2-19-122100/54 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtuasja number

2-19-122100

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. juar 2021, Tallinn

Kohtunik

Kairi Piirisild

Kohtuasi

M Ae, A Ae ja L Ae hagi R Ae vastu elatise saamiseks

Tsiviilasja hind

M Ae hagi 2430 eurot

A Ae hagi 2430 eurot

L Ae hagi 2430 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja I: M A (isikukood x)

Hageja II: A A (isikukood x)

Hageja III: L A (isikukood x)

Hagejate I-III seaduslik esindaja P P , lepinguline esindaja

Kristiine Urb

Kostja: R A (isikukood xxx), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Sven Veltmann

Istungi toimumise aeg

19. oktoober 2020

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu M Ae, A Ae ja L Ae nõuetest loobumine R Aelt elatise väljamõistmiseks

100 eurot ületavas osas (120 euro ulatuses) ja lõpetada selles osas tsiviilasja menetlus.

2. Rahuldada M Ae, A Ae ja L Ae hagid R Aelt elatise väljamõistmiseks osaliselt.

3. Mõista R Aelt M Ae kasuks välja igakuine elatis järgmiselt:

3.1. perioodi 15.08.–31.08.2019 eest 2,70 eurot;

3.2. perioodi 01.09.2019–30.11.2019 eest 5,40 eurot kuus;

3.3. perioodi 01.12.2019–30.11.2020 eest 10,36 eurot kuus.

4. Jätta rahuldamata M Ae nõue R Aelt elatise väljamõistmiseks perioodi eest alates

01.12.2020 kuni M Ae täisealiseks saamiseni.

5. Mõista R Aelt A Ae kasuks välja igakuine elatis järgmiselt:

5.1. perioodi 15.08.–31.08.2019 eest 4,27 eurot;

5.2. perioodi 01.09.2019–30.11.2019 eest 8,54 eurot kuus;

5.3. perioodi 01.12.2019–30.11.2020 eest 11 eurot kuus.

6. Jätta rahuldamata A Ae nõue R Aelt elatise väljamõistmiseks perioodi eest alates

01.12.2020 kuni A Ae täisealiseks saamiseni.

7. Mõista R Aelt L Ae kasuks välja igakuine elatis perioodi 01.12.2019–30.11.2020 eest

4,89 eurot kuus.

8. Jätta rahuldamata L Ae nõue R Aelt elatise väljamõistmiseks perioodi eest

15.08.2019–30.11.2019 ja alates 01.12.2020 kuni L Ae täisealiseks saamiseni.

9. Jätta R Ae maakohtu menetluses kantud menetluskulud 90% ulatuses solidaarselt M

Ae, A Ae ja L Ae kanda.

10. Jätta M Ae, A Ae ja L Ae menetluskulud 10% ulatuses R Ae kanda.

Edasikaebamise ja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus

menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel

võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja

jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 2).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. M A, A A ja L A esitasid 15.08.2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse

R Aelt elatisena 810 euro saamiseks. Maksekäsu kiirmenetlus lõpetati seoses võlgniku

vastuväitega ja asi anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hagejad

esitasid 23.09.2019 hagiavalduse (täiendatud 07.10.2019), milles paluvad mõista kostjalt alates

15.08.2019 iga hageja kasuks välja igakuise elatise summas 220 eurot, mis suureneb

proportsionaalselt seaduses sätestatud miinimumelatise suurenemisega. Menetluskulud

paluvad hagejad jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt elavad hagejad alates 01.07.2019 oma emaga.

Kostja, hagejate isa, hagejatega koos ei ela. Seega on kostjal kohustus anda hagejatele

ülalpidamist. Vanematel ei ole kokkulepet, et elatist antakse muul viisil, kui rahas. Arvestades

laste viibimist ka isa juures, vähendavad hagejad elatise nõuet võrreldes seaduses sätestatud

määraga 50 euro võrra iga hageja kohta.

3. Hagejad vähendasid oma nõuet 23.11.2020 ja paluvad mõista kostjalt iga hageja kasuks

elatise välja summas 180 eurot kuus perioodil kuni 31.12.2019 ja alates 01.01.2020 194 eurot

kuus. 18.12.2020 vähendasid hagejad oma nõuet ja paluvad iga hageja kasuks kostjalt välja

mõsta elatise alates 15.08.2019 summas 100 eurot kuus. Hagejad paluvad määrata, et kui

miinimumelatis pärast 31.12.2020 suureneb, siis suureneb välja mõistetud elatis

proportsionaalselt elatise muutumisega.

Kostja vastuväited

4. Kostja palus jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt mõista elatis välja summas, mis

arvestab kostja panust. Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda.

5. Hagejad on kostja lapsed ja kostja osaleb laste ülalpidamisel. Hagejatel on vahelduv elukoht

ja nad veedavad pool või üle poole kalendrikuust isaga. Kostja teeb lastele suures osas

püsikulusid ja temalt täiendavalt raha välja mõistmine ei ole põhjendatud. Eelduslikult

kannavad mõlemad vanemad kulutusi võrdsetes osades. Kostja on hagejate emaga võrdses

sotsiaalses seisus. Hagejad ei ole selgitanud, millel põhineb nende hinnang, et seaduses

sätestatud määra tuleb vähendada vaid 50 euro võrra. Hagi on pahatahtlik. Hagejate ema soovib

tegelikult raha korteri ostmiseks.

6. Seaduses sätestatud elatise määr ei kajasta proportsionaalselt lastele tegelikult tehtavaid

kulusid. Riigikohus on hinnanud lapse keskmiseks ülalpidamiskuluks kokku 287 eurot kuus.

Lastel ei ole erivajadusi ja neile ei ole vaja teha erilisi kulutusi. Kindlaks tuleb teha laste

tegelikud vajadused ja elatise väljamõistmisel arvestada nende elukorraldusega. Hagejad ei ole

kirjeldanud oma vajadusi.

7. Isegi kui elatis kuuluks väljamõistmisele, tuleb kostja kohustuse ulatuse määramisel

arvestada, et hagejad saavad riiklikke peretoetusi 520 eurot kuus.

8. Esinevad alused elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra, kuna kostja ei ole

võimeline lastele nõutud ulatuses ülalpidamist andma.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kohus, tutvunud poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega leiab, et hagid kostjalt elatise

väljamõistmiseks tuleb rahuldada osaliselt.

I

10. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 ja lg 2 teise lause kohaselt menetletakse

hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Poolte valitud õiguslik kvalifikatsioon ei ole kohtule siduv (TsMS § 436 lg 7). Lisaks asjaolude

kohtu ette toomise kohustusele peab kumbki pool TsMS § 230 lg 1 kohaselt hagimenetluses ka

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene

teisiti. Perekonnaasjas, sh elatise asjas ei ole kohus seotud esitatud asjaolude ja seisukohtadega

(TsMS § 436 lg 6). Kohus saab otsuse rajada üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele ning

otsust tehes otsustab kohus, mis asjaolud on esitatud tõendite alusel tuvastatud (TsMS § 436

lg 2 esimene lause ja § 438 lg 1).

11. Hagejad esitasid kostja vastu hagi ülalpidamise saamiseks. Hagejad nõudsid esialgu kostjalt

elatise väljamõistmist summas 220 eurot kuus, kuid vähendasid oma nõuet 23.11.2020 ja

18.12.2020. Hagejate lõplik nõue on mõista kostjalt iga hageja kasuks välja elatis summas

100 eurot kuus. Hagejad selgitasid 06.01.2020, et loobuvad vähendatud osas oma nõuetest.

12. TsMS § 429 lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi

jõustumiseni, esitades selleks avalduse. TsMS § 428 lg 1 p 3 kohaselt, kui hageja on hagist

loobunud, lõpetab kohus menetluse otsust tegemata. Kostjal ei ole hagist loobumisele

vastuväiteid. Kohus võtab hagist osalise loobumise vastu ja lõpetab menetluse igakuise elatise

nõuete osas 120 euro ulatuses otsust tegemata.

13. Kohtu menetluses on hagejate nõue mõista kostjalt elatisena välja iga hageja kasuks

100 eurot kuus alates 15.08.2019 kuni iga hageja täisealiseks saamiseni selliselt, et kui

miinimumelatis pärast 31.12.2020 suureneb, siis suureneb välja mõistetud elatis

proportsionaalselt elatise muutumisega.

II

14. Hagejate rahalisele sooritusele suunatud ülalpidamise nõue kostja vastu võiks kuuluda

rahuldamisele perekonnaseaduse (PKS) § 96, § 97 lg 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1

alusel, mille kohaselt on alaealisel lapsel õigus nõuda oma vanematelt ülalpidamise andmist.

Hagejate nõuete eeldused on järgmised: 1) kostja on hagejate esimese astme üleneja sugulane

ehk laste vanem; 2) hagejad on alla 18 aasta vanad; 3) kostja rikub elatise maksmise kohustust,

st ei anna hagejatele elatist või annab seda ebapiisavalt. Hagejate sünnitõendite kohaselt on

kostja hagejate isa ja hagejad on alla 18.a vanad (dtl 36–38).

15. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks

piisavate vahendite tagamist. Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku

ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal. PKS § 100 lg 1 ja 2 kohaselt täidab

vanem, kes ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, ülalpidamiskohustust üldjuhul

lapsele perioodilist rahalist elatist makstes. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse

vajadused eeldatavasti vahetult. Elatise väljamõistmisel arvestatakse ka asjaolu, et lahus elav

vanem täidab eelduslikult vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures

viibib. Pooled vaidlevad käesolevas asjas selle üle, kui palju viibivad hagejad kostja juures ja

kui palju mõjutab see tema elatise tasumise kohustust.

16. Kuna igal hagejal on kostja vastu iseseisev nõue, osaleb iga hageja käesoleva tsiviilasja

menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2). Sellest tulenevalt selgitas kohus pooltele

kohtuistungil, et tuvastada tuleb eraldi iga hageja nõude aluseks olevad asjaolud. Kostja väitel

on hagejatel vahelduv elukoht ja nad viibivad isaga 50% ajast. Hageja vaidleb sellele vastu ja

leiab, et lapsed viibivad kostjaga keskmiselt 30% ajast. Kuigi kohus pööras sellele selgelt poolte

tähelepanu (30.11.2020 määrus), ei tuginenud kostja ega hagejad asjaolule, et mõni hagejatest

viibiks kostja juures teistest erinevas ulatuses. Seega lähtub kohus sellest, et vanematega

elamise proportsioon on kõikide hagejate puhul ühesugune.

17. Hagejad nõudsid hagiavalduses elatise tasumist summas 220 eurot, s.t selliselt, et

seadusjärgset elatist vähendatakse 50 euro võrra. PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis

ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär oli hagi esitamise ajal 270 eurot.

18. Hagejad ei ole selgitanud oma nõude kujunemist, kuid selgitasid kohtuistungil, et 50 eurot

vastab nende hinnangul isaga veedetavale ajale, s.t lapsed on isaga 5 päeva kuus, s.o umbes

16% kuust. 23.11.2020 vähendasid hagejad nõuet ja leidsid, et proportsionaalne on mõista

kostjalt välja 180 eurot kuni 31.12.2019 ja 194 eurot alates 01.01.2020. Hagejad selgitasid, et

vähendasid nõuet 30% vastavalt keskmisele ajale, mida isa hagejatega veedab. Kohus märgib,

et 30% kuust on ligikaudu 9 päeva. 18.12.2020 vähendasid hagejad nõuet 100 eurole kuus kogu

perioodi eest. Hagejad ei selgitanud, millistele asjaoludele nõude uus suurus tugineb. Siiski jäi

hageja selle juurde, et lapsed on veetnud isaga keskmiselt 30% ajast ja ema kulud lastele on

suuremad kui kostjal. Kostja on läbivalt olnud seisukohal, et lapsed veedavad vanematega aega

võrdselt.

19. Kostja on esitanud väljavõtted enda tehtud märkmetest selle kohta, kui palju lapsed

perioodil august 2019 kuni detsember 2020 tema juures on olnud (dtl 756–777 ja 817). Kohus

märgib, et ei võta arvestuse tegemisel aluseks juulis 2019 isa juures viibitud aega, kuna hagejad

nõuavad elatise väljamõistmist alates 15.08.2019.

20. Kohus nõustub hagejatega selles, et tõele ei vasta kostja väide, nagu viibiksid lapsed temaga

poole, s.o 50% ajast. Kostja jätab ebaõigesti arvestamata, et päevadel, kus lapsed vahetavad

elukohta, viibivad lapsed mõlema vanema juures ja see päev peab seega kajastuma mõlema

vanema arvestuses. Seda arvesse võttes on kostja esitatud arvestusest tulenevalt lapsed viibinud

kostja juures keskmiselt 39% kuust (11,9 päeva). Samas ei ole õige ka hagejate väide, nagu

viibiksid hagejad kostjaga keskmiselt üksnes 30% kuust. Hagejate enda arvestuse kohaselt

(18.12.2020 menetlusdokument) on lapsed viibinud kostjaga perioodil september 2019 kuni

november 2020 keskmiselt 37% kuust. Kohus pöörab tähelepanu sellele, et hagejate andmetel

on nad osadel kuudel viibinud kostja juures rohkemgi, kui kostja esitatud tõenditest tuleneb.

Osadel kuudel on hagejad aga teinud ilmse arvutusvea (13 päeva 31st päevast on 42%, mitte

40%). Eeltoodud asjaoludest tuleneb, et hageja ja kostja arvestused ei erine teineteisest nii

oluliselt. Kohus, arvestades asjaolu, et poolte arvestustes kõigub laste ühe või teise vanema

juures viibimise aeg kord ühe, kord teise vanema kasuks, samuti seda, et lõpparvestus võib

erineda tulenevalt asjaolust, kas vanem arvestas proportsiooni päevades või tundides, ühtlasi

seda, et kostja tõendist nähtub, et osadel päevadel oli mõni hagejatest kostja juures mõni tund

teistest kauem, leiab, et elatise väljamõistmisel on õiglane määrata proportsioon selliselt, et

kostjad viibisid augustist 2019 novembrini 2020 kostja juures keskmiselt 38% kuus.

21. Kostja tõi esile, et vanemate vahel on olnud kokkulepe, et vanematel on lastega pikk ja

lühike nädal. Lühikesel nädalal on lapsed kostjaga kolmapäeval kella 16-st kuni reede

hommikul kella 8.45-ni. Pikal nädalal on lapsed kostjaga kolmapäeval kella 16-st kuni

pühapäeval kella 17-ni. Kostja väidet vanemate kokkuleppe kohta ei kinnita siiski 01.12.2020

kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-20-8965, kus kostja ja laste ema vahel oli hagejate hooldusõigust

ning kostja ja hagejate suhtluskorda puudutav vaidlus (dtl 813-815). Nimetatud tsiviilasi lõppes

kompromissiga. Kohus ei tuvastanud seega selles asjas poolte kokkulepet lastega suhtlemise

kohta, vaid kinnitas poolte saavutatud kokkuleppe. Sellise kokkuleppe varasemat järgimist ei

kinnita ka kostja esitatud kalendrite väljavõtted (dtl 756–777 ja 817).

22. Küll aga tõendab eelviidatud kohtumäärus, et hagejad ja kostja suhtlevad alates 01.12.2020

selliselt, et hagejad kohtuvad isaga igal paaritul nädalal alates kolmapäeval kella 16 kuni reedel

kella 9-ni ja igal paaris nädala kolmapäeval kell 16 kuni pühapäeval kella 17-ni alates

01.12.2020. Arvestades laste üleandmise päevi ühele vanemale pooliku päevana, veedavad

lapsed lühikesel nädalal isaga 2 päeva ja emaga 5 päeva ning pikal nädalal isaga 4 päeva ja

emaga 3 päeva. Seega veedavad lapsed 14päevasel arvestusperioodil 43% ajast isaga ja 57%

emaga. Kohus märgib täiendavalt, et asjaolu, et varem viibisid lapsed isaga vähem aega kinnitab

lisaks ka kostja 04.11.2019 hagejate emale tehtud kompromissi avaldus, milles kostja teeb

järgmise ettepaneku: „Suhtluskorra kohapealt jääks praegune kokkulepe kehtima. Lapsed on

iga kolmapäeva ja neljapäeva õhtul ja kaks nädalavahetust kuus.“ (dtl 156). Seega tuleb

arvestada laste ülalpidamiskulude ja kostja kohustuse hindamisel eraldi perioodi kuni

31.11.2020 ja alates 01.12.2020.

III

23. Elatise suurust ei saa aga määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedavad lapsed ühe või

teise vanema juures. Kohus arvestab, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste

rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele

või tuleb tal lisaks maksta ka elatist. Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast,

sh kui lapsel on vahelduv elukoht, võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad

vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista. Ajal, mil laps viibib

lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste

rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib.

Teisel vanemal on võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib teise

vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (vt nt

(vt ka Riigikohtu 08.01.2014 otsus nr 3-2-1-165-13, p 13; 03.06.2015 otsus nr 3-2-1-56-15,

p 11).

24. Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg 1 kohaselt kindlaks lapse vajadustest ja tema

tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse PKS § 99 lg 2

järgi õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse

ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise

kulutusi. Alaealisele lapsele elatise nõudmist lihtsustab see, et seaduses on sätestatud

miinimumelatis, mille ulatuses ei ole vaja lapse vajadusi tõendada, st eelduslikult on see lapse

igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus. Tuleb eeldada, et

lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne

elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses

sätestatud määras. Seaduses sätestatud miinimummäär on PKS § 101 lg 1 kohaselt pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, s.o 2019.a 270 eurot kuus ja alates 2020.a

292 eurot kuus. Selles ulatuses ei ole lapse vajadusi vaja tõendada (vt ka Riigikohtu 09.06.2017

otsus nr 3-2-1-35-17 ja 08.01.2014 otsus nr 3-2-1-165-13).

25. Hagejate esialgse hagiavalduse kohaselt vastavad laste kulud seaduses sätestatud määrale.

Kohus palus 19.10.2020 kohtuistungil esitada hagejatel andmed selle kohta, kui suured on ema

kulud iga lapse kohta, kuna üksnes asjaolu, et lapsed veedavad aega ka isaga, ei ole alus jätta

elatis välja mõistmata. Hagejad esitasid 09.11.2020 tabeli oma kulutuste kohta, mille kohaselt

kulub emal igale lapsele iga kuu umbes kahe vanema peale seaduses arvestatud määr

(558,72 eurot, 610,72 eurot ja 547,47 eurot), sõltumata sellest, et lapsed veedavad aega ka

isaga, kes teeb samuti lastele kulutusi ja ema seda iseenesest tunnustab. Kohus järeldas sellest,

et hagejate väitel ületavad nende kulud seaduses sätestatud määra ja selgitas hagejatele vajadust

oma kulusid tõendada.

26. Hagejad selgitasid 18.12.2020 menetlusdokumendis, et hageja I igakuised kulud on

501,16 eurot, hageja II kulud 530,16 eurot ja hageja III kulud 606,16 eurot, sh kulu üürile,

maksed ühistule, kulu elektrile, gaasile, teleteenustele, toidule, telefonile (järelmaks), trennile,

kütusele,

taskurahale,

riietele,

ootamatutele

kuludele,

meelelahutusele

(kingitused,

sünnipäevad, kinod, teatrid), apteegis (vitamiinid, plaastrid, ravimid), hagejate I ja III

õppevahenditele ning hageja II lasteaiale ja kulu mänguasjadele. Hagejad esitasid oma kulude

tõendamiseks tõendid (dtl 970–981 ja 984–992 arved korteri üüri, elektri, gaasi, ühistu, Tele2,

lasteaia, Elisa ja kviitungid mänguasjade ja riiete kohta). Toidu, õppevahendite ja taskuraha

kulu osas paluvad hagejad lähtuda kohtu diskretsiooniõigusest.

27. Kohus leiab, et hagejad ei ole esile toonud selliseid asjaolusid, millest võiks kohus

järeldada, et laste tavalisest elulaadist tulenevad esmavajadused on suuremad kui seaduses

sätestatud määr. Hagejate esile toodud asjaoludest ja tõenditest ei tulene, et neil oleks

erivajadusi või keskmisest suuremaid kulusid näiteks huviharidusele, mis ületavad tavapäraselt

PKS § 101 lg 1 koosseisu arvestatud kulusid. Vastupidi, nii hagejate kui kostja esile toodud

asjaoludel on lastel tavapärased seaduses sätestatud elatise koosseisu kuuluvad kulud.

28. Kohus saab hagejate kulutuste nimekirjast, selgitustest ja lõplikust nõudest aru nii, et hageja

esitas kulunimekirja kõikide hagejate kulude kohta, kuid ei arvestanud seejuures asjaolu, et ajal,

mil kostja täidab laste ülalpidamiskohustust vahetult, ei pea kostja hagejatele elatist rahas

andma. Seda on arvestatud aga lõpliku nõude esitamisel, kuna hagejad paluvad, et kostja

hüvitaks neile rahas kulutustest üksnes 100 eurot, s.o osa, mida hagejad peavad põhjendatuks,

arvestades seda, kui palju aega lapsed kostjaga veedavad ja milliseid kulutusi kostja teeb.

29. Kohtu hinnangul ei ole ammendavalt võimalik tõendada näiteks toidu-, hügieenitarvete-,

õppevahendite- või riiete ja jalanõude kulu kandmist. Selliste kulude põhjendatuse hindamisel

saab lähtuda ka üldtuntud asjaolust, et kõik inimesed vajavad rõivaid, toitu, hügieenitarbeid

jms, samuti kohtupraktikast selliste kulutuste mõistlike piiride osas ning määrata kulu

põhjendatud suuruse diskretsiooniõiguse alusel (vt ka Riigikohtu 07.02.2018 otsus nr 2-15-

15909 p 11). Küll aga on võimalik tõendada suuremate kulutuste, nagu eluasemekulude ja

huvialakulu kandmine.

30. Kohus märgib vastuseks kostja väidetele seoses hageja nõude ja esitatud tõenditega veel

järgmist. Kõik nii hagejate kui ka kostja esile toodud kulugrupid on iseenesest põhjendatud

arvestada lapse ülalpidamiskulude hulka. PKS § 101 lg 1 tuleneva eelduse tõttu ei pea hagejad

aga oma kulutusi tõendama. Seega ei oma tähtsust kostja väited hagejate kulude tõendamatuse

kohta. Kostja väide, nagu oleks hagejad pidanud tõendama, et kulud toidule, õppevahenditele,

taskurahale, meelelahutusele, kinole, teatrile ja väljas einestamisele üldse olemas on, ei ole õige

ega kooskõlas PKS § 101 lg-ga 1. Teistsugune seisukoht on vastuolus PKS § 101 lg 1

eesmärgiga lihtsustada elatise väljamõistmist arvestades ka asjaolu, et igapäevaste ja muutuvate

kulutuste üksikasjalik tõendamine on keeruline, kui mitte võimatu, ning sellise menetluse

läbiviimine on ajakulukas, mitte-eesmärgipärane ja vastuolus laste huvidega. Käesolevas asjas

ongi mõlema poole poolt tõenditena esitatud ostukviitungid osaliselt loetamatud ja ei ole

põhilises osas iga konkreetse hagejaga või kuluga seostatavad. Kohus leiab, et iga ostukviitungi

eraldi hindamine ei ole käesolevas menetluses vajalik. Kuna kohus saab elatise suuruse

määramisel lähtuda ka diskretsiooniõigusest, ei nõustu kohus kostjaga, et hagejate esitatud

kulutuste nimekiri ja tõendid on ebausaldusväärsed.

IV

31. Kostja ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel tuleb arvestada hagejate ema ja kostja

tehtud kulusid lastele, kulude puhul, mida see mõjutab, ka laste kummagi vanema juures

viibimise proportsiooni, samuti kulusid, mida kumbki vanem kannab sõltumata laste

viibimisest teise vanema juures.

31.1. Eluasemekulud

Hagejate igakuised eluasemekulud seoses korteri üüriga, ühistu maksetega, elektrikuluga,

gaasikuluga ja teleteenustega on hagejate väitel ema juures kokku 218,16 eurot.

Kohus nõustub kostjaga, et hagejad on ebaõigesti jaotanud oma eluasemekulud 4 isiku vahel.

Hagejad elavad koos ema elukaaslasega, kes tuleb eluasemekulude jaotamisel arvesse võtta.

Käesolevas tsiviilasjas väidab hagejate ema, et käis K nimelise mehega üksnes kohtamas 4

kuud, kuid ei ole temaga koos elanud. Hagejate väide on vastuolus asjas esitatud tõenditega.

Harku Vallavalitsuse tsiviilasjas nr 2-20-8965 antud arvamusest nähtub, et lastekaitsespetsialist

kohtus 16.11.2020 laste ja laste emaga nende kodus x. Vestlusest selgus, et laste ema elab koos

elukaaslasega, kes aitab lapsi ka õppetöös ja veedab nendega koos vaba aega (dtl 1032–1034).

Hagejate ema kinnitab ka kirjavahetuses kostjaga, et tema ja K on üks leibkond, sh aitab K

kanda pere kulusid (dtl 742–743). Hagejate väide, et ema ütles seda üksnes ärrituse tõttu

vaieldes laste isaga selle üle, kas laste kulud peab kandma otseselt lapsevanem või on

arvestatavad ka tema kaaslase kantud kulud, ei ole usutav ega kooskõlas lastekaitsespetsialistile

antud teabega. Asjaolu, et isik on seotud hagejatega ja nende emaga ning pere kulutuste

kandmisega kinnitab ka hageja III tantsutrenni arve, mis on saadetud hagejate märgitud K e-

posti aadressile (dtl 946).

Hagejate eluasemekulud jagunevad seega järgmiselt: (650÷5) 130 eurot, ühistule tehtavad

maksed (83,94÷5) 16,79 eurot, elektrikulu (65÷5) 13 eurot, gaasikulu ((15+114,44)÷2÷5)

12,95 eurot ja teleteenused (13÷5) 2,60 eurot. See on kokku 175,33 eurot kuus. Kohus võtab

seejuures aluseks hagejate lõpliku, 18.12.2020 menetlusdokumendis esitatud kulutuste

nimekirja.

Õige ei ole kostja väide, nagu oleks gaasikulu kohta esitatud üksnes 08.01.2020, s.t kõige

kallima kuu arve. Hagejad esitasid gaasikulu kohta 07.12.2020 arve summas 50,37 eurot

(dtl 987), kuid arvestuse aluseks on 09.10.2020 maksekorraldus X OÜ-le gaasi arve tasumise

kohta summas 15 eurot (dtl 707) ja 08.01.2020 maksekorraldus X OÜ-le gaasi arve tasumise

kohta summas 114,44 eurot (dtl 699), s.t kõige odavama ja kõige kallimate kuude maksed.

Hagejad arvestasid õigesti igakuiseks kuluks nende aritmeetilise keskmise. Teleteenuste kulu

summas 13,50 eurot tõendab Elisa Teleteenused AS arve (dtl 992).

Arvestades proportsionaalselt ema juures elamise aega, olid hagejate eluasemekulud ema juures

perioodil august 2019 kuni november 2020 108,71 eurot kuus (62% 175,98 eurost) ja on alates

detsembrist 2020 99,94 eurot kuus (57% 175,98 eurost).

Kohus ei nõustu kostja väitega, et hagejate eluasemekulud on üürikulu puudutavas osas

tõendamata ja põhjendamatud. Kohus pöörab tähelepanu sellele, et lapse vajadust kasutada

eluruumi arvestatakse ülalpidamise määramisel sõltumata sellest, kas laps elab ühele vanemale

kuuluvas eluruumis, üüritud eluruumis ja kas eluruumi soetamiseks on võetud krediiti. Laps

saab eluruumi kasutamisel igal juhul kasutuseeliseid, mille suurus määratakse tavapäraselt

kindlaks lähtudes eluruumi kasutamisest saadava eelise turuhinnast (vt nt Riigikohtu otsus nr

3-2-1-69-13 p 20–21). Seega on hagejate esile toodud üürikulu asjakohane. Hagejate vajaduste

hulka kuuluksid kasutuseelised aga ka siis, kui lapsed elaksid nende emale kuuluvas korteris.

Kostja vastuväited kulu kohta esitatud tõenditele ei anna alust jõuda järeldusele, et hagejatel

eluasemekulusid ei ole, või et need on väiksemad. Hagejad esitasid tõendina arve kirjeldusega

„rent“ (dtl 984), Eesti Energia arve (dtl 985–986), X OÜ gaasi arve (dtl 987) ja korteriühistu

arve prügiveo, vee ja kanalisatsiooni, hooldustasu, haldustasu, raamatupidamise ja

remondifondi makse eest (dtl 988). Tegemist on vajalike ja põhjendatud kuludega eluaseme

tagamisel. Hagejate seaduslik esindaja on eluasemekulude arved tasunud (dtl 698–701, 707).

Asjaolu, et üürikorter kuulub J K (dtl 1030), kelle nimele on esitatud ka korteri elektri, gaasi

ja ühistu arved, samuti see, et rendi arve on esitatud x OÜ poolt, ei muuda kulu olematuks ega

ebausutavaks. Tähtsust ei oma ka see, et arve kirjeldusele on märgitud rent, mitte üür. See,

milliste kokkulepete alusel omanik oma korterit välja üürib, ei mõjuta hagejate eluasemekulude

suurust. Väide, nagu oleks esile toodud kulud seotud hoopis hagejate emale kuuluva ettevõtte

kuludega, on oletuslik ja tõendamata. Samuti on selline väide vastuolus tõenditega, millest

nähtub, et hagejate ema on kulu isiklikult kandnud. Üürikulu mõistlikkust kinnitavad ka

üüripakkumised kinnisvaraportaalis kv.ee, kus on pakkumises korterid sarnases hinnaklassis

(dtl 980).

Kostja kinnitusel olid laste eluasemekulud tema juures viibimise ajal augustist novembrini 2019

keskmiselt 106,95 eurot kuus (104,12+105,39+105,39+112,88) ja alates detsembrist 2019 kuni

käesoleva ajani on laste kulu 66,70 eurot kuus (dtl 219–226, 756–777 ja 867–873). Kostja tasus

kuni novembrini 2019 eluasemega seotud laenu 532,23 eurot kuus (dtl 131). Korteri

kommunaalkuludega seotud makseid tõendavad arvete väljavõtted (dtl 132–133). Nendele

kuludele hagejad vastu ei vaielnud. Hagejad leiavad aga, et kostja eluasemekulu 400 eurot kuus

on üle paisutatud. Kohus sellega ei nõustu. Asjaolu, et kostja saaks üürida korteri ka 250 või

300 euroga (dtl 981), ei muuda ebamõistlikuks kostja 400 euro suurust üüri, mida ta tasub eramu

kasutamise eest. Kostja on veenvalt selgitanud, et tasub iga kuu umbes 100m2 suuruse eluruumi

kasutamise eest sularahas 400 eurot. Nendele asjaoludele hagejad vastu ei vaielnud.

Seejuures leiab kohus, et kostja on õigesti jätnud eluasemekulude suuruse arvutamisel

arvestamata oma elukaaslasega. Kostja selgituste kohaselt kasutatakse eluruumina kostja

elukaaslase onu eramu ruume ja onu kostja elukaaslase käest üüri ei nõua. Kokkuleppe kohaselt

küsitakse üüri üksnes kostja ja tema laste, s.o 4 inimese eest 400 eurot kuus. Seega on

eluasemekulud tänu kokkuleppele üürileandjaga tegelikult madalamad ja viienda pereliikme

olemasolu ei mõjuta kostja pere kulude suurust.

Arvestades hagejate kostja juures elamise proportsiooni, olid hagejate igakuised eluasemekulud

(eluasemelaen ja kommunaalkulud) kostja juures seega perioodil augustist kuni novembrini

2019 keskmiselt 56,69 eurot kuus (596,70×38%÷4), alates detsembrist 2019 38 eurot kuus

(400×38%÷4) ja on alates detsembrist 2020 keskmiselt 43 eurot kuus (400×43%÷4).

31.2. Toidukulud

Asjaolu, et lapsed vajavad elamiseks ja kasvamiseks toitu, on üldtuntud ja tõendamist

mittevajav asjaolu. Kohus ei hinda seetõttu üksikasjalikult poolte rohkelt esitatud toidupoe

ostukviitungeid. Kuna hagejate nõue jääb seaduses sätestatud määra piiridesse, ei pea hagejad

oma kulusid tõendama. Toidukulu üksikasjalik tõendamine ei pruugi osutuda ka võimalikuks

ja ei ole arvestades PKS § 101 lg 1 sätestatu eesmärki, lihtsustada ja kiirendada elatise nõuete

lahendamist, mõistlik. Ostukviitungite alusel ei ole võimalik teha tõsikindlaid järeldusi selle

kohta, kellele ja kui palju tegelikult toiduraha on kulunud. Osa tõenditest on ka loetamatud.

Samuti ei saa elatise nõue sõltuda asjaolust, kas vanem on enne kohtusse pöördumist

ostukviitungeid kogunud.

Kohus peab mõistlikuks toidukuluks ühes kuus ühe hageja kohta kokku 100 eurot. Sellega on

nõustunud ka kostja. Selline summa arvestab ka mastaabisäästuga, mis tekib mitme lapse

kooselamisest ja on eluliselt usutav. Arvestades laste vanemate juures viibimise proportsiooni,

on ema kanda olnud iga kuu perioodil august 2019 kuni november 2020 62 eurot ja kostja kanda

38 eurot, alates detsembrist 2020 on ema kanda 57 eurot ja isa kanda 43 eurot.

Märgitu on kooskõlas ka kostja arvestusega selle kohta, et ta kannab laste toidukulu ajal, mil

lapsed tema juures viibivad, keskmiselt 41,85 eurot kuus (dtl 756–777 ja 867–873). Hagejad

märkisid kohtuistungil, et ei vaidle kostja kantud toidukulude suurusele vastu.

31.3. Kulud tervishoiule ja hügieenitarvetele

Hagejate kinnitusel on iga hageja kulu ravimitele 22 eurot kuus, sh kulu vitamiinidele,

plaastritele ja ravimitele. Hagejad esitasid tõenditena ostukviitungid (dtl 938–942). Õige ei ole

kostja väide, nagu puuduksid kulu kandmist tõendavad dokumendid.

Kostja kinnitusel (dtl 756–777 ja 867–873) on tema kulud tervishoiule ja hügieenitarvetele

olnud perioodil august 2019 kuni detsember 2020 hageja I peale keskmiselt 5,38 eurot, hageja II

peale keskmiselt 7,50 eurot ja hageja III peale keskmiselt 6,41 eurot kuus. Kohtuistungil selgitas

kostja, et valdavalt on tervishoiukulud seotud külmetusravimitega.

Nii hagejad kui kostja on oma kulutuste tõendamiseks esitanud ostukviitungid. Kohus loeb

tõenditega tõendatuks selle, et lastel on seda liiki kulu tekkinud. Siiski ei ole võimalik igakuist

keskmist kulu suurust ainuüksi ostukviitungite alusel kindlaks määrata. Samuti ei saa eeldada

vanemalt kviitungite kogumist. See ei ole elatise nõude rahuldamisel esmase tähtsusega.

Vanemate esile toodud asjaoludel on ühe lapse kulu hügieenitarvetele ja tervishoiule kokku

27,38–29,50 eurot kuus. Kohus leiab, et tegemist on ebamõistlikult suure kuluga. Seejuures ei

ole hageja esile toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et hagejate igakuised vajadused on

keskmiselt nii kõrged. Samas leiab kohus, et iseenesest see, et hagejate ema kulu on suurem, ei

muuda kulu ebausaldusväärseks. See on esmalt selgitatav sellega, et lapsed viibivad emaga

rohkem aega, kui isaga. Samuti võib varieeruda erinevates kodudes lastele igapäevaste

vitamiinide jms andmine. Hügieenitarvete hulka kuuluvad lisaks ka muud apteegitooted ja laste

hügieeni tagamisele suunatud tavatooted. Kohus loeb laste põhjendatud tervishoiu ja

hügieenitarvete kuluks kokku 20 eurot kuus lapse kohta, mis tuleb vanematel kanda võrdselt.

31.4. Kooli ja lasteaiaga seotud kulu

Hageja II on lasteaiaealine. Tema eest tasub lasteaiaarveid ema. Hageja selgitas, et lasteaiatasu

ta ei maksa, kuid tasub söögiraha eest. Seda, et lasteaia toiduraha on 24,05 eurot kuus ja

kohatasu hageja II eest ei võeta kinnitab x 30.11.2020 arve (dtl 991). Asjaolu, et hageja II ei

esitanud tõendina maksekorraldust arve tasumise kohta, ei takista lapse igakuiste vajaduste

ulatuse kindlaksmääramist. Arve alusel on võimalik igakuine kulu kindlaks määrata. Samas ei

ole hageja II esitanud tõendeid selle kohta, et lasteaia keskmine kulu oleks suurem kui 24,05

eurot. Kohus lähtub seega nimetatud summast.

Hagejad I ja III käivad koolis. Kulude nimekirja kohaselt kaasnevad koolikohustusega hagejal I

kulud umbes 13,75 ja hagejal III 10 eurot kuus. Hagejad esitasid kulude tõendamiseks ka

olemasolevad ostukviitungid (dtl 943–944). Kohus ei nõustu kostjaga, nagu oleks see kulu

ülepaisutatud. Usutav on hagejate selgitus, et kuigi koolikohustusega seonduvad suuremad

kulud kooliaasta alguses, tuleb aasta läbi ette väiksemaid lisakulutusi kirjatarvetele, vihikutele,

õppevahenditele ja õppekäikudele. Seda arvestades on hagejate esile toodud keskmine kuu kulu

põhjendatud.

Kostja kinnitas, et kooli kulusid ta ei kanna ja ka lasteaiakulud kannab üldiselt ema. Hagejate

kooli ja lasteaiaga seotud kulud tuleb vanematel kanda võrdselt.

31.5. Sidekulud

Hageja III tõi esile, et tal on igakuine kulu telefonile 21 eurot. Kostja vaidleb sellele vastu, kuna

hageja III telefoniga seotud kulusid kannab kostja. Kostja esile toodud asjaoludel on ta kandnud

perioodil august 2019 kuni detsember 2020 kostja III sidekulusid keskmiselt 40,68 eurot kuus.

Kostja esitas oma väite tõendamiseks ka maksekorraldused arvete tasumise kohta (dtl 124, 126–

128, 130). Hageja III nendele väidetele ega kulude suurusele vastuväiteid ei esitanud.

Hageja selgitas, et sidekulu seisneb hageja III telefoni järelmaksus, mida tõendab Tele2 teenuste

arve (dtl 989–990). Arvest 21 eurot moodustab telefoni IPhone 7 järelmaks ja 78 senti viivis.

Kostja selgitas, et see ei ole hageja III telefoniga seotud kulu ja sellise kulu tegemist ei ole

temaga ka kooskõlastatud. Hageja III telefoniga seotud kulud on hoopis Elisa Eesti AS

mobiilivõrgus. Hageja III nendele väidetele vastu ei vaielnud ega esitanud tõendeid või selgitusi

selle kohta, et tegemist on tema telefoni järelmaksuga.

Hageja III ja kostja esile toodud asjaoludel on hageja III telefoniga seotud kulu kokku

keskmiselt 61,68 eurot. Kohus leiab, et kuigi iseenesest on põhjendatud lapsel telefoni

olemasolu ja kulu kandmine selle soetamiseks, on vanemate väidetud kulu hageja III telefonile

ebamõistlikult kõrge, arvestades ka tema vanust, s.o 12a. Iphone 7 on ka üsna kallis telefon

(arve kohaselt on igakuine makse 21 eurot ja tegemist on 24 kuulise lepinguga, seega maksab

telefon kokku üle 500 euro) ja selliste suuremate kulude tegemine peab olema teise vanemaga

kokku lepitud. Kostja kinnitab, et temale ei ole selline kulu teada.

Kohus loeb hageja III telefoniga seotud põhjendatud esmavajadusena käsitletavaks sidekuluks

kokku keskmiselt 40 eurot kuus. Selline summa on piisav lapsele nii telefoni soetamiseks

järelmaksuga kui ka side eest tasumiseks. Lapse sidekulu tuleb vanematel kanda võrdselt.

Hageja I tõi esmalt esile, et temal on igakuine kulu telefonile 13 eurot. Kostja kinnitas, et lapsel

on küll telefon, kuid vaidles vastu kulu suurusele. Kuna hageja I ei esitanud selgitusi või

tõendeid seoses kostja vastuväidetega ja 18.12.2020 esitatud kulutuste nimekirjas hageja I

sidekulule enam ei tugine, kohus selle kuluga ei arvesta.

31.6. Riided ja jalanõud

Hagejate kulutuste nimekirja kohaselt on nende igakuine kulu riietele 50 eurot. Hagejad esitasid

selle kohta, et riiete ja jalanõude kulu esineb, tõenditena ostukviitungid (kviitungid kulude

kohta dtl 912–937). Kostja kulunimekirjade kohaselt (dtl 756–777 ja 867–873) on tal perioodil

august 2019 kuni detsember 2020 kulunud riietele ja jalanõudele hageja I osas keskmiselt

18,90 eurot kuus, hageja II osas 21,43 eurot kuus ja hageja III osas 22,18 eurot kuus. Laste

riietele kulutuste tegemise kohta esitas kostja ka tõendid (kulutuste kviitungid dtl 86–119)

Kohus leiab, et see, et kasvuealistel lastel on riideid ja jalanõusid vaja, on üldtuntud asjaolu.

Kohus ei pea võimalikuks hinnata kulu põhjendatust üksikasjalikult ostukviitungite alusel.

Osad poolte esitatud kviitungid on ka loetamatud. Lisaks ei ole neist võimalik teha järeldusi,

millisele hagejale milliseid kulutusi on tehtud. Kohus hindab seetõttu laste riiete ja jalanõude

põhjendatud suurust kaalutlusotsusega.

Kohus nendib, et poolte esile toodud kulu laste riietele ja jalatsitele kokku keskmiselt 70 eurot

kuus lapse kohta, on küllaltki kõrge. Hagejad vaidlesid kohtuistungil vastu isa tehtud kuludele

ja selgitasid, et lapsed võivad isa ostetud riideid kanda ainult isa juures. Ka kostja märkis, et

lastel on riided kummagi vanema juures. Kohus leiab, et olukorras, kus lapsed elavad

vaheldumisi mõlema vanema juures, on ilmne, et neil on vaja garderoobi mõlema vanema

juurde. Hagejate väitel ostab valdavalt riideid hageja. Kohus leiab, et hagejate märgitud kulu

50 eurot kuus ei ole ebamõistlikult suur arvestades, et talveriided ja -jalanõud on võrdlemisi

kulukad ja kasvueas laste garderoob vajab tihti täiendamist ja uuendamist. Kohus leiab seetõttu,

et nii hagejate kui kostja esile toodud kulud on käesolevatel asjaoludel laste esmavajaduste

rahuldamiseks vajalikud. Vanemad vastutavad laste kulude kandmise eest võrdselt.

Vastuseks kostja vastuväidetele märgib kohus, et kostja enda arvutuste kohaselt kulus hagejate

emal mõnel kuul laste riietele 374,18 eurot, 173,99 eurot ja 218,46 eurot, samas mõnel kuul

23,1 eurot, 37,90 eurot ja mõnel kuul 40,19 eurot. Riiete ostmise kulu kõikumine sõltuvalt

aastaajast ja lapse kasvutempost ning muudest elusündmustest ja vajadustest on tavapärane.

Need asjaolud ei väära, et lapse kulu on keskmiselt 50 eurot kuus. Asjaolu, et kostja arvutab

keskmise selliste kuude andmete põhjal, mis annavad aritmeetiliselt väiksema keskmise kulu,

ei muuda tõsiasja, et aasta lõikes on hagejate esile toodud kulu mõistlik.

31.7. Transpordikulu

Hagejate transpordikulu on kulutuste nimekirja kohaselt 15 eurot kuus. Hageja esitas kulu

tõendamiseks kviitungid (dtl 948–955). Kohus ei nõustu kostja vastuväidetega transpordikulule

või selle proportsioonile. Hagejate selgituste kohaselt viib vahepeal ka ema lapsi isa juurde, mis

suurendab igakuist transpordikulu. Transpordikulu suurust ei mõjuta aga ainult sõitude arv ja

inimeste arv, kelle jaoks sõidud kasulikud on, vaid ka konkreetse sõiduauto ökonoomsus.

Kohus leiab, et 15 eurot kuus on mõistlik ja vajalik kulu transpordile.

Kostja esitatud kulutuste nimekirja kohaselt (dtl 756–777 ja 867–873) on kostja perioodil

augustist 2019 kuni detsembrini 2020 kandnud iga hageja kohta transpordikulusid keskmiselt

24,14 eurot kuus. Kohus nõustub hagejaga, et kostja transpordikulud on üle paisutatud. Kostja

esitatud andmetest jääb arusaamatuks sedavõrd kõrge kulu laste transpordile, arvestades

seejuures, et lapsed viibivad isa juures vastavalt 38% või 43% kuust, samuti mastaabisäästu.

Kostja esitatud nimekirja kohaselt oli iga hageja transpordikulu kõige soodsamatel kuudel

augustis, septembris ja novembris 2019 8 eurot kuus, kuid küündis perioodil detsember 2019

kuni märts 2020 36-45 euroni kuus. Arvestades samas, et kostja andmetel sõidutab ta lapsi tihti

lasteaeda, kooli või ema koju, on kohtu hinnangul põhjendatud arvestada ka kostja

transpordikulu põhjendatud suuruseks 15 eurot kuus iga hageja kohta. Kokku on laste

transpordikulud seega keskmiselt 30 eurot kuus, mis tuleb kanda võrdselt mõlemal vanemal.

31.8. Huvitegevuse kulud

Hageja III kulutuste nimekirja kohaselt on tal igakuine kulu tantsutrennile 39 eurot. Kulu

kandmist tõendab tantsustuudio x arve (dtl 946). Kostja kinnitas, et hageja III käib tantsimas.

Asjaolu, et kostja III vahepeal tantsutrennist loobus, ei muuda kulu kohtu hinnangul siiski

põhjendamatuks. Huvitegevuse kulu kuulub lapse esmavajaduste rahuldamise hulka, kuna

sportlike eluviiside soodustamine on lapse tervise ja arengu seisukohast oluline. Millises

konkreetses trennis laps käib ja kas laps vahetab vahepeal ühe trenni teise vastu, ei mõjuta kulu

põhjendatust. PKS § 101 lg 1 eesmärk ei ole suunata vanemaid pöörduma uuesti kohtu poole

iga kord, kui lapse elukorraldus vähesel määral muutub. Kohus leiab, et 39 eurot kuus on

iseenesest mõistlik summa ja tuleb lapse ülalpidamiskuluna arvesse võtta.

Kostja esitatud kulutuste nimekirja kohaselt (dtl 756–777 ja 867–873) on tal muud vältimatud

püsikulud (trenn, hobid jt), mille all kandis kostja augustis 2019 hageja III kulu 65 eurot,

november 2019 hageja I kulu 39,99 eurot; märtsis 2020 hageja III kulu 100 eurot; aprillis 2020

hageja I kulu 99,02 eurot; augustis 2020 hageja I kulu 51,29, septembris 2020 hageja II kulu 10

eurot, oktoobris 2020 hageja II kulu 30 eurot ja novembris 2020 hageja II kulu 40 eurot. Kohus

leiab, arvestades kulu kandmise ebaregulaarsust, et tegemist ei ole vältimatute püsikuludega.

Kohtuistungil selgitas kostja, et näiteks augustis 2019 ostis kostja hagejale III jalgratta.

Hagejate seaduslik esindaja selgitas, et tema ostis jalgratta hagejale I. Ka märtsis 2020 ostis

kostja hagejale III jalgratta.

Kohus leiab, et kostja esile toodud kulud ei ole käsitletavad huvitegevuse kuluna. Kohus palus

kostjal selgitada, mis kuludega tegemist on ja need tõendada, s.t sisustada väide selle kohta, et

ta kannab laste trenni ja hobidega seotud kulusid. Kostja ei ole seda teinud. Kostja selgitas

üksnes seda, et ostis ühe jalgratta ja kannab nüüd hageja II tantsutrenni kulu. Eelmises lõigus

nimetatud kulud ei ole seega käsitletavad huvitegevuse kuluna.

Kostja kulutuste nimekirja kohaselt on ta maksnud hageja II huvitegevuse kulu septembris

10 eurot, oktoobris 30 eurot ja detsembris 40 eurot kahe kuu eest. Hageja II sellele kulule

vastuväiteid ei esitanud. Kohus leiab, et kostja kantud kulu hageja II huvitegevusele 20 eurot

kuus on põhjendatud. Kulu tuleb arvesse võtta vastavalt selle tekkimise ajale alates septembrist

2020.

Kohus leiab, et huvihariduse kulu on põhjendatud, kuna sportimise võimalus peab olema lastele

tagatud. Huvihariduse kulu kandmise eest vastutavad vanemad võrdsetes osades.

31.9. Taskuraha

Hagejate kulutuste nimekirja kohaselt saab hageja III taskuraha 50 eurot kuus ja hageja I

10 eurot kuus. Kostja nõustus, et lapsed saavad taskuraha, kuid märkis, et vanemad on

eriarvamusel selle suuruse ja andmise korraldamise osas. Kostja tõenditest nähtub, et ka tema

on andnud hagejale III taskuraha augustist 2019 kuni septembrini 5–22 eurot kuus (dtl 123,

371–380).

Kostja kulutuste tabeli kohaselt on ta arvestanud kokku nii taskuraha kui ka sünnipäevade kulu,

sh laste enda sünnipäevadega kaasnevad võrdlemisi suured kulud (hageja I sünnipäev

veebruaris 151 eurot, hageja II sünnipäev augustis 49 eurot, hageja III sünnipäev septembris

290 eurot). Kohus ei arvesta neid kulusid taskuraha koosseisu.

Kohus leiab, et 12.a lapsele (hageja III) võib sõltuvalt tema elukorraldusest olla taskuraha

andmine põhjendatud kulu, mida arvestatakse ülalpidamiskulu koosseisu. Siiski on õige kostja

väide, et tegemist on ebamõistlikult suure summaga. Pooled ei ole ka esile toonud selliseid

asjaolusid, mille alusel võiks järeldada, et 12.a lapsel on sellises ulatuses taskuraha oma

igapäevaste vajaduste katmiseks vaja. Kohus loeb ülalpidamiskohustuse tähenduses

põhjendatud taskuraha suuruseks kokku 20 eurot kuus, millest poole eest vastutab kumbki

vanem. Nimetatu ei tähenda, et vanem ei või anda lapsele soovi korral taskuraha rohkem, kuid

selle hüvitamist ei ole põhjendatud nõuda teiselt vanemalt.

Hageja I taskuraha, mida kannab ema kokku summas 10 eurot kuus on põhjendatud arvesse

võtta tema ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel. Mõlemal vanemal tuleb kanda sellest

kulust pool.

31.10. Meelelahutus ja mänguasjad, sh raamatud ja sünnipäevad

Hagejate kulutuste nimekirja kohaselt on iga hageja igakuine kulu meelelahutusele 50 eurot.

Hagejad selgitasid, et summa kujuneb kingitustest, sõprade sünnipäevadest (keskmiselt

1 sünnipäev kuus), kino ja teatri piletitest (üks laps keskmiselt 10 eurot kord) ja väljas söömas

käimisest. Täiendavalt kulub hagejatel I ja II mänguasjadele 25 eurot kuus (dtl 970–979).

Kostja kulutuste tabelite kohaselt (dtl 756–777 ja 867–873) on kostjal kulunud perioodil juuli

2019 kuni detsember 2020 hageja I meelelahutusele keskmiselt 22,34 eurot kuus, hageja II

meelelahutusele keskmiselt 19,70 eurot kuus ja hageja III meelelahutusele keskmiselt

21,12 eurot kuus.

Meelelahutusega, sh sõprade sünnipäevadega seonduv kulu on iseenesest põhjendatud lugeda

ülalpidamiskulude koosseisu. See on vajalik kulu mh laste kultuurihariduse ja sotsialiseerumise

aspektist. Meelelahutuse kulu hulka kuulub kohtu hinnangul ka kulu laste sünnipäevadele, mis

on vanemate ühine kohustus. Kohus saab hagejate kulude nimekirjast aru, et meelelahutuse

kulu hulka on arvestatud ka laste enda sünnipäeva kulu. Hagejad on tõendanud x Estonia OÜ

arve tasumise 138 eurot septembrikuus, mis moodustas 50% kogu kulust (dtl 909). Kostja esile

toodud asjaoludel on ta kandnud 2020.a kolme lapse sünnipäevadele kokku 490,93 eurot. Laste

sünnipäevadega seotud tõendatud aastane keskmine kulu ühe lapse kohta on seega umbes

21 eurot kuus. Nende kulude vajalikkuse üle vanemad ei vaidle, küll aga kulutuste põhjendatud

suuruse üle. Kulutuste põhjendatud suuruse määramist ei piira aga asjaolu, et kõik kulutuste

aluseks olevad dokumendid (ostukviitungid) on esitamata. Kohus määrab kulutuse põhjendatud

ulatuse kaalutlusotsusega.

Kohus leiab, et 50 eurot meelelahutuse kulu, sh laste enda sünnipäevad, mänguasjad, teater,

kino, väljas söömised, raamatud jms ei ole ebamõistlikult palju. Kuigi hageja III kohta ei ole

märgitud enam mänguasjade kulu, asendub see kulu lapse kasvades tavapäraselt muude

kulutustega kas vaba aja veetmisele, raamatutele vm lapse huvisfääri kuuluvatele asjadele.

Kohus ei pea seetõttu põhjendatuks arvestada hageja III kulu teistest hagejatest erinevalt. Kohus

arvestab seetõttu iga hageja meelelahutuse kuluks 50 eurot kuuks, mille kandmise eest

vastutavad mõlemad vanemad. Eeltoodu ei tähenda, et vanem ei või teha lastele suuremaid

kulutusi, kuid seda ei ole alust sisse nõuda kui ülalpidamiskohustust teiselt vanemalt.

31.11. Muud kulud

Hagejad arvestavad ootamatute lisakuludena iga hageja kuluks 25 eurot kuus. Kulutuste

nimekirja kohaselt arvestab hageja siin kulusid remontidele, kodumasinatele ja ootamatutele

kuludele. Seejuures on hagejad tõendanud katla remondi kulu 95 eurot (dtl 910). Kostja vaidleb

kulule vastu leides, et on arusaamatu, kuidas kulutab laste ema iga aasta 300 eurot lapse kohta

kõikide muude kulude kõrval veel ka ootamatutele kuludele. Kohus selgitab, et ootamatute

lisakulude hulka, s.t kulud, mis ei ole perioodilised ja igakuised, kuuluvad ka kulud, mis

seonduvad lastele näiteks mööbli ja voodipesu tagamise ja nende uuendamisega, kuid ka kodu-

ja kodumasinate amortisatsiooni ja välja vahetamise vajadusega. Sellised ootamatud ja

ettenägematud täiendavad kulud esinevad mõlemal vanemal ja on põhjendatud arvesse võtta

vastavalt sellele, millise proportsiooniga lapsed kummagi vanema juures viibivad.

Hagejate ema kanda on seega perioodil august 2018 kuni november 2020 15,50 eurot (25×62%)

ja kostja kanda 9,50 eurot ning alates detsembrist 2020 on hagejate ema kanda 14,25 eurot

(25×57%) ja kostja kanda 10,75 eurot kuus.

V

32. Järgnevast tabelist nähtuvad kokkuvõtvalt laste kõikide kulutuste suurus vaidlusalustel

perioodidel, osa mille kostja ülal tuvastatud asjaoludel kannab vahetult ja osa, mille kostja

peaks igale lapsele tuvastatud asjaoludel juurde maksma.

33. Kohus arvutas konkreetsel ajavahemikul tasumisele kuuluva elatise summa selliselt, et

jagas lapse kogu ülalpidamiskulu (mõlema vanema kantav kulu kokku) PKS § 105 lg 3 alusel

kahega (saab eelduslikult kostja ½ osa) ja lahutas saadud summast selle summa, mida kostja

kohtu ülal toodud järelduste kohaselt igakuiselt ise lapse ülalpidamisega seonduvalt vahetult

kannab. Eeltoodud tabelist järeldub, et kostja peab hagejatele iga kuu andma täiendavalt

ülalpidamist rahas. Vastav summa nähtub real „vahe“.

34. Vastuseks kostja vastuväidetele märgib kohus veel, et õige ei ole seisukoht, et Riigikohus

hindas oma 22.03.2017 lahendis nr 3-2-1-174-16 lapse keskmiseks ülalpidamiskuluks 287 eurot

kuus. Riigikohus viitas selles asjas Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse

RAKE uuringule laste vajaduste kohta. Riigikohtu lahendist ei tulene aga, nagu võiks elatise

nõude lahendamisel lähtuda seaduse asemel uuringust. Riigikohus on nii selles, kui ka

järgnevates lahenditest viidanud kohustusele lahendada alaealiste laste ülalpidamisnõuded

lähtudes PKS § 101 lg 1 ja § 102 lg 2 sätestatust. RAKE uuring ei lähtu seaduses sätestatud ja

kohtupraktikas juurdunud elatise suuruse määramise põhimõtetest ning see ei võimalda teha

järeldust konkreetselt hagejate kulude ja kostja võimaluste kohta hagejaid üleval pidada. Samal

põhjusel ei saa lähtuda elatise väljamõistmisel Maalehe artiklist elatise süsteemi kohta. Samuti

ei saa lähtuda Justiitsministeeriumi uudisest elatise arvutamise süsteemi tulevikus muutumise

kohta (dtl 290–310 ja 778–779). Kohus lähtub asja lahendamisel kehtivast seadusest.

35. Küll aga nõustub kohus kostja väitega selle kohta, et hagejate vajaduste ulatust mõjutab

mastaabisääst. Mastaabisääst on mõjuv põhjus, mis annab PKS § 102 lg 2 alusel alust mõista

elatis välja seaduses sätestatud määrast väiksemas ulatuses. Hagejad on 3a, 8a ja 12a tüdrukud,

kes jagavad ühist elukohta, saavad jagada mänguasju, raamatuid, riideid, side- ja

transpordikulusid. Hagejad ei vaielnud vastu sellele, et mitme lapse puhul esineb mastaabisääst.

Kohus leiab aga, et kuna käesolevas asjas on elatise suurus kindlaks määratud lähtudes

konkreetselt iga hageja põhjendatud vajadustest, kajastub mastaabisääst juba vanemate enda

esile toodud asjaoludest ja tõenditest nende tegelike kulutuste suuruse kohta. Seega ei anna

mastaabisääst alust elatise eraldi veel täiendavalt vähendamiseks.

36. Kostja on tuginenud sellele, et elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka seda, et osa

lapse vajadustest on kaetud riiklike toetustega. Kohus selgitab, et seadusandja eesmärk ei ole

olnud alati vähendada riiklike toetuste võrra teise vanema kohustust alaealisele lapsele

ülalpidamist anda. Vastaselt juhul oleks see selliselt perekonnaseaduses ka sätestatud (vt ka

Riigikohtu 22.03.2017 otsus nr 3-2-1-174-16 p 14). Riiklikud peretoetused võib aga arvesse

võtta PKS § 102 lg 2 alusel mõjuval põhjusel, koostoimes muude oluliste asjaoludega

(vt nt Riigikohtu 09.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-17 p 28.2).

08.-11.2019 12.2019-11.2020 12.2020-

08.-11.2019 12.2019-11.2020 12.2020- 08.-11.2019 12.2019-11.2020 12.2020-

Eluasemekulud

165,4

137,94

142,94

165,4

137,94

142,94

165,4

137,94

142,94

Toidukulud

Tervishoid ja hügieen

Kool ja lasteaed

Telefoni kulu

Riided ja jalanõud

Transpordikulu

Huvitegevuse kulud

20 (septembrist)

Taskuraha

Meelelahutus

Muu

kokku

484,15

456,69

461,69

484,45

461,99

481,99

569,4

541,94

546,94

kostja kannab vahetult

170,81

152,12

163,37

167,82

154,13

200,38

218,9

200,21

211,46

vahe

71,27

76,23

67,48

74,41

76,87

60,62

65,80

70,76

62,01

13,75

Hageja III

24,05

Hageja I

Hageja II

37. Esmalt märgib kohus, et õige ei ole kostja väide, nagu oleks hagejad 09.11.2020

menetlusdokumendis võtnud omaks, et riiklikud peretoetused, kokku 520 eurot, on mõistlik

arvesse võtta. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine (TsMS

§ 231 lg 2). Hagejad ei ole peretoetuste arvestamist omaks võtnud ega sõnaselgelt sellega

nõustunud. Küll aga nähtub nimetatud dokumendist see, et hagejad nõustuvad sellega, et riik

maksab neile peretoetusi kokku 520 eurot. Kohus märgib, et perehüvitiste seaduse § 17 lg 3

kohaselt on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 60 eurot. Kolmanda ja iga

järgmise lapse kohta on lapsetoetuse suurus 100 eurot. § 21 lg 2 kohaselt on lasterikka pere

toetuse suurus kolme kuni kuut last kasvatavale perele 300 eurot. Seega on õige, et hagejatele

makstakse peretoetusi 520 eurot kuus (60+60+100+300).

38. Kohus leiab, et käesolevas asjas esinevad mõjuvad põhjused, mis õigustavad kostjalt elatise

väljamõistmisel riiklike peretoetuste arvesse võtmist. Lapsed viibivad võrdlemisi suure osa

ajast kostjaga, kes peab lapsi vahetult üleval ja teeb neile vahetult arvestatavaid kulutusi.

Lasterikka pere toetuse arvestamisel on oluline ka asjaolu, et tegemist on ühe pere lapsega, s.t

nii hagejate emal kui ka isal (kostjal) on kolm last. Nendel põhjustel leiab kohus, et ka

peretoetusi peavad oma laste ülalpidamisel saama kasutada mõlemad vanemad. Seejuures tuleb

aga arvestada laste ja vanemate koosviibimise ajalist proportsiooni. Seega tuleb kostja

kohustust vähendada perioodil august 2019 kuni november 2020 65,87 euro võrra

(520÷3×38%) ja alates detsembrist 2020 74,53 euro võrra (520÷3×43%).

39. Arvestades punktid 31 esitatud koondtabeli kohaselt iga kuu tasumisele kuuluvat summat

ja sellest mahaarvamisele kuuluvat peretoetuse määra, tuleb kostjal seega maksta

-

hagejale I 2019 augustikuu eest elatisena 2,70 eurot (arvestades, et hagejad nõuavad elatist

alates 15. augustist, s.o 50% kuust), perioodi eest september kuni november 2019 (k.a)

5,40 eurot kuus, perioodi eest detsember 2019 kuni november 2020 (k.a) 10,36 eurot kuus;

-

hagejale II 2019 augustikuu eest elatisena 4,27 eurot (arvestades, et hagejad nõuavad elatist

alates 15. augustist, s.o 50% kuust), perioodi eest september kuni november 2019 (k.a)

8,54 eurot kuus, perioodi eest detsember 2019 kuni november 2020 (k.a) 11 eurot kuus;

-

hagejale III perioodi eest detsember 2019 kuni november 2020 (k.a) 4,89 eurot kuus.

Alates detsembrist 2020 kostja hagejatele täiendavalt juba kantud kuludele rahas ülalpidamist

andma ei pea. Samuti ei võlgne kostja hagejale III elatist perioodi eest august kuni november

2019 (k.a).

40. Kohus leiab, et kostjal on olnud võimalik anda ennast kahjustamata lastele ülal toodud

määras täiendavalt ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad oma alaealise

lapse ülalpidamise kohustusest. PKS § 102 lg 2 teise lause järgi peab vanem kasutama tema

käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, st võrdväärselt. Kostja

töötab S G OÜ-s ja tema igakuine töötasu (sh töövõimetushüvitised) on perioodil august 2019

kuni november 2020 olnud keskmiselt 1291,33 eurot (dtl 820–856). Kostja enda kulud on olnud

keskmiselt 667,65 eurot kuus (dtl 756–777 ja 867–873). Arvestades, et kostja annab lastele

vahetult ülalpidamist 564,50–621,46 eurot kuus (erinevatel p 32 nähtuvatel perioodidel) ja pidi

juurde maksma kõige rohkem 26,25 eurot kuu eest, on ta olnud võimeline andma hagejatele

nõutud määras ülalpidamist. Kostja vastuväide ei puuduta perioodi alates 01.12.2020, kuna

arvestades laste kostja juures viibimise proportsiooni ja kostja tehtavaid kulutusi, ei tule kostjal

hagejatele rahas täiendavat ülalpidamist anda.

41. Õige on kostja väide, et lapse vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel tuleb

arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem

vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema

sellise kohustuse ulatust ja panust lapse ülalpidamisse. Sellest ei tulene aga, et teise vanema

panus ja kulutuste suurus mõjutaks kostja ülalpidamiskohustuse ulatust. PKS § 105 lg 3

kohaselt on vanemad ülalpidamiskohustuse täitmisel osavõlgnikud. Kusjuures iga osavõlgniku

kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema enda sissetuleku ja varalise seisundiga.

Ülalpidamiskohustuse ulatus ei sõltu seega teise vanema sissetulekust või varalisest seisundist

ja vanem ei vabane ülalpidamiskohustuse täitmisest põhjendusel, et teine vanem oma kohustust

ei täida või ei täida seda piisavalt. Samuti ei saa vähendada teise vanema ülalpidamiskohustust

üksnes põhjusel, et üks vanematest oleks suuteline pidama lapsi üleval üksinda (vt ka

Riigikohtu 17.01.2018 otsus nr 2-16-135 p 11.6). Kuna hagejate lõplik nõue ei ületa seaduses

sätestatud määra, ei pea kohus ka vajalikuks hinnata hagejate ema enda igakuist sissetulekut ja

väljaminekuid ega nende kohta esitatud tõendeid.

42. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejate I ja II hagi elatise väljamõistmiseks rahuldada osaliselt

perioodi kohta 15.08.2019 kuni 31.11.2020 ja hageja III hagi rahuldada osaliselt perioodi kohta

01.12.2019 kuni 31.11.2020. Hagejate nõue elatise väljamõistmiseks alates 01.12.2020 kuni

hagejate täisealiseks saamiseni jääb rahuldamata.

43. Kohus ei võta käesoleva lahendi tegemisel arvesse elatist, mida kostja on maksnud

hagejatele käesoleva menetluse ajal, ega selle kohta esitatud tõendeid. Menetluse ajal hagejatele

tasutud elatis võetakse arvesse käesoleva otsuse täitmisel, st kui kostja on menetluse ajal

hagejatele välja mõistetud määras ülalpidamist andnud, ei tule kohtuotsuse alusel mida juurde

maksta.

44. Käesolevas otsuse nimetamata tõendid ja asjaolud ei mõjuta käesoleva asja lahendust ega

oma seetõttu asjas tähtsust, ning kohus neile hinnangut ei anna (TsMS § 238 lg 1).

Menetluskulude jaotus

45. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral oma

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

TsMS § 168 lg 4 kohaselt, kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja

menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja

on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Kostja palus jätta menetluskulud hagejate kanda.

Hagejad paluvad jätta menetluskulud kostja kanda.

46. Kohus, võttes arvesse hagist loobumise ulatust (55%) ja menetlusse jäänud hagide

rahuldamise ulatust (3-11% vastavalt perioodile), tuleb kostja menetluskulud jätta 90% ulatuses

solidaarselt hagejate kanda ja hagejate menetluskulud 10% ulatuses kostja kanda. Kohus

määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul pärast

käesoleva otsuse jõustumist (§ 174 lg 4 ja § 177 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kairi Piirisild

kohtunik