4-10-599/11 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev 31.05.2010.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Julia Vernikova Sekretär Raivo Seppo Tõlk Julia Zautina Vaidlustatud lahend Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo Ida politseiosakonna menetlusteenistuse 01.02.2010.a. otsus väärteo asjas nr. 2315,10,000059

Kaebuse esitanud isik

H.A, isikukood: xxx, elukoht xxx Istungil osalenud isikud

H.A, tema kaitsja Aivar Ennok,

kohtuvälise menetleja – Põhja Prefektuuri Ida politseiosakonna esindaja Kristi Vares

LÕPPOSA

Jätta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo Ida politseiosakonna menetlusteenistuse otsus nr. 2315,10,000059 muutmata ning H.A kaebus rahuldada.

Kui menetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju

Maakohtule (Liivalaia kohtumaja) seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

Kassatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsus menetluspooltele tutvumiseks kättesaadav 25.06.2010.a. Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis.

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonikaebuse Riigikohtusse 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

VAIDLUSTATUD KAEBUSE JA OTSUSE SISU

Kaevatava otsusega karistati kaebajat KarS § 218 lg 1 alusel rahatrahviga 10 trahviühikut summas 600 krooni. Otsuse kohaselt möödus H.A 04.02.2010.a. kella 20.00 paiku Väärteoasi nr.4-10-599

2

kaupluses Punane Selver, asukohaga Punane 46 Tallinn, asuvast kassast ning jättis tahtlikult tasumata kauba - täissuitsuvorst Lossi, Viru Valge viin ja Rakvere pihvid – eest, kokku summas

199,97 krooni, millega pani toime varavastase süüteo väheväärtusliku asja vastu. Väärtegu on kvalifitseeritud KarS § 218 lg 1 järgi.

Kaebuses taotletakse otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist teos väärteo tunnuste

puudumise tõttu. Kaebuse kohaselt ei pannud isik väärtegu toime tahtlikult, kuna ta ei olnud kaubaga kassast möödunud ja ostis kauba hiljem ära.

Kohtuistungil seletas H.A, et oli tol päeval alkoholijoobes, võttis ostukorvi, pani

sinna õlled, salati, veel midagi, ostukorv hakkas külili vajuma, mistõttu pani H.A

viinapudeli, vorsti ja pihvid endale põue. Kassas maksis salati ja õlle eest ja läks tagasi müügisaali, et võtta viina juurde veel mahla. Veeleti juures tuli tema juurde turvamees ja pidas ta

kinni. Samal päeval pärast politseiosakonnast naasmist ostis H.A samast poest viina Viru Valge.

Kaebaja kaitsja leidis, et H.A ei pannud talle süüks arvatud tegu toime tahtlikult. Tegemist oli ebakaine isikuga, kes oma hajameelsusest ei tasunud algul kassasse kogu tal kaasas olnud kauba eest, kuna soovis veel juurde osta mahla. Ta peeti kinni müügisaalis, ta ei püüdnud põgeneda, mis näitab tal tahtluse puudumist toime panna vargust.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et väärteoasjas tehtud otsus on põhjendatud, seaduslik ning ei kuulu rahuldamisele.

KOHTUS TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, kuulanud üle tunnistaja Ivan M ja uurinud

väärteoasja materjale, jõudis kohus veendumusele, et kaebus ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele.

Kohtuistungil antud ütluste kohaselt ei kavatsenud H.A kaupluses vargust toime panna, vaid pärast ostukorvis olnud kauba eest tasumist, tekkis tal soov osta mahla ning maksta selle eest koos viina, vorsti ja pihvidega, kuid ta peeti müügisaalis kinni ning kassa juurde ta ei jõudnudki.

Kohtuistungil kuulas kohus üle tunnistaja Ivan M, kes oli otsuses märgitud päeval turvamehena kaupluses Punane Selver tööpostil. Tunnistaja ütluste kohaselt nägi ta, kuidas meesterahvas pani endale põue viinapudeli. Tunnistaja teatas sellest operaatorile ja läks ise kassade juurde. Oodates

meesterahvast kassa juures, nägi tunnistaja, kuidas sama meesterahvas pani kassalindile ostukorvis olnud kauba, maksis selle eest, möödus kassast ja hakkas juba asju pakkima kilekotti,

kui tunnistaja küsis, mis tal põues on. Märgates turvameest, võttis meesterahvas viinapudeli põuest välja, läks tagasi müügisaali ja tahtis selle tagasi panna. Tunnistaja järgnes talle, seejärel läks meesterahvas uuesti kassa juurde ja tahtis viina eest maksta, kuid kassapidaja ei võtnud talt raha vastu. Tunnistaja kutsus meesterahva turvaruumi ning alles seal avastas, et meesterahval oli põues veel vorst ja pihvid.

Seega järeldub tunnistaja ütlustest, et enne teistkordset müügisaali minekut maksis H.A üksnes ostukorvis olnud kauba eest, möödus kassarivist ja hakkas juba kaupa kilekotti panema. Seega leiab tunnistaja ütlustega tõendamist asjaolu, et H.A oli valmis põue peidetud ja tasumata jäetud kaubaga poest väljuma, kuid seda tegemast takistas tal turvamehe pärimine ülejäänud kauba kohta.

3

Hinnates kaebaja poolt kohtuistungil antud ütlusi, asub kohus seisukohale, et need on

vastuolulised ning ei ole usaldusväärsed. Kohus peab ebausutavaks kõigepealt kaebaja sellist

väidet, et ta pani osa kaupa endale põue põhjusel, et ostukorv hakkas tal viltu vajuma. Õigusvastase teo toimepanemise aktis kirjeldatud H.A poolt põue peidetud kaup –

300 g pihvide pakk, kang täissuitsuvorsti ja 1 l Viru Valge viinapudel – ei kujuta endast nii mahukat kaupa, et seda poleks võimalik asetada ostukorvi. Peale selle, superja hüpermarketites,

kuhu kuulub ka Selveri kauplustekett, on suurte ostude korral olemas võimalus kasutada ostukäru. Seega ei ole kaebaja põhjendus, miks pidi ta panema kauba põue, veenev.

Teiseks, jääb H.A ütlustest arusaamatuks, miks ei pannud ta kogu kaupa, sh põues olnud viinapudelit, pihvipakki ja vorsti kassalindile. Isegi arvestades tema joobeseisundit, ei saa

kohus nõustuda arusaamaga, et isik ei olnud selvekauplustes kehtestatud kauplemisreeglitest teadlik. On mõistetav, et mõnikord tekib vajadus kaupa juurde osta, kuid samas on ka üldteada, et sellisel juhul tuleb kas jätta kaup kassalindile või tasuda selle eest ja alles pärast seda võib uuesti minna müügisaali järgmist kaupa võtma.

Kolmandaks, lükatakse ümber H.A ütlused selle kohta, et ta soovis korraga maksta

põues olnud kauba ja mahla eest, nii tunnistaja Ivan M ütlustega, kes seletas, et tulles taas müügisaali püüdis meesterahvas vaid viinapudeli riiulile tagasi panna ning mahla ei võtnud, kui ka H.A poolt kaebusele lisatud kaupluse Punane Selver ostutšekiga, mille kohaselt oli tal mahl, hinnaga 28,90 krooni juba ostetud.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi korduvalt väljendatud seisukoha kohaselt on KarS § 218 lg 1 viitelise iseloomuga ja käsitatav karistusseadustiku 13.peatüki suhtes üldosalise sättena (3-1-1- 116-02, 3-1-1-9-03, 3-1-1-81-06). Sellest järeldub, et KarS § 218 lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse

vastu, vaid sätestab vastutuse varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine ja

väljapressimine) eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu.

Asja äravõtmine kui varguse mõiste tunnus eeldab, et asi ei ole süüdlase valduses, vaid on

süüdlase jaoks võõras valduses. Arutatavas asjas on väljaspool vaidlust asjaolu, et kaupluse Punane Selver müügisaalis olev kaup on kaupluse omand ja on kaupluse valduses seni, kuni pole

saavutatud kokkulepet selle kauba valduse ülemineku kohta teisele isikule – ostjale. Kauba valduse üleminek kaupluses toimub tehingu tulemusena, st kauba eest tasumisega kaupluse kassas. Võõra valduse rikkumine tähendab valduse üleminekut ilma senise valdaja nõusolekuta. Kriminaalõiguses valitsev käsutamisteooria lähtub faktilisest valdusemõistest ning selle kohaselt sõltub valduse kehtestamine sellest, kas isik on saavutanud faktilise võimu asja üle, st kas tal on

võimalus asja valitseda. Üldreeglina on vargus lõpule viidud (valduse üleminek toimunud)

valdaja kontrolli all olevast ruumist (nt kauplusest) väljumisega, selvekaupluses turvavärava

kaudu müügisaalist väljumisega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-71-01). Arutatavas asjas on tegemist suurte supermarketiteketti kuuluva kauplusega, kus kassarivi taga

asuvad turvaväravad, mida kohus peab üldtuntud asjaoluks, samuti on tuvastatud, et H.A möödus kassarivist koos põue peidetud kaubaga selle eest tasumata ja tunnistaja Ivan

M ütlustest nähtuvalt hakkas ostetud toiduaineid kilekotti panema. Sellest lähtuvalt on kohus seisukohal, et H.A kehtestas oma valduse tema jaoks võõrastele asjadele ja seda ilma asjade omaniku ja valdaja nõusolekuta.

KarS § 218 lg 2 kohaselt loetakse väheväärtuslikuks asjaks asi, mille rahaline väärtus ei ületa kahtekümmend miinimumpäevamäära. KarS § 44 lg 2 kohaselt on miinimumpäevamäära suurus

viiskümmend krooni. Kaupluse avalduse nr 93 ja õigusvastase teo toimepanemise aktiga on tõendatud, et asjade väärtus, mille eest H.A ei tasunud, oli kokku 199,97 krooni.

4

Seega on tuvastatud, et H.A poolt toimepandud varavastane tegu oli suunatud väheväärtusliku asja vastu KarS § 218 mõttes.

Vargus eeldab tahtlust koosseisu asjaolude suhtes. Koosseisus on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega ning teab või vähemalt möönab, et tegemist on vallasasjaga, mis on tema jaoks võõras ja on kellegi valduses. H.A ei ole kordagi vastu vaielnud, et ta ei teadnud asjaolu, et viin, vorst ja pihvid on tema jaoks võõras vara ja oli Punane Selveri kaupluse

valduses. Lisaks sellele tuleb varguse puhul tuvastada isikul võõra vara ebaseadusliku omastamise eesmärgi olemasolu. Tuginedes väärteoasja arutamise käigus tuvastatud asjaoludele, leiab kohus, et omastamise eesmärgi olemasolu H.A järeldub tema käitumisest, kui ta peitis kauba endale põue, ei pannud seda kassalindile ja möödus sellega kassast. Need asjaolud näitavad H.A kavatsetust pöörata asi enda kasuks ehk asi ebaseaduslikult omastada.

Eeltoodu alusel on H.A tegevus õigesti kvalifitseeritud KarS § 218 lg 1 järgi.

Karistuse määramisel on arvestatud süü raskusastet, H.A isikut. KarS § 218 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni kolmsada trahviühikut või aresti. KarS § 47 lg 1 kohaselt on rahatrahvi miinimummäär kolm trahviühikut. Kohus leiab, et H.A karistamine

rahatrahviga, mille suurus on miinimumi lähedane, on proportsioonis toimepanduga ja vastab karistuse erija üldpreventiivsetele eesmärkidele.

Kohus juhindub V™S § 132 p 1, § 109, § 111,

Julia Vernikova Kohtunik