2-20-13447/45 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Ande Tänav

Määruse tegemise aeg ja koht

26. jaanuar 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-13447

Tsiviilasi

Tori

valla

avaldus

XX

kinnisesse

asutusse

erihoolekandeteenusele paigutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 9. novembri 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Tori vald (vallavalitsuse kaudu), esindaja Kaja

Rebane

Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja

vandeadvokaat Vahur Krinal

Puudutatud isik YY (isikukood XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 9. novembri 2020. a määrus ja teha asjas uus määrus,

millega jätta Tori valla avaldus XX kinnisesse asutusse erihoolekandeteenusele

paigutamiseks rahuldamata.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Menetluskulud jätta riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib

käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud,

TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik,

kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude

rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.

Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (9)

MENETLUSE KÄIK

Tori Vald (vallavalitsuse kaudu) (edaspidi avaldaja, eestkostja) esitas 16. septembril 2020

Pärnu Maakohtule avalduse XX (edaspidi puudutatud isik) ilma viimase nõusolekuta Valklasse

kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihoolekandeteenusele paigutamiseks üheks

aastaks määruse tegemisest arvates.

Avalduse kohaselt on puudutatud isikule määratud raskest vaimsest puudest tulenev töövõime

puudumine kuni 17. jaanuarini 2022. Avaldaja on puudutatud isiku eestkostja alates 2020. a

märtsist. Varem oli tema eestkostja Pärnu linn. Sotsiaalkindlustusameti (SKA) hinnangul on

puudutatud isik sobiv klient kogukonnateenusele ja ööpäevaringsele erihoolekandeteenusele.

Puudutatud

isik

viibib

alates

1. aprillist 2020

kogukonnas

elamise

teenusel

MTÜ-s Valga Abikeskus. Eestkostja vahetumise ajal käitus puudutatud isik adekvaatselt ning

nõustus elama ilma ema toeta kogukonnateenusel Valgas. Tema käitumine muutus 2020. a

juunis, mil hakkasid ilmnema tema põhidiagnoosist tulenevad erisused. Ta lahkus

4. juunil 2020 omavoliliselt teenusüksusest, seades enda tervise ja elu ohtu. Puudutatud isik on

tugevas ülekaalus, diabeetik ja hemoglobiiniprobleemidega. Ta leiti üles sama päeva õhtul

Puka-Keeni vaheliselt maanteelt. Puudutatud isik lahkus 29. juuni 2020 õhtul järjekordselt

Valga Abikeskusest. Ta leiti öösel Valga linnast. Ta oli käinud lilli korjamas. Järgmisena lahkus

puudutatud isik ette teatamata Valga Abikeskusest 1. juulil 2020 ja ta leiti Sindist ema juurest.

Puudutatud isik lahkus 29. juulil 2020 Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikust sotsiaaltranspordiga

hambaarsti juurde, kuid hambaarsti visiidi ebaõnnestumisel lahkus teadmata suunas Pärnu

linnas. Telefonile ei vastanud. Õhtuks jõudis tagasi Sinti ema juurde. Sindist toimetati uuesti

kiirabiga Pärnu Haigla psühhiaatriaosakonda. Ta oli 13. augustil 2020 Valga Abikeskuses

vaenulik, agressiivne ja ähvardav teiste majaelanike ja personali vastu ning keeldus ravimite

võtmisest. Puudutatud isik viidi kiirabiga politsei saatel Viljandi Haigla Jämejala

psühhiaatriakliinikusse. Ta saabus 28. augustil 2020 Jämejala haiglast tagasi Valga

teenusüksusesse, oli uuesti vaenulik, kuid rahunes politsei visiidi peale. 29. augustil 2020

kordus kõik uuesti ja ta viidi kiirabiga politsei saatel Tartu Ülikooli Kliinikumi

psühhiaatriakliinikusse, kus kohaldati tahtevastast ravi kohtumääruse alusel. Ta lahkus Tartu

haiglast sotsiaaltranspordiga 4. septembril 2020. Valga Abikeskus tegi 8. septembril 2020 uue

väljakutse politseile, sest puudutatud isik oli ähvardav ja vehkis kirvega. Politsei saabudes ta

rahunes ja teda kaasa ei viidud. 13. septembril 2020 viidi puudutatud isik politsei ja kiirabiga

uuesti

Viljandi

Haigla

Jämejala

psühhiaatriakliinikusse

ning

Tartu

Maakohtu

15. septembri 2020. a määrusega tsiviilasjas nr 2-20-13325 kohaldati talle tahtest olenematut

ravi esialgse õiguskaitse korras kuni neli päeva alates 14. septembrist 2020. Sellest

kohtumäärusest nähtuvalt on puudutatud isikul psüühikahäire paranoidne skisofreenia

episoodilise stabiilse defektiga (F20.02). Puudutatud isik toodi 13. septembril 2020 kiirabiga

politsei saatel Valgast toetatud elamise teenuselt, kuna käitus ebaadekvaatselt ja ähvardavalt.

Ta kõndis mitu päeva järjest ringi nugadega. Töötajad on võtnud noad ära ja elamises on kõik

noad luku taga. On kahtlus, et puudutatud isik toob nuge väljast juurde. Toast leiti topsist

tabletid, mida on puudutatud isikule skeemi järgi antud, kuid mida pole tarvitatud. Puudutatud

isik viibis 2. juulist 2020 kuni 11. augustini 2020 Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikus

statsionaarsel

ravil,

13. augustist 2020

kuni

27. augustini 2020

Viljandi

Haigla

psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil ning 29. augustist 2020 kuni 4. septembrini 2020

Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil. Viimase kahe

hospitaliseerimise eelselt on patsient toetatud elamise teenusel käitunud agressiivselt,

ähvardanud tappa tugipersonali, maja põlema panna ning ravimeid ei tarvitanud.

Hospitaliseerimisel patsiendi koostöö paraneb ning ta teeb lühiajaliselt koostööd. Samas ei

nõustu puudutatud isik ravilepinguga pikemalt haiglas viibima. Haiglast lahkumise järgselt

tema seisund ägeneb kiiresti, puudutatud isik lõpetab raviskeemi alusel ravimite tarvitamise

ning tema käitumine muutub ähvardavaks ja agressiivseks. Lisaks on puudutatud isik alkoholi

tarvitaja.

Valga

Abikeskuses

ei

ole

alkoholi

tarvitamine

lubatud.

Abikeskuse

3 (9)

tegevusjuhendajate kannetest on näha, et puudutatud isiku toast on korduvalt leitud

alkoholipudeleid ja ka suitsukonisid. Tubades suitsetamine ei ole samuti lubatud.

Puudutatud isik koduses keskkonnas iseseisvalt hakkama ei saa, kuna tema ravisoostumus ning

haiguskriitika on madal. Samuti ei vasta tema tervislikule seisundile elamine

kogukonnateenusel, kus ei suudeta kontrollida tema käitumist ega tagada ravimite võtmist.

Psühhiaatriakliinikutes viibimine annab lühiajalise tulemuse, eriti kui ravimite võtmine on

tugevdatud kontrolli all, kuid kogukonnateenusel töötavad tegevusjuhendajad ei suuda tagada,

et puudutatud isik ravimeid manustaks.

Puudutatud isik on viibinud varasemalt mitmes ööpäevaringset erihoolekannet pakkuvas

asutuses teenusel, kuid teenus ei ole osutunud talle sobivaks ega piisavaks tugevate

agressiivsushoogude tõttu, mistõttu on puudutatud isik vajanud hospitaliseerimist. Avaldajale

ei ole teada, mis varasemalt agressiivsushoogusid põhjustas, kuid erihoolekandeteenuse

osutamine lõppes 2015. aastal pärast tolleaegse eestkostja esitatud avaldust teenuselt välja

arvamiseks. Puudutatud isik on 4. novembri 2020 seisuga ööpäevaringse erihoolekandeteenuse

järjekorras 285. ja sobiva teenuskoha leidmise aeg on teadmata. Varasemalt, kui puudutatud

isik elas Pärnu linnas ja eestkostjaks oli Pärnu linn, pakuti temale eluruumiteenust, mille

osutamine lõpetati mõne kuu möödudes, sest puudutatud isik ei olnud suuteline eraldi

elamispinnale elama asuma. Ta eelistas elada koos emaga, keda ta nii vaimselt kui ka vahel

füüsiliselt terroriseeris. Alates 2020. a aprillist osutatakse puudutatud isikule kogukonnas

elamise teenust, sest SKA juhtumikorraldaja hinnangul, kes omakorda tugines psühhiaatrilisele

hinnangule, on puudutatud isik kogukonnas elamise teenusel hakkamasaav klient. Tänaseks on

selgunud, et puudutatud isik ei saa kogukonnas elamise teenusel hakkama, kuna sellel teenusel

ei suudeta tagada tema ravimite võtmise järelevalvet ning hoida kontrolli all alkoholi

tarvitamist. Teenusepakkuja ei saa kohustada klienti ravimeid võtma, vaid saab klienti

motiveerida ravimeid võtma ning tagada õigeaegselt ravimite kättesaadavuse. Puudutatud isiku

elamine kodus koos emaga ei mõju hästi puudutatud isikule ega tema emale. Puudutatud isik

on manipuleeriv ja suudab ema heatahtlikkust kurjalt kasutada. Ta on ema nimel võtnud

mitmeid kiirlaenusid, mida ema nüüd ise tagasi maksab. Puudutatud isikule on kõige sobilikum

ööpäevaringne erihoolekandeteenus, mille järjekorras ta on, aga ka sellele teenusele

minemiseks vajab ta eelnevalt stabiilset tervist ning raviskeemi järgimist ja ravimite võtmist.

Iga võtmata jäetud ravim ja tarvitatav alkohol mõjutab puudutatud isiku psüühilist seisundit

halvemuse poole ning ta ei suuda oma käitumist kontrollida. Puudutatud isikule ei sobi

üldhooldusteenus, kuna ta ei vaja füüsilist hooldamist, samuti ei sobitu temale tugiisikuteenus,

mis ei ole oma mahult talle piisav ning ei vasta tema psüühilisele seisundile. Ka

eluasemeteenuse võimaldamine ei andnud tulemusi, kuna puudutatud isik ei ole võimeline päris

üksinda elama. Erihoolekandeteenuste osutamine käib läbi SKA hindamise ja vabade kohtade

ning kliendi tahteavalduse ning nõusoleku alusel. Pärast tahtevastase ravi kohaldamist viibib

puudutatud isik uuesti Valgas kogukonnas elamise teenusel. Tema seisund on paranenud, kuid

alles on jäänud verbaalselt ähvardav ja solvav tegutsemisviis ning teiste kaasklientide

ülemäärane tülitamine ning alkoholi kuritarvitamine.

Eeltoodust tulenevalt on kõik sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 105 lg-s 1 sätestatud

tingimused puudutatud isiku paigutamiseks täidetud. Puudutatud isikule senini osutatud

sotsiaal- ega raviteenused ei ole andnud tulemust ning temale on määratud raske vaimupuue.

Isik on ohtlik ennekõike iseendale, kui jätab manustamata talle määratud ravimid, mis võivad

viia tema käitumise niikaugele, et ta hakkab ohustama kaaskodanikke. Samuti ei sobi isiku

haigusega (diabeediga) kokku alkoholi tarvitamine, mis võimendab skisofreenilist käitumist ja

meelepetteid. Kui puudutatud isik ei viibi kontrollitud keskkonnas, on tõenäoline, et tema

vaimne tervis halveneb veelgi.

Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetab avaldust puudutatud isiku

kinnisesse asutusse paigutamiseks. Puudutatud isik on viimase 1,5 aasta jooksul viibinud

4 (9)

psühhiaatrilisel haiglaravil kaheksal korral. Põhjuseks on alati psüühilise tervise halvenemine,

psühhootilised elamused ja agressiivne käitumine. Esinenud on kallaletunge teistele inimestele.

Puudutatud isikul puudub kriitika tema seisundi suhtes.

AS Hoolekandetenused leidis, et puudutatud isiku kohtumäärusega teenusele suunamine

võib osutuda ennatlikuks. Seni esitatud materjalidest ei ole võimalik hinnata puudutatud isiku

reaalset ohutaset. Selgusetu on, kas esinenud on üksnes verbaalne agressioon või ka füüsiline

agressioon teiste isikute suhtes. Lisaks on ebaselge, kas puudutatud isik on, terviseseisundist

tulenevalt või ebaadekvaatse käitumise tagajärjel, seadnud ohtu oma elu. Kui kinnitust leiab

isiku otsene ohtlikkus teistele või endale, siis on erihoolekandeteenus kohtumääruse alusel

põhjendatud. Samas juhtis kinnine asutus kohtu tähelepanu asjaolule, et erihooldekodu (ka

kohtumäärusega erihoolekandeteenus) ei ole raviasutus. Erihoolekandeteenusel viibivale

isikule puudub seadusest tulenev võimalus manustada ravimeid tema tahte vastaselt.

Tahtevastane ravimite manustamine on lubatud ainuüksi sundravil viibivate isikute suhtes.

SKA leidis, et kohus võiks kaaluda puudutatud isiku suhtes TsMS § 540 rakendamist

maksimum määras, st kuni üheks aastaks. Kui puudutatud isiku tervislik seisund ei võimalda

haiglaravi järel mõista temale kohtumäärusega seatud tingimusi, siis paigutada puudutatud isik

tahtest olenematule ööpäevaringsele erihooldusteenusele kuni kuueks kuuks. Puudutatud isiku

puhul esinevad SHS §-s 105 sätestatud kolmest eeldusest kaks. Puudutatud isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Samuti ei

ole varasemate abimeetmete rakendamine osutunud küllaldaseks või muude abimeetmete

kasutamine ei ole võimalik. Puudutatud isik sõltub temale sobivast kõrvalabist, kuid seda ei ole

võimalik pakkuda ajal, kui ta on segasusseisundis ja käitub agressiivselt. Samas ei esine

puudutatud isikul kestvalt ohtlikku käitumist. Tema käitumine on raskesti mõistetav ning

diagnoosist tulenevalt esineb tal hooti stressiolukordadest tulenevat tugevat kalduvust

agressiivsele käitumisele, mis siiski ei anna alust väita, et ta on püsivalt ohtlik.

Maakohtu 17. septembri 2020. a määruse alusel tehti puudutatud isiku suhtes psühhiaatriline

ekspertiis. Ekspertiisiakti kohaselt vajab puudutatud isik tahtest olenematut ravi ja hooldamist

ööpäevaringsel erihooldusteenusel (nõusolekuta hooldamine). Puudutatud isikul on raske

psüühikahäire paranoidne skisofreenia (diagnoosikood F20.0), mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada ja seda juhtida. Puudutatud isik on teistele ohtlik. Ta on vahetult rünnanud

ümbritsevaid inimesi ja korduvalt tõsisel tasemel ähvardavalt käitunud (ähvardanud nugadega,

ähvardanud tappa, ähvardanud põlema panna). Puudutatud isik vajab paigutamist

ööpäevaringsele erihooldusteenusele üheks aastaks. Tema suhtes ei ole võimalik kasutada muid

abimeetmeid peale isiku tahtest olenematu hooldamise ööpäevaringsel erihooldusteenusel

hoolekandeasutuses. Senine kogemus on näidanud, et puudutatud isik on sageli katkestanud

ambulatoorse ravi, millele on järgnenud tõsine haiguse ägenemine koos ohtlikkuse

avaldumisega ümbritsevatele.

MAAKOHTU MÄÄRUS

Maakohus rahuldas 9. novembri 2020. a määrusega avalduse ning paigutas puudutatud isiku

tema nõusolekuta kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele

tähtajaga üks aasta alates kohtumääruse tegemisest. Maakohus tunnistas määruse täitmiseks

kuuluvaks alates sellest, kui selle määruse peale ei saa enam kaevata või kui määruskaebus

jäetakse jõustunud lahendiga rahuldamata või läbi vaatamata. Menetluskulud jättis maakohus

TsMS § 172 lg 3 järgi Eesti Vabariigi kanda.

Maakohus leidis, et täidetud on SHS § 105 lg-s 1 sätestatud eeldused isiku paigutamiseks

hoolekandeasutusse, tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta,.

Maakohus leidis eelkõige eksperdi 23. oktoobri 2020 arvamuse, määratud esindaja arvamuse

ning 16. oktoobril 2020 puudutatud isiku ärakuulamisel kujunenud veendumuse alusel, et

5 (9)

puudutatud isikul on raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia (diagnoosikood F20.0), mis

piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Haigusloo andmetel haigestus

puudutatud isik 14-aastaselt ja on viibinud korduvalt ravil psühhiaatriakliinikutes. Tema

vaimne tervis on viimase pooleteise aasta jooksul oluliselt halvenenud.

Kui puudutatud isikut ei paigutata hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele,

siis on ta ohtlik eelkõige endale, aga ka teistele. Ekspertiisiaktist nähtuvalt puudub puudutatud

isikul ravisoostumus ja arusaam ravivajadusest. Selles veendus maakohus ka puudutatud isiku

ärakuulamisel, kus ta kinnitas, et ta ei ole kellelegi midagi teinud ning haiglasse sattus, sest

tema peale kaevati. Puudutatud isik on alates 2019. a aprillist, s.o 1,5 aasta jooksul olnud

statsionaarselt psühhiaatrilisel ravil kaheksal korral. Korduvalt on ravile sattumise põhjusena

märgitud, et puudutatud isik jättis kas ravimi võtmata või muutis määratud ravi, mistõttu

terviseseisund halvenes sedavõrd, et psühhoosid ägenesid. Puudutatud isik muutus endale ja

teistele ohtlikuks ning vajas haiglaravi. Ravimite mittetarbimine seab omakorda ohtu nii tema

enda kui ka teiste turvalisuse. Ekspert selgitas, et kuna puudutatud isikul puudub haiguskriitika,

ta eitab agressioone ning ravimite võtmata jätmisest tingitud järjest sagenevat agressiivset

käitumist, on vajalik tema paigutamine kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele

erihoolekandeteenusele. Ekspertiisiaktis on märgitud, et psühhiaatriakliinikus viibides käitus

puudutatud isik episoodiliselt agressiivselt, mh ärritus, karjus, peksis õeposti seina ja ähvardas

kõik maha lüüa. Puudutatud isik oli näost higine, lähenes valvearstile ähvardavalt käed rusikas.

Sõnalisele rahustamisele ei reageerinud. Maakohus leidis, et SKA 5. oktoobri 2020 arvamus on

sisult vastuoluline, kuna amet arvab, et puudutatud isik ei ole püsivalt ohtlik, kuid samas viitab,

et puudutatud isiku käitumine on raskesti mõistetav ja tõsiselt hirmutav, mida soodustab

vajaliku ja pideva toetusravi puudumine. Samuti viitas amet, et juba 2017. a on

rehabilitatsioonimeeskond välja toonud, et puudutatud isik kaldub negatiivsete stiimulite osas

ülereageerima, on impulsiivne ning stress-situatsioonis või konfliktide korral võib muutuda ka

füüsiliselt agressiivseks. See on tal tõenäoliselt ajas omandatud käitumismuster, mis aitab tal

ennast ise rahustada ning tunda, et kontrollib toimuvat. Puudutatud isikul esineb märgatavalt ja

teisi tugevalt häirivat ning ohtlikku käitumist. SKA arvates sõltub puudutatud isiku ohutu

toimetulek ennekõike keskkonnast, kus on talle tagatud nii toetav järelevalve, toetusravi kui ka

võimalusel kaasamine igapäevaelu tegevustesse. Kui puudutatud isik viibib segasusseisundis

ning reageerib ümbritsevale keskkonnale agressiivselt, ei ole võimalik korraldada talle

vajalikku muud ja toetavat abi peale tahtest olenematu abi. Lisaks on avaldaja põhjendanud, et

puudutatud isiku psühhiaatriakliinikutes viibimine annab lühiajalise tulemuse, eriti kui ravimite

võtmine on tugevdatud kontrolli all, kuid kogukonnateenusel töötavad tegevusjuhendajad ei

suuda tagada, et puudutatud isik ravimeid manustaks. Erihoolekande teenusel kinnises asutuses

on puudutatud isikul võimalik paremini ravikoostööd teha, mis tema psüühilist seisundit

stabiilsemana hoiaks.

Puudutatud isik on sotsiaalselt ebakohase käitumisega, ei tule iseseisvalt oma elu

korraldamisega toime, ta ei suuda tagada oma turvalisust ega baasvajadusi, haiguskriitika ja

ravikoostöö on puudulik, mistõttu muutub psühhooside korral käitumiselt agressiivseks, seades

ohtu enda ja ümbritsevate tervise ja heaolu. Stabiilsust vähendab ka asjaolu, et puudutatud isik

tarvitab võimalusel alkoholi ning sigarette. Puudutatud isik võib olla endale ja teistele ohtlik,

kui teda ei paigutata elama turvalisse ööpäevaringset hooldust ja järelevalvet pakkuvasse

hoolekandeasutusse. Peamiselt seisneb ohtlikkus iseendale selles, et ta ei võta ravimeid.

Ohtlikkus teiste inimeste elu, tervise ja vara suhtes väljendub puudutatud isiku agressiivses ning

hetkeemotsioonidest lähtuvas käitumises teiste klientide suhtes tugiteenusel, ka haiglas

kaaspatsientide suhtes. Ohtlikkust tõendab nt tahtest olenematule ravile sattumine

29. augustil 2020 põhjusel, et puudutatud isiku käitumine oli olnud kahe päeva jooksul

agressiivne, ta ähvardas tugipersonali tappa ja maja põlema panna. Ravimite võtmisest ta

keeldus. Lisaks kohaldati tahtest olenematut ravi 8. septembril 2020 asjaoludel, et puudutatud

isik ähvardas personali kirvega ja kiviga ning lubas maja põlema panna.

6 (9)

Avaldaja selgitusel ei ole õnnestunud puudutatud isikule muid hoolekandeteenuseid pakkuda.

Samas tema seisund paranoidse skisofreenia tõttu halveneb. Avaldaja on küllaldaselt

põhjendanud, et puudutatud isikule on kõige sobilikum ööpäevaringne erihoolekandeteenus,

mille järjekorras ta on, aga ka sellele teenusele minemiseks vajab ta eelnevalt stabiilset tervist

ning raviskeemi järgimist ja ravimite võtmist. Puudutatud isikule ei sobi üldhooldusteenus,

kuna ta ei vaja füüsilist hooldamist. Talle ei sobi ka tugiisikuteenus, mis ei ole mahult talle

piisav ning ei vasta tema psüühilisele seisundile. Ka eluasemeteenuse võimaldamine ei andnud

tulemusi, kuna puudutatud isik ei ole võimeline päris üksinda elama. Kuigi puudutatud isiku

ema soovib poega koju võtta ning on valmis teda abistama, on eestkostetava ema eakas, 68-

aastane inimene, kes varasemalt ei ole kodus suutnud puudutatud isikule piisavat järelevalvet

ega ravi tagada. Samuti on ema ise möönnud ärakuulamisel, et poeg on teda vähemalt ühel

korral löönud. Arvestades, et puudutatud isiku tervis on eriti viimase poole aasta jooksul

halvenenud, ei ole maakohtu hinnangul võimalik tema toimetulek kodustes tingimustes. Tema

käitumine võib ohustada tema lähedasi. MTÜ Valga Abikeskuse 3. novembri 2020 vastuse

kohaselt eirab puudutatud isik peale psühhiaatrikliinikust vabanemist maja sisekorraeeskirju,

ostab ja tarvitab alkoholi, suitsetab selleks mitte ettenähtud kohtades, on teiste suhtes vaenulik

ja ähvardav, püüab teistelt raha saada, käib öösiti teiste teenusesaajate ustele koputamas. Samuti

on ta küsinud töötajalt, et kas too tahaks teada, mis tunne on, kui puudutatud isik temal kõrist

kinni võtaks, üles tõstaks ja pigistaks. Eeltoodud asjaoludest ilmneb, et puudutatud isiku suhtes

muude abinõude rakendamine, ei osutuks küllaldaseks. Puudutatud isik ei tunnista enda

vaimuhaigusest tulenevaid käitumisprobleeme, tal puudub küllaldane motivatsioon kasutada

oma tahte alusel toetavaid sotsiaalteenuseid ja kinni pidada hoolekande teenusel olles sisekorra

reeglitest (alkoholi tarbimine Valga Abikeskuses). Tema käitumine on olnud ettearvamatu,

ohtlik ja agressiivne. Tema tervislikku seisundit ning käitumist on võimalik hoida kontrolli all

üksnes tugevdatud järelevalvega ööpäevase hooldusteenuse osutamisega. Väljaspool

hoolekandeasutust viibides puudub võimalus tagada talle vajalik ravi, kõrvalabi ning

järelevalve, mida isik igapäevaseks toimetulekuks vajab.

MÄÄRUSKAEBUS

Puudutatud isik esitas ise ja talle määratud esindaja vahendusel määruskaebused, milles

palub vaidlustatud määrus tühistada ja teha uus määrus selliselt, et puudutatud isik ei pea

viibima kinnises hoolekandeasutuses ööpäevaringsel erihooldusteenusel. Puudutatud isik palub

äärmisel juhul saata teda avatud tüüpi hooldekodusse. Kui toimub kohtuistung, siis palub

puudutatud isik võimalust sellest osa võtta.

Puudutatud isik ei nõustu maakohtu määruse põhjendustega. Puudutatud isik palub üle vaadata

tema ülekohtune ja ebaõiglane saatmine kinnisesse erihoolekandeasutusse Valkla Kodu.

Puudutatud isik ei ole ohtlik iseendale ega teistele. Puudutatud isik saab hakkama iseseisvalt.

Tema eestkostja SS ja kogukonna juhataja DD on andnud tema tervisliku seisundi kohta

valetunnistusi. Puudutatud isikul on erimeelsused avaldaja sotsiaaltöötajaga, kes ei suhtu

temasse neutraalselt. Puudutatud isik tunneb negatiivset suhtumist enda vastu.

Puudutatud isik pole ühtegi inimest reaalselt rünnanud ega ole teistele ohtlik. Puudutatud isik

ei vaja ravi, rääkimata kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamisest. Tal ei ole haigusele

viitavaid sümptomeid. Haiglas viibimine ei ole vajalik, kuivõrd tema tervislik seisund on

paranenud. Puudutatud isik saab iseseisvalt hakkama kodustes tingimustes.

Puudutatud isiku väitel on avaldaja ja MTÜ Valga Abikeskus korduvalt esitanud kohtule,

politseile ja kiirabile valetunnistusi puudutatud isiku kohta, mille tulemusel viiakse puudutatud

isik haiglasse, kuigi selleks tegelikku põhjust ei ole. Puudutatud isik ei vehkinud kirvega, vaid

aitas töölistel puukuuris tööd teha. Ebaõiged on ka väited, et puudutatud isik kõndis mitu päeva

järjest nugadega ringi ja ähvardas. Tegelikult tegi ta iseseisvalt hommikusööki ning tõi ja viis

noad kõrvalkoridori lauasahtlisse. Lisaks ei ole puudutatud isik ähvardanud kedagi tappa, sest

7 (9)

ta on loomult rahumeelne inimene ja teda on raske endast välja viia. Ta ei ole kunagi tahtlikult

süütanud kellegi vara. Puudutatud isik on mõned korrad Valga XXX hoones teinud suitsu ja

joonud alkoholi, aga pole sellega kellelegi mingit kahju põhjustanud.

Puudutatud isik ei ole ohtlik iseendale ega teistele. Ta ei ole viimase kuue aasta jooksul kedagi

füüsiliselt rünnanud. Maakohtu määruses nimetatud agressiivsus on see, kui puudutatud isik

enda õiguste kaitseks kõrgendab hääletooni. Puudutatud isik kasutab kõvemat häält, kui teda

süüdistatakse milleski, milles ta süüdi ei ole, kuid puudutatud isik ei ole kedagi löönud.

Puudutatud isik ei ole ohtlik ka iseendale. Viimased enesetapukatsed oli 2013. aastal, millal ta

oli ohtlik iseendale ja teistele. Praeguseks on puudutatud isik oma käitumist muutnud ning

kahetseb tolleaegset käitumist. Lisaks on ebaõige, et puudutatud isik on ohtlik oma emale ja

isale. Emaga saab ta väga hästi läbi ning isaga ei suhtle puudutatud isik üldse.

Maakohus leidis ebaõigesti, et puudutatud isikul on sügav puue. Tegelikult on temal raske puue.

Lisaks viibib puudutatud isik kogukonnas elamise teenusel alates 6. aprillist 2020, mitte alates

1. jaanuarist 2020.

Tema tervis halvenes juunis 2020, kui ta käis ema juures Sindis, hilines Valga bussi peale ja ei

jõudnud Valka õigeks ajaks, mistõttu ravimid lõppesid otsa. Puudutatud isik helistas MTÜ

Valga Abikeskus töötajatele, et nad varustaksid puudutatud isikut rohtudega, aga keegi seda ei

teinud.

Puudutatud isik sai koduses keskkonnas palju paremini hakkama kui Valga Abikeskuses. Kuigi

väidetakse, et puudutatud isikul pole haiguskriitikat, tunneb ta alati ära, kui ta vajab haiglaravi

ja hospitaliseerimist. Järelikult on temal haiguskriitika olemas.

Pärnu linna pakutud elamispinnal ei saanud puudutatud isik elada seetõttu, et tema kehakaal oli

üle 200 kg. Suurest kehakaalust tulenevalt ei suutnud ta käia poes, lõhkuda puid ega saanud

hakkama teiste eluks vajalike füüsiliste tegevustega. Valgas elades on tema kehakaal

vähenenud 50–60 kilo ja tema toimetulek on paranenud.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja sellele

vastamiseks.

Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Avaldaja väitel on puudutatud isik

jätkuvalt käitunud manipuleerivalt ning tarvitab ravimeid oma äranägemisel, mitte vastavalt

raviplaanile. Ta ei püsi teenuseüksuses, vaid rändab Sindi, Pärnu ja Valga vahel. Puudutatud

isik vajab tugevdatud kontrolli, et tema tervislik seisund saaks stabiliseeruda. Tõenäosus, et

Valga Abikeskuses kogukonna teenusel viibimine annab pikemaajalist positiivset mõju, on

madal. Vajalik on puudutatud isiku tervisliku seisundi ja psüühilise stabiilsuse saavutamine

rangemalt kontrollitud keskkonnas, kui seda võimaldab kogukonnateenus.

AS Hoolekandeteenused selgitas, et puudutatud isik ei viibi Valkla Kodus, seetõttu ei tunne

nad puudutatud isikut ega saa esitada objektiivset seisukohta määruskaebuse suhtes.

Puudutatud isiku ema leidis, et määruskaebus on võetud õigesti menetlusse ja soovis asja

arutamist kohtuistungil.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja teha

uus määrus, millega avaldus jääb rahuldamata. Määruskaebus rahuldatakse.

8 (9)

Ringkonnakohus leiab, et avaldaja ja maakohus ei ole eristanud erinevaid kinniseid asutusi

ja neis pakutavaid teenuseid. Iseenesest on SHS § 105 lg-s 1 sätestatud eeldused isiku

paigutamiseks hoolekandeasutusse tema nõusolekuta ja psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11

lg-s 1 sätestatud eeldused isiku paigutamiseks tema enda või tema seadusliku esindaja

nõusolekuta ravile haigla psühhiaatriaosakonda sarnased. Erinev on aga nende asutuste ja seal

osutatavate teenuste iseloom. Hoolekandeasutus on SHS § 4 p 2 kohaselt sotsiaalteenust osutav

asutus. SHS § 105 lg 1 alusel paigutatakse isik hoolekandeasutusse ööpäevaringset

erihooldusteenust saama. SHS § 100 lg 1 järgi on ööpäevaringne erihooldusteenus täisealise

isiku ööpäevaringne hooldamine ja arendamine koos majutuse ja toitlustamisega, et tagada

teenust saava täisealise isiku iseseisva toimetuleku säilimine ja suurenemine ning turvaline

elukeskkond teenuseosutaja territooriumil. Seevastu PsAS § 11 lg 1 alusel võetakse isik haigla

psühhiaatriaosakonda vältimatu psühhiaatrilise abi korras. Psühhiaatriline abi hõlmab PsAS §

2 p 2 järgi psüühikahäirete diagnostikat, psüühikahäirega isiku ravi ja taastusabi ning

psüühikahäireid ennetavat tegevust. PsAS § 6 lg 2 järgi annavad psühhiaatrilist abi sellekohase

tegevusloaga raviasutused, arstid ja muud spetsialistid. Psühhiaatrilise abi osutamine on seega

tervishoiuteenus tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 tähenduses. Eelnevast

järeldub, et juhul, kui isik vajab tema psüühikahäirest tuleneva ohtlikkuse vältimiseks ravi, on

ta

võimalik

paigutada

psühhiaatriahaiglasse

tahtest

olenematule

ravile,

mitte

hoolekandeasutusse

ööpäevaringset

erihooldusteenust

saama.

SHS-st

ei

tulene

hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. SHS § 100 lg 2 p 4

järgi on ööpäevaringse erihooldusteenuse osutaja kohustatud lähtuvalt täisealise isiku

vajadustest

ja

suunamisotsuses

nimetatud

teenuse

saamise

eesmärgist

järgima

tervishoiuteenuse osutaja poolt täisealisele isikule määratud raviskeemi. Seda kohustust saab

täita üksnes meetoditega, mille kasutamisel isik ise vabatahtlikult ja teadlikult võtab talle

määratud ravimeid (vt Riigikohtu 24. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-5670).

Praeguses asjas nähtub ringkonnakohtu hinnangul nii maakohtu põhjendustest kui ka selle

aluseks olevast avaldusest ja ekspertiisiaktist, et puudutatud isiku ohtlikkus on tingitud eelkõige

sellest, et ta ei järgi vabatahtlikult talle määratud ravi. Sellises olukorras ei ole põhjendatud

tema tahtest olenematu erihooldusteenusele paigutamine, vaid hoopis tahtest olenematu ravi

psühhiaatriahaiglas.

Ringkonnakohus ei pea praeguses asjas võimalikuks omal algatusel muuta avaldaja

taotletud kinnise asutusse paigutamise liiki. Nimelt nähtub asja materjalidest, et puudutatud isik

on maakohtu menetluse ajal viibinud psühhiaatriahaiglas tahtest olenematul ravil, kust ta

vabanes 23. oktoobril 2020. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et

puudutatud isik on pärast haiglaravi jätkuvalt PsAS § 11 lg 1 p 2 mõttes ohtlik. Kohtule on

esitatud puudutatud isiku käitumise kohta pärast haiglaravi lõppu MTÜ Valga Abikeskus 3.

novembri 2020. a vastus teabepäringule. Sellest ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul puudutatud

isiku sellist käitumist, mis õigustaks talle tahtest olenematu ravi kohaldamist. Vastusest selgub,

et puudutatud isik ei ole käitunud vägivaldselt. Tema käitumist, mida on kirjeldatud, võib

pidada tüütuks, ebameeldivaks ja MTÜ Valga Abikeskus sisekorda eiravaks, kuid kinnisesse

asutusse paigutamise eelduseks on isikust lähtuv oht, mida on võimalik kõrvaldada üksnes

tahtest olenematu raviga, mitte tema ebameeldiv käitumine. Ainuüksi asjaolu, et puudutatud

isik käitus enne haiglaravi ohtlikult, ei ole aga aluseks tema suhtes uuesti tahtest olenematut

ravi kohaldada. Vastupidise info puudumisel võib eeldada, et haiglaravi tulemusel on tema

seisund paranenud ning ohtlikkus vähenenud. Juhul, kui puudutatud isik ka edaspidi talle

määratud ravi ei järgi ning muutub seetõttu uuesti ohtlikuks, on avaldajal võimalik esitada

kohtule uus avaldus isiku tahtest olenematule ravile paigutamiseks.

Menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Vahur-Peeter Liin

Villem Lapimaa

Ande Tänav

9 (9)