1-19-10249/38 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. jaanuar 2021, Tallinn

Kriminaalasja number

1-19-10249

Kohtukoosseis

Eesistuja Heili Sepp, liikmed Sten Lind ja Pavel

Gontšarov

Kohtuistungi sekretär

Kea Lemming

Kohtuistungi aeg ja koht

14. detsember 2020, Tallinn

Appeleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 19. oktoobri 2020 otsus üldmenetluses

XX süüdimõistmises KarS § 423 lg 1 järgi

Apellatsiooni esitaja

Kaitsja

Prokurör

Ringkonnaprokurör Merike Lugna

Süüdistatav

XX, isikukood: XXXXXXXXXXX; isikuandmed

maakohtu otsuses

Kaitsja

Vandeadvokaat Indrek Sirk

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 19. oktoobri 2020 otsus XX süüdimõistmise ja karistamise

ning menetluskulude väljamõistmise ja süüdistatava kanda jätmise osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

Lõpetada XX-le KarS § 422 järgi esitatud süüdistuses kriminaalmenetlus teos

väärteotunnuste

esinemise

tõttu.

Kohtulahendi

koopia

edastada

Lääne

Politseiprefektuurile väärteomenetluse alustamise otsustamiseks.

Jätta KrMS § 183 kohaselt KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel riiklikul ekspertiisiasutusel tekkinud

kulu 793 (seitsesada üheksakümmend kolm) eurot riigi kanda.

3. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata.

4. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.

5. Mõista Eesti Vabariigilt XX kasuks välja 5000 eurot kriminaalmenetluses valitud

kaitsjale makstud tasu katteks (sh 4300 eurot maakohtu menetluses makstud kaitsjatasu

eest ja 700 eurot apellatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu eest).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul.

Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsus

1. XX süüdistati KarS § 422 lg 1 järgi järgmises:

XX juhtis omamata vastava kategooria juhtimisõigust 19.08.2018 kella 03:30 paiku Järvamaal Türi

vallas Lokuta-Roovere 4 km mootorsõidukit Audi A6 reg. nr XXXXXX, sõites sõidukiga teelt välja ning

paiskudes üle katuse, ning põhjustas tahtliku liiklus- ja käitusnõuete rikkumisega ettevaatamatusest

raske tervisekahjustuse CC`ale. CC tervisekahjustused on järgmised: lülisamba 7.kaelalüli lülikeha

purustusmurd koos 7. kaelalüli lülikeha murrufragmendi nihkumisega dorsaalsele põhjustades

duurakoti ventraalse kontuuri kompressiooni ja võimaliku seljaaju vigastusega, paremal lülisamba 6./7.

kaelalüli – 7.kaelalüli/1. rinnalüli intervertebraalmulkude kitsenemine, lülisamba 6. ja 7. kaelalüli

lülikehade parempoolsete tagumiste lülikaarte nihkega murrud, pehmete kudede turse lülisamba kõrval,

vasaku küünarvarre põrutus, nahaalune verevalum pea piirkonnas. Samuti põhjustas liiklus- ja

käitusnõuete

rikkumisega

sõidukis

viibivatele

kaasreisijatele

BB`ele,

ZZ`le

ja

WW`ile

tervisekahjustused, mille paranemine kestab rohkem kui 4 nädalat ja vähem kui 4 kuud. XX ei valinud

sõidukijuhina ohutut sõidukiirust vastavalt liiklus- ja teeoludele, liikudes sõidukiga külglibisemisele

parem külg ees ja ühekordsele ümberpaiskumisele pärast teelt väljasõitu. Juhitavuse kadu tekkis

sõidukijuhi XX`i järsu roolipöördega vasakule. Sõidukit juhtides rikkus XX liiklusseaduse (LS) § 14 lg

2 nõudeid sellega, et ei jälginud liiklusalaste õigusaktide nõudeid, ei olnud liikluses hoolikas ja

ettevaatlik ega taganud liikluse sujuvust vältimaks ohtu ja kahju tekitamist; LS § 16 lg 1 nõudeid sellega,

et oma käitumises ei hoidunud kõigest, mis võis takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara

või keskkonda; LS § 45 lg 1 nõudeid sellega, et ei sõitnud sõiduteel sõiduraja piirides; enne sõidu

alustamist ei veendunud, et sõitjad kasutavad nõuetekohaselt turvavahendeid (LS § 33 lg 2 p 6); ei

arvestanud sõidukiiruse valikul oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit,

ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid (LS § 50 lg 3 p 1); ei vähendanud kiirust,

vajaduse korral seisma jäädes, kui tingimused seda nõudsid (LS § 50 lg 3 p 2); juhtides sõidukit

omamata vastava kategooria juhtimisõigust (LS 93 lg 2 p 3) ning LS § 90 lg 1 p 1 - sõidukit ei tohi

juhtida kui puudub vastav kategooria juhtimisõigus; § 169 lg 2 p 2, 3 ja § 169 lg 6 nõudeid jättes

teavitamata liiklusõnnetusest häirekeskusesse, ei osutanud abi vigastatutele ega toimetanud haiglasse,

põgenedes sündmuskohalt ja liigutades sõidukit sündmuskohal enne politsei saabumist. Liiklusnõuete

tahtlik rikkumine seisneb selles, et XX juhtis teadvalt sõidukit juhtimisõiguseta, tal puudusid vajalikud

oskused ja õiged juhtimisvõtted, mistõttu põhjustas sõidukiga teelt väljasõidu.

Oma tegevusega rikkus XX tahtlikult mootorsõiduki juhina liiklus- ja käitusnõudeid, millega põhjustas

ettevaatamatusest ühele inimesele rasked tervisekahjustused.

2. Maakohus tunnistas XX süüdi KarS § 423 lg 1 järgi, tuvastades, et süüdistatava

liiklusseaduse nõuete eiramine põhjustas liiklusõnnetuse, mille tagajärjeks oli CC-le raske

tervisekahjustuse põhjustamine, kuid XX ei rikkunud liiklusnõudeid tahtlikult. Kohus karistas

XX 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega, mille jättis täielikult täitmisele pööramata KarS § 74

alusel katseajaga 2 aastat.

Apellatsioon

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes palub KrMS § 337 lg 1 p-le 4 ja § 340

lg 2 p-le 1 tuginedes tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, mõistes süüdistatava õigeks.

Ka palub ta hüvitada süüdistatavale kantud õigusabikulud.

4. Kaitsja peamine argument on, et XX ei olnud avarii ajal sõiduki juht. Kaitsja hinnangul on

maakohus on tõendeid hinnanud valikuliselt ja jätnud kogumata olulised.

5. Apellatsioonis tuuakse esile, et vaieldamatult istus XX kell 3:15 Türi Olerexi tanklas

autorooli, aga ükski tõend ei lükka ümber XX ütlusi, et pärast kella 3:15 toimus uuesti kohtade

vahetus. Sõidukis viibinud isikutest andis vaid XX ütlusi liiklusõnnetuse ajal autot juhtinud

isiku kohta. XX ütluste kohaselt oli selleks WW. XX ütlused on läbi kogu menetluse olnud

ühesugused. Ükski teine autos olnud inimene ei andnud ütlusi, kes oli liiklusõnnetuse ajal auto

juhiks, kuid kõik teised autos viibinud inimesed kinnitasid, et terve ülejäänud õhtu oli juhiks

WW. Lisaks sellele, et neis on vastuolud eeluurimisel antud ütlustega, ei mäletanud ükski autos

viibinu, kes juhtis autot liiklusõnnetuse ajal. WW mäletab XX poolt auto juhtimist ainult kuni

"Änari mäeni" ehk kohani, kus XX ütluste kohaselt toimus kohtade vahetus. Üks kaitseväidetest

kohtade vahetamise kontrollimiseks on liiklusõnnetuse kellaaeg. Kriminaalmenetluse

alustamise teates ja algsetes menetlusdokumentides märgitud kellaaja 04:00 muutmine

prokuröri poolt pool tundi varasemaks on tõenditega manipuleerimine. Maakohus luges

tuvastatuks, et sõiduaeg Olerexi tanklast liiklusõnnetuse kohale on 10 minutit - seega kohtade

vahetusest kuni liiklusõnnetuseni oli lisaks 10 minutile sõiduajale ka 35-minutine puhveraeg.

Prokuratuur ja maakohus kasutavad sündmuse kellaaja määramisel ja täiendava kohavahetuse

eitamisel ringtõendamist. Ükski tõend ei kinnita, et sõiduk vahepeal ei peatunud.

6. Kaitsja taotles täiendavate tõendite kogumist, kuid nii prokuratuur kui ka kohus on sellest

korduvalt keeldunud. Telefonide positsioneerimine oleks selgitanud, mis kell jõudsid autos

olnud inimesed ning möödasõitjad sündmuskohale. Politsei ja prokuratuur võtsid XX-lt

võimaluse koguda ise tõendeid või esitada taotlusi nende kogumiseks, kuna tal puudus taotluste

esitamist võimaldav menetlusseisund kuni sündmusest oli möödunud enam kui aasta. XX eitas

kogu aeg auto juhtimist ning algsed ülekuulamised viitasid selgelt WW-le.

7. Vale on maakohtu väide, et tunnistaja JJ kinnitas kohtus, et tema sündmuskohale jõudes

viibis WW juhi kõrvalistmel, olles turvavööga kinnitatud, sest tunnistaja ei mäletanud, kus

keegi tema sündmuskohale jõudmise ajal viibis, ning andis ebaselgeid selgitusi. KrMS § 7 lg 3

nõudeid rikkudes on maakohus otsustanud, et JJ võib oma ütlustes olla ebajärjekindel ning anda

vastuolulisi ütluseid, kuid tunnistaja FF vastuoludeta ütlused on ebausaldusväärsed. Tõendite

hindamisel erinevate standardite kehtestamine ei ole põhjendatud. Kõrvaldamata kahtlused

tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kui FF ütlusi oli võimalik kohtus kontrollida tema

küsitlemise teel, siis JJ andis nii ebaselgeid, vastuolulisi ja ebakindlaid ütlusi, et kaitsjal ja

süüdistataval puudus võimalus neid kontrollida. Kaitsja viitas JJ poolt WW asukoha määramise

võimalikule eksimusele sellega, et ta võis lihtsalt segamini ajada katusel olnud auto juhi ja

kõrvalistuja poole. Maakohus kasutas kahe tunnistaja ütluste hindamisel seda maatriksit

valikuliselt – JJ ütluste hindamisel on maakohus selle kõrvale jätnud, kuid kasutanud FF ütluste

kahtluse all seadmisel. Tõendiks pole tunnistaja poolt eeluurimisel antud ütlused, vaid

kohtuistungil antud ütlused. Kui tunnistaja ei mäleta kohtuistungil, kus saab kontrollida tema

veendumuse põhjuseid, siis ei saa aluseks võtta eeluurimisel antud ütlusi, kus puudub igasugune

põhistus, kuidas tunnistaja sellisele järeldusele jõudis. Eeluurimisel antud ütlusi võib avaldada

ja kasutada üksnes tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamiseks. Maakohus jättis kõrvale

kohtuistungil antud ütlused ning tugines eeluurimisel antud ütlustele, rikkudes oluliselt

kriminaalmenetlusõigust.

8. Maakohtu põhjendused WW peavigastuse kokkusobivuse kohta tema asukohaga autos ei

tugine tõenditele. Ükski tõend ei kinnita, et ainult kõrvalistuja kohal oli võimalik saada selliseid

vigastusi. Maakohus keeldus ekspertiisidest, määratlemaks, kelle veri oli sõidukis. Ükski tõend

ei välista juhikohal parema kõrva vigastuse saamist. Kannatanu vigastuste põhjal tema asukoha

määramine eeldab eriteadmisi, mis kohtunikul puuduvad. Loogika ei välista, et juhikohal istuv

inimene vigastab paremat kõrva ning peapõrutus mõjub just paremale ajupoolkerale, mitte aga

vasakule. Auto katus on juhikohalt allapoole muljutud, mistõttu võis juhi pea ka kinnitatud

turvavöö korral puutuda vastu auto lage.

9. Maakohus jättis XX ütlused kõrvale põhjusel, et tal oli motiiv anda valeütlusi. Sama motiiv

oli ka WW-l, kelle poolt valeütluste andmine kohtueelses menetluses on fakt - eeluurimisel

andis ta ütlusi, et magas tagaistmel ega mäletanud, kes oli roolis. Sõltumata juhtimisõigusest

on õiguslikud järelmid liiklusõnnetuse põhjustamise eest sarnased nii XX-le kui ka WW-le.

Põhjus eitada juhtimist ning suunata süü teisele oli mõlemal. Tunnistajat ei saa automaatselt

lugeda usaldusväärsemaks ega süüdistatavat ebausaldusväärsemaks üksnes tema menetlusliku

positsiooni tõttu.

10. CC´a vigastuste tekkepõhjused on ebaselged ja tõsikindlalt seostamata liiklusõnnetusega.

Maakohus rikkus KrMS § 7 lg 2 põhimõtet, et keegi pole kohustatud tõendama oma süütust,

nõudes kaitsjalt tõsikindlaid tõendeid, et CC võis vigastusi saada ka muul moel, kui

liiklusõnnetuse tagajärjel. Ekspert vastas küsimustele vigastuste tekkemehhanismi kohta ega

välistanud muid vigastuste tekkimise võimalusi lisaks liiklusõnnetusele. Tema vastused ja

ekspertiisiakti uurimuslikus osas paiknev sõna „võimalik“ tähendavad, et ekspert ei ole andnud

kategoorilist arvamust selle kohta, et CC vigastused tekkisid just liiklusõnnetuse tagajärjel, st

auto ümberpaiskumise käigus.

11. Pole tõendatud, et CC vigastused ei tekkinud pärast liiklusõnnetust, kui raskes joobes

kannatanu viidi sündmuskohalt ära ning lamas mitu tundi tänaval. Pole välistatud, et kannatanu

vigastused võisid süveneda pärast liiklusõnnetust: raskes joobes inimene on halva

koordinatsiooniga ning võib kukkuda või langeda vägivaldse ründe ohvriks. Maakohtu väide,

et CC oli samas kohas, kuhu ta öösel maja ette jäi, pole kooskõlas tõenditega.

Toimikumaterjalide kohaselt leiti CC apteegi eest. XX elab kolme trepikojaga neljakorruselises

kortermajas XXX, kus asub ka apteek. XX ja apteegi trepikodade vahemaa on mitukümmend

meetrit. Kaitsja lisas apellatsiooni Google Maps Street View pildi majast, käsitledes seda

üldkättesaadavate andmetena ja märkides, et apteek on pildilt vaadatuna kõige lähemas

trepikojas, XX korter aga kõige kaugemas. Kui CC öö jooksul liikus, ei ole välistatud, et ta sai

selle liikumise ajal vigastada. Maakohtu vastupidine järeldus on paljasõnaline, tõendamata,

vastuolus tegeliku olukorraga ning üllatuslik. Kui inimene viiakse liiklusõnnetuse

sündmuskohalt otse haiglasse, siis üldjuhul meedikute järelevalve all talle täiendavaid vigastusi

ei teki ning vigastuste raskusaste ei suurene. Kui aga raskes joobes kannatanu tiritakse autost

välja, pannakse tavalisse sõiduautosse istuma ja lõpuks jäetakse tundideks tänavale lamama,

siis ei ole välistatud, et ta saab täiendavaid vigastusi.

12. Kannatanu raske tervisekahjustuse põhjuseks oli tema enda poolt liiklusnõuete rikkumine.

Maakohus nõudis tõendamiskoormise põhimõtet ja KrMS § 7 lg-s 2 öeldut rikkudes kaitsjalt

tõsikindlaid tõendeid, et kinnitatud turvavööga ei oleks tekkinud rasket tervisekahjustust.

Apellant taotles kaitseaktis ekspertiisi läbiviimist, mis tuvastaks, kas CC oleks saanud selliseid

vigastusi, kui tal oleks turvavöö kinnitatud. Taotlus jäi rahuldamata, aga kaitsja sai samu

asjaolusid küsida eksperdilt, kes möönis seda võimalust. Kuigi eksperdi öeldu ei andnud

"tõsikindlat" vastust küsimusele, et kinnitamata turvavöö korral oleks CC-l jäänud raske

tervisekahjustus saamata, tekitavad tema vastused põhjendatud kahtlused selles küsimuses.

Kaitsja heidab maakohtule ette arutlemist, nagu oleks katus CC autos viibimise kohas

deformeerunud rohkem kui mujal, kuna kohtunik on sellega võtnud eksperdi rolli.

Deformatsiooni ulatust pole mõõdetud ja on näha, et katus tagaistmete kohal on deformeerunud

ühtlaselt või rohkem keskosas. Kõige suurem deformatsioon on hoopis ees juhikohal, kus

kinnitatud turvavööga isik ei saanud raskeid tervisekahjustusi.

13. Apellant taotles suulist menetlust ja tunnistajate JJ ning FF ülekuulamist kohtuistungil, kuna

on tegemist ainsate tunnistajatega, kes lisaks süüdistatavale teavad anda ütlusi WW asukoha

kohta sõidukis pärast liiklusõnnetust. Uut ülekuulamist põhjendas ta sellega, et tunnistajate

ütlustes on diametraalsed vastuolud.

14. Ringkonnakohus jättis 30.11.2020 määrusega kaitsja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks

rahuldamata. KrMS § 321 lg 6 kohaselt võib apellatsioonis tugineda maakohtus tõendi uurimata

jätmisele, kui tõend esitati maakohtule ja seda ei võetud vastu või tõendit ei saanud maakohtus

esitada isikust mitteoleneval mõjuval põhjusel. Kaitsja taotles ringkonnakohtu istungil kahe

tunnistaja ülekuulamist, kes kuulati ristküsitluse vormis üle juba maakohtus, aga ei viidanud

ühelegi maakohtu veale, mille tulemusena ei saaks ringkonnakohus tugineda tunnistajate

ütlustele maakohtus, nagu KrMS § 15 lg 2 p 2 ette näeb. Kaitsja ei väitnud ka, et tunnistajatel

oleks midagi uut öelda, mida nad varem mingil olulisel põhjusel öelda ei saanud.

Ringkonnakohtu istung

15. Tallinna Ringkonnakohtu 14.12.2020 istungil osalesid süüdistatav, kaitsja ja prokurör.

Kaitsja jäid oma apellatsiooni juurde. Süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni. Prokurör vaidles

apellatsioonile vastu. Kohus avaldas kohtuistungite protokollid.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

16. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja kaitsja apellatsiooniga ning

kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, on seisukohal, et kaitsja apellatsiooni

argumendid annavad alust maakohtu otsuse tühistamiseks XX kuriteos süüdimõistmise, tema

karistamise ja menetluskulude väljamõistmise osas. Maakohus rikkus otsust tehes oluliselt

kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 338 p 3).

17. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et pole võimalik veendunult asuda seisukohale, et

süüdistatav XX juhtis reisijaile tervisekahjustusi tekitanud avarii ajal sõidukit, mistõttu ei saa

talle ka omistada vastavate tagajärgede tekitamist. Seega asub kohtukolleegium keskses

küsimuses maakohtust erinevale seisukohale. Kui ringkonnakohus teeb süüdistatava

süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab

ta seda eriti üksikasjalikult põhjendama ja näitama, millised tõendite hindamisel tehtud vead

viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste

asjaoludega ning miks tuleb tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (vt RKKKo nr

1-18-1247/58, p 33; 3-1-1-64-16, p 6 jpt). Seda kohus järgnevalt teebki.

Avariiaegne sõiduki juht

18. Maakohus on otsuses õigesti leidnud, et „Kriminaalasja põhivaidlus seisneb selles, et kas

avarii hetkel juhtis mootorsõidukit XX või WW“, aga tõdemusele, et sõidukit juhtis XX, jõudis

maakohus seetõttu, et eksis oluliselt kriminaalmenetluse normide vastu. Maakohus on küll

suhteliselt pikalt ja põhjalikult (otsuse lk 4-7) käsitlenud tõendeid, mis seda küsimust

puudutavad, kuid on ignoreerinud asjaolu, et küsimuses, kas autot juhtis õnnetuse hetkel XX

või WW, on kahtlus. See kahtlus on jäänud kohtul kõrvaldamata. Samuti tuleb möönda, et

kohus on rikkunud ristküsitluse reegleid ja teinud faktiliste asjaolude osas tõenditest selliseid

järeldusi, mida need tõendid ei võimalda teha. Nii jõudis maakohus lõppkokkuvõttes süüdistuse

keskses faktilises asjaolus valele järeldusele.

19. Tõendid, mida analüüsides järeldas maakohus, et avarii hetkel oli roolis kindlasti XX, on

järgmised: autos olnud isikute (XX, WW, CC, BB ja ZZ) ja õnnetuspaigale saabunud isikute

(JJ ja FF) ütlused, QQ ja DD ütlused, WW patsiendikaart ja ekspertiis tema vigastuste kohta,

06.12.2018 vaatlusprotokoll ja 27.11.2018 ütluste olustikuga seostamise protokoll

salvestistega.

20. Ainukesed otsesed tõendid selle küsimuse kohta on XX ütlused, kes väidab, et autot juhtis

sel hetkel WW. Mis puudutab ülejäänud tõendid, siis need tegelikult kas toetavad XX ütlusi või

on tõlgendatavad nii, et võimaldaks mõlema versiooni tõesust.

21. Vaidlust pole olnud, et nimetatud öösel juhtis tõepoolest sõidukit mingil ajal XX. Täpsemalt

on tuvastatud, et kell 3:15 asus ta Türil, Olerexi tanklas, rooli WW asemel, ja ka kaitsja pole

seda vaidlustanud. WW on öelnud ülekuulamisel (I kd, tl 19), et tema oli sel öösel tulnud X-le

(kel pole juhtimisõigust) ja C-le nö kaineks juhiks. Peamine vaidlus on selle üle, kas pärast 3:15

Olerexis toimunud vahetust ja enne liiklusõnnetust toimus veel üks juhivahetus, kus rooli asus

uuesti WW. XX on oma ütlustes rääkinud (I kd, tl 190-192), et Olerexis istus ta tõesti rooli, aga

olles jõudnud „Änari mäele“, kus on parkla, tulid nad W-ga autost välja ja pärast seda juhtis

juba W. XX sõnul pidi ta seal J-ga (J) kokku saama, helistas talle omateada, J ei tulnud, siis

otsustati minna talle vastu ja sõideti mööda kruusateed üle silla. Ta kirjeldab ka, kuidas W pani

enne viimast juhivahetust parklas viinapudeli auto katusele ja mida nad omavahel rääkisid.

22. Maakohus jättis XX ütlused tõendikogumist ebausaldusväärsetena välja, põhjendades seda

peamiselt järgmisega: „Kuivõrd XX ütlused veelkordse juhi vahetuse kohta ei haaku teiste

kriminaalasjas kogutud tõenditega ning tõendite enamus kinnitab selgelt, et sõidukit pidi

juhtima XX, leiab kohus, et XX ütlused veelkordse juhi vahetuse osas ning selles osas, et avarii

hetkel juhtis mootorsõidukit WW on selgelt ebausaldusväärsed ning tuleb jätta tõendikogumist

välja.“ Seejuures leiab maakohus: „BB, ZZ ja WW kinnitavad, et vahetult enne avariid juhtis

sõidukit XX.“ (Ringkonnakohtu täpsem käsitlus XX ütluste hindamisest on allpool otsuse p-des

47-56).

23. Need kaks allajoonitud maakohtu järeldust ei vasta tegelikult kohtus uuritud tõenditele. On

tõsi, et üksi tõend ei kinnita otseselt, et toimus veelkordne juhivahetus, kuid ükski tõend (sh

isikuline) ka ei välista seda. Ükski autos olnud viiest inimesest (sh kohtu nimetatud kolm

tunnistajat) ei kinnita tegelikult, et vahetult enne avariid juhtis sõidukit XX.

24. CC ei mäleta oma ütlustes, kes juhtis autot õnnetuse ajal, sest ta oli joobes ja magas. Selles

pole ka vaidlust olnud. Ta mäletab, et tol õhtul oli juhina kaasatud WW ning seda, et viimati

oldi Paides. (Avarii juhtus Paidest ligi paarkümne kilomeetri kaugusel.)

25. Alaealised neiud B ja Z (sündmuse ajal 15-aastased), kes kuulati üle tunnistajatena, istusid

õnnetuse ajal tagaistmel. Ütlustest nähtuvalt olid nad istunud autosse Paides, kui seda juhtis

WW, ning plaan oli sõita Türile ja niisama ringi.

26. ZZ kinnitas, et Olerexis toimus juhivahetus ja X läks rooli. Ta jätkab: „Mäletan, et läksime

Olerexist kuskile kruusateele ja sealt ei mäleta enam midagi.“ Mäletama hakkab ta ajast, kui

õnnetus oli juba ära olnud. Küsimusele, miks juhid vahetati, vastab ta, et niisama, W oli öelnud,

et „las X natuke sõidab.“ (I kd, tl 13) Õnnetuspaiga kohta pärast avariid räägib ta, et W oli

„kuskil“. Ta andis ka ütlusi, et kiirabis oli ta alguses rääkinud, et roolis oli W , hiljem tuli talle

meelde, et Olerexis toimus vahetus; ta oletas, et tal oli jäänud varasemast meelde, et W juhtis

Paides; möönab, et ehk mõjutas kohtueelses menetluses erinevaid ütlusi andma ka esialgu

kogetud šokk. Kui kaitsja küsitles Z varasemate ütluste kohta, kus ta oli kindlalt väitnud, et

kogu aja oli roolis W (I kd, tl 15), siis kordab tunnistaja taas, et Olerexis läks rooli X „ja siis

see, põhimõtteliselt ei mäleta enam kui kruusateel olime“; järgmiseks mäletab ta juba

õnnetusejärgset stseeni. Kaitsja küsimusele, kui pikk oli ajavahemik Olerexist hetkeni, kui ta

midagi mäletab, vastas ta: „Mul pole õrna aimugi, aga ma tean, et Olerexist läksime kohe minu

arust kruusateele. See tundus nii väike ajavahemik. /…/ Kui Olerexist läksime kruusatee peale,

siis see käis kõik nii kiiresti. /…/“ (I kd, tl 16) Ta selgitas samas, et „lihtsalt pidime sõitma

kruusatee peal ringi“. Kaitsja küsimusele, kas kruusatee vahepeal mingi peatus tehti, kus

veelkord juhti vahetati, vastas ta: „Seda ma ei oska öelda jah.“ Z tunnistas, et ta tarvitas sõidu

vältel pisut viina, oli pärast kuu aega haiglas, vaagnaluu murruga ja tal on siiani õnnetuse ajast

mäluauk.

27. BB mäletab oma ütlustes, et toimus juhivahetus Olerexis, kus asus rooli X ja „siis läksimegi

sinna kruusateele, kus õnnetus juhtus“. Küsimusele, kuidas X sõitis, vastas ta: „Ega ma väga

palju sellest ei mäleta.“ Ta kirjeldab, et teed olid käänulised ja ei oska vastata, kaua see

kihutamine käänuliste teede peal kestis. Edasistele küsimustele vastab: „Ma mäletangi, et kui

sõitsime, ma mäletan ühte silda veel tee peal ja järgmine pilt on mul juba Tallinna haiglas.“

Sõidu olemust kirjeldab ta nii: „lihtsalt sõitsimegi ringi, et äkki me leiame tuttavaid näiteks või

kohta, kus olla.“ Kaitsja täpsustavatele küsimustele vastab: „mäletan, et sõitsime kruusateel.

Siis on mu mälus veel mingi sild ja siis järgmine pilt on mul juba haiglas. /…/ seal tee peal ma

ei olnud varem sõitnud. Seal kruusateel oli roheline sild kusagil, aga ma ei tea täpselt kus.“ (I

kd, tl 10). Kohtuistungi protokollist nähtub, et ta ei tea, kui kaugele olid nad silla nägemiseks

tanklast sõitnud: „no mitte kaua ilmselt.“ Küsimusele, ta mäletab mingeid peatusi pärast tanklat

veel, eitavalt. Küsimusele: „Aga liiklusõnnetuse hetke te ei mäleta ja mis seal vahepeal toimus,

peatusi näiteks, seda te ei tea?“ vastas tunnistaja „Ei.“ Tunnistaja räägib ka, et tarvitas sõidul

pisut alkoholi ja oli hiljem ligi kuu ravil, sh rangluumuruuga haiglas.

28. WW mäletab ka, kuidas XX asus Olerexis tema asemel rooli, tema ise aga kõrvalistmele,

sealt edasi sõideti Änari poole (I kd, tl 20). Kui X rooli läks ja sõideti Änari poole alla, tarvitas

ka tunnistaja alkoholi. Edasise kohta on WW rääkinud, et „sõitsime sealt alla, siis sellest hetkest

on mul mälu kadunud. /…/ sõitsime Änari mäe peale ära, siis sealt alla kruusatee peale ja mingi

hetk ma vaatasin /…/ taha ja siis edasi ei mäleta sellest hetkest. /…/ Ütleme äkki mingi 5 minutit

ennem õnnetust ja siis 3 päeva peale seda, ma ei tea, kas olin siis koomas või, ei tea, mis toimus

vahepeal.“ (I kd, tl 21). Tunnistaja möönab varasemate ütluste avaldamisel, et andis esialgsel

ülekuulamisel ütlusi, et rooli istus keegi teine, aga ta ei mäletanud, kes, ja tema istus

tagaistmele. Hiljem ta mälu värskenes sellega võrreldes. Kaitsja küsimusele: „Aga seda, kes oli

õnnetuse hetkel roolis, te siiski ei mäleta?“ vastas ta: „Ei mäleta“(I kd, tl 23). Ta märkis ka, et

ei ole seda teed pidi sealkandis kunagi käinud.

29. Seega saab kohtuistungi protokollis tunnistajate W, Z ja B ütlustega tutvudes tõdeda, et

keegi neist ei öelnud, et nad nägid XX vahetult enne õnnetust või õnnetuse hetkel roolis, samuti

ei suutnud keegi neist oma ütlustes välistada, et võis toimuda veel üks juhivahetus. Maakohus

pole ka selgitanud, mida ta peab silmas „vahetult enne“ all. See, kui pika aja tagant enne avariid

pärineb tunnistajate viimane mälupilt X-st roolis, ei ole keegi tunnistajatest võimeline ütlema.

Samas pole olnud vaidlust, et ükski neist tunnistajatest ei mäleta avariihetke ja kõik möönavad

mälulünka, mis tähendab, et sõna „vahetult“ ei saaks niikuinii seostada nende enda poolse

ajamääratlusega. Selleks, et väita, kas nad nägid XX just vahetult enne õnnetust roolis, peab

olema teada kaks ajalist punkti, mille vahelist aega saab mõõta – 1) mälupildi lõpu hetk ja 2)

avarii toimumise hetk.

30. B ja Z ütlustest saab järeldada, et mälupildi lõpp ei saanud olla väga pikalt pärast Olerexi

tanklast kruusateele ära keeramist. WW pakub ise, et mälu kadus umbes 5 minutit enne

õnnetust, kui nad olid „Änari mäe pealt alla sõitnud“, tunnistaja B seostab seda silla

ületamisega. Samas tuleb rõhutada, et kuna avariid ennast WW ei mäleta ja seega ka selle

toimumisaega ei tea, siis jääb küsitavaks, mille alusel ta seda 5 minutit mõõdab.

31. WW sellise ütluse usaldusväärsust on võimalik kontrollida kohtuistungil vaadeldud

videosalvestuse abil, mis kuulub tema ütluste olustikuga seostamise protokolli juurde. See

videosalvestus aitab konteksti paigutada ka B, Z ja XX ütlused. Jutt on samast tõendist, mis

maakohtu hinnangul tõendab, et Olerexi tanklast avariikohale jõudmiseks kulub umbes 10

minutit. Maakohus viitab tl-dele 110-112 (I kd), kus asub 27.11.2018 ütluste olustikuga

seostamise protokoll, millelt nähtub toimingu läbiviimise kellaajana 14:55 – 15:06. Protokollist

jääb segaseks, milliseid ütlusi täpselt olustikuga seostati, kuid on näha, et „Eesmärk on läbida

teekord Tehnika 6 Türi linn sihtpunkt sündmuskohta Änari küla Türi vald Järvamaa.“

Protokollist ei nähtu, mis teed kaudu teekond läbiti ja millise kiirusega. Protokolli juurde

kuuluvat CD-d vaadeldi kohtuistungil (I kd, tl 163). Ringkonnakohus täheldab, et CD-l on 7

erinevat videosalvestist, mis ajalisse järjestusse panduna kajastavad ilmselt kogu teekonda.

Ajaliselt esimesel failil on kuuldav, kuidas WW selgitab toimingut läbiviivale politseinikule, et

ta teab küll õnnetuse kohta juttude järgi, kuid viimast kilomeetrit ei mäleta. Politseinik möönab

salvestusel, et kiirust, millega sõideti, ta niikuinii ei tea; salvestuselt on näha, et sõidetakse

varieeruva kiirusega. Tee on lumine, mistõttu ei selgu, kus täpselt on kruusatee. Seda, kui pikk

maa läbitakse, ei ole selle toimingu käigus fikseeritud. Teekond algab kell 14:55 ja lõppeb

avariipaigal sisuliselt kell 15:04. Kell 15:00 läbitakse midagi parkla sarnast, kell 15:01 on teel

sild, samal minutil ütleb WW, et siit edasi ta enam ei mäleta. Videot vaadates ei saa välistada,

et 15:00 salvestusel fikseeritud parkla sarnane koht on see, mida WW on nimetanud Änari

mäeks ja mille kohta XX omakorda oma ütlustes on rääkinud, et seal tuldi autost välja ja

vahetati uuesti juhikohad. Nimetatud „Änari mägi“ ja sild (mis võis olla sama sild, mida väitis

viimasena mäletavat tunnistaja B) paiknevad lähestikku ja asuvad videolt nähtuvalt mitme

minuti sõidutee kaugusel õnnetuskohast. Seega, kui uskuda tunnistajate ütlusi nende mälupildi

kadumise kohta, siis on alust arvata, et nemad ei mäleta enam sündmusi alates ca kella 03:20-

st. Selle kellaaja saab, kui liita läbitud teekonna orienteeruv aeg Olerexi tankla salvestuselt

järelduvale juhivahetuse ajale, mis oli kell 3:15, nagu maakohus tuvastas.

32. Teine oluline ajahetk on avarii toimumise aeg. Süüdistuse kohaselt oli kuriteo

toimepanemise ajaks „3:30 paiku“. Kuna menetluses on tuvastatud, et avariipaika jõuab Olerexi

juhivahetuse kohast ligi 10 minutiga, jääb tõesti esmapilgul mulje, et õnnetuse ja juhivahetuse

vaheline aeg on väga napp ja sinna ei pruugi mahtuda täiendav juhivahetus. Tegelikkuses tuleb

siiski nõustuda kaitsjaga, et praegusel juhul pole kuriteo toimepanemise aeg (mis on KrMS §

61 lg 2 kohaselt tõendamiseseme asjaolu) tuvastatud KrMS § 7 lõikes 3 ettenähtut arvestades.

33. Nagu ülal märgitud, ei tea autos olnud isikud avarii toimumise aega. Kõik sündmuskohal

olnud asjaosalised on kellaaja suhtes olnud ebamäärased, kuid on üksmeelel, et õnnetus toimus

öösel. Tunnistaja Z ütleb, et õnnetus toimus pool neli või pool viis. Sündmuskohale (st kummuli

auto juurde) üsna ruttu sattunud tunnistajad J ja FF ning RR jäid samuti ebamääraseks. JJ

mäletab vaid, et oli pime öö (http://www.astronoomia.ee/ kohaselt tõusis 19.08.2018 päike kell

05:45; KrMS § 60 lg 3). RR, kes andis neist kolmest kõige hägusemale mälupildile viitavaid

ütlusi, ütles: „Öösel oli, mingi 3 ajal vä,“ mis ei viita selgele veendumusele. FF-lt pole selle

kohta küsitud. Õnnetus pidi siiski toimuma kindlasti varem kui kell 4:15, sest kell 4:45 saabus

WW patsiendikaardile (I kd, tl 102) märgitu kohaselt oma koju (Türile ligi 10 min kaugusel) ja

JJ sõnul oldi alates nende saabumisest sündmuskohal 5-10 minutit (I kd, tl 67).

34. Maakohus märkis õigesti, et kriminaalmenetluse alustamise teatisel märgitud kuriteo

toimepanemise ajal (antud juhul: kell 4:00) on pigem informatiivne tähendus ning juhtunu

täpsemate asjaolude, sh näiteks täpsema sündmuse kellaaja, välja selgitamine ongi

kriminaalmenetluse ülesanne. Käesoleval juhul on probleem aga selles, et menetleja pole

kuriteo aega määratlenud mitte täiendavalt kogutud tõenditele tuginedes, vaid sobitades seda

sihilikult uurimisversiooniga, mille kohaselt oli roolis XX, kes tegi avarii esimesel võimalusel

pärast Türi Olerexi tanklast sündmuskohale sõites. Ainult nii saab põhjendada ajamääratlust

3:30, kui tegelikult on avarii (ja seega kuriteo) aeg palju ebaselgem. Pole tõendeid, mis

välistaks, et see võis toimuda ka kell 4:00 või ka pisut hiljem. Kohtueelsel menetlejal olnuks

võimalik objektiivsete tõendite abil (nt kõneeristustega) õnnetuse aega täpsustada, aga seda ei

tehtud. Selle asemel tuletati kuriteo toimepanemise aeg mitte objektiivsetest tõenditest ja

lähtudes KrMS § 211 lg 2 uurimisasutuse ja prokuratuuri kohustusest selgitada välja nii

kahtlustatavat õigustavad kui ka süüstavad asjaolud, vaid sellest, milline aeg vastaks kõige

mugavamalt XX süüstavale uurimisversioonile. Kahtlus avarii toimumise ajas jäeti

kõrvaldamata ja seda tõlgendati süüdistatava kahjuks.

35. Eelneva pinnalt tuleks nüüd vastata küsimusele, et kui W, Z ja B mälupilt kadus ca 3:20 ja

avarii võis toimuda ka 04:00 (kõige hiljem kell 4:15), siis kas saab väita kategoorilises vormis

nagu maakohus, et need isikud nägid XX roolis vahetult enne avariid? Ringkonnakohtu

hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt ning seda ka siis, kui võtta avarii ajana

aluseks 4:00, nagu seda arvati menetluse alustamise dokumentides. Seda, mis täpselt toimus

3:20 ja 4:15 (või 4:00) vahelisel ajal, pole menetluses välja selgitatud. Puuduvad andmed, mis

välistaks, et isikute mälulünk õnnetusele eelneva osas võis olla ka tunniajane. Seda, kui

tõenäoliseks ja pikaks võib meditsiiniliselt pidada autos olnute mälulünka, pole kontrollitud,

kusjuures tegu on eriteadmisi nõudva asjaoluga.

36. Kriminaalasjas kuulati üle ka katusele keeranud auto juurde saabunud J ja FF. Neist esimese

ütlusi kasutas kohus XX ütluste kummutamiseks, väites, et tunnistaja sõnul oli WW

kõrvalistmel, teise ütlused tunnistas aga ebausaldusväärseks. Tunnistaja RR ütlused ei andnud

isikute autos paiknemise osas midagi.

37. Tunnistaja JJ sõnul „sättisid nad sealt mööda“, kui ta sugulane FF viis teda koju. Oli

õnnetus, inimesed istusid, tema tundis sealt C ja W, ka X. Küsimusele „Mis W tegi seal?“ vastas

ta: „Ka vist istus tee ääres.“ Järgmisele küsimusele „Teate kindlalt või mitte?“ vastas ta „Ei,

eÕÕ oli autos minu arust.“ Järgnevalt selgitab ta küsimustele vastates, et W oli autos lae peal,

sest auto oli tagurpidi (I kd, tl 65-66). Kui prokurör küsib, kas ta oli ees juhi kohal või

kõrvalistuja kohal, vastab ta, et polnud kummalgi kohal. Küsimusele, kas ta mäletab seda

kindlalt, vastab tunnistaja eitavalt, ega mäleta, kas rääkis varem sama juttu. Prokurör soovib ta

mälu värskendada ja tunnistaja loeb ette eeluurimisel antud ütlused: „Ta oli kõrvalistmel

turvavööga kinnitatud.“ (I kd, tl 66; varasemate ütluste tsitaat on ka protokollis jutumärkides.)

Sellele järgneb prokuröri ja tunnistaja dialoog: „W?“ – „Jah.“ – „Võis see siis nii olla?“ –

„Jah, aga sellest on palju aega möödas.“ Kohtunik küsib: „Nii et see, mis rääkisite, võib olla

õige?“ – tunnistaja vastab: „Jah“, pärast mida prokuröri esmasküsitlus jätkub. Kaitsjale

vastates (I kd, tl 68) märgib tunnistaja, et ütlusi andes oli ta öelnud, et pole kindel, et nägi

kõrvalistmel „teda“, aga kui nüüd vaatab sõnastust, pole see täpselt kirjas. Kaitsjale vastates

kinnitab tunnistaja taas WW kohta: „Ees oli, seda tean kindlalt, aga kus täpselt paiknes, hetkel

ei meenu“ (I kd, tl 69). Prokurör küsitleb teda seejärel uuesti varasemate ütluste ja W i asupaiga

kohta (I kd, tl 70), tunnistaja ütleb, et ei oska enam selle kohta öelda, pikk aeg möödas. Ta

vastab prokuröri küsimusele, kas 13.09.2018 võis tal asjad paremini meeles olla – „Võimalik.“

Muuhulgas andis tunnistaja ütlusi, et tal polnud tookord sidevahendit, st telefoni ligi kaks kuud.

38. Maakohus võttis JJ ütlused kokku järgnevalt: „Lisaks autos viibinud isikutele kinnitas

tunnistaja JJ kohtus, et kui ta sündmuskohale jõudis, viibis WW juhi kõrvalistmel, olles

turvavööga kinnitatud.“ Selline järeldus on ilmne vale, sest midagi sellist JJ vähemalt

kohtuistungi protokolli kohaselt ei öelnud. Nagu ülal näha, oli JJ ristküsitlus selles osas

ülivaevaline. Prokurör avaldas mäluvärskenduseks kahel korral (I kd, tl 66 ja 70) JJ varasemad

ütlused, aga protokollist nähtub, et tegelikult nn mäluvärskendus tulemust ei andnud. JJ mälu

ei näidanud mingeid paranemise tundemärke - ta ei mäletanud endiselt WW asukohta. Ta ei

ütle kohtus antud ütlustes kordagi, et nägi WW esiistmel. Tõsi, ta möönis, et tal võis olla juhtunu

13.09.2018 paremini meeles, aga protokollis puuduvad sellegipoolest ütlused, milles ta jaataks,

et WW oli kõrvalistmel, või kinnitaks selge sõnaga, et protokollist ette loetu oli tõde. Seevastu

väljendas ta kahel korral rahulolematust sellega, et uurijad ei protokollinud ta sõnu täpselt.

39. Seega võttis maakohus tegelikult arvesse tunnistaja JJ kohtueelses menetluses antud ja

istungil mäluvärskenduseks kasutatud ütlusi, mitte aga tema kohtus antud ütlusi, nagu kohus

otsuses väidab. Antud juhul on sedastatav, et üks põhjuseid, mis selle veani viis, on KrMS §

288 lg 9 p 3 ebatäpne järgimine. KrMS § 288 lg 9 p 3 näeb ette ütluste tutvustamise

ristküsitletavale tunnistajale, kelle mälu on halb („võimaldada tunnistajal, kes ei mäleta

tõendamiseseme asjaolusid, tutvuda dokumendi või muu esemega, mis võib aidata tunnistajal

neid meenutada“). See säte ei nõua nende ettelugemist kohtule ehk avaldamist. Varasemate

ütluste avaldamise näeb ütluste vastuolude korral ette KrMS § 289. Praegusel juhul on

istungiprotokollist sedastatav, et varasemad ütlused loeti ette viidates mälu värskendamisele,

mitte vastuolule. Kuigi võistleva menetluse reeglid üritavad vältida tõendina lubamatu materjali

jõudmist kohtu kõrvadeni ja seetõttu pole ka KrMS § 288 lg 9 p-s 3 ette nähtud ütluste

avaldamist, seda siiski tõesti praktikas vahel tehakse. Sellist avaldamist ei ole põhjust tingimata

taunida, sest professionaalselt käituv kohtunik võiks suuta selliselt kohtusaalis kõlanud

varasemad ütlused tähelepanuta jätta, kui neid tõendina kasutada ei saa. Praegusel juhul nähtub

kohtuistungi protokollist ja otsusest kahjuks vastupidine. Ütluste avaldamine eksitas

kohtunikku lausa sel määral, et kui tunnistaja oli prokuröri soovil oma kohtueelsed ütlused

saalis ette lugenud (I kd, tl 66), läks kohtunik hoogu ja hakkas teda avaldatu kohta küsitlema

vaheldumisi prokuröriga. Selline kohtuniku käitumine on menetlusseaduse rikkumine. KrMS §

288 lg 6 annab selge reegli: „Kohtul on õigus küsitleda tunnistajat pärast ristküsitlust.“

Kohtunik, hakates tunnistajat küsitlema keset prokuröri esmasküsitlust ja prokuröri küsitlusliini

ühemõtteliselt toetades, asub prokurörile õigustamatult appi, rikkudes seadust. Üks põhjus,

miks kohtunik ei tohi esmas- ja teisesküsitluse ajal küsimusi küsida, on see, et kohus ei tohi

valida poolt (vt KrMS § 14 lg 1). Sõltuvalt asjaoludest võib teatud olukorras osutuda vajalikuks

küsida midagi isegi ristküsitluse ajal istungi käigu suunamiseks ja korra tagamiseks. Kindlasti

ei tohi selline sekkumine kujuneda selliseks nagu siin, kus kohus moodustas prokuröriga nö

ühtse küsitlejate-tandemi. Sellega valideeris kohus põhjendamatult prokuröri küsimusi ja pani

tunnistaja surve alla, mida seadus on soovinud vältida ja mis võistlevasse menetlusse ei sobi.

Ka poleks kohtu ebaseaduslikule küsimusele antud vastus kasutatav tõendina.

40. Küsitluskorra rikkumine eraldivõetuna ei pruugi osutuda süüküsimuse õige otsustamise

seisukohalt määravaks. Praeguses asjas aga (vt p 38) sattus kohus aga selle tagajärjel eksitusse

ja ajas varasemad ütlused segi kohtus antutega, rikkudes nii menetlusreegleid. Riigikohus on

korduvalt (nt 3-1-1-101-15, p 30) märkinud, et tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi,

mis on avaldatud KrMS § 289 lg 1 alusel, ei saa kasutada tõendina tõendamiseseme asjaolude

tuvastamiseks

ega

eelistada

neid

ristküsitluse

tulemina

saadud

ütlustele.

Kui

mäluvärskenduseks kasutatud ütluseid, mida isik kohtuistungil antud ütlustena ise oma

sõnadega ei kinnita, on istungil avaldatud, ei saa ka neid kohtuistungil antud ütlustele eelistada.

Avaldades tunnistaja mälu värskendamiseks tema kohtueelses menetluses antud ütlusi, tuleb

selgitada ristküsitlust jätkates välja, mis tunnistajale meenub ning ristküsitlusel antud ütlusi

tuleb hinnata kogumis teiste kohtus kontrollitud tõenditega (vt RKKKo nr 3-1-1-105-06, p 7.3).

Kohtu ekslik ja süüdistav tõendikäsitlus kohtuotsuses kõrvutatuna tema käitumisega

ristküsitlusel sunnib kohtukolleegiumi möönma, et eksimused JJ ristküsitlusel ja tema ütluste

hindamisel viisid vale kohtuotsuse tegemiseni, sest JJ-le omistatud süüstavail ütlustel on

käesolevas asjas suur kaal. Kohus asus seejuures lubamatult süüdistuse poolele, eirates KrMS

§ 14 lg-s 1 sisalduvat põhimõtet, et kohtumenetluses täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone

ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid.

41. FF ütluste kohaselt tuli ta sündmuskohale XX telefonikõne peale oma kodust, kilomeetri

kauguselt. Auto oli katusel, tagaosas oli 2-3 inimest, ees üks. Tunnistaja rääkis: „Keegi karjus

eesistme peal, et ta on turvavööga klaasis kinni, et ei saa autost välja. /…/Kindel ei ole, aga

äkki oli rooli koha peal. Rooli koha peal oli minu teada“ (I kd, tl 184). Pisut hiljem küsib kaitsja

uuesti üle, kas see inimene oli ikka esiistmel, tunnistaja vastab – „Mhmh,“ ja selgitab: „Panin

pea tagauksest sisse ja siis oli kohe näha.“ Veidi hiljem (I kd, tl 185) selgitab ta, et isik

juhiistmel oli WW. Kaitsja lõpetab esmasküsitluse sama teemaga: “Teid see ei huvitanud, ei

küsinud, et kes autos oli?“ – „Seda ma mäletan, et autos keegi karjus. Siis me kahekesi läksime

X-ga vaatama. Üks oli turvavööga laes kinni.“ „Kas see oli W , kes oli laes kinni?“- „Jah“-

„Ja keda te nägite juhi kohal?“ – Jah“ -„Tähendab, et teil ei tekkinud küsimust, et kes roolis

oli?“- „Ei tekkinud.“ Prokuröri teisesküsitlusel kirjeldab ta detailselt, kuidas aitas koos XX-ga

W esiistmelt välja (I kd, tl 187).

42. Maakohus on tunnistaja FF ütlusi käsitlenud üsna pikalt (otsuse lk 5-6). Paraku tuleb

kaitsjaga nõustuda, et kohus on seda teinud sama tendentslikult (st süüdistuse huvides) kui JJ

omi, heites need ebausaldusväärsetena kõrvale. Kui maakohus moonutab JJ ebamäärased ja

kõhklevad süüstavad ütlused otsuses analüüsi- ja kriitikavabalt konkreetsemaks, kui need

tegelikult olid, siis FF-le heidab maakohus andestamatult ette kõik pisemad küsitavused, sh

tunnistaja teatava ebakindluse vigastatute autost välja aitamise järjekorra osas. Mõningast

ebakindlust võib pidada tunnistaja puhul mõistetavaks, kuna ta andis ütlusi ammuste sündmuste

kohta. Maakohus märgib õigesti, et FF ei kuulatud kohtueelses menetluses üle ja ta andis

sündmuse kohta ütlusi esmakordselt alles 03.09.2020.a kohtuistungil ehk üle kahe aastat pärast

juhtunut. On õige, et tunnistajal ei pruukinud sündmused enam ülitäpselt meeles olla, aga on

kohatu kasutada seda argumenti süüdistatava kahjuks. KrMS § 7 lg-s 3 ja § 14 lg-s 1 sätestatuga

pole kooskõlas see, et maakohus, kes suhtus JJ täiesti ebaõnnestunud „mäluvärskendusse“

ristküsitlusel toetavalt ja aitas isegi prokurörile lubamatu aktiivsusega kaasa, eitab kardinaalselt

võimalust, et ka FF mälu võis ülekuulamise käigus värskemaks muutuda. Pole sugugi

ebaloogiline, et kui tunnistajale esitatakse ristküsitluse käigus ammuse juhtumi kohta õiges

järjestuses ja sõnastuses küsimusi, võibki ühtteist meenuda. See selgitab seda, kui isik, kes on

ülekuulamise algul mõne asjaolu osas ebakindel, on ülekuulamise lõpuks selles kindel. Samas

on maakohus sellist kindlustunde süvenemist ülekuulamisel FF-le ette heitnud.

43. Üks maakohtu argumente, miks FF ütlused on ebausaldusväärsed, kõlab järgmiselt: „Lisaks

võib olukorras, kus auto on katusel, segamini minna ka auto parem ja vasak pool, sest kui auto

on katusel, on tavapärasest vastupidi ka juhi ja kõrvalistuja koht.“ See väide on teoreetiliselt

tõene, aga tuleb nõustuda kaitsjaga, et see kehtib samasugusena ka JJ puhul, kes oli WW

asukoha küsimuses veelgi ebamäärasem. Sellegipoolest on kohus kasutanud sellist kriitikat vaid

õigustava tunnistaja suhtes. Seejuures on FF olnud piisavalt ühemõtteline WW asukoha osas ja

pole andnud põhjust veendumusega väita, et ta eksib (vt ka KrMS § 7 lg 3). FF oli ristküsitlusel

WW istekoha küsimuses märkimisväärselt kindlam kui JJ. Ometi ignoreeris kohus JJ tegelikke

ebalevaid ütlusi ja asendas need oma otsuses süüdistust toetava väitega, mida JJ tegelikult ei

väljendanud; seevastu FF õigustavad ütlused, mis olid koherentsemad, jättis kohus

ebausaldusväärsena kõrvale. Samuti on kohus leidnud, et FF ütlusi ei saa pidada

usaldusväärseteks, kuna „WW asukoha kohta autos ei haaku need teiste tunnistajate ütlustega,

s.o BB, ZZ, WW, JJ“. Kohtukolleegium ei nõustu selle väitega. Nagu ülal märgitud (p-d 26-39),

ei anna B, Z ega W ütusi selle kohta, kes oli õnnetuse ajal roolis, JJ võis küll kohtueelse

menetluse ajal öelda, keda ta nägi roolis, aga kohtus ta neid ütlusi ühemõtteliselt ei kinnitanud.

FF ütlused pole seega vastuolus ka JJ kohtus antud ütlustega, kuna need olid isikute

istmepaigutuse osas selleks liiga ebamäärased. Seejuures puuduvad ka mistahes andmed, mis

viitaks, et FF-l on mingid isiklikud põhjused anda ütlusi WW kahjuks ja XX kasuks.

Ringkonnakohtu hinnangul tunnistas maakohus FF ütlused ebausaldusväärseks alusetult ja

jättis seega põhjendamatult kõrvale süüdistatava versiooni toetava tõendi.

44. Samuti on maakohus leidnud, et WW juhi kõrvalistmel asumisega haakuvad ka WW-l

tuvastatud vigastused: „Tunnistaja ÕÕ selgitas kohtus, et 19.08.2018.a kella viie paiku

hommikul saabus koju vigastatud ja verine WW. WW-l oli vigastada saanud parem kõrv. Samuti

nähtub parema kõrva vigastus patsiendikaardist (t.l 102-103) ning ekspertiisiga (t.l 104-109)

on tuvastamist leidnud, et WW-l oli muuhulgas aju koldeline vigastus põrutuskoldega peaaju

paremas poolkeras. Ekspertiisiga (t.l 142-145) on kindlaks tehtud, et mootorsõiduk sattus

külglibisemisse parem külg ees ja pärast teelt väljasõitu paiskus ühekordselt ümber.“ Sellega

on ringkonnakohus nõus, kuid nõustuda ei saa maakohtu kergekäelise järeldusega: „Kohus on

veendunud, et juhul kui WW oleks mootorsõidukit juhtinud, ei saaks tal olla sellist parema kõrva

ja peaaju parema poolkera vigastusi, vaid vigastused oleks tõenäoliselt pea vasakpoolses

piirkonnas. Pea parempoolse piirkonna vigastused haakuvad sellega, et kui sõiduk sattus

libisemisse parem külg ees ja paiskus ümber, siis WW pea paiskus paremale millegi kõva vastu.

Kõrvalistujast paremale jääb sõiduki parempoolne küljeklaas. Seega pidi WW pea paiskuma

vastu parempoolset küljeklaasi. Juhul, kui aga WW oleks olnud sõiduki roolis, siis sõiduki juhist

paremal, arvestades, et WW oli ka turvavööga kinnitatud, ei ole kõva pinda, mille vastu oleks

saanud WW pea paiskuda, vaid juhi istme ja kõrvalistme vahel on peapiirkonnas tühi ruum.

Seega sõidukit juhtides ei oleks WW pea saanud paiskuvad vastu kõva pinda selliselt, et tal

oleks tekkinud pea parempoolse piirkonna vigastused. Märgitud asjaoludel on kohus

veendunud, et kui WW oleks juhtinud mootorsõidukit, ei oleks tal pea parempoolse piirkonna

vigastusi.“

45. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga, et maakohtu põhjendused WW peavigastuse

kokkusobivuse kohta tema asukohaga autos ei tugine tõenditele. Ringkonnakohut ei veena

maakohtu usk sellesse, et aju koldeline vigastus põrutuskoldega peaaju paremas poolkeras saab

tekkida just parema peakülje põrkumisega vastu mingit pinda. Ringkonnakohtul nagu ka

maakohtul puuduvad sellised eriteadmised ajutraumadest ja põrutusprotsesside tagajärgedest

ajule, et välistada, et hoopis vasakpoolne löök võib tekitada aju paremas poolkeras

põrutuskolde. KrMS § 60 lg 3 lubab kohtul tugineda asjaoludele, mille kohta saab

usaldusväärset teavet kriminaalmenetlusvälistest allikatest, kuid maakohus pole oma

mõttekäiku ka selliste üldtuntud asjaoludega põhjendanud. Kohtukolleegum viitab siinkohal

Erakorralise

meditsiini

käsiraamatus

märgitule

(lk

414;

(https://tems.ee/files/Erakorralise_meditsiini_tehniku_kasiraamat.pdf): „Aju paikneb ujuvana

ajuvedelikus ehk liikvoris luude ja aju kõvakelme moodustatud kolju õõnes. Löögi korral vastu

pead või liikumise ootamatu aeglustumise korral, millega aju oma massi inertsuse tõttu ei suuda

kaasa minna, võib aju põrkuda vastu oma luist ümbriskesta ja tekitada kokkupuute piirkonnas

ajupõrutuse.“ See teave ei veena, et peaaju parema poolkera põrutuskolle tekib just pea vasakut

poolt tabavast löögist, kuid tekitab kahtluse, et see võib nii olla. Seda kahtlust pole kõrvaldatud.

46. WW kõrvavigastust (patsiendikaardilt nähtuvalt 1-2 cm haav paremal kõrval) tuleb

vaadelda muude patsiendikaardil ja ekspertiisiaktis loetletud vigastuste kontekstis – nähtuvalt

neist oli tal lisaks ka erinevaid marrastusi peas, kätel ja jalgadel, kuigi pole täpsustatud, kus.

Maakohus on WW pindmisi vigastusi käsitledes eiranud asjaolu, et auto, mille esiosas WW

istus, oli täis klaasikilde, mis pidid salongi paiskuma mh esiklaasi täielikul purunemisel, kui

sõiduk käis nö üle pea. Seda, et klaas oli täielikult purunenud ja salong täis klaasikilde, kinnitab

ka sõiduki 20.08.2018 vaatlusprotokoll koos fototabeliga (I kd, tl 113-123). Seejuures

märgitakse protokollis otsesõnu: „Terve sõiduki salongi ulatuses erinevates kohtades

klaasikilde. /…/ Veresarnast määrdumist leidub salongis ees keskkonsoolis ning purunenud

esiklaasil salongi armatuuril.“ (I kd, tl 114). Sellega haakuvad FF ütlused, et juhiistmel olija

karjus, et on turvavööga klaasis kinni. Kui sõiduki salongis lendasid ümberpaiskumisega

purunenud esiklaasi killud, siis võis kõrv saada vigastada neist lenduvaid kildudest. Puuduvad

tõendid, mis seda välistaks.

47. Tulles tagasi süüdistatava XX ütluste juurde, tuleb tõdeda, et maakohtu põhjendused,

millekohaselt XX ütlused on selgelt ebausaldusväärsed ning tuleb jätta tõendikogumist välja,

on õõnsad ega leia tõendites ja tegelikult tuvastatud asjaoludes tuge. Maakohus pole XX ütlusi

hinnates arvesse võtnud kõiki põhimõtteid, mida kohtupraktikast tulenevalt peaks isiku ütlusi

hinnates arvesse võtma. Kohtukolleegium käsitleb järgnevalt argumenthaaval vigu maakohtu

hinnangus XX ütlustele.

48. Maakohus väidab: „… autos viibinud isikute ja JJ ütlused, WW-l tuvastatud pea

parempoolse piirkonna vigastused ning videosalvestis, millelt nähtub juhtide vahetus mõni aeg

enne avariid, kinnitavad, et sõidukit pidi avarii hetkel juhtima justnimelt XX. Sisuliselt vaid XX

ise väidab, et ta ei olnud roolis, sest ka QQ ja DD teadmine juhi kohta pärineb justnimelt XX-

lt.“

49. Nagu märgitud (p-d 22-46), ei kinnita loetletud tõendid tegelikult, et sõidukit pidi avarii

hetkel juhtima just XX. Ka on maakohus jätnud põhjendamatult ebausaldusväärsena

tõendikogumist välja FF ütlused, mille kohaselt oli avariipaigal juhikohal WW. On

tähelepanuväärne, et maakohus käsitleb QQ ja DD ütlusi üksnes XX ütluste kritiseerimise

eesmärgil, aga jätab täielikult käsitlemata nende tähenduse ütluste usaldusväärsuse kinnitajana.

Tunnistaja QQ selgitas kohtus, et ta nägi avariis osalenud sõidukit järgmisel päeval ning XX

sõnul olevat roolis olnud WW (I kd, tl 72). DD (I kd, tl 164-166) väitis kohtus, et XX kinnitusel

olevat avarii hetkel mootorsõidukit juhtinud WW (seda rääkis ta ka 19.09.2018 ülekuulamisel

politseis). Tuleb maakohtuga nõustuda, et nende kahe isiku ütlused juhi kohta ei vasta KrMS

§ 66 lg 21 p 2 tingimustele ja neid ei saa käsitleda iseseisvate tõenditena. Tunnistajate vastav

teadmine pärineb tõesti XX-lt, aga see ei tähenda, et neil ütlustel puudub menetluslik tähendus.

50. Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb pöörata tähelepanu sellele,

kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel

menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi (nt RKKKo nr 3-1-1-10-17, p 8).

Kohtupraktikas on peetud isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks tugineda ka

tema ütlustevälistele selgitustele (vt RKKKo nr 3-1-1-104-16, p 11). Küsimus isikulise

tõendiallika usaldusväärsusest tõusetub, kui isik on andnud ajas omavahel lahknevaid ütlusi.

(Vt RKKKo 3-1-1-131-13, p-d 11–12). Praeguses asjas on maakohus ignoreerinud, et X

selgitused Q-le ja D-e on järjekindlad ning kooskõlas tema ütlustega menetluses.

Süüdistusaktist nähtuvalt andis XX kohtueelses menetluses ütlusi, kus ta oma süüd ei

tunnistanud. Ristküsitlusel ei viidatud sellele, et tema ütlused oleks varasematega vastuolus,

ega küsitletud teda selle kohta. Seega on põhjust järeldada, et ta pidi sarnaselt (sh peatusest

mäel, J-le helistamisest) rääkima juba varem ja prokuratuuril oli võimalus kohtueelse menetluse

ajal tema ütlusi kontrollida. Ometi ei nähtu kohtuistungi protokollist, et JJ või WW oleks

otseselt küsitletud XX ja JJ kohtumiskavatsuse ja telefonikõne kohta või Änari mäel tehtud

peatuse ja vahetuse kohta. Samuti ei ole kontrollitud, kas XX ütlused telefonisuhtluse kohta JJ-

ga vastavad tõele (seda oleks saanud kontrollida kõneeristusega KrMS § 901 alusel; hiljemalt

23.01.2020 (I kd, tl 8) taotles kaitsja sõidukis olnud isikute positsioneerimist sidevahendite

kaudu sündmuse aja tuvastamiseks, kuid seda taotlust ei rahuldatud, viidates ESS-s nimetatud

andmete aastasele säilitamistähtajale).

51. Järgmiseks on maakohus leidnud: „Ka ütlusi veel ühe peatuse ja taaskordse juhi vahetuse

kohta on andnud ainult XX. Mitte ükski teine autos viibinud tunnistaja ei ole kinnitanud, et oleks

tehtud veel mõni peatus ja oleks toimunud taaskordselt juhtide vahetus.“

52. Tõepoolest ei kinnita ükski tunnistaja otsesõnu, et oleks toimunud veelkordne juhivahetus

või peatus, kuid ka vastupidi – ükski neist ei lükka seda ümber ega välista seda, sest neil oli

(väidetavalt) mälulünk või ütluste andja magas (CC). Ka ringkonnakohtul puudub veendumus,

kas see peatus ja juhivahetus leidsid aset, aga selleks, et möönda kõrvaldamata kahtlust KrMS

§ 7 lg 3 mõttes, pole vaja veendumust asjaolu tõesuses. Seejuures on maakohus väljendanud

isiklikku uskmatust XX vastavate väidete tõesusesse, aga pole kummutanud nende elulist

usutavust. Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on oluline hinnata ütlustes väljendatud

asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine

tõenäosus (nt RKKKo nr 3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga

väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks (RKKKo nr 3-1-

1-109-15, p 110-113). Praegusel juhul ei ole põhjust asuda seisukohale, et XX ütluste sisu oleks

vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne, pigem on see täiesti tõenäoline.

Tunnistajate ja süüdistatava ütluste kohaselt oli eesmärgiks sõita öösel lihtsalt ringi, sh

kruusateel (vt ka ülal p 26-27), tarvitades alkoholi, ja pole välistatud, et pärast juhivahetust

Olerexis sõidetigi pisut ringi ja võib-olla tõepoolest vahetasid X ja W veel ühel korral uuesti

kohad (vt ka ülal otsuse p-d 29-35). Keegi autos olnutest peale XX ei mäletanud täiendavat

vahetust, aga kuna kõik möönsid mälulünka, ei tähenda mälupildi puudumine, et seda ei

toimunud. Samuti viitavad FF ütlused, mille usaldusväärsuses ei näe kohtukolleegium ilmset

põhjust kahelda, et see vahetus siiski võis toimuda.

53. Viimaks tõdeb maakohus: „XX-l on ilmselge motiiv väita, et ta ei juhtinud mootorsõidukit.

Esiteks puudus XX-l juhtimisõigus (t.l 140-141). Samuti on tunnistajad andnud ütlusi selle

kohta, et XX oli enne avariid tarvitanud alkoholi. Arvestades viidatud asjaolusid, on XX-l

ilmselge motiiv süüstada kedagi teist, vältimaks võimalikku vastutust ja karistust. Kuivõrd XX

ütlused veelkordse juhi vahetuse kohta ei haaku teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ning

tõendite enamus kinnitab selgelt, et sõidukit pidi juhtima XX, leiab kohus, et XX ütlused

veelkordse juhi vahetuse osas ning selles osas, et avarii hetkel juhtis mootorsõidukit WW on

selgelt ebausaldusväärsed ning tuleb jätta tõendikogumist välja. Ütlused on ilmselgelt kantud

motiivist vabaneda vastutusest.“

54. Nagu öeldud (vt p 49), ei vasta väide „XX ütlused veelkordse juhi vahetuse kohta ei haaku

teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ning tõendite enamus kinnitab selgelt, et sõidukit pidi

juhtima XX“ asjas kogutud tõenditele. Maakohus on asendanud tõendite tegeliku sisu enda

ettekujutusega sellest, kuidas tema arvates võinuks asjad olla. Tuleb nõustuda, et XX-l on

motiiv väita, et ta ei juhtinud sõidukit; kellel tahes oleks selline motiiv, kui teda süüdistataks

liiklusseadust rikkudes raske tervisekahjustuste tekitamises. Samasugune motiiv oleks ka WWl,

kes on väidetav alternatiivne sõidukijuht. Ka tema tarvitas enda sõnul tol ööl teatud määral

alkoholi. Kuivõrd maakohus jõudis järeldusele, et vigastuste tekkeni viinud liiklusrikkumine

polnud mitte juhtimisõiguseta sõit, vaid vale kiiruse valik, ei saa väita, et XX puhul on suurem

valeütluste tõenäosus kui WW puhul. Erinevalt XX-st, kelle selgitused toimuva kohta on olnud

teadaolevalt järjekindlad, on WW ehk teine alternatiivne sõidukijuht andnud ebajärjekindlaid

selgitusi (kohtueelsel ülekuulamisel rääkis ta, et ilmselt magas õnnetuse ajal tagaistmel (I kd, tl

61); patsiendikaardi kohaselt rääkis 19.08.2018 haiglas, et sai vigastused hoopis tänaval

kukkudes (I kd, tl 102). Selles, et kuriteos kahtlustatav võib soovida vältida kriminaalvastutust,

pole midagi üllatuslikku. Samas on riigikohus korduvalt osutanud, et süüdistatava ütluste

hindamisele ei näe seadus ette kitsendusi või erandeid ja neid tuleb hinnata üldises korras

võrdväärsena teiste tõenditega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-26-13, p 12). Ka nende hindamine

taandub lõppkokkuvõttes sellele, kas tõendiallikat saab pidada usaldusväärseks (RKKKo nr 3-

1-1-100-15, p 19).

55. Ütluste hindamisel peab võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt

mõjutavaid asjaolusid (RKKKo nr 1-18-1247, p 37; 1-18-1247/58, p 37). Isikulise tõendiallika

usaldusväärsust on seostanud näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning

ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste

andmise asjaolusid. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub

teiste tõenditega. See, kas ütlused võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste

sellisest tähendusest teadlik, on vaid üks hindamisel asjassepuutuvaid aspekte, mis pole

põhjuseks teisi eirata. Praegusel juhul riimuvad XX ütlused ülejäänud tõenditega, olemata

selges vastuolus ühegagi neist, arvestades tunnistajate väiteid mälulünga kohta. Need on

piisavalt detailsed (vt nt RKKKo nr 3-1-1-89-12, p 14) ja pole ka eluliselt ebausutavad. Samuti

pole menetluses tõusetunud ringkonnakohtule tuvastataval moel küsimust sellest, et teised

ütluste andjad, kes ei kinnita XX olekut roolis, näiteks kardaksid XX. Maakohus pole kõiki neid

asjaolusid arvesse võtnud. Kohtuotsuse motiivid viivad järeldusele, et maakohus eelistas

argumente, mis toetavad XX ütluste ebausaldusväärsust, ja on ignoreerinud asjaolusid, mis

räägivad usaldusväärsuse kasuks.

56. Kokkuvõttes pole põhjust lugeda XX ütlusi täiendava juhivahetuse kohta ja WW õnnetuse

ajal roolis oleku kohta ebausaldusväärseks ega neid kõrvale heita. Kohus on teinud seda

kergekäeliselt ja õigustamatult. Tõendeid nende kogumis (kuhu kuuluvad ka FF ja XX ütlused)

hinnates ei ole võimalik veenvalt välistada, et roolis võis õnnetuse ajal olla ka WW. Nii pole

võimalik omistada XX-le kehavigastuste põhjustamist, kuna tõendid ei kinnita veenvalt, et ta

juhtis sõidukit siis, kui see teelt välja sõitis. Kohtukolleegium toonitab, et sellega ei asu kohus

seisukohale, et sõidukit juhtis teelt väljasõidu hetkel kindlasti WW, vaid tõdeb, et seda ei saa

veendunult välistada. See tõenäosus tähendab kõrvaldamata kahtlust XX süüdiolekus.

57. Süüteomenetluses peavad süüteo faktilised asjaolud olema tuvastatud tõsikindlalt, mitte

hüpoteetiliselt (RKKKo 3-1-1-15-09). Kõrvaldamata kahtlus isiku süüküsimuse lahendamisel

ei tähenda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks

kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio

pro reo põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas

kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust

puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-49-16, p 21; 3-

1-1-77-15, p-d 18–19). Süüdistatava kasuks ei tule tõlgendada mitte igasugust tema süüdioleku

suhtes tekkivat kahtlust, vaid üksnes kõrvaldamata kahtlust. Süüdistatava kasuks tuleks

tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on

konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (vt nt RKKKo 09.03.2010, 3-1-1-8-10;

12.04.2010, 3-1-1-15-10; 08.06.2011, 3-1-1-38-11).

58. Käesolevas asjas pole mõjule pääsenud ühtegi sellist kõrvaldamata kahtlust, mille puuduks

eluline usutavus. Eluliselt võimalik on see, et õnnetuse hetkel võis olla juhiroolis WW, kes oligi

sel õhtul seltskonnas autojuhina, oli ka sel ööl seda sõidukit juhtinud ja pole andnud oma

asupaiga kohta autos järjepidevaid ütlusi (vt p-d 52 ja 54). Eluliselt usutav on seegi, et pärast

3:15 juhivahetust Olerexi tanklas, kus rooli asus XX, võis toimuda veel üks juhivahetus, kuna

avarii täpne aeg pole teada (vt p 29-35). Samuti tuleb toonitada, et ainsad kaks inimest, kes

ütlevad midagi kindlat selle kohta, kes oli õnnetuse hetkel juhikohal, on XX ja FF, kelle sõnul

oli roolis WW. Ülejäänud ütlusi andvad isikud jäävad kas põrutusest tingitud mälulünga või

muul põhjusel selles osas ebamääraseks. Nagu kohus ülal ka märkis, ei ole ka WW vigastustest

võimalik üheselt tuvastada, kus ta istus (vt p 45-46); kriminaalasjast nähtuvalt polnud XX-l

vigastusi, mille alusel saaks arutleda tema asukoha üle.

59. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste

asjas sisalduvate tõenditega, tuleb langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha

süüdistatavale kahjulikku otsust puudulike tõendite alusel (RKKKo 12.12.2012, 3-1-1-113-12,

p 7.3; 18.12.2006, 3-1-1-82-06, p 11). Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda

süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda

siseveendumusega. Kooskõlas KrMS § 7 lg 3 põhimõttega tuleb sellisel juhul kõrvaldamata

kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt RKKKo 3-1-1-10-15, p 15). Maakohus seda ei

teinud ning rikkus seega süüdimõistva otsuse tegemisel kohtuotsuse põhistamise nõudeid ja PS

§-st 22 ning KrMS §-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni põhimõtet. Seejuures rikkus

maakohus JJ ristküsitlusel KrMS § 288 lg 6 nõudeid süüdistuse kasuks, toetus lubamatult JJ

kohtueelsel menetlusel antud ütlustele, tugines faktiliste asjaolude tuvastamisel tõenditele

valikuliselt ja moonutas tõenditest tehtavaid järeldusi süüdistuse kasuks. Nende eksimuste

tulemusena mõistis maakohus süüdistatava süüdi olukorras, kus kuriteo toimepanemine tema

poolt polnud tõendatud ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Kohtuotsus tuleb selles osas tühistada.

60. Kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus KrMS § 341 lg-st 3 tulenevalt

igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi ise lahendada või tuleb see saata

maakohtule uueks arutamiseks. Kui ei ole ülekaalukaid põhjuseid, mis eeldaksid kriminaalasja

maakohtule uueks arutamiseks saatmist, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasi ise ära lahendada.

Menetletav kuritegu pandi toime juba ligi 2,5 aastat tagasi ning ringkonnakohtu otsuse aluseks

olevad tõendid ja neile antud hinnang ei ole süüdistatavatele ja kaitsjatele üllatuslikud.

Ringkonnakohus heidab maakohtule ette ka ristküsitluse reeglite rikkumist, aga materjalid

viitavad sellele, et tunnistaja uus ülekuulamine ei tooks endaga kaasa kvaliteetsemat tõendit

(tunnistaja ilmselgelt mäletab väga vähe). Ülekuulamisel tehtud menetlusvead on võimalik

kompenseerida sellega, et ringkonnakohus käsitleb nimetatud tõendit oma otsuses põhjalikult

ja ettevaatlikult. Kohtupraktika ei välista, et ringkonnakohus teeb maakohtu otsusest

diametraalselt erineva kohtuotsuse, kui ta järgib kõrgendatud põhistamiskohustust.

Kriminaalmenetluse lõpetamine

61. Kaitsja taotlus maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamiseks tuleb rahuldada, kuid rahuldada

ei ole võimalik kaitsja taotlust XX õigeksmõistmiseks. Asjas pole olnud vaidlust, et nii nagu

süüdistuses XX-le ette heideti, juhtis ta 19.08.2018 kella 03:30 paiku Järvamaal Türi vallas

Lokuta-Roovere teel mootorsõidukit Audi A6 reg. nr XXXXXX, ning seda sõidukit juhtides ei

olnud tal vastava kategooria juhtimisõigust. Sellega rikkus ta LS 93 lg 2 p-s 3 ja § 90 lg 1 p-s 1

sätestatut, kuna sõidukit ei tohi juhtida, kui puudub vastav kategooria juhtimisõigus.

Liiklusseaduse § 201 näeb ette väärteovastutuse mootorsõiduki juhtimise eest vastava

kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt. Seega võib XX-le süüdistuses

etteheidetud tegu olla käsitatav LS §-s 201 kvalifitseeritava väärteona. Kuna KrMS ei näe ette

võimalust tunnistada süüdistatavat kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, on

kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht,

kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused (vt RKKKo nr 3-1-1-30-15, p 8.)

KarS § 81 lg 7 p 2 ja lg 8 kehtestavad koosmõjus väärteo absoluutseks aegumistähtajaks kolm

aastat ning see tähtaeg ei ole veel möödunud. KrMS § 274 lg 1 kohaselt tuleb siis, kui KrMS §

199 lg 1 p-s 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele,

kriminaalmenetlus määrusega lõpetada; sarnastel juhtudel on seda Riigikohtu praktikas tehtud

kohtuotsusega (vt RKKKo-d nr 3-1-1-22-15 ja 3-1-1-11-15). KrMS § 337 lg 1 p 4 ja lg 2 p-st

1 tuleneb samuti, et sarnases olukorras lõpetatakse menetlus otsusega. Seetõttu lõpetab

kolleegium XX süüdistuses KarS § 422 järgi otsusega kriminaalmenetluse.

62. Kohus on seisukohal, et kriminaalmenetlus tuleb lõpetada süüdistuses tervikuna, mitte aga

teha lahendit, millega süüdistatav mõistetaks osaliselt (liiklusõnnetuse põhjustamises) õigeks

ja osaliselt lõpetataks menetlus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et üldmenetluses

kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 kohaselt väljenduda õigeks- või

süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 järgi kriminaalmenetluse lõpetamises (vt

RKKKo nr 3-1-1-45-13, p 11). Seetõttu ei saa üldmenetluses süüdistusakti alusel kriminaalasja

arutav kohus jätta mingit osa süüdistusest tähelepanuta, vaid peab tegema otsustuse kõigi

süüdistuses kirjeldatud tegude kohta (RKKKm nr 1-15-3555, p 22). Käesolevas asjas on XXle

esitatud süüdistus ühes teos, mis seisneb teatud ajal ja kohas sõiduki juhtimises; see, et talle ei

ole võimalik omistada KarS § 422 või 423 tagajärge, kuna pole veenvaid tõendeid, et ta oli

roolis ka avarii ajal, ei kummuta asjaolu, et ta sõitis süüdistuses nimetatud ajal ja kohas siiski

kõnealuse sõidukiga, omamata juhtimisõigust. Viimane etteheide sisaldub tema süüdistuses.

Seega tuleb lõpetada menetlus sõiduki juhtimise teos tervikuna.

Kaitsja apellatsiooni muud argumendid

63. Kuigi kohtukolleegium on eelmainitud põhjustel veendunud, et süüdimõistev otsus tuleb

tühistada, käsitleb kohus siiski lühidalt ka kaitsja apellatsiooni teisi olulisemaid argumente.

64. Kaitsja väide, et kannatanu CC raske tervisekahjustuse põhjuseks oli liiklusnõuete

rikkumine tema enda poolt (apellatsiooni p-d 17-19), väärib tähelepanu. Sellest, kuidas kohus

on kohtuotsuses tõendeid vaaginud ja järeldusi sõnastanud, saab järeldada, et kohus möönab

CC turvavöö avatust. Samuti on maakohus tõdenud, et CC isiku kohtuarstliku ekspertiisi

teostanud kohtuarst-ekspert möönis kohtus, et kinnitatud turvavöö korral oleks olnud võimalik,

et kannatanu kaelavigastused ehk raske tervisekahjustus oleks võinud olla olemata, ning

nõuetekohase turvavarustuse kasutamise korral oleks kannatanu võinud saada praegusest

erinevaid vigastusi. Samas on maakohus asunud eelnevaga vastuolus olevale seisukohale, et

kannatanu rasket tervisekahjustust ei oleks ka kinnitatud turvavöö ära hoidnud (olles eelnevalt

just väitnud, et tõenditest tulenevalt seda välistada siiski ei saa). Maakohus leiab, et kaitsja

väide, et turvavarustuse kasutamise korral ei oleks kannatanu saanud rasket tervisekahjustust,

on aktiivne kaitseväide ning kaitsja ülesanne on luua menetlejale reaalne võimalus nende

väidete kontrollimiseks: „Käesoleval juhul ei ole kaitsja ega süüdistatav esitanud mitte ühtegi

tõendit, mille alusel saaks tõsikindlalt väita, et kinnitatud turvavöö korral ei oleks kannatanu

rasket tervisekahjustust saanud. /…/ Käesoleval juhul puudub tõsikindel teadmine, et tagajärg

ehk kannatanu raske tervisekahjustus jäänuks turvavöö nõuetekohasel kasutamisel saabumata.

Seejuures tähtsust omab vaid asjaolu, kas saab tõsikindlalt väita, et vaatamata õnnetuse

põhjustamisele süüdistatava poolt, oleks isikukahju olnud sootuks olemata või olnuks oluliselt

väiksema raskusastmega, kui kannatanu oleks kasutanud nõuetekohast turvavarustust.“

Maakohtu sõnul juhindub ta Tallinna Ringkonnakohtu 18.06.2019.a lahendist nr 1-18-7603.

Tuleb aga märkida, et viidatud kaasuse tõendikogum oli teistsugune ja toonased kohtu

põhistused pole ülekantavad käesolevale olukorrale; viidatud asjas välistati (erinevalt siinsest

asjast) isiku kohtuarstlikus ekspertiisiga, et ka kinnitatud turvavöö oleks ära hoidnud

kannatanule tekkinud vigastusi. Kaitsja kohustused vastupidise kaitseväite esitamisel sellises

olukorras on teistsugused kui käesoleval juhul, kus ekspert ise möönab, et turvavöö kinnitamise

korral võinuks raske tervisekahjustus jääda saabumata. Kaitsja apellatsiooni väited annavad

seega alust arvata, et maakohus on siingi eksinud KrMS § 7 lg 3 reeglite vastu (vt ka ülal p 57)

ning jätnud kohaselt hindamata kõigi õnnetuse osapoolte käitumise ja selle, kas raske

tervisekahjustus oli sõidukijuhile omistatav (vt ka RKKKm nr 3-1-1-87-15, p 12 jne).

65. Seevastu apellatsiooni argumendid, mille kohaselt CC vigastused võisid tekkida ka kusagil

mujal kui liiklusõnnetuse käigus (apellatsiooni p-d 14-16) ei ole sellised, et nende alusel kohtu

järeldustes kahelda. Tegemist on aktiivse kaitseväitega, mis on esitatud paljasõnalisena ja

tegelike argumentidega sisustamata. Kaitsjale oli teada, millise hoone eest CC leiti.

Apellatsioonist ega kusagilt mujalt ei nähtu, et kaitsja oleks teinud mingeid pingutusi selleks,

et kummutada ühene ja loogiline uurimisversioon: CC märkimisväärsed traumad tekkisid tõsise

liiklusõnnetuse käigus, milles ta kahtluseta osales. Kaitsja pole oma argumenti, et vigastused

võinuks tekkida muul viisil, sisustanud isegi sel määral, et see mõjuks eluliselt usutavana.

Apellatsiooni lisatud 2011.a fotol, mis väidetavalt kujutab maja, mille ette CC jäeti (väidetavalt,

kuna sellel pole näha aadressi) ei ilmne midagi, millest kohus saaks järeldada, et selle maja ees

olemine või liikumine 2018.a suvel sai tekitada inimesele lülisamba 7.kaelalüli lülikeha

purustusmurru ja muid vigastusi, mida on ekspertiisiaktis CC puhul loetletud. Kaitsja väide, et

K Saks võis langeda vägivaldse ründe ohvriks, on ühemõtteliselt oletuslik ja kaitsja lisatud foto

selle tõendamisel asjakohatu.

66. Apellatsiooni punktis 7 heidab kaitsja maakohtule ette, et kohus jättis kogumata olulised

tõendid. Paraku ei võimalda apellatsioon mõista, milliste tõendite kogumata jätmist maakohtule

konkreetselt ette heidetakse, mistõttu ringkonnakohtul pole võimalik selle etteheitega nõustuda.

Apellatsiooni tekstist jääb mulje, et tõendite kogumata jätmisena käsitleb kaitsja ristküsitlusel

saadud ütluste ebausaldusväärsena kõrvale jätmist. Kui see on nii, siis on etteheide tõendi

kogumata jätmise osas ekslik, sest tõendid koguti. Tõendite hindamise osas on ringkonnakohus

andnud seisukoha ülal. Maakohus on küll jätnud mõned kaitsja tõendi kogumise taotlused

rahuldamata, kuid apellatsioonis pole viidatud, mil moel rikkus maakohus sellega seadust, ega

peetud vajalikuks nende tõendite edasist kogumist.

Menetluskulu

67. Kuna Ringkonnakohus tühistab maakohtu süüdimõistva otsuse, tuleb sellega seoses teha

uus otsus ka menetluskulu osas, ja lahendada küsimus apellatsioonmenetluse kuludest.

68. KrMS § 183 lg 2 näeb ette, et kui kriminaalmenetlus lõpetatakse ja kriminaalasja materjalid

saadetakse väärteomenetluse alustamise otsustamiseks seoses väärteo tunnuste ilmnemisega,

võib nende menetluskulude kandmise, mis oleksid tekkinud ka väärteomenetluses, jätta

otsustamiseks väärteomenetluse lahendis. Samas näeb KrMS § 183 lg 1 ette üldreeglina, et

kriminaalmenetluse lõpetamise korral kannab menetluskulud riik.

69. Praeguses asjas on maakohus asunud seisukohale (mida pole keegi ka vaidlustanud), et

kuigi XX-l polnud juhtimisõigust, ei olnud see rikkumine põhjuslikus seoses avarii

toimumisega (maakohtu otsuse lk 8). Riigil tekkinud menetluskulud koosnevad isikute

ekspertiiside maksumusest, millega tehti kindlaks tervisekahjustused (84 (I kd, tl 79)+84 (tl

92)+84 (tl 100)+84 (tl 108)=336 eurot), ja liiklustehniline ekspertiis maksumusest 457 eurot (tl

145). Liiklusekspertiis selgitas välja avarii tekkepõhjused ja puudutas eeskätt liikumiskiirust.

KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel oli ekspertiisikulu kokku 793 eurot. Arvestades ekspertiiside fookust

pole põhjust väita, et sarnased kulud oleks pidanud tekkima väärteomenetluses, mis

puudutanuks vaid sõiduki juhtimist ilma juhtimisõiguseta (vt ka RKKKo nr 4-19-1809, p 22).

Seega tuleb need kulud jätta riigi kanda.

70. Seoses KarS § 423 lg 1 järgi süüdimõistmisega mõisteti XX-lt KrMS § 175 lg 1 p 9 ja §

179 lg 1 p 2 alusel välja sundraha 876 eurot. Kuna süüdimõistev otsus tühistatakse, tuleb

tühistada ka maakohtu otsus sundraha väljamõistmise osas.

71. Käesolevas asjas on KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt menetluskuluks ka valitud kaitsjale

makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud

seoses kriminaalmenetlusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei

arvata (vt nt RKKKo nr 3-1-1-108-12, p 29). Kaitsja esitas maakohtule kuluarvestuse kliendile

osutatud õigusteenuse kulude kohta, mille järgi kuulub esimese astme menetluses osutatud

õigusteenuse eest tasumisele 4558 eurot 56 senti (kd 2, tl 15). Maakohus ei ole hinnanud,

millises osas on tegemist mõistliku tasu ja vajalike kulutustega. Kriminaalasja vaidlusobjektiks,

millega kaitsja on nähtuvalt kaitseaktist ja edasistest dokumentidest tegelenud, on olnud see,

kes juhtis õnnetuse ajal sõidukit ja kas vigastuste teke on talle omistatav. Pole põhjust väita, et

need kaitsekulud oleks tekkinud ka pelgalt LS § 201 tunnustele vastava väärteo menetlemisel.

Seega tuleb kaitsekulud osas, milles need on mõistlikud ja vajalikud, jätta riigi kanda.

72. Valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotlus peab võimaldama kohtul analüüsida

osutatud õigusteenuse põhjendatust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, s.t eelkõige töötunni hinna

ja tööaja adekvaatsust. Maakohtule esitatud kuluarvestus on piisavalt detailne, eristades kokku

27 erinevat toimingut, mille kogukestvus on olnud 32 tundi. Teenuse tunnihinnaks on märgitud

100 eurot ja sellele lisanduv käibemaks 20 %. See tunnihind on mõistlik ja kohtupraktikas

aktsepteeritav. Kuivõrd kohtuistungid toimusid Paides ja kaitsja asupaik on Tallinn, on kaitsja

taotlenud ka istungitele sõitude kulu hüvitamist hinnaga 0.5 eur/km (lisaks käibemaks). Samuti

lisanduvad minimaalsed ja põhjendatud bürookulud ja salvestuse järel käimise kulud. Asjas oli

kokku viis istungit ning kuigi kaasus polnud iseenesest õiguslikult väga keeruline, oli see

vaidlusterohke ja kaitsja on nähtavalt teinud aktiivselt tööd. Kulud esimese astme

kohtumenetluses tuleb lugeda põhjendatuks kahe erandiga.

73. Kaitsja kuluarvestuselt nähtuvalt on kulude hulka arvestatud sõidukulu 28.01.2020

toimunud eelistungile Paide kohtumajas (120 eurot, sh käibemaks). Toimikust (I kd, tl 11-16)

nähtub, et eelistung toimus videokonverentsi vormis ja videoühendus oli vähemalt Pärnu ja

Paide vahel. KrMS § 259 lg 5 kohaselt on kaitsja osavõtt eelistungist võimalik videokonverentsi

teel. Kuluarvestusest ega kusagilt mujalt materjalidest ei nähtu, miks oli kaitsjal vaja sõita

Pärnusse või Paidesse, selle asemel, et osaleda Tallinnast videokonverentsi teel ja jätta need

kulud tekitamata. Istungiprotokollist on näha, et kaitsealune istungil ei osalenud, mistõttu ei saa

olla küsimus ka selles, et istungi ajal oli tarvis kaitselausega segamatult vestelda. Kusagilt

toimikust ei nähtu, et see oleks olnud kohtu kategooriline nõue, et kaitsja osaleks nö füüsiliselt.

Seega pole esitatud praegu andmeid, et 28.01.2020 sõidukulu oleks vajalik kulu, mistõttu

ringkonnakohus vähendab väljamõistetavat menetluskulu 120 euro võrra. Teiseks on küsitav,

millist reaalset vajadust kandis endas toiming „salvestuste analüüs“, millele kaitsjal kulus

kuluarvestuse kohaselt 2,2 tundi. Kaitsja pole nimetanud, millele tal see aeg täpselt kulus, kuid

olles toimikuga tutvunud, sedastab ringkonnakohus sellelt üksnes väga lühikeses ulatuses

asjakohast videomaterjali – WW ütluste seostamine olustikuga kestis ligi 10 minutit ja Olerexi

tankla video puudutab samuti vaid mõnd olulist minutit. Samas täheldab kohus kuluarvestuselt,

et kaitsjal on toimikuga tutvumisele ja istungiga ettevalmistusele kulunud lisaks veel kokku 16

tundi, mis on juba piisavalt palju asja puhul, kus tõendeid on ühe köite jagu (kliendiga arutelud

lisaks). Kuna kõike seda arvestades pole „salvestuste analüüsi“ kulu ühemõtteliselt mõistlik,

vähendab ringkonnakohus põhjendatud kaitsjakulu 138 euro ja 56 sendi võrra. Esimese astme

kohtumenetluses kantud mõistlik kaitsja tasu ja vajalik kulu on seega kokku 4300 eurot (mis

hõlmab ka käibemaksu). See tuleb jätta riigi kanda.

74. Apellatsioonmenetluses on taotletud kaitsjatasu hüvitamist 915 euro ulatuses, mis

vastab kuluarvestuse kohaselt 6,1-le töötunnile tunnihinnaga 125 eurot, millele lisandub

käibemaks. Kõige mahukam osa tööst on olnud 4, 25 h kohtuotsuse analüüsi ja apellatsiooni

koostamist. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse

koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse

argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus

oli vajalik. Samuti hindab kohus, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses

kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on õiguslikult asjasse

puutuvad. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonmenetluses on põhjendatud

kaitsjatasu kokku summas 700 eurot (arvestades selles sisalduvana ka käibemaksu). Arvestades

apellatsiooni osalist rahuldamist, selle mitmeid asjakohatuid argumente ja taotlusi, mis ei

lisanud asjale õiguslikku sisu (vt p-d 13-13, 65-66), ning seda, et suures osas tugines

apellatsioon kohtuvaidlusteks ettevalmistatud kaitsja tekstil (mille eest hüvitatakse kaitsjale 6

tunni töö), pole kaitsja esitatud kuluarvestus täies ulatuses mõistlik. Ei selgu ka mõistlik

mõttekäik tunnihinna suurendamise taga (100 eurot esimeses astmes, 125 eurot

ringkonnakohtus). Tutvudes materjalidega, ilmneb, et kaitsja töö ei olnud ringkonnakohtu

menetluses keerukam, sisukam ega kvaliteetsem. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1

p-le 4 vastava lahendi, jäävad KrMS § 185 lg-st 1 tulenevalt apellatsioonmenetluses riigi kanda

mõistlikud kaitsjakulud 700 euro ulatuses.

75. Kokku tuleb seega mõista Eesti Vabariigilt XX kasuks välja 4800 eurot

kriminaalmenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu katteks.

76. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 3 ning §-st 342 tühistab

Tallinna Ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 19.10.2020 otsuse XX süüdimõistmise ja

karistamise ning menetluskulude osas. Kaitsja apellatsioon rahuldatakse osaliselt. Rahuldamata

jääb apellatsiooni taotlus XX õigeksmõistmiseks, kuna menetlus tuleb väärteotunnuste

kontrollimiseks KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada. Ülejäänud osas, mis puudutab asjas olevate

salvestustega toimimist, jääb maakohtu otsus muutmata.

Allkirjastatud digitaalselt