2-19-16452/63 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. jaanuar 2021, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-16452

Tsiviilasi

AS

Ehitustrust

hagi

MTÜ

Greenlife

vastu

võla

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

43 917 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 6. juuli 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

MTÜ Greenlife apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

5. jaanuar 2021

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): MTÜ Greenlife (registrikood 80333158),

vandeadvokaat Keijo Lindeberg

Vastustaja (hageja): AS Ehitustrust (registrikood

12310585), vandeadvokaat Margo Lemetti

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 6. juuli 2020 otsus muutmata arvestades ringkonnakohtu

otsuses toodud põhjendustega.

2. Jätta rahuldamata AS Ehitustrust taotlus MTÜ Greenlife apellatsioonkaebuse

läbivaatamata jätmiseks.

3. Jätta MTÜ Greenlife apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus MTÜ Greenlife kanda.

5. Välja mõista MTÜ-lt Greenlife menetluskuluna AS Ehitustrust kasuks 840 eurot.

6. Jätta kõik 5. jaanuari 2021 kohtuistungil esitatud MTÜ Greenlife vastuväited

ringkonnakohtu tegevusele rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS Ehitustrust (hageja) esitas 28. oktoobril 2019 MTÜ Greenlife (kostja) vastu hagi

43 917 euro väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 24. mail 2019 ostu-müügilepingu, mille

kohaselt kohustus kostja müüma hagejale lepingu lisaks oleva projektdokumentatsiooni alusel

valmistatavaid liimpuitkonstruktsioone. Hageja kohustus kostjale tasuma nende eest kokku

53 205 eurot, millest 35 470 eurot kohustus hageja tasuma ettemaksuna (lepingu p-d 2.2.1. ja

2.2.2.). Lepingu sõlmimise järgselt täpsustasid pooled liimpuitkonstruktsioonide mahte ning

lepiti kokku, et hageja tasub enne kauba üleandmist täiendavalt 12 000 eurot. Hageja tasus

kostjale ettemaksuna kokku 47 470 eurot.

Hageja rõhutas lepingueelsetel läbirääkimistel, et soovib liimpuitkonstruktsioone saada

objektile hiljemalt 2019. a augusti jooksul. Esimene liimpuitraam (kokku 18-st raamist) tarniti

kostja poolt ehitusobjektile alles 2019. a septembri alguses, järgmine septembri lõpus. Kuivõrd

kostja oli konstruktsioonide tarnetega olulises ajalises viivituses, palus hageja esitada

konstruktsioonide tarnete kohta täpsema ajagraafiku. 1. oktoobri 2019 e-kirjas teatas kostja, et

suudab kõik kaared ja talad tarnida 2019. a oktoobrikuu jooksul. 7. oktoobril 2019 teatas kostja,

et ei suuda kaupa oktoobrikuu jooksul siiski tarnida. Kostja viitas, justkui oleks tarne viibimises

olnud süüdi hageja, kuna ei saanud õigeaegselt valmis tehnilisi jooniseid, mis ei vasta tõele.

Läti valmistajatehasest selgus, et kostja on neile tasunud ettemaksu vaid kahe

liimpuitkonstruktsiooni elemendi valmistamiseks, mis olid tarnitud hagejale septembris.

Rohkemate konstruktsioonide (kokku 18 liimpuitraami ja 38 erinevat liimpuitelementi) jaoks

ei ole kostja Läti valmistajatehasele ettemaksu tasunud, mistõttu ei olnud valmistajatehas nõus

täiendavaid konstruktsioone valmistama enne, kui ta on saanud selle eest ettemaksu.

Arvestades, et ehitusobjektile tarnitud liimpuittoodete lepingujärgseks maksumuseks oli 3553

eurot, ei ole kostja kasutanud hagejalt ettemaksuna saadud 43 917 eurot (47 470-3553 = 43 917)

eesmärgipäraselt. See on ka tegelik põhjus, miks kostja sattus konstruktsioonide tarnetega

raskustesse ega suutnud neid tähtaegselt hagejale tarnida.

15. oktoobril 2019 saatis kostja hagejale teate koostöö lõpetamisest. Kostja süüdistas hagejat

otsekontakti loomises Läti valmistajatehasega, et saada ilma kostja vahenduseta tehasest

tooteid, kuid see ei vasta tõele. Kostja kirjast saab järeldada, et kostja on lepingust taganenud

või selle üles öelnud ega tarni enam hagejale lepingu alusel tarnimata jäänud konstruktsioone.

Hageja leidis, et kostja on lepingut oluliselt rikkunud, kuna ei ole õigeaegselt tarninud

ehitusobjektile liimpuitkonstruktsioone ning on lõpetanud lepingu omapoolse täitmise. Hagejal

puudub alus arvata, et kostja sooviks või suudaks lepingut edaspidi täita. Kostja

lepingupartneriks olnud Läti tehase esindaja kinnitas hagejale 18. oktoobril 2019, et kõik kostja

poolt tellitud tooted on tasutud ja tehasest välja saadetud, hageja tarbeks rohkem täitmata

tellimusi ei ole. Kostja käitumine vastab võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 2 p 1, 3 ja 4

tunnustele. Juhindudes VÕS § 189 lg-st 1, lg 2 p-st 1 ja lg-st 3 nõuab hageja kostjalt tasutud

ettemaksu, millest on maha arvatud tarnitud kauba väärtus, tagastamist.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuse kohaselt ei saanud ta liimpuitkonstruktsioone

augustiks 2019 tarnida, kuna puudusid tööjoonised. Lõplikud joonised esitas hageja alles

7. oktoobril 2019. Kostja poolt Mustvee ehitusobjektile septembris viidud konstruktsiooni ei

olnud valede jooniste tõttu võimalik ehitusplatsil kokku panna. Lisaks selgus, et joonistel on

olulised puudused ja mõõtude erinevus võrreldes reaalse ehitusolukorraga. Hageja jõuline tahe

suhelda otse ühe tootjaga tekkis vahetult peale lõplike jooniste valmimist. Hageja helistas

sisuliselt iga päev, et saada tehase kontakte, sekkudes sel viisil teise lepingupartneri tegevusse.

Sellises olukorras polnud koostöö jätkamine võimalik ja kostja esitas 15. oktoobril 2019

hagejale koostöö lõpetamise teate. Kuna hageja ei esitanud sellele kirjalikku vastust, sai kostja

aru, et hagejal vastuväiteid koostöö lõpetamisele puuduvad ning kostja pakutud olukorra

lahendus sobis hagejale. Kostja kinnitas koostöö lõpetamise teatises, et tarnib juba valmis

liimpuidu ehitusplatsile, mida kostja ka tegi 17. oktoobril 2019, ja tagastab pärast asjakohaseid

arvestusi ülejäänud ettemaksu.

8. jaanuari 2020 seisukohas leidis kostja, et lepingu kohaselt tasutud 17 735 eurot oli

broneerimistasu, mis tagastamisele ei kuulu. Broneerimistasu tasutakse kliendilt müüjale, et

tagada teatud aja jooksul kas kauba või teenuse saamine. Kui kaupa või teenust teatud aja

jooksul ei ole võimalik kas toota või tarnida kliendi poolsete puuduste tõttu, ei kuulu

broneerimistasu tagastamisele. Hageja on saanud kaupu ja teenuseid kokku 8701 euro eest

(kaks liimpuitkaart kokku 3744 eurot, neli liimpuittala mahus 1,9 m3 kokku 855 eurot, ühe

kaare vedu Mustveesse ja tagasi tehasesse ning ümberehitus kokku 602 eurot, tasumata arve nr

365 metallkinnituste sirgestamisega tegelemise eest 3500 eurot). Hageja poolt tasutust kuulub

tagastamisele 21 034 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 43 917 eurot.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks

menetluskulude katteks välja 3100 eurot ja lisanduva viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

Hageja esitas kostja vastu nõude müügilepingu alusel üleantu tagastamiseks. Pooled ei vaidle

selle üle, et kostja pidi lepingu alusel tarnima hagejale 18 liimpuitraami ja 38 erinevat

liimpuitelementi ega selles, et hageja on tasunud müügilepingu alusel kostjale kokku 47 470

eurot. Pooled vaidlevad, kas kostja on lepingut rikkunud, kas tal oli õigus müügilepingust

taganeda või leping üles öelda ning millises ulatuses on hagejal õigus nõuda kostjalt lepingu

alusel üleantu tagastamist.

Maakohus leidis, et kuna müügilepingu puhul ei ole tegemist kestvuslepinguga, võib

kahjustatud lepingupool lepingu olulise rikkumise korral lepingust taganeda (VÕS § 116 lg 1).

Kostja on 15. oktoobri 2019 teates põhjendanud koostöö lõpetamist koostöö jätkumise

võimatusega. Hageja on soovinud saada tarnijate kontakte, millest kostja järeldas, et hageja

eesmärk on kostja tarnija „kaaperdada“ ja sõlmida temaga otsekontakt. Maakohus asus

seisukohale, et kostja selline järeldus on meelevaldne ning tõendamata. Hagiavaldusest

nähtuvalt soovis hageja luua Läti valmistajatehasega otsekontakti selleks, et konstruktsioonide

tootmise ja tarnetega seotud probleeme operatiivsemalt lahendada. Eelnevat arvestades leidis

maakohus, et kostjal puudus lepingust taganemiseks alus ning seega ei ole leping lõppenud

kostja poolt lepingust taganemisega.

Kohus nõustus hagejaga, et kostja on lepingu täitmise lõpetamisega lepingut oluliselt rikkunud,

ning hagejal oli õigus lepingust taganeda. Pooled ei vaidle selle üle, et jooniseid pärast lepingu

sõlmimist muudeti, kuid asja materjalidest nähtuvalt ei olnud see kostja poolt koostöö

lõpetamise põhjuseks. Kostja on hagile esitatud vastuses ise välja toonud, et sai 7. oktoobril

2019 lõplikud joonised, mille järgi toota. Kostja ei ole tõendanud, et jooniste muutmise tõttu ei

oleks kostja saanud lepingu täitmist jätkata

Kohus leidis, et hageja on hagiavalduse esitamisega soovinud lepingust taganeda ning

hagiavaldust saab lugeda ühtlasi lepingust taganemise avalduseks (VÕS § 188 lg 1). Kui leping

ei lõppenud hageja poolt lepingust taganemisega, saab kohtu hinnangul lugeda lepingu

lõpetatuks poolte kokkuleppel, arvestades et kostja on soovinud hagejaga koostöö lõpetada ning

hageja on esitanud kohtule hagi lepingu alusel üleantu tagastamiseks. Lepingu kokkuleppel

lõpetamine võib olla ka järelduslik. Ka sellisel juhul saab muu kui kestvuslepingu

tagasitäitmisel lähtuda taganemise sätetest, kui poolte kokkuleppest ei tulene teisiti (Riigikohtu

8. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-11, p 26). Kostja on hagejale saadetud koostöö

lõpetamise teates märkinud, et tagastab enammakstud summad.

Hageja nimetab kogu lepingu alusel tasutud summat ettemaksuks, ning nõuab selle tagastamist.

Kostja sõnul ja lepingu p-st 2.2.1 nähtuvalt oli 17 735 eurot broneerimistasu, mis kostja

hinnangul tagastamisele ei kuulu. Lepingust nähtuvalt maksti broneerimistasuna osa kauba

maksumusest. Kohus leidis, et lepingus broneerimistasuna nimetatud summa on käsitletav

käsirahana VÕS § 156 tähenduses. Kuna praegusel juhul ei jäänud leping täitmata käsiraha

andnud lepingupoole süü tõttu, kuulub käsiraha hagejale tagastamisele (VÕS § 157 lg 1 ja 2).

Hagiavalduse kohaselt on kostja tarninud hageja ehitusobjektile liimpuitmaterjali 3553 euro

eest. Kostja väitel on hageja saanud kaupu ja teenuseid kokku 8701 euro eest. Kostja ei ole

esitanud tõendeid selle kohta, et ta on täitnud lepingut suuremas mahus kui hageja väidab. Seega

tuleb kohtu hinnangul lähtuda hagiavalduses märgitust, mille kohaselt kostja tarnis hagejale

kaks liimpuitkaart ning kaks liimpuittala mahuga 0,42 m3. Lepingu lisaks oleva

hinnapakkumise kohaselt on ühe liimpuitraami maksumus 1600 eurot. Kostja ei ole selgitanud,

kuidas on kujunenud ühe liimpuitkaare maksumuseks 1872 eurot. Seega peab kohus

võimalikuks arvestada liimpuitkaarte lepingujärgseks maksumuseks hagiavalduses märgitud

3364 eurot. Liimpuittala ühe kuupmeetri hind on lepingu lisaks oleva hinnapakkumise alusel

450 eurot. Liimpuittalade mahuga 0,42 m3 hinnaks tuleb lugeda seega 189 eurot. Eeltoodut

arvestades loeb kohus tõendatuks, et kostja tarnis hagejale tooteid lepingujärgse maksumusega

3553 eurot.

Arvestades lepingu alusel tasutust maha tarnitud toodete lepingujärgse maksumuse, tuleb

kostjal tagastada hagejale 43 917 eurot (47 470-3553 = 43 917).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsus tühistada ja saata tsiviilasi uueks arutamiseks tagasi maakohtule. Menetluskulud palub

kostja jätta hageja kanda.

Poolte vahel sõlmitud lepingu puhul oli tegemist töövõtulepinguga. Maakohus jättis

analüüsimata, kas lepingu sisu vastab müügilepingule või töövõtule. Kuivõrd maakohus leidis

ekslikult, et tegemist on müügilepinguga, on maakohus jätnud analüüsimata töövõtulepinguga

seotud õigusliku regulatsiooni (sh VÕS § 655 lg-s 1 sätestatu). Maakohus jättis täitmata

eelmenetluse ülesanded ja selgitamiskohustuse, kuna töövõtulepingu puhul on tõendamisele

kuuluvad asjaolud erinevad müügilepingu regulatsioonist. Kostjal puuduvad õigusteadmised.

Maakohtu otsus on üllatuslik, kuna maakohus ei selgitanud kostjale vajadust oma vastuväiteid

tõendada.

Kostja nõustub maakohtu seisukohaga, et broneerimistasu puhul oli tegemist käsirahaga, kuid

leidis ekslikult, et leping ei jäänud täitmata hageja süül. Hageja heidab kostjale ette, et kostja ei

tarninud konstruktsiooni 2019. a augustist, kuid kohtumenetluse käigus on leidnud kinnitust, et

hageja kinnitas lõplikud joonised alles 7. oktoobril 2019.

5. Hageja (vastustaja) palus jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata. Apellatsioonkaebuse

läbivaatamise korral palub hageja jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebus on sisuliselt põhjendamata. Kostja ei ole väiteid tõendanud ning esitab

apellatsioonkaebuses põhjendusi, mida maakohtu menetluses ei käsitletud. Nii hageja kui ka

kostja on maakohtu menetluses konsensuslikult käsitlenud pooltevahelist lepingut

müügilepinguna. Kostja on esmakordselt alles apellatsioonkaebuses väitnud, et lepingu puhul

oli tegemist töövõtulepinguga. Kuivõrd hageja ei ole oma kaebuses põhjendanud uue asjaolu

lubatavust, siis ei saa eeltoodud väidet arvestada ja see tuleb jätta tähelepanuta.

Asjaolu, et kostja ei kasutanud kohtuvaidluses õigusteadmistega lepingulist esindajat, ei anna

talle tagantjärele alust maakohtule etteheiteid teha ja väita, justkui oleks maakohtu süül

osutunud vastava asjaolu väljatoomine võimatuks. Maakohus ei ole selgitamiskohustust

rikkunud.

Maakohus on õigesti tuvastanud müügilepingu. Hageja on eksitavalt märkinud, justkui tema

kohustus lepingu alusel valmistama liimpuitkonstruktsioonid – tegelikkuses kostja mingeid

konstruktsioone ei valmistanud, vaid seda tegi kolmandaks isikuks olev Läti ettevõte. Kostja

oli lepingu täitmise kontekstis üksnes vahendaja rollis, mistõttu sobituski hageja ja kostja

vahelist õigussuhet kõige paremini reguleerima müügileping, mitte töövõtuleping.

Isegi juhul, kui hüpoteetiliselt oletada, et hageja ja kostja vaheline leping oligi oma õiguslikult

olemuselt töövõtuleping, siis lõppjärelduses ei muuda see käesolevas vaidluses mitte midagi,

sest maakohtu poolt kohaldatud käsiraha regulatsioon kehtib üheselt nii müügilepingu kui ka

töövõtulepingu puhul. Kostja viide VÕS § 655 lg-le 1 on tehtud ilma igasuguse seoseta

käesoleva vaidlusega.

Tegelikkuses on „broneerimistasuna“ tasutud summa olnud ettemaks selle eest, et kostja oleks

üldse saanud konstruktsioone Läti ettevõtjalt tellima hakata, ning see kuulub kostja poolt

hagejale tagastamisele VÕS § 189 regulatsiooni alusel. Kui käsitleda „broneerimistasu“

käsirahana, nagu maakohus on seda põhjendatult ja õiguspäraselt leidnud, kuulub see hagejale

tagastamisele.

Olukorras, kus apellatsioonkaebusest nähtuvalt saab vaidlus olla ainult „broneerimistasuna“

makstud 17 735 euro üle, jääb arusaamatuks, miks on kostja vaidlustanud maakohtu otsuse

tervikuna ja vaidlustab kogu endale tasutud ettemaksu tagastamist, seda enam, et kostja on oma

8. jaanuari 2020 dokumendis nõustunud vabatahtlikult tagastama hagejale ettemaksust

21 034 eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata.

Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Kostja

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7. Ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja taotluse kostja apellatsioonkaebuse läbivaatamata

jätmiseks. Kostja esitas apellatsioonkaebuse tähtaegselt ning kõrvaldas puudused kaebuses

ringkonnakohtu poolt antud tähtajaks.

8. Maakohus tuvastas ja asjas puudub vaidlus selles, et pooled sõlmisid 23. mail 2019 kirjaliku

lepingu, mille objektiks olid liimpuidu konstruktsioonid vastavalt lepingu lisas 1 näidatud

joonistele. Lepingu lisas kokku lepitud kaubahind sisaldas transporti Mustvee ehitusplatsile.

Hageja on tasunud kostjale kokku lepingu alusel 47 470 eurot. Kostja on lepingu täitmiseks

hagejale üle andnud Mustvee ehitusobjektil kaks liimpuitkaart ja kaks liimpuittala. Kostja esitas

15. oktoobril 2019 hagejale koostöö lõpetamise teatise ja lepingu edasist täitmist ei toimunud.

Hageja esitas seejärel kohtule hagiavalduse, milles nõuab lepingu alusel tasutu 43 917 euro

tagastamist, arvestades kostja poolset lepingu täitmist.

9. Kostja nõustus maakohtu menetluses tagastama hagejale lepingu alusel saaduna 21 034

eurot (I kd lk 176). Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja maakohtu otsuse tervikuna ning

ringkonnakohtu istungil avaldas kostja, et ta ei tea, millises osas ta hagiga nõustub.

10. Maakohus kvalifitseeris pooltevahelise suhte müügilepinguna VÕS § 208 lg 1 tähenduses.

Kostja esitas apellatsioonkaebuses esmakordselt väite, et pooltevaheline leping tuleb

kvalifitseerida

töövõtulepinguna,

sest

kostja

kohustus

töövõtjana

valmistama

liimpuitkonstruktsioonid, milleks vajalikud joonised koostas hageja. Kostja leiab, et maakohus

on jätnud täielikult analüüsimata ja selgitamiskohustuse raames pooltele selgitamata töövõtuga

seotud õigusliku regulatsiooni, sh VÕS § 655 lg-e 1.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et õigussuhte kvalifitseerimise ülesanne on kohtu kohustus

(TsMS § 438 lg 1). Samas peab kohus õigussuhte kvalifitseerimisel lähtuma poolte poolt

esitatud asjaoludest (TsMS § 436 lg 4). Riigikohus on märkinud, et lepinguliikide eristamisel

on olulise tähtsusega lepingu tõlgendamine, mille puhul tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest,

arvestades kõiki asjaolusid ja seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid

(RKTKo 3-2-1-98-09 p 11).

Pooled nimetasid 23. mai 2019 lepingut ostu- müügilepinguks (I kd lk 20). Lepingu projekti

koostas hageja väitel kostja, kostja pole seda väidet vaidlustanud. Lepingu p 1 kohaselt

kohustus kostja müüma ja hageja ostma liimpuitkonstruktsioone. Asjas ei ole vaidlust, et kostja

ise liimpuitkonstruktsioone ei valmistanud, vaid tellis need Läti tehasest ning pidi andma kauba

hagejale üle hageja näidatud kohas (lepingu p 3.3), st Mustvee ehitusplatsil.

Ringkonnakohus leiab, et poolte poolt maakohtule esitatud asjaoludel ei pidanud maakohus

kontrollima, kas pooltevahelist õigussuhet tulnuks kvalifitseerida teisiti, kui pooled seda ise

mõistsid.

11. VÕS § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle

olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks

omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub tasuma müüjale asja ostuhinna rahas ning võtma

asja vastu. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt kohaldatakse müügilepingute kohta sätestatut ka

lepingutele, mis on sõlmitud valmistatava asja tellimiseks, välja arvatud juhul, kui tellija andis

teisele poolele olulise osa asjade valmistamiseks vajalikust materjalist. Müügilepingute kohta

sätestatut ei kohaldata lepingutele, mille puhul suurem osa lepingupoole kohustustest, kes asja

muretseb, seisneb töö tegemises või muu teenuse osutamises.

Ringkonnakohus märgib, et eristamisprobleemi lahendamiseks annab tõlgendusreegli VÕS

§ 208 lg 2. Kui on tegemist lepinguga, mis on suunatud alles valmistatava asja võõrandamisele,

kehtib lõige 2 esimese aluse kohaselt eeldus, et tegemist on müügilepinguga (RKTKo 3-2-1-

24-16 p 11, 3-2-1-98-09 p 11 ).

Pooled sõlmisid lepingu küll valmistatava asja tellimiseks ning hageja andis kostjale (müüjale)

üle konstruktsioonide valmistamiseks vajalikud joonised, kuid seda tegevust ei saa käsitleda

asja valmistamiseks vajaliku materjali üleandmisena. Maakohtu menetluses ei ole kostja

toonud esile asjaolusid, millest oleks maakohus saanud järeldada, et suurem osa kostja lepingu

järgsetest kohustustest oleks olnud seotud töö tegemise või teenuse osutamisega (asja

valmistamine). Kostja poolt ringkonnakohtu istungil esmakordselt esitatud väited selles, et Läti

tehases toimus liimpuitkonstruktsioonide valmistamine kostja poolt Venemaalt ostetud ja

tehasele tarnitud puitmaterjalist, jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta.

Tegemist on uue asjaoluga, mille esitamist alles ringkonnakohtu istungil ei ole kostja

põhjendanud.

Maakohus on põhjendatult lahendanud poolte vaidluse müügilepingu sätete alusel. Kostja ei

ole müügilepingu eeldust ümber lükanud ega töövõtulepingu sõlmimist tõendanud. Kuna

õigussuhte kvalifitseerimine ei olnud vaidluse all, ei pidanud maakohus ka seda ise asja

materjalidest tulenevalt kostjale selgitama. Asjas ei kohaldu töövõtulepingu ülesütlemisõigust

käsitlevad sätted, millele kostja apellatsioonkaebuses viitas.

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et pooltevaheline müügileping lõppes

hageja poolt lepingust taganemisega, sest kostja rikkus lepingut sellega, et loobus lepingu

täitmisest, millest andis hagejale teada 15. oktoobri 2019 teatises. Nõustudes selles osas

maakohtu otsuse põhjendustega p-des 10-13 ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid põhjendusi

siinjuures korrata.

13. Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus ei ole pööranud asja lahendamisel tähelepanu

hageja rikkumistele. Kuigi hageja soovis kostjalt konstruktsioonide tarnet juba augustis 2019,

esitas hageja ise lõplikud joonised alles 7. oktoobril 2019.

Ringkonnakohus märgib, et 15. oktoobri 2019 teatise järgi lõpetas kostja pooltevahelise

koostöö üksnes seetõttu, et hageja soovis väidetavalt otsesuhtlust kostja Läti koostööpartneriga,

et saada konstruktsioone odavamalt. Seetõttu ei oma hageja võimalik viivitus jooniste

edastamisel lepingu lõpetamise asjaolude hindamisel tähtsust. Hageja sellist viivitust ja selle

mõju lepingu täitmisele ka eitab. Kostja ei ole oma väiteid, et Läti tehas ei tootnud

konstruktsioone jooniste puudumise tõttu (I kd lk 179) tõendanud. Kostja vastavad etteheited

maakohtule apellatsioonkaebuses on põhjendamatud.

14. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hagejal on lepingust taganemise tõttu

õigus nõuda teiselt lepingupoolelt VÕS § 189 lg 1 alusel üleantu tagastamist, arvestades

seejuures VÕS § 189 lg 2 p 1 ja lg 3 sätestatuga. Sama õigus oleks hagejal ka siis, kui

pooltevaheline leping kvalifitseerida töövõtulepinguna.

Pooled vaidlesid maakohtus kostja poolt lepingu alusel tagastamisele kuuluva rahasumma

suuruse üle. Kostja esitas seisukoha, et tema kulutused seoses lepingu täitmisega olid

kaupadele ja teenustele 8701 eurot, sh kahe kaare maksumus 3744 eurot, liimpuittalad mahus

1, 8 m3 maksumusega 855 eurot, ühe kaare ümberehitus koos transpordikuluga oli 602 eurot,

ja tasumata on arve nr 365 liimpuidu kinnitusplaatide sirgestamisega tegelemise eest 3500

eurot. Ringkonnakohtu istungil selgitas kostja, et arve nr 365 on esitatud lepinguväliste tööde

eest.

Maakohus leidis, et kostja ei ole väiteid nimetatud kulutuste osas tõendanud. Ringkonnakohus

nõustub kostjaga, et maakohus oli jätnud täitmata kostja suhtes selgitamiskohustuse nimetatud

väite tõendamise vajalikkuse osas. Kuna kostja ei esitanud asjakohaseid tõendeid koos

apellatsioonkaebusega, andis ringkonnakohus kostjale veel täiendava tähtaja kulutuste

tõendamiseks.

Kostja ei ole ka ringkonnakohtu menetluses esitanud tõendeid selle kohta, et kostja poolt

lepingu täitmiseks hagejale üle antud kauba väärtus ja kostja asjakohased kulutused ületaks

hageja väidetud 3553 eurot. Kahe tarnitud liimpuitkaare lepingujärgne maksumus on 1600

eurot /tk, kahe liimpuitala maksumus kokku on 189 eurot. Kostja ei saa nõuda selle kauba eest

tasu lepingus kokkulepitust suuremas summas (VÕS § 189 lg 3). Kostja väited selles, et kuna

hageja muutis pärast lepingu sõlmimist jooniseid, siis läksid detailid kallimaks 5000 eurot, ei

ole tõendatud. Kostja ei ole väitnud, et Läti tehas oleks valmistanud rohkem detaile kui hagejale

on üle antud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega otsuse p-s 19 ja ei pea vajalikuks neid

korrata. Kostja ei ole tõendanud kaare ümberehitamiskulu 602 eurot. Ka ei ole kostja

tõendanud, et ta on osutanud hagejale kinnitusplaatide sirgestamise teenust 36 tk. Kohtule

esitatud arve sellist teenust ei tõenda. Kostja ei suutnud ringkonnakohtule selgitada, kus ja kes

teenust osutas ja miks on arvel märgitud ühikuks 36 tk. Ringkonnakohus märgib, et arve

sirgestamiseks on hagejale väljastatud 16. augustil 2019, kuigi kaks kaart tarnis kostja hagejale

alles septembris 2019. Kostja ei osanud ringkonnakohtu istungil seda vastuolu selgitada.

Ringkonnakohus märgib, et kuigi kostja heitis maakohtule ette selgitamiskohustuse rikkumist,

ei pidanud ta vajalikuks esitada asjakohaseid tõendeid koos apellatsioonkaebusega (TsMS

§ 633 lg 4 ja 5). Ringkonnakohtu istungil esitatud kostja uued väited lepingu täitmisel tekkinud

kulude osas jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta.

15. Ringkonnakohus ei nõustu kostja esmakordse seisukohaga ringkonnakohtu istungil, et

kostja 8. jaanuari 2020 menetlusdokumenti (MTÜ Greenlife enammakstud ettemaksu tagastus)

saab käsitleda üksnes kostja kompromissettepanekuna (I kd lk 175-176). Maakohus on

põhjendatult pidanud seda kostja kirjalikuks seisukohaks hagi osas (otsuse p 5).

16. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostjal tuleb hagejale tagasitäitmise

korras tagastada ka lepingu p 2.2.1 alusel tasutud broneerimistasu 17 735 eurot.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu põhjendustega, et tegemist on käsirahaga VÕS § 156 lg 1

tähenduses. Käsirahaks loetakse ainult sellist rahasummat, mille üleandmisel on nii lepingu

sõlmimise tõendamise kui ka täitmise tagamise eesmärk. Poolte tahe lepingu sõlmimist

tõendada ja täitmist tagada peab käsiraha lepingust selgelt ilmnema. Ringkonnakohus leiab

lepingut VÕS § 29 nõudeid järgides tõlgendades, et asjas pole tõendatud poolte tahe käsiraha

kokkuleppe sõlmimiseks. Pooled on broneerimistasus kokku leppinud kauba eest tasumise

kokkuleppe ühe osana (lepingu p 2). Lepingus puuduvad kokkulepped, et broneerimistasu

täidab ka lepingu täitmise tagamise eesmärki. Vastav viide puudub lepingu alajaotuses

„lepinguosaliste vastutus“ (lepingu p 5). Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et broneerimistasu

on ettemaks kostjale, et kostja saaks teha ettemaksu paneelide tootjale.

Kostja ringkonnakohtu menetluses esitatud ettemaksu arvest nähtub, et Läti ettevõte nõudis

kostjalt ettemaksu summas 27 807 eurot, kuid kostja tasus talle ettemaksuna üksnes 3000 eurot.

Broneerimistasuna tasutud 17 735 eurot tuleb kostjal hagejale tagastada VÕS § 189 alusel.

17. Seega mõistis maakohus põhjendatult kostjalt hageja kasuks välja lepingu tagasitäitmiseks

43 917 eurot ja jättis menetluskulud kostja kanda.

18. Kostja on apellatsioonkaebuses taotlenud asja saatmist maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kuna ringkonnakohus ei tuvastanud sellist maakohtu poolset menetlusõiguse normide

rikkumist, mida ringkonnakohus ei saanud ise kõrvaldada, tuleb kostja taotlus jätta

rahuldamata.

Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et maakohus pidi käesolevas asjas täitma

selgitamiskohustust tavapärasest suuremas mahus, sest kostjaks on „väike MTÜ“, keda esindas

juhatuse liige, kellel puuduvad õigusalased teadmised.

Ringkonnakohus märgib, et kostjal oli võimalus kasutada professionaalset õigusabi juba

maakohtu

menetluses.

Kostja

juhatuse

liige

esitas

vastuse

hagile

ja

pidas

kompromissläbirääkimisi vastaspoole esindajaga, osales kohtuistungil. Juhatuse liikme

võimekus menetluses osaleda ei pidanud maakohtul tekitama kahtlusi, et ta ei suuda kostja

õigusi kohtumenetluses piisavalt esindada.

19. Apellatsioonkaebuse

rahuldamata

jätmise

tõttu

tuleb

poolte

menetluskulud

ringkonnakohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Hageja protokollitud taotluse kohaselt on tema menetluskulu suuruseks kokku 7 h õigusabi eest

hinnaga 140 eurot/h kokku 980 eurot. Hageja on ringkonnakohtu menetluses esitanud taotluse

tagatuse saamiseks ja vastuse apellatsioonkaebusele, samuti osalenud kohtuistungil pikkusega

1,5 h.

Ringkonnakohus leiab, et kooskõlas TsMS § 175 lg-ga 1 on hageja põhjendatud ja vajalik

õigusabikulu ringkonnakohtu menetluses 6h. Hagejal puudus seaduslik alus esitada

menetluskulude tagamise taotlus, mis jäi ringkonnakohtus ka rahuldamata. Seega tuleb kostjalt

hageja kasuks õigusabikuluna välja mõista 6h x 140 eurot = 840 eurot.

20. Kostja esitas ringkonnakohtu istungil TsMS § 333 lg 1 alusel mitmeid vastuväiteid kohtu

tegevuse kohta menetluse juhtimisel, mis on jäänud kohtuistungil lahendamata.

Ringkonnakohus jätab kõik ringkonnakohtu istungil esitatud kostja vastuväited kohtu

tegevusele rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi

(allkirjastatud digitaalselt)

Viivi Tomson

(allkirjastatud digitaalselt)

Kersti Kerstna-Vaks