1-20-6464/16 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 01. veebruar 2021, Tallinn

kirjalikus menetluses

Kriminaalasja number

1-20-6464

Kohtukoosseis

Heili Sepp, Orvi Koik ja Ivi Kesküla

Kriminaalasi

Andre Kleini süüdistuses KarS § 4231 ja § 424 lg 1 järgi

lühimenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 29. oktoobri 2020 otsus

Apellant

kaitsja

Prokurör

Teeli Mägi

Süüdistatav

Andre Klein, ik 39504174229, isikuandmed maakohtu otsuses

Kaitsja

Brigitta Mõttus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 29. oktoobri 2020 otsus Andre Kleini süüdistusasjas muutmata ning

kaitsja apellatsioon rahuldamata.

2. Määrata Advokaadibüroole Mõttus makstava riigi õigusabi tasu ja kulu kogusuuruseks

apellatsioonimenetluses Andre Kleinile osutatud riigi õigusabi eest 81 eurot.

3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Andre Kleinilt välja 81 eurot

Eesti Vabariigi kasuks. Menetluskulude nõue tuleb tasuda käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arveldusarvele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega.

Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsus

1. Pärnu Maakohus tegi 29.10.2020 otsuse kriminaalasjas nr 1-20-6464, mõistes Andre Kleini

süüdi KarS § 4231 ja § 424 lg 1 järgi ning karistades teda aastase vangistusega. Lühimenetlusele

kohaselt vähendas kohus karistust kolmandiku võrra, suurendas seda KarS § 65 lg 2 alusel Pärnu

Maakohtu 16.10.2018. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata 2 aasta ja 8 kuu vangistuse

võrra ning mõistis liitkaristuseks 3 aastat ja 4 kuud vangistust. Lisaks tegi kohus otsuse

menetluskulu ja salvestistega toimimise osas. Otsuse terviktekst tehti teatavaks 30.11.2020.

2. Kohus tuvastas muuhulgas, et A. Klein pani KarS § 424 teo toime otsese tahtlusega, viidates

Andre Kleini ütlustele, et ta sai aru, et tema enesetunne oli imelik, hea tuju ja sumin oli sees ning

see tunne erines alkoholijoobest. Kohtu hinnangul nähtub ka asja materjalidest, et Andre Klein sai

aru, et ta on narkojoobes (joobe tingis MDMA). Andre Klein on nii kohtuistungil antud ütlustes

kui ka kinnipidamisel enda enesetunde põhjal avaldanud, et ta arvab, et keegi pani tema joogi sisse

narkootilist ainet. Seega pidi ta aru saama, et terviseseisundist ei luba mootorsõidukit juhtida.

Samuti tõendavad teised kirjalikud tõendid, et joobe tunnused olid selgesti arusaadavad. Sõidukiga

sõitma asudes ta teadis, et ta oli narkojoobes ja et selline seisund on juhile keelatud.

3. Kohus käsitles kaht süütegu ideaalkogumina KarS § 63 lg 1 järgi ja mõistis karistuse KarS § 424

lg 1 alusel. A. Klein pani väliselt ühe käitumisaktiga ehk sõiduki juhtimisega toime kaks kuritegu

ning lisaks narkootikumidele oli ta tarvitanud ka alkoholi, olles kriminaalsele määrale ligilähedases

joobes. Tal oli raskusi püsti seismisega ja mootorsõiduki juhtimisega. Kohus arvestas süü

hindamisel joobe suurust ja seda, et A. Klein seadis ohtu nii temaga autos viibinud isikute kui ka

teiste kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Samuti arvestas kohus ka asjaolu, et A. Klein pani teo toime

vähemalt otsese tahtlusega. Karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes olnud, karistust

kergendavaks asjaoluks oli puhtsüdamlik kahetsus. Eraldi arvestas kohus eripreventiivseid

kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, viidates

A. Kleini neljale kehtivale karistusele, mis pole mõjutanud teda kuidagi uute kuritegude

toimepanemisest hoiduma. Kohus leidis, et pole võimalik kohaldada kergemat karistusliiki ega

kergemat karistust olukorras, kus isik paneb uue samasuguse teo toime katseajal. Karistusregistrist

nähtuvalt on enamik A. Kleini rahatrahve tasumata, mistõttu ei oleks rahaline karistus A. Kleini

puhul täidetav. Kohus põhjendas eraldi ka, miks ei pidanud võimalikuks kohaldada KarS § 74 lg 5

alusel tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele.

Maakohtu hinnangul pole A. Kleini mõjutamine kuriteo raskust, varasemaid karistusi ja isikut

arvestades edaspidi kuritegudest hoiduma võimalik muidu kui reaalse vangistusega.

Apellatsioon ja prokuröri vastus

4. 15.12.2020 esitas maakohtu otsusele apellatsiooni süüdistatava kaitsja, paludes tühistada otsus

karistuse osas ja teha vaidlustatud osas uus otsus, määrates Andre Klein`ile rahaline karistus kohtu

määratud suuruses ning viia see täide iseseisvana eelnevast karistusest, või alternatiivselt mõista

süüdistatavale 10 kuud vangistust, mida vähendada 1/3 võrra ja jätta liitkaristus tingimisi täielikult

kohaldamata, kui isik määratava katseaja jooksul täidab kontrollnõudeid, ei pane toime uut kuritegu

ja allub elektroonilisele valvele kohtu määratud tähtaja jooksul. Kaitsja palub jätta menetluskulud

ringkonnakohtus riigi kanda ja taotleb riigi õigusabi kulude hüvitamist 81 euro ulatuses.

5. Kaitsja leiab, et kohus ei ole karistuse määramisel materiaalõigust korrektselt kohaldanud, kuna

lähtus liigselt süüdistatava isikust ning eelnevatest karistustest. Karistus ei vasta isiku süüle.

Apellant ei nõustu, et tuvastati teo toimepanek vähemalt otsese tahtlusega. Ta ei tarvitanud

narkootikume teadlikult. Tegu on kaudse tahtlusega. Kuigi isik pidi aru saama oma imelikust

enesetundest, et midagi on valesti, ei olnud selline seisund tema vaba valik ja see seisund kindlasti

aitas kaasa sellele, et süüdistatav auto rooli üleüldse istus. Otsese tahtlusega oleks tegemist, kui isik

saab igati aru, et ta on narkojoobes, on selle ise tekitanud ning otsustab minna sõiduauto rooli.

Praegu ei saanud isik täpselt aru, mis tal on viga ning takistatud oli ka arusaamine tagajärgedest,

s.o. nii võimalikust ohust iseendale ja teistele isikutele kui ka katseajal toimepandud teo

tagajärgetest. Seega peaks süüdistatava süüd hindama väiksemana.

6. Lisaks leiab kaitsja, et kohus tegi A. Kleini varasematest karistustest vale järelduse.

Kohtupraktika on sarnastes olukordades liiga jäik ning võib olla peaks seda muutma. Isikule on

määratud varasemalt vangistus, mis polnud kohtu hinnangul mõjus. Kaitsja küsib, kas oleks

eripreventiivseid kaalutlusi arvestades hoopiski vaja katsetada teistsugust lähenemist, määrates

isikule just kergema karistuse ja anda talle veel üks võimalus. Kaitsja seisukohast oleks see eriti

mõjus praegu, kus isikut ähvardab pikk vanglakaristus, mida siiski seaduse kohaselt on võimalik

vältida rahalise karistuse määramisega, mis viiakse täide eraldi ning isik jääks vabadusse. Selline

sõnum võib mõjutada isikut palju rohkem hoiduma edaspidisest ebaseaduslikust tegevusest,kui

reaalne vanglakaristus. A. Klein on just saanud korraliku ametliku töökoha ja kinnitas istungil, et

on võimeline rahalist karistust ka kandma, ei suhtle enam vanade sõpradega, tal on kindel elukoht.

Reaalse vangistuse puhul kaotaks ta töö, satuks uuesti kriminaalsete isikute seltskonda ning selline

praeguseks saavutatud elu kokkuvarisemine ning teadmatus tuleviku suhtes ei täidaks karistuse

tegelikku eesmärki. Kohus viitas vaid isiku eelnevale karistatusele ega analüüsinud, kas antud

konkreetse teo eest oleks võimalik rahaline karistus. Igasugune vastav analüüs kohtuotsuses

puudub. Süü antud teo toimepanemises ei ole selline, mis välistaks rahalise karistus.

7. Kohus ei pidanud võimalikuks ka KarS § 74 lg 5 alusel uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi

vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele, tuginedes

muuhulgas A. Kleini kohtus antud ütlusele, milles tunnistas, et sai aru, et kui ta paneb katseajal

toime uue kuriteo, siis pööratakse karistus täitmisele. Kaitsja arvates tõlgendas kohus A. Kleini

lauset ebaõigesti. Ta ei suhtunud üleolevalt õiguskorda, vaid tunnistas ausalt, et talle on selgitatud

katseaja tingimusi. Tema taju oli seoses narkootikumide talle manustamisega ähmastunud ning

sellal polnud tal mõttes, et rikub tahtlikult katseaja tingimusi ja äkki ei jää vahele või pääseb

karistusest. Ta ei ole kunagi suhtunud õigussüsteemi üleolevalt. Elektrooniline valve oleks

põhjendatud ja õiglane alternatiiv reaalsele vangistusele, võimaldades säilitada töö, samas oleks

olemas pidev kontroll tema käitumise üle. Vaid viide, et seda on eelnevalt kohaldatud, ei välista

uuesti kohaldamist. Pealegi täitis isik elektroonilise järelevalve tingimusi igasugu probleemideta.

8. Kokkuvõtlikult leiab kaitsja, et antud juhul ei ole reaalne vangistus süüdistatavale kõige kohasem

karistus, arvestades süü suurust, isikut, praegust elukorraldust ja võimalusi panna isikut hoiduma

edaspidistest kuritegude toimepanemistest. Tegemist on II astme kuriteoga, isik on tegu siiralt

kahetsenud ning õiglane oleks anda veel üks võimalus vabaduses oma tegude eest vastutada.

9. Kuna ükski apellatsioonimenetluse pool ei teavitanud soovist, et ringkonnakohus arutaks

kriminaalasja suulises menetluses, määras ringkonnakohus arutada asja kirjalikus menetluses.

10. Prokurör saatis vastuse, milles leidis, et otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta

apellatsiooni rahuldamata. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ka sisuliste argumentidega.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA SELLE PÕHJENDUSED

11. Apellatsioon ei anna alust A. Kleinile maakohtu otsusega mõistetud karistuse tühistamiseks ja

kergema karistuse mõistmiseks ega sellest katseajaga vabastamiseks.

12. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jälgitavalt ja piisavalt põhjendanud, miks leiab, et A.

Klein pani kuriteod (sh KarS § 424 teo) toime otsese tahtlusega. KarS § 16 lg-test 3 ja 4 nähtuvalt

seisneb otsese ja kaudse tahtluse erinevus formaalse (so tagajärjeta) kuriteo puhul eeskätt

intellektuaalse elemendi erinevuses: kas isik teab, et teostab süüteokoosseisule vastavat asjaolu,

või peab seda võimalikuks. Maakohus on analüüsinud põhjalikult tõendid ja leidnud arusaadava

mõttekäigu tulemusena (otsuse lk 5, pikk lõik keskel), miks ta on veendunud, et A. Klein teadis

juhtima asudes, et ta oli joobes. Kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega ega pea vajalikuks

neid korrata ega täiendada. Kaitsja märgib, et A. Klein tarvitas narkootilist ainet MDMA-d

ebateadlikult, aga otsese tahtluse eeltingimuseks on, et isik saab igati aru, et ta on narkojoobes ja

on selle ise tekitanud. Siin ei saa kohtukolleegium kaitsjaga täielikult nõustuda. KarS § 424

koosseisupärane tegu pole mitte narkootilise aine tarvitamine, vaid sõiduki juhtimine vastavas

joobes. Maakohus on põhjendanud adekvaatselt, miks ta leiab, et A. Klein oli juhirooli istudes ja

juhtides oma narkojoobest teadlik; pole vaja tõendada ja põhjendada, et A. Klein tarvitas ka

narkootilist ainet otsese tahtlusega, sest talle ei heideta kuriteona ette tarvitamistegu ennast.

13. Küsimusel, kas A. Klein pani KarS § 424 tunnustele vastava teo toime kaudse või otsese

tahtlusega, ei ole kõiki muid karistuse kujunemist mõjutavaid asjaolusid arvestades ka määravat

tähtsust. A. Klein pani 21.11.2019 sama käitumisaktiga toime kaks tahtlikku tegu – lisaks KarS §

424 lg-le 1 vastavale teole ka KarS § 4231 tunnustega teo. Viimase teo ehk mootorsõiduki

süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise (vähemalt) otsese tahtluse üle pole olnud ka vaidlust.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on süü suuruse juures arvestanud õigesti, et A. Klein täitis

ühe käitumisaktiga kaks kuriteokoosseisu (millest üks oli seotud juhtimisõiguseta juhtimisega ja

teine joobes juhtimisega), ja et Andre Kleinil oli nii narkojoove kui ka kriminaalsele joobemäärale

lähedane joobenäit ning ilmselged joobe tunnused. Kõike seda seostab maakohus õigesti suurema

ohuga, mida A. Klein endast liikluses kujutas, ohustades nii autos viibinud isikute kui ka teiste

kaasliiklejate elu, tervist ja vara, ning see oht oli seda suurem just tänu sellele, et A. Kleini kui

autojuhti iseloomustas mitu keelatud ja kriminaalset tegurit, mitte vaid üks. (Seega pole praegusel

juhul tegemist ka sellise eksimusega, nagu on osundatud RKKKo nr 3-1-1-44-16 p-s 20).

14. Maakohus on põhjendanud kõiki karistuse kujunemist mõjutavaid asjaolusid põhjalikult ja

asjakohaselt otsuse lehekülgedel 7 ja 8 ning ringkonnakohus nõustub nendega. Nagu riigikohus on

märkinud (viimati alles kriminaalkolleegiumi 26.01.2021 otsuses nr 1-19-4150), saab maakohtu

otsus karistamise osas olla kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse

lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel eksimusel on

olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele

või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (vt ka RKKKo-d nr 1-17-

1629/44, p 26 3-1-1-70-16, p 11). Kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et

liigilt ja/või määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates

piirides valida, on peaaegu alati mitu. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega on tegemist mh siis,

kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56 lg 1 ls 1)

kohaldamisel kaalutlusvea, mis võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamises,

kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või

mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises (RKKKo nr 1-19-4150, p-d 27-28). Riigikohus loetleb

viimatinimetatud lahendis ka võimaliku kaalutlusvea eri variante. Ühtegi sellist viga

Ringkonnakohus ei tuvasta ja seega puudub ka alus maakohtu otsuse tühistamiseks.

15. Üks kaitsja mõttekäike on, et kuna A. Kleini on korduvalt varem karistatud, sh erinevate

vangistustega, mida ta pole pidanud täiel määral ära kandma, oleks nüüd võimalus proovida

teistsuguse karistusliigiga ehk rahalise karistusega. Kaitsja möönab, et see läheks vastuollu

väljakujunenud karistuspraktikaga, aga leiab, et praktikat tuleks muuta. Ringkonnakohus ei nõustu,

et see juhtum annaks põhjust senise praktika ümberhindamiseks või sellest erandi tegemiseks.

Maakohus on üksikasjalikult ja asjakohaselt põhjendanud, miks A. Kleini senised kuriteod,

karistused ja viimaste (vähene) mõju tingivad just vangistuse mõistmise ja välistavad rahalise

karistuse. Ringkonnakohus jagab neid kaalutlusi muuhulgas põhjusel, et üdpreventiivseid

eesmärke silmas pidades ei tohi karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras

süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil (RKKKo nr 3-1-1-6-17, p 18).

16. Praeguses asjas on sedastatav, et üks A. Kleini kustumata karistusi on samuti KarS § 4231

kuriteo toimepanemise eest (seejuures ebaseaduslikult ajutiseks kasutamiseks võetud ehk nö

ärandatud sõidukiga) 2016.a. Teda karistati 25.01.2018 selle eest 4-kuulise vangistusega, mis

moodustas osa toonasest liitkaristusest (tl 93-95). Samuti nähtub vastavast väärteootsusest, et A.

Kleini trahviti 27.11.2018.a LS §-de 201, 221, 223 ja 224 alusel mootorsõiduki juhtimise eest

27.07.2018 mitte vaid juhtimisõiguseta, aga ka alkoholijoobe piirmäära ületades, foori keelava tule

ajal ristmikule sõites ja jalgratturile tervisekahjustust tekitades (lk 107). 03.02.2020 seisuga polnud

karistus täidetud. Tulenevalt järjestikusest liitkaristuste mõistmisest enne eelneva karistuse

ärakandmist on A. Kleinil vähemalt kaks kehtivat kriminaalkaristust ja käitumiskontrolliga

katseaeg lõppajaga 15.10.2021. Neil asjaoludel oleks üldpreventiivselt arusaamatu talle kergema

karistuse mõistmine. Vangistuse mõistmine (mis pöörataks täitmisele) on põhjendatav ka

eripreventiivsest aspektist. Nagu nähtub karistusregistri väljavõttest ja toimikus olevatest otsustest,

on A. Klein on küll olnud kinnipidamiskohas, aga mitte väga kaua (tl 94 – 28.04.-29.04.2016 2

päeva ja 02.05-30.08.2016 neli kuud). Seda arvestades on alust loota, et kui teda ei pannud oma

tegude üle sügavamalt mõtlema ja neid ümber hindama isegi neljakuune vabadusest eemalolek, siis

suudab seda ehk pikem vangistus. Kui kõike eelnevat arvestades jääks A. Klein nüüd karistamise

korral vabadusse, tekiks tal karistamatuse tunne, mis oleks nii eri- kui ka üldpreventiivses

tähenduses ebasoovitav tagajärg.

17. Kaitsja väide, et kohus pole üldse analüüsinud, kas antud teo eest oleks võimalik määrata isikule

rahaline karistus, ei vasta tõele. Kohus on seda käsitlenud ja rahalise karistuse argumenteeritult

välistanud otsuse lk-l 8 (keskel). Maakohus viitas õigesti nii juba ringkonnakohtu poolt eelmises

punktis mainitud põhjustele kui ka sellele, et karistusregistri andmetest nähtuvalt pole A. Klein

pikkade aastate jooksul oma arvukaid väärteotrahve tasunud. Tuleb nõustuda maakohtuga: puudub

veenev põhjus arvata, et rahaline karistus oleks ka täidetav. Kaitsja märkus, et Andre Klein on just

nüüdseks saanud korraliku ametliku töökoha, tugineb kohtistungil antud ütlustele, mille kohaselt

oli A. Klein olnud ametlikult tööl kolm päeva. Need kolm päeva ei veena kohut, et A. Kleini

väljakujunenud komme jätta talle rikkumiste eest määratud rahas seisnevad karistused tasumata,

oleks nüüd muutunud. Karistusregistri andmetest nähtub, et A. Kleinile on aastate jooksul määratud

arvukalt eri suurusega rahatrahve, viimati 2018.a 1200 eurot (lk 86-90). Paraku pole need trahvid

eripreventiivset mõju avaldanud, sest nii käesoleva kui ka varasemad kuriteod on A. Klein pannud

toime juba siis, kui tal oli trahvikogemus olemas. Seega ei saa siin kaitsjaga nõustuda. Mis

puudutab kaitsja osundust, et A. Kleinil on kindel elukoht, siis toimikust ei nähtu, et tal seda varem

poleks olnud. See pole kuritegude toimepanemist ära hoidnud. Kokkuvõttes pole maakohtu

argumentatsioonile, millega ta välistab rahalise karistuse ja mõistab vangistuse, midagi ette heita.

18. Kaitsja leidis ka, et maakohtu põhjendused, millega ta välistas elektroonilise valvega

käitumiskontrolli ja seega tingimusliku vabastamise, on ebapiisavad. Ringkonnakohus sellega ei

nõustu. Maakohtu jälgitavad ja adekvaatsed põhistused on otsuse lk-l 8. KarS § 74 lg 5 võimaldab

tõesti kohaldada teistkordset tingimuslikku vabastamist KarS § 74 alusel ka kohtuotsuste liitmisel,

aga sel juhul üksnes elektroonilise valvega. Käesoleval juhul on maakohus leidnud õigesti, et

selliseks toimimiseks pole põhjust. Tuleb arvestada, et A. Klein vabastati juba 16.10.2018

katseajale ning mitte lihtsalt käitumiskontrolliga, vaid ka elektroonilise valve tingimusega.

Arvestada tuleb sedagi, et juba see oli liitkaristus 25.01.2018 otsusega mõistetaud karistusega ja

ka sellel eelneval korral mõisteti karistus KarS § 74 alusel käitumiskontrolliga. Seejuures võib küll

nõustuda kaitsjaga, et elektroonilise valve tingimusi on A. Klein täitnud probleemideta

(vastupidised andmed kohtul puuduvad), kuid kõrvutades 16.10.2018 kohtuotsust käesoleva asja

asjaoludega, tuleb tõdeda, et käitumiskontrolli nõudeid A. Klein siiski ei järginud. Nimelt pandi

talle katseajaks lisakohustus mitte tarvitada alkoholi, aga nagu käesolevas asjas näha (tl 67 -

mõõtetulemus, tl 155 – süüdistatava ütlused), 21.12.2019 ta seda siiski keelust hoolimata tegi. Juba

see ning kuriteo toimepanemine KarS § 74 katseajal viitab sellele, et veelkordne käitumiskontrollile

lubamine ei oleks põhjendatud, sest sellelt pole mõju oodata.

19. Kohtukolleegium ei sedasta maakohtu viga ka selles, et maakohus võttis KarS § 74 kohaldamist

välistades arvesse A. Kleini suhtumist õiguskorda ja määratud karistustesse. Kaitsja väide, et

maakohus nimetas tema suhtumist üleolevaks, ei vasta tõele. Maakohus on kirjeldanud oma

otsuses, millisena ta seda suhtumist näeb, läbi selle, et A. Klein pani tahtliku kuriteo toime

teadlikult ajal, kui teda ähvardas eelmise karistuse täitmisele pööramine, kusjuures ka selle eelmise

otsuseni viinud kuriteo oli ta pannud toime juba eelneval katseajal. Ringkonnakohus järeldab

sellest, et A. Klein ei võta tingimuslikult mõistetud karistusi tõsiselt. Kaitsja väide, et veel ühe

võimaluse andmine oleks eriti mõjus just praeguses situatsioonis, kus isikut ähvardab pikk

vanglakaristus, on sisutühi, kuna pikk vanglakaristus (2 aastat ja 8 kuud) ähvardas A. Kleini juba

praeguse kuriteo toimepanemise ajal, aga ilmselgelt see ei mõjunud.

20. Ringkonnakohus peab vajalikuks toonitada, et vaidlustatav karistus on märkimisväärselt pikk

üksnes põhjusel, et suurema osa sellest liitkaristusest moodustab täitmisele pööratav varasem

karistus. Konkreetselt selles asjas arutatud teo eest mõisteti A. Kleinile vaid üheaastane vangistus,

mis oli 3-aastase ülemmääraga vangistuse keskmäärast oluliselt allpool. Kohtupraktikas

omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa

normi sanktsiooni keskmine määr (RKKKo nr 1-17-1629/44 jpt). Maakohus ei ole tegelikult

põhjendanud otsuses, miks ta neil asjaoludel niivõrd väikese (so keskmäärast oluliselt madalama)

vangistuse mõistab. Maakohtu poolt analüüsitud asjaoludest moodustuv üldpilt viitab sellele, et

teosüü on keskmisest suurem, mida kompenseerib üks karistust kergendav asjaolu. Arvestades

seega, et maakohus mõistis tegelikult pigem kerge karistuse, on A. Kleini koheldud piisavalt

leebelt. Sellega seoses tõdeb ringkonnakohus, et isegi kui oleks põhjust määratleda A. Kleini

tahtlust KarS § 424 teo toimepanemisel kaudsena, nagu soovib kaitsja, ei saaks see asjaolu

õigustada niigi kerge karistuse edasist kergendamist. Kaitsja etteheited ülemäära karmi karistuse

osas ei vasta seetõttu tõele. Selle valguses jääb mõistetamatuks, millele tuginedes palub kaitsja

vähendada niigi madalat aastast vangistust 10 kuuni. Apellatsioonis seda põhjendatud pole.

21. Kaitsja mõttekäik, et vangistus lööb A. Kleini praeguseks kujunenud elukorralduse sassi, on

küll mõistetav, kuid paratamatult kriminaalkaristus nii toimibki. See, et kriminaalkaristus (iseäranis

vangistus) mõjub süüdimõistetule ebamugavalt ja piirab talle meelepäraste plaanide tegemist, on

üldteada asjaolu. See on osa vangistuse karistuslikust ja õpetlikust olemusest. A. Kleinil oleks

olnud võimalik seda vältida, kui ta poleks katseajal (korduvalt) kuritegusid toime pannud. Selleks

et vabadusepiirang ei kujuneks siiski pikemaks kui hädavajalik, on ka A. Kleinil võimalik

vangistusest ennetähtaegselt vabaneda, nii nagu seadus seda ette näeb.

22. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ei esine menetlusõiguse rikkumisi ega

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks karistuse

osas. Seetõttu teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, jättes apellatsiooni

rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

23. A. Kleini kaitsja vandeadvokaat Brigitta Mõttus on esitanud taotluse osutatud õigusabi eest tasu

saamiseks. Kaitsja on taotlenud, et kohus määraks osutatud riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks

kokku 81 eurot. Taotluse kohaselt oli kaitsealusega arutamise, otsuse analüüsi ja apellatsiooni

koostamise ajakulu 90 minutit ning sellele vastava tasu suurus 81 eurot. Ringkonnakohus peab

esitatud taotlust apellatsiooni mahtu arvestades põhjendatuks ja KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaseks

menetluskuluks, mis tuleb kaitsjale hüvitada. Kuna ringkonnakohus apellatsiooni ei rahulda, jääb

apellatsioonimenetluse kulu vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 Andre Kleini kanda.

Allkirjastatud digitaalselt