2-20-267/29 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. jaanuar 2021, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-267

Tsiviilasi

A.A. ja B.B. hagi C.C. vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

A.A. nõude osas 990 eurot

B.B. nõude osas 990 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 18. septembri 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A. ja B.B. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellandid

(hagejad):

A.A.

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

ja

B.B.

(isikukood

XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja D.D. (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Raivo Kiisk

Vastustaja (kostja): C.C. (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaat Karin Ploom

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 18. septembri 2020 otsus väljamõistetud elatise suuruse ning

menetluskulude jaotuse osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista C.C.lt A.A.

ja

B.B.

(kummagi)

kasuks

välja

elatis

eurot

kuus

alates

1. jaanuarist 2020 kuni hagejate täisealiseks saamiseni ja jätta maakohtus kantud

menetluskulud poolte endi kanda.

2. Lugeda kohtuotsuse täpsustatud tervikresolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

2.1. Rahuldada A.A. ja B.B. hagi C.C. vastu elatise väljamõistmiseks osaliselt.

2.2. Välja mõista C.C.lt A.A. kasuks elatis 164 eurot kuus alates 1. jaanuarist 2020 kuni lapse

täisealiseks saamiseni X.

2.3. Välja mõista C.C.lt B.B. kasuks elatis 164 eurot kuus alates 1. jaanuarist 2020 kuni lapse

täisealiseks saamiseni X.

2.4.

Elatis

tuleb

tasuda

iga

kalendrikuu

eest

ette

D.D.

arvelduskontole

nr X, selgitusega „A.A. ja B.B. elatis“.

2.5. Jätta menetluskulud maakohtus poolte endi kanda.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja I) ja B.B. (hageja II) esitasid 7. jaanuaril 2020 hagi C.C. (kostja; isa) vastu, milles

palusid

mõista

kostjalt

kummagi

hageja

kasuks

välja

alates

1. jaanuarist 2020 kuni hagejate täisealiseks saamiseni elatis summas 292 eurot kuus, kuid mitte

vähem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast.

Hagiavalduse kohaselt on hagejad kostja ja D.D. (ema) ühised lapsed. Lapsed on ema

ülalpidamisel. Kostja ei anna hagejatele ülalpidamist. Hagiavalduse kohaselt on hageja I kulud

ühes kuus keskmiselt 696 eurot 50 senti ja kostja II kulud 707 eurot 50 senti.

Hagejate seaduslik esindaja nõustus, et nõutavast elatisest arvestatakse maha igakuine lastetoetus

ja seega on kummagi hageja nõue 262 eurot kuus. Hagejate seaduslik esindaja avaldas, et tema

sissetulek on umbes X eurot ja lastetoetus 120 eurot. Kokkuleppel olid hagejad nõus elatisega 200

eurot kuus lapse kohta.

2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata või alternatiivselt vähendada

elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära. Kostja selgituse kohaselt viibivad lapsed igal kuul

ca 9-15 päeva isa juures ning sellel ajal on lapsed isa ülalpidamisel.

Kostja avaldas, et tema sissetulek on X eurot X senti. Seega jääks kostjale tema enda kulude

katteks pärast nõutava elatise tasumist vaid X eurot X senti kuus. Kostja leidis, et ühel hagejal saab

igas kuus olla kulutusi kokku ca 300 euro ulatuses, mis peaks jagunema kummagi vanema vahel

võrdselt ehk 150 eurot kuus. Antud juhul on põhjendatud vähendada elatist alla miinimummäära,

arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja laste tegelikke vajadusi.

Kokkuleppeliselt on kostja nõus tasuma elatist 120 eurot kuus lapse kohta.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 18. septembri 2020 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt kummagi

hageja kasuks välja elatise 122 eurot kuus alates 1. jaanuarist 2020 kuni laste täisealiseks

saamiseni. Maakohus määras, et elatis tuleb tasuda iga kalendrikuu eest ette D.D. arvelduskontole

nr X, selgitusega „A.A. ja B.B. elatis“. Kohus jättis hagejate menetluskulud nende enda kanda ja

kostja

menetluskulud

summas

1072 eurot 89 senti kostja enda kanda ja menetluskulud summas 1532 eurot 70 senti hagejate

kanda. Kohus mõistis hagejalt I kostja kasuks välja 766 eurot 35 senti ja hagejalt II kostja kasuks

välja 766 eurot 35 senti ning määras, et menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Maakohtu põhjenduste kohaselt võttis hagejate esindaja omaks, et hagejad on kostja juures

keskmiselt 8 päeva kuus, s.o 26-27% ajast. Kohus leidis, et kui vanemate vahel on vaidlus laste

mõistlike ja vajalike kulutuste osas, ei pea järgima perekonnaseaduse (PKS) §101 lg-s 1

kehtestatud miinimumelatise määra. Maakohus tugines muuhulgas laste vajalike kulutuste

hindamisel Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE uuringutele

(2014 ja 2020. Värskeima, veebruaris 2020 avaldatud uuringu kohaselt oli kaalutud keskmine kulu

lapse kohta 388 eurot kuus.

Maakohus leidis, et hagejate esindaja poolt esitatud kulud ei ole mõistlikud ega usutavad ning oli

seisukohal, et põhjendatud on kulud eluasemele 57 eurot 50 senti ja sidekulud 7 eurot 25 senti.

Kuna lapsed viibivad osa aega ka isa juures, tuleb arvestada, et lastel on ka seal kulud (vaadatakse

telerit, kasutatakse internetti). Kostja konto väljavõtte kohaselt on tal igakuiselt kulud seoses

sideteenustega keskmiselt 22 eurot. Kuna lapsed on isa juures 8 päeva kuus, luges kohus ühe lapse

kuluks 2 eurot.

Kostja eluasemekulud kuus on tasu korteriühistule keskmiselt 150-200 eurot ja elektri eest

17-23 eurot. Kostja väitel on tema kasutuses üürikorter, mille üür on 185 eurot kuus. Maakohus

luges põhjendatud eluasemekuluks kostjal keskmiselt 195 eurot kuus. Arvestades laste isa juures

viibimise aega on kulu lapse kohta 17 eurot.

Maakohus leidis, et põhjendatud toidukulud on 150 eurot kuus. Kostja ei vaielnud vastu

majapidamis- ja hügieenitarvete kuludele kokku 17 eurot. Põhjendatud tervishoiukulud on

7 eurot kuus. Maakohus pidas põhjendatuks, et kulud riietele/jalanõudele on 50 eurot kuus. Kostja

ei ole tõendanud, et tema oleks teinud lastele riiete ja jalanõude ostmisel kulutusi. Põhjendatud

kulud lasteaia kohatasule ja toidurahale on 53 eurot kuus lapse kohta. Vaba aja sisustamisele ja

meelelahutusele ei saa kohtu hinnangul kuluda rohkem kui 10 eurot kuus.

Eeltoodust tulenevalt luges kohus ühe hageja põhjendatud kuluks kokku 460 eurot 75 senti

(57.50+17+7.25+2+150+50+17+7+50+53+40+10). Seejuures kannab kostja kulusid vahetult

79 euro suuruses summas ajal, kui lapsed viibivad tema juures.

Kostja palus elatise suuruse määramisel arvestada riikliku lapsetoetusega ja hagejate esindaja oli

sellega nõus. 2020. a on lastetoetus ühe lapse kohta 60 eurot. Vanemate ülalpidamiskohustus on

seega 400 eurot 75 senti, kummagi vanema kanda jääb 200 eurot 38 senti lapse kohta.

Maakohus leidis, et kostja on ülalpidamiskohustust täitnud keskmiselt 79 euro suuruses summas

ajal, kui lapsed on tema juures. Lähtudes eeltoodust tuleb kostjal rahaliselt tasuda

ülalpidamiskohutuse täitmiseks 121 eurot 38 senti. Kohus ümardas summa ja mõistis kostjalt

kummagi hageja kasuks välja 122 eurot alates hagi esitamisest.

Kohus jättis rahuldamata hagejate nõude mõista elatis välja muutuva summana, kuna ei mõistnud

elatist välja seadusjärgses miinimumsummas.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad maakohtu otsuse tühistamist

väljamõistetud elatise suuruse osas ja uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt kummagi hageja

kasuks välja elatis 232 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 79,45% poolest Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäärast kuus või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Hagejad paluvad menetluskulud jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtu otsus täis kirjavigu, viide valele tsiviilasja numbrile,

valele kuupäevale, valele isikukoodile. Otsuse põhjendused on vastuolulised ja kohati

arusaamatud.

Maakohus ei selgitanud välja vanemate varalist seisundit ning jättis TsMS § 230 lg-te 4 ja 5 järgi

kogumata selleks vajalikud tõendid.

Põhjendamatult on maakohus jätnud rahuldamata hagejate nõue mõista elatis välja muutuva

summana. Elatise väljamõistmine kindla summana tekitab olukorra, kus hagejatel võib uuesti

tekkida vajadus pöörduda kohtusse.

Maakohus on põhjendamatult keskendunud lapse vajaduste väljaselgitamisel RAKE uuringutes

avaldatud lõpparuannetes väljendatule. Nimetatud uuring ei arvesta laste tegelikke kulusid.

Lapsetoetuse võrra elatise vähendamine ei ole põhjendatud, sest maakohus on juba mõjuval

põhjusel elatis vähendanud alla miinimummäära. Asjas ei ole tuvastamist leidnud, et esineks

mõjuvaid põhjuseid elatise vähendamiseks (nt kostja töövõimetus, halb varaline seisund või teised

ülalpeetavad). Hagejate hinnangul ei ole kostja tõendanud, et ta täidab osaliselt

ülalpidamiskohustust vahetu ülalpidamisega.

Väär on kohtu seisukoht, et lapsed on igal kuul vähemalt 8 päeva kuus isaga. Kohtuistungil selgitas

hagejate esindaja, et lapsed on isaga maksimaalselt 8 päeva kuus, üldiselt aga vähem. Alates

vaidluse hetkest kuni tänase päevani ei ole lapsed olnud koos isaga mitte ühtegi päeva.

Lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on

PKS § 101 lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selles

ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Kostja palub

menetluskulud jätta hagejate kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada välja

mõistetud elatise suuruse ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas

uue

otsuse,

millega

mõistab

kostjalt

kummagi

hageja

kasuks

välja

elatise

164 eurot kuus alates 1. jaanuarist 2020 kuni hagejate täisealiseks saamiseni ja jätab maakohtus

kantud menetluskulud poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

7. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Apellatsioonkaebuses paluvad hagejad tühistada maakohtu otsuse elatise suuruse ja

menetluskulude jaotuse osas. Hagejad paluvad apellatsioonkaebuses mõista kostjalt kummagi

hageja kasuks välja elatis summas 232 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 79,45% poolest Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuus või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Hagejad paluvad menetluskulud jätta kostja kanda.

8. Maakohus mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatise summas 122 eurot kuus ehk

vähendas elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära.

PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole

tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist,

kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama

paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on PKS

§ 102 lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse

ülalpidamiseks ühetaoliselt.

Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et

selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Riigikohus on selgitanud, et

PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu, mistõttu kohus saab iga üksikjuhtumi

asjaolusid arvestades hinnata, kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise

väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise

väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida

arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades

samal ajal lapse õigustatud huve (Riigikohtu 28. märtsi 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18;

7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12; 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1-28.2; 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).

PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla

miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse

tegelikud vajadused, kui asjas esile toodud asjaolud seda tingivad. Siiski on kohtul võimalik

vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära

üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esile toodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad

(vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).

8.1. Eelneva tõttu tuli kostjal praegusel juhul tuua esile ning tõendada, et hagejate vajaduste

rahuldamiseks kulub vähem kui kahekordne miinimumelatis.

Kostja on vastuses hagile (tl 20-22) märkinud, et laste ülalpidamiseks ei kulu kahekordne elatise

miinimummäär.

Maakohus on vähendanud kostjalt hagejate kasuks välja mõistetud elatist seetõttu, et laste

tegelikud igakuised kulud on kahekordsest elatise miinimummäärast väiksemad, st hagejate

vajadused ei võrdu praegusel juhul kahekordse elatise miinimummääraga. Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga selles, et laste igakuised kulud ei võrdu kahekordse elatise miinimummääraga

ehk praegusel juhul esines alus elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära

arvestades laste tegelikke vajadusi koosmõjus kostja varalise seisundiga. Ringkonnakohus

põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

8.2. Ringkonnakohus märgib, et hagejad on esitanud tabeli laste kulutuste kohta (tl 5), mille

kohaselt on hageja I igakuised kulud ca 696 eurot 50 senti ja hageja II kulud 707 eurot

50 senti. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga selles, et tabelis toodud laste kulud on

ilmselgelt ülepaisutatud. Näiteks tabeli järgi kulub kahe lapse (4-aastane ja 7-aastane) vaba aja

veetmisele kokku (sh sünnipäevad, üritused, ekskursioonid) 360 eurot kuus, mis on ülepaisutatud

ega pole mõistlik.

Maakohus hindas laste igakuiseid tegelikke kulusid ja leidis, et ühe lapse igakuine kulu on

ca 460 eurot 75 senti kuus ehk hagejate igakuine kulu on kokku 921 eurot 50 senti.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu poolt tuvastatud laste igakuised kulud samuti

ülemäärased ega vasta tõenäoliselt pere tavalisele elustandardile. Hagejate ema väitel on tema

sissetulek ca X eurot kuus + lapsetoetus 120 eurot kuus, järelikult pole võimalik, et laste tegelikud

kulud on kuus kokku 921 eurot 50 senti.

Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on tõendatud, et laste igakuised kulud on alla seaduses

sätestatud miinimummäära. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb laste mõistlike kulude määramisel

lähtuda Justiitsministeeriumi tellitud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse

ja Pricewaterhouse Coopers Advisors poolt tehtud 2020. a uuringust „Lapse vajaduspõhine

miinimumelatis“, mille järgi on kaalutud keskmine ülalpidamiskulu lapse kohta kuus 388 eurot.

Hagejad ei ole praegusel juhul toonud esile selliseid asjaolusid ja põhjuseid, mis annaksid aluse

väita, et hagejatele kulub rohkem kui viidatud uuringu tulemusel saadud keskmine kulu, milleks

on 388 eurot kuus. Sealjuures on hagejate puhul tegemist veel väikelastega, kelle ülalpidamiskulud

kuus ei saa olla üle keskmise.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb elatise väljamõistmisel arvestada, et hagejate vajadused kuus on

ca 388 eurot kuus ehk kummagi vanema panus lapse ülalpidamisse on 388/2, s.o 194 eurot kuus.

8.3. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga selles, et praegusel juhul on põhjendatud

arvestada

elatisest

maha

kulud,

mida

isa

kannab

vahetult

(maakohtu

hinnangul

79 eurot kuus).

Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hagejad viibivad koos isaga vähemalt 8 päeva kuus, mistõttu

annab kostja hagejatele ülalpidamist ka vahetult. Kostja esitas vastuses hagile väite, et lapsed

viibivad iga kuu ca 9-15 päeva kuus isa juures ja on sel ajal tema ülalpidamisel. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole kostja nimetatut tõendanud. 30. aprilli 2020 kohtuistungil avaldas küll ema, et

lapsed olid isa juures 8 päeva kuus, kuid samas märkis, et paar kuud ei näinud lapsed isa üldse.

Hagejad on apellatsioonkaebuses märkinud, et alates käesoleva vaidluse hetkest kuni tänase

päevani ei ole lapsed isa juures olnud mitte ühtegi päeva. Kostja väidab apellatsioonkaebuse

vastuses endiselt, et lapsed on temaga ca 8 päeva kuus, kuid samas märgib, et isa soovib lapsi enda

juurde, kuid pooled ei saa selles osas kokkuleppele.

Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul ei ole tõendatud, et lapsed viibivad igal kuul

ca 8 päeva isa juures ning isa annab lastele sel ajal vahetut ülalpidamist. Tsiviilasja materjalidest

tuleneb, et laste koosviibimise aeg isaga on väga kaootiline ja pole üheselt tuvastatav. Mõlemad

pooled on avaldanud, et esineb raskusi kokkulepete tegemisel isa ja laste suhtlemise osas.

Eeltoodud põhjendustel ei pea ringkonnakohus põhjendatuks arvestada elatisest maha isa poolt

väidetavalt antava vahetu ülalpidamise, kuna praegusel juhul ei ole tõendatud, et laste isa annab

lastele igakuiselt vahetut ülalpidamist.

8.4. Maakohus leidis õigesti, et praeguses asjas on põhjendatud võtta igakuise elatise määramisel

arvesse riiklik lapsetoetus. Lapsetoetuse saamine on mõjuv põhjus miinimumelatise

vähendamiseks koostoimes muude asjaoludega – ennekõike kostja halva varalise seisundiga (PKS

§ 102 lg-d 1–2).

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ka eeldada, et lapsetoetuse arvel kaetakse lapse vajadusi ning

nende maksmine peab selliselt reeglina tulema kasuks mõlemale vanemale (perehüvitiste seaduse

(PHS) §-d 2, 3 ja 15). Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjendust sellele, miks peaks vanem,

kes teise vanema ja lapsega ühise perena koos elades saaks kasu lapsetoetusest, kaotama

lapsetoetusest saadava kasu ainuüksi seetõttu, et ta elab teisest vanemast ja lapsest lahus. Seega

tuleks pool lapsetoetusest (juhul kui on tõendatud lapsetoetuse saamine) üldjuhul alati elatisest

maha arvata. Laps võib tõendada, et selline mahaarvamine on põhjendamatu, kuna tema vajadused

on miinimummäärast suuremad. Praegusel juhul ei esine hagejatel ülekaalukaid huve, mis

võimaldaksid jätta lapsetoetuse maksmisega ülalpidamiskohustuse ulatuse üle otsustamisel

arvestamata.

Võttes arvesse eeltoodut, leiab ringkonnakohus, et 164 euro (194-30 (pool lapsetoetusest)) suurune

elatis kummagi lapse jaoks on põhjendatud ja vajalik, kuna see arvestab mõlema lapse huve ja

nende tegelikku ülalpidamisvajadust.

8.5. Ringkonnakohus nõustub hagejatega selles, et maakohus on ebaõigesti jätnud hindamata

vanemate varalise seisundi. Ringkonnakohus kõrvaldab antud rikkumise. Ringkonnakohus tegi

pooltele ettepaneku esitada tõendid oma varalise seisundi kohta.

Hagejate ema poolt esitatud konto väljavõttest nähtub, et hagejate ema sissetulek on väga väike.

Hagejate ema väitel on tema sissetulek ca X eurot + lapsetoetus 120 eurot.

Kostja esitas ringkonnakohtule tõendid oma varalise seisundi kohta, mille kohaselt on kostja

keskmine netotöötasu suurus X eurot X senti. Kinnistusraamatu andmete kohaselt ei kuulu kostjale

kinnisvara. Äriregistri andmetel ei ole kostja seotud äritegevusega. Kostja igakuised kulud kuus

on ca X eurot X senti (INBANK järelmaks 53 eurot 69 senti, kommunaalkulud 205 eurot, AS Elisa

Teleteenused 22 eurot 46 senti, Eesti Energia AS arve keskmiselt 20 eurot, transpordikulu 100

eurot, sõiduki hooldus- ja remondikulu 20 eurot, toidukulu 135 eurot, kulutused tervishoiule 20

eurot kuus ja riietele 25 eurot kuus).

Kostja on oma kulude osas märkinud, et kuigi ta elab oma ema korteris ja käesoleval ajal üüri ei

tasu, siis tuleks tema kuludesse arvestada ka üür 250 eurot kuus. Ringkonnakohus märgib, et kuna

käesoleval ajal ei ole kostjal üüri tasumise kohustust ning kostja on kohustatud oma alaealisi lapsi

üleval pidama ja tegema endast kõik oleneva ülalpidamiskohustuse täitmiseks, siis ei pea

ringkonnakohus põhjendatuks arvestada tulevikus tekkida võiva üüriga. Praegusel juhul on kostja

märkinud, et tal ei ole üüri tasumise kohustust.

Samuti ei kulu kostjal eelduslikult ca 205 eurot kuus kommunaalkuludele aastaringselt. Kostja on

esitanud kohtule konto väljavõtte, milles nähtub, et 2021 jaanuaris oli kommunaalarve kokku

216 eurot 81 senti ja 2020 detsembris 196 eurot 45 senti. Tegemist on talveperioodi arvetega, kus

olulise osa arvest moodustab küttekulu. Suveperioodil on kostja kommunaalarved eelduslikult

poole väiksemad.

Ringkonnakohus leiab kokkuvõttes, arvestades kostja majanduslikku seisu ja seda, et hagejate

igakuised kulud on väiksemad kui seaduses sätestatud miinimummäär, et põhjendatud on elatise

suurus 164 eurot kuus ühe lapse kohta. Kostja majandusliku seisundi kohaselt on kostja võimeline

tasuma hagejatele elatist kokku summas 328 eurot kuus. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja

puhul tegemist terve tööealise isikuga, kellel on kõik võimalused teenida suuremat sissetulekut, et

rahuldada oma laste ja iseenda vajadused.

9. Vastusena apellatsioonkaebuse ülejäänud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9.1. Apellatsioonkaebuse põhjenduste järgi oleks maakohus pidanud määrama elatise muutuva

suurusena ning siduma selle PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammääraga.

Maakohus mõistis kostjalt välja elatise alla seaduses sätestatud miinimummäära. Ringkonnakohus

muudab küll väljamõistetavat elatise suurust, kuid väljamõistetav elatis jääb siiski alla seaduses

sätestatud miinimummäära. Ringkonnakohus leiab, et elatise alla seaduses sätestatud

miinimummäära väljamõistmise korral ei saa elatise summat siduda Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammääraga, kuivõrd elatise automaatset suurendamist ei saa põhjendada

üksnes miinimumpalga tõusuga (vt nt Riigikohtu 7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas

nr 2-15-15909, p 16).

9.2. Apellatsioonkaebuses esitatud väide, et otsus on täis kirjavigu, ei anna alust otsuse

automaatseks tühistamiseks. Tegemist on ilmsete ebatäpsustega, mis ei mõjuta otsuse sisu ja

resolutsiooni.

10. Hagejad on vaidlustanud ka maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotuse, mille

kohaselt jättis maakohus hagejate menetluskulud nende enda kanda ja kostja menetluskulud

summas 1072 eurot 89 senti kostja enda kanda ja menetluskulud summas 1532 eurot 70 senti

hagejate kanda.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada menetluskulude jaotuse osas

ning jätta menetluskulud maakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Hagejad olid

õigustatud esitama elatise nõude kohtusse, kuna kostja ei tasunud hagejatele elatist vabatahtlikult.

Asjaolu, et hagi rahuldatakse osaliselt, ei anna alust jätta osa kostja menetluskuludest hagejate

kanda. Kuivõrd tegemist on elatise nõudmise hagiga, mille üheks pooleks on alaealised lapsed,

siis ei pea ringkonnakohus põhjendatuks jätta osa menetluskulusid hagejate kanda.

11. Eelmärgitust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt.

12. Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu jätab ringkonnakohus apellatsiooniastme

menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda. Sellise menetluskulude jaotuse tõttu

puudub vajadus menetluskulusid rahaliseks kindlaks määrata.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks Üllar Roostoja

Viivi Tomson