ettevõtteid sh OÜ X.

Kaebajatele kui füüsilistele isikutele tekkinud kahjust ei ole seal Keskkonnainspektsiooni teavitatud

ega sellist nõuet esitatud. See on tegelikult ka arusaadav, sest sel ajal olid äriühingud veel olemas

ja hetkel kohtule esitatud alustel kaebust (omandiõiguse rikkumine) ei oleks ka isegi selle

lubatavuse puhul (millega kohus ei nõustu) saanud esitada. Kohus rõhutab ka seda, et seaduse sätte

kohaselt ei tule mitte kahju tekitajat teavitada kahju nõudest, vaid see tuleb esitada kolme aasta

jooksul. Midagi sellist kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu. Konkurentsiametile esitatud

teabenõuet ja sellele saadud vastust ei ole võimalik samuti kuidagi käsitleda kui kahju nõude

esitamist ega ka selle esitamise kavatsusest teavitamisena.

Kohus nõustub vastustajaga ning leiab, et kaebuse esitamise tähtaja ennistamine on võimalik üksnes

juhul, kui on esinenud olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks ettenähtud

ajaperioodi jooksul. Selliseid olulisi ja kestvaid objektiivseid takistusi ei ole kaebajad oma taotluses

esile toonud.

Asjakohane on ka vastustaja viide Riigikohtu 16.01.2009 lahendile nr 3-3-1-5-08, kus Riigikohus

märkis, et: „Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas

selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, s.h tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb

arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus), kui ka subjektiivset

külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust

eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Kui

kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima

professionaalset abi.“.

Kuivõrd kohus leidis, et tulenevalt kaebuses toodud asjaoludest pidid kaebajad olema teadlikud

kahjust ning kahju tekitanud isikust OÜ X puhul hiljemalt 23.04.2012 ja OÜ Y puhul 15.10.2013,

siis arvestades kaebaja isikuid leiab kohus, et nende puhul ei saa rääkida sellistest subjektiivsetest

asjaoludest, mis võiks tingida kaebetähtaja ennistamise käesoleval ajal ehk ligi 3 ja 4 aastat peale

kaebetähtaja möödumist. Ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise tähtajast on möödas

üle 5 aasta. Kohus leiab, et kaebuse esitajad ei ole olnud piisavalt hoolikad kaebetähtaegade välja

selgitamisel ning käesoleval juhul ei esine selliseid objektiivseid ega subjektiivseid asjaolusid, mis

võiks tingida kaebetähtaja ennistamise. Isegi kui lähtuda 10 aastasest kaebetähtajast, siis puuduvad

alused ka viidatud tähtaja ennistamiseks.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebajad on viivitanud ebamõistlikult kaua kaebuse

esitamisega. Kohtusse pöördumise õigusele piirangute sh kaebetähtaja kehtestamiseks annab aluse

eeskätte PS §-st 10 tulenev õiguskindluse põhimõte. Kaebetähtaja ennistamine on võimalik üksnes

siis, kui on esinenud olulised ja kestvad objektiivsed takistused kaebeõiguse kasutamiseks

ajaperioodi jooksul ning teise isiku eelduslikult rikutud õigus kaalub üles õiguskindlusele rajanevad

teiste isikute õigused ja huvid. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole.

Kaebajad ei ole kohtule esitanud selliseid mõjuvaid põhjuseid, mis võiks tingida kaebetähtaja

ennistamise. Seega tuleb haldusasja menetlus lõpetada HKMS 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel.

16. Kuna kohus lõpetab kohtuasja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel, tuleb asjas tasutud

riigilõivud vastavalt 750 eurot X ja 750 eurot Q HKMS § 104 lg 5 p-st 4 tulenevalt tagastada. Kohus

selgitab, et riigilõiv tagastatakse käesoleva määruse jõustumisel.

17. Kohus lahendab vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ka menetluskulude jaotuse küsimuse. Menetluse

lõpetamise korral kannab menetluskulud kaebaja (HKMS § 108 lg 4). Vastustaja ei ole esitanud

kohtule andmeid menetluskulude kandmise kohta, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud

menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik