2-19-10436/26 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(11)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-19-10436

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. jaanuar 2021, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi Olerex hagi Menzi Muck Eesti OÜ,

Andres Ebroki ja Eesti Võsalõikur OÜ vastu

20 406 euro 63 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 9. septembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Menzi Muck Eesti OÜ, Andres Ebroki ja Eesti

Võsalõikur OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

34 880 eurot 59 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja): aktsiaselts Olerex (registrikood

10136870), esindaja vandeadvokaat Aarne Akerberg

Kostja (apellant): Menzi Muck Eesti OÜ (registrikood

12051876)

Kostja

(apellant):

Andres

Ebrok

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Kostja (apellant): Eesti Võsalõikur OÜ (registrikood:

14751916)

Kostjate esindaja vandeadvokaat Urmas Veinberg

Menetluse liik

kirjalik menetlus

2(11)

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Tartu Maakohtu 9. septembri 2020. a otsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud solidaarselt

kostjate Menzi Muck Eesti OÜ, Andres Ebroki ja Eesti Võsalõikur OÜ kanda.

4. Määrata Menzi Muck Eesti OÜ, Andres Ebroki ja Eesti Võsalõikur OÜ poolt

aktsiaseltsile

Olerex

hüvitatavate

apellatsioonimenetluses

kantud

menetluskulude suurusena kindlaks ning mõista Menzi Muck Eesti OÜ-lt, Andres

Ebrokilt ja Eesti Võsalõikur OÜ-lt solidaarselt aktsiaseltsi Olerex kasuks välja

630 eurot.

5. Välja mõistetud menetluskulude summalt (630 eurolt) tuleb Menzi Muck Eesti

OÜ-l, Andres Ebrokil ja Eesti Võsalõikur OÜ-l tasuda aktsiaseltsile Olerex viivist

alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aktsiaselts Olerex (hageja) esitas 11. juulil 2019 Tartu Maakohtule hagi, milles

palus, 1. aprilli 2020. a ja 10. augusti 2020. a täpsustusi arvestades Menzi Muck Eesti OÜ-

lt (kostja I), Andres Ebrokilt (kostja II) ja Eesti Võsalõikur OÜ-lt (kostja III) solidaarselt

välja mõista põhivõlg 20 406 eurot 63 senti, sissenõutavaks muutunud viivis

3270 eurot 64 senti ning viivis 0,15% päevas alates 12. juulist 2019 kuni põhivõla

tasumiseni, kuid kostjalt II mitte rohkem kui 21 322 eurot 73 senti või alternatiivselt

kostjalt II mitte rohkem kui 1322 eurot 73 senti. Menetluskulud palus hageja jätta

solidaarselt kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 2. juunil 2016 kliendikaardi lepingu

nr 52304, mille alusel sai kostja I osta 12 maksekaardiga kütust ja autokaupa krediidilimiidi

20 000 euro ulatuses. Hageja esitas kostjale I arveid kaks korda kuus maksetähtajaga 21

3(11)

päeva. Lepingu üldtingimuste (üldtingimused) p 3.5 kohaselt on kostja I kohustatud tasuma

kõikide maksekaardiga sooritatud tehingute eest. Seega on töökinnaste, patareide ja

niiskuskindla teibi ostuhinna tasumise nõude aluseks sama kliendikaardi leping.

Hageja ja kostja I muutsid 20. juunil 2016 kliendikaardi lepingut, millega sai kostja I

täiendavalt kasutamiseks neli maksekaarti, samuti suurendati krediidilimiiti 24 000 euroni.

20. oktoobri 2016. a lepingu muudatusega suurendati kostja I krediidilimiiti 27 000 euroni

ning 7. novembri 2016. a muudatustega 30 000 euroni. Muud lepingutingimused jäid

samaks. Kuivõrd kostja I soovis järjekordset krediidilimiidi suurendamist, vormistas

hageja 23. detsembril 2016 kliendikaardi lepingu uue redaktsiooni, millega suurendati

krediidilimiiti 37 000 euroni. Kuna kostja I esindaja allkirjas selle 18. veebruaril 2019,

tuleb lepingu uus redaktsioon lugeda sõlmituks 18. veebruaril 2019. Pooled lepingu

lõpetamises kokku ei leppinud, mistõttu kehtis katkematult sama leping. Säilis ka sama

kliendilepingu number (52304).

Kostja I on jätnud tasumata arved, mis on esitatud ajavahemikul alates 15. veebruarist 2019

kuni 31. märtsini 2019 kogusummas 20 406 eurot 63 senti. Arvete aluseks olevad tehingud

on tehtud ajal, kui kehtisid 7. novembri 2016. a ja 23. detsembri 2016. a kliendikaardi

lepingu redaktsioonid.

Rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda tähtaegselt

tasumata summast viivist 0,15% päevas iga viivitatud päeva eest (üldtingimuste p 3.6).

Viivis tasumata arvete eest on 3270 eurot 64 senti. Kuna kostja I sõlmis kliendikaardi

lepingu oma majandustegevuses, ei kohaldu tarbijat kaitsvad õigusnormid. Samuti puudub

alus viivise vähendamiseks.

Hageja ja kostja II sõlmisid 2. juunil 2016 käenduslepingu, mille alusel vastutab kostja II

hageja ees kostja I ja hageja vahel 2. juunil 2016 sõlmitud kliendikaardi lepingu täitmise

eest maksimaalselt 25 000 euro ulatuses. 23. veebruaril 2017 suurendati kostja II vastutuse

piirmäära 45 000 euroni. Muud lepingutingimused jäid samaks. Järelikult vastutab

kostja II muudetud kliendikaardi lepingu täitmise eest 45 000 euro ulatuses.

Käenduslepingu p-s 1.1 viidatakse küll 23. veebruari 2017. a põhilepingule, kuid

kuna 23. veebruariks 2017 kliendikaardi lepingu uut redaktsiooni ei vormistatud, siis oli

hageja ja kostja II tegelikuks tahteks see, et kostja II vastutaks kliendikaardi lepingu

täitmise eest sõltumata redaktsiooni vormistamise kuupäevast. Ebaõigele põhilepingu

kuupäevale viitamine oli inimlik eksitus. Vastasel juhul oleks olnud tegemist sisutühja

lepinguga. Isegi juhul, kui kohus leiab, et kostja II ei vastuta kostja I täitmata jäänud

kohustuste eest 23. veebruari 2017. a käenduslepingu alusel, siis vastutab ta 2. juuni 2016.

a lepingu alusel.

30. juunil 2019 kostja I registrikaardile tehtud kande kohaselt on kostja I jagunenud

eraldumise teel selliselt, et on andnud osa oma varast üle jagunemise käigus asutatud Eesti

Võsalõikur OÜ-le (kostja III). Kuna kostja I tegi ostutehingud ajavahemikul alates

1. veebruarist 2019 kuni 21. märtsini 2019, siis on ostuhinna tasumise kohustus tekkinud

enne jagunemise kandmist kostja I registrikaardile. Seega vastutavad kostja I ja kostja III

kui jagunemisel osalevad äriühingud hageja ees solidaarselt 20 406 euro 63 sendi ja sellele

lisanduva viivise tasumise eest.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ning palusid jätta selle rahuldamata.

4(11)

Pooled ei ole kliendikaardi lepingut muutnud, vaid on sõlminud eraldiseisvad lepingud.

Lepingutes puudub viide eelnevale lepingule või sellele, et tegemist oleks kehtiva lepingu

muutmisega. Samuti on igale lepingule lisatud uuesti üldtingimused. Ka kliendikaardi

lepingu numbri säilimine ei tähenda lepingu muutmist. Hageja on kliendile (kostjale)

omistanud numbri, mida kasutatakse kõigis kliendiga sõlmitud lepingutes. Kostjate

seisukohta uute lepingute sõlmimise kohta toetavad ka hageja ebajärjekindlad väited

lepingu sõlmimise kuupäeva osas. Seejuures on ebaselge hageja poolt kasutatud mõiste

"redaktsioon".

Kostjale I väljastatud maksekaartide tüübiks on 1, mis tähendab, et lepingu objektiks olid

kõik kütused ja autokaubad. Kuivõrd hageja on maksekaardiga müünud kostjale I ka muid

tooteid (nt töökindaid, patareisid ja niiskuskindlat teipi), siis on ta lepingut rikkunud.

Nõude esitamisel, mis käsitleb muid tooteid peale autokaupade ning kütuste, ei saa ta

esitatud lepingutele tugineda.

Hageja arvete nr 505-10833060 ja 505-10844649 alusel tehtud viivise arvutused on

ebaõiged.

Üldtingimuste p-s 3.6 sätestatud viivisemäär (0,15% päevas) on tüüptingimus ning see on

ebamõistlikult suur, kuna ületab seaduses sätestatud viivisemäära rohkem kui

kuuekordselt. Seega on viivisemäära kokkulepe VÕS § 42 lg 1 alusel tühine.

Ebamõistlikku suurust tõendab asjaolu, et hageja on saanud kütuse müügist kasumit,

pangad maksavad intressi kontojäägilt alla 0,1% aastas, tähtajalise hoiuse puhul on

aastaintress umbes 2,5%. Kui kohus leiab, et üldtingimuste p 3.6 ei ole tühine, paluvad

kostjad vähendada viivist VÕS § 113 lg 8 ning VÕS § 162 lg 1 järgi seadusest tuleneva

viivise määrani.

Ka käenduslepingutes ei ole viidet, et poolte vahel sõlmitud ja kehtivat käenduslepingut

muudetakse. Käenduslepingutes on viide kindlal kuupäeval sõlmitud põhilepingule,

millest tulenevaid kohustusi käendaja peaks tagama. Käenduslepingust tulenev kohustus

tekib ainult juhul, kui põhileping on kehtiv. Praegusel juhul ei ole pooled

23. veebruari 2017. a põhilepingut, millele 23. veebruari 2017. a käendusleping viitab,

sõlminud. Seega ei ole 23. veebruaril 2017 sõlmitud käenduslepingust kostjale II kohustusi

tekkinud. Hageja seisukoht, et ebaõige põhilepingu kuupäev on inimlik eksitus, on otsitud.

2. juuni 2016. a käenduslepingu kohaselt vastutab kostja II 2. juunil 2016 sõlmitud

kliendikaardi lepingust tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise eest. Pärast seda on

sõlmitud mitu uut kliendikaardi lepingut ning nendest tulenevaid kohustusi

2. juuni 2016. a käendusleping ei taga. Käenduslepingu p 1.3 järgi käendaja vastutab ka

põhilepingu muudatustest tulenevate kohustuste eest, kuid põhilepingut ei ole muudetud,

vaid sõlmitud on uued lepingud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas 9. septembri 2020. a otsusega hagi ning mõistis kostjatelt

hageja kasuks solidaarselt välja 23 677 eurot 27 senti ja viivise 0,15% päevas

(20 406 eurolt 63 sendilt) alates 12. juulist 2019 kuni põhivõla tasumiseni, kuid kostjalt II

mitte rohkem kui 21 322 eurot 73 senti. Maakohus lõpetas menetluse kostjatelt hageja

kasuks sissenõutavaks muutunud viivise 30 euro 69 sendi väljamõistmiseks.

5(11)

Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda ning mõistis kostjatelt

solidaarselt hageja menetluskulude katteks välja 4087 eurot koos kohustusega tasuda

menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse

jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.

Otsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel vaidlus selle üle, kas erinevate kuupäevadega

kliendikaardi- ja käenduslepingud on eraldiseisvad lepingud või lepingu muudatused, kas

ja millise käenduslepingu alusel kostja II vastutab kostja I täitmata jäänud kohustuste eest

ning kas kostjatel on kohustus arved tasuda.

Maakohus leidis, et hageja ja kostja I vahel oli sõlmitud müügileping (kliendikaardi

leping), mida pooled korduvalt muutsid. Kuigi 2. juuni 2020. a, 20. juuni 2016. a,

21. oktoobri 2016. a, 7. novembri 2016. a ja 23. detsembri 2016. a lepingud ei sisalda otsest

viidet eelnevalt sõlmitud lepingutele, tuleb arvesse võtta nende sõlmimise eesmärki ja sisu.

Muudetud on üksnes krediidilimiidi suurust (v.a 20. juuni 2016. a lepingu muudatus,

millega kostja I sai täiendavalt neli maksekaarti). Kostja I krediidilimiidi suurendamise

vajadus nähtub ka 23. detsembri 2016. a lepingu muudatusest, milles on maksekaartide

juures märge "ettevõtte limiit üle". Muid tingimusi nende lepingutega ei muudetud.

Kuivõrd kostja II kui kostja I juhatuse liige allkirjastas 23. detsembri 2016. a lepingu

18. veebruaril 2019, saab muudatused VÕS § 9 lg 1 järgi lugeda jõustunuks 18. veebruaril

2019. Seega tuleb tehingutele, mis on tehtud enne 18. veebruarit 2019, kohaldada

7. novembri 2016. a muudatusest tulenevaid tingimusi. Tehingutele, mis on tehtud

18. veebruaril 2019 ja pärast seda, tuleb kohaldada 18. veebruari 2019. a muudatusest

tulenevaid tingimusi.

Kostjal I tuleb üldtingimuste p 3.5 järgi tasuda ka nende kaupade eest, mis ei liigitu

autokauba alla ja mida lepingu järgi ei oleks hageja pidanud kostjale I müüma (töökindad,

patarei, niiskuskindel teip). Kostja I ei ole väitnud, et ta ei ole nimetatud kaupu saanud.

Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kostja I oleks üldtingimuste p 3.8 kohase pretensiooni

müüdud kaupade osas hagejale esitanud.

Kostja I on jagunenud eraldumise teel selliselt, et on andnud osa oma varast üle jagunemise

käigus asutatud kostjale III. Jagunemine kanti kostja I registrikaardile 30. juunil 2019,

ostuhinna tasumise kohustus tekkis ajavahemikul alates 1. veebruarist 2019 kuni

21. märtsini 2019. Seega vastutab kostja III äriseadustiku § 447 lg 1 järgi kostjaga I

solidaarselt hageja ees täitmata jäänud kohustuste eest.

Hageja ja kostja II vahel on sõlmitud tarbijakäendusleping (VÕS § 143 lg 1). Kuigi

käenduslepingud viitavad põhilepingu sõlmimise kuupäevale, ei tähenda, et tagatud on

üksnes 2. juuni 2016. a ja 23. veebruari 2017. a krediitkaardi lepingust tulenevad nõuded.

Arvestades käenduslepingu sõlmimise eesmärki ja asjaolusid ning lepingu p 1.3, mille

kohaselt vastutab käendaja põhilepingu alusel olemasolevate, tulevikus tekkivate või

tingimuslike nõuete eest ning ka põhilepingu mistahes muudatustest tulenevate kohustuste

eest, oli poolte tahe suunatud kliendikaardi lepingust ja selle muudatustest tulenevate

kohustuste tagamiseks käenduslepingu p-s 1.2 toodud vastutuse piirmäära ulatuses. Kostja

II kui põhivõlgniku (kostja I) ainsa juhatuse liikmena pidi teadma hageja ees

olemasolevatest ja tulevastest kohustustest. Seetõttu pidi tulevane kohustus olema kostja I

jaoks piisavalt määratletud (VÕS § 142 lg 2). Seega on kostja II vastutuse piirmäär 23.

6(11)

veebruari 2017. a käenduslepingu järgi 45 000 eurot. Järelikult vastutavad kostjad

solidaarselt põhivõla 20 406 euro 63 sendi tasumise eest.

Hageja nõuab kostjatelt tähtaegselt tasumata summalt viivist 0,15% päevas iga viivitatud

päeva eest. Kuigi lepingu üldtingimustes tüüptingimusena sätestatud viivisemäär on ligi

kuus korda kõrgem VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast, ei saa seda maakohtu

arvates pidada lepingu sisu ja lepingupoolte huve arvestades ebaproportsionaalselt

suureks, ühte lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks ning seadusega vastuolus olevaks.

Kostja I on lepingu sõlminud oma majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja

lepinguvabadust kuritarvitava tingimusega. Seega on üldtingimustes sätestatud

viivisemäär kehtiv. Kuigi kostjad paluvad viivist vähendada seadusjärgse ulatuseni, ei ole

nad esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi viivise

vähendamiseks. Pärast kostjate vastuväidet on hageja ka viiviseid 30 euro 69 sendi võrra

vähendanud. Maakohus lõpetas selle nõude osas menetluse ning leidis, et kostjatelt tuleb

solidaarselt hageja kasuks välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 3270 eurot 64 senti

ning viivis 0,15% päevas põhivõlalt alates 12. juulist 2019 kuni põhivõla tasumiseni, kuid

kostjalt II mitte rohkem kui 21 322 eurot 73 senti.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostjad paluvad 9. oktoobril 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ebaselge, mille alusel maakohus järeldas, et

hageja ja kostja I muutsid, mitte ei sõlminud uusi kliendikaardi lepinguid. Kostjate arvates

on tegemist eraldi lepingutega, kuna puudub viide eelnevalt sõlmitud lepingutele ning

sellele, kas ja millises mahus eelnevat lepingut muudetakse. Lisaks olid igale lepingule

uuesti lisatud üldtingimused. Erinevate lepingute sõlmimist toetavad ka hageja enda

ebajärjekindlad väited lepingu sõlmimise kuupäeva osas.

Isegi kui hageja ja kostja I muutsid lepingut, on hagi tõendamata ning tuleb jätta

rahuldamata. Hageja väitel on tema ja kostja I vähemalt kümnel korral kliendikaardi

lepingut muutnud, kuid hageja on kohtule esitanud neist üksnes viis ega ole pidanud

vajalikuks kohtule kõiki lepinguid esitada. Kuna kohtule esitatud lepingutest ei ole

võimalik järeldada, et eelneva redaktsiooni tekst asendatakse täies ulatuses uue tekstiga, ei

saa esitatu põhjal ka kõiki kliendikaardi lepingu tingimusi välja selgitada.

Maakohtu seisukoha kujunemine on ebaselge ka osas, milles kohus leidis, et hageja ja

kostja II vahel 23. veebruaril 2017 sõlmitud käendusleping on kehtiv. Poolte tahe oli tagada

kliendilepingust tulenevaid kohustusi. Kuivõrd 23. veebruari 2017. a käendusleping viitab

kindlal kuupäeval sõlmitud põhilepingule, mida ei sõlmitud, siis käenduslepingu

aktsessoorsuse tõttu kostjale II kohustusi sellest ei tekkinud.

Maakohus ei ole analüüsinud kostjate väiteid kokkulepitud viivisemäära tühisuse ja

vähendamise kohta. Kostjate arvates on viivisemäär kui tüüptingimus võrreldes seaduses

sätestatuga ebamõistlikult suur ning seetõttu tühine. Arvesse tuleks võtta pankade pakutava

kontojäägi intressimäära suurust ning asjaolu, et hageja põhinõude hulka on juba

7(11)

arvestatud hageja kasum. Kostjad ei ole võimelised viivist hageja poolt nõutud ulatuses

tasuma. Alternatiivselt tuleb viivist vähendada VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määrani.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

Põhjendamata on kostjate seisukoht maakohtu poolt olulise menetlusnormide rikkumise

kohta, kuna apellatsioonkaebuses puuduvad viited normidele, mida on maakohus kostjate

arvates rikkunud.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et hageja ei sõlminud kostjaga I uut kliendikaardi

lepingut, vaid pooled muutsid olemasolevat lepingut, mille eesmärgiks oli üksnes

krediidilimiidi suurendamine (v.a ühel juhul, kui kostja I kasutusse anti täiendavalt neli

maksekaarti). Lepingu muutmisele viitab ka sama kliendilepingu number ning igale

lepingu redaktsioonile lisatud samad üldtingimused. Kostjate väitel sõlmisid pooled uue

lepingu, kuid nad on jätnud selgitamata, mis sai eelmisest lepingust.

Kostja väide, et hagi on tõendamata, on üldsõnaline. Kuna kostja I on jätnud hagejale

tasumata ostude eest, mille ta tegi 7. novembri 2016. a ja 23. detsembri 2016. a

redaktsioonide kehtivuse ajal, ei oma muud lepingu redaktsioonid tähtsust.

Apellatsioonkaebusest ei selgu, milliste lepingu tingimuste väljaselgitamine ei ole

võimalik ja miks tuleks jätta hagi rahuldamata. Kostjatel I ja III oleks kohustus tasuda

kaartidega tehtud ostude eest ka juhul, kui tegemist oleks erinevate lepingutega.

Samuti on maakohus põhjendatult leidnud, et kostja II vastutab käendajana kostja I

täitmata jäänud kohustuste eest 23. veebruari 2017. a käenduslepingus kokkulepitud

45 000 euro ulatuses. Poolte tahe oli suunatud kliendikaardi lepingust ja selle muudatustest

tulenevate kohustuste tagamiseks.

Maakohus on õigesti leidnud, et hageja ja kostja vahel kokkulepitud viivisemäär ei ole

tühine. Kostja I on lepingu sõlminud oma majandustegevuses ning tegemist ei ole

erakordse ja lepinguvabadust kuritarvitava tingimusega. Kostjad ei esitanud maakohtule

ka selliseid asjaolusid, mis oleks andnud alust viivise vähendamiseks. Alles

apellatsioonkaebuses on kostjad väitnud, et hageja on aastaid teeninud kostjale I müüdud

toodetelt kasumit, kostja I on majanduslikes raskustes ning nõutud viivisemäära maksmine

ei ole kostjatele jõukohane. Samas ei ole täpsustatud, miks ei ole viivise maksmine

jõukohane kostjatele II ja III. Hageja palub jätta uued asjaolud tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 652 lg 4 alusel tähelepanuta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna

alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning

apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Kostjad on apellatsioonkaebuses taotlenud maakohtu otsuse tühistamist täies

ulatuses. Samas nähtub apellatsioonkaebuse põhjendustest, et kostjad on vaidlustanud

maakohtu otsuse osas, millega hagi kostjate vastu rahuldati. Maakohtu otsust ei ole

vaidlustatud osas, milles maakohus lõpetas menetluse hageja kasuks kostjatelt

sissenõutavaks muutunud viivise 30 euro 69 sendi väljamõistmiseks. Selles osas on

8(11)

maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib

maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes

apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas.

8. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust muuta või tühistada.

Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Ringkonnakohus ei tuvastanud

asja materjalide põhjal ka menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võiksid anda aluse

maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohtu arvates on maakohus

asjas esitatud tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma

järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud.

Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt.

Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6

juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8.1.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, nagu oleks

7. novembril 2016 ja 18. detsembril 2019 hageja ja kostja I vahel sõlmitud eraldiseisvad

kliendikaardi lepingud. Maakohus on õigesti leidnud, et kuivõrd pooled suurendasid

nendel kuupäevadel üksnes kostja I krediidilimiiti, siis pooled muutsid kokkulepete alusel

olemasolevat kliendikaardi lepingut (VÕS § 13 lg 1). Maakohus on põhjendatult ja

menetlusnorme rikkumata poolte vaidlusaluseid kokkuleppeid nende õigusliku iseloomu

tuvastamiseks VÕS § 29 lg-st 4 lähtudes tõlgendanud, arvestades sealjuures

VÕS § 29 lg 5 p 4 järgi kokkulepete olemust ja eesmärki (vt ka Riigikohtu 9. jaanuari

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12, p 12). Asjaolu, et lepingu muudatusel puudub

viide eelneva lepingu tingimustele või nendele on uuesti lisatud üldtingimused, ei tähenda

ringkonnakohtu arvates tingimata, et poolte vahel oleks sõlmitud uus leping.

8.2.

Põhjendamata on kostjate apellatsioonkaebuse väide, et hagi on tõendamata ning

see tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole kohtule esitanud algset lepingut ning

kõiki selle muudatusi. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja

korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit,

millel on asjas tähtsust. Praegusel juhul on poolte vahel vaidlus, kas kostjad peavad

hagejale tasuma arvete eest, mis on esitatud ajavahemikul alates 15. veebruarist 2019 kuni

31. märtsini 2019. Järelikult on asjakohased üksnes sel perioodil sõlmitud poolte

lepingulisi

suhteid

reguleerivad

kokkulepped,

st

7. novembri

2016.

a

ja

18. detsembri 2019. a kliendikaardi lepingu muudatused, mille on hageja asja materjalide

juurde ka esitanud (tl-d 7–11, 12–16). Ülejäänud lepingu muudatused ei oma praeguse asja

lahendamisel tähtsust. Samuti ei ole kostjad apellatsioonkaebuses välja toonud, millised

asjaolud on hageja jätnud tõendamata või millised lepingu tingimused on ebaselged, mis

välistaks hagi rahuldamise.

8.3.

Apellatsioonkaebuse

põhjenduste

kohaselt

on

23. veebruari

2017.

a

käenduslepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimine välistatud, kuna selles on

viidatud 23. veebruari 2017. a põhilepingule, mida tegelikkuses ei sõlmitud.

Ringkonnakohtu arvates ei ole kostjate selline seisukoht põhjendatud, kuna see on

vastuolus lepingu tõlgendamisreeglitega, mille kohaselt tuleb lähtuda lepingupoolte

ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1) ning lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla

9(11)

ebaõige tähistus, mida mõlemad lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu (VÕS § 29 lg 2).

Ringkonnakohtu hinnangul oli hageja ja kostja II ühiseks tegelikuks tahteks suurendada

kostja II rahalise vastutuse maksimumsummat olukorras, kus kostja I krediidilimiiti

korduvalt suurendati. Sellist seisukohta toetab ka käenduslepingu p 1.3, mille kohaselt

vastutab kostja I põhilepingu alusel nii olemasolevate, tulevikus tekkivate või tingimuslike

nõuete täitmise eest (tl 17). Hageja on maakohtu 3. märtsi 2020. a istungil selgitanud, et

ebaõigele põhilepingule viitamine oli inimlik eksitus (tl 115). Järelikult on kostja II

vastutuse maksimumsummaks 45 000 eurot.

8.4.

Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja saab nõuda kostjatelt viivist lepingus

kokku lepitud määras, st 0,15 % päevas iga viivitatud päeva eest. Kostjad on seisukohal,

et lepingujärgne viivisekokkulepe kui tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 järgi tühine.

VÕS § 42 lg 1 järgi tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui sellega

kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise

lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi

saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid

hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti

leidnud, et lepingujärgne viivisemäär (0,15% päevas) ei ole praegusel juhul lepingu sisu ja

lepingupoolte

huve

arvestades

ebaproportsionaalselt

suur,

ühte

lepingupoolt

ebamõistlikult kahjustav ega seadusega vastuolus. Lepingujärgne viivisemäär (0,15%

päevas) on kokku lepitud ka hageja ja äriühingu (kostja I) vahelises kliendikaardi lepingus,

kus kostja II ei ole käendajana lepingu pooleks olnud. Tegemist ei ole seega tarbijaga

sõlmitud lepinguga ning tarbijat kaitsvad sätted (sh VÕS § 42 lg 3 p 5) ei kohaldu.

Järelikult on lepingujärgne viivisemäära kokkulepe kehtiv.

8.5.

Ringkonnakohtu arvates ei anna kostjate apellatsioonkaebuse etteheited alust

arvata, et maakohus on põhjendamatult jätnud viivise VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel

seadusjärgse määrani vähendamata. Lepingujärgse viise nõudmise õigus tuleneb seadusest

ning rahalise kohustuse täitmisega viivituses olev võlgnik peab arvestama viivise tasumise

kohustusega. Asja materjalidest ei nähtu kostjate ülekaalukaid huve, mis annaks alust

VÕS § 162 lg 1 järgi viivist vähendada.

Ringkonnakohus lisab, et viivise vähendamise üle otsustamisel tuleb arvestada

põhivõlgniku (mitte käendaja) majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise

ulatust (vt ka Riigikohtu 18. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p-d 14–

18 ja 21). Kostjad ei ole maakohtus esitanud andmeid ega tõendeid põhivõlgniku (kostja

I) majandusliku seisundi kohta, mis annaksid alust viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8

ja § 162 lg 1 alusel. Kostjad tuginevad alles apellatsioonkaebuses sellele, et põhivõlgnikul

(kostja I) on halb majanduslik seisund. TsMS § 652 aga piirab oluliselt uutele asjaoludele

tuginemist apellatsioonimenetluses. Apellatsioonimenetluses on uute asjaolude ja tõendite

esitamine lubatud vaid erandjuhtudel, st mõjuval põhjusel, mida tuleb kohtule põhjendada

ja vajadusel põhistada (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 4). Praegusel juhul selliseid erandlikke

asjaolusid apellatsioonkaebusest ei nähtu. Seega puudub alus viivise vähendamiseks.

8.6.

Muus osas kordavad kostjad apellatsioonkaebuses juba maakohtu menetluses

väljendatud õiguslikke arusaamu ning tõenditele antud hinnanguid. Maakohus on neid

10(11)

kostjate väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, mistõttu ei pea ringkonnakohus

vajalikuks väidetele veelkord vastata.

8.7.

Eeltoodud põhjendustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning maakohtu

otsus muutmata.

9. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude

jaotuse osas.

10. Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätab ringkonnakohus

TsMS § 165 lg 3 ja § 171 lg 1 alusel solidaarselt kostjate (apellantide) kanda.

11. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

11.1. Hageja esindaja esitas 15. jaanuaril 2021 ringkonnakohtule menetluskulude

nimekirja, mille kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid 1213 eurot 33 senti

(ilma käibemaksuta). Menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja kulust. Hageja

esindaja vandeadvokaat A. Akenberg on nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi

8 tunni 40 minuti ulatuses tunnitasuga 140 eurot (ilma käibemaksuta).

Kostja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega

(TsMS § 176 lg 5).

11.2. Kostjad ei ole hageja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja

kohta seisukohta esitanud.

11.3. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise

lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb

kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta

(vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11).

Taotluse kohaselt on hageja esindaja teinud järgmised toimingud: tutvus maakohtu

otsusega ja edastas selle kliendile (30 minutit), tutvus apellatsioonkaebusega (40 minutit),

koostas apellatsioonkaebusele vastuse ja edastas selle kliendile tutvumiseks (6 tundi),

vormistas lõplikult apellatsioonkaebuse ja laadis selle e-toimikusse (20 minutit), vaatas üle

apellatsioonimenetluse dokumendid ja hindas täiendava seisukoha esitamise vajadust

(40 minutit) ning koostas menetluskulude nimekirja ja esitas selle kohtule (30 minutit).

Ringkonnakohtu hinnangul maakohtu otsusega tutvumise, kliendiga suhtlemise ning

apellatsioonkaebusele vastuse koostamise, vormistamise ja edastamise ajakulu tuleks

vaadelda ühiselt. Ringkonnakohus nõustub, et aega kulub ka menetlusdokumentidega

tutvumisele, kliendiga suhtlemisele ja dokumentide edastamisele, kuid peab seda osaks

vastuse koostamisest apellatsioonkaebusele. Apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu ning

hageja poolt sellele esitatud vastuse sisu ja mahtu arvestades võib pidada vastuse

koostamise põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks neli tundi. Tsiviilasi ei ole mahukas ning

nii apellatsioonkaebuses kui selle vastuses on valdavas osas korratud juba maakohtu

menetluses esitatud seisukohti ja väiteid. Arvestades, et hagejal tuli apellatsioonkaebuse

vastuses esitada kõik vastuväited, ei ole põhjendatud ka apellatsioonimenetluse

dokumentide ülevaatamise ja täiendava seisukoha esitamise vajaduse hindamise ajakulu.

11(11)

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 140 eurot

(käibemaksuta) TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa oluliselt

keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus hageja apellatsioonimenetluses kantud

hüvitatavate kulude suuruseks (käibemaksuta) 630 eurot (140 eurot x 4 tundi 30 minutit)

ning mõistab nimetatud summa kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja.

11.4. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest