1-18-10214/82 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-18-10214

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. jaanuaril 2021. a Tallinn Kriminaalasja number 1-18-10214 Kohtukoosseis Eesistuja , liikmed

Pavel Gontšarov Ivi Kesküla ja Sten Lind Kriminaalasi XX -

süüdistuses KarS § 113 lg 1 § 25 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 23. septembri 2020. a otsus menetluses üld Apellatsiooni esitajad Süüdistatava kaitsjad vandeadvokaadid Vladimir Sadekov ja Erki Kergandberg, kannatanu esindaja va

ndeadvokaat Anu Toomemägi Prokurör Asja arutamise viis Diana Helila Kirjalik menetlus Süüdistatav XX, isikukood: XXXXXXXXXXX; elukoht: ; Eesti Vabariigi XXX kodakondsus; haridus: X XXX; emakeel: vene keel; töökoht: Tõkend: 01.08.2018-30.10.2018 vahistamine, 30.10.2018- 30.12.2018 elektrooniline valve Kaitsjad

Kannatanu esindaja Vandeadvokaadid Vladimir Sadekov ja Erki Kergandberg A

dvokaat Anu Toomemägi

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 23. septembri 2020. a kohtuotsus

113 lg 1 - Tühistada XX KarS § § 25 lg 2 järgi süüditunnistamise ning temale karistuse mõistmise,

temalt kannatanu kasuks varalise ning mittevaralise kahjuhüvitiste väljamõistmise ja sundraha väljamõistmise osas.

2. Teha uus otsus, millega:

2.1. M

13 lg 1 - i

õista XX KarS § 1 § 25 lg 2 järg õigeks.

2(17) 2.2. Tunnistada

-

XX süüdi KarS § 115 § 25 lg 2 järgi ning mõista talle karistuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust. 2.3. karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 3

KarS § 68 lg 1 alusel arvestada XX (kolm) kuud (01.08.2018-30.10.2018) ning lugeda tema poolt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 ( ) aasta ja 3 (kolm) kuud vangistust. üks 2.4. Kohaldada KarS § 73 ning jätta XX’ile mõistetud vangistus täielikult täitmisele pööramata tingimusel, et tema ei pane 2 (kahe)aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 2.5. - kasuks alates 02.08.2018.a kuni 31.12.2018.a igakuiselt

XX lt välja mõista YY 100 eurot ning alates 01.01.2019.a kuni

YY tervisekahjustusest täieliku paranemiseni igakuiselt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestat a korrutis 0,2 ud töötasu alammäär . Hüvitis tuleb kanda kannatanu YY taotlusel tema ema Swedbank arvelduskontole CC nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. 2.6. -lt v kannatanu (isikukood: ) kasuks

XX älja mõista YY XXXXXXXXXXX mittevaralise kahju katteks 5 000 (viis tuhat)

eurot. Hüvitis tuleb kanda kannatanu YY taotlusel tema ema

Swedbank arvelduskontole nr CC XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. 2.7. -

XX lt välja mõista sundraha 1,5 kuupalga alammäära ulatuses ehk 876 eurot.

3. M

uus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Süüdistatava kaitsja apellatsioon

te id rahuldada osaliselt.

4.

Kannatanu esindaja apellatsioon jätta rahuldamata.

5.

Mõista Eesti Vabariigilt XX kasuks apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks välja 3276 eurot.

Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE K

ÄIK

1. Ha XX rju Maakohtu 23. septembri 2020. a otsusega menetluses tunnistati üld süüdi KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 järgi ning mõisteti temale karistuseks 6 (kuus) aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 3 (kolm) kuud (01.08.2018-30.10.2018) ning XX loeti tema poolt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 5 (viis) aastat ja 9 (üheksa) kuud vangistust. Rahuldati VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 2, § 130 lg 1, § 127 lg 1 ja § 128 lg 1 alusel kannatanu YY (isikukood: XXXXXXXXXXXX) hagi osaliselt. - kasuks alates XX lt mõisteti välja YY 02.08.2018.a kuni 31.12.2018.a igakuiselt 500 eurot ning alates 01.01.2019.a kuni

YY tervisekahjustusest täieliku paranemiseni igakuiselt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäär. Määrati, et hüvitis tuleb kanda kannatanu YY taotlusel tema ema Swedbank CC arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Mõisteti lt välja kannatanu XX- YY (isikukood: XXXXXXXXXXXX) kasuks mittevaralise kahju katteks 30 000 eurot.

3(17) 2.

XX on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema pani toime teise inimese tapmise katse, mis seisnes selles, et 01.08.2018 kella 23.05 ajal, viibides Tallinnas Mustakivi teel Mustakivi sillal, tulistas

-19 AYA186 9x19 XX seitse korda endal kaasasolnud tulirelvast vintraudne püstol Glock mm

YY pihta, tabades kannatanut pea ja kehatüve piirkonda. Lähtuvalt isiku ekspertiisiaktist number 18E PõI0141, 22.10.2018, esinesid - YY-l tervisekahjustused, mis oli tekitatud 7 tabamusest kuuliga. Esinenud tervisekahjustustest on kaks lasuvigastust pea piirkonnas: 1. pea peetuslasuvigastus näokolju hulgimurdude ja kuuli peetumisega keeleluu kõrval vasakul sisenemisavaga vasakul pool otsmikul haavakanali tõenäolise suunaga ülevalt eest vasakult alla veidi taha kesksele alalõualuul. 2. alalõuga läbistav lasuvigastus kuuli sisenemisavaga alalõua eespiinal haavakanali suunaga ülevalt eest keskselt alla veidi taha vasakule alallõualuul. neli lasu

vigastust kehatüvel: 1. kehatüve peetuslasuvigastus sisenemisavaga vasaku rangluu aluses piirkonnas, vasakpoolse IV VI roide killunenud murrud vahelihase, sigma- – ja pärasoole vigastusega orienteeruva haavakanali suunaga ülevalt alla kesksele, kuuli peetumisega väikevaagnas kusepõie ja sigmasoole vahel; 2. kehatüve peetuslasuvigastus sisenemisavaga vasakul õlal abaluu vigastusega ja kuuli peetumisega rindkere vasakul poolel; 3. üks läbistav lasuvigastus keskkõhul vasakul haavakanali suunaga paremalt ülevalt põiki vasakule alla; 4. vasaku alajäseme peetuslasuvigastus sisenemisavaga kubemepiirkonnas reieluu suure pöörla killunenud murru ja kuuli peetumisega reieluust selgmisemal; 5. uga paremat küünavart läbistav lasuvigastus kodarluu alumise otsa killunenud murr sisenemisavaga sirutusja väljumisavaga painutuspinnal, haavakanali suunaga väliselt alt põiki üles kesksele. Nimetatud tervisekahjustustest on alalõuga läbistav lasuvigastus eluohtlik tervisekahjustus. Kuritegu jäi l lõpule viimata kiire arstiabi osutamise tõttu kannatanule. XX

Seega

XX teise isiku tapmise katsega pani toime KarS § 113 lg 1 – KarS § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

ESITATUD APELLATSIOON

ID

3. Maakohtu otsuse on vaidlustanud , kes vaidlustavad maakohtu otsuse süüdistatava kaitsjad tervikuna.

3.1. Kaitsjad leiavad, et süüdistatava tegu ei olnud õigusvastane, sest süüdistatav ei ületanud hädakaitse piire. Kaitsjad nõustuvad maak , et süüdistatav ohtu enda seiskohaga XX viibis hädakaitseseisundis. Nii süüdistatav kui tunnistajad on kinnitanud, et kannatanu oli agressiivselt meelestatud. Kohtu hinnangul on tõendamist leidnud, et kannatanu ründas oma töökohustusi täitvat

XX, lüües teda oimupiirkonda ja pannes seega toime õigusvastase teo (KarS § 121).

Maakohus leidis õigesti, et XX tegevus oli vaieldamatult tingitud kaitsetahtest, seda on ta kinnitanud ka ise. - XX l oli ründe täieliku tagasilöömise õigus, seejuures ei olnud temal kui ründe tõrjujal kohustust võtta üle ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski.

Kohus leidis, et poolt XX kasutatud vahend (tulirelv) oli vajalik ja sobiv ründe lõpetamiseks. Tulistamisega kannatanu suunas

lõpetas süüdistatav kannatanu ründe lõplikult. Samas leidis maakohus, et

XX poolt valitud vahend ei olnud säästvaim ründe tõrjumiseks. Maakohus heitis

süüdistatavale ette, et XX ei kaalunud kordagi mitte ühtegi teist vahendit enda kaitsmiseks kui üksnes relv. Teda oli kannatanu kord juba rünnanud ja ka siis kaitses ta end koheselt relvaga, tehes hoiatuslasu õhku, mis ründe koheselt ka lõpetas. Kui kannatanu ründas XX

4(17) taas, siis

XX enam juba kord järele proovitud hoiatuslasku ei kasutanud, vaid hakkas kohe kannatanut tulistama. Seega ei kaalunud seekord enam kaitsetegevuseks sobilike vahendite XX valikut.

3.2. Kaitsjad vad maakohtu poolt tuvastat

nõustu uga, et kannatanu ründas süüdistatava õigushüvesid (elu ja tervis) vahetu õigusvastase ründega. Süüdistatava teole lõpphinnangu andmiseks tuleb arvesse võtta ründesituatsiooni kui tervikut. Esmalt lõi kannatanu täiesti ootamatult ning ilma

eelneva hoiatuse

ta süüdistatavat ning pani seeläbi toime KarS § 121 lg 1 järgi subsumeeritava teo. Sellega õigusvastane rünne ei lõppenud. Süüdistatava löömise järel oli kannatanu endiselt

agressiivne nii sõnaliselt kui ka füüsiliste žestidega, mistõttu oli nii süüdistata

va kui ka objektiivsel kõrvalseisja jaoks ilmne, et ründaja jätkab oma tegevust. Ründe lõpetamiseks kasutas süüdistatav tulirelva, hoiatas sellega kannatanut ning tegi tulirelvaga hoiatuslasu. Tulirelvaga ähvardamist võib pidada sobivaks kaitsevahendiks, s

est see võib ründe lõplikult tõrjuda. Antud juhul oli see ka selgelt säästvaim vahend, sest alternatiivne sobiv vahend võinuks olla kannatanu füüsiline ründamine (nt tema löömine käte ja jalgadega), millega oleks süüdistatav kahjustanud kannatanu tervist. Kahtlust ei ole ka hädakaitse subjektiivses küljes, nimelt ei ole vaidluse all, et süüdistatav sai subjektiivselt aru, et ta viibib kaitseolukorras (tahtluse intellektuaalne külg) ning ta peab tegutsema sellest arusaamast lähtuvalt (voluntatiivne külg). Tulirelvaga hoiatamise ning hoiatuslasu järel tunduski süüdistatavale, et rünne õnnestus tõrjuda

(kannatanu läks veidi eemale, ent endiselt käitus agressiivselt ja närviliselt, ning süüdistatav siirdus

töömasina juurde). Kohtumenetluses on tuvastamist leidnud ka see, et kannatanu laadis relva tühjaks ning pidas konflikti lõppenuks. Käesoleva apellatsiooni sõlmküsimuseks on süüdistatava

tegevus kannatanu teise rünnaku ajal (mis järgnes ca 3 minuti pärast esimesele ründele), mil kannatanu jooksis agressiivselt

, kiirelt ja rusikad kokku surutud süüdistatava poole ning ründas teda uuesti. Ka siin on kohus õigesti tuvastanud, et tegemist oli kannatanupoolse vahetu õigusvastase

ründega süüdistatava õigushüvedele (elu ja tervis). Olukorras, kus kannatanu on eelnevalt ilma hoiatuseta süüdistatavat rusikaga oimukohta löönud ning ähvardanud süüdistatavat tappa (vt selles

osas nt kd 1, tl 49

– „[m]iks on raske vastata, kas hõivata relv, tappa nagu varem lubas“) hoolimata sellest, et süüdistatav võttis enda kaitsmiseks välja tulirelva, oli nii süüdistatavale kui ka

objektiivsele kõrvalseisjale ilmne, et kannatanu soovib süüdistatavat rünnata ja kahjustada tema elu

ning tervist. Rünne oli ka ühemõtteliselt vahetu, sest kannatanu jooksis süüdistatava poole rusikad

püsti ning rünnatav isik ei pea ootama, et ta satuks ründajaga vahetusse võitlusolukorda, vaid ta

võib enda

või teise isiku õigushüvede kaitseks hakata tegutsema hetkest, kui seda õigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks. Maakohus on õigesti märkinud, et süüdistataval ei olnud mingit alust arvata, et tema poole jooksev kannatanu soovib temaga lihtsalt juttu ajada.

3.3. Siit edasi kaitsja

te seisukoht maakohtuga ei ühti. Maakohus on süüdistatava hädakaitsetegevuse hindamisel kohaldanud valesti nii materiaalõigust (eeskätt KarS § 28) kui ka menetlusõigust,

tõlgendades kõiki võimalikke kahtlusi süüdistatava kahjuks (KrMS § 7 lg 3). Kokkuvõtvalt võib maakohtu eksliku seisukoha kokku võtta järgmiselt. Vaatamata sellele, et süüdistatavat eelnevalt rünnanud kannatanu, keda oli juba eelmises situatsioonis hoiatuslasuga hoiatatud, jooksis nüüd süüdistatava poole 3 rünnata: -5 meetri kauguselt sooviga teda

(i) pidanuks süüdistatav tegema uuesti hoiatuslasu, sest see eelmine kord justkui mõjus (kuigi kannatanu jooksis tema poole 3-5 m kauguselt); (ii) pidanuks süüdistatav hoiatuslasu ja tulistamise vahele jäänud paari minutit (mil süüdistatav

arvas, et rünne on lõppenud) kasutama selleks, et mõelda „mis juhtub, kui kannatanu uuesti ründab“; (iii) pidanuks süüdistatav jääma ootama politseid (vaatamata KarS § 28 lg 3 regulatsioonile);

5(17) (iv) pidanuks süüdistatav laskude vahel veenduma, „kas ta on äkki kannatanut juba tabanud ja seega ründe lõpetanud“ (kuigi süüdistatav tegi kiiresti täpselt nii mitu lasku, kui palju oli vaja ründe lõpetamiseks ning lõpetas koheselt tulistamise, kui rünne lõppes); (v) oli süüdistatav 6 aastat varem lõpetanud kickpoksi treeningud (kus ta kokku käis umbes 1,5-2 aastat) ning tal on seetõttu elementaarsed võitlusoskused ja ta oleks pidanud kasutama kaitseks oma käsi ja jalgu ning alles ebaõnnestumisel võinuks kasutada relva; (vi) asjaolu, et rünnak toimus kiiresti, ei oma tähtsust, sest „üldjuhul toimubki rünne kiiresti ja kaitsetegevuseks vajalik sobiv vahend tuleb samuti leida kiiresti“; (vii) relva

kandev isik pea teadma, kuidas ta endalt relva äravõtmist takistada saab. Kaitsjad järeldavad, et maakohtu tõlgendus hädakaitse piiride väidetavast ületamisest on ekslik.

3.4. Vaidlust ei ole selles, et tulirelva kasutamine oli kannatanupoolse vahetu õigusvastase ründe lõpetamiseks sobiv. Maakohus heidab süüdistatavale ette, et vahend ei olnud säästvaim. Maakohus on jätnud aga täielikult tähelepanuta esimese ja teise ründesituatsiooni erisused. Esimeses ründesituatsioonis oli kannatanu süüdistatavat juba löönud ning käitus endiselt agressiivselt ja ähvardavalt, kuid ei jooksnud süüdistatava poole. Seetõttu oligi süüdistataval võimalus võtta esmalt tulirelv välja, suunata see kannatanu suunas ning teha ka hoiatuslask. Teises ründesituatsioonis jooksis kannatanu 3-5 meetri kauguselt süüdistatava suunas ühemõttelise eesmärgiga teda rünnata. Maakohus on tuvastanud, et kannatanu jooksis -l ei olnud süüdistatava suunas selliselt, et „XX mingit alust arvata, et tema poole jooksev isik tahab temaga lihtsalt rahulikult juttu ajada. Tunnistajad on korduvalt kirjeldanud kannatanu agressiivset hoiakut. Kui objektiivsel kõrvalseisjal olnuks kogu informatsioon kaitsetegevusele eelnenud olukorra kohta (juba aset leidnud rünnak), oleks ka kõrvalseisja jaatanud eelseisva ründe ohtu.“ (lk 19). Samuti ei ole maakohus mitte

millegagi kummutanud - süüdistatava ütlusi, mille kohaselt oli kannatanu temast jooksmise hetkel 3 5 meetri kaugusel. Seda kinnitavad ka tunnistaja

VV ütlused „sammud võisid vahet olla neil pigem“ (kd 3, tl

69 pöördel) ning tunnistaja MM ütlused „sama kaugus, ca 6 m, oli nagu vastassuunas kusagil kõnniteel – ohutussaarel“ (kd 3, tl 34 pöördel).

Kaitsja arvates on kohus te jätnud põhjendamatult tähelepanuta selle, et kannatanu oli süüdistatavat juba korra eelneva hoiatuseta löönud ning ta jätkas süüdistatava ründamist vaatamata sellele, et teda oli

hoiatuslasuga hoiatatud. Kui kannatanu ründetahet ei heiduta isegi teadmine, et rünnataval on tulirelv, mida ta on valmis kasutama (vastupidiselt, kannatanu palus end esimese konflikti ajal korduvalt tulistada), siis eeldab objektiivne kõrvalseisja, et ründaja on valmis mistahes intensiivsusega rünnakuks, sh rünnatava elu vastu. Kohus on põhjendamatult kergekäeliselt suhtunud süüdistatavat ähvardavasse ohtu. Praktikas on arvukalt näiteid, kus ka üks rusikahoop näopiirkonda võib osutuda surmavaks. Kohtu argumentatsioonist näib aga, et süüdistatav pidanuks

enda ründamisega riskima seades esiplaanile end õigusvastaselt rünnanud isiku huvid.

Kaitsjad leiavad, et Maakohus on eksinud Riigikohtu praktika vastu, mille kohaselt ei pea kaitsja üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, mis ei garanteeri ründe kohest ja lõplikku

kõrvaldamist. Kohus on konstrueerinud erinevaid hüpoteetilisi säästvamaid si, jättes

kaitsetegevu kõik kahtlused nende teostatavuse osas süüdistatava kasuks tõlgendamata.

Kaitsjad leiavad, et maa

kohus jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et (i) kõik kriminaalasjas kogutud tõendid viitavad ühemõtteliselt sellele, et kannatanu jooksis süüdi

statava suunas distantsilt 3-5 meetrit, (ii) süüdistatav tulistas järjest viis lasku ning lõpetas koheselt tulistamise, kui kannatanu kukkus ning (iii) süüdistatava ütluste kohaselt ei saanud ta kindel olla, kas ja millised lasud tabasid (kd 1, tl 49). Kahtlemata on rünnataval õigus kasutada relva, kui tema elu või tervis on ohus.

Kaitsjad leiavad, et maak konfliktsituatsiooniga ohus on täiendavalt jätnud arvesse võtmata asjaolu, et tegemist oli teise ning kannatanu teadis, et süüdistataval on tulirelv, mida süüdistatav kasutas hoiatuslasuks, ning kannatanu ründas süüdistatavat sellest hoolimata. Neid asjaolusid ei saa samastada konfliktsituatsiooni sattunud relvakandja abstraktse hirmuga, et relva olemasolust mitteteadlik

6(17) konflikti teine osapool võiks relva enda kätte saada. Praegusel juhul võis lausa eeldada, et

kannatanu eesmärk võis olla relv enda kätte või kontrolli alla saada nagu ka süüdistatav ise

kahtlustas, et see võis kannatanu eesmärk olla (vt kd 1, tl 49). Kaitsjate veendumusel ekslik on maakohtu

väide et „[r]elva intensiivset kasutamist ei saa õigustada ka oletusega, et kui rünne oleks jõudnud kehalise kontaktini, siis võinuks relv sattuda kannatanu kätte nagu seda väidab süüdistatav. Relva kandev isik peab teadma, kuidas ta endalt relva

äravõtm takistada saab“ (lk 20). Relvaseaduse (edaspidi RelvS) § 50 lg 2 sätestab tõepoolest, et ist

relva ja laskemoona tuleb kanda avalikus kohas varjatult ning viisil, mis välistab nende kadumise või sattumise teise isiku valdusse, samuti juhusliku kahju tekitamise. Selle sätte eesmärgiks on reguleerida relva kandmist kui sellist (nt ei tohi relv olla lohakalt ja nähtavalt tagataskus vmt), kuid ei aseta relvaloa omanikule kohustust omada sellisel tasemel võitlusoskusi, et ta suudaks kakluse korral tagada, et temalt ei võeta relva ära. Sellise „kaklusoskuse“ omandamist ei eelda RelvS ning seda selgelt ei kontrollita ka relvaeksamil. Veelgi enam, see väide on nii absurdne, et muudab kogu enese ja vara kaitseks relva omamise k mise eelduseks oleksid sellised ontseptsiooni mõttetuks. Kui relva kand võitlusoskused, mis välistavad relva äravõtmise ka vägivaldse füüsilise ründe korral, poleks ilmselt isikul enda kaitsmiseks relva tarviski. Maakohus on ihta on ainult viidetega Riigikohtu lahenditele nentinud, et „[s]urmav lask ründaja p siis õigustatud, kui hoiatamine või tulirelva muu kasutamine (hoiatuslask, lask mitte südamesse või

pähe vaid jalgadesse) ei ole võimalik või uueks lasuks ei jää enam aega ning rünne jätkub“ (lk 20).

Kaitsjad leiavad, et s ohus aga kriminaalasja tehioludega sidunud. eda väidet ei ole k Süüdistatav tegi eelnevalt hoiatuslasu ning teises ründesituatsioonis, kus kannatanu oli temast 3-5 meetri kaugusel ja jooksis tema suunas, ei olnud enam hoiatuslasu tegemiseks aega. Kannatanut selgelt hoiatuslask ei heidutanud. Ta teadis, et süüdistataval on tulirelv. Samuti on üldteada, et liikuvat kannatanut (eriti

veel pingelises situatsioonis) jalga tulistada on äärmiselt keeruline ning süüdistataval ei olnudki

aega sihitud laske sooritada, vaid üksnes suunat laske. Sellise vahemaa pealt oligi võimalik ud suunata lasud kannatanu suurima pinna, s.o tema rindkere suunas. Laskude jaotus näitab selgelt, et tegemist ei olnud sihitud laskudega nagu maakohus justkui ekslikult viidanud on. Sealjuures ei teadnud süüdist võisid tabada (vt kd 1, tl 49 ja tl 49 pöördel). Kohus on atav, kas ja mitu lasku seevastu oma argumentatsioonis veendunud, et see näitab, et süüdistatav justkui ei proovinud isegi jalgu tulistada ja kannatanule vähem kahju tekitada. Mille põhjal kohus järeldab, et jalgade tulistamine oleks

selles situatsioonis üldse mõeldav olnud, jääb arusaamatuks. Kaitsjad märgivad, et hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal − seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste põhjal. Antud juhul oli tegemist olukorraga, kus kannatanu ründas täiesti ootamatult süüdistatavat ja lõi teda rusikaga nnatanu ei taltunud ning näkku. Seejärel võttis süüdistatav enese kaitseks välja tulirelva, ka oli

endiselt agressiivne, mh provotseerides end tulistama („steljai“ ehk eesti keeles „tulista“, vt otsuse lk 15, tunnistaja

hoolimata EE ütlused). Alles hoiatuslasu järel kannatanu taganes. Sellest jooksis kannatanu mõni hetk hiljem uuesti süüdistatava poole sooviga teda rünnata. Kannatanu ja süüdistatava vaheline vahemaa oli väga lühike, enese kaitsmine füüsiliselt (käte ja jalgadega) oleks olnud selgelt ebakindel ning niisamuti oleks olnud ebakindel võimalus minna üle vähemsäästvale

vahendile (tulirelvale). Muid võimalusi rünnaku tõrjumiseks ei olnud. Seetõttu tulistas lühikese

vahemaa ning äärmiselt lühikese aja jooksul süüdistatav kannatanu suunas nii kaua, kui rünnak

lõppes (selleks läks viis lasku) ning mitte ühtegi lasku rohkem, sealjuures teadmata kas ja mitu lasku võisid tabada. Koheselt pärast ründe tõrjumist asus süüdistatav koostööle kiirabi ja politseiga.

Sellises olukorras pole alust rääkida juhtumist, kus objektiivsele kõrvalseisjale oleks juba

kaitsetegevuse ajal ilmne, et kaitsetegevus ei vasta

ründele.

3.5. Kaitsjad leiavad, et antud juhul ei olnud tegemist hädakaitse piiride ületamisega. Isegi, kui tuvastada piiride ületamine objektiivselt (millega kaitsja ei nõustu), on ühemõtteliselt selge, et

7(17) hädakaits ei ületatud vähemalt otsese tahtlusega. Akuutses ründesituatsioonis ei saanud e piire süüdistatav veenduda, kas ja mitu lasku kannatanut tabas. Seega isegi kui väita, et ta võis pidada

võimalikuks, et ta tekitab kannatanule liigset kahju, ei olnud tal kindlasti selles osas vähemalt otsest tahtlust. Nii süüdistatava teoeelne kui järgne käitumine näitavad selgelt, et ta ei - soovinud konfliktis osaleda ega kannatanule liigset kahju tekitada (süüdistatav üritas konflikti maandada, tegi hoiatuslasu, kutsus esimesena ja varakult politsei, nö mobiliseeris kiiresti kiirabi jne). Hädakaitse piiride subjektiivse külje tuvastamisel on eriliselt otsitud kohtu argument, et süüdistatav oli väga

valmis ja aldis relva konfliktsituatsioonis kasutama ning et b ka tema vestlus „[s]ellele viita tunnistaja -

VV ga, kellele ta ütles samal päeval, kui tunnistaja relva kohta küsis, et kui vaja, siis tulistan“ (lk 21). Tagantjärele ei ole võimalik tuvastada, mis oleks juhtunud, kui süüdistatav ei oleks kordagi tulistanud ja p - roovinud end käte jalgadega kaitsta. On kindel, et teda oleks füüsiliselt (uuesti) rünnatud ning ta oleks sattunud rüselusse agressiivse, ettearvamatu ja ohtliku ründajaga, kes ei heitunud juba esimese tulirelva kasutamise peale ning teab nüüd, et tema ohvril on tulirelv. Maakohtu otsuse järgi oleks süüdistatav pidanud aga seda katsetama, sest maakohtu eksliku arvamuse järgi oleks olulisem olnud säästa õigusvastast ründajat kui rünnatavat. See on ilmses vastuolus hädakaitseõiguse alustega. Vähetähtis ei ole kaitsja hinnangul seegi, et kuigi kannatanu ehk ründaja teos tuvastati KarS § 121 koosseis, ei ole kannatanu kriminaalkorras millegipärast

karistada siiani saanud. Kuigi tema suhtes võiks esineda karistusest vabastamise alus (KarS § 80),

on mõistmatu, miks legaliteedi põhimõte (KrMS § 6) ei kohaldunud. Seega kaitsjad maakohtu hinnangul ei nõustu sellega, et süüdistatava poolt valitud vahend ei olnud säästvaim. Maakohus on eksinud nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamisel kui ka tõendite

hindamisel, millega

maakohus on hädakaitse piiride küsimust otsuses analüüsinud. Seetõttu tuleb süüdistatav talle etteheidetavas teos (KarS § 113 lg 1 § 25 lg 2) õigeks mõista. -

3.6. Süüdistatava õigeksmõistmise põhitaotlusega mittenõustumise korral paluvad kaitsjad kaaluda alternatiivseid lahendusi . süüdistava süüküsimuse osas

3.6.1. Alternatiivselt kaitsjad leiavad, et puudub

süüdistatava teos süü – süüdistatav loobus süüteokatsest KarS § 40 lg dest 1 ja 2 nähtub, et kui isik loobub vabatahtlikult süüteokatsest ühel . -

KarS - kvalifitseeritakse § des 41, 42 ja 43 sätestatud juhtudest, vabaneb ta süüst ning tema tegu tegelikkuses realiseerunud süüteokoosseisu järgi. Seega väärib kaitsjate hinnangul kaalumist küsimus, kas süüdistatav loobus tapmiskatsest, mis välistab isiku süü. Tulenevalt KarS § 41 lg st 2 ja § 42 lg st 2 lähtutakse katse lõpetamata või lõpetatuks - - lugemisel isiku ettekujutusest oma teost. Süüteokatse on lõpetamata, kui isik ei ole veel teinud kõike, mida ta

vastavalt oma ettekujutusele teost peab vajalikuks süüteo lõpuleviimiseks (KarS § 41 lg 2).

Maakohtus uuritud tõendite pinnalt saab asuda järeldusele, et süüdistatav oli ettenägelik, pidas võimalikuks, et kannatanu käitumine eskaleerub, toob kaasa konfliktsituatsiooni ning seetõttu pidas

süüdistatav vajalikuk ütlused, kd 3, tl 37 öelda, et viimane kutsuks s kolleegile (

VV -44) korduvalt kindlasti politsei. Samuti kui süüdistatav lõpetas tema vastu suunatud õigusvastast rünnet kannatanu

poolt, tegi süüdistatav pärast seda kõik endast nu seisundit päästa ja tagajärge oleneva, et kannata ehk surma ära hoida. Nii nt selgitas süüdistatav kohtumenetluses, et kohe kui kannatanu

ründetegevus oli suudetud peatada, asus süüdistatav aktiivselt kiirabi kutsuma eesmärgiga tagada

viivitamatu abi kannatanule. Sama kinnitas ka sündmuse ajal tööl olnud liinibussi juht K. Morjan. Seega eelnevast tulenevalt saab järeldada, et süüdistatav asus tegema kõik endast oleneva, et laskudega tekitatud kahju saaks kiiresti likvideeritud ning et õnnestuks tagajärge ära hoida ehk süüdistatav loobus katsest KarS § 41 lg 2 järgi. Seetõttu puudub süüdistatava teos süü ning ta ei saa vastutada KarS § 113 lg 1 § 25 lg 2 järgi. -

Olles leidnud, et süüdistatav võis loobuda tapmiskatsest KarS § 41 lg 2 järgi, võiks kaitsjate hinnangul kaaluda isiku teo teo kvalifitseerimist KarS § 118 järgi. KarS § 118 näeb ette vastutuse raske tervisekahjustuse tekitamise eest ehk tegelikult saabunud tagajärje eest.

8(17)

3.6.2. Samuti tuleb kaitsja (a) te hinnangul kontrollida, kas süüdistatava tegu võis vastata hoopis provotseeritud tapmiskatsele KarS § 115 § 25 lg 2 järgi või (b) raske tervisekahjustuse -

tekitamisele KarS § 118 järgi. Esiteks tuleks KarS § 115 – 25 lg 2 kvalifikatsiooni kaaluda. KarS § 115 näeb ette, et tapmise

eest, kui see on toime pandud äkki põhjustanud tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes, karistatakse ühe

- kuni viieaastase vangistusega. Kannatanupoolse vägivalla ja solvamise ehk provokatsiooni osas antud juhul vaidlus puudub – maakohus on tuvastanud, et „[k]annatanu ründas oma töökohustusi täitvat lüües teda oimupiirkonda ja pannes seega toime õigusvastase teo (KarS § 121)“. XX, Mis aga puudutab hingelise erutuse seisundit süüdistataval, siis väljend süüdistatav us see selles, et tundis hirmu ja ohtu enda elule ning eluohtlik situatsioon kulmineerus süüdistatava jaoks väga

kiiresti kriitiliseks. Süüdistatav on oma ütlustes selgitanud, et kannatu poolt sooritatud löök

süüdistatava oimupiirkonda võis olla süüdistatava jaoks fataalse tagajärjega, mistõttu hirm oma

enda elu ja tervise pärast ehk teisisõnu erutusseisund tekkis momentaalselt. Seega alternatiivselt oleks võimalik kaaluda süüdistatava vastutust KarS § 115 § 25 lg 2 järgi. -

Maakohus ei ole kum

bagi kvalifikatsiooni millegipärast kaalunud.

3.7. Kaitsja te hinnangul esinevad alused KarS § 61 lg 1 kohaldamiseks juhul, kui ringkonnakohus leiab, et -

süüdistatav tegu tuleb siiski kvalifitseerida KarS § 113 lg 1 § 25 lg 2 järgi. KarS § 61 lg 1 näeb ette, et erandlikke asjaolusid arvestades võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada karistust alla seaduses sätestatud alammäära. Erandlikeks asjaoludeks antud kaasuses tuleks pidada nt seda, et süüdistatav täitis sündmuse ajal oma töökohustusi ning kan

natanu oli see, kes algatas konflikti, segas süüdistatavat töökohustuste täitmisel ja kes kangekaelselt seda konflikti ka jätkata

püüdis, vaatamata sellele, et oli saanud teada, et süüdistataval on relv. Märkimist väärib ka see, et

kannatanu oli seejuures tarvitanud ka alkoholi (kd 2, tl 34-39). Seega asetas kannatanu end kokkuvõtlikult ise teadlikult ohtu ja provotseeris konflikti tekkimist. Kannatanu teadis, et temal ega süüdistataval ei olnud volitusi selleks, et teetööde tegemist takistada või kuidagi ümber korraldada. Kannatanu kasutas süüdistatava suhtes vägivalda (KarS § 121 lg 1) Seega esinevad erandlikud asjaolud, mis võiksid tingida süüdistatavale karistuse kohaldamise alla alammäära (st maksimaalselt

neli aastat ja 11 kuud vangistust või alla selle).

3.8. Samuti esinevad alused alla alammäära mõistetud karistuse täitmisele pööramata jätmiseks. Süüdlase isikut arvesse võttes tuleb arvestada sellega, et karistusregistri andmetel on süüdistatav

kriminaalkorras karistamata (kohtuotsuse 1 lk; kd 3, tl 10), süüdistatavat on iseloomustatud kui eeskujulikku, -is (kd 3, tl 39 toredat ja kohusetundlikku kolleegi töökohas Tallinna Teede AS pöördel), süüdistatav abistab oma vanemaid rahaliselt (annab osa palgast vanematele nt),

süüdistatav on pidanud end väga väärikalt kogu kriminaalasja menetluse aja üleval jne, mistõttu on

tegemist korraliku ja hea noore inimesega. Seega õigustaksid need asjaolud süüdistatavale mõistetava karistuse tingimisi täitmisele pööramist igal juhul. Seega kui kohus mõistaks süüdistatavale karistuse alla alammäära nt neli aastat vangistust, tuleks selline karistus KarS § 73 lg 1 alusel jätta tingimisi täitmisele pööramata, kui süüdistatav ei pane nt 5-

se aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 73 lg 3 kohaselt määratak katseajaks üks kuni viis aastat ning tulenevalt Riigikohtu praktikast ei saa katseaeg ületada

mõistetaud karistuse pikkust.

3.9. Kaitsjad leiavad, et kuna esinevad alused õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks, tuleb kannatanu tsiviilhagi jätta läbi vaatamata (KrMS § 310 lg 2).

Juhul kui ringkonnakohus leiab, et esinevad alused süüdistatava süüdimõistmiseks, tuleb sellest hoolimata jätta tsiviilhagi täies mahus

9(17) rahuldamata (KrMS § 310 lg 1), sest kannatanu ise põhjustas täies mahus temal tekkinud kahju

(eelnevalt käsitletud), mistõttu esinevad alused kahjunõude vähendamiseks nullini.

VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või

ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Juhul kui kohus leiab, et tsiviilhagi läbi vaatamiseks ja rahuldamiseks on alust, tuleb kaitsja hinnangul saamata jäänud tulu (töötasu, muu tulu) arvestada sellega, et kannatanu töötasu ehk palk äriühingust OÜ on terve aasta peale olnud 1040 eurot (kd 1, tl 67 pöördel) – Q seega on tegemist ilmselt ühekordse tuluga, mida ei saaks kuidagi võtta saamata jäänud tulu võrdluse lähtekohaks.

Vastupidi kannatanu tuludeklaratsioonist teinud ega teeninud mingit – nähtub, et kannatanu tööd ei erilist tulu. Seetõttu puudub igasugune alus eeldada, et ta oleks seda ka tulevikus teinud. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas tuleb arvestada sellega, et kahju tekitamine kannatanule ei olnud

õigusvastane VÕS § 1045 lg 2 p 3 mõttes, sest süüdistatav käitus hädakaitseseisundis („kahju tekitamine ei ole õigusvastane, kui kahju tekitaja tegutses hädakaitse või hädaseisundis“).

-

Kokkuvõtvalt on kaitsja äbi vaatamata jätmiseks või d seisukohal, et esinevad alused tsiviilhagi l

rahuldamata jätmiseks.

4. Kannatanu vaidlustas Harju Maakohtu 23.09.2020.a esindaja vandeadvokaat Anu Toomemägi kohtuotsuse osaliselt otsuse resolutsiooni p 4 osas ja sedagi osaliselt, s.o osas, millega kohus otsustas kannatanu poolt taotletud mittevaralise kahju hüvitise summas 50 000 eurot rahuldada osaliselt ja mõistis välja mittevaralise kahju summas 30 000 eurot. Kannatanu on tõendanud 24.09.2019.a kohtule esitatud kirjalike tõenditega (epikriisid ja väljatrükid digiloost haigusjuhtumist ning ka Sotsiaalkindlustusameti 13.02.2019.a otsus puude raskusastme tuvastamise kohta), et tal on toimepandud kuriteo tagajärjel sügav puue mistõttu on tema igapäevane osalemine ühiskonnaelus takistatud. Tõendatud on, et kannatanul esineb sügavale puudele vastav nägemisfunktsiooni kõrvalekalle, ja raskele puude raskusastmele vastav keele ja kõne kõrvalekalle. Kannatanu on vastanud esindaja küsimustele, et enne kuritegu oli nii tema nägemine kui ka füüsiline tervis korras, sh tegeles kannatanu enne kuriteosündmust spordiga (jooksmine, ujumine, korvpall). Kuriteo tagajärjel on kannatanul kestvad peavalud, valud vasaku õla piirkonnas, kõhupiirkonnas ja vasakul puusapiirkonnas (tegemist piirkondadega, mida tabasid kuulid ja kust ei ole võimalik kuule ka välja opereerida). Kannatanu rääkis, et tema väljas käimise võimalused sõltuvad pimedaks jäämise tõttu emast ja sõpradest, sest üksi ta pimedana liikuda ei saa. Samuti kaotas kannatanu võimaluse reisida ja teha varasemat tööd (ehituse siseviimistlus). Kannatanu on vastuseks prokuröri küsimustele selgitanud, et tema elu muutus kuriteo tagajärjel radikaalselt sest enne seda elas ta üksinda, kuid kuriteo tagajärjel üksi hakkama ei saa. Asjaolu, et kannatanu elukvaliteet on muutunud olulises osas languse poole peale kuriteosündmust, kinnitas ka tunnistaja II, kes kinnitas et kuriteo tagajärjel on muutnud ka kannatanu nägu kuna ta on otsmikul armid. Menetlusse esitatud piisavalt tõendeid selleks, et tõendada seda asjaolu, et kannatanu elukvaliteet on kuriteo tagajärjel oluliselt halvenenud. Tõendatud on et kannatanu viibis pikalt haiglaravil ning on seoses pimedaks jäämisega sisuliselt muust maailmast isoleeritud ning vajab igapäevaselt kõrvalist abi. Kannatanu on seisukohal, et maakohtu otsus on jälgitav varalise kahju hüvitise määramisel kuid kohtu siseveendumuse kujunemine taotletud mittevaralise kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel ei ole jälgitav. Seega leiab kannatanu, et tsiviilhagis taotletud mittevaralise kahju hüvitise summas 50 000 eurot vähendamine kohtu poolt 30 000 euroni ei ole põhjendatud.

Kannatanu leiab, et kohus ei ole arvestanud mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel täiel määral kuriteopilti ja selle tagajärgi, ja kannatanu enda rolli puudumist selles, süüdistatava süü astet ja tema käitumist ning kannatanusse suhtumist pärast kuriteo toimepanemist (sh eneseõigustavat suhtumist kohtuistungil).

10(17) Kannatanu palub tühistada 23.09.2020.a Harju Maakohtu otsuse resolutsiooni p 4 osaliselt, s. o osas, millega kohus

rahuldas tsiviilhagi mittevaralise kahjuhüvitise nõudes osaliselt ja mõistis kannatanu kasuks välja mittevaralise kahjuhüvitise summas 30 000 eurot ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada kannatanu tsiviilhagi täielikult, s.o summas 50 000 eurot. Muus osas palub kannatanu

jätta Harju Maakohtu 23.09.2020.a kohtuotsus muutmata.

PROKURATUURI VASTUS

5. Vastuse süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonidele on tähtajaliselt esitanud prokurör, kes tutvunud kaitsja Vladimir Sadekov Erki Kergandbe kannatanu

XX te ’i ja rg’i apellatsioonidega, YY lepingulise esindaja Anu Toomemägi apellatsiooniga ning 23.09.2020 Harju maakohtu kohtuotsusega leiab, et nimetatud kohtuotsus on motiveeritud ja seaduslik. Kohus on kõiki kaitsjate argumente juba kohtuotsuses kaalunud ning põhjendanud enda seisukohta. Kohtuotsus on jälgitav ja arusaadav. Samuti on kohus analüüsinud kõiki tõendeid nende kogumis. Prokurör leiab, et Harju maakohtu 23.09.2020 otsuse tühistamiseks puudub alus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6. Kohtukolleegium juhib esmalt

selles, et tema pani tähelepanu, et XX süüdistatakse kokkuvõtvalt toime teise inimese tapmise katse, mis seisnes selles, et 01.08.2018 kella 23.05 ajal, viibides Tallinnas Mustakivi teel Mustakivi sillal, tulistas seitse korda endal kaasasolnud tulirelvast XX vintraudne -19 AYA186 9x19 mm pihta, tabades kanna püstol Glock YY tanut pea ja kehatüve piirkonda seitsmel korral, millega tekitas kannatanule erinevaid vigastusi, millistest alalõuga läbistav lasuvigastus on eluohtlik tervisekahjustus. Kuritegu jäi l lõpule viimata kiire arstiabi XX- osutamise tõttu kannatanule. Seega süüdistuse kohaselt XX teise isiku tapmise katsega pani toime KarS § 113 lg 1 – KarS § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohtuk - olleegium märgib, et veel vähem XX le inkrimineeritud kuriteo faktilisi asjaolusid nähtub süüdistusaktis toodud kuriteo asjaoludest vastavalt KrMS § 154 lg 2 p 1. Kuigi KrMS § 154 ei kirjuta prokurörile ette nä , milliseid faktilised asjaolud peavad htuma süü vastavad nõuded paika pandud kohtupraktikaga. Riigikohus on rõhutanud, et distuse sisust, on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse

tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud (RKKK nr 3-1-1-59-16). KrMS § 211 lg 2 kohaselt kohtueelses menetluses selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud, ehk eeluurimise eesmärgiks on kriminaalasjas objektiivse tõe tuvastamine. Kohtukolleegium sedastab, et prokuröri poolt koostatud süüdistusakt tervikuna ega le esitatud süüdistus ei sisalda ühtegi süüdistatava tegevust XX- õigustavat asjaolu. Sellised asjaolud olid aga üheselt tuvastatud kohtumenetluses maakohtus toimunud kohtuliku uurimise käigus.

7. Maakohus on tuvastanud ning nähtuvalt prokuröri positsioonist puudub vaidlus sellest, et süüdistatav viibis hädakaitses XX eisundis. Ringkonnakohus iab sarnaselt maakohtuga, et le tõendatud on , kes oli häiritud teeremondi masinast tulenevast mürast ründas oma , et kannatanu YY , töökohustusi täitvat , lüües teda oimupiirkonda ja pannes seega toime õigusvastase teo (KarS § XX 121). Nimetatu on tõendatud süüdistatava ja tunnistaja ütlustega, 02.08.2018. VV

a XX kahtlustatavana kinnipidamise protokolliga ja 02.08.2018. a isiku läbivaatuse protokolliga, millega tuvastati süüdistataval vasakul oimupiirkonnas kaks marrastust mõõtudega 2,5x2 cm ja 1x1 cm.

11(17) Lisaks nähtub 19.12.2019. näo vasakult a ekspertiisiaktist nr 19E-GE1260, millega kontrolliti

XX poolelt ja oimu piirkonnast võetud DNA proove, et ekspertiisiga ei suudetud välistada YY-lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles proovis. Pärast ründamist sundis üksnes XX hoiatuslask õhku kannatanut taganema. Tõendamist on leidnud ka see, et peale hoiatuslasku õhku, ei jätnud kannatanu sõimamist ning XX käitus provotseerivalt Süüdistatava ütluste kohaselt pärast kannatanu poolt löömist ning edasi. süüdistatava poolt hoiatuslasu tulistamist käitus kannatanu ebaadekvaatselt, provotseeris, liikus , edasi-tagasi, vehkis kätega ja ähvardas. Kannatanu karjus peale seda, kui süüdistatav õhku tulistas, et hakkab süüdistatavat tapma, et see on tema piirkond, et süüdistatav tulistaks teda ja ropendas. Ütluste kohaselt püüdis süüdistatav konflikti vältida, kannatanuga vahemaad suurendada ja relva suunas ta kannatanu peale, sest see oli süüdistatava arvates ainuke asi, mis teda pidurdas. S on tunnistaja ning tunnistajate ja omavahel üüdistatava sellised ütlused kooskõlas ka VV AA MM riimuvate Tunnistaja

sillal on konflikt isiku (kannatanu) ja ütlustega. VV ütlustest nähtub, et teetöölise (süüdistatava) süüdistatavast eemal ning teetööline

vahel. Kanntanu oli umbes 6 meetrit

sihtis teist isikut relvaga. Isik, keda sihiti, tundus agressiivne olevat – ta käis edasi – tagasi, võimalik, et väljendas agressiiv ust ka sõnadega. Tunnistaja nägi, et isik, keda sihiti, s taganes ohutussaarele. Jäädes foori juures seisma, tuli teetööline nende juurde ning palus vene keeles politsei kutsuda. Rohelise tule süttimisel sõitsid nad teetööde autost mööda ning peatasid kiirabiauto selle ette vasakule ritta. Olles seisma jäänud ja ühendust võtnud häirekeskusega ehk umbes 10 – 15 sekundi pärast kuulis tunnistaja laske. Enne laskude kuulmist, jälgis tunnistaja sündmust tahavaatepeeglist ning nägi, kuidas mingil hetkel kannatanu alustas jooksmist käed rusikas süüdistatava suunas ning sellele järgnesid kohe lasud. Kohtukolleegium märgib, et asjaomases kohtpraktikas on korduvalt rõhutatud, et võimaliku hädakaitse situatsiooni tunnustamiseks ei tule vaadelda mitte vahetult enne hädakaitsetegevust toimunut, vaid ka sellele eelnenud sündmuste käiku, mis võib hõlmata näiteks isegi juba eelmisesse päeva jäävaid sündmusi (vt nt RKKK nr 3-1-1-124-01, p 7.2). Seejuures tuleb lugeda vahetuks ründeks KarS § 28 lg 1 tähenduses ka nn jätkuva ründe olukorrad, s.t rünne on kõnealuse sätte tähenduses vahetu seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud (sh olukorrad, kus rünne on arusaadavalt lõplikult ebaõnnestunud), misjärel oleks võimaliku kahju ärahoidmine hädakaitsetegevusega tõepoolest võimatu (vt RKKK nr 3-1-1-17-04, p 10.1). Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks (ja seega vahetuks KarS § 28 lg 1 mõttes) seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. (RKKK nr 1-19-8038/67, p.27) Asjakohane on seega kaitsjate märkus, et kannatanu poolt veidi hiljem käed rusikas süüdistatava poole jooksmist tuleb vaadelda mitte eraldi vahetult eesseisva ründena, nagu seda on teinud maakohus seisundis. , vaid juba toimunud ründe jätkuna, seega viibis süüdistatav jätkuvas hädakaitse

8. Järgnevalt tuleb hinnata kas süüdistatav ületas hädakaitsepiire. Hädakaitse korral ründe tõrjumise

õigusena mõista ründe täieliku lõpetamise õigust selleks sobiva(te) tuleb vahendi(te)ga. Kaitsevahend on sobilik, kui see tõrjub ründe lõplikult, lõpetab selle täielikult ja otsekohe, ilma

, et kaitsja õigushüved ohtu jääksid või satuksid edaspidi ohtu ründesituatsiooni kui tervikut silmas pidades. Sobivuse kaalumisel ei arvestata kaitstava ja rünnatava õigushüve väärtust ega nõuta nende võrdsust või kaitstava hüve ülekaalukust. Kuna rünne on õigusvastane, siis ei pea kaitsja enda (või teise isiku) õigushüve kaitseks üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, mis ei garanteeri ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist. Kui kaitsjal on kaitsetegevuseks valida mitme vahendi vahel, siis peab ta valima säästvaima, st vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab, kuid seda vaid juhul, kui isikul on valida mitme samaväärse kaitsevahendi vahel, s.o isik ei pea võtma üle ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski (RKKK nr 3-1-1-17-04, p-d 11-12; nr 1-19-8038/67, p 30 ).

12(17) Kohtukolleegiumi veendumusel on kaitsevahendi valimisel asjakohane süüdistatava ja kaitsjate argument, et kannatanu ei kartnud mingilgi määral tulirelva, provotseeris süüdistatavat teda tulistama hõisates temale seega oli süüdistataval reaalne alus karta, et „стреляй!/tulista!“, süüdistatavat jätkuvalt rünnates soovib kann endale saada. Süüdistataval puudus KarS § atanu relva 28 lg 3 kohaselt vajadus ja kohustus ründe eest põgenemiseks. Sellele vaatamata jõudis süüd

istatav pöörduda möödasõitva kiirabi töötajate poole palvega kutsuda välja politsei. süüdistatav Asjaolu, et valdas võitluskunsti boxing’ut ega mingilgi määral vähenda , nimelt kick- , ei muuda riski, et süüdistatavaga lähikontakti astumisel oleks kanntanul teoreetiline võimalus võitluse käigus relv

endale haarata. Maakohtu etteheide, et relva kandev isik peab teadma, kuidas ta endalt relva äravõtmist takistada saab, ei ole kohtukolleegiumi veendumusel asjakohane hädakaitse olukorras, kus ründaja tegevus ongi suunatud relva võimalikule äravõtmisele ning ründaja relva tema vastu kasutamist ei karda. abuur Kriminaalasjas ei ole kogutud tõendeid, et süüdistatava kasutuses olnud k oleks relva selles aanud relva lukustava funktsiooniga, kus ainult relvakandja/süüdistatav oleks s kabuurist vabastada. a ebakindlast kaitsevahendist Süüdistataval ei olnud kohustust võtt ( kaitsevahendina tulirelva kasutamine antud võitluskunsti võtete kasutamisest) tulenevat riski, seega olukorras oli õigustatud.

9. Asudes seisukohale, et tulirelva kaitsevahendina kasutamine oli õigustatud, tuleb hinnata kaitsevahendi kasutamise viisi. Ringkonnakohus on eespool asunud seisukohale, et kannatanu rünnakut süüdistatavale tuleb vaadelda ühe tervikuna, kus hoiatuslask õhku on küll mõneks minutiks ndaja

rü eemale peletanud, kuid kannatanu oma rünnet ei lõpetanud, ähvardas süüdistatavat eemalt, vehkis ning provotseeris, seega viibis eisundis. kätega süüdistatav jätkuvas hädakaitses Selliselt ei ole õige maakohtu järeldus, et süüdistatav oleks saanud taas õhku hoiatuslasu tegemisega ründaja e peletada ning selliselt ründe lõpetada. Selline kaitsevahendi kasutamise viis enam ei eemal

toiminud. Kohtukolleegium aga nõustub maakohtuga selles, et säästvaim ei olnud süüdistatava poolt ründaja kehatüve pihta laskude seeria tulistamine. Kriminaalasja materjalides olevatest videosalvestustest nähtub, et süüdistatav sihtis (mitte lihtsalt ei suunanud) relva kannatanu kehatüvesse juba ga konflikti alguses, kus vahemaa tema ja kannatanu vahel oli veel väiksem ja süüdistaval õnnestus esialgu kannatanu eemale peletada. Kui kannatanu hakkas süüdistatava poole ründe jätkuna mõne meetri kauguselt jooksma, siis a jõudis süüdistatav relv kabuurist välja võtta, ründaja poole suunata ning sooritada 5 lasku, mis tabasid k ndajat. õik rü Kohtukolleegium peab vajalikuks vahepeal 6 padrunikesta, täpsustada, et sündmuskohalt leiti vaadeldud Glock 19 salv mahutab 15 padrunit, kuhu jäi 9 padrunit, seega õige on maakohtu järeldus, et kann nagu on märgitud süüdistuses. atanu pihta sooritatud laskude arv oli 5, mitte 7 Vajab märkimist seegi, et kanntanu suhtes tehtud eksperdiarvamus temale tervisekahjustuste YY tekitamisest 7 kuuliga tabamustest ei ole esitatud kategoorilises del). vormis (Kd II lk 52 pöör Süüdistatav seadusliku relvaomanikuna, kes nähtuvalt kriminaalasja materjalidest oma laskmisoskusi pidevalt treenis ja lihvis, oli teadlik püstolis Glock 19 kasutatava moona kaliibriga 9x19 inimkeha tabamuse korral suurest vigastus- Vaatamata sellele sooritas t väga ja löögijõust. a kõik lasud ründaja kehatüve pihta. Asjakohane on maakohtu järeldus, et miski (sh väidetav

pimedus) ei saanud takistada süüdistataval tulistamisel relv suunata tema poole jooksva ründaja alajäsemete , mis oleks kindlasti ründaja suhtes säästvam kait suunas sevahendi kasutamise viis. Pealegi, tutvunud kriminaalasja materjalides olevate tunnistajate videosalvestustega, tuleb asuda seisukohale, et sündmuskoht oli tänavavalgustusega ning teeremondimasina tuledega väga hästi valgustatud. Asjakohane on maakohtu etteheide, et peale iga lasu sooritamist ei veendunud süüdistatav kordagi, kas ja millist kahju on ta ründajale tekitanud, vaid lihtsalt sooritas laskude seeria. Kohtkolleegiumi veendumusel oleks piisanud juba ühest tabamusest alajäseme pihta, et

rünnak lõplikult kõrvaldada. Põhjendamatu on seega kaitsjate seisukoht, et süüdistatav võiski tulistada ründajat nii kaua, kui see tema poole liikus, kuni kannatanu maha kukkumiseni.

13(17) Ülaltoodu arvestades nõustub kohtukolleegium maakohtu lõppjäreldusega, et süüdista t tava poolt kaitsevahendi kasutamise viis oli ründaja suhtes lubamatult intensiivne ning viimasele liigset kahju tekitav, seega ületas süüdistatav hädakaitse piire.

10. Tuleb nõustuda kaitsjate kriitikaga, et maakohus oleks pidanud ka vaagima süüdistatava käitumisele alternatiivse juriidilise hinnangu andmist, mida maakohus ei ole üldse teinud. XX on maakohtu poolt süüdi tunnistatud tapmise katses. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt, kui kriminaalasjas leiab kinnitust tapmisteole eelnenud kannatanu vägivaldne ja/või solvav käitumine, peab kriminaalasja menetleja kontrollima, kas kannatanu selline käitumine kutsus süüdistatavas ehk esile KarS §-s 115 nimetatud erutusseisundi (RKKK nr 3-1-1-10-13, p 9). Samuti pole erutusseisund pelgalt meditsiiniline mõiste, mille peaks tuvastama ja saaks tuvastada üksnes ekspertiisi käigus, vaid lisaks saab selle kindlaks teha tõendikogumile antava üldhinnanguga kriminaalasja menetlemisel (R nr 3-1-1-86-04, p 10). KKK Maakohus leidis õigustatult, et süüdistatav viibis hädakaitseseisundis, kuid ekslikult lahutas kannatanupoolse rünnaku Olukorras, kus tõendamist on leidnud, et kaheks eraldi episoodiks. kannatanu eelnevalt oma töökohustusi täitvat süüdistatavat põhjuseta ründ , seejärel ähvarda as s ja sõim süüdistatav jõudis küsida abi politsei väljakutsumiseks möödasõitva kiirabi as, kusjuures brigaadi töötajatel , on igati põhjendatud asuda seisukohale, et süüdistatav viibis t tugevas hingelise erutuse seisundis. Sellist järeldust ei väära asjaolu, et süüdistatav jõudis vahepeal relva kabuuri tagasi panna ja isegi proovida oli töökohustuste juurde naasta. Tunnistajate ütluste kohaselt süüdistatav selgelt häiritud ja erutunud, kiirabis viibinud tunnistajad tegelesid süüdistatava palvel politsei väljakutsumisega, kannatanu jätkas ähvardava ja provokatiivse käitumisega kuni hakkas süüdistatava poole jooksma, seega süüdistatava kaitsetegevus hädakaitsepiiride ületamisel oli kannatan se u poolt üheselt provotseeritud. Tähtis asjaolu süüdistataval tugeva hingelise erutu seisundi tuvastamisel on ka uurimisega tuvastatud fakt, et peale kannatanu tulistamist süüdistatav ei asetanud seaduslikk s on u relva tagasi kabuuri, vaid viskas püstoli sündmuskohal minema, mi tõendatud nii süüdistatava ja tunnistajate üt sündmuskoha

lustega kui ka vaatluseprotokolliga. Seejärel pöördus süüdistatav erutunult tema poolt eelnevalt peatatud kiirabi töötajate poole juba kannatanule abi palumiseks. Eeltoodust tulenevalt tuleb süüdistatava käitumist kvalifitseerida provotseeritud tapmiskatsena -

KarS § 115 § 25 lg 2 järgi. Kohtukolleegium leiab, et tulistades laskude seeria ründaja kehatüve pihta ja pähe veendumata iga lasu järel selle mõjus kannatanule teadis süüdistatav, et jätab kanntanule vähe šansse ellujäämiseks, , seega tegutses ta otsese provotseeritud tapmise tahtlusega.

11. Süüdistatava õigeksmõistmine tahtliku tapmise katses KarS § 113 lg 1 § 25 lg 2 järgi

- toob endaga kaasa maakohtu otsuse tühistamise ka süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (KarS § 56 lg 1 ls 1) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga samuti kannatanu isik ja tema käitumine. (Vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. aprilli 2020. a otsus nr 1-18-2232/179, p 71; 11. juuni 2018. a otsus nr 1-17-1629/44, p 28; 17. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-58-13, p 8; 12. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-76-12, p 7; 15. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1; 16. mai 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-14-07, p 6.) KarS § 115 näeb karistusena ette ühekuni viieaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmiseks määraks on 3 aastat vangistust, mis on antud juhul karistuse mõistmise lähtepunktiks. Süüdistatav

pani toime kannatanupoolse eelneva vägivallaga provotseeritud tapmise katse hädakaitsepiiride ületamisel. Seejuures kutsus kohese kannatanule kiirabi, mis oligi tema poolt süüdistatav lt

14(17) sündmuse käigus peatatud. Kanntanu surma ei saabunud just tänu süüdistatava tegevusele.

Selliselt tuleb asuda seisukohale, et süüdistatava süü provotseeritud tapmiskatse toimepanemises on pigem väike. Asjakohas karistust kergendava asjaoluna arvesse KarS ed on maakohtu põhjendused, et tuleb võtta § 57 lg 1 p s 8 sätestatud süüteo toimepanemist hädakaitse piiride ületamisel. Lisaks märkis - maakohus õigesti, et KarS § 57 lg 2 kohaselt tuleb süüdistatava arvestada karistust kergendava asjaoluna ka seda, et

XX täitis kuriteosündmuse ajal oma töökohustusi ning kannatanu oli see, kes algatas konflikti, segas

XX töökohustuste täitmisel ja kes kangekaelselt seda konflikti ka jätkata püüdis, vaatamata sellele, et oli saanud teada, et süüdistataval on relv. Lisaks eeltoodule leiab kohtukolleegium, et süüdistatava poolt kiirabiauto peatamist ning kannatanule abi kutsumist tuleb käsitleda karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 1 järgi. Karistust raskendavad asjaolud K

arS § 58 tähenduses puuduvad. Ülaltoodust tulenevalt r le tuleb mõista KarS § 115 § 25 lg ingkonnakohus asub seisukohale, et - XX - 2 ettenähtud sanktsiooni miinimumilähedane karistus, milliseks on 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust. XX on varasemalt kriminaalkorras karistamata ede AS iseloomustatakse ning töökohalt Tallinna Te teda positiivselt. Ta on viibinud eelvangistuses 3 (kolm) kuud (01.08.2018-30.10.2018), pidi mis talle juba Kohtukolleegium leiabki, et nii kuriteo avaldama nn šokivangistuse eripreventiivset mõju. toimepanemise asjaolud tema poolt vangistuse reaalse kui ka süüdistatava isik teevad koosmõjul ärakandmise ta KarS § 73 kohaselt ei pane kaheaastase katseaja ebaotstarbekohaseks tingimusel, et jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

12.

Kõik apellandid on vaidlustanud süüdistatavalt kannatanu kasuks väljamõistetud varalise ning mittevaralise kahju suurust. Vastuseks apellantide kaebustele peab kohtukolleegium

uliku kokkuvõtvalt märkima, et koht uurimisega on ühes asjaolu ei ole vaidlustatud, et süüdistatav elt tuvastamist leidnud ning seda tegutses hädakaitses vastuseks kannatanupoolsele rünnakule. Kui kannatanu ei oleks süüdistatavat ise esimesena rünnanud, ei oleks temale kahju üldse tekkinud. Süüdistatava süü seisneb vaid selles, et

vastuseks kannatanu ründele tekitas ta viimasele liigset kahju. Riigikohus on korduvalt juhtinud tähelepanu, et mittevaralise kahju hüvitamise lahendamisel VÕS § 130 lg 2 rakendamisel tuleb järgida enne võlaõigusseaduse jõustumist kohtupraktikas kehtinud põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (vt selle kohta Riigikohtu 27. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-05, p 17; 22.10.2008. otsus tsiviilasjas nr. 3-2-1-85-08, p 14 ). Maakohtu poolt on õigesti tuva kannatanu kaotas süüdistatava teo tagajärjel nägemise, tal statud, et on tuvastatud sügav puue, kuna tema igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on täielikult takistatud, kannatanu ei saa enam töötada ja sõltub igapäevases elus toimetulekul teistest isikutest. Maakohus hindas mittevaralise kahju suuruseks 30 000 eurot ning märkis, et selline hüvitis eelpool kirjeldatud tervisekahjustusi ja põhjustatud kannatusi arvesse võttes mõistliku on suurusega ning kooskõlas ka kohtupraktikaga. ium nõustub maakohtuga selles, et Kohtukolleeg selline hüvitis oleks kooskõlas kohtupraktikaga, kuid ainult juhul, kui kanntanul oleks puudunud igasugune osa kahju tekkimises. Käsilolevas vaidluses ei ole aga maakohus mittevaralise kahju hüvitamise lahendamisel kannatanu osa talle kahju tekkimises üldse arvestanud, mis tõi kohtukolleegiumi veendumusel endaga kaasa kanntanule ebaõiglase hüvitise määramise. Eespool on tuvastatud, et kannatanu oli see, kes algatas konflikti, segas

,

XX töökohustuste täitmisel lõi põhjuseta XX rusikaga pähe, püüdis kangekaelselt konflikti ka jätkata sõimates ja provotseerides süüdistatavat

, vaatamata sellele, et oli saanud teada, et süüdistataval on , millest oli tehtud ka hoiatuslask õhku Kannatanu üritas süüdistatavat tulirelv .

15(17) jätkuvalt rünnata ning vastuseks sellele sai 5 kuulitabamust, mis põhjustasidki tal tekkinud

tervisekahjustuse ja sügava puue. Kohtukolleegiumi veendumusel on sellistel asjaoludel põhjendatud, mõistlik ning õiglane liigse kahju tekitamise eest süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõista 5000 (viis tuhat) eurot. Varalise kahju hüvitamise lahendamisel jättis maakohus samuti kannatanu osa talle kahju tekkimises kui kahju tekkis osaliselt täielikult arvesse võtmata. VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt i võib siku surma põhjustamise või tema tervise kahjustamise korral kahjuhüvitist käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Kohtukolleegium on seisukohal, et kannatanu tegutses talle kahju tekkimisel vähemalt kaudse tahtlusega, kuna ta ründas esimesena süüdistatavat, oli teadlik, et süüdistataval on tulirelv, mida võidakse kasutada tema vastu, seega möönis talle tulirelvaga ükskõik millise

kahju tekitamist vastuseks tema enda rünnakule. Võttes arvesse kannatanu osa kahju tekkimises, samuti seda, et tervise kahjustamise korral ei luba seadus vähendada kahjuhüvitist nullini ning nõustudes maakohtu ülejäänud materiaalõiguslike põhjendustega, asub kohtukolleegium seisukohale, et maakohtu poolt kannatanu YY kasuks väljamõistetud varalist kahju tuleb vähendada. tuleb süüdistatavalt välja mõista Selliselt YY kasuks alates 02.08.2018.a kuni 31.12.2018.a igakuiselt 100 eurot ning alates 01.01.2019.a kuni

YY tervisekahjustusest täieliku paranemiseni igakuiselt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäära korrutis 0,2.

13. Süüdistatava esimese toimepanemises õigeksmõistmine ning tema süüdi astme kuriteo tunnistamine teise astme kuriteos toob kaasa maakohtu otsuse korrigeerimise süüdistatavalt väljamõistetud sundraha osas. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ka süüdistatavalt väljamõistetud sundraha osas ning mõistab lt välja teise astme kuriteos süüdimõistmisega XX- kaasneva sundraha 1,5 kuupalga alammäära ulatuses ehk 876 eurot.

14. kaitsja vandeadvokaat Erki Kergandberg esitas Tallinna Ringkonnakohtule 09.11.2020. a XX taotluse kaitsjatasu hüvitamiseks. Seoses apellatsioonimenetlusega taotleb kaitsja välja mõista XX menetluskulud kokku summas 10 302 eurot (sh käibemaks 1717 eurot). Taotluse kohaselt hõlmab nimetatud õigusabi kriminaalasja kohtueelse toimiku analüüsi (1,5 h), nõupidamist kliendiga, ekirjade saatmist ja suhtlust kohtuga, materjalidega tutvumist (2,5 h), õiguslikku analüüsi (0,25 h), kohtudokum i e-toimikus (1,25 h), suhtlust kohtuga ja toimikutega tutvumist (0,5 h), entide analüüs kohtutoimikuga tutvumist, toimiku koostamist (5,25 h), toimiku koostamist (0,75 h), tutvumist kohtutoimiku materjalidega (3 h), kohtu (2,5 h), materjalidega tutvumist (2 h), toimiku analüüsi kohtuga suhtlust ( -kirju 0,25 h), kohtutoimiku analüüsi (1 h), kohtuotsusega tutvumist, analüüsi, e (2,75 h), toimiku materjalidest koopiate tegemis , 14.10.2020. a t (1 h), kohtutoimiku analüüsi motiveeritud otsuse anal

i apellatsiooni tarbeks (2,5 h), kriminaalasja üüsi, õiguslikku analüüs materjalide analüüsi, õiguslikku analüüsi, apellatsiooni koostamist (4 h), apellatsiooni koostamist (12 h), õiguslikku analüüsi (Saksa õiguskirjandus tika), apellatsiooni täiendamist (2,5 h),

- ja prak nõupidamist kliendiga (0,5 h), apellatsiooni täiendamist (1 h) kokku 47 tundi. Advokaadi ühe töötunni hind on 180 eurot, millele lisandub käibemaks (kokku 216 eurot). Eelnevale lisandub bürookulu (printimise jm eest) summas 150 eurot. Õigusteenuse arve on väljastatud -le. XX Ringkonnakohus selgitab, et valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1- 1-79-14, p 44). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse

16(17) koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-58-15, p 14). Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele. Esmalt annab kriminaalkolleegium hinnangu kaitsja töötunni hinnale. Kohtukolleegium asub seisukohale, et võttes arvesse seda, et tegemist ei ole õiguslikult keeruka kriminaalasjaga, ei ole põhjendatud kaitsja tunnitasu summas 180 eurot, millele lisandub käibemaks. Ka Riigikohus on selgitanud, et keskmisest kõrgem tunnitasu on põhjendatud olukorras, kus tegemist on väga mahuka või õiguslikult keeruka kriminaalasjaga ning vaid erandlikel juhtudel (RKKK 1-18-5023). Keskmiseks tunnitasuks loetakse Riigikohtu praktika järgi 130 eurot, mida peab kohtukolleegium põhjendatuks ja mõistlikuks ka käesolevas kriminaalasjas. Ka ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud õigusabiteenuse ajaline kulu. Kohtukolleegium märgib esmalt, et kaitsjate poolt esitatud apellatsioonides puudub sisuliselt vaidlus maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude, tõendite usaldusväärsuse ja lubatavuse üle. Sisuliselt seisneb vaidlus juriidilise hinnangu andmises süüdistatava tegevusele ning taandub sellele, kas tema kaitsetegevus ületas hädakaitse piire ning juhul, kui ületas, kas tema tegevusele võiks anda alternatiivse juriidilise hinnangu. Ringkonnakohus asub seisukohale, et kriminaalasi on keskmise mahuga ja ei ole keeruline. Samuti tuleb märkida, et süüdistatava kaitsja Erki Kergandbergi esitatud apellatsioon meenutab pigem teadustööd teemal hädakaitse ja selle piiride ületamine. Seejuures on esitatud rohkeid viiteid Saksa kohtupraktikale ja seadusesätetele, mis ei ole käesolevas asjas aga asjakohased ning sellises mahus mõttekäikude esitamine kriminaalasja õige lahendamise seisukohalt ei ole põhjendatud ega vajalik. Nii peab ringkonnakohus mõistlikuks hüvitada apellatsiooni koostamise (sh täiendamise) eest 10 tunnile vastava tasu ning asja materjalidega tutvumise eest 5 tunnile vastava tasu. Saksa õiguspraktikaga tutvumise ja õigusliku analüüsi eest kulutatud aega ei ole kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatud hüvitada. Samuti on arusaamatu arvel esitatu toimiku koostamise eest, mille eest samuti ringkonnakohus tasu väljamõistmist põhjendatuks ei pea. Kliendiga nõupidamiste eest peab kohtukolleegium põhjendatuks hüvitada 3 tunnile vastav tasu. Kohtuotsusega tutvumise ja analüüsimise eest peab ringkonnakohus mõistlikuks ajakuluks 3 tundi. Põhjendatuks ei pea ringkonnakohus ka arvel kajastatud bürookulude hüvitamist. Nimelt on märgitud bürookulude selgituseks printimine jne ning tasuks 125 eurot, millele lisandub käibemaks. Sellise selgituse pinnalt on võimatu hinnata seda, mida kulud endas täpselt sisaldasid ja kas need oli ka vajalikud. Selgusetu on mida ja millises mahus oli vajalik printida, eriti olukorras, kus suurem osa materjale on tänapäeval olemas elektrooniliselt. Eeltoodust tulenevalt mõistab ringkonnakohus menetluskulu kokku 21 töötunni ulatuses, summas 3276 eurot (sh käibemaks s.o 546 eurot) kasuks KrMS

XX § 185 lg 1 ning § 189 lg 2 alusel välja Eesti Vabariigilt.

15. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2 ja § 340 lg 2 p 3 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 23.09.2020 otsuse

ja tema karistamises XX’i süüdi tunnistamises KarS § § 25 lg järgi, temalt kannatanu kasuks varalise ning mittevaralise kahjuhüvitiste 113 lg 1 - väljamõistmises ning sundraha väljamõistmise osas. tühistatud osas uue Ringkonnakohus teeb otsuse, millega tunnistab

- XX süüdi KarS § 115 § 25 lg 2 järgi ning mõistab talle uue karistuse, mõistab süüdistatavalt välja uued varalise ning mittevaralise kahjuhüvitised ning sundraha. Muus osas

jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

Allkirjastatud digitaalselt

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 01.07.2021 otsusega

17(17)

RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2021. a ja Harju Maakohtu 23. septembri 2020. a otsus

XX süüditunnistamises ja karistamises, temalt menetluskulu hüvitise väljamõistmises ning YY tsiviilhagi osalises rahuldamises. Samuti tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2021. a otsus osas, millega mõisteti riigilt kasuks välja 3276 XX eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. 2. Mõista talle esitatud süüdistuses õigeks. XX

3. Jätta kannatanu lhagi läbi vaatamata. YY tsivii

4. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata. 5. Kaitsja kassatsioon rahuldada. 6. Prokuröri kassatsioon rahuldada osaliselt. 7. Jätta maakohtu otsusega lt välja mõistetud menetluskulu (ekspertiisikulu XX- kokku 846 eurot, tunnistajate sõidukulu kokku 837 eurot 2 senti ja kohtueelses menetluses määratud kaitsjale makstud tasu 60 eurot) riigi kanda. 8. Mõista Eesti Vabariigilt kasuks välja 13 XX

eurot apellatsioonija 812 kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks (sh 10 302 eurot apellatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu eest ja 3510 eurot kassatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu eest).