2-13-32561/220 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.01.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-13-32561

Kohtuasi

Kadaka Teed OÜ hagi XX ja YY vastu kahju hüvitise

ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17.01.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

YY apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

XX apellatsioonkaebuse hind 122 335 eurot

YY apellatsioonkaebuse hind 122 335 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Kadaka Teed OÜ (registrikood 11527058),

esindajad vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik

Kostjad

XX (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Tarmo Friedenthal

YY (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Kai Amos

Kohtuistung

05.11.2020

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 17.01.2020 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta

Kadaka Teed OÜ hagi XX ja YY vastu solidaarselt kahju hüvitise 112 491,19 eurot

ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata.

2. Apellatsioonkaebused rahuldada.

3. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja Kadaka Teed OÜ kanda.

4. Tühistada Harju Maakohtu 16.07.2013 määrusega seatud hagi tagamise abinõud.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Kadaka Teed OÜ (hageja) esitas Harju Maakohtule 05.07.2013 hagiavalduse XX (kostja I)

ja YY (kostja II) vastu kahju 112 491,19 euro ning viiviste väljamõistmise nõudes.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS K&H Tallinn (edaspidi K&H, hilisema ärinimega AS

Mastermover Estonia, edaspidi Mastermover/võlgnik) ja OÜ MHG Baltic (edaspidi MHG)

alltöövõtulepingu nr 12/07. Lepingu kohaselt kohustus MHG perioodil 26.02.-25.06.2008

tegema tööd ja rajama Viimsis Metsakasti külas vee- ja kanalisatsioonitorustiku, Mastermover

kohustus töö vastu võtma ja maksma tasu. MHG teostas töö, pooled koostasid lõpliku tööde

üleandmise-vastuvõtmise akti, mille järgi tegi MHG tööd summas 1 791 757 krooni (koos

käibemaksuga 2 114 273,26 krooni ehk 135 126,69 eurot). MHG esitas tasumiseks selles

summas arved nr EE0304, nr EE1006, nr EE1007 ja nr EE150801. Mastermover jättis arved

täies ulatuse tasumata. MHG (hilisema ärinimega Eesti Teede Grupp OÜ ja edaspidi ETG)

esitas 09.02.2009 Harju Maakohtule alltöövõtulepingust tuleneva võlgnevuse nõudes hagi

(tsiviilasi nr 2-09-5042). Hagiavaldus jäeti 19.09.2011 läbi vaatamata seoses Mastermover

pankroti väljakuulutamisega. 09.03.2012 nõudeõiguse loovutamise lepinguga loovutas ETG

alltöövõtulepingust tulenevad nõuded Mastermoveri vastu saamata jäänud töötasu,

kõrvalnõuete ja kahju hüvitamise nõudmiseks hagejale. Hagejal leidis, et Mastermoveri

maksejõuetuse põhjuseks oli äriühingu juhtorganite liikmete (kostjate) õigusvastane ja tahtlik

tegevus äriühingu varatuks muutmisel.

Kostjate vastuväited

3. Kostjad vaidlesid hagile vastu, palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Mõlemad kostjad esitasid hagile aegumise vastuväite. Kostjad leidsid, et hageja ei täpsustanud

hagis, milline konkreetne kostjate tegu põhjustas kahju. Hagi aluseks olevad asjaolud olid

üldsõnaliselt. Hageja pidi nõude esitamiseks tuginema konkreetsele kostjate teole, millega

rikuti seaduses sätestatud juhatuse liikme kohustust, mille eesmärgiks oli hageja kui

Mastermoveri võlausaldaja huvide kaitse. Asjas puudus nii kostjate tegu, konkreetne kohustus,

mida kostjad oma teoga rikkusid kui ka selle teoga põhjuslikus seoses olev hageja kahju.

Deliktivastutuse alused ja üldkoosseis olid hageja poolt täielikult tõendamata.

Maakohtu otsus

4. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja kahju hüvitise

112 491,19 eurot ja viivise kahju summalt seadusjärgses määras alates hagiavalduse esitamisest

05.07.2013 kuni otsuse täitmiseni. Kohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

Menetluskulusid kohus rahaliselt kindlaks ei määranud.

5. Maakohus leidis, et hageja nõue ei aegunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150

lg 1 kohaselt. Kohus leidis, nõue Mastermoveri vastu tekkis hagejal pärast Mastermoverile

esitatud arve maksetähtaja möödumist 11.10.2008. Antud juhul ei nõudnud hageja lepingu

alusel Mastermoverilt saamata jäänud tasu, vaid esitas kahju hüvitamise nõude kostjate vastu.

See, et hageja oli teadlik lepingu rikkumisest võlgniku poolt (arvete tasumata jätmine) ei

tähendanud, et ta oli teadlik lepinguvälise kahju tekkimisest ja kostjate tegevusest. Hageja

kinnitusel sai ta teada tekitatud kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust 14.09.2011, kui

kuulutati välja Mastermoveri pankrot. Alles võlgniku pankroti väljakuulutamisel selgus, et

kostjad olid vara Mastermoverist välja viinud, mistõttu Mastermover ei olnud võimeline täitma

töövõtulepingust tulenevat hageja nõuet. Tõendatud ei olnud asjaolu, et hageja oli teadlik

kostjate poolt kahju tekitamisest varem kui 14.09.2011, mistõttu leidis kohus, et kahju

hüvitamise nõudest teadasaamise ajaks oli 14.09.2011. Hagi esitati 05.07.2013. Seega ei olnud

nõue hagi esitamise hetkeks aegunud.

Arvestades võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg-t 1, § 127 lg-t 1, § 1043, § 1045 lg 1 p 7

(alternatiivselt p 8) nõudis hageja kostjatelt solidaarselt kahju hüvitamist. Kahju õigusvastasest

põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks pidi hageja tõendama kostjate teo,

kahju, põhjusliku seose kostjate teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja tõendab

kahju õigusvastase põhjustamise kostjate poolt, siis vabanevad kostjad vastutusest juhul, kui

nad tõendavad oma süü puudumist.

Kostjad rikkusid seadusest tulenevaid kohustusi (VÕS § 1045 lg 1 p 7), millega kahjustati

märkimisväärselt võlgniku võlausaldajate huve, kuivõrd nimetatud vara arvelt oleks olnud

võimalik rahuldada Mastermoveri võlausaldajate nõudeid:

− Kostjad

käsutasid

ajavahemikus

23.02.2009-14.09.2011

vastuolus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 389 lg-s 1 sätestatud arestitud vara

käsutamise keeluga Mastermover pangakontol olevat vara. Ülekanne 142 459,06 eurot

teostati vahetult pärast määrust, millega maakohus tühistas hagi tagamisena seatud

aresti, kuigi see määrus ei olnud jõustunud ning mis hiljem ringkonnakohtu poolt

tühistati. Kostjad ei tõendanud, et nad oleksid Mastermoveri esindajatena kasutanud

aresti alt välja viidud summat Mastermoveri võlgade kustutamiseks.

− Kostjad tegid 2009 tehinguid, millega Mastermover loobus vastusoorituseta nõuetest

958 846 eurot K&H vastu. Mastermoveri nõuete vähenemise aeg langes kokku

Mastermoveri maksejõuetuse saabumise perioodiga 2009. Kuivõrd perioodil

23.02.2009-14.09.2011 olid Mastermoveri pangakontod arestitud, ei saanud nõuded

väheneda nende täitmise tõttu, vaid nõuete vähenemine sai toimuda nõuetest loobumise,

kinkimise või soodustuste andmise tõttu. Kostjad ei tõendanud vastupidist.

− Juhatus korraldab äriühingu raamatupidamist. Äriseadustiku (ÄS) sätted, mis

kohustavad juhatust korraldama äriühingu raamatupidamist, on

kehtestatud

võlausaldajate kaitseks. Puuduliku raamatupidamise tõttu puudusid hagejal ja võlgniku

pankrotihalduril

käesolevas

asjas

ja

võlgniku

maksejõuetuse

põhjuste

väljaselgitamiseks olulist tähtsust omavad dokumendid ning seetõttu täielik ülevaade

Mastermoveri ning Mastermoveriga seotud isikute (sh kostjate) tegevuse ja võimalike

rikkumiste üle.

− Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab eelkõige seda, et juhatuse liige

peab tegutsema heas usus ja ühingu huvides, samuti peab olema otsuste vastuvõtmiseks

piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske. Mastermover

jätkas vaatamata maksejõuetuse tekkimisele 2009 tasuta K&H hankelepingute täitmist

ning suurendas enda kohustusi tarnijate ja alltöövõtjate ees. 07.05.2010 juhtis audiitor

aktsionäride tähelepanu asjaolule, et aktsiaseltsi omakapital on negatiivne. Kuigi K&H

tellija poolt nimetatud tööde eest tasuti, ei tasunud K&H Mastermoverile, kes tegelikult

töid teostas või tellis omakorda nende teostamise. Sellega sõlmisid kostjad teadlikult

tehinguid, mida nende juhitud äriühing ei olnud suuteline täitma.

− Kostjad vältisid vaatamata võlgniku püsiva maksejõuetuse olukorrale pankrotiavalduse

esitamist. Mastermoveri pankrotihalduri ettekande kohaselt saabus võlgniku püsiv

maksejõuetus 2009 teises pooles. Juhatuse liikme pankrotiavalduse esitamise kohustuse

eesmärk oli ühtlasi äriühingu võlausaldajate kaitsmine, mistõttu oli võlausaldaja õigust

nõuda juhatuse liikmelt pankrotiavaldusega esitamise viivitamisega tekitatud kahju

hüvitamist.

Kohtu hinnangul leidis kahju ulatus tõendamist. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes

eeldas varalise olukorra võrreldavat halvenemist - kahjustatud isik pidi olema sattunud kahju

tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui

rikkumist ei oleks toimunud. Kahju tekkimise ja suuruse tuvastamiseks tuli võrrelda

kahjustatud isiku varalist olukorda rikkumise järel selle olukorraga, milles ta oleks olnud, kui

rikkumist ei oleks olnud. Mastermoveri pankrotimenetluses tunnustati nõudeid kokku

1 931 636 eurot.

Võlgniku

pankrotihalduri

kinnitusel

oli

võlgniku

pankrotivarast

võlausaldajatele jaotiste alusel võimalik välja maksta kokku kuni 85 186 eurot. Sellest hagejale

väljamaksmisele kuulus 22 635,50 eurot. Seega kui kostjad ei oleks käitunud õigusvastasel

viisil, vaid oleks esitanud K&H vastu nõuded, ei oleks vara suunanud mujale, varast loobunud

ega toime pannud muid rikkumisi, oleks Mastermover tasunud alltöövõtulepingu alusel

135 126,69 eurot. Kostjad ei ole osundanud, et võlgnevust oleks pidanud vähendama mingite

vaegtööde või muude santsioonide võrra. Tulenevalt Mastermover seotud isikute tahtlikust

võlausaldajaid kahjustavast käitumisest ei olnud Mastermover võimeline enda kohustusi

võlausaldajate ees täitma. Võlanõude reaalväärtuse vähenemine oli deliktiõiguslikult

hüvitamisele kuuluv kahju. Antud juhul oli hageja nõue deliktiõigusest tulenev, mitte

lepinguline. Kahju suuruse arvutamisel lähtuti lepingu alusel saamata jäänud tasust, kuid antud

juhul tulenes see nõue kostjate õigusvastasest käitumisest (mitte Mastermoveri kui

lepingupartneri). Kahju hüvitamise eesmärk oligi asetada kahju kannatanu olukorda nagu

poleks kahju tekkinud.

Võlgniku juhatuse liikmed põhjustasid võlgniku maksejõuetuse tahtlikult ja tegid raskeid

juhtimisvigu. K&H riigihankelepingu täitmisel tasuti K&H-le kõigi tööde eest täies ulatuses,

kuid otsesele töövõtjale jätsid Mastermover ja K&H raha maksmata. Kui kostjad ei oleks

asunud Mastermoveri vara enda huvides ära kasutama, kandnud vara K&H kontole, jätkanud

tasuta töö tegemist K&H huvides, oleks nõudnud K&H-lt kohustuste täitmist Mastermoverile,

esitanud õigeaegselt pankrotiavalduse ning täitnud muid neile seadusest tulenevaid kohustusi,

mille rikkumisele hageja enda menetlusdokumentides tugines, ei oleks hagejale kahju tekkinud.

Seega oli tõendatud kostja tegu, kahju, põhjuslik seos ning teo õigusvastasus. Kostjad ei

tõendanud süü puudumist.

Kuivõrd hageja põhinõue oli põhjendatud, siis olid kostjad kahju tasumisega viivituses ja hageja

viivisenõue oli samuti põhjendatud. Viivisenõude vähendamine ei olnud käesoleval juhul

põhjendatud.

Kostja I apellatsioonkaebus

6. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada, jätta hagi

rahuldamata ja jätta menetluskulud hageja kanda.

Maakohus jättis ebaõigesti aegumise kohaldamata. Aegumistähtaja kulgemise algamiseks ei

pidanud olema hageja teadlik kõikidest asjaoludest, millele ta oma nõudes tugineda võiks või

saaks, vaid piisas sellest, kui hageja teadis asjaoludest, millega ta seostas kahju tekkimisega.

Hageja selgitas, et ta sai teada, et Mastermoveril puudusid rahalised vahendid ETG nõude

täitmiseks seoses tsiviilasja nr 2-09-5042 menetlusega. Pangateate kohaselt oli 25.02.2009

seisuga Mastermoveri arvelduskontol 33 211,64 krooni ja 29.03.2010 teavitusest selgus, et

Mastermover oli arvelduskontol vahendeid vaid 4 352 krooni. Hageja õiguseelneja ETG

teadvustas endale, et ühingul puudusid rahalised vahendid nõude täitmiseks hiljemalt

29.03.2010. Hagi aegus hiljemalt 31.12.2012. TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud arvestades, ei

omanud võlgniku pankroti väljakuulutamine 14.09.2011 aegumistähtaja kulgemise määramise

seisukohast mingit tähendust. Kostja volitused juhatuse liikmena lõppesid 18.12.2008 ja seega

aegus ka mistahes juhatuse liikme kohustuste rikkumise faktil rajanev hagi kostja I suhtes

18.12.2011.

Maakohus käsitles nii tõenduslikult kui ka õiguslikult kostjat I Mastermoveri juhatuse liikmena,

kuigi kostja volitused juhatuse liikmena lõppesid 18.12.2008, st enne asjaolude aset leidmist,

millega seostati kahju tekkimine. Seega oli arusaamatu, millist konkreetset kohustuse rikkumist

hageja kostjale I ette heitis ning millisel materiaalõiguslikul koosseisul tema vastutus võiks

põhineda. Maakohus jättis põhjendamata, millisel tõenduslikul ja õiguslikul alusel pidi kostja

vastutama hagejale tekkinud kahju eest ajal, mil kostja ei olnud juhatuse liige. Kostjal I ei olnud

kohustust Mastermoveri tegevust 2009 korraldada.

Hageja ei tõendanud ühtegi teo tegemist kostja I poolt ega etteheidetavaid rikkumisi ning

maakohus ei viidanud ühelegi tõendile, mis seostaks kostjat I nende tegudega, mistõttu ei

rajanenud vaidlustatud otsus tõenditel, vaid hageja paljasõnalistel väidetel. Sealjuures esitas

hageja kogu menetluse vältel aina uusi tõendeid, tehes seda menetlusõiguse norme rikkudes ja

koormates kohtutoimikut tõenditega, mida ei olnud ei hageja ise ega ka maakohus üleüldse

käsitlenud. Maakohus jättis hindamata ja käsitlemata valdava osa asjas esitatud tõenditest ega

põhjendanud, miks ta nii toimis. Maakohus jättis tuvastamata ja analüüsimata asjas tähtsust

omavad tõendid, kõrvaldamata asjakohatud tõendid ning rajas otsuse tõendamata väidetele.

Maakohus rikkus tõendite hindamise kohustust ning ka eelmenetluse läbiviimise reegleid.

Kostja ja kaaskostja vastuväited jättis kohus sisuliselt täies ulatuses analüüsitamata ja neile

vastamata. Ka suurele osale hageja seisukohtadest jättis kohus vastamata. Eelmenetlust ei

viidud läbi selliselt, et toimikus oleksid üksnes asjakohased tõendid.

Maakohtu põhjendused kahju suuruse tõendatuse kohta olid asjakohatud ja arusaamatud ning

kohtu lõppjäreldus oli vale. Hageja väitis, et tema kahju seisnes nõude reaalväärtuse

vähenemises, st hageja pidi olema võimeline tõendama nõude reaalväärtuse selle tekkimisel

11.10.2008 ning reaalväärtuse vähenemise kostja tegevuse tõttu (põhjuslik seos). Hageja

esitatud kahjunõude eelduseks oli, et 11.10.2008 oli nõude reaalväärtus võrdne 100%-ga

nõudest. Hageja ei olnud seda (ega ka reaalväärtust mingis muus suuruses) tõendanud. Seetõttu

ei olnud võimalik hagejal tugineda ka nõude reaalväärtuse vähenemisele teatud ja tõendatud

piirini, sest saldo võrdlemine ei olnud asjakohaste ning pädevate lähteandmete puudumise tõttu

võimalik. Maakohtu viide hageja esitatud tabelile ei olnud asjakohane, sest see polnud tõend

ning tabelis toodud argumentatsioon ei seostunud esitatud tõenditega.

Sarnaselt olid asjakohatud ja tõenditega seostamata maakohtu põhjendused põhjusliku seose ja

kostja I süü kohta. Maakohtu põhjendused olid üldsõnalised. Põhjusliku seose tuvastamine

eeldas konkreetsete sündmuste ja tegude ning nende mõju analüüsi. Maakohtu otsuses

kirjeldatud juhisele vastav analüüs puudus nagu puudus ka igasugune maakohtu poolne kostja

I teo ja kahjuliku tagajärje omavaheline seostatus. Maakohus jättis tähelepanuta ka selle, et

kostja I tegevuses puudus süü, kuna asjas oli tõendatud, et kostja I ei tegelenud K&H ja

Mastermoveri vaheliste arvelduste, kontserni raamatupidamise ja rahaliste vahendite

käsutamisega - sellega tegeles finantsjuht.

Maakohus jagas ebaõigesti tõendamiskoormuse leides, et kostjad pidid tõendama hageja

esiletoodud väidetava teo õiguspärasuse. Hageja kohustus oli tõendada kõik kahju hüvitamise

koosseisu elemente ja ka kostja I tahtluse juhul, kui etteheidetav oleks kostja I poolt kaaskostja

või Mastermoveri mõjutamine. Ühtegi alust tõendamiskoormuse pöördumiseks polnud.

Maakohus lubas hagejal õigustamatult hagi alust muuta menetluse kestel. Hagi tulnuks kohtul

lahendada lähtudes 05.07.2013 esitatud hagi põhjendusest. Hilisemad hagi täiendused ei olnud

lubatavad. Korduvate hagi aluse täiendamise käigus lisandus hageja poolt väga erinevaid

seletusi kostjate rikkumiste kohta. Faktilised asjaolud olid laialivalguvad ja üldistatud. Pärast

kostja I esindaja 08.11.2018 teadet esindusõiguse lõppemise kohta lülitas kohus kostja I

sisuliselt menetlusest välja. Kohus ei toimetanud pärast viidatud teadet kätte mitte ühtegi

menetlusdokumenti ega ka teadet menetluse käigu kohta, vaid maakohus lahendas asja kostja I

osavõtuta.

Kokkuvõtlikult leidis kostja I, et maakohus jättis olulises osas otsuse põhjendamata, seda

kõikide deliktivastutuse üldkoosseisu elementides. Kostjale I ei olnud arusaadav, millist

konkreetset tegu talle ette heidetakse, millega ta oleks rikkunud mingit kohustust, samuti millal

kostja sellise teo toime pani ning milles see väljendus. Kostjale I ei olnud ka arusaadav, millega

oli tõendatud hageja kahju ja selle suurus ning milline talle etteheidetav õigusvastane tegu oli

sellise kahjuga põhjuslikus seoses. Samuti olid ebaselged kohtu põhjendused materiaalõiguse

kohaldamise kohta. Seega rikkus maakohtus põhjendamiskohustust kõikides olulistes

elementides.

Kostja II apellatsioonkaebus

7. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada, jätta hagi

rahuldamata ja jätta menetluskulud hageja kanda.

Maakohus jagas tõendamiskoormuse ebaõigelt. Kohus leidis, et kostjad ei ole tõendanud, et nad

oleks Mastermoveri esindajatena kasutanud aresti alt välja viidud summat Mastermoveri

võlgade kustutamiseks. Selline kohtu seisukoht oli üllatuslik, kuna kohus ei juhtinud menetluse

ajal tähelepanu tõendamiskohustuse ümberpööramisele, ei kvalifitseerinud nimetatud asjaolu

ega nõudnud kostjalt II täiendavate tõendite esitamist. Perioodil 23.02.2009-14.09.2011 olid

Mastermoveri pangakontod arestitud. Kostja II ei saanud nõuet väheneda. Nõuete vähenemine

sai toimuda nõuetest loobumise, kinkimise või soodustuste andmise tõttu. Kohus rakendas ka

selles küsimuses tõendamiskoormuse ümberpööramise võtet, pannes kostjatele negatiivse

asjaolu tõendamiskohustuse. Pool aga ei pea tõendama negatiivset asjaolu. Kohus jättis

tuvastamata, millised tehinguid kostjad tegid ja millised tõendid selliste tehingute olemasolu

kinnitasid. Samuti ei nähtunud, millise õigusnormi alusel oleks nõuetest loobumise, kinkimise

või soodustuste andmisele suunatud tehingute tegemine õigusvastane.

Kohus arvestas otsuse tegemisel tõenditega, mida ta polnud eelnevalt vastu võetud. Seitse aastat

kestnud kohtumenetluse käigus ei teavitanud kohus pooli, millised tõendid ta menetluses vastu

võttis või millised jättis vastu võtmata. Hageja esitas oma algatusel kogu menetluse ajal sadade

lehekülgede ulatuses täiendavaid tõendeid, mille osas puudus kostjal II ülevaade, kas kohus

neid uurimisel ja otsuse tegemisel arvestab või mitte. Selline kohtu tegevus põhjustas kostjale

II ka ülemääraseid menetluskulusid. Kostjal II oli keeruline vastuväidete esitamine, kuna ta ei

teadnud, milliste tõendite suhtes peab vastuväite esitama. Kohus jättis eristamata ka olulised

asjaolud ebaolulistest. Kogu kohtumenetluse ajal ei selgitanud kohus, millised asjaolud olid

asja lahendamise seisukohalt olulised ning milliseid asjaolusid pidi kostja II tõendama. Sellega

jättis kohus olulises osas täitmata eelmenetluse ülesanded. Kohus jättis tähelepanu juhtimata ka

õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile.

Kohus märkis 20.04.2016 kohtuistungi protokollis, et eelduslikult sai hageja teada kahju

tekkimisest 2009 majandusaasta aruandest. Kohus muutis otsuses oma seisukohta ega

põhjendanud seisukoha muutmist. Lisaks läks kohus kostja II aegumise vastuväidetest vaikides

mööda ega andnud neile õiguslikku hinnangut. Otsusest ei selgunud, milliste tõendite abil

kontrollis kohus, et Mastermoveri püsiv maksejõuetus tekkis 2009 teisel poolel. Kohus viitas

küll võlgniku pankrotihalduri ettekandele, kuid puudusid andmed selle kohta, et kohus oleks

kontrollinud pankrotihalduri ettekandes toodu tegelikkusele vastavust. Kohus tõi välja, et

pankrotihalduril puudusid maksejõuetuse põhjuste väljaselgitamiseks olulist tähtsust omavad

dokumendid ning seetõttu täielik ülevaade Mastermoveri ning Mastermoveriga seotud isikute

tegevuse ja võimalike rikkumiste üle. Kohtu järeldus võlgniku püsiva maksejõuetuse

tekkimisest oli vastuolus faktiliste asjaoludega. Kohus ei toonud ka välja, millal oleks täpsemalt

pidanud kostja II pankrotiavalduse esitama. Rikkumist ei saanud ette heita umbmääraselt.

Kostja II esitas vastuväite hageja nõude omandamise osas. Kohtuotsusest ei selgunud, milliste

tõendite alusel tuvastas kohus hagejal kehtiva nõudeõiguse olemasolu. Kohus ei pannud

kostjale II kohustust raha laekumist tõendada, samuti puudus kostjal II tegeliku olukorra

tõendamise kohustus, seetõttu puudus kohtul alus lugeda kostja II poolt õigusvastase teo

toimepanemine tõendatuks sellega, et kostja II ei ole tõendanud, et ta oleks Mastermoveri

esindajana kasutanud aresti alt välja viidud summat Mastermoveri võlgade kustutamiseks.

Mastermoveri raamatupidamine oli korraldanud vaidlusalusel perioodil K&H kaudu. Kohus ei

selgitanud, miks ta luges sellise raamatupidamise korralduse õigusvastaseks ja ning millise

õigusnormiga oli see vastuolus. Kohus ei pannud kostjale II kohustust tõendada raha laekumist

ning tõendada tegelikku olukorda, siis puudus kohtul ka alus lugeda kostja II poolt tekitatud

kahju tõendatuks nende andmete esitamata jätmise tulemusena. Kuna kohtuotsusest nähtuvalt

oli exeli tabelis esitatud andmed kahju olemasolu ja suurust tõendavaks peamiseks

dokumendiks, siis tuli lugeda, et kostja II osas oli kohtuotsuses jäänud kahju olemasolu ja

suurus tõendamata. Hageja esitas hagi kostjate vastu lepingulise kahju nõude - hageja ise

märkis, et tema nõue tuleneb alltöövõtulepingust.

Kohtu poolt kasutatud meetod kahju suuruse arvutamiseks oli ebaõnnestunud ning viis ebaõige

järelduseni. Kohus jättis kohtuotsuses korrektselt põhistamata kahju hüvitamise aluse.

Kohtuotsusest ei nähtunud, milline õigusnorm nägi ette just sellist liiki kahju hüvitamist just

sellises ulatuses, mida kohus välja mõistis. Kohtuotsus oli ka vastuoluline, sest kohus möönas,

et kahju täpset suurust ei olnud võimalik kindlaks teha.

Kohtuotsusest ei nähtunud, kuidas hindas kohus hageja enda tegevust Mastermoveri

maksejõuetuse põhjustamisel. Mastermoveri pangakonto arestimise nõudmisega põhjustas

hageja ise sisuliselt Mastermoveri majandustegevuse halvamise. Maakohus tuvastas põhjusliku

seoses ebaõigesti. Kostja II hinnangul puudus põhjuslik seos kostjate käitumise ja hagejal

tekkinud kahju vahel. Maakohtu otsusest ei selgunud, millistele tõenditele tuginedes ja kuidas

tuvastas kohus, et kostja II soovis õigusvastast tagajärge. Kohus nimetas otsuses läbivalt kahju

hüvitamise eelduste kontrollimisel kostjaid üheskoos. Ka süü omistati kostjatele ühiselt. Sellega

kohus rikkus tsiviilõiguse olulist üldpõhimõtet, mille järgi tuli iga isiku osas tuvastada vastutuse

koosseisu eelduste täitmine eraldi. Süüd sai omistada ainult konkreetsele füüsilisele isikule,

kehtiv õigus ei tunne nn. kollektiivse süü instituuti. Kohtuotsusest ei nähtunud, mida

konkreetselt heidetakse ette süü osas kostjale II. Kohus jättis tuvastamata ka solidaarvastutuse

aluste esinemise kostjate tegevuses.

Kohus kohaldas ebaõigesti viivise arvestamise algustähtaega. Hageja pöördus kohtu poole

olukorras, kus talle ei olnud teada nõude suurus ega ka faktilised asjaolud. Hageja oli aastate

kaupa uusi tõendeid kogunud ning üritanud kostjate vastu nõuet kokku saada. Hageja venitas

menetlust, üritas menetlust peatada. Hageja kinnitas, et nõude suurus selgus alles 06.02.2017

pankrotimenetluses jaotusettepaneku kohtule esitamisel, seega 3,5 aastat pärast hagi esitamist.

Oleks äärmiselt ebaõiglane nõuda kostjalt II viivist perioodi eest, millise vältel ei olnud hageja

tema oma kinnitusel veel nõude suuruses kindel. Lisaks tugines kohus viivise vähendamata

jätmisel ebaõigetele alusele, mida seadus ette ei näinud. Kostja II oli palgatöötaja, kes ei

omanud osalust ettevõttes ning talle oleks viivise täissummas väljamõistmine majanduslikult

äärmiselt koormav.

Vastustaja seisukoht

8. Hageja vaidles mõlema kostja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta need rahuldamata ja

menetluskulud kostjate kanda.

Ringkonnakohtu lahend

9. Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil ja tutvunud

tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada

materiaalõigusnormi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja teha

uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Asjas kantud menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebused tuleb rahuldada.

Vaidlust ei olnud selles, et kostja I oli Mastermoveri juhatuse liikmeks 23.12.1997-18.12.2008

ja kostja II 18.12.2008-21.04.2011.

Hageja nõue tuleneb juriidiliste isikute- hageja õiguseellase Eesti Teede Grupp OÜ (ETG) ja

AS K&H (uus ärinimi Mastermover Estonia AS) vahel sõlmitud alltöövõtulepingust, mille

kohaselt ETG pidi ehitama Metsakasti külas vee- ja kanalisatsioonitorustiku. ETG esitas tehtud

tööde eest arved, milliste osas tekkis vaidlus ETG kohustuse täitmise osas. ETG esitas

26.01.2009 maakohtule Mastermoveri vastu hagi, millele kostja tellijana vaidles vastu (II kd lk

70-76). Hagi jäi läbi vaatamata ja menetlus lõppes 19.09.2011 Mastermoveri pankroti

väljakuulutamisega. Praeguses asjas esitas hageja nõude 112 491,19 eurot. See summa koosnes

alltöövõtulepingust nr 12/07 tulenevast saamata jäänud töötasust koos sellele lisanduvate

kõrvalnõuete ning kahju hüvitamise nõudest (summas 135 126,69 eurot). Nimetatud nõuded

loovutati 09.03.2012 hagejale ja sellest on maha arvatud Mastermoveri pankrotimenetluses

hagejale tasutud 22 635,50 eurot.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on kostjatelt alust nõuda kahju hüvitamist.

Ringkonnakohus ei nõustu kostja II vastuväitega, et hageja ei omandanud nõuet kostjate vastu.

VÕS § 167 lg 1 kohaselt nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja

kõrvalkohustustest tulenevad õigused, sealhulgas eesõigused pankroti ja sundtäitmise puhuks,

mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, lähevad nõude loovutamisel

üle uuele võlausaldajale. Eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka nõudega

mitteseotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused. Hageja esitas hagiavalduse

lisana ETG poolt 04.07.2013 kostjatele edastatud teate hagejale nõude loovutamise kohta, mille

kohaselt on hagejale loovutatud ka õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõuded kostja I ja

kostja II vastu.

10. Ringkonnakohus leiab, et hageja on muutnud menetluse ebaülevaatlikuks, esitades

05.07.2013 hagiavalduse, 18.12.2014 hagi tervikteksti uute faktiväidete ja tõenditega,

täiendades hagi 06.05., 25.05., 27.05., 01.06.2015 täiendavate seisukohtade ja 15.07.2015

kokkuvõtlike seisukohtadega. Järgnevalt esitas hageja 27.10.2017 nn kokkuvõtvad seisukohad,

milles märkis, et jääb ka eelneva juurde.

Kokkuvõtlikult on maakohus pidanud kostjatele etteheidetavateks õigusvastasteks tegudeks

järgmist:

1) kostjad käsutasid ajavahemikus 23.02.2009 – 14.09.2011 Mastermoveri pangakontol

olevaid vahendeid vastuolus TsMS § 389 lg-s 1 sätestatud arestitud vara käsutamise

keeluga;

2) kostjad tegid 2009 tehinguid, millega Mastermover loobus vastusoorituseta nõuetest

958 846 eurot;

3) kostjad rikkusid raamatupidamise korraldamise kohustust;

4) Mastermover täitis vaatamata maksejõuetusele hankelepinguid, mille täitmisest saadud

vahendeid AS K&H Mastermoverile edasi ei kandnud;

5) kostjad rikkusid pankrotiavalduse esitamise kohustust.

Maakohtu otsuse põhjendustel põhjustasid kostjad tahtlikult juhatuse liikmetena Matermoveri

maksejõuetuse, tegid raskeid juhtimisvigu, mis tõid kaasa hagejale kahju tekkimise, jätsid

esitamata pankrotiavalduse, töötasid tasu saamata K&H huvides, kuivõrd jätsid AS-i K&H

vastu nõuded esitamata. Kõik maakohtu põhjendused on ebakonkreetsed, üldistavad ning

ühelegi tõendile ei ole maakohus viidanud.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohtadega ja leiab, et maakohus on rikkunud asja

lahendamisel nii menetlusõiguse norme kui ka materiaalõigust.

Ringkonnakohus nõustub etteheidetega seoses eelmenetluse läbiviimisega. TsMS § 392 lg 1 p

4 järgi selgitab kohus eelmenetluses välja muuhulgas tõendid, mida menetlusosalised esitavad

oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse (Riigikohtu 20.06.2014

otsus nr 3-2-1-41-14 p 10). Nimelt esitas hageja pika menetluse ajal omal algatusel hulgaliselt

täiendavaid tõendeid ja 2013 alanud menetluses tõendite vastuvõtmise küsimuse lahendamine

algas alles 30.01.2018. Sellises olukorras oli kostjatel keeruline esitada vastuväiteid ja polnud

teada, milliste tõendite alusel vaadatakse asi läbi, kuivõrd kohus ei olnud lahendanud tõendite

vastuvõtmise või nendest keeldumise küsimust. Samas, kuna pooltel ei olnud vaidluse all hageja

nõude õiguslik kvalifikatsioon, ei pidanud kohus seda pooltele selgitama ega ka tõendamisele

kuuluvaid asjaolusid. Kostja II vastavad apellatsioonkaebuse väited ei ole põhjendatud.

Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt Riigikohtu

20.02.2019 otsus nr 2-16-12587, p 10; Riigikohtu 20.06.2011 otsus nr 3-2-1-57-11, p 40). Nii

sätestab TsMS § 5 lg 1, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus

oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool

määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Oma nõude rahuldamiseks pidi hageja tõendama, et kostjad rikkusid juhatuse liikme kohustusi,

mis on kehtestatud võlausaldaja kaitseks, kostjad vastutavad kohustuse rikkumise eest, hagejale

on tekkinud kahju ning tekkinud kahju ja rikkumise vahel on põhjuslik seos. Seega peab kõiki

kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid TsMS § 230 lg 1 esimese aluse järgi

tõendama hageja (Riigikohtu 08.01.2013 otsus nr 3-2-1-173-12, p 16).

11. Järgnevalt käsitleb kohus kostjate apellatsioonkaebuse väiteid seoses hageja kahju

hüvitamise nõudega. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus oluliselt eksinud tõendite

hindamisel ja kohtu järeldused ei rajane tõenditele.

Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et hageja väide kostjatele etteheidetava teo (juhatuse

liikme kohustuse rikkumine) kohta on ebakonkreetne. Maakohtu otsuse pinnalt ei selgu, millist

konkreetset kostjate kohustuste rikkumist hageja kostjatele ette heidab - seda nii väidete kui ka

tõendite põhjal. Kostjatele etteheidetavate õigusvastaste tegude kohta (käesoleva otsuse p-s 10

toodud loetelu) märgib kohus järgmist. Kostjatele on hageja ette heitnud (ja sellega nõustus

kohus), et kostjad käsutasid ajavahemikul 23.02.2009-14.09.2011 vastuolus vara käsutamise

keeluga Mastemoveri pangakontol olevat raha. Kuna kostjad väidet ei tunnistanud, oli hagejal

kohustus tõendada, kes kostjatest ja millal arvet käsutas. Kostja II kinnitusel vabastas AS

Swedbank Mastermoveri pangakonto arestist kohtutäituri R.Sepa avalduse alusel ja kostjal II

oli õigus käsutada vabastatud kontol olevaid vahendeid oma majandustegevuses. See ei saanud

olla õigusvastane ja Mastermoveri võlausaldajate huvidega vastuolus. Maakohtul puudus alus

lugeda kostja II poolt õigusvastase teo toimepanemine tõendatuks sellega, et kostja II ei

tõendanud, et ta oleks Mastermoveri esindajana kasutanud aresti alt vabastatud raha

Mastemoveri võlgade kustutamiseks.

Tõendatud ei ole, et kostjad oleksid rikkunud hoolsusstandardit. Hageja ei tõendanud, milles

seisnes Mastermoveri raamatupidamise korraldamise õigusvastasus. Tegemist oli üldsõnalise

väitega. Kostja I oli Mastermoveri juhatuse liige kuni 18.12.2008 ja kostja II lahkus ametist

jaanuaris 2011. Mastermover kuulus kontserni ja tema raamatupidamine oli korraldatud

emaettevõtte AS-i K&H kaudu. Samuti on tõendamata väide, Mastermover loobus vastutasuta

nõuetest AS K&H vastu. Kostjad väitsid, et äriühingute vahelised nõuded tasaarvestati jooksval

kontol ning et tasaarvestuse kehtivust ei ole vaidlustatud ja pärast tasaarvestusi oli AS-l K&H

nõue Mastermoveri vastu 1 134 369 eurot (IX kd lk 60-65). Hageja väide, et Mastermover

jätkas 2009-2010 emaettevõtte riigihankelepingu täitmist tasu saamata, pole õige, kuivõrd AS

K&H kandis Mastermoveri kulud, mis tasaarvestati. Arvelduste käigu ja saldo kohta on kostjad

esitanud tõendeid (IX kd 107-125). Paljasõnaline ja tõendamata on hageja väide, mille kohaselt

täideti Mastermoveri arvelt kontserni kohustusi. Kosjatele heidetakse ette pankrotiavalduse

õigeaegse esitamise kohustuse rikkumist, mistõttu vähenes oluliselt pankrotivara ja hagejale

tekitati kahju, kuivõrd pankroti jaotusettepaneku järgi sai hageja vaid 22 635,50 eurot. Samas

ei ole hageja tõendanud, millises summas oleks võlgnik nõude selle tekkimise ajal või

äriühingutevahelise kohtuvaidluse lõppemisel suutnud rahuldada.

Ringkonnakohus leiab, et kõik hageja väited kostjate rikkumiste kohta on tõendamata.

Deliktivastutuse üldkoosseisu peamiseks elemendiks olev juhatuse liikme tegu peab olema

määratletud konkreetselt, mida praeguse vaidluse puhul ei ole hageja teinud.

Ringkonnakohus nõustub apellantide väitega, et maakohtu otsuse põhjendused kahju suuruse

tõendatuse kohta on arusaamatud. Hageja väide on, et tema kahju seisneb nõude reaalväärtuse

vähenemises. Samas ei ole hageja tõendanud nõude reaalväärtust selle tekkimisel 11.10.2008

(sissenõutavaks muutumise ajal) ning reaalväärtuse vähenemise kostja tegevuse tõttu (põhjuslik

seos). Maakohtu põhjendus, et kui kostjad ei oleks käitunud õigusvastasel viisil, vaid oleks

esitanud AS K&H vastu nõuded, ei oleks enda vara suunanud mujale, varast loobunud ega

pannud toime muid rikkumisi, oleks Mastermover tasunud ETG OÜ-le alltöövõtulepingu

nr 12/07E alusel 135 126,69 eurot, on viinud ebaõige kohtulahendini. Seost deliktilise kahju

suuruse ja selle tõendatuse põhjendamisega sellisel seletusel ei ole. Maakohtu viide hageja

esitatud tabelile ei ole kohane, tabelis toodud argumentatsioon ei seostu tõenditega. Hageja

esitatud tõendeid, millest võiks järeldada, et AS-le K&H on üle kantud Mastermoverile

kuuluvaid vahendeid, ei ole ka esitatud. Kohtumenetluse jaoks koostatud hageja tabel ei ole

dokumentaalne tõend TsMS § 272 mõttes. Kahju suuruse ja kujunemise tõendamine on hageja

kohustus.

Ringkonnakohus nõustub apellantidega selles, et põhjusliku seose tuvastamine eeldab

konkreetsete sündmuste ja tegude ning nende mõju analüüsi. Riigikohus on märkinud, et

põhjuslik seos avaldub järjestikuste sündmuste ahelas, kus juhatuse liikme tegu peab

põhjustama juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ning seejärel peab juhtorgani liikme

kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju. Selles seoses peab olema ka juhtorgani

liikme mõjutaja tegu ja vastava teo ja kahju seos peab sobituma sellesse ahelasse (Riigikohtu

14.04.2016 otsus nr 3-2-1-181-15, p 31). Maakohtu otsuses vastav analüüs puudub. Maakohtu

põhjendus põhjusliku seose kohta seisneb väidetavate kostjate rikkumiste üldsõnalisel

loetlemisel, mis ei ole kooskõlas kohtuotsuse põhjendamise nõudega. Ringkonnakohus leiab,

et hageja ei ole esile toonud konkreetseid tegusid ja nende seotust hagejale väidetava kahjuliku

tagajärjega. Hageja ei ole esile toonud, millist konkreetset tegevust ta omistab kostjale I ja

millist kostjale II. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik hageja poolt esitatud

tõendeid hinnates võimalik tuvastada põhjuslikku seost kostjate tegevuse ja hagejal tekkinud

kahju vahel.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu põhjendusega kostjate süü küsimuses. Maakohtu otsuse

põhjendusel põhjustasid võlgniku juhatuse liikmed võlgniku maksejõuetuse tahtlikult ja on

teinud raskeid juhtimisvigu. Kohtuotsus ei ole kooskõlas TsMS § 442 lg 8 nõudega põhjendada

tuvastatud oma seisukohta. Ringkonnakohus leiab, et kostjate tegevuses puudus süü. Kostjad

tõendasid, et kostjad ei tegelenud AS K&H ja Mastermuveri vaheliste arvelduste, kontserni

raamatupidamise ning rahaliste vahendite käsutamisega. Sellega tegeles kontserni finantsjuht

G.T, mida tõendab tema kohtule esitatud selgitus. ed.elgu, millistele tõenditele kohus oma

järelduses tugines ja kuidas pidid kostjad olema huvitatud maksejõuetuse põhjustamisest. Süüd

kostjate tegevuses tsiviilasjas esitatud tõenditest ei ole võimalik tuvastada.

Vaidlust ei olnud selles, et kostja I oli Mastermoveri juhatuse liikmeks 23.12.1997-18.12.2008

ja kostja II 18.12.2008-21.04.2011. Maakohus on käsitlenud mõlemaid kostjaid kui

Mostermoveri juhatuse liikmena, kuigi kostja I volitused ühingu juhatuse liikmena lõppesid

18.12.2008 ning seega ei saa ta vastutada juhatuse liikmena nende asjaolude eest, millele hageja

tugineb. Riigikohus on seisukohal, et juhatuse liikme kohustusi saab rikkuda üksnes juhatuse

liikmeks olekuajal (Riigikohtu 09.04.2008 otsus nr. 3-2-1-18-08, p 15). Hageja ei ole oma

nõudes toodud asjaolusid sidunud ajaga, mil kostja I oli Mastermoveri juhatuse liige. Maakohus

ei ole otsuses käsitlenud teisi võimalikke kostja I vastutuse aluseid. Hageja ning maakohus on

jätnud põhjendamata, millisel tõenduslikul ja õiguslikul alusel peaks kostja I vastutama

hagejale tekkinud kahju eest ajal, mil ta ei olnud Mastermoveri juhatuse liige.

Riigikohus on 13.04.2016 otsuses nr 3-2-1-181-15 käsitlenud eeldusi, millisel juhul võib

vastutada äriühingu juhatuse liiget mõjutanud isik ning ka nn faktiline ühingujuht. Praeguses

vaidluses ei ole hageja tuginenud mõjutamise faktile, mõjutamise tulemusena juhatuse liikme

kohustuste rikkumisele, selle tulemusel kahju tekkimise ja kahju suuruse osas ning

subjektiivsest küljest kostja I otsese tahtluse osas. Hageja neid väiteid ei ole esile toonud ega

tõendanud. Üksnes asjaolu, et kostja I oli Mastermoveri emaettevõtja juhatuse liige ja

Mastermoveri nõukogu liige mingisugusel ajaperioodil, ei ole piisav selleks, et eelnevalt

nimetatud kostja vastutuse eelduseks olevad asjaolud saaks lugeda tõendatuks. Mastermoveri

ja kaaskostja mõjutamine peab olema konkreetne, seostuma konkreetse juhatuse liikme

kohustuse rikkumisega, sealjuures peab hageja kahju tulenema sellest konkreetsest rikkumisest,

milleks mõjutas kaaskostjat kostja I. Eelloetletud asjaolusid hageja ei tõendanud. Hageja ei

tuginenud asjaolule, et kostja I oleks olnud faktiliseks ühingujuhiks, olemata õiguslikult

juhatuse liikmeks.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele ja asjas on võimalik teha uus

otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kuivõrd hagi jääb sisulistel põhjendustel rahuldamata, ei

käsitle ringkonnakohus väiteid seoses hagi aegumise ja viivise vähendamise nõudega.

12. Maakohtu 16.07.2013 määrusega seati hagi tagamiseks järgmised kohtulikud hüpoteegid

kostjatele kuuluvatele kinnisasjadele:

1) summas 16 970,17 eurot kostjale I kuuluvale kinnistu mõttelisele osale Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna Tartu linna jaoskonna registriosa 4856803 (Tartumaa, Tartu linn,

Marja tn 32,945 m2, 2/8 kaasomandist) neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale

hageja kasuks igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele;

2) summas 16 970,17 eurot kostjale I kuuluvale kinnistu mõttelisele osale Viru Maakohtu

kinnistusosakonna Lääne-Viru jaoskonna registriosa 426631 (Lääne-Virumaa, Vinni

vald, Voore küla, Kuusiku, 4,04 ha, ½ kaasomandist neljandasse jakku esimesele vabale

järjekohale hageja kasuks igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele

sundtäitmisele;

3) summas

16 970,17 eurot kostjale

II

kuuluvale kinnistule Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna Põlva jaoskonna registriosa 667538 (Põlvamaa, Vastse-Kuuste vald,

Valgemetsa küla, Villa Thela) neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale hageja

kasuks igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele;

4) summas

16 970,17 eurot kostjale

II

kuuluvale kinnistule Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna Põlva jaoskonna registriosa 667438 (Põlvamaa, Vastse-Kuuste vald,

Valgemetsa küla, Villa Selge) neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale hageja

kasuks igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele;

5) summas

16 970,17 eurot kostjale

II

kuuluvale kinnistule Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna Põlva jaoskonna registriosa 667238 (Põlvamaa, Vastse-Kuuste vald,

Valgemetsa küla, Morrametsa ja Valgemetsa) neljandasse jakku esimesele vabale

järjekohale hageja kasuks igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele

sundtäitmisele;

6) summas

16 970,17 eurot kostjale

II

kuuluvale kinnistule Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna Põlva jaoskonna registriosa 667338 (Põlvamaa, Vastse-Kuuste vald,

Valgemetsa küla, Villa Carpiccio) neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale

hageja kasuks igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele;

7) summas 16 970,17 eurot kostjale II kuuluvale kinnistule Harju Maakohtu Harju

jaoskonna registriosa 10063302 (Saue vald, Alliku küla, Koidumetsa tee 4) neljandasse

jakku esimesele vabale järjekohale hageja kasuks igakordse omaniku kohustusega

alluda kohesele sundtäitmisele.

TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga rakendatud hagi tagamise

abinõudega seotud küsimused. Maakohtu 16.07.2013 määrusega on hagi tagatud.

Ringkonnakohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, sest hagi jääb rahuldamata (TsMS §

368 lg 4).

Menetluskulud

13. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue

lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt

menetluskulude jaotust.

Seoses hagi rahuldamata jätmise ja kostjate apellatsioonkaebuste rahuldamisega jäävad kõik

senised menetluskulud mõlemas kohtuastmes TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse.

Kuna maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei tee seda ka

ringkonnakohus vastavalt TsMS § 174 lg-le 4. Menetluskulude rahalise suuruse määrab

kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)