1-19-9457/59 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg

29. jaanuar 2021

Kriminaalasja number

1-19-9457

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Maarika Kuusk

Kriminaalasi

Vitali Korotkov süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 ja § 3312

järgi üldmenetluses

Kohtuistungi sekretär

Liina Tulit-Kuum

Tõlk

N.K. Tselikova

Kohtuistungi toimumise aeg 9. november 2020, Tartu

Kohtuistungil osalesid

süüdistatav Vitali Korotkov, kaitsja vandeadvokaadi abi

Andrei Matvejev, ringkonnaprokurör Ken Kiudorf

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 17. juuni 2020 otsus

Apellatsiooni esitaja

süüdistatav Vitali Korotkovi kaitsja vandeadvokaadi abi

Andrei Matvejev

Prokurör

ringkonnaprokurör Ken Kiudorf

Süüdistatav

Vitali Korotkov, isikukood: 38406073710, elukoht: XXX;

kriminaalkorras karistamata

Kaitsja

vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev

RESOLUTSIOON:

1. Viru Maakohtu 17. juuni 2020 otsus jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

2. Välja

maksta

riigieelarvest

Advokatuurile

eraldatud

vahendite

arvelt

Advokaadibüroo Sven Sillar Narva osakond kaudu 522 (viissada kakskümmend

kaks)

eurot,

sealhulgas

käibemaks

(kaheksakümmend

seitse)

eurot,

vandeadvokaadi abi Andrei Matvejevile süüdistatav Vitali Korotkovile määratud

korras kaitse teostamise eest apellatsioonimenetluses.

3. Punktis 2 nimetatud menetluskulud jäävad süüdistatav Vitali Korotkovi kanda.

Süüdistatava Vitali Korotkovil tasuda väljamõistetud kaitsja tasu otsusele lisatud makseinfo

alusel 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies

ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile

täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja

kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Süüdistus

1. Vitali Korotkovi süüdistatakse:

1.1. KarS § 121 lg 2 p 2 järgi selles, et tema 16.06.2019 kella 16.20 paiku Narva-Jõesuu linnas

Aia tn 48 asuva Meresuu Spa hotelli lähistel rannas lõi oma endist elukaaslast N.K. t ühe korra

lahtise käega vastu nägu. Nimetatud tegevusega tekitas V. Korotkov N.K. füüsilist valu.

Kehalise väärkohtlemise juures viibisid alaealised lapsed A.T. ja A.K. .

1.2. KarS § 3312 järgi selles, et ta rikkus korduvalt kohtulahendiga kohaldatud lähenemiskeeldu.

Nimelt kohaldati Viru Maakohtu 26.07.2019 määrusega asjas 1-19-5940 V. Korotkovile ajutine

lähenemiskeeld, mille järgi oli temal muuhulgas keelatud võtta ühendust kannatanu N.K. ga

mistahes sidevahendite kaudu (nt posti, telefoni, Interneti, suhtlusportaalide, e-posti kaudu).

Olles teadlik kohtumäärusega kohaldatud lähenemiskeelust, saatis V. Korotkov enda

telefoninumbrilt xxxxx oma endise abikaasa N.K. telefoninumbrile xxxxxx kuupäevadel

13.09.2019 kell 10.43, 14.09.2019 kell 08.54, 30.09.2019 kell 20.31, 17.11.2019 15.29,

24.11.2019 kell 15.05 ja 01.12.2019 kell 15.05 kokku 6 tekstisõnumit.

Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu

2. Viru Maakohtu 17.06.2020 otsusega karistati V. Korotkovi KarS § 121 lg 1 järgi 100

trahviühiku suuruse rahalise karistusega (miinimumpäevamäära suurus 10 eurot), s.o summas

1 000 eurot ja KarS § 3312 järgi 70 trahviühiku suuruse rahalise karistusega

(miinimumpäevamäära suurus 10 eurot), s.o summas 700 eurot.

KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 150 trahviühiku suurune rahaline karistus

(miinimumpäevamäära suurus 10 eurot), s.o summas 1 500 eurot.

KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistus 2 päeva, s.o ajavahemik 03.12.2019

kuni 04.12.2019, mis on võrdeline 6 trahviühikuga. V. Korotkovi tasumata rahalise karistuse

suurus on 144 trahviühikut ehk 1 440 eurot.

KarS § 66 lg 1 alusel määrati, et V. Korotkov peab tasuma temalt väljamõistetud, ent tasumata

rahalise karistuse osa, s.o 1 440 eurot kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul igakuiselt 120

eurot.

KrMS § 310¹ ja VÕS § 1055 alusel kohaldati kannatanu N.K. eraelu ja isikuõiguste kaitseks

lähenemiskeeldu, keelates V. Korotkovil: viibida N.K. elukohas (sh aadressil XXX ); läheneda

N.K. elukohale (sh aadressile XXX ) lähemale kui 20 meetrit; läheneda N.K. le lähemale kui

20 meetrit. Kõnealune nõue ei kohaldu kohtus/kohtusaalis ja/või muudes (ameti)asutustes

viibimisele tingimusel, et üheaegse kohtus/kohtusaalis ja/või (ameti)asutuses viibimise aluseks

on (tsiviil)kohtu korraldus/luba vmt; võtta N.K. ga ühendust mistahes sidevahendite kaudu.

Suhtlemise piirang ei kehti suhtlusele, mis on vajalik ja seotud N.K. ja V. Korotkovi ühise

lapsega. Ühise lapsega seotud teemadel/küsimustes on suhtlus lubatud kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis (sõnumid/SMSid, e-kiri jmt); N.K. ga juhuslikul kohtumisel peab V.

Korotkov N.K. t kõnetama ja eemalduma viimasest vähemalt 20 meetri kaugusele.

Lähenemiskeeldu kohaldati tähtajaga 1 aasta 6 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest.

3. Maakohtu seisukoht kehalise väärkohtlemise episoodis.

3.1. Uuritud tõendite pinnalt puudub vaidlus, et süüdistuses märgitud ajal ehk 16.06.2019 kella

16.20 paiku viibisid süüdistatav V. Korotkov ja kannatanu N.K. oma alaealiste laste A.T. iga

ja A.K. iga Narva-Jõesuu linnas Aia tn 48 asuva Meresuu Spa hotelli lähistel rannas. Nii avaldas

N.K. , et 16.06.2019 viibis ta oma ema juures aadressil XXX s ja umbes kella 10-11 paiku läks

ta lastega, so A.T. i ja A.K. iga randa. Umbes kella 15 või 16 paiku hakkas ta liikuma lastega

kohviku poole, kui nägi neile vastu liikumas V. Korotkovi. Kannatanu märkis ka, et oli teadlik

A.K. i võimalikust randa tulekust, kuna oli telefonitsi rääkinud oma emaga, kes avaldas, et

V. Korotkov on kursis tema ja laste rannas viibimisega. Kannatanuga ühetaoliselt märkis

V. Korotkov, et sai teada N.K. ja laste viibimisest rannas läbi N.K. ema. N.K. ema ütles talle,

et N.K. on alates hommikust viibinud lastega rannas. Saanud teadlikuks antud asjaolust, võttis

ta ratta ja sõitis rattaga Narva-Jõesuusse, Meresuu Spa hotellini, kust läks tee rannani. Ta liikus

mööda teed mereni ja sealt edasi Sillamäe suunas. Seejärel märkas ta kaugelt N.K. t talle lastega

vastu liikumas. Et V. Korotkovi teadlikkus N.K. ja laste rannas viibimisest pärines N.K. emalt,

so L.K. lt, leidis kinnitust ka viimase kohtuistungil avaldatuga. Tunnistaja kinnitas, et päeva

esimeses pooles helistas talle V. Korotkov, kes uuris N.K. ja laste asukoha kohta. Ta avaldas

V. Korotkovile, et N.K. läks lastega randa.

3.2. V. Korotkovi ja N.K. kokkupuude rannas 16.06.2019 ei piirdunud vaid teineteise kaugelt

silmamisega, sest nende mõlema ütluste kohaselt tekkis neil rannas omavaheline konflikt.

V. Korotkov avaldas, et märganud rannas N.K. t ühes lastega, lähenes ta neile kiiresti. Sel ajal

liikus N.K. talle lastega vastu. Nad jõudsid vastastikku kohas, kus rannast on võimalik minna

Meresuu Spa hotelli juurde. N.K. ga kohakuti jõudmise hetkel viimane mingeid katseid

põgenemiseks või kokkusaamise vältimiseks ei teinud. Mingi hetk N.K. peatus ja nende

jalgrataste vahele jäi ca 1 m pikkune vahemaa. Kokkusaamise hetkel hakkas ta N.K. ga

riidlema, pretensioone esitama, tehes seda intensiivselt, sh rangemaid sõnu kasutades. Tema

hääletoon oli kõrgenenud, ta karjus, ent see polnud selline, mis oleks häirinud teisi

pühapäevasel päeval, kella 16 paiku, rannas viibinud inimesi. Vastuseks kaitsja küsimusele, et

talle heidetakse ette N.K. löömist, märkis A.K. , et kannatanu käsitleb löömisena olukorda, mis

tekkis pärast tema ca 2 minutilist sõimamist. Nimelt seisis plastikust päikeseprille kandnud

kannatanu tema ees ega reageerinud vähimalgi määral tema sõnadele. N.K. vastused piirdusid

vaid sellega, kui halb tema on ja seda lapse juuresolekul. Ta võttis kahe sõrmega kinni

kannatanul ees olnud prilliraamidest ja viskas need kiire liigutusega liiva peale. Peale prillide

eest ära tõmbamist ja nende maha viskamist jätkas ta N.K. sõimamist, väljendades selliselt oma

ärrituvust. Seejärel helistas N.K. politseisse.

V. Korotkoviga sarnaseid ütlusi andis ka N.K. . Nii avaldas ta, et V. Korotkovi randa jõudes ja

neile lähemale tulles hakkas V. Korotkov tema peale karjuma - V. Korotkov solvas, süüdistas,

kasutas ebatsensuurseid sõnu, sülitas ja väljendas pahameelt nii tema kui enda sugulaste suhtes,

s.o kõigi suhtes, kes tal olemas on. Kuna lapsed kartsid V. Korotkovi, püüdis ta viimast

ignoreerida. V. Korotkov hakkas aga ikka karjuma ja eiras tema palvet lahkuda. Samuti sülitas

ta kannatanule ja mingil hetkel lõi teda vastu nägu. Löök toimus lahtise käelabaga vastu nägu,

paremale näo poolele ja selle löögi järgselt tundis kannatanu valu. Kannatanu sõnade kohaselt

polnud tegemist väga tugeva valuaistinguga, ent ta tundis valu, hakkas nutma ja helistas

politseisse. Löömise järgselt kukkusid tal ees olnud päikeseprillid maha. Prokuröri küsimustele

vigastuste/löögi jälgede kohta vastas kannatanu, et kuna ta oli kogu päeva rannas olnud, siis oli

kogu tema nägu punane.

3.3. Süüdistatava ja kannatanu ütlused on valdavas osas ühetaolised ja haakuvad, sh on nende

ütlused kattuvad ka asjaolu osas, et V. Korotkovi tegevuse tõttu kukkusid maha kannatanul ees

olnud päikeseprillid. Kannatanu ja süüdistatava ütluste diametraalne erisus seisneb üksnes

küsimuses, kas kannatanul ees olnud päikeseprillid kukkusid maha süüdistatava kirjeldatud

tegevusega, s.o prillide raamidest teadliku kinni haaramise, nende eest ära tõmbamise tagajärjel

või kannatanu kirjeldatud viisil – lahtise käega kannatanu näo pihta sooritatud löögi tõttu.

V. Korotkov kirjeldas prillidega seotut järgmiselt: ta võttis kahe sõrmega kinni prillide raamist

ja viskas need kiire liigutusega liiva peale. Maakohtu küsimusele, kas kannatanu võis tema

liigutuse järgselt tunda valu, vastas V. Korotkov, et kannatanu ei saanud kindlasti tunda valu,

sest ta võttis kinni prillide nurgast, ta tõmbas need ära vaikselt/tasakesi, prilliraamid olid

plastikust, tulid ära otse ja jäid terveks, mistõttu ei saanud N.K. seda isegi tunda. V. Korotkovi

selgitusi käsitledes järeldub, et tema liigutused on olnud tehtud kalkuleeritult, st et ta on täpselt,

sh millimeetri täpsusega kontrollinud kannatanul ees olnud päikeseprillide äravõtmisega seotud

üksikasju. Kuigi printsiibis ei ole võimalik taolist käitumist/kontrolli mingi tegevuse

läbiviimisel välistada, tuleb taolist enesekontrolli hinnata koostoimes muude konkreetsel

ajahetkel eksisteerinud asjaoludega. V. Korotkovi ütlustest nähtuvalt läks ta lastega koos olevat

N.K. t otsima selleks, et saada viimaselt vastuseid küsimustele, millal N.K. annab talle lapse ja

millal võtab N.K. ette samme spetsialisti poole pöördumiseks. Ühtlasi on V. Korotkovi

ütlustest sedastatav, et juba randa jõudes oli ta emotsionaalselt häiritud seisundis, tema

hääletoon N.K. ga vesteldes oli kõrgenenud, käskiv ja vali, ta kasutas N.K. ga suheldes rangeid

sõnu, ta polnud N.K. ga kohtudes rahulik ja erinevate faktorite jada viis ta rahulikust seisundist

ehk endast välja. Lisaks selgitas V. Korotkov, et päikeseprillid tõmbas ta ära põhjusel, et N.K.

provotseeriv käitumine oli efektiivne, ta oli sel hetkel emotsionaalne ja kuna N.K. ei liikunud,

lihtsalt seisis, siis tekkis tal soov N.K. prillide eest ära tõmbamiseks. Obligatoorne on seegi, et

pärast prillide eest ära tõmbamist jätkas V. Korotkov N.K. aadressil pretensioonide esitamist,

sõitis seejärel N.K. ema L.K. juurde, et viimase juures lapsega seotud asjaolusid arutada. Kuna

L.K. ütlustest nähtuvalt jätkas V. Korotkov temagi juures tema ja tema pere aadressil solvavate

väljendite kasutamist, oli süüdistav ja käitus ähvardavalt, mistõttu oli ta sunnitud politseisse

helistama, siis järeldub, et ka peale rannas N.K. ga kokkusaamist polnud V. Korotkov maha

rahunenud, vaid tema ärritunud ja emotsionaalselt kõrgenenud ning häiritud seisund oli kestev

pikema aja jooksul.

3.4. Kujundades kirjeldatud ärrituse ja selle kestvuse foonil V. Korotkovi võimet fokuseerida

end N.K. lt päikeseprillide ära võtmisele selliselt, et tema liigutused puudutasid vaid N.K. l ees

olnud päikeseprille, siis leiab kohus, et tekkinud olukorras polnud V. Korotkov suuteline oma

käitumisakte tema kirjeldatud viisil juhtima. Siinkohal evib ka kaalu, et V. Korotkovi ütluse

kohaselt helistas N.K. just pärast prillide eest ära tõmbamist politseisse. See on kooskõlas ka

N.K. avaldatuga. N.K. häirekeskusele tehtud kõnet uuriti kohtumenetluses, sh on antud tõendit

uuritud nii protokolli vormis, kui on ära kuulatud ka helisalvestis. Käsitletava tõendi kohaselt

(16.09.2019 koostatud asitõendi vaatlusprotokoll, milles uuriti 16.06.2019 häirekeskusele kell

16.24 ja 17.06 telefoninumbrilt xxxxxx tehtud kõnesid) helistas 16.06.2019 kella 16.24 ajal end

N.K. ks nimetanud isik häirekeskusele. Häirekeskuse poolt kõne vastuvõtmise ajal on helistaja

esimeseks lauseks, et endine mees tuleb jälle kallale, ähvardab. Kuna antud kõnest kuulati

kohtumenetluses ka helisalvestist, siis on sellest selgesti ära tuntav, et häirekeskusesse kõne

tegemise ajal helistaja nutab.

3.5. Kuna V. Korotkovi sõnutsi ta N.K. le valu oma tegevusega põhjustada ei saanud ega

põhjustanud, siis tuli maakohtul V. Korotkovi selgituste taustal, tema versioonile tuginemisel

leida mõistuspärased, loogilised ja adekvaatsed põhjused nii N.K. nutmisele, mis tekkis

vahetult pärast päikeseprillide intsidenti, kui ka sellele, miks räägib N.K. häirekeskusele tehtud

kõnes V. Korotkovi poolsest kallale tulemisest ja ähvardamist.

V. Korotkov väljendas seisukohta, et N.K. helistas häirekeskusesse põhjendamatult ja üksnes

rannas toimunu, st tema poolt N.K. le esitatud pretensioonide ja tema poolse agressiivse

hääletooni kasutamise tõttu.

Maakohus taolist V. Korotkov selgitust/versiooni ei jaga. Uuritud tõendite kohaselt kohtusid

V. Korotkov ja N.K. rannaalal, kus V. Korotkov N.K. le üheselt mõistetaval viisil oma

ärrituvusest mõista andis ja end välja elas. Selle tegevuse käigus liiguti ühiselt hotelli poole ja

enne prillide-intsidenti oli jõudnud nende verbaalne tüli kesta ca 5-10 minutit. Arvestades

prillide-intsidendi eelse verbaalse konflikti kestvust ehk ajavahemikku, samuti asjaolu, et enne

nn prilli-intsidenti ei pidanud N.K. vajalikuks häirekeskusesse helistamist ega ka nutnud, siis

esineb objektiivne alus väiteks, et N.K. häirekeskusesse tehtud kõne aluseks ei saanud olla

üksnes verbaalne konflikt V. Korotkoviga. Samuti pole V. Korotkov selgitanud ja kohus ei näe

ka mõistuspäraseid ja eluliselt usutavad põhjusi, miks pidanuks pelk verbaalne konflikt kaasa

tooma nutva N.K. kõne häirekeskusesse selgitusega V. Korotkovi poolsele kallale tulemisega.

3.6. N.K. selgituste kohaselt lõi V. Korotkov teda lahtise käega näo piirkonda. Tehtud löögi

tagajärjel tundis ta valu, ta hakkas nutma ja tal ees olnud päikeseprillid kukkusid saadud löögi

tõttu maha. Peale seda tegi ta telefoni teel politseiväljakutse. Märgitust nähtub, et kannatanu on

otsesõnu viidanud V. Korotkovi poolsele ühele löögile tema näo piirkonda.

Kuigi süüdistatav ja kaitsja on täielikult välistanud kannatanu löömise, meenutab maakohus, et

süüdistatava ja tema kaitsja versiooniga nõustumise eelduseks tuli kaitse-poolel kohtu ette tuua

tõendid, mis näitaksid ära kannatanu ütluste ebausaldusväärsuse ja tooks kaasa kannatanu

ütluste tõendikogumist kõrvale jätmise. Taolisi asjakohaseid asjaolusid kohtu ette ei toodud,

kohus ei tuvastanud kannatanu ütlusi kahtluse alla seadvaid asjaolusid ka menetluse pooltest

sõltumatult ja seega puuduvad menetlusõiguslikud alused kannatanu ütluste tõendikogumist

välja jätmiseks nende ebausaldusväärsuse argumendil. Kannatanu ütlused on olnud läbi

menetluse kestvalt järjepidevad (kohtus ei taotletud kannatanu ütluste usaldusväärsuse

kontrolliks tema kohtueelse menetluse ütluste avaldamist ja kohtu ette ei toodud ka muid

asjaolusid, millega ümber lükata kannatanu ütlusi; vt KrMS § 289 regulatsioon) ja seega on

kannatanu ütlustele tuginemine igati lubatav ja õiguspärane.

3.7. Kaitsja hinnangul, et kannatanu ütlused pole eluliselt usutavad, loeb kohus irrelevantseks.

Kaitsja esitab hüpoteesi, et kuna rannas oli palju rahvast, pooltevaheline verbaalne konflikt oli

kestnud juba mõne aja, keegi kõrvalistest isikutest palus ka süüdistataval karjumine lõpetada,

siis ei ole võimalik, et naisele tehtud lööki nähes keegi sellesse ei sekkunud ja helistanud ka

häirekeskusesse. Lisaks märgib kaitsja, et kannatanu kasutas häirekeskusele tehtud kõnes sõna

„нападает“, mis kaitsja hinnangul ei tähenda rünnakut vaid kannatanule ligi tikkumist.

Esmalt on põhjust märkida, et antud menetluses ei ole võimalik objektiivsetel põhjustel saada

vastust küsimusele, miks kõrvalised isikud konflikti ei sekkunud. Kõnealusele küsimusele

saavad vastuseid anda needsamad menetlusse kaasamata tuvastamata isikuid. Kuna kõnealuseid

isikuid menetlusse kaasatud ei ole, siis igasugu versioonid kolmandate isikute sekkumata

jätmise kohta on ja jäävad hüpoteetilisteks. Kohtul ei ole mingisugustki põhjust hüpoteetiliste

väidete/asjaolude käsitlemiseks.

Mis puudutab sõna „нападает“, siis annab sõnaraamat kõnealusele sõnale eestikeelseks vasteks

kallale kippuma, kallale tungima, jõuga ründama. Antud sõnade ühiseks jooneks on

vägivald/vägivallategu. Kuna kannatanu on menetluses kestvalt rääkinud V. Korotkovi poolsest

löömisest, siis ei oma kaitsja poolne tõlgendus antud sõnale või tema arusaam konkreetsest

sõnast tähtsust.

3.8. Kaitsja väljendas ka arusaama, et tekkinud olukorras olnuks kannatanu puhul mõistlikuks

käitumiseks rattaga ärasõitmine. Kuna ta seda ei teinud, siis toob seegi kaitsja veendumusel

kaasa kannatanu ütluste ebausaldusväärseks lugemiseks.

Antud kaitsja väite hindas maakohus küüniliseks. Esmalt jätab kaitsja tähelepanuta, et

kannatanu ei viibinud rannas üksi vaid koos oma lastega. Kannatanu selgitas, et ärasõitmiseks

tuli tal end ja lapsi pealisriietega katta, seejärel panna pähe kiivrid, paigutada/ väiksem laps

ratta tagumisele istmele ja kuna randa olid võetud kaasa nii rätikud kui mänguasjad, siis tuli

needki kokku pakkida. Seega polnud kannatanul objektiivselt võimalik reageerida löömisele

koheselt jalgrattaga ära sõitmisele. Teiseks – puudub igasugunegi kindlus, et kannatanu

ärasõitmisel poleks V. Korotkov tal järgnenud.

Samuti on irrelevantne kaitsja viide, et kannatanu ei lahkunud peale lööki sündmuskohalt, vaid

jäi sinna ootama, kuigi süüdistatav võis tagasi tulla. 16.09.2019 koostatud asitõendi

vaatlusprotokollist nähtub, et kannatanu kõnes häirekeskusele selgitab kannatanu, et ta on

Meresuu Spa hotelli juures ja kõne lõppedes jääb kokkulepe, et politsei tuleb Meresuu Spa

hotelli sissepääsu juurde. Seega sai juhinduda ja juhindus kannatanu sellest teabest, mida andis

talle häirekeskus, mitte aga sellest mis tundub kaitsjale tagantjärgi antava hinnanguna õige.

Seega ei ole kaitsja väited kannatanu ütluste ebausaldusväärsuse kohta veenvad ega

tõsiseltvõetavad.

3.9. Maakohus leidis, et tuvastatud ja eelnevalt käsitletud asjaolude pinnalt on põhjust lisaks

kannatanu ütlustele jaatada V. Korotkovi poolset kannatanu löömist ka elulise usutavuse

kriteeriumi alusel. Nagu toodud, viibis V. Korotkov juba N.K. ga kokkusaamise eelselt

ärritunud olekus. Tema ärritus kestis nii N.K. ga kokku saamise ajal, ent see jätkus ka ajal, mil

V. Korotkov N.K. ema eramu juurde jõudis ja seal viibis. Kohtu veendumusel osutab taoline

pikaajaline ärritus, frustratsioon, võimatus oma küsimustele ootuspäraseid vastuseid saada

asjaolule, et V. Korotkovil ei olnud rahuliku, fokusseerituna ja kalkuleerituna võimalik N.K. lt

päikeseprille eest ära tõmmata/lükata/lüüa ja tekkinud psüühilise pinge seisundis

tõmbas/lükkas/lõi ta N.K. lt päikeseprillid ees ära viisil, mis põhjustas N.K. le pisarateni viinud

valuaistingu. Antud järeldus põhjendab ka läbi elulise usutavuse kriteeriumi, miks hakkas N.K.

nutma ja miks ta tegi politseiväljakutse just pärast nn prillide-intsidenti.

3.10. N.K. ütlusi V. Korotkovi poolse valu põhjustanud tegevuse kohta kinnitavad teisedki

tõendid.

Nagu toodud, avaldas N.K. enese väärkohtlemist häirekeskusele tehtud kõnes, märkides, et

endine mees tuleb jälle kallale, ähvardab (vt 16.09.2019 asitõendi vaatlusprotokoll).

Samalaadset informatsiooni kajastab ka lähisuhtevägivalla infoleht, millest nähtub, et Narva-

Jõesuu linnas, Aia tn 48 juures leidis 16.06.2019 aset füüsilise vägivalla juhtum, mille käigus

V. Korotkov sülitas ja solvas alaealiste laste juuresolekul N.K. t ning lõi viimast näo piirkonda.

Selle tagajärjel tundis kannatanu valu. Samuti selgitas N.K. kohtuistungil, et politseiväljakutse

tegemise järgselt kontakteerus ta ka emaga, teavitamaks teda asjaolust, et V. Korotkov on tema

juurde tulemas, ent ka sellest, et V. Korotkov teda lõi. Tunnistaja L.K. märkiski, et

pärastlõunasel ajal helistas talle tütar, kes nuttis ja ütles, et V. Korotkov oli teda vastu nägu

löönud. Peale löömist oli tütar teinud politseiväljakutse.

3.11. Kuna kohtuliku uurimise käigus tõusetus küsitavusi, kas L.K. on käsitatav tunnistajana,

siis sellega seotult märgib kohus järgmist. Väljaspool vaidlust on asjaolu, et L.K. pole

menetluse esemeks olevat sündmust isiklikult näinud või muul viisil vahetult tajunud. Seega on

välistatud tema ütlustele tuginemine KrMS § 66 lg 1 alusel. Tema ütlused on

menetlusõiguslikult lubatavad üksnes siis, kui täidetud on KrMS § 66 lg 21 p-des 1-4 sätestatud

tingimused. Asjassepuutuvana aktualiseerub KrMS § 66 lg 21 p 2. Kõnealune norm näeb ette,

et vahendliku tunnistaja ütlus on tõendiks, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu

vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel

tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde.

Hinnates kõnealuste asjaolude esinemist, on maakohus seisukohal, et arutataval juhul on

nimetatud tingimused täidetud.

L.K. märkis, et tütar, s.o N.K. helistas talle nuttes ja teatas, et V. Korotkov oli teda vastu nägu

löönud. Märgitust järeldub, et N.K. andis teavet edasi vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude

kohta, tema nutmine viitab sellele, et rääkimise ajal oli ta veel tajutu mõju all ja kohtu hinnangul

pole sedastatavad vähimadki asjaolud, et asjaolusid oma emale edasi andes moonutas N.K.

tõde. Asjassepuutuv on seegi, et kui 16.06.2016 asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt tegi N.K.

kõne häirekeskusele kestvusega 1 minut ja 33 sekundit kell 16.24, siis tunnistaja L.K. tegi V.

Korotkovi ebakohase käitumise tõttu kõne häirekeskusele 16.06.2019 kell 16.59. St, et

asjaoludest tulenevalt pidi V. Korotkov ca 30 minuti jooksul lõpetama 7-10 minutit kestva

verbaalse konflikti N.K. ga Meresuu Spa hotelli juures (vt V. Korotkovi ütlusi), seejärel pidi ta

jõudma liikuda tunnistaja elukohta, et seal tunnistajaga verbaalsesse konflikti sattuda, mille

tõttu tuli ka tunnistajal teha telefonikõne häirekeskusesse. Antud ajavahemik kinnitab veenvalt,

et N.K. andis oma emale edasi teavet just aset leidnud sündmuse kohta, ta oli sündmuste edasi

andmisel veel tajutu mõju all ja kohtu ette pole toodud objektiivseid asjaolusid, mis viitaks

võimalusele, et oma emale teavet edasi andes moonutas N.K. tõde. St, et N.K. ema ehk L.K.

on käsitatav vahendliku tunnistajana KrMS § 66 lg 21 p 2 tähenduses ja tema ütlused on sel

põhjusel lubatavad iseseisva tõendina.

3.12. Kohtuliku uurimise käigus võttis maakohus tõendina vastu ka lapseealise A.T. i (sünd

25.05.2008) kohtueelsel menetlusel antud ja videosalvestatud ütlused. Hinnates antud tõendit,

asus kohus seisukohale, et vaatamata tõendi vastuvõtmisele kohtuliku uurimise käigus, ei ole

antud videosalvestatud ütlused tõendina kasutatavad.

Asjassepuutuva kohtupraktika kohaselt on lubatava tõendina kasutatavad vaid nõuetekohaselt

rakendatud isikulise tõendiallika ütlused.

Tutvudes lapseealise A.T. i videosalvestatud ütlusega, leidis kohus, et uurimisasutus ei ole

lapseealist A.T. i üle kuulates selgitanud piisava arusaadavusega ülekuulatavale tema

menetlusõiguslikke õigusi ja kohustusi, so õigust keelduda ütluste andmisest.

3.13. Analüüsides eelnevalt käsitletud tõendeid nende kogumis, asus maakohus seisukohale, et

vaatamata V. Korotkovi süüd eitavatele ütlustele, tõendavad kannatanu N.K. , tunnistaja L.K.

ja osaliselt ka süüdistatava enda ütlused, lähisuhtevägivalla infoleht ja 16.09.2019 koostatud

asitõendi vaatlusprotokoll nende koostoimes, et V. Korotkov lõi 16.06.2019 kella 16.20 paiku

Narva-Jõesuus Meresuu Spa hotelli lähedal rannaalal, so Aia tn 48 juures ühel korral kannatanut

käega vastu nägu.

3.14. Mitte igasuguse intensiivsusega löömine ei too enesega kaasa karistusõiguslikku

vastutust. Karistusõiguslikku kvaliteeti omab löömine vaid juhul, kui see põhjustab kannatanule

valu. Valutunne ei saa tugineda aga ainult kannatanu isikulisel eripäral, vaid löök ühes selle

tagajärjega peavad tunduma reaalsed ka nn keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt nt RKKKo

3-1-1-50-13, p-d 11, 12.2).

Kannatanu märkis kohtuistungil, et V. Korotkovi tehtud löögi järgselt tundis ta valu. Tegemist

polnud küll tugeva valuga, ent valuaisting oli selgelt tajutav ja tuntav. Hinnates valu olemasolu

või puudumist keskmisest mõistliku kõrvalseisja hinnangu kaudu, on kohus veendumusel, et ka

keskmiselt mõistlikule kõrvalseisjale on arutataval juhul löök ühes sellega kaasneva valuga

äratuntav. Nagu toodud, lõi V. Korotkov kannatanut näkku. On üldteada, et nägu on õrn

piirkond, kuhu tehtavad löök/löögid põhjustavad suuremat valutunnet/-aistingut kui kusagile

mujale kehapiirkondadesse tehtavad löögid. Arutataval juhul pole võimalik mööda vaadata ka

jõudude tasakaalust. Kannatanu näol on tegemist õblukese naisterahvaga, süüdistatav on aga

tugev ja sportlik meesterahvas. On üldteada, et meesterahva löögid evivad ka

suuremat/tugevamat löögijõudu kui seda on naisterahva tehtavad löögid. Kui siiajuurde lisada

ka fakt süüdistava sportlike eluviiside kohta, siis on põhjust küllaldase veenvuse ja kindlusega

rääkida ka löögitugevusest, mis tõi tagajärjena kaasa valu. Kuna kannatanu hakkas ka nutma,

siis asus kohus seisukohale, et analüüsitaval juhul on tõendamist leidnud kannatanul

karistusõiguslikult relevantse valu olemasolu, mis on põhjuslikus seoses süüdistatava

tegevusega.

3.15. Maakohus asus seisukohale, et V. Korotkov tegutses kannatanu löömisel ja talle valu

tekitamisel tahtlikult. Menetluse käigus uuritud tõenditest nähtuvalt lõi V. Korotkov N.K. t

verbaalse konflikti tagajärjena, kuna N.K. ei reageerinud V. Korotkovi väljaütlemistele,

sõimule, ärritunud käitumisele ega andnud talle vastuseid. N.K. lihtsalt eiras avalikus kohas

ebaviisakalt käituvat V. Korotkovi. Märgitu tähendab omakorda, et V. Korotkovi sooritatud

lööki pole võimalik hinnata juhusliku või kogemata aset leidnud teona. Kuna kannatanu

ignoreeris V. Korotkovi inetut ja sobimatu sõnakasutust ning väljendusviisi, siis oli V.

Korotkovi eesmärgiks saavutada oma soovide/tahtmiste täitumine läbi kannatanu löömise ja

talle valu põhjustamise. Siinkohal evib ka kaalu, et V. Korotkovil oli võimalik lüüa kannatanut

mistahes keha piirkonda. V. Korotkov suunas aga löögi kannatanu kõige õrnemasse piirkonda

ehk näkku. Eelnimetatud asjaolud nende koostoimes annavad aluse rääkida tahtlikult, sh

tahtluse intensiivseimas vormis toime pandud teost.

3.16. Prokuratuur süüdistas V. Korotkovi lähisuhtes kehalise väärkohtlemise toimepanemises.

Kohtuvaidlustes taotles prokuratuur V. Korotkovi teo ümberkvalifitseerimist KarS § 121 lg 1

järgi, kuna kõrgeima astme kohtu suuniste kohaselt pole alust käsitleda V. Korotkovi ja N.K. t

nende lõppenud abieluliste suhete järgselt enam lähisuhtes olevaiks isikuteks.

Maakohtu hinnangul on V. Korotkovi teo ümber kvalifitseerimine KarS § 121 lg 1 järgi igati

põhjendatud ja prokurör märgib õigustatult, et muutunud kohtupraktika kohaselt (RKKKo nr 1-

19-3377/32 p 9-12) ei käsitleta endisi abielulistes suhtes olevaid isikuid enam lähisuhtes

olevana KarS § 121 lg 2 p 2 tähenduses. Kuna V. Korotkovi ja N.K. abieluliste suhete

lõppemise järgselt on ka nendevaheline lähisuhe lõppenud, siis pole V. Korotkovi teos

sedastatavad kvalifitseerivad tunnused ja V. Korotkovi tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 121

lg 1 järgi.

4. Maakohtu seisukoht ajutise lähenemiskeelu rikkumiste osas.

4.1. Arutataval juhul ei ole vaidlust, et 26.07.2019 tegi Viru Maakohus määruse, millega kohus

rahuldas prokuratuuri ajutise lähenemiskeelu taotluse. Antud määrusega keelas kohus

V. Korotkovil läheneda N.K. le avalikes kohtades, avalikel üritustel ja muudes N.K.

viibimiskohtades lähemale kui 20 m ning suhelda neis kohtades N.K. ga. Samuti oli keelatud

V. Korotkovil viibida N.K. elukohas XXX ja selle lähiümbruses lähemal kui 20 m. Lisaks oli

keelatud V. Korotkovil N.K. ga ühenduse võtmine mis tahes sidevahendite kaudu või viisil.

N.K. ga juhuslikul kokkusaamisel kohustus V. Korotkov N.K. t kõnetama temast viivitamatult

eemalduma vähemalt 20 m kaugusele.

Vaidlusi pole ka selles, et V. Korotkov vaidlustas ajutise lähenemiskeelu määruse Tartu

Ringkonnakohus, ent tema määruskaebus jäi edutuks.

V. Korotkovi ja N.K. ütluste, ent ka 27.11.2019 ja 02.12.2019 asitõendi vaatlusprotokollidega

on tõendatud, et V. Korotkov edastas enda telefoninumbrilt xxxxx oma endise abikaasa N.K.

telefoninumbrile xxxxxx kuupäevadel 13.09.2019 kell 10:43, 14.09.2019 kell 08:54,

30.09.2019 kell 20:31, 17.11.2019 15:29, 24.11.2019 kell 15:05 ja 01.12.2019 kell 15:05 kokku

6 tekstisõnumit.

Eelosutatud tõendite pinnalt, samuti tuginedes lähisuhtevägivalla infolehtedele, tuleb nende

kogumis hindamise tulemina nentida, et V. Korotkov rikkus kohtuotsusega kohaldatud ajutist

lähenemiskeeldu. Sh rikkus ta lähenemiskeeldu 6 korral, s.o korduvalt, kuna antud koosseisu

raames realiseerub korduvus faktilise retsidiivina. Seega realiseeris V. Korotkov oma

käitumisaktidega KarS §-s 3312 objektiivse koosseisu tunnused.

4.2. Ka on tõendatud, et V. Korotkov realiseeris KarS §-s 3312 objektiivse koosseisu tunnused

tahtlikult. Aluse taolise järelduse tegemiseks annavad järgmised asjaolud.

Maakohtus, prokuröri küsimustele vastates märkis V. Korotkov, et ta mõistis täielikult ajutise

lähenemiskeelu määruse sisu, sh mõistis ta, et tal oli keelatud N.K. ga ühendust võtta mistahes

sidevahendite kaudu. Talle oli mõistetav seegi, et ajutine lähenemiskeeld piiras tema suhtlust

lapsega ja rikkus tema vanemaõigusi. Ta pöördus küll apellatsioonikohtu poole, ent edutult.

Märgitu kinnitab, et V. Korotkovile oli ajutise lähenemiskeelu määruse sisu täielikult mõistev,

sh ta teadis ja mõistis, et kannatanuga kontakteerumise keeld kehtib mistahes vormingus

ühenduse võtmisele. Vaatamata keelu sisust arusaamisele jätkas V. Korotkov kannatanuga

kontakteerumist, tegi seda korduvalt ja seda ka olukorras, kus ta mõistis, et kannatanu temaga

suhelda ei soovi. Kirjeldatud teadlikkusest ja objektiivselt avaldunud V. Korotkovi

käitumisaktidest tulenevalt järeldub, et V. Korotkovi tegutses kindla teadmise ja eesmärgiga

ehk pani toime talle etteheidetava teo tahtluse intensiivseimas vormis.

4.3. Kohtumenetluses selgitas V. Korotkov sõnumite saatmisega seotult, et pärast ajutise

lähenemiskeelu määrust, umbes augusti kuus hakkas ta igatsust tundma oma poja, s.o A.K. i

(sünd 27.02.2014) järele. Selleks palus ta oma vanaema, et viimane võtaks ühendust N.K. ga ja

paluks temalt võimalust lapsega suhtlemiseks. Selleks ajaks polnud ta oma lapsega saanud

suhelda juba mitme kuu kestel. Vanaema helistaski tema palvel N.K. le, N.K. ja vanaema

suhtlesid esmalt omavahel ning mingil hetkel tegi vanaema N.K. le ettepaneku nende

omavaheliseks vahetuks suhtluseks. Ta võttis vanaemalt üle telefoni ja nad suhtlesid rahulikult

N.K. ga. Selle käigus avaldas N.K. , et ta pole selle vastu, kui nad suhtlevad. Küsimusele, millise

suhtluskanali kaudu hakkab suhtlus toimuma, vastas N.K. , et sms-ide vahendusel. Vestlus pidi

toimuma üksnes ja ainult nende ühise lapse teemal. Samuti avaldas V. Korotkov, et neil on

pooleli lapse suhtlemiskorra vaidlus. Sügisel, so oktoobri lõpus või novembris toimus istung,

kus pakuti välja, et tal on võimalik lapsega suhelda 1 tunni jooksul Skype´i vahendusel. Pärast

kohtumäärust, mis lubas tal lapsega suhelda pühapäeviti Skype´i teel, ootas ta pühapäevaseid

kõnesid ja kui A.K. ühendust ei võtnud, siis kirjutas ta N.K. le küsimuse, kus on A.K. . Kuna

N.K. ei vastanud, siis sai ta aru, et N.K. ei soovi suhelda.

4.4. Kannatanu oma ütlustes kinnitav süüdistatava avaldatut, et ajutise lähenemiskeelu määruse

tegemise järgselt suhtles ta algselt V. Korotkovi vanaemaga, seejärel rääkis ta telefonitsi teel

aga ise vahetult V. Korotkoviga ning lubas ka lapsel V. Korotkoviga kohtuda. Mingil ajal

septembrist ta enam aga V. Korotkovi sõnumitele ei vastanud. Lisaks kinnitas kannatanu, et kui

ta ei eksi, siis 08.11.2019 toimus kohtuistung, kus määrati kindlaks lapsega suhtlemise kord.

See nägi ette, et igal pühapäeval kella 15-st kuni kella 16ni oli võimalik V. Korotkovil suhelda

lapsega Skype kaudu. Nimetatud ajal pidanuks Skype olema kättesaadav, et laps või

V. Korotkov saaksid teineteisele helistada. Tsiviilkohus ei korrigeerinud kriminaalmenetluses

koostatud ajutise lähenemiskeelu määrust, mis tähendab, et kohus ei andnud V. Korotkovile

luba temaga kontakteerumiseks.

4.5. Hinnates V. Korotkovi ja N.K. kohtuistungil avaldatut, esineb maakohtul õiguslik alus

kontrollida, kas V. Korotkovi teos esinevad õigusvastasust välistavad asjaolud. Nimelt on nad

mõlemad kinnitanud, et suhtlus, sh sms-side edastamine toimus N.K. nõusolekul.

Enne tõendipõhiselt õigusvastase asjaolu esinemise kontrollimist tuleb selgitada, et Riigikohus

on leidnud, et karistusseadustikus sätestamata, nn seadusüleseks õigustavaks asjaoluks võib olla

ka kannatanu nõusolek. See on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase

õigushüve kahjustamise lubamine. Kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis

õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel

õigushüve rikkumise hetkel. Seejuures ei kohaldu kannatanu nõusolekule mingi kindel

vorminõue, vaid nõusoleku andmine võib aset leida ka konkludentselt (RKKKo nr 3-1-1-60-

10, p 17.2).

Kõrvutades V. Korotkovi ja N.K. ütlusi, esineb põhjendatud alus järelduseks, et ajutise

lähenemisekeelu tegemise järgselt toimus nende vahel suhtlus nii telefonikõne(de) kui sõnumite

kaudu. Kohus võttis kaitsja taotlusel vastu ka V. Korotkovi ja N.K. sõnumivahetuse. Selle

pinnalt leiab kinnitust, et 20. juulist kuni 07. septembrini on V. Korotkovi ja N.K. vahel

toimunud sõnumivahetus, mille keskmeks on nende ühise lapse, s.o A.K. iga seotu. Kuna N.K.

on V. Korotkovi sõnumitele valdavalt vastanud, sh kinnitasid nad mõlemad kohtuistungil, et

N.K. oli suhtlusega nõus, siis järeldub, et kuni 07. septembri sõnumivahetuseni oligi V.

Korotkovi kannatanu nõusolek talle sõnumite saatmiseks. Maakohtul tuleb aga nentida, et

osutatud perioodi osas, mis on kannatanu nõusolekuga hõlmatud, pole V. Korotkovile

süüdistust ka esitatud.

4.6. Edasiselt nähtub kaitsja taotluse alusel kohtus uuritud sõnumivahetusest, et 07. septembril

kell 16.48 vestluses teatab N.K. V. Korotkovile, et kuna V. Korotkov ei ole esitanud N.K. le

tõendit selle kohta, et ta ei tarvita narkootilisi aineid, siis ei saa ta rohkem ka nõustuda, et V.

Korotkov lapsega suhtleb. Alates 09. septembrist ongi N.K. V. Korotkovi sõnumeid eiranud.

Märgitust järeldub, et N.K. väljendas 07. septembril sõnaselget, et ta ei nõustu V. Korotkoviga

suhtlust jätkama ja tema sõnalise väljenduse järgne käitumine ehk V. Korotkovi sõnumite

eiramine kinnistab ka konkludentselt N.K. varasema antud loa tagasivõtmist. Toodu tähendab

omakorda, et süüdistuses märgitud aegadel ehk 13.09.2019 kell 10.43, 14.09.2019 kell 08.54,

30.09.2019 kell 20.31, 17.11.2019 15.29, 24.11.2019 kell 15.05 ja 01.12.2019 kell 15.05

edastatud sõnumite saatmise ajal puudus V. Korotkovil kannatanu nõusolek kannatanule

sõnumite edastamiseks, kannatanu oli oma tahet V. Korotkovile suhtluse katkestamiseks

väljendanud nii sõnaliselt kui ka konkludentselt ja seega puudub õiguslik alus jaatada kannatanu

nõusoleku kui seadusülese õigustava asjaolu esinemist. Seega õigusvastasust ja süüd välistavad

asjaolud puuduvad ja V. Korotkovi suhtes tuleb teha süüdimõistev kohtuotsus.

5. Maakohtu seisukoht karistuse osas.

5.1. Seadusandaja on menetluse esemeks olevate süüteokooseisude puhul sätestanud

alternatiivsed karistusliigid. Kuigi prokurör taotles maakohtus V. Korotkovile karistusliigina

vangistuse kohaldamist, on prokurör ka leidnud, et printsiibis on võimalik V. Korotkovi

karistuse eesmärke saavutada ka rahalise karistusega.

5.2. Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt V. Korotkovil kehtivad karistused puuduvad. Samuti

ei tingi V. Korotkovi poolt toime pandud teod vajadust vangistuse kohaldamiseks – tema poolt

toimepandud teod pole ülemäära rasked ja tema tegudega pole kaasnenud raskeid tagajärgi.

5.3. Hinnates V. Korotkovi teosüü suurust KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemises, jagas kohus täielikult prokuratuuri seisukohta, et V. Korotkovi teosüü suurust

tuleb hinnata väikseks. Mis puudutab karistust raskendavate asjaolude esinemist, siis jagas

kohus prokuröri seisukohta, et V. Korotkovi puhul karistust raskendavaks asjaoluks süüteo

toimepanemine süüdlase endise pereliikme suhtes (KarS § 58 p 4) ja isikuvastase süüteo

toimepanemine täisealise isiku poolt alaealise juuresolekul (KarS § 58 p 13). Karistust

kergendavad asjaolud KarS § 57 mõttes sedastavad ei ole. Üldpreventiivseid kaalutusi silmas

pidades peab V. Korotkovile mõistetav karistus andma selge signaali, et tegu, mille

V. Korotkov toime pani, on taunitav ja sellega kaasnevad karistusõiguslikud järelmid. Kohus

leidis, et V. Korotkovi tuleb karistada 100 trahviühiku suuruse rahalise karistusega.

5.4. V. Korotkovi teosüü suuruse kohta KarS §-s 3312 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemise osas jagas maakohus prokuratuuri seisukohta, et V. Korotkovi süüd tuleb

hinnata väikeseks. Prokurör osutab asjakohaselt, et V. Korotkovi pani antud süüteo toime

sõnumite saatmise teel ja tegemist polnud inetute, solvavate või kannatanut alandavate

sõnumitega. V. Korotkovi edastatud sõnumid puudutasid V. Korotkovi ja N.K. ühist last.

Arvestades üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi, karistas kohus V. Korotkovi KarS §-s 3312 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest 70 trahviühikuga, mis on rahalises vääringus 700

eurot (vt otsuse p 35).

5.5. Kohus rakendas V. Korotkovile liitkaristust mõistes KarS § 64 lg 1 alt 2 ja mõistis

liitkaristuseks rahalise karistuse 150 trahviühikut, mis on rahalises vääringus 1 500 eurot (vt

otsuse p 35).

6. Maakohtu seisukoht lähenemiskeelu osas.

6.1. Prokurör ja kannatanu taotlesid kohtult V. Korotkovile seaduses sätestatud maksimaalses

tähtajas lähenemiskeelu kohaldamist. Kannatanu taotles kohtumenetluses oma eraelu ja

isikuõiguste kaitseks lähenemiskeelu kohaldamist. Samuti on menetluse esemeks isikuvastane

kuritegu, st et lähenemiskeelu kohaldamise eeldused on arutataval juhul täidetud.

6.2. Arutataval juhul mõistis maakohus V. Korotkovi süüdi kannatanu löömises. Menetluse

käigus tuvastatust, so V. Korotkovi ja kannatanu N.K. ütlustest nähtuvalt, oli V. Korotkovi

juba enne löömist verbaalselt agressiivse ja ründava käitumisstiiliga. Nende ütluste pinnalt

tuleb teha järeldus, et V. Korotkovi ja N.K. omavahelised suhted on olnud keerulised pikema

aja vältel ja on seda kestvalt. Nende omavahelised pingestunud suhted olid selgelt tajutavad ka

kohtuistungil. Võib tõsikindlalt väita, et ajutise lähenemiskeeluga V. Korotkovile seatud

piirangud on küll taganud N.K. eraelu ja isikuõiguste kaitse, ent see pole taganud nende

omavaheliste suhete normaliseerumist. On ilmselge, et nende omavahelisi suhted pingestavad

ühise lapsega seotud küsimused, sh käimas olevad tsiviilvaidlused. Kuigi kohtupraktikas

tunnustatud arusaama kohaselt ei tagata lähenemiskeeluga vaidluste lahendamist mõnes muus

menetluses, siis asjaoludest tulenevalt pole võimalik V. Korotkovi ja N.K. vahelisi

tsiviilvaidlusi lähenemiskeelu üle otsustamisel täielikult ka kõrvale jätta. Nagu märgitud, on

tsiviilvaidlused seotud nende ühise lapsega. Ka menetluse esemeks olev kehalise

väärkohtlemise episood on seotud nende ühise lapsega. Nii avaldas V. Korotkov, et randa

mineku ja N.K. ga kokkusaamise eesmärgiks oli soov näha oma 5-aastast last ja uurida N.K. lt

lapsega kokkusaamise võimaluste kohta. Ka V. Korotkovi ja N.K. vahelise kirjavahetuse

kohaselt on V. Korotkov võtnud N.K. ga kontakti just selleks, et pärida ja saada informatsiooni

oma lapse kohta. Kuna V. Korotkovi ja N.K. vahel on last puudutavates küsimustes

diametraalsed eriarvamused, juba varasemad eriarvamused on päädinud sõnaliste konfliktide ja

menetluse esemeks olevat kehalist väärkohtlemist silmas pidades ka karistusõiguslikku

kvaliteeti omava teoga, sh ei ole nende omavaheline suhtlus normaliseerunud, nendevahelised

eriarvamused ei ole kusagile kadunud, siis võimaldavad nimetatud asjaolud teha

prognoosotsustuse, et uute karistusõiguslike tegude vältimiseks või vähemalt taoliste tegude

võimaluse minimeerimiseks tuleb kohtul rakendada meetmeid, mis tagaks ühelt poolt

kannatanu eraelu ja isikuõiguste kaitse, teisalt looks aga ka tingimused, kus V. Korotkovil ei

oleks võimalik N.K. peal oma pahameelt välja elada või veel enam - käituda N.K. ga viisil, mis

võiks kaasa tuua uute kuriteokahtluste/süüdistuste tõusetumise/esitamise. Maakohtu

veendumusel on kõnealust tasakaalu võimalik saavutada lähenemiskeelu kohaldamisega.

6.3. Lähenemiskeelu tingimuste üle arutledes on määravaks asjaolu, et V. Korotkovi

süüdimõistmise aluseks olev tegu seisnes N.K. löömises. Taolise teo korduvuse välistamiseks

tuleb luua olukord, kus V. Korotkovi ja N.K. vahele jääks vahemaa, mis jääks välja V.

Korotkovi käeulatusest. Samuti peab kohus kaitsmisväärseks kannatanule turva- ja

kindlustunde loomist tema kodus, ent ka koju minnes ja/või tulles. Eelnevast tuleneb, et

põhjendatud, asjakohane ja proportsionaalne on keelata V. Korotkovil viibida kannatanu

elukohas ja kannatanu elukoha lähedal lähemal kui 20 meetrit. Kuna menetluse esemeks oleva

teo pani V. Korotkov toime avalikus kohas, siis toob see kaasa vajaduse kohaldada

lähenemiskeeldu ka viisil, mis keelab tal N.K. le läheneda lähemale kui 20 meetrit. Kuna V.

Korotkovi ja N.K. vahel toimuvad kohtuvaidlused ja võib eeldada, et neil tuleb viibida

üheaegselt kohtus/kohtusaalis ja ei saa välistada, et kohtuvaidluste lahendamiseks võib esineda

vajadus viibida neil üheaegselt ka (ameti)asutus(t)es, siis viimati nimetatud keeld, s.o keeld

läheneda N.K. le lähemale kui 20 meetrit ei kohaldu kohtus/kohtusaalis ja/või (ameti)asutuses

viibides, kui viibimise aluseks on kohtu korraldus/luba vmt. Kannatanuga juhuslikul

kohtumisel peab V. Korotkov kannatanust viivitamatult eemalduma vähemalt 20 meetri

kaugusele.

6.4. Ajutise lähenemiskeelu määrusega keelati V. Korotkovil võtta N.K. ga ühendust mistahes

sidevahendite kaudu. 03.03.2020 kohtumäärusega muutis kohus ajutise lähenemiskeelu

tingimusi viisil, et V. Korotkovil oli võimalik N.K. ga ühendust võtta e-kirja/sms-sõnumite

vahendusel ühise lapsega seotud teemadel. Otsustamaks suhtlemise keelamise jätkuvat

põhjendatust, siis on kohus seisukohal, et kõnesolevagi piirangu jätkamine on asjakohane ja

vajalik. Esmalt meenutab kohus, et kannatanu eraelu ja isikuõiguste rikkumiste oht ei pea

seisnema üksnes karistusõiguslikku vastutust kaasa toovates tegudes, vaid tegemist võib olla ka

käitumisega, mis on kannatanu jaoks piisavalt häiriv (RKKKm nr 1-19-4240 p 16). Menetluse

esemeks oleva kehalise väärkohtlemise episoodis on süüdistatava ja kannatanu ütlustega

tuvastatud, et löömisele eelnes inetu ja häiriv verbaalne konflikt, mis jätkus löömise järgselt.

Kohtus uuritud V. Korotkovi ja N.K. kirjavahetusest nähtub, et ka siis, kui N.K. on sõnaselgelt

öelnud, et ta suhelda ei soovi, on V. Korotkov jätkanud kannatanule sõnumite edastamist.

Osutatu pinnalt teeb kohus prognoosotsustuse, et suhtluskeelu kohaldamata jätmisel võib A.K.

jätkata N.K. ga pidevalt kontaktide otsimist, mistõttu on ka suhtluse piiramine asjakohane,

vajalik ja ka proportsionaalne.

6.5. Kuigi maakohus pidas suhtluspiirangu kohaldamist asjakohaseks, vajalikuks ja

proportsionaalseks, tuleb suhtluspiirangut kehtestades arvestada, et V. Korotkovil ja N.K. l on

(eel)kooliealine laps, kelle suhtlus ja läbikäimine peab olema kooskõlastatud vanematega, sh

kooskõlastatud temaga koos elava vanemaga. Vähetähtis pole seegi, et perekonnaseadusest

tulenevalt on mõlemal vanemal õigus ja kohustus oma lapsega suhelda ning õigus oma mõlema

vanemaga suhelda on ka lapsel. Kuna V. Korotkovi ja N.K. ühine laps elab N.K. ga, siis

tagamaks ning toetamaks lapse ja lahuselava isa vahelise suhtluse jätkumist, teineteise eludes

osalemist ja nendevahelisi häid suhteid, siis tuleb suhtlemispiirangut kohaldada viisil, et V.

Korotkovil on võimalik N.K. ga kontakteeruda ühise lapsega seotud teemadel. Seega määrab

kohus, et kohaldatav suhtluspiirang ei hõlma suhtlust, mis on seotud ühise lapsega. Et taoline

suhtlus oleks kannatanule võimalikult vähe ebamugav ja et vältida ka võimalikke konflikte, siis

määras kohus, et suhtlus ühise lapsega seotud teemadel võib toimuda kirjalikke taasesitamist

võimaldavate meetmete kaudu (sõnumid, sms-id, e-kirjad). Taoliselt toimimine tagab

kannatanu füüsilist ja vaimset turvatunnet, võtab arvesse tema õigust eraelu puutumatusele ja

tema teistele isikuõigustele, ent säilitab ka V. Korotkovile võimaluse ja õiguse osaleda oma

lapse elus, suhelda lapsega vahetult teise vanemaga kooskõlastatud või kohtu

määratud/määrataval viisil ning säilitada lapses turvavatunne, et vanemate kooselu lõppemisest

sõltumata, jäävad lapsele võrdselt alles nii ema kui ka isa.

Küll pidas kohus vajalikuks V. Korotkovile selgitada, et ka talle N.K. ga alles jääv suhtlusvorm

ei tohi ega või ületada mõistlikkuse piiri. Nimelt on seadusandaja kriminaliseerinud nii teise

isikuga korduva või järjepideva kontakti otsimise, tema jälgimise või muul viisil teise isiku

tahte vastaselt tema eraellu sekkumise eest, kui selle eesmärk või tagajärg on teise isiku

hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine (KarS § 1573 lg 1), kui ka

lähenemiskeelu rikkumise (KarS § 3312).

6.6. Kannatanu ja prokurör taotlesid lähenemiskeelu kohaldamist seaduses sätestatud

maksimaalses tähtajaks ehk 3-ks aastaks. Sedavõrd pikaks ajaks kohus lähenemiskeelu

kohaldamist

põhjendatuks

ei

pea.

Lähenemiskeelu

kohaldamine

peab

vastama

proportsionaalsuse põhimõttele. Piirangute kohaldamisel, millega on hõlmatud ka piirangute

ajaline kehtivus, tuleb arvestada konkreetse juhtumi asjaolusid ja piirang ei tohi riivata

adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne.

Arutataval juhul asus maakohus seisukohale, et V. Korotkovi süüd tuleb hinnata kehalise

väärkohtlemise episoodiks väikseks. Kohus mõistis V. Korotkovi süüdi ka ajutise

lähenemiskeelu rikkumises, ent seadusandja pole ette näinud (KrMS § 3101 lg 1), et

lähenemiskeelu kohaldamise aluseks saaks olla ka KarS § 3312 järgi kvalifitseeritav tegu. Seega

ei saa antud koosseisu järgi V. Korotkovi süüdimõistmine evida mõju lähenemiskeelu

kohaldamisele või selle tingimustele. Küll evib kaalu asjaolu, et V. Korotkovi suhtes on varem

lõpetatud kriminaalmenetlus lähisuhtes kehalise väärkohtlemise episoodis oportuniteediga.

Samas tuleb nentida, ent menetluse lõpetamine oportuniteediga tähendab, et V. Korotkovi

teosüü oli väike. Seega ei esine kaalukaid asjaolusid, millega põhjendada lahenemiskeelu

kohaldamist 3 aastaks.

6.7. Ajutine lähenemiskeeld on V. Korotkovi suhtes kehtinud alates 26.07.2019. Kuigi ajutise

lähenemiskeelu tingimusi on V. Korotkov rikkunud, pole tema rikkumised olnud tõsised – need

olid seotud lapse kohta päringute tegemisega. N.K. avaldas kohtuistungil kohtu küsimustele

vastates, et kuigi tema jaoks on suhtlus A.K. iga ebameeldiv, siis kohtumääruse järgselt, millega

kohus muutis ajutise lähenemiskeelu tingimusi viisil, et V. Korotkovile jäi võimalus temaga

ühendust võtta lapsega seotud teemadel, on V. Korotkovi suhtlus jäänud viisakuse piiridesse.

Märgitu annab kohtule tagasisidet selle kohta, et V. Korotkov on valmis püüdlema N.K. ga

normaalse suhtluse ja läbisaamise poole, soovi korral on ta võimeline ka oma negatiivseid

emotsioone valitsema piirides, mis on aktsepteeritav inimeste omavahelistes suhtes ja

läbikäimises ning käsitletud asjaoludest nende koostoimes leiab kohus, et lähenemiskeeld on

proportsionaalne pikkuses 1 aasta ja 6 kuud.

Apellatsioon

7. Viru Maakohtu 17.06.2020 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav V. Korotkovi kaitsja

vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning

süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist

lähenemiskeelu kohaldamise osas ning jätta lähenemiskeeld kohaldamata. Maakohus on vääralt

hinnanud tõendeid ja otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud.

8. Apellandi seisukoht maakohtu otsuses tunnistada V. Korotkov süüdi KarS § 121 lg 1 järgi.

8.1. Maakohus tugines otsuses kannatanu ja süüdistatava, tunnistaja L.K. ütlustele, kannatanu

kõnedele häirekeskusele ja lähisuhtevägivalla infolehele.

8.2. Maakohus ei pööranud tähelepanu sellele, et tegelikult kõik esiletoodud tõendid (v.a

kannatanu ja süüdistatava ütlused) on loodud kannatanu algatusel ja ei või olla toimunu

objektiivseks tõendiks. Lähisuhtevägivalla infoleht, kõned häirekeskusse ja kõne L.K. ga

kajastavad informatsiooni toimunust sellel moel, nagu seda soovis esitada kannatanu.

8.3. Süüdistatav selgitades oma seisukohta, et kannatanul olid põhjused esitada informatsiooni

valesti.

Süüdistatav soovib esitada täiendava tõendina tema ja A.K. i vahel interneti kaudu toimunud

vestluse salvestuse. Vestluses räägib A.K. sellest, et kannatanu kasutas tõepoolest lapse suhtes

vägivalda. Antud tõend on tekkinud kohtuvaidluse kestel ja süüdistataval ei olnud võimalust

esitada antud tõendit varasemas menetluses.

8.4. V. Korotkovi arvates kasutas kannatanu tema ja süüdistatava vahel Narva-Jõesuu rannas

tekkinud konflikti selleks, et luua muljet, et V. Korotkov lõi kannatanut selleks, et mh saada

lähenemise keeldu ja täiesti keelata süüdistataval lapsega suhelda. Käesolevas asjas kohaldatud

ajutine lähenemiskeeld viis sellini, et süüdistatav oli tõepoolest jäetud ilma igasuguse

võimaluseta suhelda lapsega poole aasta jooksul.

8.5. Maakohus jättes tõendite hulgast välja A.T. i ütlused – asjas jäid ainult kaks tõendit, mis

vahetult ja otseselt kajastavad väidetava vägivalla kasutamise asjaolusid: süüdistatava ja

kannatanu ütlused. Puuduvad igasugused objektiivsed tõendid, mille pinnalt on võimalik

tuvastada, et tegelikult lõi süüdistatav kannatanut.

8.6. Maakohtu järeldus sellest, et löök leidis aset, põhineb sellele, et kohus pidas kannatanu

ütlusi usaldusväärseteks ja süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseteks.

Hinnates kaudseid tõendeid viitab kohus sellele, et helistades häirekeskusesse kasutas

kannatanu sõna „нападает“ (ründab). Kohus tegi järelduse sellest, et antud sõna nii vene kui

ka eesti keeles sisaldab vägivalla kasutamise tunnuseid. Kaitsja sellega ei nõustu. Wikisõnastik

nt viitab sellele, et vene kõnekeeles sõna „нападать“ kasutatakse nt selles mõistes, et keegi

esitab teisele etteheiteid, süüdistusi jne, kuid tegemist on verbaalse tegevusega1. Samuti antud

sõna põhimõiste ei sisalda ka vägivalda kasutamise elementi ja mõistab, et keegi hakkas teise

isiku vastu vaenulikke tegevusi demonstreerima, kuid ei viinud neid lõpuni. Nii kaua, kui kaitsja

oskab eesti keelt, kasutatakse eesti keeles sõna „rünnak“ ka nt verbaalse ataki kirjeldamisel.

Seega teha antud sõnast järelduse sellest, et helistades häirekeskusesse ja kasutades sõna

„rünnak“ pidi kannatanu silmas, et nimelt vägivalla kasutamine pole võimalik.

Kohus mitu korda toonitas, et kannatanu nuttis, sh helistades häirekeskusesse. Tutvudes

mõlema asjasse esitatud kõnega häirekeskusse pole võimalik leida, et kannatanu kõnede ajal on

tema jutu tempo kõrgendatud, kuid ei ole kuulda, et ta nutab. Esimeses kõnes hakkab kannatanu

karjuma ja väljendama emotsioone ainult tol hetkel, kui süüdistatav võttis A.K. i kätte. Peale

seda tema jutu tempo uuesti rahuneb.

Teise vestluse häirekeskusega osas tuleb toonitada, et kannatanu jutust ei ole jälgitav, et ta oleks

väga näriline ega ärritatud. Ei ole loogiline kui peale avalikult toimunud konflikti ja väidetava

vägivalla kasutamist ootab kannatanu rahulikult politseid kohas, kuhu süüdistatav võib naasta

igal hetkel. Süüdistatava arvates antud asjaolu iseloomustab süüdistatava arvamust sellest, et

kannatanu kasutas tekkinud konflikti selleks, et liialdada toimunuga ja saada lähenemise

keeldu.

8.7. Vasturääkivuses antud kõnesalvestusega on L.K. ütlused. L.K. rõhutas mitu korda ütlusi

andes seda asjaolu, et helistades temale, kannatanu nuttis. Seejuures tekib järgmine

arusaamatus: kannatanu helistas tunnistajale häirekeskusega kõnede vahepeal. Kõnede

salvestusest ei ole jälgitav, et kannatanu nutab vesteldes häirekeskuse töötajatega. Teises kõnes

on kannatu hääl täiesti rahulik ja normaalne.

Antud asjaolust on võimalik aru saada niimoodi, et kannatanu helistades L.K. le ei nutnud ja

tunnistaja võib toimunuga liialdada.

8.8. Kohtuvaidluses juhtis kaitsja tähelepanu kaudsele asjaoludele, mis võimaldavad lugeda

süüdistatava ütlusi usaldusväärseteks. Lühidalt on antud asjaolud järgmised: Narva-Jõesuu

rannas tekkinud konflikt toimus avalikus kohas paljude inimeste silmade all. Konflikt jätkus

pika aja jooksul. Konflikti käigus kannatanu ja süüdistatav jalutasid rannast Meresuu Spa

hotellini. Konflikt jätkus ka hotelli sissepääsu juures. Vahepeal süüdistatav ja kannatanu seisid

jäätisemüüja juures. Kaitsja juhtis kohtu tähelepanu sellele, et ei ole eluliselt usutav, et antud

olukorras keegi ei helistanud politseisse ega ei sekkunud konflikti, eriti arvestades seda asjaolu,

et süüdistatav lõi väidetavalt kannatanut. See asjaolu, et rannas ja linnas oli tol ajal palju

inimesi, tõendasid nii süüdistatav kui ka kannatanu oma ütlustes.

Kohus märkis antud osas lihtsalt ära, et puuduvad võimalused tuvastada kohtumenetluses, mis

põhjusel ei sekkunud konflikti pealtnägijad konflikti ega helistanud politseisse.

Kuid kaitsja arvates kohus oli kohustatud võtma arvesse antud asjaolu hinnates süüdistatava

ütluste usaldusväärust koosmõjus selle asjaoluga, et kannatanul võiks olla motiiv konfliktiga

liialdamiseks.

Juhul, kui jätta kõrvale tõendid, mis on kaudsed (lähisuhtevägivalla infoleht, L.K. ütlused) siis

tekib n-ö sõna-sõna-vastu-olukord. Antud olukorras peab kohtuotsuse põhistus olema eriti

põhjalik ja veenev (vt. nt RKTKo asjas 3-1-1-48-11 p. 15).

8.9. Kaitsja arvates ei ole välistatud kannatanu soov inspireerida rannas toimunud konflikti ja

kasutada konflikti selleks, et saada lähenemiskeelu kohaldamist. Seejuures tuleb võtta arvesse

ka kannatanu käitumist kohtueelses ja kohtumenetluses.

8.10. Kuriteokaebus KarS § 331² järgi oli esitatud ilmselgelt liialdatult. Kuriteokaebuses ei

maininud kannatanu seda, et ta ise lubas süüdistavale suhelda temaga lapse teemal.

8.11. Süüdistatav kirjeldas kaudseid asjaolusid, mis võimaldavad kahelda kannatanu ütluste

usaldusväärsuses. Nii kohtukõnedes kui ka käesolevas kaebuses on palju räägitud sellest, et

konflikt leidis aset avalikus kohas. Rannast kuni Meresuu SPA hotellini on ca 300-500 m.

Kannatanu ja süüdistatav jalutasid rannast kuni hotellini, seisid hotelli sissepääsu juures pika

aja jooksul. Selles olukorras ei ole eluliselt usutav, et löögi pealtnägijad ei helistanud vähemalt

häirekeskusesse. Samuti ei ole eluliselt usutav, et konflikti juures viibivad isikud ei sekkunudki

konfliktisse. Ainult antud asjaolu võimaldab lugeda süüdistatava ütlusi eluliselt usutavateks.

8.12. Tuleb võtta arvesse ka järgmist: kohtu arvates on küüniline kaitsja argument, et kannatanu

olukorras, kus tekkis konflikt ja süüdistatav väidetavalt lõi kannatanut, ei hakanud lahkuma

sündmuskohast selleks, et vältida konflikti jätkamist ja vabaneda süüdistatava väidetava

agressioonist.

Kaitsja toonitab antud asjaolu selleks, et juhtida tähelepanu, et kannatanu käitumine tekkinud

olukorras on ebaloogiline juhul, kui löök leidis aset, ja loogiline juhul, kui tekkinud konflikt oli

liialdatud kannatanu poolt.

8.13. KarS § 121 lg 1 objektiivne koosseis eeldab, et kannatanul tekiks valu. See asjaolu, et

kannatanule oli tekitatud valu, tõendatakse ainult kannatanu ütlustega. Kohus esitab oma

arvamused valu tõsisuse kohta otsuse p-s 20. Kaitsja soovib ära märkida selles osas järgmist:

kohale saabunud politseipatrull ega tunnistaja L.K. ei näinud löögi jälge. Seejuures märgib

kohus ära, et kannatanu näol on tegemist õblukese naisterahvaga, süüdistatav on aga tugev ja

sportlik meesterahvas. Isegi kui võtta õigeks kannatanu poolt esitatud toimunu versiooni, siis

löögist mille tagajärjel kannatanu prillid kukkusid maha, arvestades süüdistatava kehaehitust,

pidid jääma löögi jäljed kannatanu näole. Seda aga ei olnud. Antud asjaolu paneb kahtluse alla

kannatanu väite selle kohta, et ta tundis valu. Ühtlasi antud asjaolu paneb kahtluse alla ka kohtu

järelduse selle kohta, et löök leidis aset.

9. Apellandi seisukoht Vitali Korotkov süüdi tunnistamises KarS § 331² järgi.

9.1. Antud süüdistuse osas leidis maakohus, et tõepoolest on kannatanu nõustunud sellega, et

süüdistatav suhtleks temaga lapsega seotud teemal. Kuid kohus leidis, et 07. septembril kell

16.48 vestluses teatab N.K. V. Korotkovile, et kuna V. Korotkov ei ole esitanud N.K. le tõendit

selle kohta, et ta ei tarvita narkootilisi aineid, siis ei saa ta enam ka nõustuda, et V. Korotkov

lapsega suhtleb. Kohtu arvates antud sõnumi saamisega oli V. Korotkov kohustatud lõpetama

suhtlemise kannatanuga.

9.2. Süüdistatav andes ütlusi seletas tekstsõnumite saatmise põhjusi: tsiviilkohtumenetluses oli

süüdistatava avaldus suhtlemiskorra määramise nõudes. Asjas toimunud istungil tegi kohus

süüdistavale ja kannatanule ettepaneku korraldada lapse ja süüdistatava suhtlemist interneti

vahendusel. Oli lepitud kokku, et suhtlemine toimub nädalavahetusel.

9.3. Ajavahemikul alates 13.09 kuni 01.12.2019 esitatud tekstisõnumitest on näha, et

süüdistatav ei solva kannatanut ega ähvardanud teda. Suhtlemine toimub üksnes olmeteemal

(võtmete asukoht) ja lapsega seotud teemal.

Seejuures tuleb toonitada, et enam-vähem pika ajavahemiku jooksul oli saadetud 6

tekstsõnumit. Kannatanu ei andnud kunagi süüdistatavale teada sellest, et leiab antud sõnumite

saamist lubamatuks ja lähenemiskeeldu rikkuvaks. Süüdistatav soovib toonitada, et tema

arvates kannatanu pöördumine kuriteokaebusega ei olnud põhjendatud sellega, et ta leidis

süüdistatava sõnumeid tülikaks ega lähenemiskeeldu rikkuvaks, vaid kannatanu sooviga

kõrvaldada süüdistatavat maksimaalselt lapse elust.

9.4. Seejuures tuleb võtta arvesse seda, et ajutine lähenemiskeeld oli absoluutne. On väga

kahetsusväärne see olukord, kui kohus ei pööranud tähelepanu sellele, et kannatanu õiguste

tagamisel jäävad täies mahus arvestamata lapsega seotud küsimused ja kohaldatud meetmed on

ilmselgelt ebaproportsionaalsed. Kuidas peab selles olukorras käituma süüdistatav muretsedes

oma lapse pärast ja jättes ilma igasuguse võimaluseta saada teada, kuidas laps elab ja mis

temaga toimub. Selles olukorras kannatanu, kelle algatusel lähenemiskeeld oli kohaldatud,

kasutas lähenemiskeeldu üksnes oma huvides ignoreerides lapse vajadusi ja õigusi suhelda

isaga.

Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et isegi kui asuda seisukohale, et 07.09.2019.a sõnumiga ei lubanud

kannatanu süüdistaval kannatanuga edasi suhelda, sõnumi tekst ei ole üheselt arusaadav. Sellel

juhul peab süüdistatav olema antud episoodis mõistetud õigeks.

9.5. Iga kohtuotsusega seotud piirang peab olema selline, et võimaldada isikul, kelle suhtes

piirang on kohaldatud, realiseerida oma õigusi ja teostada kohustusi. Käesoleval päeval aga

toimub see, et süüdistatav jääb täielikult ilma selleta, et realiseerida oma õigust suhelda lapsega

isiklikult, vahetult ja kolmanda isiku juuresolekuta. Lähtudes sellest, isegi kui kohus otsustab

jätta süüdimõistetav otsus tühistamata, leiab kaitsja, et lähenemiskeelu 1,5 aastaks kohaldamine

ei ole proportsionaalne ega mõistlik ja palub see tühistada.

10. Tartu Ringkonnakohtu 11.08.2020 määrusega võeti esitatud apellatsioon menetlusse ning

märgiti, et käesolevat kriminaalasja arutatakse avalikul kohtuistungil 29.09.2020. Seoses kaitsja

taotlusega lükati asja arutamine edasi ja kohtuistung toimus 09. novembril 2020.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

11. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja esitatud apellatsiooni juurde ja süüdistatav toetas

apellatsiooni. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ja palus see jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosalised ja olles uurinud asjas kogutud tõendeid,

maakohtu otsust ja apellatsiooni, leiab et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon

rahuldamata.

12. Kaitsja hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel ja faktiliste asjaolude tuvastamisel

järginud kriminaalmenetlusõigust ning kohus on rikkunud KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud

kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kaitsja arvates on kohus tõendeid hinnanud ühekülgselt

ja valikuliselt ja põhjendamatult eelistanud süüdistatava ütlustele kannatanu ütlusi.

13. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et etteheited maakohtule menetlusnormide rikkumisest

ja tõendite ühekülgsest hindamisest on ilmselgelt põhjendamatud. Alusetuks kaitseväiteks

osutub ka apellatsiooni seisukoht, et osad tõendid on hindamata või siis põhjendamatult kõrvale

jäetud ning tõendite osas tekkinud kahtlused ja vastuolud on kõrvaldamata.

14. Apellatsiooni põhitaotlus on süüdistatav V. Korotkov kehalise väärkohtlemise ja

lähenemiskeelu rikkumise süütegudes õigeks mõista. Seega leitakse, et maakohus on tõendeid

hinnanud valesti ning ringkonnakohtul tuleks tõendeid hinnata vastupidiselt ja süüdistatav

õigeks mõista.

15. Vastupidiselt apellatsioonis väidetule leiab kohtukolleegium, et maakohtu poolt läbi viidud

tõendite analüüs ja esitatud järeldused on põhjalikud ning seetõttu apellatsioonis välja toodud

argumendid ei tõstata ringkonnakohtus kahtlusi süüdistatava süülises tegevuses uuritavate

süütegude toimepanemises.

16. Sisuliselt polegi ringkonnakohtul midagi maakohtu põhjalikult motiveeritud otsusele ette

heita. Maakohtu otsuses kvaliteetselt avatud tõendite ja järelduste sisu uuesti kordamine ei saa

olla käesoleval juhul apellatsioonimenetluse eesmärk.

17. Saavutamaks süüdistatava õigeksmõistmist on kaitsja panustanud põhiliselt sellele, et

kahtluse alla seada kannatanu N.K. ütluste usaldusväärsus. Maakohus on kannatanu ütluste

usaldusväärsuse küsimust juba põhjalikult vaaginud ning sellekohased kaitseväited ümber

lükanud. Kohus järeldas veatult, et kohtule pole esitatud tõendeid, mis näitaksid ära kannatanu

ütluste ebausaldusväärsuse ja tooks kaasa kannatanu ütluste tõendikogumist kõrvale jätmise.

Tuvastamist ei leidnud kannatanu ütlusi kahtluse alla seadvaid asjaolusid ka menetluse pooltest

sõltumatult ja seega puuduvad menetlusõiguslikud alused kannatanu ütluste tõendikogumist

välja jätmiseks nende ebausaldusväärsuse argumendil. Kannatanu ütlused on olnud menetluse

kestel järjepidevad ja seega on kannatanu ütlustele tuginemine igati lubatav ja õiguspärane.

Otsusest on jälgitav, et tuvastades kannatanu ütluste usaldusväärsuse, ei teinud maakohus seda

kergekäeliselt.

Süüdistus KarS § 121 lg 1 järgi

18. Apellatsioon on paljuski koormatud emotsionaalselt mitteolulisega või omistatakse

tähelepanu sellele, mis ei oma süüdistuse ja süüküsimuse lahendamisel tähtsust. Asjakohatu on

süüdistatava ja kaitsja katse seada kannatanu käitumine mingitesse raamidesse, s.o kuidas oleks

nende nägemuses pidanud olema kannatanu õige käitumine uuritavas käitumissituatsioonis.

Praktiliselt kõik mingilgi moel tähtsust omavad kaitseväited on maakohtu otsuses juba

analüüsimist leidnud ja nende üle kordamist ei pea ringkonnakohus vajalikuks.

19. Maakohus uuris otsuses muuhulgas kannatanu, süüdistatava ja tunnistaja L.K. ütlusi,

kannatanu kõnesid häirekeskusele ja lähisuhtevägivalla infolehte.

20. Apellatsioonis leitakse, et maakohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et kõik esiletoodud

tõendid (v.a kannatanu ja süüdistatava ütlused) on loodud kannatanu algatusel ja ei või olla

toimunu osas objektiivseks tõendiks. Lähisuhtevägivalla infoleht, kõned häirekeskusse ja kõne

L.K. ga kajastavad informatsiooni toimunust sellel moel, nagu seda soovis esitada kannatanu.

21. Kohtukolleegium nagu maakohuski eeltoodud kaitsja seisukohaga ei nõustu. Maakohus

pole ühegi tõendi puhul üles näidanud pinnapealset suhtumist ning on neid põhjalikult uurinud

enne kui nende sisalduvat tõendusteavet usaldusväärseks pidas ja süüdistatava süü tuvastamisel

arvestas.

22. Väheveenvaks jääb juba maakohtus välja käidud kaitseversioon, mille kohaselt süüdistatava

V. Korotkovi arvates kasutas kannatanu 16.06.2019 kella 16.20 paiku Narva-Jõesuu rannas

tekkinud konflikti selleks, et luua mulje nagu lõi V. Korotkov kannatanut põhjusel, et saada

lähenemise keeld. Uurinud kogutud tõendeid ei sisaldu ringkonnakohtu arvates asjas mingit

usaldusväärset teavet, mis süüdistatava sellekohast versiooni kinnitaks.

23. Apellatsioonis leitakse, et asjas on seega ainult kaks tõendit, mis vahetult ja otseselt

kajastavad väidetava vägivalla kasutamise asjaolusid: süüdistatava ja kannatanu ütlused, kuid

samas puuduvad objektiivsed tõendid, mis kinnitavad, et süüdistatav lõi kannatanut.

24. Maakohus leidis põhjendustes, et süüdistatava ja kannatanu ütlused on valdavas osas

ühetaolised ja haakuvad, sh on nende ütlused kattuvad ka asjaolu osas, et V. Korotkovi tegevuse

tõttu kukkusid maha kannatanul ees olnud päikeseprillid. Kannatanu ja süüdistatava ütluste

diametraalne erisus seisneb üksnes küsimuses, kas kannatanul ees olnud päikeseprillid

kukkusid maha süüdistatava kirjeldatud tegevusega, s.o prillide raamidest teadliku kinni

haaramise, nende eest ära tõmbamise tagajärjel või kannatanu kirjeldatud viisil – lahtise käega

kannatanu näo pihta sooritatud löögi tõttu.

25. Süüdistatava V. Korotkovi ütlustest on tuvastatav, et juba randa jõudes oli ta emotsionaalselt

häiritud seisundis, tema hääletoon N.K. ga vesteldes oli kõrgenenud, käskiv ja vali, ta kasutas

kannatanuga suheldes rangeid sõnu, ta polnud kannatanuga kohtudes rahulik ja erinevate

faktorite jada viis ta endast välja. Tegemist oli intensiivse verbaalse rünnakuga. Lisaks selgitas

V. Korotkov, et päikeseprillid tõmbas ta ära põhjusel, et kannatanu provotseeriv käitumine oli

efektiivne, ta oli sel hetkel emotsionaalne ja kuna N.K. ei liikunud, lihtsalt seisis, siis tekkis tal

soov N.K. prillide eest ära tõmbamiseks.

26. Kujundades kirjeldatud ärrituse ja selle kestvuse foonil V. Korotkovi võimet fokuseerida

end N.K. lt päikeseprillide ära võtmisele selliselt, et tema liigutused puudutasid vaid N.K. l ees

olnud päikeseprille, leidis maakohus, et tekkinud olukorras polnud V. Korotkov suuteline oma

käitumisakte tema kirjeldatud viisil juhtima. Siinkohal omab ka kaalu, et V. Korotkovi ütluse

kohaselt helistas N.K. just pärast prillide eest ära tõmbamist politseisse.

27. 16.06.2019 kella 16.24 ajal end N.K. ks nimetanud isik helistas häirekeskusele.

Häirekeskuse poolt kõne vastuvõtmise ajal on helistaja esimeseks lauseks, et endine mees tuleb

jälle kallale, ähvardab. Kuna antud kõnest kuulati kohtumenetluses ka helisalvestist, siis on

sellest selgesti ära tuntav, et häirekeskusesse kõne tegemise ajal helistaja nutab.

28. Kaitsja jällegi väidab, et telefonikõne salvestisest pole aru saada, et kannatanu nutab.

Ringkonnakohus uuris samuti nimetatud salvestist ja tõdeb, et sellelt on kuulda, et kannatanu

hääl väriseb ja kõne tekst on nasaalne, mis kinnitab seda, et kannatanu nutab.

29. Hinnates kaudseid tõendeid viitab maakohus sellele, et helistades häirekeskusesse kasutas

kannatanu sõna „нападает“ (ründab). Kohus tegi järelduse sellest, et antud sõna nii vene kui

ka eesti keeles sisaldab vägivalla kasutamise tunnuseid. Nimelt annab sõna „нападает“ osas

sõnaraamat kõnealusele sõnale eestikeelseks vasteks kallale kippuma, kallale tungima, jõuga

ründama. Antud sõnade ühiseks jooneks on vägivald/vägivallategu. Kuna kannatanu on

menetluses kestvalt rääkinud V. Korotkovi poolsest löömisest, siis ei oma kaitsjapoolne

tõlgendus antud sõnale või tema nägemus konkreetsest sõnast mingis pehmemas vormis

tähtsust.

30. Apellatsioonis rõhutatakse, et kui süüdistatav oli kannatanule valu tekitanud, miks

kannatanu siis sündmuskohalt ära ei jooksnud, vaid samasse kohta edasi jäi. Ringkonnakohus

ei leia midagi ebaharilikku ka selles, et pärast helistamist Häirekeskusele jääb kannatanu

politseid ootama kokkulepitud samasse kohta. Kindlasti oleks olnud ebaturvaline lahkuda

tundmatusse paikkonda, kus süüdistatav oleks võinud teda uuesti rünnata. Maakohus on

nimetatud kaitseväidet juba põhjalikult analüüsinud ja tuvastanud, et kannatanu ei saanud lapsi

jätta agressiivse süüdistatava meelevalda ja ise põgeneda.

31. Kaitsja arvates pole ka eluliselt usutav, et antud olukorras keegi rannaalal viibinutest ei

helistanud politseisse ega sekkunud konflikti, eriti arvestades asjaolu, et süüdistatav lõi

väidetavalt kannatanut. Kaitsja leiab, et kui oleks olnud ikka tõsine konflikt, küllap siis oleks

rannas olevad isikud sekkunud.

32. Kohtukolleegium ei näe uuritava käitumissituatsiooni osas midagi eriskummalist, sest isegi

raskete kuritegude puhul ei pea pealtnägijad sageli vajalikuks toimunusse sekkuda ja

distantseeruvad, et vältida hilisemat ütluste andmist ja osalust menetluses. See aga ei tähenda

käesoleval juhul automaatselt seda, et sündmust süüdistuses märgitud asjaoludel pole

toimunud. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et aktiivselt lärmajaks oli süüdistatav, kuna

kannatanu põhiliselt vaikis ja ei öelnud midagi vastu. Siinkohal on õige maakohtu seisukoht, et

puuduvad võimalused tuvastada kohtumenetluses, mis põhjusel ei sekkunud pealtnägijad

konflikti ega helistanud politseisse.

33. Kaitsja möönab, et maakohus ei võtnud arvesse asjaolu, et kannatanul võiks olla motiiv

konfliktiga liialdamiseks. Ringkonnakohus nagu maakohuski ei nõustu sellekohase kaitsja

versiooniga, et kannatanu soovis süüdistatavat näidata halvas valguses ja nägi toimuvas head

võimalust esitada valekaebus V. Korotkovi kohta ja saada seeläbi lähenemiskeeld enda ja lapse

osas.

34. Kohtukolleegium ei soostu apellatsiooni seisukohaga, et kahelda tuleks tunnistaja,

kannatanu ema L.K. ütluste usaldusväärsuses. Tuvastamist on leidnud, et pärast telefonikõnet

Häirekeskusele, helistas kannatanu oma emale. Asjas ei sisaldu mingit teavet, mis seaks

kahtluse alla kannatanu poolt vahetult pärast sündmust oma emale avaldatu.

35. Maakohus analüüsis tõendina kannatanu ema L.K. ütluste kasutamise lubatavust.

Väljaspool vaidlust on asjaolu, et L.K. pole menetluse esemeks olevat sündmust isiklikult

näinud või muul viisil vahetult tajunud. Seega on välistatud tema ütlustele tuginemine KrMS §

66 lg 1 alusel. Siinkohal tuleb samuti nõustuda maakohtu põhistusega, et kannatanu N.K. andis

oma emale edasi teavet just aset leidnud sündmuse kohta, ta oli sündmuste edasi andmisel veel

tajutu mõju all ja kohtule pole esitatud objektiivseid asjaolusid, mis viitaks võimalusele, et oma

emale teavet edasi andes moonutas N.K. tõde. Sellest tulenevalt N.K. ema ehk L.K. on

käsitatav vahendliku tunnistajana KrMS § 66 lg 21 p 2 tähenduses ja tema ütlused on sel

põhjusel lubatavad iseseisva tõendina.

36. Apellatsioonis ei nõustuta maakohtu seisukohaga, et kannatanu tundis valu. Nimelt ei loeta

piisavaks, et valutunnet tõendab oma ütlustega ainult kannatanu. Sellest on aga vähe. Siinkohal

rõhutab kaitsja asjaolu, et kohale saabunud politseipatrull ega tunnistaja L.K. ei näinud

kannatanul löögi jälge.

37. Süüdistatav ise selgitas maakohtus järgmist. „Kannatanu nimetab löögina seda, mis toimus

peale seda kui mina umbes 2 minuti jooksul sõimasin teda. Kannatanu seisis liikumatult ja tal

olid tavalised plastikust prillid. Pärast seda kui tema ei reageerinud minu sõnadele… mina

võtsin 2 sõrmega teda prilliraamist kinni ja kiire liigutusega viskasin neid liiva peale.“ (Ko To

tl 92p) Pärast seda ei toimunud midagi, „…mina jätkasin N.K. sõimamist, jätkasin väljendama

oma ärritust, millest oli juttu.“

38. Kaitseversiooni kohaselt püütakse V. Korotkovi liigutusena esitleda kannatanult sujuvalt ja

malbelt prillide eest äravõtmist. Kaitsja pakub välja, et isegi kui võtta õigeks kannatanu poolt

esitatud versiooni, siis löögist, mille tagajärjel kannatanu prillid kukkusid maha, arvestades

süüdistatava kehaehitust, pidid jääma löögi jäljed kannatanu näole. Seda aga ei olnud.

39. Eeltoodud seisukohaga ei saa nõustuda, sest kohtupraktika kinnitab kehalise väärkohtlemise

süütegudes ka olukordi, kus vägivaldse tegevuse ja seeläbi valu tekitamisega ei kaasne alati

obligatoorselt silmnähtavad vigastused. Füüsilist valu ei ole võimalik objektiivselt inimese

kehal näha. Maakohus on juba põhjalikult argumenteerinud ja järeldanud, et süüdistatava löögi

tagajärjel tundis kannatanu valu.

40. Kannatanu kinnitas maakohtus, et V. Korotkovi tehtud löögi järgselt tundis ta valu. Löök

oli näkku ja selle tagajärjel kukkusid prillid. Seejuures osundas kannatanu oma näo paremale

poolele. Kannatanu täpsustas, et tundis valu, mis polnud väga tugev, kuid valuaisting oli selgelt

tajutav ja tuntav. Löögi tagajärjel hakkas ta nutma ja helistas esmalt politseisse ning seejärel

oma emale. (Ko To tl 78)

41. Maakohus on põhjendanud, miks kohus V. Korotkovi ja kaitsja versiooniga ei nõustu.

Samasugust versiooni korratakse apellatsioonis.

Uuritud tõendite kohaselt kohtusid V. Korotkov ja N.K. rannaalal, kus V. Korotkov N.K. le

üheselt mõistetaval viisil oma ärrituvusest mõista andis ja end välja elas. Kohus asus

seisukohale, et N.K. häirekeskusesse tehtud kõne aluseks ei saanud olla üksnes verbaalne

konflikt V. Korotkoviga. Samuti pole V. Korotkov selgitanud ja kohtud ei näe ka

mõistuspäraseid ja eluliselt usutavad põhjusi, miks pidanuks ainult verbaalne konflikt kaasa

tooma nutva N.K. kõne häirekeskusesse selgitusega V. Korotkovi poolsest kallale tungimisest.

42. Maakohus leidis õigustatult, et uuritud asjaolude pinnalt on põhjust lisaks kannatanu

ütlustele jaatada V. Korotkovi poolset kannatanu löömist ka elulise usutavuse kriteeriumi

alusel. Nagu tuvastatud, viibis V. Korotkov juba N.K. ga kokkusaamise eelselt ärritunud olekus.

Tema ärritus kestis nii N.K. ga kokku saamise ajal, ent see jätkus ka ajal, mil V. Korotkov N.K.

ema eramu juurde jõudis ja seal viibis. Kohtukolleegium nõustub maakohtu analüüsiva

järeldusega kooskõlas teiste tõenditega peale kannatanu ütluste, et tekkinud psüühilise pinge

seisundis tõmbas/lükkas/lõi ta N.K. lt päikeseprillid ees ära viisil, mis põhjustas N.K. le

pisarateni viinud valuaistingu. Antud järeldus põhjendab ka läbi elulise usutavuse kriteeriumi,

miks hakkas N.K. nutma ja miks ta tegi politseiväljakutse just pärast nn prillide-intsidenti.

43. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga järgmises. Hinnates valu olemasolu või

puudumist keskmisest mõistliku kõrvalseisja hinnangu kaudu, on kohus veendumusel, et ka

keskmiselt mõistlikule kõrvalseisjale on arutataval juhul löök ühes sellega kaasneva valuga

äratuntav. Nagu märgitud, lõi V. Korotkov kannatanut näkku. On üldteada, et nägu on õrn

piirkond, kuhu tehtavad löök/löögid põhjustavad suuremat valutunnet/-aistingut kui kusagile

mujale kehapiirkondadesse tehtavad löögid. Arutataval juhul pole võimalik mööda vaadata ka

jõudude tasakaalust. Kannatanu näol on tegemist õblukese naisterahvaga, süüdistatav on aga

tugev ja sportlik meesterahvas. On üldteada, et meesterahva löögid evivad ka

suuremat/tugevamat löögijõudu kui seda on naisterahva tehtavad löögid. Kuna kannatanu

hakkas ka nutma, siis asus kohus seisukohale, et analüüsitaval juhul on tõendamist leidnud

kannatanul karistusõiguslikult relevantse valu olemasolu, mis on põhjuslikus seoses

süüdistatava tegevusega.

Süüdistus KarS § 3312 järgi

44. Asjas pole vaidlust selles, et süüdistuses nimetatud kuupäevadel (13.09.2019 kell 10.43,

14.09.2019 kell 08.54, 30.09.2019 kell 20.31, 17.11.2019 15.29, 24.11.2019 kell 15.05 ja

01.12.2019) on süüdistatav kannatanule saatnud sõnumid. 07.09 kell 16.48 vestluses teatab

N.K. V. Korotkovile, et kuna V. Korotkov ei ole esitanud N.K. le tõendit selle kohta, et ta ei

tarvita narkootilisi aineid, siis ei saa ta rohkem ka nõustuda, et V. Korotkov lapsega suhtleb.

Alates 09.09 ongi N.K. V. Korotkovi sõnumeid eiranud. Kannatanu on selgitanud, et andis

süüdistatavale loa sõnumite saatmiseks, et süüdistatav saaks kannatanule esitada narkotesti

tulemused. See nähtub ka saadetud sõnumite sisust. Kuna initsiatiiv tuli süüdistatavalt, siis ei

suutnud ta kohe alguses sõnumitele vastamata jätta. Kui kannatanu sai süüdistatava sõnumitest

aru, et narkotesti tegemist süüdistatava poolt ei tule, siis muutis ta koheselt oma suhtumist, mis

nähtub vastusest.

45. Tõenditest järeldub seega eluliselt usutav olukord, et kui süüdistatav keeldus narkotesti

tegemast, puudus tal ka sõnumite saatmiseks kannatanu nõusolek. See käsitleb sõnumeid, mis

on saadetud pärast 07.09.2019. Süüdistatav kinnitas maakohtus, et pärast seda kui ta sõnumites

keeldus narkotesti tegemisest, kannatanu ei suhelnud enam temaga. Seega mõistis süüdistatav

üheselt, et kannatanu ei soovi temaga suhelda, kuid ometigi jätkas ta kannatanule sõnumite

saatmist. Lähenemiskeelu osas tegi Viru Maakohus kohtumääruse 26.07.2019. Ajavahemikus

26.07.2019 kuni 02.03.2020 puudus süüdistataval õigus saata kannatanule seega

tekstisõnumeid.

46. Apellatsiooni väidetakse kaitsetaktikaliselt, et süüdistatavale polnud arusaadav olukord, kus

2019 septembris võttis kannatanu oma varasema nõusoleku tagasi. Maakohtu poolt analüüsitud

tõendid kinnitavad aga, et septembris avaldas kannatanu süüdistatavale juba resoluutselt, et ta

ei nõustu enam sellega, et süüdistatav lapsega suhtleb. Pärast taolist kategoorilise

informatsiooni edastamist kannatanu lõpetas süüdistatava sõnumitele vastamise. Sellest

tulenevalt sai süüdistatav väga üheselt aru, et kannatanu ei soovi temaga enam suhelda ja

mingeid sõnumeid saada. Kui isegi oletada, et süüdistatav ei pidanud kannatanuga

infovahetusest välja lugema seda, et tal pole enam luba kannatanuga ühendust võtta, siis ei

muuda see olematuks asjaolu, et süüdistatava poolt leidis aset lähenemiskeelu rikkumine.

Kannatanu mingil ajahetkel antud nõusolek süüdistatavale lähenemiskeelu rikkumiseks ei ole

õigusvastasust välistavaks asjaoluks, kui süüdistatav hiljem asus keeldu siiski rikkuma.

47. Märkida tuleb asjaolu, et KarS § 3312 asub 18. peatükis, mis käsitleb õigusemõistmise

vastaseid süütegusid ja eraldivõetuna veel neljandas jaos, mis käsitleb kohtulahendi täitmise

vastaseid süütegusid. Sellest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et nimetatud süüteokoosseis

kaitseb pigem üldisemalt kollektiivset hüve, mille üldpõhimõte on, et kohtulahendeid

täidetakse, mitte neid ei eirata. Eeltoodu kohaselt ei saanud kannatanu anda ka nõusolekut selle

kohta kuidas süüdistatav peaks täitma kohtulahendit.

48. Oletades, et süüdistatav ei rikkunud kannatanu õigushüve lähenemiskeelu rikkumisel, siis

on ta ikkagi rikkunud kollektiivõigushüve selles osas, et kohtulahend on ühiskonnas täitmiseks

ja kohtulahendi mittetäitmist saab võimaldada kohus ise, kui ta on muutnud oma varasemat

otsustust ja teinud vastava lahendi.

49. Süüdistatav ja kaitsja korrutavad versiooni, kus kannatanu, kellega suhtlemine oli keelatud,

lubas ajutiselt väidetavalt sõnumeid saata, aga samas kohus oli suhtlemise resoluutselt

keelanud.

50. Kannatanu on olukorda selgitanud maakohtus, mille kohaselt süüdistatava vanaema rääkis

ta pehmeks ja pärast seda kui vanaema andis telefoni kõrval olnud süüdistatavale siis

telefonivestluse tulemusel andis süüdistatavale loa ja näitas enda nõrka poolt ning lubas

süüdistataval lapsega kohtuda. Süüdistatav saatis talle septembris 2019 veel sõnumeid, millele

ta enam ei vastanud. Seda seetõttu, et süüdistatav keeldus talle esitamast tõendit, mille kohaselt

pole tal veres narkootilisi aineid. Kannatanu selgitas maakohtus, et süüdistatava osas

lähenemiskeelu kohaldamine on jätkuvalt vajalik, sest tema pereelu oli muutunud põrguks.

„Temalt pidevalt laekusid ähvardavad sõnumid…Mai algusest ähvardas mind, et klaarib

arveid. Et sotsiaalvõrgustikus hakkab mind avalikult solvama, paljastama, et mina peksan

lapsi…“ (Ko To tl 80, 81)

51. Ringkonnakohtul pole samuti mingit alust kahelda, et süüdistatav sai väga hästi aru oma teo

keelatusest kannatanuga suhelda, pärast seda kui kannatanu oli talle sellest korduvalt teada

andnud. Süüdistuses etteheidetavate sõnumite saatmise ajaks oli Viru Maakohus teinud

kohtumääruse, milles keelas süüdistataval kannatanule sõnumeid ilmselgelt saata. Nimetatud

ajaks oli juba ka Tartu Ringkonnakohtu lahend, milles tuvastati, et maakohus lahendas

küsimuse õigesti, kui leidis, et täielik suhtluskeeld on uuritavas olukorras põhjendatud.

52. Süüdistatav selgitas maakohtus, et SMS-ide saatmine oli lõppude lõpuks tema soov ja tal

oli tugev soov last näha ja lootus suhete taastamisele. Samas sai süüdistatav väga hästi aru

kuivõrd tõsine on see lähenemiskeeld ja faktiliselt ta mingit luba sõnumite saatmiseks ei olnud

üheltki ametiisikult või ametiasutuselt saanud. „Pöördusin oma vanaema poole palvega võtta

N.K. ga ühendust, kuna tahtsin väga oma poega näha ja sain aru sellest, et kehtib

lähenemiskeeld ja mina ei saa ise temaga ühendust võtta.“ (Ko To tl 97-98)

53. Maakohus tuvastas veatult seega järgmise. Kõrvutades V. Korotkovi ja N.K. ütlusi, esineb

põhjendatud alus järelduseks, et ajutise lähenemisekeelu tegemise järgselt toimus nende vahel

suhtlus nii telefonikõne(de) kui sõnumite kaudu. Maakohus võttis kaitsja taotlusel vastu V.

Korotkovi ja N.K. sõnumivahetuse. Sellest tulenevalt on tõendamist leidnud, et 20.07 kuni

07.09 on V. Korotkovi ja N.K. vahel toimunud sõnumivahetus, mille keskmeks on nende ühise

lapse, s.o A.K. iga seotu. Kuna N.K. on V. Korotkovi sõnumitele valdavalt vastanud, sh

kinnitasid nad mõlemad kohtuistungil, et N.K. oli suhtlusega nõus, siis järeldub, et kuni 07.09

sõnumivahetuseni oligi V. Korotkovi kannatanu nõusolek talle sõnumite saatmiseks.

Maakohtul asus õigustatult seisukohale, et osutatud perioodi osas, mis on kannatanu

nõusolekuga hõlmatud, pole V. Korotkovile süüdistust ka esitatud.

54. Seega pärast 07.09.2019 sõnumite saatmise ajal puudus V. Korotkovil kannatanu nõusolek

sõnumite edastamiseks, kannatanu oli oma tahet V. Korotkovile suhtluse katkestamiseks

väljendanud nii sõnaliselt kui ka konkludentselt ja seega puudus õiguslik alus jaatada kannatanu

nõusoleku kui seadusülese õigustava asjaolu esinemist. Seetõttu õigusvastasust ja süüd

välistavad asjaolud puuduvad ning V. Korotkov tuleb süüdistuses KarS § 3312 järgi süüdi

tunnistada.

Lähenemiskeelu kohaldamine

55. Kaitsja väidab apellatsioonis, et maakohtu poolt süüdistatava suhtes kohaldatud

lähenemiskeeld on tema õigusi liialt kitsendav, kuna see raskendab süüdistataval oma lapsega

suhtlemist. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on lähenemiskeelu kohaldamise osas esitanud

motiveeritud ja jälgitavad põhjendused ning tuleb nõustuda, et kuna süüdistatav oli kannatanut

füüsiliselt ja sõnaliselt väärkohelnud, siis kannatanu õigushüvede kaitsmiseks oli

lähenemiskeelu kohaldamine igati vajalik ja põhjendatud. Süüdistatav ja kannatanu on ühise

lapsega suhtlemise küsimuses mitmesugustel eriarvamustel ja selles osas käib endiselt

kohtuvaidlus. Vanemate omavahelised suhted on jätkuvalt ebasõbralikud. Kuna süüdistatav on

kannatanu suhtes oma vägivaldset käitumist juba üles näidanud, siis esineb jätkuvalt oht, et

kohtudes võib konflikt korduda ja kontrolli alt väljuda. Seetõttu on vajalik lähenemiskeeld

väljaspool kohtumenetlust, et välistada süüdistatava ja kannatanu kokkupuuteid.

56. Maakohus on määranud lähenemiskeelu taoliselt, et isal on võimalik lapsega suhelda.

Süüdistataval ja kannatanul on infokanalite teel võimalik kokku leppida kuidas toimub lapse

üleandmine. Seda on võimalik korraldada läbi lasteaia, läbi kolmandate isikute ja seega viisil,

mis ei eelda süüdistatava ja kannatanu kokkupuudet. Seega lähenemiskeeld ei sea takistusi

süüdistataval oma lapsega kohtumiseks ja ei riku ülemäära süüdistatava õigusi.

57. Kannatanu ja prokurör taotlesid lähenemiskeelu kohaldamist seaduses sätestatud

maksimaalses tähtajas. Maakohus on juba põhjendanud, miks sedavõrd pikaks ajaks kohus

lähenemiskeelu kohaldamist põhjendatuks ei pea. Kohtukolleegium nõustub maakohtu

põhjenduse ja valikuga, et lähenemiskeelu kohaldamine (pikkusega 1 aasta 6 kuud) on asja

konkreetseid tehiolusid arvestades põhjendatud ja proportsionaalne. Seega kaitsja taotlus

lähenemiskeelu ajalist pikkust vähendada rahuldamisele ei kuulu.

Kaitsjakulud

58. Kaitsja on apellatsioonimenetluses esitanud 2 taotlust riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi

õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks.

02.07.2020 tasutaotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsuse õiguslikuks analüüsiks, otsuse

kliendiga arutlemisele ja apellatsioonikaebuse esitamisele 540 minuti, mille eest taotleb tasu

388,80 eurot, sh käibemaks 64,80 eurot.

09.11.2020 taotluse kohaselt kulus kaitsjal 29.09.2020 taotluse esitamisele 60 minutit, kliendiga

kohtuistungiks ettevalmistamisele 60 minutit, istungil osalemisel 60 minutit ning sõidule kulus

aega 200 km ulatuses, mille eest taotleb kokku tasu 236,40 eurot, sh käibemaks 39,40 eurot.

Lisaks taotleb kaitsja tasu 09.11.2020 sõidukulude eest Narva-Tartu-Narva 200 km summas 36

eurot, sh käibemaks 6 eurot. Kokku tasutaotlus summas 272,40 eurot, sh käibemaks 45,40 eurot.

59. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida kaitsja tähelepanu sellele, et kaitsja on

02.07.2020 tasutaotlusega loonud olukorra, kus kohtul ei ole võimalik sisuliselt kontrollida, kas

kaitsja osutatud töötunnid vastavad tehtud tööle, sest nii kohtuotsusega tutvumine, kliendiga

arutamine ning apellatsiooni esitamine on koondatud kokku 540 minuti alla. Vaatamata sellele

leiab ringkonnakohus, et 02.07.2020 tasutaotlus sellises ulatuses ei ole põhjendatud.

Maakohtu otsus on küll mahukas, kuid sama ei saa öelda apellatsiooni kohta, mis kordab üle

juba varasemalt esitatu, millele maakohus on juba vastanud, mis on emotsioonidega koormatud,

ning kohtul puudub alus arvata, et vestlus kliendiga oleks olnud väga ajamahukas. A. Matvejev

oli süüdistatava kaitsja ka maakohtu menetluses. Seega leiab ringkonnakohus, et kaitsja esitatud

taotlus on põhjendatud kogu osutatu eest 360 minutit, s.o 388,80 eurot, sh käibemaks 64,80

eurot. Kaitsja sai sama summa 540 minuti eest, kuna advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise

ja kulude hüvitamise korra (edaspidi kord) § 6 lg 3 kohaselt määratud kaitsja tasu riigi õigusabi

osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, sealhulgas kaitseakti

koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 27 eurot iga poole tunni

kohta, kuid kokku mitte üle 324 euro ühes kohtuastmes. Korra § 1 lg 10 kohaselt lisandub sellele

käibemaks, kui advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on

käibemaksukohustuslane.

Advokaadibüroo

Sven

Sillar

Narva

osakond

on

käibemaksukohuslane. Seega summaliselt tasutaotlus ei vähene, väheneb ajakulu osas, kuna

kaitsja oli selle summa juba korraga kooskõlla viinud. 02.07.2020 taotlus on põhjendatud

rahuldada summas 388,80 eurot, sh käibemaks 64,80 eurot.

09.11.2020 tasutaotluse osas ei ole ringkonnakohtul etteheiteid istungile kulunud aja osas 60

minutit, istungiks ettevalmistamisele 60 minutit ning sõidule kulunud ajakulu osas 200 km

ulatuses. Küll ei nõustu ringkonnakohus, et tasutaotlus oleks põhjendatud rahuldada 29.09.2020

taotluse osas 60 minutit. 29.09.2020 esitas kaitsja taotluse istungi edasilükkamiseks ning

arstitõendi. Tegemist on 2 sisuliselt kaherealise dokumendiga, mille puhul ei ole eluliselt

usutav, et kaitsjal kulus nende koostamiseks 60 minutit. Maksimaalselt saab ringkonnakohtu

hinnangul lugeda taotluse osas tasutaotluse põhjendatuks 30 minuti ulatuses. Ringkonnakohtu

hinnangul ei kuulu sõidule kulunud aeg ning istungile kulunud aeg korra § 6 lg 3 alla, seega on

need eraldi arvestusena maksimaalsele piirmäärale lisaks. Põhjendatud on küll 30 minutit

taotluse esitamine ja 60 minutit istungil ettevalmistamiseks, kuid kuna kaitsja on nüüdseks juba

ületanud korra § 6 lg 3 maksimaalset summat koos käibemaksuga, siis väljamõistetav summa

selle arvelt ei suurene.

29.09.2020 tasutaotluse kohaselt lisandub 02.07.2020 tasutaotlusele istungil osalemise aeg 60

minutit summas 64,80 eurot, sh käibemaks 10,80 eurot ja sõidule kulunud aja eest 36 eurot, sh

käibemaks 6 eurot. Kaitsja küsib tasu 200 km eest. Korra § 151 lg 1 p 4 kohaselt, kui riigi

õigusabi osutamise koht jääb advokaadibüroo asukohast kaugemale kui 40 kilomeetrit

(Advokaadibüroo Sven Sillar Narva osakond asub aadressil Tallinna mnt 9, Narva), makstakse

selle advokaadibüroo kaudu õigusabi osutava advokaadi põhjendatud taotlusel riigi õigusabi

osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest kokku täiendavat tasu vastavalt

advokaadibüroo kaugusele, arvestades ühte suunda: 30 eurot, kui vahemaa on 151–200

kilomeetrit. Internetist kättesaadava rakenduse maps.google.com andmetel on vahemaa

Tallinna mnt 9, Narva ja Kalevi 1, Tartu vahel 179 km. Seega ei ole põhjendatud mitte ajakulu

35 euro ulatuses (s.o p 5), vaid korra § 151 lg 1 p 4 kohaselt 30 euro ulatuses, s.o 36 eurot, sh

käibemaks 6 eurot.

Kaitsja taotles tasu ka sõidukulude eest Narva-Tartu-Narva 200 km ulatuses 36 eurot, sh

käibemaks 6 eurot. Lähtuvalt eelnevast ning km pikkusest, küsib kaitsja ilmselt tasu siiski 1

suuna eest ning ka sellisel juhul ei ole põhjendatud 200 km, vaid 179 km. Korra § 17 lg 2

kohaselt riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto

või muu sõiduki kasutamise kulud hüvitatakse advokaadi taotluse alusel summas 0,15 eurot

läbitud kilomeetri kohta. Seega on sõidukulud põhjendatud summas 32,40 eurot, sh käibemaks

5,40 eurot.

Arvestades korra § 6 lg-t 3, istungile kulunud aega, sõidule kulunud aega ning sõidukulusid, on

põhjendatud 02.07.2020 ja 29.09.2020 tasutaotlused rahuldada summas 522 eurot (388,80 eurot

+ 64,80 eurot + 36 eurot + 32,40 eurot), sh käibemaks 87 eurot (64,80 eurot + 10,80 eurot + 6

eurot + 5,40 eurot).

60. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 sätestatud lahendi, s.o jätab maakohtu

otsuse muutmata, siis KrMS § 185 lg 2 alusel jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle

huvides apellatsioon on esitatud. Seega jäävad menetluskulud summas 522 eurot süüdistatav

V. Korotkovi kanda.

61. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu

17. juuni 2020 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Tiit Lõhmus

Maarika Kuusk

Aarne Sarjas

/allkirjastatud digitaalselt/