3-19-874/81 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. jaanuar 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-19-874

Haldusasi

MTÜ Eesti Keskerakond kaebus Erakondade Rahastamise

Järelevalve Komisjoni 08.04.2019 ettekirjutuse nr 77 (nr 31-

3/19-2/1) tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – MTÜ Eesti Keskerakond, volitatud esindajad

vandeadvokaadid Toomas Vaher ja Mailis Meier

Vastustaja – Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon,

volitatud esindajad vandeadvokaadid Küllike Namm ja

Katrina Juhkami ning nõustaja Zoja Masso

Kolmas

isik

–

Midfield

OÜ,

volitatud

esindaja

vandeadvokaat Raiko Lipstok

Asja läbivaatamine

26.11.2020 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada MTÜ Eesti Keskerakond poolt 26.11.2020 esitatud vastuväide osaliselt ja

võtta asja juurde MTÜ Eesti Keskerakond poolt 19.11.2020 esitatud lisa 2. Muus osas jätta

vastuväide rahuldamata.

2. Jätta rahuldamata MTÜ Eesti Keskerakond taotlus algatada erakonnaseaduse § 1211

lõike 2 punkti 2 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

3. Rahuldada MTÜ Eesti Keskerakond kaebus ja tühistada Erakondade Rahastamise

Järelevalve Komisjoni 08.04.2019 ettekirjutus nr 77 (nr 31-3/19-2/1).

4. Mõista Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonilt MTÜ Eesti Keskerakond

kasuks välja:

4.1. riigilõiv 30 (kolmkümmend) eurot;

4.2. tunnistajatasu 121 (ükssada kakskümmend üks) eurot 80 senti;

4.3. tõendi saamise kulu 8250 (kaheksa tuhat kakssada viiskümmend) eurot 96 senti;

4.4. õigusabikulud 35 263 (kolmkümmend viis tuhat kakssada kuuskümmend kolm)

eurot 20 senti.

Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

3-19-874

2(34)

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 01.03.2021 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Erakondade rahastamise järelevalve komisjon (vastustaja) kohustas 08.04.2019

ettekirjutusega nr 77 (nr 31-3/19-2/1)1 MTÜ-d Eesti Keskerakond (kaebaja) tagastama

keelatud annetuse summas 1 022 587,84 eurot Midfield OÜ-le (kolmas isik) ja esitama

vastustajale selle kohta tõendi. Põhjendused:

1.1. Kolmas isik on viinud läbi kõik kaebaja valimiskampaaniad perioodil 2009-2015.

Riiklikult tunnustatud eksperdi Laurits Randmanni 10.10.2018 ekspertarvamuse kohaselt on

tarnijad esitanud kolmandale isikule aastatel 2009-2015 arveid, mis seonduvad kaebajaga ja

mille kolmas isik on aastatel 2009-2016 tasunud, kokku summas 2 233 507,26 eurot. Vastustaja

tuvastas, et suuremal osal arvetest nähtub otsene seos kaebajaga. Arvete kohta, mille tekstist ei

nähtu seost kaebajaga, on esitatud arvete esitajate kinnituskirjad, et arvel kajastatud kauba või

teenuse lõppkliendiks on olnud kaebaja. Lisaks on kolmas isik selgitanud ja kinnitanud arvete

seotust kaebajaga. Vastustaja on kontrollinud arvete tasumist kolmanda isiku poolt. Kaebajaga

on põhjendamatult seotud raamatuga “Tõde Eestist” seonduvad kulud 133 328,09 eurot ja

Paavo Pettai kaudu toimunud Linderin Grupp OÜ-le tasutud intressimaksed 10 256,93 eurot.

Lisaks on kolmas isik tasunud kaebaja võlgnevuse 158 100,44 eurot AS-i Idea AD ees ning

viiviseid MariMark Invest OÜ-le summas 3532,58 eurot ja Fector AS-ile summas

2520,68 eurot. Seega on kaebaja huvides tehtud kulutuste kogusumma 2 258 279,61 eurot.

1.2. Kolmas

isik

esitas

perioodil

2009-2016

kaebajale

arveid

kokku

summas

2 253 424,98 eurot. Kaebaja on kõik arved tasunud ja maksnud Eesti Kaubandus-Tööstuskoja

Arbitraažikohtu 08.09.2017 otsuse alusel täiendavalt 275 000 eurot.

1.3. Ekspert on turuanalüüsi pinnalt järeldanud, et keskmine reklaamiagentuuride brutokasumi

marginaal perioodil 2009-2016 on 38,16%. Ekspert on kolmanda isiku 2009.-2014. a

majandusaasta aruannete pinnalt järeldanud, et kolmanda isiku poolt kaebajale osutatud

teenuste keskmine brutokasumi marginaal oli -12%, mis viitab sellele, et kolmas isik on jätnud

kaebajale arveid esitamata. Brutokasumi marginaali ja käibemaksu lisamisel oleks müügitulu

olnud summas 3 383 108,46 eurot. Lisades kolmanda isiku tasutud viivised summas

9803,92 eurot ja kaebaja võlgnevuse AS-ile Idea AD, pidanuks kaebaja tasuma kolmandale

isikule 3 551 012,82 eurot, kuid on tasunud 2 528 424,98 eurot, st 1 022 587,84 eurot vähem.

1.4. Tegemist on juriidilise isiku keelatud annetusega. Kaebaja on saanud teenust, mille eest

ei ole kolmandale isikule tasunud. Jättes osutatud teenuste eest pika aja vältel tasu nõudmata,

järeldub kolmanda isiku käitumisest soov osutatud teenuste eest mitte raha nõuda. Kolmas isik

on andnud kaebaja kasutusse teenuseid tingimusel, mis ei ole kättesaadavad teistel isikutele.

1 Kaebaja 08.05.2019 esitatud lisa 10.

3-19-874

3(34)

Keelatud annetust on võimalik tagastada annetuse tegijale, mistõttu ei tule seda kanda

riigieelarvesse.

2. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 08.04.2019 ettekirjutuse

tühistamiseks. Põhjendused:

2.1. Vastustaja rikkus uurimispõhimõtet ja jättis põhjendamatult rahuldamata kaebaja taotluse

vastuväidete esitamise tähtaja pikendamiseks. Kaebaja selgitas, et kolmandal isikul oli ka teisi

kliente, nt Tallinna linn, kellega arved võisid seotud olla. Vastustaja ei ole selle kohta tõendeid

kogunud. Kuna ekspertiisi tellis kolmas isik ja kaebajal ei olnud võimalik selle koostamisest

osa võtta, siis seab see ekspertiisi erapooletuse kahtluse alla. Vastustaja ei võimaldanud kaebajal

eksperti üle kuulata. Vastustaja ei olnud piisavalt kriitiline, kui tugines raha saamisest huvitatud

isiku selgitustele ja materjalidele. Vastustaja ei ole ise tõendeid teistelt isikutelt kogunud.

Uurimispõhimõtte rikkumine viis ebaõige ettekirjutuse tegemiseni.

2.2. Keelatud annetuse tagastamise nõue on aegunud. Analoogselt tsiviil-, karistus- ja

maksuõiguses kehtivate aegumistähtaegadega peaks ka erakorraseaduse (EKS) alusel

haldusmenetluse läbiviimise õigus olema piiratud 3 aastaga rikkumise lõppemisest. Vastupidine

olukord oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Vastustaja alustas uurimist 03.05.2018, mil

rikkumistest oli möödas 3-9 aastat. Vastustaja pidi väidetavatest rikkumistest varem teadlik

olema, sest ajakirjanduses on võimalikule keelatud annetusele seoses kolmanda isiku poolt

osutatud teenustega tähelepanu pööratud juba 2016. a. EKS § 1211 lg 2 p 2 tuleb tunnistada Eesti

Vabariigi põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks osas, milles see võimaldab vastustajal

kohustada kandma keelatud annetuse riigieelarvesse või selle tagastama juhul, kui annetuse

tegemise ajast on möödunud rohkem kui 3 aastat. Vastustaja viidatud kohtulahendites ei ole

EKS § 1211 lg 2 p 2 põhiseaduspärasust hinnatud.

2.3. Vastustajal puudus pädevus kohustada kaebajat tagastama annetus kolmandale isikule.

EKS § 1211 lg 2 p 2 järgi tulnuks keelatud annetus kanda riigieelarvesse.

2.4. Ettekirjutuse koostamise menetlus ei olnud läbipaistev, sest vastustaja koosoleku

protokollidest ei selgu, kes ja millal otsustas teha ettekirjutuse sellisel kujul. Ettekirjutusel on

vaid komisjoni esimehe allkiri, kes ei saa ainuisikuliselt komisjoni nimel otsuseid vastu võtta.

Läbipaistvuse puudumine seab kahtluse alla keelatud annetusena määratletud summa suuruse.

2.5. Ei ole tõendatud, et kõik kolmanda isiku esitatud arved oleks seotud kaebajale osutatud

teenustega. Arvetelt nähtub vaid lakooniline viide kaebajale ja puudub ülevaade, kas teenust ka

tegelikult kaebajale osutati. Arvete suure mahu tõttu ei jõudnud kaebaja arvete seotust endaga

analüüsida. Kuna kaebaja liikmed tegutsesid sel perioodil Tallinna linna erinevates

omavalitsusorganites, siis võisid osad arved olla seotud Tallinna linna huvides kaebaja liikmete

poolt tellitud teenustega. Tarnijate kinnitustes ei ole selgitatud, kuidas on arved kaebajaga

seotud. Kinnitused on standardsed ja sarnased, mistõttu on usutav, et tarnijad ei ole enne

kinnituse andmist arvetega tutvunud. Arved puudutavad perioodi 2009-2015 ja ei ole usutav, et

nii pikka aega on säilinud muu teave, mis seob arve kaebajaga. Kolmanda isiku enda kinnitused

arvete seotuse kohta kaebajaga ei ole usaldusväärsed ja tuleb kõrvale jätta. Vastustaja on ise

tuvastanud, et arvete hulgas oli neid, mida ei saa kaebajaga siduda (raamatu väljaandmisega

seotud arved).

2.6. Ei ole tõendatud, et kolmas isik on kõik väidetavad arved ise tasunud. Ilma pangakontode

väljavõteteta ei ole võimalik veenduda arvete tasumises. Nt Clear Channel Estonia OÜ esitatud

arved kogusummas 7397,91 eurot on tasunud Fector AS ja puuduvad tõendid, et kolmas isik

oleks teinud makseid Fector AS-ile.

3-19-874

4(34)

2.7. Kaebajal puudub kohustus kolmandale isikule täiendavat tasu maksta. Kolmas isik osutas

kaebajale teenust, esitas teenuste eest arved ja kaebaja on arved tasunud. Kaebaja on tasunud

kolmandale isikule 270 145,37 eurot rohkem, kui arvete alusel ette nähtud. Kuna kaebaja

arvates ei ole osad arved kaebajaga seotud, siis suureneb kaebaja poolt enam tasutud summa

veelgi. Arbitraažikohtu otsusega väljamõistetud kogusummast tuleb täiendavalt 87 123,20 eurot

arvestada kolmanda isiku poolt kaebaja huvides vahendatud teenuste katteks. Vastustaja ei ole

selle summaga arvestanud, kuigi on 12.12.2018 ettekirjutuse nr 64 täitmise raames koostatud

kirjaga tunnistanud, et OÜ Tuisk Film Production tasumata arved on otseselt seotud kaebaja

valimiskampaaniatega. Ettekirjutuses ei ole viidatud ühelegi lepingule ega tasumata arvele,

millest võiks tuleneda kaebajale kohustus tasuda kolmandale isikule lisaks juba makstud

summale täiendavat tasu. Puuduvad tõendid kolmanda isiku tehtud töö, selle koguse ja keskmise

hinna kohta, millest saaks üldse täiendava tasu maksmise kohustus tekkida.

2.8. Kaebaja tellitud Grant Thornton Baltic OÜ (GT) ekspertarvamuse kohaselt sisaldab

L. Randmanni ekspertarvamus olulisi metoodilisi puuduseid, mistõttu on L. Randmanni tehtud

järeldused

valed.

Kolmanda

isiku

potentsiaalne

müügitulu

on

arvutatud

üksnes

reklaamiagentuuride brutokasumi marginaalidele tuginedes, mis on oluliselt kõrgemad kui

meediaagentuuride omad. L. Randmann ei ole arvestanud, et kolmanda isiku äritegevus

koosneb nii reklaamiagentuuri kui ka meediaagentuuri teenustest, st nii loometööst kui ka

meediavahendusest. Kaebaja ja kolmanda isiku vahel 03.08.2009 sõlmitud lepingu järgi

moodustas kaebaja huvides osutatud tegevusest 33% loovtöö ja 67% vahendusteenus. Kolmas

isik ega L. Randmann ei ole põhjendanud, miks peaks valimiskampaania kulude struktuur

järgnevate kampaaniate ajal oluliselt muutuma. Kolmas isik tegutses kaebaja huvides peamiselt

meediavahendusega. Kolmas isik on loovtööteenused sisse ostnud ja kaebajale edasi

arveldanud. Kolmanda isiku teostatud loovtöö osakaal oli minimaalne ja piirdus kampaania

üldstrateegia väljatöötamisega. Ka kolmanda isiku müügitulu/käibe suurus kinnitab, et kolmas

isik ei tegele peamiselt loovtööga, vaid just meediavahendusega. GT eksperdid selgitasid, et kui

kolmas isik tegeleks üksnes loovtööga, siis võttes arvesse töötundide arvu aastas ja eelduslikku

teenuse tunnihinda, saaks kolmanda isiku maksimaalne võimalik müügitulu olla aastas ca

292 000 eurot. Kolmanda isiku tegelik müügitulu oli aga oluliselt kõrgem, nt 2013. a

974 646 eurot. Kolmas isik ei oleks ühemeheettevõttena võimeline sellises mahus loovtööd

tegema. L. Randmann ei ole välja toonud ühtegi reklaamiagentuuri, mis suudaks üksnes

loovtööga kolmanda isikuga võrreldavat käivet saavutada. L. Randmann on välja toonud, et

vaadeldaval perioodil moodustasid kaebajaga seotud tulud kokku 40% kolmanda isiku

müügituludest ja kulud 60% kõigist kaubakuludest. See tõendab, et kolmas isik osutas kaebajale

peamiselt

meediavahendusteenust.

L. Randmanni

väide,

et

kolmas

isik

tegutseb

reklaamiagentuurina, on paljasõnaline ja tugineb üksnes kolmanda isiku enda väitele. Kuigi ei

ole välistatud, et osad reklaamiagentuurid tegutsevad mingis osas ka meediavahendusega, siis

ei ole meediavahendus sellisel juhul kindlasti selliste agentuuride põhiliseks tegevuseks. GT

ekspertarvamuses on selgitatud, et kuna kaebajale osutatud teenustest moodustab

meediavahendus julgesti üle poole, siis ei saa eeldada, et reklaamiagentuuride võrdlusgrupis

olevate ettevõtete müügitulud sisaldavad samaväärselt meediavahenduse tulusid. GT

ekspertarvamusest nähtub selgelt, et vahendusteenuse brutokasumi marginaal on oluliselt

väiksem kui loometöö marginaal. L. Randmanni kasutatud brutokasumi marginaal 38% on

põhjendamatult kõrge ja see viis vale tulemuseni.

2.9. L. Randmanni kasutatud valim (44 reklaamiagentuuri) on liiga väike, et selle põhjal teha

usaldusväärseid järeldusi. L. Randmann pole põhjendanud, miks esialgse 168 ettevõtte asemel

analüüsiti ainult 44 ettevõtte andmeid ja miks just need on sobivad võrdlusgrupi

moodustamiseks. Võrdlusgruppi kuuluvad ka ettevõtted, kellel on 100%-line kasumimarginaal,

mis ei ole tavatingimustel teostatav. Selle anomaaliaga poleks tohtinud arvestada.

3-19-874

5(34)

L. Randmanni valitud võrdlusgrupi moodustavad peamiselt Skandinaaviast ja teistest Balti

riikidest pärit ettevõtted, kus majanduskeskkond ja konkurents on Eestis valitsevast teistsugune.

Õige oleks võrdlusgrupis kasutada Eesti ettevõtteid. L. Randmanni võrdlusgrupp sisaldab ainult

3 Eesti ettevõtet. L. Randmanni etteheide GT ekspertarvamuses kasutatud võrdlusgrupile ei ole

põhjendatud. Ettevõtte töötajate arvust ja käibest olulisem on, et võrdlusgrupi ettevõtted

tegutseksid samal tegevusalal. L. Randmanni võrdlusgrupp sisaldab asjassepuutumatute

tegevusalade esindajaid, nt reklaammaterjalide tootmisettevõtted, ürituste korraldamise

ettevõtted ja elektriseadmete paigaldamise ettevõte. Vastustaja pidanuks adekvaatsema

võrdlusgrupi moodustamiseks koguma andmeid teistele erakondadele teenuseid osutanud

agentuuridelt.

2.10. L. Randmann jättis ebaõigesti vahendustasud arvesse võtmata. Vahendustasu on oluline

osa kolmanda isiku kaebajaga seotud kasumimarginaalist. Kui see jätta arvesse võtmata,

kajastub kolmanda isiku kasumimarginaal väiksemana, kui see tegelikult on, ja järeldused

kolmanda isiku väidetavalt saamata jäänud tulu osas on valed. Kaebaja huvides ostetud

teenustelt saadud müügiboonus on otseselt seotud kaebajaga. L. Randmann on ise kolmanda

isiku ja kaebaja vahelises tsiviilvaidluses esitatud ekspertarvamuses tuvastanud, et kolmas isik

teenis kaebajale osutatud teenuste eest vahendustasu vähemalt 59 049 eurot, millele lisandub

käibemaks. Kuna kaebajal ei ole juurdepääsu algandmetel, sh kolmanda isiku

kontoväljavõtetele, siis ei ole võimalik kontrollida, kas tegelikult saadud vahendustasu on

suurem. GT riiklikult tunnustatud eksperdid kinnitavad, et mahuboonuseid võetakse arvesse

meediaagentuuride kaubakulude vähendamisena. Seda kinnitab mh asjaolu, et vahendustasud

peamiselt tasaarvestati kuluarvetega. Selliselt kajastub see kõikide meediaagentuuride

kasumiaruandes. Seega ei ole võrdlusgrupi andmed kolmanda isiku andmetega võrreldavad.

2.11. GT ekspertarvamuse kohaselt saab kolmanda isiku ärimudeli eripärast lähtuvalt kolmanda

isiku potentsiaalselt saamata jäänud tulu hinnata üksnes ärikasumi marginaali võrdlemise teel.

Ka L. Randmann on nõustunud, et ärikasumi marginaal on parim indikaator ettevõtete

kasumlikkuse võrdlemiseks juhul, kui võrreldakse omavahel sarnase suurusega ettevõtteid. GT

ekspertarvamuse kohaselt on kolmanda isiku ärikasumi marginaal 5,6%, mis on võrdväärne

sarnase suurusega (kuni 5 töötajat) reklaamiagentuuride ärikasumi marginaaliga 5,2%. GT

ekspertarvamuses välja toodud kolmanda isikuga sarnaste reklaam- ja meediaagentuuride

ärikasumi marginaal oli 2,5%, seega oluliselt madalam kui kaebaja marginaal. Kaebaja ei pea

tagama kolmandale isikule turu kõrgeimat marginaali. GT eksperdid on välja toonud, et

erinevate klientide marginaalid võivad oluliselt erineda sõltuvalt töö olemusest – loovtöö

teenuste puhul on brutokasumi marginaal oluliselt kõrgem, sest selle leidmisel ei arvestata

peamise kulukomponendi ehk tööjõukuluga. Kuna kolmas isik tegeles kaebaja huvides

peamiselt vahendusteenusega ja teiste klientide osas suuremal määral loovtööga, siis on

põhjendatud, et kaebajale osutatud teenuste kogumarginaal oli väiksem. Samuti tuleb arvestada

reklaamiteenuse mahuga – mida suurem on tellimuse maht, seda väiksema marginaaliga ollakse

huvitatud töö tegemisest. Kui kolmas isik oleks tõesti pidanud täiendavalt teenima

L. Randmanni väidetud 1,2 miljonit eurot, siis oleks tema ärikasumi marginaal keskmiselt 23%,

samal ajal kui võrdlusgrupi ärikasumi marginaal samal perioodil oli 0,8-4,7%.

2.12. Kolmas isik tegutses kaebajale teenuseid osutades kasumlikult (seda kinnitas P. Pettai

kriminaalasjas nr 1-16-10503) ja oli teenuste osutamisest äriliselt huvitatud neil tingimustel,

mis olid kaebajaga kokku lepitud. Kui marginaal olnuks ebapiisav, siis oleks kolmas isik

eelduslikult lõpetanud kaebajale teenuse osutamise. Ei ole eluliselt usutav, et kolmas isik osutas

kaebajale teenuseid tingimustel, mida kaebaja või mõni teine erakond ei oleks saanud teistest

agentuuridest. L. Randmann väidab vääralt, et kolmanda isiku brutokasumi marginaal oli -12%.

Sellise brutokasumi marginaali sisse on mh arvestatud ka sellised kulud, mille osas vastustaja

leidis, et need ei ole kaebajaga seotud. Kasumimarginaali on rakendatud vääralt kõigile arvetele

3-19-874

6(34)

koos käibemaksuga. Maha ei ole arvatud kolmanda isiku arvetes juba sisaldunud

kasumimarginaali, mis tõi kaasa kasumimarginaali kumuleeruva lisamise. Arbitraažikohtu

otsusega väljamõistetud 275 000 eurot tuleb arvata kolmanda isiku 2015. a müügituluks.

L. Randmanni ekspertarvamuses on välja toodud, et nimetatud 275 000 eurot sai kolmas isik

2015. a Retail Real Estate OÜ-lt laenulepingu alusel ja sellest rahastati kaebaja 2015. a

valimiskampaaniat.

2.13. Brutokasumi marginaalist lähtumine on vale, sest see ei võta arvesse potentsiaalseid

tegevuskulusid. Ükski ettevõte ei teeni brutokasumit puhtalt kätte. Riigikohtu praktika kohaselt

tuleb saamata jäänud tulust maha arvestada selle tulu saamiseks tehtavad kulutused. Kolmas

isik soovib aga saada brutokasumit vajalike kulutuste tegemiseta. Ka L. Randmanni enda välja

toodud arvutused erakondasid teenindavate reklaamiagentuuride bruto- ja ärikasumi

marginaalidest näitavad, tegevus- ja tööjõukulude kandmisel ei jää esialgsest kõrgest

marginaalist enam midagi alles. GT ekspertarvamuses on arvutatud, et kui pidada õigeks

L. Randmanni arvutusi kolmanda isiku väidetavalt saamata jäänud tulu kohta, siis oleks

kolmanda isiku ärikasumi marginaal 23%. See on aga selgelt vastuolus võrdlusgruppide

tulemustega ja ebareaalselt kõrge. Kolmas isik ei oleks ühemeheettevõttena füüsiliselt suuteline

osutama niivõrd suurtes kogustes teenust, mis oleks vajalik väidetud kasumi teenimiseks. GT

ekspertarvamuse kohaselt on kolmas isik teeninud kaebaja huvides tegutsedes vähemalt

14%-list brutokasumi marginaali.

2.14. L. Randmanni arvutused ei ole kontrollitavad ega usaldusväärsed, sest algandmeid

kaebajale ei näidata. L. Randmann ei ole avaldanud, mis kulusid kolmas isik on oma

majandusaasta aruannetes tegevuskulude all kajastanud. Tegemist on ühemeheettevõttega,

mille kulude sisust pole selget arusaama. Kui kolmanda isiku tegevuskulud on 2009.-2014. a

olnud keskmiselt 60 840 eurot, siis 2015. a ja 2016. a on tegevuskulud olnud vastavalt

480 450 eurot ja 292 106 eurot. Sellist anomaaliat ei ole põhjendatud ega korrigeeritud.

Seejuures ei ole 2016. a tegevus- ja tööjõukulude arvesse võtmine põhjendatud, sest sel aastal

kolmas isik kaebajale enam teenust ei osutanud. Ka muud äritulud ja kulud tuleks arvestusest

eemaldada, sest tegemist on ebaregulaarselt äritegevuse käigus tekkinud tulude ja kuludega,

mida ei ole võimalik konkreetsetele klientidele omistada. Nt võib olla tegemist

kasumite/kahjumitega

põhivara

müügist

ning

otseselt

äritegevusega

mitteseotud

kulude/tuludega. L. Randmann ei ole välja selgitanud, kui suur osa üldkuludest on seotud

kaebajaga. Meelevaldne on teooria, mille kohaselt peaks üldkulude jaotamisel lähtuma kaebaja

osakaalust kolmanda isiku müügikuludes. Kolmas isik on osutanud kaebajale suuremahulist

meediapindade vahendusteenust, kus kolmanda isiku töö sisuline osakaal on olnud null.

Vahendusteenuse mahu kasvamisega ei kasva selle teenuse osutamisega seotud üldkulud.

2.15. GT ekspertide arvates ei ole kolmandal isikul jäänud saamata mõistlikku tasu kaebajale

teenuste osutamise eest. Kaebaja on tasunud kolmandale isikule kõik tema huvides tehtud

kulutused ja mõistliku tasu sõltumata arvete esitamata jätmisest. Kolmas isik tegutses

kasumlikult. Kui kolmas isik oleks osutanud oma suurimale kliendile teenuseid kahjumlikult,

siis peaks see kajastuma tema ärikasumis. Kolmas isik teenis perioodil 2009-2016 ärikasumit

3-18 korda rohkem kui teised erakondadele teenuseid osutavad reklaamiagentuurid. Kui lisada

kasumile veel nõutav 1 miljon eurot, oleks kolmanda isiku kasum 11-60 korda suurem kui teistel

reklaamiagentuuridel, mis ei ole realistlik. GT ekspertarvamuses on leitud, et kui nõustuda

vastustajaga kaebaja seotud arvete osas, siis on kolmas isik teeninud kaebajale teenuseid

osutades brutokasumit kokku vähemalt 276 089 eurot, seega teenis ta perioodil 2009-2015

keskmiselt aastas kasumit vähemalt 40 000 eurot. Sel perioodil toimus 6 valimiskampaaniat,

mis tähendab, et kolmas isik teenis ühe valimiskampaania eest kasumit vähemalt 46 000 eurot.

Sellistel tingimustel oleks eelduslikult kaebajale valimiskampaaniat valmis korraldama ka

teised ettevõtjad.

3-19-874

7(34)

2.16. Vastustajal puudub pädevus nõuda eraettevõtjatelt kindla kasumimarginaaliga

tegutsemist. Vastasel juhul ei saaks erakonnad teenuseid normaalsel viisil tarbida, sest alati

oleks oht, et hilisema turuanalüüsi käigus selgub, et teenus või kaup on saadud turu keskmise

hinnaga võrreldes soodsamalt ja tekib kohustus see tagastada. Vastustaja on otsuse tegemisel

tuginenud tagantjärgi antud hinnangule ja tagantjärgi kättesaadavaks tehtud andmetele.

Kaebajal puudus teenuse saamise käigus isegi teoreetiliselt võimalus kindlaks teha, kas

teenuseid osutatakse turuhinnaga või mitte. Kolmanda isiku arved olid üldsõnalised ega

sisaldanud spetsifikatsioone. Kaebaja ei teadnud, millise marginaaliga osutatakse teenust talle

ja millisega teistele klientidele. Kaebaja lähtus ja saigi lähtuda üksnes kolmanda isiku esitatud

arvetest.

2.17. Puudub selgus, kes on annetuse teinud ja mida käsitletakse keelatud annetusena. Riik on

kriminaalmenetluses ja praeguses haldusasjas käsitlenud samade asjaoludega olukordades

keelatud annetuse pooltena erinevaid isikuid ja keelatud annetusena erinevaid tegusid. Riigi

käitumine peab olema järjepidev ja ühetaoline. Väidetava tasu nõudmata jätmine ei ole keelatud

annetus. Kaebaja ei saanud ette näha, et kolmas isik jätab arved osaliselt esitamata ja

tegelikkuses peaks ta teenuste eest rohkem tasuma. On mõeldamatu, et riik asub eraõigusliku

isiku huvides tsiviilõiguslikult olematuid nõudeid sisse nõudma põhjusel, et teenust osutav isik

on tagantjärgi leidnud, et kasumimarginaal oleks võinud olla suurem. Kaebaja ei ole saanud

kolmandalt isikult midagi sellist, mille eest oleks jäetud tasu maksmata. Sarnane teenus oleks

kättesaadav ka teistele isikutele. Arvete esitamata jätmine ei ole keelatud annetus, kui

tasunõudest ei ole lõplikult loobutud. Kolmas isik ei ole oma tasunõudest loobunud. Samuti on

kolmas isik ise kinnitanud, et tal puudus tahe osutada kaebajale teenuseid tasuta. Seda

tõendavad ka kaebaja poolt kolmandale isikule väljastatud garantiikirjad. Kolmas isik esitas

kaebaja vastu hagi vahekohtusse ja maakohtusse asjas nr 2-19-7518, kinnitades, et tsiviilkorras

nõutav summa kattub suuremas osas sellega, mida vastustaja käsitleb keelatud annetusena.

Seega ei ole kolmas isik teinud ega ole soovinud teha kaebajale mingit annetust.

2.18. Kriminaalasjas tehtud määrused ei tõenda kaebajalt tulu saamata jäämist. Kuna

prokuratuur lõpetas kaebaja suhtes menetluse, ei ole kriminaalasjas tehtud järeldused siduvalt

tuvastatud ega oma tõenduslikku väärtust. Kaebaja ei ole kriminaalmenetluse lõpetamisega

nõustudes möönnud keelatud annetuse vastuvõtmist, vaid lähtus otstarbekuse kaalutlusest ning

soovist vältida edasist kohtumenetlust ja sellega seonduvat mainekahju. Menetluse

lõpetamisega nõustumist ei saa käsitleda süüd tõendava asjaoluna.

2.19. Kolmandal isikul ei ole kaebaja vastu käsundita asjaajamisest tulenevat nõuet, sest osutas

kaebajale teenuseid käsunduslepingu alusel. Koostöö alguses sõlmiti lepingud kirjalikult, kuid

edasise koostöö käigus ei peetud enam vajalikuks kirjalike lepingute sõlmimist ja teenust osutati

suulise kokkuleppe alusel. Käsunduslepingu sõlmimisel ei ole vorminõuet. Kokkuleppe järgi

võis kolmas isik viia reklaamikampaaniad läbi ise või osta teenust sisse. Pooltevaheliste

kokkulepete, tava ja väljakujunenud praktika kohaselt kattis kolmas isik kaebaja nimel tehtavad

kulutused kokku lepitud tasu arvel (03.08.2009 lepingu p 4). Kaebaja ja kolmas isik leppisid

kokku reklaamiteenuse eelarves. Eelarvet ületavatest kulutustest kaebaja teadlik ei olnud ja neid

heaks ei kiitnud. Täiendavate kulutuste tegemine ei vastanud kaebaja huvile ja eeldatavale

tahtele. Kaebaja eeldas, et kolmas isik opereerib kokkulepitud eelarve piires. Kõik võimalikud

lepingulised nõuded aegusid hiljemalt 31.12.2018. Isegi kui kaebaja hüvanguks on tehtud tööd

täiendavalt väljaspool lepingulist suhet, siis oli töö tegijaks P. Pettai füüsiline isikuna, kes

vabatahtliku töö eest tasu ei küsinud, seega ei ole tegemist EKS-i kohaselt keelatud annetusega.

2.20. Olavi Grünvaldi ekspertarvamus on tellitud alles kohtumenetluses, seega on tegemist

haldusakti tagantjärgi motiveerimisega. O. Grünvaldi ekspertarvamuse lähteülesanne on

ebasobiv, sest ta on pidanud vastama ainult kitsalt marginaali leidmise küsimusele, mitte

3-19-874

8(34)

kontrollima, koguma ega analüüsima ettekirjutuse õiguspärasuse tagamiseks vajalikke

andmeid. O. Grünvald on ignoreerinud GT ekspertarvamuse eesmärki näidata, milliste

absurdsete tulemuseni viib L. Randmanni kasutatud marginaaliarvutusel põhinev metoodika.

O. Grünvaldi järeldused on pealiskaudsed ja üldistavad, põhjendamata ja majandusteaduslikult

valed. Ta ei võta arvesse kaebajale osutatud teenuste eripära, vaid toetab pimesi L. Randmanni

järeldust, et reklaamiagentuurid osutavad nii meediavahendust kui ka reklaami loomist. Eesti

Konjunktuuriinstituudi 2018. a uuring kinnitab vastupidist. Asjakohatu on viide sellele, et

kolmanda isiku teiste klientidega seotud kasumimarginaalid olid kõrgemad kui kaebajaga

seotud kasumimarginaalid. Teenuseid ei ole keelatud osta isikult, kes osutab teenust madalate

marginaalidega. Madal marginaal ei tähenda, et teenuse hind oleks turuhinnast odavam või et

samasuguste hindadega teenus poleks turul kättesaadav teistele tellijatele. Mitte ühelgi

teenuseosutajal ei ole garantiid, et teenuseid õnnestub osutada just turu keskmise

kasumimarginaaliga. Kasumimarginaal selgub tagantjärele majandustulemusi analüüsides.

3. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

3.1. Uurimispõhimõtet ei ole rikutud. Haldusmenetlus on läbi viidud õiguspäraselt, välja on

selgitatud asjas tähtsust omavad asjaolud ja kogutud tähtsust omavad tõendid. P. Pettai selgitusi

saab käsitleda tõendina. Vastustaja analüüsis L. Randmanni ekspertarvamust ja leidis selle

usaldusväärse olevat. Vastustaja analüüsis ka kolmandale isikule esitatud arveid ja tuvastas, et

need on kaebajaga seostatavad (v.a raamatuga „Tõde Eestist“ seotud kuluarved). Arvete seotust

kaebajaga kinnitavad arvete väljastajad. Vastustajal puudus põhjus nende kinnituste ehtsuses

kahelda, mistõttu ei pidanud pöörduma kinnituskirju väljastanud isikute poole. Arvete tasumist

tõendavad pankade allkirjastatud tõendid, teiste isikute selgitused ja L. Randmanni selgitused.

Tõendeid koosmõjus hinnates selgus, et kaebaja on saanud keelatud annetuse. Kaebaja väidet,

et osad arved on seotud Tallinna linnaga või mõne muu organisatsiooniga, haldusmenetluses

kogutud tõendid ei kinnita. Kaebaja ei ole seda väidet täpsustanud ega tõendanud. Puudus

vajadus eksperti üle kuulata. Kaebaja ei ole taotlenud L. Randmanni kaasamist

haldusmenetlusse eksperdina. Kaebajal oli piisavalt aega, et tutvuda haldusmenetluse

materjalidega ja kujundada oma arvamus, esitada vastuväited ja tõendid. Kaebaja ei ole välja

toonud, millised olulised tõendid jäid arvesse võtmata.

3.2. Keelatud annetuse tagastamise kohustus ei ole aegunud. Kaebaja on ka varem tuginenud

õiguskindluse põhimõttele, kuid kohtud on leidnud, et EKS ei sätesta ettekirjutuse tegemisele

tähtaega. Kohtutel on ka ilma menetlusosalise viiteta kohustus kontrollida normi

põhiseaduspärasust. Samuti ei ole tühistamisnõude ülesanne pikaleveninud haldusmenetluse

kompenseerimine. Vastustajal puudub õigus jätta keelatud annetuse tuvastamisel ettekirjutus

tegemata. Viited teistes menetlustes kehtivatele aegumistähtaegadele on asjakohatud. Kaebaja

viidatud Õhtulehe 2016. a artikkel ei käsitle arvete esitamata jätmist, vaid kaebaja probleeme

kolmandale isikule võlgnevuse tasumisel. Vastustaja sai keelatud annetusest teada 28.03.2018,

mil kolmas isik sellest vastustajat teavitas. EKS § 1211 lg 2 p 2 ei ole PS-iga vastuolus.

3.3. Küsimust, kas keelatud annetus tuleks tagastada annetuse tegijale või riigieelarvesse, on

käsitlenud Riigikohus otsuses asjas nr 3-3-1-50-16. Kuna keelatud annetuse tegija oli teada, siis

sai vastustaja kohustada kaebajat tagastama keelatud annetuse selle tegijale.

3.4. Vastustajal on seadusest tulenev pädevus teha ettekirjutus keelatud annetuse

tagastamiseks. Ettekirjutuse andmise aluseks olevad asjaolud ja põhjendused on toodud

ettekirjutuses endas ja puudub vajadus neid mujalt otsida. Ettekirjutuse tegemise otsustamine

on näha 07.02.2019 koosoleku protokollist. Otsuse poolt oli 8 liiget ja vastu 1 liige, seega oli

olemas häälteenamus. Nimetatud protokolliga on kooskõlas ka 14.03.2019 protokoll. Seega ei

3-19-874

9(34)

ole komisjoni esimees võtnud ainuisikuliselt vastu otsust teha kaebajale ettekirjutus. Vastavalt

EKS § 1211 lg-le 5 pidi ettekirjutusele kirjutama alla komisjoni esimees.

3.5. Tarnijate antud kinnitusi arvete seotuse kohta kaebajaga ei muuda olematuks see, et need

on sisult sarnased. Puudub põhjus arvata, et kinnistuskirju andnud isikud ei ole kontrollinud

oma väidet. Vastustaja on arvete tasumist kontrollinud. Clear Channel Estonia OÜ on esitanud

kolmandale isikule arved nr 9469R ja 9458R. Need arved on tasunud inkassofirma Fector AS.

L. Randmann on kontrollinud kolmanda isiku poolt arvete tasumist inkassofirmale. Arved,

mille seotust kaebajaga on kinnitanud P. Pettai, on marginaalne osa kõigist arvetest. Kaebaja ei

ole selgitanud, miks ta peab P. Pettai selgitusi ebausaldusväärseks. Kaebaja ei ole ühelegi

konkreetsele arvele vastuväiteid esitanud.

3.6. Vastustaja on tuvastanud, et kaebaja on tasunud kolmandale isikule vähem, kui pidi

tasuma. Seega on ta saanud hüve, mille eest ta ei ole maksnud. Tegemist on keelatud

annetusega. Keelatud annetuse regulatsiooni mõtteks on vältida, et erakonnad ei saaks teenuseid

tavapärasest soodsamalt. See aitab vältida erakondade varjatud rahastamist. EKS sätestab

annetuse mõiste autonoomselt – annetuseks on mis tahes rahaliselt hinnatav hüve, sh teenus.

EKS ei eelda, et annetuse saab teha üksnes kirjalikult sõlmitud lepingu alusel ja arveid esitades.

Keelatud annetuse tegemist püütakse vastupidi varjata. Kuna EKS sätestab keelatud annetuse

mõiste laialt ega sätesta piiranguid rahaliselt hinnatava hüve suuruse tõendamiseks, on võimalik

seda teha mis tahes tõendite pinnalt. Keelatud annetuse regulatsioon ei näe ette subjektiivset

koosseisu, seega ei oma kaebaja teadmine või mitte teadmine keelatud annetuse saamisest

tähtsust. Samuti ei ole kaebaja väide mitteteadmise kohta usutav. Ei ole eluliselt usutav, et

kaebaja saab sedavõrd suures mahus teenust sedavõrd väikese tasu eest ega tea, et kolmas isik

jätab arved esitamata. Kuna kriminaalmenetlus lõpetati kriminaalmenetluse seadustiku § 203

alusel ja sellel alusel menetluse lõpetamine eeldab teo karistatavuse üldiste eelduste

(süüteokoosseis, õigusvastasus, süü) tuvastamist, siis on kriminaalmenetluses tegelikult

tuvastatud ka subjektiivne koosseis.

3.7. Kaebaja on uue väitena esitanud hüpoteesi, et tegemist võib olla P. Pettai vabatahtliku

tööga ja keelatud annetuse tegijaks on keegi muu. Samas ei ole kaebaja esitanud selle toetuseks

ühtegi tõendit. Kaebaja huvides tasus arveid kolmas isik, mitte P. Pettai. Ühestki dokumendist

ei tulene, et P. Pettai osutas füüsilise isikuna reklaamiteenust. Kaebaja ei ole vaidlustanud

kolmanda isiku väidet, et kolmas isik korraldas kõik kaebaja valimiskampaaniad. Samuti ei

nähtu ühestki tõendist, et tegemist olnuks vabatahtliku tööga. Kaebaja käsitluse järgi võiks

igakord keelatud annetuse tegija ja saaja jätta kirjaliku lepingu tegemata ja hiljem väita, et

tegemist oli vabatahtliku tööga. Selline käsitlus muudaks keelatud annetuse regulatsiooni

sisutühjaks.

3.8. Kusagilt ei tule kohustust osutada teenust töötundide hinna järgi. Kaebaja ei ole

tõendanud, et kolmas isik (või ka teised reklaamiagentuurid) oleksid oma teenust hinnastanud

töötatud tundidest ja töötunni hinnast lähtuvalt. P. Pettai vastusest L. Randmannile nähtub

samuti, et kolmas isik ei tegutsenud tunnipõhise arvestuse alusel, vaid hinnastas oma tegevust

kasumimarginaali järgi. L. Randmann viitas, et kui vaadata Eesti Konjunktuuriinstituudi töös

avaldatud andmeid teiste ettevõtete kohta, siis nähtub, et käive ühe töötaja kohta võib olla ca

1 miljon eurot aasta või rohkemgi. Seega ei pea paika kaebaja väide, et väheste töötajatega

reklaamiagentuur ei ole võimeline teenima aastas miljon eurot müügitulu ja viited töötundide

arvule on asjakohatud. Seda, et kolmas isik tegi kaebaja huvides pikaajalist ja intensiivset tööd,

on kinnitanud nii P. Pettai kui ka R. Kaljulaid.

3-19-874

10(34)

3.9. OÜ Tuisk Film Production arvega summas 87 123,30 eurot ei ole L. Randmanni

ekspertarvamuses arvestatud, sest selle tasumiseks mõisteti summa välja arbitraažikohtu

otsusega.

3.10. Kaebaja väited seoses käsundita asjaajamisest tuleneva nõudega ja tsiviilõigusliku nõude

aegumisega on halduskohtumenetluses asjakohatud ning omavad tähtsust kolmanda isiku ja

kaebaja vahelises tsiviilkohtumenetluses.

3.11. L. Randmanni ekspertarvamus on usaldusväärne. Tegemist on riiklikult tunnustatud

eksperdiga. Lisaks on vastustaja kontrollinud ekspertarvamust koosmõjus teiste tõenditega.

L. Randmann on viinud turuanalüüsi läbi lähiriikide reklaamiagentuuridega. Kuna kolmas isik

on reklaamiagentuur, on põhjendatud võrrelda teisi reklaamiagentuure, sh on valim suurem, kui

on arvestatud ka lähiriike. L. Randmann on selgitanud võrdlusgruppi detailsemalt. Tegemist on

asjakohase metoodikaga, võrreldavate andmetega ja piisava valimiga. Turuanalüüs on selge,

jälgitav ja põhjendatud.

3.12. Alusetu on väide, nagu ei tohiks kasumimarginaali kõikide arvete suhtes rakendada.

Võttes arvesse 44 võrreldava ettevõtte andmed, on tagatud arvamuse objektiivsus. L. Randmann

on juhindunud konservatiivselt marginaalist 38,16%, kuigi kolmanda isiku puhul võinuks

marginaal ka suurem olla (tema teiste klientide puhul olid marginaalid üle 50%). L. Randmanni

ekspertarvamusest ega ettekirjutusest ei nähtu, et kasumimarginaali oleks kumuleeruvalt

lisatud. L. Randmann ei väida, et kolmanda isiku keskmine brutokasumi marginaal on -12%,

vaid et konkreetselt kaebajale osutatud teenuste osas on kolmanda isiku keskmine brutokasumi

marginaal olnud -12%. See viitab asjaolule, et müügitulu jääb alla selleks tehtud kulutusi ehk

kolmas isik on jätnud kaebajale arveid esitamata. Kaebaja ei ole esitanud ümberlükkavaid

tõendeid.

3.13. GT arvamuses esinevad olulised puudused, mistõttu ei lükka GT arvamus L. Randmanni

arvamust ümber. Vaidlust ei saa olla selles, et kolmas isik on reklaamiagentuur, mitte

meediaagentuur. Selliselt on toodud põhitegevusala välja kolmanda isiku majandusaasta

aruannetes. L. Randmann on välja toonud, et meediaagentuuride marginaalide kasutamine ei

ole vajalik, sest reklaamiagentuuride müügituludes sisalduvad ka meediavahenduse tulud. Kuna

GT on tunnistanud, et valimiskampaaniate läbiviimine on kolmanda isiku peamine

tegevusvaldkond ja see sisaldab mh loovtööd, siis jääb selgusetuks, miks tuleb kolmandat isikut

võrrelda meediaagentuuridega. Samuti on GT arvamuses välja toodud, et suurem osa

reklaamifirmadest tegeleb reklaami vahendamisega. Seega lähtus L. Randmann õigest

võrdlusgrupist. Seejuures oli meediaagentuuride brutokasumi marginaal suurem, keskmiselt

40%. GT ei ole lähtunud võrdlusgrupi moodustamisel kolmanda isiku ettevõtte suurusest.

Kolmanda isiku käive on oluliselt väiksem kui meediaagentuuridel. Lisaks ei selgu GT

arvamusest, miks oleks õige võrdlusgrupis kasutada üksnes Eesti ettevõtteid. Ei selgu, mille

poolest on Balti riikide ja Skandinaavia majanduskeskkond vastavas valdkonnas erinev ja

kuidas mõjutab väidetav erinev majanduskeskkond lõpptulemust.

3.14. O. Grünvald leidis samuti, et kuna kolmas isik on klassifitseerinud kogu oma tegevuse

reklaamiagentuuride tegevusala alla, siis on põhjendatud kasutada ainult reklaamiagentuuride

võrdlusgruppi. Lisaks tõi O. Grünvald välja, et reklaamiagentuurid osutavadki üha rohkem nö

täisteenust. Täiendavalt meediaagentuuride võrdlusgrupi rakendamine arvestaks kaks korda

meediaagentuuri teenusega ja seeläbi alahinnatakse reklaamiagentuuri teenuse mõju.

O. Grünvald selgitas, et finantsanalüüside tegemisel on tavapärane kasutada teiste riikide (eriti

lähiriikide) sarnaseid ettevõtteid, kuna välisriikide ettevõtete kaasamine suurendab

võrdlusgruppi ja muudab selle statistiliselt esinduslikumaks. Kuna GT kasutatud Eesti

reklaamiagentuuride keskmised brutokasumi marginaalid jäid vahemikku 40,5-46,1%, siis

3-19-874

11(34)

lähtus vastustaja järelikult kaebajale soodsamast võrdlusgrupist. L. Randmann analüüsis ka

teiste erakondade valimiskampaaniatega seotud ettevõtete brutokasumi marginaale, mis oli ca

44,7%, mis kinnitab, et kaebaja puhul on lähtutud konservatiivsest marginaalist.

3.15. Ärikasumi marginaalid ei saa olla võrreldavad sellise ettevõttega, kus töötab rohkem

inimesi. O. Grünvald leidis, et antud juhul on põhjendatud ja ainuvõimalik kasutada

brutokasumi marginaali ja seda olenemata sellest, kas tegemist oli reklaamiagentuuri või

meediaagentuuri teenusega. Antud juhul on teada kaebajale osutatud teenuste kaubakulu, kuid

muude tegevuskulude jagamine erinevate klientide vahel on keeruline, sest esmalt ei erista

kolmas isik ise tegevuskulusid klientide lõikes ja teiseks puudub põhjendatud alus

tegevuskulude tagantjärele jagamiseks klientide vahel. Tegevuskulusid oleks teoreetiliselt

võimalik jagada kaubakulude proportsioonist lähtudes erinevate kliendigruppide lõikes, kuid

see oleks vaid ligilähedane ja ebatäpne.

3.16. Vahendusboonuseid ei pidanud arvestamata. Tasu, mida kolmas isik on saanud mõnelt

teiselt isikult (nt meediakanalilt), ei mõjuta kaebaja ja kolmanda isiku vahelisi suhteid. Seega

ei vähenda vahendustasud kaebaja saadud keelatud annetuse suurust, sest kaebaja ei ole ise neid

kulusid kandnud. Vahendustasusid ei ole makstud kaebajaga seotud kaubakulude

vähendamiseks, vaid kolmandale isikule tasuna. O. Grünvaldi arvamusest järeldub, et kuna

valdav osa võrdlusgrupi ettevõtete puhul on alust eeldada, et vahendustasusid kajastatakse

tuludena, mitte ei tehta kreeditarveid, siis vahendustasud ettekirjutuse summat ei muuda. Isegi

kui vahendustasusid arvestada, on sellel vähene mõju ettekirjutuse summale – keelatud annetuse

suuruseks oleks 908 003 eurot.

3.17. O. Grünvald nõustus järeldusega, et kuna kolmanda isiku teiste klientide brutokasumi

marginaalid olid oluliselt kõrgemad kui kaebajaga seotud kasumimarginaalid, siis järelikult on

kolmas isik mingil põhjusel jätnud kaebajale arveid esitamata. GT lähenemine toob kaasa selle,

et ühelt kliendilt (kaebaja) saamata jäänud tulu kaetakse teistelt klientidelt teenitud tuluga.

Olukord, kus kolmas isik peab katma kaebajalt laekumata summasid enda teistelt klientidelt

laekunud summadega, ongi käsitletav kaebajale keelatud annetuse tegemisena. Ei oma tähtsust,

kas kolmas isik jäi lõpuks kasumisse või mitte – kui kasum on teenitud teiste klientide arvelt,

siis ei tähenda see, et kaebaja ei oleks saanud keelatud annetust. Ka L. Randmann on välja

toonud, et antud juhul ei tohi lähtuda kolmanda isiku kasumist tervikuna, nagu tegi GT, sest see

ei anna teavet selle kohta, mida asjas tegelikult on tarvis tuvastada – saadud hüve rahaline

väärtus, mille eest kaebaja ei ole kolmandale isikule tasunud. Kolmanda isiku teiste klientide

suunaline ärikasum oli 31,1% ja kaebaja suunaline ärikasum oli -37%. Selline märkimisväärne

vahe viitab sellele, et kolmandal isikul on jäänud kaebajalt suures ulatuses raha saamata.

3.18. Kriminaalmenetlus asjas nr 1-16-10503 toimus teistsugustel asjaoludel. Prokuratuur on

pidanud praegustel asjaoludel toimunud suures ulatuses keelatud annetuse vastuvõtmist

kuriteoks, kuid on menetluse lõpetanud otstarbekuse tõttu. Seega on riigi tegevus ühetaoline.

4. Kolmas isik palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

4.1. Kolmas isik on korraldanud kõik kaebaja valimiskampaaniad perioodil 2009-2015 ja

P. Pettai on osalenud kõikide kaebaja valimiskampaaniate korraldamises juba alates 1996. a-st

AS-i Idea AD kaudu. Kaebaja ja kolmanda isiku vaheline suhe on põhinenud usaldusel. Nad on

sõlminud mitmeid kirjalikke lepinguid, kuid praktikas toimus valimiskampaaniate läbiviimine

poolte suulise suhtluse alusel. Kolmandal isikul oli lai otsustuspädevus, milliseid tegevusi

kaebaja huvides läbi viia ja milliseid kulutusi teha. Seetõttu tegeles kolmas isik mh ka kaebaja

valimiskampaaniate läbiviimiseks vajalike teenuste tellimisega ja tasus olulises osas kaebaja

huvides osutatud teenuste eest. Kolmas isik usaldas kaebaja suulisi lubadusi maksta tasu kaebaja

huvides tegutsemise eest ja kompenseerida kaebaja huvides tegutsemisega kaasnenud

3-19-874

12(34)

kulutused. Arvete esitamata jätmise tingis kaebaja võimetus arveid tasuda. Uute arvete

esitamine tähendanuks kolmandale isikule lisakulu käibemaksu tasumise näol olukorras, kus

kolmandale isikule oli lähedaste suhete tõttu kaebajaga teada, et tasumist pole niipea oodata.

Kolmas isik esitas kaebajale arveid alles siis, kui kaebaja rahaline olukord seda võimaldas.

Sellele vaatamata viivitas kaebaja regulaarselt ja pikalt kolmanda isiku esitatud arvete

tasumisega. Kolmas isik finantseeris kaebaja huvides tegutsemist mujalt saadud raha abil.

Kaebaja korraldas mõjukate ja tuntud ärimeeste poolt laenu andmise kolmandale isikule ja

P. Pettaile, et kolmas isik saaks selliselt laenatud summasid kasutada kaebaja huvides tehtud

kulutuste eest tasumiseks. Kaebaja väljastas kolmandale isikule ka garantiikirjad summades

460 000 eurot ja 270 000 eurot. Kuna kaebaja garantiikirjadega võetud kohustusi vabatahtlikult

ei täitnud, pöördus kolmas isik hagiavaldusega arbitraažikohtu poole, kes rahuldas osaliselt

kolmanda isiku nõude.

4.2. L. Randmann tuvastas, et kolmas isik on tasunud kaebaja huvides vähemalt

2 401 864,63 eurot ja esitanud kaebajale tasumiseks arveid summas 2 253 424,98 eurot, seega

on kolmas isik teinud 8 aasta (2009-2016) vältel kaebaja huvides kulutusi 148 439,65 euro võrra

rohkem, kui on kaebajale tasumiseks arveid esitanud. See on otsene kinnitus, et kolmas isik on

jätnud kaebajale arveid esitamata. L. Randmann on esitamata jäänud arvete summa leidmiseks

viinud läbi turuanalüüsi, mille käigus tuvastas kolmanda isikuga sarnaste ettevõtete keskmise

brutokasumi marginaali. Selle alusel tuvastas L. Randmann, et kaebaja müügikulu mahust

lähtuv kolmanda isiku müügitulu pidanuks olema 3 811 783,91 eurot. Arvestades maha kaebaja

poolt kolmanda isiku esitatud arvete alusel tasutud 2 253 424,98 eurot, arbitraažikohtu poolt

väljamõistetud 275 000 eurot ja raamatu „Tõde Eestist“ kirjastamisest saadud tulu

46 882,95 eurot, leidis L. Randmann, et kolmas isik on jätnud kaebajale arveid esitamata

summas 1 236 475,98 eurot. Riigiprokuratuur koostöös Keskkriminaalpolitseiga on tuvastanud

kriminaalasjas nr 18700000029, et kolmas isik on jätnud kaebajale arveid väljastamata

vähemalt 1 088 141 euro ulatuses. Määrusest ei nähtu arvutuskäiku, seetõttu pole teada, miks

jõuti L. Randmannist erinevale arvamusele. Kuid ka see tõendab, et kolmas isik on jätnud

kaebajale arveid esitamata.

4.3. Vastustajal on õigus võrdsustada arvete väljastamata jätmine keelatud annetusega. Kui

kaebaja nõutud summat ei tasu, on see ebaõiglane kaebajaga samadel valimistel konkureerinud

teiste erakondade suhtes, sest kaebaja on saanud konkurentsieelise – tema huvides on läbi viidud

edukad kampaaniad, mille eest ta ei ole pidanud tasuma.

4.4. L. Randmanni ekspertarvamuse lisas 1 nimetatud arved on kõik seotud kaebajaga ja selles

nimekirjas pole ühtegi Tallinna linnaga seotud arvet. Kõik Tallinna linnaga seotud arved on

välja jäetud. Arvete seotust kaebaja on kontrollinud nii L. Randmann kui ka vastustaja ja

kaebaja ei ole esitanud ühtegi konkreetset arvet puudutavate etteheidet. Samuti on kontrollitud

P. Pettai antud selgitusi arvete seotuse kohta kaebajaga ja neid selgitusi on peetud

usaldusväärseteks kogumis teiste kogud tõenditega. Kolmas isik esitab lisas 2 täiendavad

selgitused koos tõendiviidetega, mis kinnitavad kuluarvete seotust kaebajaga.

4.5. Kolmas isik on tasunud kõik L. Randmanni ekspertarvamuse lisas 1 nimetatud arved.

Arvete tasumine on toimunud kas pangaülekannetega või tasaarvestuste teel. Arvete tasumist

tõendavad pankade kinnitused ja arvete esitajate kinnitused. Clear Channel Estonia OÜ arve

tasus inkassofirma Fector AS, kellele on kolmas isik tasunud. Kolmas isik on tasunud kaebaja

huvides AS-ile Idea AD 158 100,44 eurot ja selle tasumine on tõendatud. Kaebaja on ise oma

võlgnevust AS-i Idea AD ees kinnitanud 10.09.2009 sõlmitud kompromisslepinguga ning seal

toodud summade võrdlusest nähtub, et kaebaja võlgnevus on vähenenud summa võrra, mille

tasus kaebaja eest kolmas isik.

3-19-874

13(34)

4.6. L. Randmann jättis õigesti arvesse võtmata arbitraažikohtu otsusega kaebajalt kolmanda

isiku kasuks välja mõistetud summa 87 123,20 eurot, mis oli mõeldud OÜ Tuisk Film

Production ees oleva võla katteks. Selle võla aluseks olevaid arveid ei ole arvestatud

L. Randmanni ekspertarvamuses kolmanda isiku poolt kaebaja huvides tehtud kulutustena, sest

kolmas isik ei olnud neid arveid tasunud.

4.7. Kaebaja teadis, et kolmas isik on jätnud olulises ulatuses arveid esitamata. Arvete

mitteesitamine oli P. Pettai ja kaebaja esindaja Priit Toobali kooskõlastatud tegevus, millest oli

teadlik ka Edgar Savisaar. Valimiskampaania ajal toimusid P. Pettai ja kaebaja

kampaaniameeskonna kohtumised igapäevaselt. Kaebaja kampaaniameeskond oli detailselt

kursis kampaania käigus läbiviidavate tegevustega. Nii kaebaja ja kolmanda isiku vahel

03.01.2012 sõlmitud käsundusleping, garantiikirjad kui ka arbitraažikohtu otsus kinnitavad, et

kaebaja oli teadlik, et kolmas isik on suures ulatuses jätnud arveid väljastamata.

4.8. Vastustaja sai kaebaja rikkumisest teada 28.03.2018, mil kolmas isik saatis vastustajale

kogu info rikkumise kohta. Kaebaja viidatud Õhtulehe artikkel ei käsitle arvete esitamata

jätmist, vaid arvete tasumisega viivitamist. Kaebaja kohustus ei ole aegunud. EKS ei näe ette

aegumistähtaega ettekirjutuse tegemiseks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) sisalduv

aegumise regulatsioon ei kohaldu EKS-i alusel tehtava ettekirjutuse suhtes. Selgusetuks jääb,

miks lähtub kaebaja just 3-aastasest aegumistähtajast. Arbitraažikohus pidas võimalikuks, et

kolmandal isikul on kaebaja vastu käsundita asjaajamisel põhinev nõue, mille aegumistähtaeg

on 10 aastat. Harju Maakohus võttis kolmanda isiku hagi kaebaja vastu käsundita asjaajamisest

tulenevas nõudes menetlusse (tsiviilasi nr 2-19-7518), seega on kolmandal isikul kaebaja vastu

käsundita asjaajamisest tulenev nõue.

4.9. Vastustajal on pädevus nõuda keelatud annetuse tagastamist kolmandale isikule kui

jätkuvalt eksisteerivale juriidilisele isikule.

4.10. Puudub alus kahelda L. Randmanni erapoolikuses ja tema ekspertarvamuse

objektiivsuses. Kaebaja kriitika reklaamiagentuuride keskmise kasumimarginaali tuvastamise

aadressil on alusetu. Võrdlusgrupp moodustati 44 ettevõttest, sest neil oli kolmanda isikuga

võrreldav käive. Võrdlusgrupp oli piisavalt esinduslik. Kuna L. Randmanni ekspertarvamuse

lisas 3 on avaldatud nende ettevõtete nimed ja finantsandmed, siis on eksperdi tehtud järeldused

kontrollitavad. Võrdlusgrupis sisalduvad 2 ettevõtet, kelle brutokasumi marginaal oli 100%,

kuid ka 5 ettevõtet, kelle brutokasumi marginaal oli negatiivne. Tegelikkuses ongi olemas nii

ettevõtted, kes tegutsevad 100%-lise brutokasumi marginaaliga, kui ka ettevõtted, kes

tegutsevad negatiivse brutokasumi marginaaliga. Põhjendamatu on etteheide, et arvestatud pole

reklaamiteenuste mahtu ja tööjõuressursimahtu. L. Randmanni rakendatud võrdlusgrupi

keskmine brutokasumi marginaal 38,16% soosib kaebajat, sest kolmanda isiku brutokasumi

marginaal muude klientide puhul oli keskmiselt 57%, ulatudes lausa 83%-ni 2012. a-l, kui

kaebajaga oli vähe tegemist. Kuna kolmas isik tegutses kaebaja huvides, siis juba ainuüksi see

fakt, mis oli avalikkuses laialdaselt teada, muutis kolmandal isikul võimatuks väga paljude

teiste potentsiaalsete klientide teenindamise. Selle tõttu pidanuks kolmanda isiku brutokasumi

marginaal kaebaja huvides tegutsemisel olema oluliselt kõrgem kui reklaamibüroode keskmine.

Arvestada tuleb ka kaebaja huvides tegutsemise riski (nt laenude võtmisel), mis olid tavalise

reklaamiagentuuri tööga võrreldes oluliselt kõrgem ja mis ka realiseerus. Sellisele riskile pidi

vastama ka vääriline tasu, mis pidanuks kindlasti tähendama keskmisest kõrgemat brutokasumi

marginaali. Kuna tegemist on keskmise brutokasumi marginaaliga, siis tulebki seda rakendada

iga müügikuluarve suhtes. Ka võrdlusgrupi ettevõtted on ostnud erinevaid edasimüüdavaid

kaupu ja teenuseid ning maksnud palka oma töötajatele. Kumuleerivat marginaali lisamist ei

ole toimunud, sest kaebajaga seotud müügikulust on arvatud maha kaebajalt saadud müügitulu.

Brutokasumi näol ei ole tegemist raha puhtalt kätte stsenaariumiga.

3-19-874

14(34)

4.11. GT võrdlusgruppi kuuluvad ettevõtted on kolmandast isikust oluliselt suuremad, mistõttu

ei ole ettevõtted võrreldavad. Vaadeldaval perioodil oli kolmanda isiku töötajate arv 1,57 ja

suurim aastane müügitulu 982 007 eurot. GT reklaamiagentuuride võrdlusgrupi ettevõtete

aastased käibed ulatusid 2,3 miljoni euroni ja töötajate arv 30-ni. Suurem töötajate arv toob

kaasa suuremad kulud (tööjõukulud, kontorikulud). Kolmandal isikul oli üks töötaja (P. Pettai),

kellele maksti dividende, mitte palka ning kolmandal isikul puudus kontor. Suurematest

ettevõtetest võrdlusgrupi moodustamisel oleks keskmiseks brutokasumi marginaaliks 42,8% ja

kolmanda isiku poolt esitamata arvete summa veelgi suurem. GT meediaagentuuride

võrdlusgrupi ettevõtete aastased käibed ulatusid 11 miljonini ja töötajate arv 21-ni.

4.12. L. Randmann on selgitanud, et GT poolt meediaagentuuridest eraldi võrdlusgrupi

moodustamine ei ole õige ja GT poolt kolmanda isiku kaebajaga seotud kulude

klassifitseerimine reklaami- ja meediaagentuuri teenuste lõikes on meelevaldne. Kolmas isik

osutas perioodil 2009-2016 reklaamiagentuuri teenuseid. Meediavahendus on kõigest üks osa

kolmanda isiku pakutavatest teenustest. Reklaamiagentuuride müügituludes sisalduvad nii

loovtöö tulud (mis on kõrgema marginaaliga) kui ka meediavahenduse tulud (mis on madalama

marginaaliga). Kuna reklaamiagentuuride marginaalid juba sisaldavad meediavahenduse

marginaali,

siis

oleks

reklaamiagentuuride

võrdlusgrupi

marginaalile

veel

ka

meediaagentuuride marginaali rakendamine väär, kuna sellisel juhul arvestatakse

meediaagentuuride madalamate marginaalidega topelt. GT on kolmanda isiku kulude

klassifitseerimisel reklaami- ja meediaagentuuride tegevuste lõikes lähtunud meelevaldselt

03.08.2009 kolmanda isiku ja kaebaja vahel sõlmitud lepingust. Sellest ei ole võimalik teha

järeldusi kogu 2009-2015 perioodi kohta. Samuti ei sisalda 14.04.2009 sõlmitud leping õigeid

andmeid. L. Randmann tuvastas, et kolmas isik on teinud 2009.-2010. a kaebajaga seoses

kulutusi suuremas summas kui on neis kahes lepingus näidatud maht kokku. Kirjalikke

lepinguid ei sõlmitud edaspidi põhjusel, et tehtava töö maht oli valimiskampaania ajal pidevas

muutumises. Seejuures ei ole ka GT ise 03.08.2009 lepingus toodud proportsioonidest lähtunud,

vaid leidnud, et kogu perioodil 2009-2015 kolmanda isiku poolt kaebaja huvides kantud

kulutused on seotud meediavahendusega. Tegelikkuses tegeles kolmas isik valdavalt loovtööga

ja meediavahendust osutas ulatuses, millise vajaduse määras loovtöö.

4.13. Kolmas isik ei hinnastanud oma tegevust tunnihinna põhiselt, vaid on lähtunud

eesmärgist, et tema iga kliendi suunaline brutokasumi marginaal oleks vähemalt 50%. Kolmas

isik ei ole ühelgi arvel kajastanud tunnipõhist hinnastamist.

4.14. L. Randmann on tuvastanud nelja valimiskampaaniaid läbi viinud reklaamiagentuuri

brutokasumi marginaalid, mis on olnud kõrgemad nii GT võrdlusgrupi kui ka L. Randmanni

võrdlusgrupi keskmisest. See on ka loogiline, sest ühele erakonnale valimiskampaania tegemine

toob kaasa selle, et vähemalt osad potentsiaalsed kliendid jätavad poliitiliste eelistuste tõttu

sellelt reklaamiagentuurilt teenused tellimata. Seega kitsendab valimiskampaania oluliselt

potentsiaalsete

teiste

klientide

ringi,

mistõttu

selle

kompenseerimiseks

soovivad

reklaamiagentuurid valimiskampaaniate tegemisel teenida ka turu keskmisest suuremat

marginaali. Praegusel juhul on rakendatud võrdlusgrupi keskmist brutokasumi marginaali, sest

see on kontrollitav. Rakendatud marginaal on kõike arvesse võttes konservatiivne.

4.15. GT on valesti lähtunud ärikasumi marginaalist ja on jätnud eristamata kolmanda isiku

teiste klientidega seotud marginaali, mis viib selleni, et kolmas isik pidanuks kaebaja huvides

tegutsema kahjumlikult, doteerides kaebaja huvides tegutsemist oma teistelt klientidelt teenitud

kasumi arvelt. Ärikasumi marginaali kasutamine on väär, sest kolmanda isiku ja võrdlusgrupi

ettevõtete tööjõukulud ja käibed erinevad oluliselt. Kuna kolmas isik on ühemeheettevõte, siis

tuleks adekvaatse ärikasumi marginaali huvides tööjõukulude hulka arvestada ka dividendid.

See omaks kolmanda isiku ärikasumi marginaalile olulist mõju, mida GT pole arvestanud.

3-19-874

15(34)

Kaebaja poolne arvete tasumisega viivitamine ei võimaldanud kolmandal isikul paljusid

kulutusi teha (nt kontorit rentida). See tingis ka väiksemad kulud ja suurema ärikasumi

marginaali. Kuigi GT jagas kolmanda isiku kulud reklaamiagentuuri ja meediaagentuuri

kuludeks, ei ole ta sama jaotust teinud tegevuskulude ja tööjõukulude osas. Samuti on jäetud

tähelepanuta kolmanda isiku muud ärikulud. L. Randmann selgitas, et kui on teada, et kaebajaga

seotud tegevus on olnud kolmandale isikule kahjumlik juba brutokasumi tasandil, on kindel, et

ärikasumi tasandil on kahjum veelgi suurem. Järelikult saab kolmanda isiku ärikasumi näol olla

tegemist üksnes muude klientide arvelt teenutud kasumiga. L. Randmann on analüüsinud

05.07.2020 arvamuses erineval moel kaebajaga seotud kolmanda isiku tulusid ja kulusid ning

võrrelnud neid kolmanda isiku teiste klientidega seotud kolmanda isiku tulude ja kuludega ning

leidnud, et ei saa olla mõistlikku kahtlust, et kolmas isik on jätnud kaebajale olulises ulatuses

arveid väljastamata.

4.16. Müügiboonuseid ei saa käsitleda kaebaja huvides tegutsemise mõistliku tasuna.

Reklaamiäris esineb kokkuleppeid, kus reklaamiagentuur teenib tarnijatelt müügiboonuseid

teatud mahu pealt, mida reklaamiagentuur sellelt tarnijalt tellib. Selle eesmärgiks on

motiveerida reklaamiagentuuri tellima vastavaid teenuseid just sellelt tarnijalt, püüeldes

konkreetse mahu täissaamisele. Valdkonna praktika kohaselt ei mõjuta sellised müügiboonused

mingil

moel

kliendi

poolt

reklaamiagentuurile

makstavat

tasu.

Kliendi

poolt

reklaamiagentuurile makstav tasu on ühesugune sõltumata sellest, kas agentuur on teeninud

müügiboonuseid või mitte. Müügiboonuste kokkuleppe olemasolu sõltub tarnija ja

reklaamiagentuuri omavahelisest suhtest. Tegemist on erinevate õigussuhetega. Müügiboonus

on reklaamiagentuuri tulu. Kolmandal isikul olid osade tarnijatega müügiboonuste

kokkulepped, kuid ta ei teeninud müügiboonuseid regulaarselt ja müügiboonuste teenimiseks

tuli lisaks kaebaja huvides tellitud teenustele tellida ka teiste isikute huvides teenuseid.

L. Randmann on tuvastanud, et kolmas isik on kaebajaga seoses teeninud meediakanalitelt

vahendustasusid 59 048,92 eurot. L. Randmann rõhutas oma 05.07.2020 arvamuses, et kui

kohus peab asjakohaseks vahendustasu arvete arvesse võtmist, tuleb kaebajaga seotud

vahendustasu arvete summa võrra vähendada kolmanda isiku esitamata arvete summat.

Kindlasti ei tohi vahendustasu arvete võrra vähendada kaebajaga seotud kulutusi, kuna seeläbi

võimenduks vahendustasude arvete summa rakendatava brutokasumi marginaali võrra.

Reklaamiagentuuride tavapraktika on, et vahendustasu arved suurendavad müügitulu, mitte ei

vähenda müügikulu. Meediavahendamine sisaldab endas ettevalmistust (nt meediaklipi

nõutavas formaadis tootmine; meediaplaani olemasolu – millisele sihtrühmale, mis kellaajal,

kui pikalt jne; meediaplaani vajadusel korrigeerimine), mis vähendab omakorda meediakanalil

klipi eetrisse viimiseks kuluvat aega ja ressurssi. Seega on tegemist teenusega meediakanalile.

KOHTU PÕHJENDUSED

Vastuväide kohtu tegevusele

5. Kohus jättis 25.11.2020 määrusega asja juurde võtmata ja tagastas kaebajale 19.11.2020

esitatud tõendid: Lisa 1 - Alar Voitka Ekspertarvamus Midfield 19.11.2020, Lisa 2 - Tabel

väidetavalt KE-ga seotud kuluarved teenuse liigi järgi, Lisa 3 - Direct Group OÜ

2016. majandusaasta aruanne. Kohus märkis, et vastavalt 02.10.2020 määrusele oli täiendavate

tõendite esitamise tähtajaks 06.11.2020. Kuna kohus jättis 13.11.2020 määrusega kaebaja

taotluse tõendite esitamise tähtaja pikendamiseks rahuldamata, siis esitati kaebaja poolt

19.11.2020 tõendid tähtaega rikkudes ja nende vastu võtmine oleks venitanud asja menetlust,

sest sel juhul tulnuks teistele menetlusosalistele anda võimalus kaebaja uutele tõenditele vastu

vaielda. Kaebajal oli võimalus koguda ja esitada tõendid varem.

3-19-874

16(34)

Kaebaja esitas 26.11.2020 kohtuistungil vastuväite kohtu tegevusele tõendite tagastamise osas.

Kohus rahuldab kaebaja vastuväite lisa 2 osas, sest kaebaja selgitustest nähtuvalt ei ole tegemist

tõendiga, vaid tema enda koostatud tabeliga varem esitatud andmete alusel. Seega ei ole

tegemist uute andmetega ja seda tabelit saab pidada kaebaja seisukohtade osaks.

Kohus jätab rahuldamata kaebaja vastuväite Alar Voitka ekspertarvamuse (lisa 1) tagastamise

osas. Tegemist oli uue ja sisulist hindamist vajava tõendiga. Kaebajal olnuks võimalik tellida ja

esitada see arvamus varem, seega ei ole tähtaja rikkumine põhjendatud. Selle tõendi

vastuvõtmine seab teised menetlusosalised ebavõrdsesse positsiooni, sest neile ei jäänud

piisavalt aega sellega enne istungit tutvuda ja selle kohta arvamust avaldada. Asjas on esitatud

piisavalt erinevaid ekspertarvamusi. Esitatud ekspertarvamused ei ole kohtule siduvad, mistõttu

ei olene asja lahendus sellest, kui mitu ekspertarvamust on mõni menetlusosaline kohtule

esitanud. Samuti jätab kohus rahuldamata kaebaja vastuväite lisa 3 osas. Ka sellise tõendi

esitamine oli võimalik juba varem.

Keelatud annetus

6. Vaidluse all on ettekirjutus, millega kohustati kaebajat tagastama kolmandale isikule

keelatud annetus. Vastustaja peab keelatud annetuseks kolmanda isiku poolt kaebajale osutatud

reklaamiteenuseid, mille eest ei ole kolmas isik kaebajale arveid esitanud ega tasu nõudnud.

Kaebaja seab kahtluse alla, et talle osutatud teenus saab olla keelatud annetuseks.

7. EKS § 123 lg 1 järgi on annetus selle seaduse tähenduses Eesti Vabariigi kodakondsusega,

Eestis alalise elamisõiguse ja pikaajalise elaniku staatusega füüsilisest isikust annetaja poolt

vabatahtlikult oma vara arvelt erakonna tegevuse toetamiseks erakonnale või erakonna liikmele

loovutatav rahaliselt hinnatav hüve, sealhulgas teenus, kuid välja arvatud vabatahtlik töö. Sama

paragrahvi lg 2 järgi on keelatud annetus, mis ei vasta sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud

tingimustele. Eelkõige on keelatud: 2) juriidilise isiku annetus; 3) kaupade, teenuste või

varaliste õiguste loovutamine või kasutusse andmine erakonnale tingimusel, mis ei ole

kättesaadav teisele isikule.

8. Vaatlusalusel perioodil (2009-2015) toimusid Euroopa Parlamendi valimised (2009, 2014),

kohaliku omavalitsuse volikogu valimised (2009, 2013) ja Riigikogu valimised (2011, 2015)2.

Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebaja osales kõigil neil valimistel (see on näha ka Valimised

veebilehel oleva info kaudu) ja et kolmas isik viis sel perioodil läbi kõik kaebaja

valimiskampaaniad. Menetlusosalised ei vaidle asjaolu üle, et kaebaja on tasunud (küll

viivitusega) kõik kolmanda isiku poolt talle esitatud arved. Kolmas isik aga väidab ja

L. Randmann on kolmanda isiku tulusid-kulusid analüüsides leidnud, et kolmas isik ei ole

esitanud kaebajale arveid kõigi talle osutatud teenuste eest. Teisisõnu on kolmas isik kandnud

kaebajale teenuste osutamisel rohkem kulusid ja teinud rohkem tööd, kui kaebaja poolt tasutud

arved katavad. Seega on kaebaja saanud osad teenused tasuta.

9. Kohtu hinnangul saab sellist juriidilise isiku poolt tasuta reklaamiteenuse osutamist pidada

annetuseks, mis ei vasta EKS § 123 lg-s 1 nimetatud tingimustele.

9.1. Tegemist on juriidilise isiku annetusega. Kohus ei nõustu kaebaja väidetuga, et isegi kui

tegemist on annetusega, on selle teinud P. Pettai füüsilise isikuna. Kaebaja ei ole vaielnud vastu

kolmanda isiku väitele, et P. Pettai ei kuulu kaebaja liikmete hulka, seega puudus tal huvi

kaebaja jaoks vabatahtlikku tööd teha. Reklaamiteenuse osutamine on P. Pettai jaoks kutse- ja

majandustegevuseks, tema sissetulekuallikaks. Kohtu jaoks on usutav kolmanda isiku väide, et

erakonna valimisreklaamikampaania korraldamine on väga ajamahukas töö ja teiste klientide

2 https://www.valimised.ee/et/toimunud-valimiste-arhiiv.

3-19-874

17(34)

teenindamine samal ajal on raske kui mitte võimatu. Seetõttu ei ole ka eluliselt usutav, et

P. Pettai osutaks kaebajale valimiskampaania korraldamist vabatahtlikult tasuta, jäädes ise

samal ajal ilma oma sissetulekust. P. Pettai jaoks oli tegemist ärilise ettevõtmisega ja ta osutas

teenust tema kontrolli all oleva kolmanda isiku kaudu. Kaebaja huvides on teenuseid ja kaupu

ostnud teistelt isikutelt kolmas isik, mitte P. Pettai füüsilise isikuna. Samuti on kaebajale arveid

valimisreklaamide eest esitanud kolmas isik, mitte P. Pettai füüsilise isikuna. Seega osutas

kaebajale valimisreklaamiteenust kolmas isik juriidilise isikuna, mitte P. Pettai füüsilise isikuna

ning tegemist ei ole füüsilise isiku poolt tehtud annetuse ega vabatahtliku tööga.

9.2. Tegemist on rahaliselt hinnatava hüvega/teenusega. Kuna reklaamiteenust osutatakse tasu

eest, siis on sellel teenusel olemas hind, mida on võimalik erinevaid metoodikaid kasutades

kindlaks määrata.

9.3. Arvestades, et reklaamiteenust osutatakse turul tasu eest, siis on selle professionaalsel

tasemel tasuta osutamine ebaharilik ega ole tavapäraselt sellisena kättesaadav. Kui kolmas isik

osutas kaebajale reklaamiteenust osaliselt tasuta, on kaebaja selle tõttu teiste erakondadega

võrreldes soodsamas olukorras, sest teised erakonnad on pidanud oma valimisreklaamide eest

tasu maksma ning arvestama valimiskampaania suuruse ja leviku osas oma piiratud eelarveliste

vahenditega.

9.4. Seega on kolmanda isiku poolt kaebajale osaliselt tasuta reklaamiteenuse osutamine ja

valimiskampaaniate läbiviimine keelatud annetus EKS § 123 lg 2 p-de 2 ja 3 tähenduses.

10. Kaebaja arvates ei saa olla tegemist annetusega, sest kolmas isik ei ole loobunud tasu

nõudmisest, vaid nõuab seda tsiviilasjas nr 2-19-7518. Kohus nõustub vastustajaga, et kuni

kaebaja ei ole ise või kohtuotsuse alusel kolmandale isikule tasumata jäänud tasu maksnud, on

tegemist keelatud annetusega, sest kaebaja on saanud kasutada teenust tingimustel, mis ei ole

teistele kättesaadav. Praeguseks ei ole tsiviilasja menetlus lõppenud ega kohus otsust teinud,

seepärast puudub teadmine, kuidas tsiviilasi lahendatakse. Juhul, kui lähtuda kaebaja

seisukohast, ei peakski ta kolmandale isikule teenuse eest tasuma juhul, kui maakohus leiab, et

kolmanda isiku nõue on aegunud või esitatud valel alusel või kolmanda isiku nõue jääb muul

põhjusel rahuldamata. Annetus jääks alles ja EKS § 124 lg-s 1 sätestatud kohustus täitmata.

11. Kohtu jaoks ei ole usutavad kaebaja selgitused, et ta ei teadnud sellest, et kolmas isik jättis

talle teenuste eest osaliselt arved esitamata. Kaebaja varasem käitumine näitab, et tal olid

rahalised probleemid ja ta otsis erinevaid võimalusi, kuidas vahendeid hankida. Sel põhjusel

väljastati kolmandale isikule garantiikirjad ja hangiti kaebaja suurtoetajatest ärimeestelt

kolmandale isikule/P. Pettaile laenu andmine. Seega võib pidada usutavaks kolmanda isiku

selgitusi, et kaebaja lubas raha hankida ja palus kolmandal isikul seni arvete esitamisega oodata,

et võlgu jäämist vastustaja eest varjata. Tasumata jäävate arvete esitamine ei oleks olnud ka

kolmanda isiku huvides, sest see oleks vähendanud käibemaksu riigile maksmise tõttu tema

likviidseid rahalisi vahendeid. Olenemata kaebaja teadmisest ei muutu keelatud annetus

olematuks ega välista vastustaja õigust teha kaebajale ettekirjutus keelatud annetuse

tagastamiseks.

12. Halduskohtul puudub pädevus kontrollida kriminaalmenetluse õiguspärasust, seepärast

jätab kohus käsitlemata viited kriminaalmenetluses antud hinnangutele ja tehtud otsustele.

Samuti ei anna halduskohus hinnangut tsiviilasjas vaidluse all olevatele küsimustele (nt kas

kolmandal isikul on kaebaja vastu käsundita asjaajamisest tulenev nõue ja kas kolmanda isiku

nõue on aegunud). Need küsimused lahendatakse tsiviilasja lahendamise käigus.

Kasutatud metoodika

3-19-874

18(34)

13. Kaebaja seab kahtluse alla selle, et talle on osutatud teenuseid, mille eest ta ei ole tasunud.

Selle kontrollimiseks tuleb hinnata asjas esitatud eksperthinnanguid ja neis kasutatud

metoodikat.

13.1. Vastustaja on tuginenud vaidlusaluse ettekirjutuse tegemisel L. Randmanni koostatud

ekspertarvamusele, mida on mitmel korral täiendatud. Kaebaja seadis L. Randmanni

ekspertarvamuse, mh selles kasutatud metoodika, kahtluse alla ja tellis omalt poolt GT-lt

ekspertarvamuse, milles jõuti L. Randmannist erinevale järeldusele. Lisaks on vastustaja

tellinud kohtumenetluse käigus ekspertarvamuse O. Grünvaldilt ja kaebaja A. Voitkalt. Kohus

tagastas A. Voitka ekspertarvamuse, sest tegemist oli hilinenult esitatud tõendiga ja kohus ei

pikendanud tõendite esitamise tähtaega. Seetõttu jätab kohus selle ekspertarvamuse asja

lahendamisel tähelepanuta. Kokku on asjas esitatud 11 ekspertarvamust ja nende täiendust, sh

L. Randmannilt 8 arvamust ja täiendust3, GT-lt 2 arvamust4 ja O. Grünvaldilt 1 arvamus5.

13.2. Kohtul puuduvad põhjused nimetatud ekspertide usaldusväärsuses ja erapooletuses

kahelda ning seda olenemata sellest, kes on ekspertarvamuse tellinud. L. Randmann,

O. Grünvald, Ants Ansper ja Artur Suits (viimased kaks on koostanud GT ekspertarvamuse) on

kõik riiklikult tunnustatud eksperdid6 finantsekspertiisi valdkonnas, seega on neil piisavad

erialased teadmised vaidluse seisukohalt olulistes asjaoludes arvamuse avaldamiseks.

Konkreetsed etteheited või nende puudumise ekspertarvamuste osas toob kohus välja edaspidi.

13.3. Lisaks märgib kohus, et asjas esitatud ekspertarvamusi tuleb käsitleda dokumentaalsete

tõenditena tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 293 lg 2 tähenduses, mitte

eksperdiarvamustena TsMS § 294 lg 1 tähenduses, sest ekspertiisi ei tellinud kohus.

13.4. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et O. Grünvaldi ekspertarvamus on sobimatu.

O. Grünvaldile antud lähteülesanne ei pidanud olema sama lai, kui L. Randmannile antud

lähteülesanne. Vastustaja soovis O. Grünvaldi arvamusega lükata ümber kaebaja etteheited

L. Randmanni kasutatud metoodika osas. Kasutatud metoodika osas arvamuse avaldamiseks ei

pidanud O. Grünvald hakkama L. Randmanni asemel kõiki kulusid kontrollima ja arvutusi

tegema. Metoodika osas on võimalik anda üldhinnangut ka valdkonna praktikale tuginedes.

O. Grünvald7 on majandusalaste eriteadmistega isik, kellel on tasuvus- ja mõjuanalüüside

läbiviimise kogemus. Seega on tegemist asjatundjaga, kelle arvamusest saab olla asja

lahendamisel kasu. Kohtu arvates on O. Grünvaldi ekspertarvamus asjakohane ja kohus

arvestab sellega asja lahendamisel.

14. L. Randmanni metoodika seisnes selles, et ta tegi kindlaks kõik kolmanda isiku poolt

kaebaja huvides tasutud summad, lahutas need kaebaja poolt kolmandale isikule tasutud

summadest ja korrutas tulemi läbi reklaamiagentuuride võrdlusgrupi keskmise brutokasumi

marginaaliga. Kohus analüüsib järgnevalt selle metoodika põhjendatust.

15. Kaebaja seadis kahtluse alla, et kõik L. Randmanni poolt arvesse võetud kuluarved olid

seotud kaebajaga. 10.10.2018 ekspertarvamusest nähtuvalt luges L. Randmann kuluarved

3 08.02.2018 ekspertarvamus – vastustaja 12.06.2019 esitatud lisa 4; 10.10.2018 ekspertarvamus – kaebaja

08.05.2019 esitatud lisa 5; 02.11.2018 ekspertarvamus – vastustaja 12.06.2019 esitatud lisa 22; 16.05.2019

ekspertarvamus – kolmanda isiku 10.06.2019 esitatud lisa 1; 10.06.2019 ekspertarvamus – kolmanda isiku

10.06.2019 esitatud lisa 11; 15.05.2020 ekspertarvamus – kolmanda isiku 04.09.2020 esitatud lisa 4; 05.07.2020

ekspertarvamus – kolmanda isiku 04.09.2020 esitatud lisa 5; 02.11.2020 ekspertarvamus – kolmanda isiku

06.11.2020 esitatud lisa.

4 Kaebaja 04.09.2020 esitatud lisa 1 ja 11.09.2020 esitatud lisa 1.

5 Vastustaja 06.11.2020 esitatud lisa.

6 https://www.ekei.ee/sites/www.ekei.ee/files/elfinder/dokumendid/rted_27012021.pdf.

7 http://finantsakadeemia.eu/inimesed/.

3-19-874

19(34)

kaebajaga seotuks juhul, kui arvetel oli viide kaebajale või kui arve väljastaja kinnitas, et arve

on seotud kaebajaga.

15.1. Kohtu hinnangul puudub mõistlik põhjus kahelda arvete seotuses kaebajaga juhul, kui

arvel endal on viide kaebajale või tema valimiskampaaniale. Sellised arved ei saa olla seotud

kellegi teisega. Kaebaja kahtlus, et arved võisid olla seotud mõne organisatsiooniga, mille

huvides on reklaami tellinud kaebaja enda liikmed, ei ole tõendatud ega põhjendatud. Esiteks

ei ole põhjust arvata, et kolmas isik ja tema lepingupartner ei suudaks reklaami tootmisel aru

saada, kelle huvides reklaami tehakse ja kes on selle tellinud. Teiseks tõi kolmas isik välja, et

teised tema kliendid on oma arved tasunud, ainult kaebaja on olnud teenuste eest tasumisel

võlgu. Enda tellitud teenuste eest esitatud arvete tasumist on kinnitanud ka kaebaja viidatud

organisatsioonid – Tallinna Linnakantselei 21.01.2019 vastuses nr Õ-1/106 - 28 ja MTÜ Ausad

Valimised 31.01.2019 vastuses9. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi vaidlusaluse ettekirjutuse

tegemisel arvesse võetud arvet, mida saaks kellegi teisega siduda. Seega on tegemist

paljasõnalise väitega.

15.2. Osade arvete seotust kaebajaga kinnitavad arve väljastad. Need kinnitused on kajastatud

L. Randmanni 10.10.2018 ekspertarvamuse lisas 4.

Kohtu hinnangul on usaldusväärsed sellised tõendid/kinnitused, millel on kinnituse andja

allkiri10. L. Randmann kajastas ekspertarvamuse aluseks olevas kuluarvestuses vaid arveid, mis

on kolmanda isiku poolt tasutud. Seega on arve väljastajad oma tasu arve eest kätte saanud ja

neil puudub põhjus esitada kinnitusi, mis ei vasta tõele. Sellest ei sõltu nende majanduslik

olukord. Kinnituse ehtsuses ei anna alust kahelda ka see, et kinnitused on sarnase sõnastusega.

Kinnituse võis sellises sõnastuses esitada arve väljastajale allkirjastamiseks ka kolmas isik ise.

Allkirja andmisega on tarnija andnud enda poolse kinnituse. Antud juhul puudub kohtul põhjus

kahelda selles, et tarnija ei ole enne kinnituse andmist kinnituse aluseks olevaid asjaolusid

kontrollinud või ei mäleta teenusega seotud asjaolusid. Vastasel juhul oleks seda kinnituses

väljendatud või keeldutud kinnitust andmast.

Teistel kinnitustel puuduvad allkirjad. Sellegipoolest saab kohtu hinnangul pidada

usaldusväärseks neid kinnitusi, mis on edastatud e-kirja teel L. Randmannile11 või P. Pettaile,

kes on edastanud need L. Randmannile12. E-kirja teel saatmise korral on näha saatja aadress ja

kohtul puudub põhjus kahelda, et sellelt e-posti aadressilt ei ole saatnud kirja isik, kelle nimi

kinnitusel näha on. Kuna haldusmenetluse seadus (HMS) ei esita tõenditele vorminõudeid, saab

ka ilma allkirjata e-kirja teel antud kinnitust pidada piisavaks tõendiks. Tegemist on kolmandast

isikust sõltumatute isikute kinnitustega, seega võib neid pidada usaldusväärseteks. Kuna need

kinnitused on edastatud L. Randmannile, siis on ta saanud kontrollida, et tegemist on e-kirja

teel saadetud kinnitusega. Kohtul puudub põhjus L. Randmanni usaldusväärsuses kahelda ja

alus arvata, et ta võltsiks tõendeid.

Tarnijad on jäänud oma kinnitustele kindlaks ka kaebaja esitatud järelepärimistele vastates13.

Kohtu hinnangul ei saa pidada usaldusväärseteks tõenditeks kinnitusi, mis on saadetud

väidetavalt e-kirja teel P. Pettaile14 ja mida ta ei ole L. Randmannile edastanud, vaid millest ta

on teinud väljatrüki, mis on lisatud L. Randmanni ekspertarvamusele. Kohtu jaoks ei anna

8 Vastustaja 12.06.2019 esitatud lisa 16.

9 Vastustaja 12.06.2019 esitatud lisa 18.

10 L. Randmanni 10.10.2018 ekspertarvamuse lisa 4 lk-d 1, 7-10, 12-14, 16-21, 23-26, 28.

11 L. Randmanni 10.10.2018 ekspertarvamuse lisa 4 lk 22.

12 L. Randmanni 10.10.2018 ekspertarvamuse lisa 4 lk-d 5, 11, 27.

13 Kaebaja 04.09.2020 esitatud lisa 5.

14 L. Randmanni 10.10.2018 ekspertarvamuse lisa 4 lk-d 3-4, 6.

3-19-874

20(34)

selline väljatrükk piisavalt kindlust, et ka tegelikult on kolmanda isiku lepingupartner sellise

kinnituse e-kirja teel saatnud. Sellise paberi valmistrükkimine ei kujuta endast suuri raskusi.

Kuna kolmandal isikul on asja lahenduse vastu isiklik rahaline huvi, siis ei ole ta erapooletu ja

tema esitatud dokumentidesse tuleb suhtuda mõistliku skepsisega. Samadel põhjendustel ei ole

usaldusväärne ka tõendi vormis, kuid ilma allkirjata kinnitus15. Miski ei tõenda, et kinnituse on

andnud ja saatnud sellelt nähtuv isik. L. Randmann ja/või vastustaja pidanuks koguma nende

arvete osas täiendavaid tõendeid, nt pöörduma isikute poole uute kinnituste saamiseks. Erandiks

on Leppo Lindmäe 21.06.2017 saadetud e-kiri16, mida võib pidada usaldusväärseks, sest selles

kirjas nimetatud arvete seotust kaebajaga on L. Lindmäe kinnitanud kaebajale 22.05.2020

saadetud e-kirjas17. Teiste kinnitustega ei oleks tohtinud ilma täiendava kontrollita arvestada.

15.3. Kuigi see L. Randmanni 10.10.2018 ekspertarvamusest sõnaselgelt ei nähtu, on osade

arvete sidumisel kaebajaga lähtutud ka üksnes kolmanda isiku või P. Pettai kinnitusest. Sellised

arved on näha vastustaja esitatud kuluarvete ja müügitulu arvestusest18 – nende juures on märge

„MIDF kinnitab“. L. Randmann ega vastustaja ei ole põhjendanud, miks nad on pidanud

kolmanda isiku/P. Pettai selgitusi piisavalt usaldusväärseteks, arvestades, et kolmas isik on asja

tulemist selgelt huvitatud. Samuti ei ole ekspert ega vastustaja selgitanud, kas ja millised teised

tõendid võimaldavad neid arveid kaebajaga siduda või miks ei ole olnud võimalik ka nende

arvete kohta arvete väljastajatelt kinnitusi küsida. Kolmas isik on selgitanud arvete seotust

kaebajaga 07.09.2018 kirja19 lisas ja kohtule 04.09.2020 esitatud lisas 2. Kohtu hinnangul ei saa

asjast huvitatud isiku enda selgitused ilma selgitusi toetavate tõenditeta olla piisavad ega

usaldusväärsed selleks, et kohustada kaebajat raha maksma. L. Randmannil ja/või vastustajal

tulnuks koguda täiendavalt erapooletuid ja kolmandast isikust/P. Pettaist sõltumatuid tõendeid

kolmanda isiku/P. Pettai selgituste kinnituseks. Kui erapooletuid tõendeid ei ole võimalik

koguda, tuleb tõendamata arved jätta tähelepanuta. Kui leitakse, et kolmanda isiku/P. Pettai

selgitused on usutavad põhjusel, et need on kooskõlas teiste tõenditega, siis tuleb

L. Randmannil või vastustajal seda selgelt põhjendada. Kohus ei saa hakata neid põhjendusi

haldusorgani asemel välja mõtlema. Kuna kohtule ei ole kõiki kuluarveid, kolmanda isiku

raamatupidamisdokumente ja pangakontode väljavõtteid esitatud, siis puudub kohtul ka

võimalus kolmanda isiku/P. Pettai selgituste usaldusväärsust kontrollida. L. Randmann on

hakanud alles 05.07.2020 ekspertarvamuses arvete seoseid kaebajaga põhjendama, kuid need

on ebapiisavad. Kohus ei ole saanud kontrollida ega olla veendunud, et need arved on

põhjendatult arvatud kaebajaga seotud kuluarvete hulka.

15.4. Kohus leiab, et eeltoodud vead tõendite kogumisel on olulised, sest võisid mõjutada

kaebajalt nõutava summa suurust. See toob kaasa ettekirjutuse tühistamise. Vastustajal on

võimalik viia kaebaja osas läbi uus haldusmenetlus, koguda puuduolevad tõendid või jätta

tõendamata arved kõrvale, teha vajadusel uued arvutused ja uus ettekirjutus kaebajale.

Tuginedes arvete sidumisel kaebajaga kolmanda isiku või P. Pettai selgitustele, tuleb vastustajal

põhjendada, miks ta peab neid selgitusi usutavaks või milliste teiste tõendite kaudu saab seost

kaebajaga usaldusväärselt tuvastada. Kohus ei pea võimalikuks hakata ise vastustaja asemel

tõendeid koguma ja vastustaja asemel haldusakti põhjendusi täiendama. Reeglina ei saa kohus

asuda ise haldusakti põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma

haldusaktis ei ole selle andmisel märkinud. Haldusakti motiveerimine on haldusakti

õiguspärasuse oluline eeldus (nt Riigikohtu 20.10.2011 otsus asjas nr 3-3-1-54-11, p 12). Isiku

õigusega tõhusale õiguskaitsele oleks vastuolus, kui haldusakti õige õigusliku ja faktilise aluse

15 L. Randmanni 10.10.2018 ekspertarvamuse lisa 4 lk 15.

16 L. Randmanni 10.10.2018 ekspertarvamuse lisa 4 lk 2.

17 Kaebaja 04.09.2020 esitatud lisa 5 lk 25.

18 Vastustaja 12.06.2019 esitatud lisa 19.

19 Vastustaja 12.06.2019 esitatud lisa 11.

3-19-874

21(34)

otsimine kandub ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse (nt Riigikohtu 04.03.2020 otsus asjas

nr 3-18-1740, p 18.4). Kohtu ülesanne on kontrollida haldusakti õiguspärasust, mitte otsida

põhjendusi selle kehtima jätmiseks.

16. Kaebaja seadis kahtluse alla, et kolmas isik on ise kõik ettekirjutuse aluseks olevad arved

tasunud.

16.1. L. Randmann on tuginenud 10.10.2018 ekspertarvamuses AS-i SEB Pank 19.09.2018

esitatud tõendile nr 16-1.1/K22321324/1 ja Danske Bank AS Eesti filiaali edastatud tabelile,

mis kinnitavad kolmanda isiku kontolt tehtud ülekandeid konkreetsetele isikutele konkreetsetes

summades konkreetsetel kuupäevadel konkreetsete selgitustega. Mõlemad kinnitused on

pangaesindajate poolt allkirjastatud. Järelikult puudub tõsiselt võetav alus nende kinnituste

usaldusväärsuses kahelda. Vastustajal ei tulnud nende ülekannete kontrollimiseks täiendavalt

kolmanda isiku pangakontode väljavõtteid analüüsida.

16.2. Lisaks on L. Randmann tuginenud tarnijate/kolmanda isiku lepingupartnerite esitatud

kinnitustele20 arvete tasumise või tasaarveldamise kohta. Osad kinnitused on saadetud e-kirja

teel otse L. Randmannile ja osad e-kirja teel P. Pettaile, kes on edastanud need e-kirja teel

L. Randmannile. Seega puudub põhjus nende kinnituste usaldusväärsuses kahelda.

16.3. L. Randmanni 10.10.2018 ekspertarvamuse lisas 5 on kolmanda isiku 27.08.2018

järelepärimine Clear Channel Estonia OÜ-le 07.09.2009 arvete nr 9460R ja 9458R tasumise

kohta ning Clear Channel Estonia OÜ 27.08.2018 kinnitus, et need arved on tasunud 20.04.2010

ja 28.04.2010 inkassofirma Fector AS. L. Randmann selgitas 10.10.2018 ekspertarvamuses, et

kolmas isik on 2010. a tasunud Clear Channel Estonia OÜ arved nr 9458R ja 9460R

inkassofirmale AS Fector. Samas ei ole seda tasumist näha ühestki kohtule esitatud tõendist, sh

pankade kinnitustest. Kuigi kaebaja on selle tasumise kaebuses kahtluse alla seadnud, ei ole

vastustaja ega kolmas isik tasumise tõendamiseks kohtule ühtegi dokumenti esitanud. Samuti

ei nähtu vaidlusalusest ettekirjutusest, et vastustaja oleks seda tasumist kontrollinud. Seega on

tegemist väitega, mille tõelevastavust ei saa kohus kontrollida ega ettekirjutuse õiguspärasust

tuvastada. Vastustajal tuleb koguda haldusmenetluses täiendavad tõendid.

17. Vastustaja on jätnud raamatuga „Tõde Eestist“ seotud kulud-tulud arvesse võtmata. Samuti

ei ole arvestatud Linderin Grupp OÜ-le tasutud intressimaksetega summas 10 256,93 eurot ega

võlaga. Kuna kolmas isik ei ole ettekirjutust vaidlustanud, siis nende summade üle praeguses

asjas enam vaidlust olla ei saa.

Kaebajaga seotud kolmanda isiku kulude-tulude hulka ei ole arvatud võlga OÜ Tuisk Film

Production ees summas 87 123,20 eurot, mille arbitraažikohus 08.09.2017 otsusega21 (p 110.2)

kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja mõistis. Seda põhjusel, et kolmas isik ise ei olnud OÜ-le

Tuisk Film Production seda võlga ära maksnud. Seega tuleb see summa asja lahendamisel

tähelepanuta jätta.

Arbitraažikohus mõistis (p 110.1) kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja 275 000 eurot Retail

Real Estate OÜ võla katteks. Selle summa tasumisega on L. Randmann 10.10.2018

ekspertarvamuses arvestanud. Kohus nõustub L. Randmanni seisukohaga, et seda tasu ei saa

arvestada kolmanda isiku 2015. a tulu hulka, sest kaebaja ei tasunud seda kolmandale isikule

2015. a, vaid alles pärast arbitraažikohtu otsust. Seega ei ole tulude kajastamises viga tehtud.

Isegi, kui nimetatud summat tulnuks kajastada 2015. a tuluna, ei mõjuta see asja lahendust, sest

kasumimarginaali on kohaldatud kaebajaga seotud tulude-kulude vahele tervikuna, mitte

20 L. Randmanni 10.10.2018 ekspertarvamuse lisa 5.

21 Kolmanda isiku 10.06.2019 esitatud lisa 5.

3-19-874

22(34)

erinevate aastate lõikes. Ka kaebajaga seotud kasumimarginaal on arvutatud tulude-kulude

vahelt tervikuna.

18. Kaebaja heidab L. Randmannile ette brutokasumi marginaalist lähtumist ja peab õigeks

ärikasumi marginaalist lähtumist.

18.1. Brutokasum saadakse müügitulust kaubakulu (kaupade/teenuste müügiks vajalike

otsekulude (nt teiste kaupade/teenuste ostmise kulu)) lahutamisel ja ärikasum saadakse

brutokasumist muude tegevuskulude (sh tööjõukulude) lahutamisel. Marginaal arvutatakse

kasumi suhtest müügitulusse ja väljendatakse protsentides: brutokasumi marginaal =

brutokasum ÷ müügitulu; ärikasumi marginaal = ärikasum ÷ müügitulu.

18.2. Kohtule esitatud ekspertarvamustest järeldub, et nii brutokasumi marginaal kui ka

ärikasumi marginaal on iseenesest asjakohased näitajad ettevõtte majandustegevuse

kasumlikkuse hindamiseks. Arvestada tuleb aga sellega, millised kulud on teada, et konkreetset

kasumimarginaali arvutada.

18.3. Praeguses asjas on vaidluse all, kas kolmas isik on jätnud kaebajale osade teenuste eest

arved esitamata ja kas kaebaja on jätnud kolmandale isikule osade teenuste eest tasu maksmata.

Selle tuvastamiseks on L. Randmann teinud kindlaks kõik kaebajaga seotud kolmanda isiku

kaubakulud, lahutanud selle kaebaja poolt kolmandale isikule tasutud summadest (müügitulu)

ja arvutanud tulemiga brutokasumi marginaali, st hinnanud kolmanda isiku majandustegevuse

kasumlikkust kaebajale osutatud teenuste osas. Sellise brutokasumi marginaali arvutamine on

võimalik, sest L. Randmann on teinud kindlaks kaebajale teenuse osutamisega seotud kulud ja

kaebajalt saadud tulud. Võrreldes saadud brutokasumi marginaali võrdlusgrupi keskmise

brutokasumi marginaaliga, saab aimu, kas kaebajale teenuse osutamisel on kolmanda isiku

brutokasumi marginaal olnud turu keskmisega võrreldes madal või kõrge. Kohtu hinnangul on

selline metoodika asjakohane ja L. Randmann ei ole seda kasutades eksinud.

18.4. Kuigi ka ärikasumi marginaal on iseenesest asjakohane näitaja, ei saa seda näitajat

praeguses asjas kasutada. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kolmas isik ei pidanud teenuste

osutamisel tööajaarvestust, mistõttu ei ole võimalik tagantjärele kindlaks teha, kui suure osa

tööjõukuludest saab lugeda kaebajale osutatud teenustega seotuks ja kui suure osa teistele

klientidele osutatud teenustega seotuks. Samamoodi ei ole võimalik jagada nende vahel muid

tegevuskulusid. Seega ei saa tagantjärgi tuvastada, milline on olnud kolmanda isiku ärikasumi

marginaal kaebajale osutatud teenuste osas ja milline teistele klientidele osutatud teenuste osas.

Saab vaid tuvastada seda, milline on kolmanda isiku kogu majandustegevuse ärikasumi

marginaal, kuid selle tuvastamine ei aita lahendada praeguses asjas vaidluse all olevat küsimust.

Sel põhjusel ei ole L. Randmann seda kasumimarginaali oma ekspertarvamuses kasutanud.

Sellest kasumimarginaalist lähtus GT. Kuna ka GT ei suutnud jagada kolmanda isiku

tegevuskulusid kaebaja ja teiste klientide vahel, siis on ta arvutanud välja kolmanda isiku kogu

majandustegevuse ärikasumi marginaali. Nagu kohus eelnevalt välja tõi, ei ole sellisest

kasumimarginaalist asja lahendamisel kasu ja see on sel põhjusel praeguses vaidluses

asjakohatu näitaja. Kolmanda isiku kogu majandustegevuse ärikasumi marginaal näitab seda,

kas kolmanda isiku kogu majandustegevus kõigi klientide lõikes on olnud kasumlik, kuid ei

võimalda kontrollida, kas kolmanda isiku majandustegevus on olnud kasumlik kaebajale

teenuste osutamisel. Kuna vaidluse all on see, kas kaebaja on saanud teenust, mille eest ta ei ole

tasunud, siis on oluline tuvastada just kaebajale osutatud teenuste kasumimarginaal. Kohus

nõustub L. Randmanni seisukohaga, et kogu majandustegevuse ärikasumi marginaalist

lähtumise korral loetakse kaebaja võlad kaetuks kolmanda isiku teiste klientide arvelt. Selline

lähenemine ei ole õige, sest kaebaja ei võinud saada keelatud annetust. Järelikult on GT

ekspertarvamused asjakohatud ja need tuleb jätta asja lahendamisel tähelepanuta.

3-19-874

23(34)

18.5. Ekslik on kaebaja arusaam, et brutokasumi marginaaliga arvestades kaetakse kolmanda

isiku kulud, mida ta ei ole kandnud. Kolmas isik on kandnud kaebajale teenuse osutamisel

kulusid ja kaebaja on saanud kolmandalt isikult teenuseid, kuid ei ole kõigi kulude hüvitamiseks

kolmandale isikule tasu maksnud. Kolmas isik ei nõuagi tasu nende kulutuste eest, mida ta ei

ole kandnud. Kuna konkreetsete tegevuskulude tuvastamine tagantjärele on võimatu, siis ongi

kulude hüvitise arvutamiseks kasutatud võrdlusgrupi keskmist brutokasumi marginaali.

18.6. Konkreetse brutokasumi marginaali rakendamisega ei nõua vastustaja, et ettevõtja peaks

alati tegutsema konkreetse kasumimarginaaliga. Ilmselgelt rakendab iga ettevõtja temale

sobivat marginaali ja tema majandustegevus sõltub konkreetsest turuolukorrast. Praegusel juhul

on aga marginaali rakendamise eesmärgiks kontrollida kolmanda isiku väidet, et ta ei ole

kaebajale kõigi kulude eest arveid esitanud ja kaebaja ei ole talle kõiki kulusid hüvitanud. Kuna

kolmandal isikul puuduvad dokumendid, mis võimaldaks selliseid kulusid (tegevuskulud,

tööjõukulud) täpsemalt välja arvutada, siis on alternatiivse võimalusena kasutatud brutokasumi

marginaali võrdlemise meetodit. Kohtu arvates on sellise meetodi kasutamine antud juhul

võimalik ja põhjendatud.

19. Kaebaja arvates on L. Randmann moodustanud kasumimarginaali tuvastamiseks

võrdlusgrupi valesti.

19.1. Kaebaja heitis L. Randmannile ette, et ta on arvanud võrdlusgruppi ka välismaised

ettevõtted. L. Randmann põhjendas lähiriikide ettevõtetega arvestamist sellega, et Eestis ei

olnud piisavalt kolmanda isiku käibega sarnaseid reklaamiagentuure, et adekvaatset

võrdlusgruppi moodustada. Kohtu hinnangul ei ole naaberriikide reklaamiettevõtetega

arvestamine ilmselgelt ebaõige. Seda on kinnitanud ka O. Grünvald oma ekspertarvamuses. Igal

juhul tuleks sellist vastuväidet põhjalikumalt selgitada. Kuna tegemist on Euroopa Liidu

liikmesriikides ja seega sarnases õiguslikus keskkonnas tegutsevate ettevõtetega, siis ei saa

õiguskeskkonnast tulenevad erinevused olla märkimisväärsed. Samuti ei saa Euroopa Liidus

kehtivat teenuste osutamise vabadust arvestades olla majanduskeskkond oluliselt erinev. Eesti

Konjunktuuriinstituudi 2018. a aprillis valminud uuringu „Eesti loomemajanduse olukorra

uuring ja kaardistus“ 14. osast „Reklaam“22 nähtuvalt ei osuta Eesti reklaamiagentuurid

teenuseid ainult koduturule, vaid ka välisturule, seega ei ole reklaamiagentuuride tegevus ja

tulud piiratud riigi piiridega. GT viide sellele, et teistes riikides ei toimu valimiskampaaniaid

samal ajal kui Eestis, ei ole põhjendatud seetõttu, et Euroopa Parlamendi valimised toimuvad

kogu Euroopa Liidus üheaegselt, järelikult toimuvad ka valimiskampaaniad kogu Euroopa

Liidus samaaegselt. Isegi kui riigi parlamendi ja kohaliku omavalitsuse organite valimised ei

toimu samal ajal kui Eestis, siis millalgi need ikkagi toimuvad. Praegusel juhul võttis

L. Randmann võrdlusgrupi puhul arvesse pika perioodi – aastad 2009-2016. Selle 8-aastase

perioodi sees igas riigis mõned valimiskampaaniad kindlasti toimusid. Kohtu arvates on

välismaiste ettevõtetega võrdlusgrupis arvestamine kaebaja jaoks isegi soodsam, sest teised

riigid on Eestist suuremad, neil on suurem turg, mis lubab osutada teenust madalama hinnaga.

Eesti Konjunktuuriinstituudi uuringust nähtuvalt on Lätis ja Leedus odavamad tööjõukulud, mis

muudab hinna soodsamaks. GT koostatud ekspertarvamusest nähtuvalt oleks ainult Eesti

ettevõtetega arvestamisel olnud reklaamiagentuuridest moodustatud võrdlusgrupi brutokasumi

marginaal isegi suurem, järelikult on võrdlusgrupis välismaiste ettevõtetega arvestamine

kaebaja jaoks olnud soodsam lähenemine.

19.2. Kaebaja heitis L. Randmannile ette, et ta on arvanud võrdlusgruppi ettevõtted, kelle

põhitegevusala erineb kolmanda isiku omast oluliselt. L. Randmann selgitas, et sel ajal, kui

22 https://www.ki.ee/publikatsioonid/valmis/14._Eesti_loomemajanduse_olukorra_uuring_ja_kaardistus_-

_Reklaam.pdf.

3-19-874

24(34)

tema võrdlusgruppi moodustas ja tulemusi analüüsis, oli kõigi arvesse võetud ettevõtete

tegevusvaldkond sama. Tulemusi ei muuda ebaõigeks see, et ettevõtted on hiljem oma

põhitegevusala muutnud. Kohus nõustub L. Randmanni põhjendusega ega loe sel põhjusel tema

koostatud võrdlusgruppi ebaadekvaatseks.

19.3. Kaebaja heitis ette, et L. Randmanni moodustatud võrdlusgrupp on liiga väike. Kohtu

arvates ei ole 44 ettevõttest koosnev võrdlusgrupp ilmselgelt ebapiisav. Suurema võrdlusgrupi

moodustamiseks esinesid objektiivsed takistused – puudusid kolmanda isikuga võrreldavad

reklaamiagentuurid, kes tegutseksid Eestis ja lähiriikides. Võrdlusgruppi saanuks lisada ka

Eestist kaugemal asuvate riikide reklaamiagentuure, aga nende majanduskeskkond võinuks juba

suuremal määral erineda kui lähiriikide oma.

19.4. Kaebaja heitis L. Randmannile ette, et ta on arvanud võrdlusgruppi ettevõtted, kellel on

kolmandast isikust rohkem töötajaid. L. Randmann võttis võrdlusgrupi moodustamisel aluseks

ettevõtete käibe. Kuna brutokasumi marginaali arvutamisel ei võeta arvesse tegevuskulusid (sh

tööjõukulusid), siis ei ole töötajate arv oluline näitaja. Võrdlusgrupi keskmise kasumimarginaali

tuvastamisega on võrdlusgruppi kuuluvate ettevõtete võimalikud erinevused tasandatud.

Indikaatoriks on ka kolmanda isiku poolt teistele klientidele kohaldatud kasumimarginaal, mis

oli märkimisväärselt kõrgem võrdlusgrupi keskmisest kasumimarginaalist. See näitab, et

tuvastatud võrdlusgrupi keskmine kasumimarginaal ei saa olla ilmselgelt ebaõiglane kaebaja

suhtes.

19.5. Kaebaja arvates tuleks võrdlusgrupi hulka arvata ka meediaagentuurid. Kohus kaebajaga

ei nõustu.

Äriregistri andmetel oli kolmanda isiku põhitegevusalaks aastatel 2009-2015 ja on siiani

reklaamiagentuurid, EMTAK koodiga 73111. Kolmas isik on kõigis 2009.-2015. a

majandusaasta aruannetes välja toonud, et tema tegevuseks on reklaamindus. See, et kolmas

isik

tegeleb

reklaamindusega

ja

on

viinud

sisuliselt

läbi

kõik

kaebaja

valimisreklaamikampaaniad, on ka avalikkusele üldteada ja meedias laialdast kajastamist

leidnud asjaolu. Üksnes see, et kolmas isik on kaebajale teenuse osutamiseks osad teenused ise

sisse ostnud, ei muuda tema tegevust meediaagentuuri tegevuseks. Arvestades kolmanda isiku

töötajate arvu, ei saagi eeldada kõigi tööde tegemist kolmanda isiku poolt. Samas on kampaaniat

juhtinud, selle strateegia ja juhtideed välja töötanud, töid planeerinud, tööde teostamiseks

vajalikke lepingupartnereid otsinud ja nendega koostööd teinud kolmas isik. L. Randmann lisas

02.11.2020 ekspertarvamusele P. Pettailt saadud vastused23, kus kirjeldatakse täpsemalt,

milliseid tegevusi on kolmas isik kaebajale teenuse osutamisel teinud. Sellised tegevused ei ole

omased meediaagentuurile, vaid justnimelt reklaamiagentuurile. See kirjeldus näitab, et kolmas

isik ei ole üksnes vahendanud kaebajat ja meediaettevõtet, vaid teinud ka sisulist ja loomingulist

tööd, pakkunud nö täisteenust ilma, et kaebaja pidanuks täiendavalt teenust mujalt ostma.

Järelikult on kolmas isik õigesti määratletud reklaamiagentuurina.

Eesti Konjunktuuriinstituudi uuringus on mitmel korral mainitud, et reklaamifirmad tegelevad

mh reklaami vahendamisega. Lisaks reklaamivahendusele on reklaamifirma tegevuseks ka

loominguline tegevus, mis hõlmab reklaami kujundamist ja teostust. Seega kui ettevõtte

tegevuseks on ainult loometegevus või mõlemad, on tegemist reklaamifirmaga. Kui ettevõtte

tegevuseks on ainult vahendustegevus (meedia planeerimine ja ostmine), on tegemist

meediavahendusfirmaga. Eeltoodust tulenevalt on meediavahendus üks osa reklaamiagentuuri

tegevusest, mis ei anna veel põhjust pidada ettevõtet meediaagentuuriks.

23 Kolmanda isiku 06.11.2020 esitatud dokumendi „Eksperdi seisukohad(2)“ lisa 6.

3-19-874

25(34)

Kohus nõustub L. Randmanni seisukohaga, et kuna ka teised reklaamiagentuurid osutavad

meediavahendusteenust, siis kajastub see ka nende kasumimarginaalides. Suurem

kasumimarginaal kajastab suuremat loometöö osakaalu ja väiksem kasumimarginaal suuremat

meediavahenduse osakaalu. Kolmanda isiku kasumimarginaali tuvastamiseks ei tule täiendavalt

vaadata meediaagentuuridest koostatud võrdlusgrupi kasumimarginaale. See ei ole asjakohane,

sest kolmas isik oli reklaamiagentuur, mitte meediaagentuur. Samuti võetakse seeläbi

meediavahenduse marginaali mõju arvesse topelt.

L. Randmann ei ole reklaamiagentuuridest võrdlusgrupi moodustamisel eksinud. GT

lähenemine ei ole õige, mistõttu ei saa tema ekspertarvamusi arvestada.

20. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et L. Randmanni tuvastatud kasumimarginaal on

liiga kõrge. Kuna marginaal on arvutatud kolmanda isikuga võrreldavate ettevõtete

kasumimarginaalide keskmisena, siis järeldub sellest, et tegemist ongi selles valdkonnas

tavapärase ja aktsepteeritava kasumimarginaaliga. Turul ongi erinevad reklaamiettevõtted ja

neil on erinevad kasumimarginaalid. Turu keskmine peaks neid erinevusi tasandama.

L. Randmann tuvastas ka kolmanda isiku poolt teistele klientidele osutatud teenustele

kohaldatud kasumimarginaali, mis on märkimisväärselt kõrgem. See näitab, et kolmas isik

kasutaski oma teenuste hinnastamisel kõrget kasumimarginaali. Kuna kaebaja suhtes

kohaldatud kasumimarginaal jääb allapoole kolmanda isiku tavalist kasumimarginaali, siis on

lähtutud kaebajale soodsamast lahendusest ja see ei saa kaebaja õigusi rikkuda. Kaebaja suhtes

kohaldatud kasumimarginaal 38% ei tähenda, et kolmas isik pidanuks tegelema ainult

loovtööga. Ainult loovtööga tegelemisel oleks marginaal saanud olla veelgi kõrgem. Samuti

pole põhjust arvata ja pole ka tõendatud, et kolmas isik oleks oma teistele klientidele teenust

osutades teostanud rohkem loovtööd kui kaebajale teenust osutades, mis õigustaks

märkimisväärset marginaalide erinevust. Marginaalide erinevust võib õigustada kaebaja tellitud

suur reklaamiteenuse maht. Kaebajal puudub õigus nõuda veelgi madalama marginaali

kohaldamist. Kaebaja viited töötundide ja tunnihinna arvestusele on asjakohatud, sest kolmas

isik ei hinnastanud ega pidanud hinnastama oma tegevust tunnihinde alusel. Seda ei ole

tõendanud ka kaebaja.

21. Kaebaja arvates tulnuks kaebajaga seotud kolmanda isiku tulude hulka arvata ka kaebajaga

seotud vahendustasude arved.

21.1. Vahendustasu, mahuboonus või kickback on tasu, mida meediakanal maksab reklaami-

või meediaagentuurile selle eest, et agentuur ostaks temalt võimalikult palju teenust. Tegemist

on ostetud teenustelt kokkulepitud protsendi ulatuses tehtava tagasimaksega (või

tasaarvestusega). Vahendustasudest saab paremini aimu kaebaja viidatud Äripäeva 20.01.2014

artiklist „Meediaagentuuride varjatud tuluallikas“24.

21.2. L. Randmann ei ole vahendustasusid kaebajaga seotud kolmanda isiku tulude hulka

arvanud ega selle võrra kaebaja võlga vähendanud. L. Randmann selgitas oma seisukohti

vahendustasu osas 15.05.2020 ekspertarvamuses. Kokkuvõtlikult leidis L. Randmann, et

vahendustasu makstakse tarnija ja vahendaja vahelises suhtes ning seda ei kanta üle

lõpptellijale. Tegemist on vahendaja teenitud tuluga kontaktide omamise ja saavutatud

kokkulepete eest. Kohtu arvates on L. Randmanni selgitused usutavad. Ei ole usutav, et lisaks

kokkulepitud tasule teevad reklaami/meediaagentuurid oma klientidele tagantjärele

negatiivseid arveid, st vähendavad neilt nõutavat tasu. Ka kaebaja viidatud Äripäeva artiklist

jääb arusaam, et tegemist on reklaami/meediaagentuuride sissetulekuga. Kui nad kannaksid

saadud soodustuse edasi oma klientidele, siis ei oleks tegemist nende sissetulekuga. Klient võib

24 Kaebaja 04.09.2020 esitatud lisa 7; https://www.aripaev.ee/uudised/2014/01/20/meediaagentuuride-varjatud-

tuluallikas.

3-19-874

26(34)

saada soodustust seeläbi, et tema tasud reklaami/meediaagentuurile võivad olla soodsamad

tulenevalt agentuuri sõlmitud soodsast vahendustasulepingust meediakanaliga. Samuti võib tal

tänu agentuuri lepingule meediakanaliga olla parem ligipääs eetriajale või üldse ligipääs sellele.

21.3. Seega nõustub kohus L. Randmanniga, et kolmanda isiku teenitud vahendustasusid ei

tulnud kaebajaga seotud tulu-kulu arvestuses arvesse võtta ega selle võrra kaebajalt nõutavat

tasu vähendada. L. Randmanni ekspertarvamus ega sellele tuginev vastustaja ettekirjutus ei ole

selles osas õigusvastased.

22. Kaebaja leiab ekslikult, et kasumimarginaali on lisatud kumuleeruvalt. Marginaaliga ei

arvutatud läbi kolmanda isiku poolt kaebajale esitatud arveid, vaid kolmandal isikul kaebaja

poolt saamata jäänud tulu. Saamata jäänud tulu arvutamiseks on kolmanda isiku poolt kaebajale

esitatud arved kaebaja huvides tehtud kulutustest maha arvestatud. Seega ei ole marginaali

kumuleeruvalt lisatud.

23. Põhjendamatu on kaebajaga etteheide, et arvestuses poleks tohtinud kasutada summasid

koos käibemaksuga. Maksu- ja Tolliameti käibemaksukohustuslaste registri andmetel on

kolmas isik käibemaksukohustuslane, seega pidanuks ta esitama kaebajale arved koos

käibemaksuga. Järelikult peab ka tagantjärele hüvitamisele kuuluv summa olema koos

käibemaksuga. Kas kolmas isik riigile ka käibemaksu tasub, ei puutu praegusesse vaidlusesse.

Seda peab kontrollima Maksu- ja Tolliamet, mitte vastustaja.

24. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et L. Randmanni kasutatud metoodika oli asjakohane

ja põhjendatud. Likvideerimist vajavad aga puudused tõendite kogumisel.

Haldusakti ja haldusmenetluse õiguspärasus

25. Etteheidet, et vastustajal puudub EKS § 1211 lg 2 p 2 järgi õigus kohustada keelatud

annetuse saajat tagastama annetus selle tegijale, on kohtupraktikas juba korduvalt käsitletud.

Riigikohus selgitas 10.11.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-50-16 (p 12.2), et kuigi EKS § 1211 lg 2

p 2 on sõnastatud ebaõnnestunult, võimaldab see säte tulenevalt viitest EKS § 124 lg-le 1 teha

annetuse saajale ettekirjutuse annetuse tagastamiseks selle teinud isikule. Seda kinnitab EKS

§ 1211 lg 21, mis võimaldab rakendada annetuse saaja suhtes täiendavaid sanktsioone mh siis,

kui annetuse saaja ei ole kandnud annetust riigieelarvesse või seda annetajale tagastanud.

Seejuures ei saa ettekirjutuse adressaadi õigusi üldse rikkuda see, kas ta peab keelatud annetuse

tagastama annetuse tegijale või kandma selle riigieelarvesse. Samale seisukohale on korduvalt

jäänud ka Tallinna Ringkonnakohus (29.06.2017 otsus asjas nr 3-15-917, p 10; 21.06.2016 otsus

asjas nr 3-14-52890, p 10; 21.06.2016 otsus asjas nr 3-14-52891, p 9; 21.06.2016 otsus asjas

nr 3-15-1553, p 17; 12.05.2016 otsus asjas nr 3-14-52888, p 10). Kohus nõustub viidatud

lahendites toodud seisukohtadega. Neist saab juhinduda ka praeguses vaidluses. Seega ei ole

vaidlusalune ettekirjutus õigusvastane põhjusel, et sellega kohustati kaebajat tagastama

keelatud annetus selle tegijale, antud juhul kolmandale isikule.

26. Kaebaja leiab, et keelatud annetuse tagastamise nõue on aegunud ja EKS § 1211 lg 2 p 2

tuleb tunnistada põhiseadusevastaseks osas, milles see võimaldab vastustajal kohustada kandma

keelatud annetuse riigieelarvesse või selle tagastama juhul, kui annetuse tegemise ajast on

möödunud rohkem kui 3 aastat.

26.1. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et keelatud annetuse tagastamise nõue on aegunud.

EKS ei näe vastustajale ette tähtaegu, mille jooksul tuleb keelatud annetuse tagastamiseks

kohustav ettekirjutus teha. Samuti ei ole EKS-is sätestatud aegumistähtaegu. Kuigi EKS-is ei

tehta viidet HMS-ile, on see siiski vastustaja tegevust reguleerivaks üldaktiks. Ka HMS ei

sätesta aegumistähtaegu, vaid sätestab § 5 lg-s 2, et haldusmenetlus viiakse läbi

3-19-874

27(34)

eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi

ja ebameeldivusi isikutele. Seega tuleb haldusmenetlus viia läbi mõistliku aja jooksul.

Vastustaja selgitas, et ta sai keelatud annetusest teada 28.03.2018, mil kolmas isik teda sellest

teavitas25. Sama kinnitas kolmas isik. Kaebaja ei ole esitanud vastupidist kinnitavaid tõendeid.

Kaebaja viide Õhtulehe 01.09.2016 artiklile „Toobali antud 450 000-eurone garantiikiri võib

kogu Keskerakonna põhja viia“26 ei ole asjakohane põhjusel, et see räägib kaebaja võlgadest

kolmanda isiku ees, mitte kolmanda isiku poolt kaebajale esitamata arvetest. Vastustaja ei

pidanud sellest artiklist teada saama, et kaebajal on lisaks avalikult teadaolevatele võlgadele

kolmanda isiku ees ka võlgu, mis tulenevad kolmanda isiku poolt teadlikult esitamata jäänud

arvetest. Ilmselgelt oli kaebajal ja kolmandal isikul huvi hoida seda teavet saladuses, seega ei

saa vastustajale siinkohal etteheiteid teha ning lähtuda tuleb vastustaja ja kolmanda isiku

viidatud kuupäevast.

Vastustaja tegi vaidlusaluse ettekirjutuse 08.04.2019, s.o aasta pärast kolmanda isiku poolset

teavitust. Selle ajal jooksul tuli vastustajal analüüsida kolmanda isiku esitatud L. Randmanni

ekspertarvamust, küsida kolmandalt isikult täiendavalt teavet ja tõendeid27, küsida kaebajalt

seisukohti28. Arvestades ekspertarvamuse aluseks olevat dokumentide ja andmete mahtu, võib

arvata, et nende kontrollimine võttis aega. Seega ei saa vastustajale ette heita mõistliku tähtaja

rikkumist. Kaebaja on vastupidi heitnud vastustajale ette, et vastustaja ei pikendanud kaebajale

seisukohtade esitamiseks antud tähtaega. See oleks pikendanud haldusmenetlust veelgi.

26.2. Isegi kui ettekirjutuse koostamisele peaks kohaldama aegumistähtaega, tuleks praegusel

juhul lähtuda TsÜS-ist. Sarnaselt on nt pensioniõiguslikus küsimuses pidanud TsÜS-i

regulatsioonist lähtumist asjakohaseks Riigikohus 27.03.2007 otsuses asjas nr 3-3-1-7-07

(p 17). Kaebajal on EKS § 124 lg-st 1 tulenevalt kohustus tagastada keelatud annetus viivitamata

selle teinud isikule. Seega on tegemist seadusest tuleneva kohustusega. TsÜS § 149 järgi on

seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest,

kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Praeguses asjas on vaidluse all kolmanda isiku poolt

aastatel 2009-2015 esitamata jäänud arved. 2009. a toimusid Euroopa Parlamendi ja kohaliku

omavalitsuse volikogu valimised. Euroopa Parlamendi valimised toimusid 07.06.2009 ja

kandidaatide registreerimiseks esitamine algas 08.04.200929. Kaebaja ja kolmas isik sõlmisid

14.04.2009 reklaamiteenuse osutamise töövõtulepingu30, mille objektiks oli kaebaja Euroopa

Parlamendi valimiste reklaamikampaania läbiviimine. Eelduslikult ei alustanud kolmas isik

kaebajale selle valimiskampaania raames teenuse osutamist enne selle lepingu sõlmimist.

Vastustaja tegi ettekirjutuse 08.04.2019, järelikult ei olnud 10-aastane aegumistähtaeg veel

möödunud. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimised toimusid 18.10.2009 ja kandidaatide

registreerimiseks esitamine algas 19.08.200931. Kaebaja ja kolmas isik sõlmisid 03.08.2009

käsunduslepingu32 18.10.2009 toimuvate kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste

kampaaniaga seotud teenuste kohta. Need kuupäevad on veelgi hilisemad. Vastustaja esitatud

kuluarvete tabelist33 arvete kuupäevi ei nähtu, ainult aastad. Samas nähtub sealt, millal on

kolmas isik need arved tasunud. Tabeli järgi on 2009. a arvetest kõige varem tasutud OÜ Tuisk

Film Production arve nr 00609 summas 70 791,74 eurot. Arve tasuti 08.04.2009. Ka selle arve

25 Vastustaja 12.06.2019 esitatud lisa 2.

26 Kaebaja 08.05.2019 esitatud lisa 11; https://www.ohtuleht.ee/756608/toobali-antud-450-000-eurone-

garantiikiri-voib-kogu-keskerakonna-pohja-viia.

27 Vastustaja 12.06.2019 esitatud lisad 6, 10.

28 Vastustaja 12.06.2019 esitatud lisa 17, kaebaja 08.05.2019 esitatud lisad 3, 6.

29 http://vvk.ee/varasemad/?v=ep09.

30 Kaebaja 04.09.2020 esitatud lisa 2.

31 http://vvk.ee/varasemad/?v=kov09.

32 Kaebaja 04.09.2020 esitatud lisa 3.

33 Vastustaja 12.06.2019 esitatud lisa 19.

3-19-874

28(34)

osas oleks ettekirjutus tehtud aegumistähtaega järgides, sest puudub põhjus arvata, et kolmas

isik pidanuks seda arvet puudutavalt esitama enda poolt kaebajale arve varem ja kaebaja

pidanuks selle varem tasuma. Eeltoodust järeldub, et vastustaja ettekirjutus ei rikkunud

10-aastast aegumistähtaega.

26.3. Kaebaja viitas õiguskindluse põhimõttele. Seda põhimõtet on peetud PS § 10 alla

kuuluvaks. Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaande (§ 10, p 4634) kohaselt on

õiguskindluse põhimõte mitmetahuline, sisaldades õiguse avalikkuse ja arusaadavuse nõudeid,

tagasiulatuva mõju keeldu, õiguspärase ootuse, usalduse kaitse, res judicata- ja vacatio legis-

põhimõtted ning õigusrahu põhimõtet. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate

õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide

püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). Praegusel juhul ei ole neid põhimõtteid

rikutud.

EKS-i normid on ja olid varem avalikud ja arusaadavad. Redaktsioonis 01.01.2008–31.03.2011

kehtinud EKS § 121 lg 2 järgi ei tohtinud erakond vastu võtta varjatud annetust. Varjatud

annetuseks loeti EKS § 121 lg 3 järgi mis tahes kaupade, teenuste, varaliste ja mittevaraliste

õiguste loovutamist erakonnale tingimustel, mis ei ole kättesaadavad teistele isikutele. EKS

§ 123 lg 4 järgi ei tohtinud erakond vastu võtta juriidilise isiku annetust, mis tuli võimaluse

korral tagastada annetajale või võimaluse puudumise korral kanda riigieelarvesse. Alates

01.04.2011 kehtivas redaktsioonis EKS § 123 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi on keelatud juriidilise isiku

annetus ning kaupade, teenuste või varaliste õiguste loovutamine või kasutusse andmine

erakonnale tingimusel, mis ei ole kättesaadav teisele isikule. EKS § 124 lg-te 1 ja 2 järgi tuleb

keelatud annetus tagastada võimaluse korral selle teinud isikule või võimatuse korral kanda

riigieelarvesse. Ka varem kehtinud EKS ei näinud ette aegumise sätteid. Seega ei ole EKS-i

normid tagasiulatuvalt kaebaja kahjuks ja talle ootamatus suunas muutunud. Muutunud on see,

et alates 01.04.2011 jõustunud redaktsioonis EKS §-ga 1210 otsustati moodustada erakondade

rahastamise järelevalve komisjon, kel on õigus kontrollida erakondade rahastamist ja teha

rikkumiste avastamisel ettekirjutusi. Kuid see ei saa rikkuda kaebaja õiguspärast ootust, sest

õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele ei saa tugineda isik, kes on toime pannud kehtiva korra

ilmselge rikkumise (sarnaselt nt Euroopa Kohtu 13.03.2008 otsus asjas nr C-383/06–C‑385/06,

p 56). Seega ei vääri kaitsmist kaebaja huvi, et ta ei peagi enda rikkumist heastama. EKS ei

andnud kaebajale alust sellise usalduse tekkimiseks.

Aegumistähtaja kehtestamine on seadusandja pädevuses. Tegemist ei ole üldkehtiva

põhimõttega. Sarnaselt on leidnud nt Esimese Astme Kohus 06.10.2005 otsuses asjas nr T-22/02

ja T-23/02 (p-d 48, 81), kus on välja toodud, et selleks, et aegumistähtaeg täidaks oma

õiguskindluse tagamise ülesannet, tuleb see eelnevalt kehtestada ja tähtaja pikkuse

kehtestamine on seadusandja pädevuses. Samuti märgib Esimese Astme Kohus, et aegumine

iseenesest ei kujuta endast õiguse üldpõhimõtet (p 98). Praegusel juhul EKS aegumistähtaega

ei kehtestanud, järelikult ei saanud kaebajal tekkida õiguskindlust, et ta ei pea mingi aja

möödudes enam oma kohustust täitma.

Kuna tsiviilõiguses on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat, pole põhjust ka

EKS-ist tulenevate nõuete suhtes lühemast aegumise tähtajast lähtuda. Kaebaja ei ole

põhjendanud, miks peaks EKS-i rikkumiste suhtes kehtima lühemad aegumise tähtajad.

Kaebaja viidatud maksuõiguses kehtivad 3- ja 5-aastased aegumistähtajad on eriregulatsioon ja

seadusandja teadlik valik. EKS-i kehtestamisel ei ole seadusandja soovinud aegumistähtaegu

kehtestada, veel vähem kehtestada lühemaid aegumistähtaegu.

34 https://pohiseadus.ee/sisu/3481.

3-19-874

29(34)

26.4. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et EKS § 1211 lg 2 p 2 ei ole põhiseadusevastane.

Isegi kui pidada EKS § 1211 lg 2 p 2 või mõnda muud EKS-i sätet, mis ei näe ette vastustaja

ettekirjutuse tegemisele aegumistähtaega, põhiseadusevastaseks, ei mõjuta see praeguse asja

lahendust, mistõttu puudub alus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1

alusel põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.

27. Kaebaja heidab ette ettekirjutuse koostamise menetluse läbipaistmatust, sest vastustaja

koosolekute protokollid ei kajasta piisavalt vaidlusaluse ettekirjutuse kujunemisprotsessi.

Kohtu hinnangul ei ole vastustaja rikkunud pädevuse nõudeid.

Vastustaja töökorra35 p 16 järgi on komisjoni töövorm koosolek ja p 23 järgi on komisjon

otsustusvõimeline, kui koosolekust võtab osa üle poole liikmetest, nende hulgas esimees või

aseesimees. Töökorra p 25 teise lause järgi teeb komisjon otsuseid poolthäälte enamusega. EKS

§ 1211 lg 5 järgi kirjutab ettekirjutusele alla erakondade rahastamise järelevalve komisjoni

esimees või aseesimees.

Praegusel juhul on vaidlusalusele ettekirjutusele kirjutanud alla Liisa Oviir, kes on komisjoni

esimees36. Komisjon võttis 07.02.2019 toimunud koosolekul poolthäälte enamusega (8 poolt ja

1 vastu) vastu otsuse teha kaebajale ettekirjutus kolmandalt isikult saadud keelatud annetuse

tagastamiseks. See on näha 07.02.2019 koosoleku protokolli nr 9637 p 2.5 alapunktist 8.

Koosolekul osales 9 liiget, seega oli komisjon otsustusvõimeline. Komisjoni 14.03.2019

koosoleku protokolli nr 9738 p-st 2.5 nähtub, et ettekirjutus on koostamisel, sellele otsustati

lisada sunniraha hoiatus ja ettekirjutuse täitmise tähtaeg. Järelikult ei muutnud vastustaja otsust

ettekirjutus teha. Protokoll ei sisalda ega peagi sisaldama kõike komisjoni koosolekul räägitut,

seepärast ei pea sealt nähtuma täpsed põhjendused, millele tuginedes otsustati ettekirjutus teha.

Ettekirjutuse põhjendused peavad nähtuma haldusaktist endast (HMS § 56 lg 1 teine lause). Kui

haldusaktis ei ole viidatud, et põhjendused sisalduvad muus dokumendis, siis puudub põhjus

haldusakti põhjendusi mujalt otsida. Kohtul puudub põhjus arvata, et komisjoni liikmed ei olnud

kursis ettekirjutuse põhimotiividega.

28. Kohus nõustub kaebajaga etteheitega, et vastustaja ei kogunud haldusmenetluses piisavalt

tõendeid. Nii ei kogunud vastustaja tõendeid selleks, et kontrollida P. Pettai/kolmanda isiku

kinnitusega arvete seotust kaebajaga. Kolmanda isiku esitatud tõenditesse ei ole suhtutud

piisava skepsisega ega ole püütud nende usaldusväärsust kontrollida kolmandast isikust

sõltumatute tõendite kaudu. Kaebaja viitas sellele puudusele oma 25.01.2019 arvamuses39, kuid

vastustaja ei ole seda viga kõrvaldanud. Tegemist on veaga, mis võis mõjutada asja tulemust.

Seega toob see kaasa ettekirjutuse tühistamise.

29. Kaebaja heidab ette talle haldusmenetluses antud menetlustähtaegade lühidust. Vastustaja

teavitas kaebajat haldusmenetluse alustamisest 23.05.2018 kirjaga40. Kaebajale anti 26.11.2018

kirjaga41 arvamuse ja vastuväidete esitamiseks aega 2 kuud, s.o kuni 25.01.2019. Kuna kaebaja

taotles 25.01.2019 kirjas tõendite esitamise tähtaja pikendamist, küsis vastustaja 28.01.2019

kirjaga42 kaebajalt, milliseid tõendeid peab ta vajalikuks koguda ja miks neid ei kogutud varem.

35 https://www.erjk.ee/et/komisjon-ja-kontaktid/erakondade-rahastamise-jarelevalve-komisjoni-tookord.

36 https://www.erjk.ee/et/komisjon.

37 Kaebaja 08.05.2019 esitatud lisa 8; https://www.riigikogu.ee/tegevus/dokumendiregister/dokument/5111644b-

2692-406e-91e0-1cce9bba29a9.

38 Kaebaja 08.05.2019 esitatud lisa 9; https://www.riigikogu.ee/tegevus/dokumendiregister/dokument/fd824745-

ee7e-46ec-a29e-5fcb4f6edcab.

39 Kaebaja 08.05.2019 esitatud lisa 7.

40 Kaebaja 08.05.2019 esitatud lisa 3.

41 Kaebaja 08.05.2019 esitatud lisa 6.

42 Vastustaja 12.06.2019 esitatud lisa 17.

3-19-874

30(34)

Kaebaja selgitas tõendite kogumise vajadust oma 05.02.2019 kirjas43. Vastustaja tegi

ettekirjutuse 08.04.2019.

Eeltoodu ei võimalda järeldada, et kaebajal oli ebapiisavalt aega oma seisukohtade kinnituseks

tõendeid koguda ja arvamust avaldada. Kaebaja oli teadlik menetluse alustamisest ja

L. Randmanni esialgsest ekspertarvamusest juba mais 2018, seega oli tal enne ettekirjutuse

tegemist aega peaaegu aasta, et esitada vastustaja seisukohti ümberlükkavad tõendid ja tellida

soovi korral omalt poolt ekspertarvamus. See, et kaebaja ei pidanud vajalikuks hakata varem

tõendeid koguma, oli tema valik, mis ei tähenda, et vastustaja oleks käitunud tähtaega

pikendamata jättes õigusvastaselt.

30. Vastustaja ei kaasanud L. Randmanni haldusmenetlusse eksperdina, vaid käsitles tema

ekspertarvamust dokumentaalse tõendina. Seetõttu on kaebaja esitatud vastuväited eksperdi

kaasamise ja ärakuulamata jätmise osas põhjendamatud. Haldusorgan lähtub haldusmenetluse

läbiviimisel HMS-ist, mitte TsMS-ist. Kuna haldusorgan ei viinud haldusmenetluses läbi

ekspertiisi, siis ei pidanud tagama kaebajale võimalust selles osaleda. Kui kaebaja soovis omalt

poolt L. Randmannile küsimusi esitada, saanuks ta need küsimused esitada vastustajale ja

vastustajal olnuks vajadusel võimalik otsustada nende edastamine L. Randmannile. Kaebaja ei

ole vastustajale saadetud kirjades ühtegi eksperdile esitatavat küsimust välja toonud. Seetõttu

on põhjendamatud kaebaja etteheited, et tal ei võimaldatud eksperdile küsimusi esitada.

Otsus

31. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus kaebuse ja tühistab ettekirjutuse, sest selle aluseks

olevad faktilised asjaolud ei olnud usaldusväärselt kontrollitud ega tõendatud.

32. Rahuldamata jääb kaebaja taotlus algatada EKS § 1211 lg 2 p 2 osas põhiseaduslikkuse

järelevalve.

33. Kohus rahuldas 28.05.2019 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas

vastustaja 08.04.2019 ettekirjutuse kehtivuse kuni asja menetlust lõpetava kohtulahendi

jõustumiseni. Kohaldatud esialgne õiguskaitse jääb kehtima.

Menetluskulude jaotus

34. Kaebuse rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda.

35. Kolmas isik osales menetluses vastustaja poolel, seepärast jäävad tema menetluskulud tema

enda kanda (HKMS § 108 lg 8).

36. Kaebaja taotleb menetluskulude väljamõistmist kokku summas 69 366,36 eurot. Sellest

57 089,40 eurot on õigusabikulud, 30 eurot riigilõiv ja 12 246,96 eurot tõendite saamise kulud.

Kaebaja õigusabikulud koosnevad istungile eelnenud menetlusega seotud kuludest kokku

summas 51 322,20 eurot ja istungil osalemisega seotud kuludest kokku summas 5767,20 eurot.

37. Kaebaja tasus kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõivu kokku 30 eurot, mis

tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.

38. Istungikulude tõendamiseks on esitatud Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ 30.11.2020 arve

nr 205166 summas 5767,20 eurot ja Grant Thornton Baltic OÜ 30.11.2020 arve nr 19008335

summas 504 eurot. Advokaadibüroo arve sisaldab mh GT arvel näidatud summat. Ilma GT arvel

näidatud summata on õigusabiteenuse tasu 5263,20 eurot.

43 Vastustaja 12.06.2019 esitatud lisa 18.

3-19-874

31(34)

38.1. 26.11.2020 kohtuistungi protokolli järgi kestis istung kl 10.01-17.07, s.o koos pausidega

kokku 7 tundi. Advokaadibüroo arve spetsifikatsioonist nähtub, et kulude hulka on arvatud kahe

advokaadi 7-tunnisel istungil osalemise kulu ja advokaadi kohtuistungiks ettevalmistumise kulu

ca 12 tunni ulatuses. Istungil osalemise kulu on põhjendatud. Samuti ei saa istungiks

ettevalmistamise kulu pidada põhjendamatuks või ebavajalikuks. Asja maht oli väga suur,

esitatud oli palju tõendeid ja ekspertarvamusi ning menetlusosaliste seisukohad olid väga

mahukad. Seetõttu tuleb õigusabikulu summas 5263,20 eurot vastustajalt kaebaja kasuks välja

mõista.

38.2. A. Suits kuulati istungil üle tunnistajana, seega on tegemist tunnistajatasuga HKMS § 102

p 1 tähenduses ja talle tuleb istungil osalemise eest tasu maksta lähtudes HKMS §-st 106, TsMS

§-st 152 ja Vabariigi Valitsuse 22.12.2005 määruse nr 322 „Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja

haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ §-st 7.

Viidatud määruse § 7 lg 3 järgi määratakse tunnistajatasu tunnitasumäär tunnitasu alam- ja

ülemmäära piires, mis on 1–10-kordne Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tunnipalga

alammäär. Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 määruse nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“

§ 1 järgi on alates 01.01.2020 tunnitasu alammääraks 3,48 eurot. Seega saab tunnistajatasu

tunnitasu ülemmääraks olla 34,8 eurot (3,48 × 10). A. Suitsul paluti kohtusse kohale tulla kl

11.30, teda asuti üle kuulama kl 13.33 ja tema ülekuulamine lõpetati kl 14.57. Seega oli

tunnistaja kohtuistungiga hõivatud 3,5 tundi ja tema tunnistajatasuks tuleb määrata 121,80 eurot

(34,8 × 3,5). Ülejäänud osas jääb GT arvel näidatud summa kaebaja enda kanda. Kuna kaebaja

on võtnud tunnistajatasu maksmise enda kanda, siis tuleb tunnistajatasu välja mõista kaebajale.

39. Kohtuistungile eelnenud menetlusega seotud kulude tõendamiseks on esitatud järgmised

arved:



Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ 30.04.2019 arve nr 192151 summas 3488,40 eurot

koos käibemaksuga. Arve spetsifikatsioonilt nähtub, et osutatud õigusabiteenus on

seotud praeguse vaidlusega.



Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ 31.05.2019 arve nr 192733 summas 12 297,16 eurot

koos käibemaksuga. Õigusabiteenuse tasuks on 12 250,20 eurot, riigilõivuks 30 eurot,

äriregistri päringu kuluks 10 eurot ja krediidiinfo päringu kuluks 6,96 eurot. Riigilõivu

summa üle otsustas kohus eespool ja jätab selle siinkohal tähelepanuta. Äriregistri ja

krediidiinfo päringute kulude üle otsustab kohus allpool, sest tegemist on tõendi saamise

kuludega. Arve spetsifikatsioonilt nähtub, et osutatud õigusabiteenus on seotud

praeguse vaidlusega.



Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ 30.06.2019 arve nr 193353 summas 714 eurot koos

käibemaksuga. Arve spetsifikatsioonilt nähtub, et osutatud õigusabiteenus on seotud

praeguse vaidlusega.



Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ 31.07.2019 arve nr 193755 summas 2121,60 eurot

koos käibemaksuga. Arve spetsifikatsioonilt nähtub, et osutatud õigusabiteenus on

seotud praeguse vaidlusega.



Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ 31.08.2019 arve nr 194203 summas 418,20 eurot

koos käibemaksuga. Arve spetsifikatsioonilt nähtub, et osutatud õigusabiteenus on

seotud praeguse vaidlusega.



Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ 31.10.2019 arve nr 195254 summas 1387,20 eurot

koos käibemaksuga. Arve spetsifikatsioonilt nähtub, et osutatud õigusabiteenus on

seotud praeguse vaidlusega.

3-19-874

32(34)



Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ 30.11.2019 arve nr 195939 summas 1132,20 eurot

koos käibemaksuga. Arve spetsifikatsioonilt nähtub, et osutatud õigusabiteenus on

seotud praeguse vaidlusega.



Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ 31.12.2019 arve nr 196604 summas 601,80 eurot

koos käibemaksuga. Arve spetsifikatsioonilt nähtub, et osutatud õigusabiteenus on

seotud praeguse vaidlusega.



Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ 29.02.2020 arve nr 200892 summas 2282,40 eurot

koos käibemaksuga. Õigusabiteenuse tasuks on 122,40 eurot ja eksperdi tasuks 2160

eurot. Eksperdi tasu üle otsustab kohus allpool. Arve spetsifikatsioonilt nähtub, et

osutatud õigusabiteenus on seotud praeguse vaidlusega.



Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ 31.03.2020 arve nr 201461 summas 1020 eurot koos

käibemaksuga. Arve spetsifikatsioonilt nähtub, et osutatud õigusabiteenus on seotud

praeguse vaidlusega.



Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ 30.04.2020 arve nr 202009 summas 81,60 eurot koos

käibemaksuga. Arve spetsifikatsioonilt nähtub, et osutatud õigusabiteenus on seotud

praeguse vaidlusega.



Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ 31.05.2020 arve nr 202593 summas 5407,20 eurot

koos käibemaksuga. Õigusabiteenuse tasuks on 367,20 eurot ja eksperdi tasuks 5040

eurot. Eksperdi tasu üle otsustab kohus allpool. Arve spetsifikatsioonilt nähtub, et

osutatud õigusabiteenus on seotud praeguse vaidlusega.



Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ 31.08.2020 arve nr 203886 summas 3494,40 eurot

koos käibemaksuga. Arve spetsifikatsioonilt nähtub, et osutatud õigusabiteenus on

seotud praeguse vaidlusega.



Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ 18.09.2020 arve nr 204082 summas 14 183 eurot

koos käibemaksuga. Õigusabiteenuse tasuks on 13 209 eurot, eksperdi tasuks 936 eurot

ja äriregistri päringu kuluks 38 eurot. Eksperdi tasu ja äriregistri päringu kulu üle

otsustab kohus allpool. Arve spetsifikatsioonilt nähtub, et osutatud õigusabiteenus on

seotud praeguse vaidlusega.



Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ 30.09.2020 arve nr 204509 summas 549,60 eurot

koos käibemaksuga. Õigusabiteenuse tasuks on 489,60 eurot ja äriregistri päringu

kuluks 60 eurot. Äriregistri päringu kulu üle otsustab kohus allpool. Arve

spetsifikatsioonilt nähtub, et osutatud õigusabiteenus on seotud praeguse vaidlusega.



Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ 25.11.2020 arve nr 205132 summas 14 420,40 eurot

koos käibemaksuga. Õigusabiteenuse tasuks on 10 424,40 eurot, eksperdi tasuks 3984

eurot ja äriregistri päringu kuluks 12 eurot. Eksperdi tasu ja äriregistri päringu kulu üle

otsustab kohus allpool. Arve spetsifikatsioonilt nähtub, et osutatud õigusabiteenus on

seotud praeguse vaidlusega. Kohus ei pea spetsifikatsioonilt nähtuvat finantsekspert

A. Voitkale ülesande püstitamisega seotud kulu 255 eurot (koos käibemaksuga 306

eurot) põhjendatuks, kuna A. Voitkalt telliti ekspertarvamus pärast kohtu antud tähtaja

möödumist ja kaebaja teadis kohtu 13.11.2020 määrusest, et kohus jättis kaebaja

taotluse tähtaja pikendamiseks rahuldamata. Seega on arvestab kohus õigusabiteenuse

kuluga 10 118,40 eurot.

3-19-874

33(34)



Lisaks on asjas esitatud Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ 24.09.2019 arve nr 194400

summas 1162,80 eurot koos käibemaksuga. See õigusabiteenus on seotud praeguses

asjas Riigikohtus toimunud määruskaebemenetlusega. Kaebaja on selle arve mingil

põhjusel tähelepanuta jätnud. Kohtu arvates tuleb arvestada ka selle arvega, sest see on

seotud praeguse menetlusega ja Riigikohus 12.11.2019 määruse tegemisel

menetluskulusid ei jaganud.

Eeltoodud arvetest nähtuvalt on kaebaja õigusabikuludeks kokku 52 179 eurot. Kohus arvestab

õigusabikulude põhjendatuse hindamisel menetluse pikkusega, mis oli ca 1,5 aastat. Selle aja

jooksul toimus kaks määruskaebemenetlust, millest üks jõudis Riigikohtuni. Vaidlus oli

keskmisest keerukama iseloomuga, keskendudes suuresti majanduslikule analüüsile. Asjas

esitati 11 eksperdiarvamust, mõned väga mahukad, seega eeldas nendega tutvumine ja nende

analüüsimine suurt ajakulu. Asja maht oli suur, sest menetlusosalised esitasid mahukaid

seisukohti ja palju tõendeid, millest osad olid mahukad. Nendega tutvumine ja nende läbi

analüüsimine võttis aega. Lisaks esitati asjas mitmeid taotlusi – esialgse õiguskaitse taotlus,

tunnistajate ja tõendite taotlused, menetlustähtaegade ja istungiga seotud taotlused. Kaebaja

seisukohad olid väga põhjalikud ja käsitleti palju erinevaid asjaolusid.

Kohus leiab siiski, et väljamõistetavaid menetluskulusid tuleb vähendada põhjusel, et

menetluskulude kasvu põhjustas mh kaebaja ise. Esiteks algatas kaebaja määruskaebemenetluse

halduskohtu 10.05.2019 määruse peale kolmanda isiku kaasamise osas, mis jäi Riigikohtu

12.11.2019 määrusega lõpuks muutmata. Teiseks tõi kaebaja esindaja haigus kaasa istungi

edasilükkamise koos täiendavate seisukohtade esitamise tähtaja muutmisega. Sellega kaasnesid

täiendavad õigusabikulud istungiks ettevalmistumiseks ja uute seisukohtade esitamiseks.

Samuti on kohtu hinnangul põhjendatud vähendada kaebaja kasuks väljamõistetavaid

menetluskulusid põhjusel, et kohus ei nõustunud sisulises osas kaebusega. Kaebus tuli

rahuldada ja ettekirjutus tühistada põhjusel, et osad ettekirjutuse aluseks olevad kulud jäid

nõuetekohaselt üle kontrollimata. Seetõttu ei saa kogu kaebuse koostamisele ja täiendamisele

kulunud aega pidada põhjendatuks.

Kohus peab põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja õigusabikulud kokku

summas 30 000 eurot. Sellele lisanduvad eespool käsitletud kohtuistungiga seotud kulud.

40. Kaebaja tõendi saamise kulud koosnevad kahe GT ekspertarvamuse kuludest kokku

summas 8136 eurot, GT ekspertidega konsulteerimise ja Alar Voitka ekspertarvamuse kulust

kokku 3984 eurot ning registriväljavõtete kuludest kokku summas 126,96 eurot.

40.1. GT ekspertarvamuste kulude tõendamiseks on esitatud Grant Thornton Baltic OÜ

03.03.2020 ettemaksuarve nr 18115665 summas 4320 eurot, 31.05.2020 arve nr 19005384

summas 10 080 eurot ja 18.09.2020 arve nr 19007111 summas 1872 eurot. Arved sisaldavad

käibemaksu. Kaebaja selgituste kohaselt on GT ekspertarvamuste kogusumma 16 272 eurot

jagatud pooleks, sest samu ekspertarvamusi on lisaks praegusele haldusasjale kasutatud ka

tsiviilasjas nr 2-19-7518 tõenditena. Nimetatud eksperdi tasusid on kajastatud haldusasjaga

seotult Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ 29.02.2020 arvel nr 200892 summas 2160 eurot,

31.05.2020 arvel nr 202593 summas 5040 eurot ja 18.09.2020 arvel nr 204082 summas

936 eurot. Kaebaja on esitanud asjas GT 29.05.2020 ja 11.09.2020 koostatud

ekspertarvamused, seega on viidatud kulud seotud praeguse asjaga. Kuigi kohus ei nõustunud

GT seisukohtadega ja jättis need ekspertarvamused asja lahendamisel kõrvale, ei saa teha

kaebajale etteheidet selles osas, et ta soovis vastustaja ja kolmanda isiku poolt esitatud

L. Randmanni esitatud ekspertarvamusi omalt poolt teise eksperdi arvamusega ümber lükata.

Kaebajale ei saa teha etteheidet ka selles osas, millisele järeldusele ekspert jõudis. Seega tuleb

see kulu summas 8136 eurot lugeda põhjendatud kuluks ja vastustajalt välja mõista. Summa on

3-19-874

34(34)

küll suur, kuid GT ekspertarvamused olid ka väga mahukad. Pole põhjust arvata, et kaebajal oli

võimalus selle summa suurust mõjutada.

40.2. GT ekspertidega konsulteerimise kulu tõendamiseks on esitatud Grant Thornton Baltic

OÜ 25.11.2020 arve nr 19008248 summas 2484 eurot koos käibemaksuga. Seda tasu on

kajastatud Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ 25.11.2020 arvel nr 205132. Peale kahe

eelnimetatud ekspertarvamuse ei ole GT poolt kohtule ühtegi ekspertarvamust esitatud.

Advokaadibüroo 25.11.2020 arve spetsifikatsioonilt on näha, et GT ekspertidega on peetud

13.11.2020 konverentskõne, seega oli tegemist eksperdiga konsulteerimisega. Samas ei ole GT

eksperte kohtumenetlusse ekspertidena kaasatud, samuti ei ole kaebaja kasutanud GT eksperte

kohtumenetluses enda nõustajatena (HKMS § 36). Järelikult puuduvad HKMS-ist tulenevalt

alused pidada seda summat menetluskuluks ja seda vastustajalt välja mõista.

40.3. A. Voitka eksperdiarvamuse kulu tõendamiseks on esitatud Valuation Services OÜ

24.11.2020 arve nr 79 summas 3000 eurot koos käibemaksuga. Seda tasu on kajastatud Ellex

Raidla Advokaadibüroo OÜ 25.11.2020 arvel nr 205132. A. Voitka ekspertarvamuse kulu ei

ole põhjendatud ja jääb välja mõistmata. Kaebaja oli 02.10.2020 määrusest teadlik, et tõendite

esitamise tähtajaks on 06.11.2020. Arvestades, et kohtuistung oli juba ühe korra edasi lükatud,

puudus kaebajal alus arvata, et tema 11.11.2020 taotlus tõendite esitamise tähtaja

pikendamiseks rahuldatakse ja tal võimaldatakse esitada veel täiendavaid tõendeid. Kohus jättis

kaebaja taotluse 13.11.2020 määrusega rahuldamata. A. Voitka ekspertarvamus on koostatud

19.11.2020, seega pärast seda, kui kohus jättis kaebaja taotluse tõendite esitamise tähtaja

pikendamiseks rahuldamata. Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ 25.11.2020 arve nr 205132

spetsifikatsioonilt nähtub, et A. Voitkale seati ülesandepüstitus 16.11.2020, st ajal, mi kaebaja

oli teadlik sellest, et kohus ei võta tema uut tõendit vastu ja ekspertarvamuse koostamisega

seotud kulu muutub asjatuks. Sellele vaatamata ei ole kaebaja ekspertarvamuse tellimusest

loobunud. Seega on selle kulu põhjustanud kaebaja ilmselgelt asjatult ja see jääb tema enda

kanda.

40.4. Dokumentaalsete tõendite saamise kulude hulka tuleb arvata registriväljavõtete kulud

kokku summas 126,96 eurot. Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ 31.05.2019 arvelt nr 192733

nähtub äriregistri päringu kulu 10 eurot ja krediidiinfo päringu kulu 6,96 eurot, 18.09.2020

arvelt nr 204082 nähtub äriregistri päringu kulu 38 eurot, 30.09.2020 arvelt nr 204509 nähtub

äriregistri päringu kulu 60 eurot ja 25.11.2020 arvelt nr 205132 nähtub äriregistri päringu kulu

12 eurot. Kaebaja on lisanud kaebusele krediidiinfo päringu kolmanda isiku kohta, kasutades

seda esialgse õiguskaitse taotluse põhjendamisel. Samuti on kaebaja esitanud asjas mitmeid

äriregistri väljavõtteid ja äriühingute majandusaasta aruandeid. Neid kulusid ei saa ilmselgelt

põhjendamatuks pidada, sest kaebaja on soovinud nendega tõendada oma väiteid teiste

äriühingute tegevusvaldkondade, kulude ja tulude kohta. Põhjendatud ei ole ainult 25.11.2020

arvelt nr 205132 nähtuv registripäringu kulu 12 eurot, sest kohus jättis kaebaja 19.11.2020

esitatud lisa 3 vastu võtmata. Kaebaja esitas selle hilinenult vaatamata asjaolule, et kohus jättis

tõendite esitamise tähtaja pikendamata. Järelikult tuleb see kulu jätta kaebaja enda kanda.

Teised kulud tuleb vastustajalt välja mõista.

40.5. Eeltoodud põhjendustel on dokumentaalsete tõendite saamise põhjendatud kuluks kokku

8250,96 eurot (8136 + 114,96).

/allkirjastatud digitaalselt/

OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 29.10.2021

KOHTUOTSUSEGA