1-18-183/176 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-18-183

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

18. jaanuar 2021.a Tallinn Kohtuasja number 1-18-183 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Koik, liikmed

Ivi Kesküla ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Tõlk Kea Lemming Irina Leetberg Kohtuasi V N . -i tuses KarS 320 lg 1

süüdis § järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 30. oktoobri 2020.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitajad de Süüdistatav V N . ja tema kaitsja Ilja Sipari

P

rokurör Leelo Soomaa Süüdistatav

V N .

ik XXX X , elukoht , Eesti XX Vabariigi kodanik, X , X , varem kriminaalkorras XX XX karistamata

Kaitsja Ilja Sipari

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 30. oktoobri 2020.a. otsus kriminaalasjas nr 1-18-183 muutmata.

Süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata.

Jätta läbi vaatamata süüdistatava V N- . i apellatsioon, mis oli allkirjastatud 13.01.2021 ng edastatud ringkonnakohtule 13.01.2021 kell 11.41 ja tagastada ni apellatsioon apellandile.

Määrata Sipari Advokaadibüroo OÜ makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

V N- . ile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 552 eurot.

2(10) Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks V N- . ilt Eesti Vabariigi kasuks välja 552 eurot.

Võimaldada KrMS § 180 lg 3 ls 4 alusel V N- . il tasuda riigi kasuks väljamõistetud menetluskulud summas 552 eurot liselt, et ositi ühe aasta jooksul sel igakuiselt tuleb tasuda vähemalt 46 eurot.

Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina.

Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule otsuse avalikult kirjalikult 30 päeva jooksul alates teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V N .

320 lg 1

8 kuud tunnistati süüdi KarS § järgi ning karistuseks mõisteti vangistust. Kohaldati KarS Kohaldati

§ 73 sätteid katseajaga 1 aasta. V N . -i suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni tõkendina elukohast lahkumise keeldu.

1.1

Sama otsusega lahendati ka menetluskuludega ja asitõenditega seonduv.

2. les, et 2016. aasta talvel, kuid mitte hiljem kui V. i süüdistatakse sel N- 11.02.2016, kallutas kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX (isikukood süüdimõistetu YY XXXXXXXXXXX tegevuse kohta ja ) tahtlikult V. i andma valeütlusi N- YY nimelt andma ütlusi järgmiselt: analüüse, seal hulgas vereanalüüse, ei ole YY V.N-ilt võtnud, arstina ta ei tööta, tervishoiuteenuseid ei osuta ega müü temale ka ravimeid. 11.02.2016 ajavahemikul kella 09:30-st kuni kella 09:45-ni Tallinna linnas Pärnu mnt 139 Põhja Prefektuuri ruumides kuulati kriminaalasja nr XXXXXXXXXXXX raames tunnistajana üle V N . . Olles enne ülekuulamise algust hoiatatud KarS § 320 järgi kriminaalvastutusest teadvalt valeütluse andmise eest, andis V N . tunnistajana ülekuulamise käigus teadvalt valeütlusi tegevuse kohta, ja nimelt järgmiselt. YY V N . teadlikult avaldas, et tema ei tea, millega tegeleb ega seda, kas

YY YY võtab isikutelt vereanalüüse; analüüse, seal hulgas vereanalüüse, ei ole temalt võtnud, arstina ta ei tööta,

YY tervishoiuteenuseid ei osuta ega müü temale ka ravimeid. 14.07.2016, 21.11.2016, 13.01.2017 ja 17.01.2017 ülekuulamisel andis V N .

tõeseid ü ütlus tlusi tegutsemise kohta. Nimelt andis

YY i, et osutas temale YY V N . ja ta emale - nendelt -d, viis CC le tervishoiuteenuseid: sh võttis verd analüüsimiseks, teostas EKG läbi arstlikke läbivaatuseid ning pani isikutele nende põhjal diagnoose ja müüs erinevaid muid ravimeid ning küsis osutatud teenuste eest ka tasu.

Seega pani V.N kihutamisel toime tunnistaja poolt kriminaalmenetluses YY teadvalt vale ütluse andmise, s.o KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. ja tema kaitsja Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav V N . Ilja Sipari.

3(10)

3.1 Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu 30.10.2020 otsus kriminaalasjas 1-18-183 ja mõista § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes õigeks või V.N KarS

alternatiivselt, kui kohus leiab, et kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, tühistada Harju Maakohtu 30.10.2020 otsus kriminaalasjas 1-18- atuses ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks.

183 täies ul

3.2 Süüdistatav taotleb tühistada 30.10.2020 Harju Maakohtu kohtuotsuse täies ulatuses ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule seoses kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkusega või tühistada kohtuotsuse ja lõpetada alternatiivselt krim

inaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel, kuna kuriteo aegumistähtaeg möödub 11.02.2021.

4. Kaitsja asub seisukohale, et a

sjas pole õnnestunud kõrvaldada kahtlust V N . -i süüs 11.02.2016 ütluste andmisel. V N . on kriminaalasja XXXXXXXXXXXX nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses andnud ütlusi selle kohta, et 2016. aastal tarvitas ta YY poolt nö. „väljakirjutatud“ tugevaid psühhotroopseid ravimeid V N . oli ravimite mõju all 11.02.2016 ülekuulamisel. uudub igasugune mõistlik põhjendus, miks P peaks ostma -lt ravimeid, kui ta neid ei tarvita. Kaitsja hinnangul on V N . YY psüühika seisundit mõjutavate ravimite tarvitamine V N . -i poolt enne 11.02.2016 ülekuulamist tõendatud sh. nii V N . . -i V N

kaitsja ütluste kui ka esitatud ravimite manustamise skeemidega. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb põhimõttel langetada otsus in dubio pro reo süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust puudulike tõendite alusel (vt RKKKo nr 3-1-1-78-05). Kaitsja on seisukohal, et käesoleval juhul esinevad põhjendatud kahtlused

V N . -i süüdivuses ehk selles, kas ta oli inkrimineeritud teo toimepanemise ajal võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima seoses ajutise ravimitega võtmisega põhjustatud raske psüühikahäirega. Põhjendatud kahtlused tuleb tõlgendada V N . kasuks.

4.1 Kaitsja on seisukohal, et jättes kaitsja 20.10.2020 taotluse täiendekspertiisi määramiseks rahuldamata on kohus rikkunud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet, mis on kohtuotsuse apellatsiooni korr

338 p 3, 339 lg 1 p 12). Tuleb as tühistamise aluseks (KrMS § veelkord rõhutada, et ambulatoorne komisjoniline kohtupsühhiaatriline ekspertiis määrati peamiselt selleks, et ekspert võtaks arvesse ravimite manustamise V N . -ile skeemid. Kaitsja on seisukohal, et

V N . jäeti võimalusest tõendada oma vastuväiteid ja see ei aidanud kaasa menetluses õige tulemuse saavutamisele.

4.2 V N . -i

süüdistatakse KarS § 320 lg 1 järgi. Kõnealune süüteokoosseis on koosseisutüübilt formaalne ehk tegemist on teodeliktiga. Erialases kirjanduses on asutud seisukohale, et formaalsete süütegude puhul langevad süüteo katse ja lõpuleviimise staadiumid kokku. Seadusandja jaatab samas ka formaalse süüteo katse võimalikkust. Teodelikt võib süüteokatse staadiumi jääda nt põhjusel, et kuigi koosseisupärane tegu on faktiliselt lõpule viidud, siis õiguslikult ei ole toimepanija veel kõiki selle koosseisutunnuseid realiseerinud. Taolise tõlgenduse puhul taandub süüteokatsest loobumise regulatsiooni kohaldatavus formaalsetele deliktidele üksikasjades sellest, mida mõista tagajärjena KarS §- de 42-43 tähenduses ja välistatud ei ole süüteokatsest loobumise sätete rakendusala ulatumine ka formaalsetele süütegudele. Ka Riigikohus on oma praktikas leidnud, et mingi käitumise kriminaliseerimise põhjus seisneb sellega kaasnevas negatiivses mõjus, mis kaasneb mitte ainult tagajärjedelikti toimepanemisega, vaid ka teodeliktiga, mille puhul kahjustab kaitstavat

4(10) õigushüve juba tegu ise (RKKKo 3-1-1-104-09, p 11). Isegi kui asuda seisukohale, et 11.02.2016 andis

V N V N . teadvalt valeütlusi, siis . on vabanenud süüst, kuna hilisemalt antud ütlustega on V N . sisuliselt loobunud vabatahtlikult süüteokatsest. süüteod tõendati kriminaalasja Vaidlust ei ole selles, et

YY XXXXXXXXXXXX raames sh.

V N . -i kui tunnistaja üksikasjalike ütlustega. Maakohus leidis otsuses, et . V N , andes 11.02.2016 tunnistajana valeütlusi, oli selle teo lõpule viinud ülekuulamisprotokolli allkirjastamisega. Hiljemalt tõeste ütluste andmine ei muuda kohtu arvates asjaolu, et kuritegu oli lõpule viidud 11.02.2016. Tulles tagasi süüteokatsest loobumise juurde tulekski vastata küsimusele, mida mõista käesoleval juhul tagajärjena KarS § 42 tähenduses ja kas inkrimineeritud tegu oli lõpule viidud või jäi siiski KarS § 42 tähenduses katse staadiumisse, sest, nagu oli märgitud eespool, langevad formaalsete süütegude puhul süüteo katse ja lõpuleviimise staadiumid kokku. KarS § 42 lg 1 sätestab, et täideviija loobub lõpetatud süüteokatsest, kui ta hoiab ära süüteo tagajärje. Kui lõpetatud katsest ei piisa teo lõpuleviimiseks, loetakse, et täideviija on loobunud, kui ta tõsimeeli püüab takistada süüteo tagajärje saabumist. Eelnevalt oli märgitud, et KarS § 320 kaitsealaks on õigusemõistmine, sh. kohtule õige otsustusaluse (sh. tõendamise) tagamine. Käesoleva asja materjalidest nähtuvalt ei olnud V N . -i 11.02.2016 ütlustel kriminaalasja tõendamiseseme asjaolude suhtes mingitki XXXXXXXXXXXX tähendust. Vastupidi, süüteod tõendati sh. kui tunnistaja üksikasjalike YY

V N . -i ütlustega, mis olid antud 14.07.2016, 21.11.2016, 13.01.2017 ja 17.01.2017.

4.3 Oluline on seejuures märkida, et tunnistajana üle kuulatud menetleja ütlustest nähtuvalt Q helistas

V N . menetlejale pärast 11.02.2016 ütluste andmist ise sooviga tulla ja muuta oma ütlusi. Küsimusele, kas see on tavapärane, et ise tahetakse tulla muutma ja andma ütlusi vastas Q, et viimase 10 aasta jooksul on see ainus juhtum. Seega vaidlust ei saa olla ka selles, et

V N . püüdis vabatahtlikult ja tõsimeeli takistada inkrimineeritud süüteo võimaliku tagajärje saabumist. Kaitsja leiab, et

V N . -i inkrimineeritud tegu, so. 11.02.2016 valeütluste andmine, kui sellise teo toimepanemist jaatada, jäi igal juhul KarS § 42 lg 1 tähenduses lõpetatud katse staadiumisse, sest tagajärg (KarS § 42 lg 1 mõttes), so. kriminaalasjas XXXXXXXXXXXX tõe väljaselgitamise ja tõendamise takistamine ei olnud saabunud ja tagajärje saabumise hoidis

V N . ära andes 14.07.2016, 21.11.2016, 13.01.2017 ja 17.01.2017 üksikasjalikke ütlusi kriminaalasja XXXXXXXXXXXX endamiseseme asjaolude kohta. tõ Jättes KarS § 42 lg 1 kohaldamata kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõigust, mis on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks (KrMS § 338 p 2).

5. Apellandi

endamatu, kuna V N . arvamusel on esitatud süüdistus põhj 11.02.2016.a. ei olnud

V N . võimeline anda adekvaatseid ütlusi seoses sellega, et viibis psüühikale ja teadvusele mõjuvate ravimite mõju all. Psüühikale mõjuvaid ravimeid võttis enne ülekuulamist tema valearsti korraldusel vahetult YY ja samuti manustas ta neid suurtes kogustes 5 aasta jooksul enne ülekuulamist.

5.1 08.05.2017.a.kriminaalasjas oli teostatud kohtupsühhiaatria ekspertiis, kuid ekspertiisi käigus ei olnud uuritud küsimust, kas ja kuidas mõjutasid V N . poolt manustatud ained tema adekvaatsust ja ütluste andmist kuriteo toimepanemise ajal. Maakohus määrates ekspertiisi, andis pooltel võimaluse uurida täiendavaid asjaolusid, kuid ekspertidele ei olnud esitatud tema raviskeeme (ekspertiisi akt nr. 7.1-3/212, leht 3). E e kspertiisi määramise e smärgiks oli välistada või kinnitada seda, kas 11.02.2016.a.tunnistajana ülekuulamise hetkeks oli psüühikale ja teadvusele mõjuvate ta ravimite mõju all. Kuid kohus ei ole esitanud raviskeeme ekspertidele (kuigi need skeemid

5(10) olid ja seni on kohtu käsutuses), samuti ei ole kontrollinud, kas kaitsja esitas skeeme ekspertiisile. 09.04.2020.a. oli teostatud ekspertiis, akt nr. 7.1-3/212, kuid seda ei ole võimalik võtta arvesse, kuna ekspertiisiakt on puudulik ülalnimetatud alustel. 20.10.2010.a. esitas kaitsja kohtule taotluse määrata täiendava kohtupsühhiaatria ekspertiisi, kuna ekspertidele ei olnud esitatud Seega ei ole kontrollitud raviskeeme, kuid kohus jättis kaitsja taotluse rahuldamata. ega välistatud seda, et 11.02.2016.a. süüdistatav ei olnud võimeline anda adekvaatseid ütlusi, kuna viibis sel päeval ja 5 aasta jooksul enne ülekuulamist psüühikale ja teadvusele mõjuvate ravimite mõju all.

5.2 Maakohus leidis, et ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid süüdistatava versiooni arusaamisvõimetusest ravimite tarvitamise tõttu. Kohtu järeldus selle kohta, et ei ole alust eeldada, et V.N tarvitas ravimeid, on ekslik ning ja tunnistaja

ümberlükatud tema CC ütlustega. s võtnud arvesse Ka ei ole kohu YY poolt 11.06.2018.a kohtuistungil kriminaalasjas 1-18- tunnistas tervishoiuteenuste

207 antud ütluseid, mille kohaselt YY osutamist, sh kinnitas, jne. Ka on et müüs V. ile ravimeid, jälgis ravimite võtmist N- eksperdid tuvastanud

, et süüdistataval tekkis füüsiline haigus erinevate V N . -il neuroleptikumide manustamise tulemusel, ei ole arusaadav miks ei ole välistatud see, et need neuroleptikumid suures koguses võisid põhjustada vaimuhaiguse või V N . -il psüühikahäired ? Apellant asub seisukohale, et 11.02.2016.a. ei olnud ta võimeline anda adekvaatseid ütlusi, kuna viibis psüühikale ja teadvusele mõjuvate ravimite mõju all ning seda ei ole ümber lük Ka jäi rahuldamata süüdistatava ülekuulamiseks, mistõttu on kohtulik atud. taotlus

DD uurimine ja puudulik. ühekülgne

5.3 Apellandi arvamusel v kohus õiks kaaluda ning selgitada välja kriminaalasja lõpetamise KrMS § 202 alusel, kuna käesoleval kohtuistungil oli prokurör nõus menetluse lõpetamisega. Käesolevas kriminaalasjas, milles kuriteo toimepanemise hetkest on möödunud peaaegu 5 aastat ning süüdistatava süü ei ole suur, ilmselt puudub avalik huvi V N . -i kriminaalmenetluse jätkamiseks. riminaalmenetluse lõpetamine K V N . -i suhtes KrMS § 202 alusel oleks otstarbekas ja õiglane.

5.4 Tahaks pöörata tähelepanu sellele, et enne 11.02.2016.a. ülekuulamist uurija ei ole selgitanud välja V. i tervise seisundit, kuigi talle diagnoositi püsikujuline paranoid N-

ne skisofreenia 15.01.2016.a. 11.02.2016.a. tunnistaja V. i ülekuulamise protokollist N- järeldub, et ülekuulamine toimus ajavahemikul kella 09.30- 09.45, so 15 minuti jooksul. Vähetõenäoliselt, et selle lühikese ajavahemiku jooksul uurija saaks välja selgitada V.N-i isiksust, tema ankeediandmed, selgitada talle vastutust valeütluste andmise eest, põhjalikult üle kuulata, tõlkida protokolli. On vaja arvestada ka sellega, et 11.02.2016.a. ülekuulamine toimus V.N-i jaoks ebatavalistes tingimustes (isik haige psüühikaga esmakordselt satub politseisse, ülekuulamise hetkel ta viibib 5 aasta jooksul neuroleptikumide mõju all, annab ütlusi väga kiires tempos). , et tunnistaja V. i ütlused selle kohta, kas N- Apellant leiab Smirnov võttis või ei võtnud talt verd, ei olnud olulised kriminaalasja lahendamiseks YY , kuna need ei tõenda midagi. Tuleb märkida, et käesoleval ajal arvutite kasutamisel panevad tunnistajad oma allkirja üle valeütluste andmise eest ainult peale ülekuulamise kuulamisprotokollile vastutusest

lõpetamist, kui uurija trükib välja ülekuulamise protokolli, mitte enne ülekuulamist, nagu seda nõuab KrMS § 68 lg 1, lg 2. Peale selle, tunnistaja allkiri ülekuulamisprotokollis ei tõenda veel seda, et uurija tegelikult hoiatas ja selgitas tunnistajale kriminaalvastutuse sisu valeütluste andmise e ei saanud uurija küsimustest aru ning 11.02.2016.a. kirjutas alla est. Ta

6(10) ülekuulamiste protokollidele neid läbi lugemata. V. i ütlused selles faktis ei ole ümber N- lükatud. Küsimust, kas enne ülekuulamist vastutusest uurija 11.02.2016.a. hoiatas teda valeütluste eest või mitte, ei olnud uuritud ei kohtueelsel ega kohtulikul uurimisel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

6. Ringkonnakohtu istungil kaitsja apellatsioonis toodu juurde ning jäi süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni. toodu juurde ning kaitsja toetas Süüdistatav jäi apellatsioonis süüdistatava apellatsiooni.

6.1 Prokurör jäi istungil kirjaliku esitas kirjaliku vastuse apellatsioonidele enne istungit ning seisukoh ei toetanud kaitsja

a juurde. Prokurör ega süüdistatava apellatsioone ja taotles jätta apellatsioon rahuldamata. id

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

7. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellantide apellatsioonide mot

iividega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu.

7.1

Süüdistatav allkirjastas ja esitas täiendava apellatsiooni V N .

ringkonnakohtule 13.01.2021. Kohtuotsuse tõlge oli süüdistatavale V. ile N- nähtav ja kättesaadav alates 21.12.2010 ning sellest tulenevalt oli apellatsiooni esitamise tähtaja viimane päev . Seega on süüdistatav 05.01.2021 teise apellatsiooni allkirjastanud ja esitanud üldkasutatava tehnilise sidekanali kaudu peale kaebetähtaja möödumist, mistõttu tuleb teine apellatsioon . süüdistatava jätta läbi vaatamata ja tagastada apellandile

7.2 Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha kaitsja ja süüdistatava apellatsioonides toodule, et maakohus on KrM rikkunud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet S § 339 lg 1 p 12 mõttes ja süüdistatav jättes kaitsja 20.10.2020 taotluse . Kaitsja on seisukohal, et maakohus, täiendekspertiisi määramiseks rahuldamata võtnud süüdistatavalt , on

V N . -ilt võimaluse tõendada oma vastuväiteid. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. Käesolevas asjas on süüdistatav olnud maakohtus oma kohtuasja arutamise juures, saanud esitada tõendeid ja taotlusi ning anda ü aitsta oma õigusi tõhusalt. Tal tlusi, seega saanud k on olnud tagatud kaitsja abi, saada teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja alustest ning kasutada tasuta tõlgi abi, kui ta ei mõista või ei räägi kohtus kasutatavat keelt. Käesolevas asjas oli loetletud õiguste kasutamine süüdistataval täiel määral võimalik, EIÕK artiklis 6 (3a), (3b), (3c), (3d) ja (3e) sätestatud õigused. Maakohtus toimunud kohtulik arutamine on olnud terviklikult õiglane.

7.3 Maakohtu poolt kaitsja taotluste rahuldamata jätmine ei tähenda seda, et süüdistataval võeti õigus tõendada enda vastuväiteid ning rikutud on ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene kohtu kohustust mingite taotluse saamisel automaatselt taotlus rahuldada. Tegemist on koh taotluse tu kaalutlusõigusega ning saamisel tuleb kohtul hinnata selle põhjendatust ja vajalikkust ning nii on maakohus ka toiminud (kd 1, tl 157-157 pöördel). See, et maakohus on jätnud taotluse rahuldamata ning kaitsja ja süüdistatav maakohtu seisukohaga ei nõustu, ei tähenda seda, et maakohus poleks seadust järginud.

7(10)

7.4 Kolleegium peab vajalikuks märkida, et seejuures on juba antud asjas määratud kaks ekspertiisi. Ambulatoorne kohtupsühhiaatria ekspertiisi akt nr 242 (kd 3, tl 137-141) oli teostatud 8.05.2017, et hinnata süüdistatava vaimset seisundid ning teine ambulatoorne komisjoniline kohtupsühhiaatriline ekspertiis akt nr 7.1-3/212 (kd 1, tl -65) oli teostatud 9.04. e ka asjaolu, et maakohus 2020, et hinnata süüdistatava vaimset seisundit. Vähetähtis ei ol andis menetlusosalistele eksperdile küsimuste esitamiseks aega kuni 13.03.2020, kuid süüdistatava küsimused olid esitatud pea kuu hiljem. Lisaks jäi kaitsja ja süüdistatava enda kohustuseks esitada ravimiskeemid 2011-2015 ravimite mise kohta eksperdile. 21.06.2020 võt kohtuistungi protokollist nähtub üheselt, et süüdistataval oli teada, et ekspertiisi minnes tuleb tal võtta kaasa ravimiskeemid (kd 1, tl 101). Asjaolu, et mingitel põhjustel ei ole kaitsja skeeme eksperdile esitanud või süüdistatav soovinud ekspertiisi minnes võtta kaasa ravimiskeeme või selgitada suuliselt eksperdile ravimiskeeme, ei anna alust hiljem selles osas k

aebust esitada ja väita, et süüdistatava õigusi on menetluses rikutud ning võetud võimalus tõendada oma vastuväiteid. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et d, mis annaks põhjust rääkida puuduvad asjaolu kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest KrMS §

12 või lg 2 tähenduses.

339 lg 1 p

8. Esitatud apellatsioonides taotlevad apellandid maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist. Koh

tukolleegium ei nõustu apellantide järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ja süüdistatav ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet.

8.1 Kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17- juhib tähelepanu

03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3- 1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.

8.2 Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks. Esitatud apellatsioonides korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p 1 sättest ei pea oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonides toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja

8(10) põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt ka RKKKo nr 3-1-1-8-05, p 9 , 3-1-1-108-10, p 9 ja 3-1-1-23-11 p 18). Kolleegium piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele.

8.3 Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et süüdistatav V N . oli 11.02.2016 ülekuulamise ajal ravimite mõju all, mis seavad kahtluse alla tema vaimse seisundi. Maakohus on üksikasjalikult andnud hinnangu kogutud ja uuritud tõ

177 pöördel). enditele (kd 1, tl 175- Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Seejuures on maakohus hinnanud ja kaalunud süüdistatava väiteid ja V N . -i ja tema kaitsja esitatud versiooni ning vastanud neile ammendavalt ja põhistatult ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Seega ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega.

Apellatsioonides ei ole kajastatud tõendeid mida maakohus oleks jätnud tähelepanuta, , mistõttu puudub kolleegiumil llatsioonides esitatud väite alusel ümber hinnata alus ape maakohtu poolt kohtuotsuses ja teha põhjalikult motiveeritud tõenditele antavat hinnangut nende põhjal süüdistatava süüküsimuses maakohtule vastupidine järeldus.

8.4 KarS § 320 lg 1 süüteokoosseisu tunnuseks ei ole eelnev hoiatamine karistusest valeütluste andmise eest. Seega süüdistatava argument, et maakohtus ei uuritud, kas uurija hoiatas teda enne 11.02.2016 toimunud ülekuulamist vastutusest valeütluste andmise eest või mitte, ei oma tähtsust. Süüteokoosseisu objektiivne külg seisneb tunnistaja poolt valeütluste andmises. Maakohus on üheselt lugenud tõendatuks, et süüdistatav andis valeütlusi. Seejuures asus maakohus seisukohale, et menetleja oli selgitanud süüdistatavale tema õigusi ning teda hoiatati vastutusest valeütluste andmise eest, mida V N . on kinnitanud oma allkirjaga.

8.5 Väide, et süüdistatava vaim e seisund oli ülekuulamise ajal 11.02.2016 kahtluse all n seoses ravimite tarvitamisega, on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt oma olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kõik need argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt põhimõtte (KrMS § 7 lg 3) in dubio pro reo rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo nr 3-1-1-77-15). Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt antud lahendis märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS §

3 tähenduses) peab kriminaalasjas

7 lg esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et selline kaitseversioon ei ole tõendamist leidnud ning käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.

8.6

Apellandid jätavad seejuures tähelepanuta, et esimese ekspertiisi tegemise ajal on võetud arvesse ka süüdistatava selgitusi milliseid ravimeid ta vajab. Lisaks on ekspert PV ka

9(10) kohtuistungil ülekuulatud ekspertiisiakti sisu selgitamiseks. Ekspert on üheselt selgitanud, et ravimite tarvitamisest saab rääkida ainult teoreetiliselt, sest see ei ole tõendatud. Puuduvad märkused, et isik oleks olnud ülekuulamise ajal ravimitest joobes ning seda ei rääkinud ka uuritav, et oleks olnud ebaadekvaatne. Ravimite toimeid ei saa tõendada ja kui ravimeid kõiki koos võtta, siis kõik oleneb annustest. V N . võis võtta ravimeid, kuid ei ole tõenäoline, et ta oli 11.02 ravimite mõju all. eadvushäireid kui ei ole üledoosi

Isikul ei esine t ning kohta ei ole üledoosi tõendeid . Uuritav ei väitnud, et 11.02.2016 oli teadvuseta, vaid andis valeütlusi, kuna soovis sõber olla Smirnovile. Ei saa väita, et . oli V N

psühhotroopsete ainete mõju all. Seejuures on teise eksperdi kasutuses olnud ekspertiisi läbiviimiseks ka info milliseid erinevaid psühhotroopseid ravimeid on

V N . -ile müüdud ja mis toimet need ravimid väidetavalt V N . -ile avaldasid, millele viitab ka apellatsioonis ekspert süüdistatav. Samas ei ole see info eksperdi arvamust mõjutanud ning on üheselt vastanud, et V N . ei põdenud 11.02.2016 ega põe praegu mõnda vaimuhaig - ust ning tal ei avaldu psüühika ja käitumishäireid, mis võiksid olla süüdimatusseisundi meditsiinilisteks kriteeriumiteks KarS § 34 käsitluses. Seega lükkab ekspert ja aktides toodud eksperdiarvamused , et ümber kaitsja ja süüdistatava väite süüdistatav i ülekuulamise ajal 11.02.2016 ravimitest joobes, mistõttu oli vaimne seisund ol kahtluse all. Ka tunnistaja

QQ ütlustest ei tulene, et V N . oleks ülekuulamise ajal olnud mingis erilises seisundis. Tunnistaja on kinnitanud, et tema arvates oli vaimne seisund hea. Lisaks on raviskeemid koostatud alates 08.2011 kuni 08.2015, mida süüdistatav väidetavalt järgis, kuid ülekuulamine toimus alles aastal 2016.

8.7 Maakohus on võtnud otsuses seisukoha ka kaitsja poolt märgitule, et sisuliselt on V N . loobunud süüteo katsest. Maakohus on otsuses sellele küsimusele ammendavalt ja põhistatult vastanud ning ringkonnakohus nõustub sellega, mistõttu ei pea küsimusel pikemalt

kolleegium sellel peatuma. Maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Valeütluste andmine loetakse lõpuleviiduks tunnistaja poolt valeütlustele allakirjutamisega menetlustoimingu protokollis.

9. Süüdistatav on asunud seisukohale, et menetlus kuulub lõpetamisele KrMS § 202 alusel. KrMS § 202 lg 1 sätestab, et kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu ja selles kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur ning ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda kulud ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks. kohus saaks kaaluda menetluse lõpetamist KrMS § 202 lg 1 alusel Selleks, et on vajalik prokuratuuri taotlus. K uuri taotlus puudub, siis ei saa uivõrd vastav prokurat kolleegium kaaluda, kas esinevad seaduses märgitud alused kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 202 lg 1 alusel või mitte

.

10. Süüdistatav on alternatiivselt taotlenud menetluse lõpetamist KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel, kuna 11.02.2021 möödub kuriteo aegumistähtaeg. Esiteks ei saa kolleegium lõpetada menetlust enne 11.02.2021 kui kuriteo aegumistähtaeg ei ole veel saabunud. Teiseks ei tohi kedagi KarS § 81 lg 1 p 2 kohaselt kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunu es süüdistatavat süüdistatakse, d viis aastat teise astme kuriteo korral. Kuritegu, mill on teise astme kuritegu, kuid süüdistatav jätab tähelepanuta KarS § 81 lg 5 p 2, mille kohaselt kuriteo aegumine katkeb kriminaalmenetluses süüdistatava kohtu alla andmisega. KarS § 81

10(10) lg 6 kohaselt kui kuriteo aegumine on katkenud, algab aegumine uuesti KarS § 81 lg 5 sätestatud menetlustoimingu tegemisest. Isikut ei tohi kuriteos siiski süüdi mõista ega karistada, kui selle lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud KarS § 81 lõikes 1 sätestatust viie aasta võrra pikem aeg

. V N . on antud kohtu alla 6. veebruaril 2018, mistõttu KarS § 81 lg 5 p 2 kohaselt aegumine katkes ning alates 6. veebruarist 2018 algas aegumine uuesti, mistõttu ei saabu kuriteo aegumine 11.02.2021.

11. Mõistetud karistust on põhjendanud pole apellatsioonis vaidlustatud. Maakohus süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses t

oodud põhjendustega ka KarS § 73 sätte kohaldamise osas.

12. tasu menetluskulu. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud Apellatsioonimenetluse kulu on V N . -ile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. kaitsja Ilja Sipar esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal V N . -i maakohtu otsusega tutvumiseks 45,00 minutit sealusega 60,00 minutit ja , nõupidamiseks kait apellatsiooni koostamiseks ning selle kaitsealusega kooskõlastamiseks 300,00 minutit. Ettevalmistuseks kohtuistungiks kulus 45,00 minutit ja kohtuistungil osalemiseks 60,00 minutit. Seega on apellatsioonimenetluse kulud kokku 552 euro t. Kohtukolleegium nõustub taotlus ega ja peab põhjendatuks hüvitada kaitsjale kulud summas t

552 eurot, sh . Seega tuleb

käibemaks Sipari Advokaadibüroo OÜ kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 552 eurot . , sh käibemaks KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis

1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse V N . -i suhtes muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud summas 552 eurot

süüdistatava kanda.

12.1 Kaitsja esitas istungil taotluse v

180 lg 3 alusel õimaldada KrMS § V N . -il tasuda riigi kasuks vä amõistetud menetluskulud ositi ühe aasta jooksul. Mingeid põhjendusi lj kaitsja ei toonud, kuid arvestades seda, et V N . ei tööta ning välja mõistetud menetluskulude suurust, peab ringkonnakohus põhjendatuks kaitsja taotlust võimaldada V N . -il tasuda välja mõistetud menet ühe aasta jooksul selliselt, luskulud ositi et igakuiselt tuleb tasuda vähemalt 46 eurot.

13. ringkonnakohus Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab Harju Maakohtu 30. oktoobri 2020 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/