2-19-9129/55 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. jaanuar 2021, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-9129

Tsiviilasi

Mati Maine hagi KM Element OÜ vastu saamata

jäänud töötasu, päevaraha, töölepingu erakorralise

ülesütlemise eest hüvitise ja viivise väljamõistmiseks

KM Element OÜ hagi Mati Maine vastu töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja

töölepingu korraliselt ülesütlemisega lõppenuks

lugemiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

Mati Maine apellatsioonkaebuse hind 6625 eurot 26 senti

KM Element OÜ apellatsioonkaebuse hind 1679 eurot

60 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 11. augusti 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Mati Maine ja KM Element OÜ apellatsioonkaebused

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja I (apellant I/kostja II): Mati Maine (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Kostja I (apellant II/hageja II): KM Element OÜ

(registrikood 11387143), lepinguline esindaja Triin

Kaurov

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 11. augusti 2020 otsus osas, millega mõisteti KM Element

OÜ-lt välja Mati Maine kasuks töölepingu erakorralise ülesütlemise eest hüvitis summas

1416 eurot 21 senti, jäeti rahuldamata Mati Maine hagi KM Element OÜ vastu viivise

väljamõistmiseks ning jäeti rahuldamata KM Element OÜ hagi Mati Maine vastu töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu korralise ülesütlemisega

lõppenuks lugemiseks.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta rahuldamata Mati Maine hagi KM Element

OÜ vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise eest hüvitise väljamõistmiseks, mõista välja

viivis saamata jäänud töötasult ning rahuldada KM Element OÜ hagi Mati Maine vastu ja

tuvastada, et Mati Maine poolt 13. märtsil 2019 töölepingu ülesütlemine on tühine ning

lugeda KM Element OÜ ja Mati Maine vahel 29. augustil 2018 sõlmitud tööleping lõppenuks

12. aprillist 2019 TLS § 85 lg 4 alusel.

3. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 11. augusti 2020 otsus muutmata.

4. Lugeda otsuse täpsustatud tervikresolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Rahuldada Mati Maine hagi KM Element OÜ vastu osaliselt.

4.2. Välja mõista KM Element OÜ-lt Mati Maine kasuks saamata jäänud töötasu summas

263 eurot 39 senti ja sissenõutavaks muutunud viivis seisuga 18. jaanuar 2021 summas

41 eurot 50 senti ning alates 19. jaanuarist 2021 kuni võlgnevuse 263 eurot 39 senti

tasumiseni viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4.3. Jätta rahuldamata Mati Maine hagi KM Element OÜ vastu töölepingu erakorralise

ülesütlemise eest hüvitise väljamõistmiseks.

4.4. Jätta rahuldamata Mati Maine hagi KM Element OÜ vastu päevaraha

väljamõistmiseks.

4.5. Rahuldada KM Element OÜ hagi Mati Maine vastu.

4.6. Tuvastada, et Mati Maine poolt 13. märtsil 2019 töölepingu ülesütlemine on tühine.

4.7. Lugeda KM Element OÜ ja Mati Maine vahel 29. augustil 2018 sõlmitud tööleping

lõppenuks 12. aprillist 2019 TLS § 85 lg 4 alusel.

5. Mati Maine apellatsioonkaebus ja KM Element OÜ apellatsioonkaebus rahuldada

osaliselt.

6. Jätta KM Element OÜ menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus 50 % ulatuses Mati

Maine kanda, Mati Maine menetluskulud jätta tema enda kanda.

7. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse

jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

8. Jätta rahuldamata KM Element OÜ 4. novembri 2020 menetlusdokumendis esitatud

vastuväide ringkonnakohtu tegevuse peale.

9. Jätta rahuldamata KM Element OÜ taotlus võtta asja juurde lähetuskulude aruanded

perioodide 01.-20.12.2018, 04.-31.01.2019 ja 01.-28.02.2019 kohta.

10. Saata Mati Maine 25. veebruari 2020 hagiavalduses KM Element OÜ vastu esitatud

täiendavad nõuded, s.o saamata jäänud töötasu nõue osas, mis ületab töövaidluskomisjonile

esitatud avaldust; ületunnitöö eest tasu nõue; toitlustuskulude hüvitise nõue; puhkusetasu

nõue ja kasutamata jäänud puhkuse eest tasu nõue maakohtule menetlusse võtmise

otsustamiseks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Mati Maine (hageja) esitas töövaidluskomisjonile avalduse KM Element OÜ (kostja) vastu,

milles nõudis saamata jäänud töötasu summas 1651 eurot 78 senti, tasu ületunnitöö eest summas

22 eurot 91 senti ning tööandja rikkumise tõttu töölepingu ülesütlemise eest hüvitist summas

5335 eurot 71 senti.

Tööandja esitas töövaidluskomisjonile vastuavalduse töölepingu erakorralise ülesütlemise

tühisuse tuvastamiseks.

Töövaidluskomisjon jättis 2. mai 2019 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/849/19 täies ulatuses

rahuldamata töötaja avalduse tööandja vastu ja rahuldas tööandja avalduse töötaja vastu ning luges

tuvastatuks, et töötaja poolt 13. märtsi 2019 töölepingu erakorraline ülesütlemine on

töölepinguseaduse (TLS) § 91 lg 2 alusel tühine ja poolte vahel sõlmitud tööleping on lõppenud

TLS § 85 lg 4 alusel 12. aprillist 2019.

Töötaja esitas 15. juunil 2019 kohtule taotluse töövaidlusasja läbivaatamiseks hagimenetluse

korras hagina.

2. Maakohus luges 13. aprilli 2020 määrusega, et tsiviilasja menetluses on hageja hagi kostja vastu

saamata jäänud töötasu nõudes summas 1761 eurot 17 senti, päevaraha nõudes summas 1207 eurot

98 senti ja tööandja rikkumise tõttu töölepingu erakorralise ülesütlemise eest hüvitise nõudes

kolme kuu keskmise palga ulatuses summas 5335 eurot 71 senti ning kostja hagi hageja vastu

töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja töölepingu korraliselt ülesütlemisega

lõppenuks lugemise nõudes. Täiendavalt võttis kohus menetlusse hageja hagi kostja vastu töötasu,

päevaraha ja hüvitise nõudelt viivise nõudes.

Hageja esitas 4. mail 2020 kohtule avalduse, milles teatas, et jääb kohtule esitatud nõuete juurde

ja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista saamata jäänud töötasu kokku summas 44 979 eurot

50 senti, päevaraha summas 1207 eurot 98 senti, toitlustuskulude hüvitise summas 22 eurot

37 senti, tööandja rikkumise tõttu töölepingu erakorralise ülesütlemise eest hüvitise kolme kuu

keskmise palga ulatuses summas 56 088 eurot 82 senti ning viivise.

Kostja esitas 4. mail 2020 kohtule oma lõppseisukoha. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta

hagi rahuldamata. Hageja päevaraha ja viivisenõudele palus kostja kohaldada aegumist.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 11. augusti 2020 otsusega hageja hagi osaliselt ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 263 eurot 39 senti ning töölepingu erakorralise

ülesütlemise eest hüvitise 1416 eurot 21 senti; jättis rahuldamata hageja hagi päevaraha, viivise

ning suuremas ulatuses töötasu ja hüvitise väljamõistmiseks. Maakohus jättis kostja hagi täies

ulatuses rahuldamata. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Pooled sõlmisid 29. augustil 2018 tähtajatu töölepingu nr 1419-KME, mille alusel asus hageja

kostja juures tööle puusepana. 27. novembril 2018 sõlmisid pooled töölepingu lisa töötamiseks

töölähetuses Rootsi Kuningriigis. Hageja oli Rootsi Kuningriigis välislähetuses kahel korral,

s.o 1. detsembrist - 20. detsembrini 2018 ja 4. jaanuarist - 6. veebruarini 2019. Hageja ütles

13. märtsi 2019 avaldusega töölepingu erakorraliselt üles tööandja kohustuse rikkumise tõttu.

Hageja nõuab kostjalt saamata jäänud töötasu välislähetusse mineku ja tuleku aja eest, samuti

välislähetuses kostja poolt väidetavalt vähem arvestatud töötundide eest ehitusplatsil ning

bussijuhtimisega seotud ülesannete täitmise eest. Hageja nõuab kostjalt saamata jäänud töötasu

arvestusega 159,5 Rootsi krooni (SEK) ühe tunni eest. Kostja hageja saamata jäänud töötasu nõuet

ei tunnista.

Pooled on esitanud nende vahel 27. novembril 2018 sõlmitud töölepingu lisa töötaja töötamiseks

töölähetuses Rootsi Kuningriigis. Töölepingu lisa kohaselt on töötaja normaaltööaeg 40 tundi

nädalas ja töötasu minimaalselt 159,5 SEK tunni eest. Lisa sätestab, et lähetustes töötamisel

kasutatakse summeeritud tööaja arvestust vastavalt BI ja Byggnandsi vahel sõlmitud

kollektiivlepingule.

Kohus leidis, et arvestades asjaolusid, ei saa teha järeldust, et poolte vahel 27. novembril 2018

sõlmitud töölepingu lisaga muudeti võrreldes varasemaga hagejale töötasu arvestamise

põhimõtteid tema välislähetuses töötamise ajaks. Vastavalt töölepingule ja tööliste töötasustamise

juhendile tuli hageja töötasu arvestada nii, et hagejale arvestati põhitöötasu (miinimumpalk) ja

sellele lisaks lisatasud lähtudes teostatud tööde mahtudest ja töödele kehtestatud ühikhinnetest.

Erinevalt töölepingust on töölepingu lisas märgitud miinimumtöötasu 159,5 SEK. Poolte vahel ei

ole vaidlust selle üle, et hageja töötamisel välislähetuses Rootsi Kuningriigis kohaldusid

töölepingule BI ja Byggnandsi vahel sõlmitud kollektiivlepingu tingimused. Pooled ei vaidle selle

üle, et nimetatud kollektiivlepinguga oli kehtestatud hagejale vastava staaži ja kutseoskustega

töötajale miinimumtasu 159,5 SEK ühe töötunni eest. Kohus leidis, et seda, et töölepingu lisas

märgiti hageja välislähetuses töötamise ajaks kollektiivlepinguga kehtestatud miinimum tunnitasu,

ei saa käsitleda töötasu arvestuse põhimõtete muutmisena. Asjaoludest võib järeldada, et ka

välislähetusse minnes jätkus töölepingus ja tööliste töötasustamise juhendis kokku lepitud töötasu

arvestus põhimõttel, et täispalk koosneb põhipalgast ja lisatasudest, mis sõltuvad tööde mahtudest,

töö efektiivsusest ja kvaliteedist ning töödele kehtestatud ühikhinnetest. Välislähetuse ajaks

muutus aga hagejale makstava miinimumtöötasu (põhipalga) suurus. Vastavalt töölepingu lisale

ja kollektiivlepingule oli kostjal kohustus maksta hagejale põhipalka vähemalt 159,5 SEK ühe

töötunni eest.

Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hagejal kulus Eestist Rootsi välislähetusse minekuks ja

tulekuks kahel korral kokku minimaalselt 80 tundi Hageja nõuab hagis kostjalt välislähetusse

mineku ja tuleku aja eest 1230 eurot 17 senti. Kohus leidis, et hageja vastav nõue ei ole

põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Tulenevalt TLS § 28 lg 2 p-st 2 peab tööandja maksma tasu töö eest. Seaduses ei ole ettenähtud

tööandja kohustust maksta töötasu välislähetusse mineku ja sealt tuleku aja eest. Hageja ei ole

tõendanud, et poolte vahel oli kokkulepe temale tasu maksmiseks välislähetusse mineku ja tuleku

aja eest.

Hageja väitel töötas ta detsembris välislähetuses olles ehitusplatsil 132,5 töötundi, kuid

palgalehtedel kajastub ja talle maksti vaid 117 töötunni eest. Hageja väitel ei olnud objektijuht

9. detsembril platsil, mistõttu jäi tol päeval 8,5 tundi arvestamata. Hageja väitel jättis kostja

detsembris lisaks tasustamata lõunapausid igal tööpäeval 0,5 tundi. Detsembris oli kokku

15 tööpäeva. Seega hageja hinnangul tuli detsembris arvestada lisaks tööaja hulka 8,5 tundi

9. detsembri eest ja ülejäänud 14 tööpäeval vähem arvestatud 0,5 tundi päevas, s.o kokku 7 tundi.

21. jaanuaril 2019 jäi hagejal tööandja vale korralduse tõttu ehitusplatsile minemata ja seetõttu on

saamata tasu 8,5 tunni eest. Tööandja maksis selle päeva eest lõppearvega vaid 59 eurot 4 senti.

Lisaks täitis hageja jaanuaris bussijuhtimisega seotud ülesandeid vähemalt 8 tunni ulatuses.

Kohus leidis, et põhjendatuks saab pidada hageja töötasu nõuet töö eest 9. detsembril 2018.

Hageja on esitanud tõendina tööandja koostatud tööaja arvestuse tabelid. Tööaja arvestuse tabelis

ega palgalipikul ei ole 9. detsembril 2018 hageja töötunde kajastatud. Hageja on esitanud tõendina

väljavõtted e-kirjavahetusest tööandjaga ning sellest nähtub, et hageja on korduvalt pöördunud

tööandja poole seoses tööaja ja töötasu arvestusega. Hageja on 25. veebruari 2019 pöördunud

tööandja poole seoses sellega, et tema hinnangul on detsembris ja jaanuaris arvestatud temale

töötunde tegelikult tehtust vähem.

Maakohus leidis, et hageja töötas 9. detsembril 2018 ehitusplatsil 8 tundi. Kostja on arvestanud

detsembris 2018 hageja tööaega kokku 117 tundi, mille eest on palgalipikul arvestatud põhitasu

summas 1819 eurot 78 senti. Kui arvestada, et 9. detsembril 2018 töötas hageja lisaks 8 tundi, siis

kujuneb hageja detsembri 2018 töötundideks 125 tundi, mille eest pidi kostja arvestama hagejale

miinimumtasu kokku summas vähemalt 1921 eurot 25 senti. Seega on kostja arvestanud hagejale

detsembri 2018 eest põhitasu 101 eurot 47 senti vähem (1921,25-1819,78).

Maakohus leidis, et põhjendatud ei ole hageja töötasu nõue detsembris 2018 lõunapauside eest

(arvestusega 14-l päeval 0,5 tundi päevas, kokku 7 tundi ja 9. detsembril 0,5 tundi). Tulenevalt

TLS § 28 lg 2 p-st 2 on tööandja kohustatud maksma tasu töö eest. Seaduses ei ole ettenähtud

tööandja kohustust maksta tasu lõunapauside eest. Hageja ei ole tõendanud vastava kokkuleppe

olemasolu poolte vahel.

Kohus leidis, et põhjendatud on hageja tasunõue 21. jaanuari 2019 eest.

Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et sel päeval hageja tööd ei teinud. Hageja väitel jäi tal

ehitusplatsile minemata tööandja vale korralduse tõttu.

Tulenevalt TLS §-st 35 on hageja 21. jaanuari 2019 töötasu nõude rahuldamise eelduseks see, et

sel päeval ei teinud hageja tööd tööandjast tuleneval põhjusel.

Hageja on esitanud tõendina poolte e-kirjavahetuse, millest nähtub, et 31. jaanuaril 2019 on hageja

saatnud kostja objektijuht Evald Purgle jaanuari tööde loetelu. 21. jaanuari tööpäeva juurde on

hageja märkinud: „8.00-17.00 Teisele objektile minek, õhtul aga anti teada, et edasi esimesel

objektil“. Hageja on 14. veebruaril 2019 ja 19. veebruaril 2019 saatnud tööandjale täiendavad kirjad

palvega kontrollida üle jaanuarikuu töötundide arvestus.

Kohus leidis, et eelnimetatud poolte kirjavahetus tõendab hageja väidet, et 21. jaanuaril 2019 ei

läinud ta välislähetuses ehitusplatsile tööle tööandja ebaselgete korralduste tõttu. Maakohus asus

seisukohale, et miinimumtöötasu nõue kohaldub ka ajal, mil hageja tööandjast tuleneval põhjusel

tööd ei teinud. Maakohus leidis, et 21. jaanuari 2019 eest pidi kostja maksma hagejale tasu 8 tunni

ulatuses, arvestusega vähemalt 159,5 SEK-i ühe töötunni eest (arvestades tolleaegset kurssi 10,373

miinimum tunnitasu 15,37 eurot). Tasu 8 tunni eest miinimumtöötasu määras on kokku 122 eurot

96 senti (8 x 15,37=122,96). Seega luges maakohus põhjendatuks hageja tasunõude 21. jaanuari

2019 eest summas 63 eurot 92 senti (122,96-59,04=63,92).

Maakohus leidis, et põhjendatud on hageja nõue kostjalt jaanuaris 2019 bussijuhtimisega seotud

ülesannete täitmise eest tasu saamiseks.

Kostja ei ole iseenesest vaidlustanud hageja väidet, et jaanuaris 2019 sõitis ta tööandja bussiga,

millega muu hulgas toimetas ka kolleegid hommikul ehitusplatsile ja tagasi ning vedas

ehitusmaterjali. Muu hulgas ei ole kostja vaidlustanud seda, et hageja sõitis bussiga jaanuaris

välislähetuses olles kohapeal vähemalt 8 tundi. Kostja väitel leppisid pooled kokku, et bussi

juhtimise korral makstakse tasu sõidu eest Eestist Rootsi 25 eurot, mis on hagejale välja makstud.

Maakohus asus seisukohale, et tööandja bussi juhtides täitis hageja töö iseloomust tulenevaid

kohustusi ning seetõttu tuleb poolte vahel välislähetuse ajaks kokku lepitud ja kollektiivlepinguga

ettenähtud miinimumtöötasu kohaldada ka hageja poolt välislähetuses bussijuhtimisega seotud

tööülesannete eest töötasu arvestamisel. Hageja on arvestanud jaanuaris 2019 välislähetuses

kohapeal bussijuhtimisega seotud ülesannete täitmise eest miinimumtöötasu, arvestusega

159,5 SEK-i ühe töötunni eest. Hageja on nõudest maha arvestanud kostja poolt bussijuhtimise

eest makstud 25 eurot. Maakkohus leidis, et hageja töötasu nõue jaanuaris 2019 bussijuhtimisega

seotud ülesannete täitmise eest summas 98 eurot on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Hageja nõuab kostjalt päevaraha töölähetuses oldud aja eest, s.o 54 päeva eest, 22 eurot 37 senti

päevas, kokku 1207 eurot 98 senti.

Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja oli välislähetuses Rootsi Kuningriigis kahel korral

kokku 54 päeva. Pooled ei ole väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et nad oleksid kokku

leppinud välislähetuse päevaraha suuruse. Seetõttu võib järeldada, et hagejal töötajana oli õigus

nõuda välislähetuses oldud aja eest päevaraha Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009 määrusega

nr 110 ettenähtud alammääras, s.o 22 eurot 37 senti päevas, 54 päeva eest kokku 1207 eurot

98 senti.

Maakohus leidis, et hageja päevaraha nõue on aegunud ja tuleb sel põhjusel jätta rahuldamata.

Maakohus leidis, et kostja personalijuhi 24. jaanuari 2019 vastusest hagejale pidi ta teada saama, et

tal on õigus päevarahale lähetuskohas viibimise eest. Poolte vahel ei ole vaidlust, et 13. märtsi 2019

avaldusega ütles hageja kostjaga sõlmitud töölepingu tööandja rikkumise tõttu üles. TLS § 84

lg 1 kohaselt muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks.

Seega kohus leidis, et hageja päevaraha nõude aegumistähtaja algust saab hakata arvestama alates

13. märtsist 2019. Töövaidluskomisjonile hageja päevaraha nõuet ei esitanud. Hageja esitas

päevaraha nõude kohtule 10. septembri 2019 hagiavalduses, s.o rohkem kui neli kuud pärast TLS

§-s 31 ettenähtud aegumistähtaja lõppemist.

Hageja nõude kostja vastu hüvitise saamiseks kolme kuu keskmise töötasu ulatuses õiguslikuks

aluseks saab olla TLS § 100 lg 4.

Hageja on 13. märtsi 2019 kostjale suunatud avalduses põhjendanud töölepingu erakorralist

ülesütlemist tööandja poolsete kohustuste rikkumisega. Ülesütlemisavalduse põhjenduste kohaselt

jättis tööandja olulisel määral arvestamata tunde, mille tõttu jäi hagejal töötajal olulisel määral tasu

kätte saamata.

Kohus tuvastas eelpool, et kostja oli rikkunud TLS § 28 lg 2 p-st tulenevat tööandja kohustust

kindlustada töötaja kokkulepitud tööga ning anda selgeid ja õigeaegseid korraldusi, samuti

TLS § 28 lg 2 p-st 2 tulenevat tööandja kohustust maksta töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel

ja ajal.

Hageja on esitanud tõendina väljavõtted e-kirjavahetusest tööandjaga, milledest nähtub, et hageja

on korduvalt pöördunud kostja poole seoses temale välislähetuses tööaja ja töötasu arvestamisega,

samuti päevaraha maksmisega.

Maakohus leidis, et esines TLS § 91 lg 1 mõistes mõjuv põhjus, mille tõttu ei võinud mõistlikult

nõuda hagejalt kostjaga sõlmitud töölepingu jätkamist ning hageja on töölepingu kehtivalt

13. märtsi 2019 avaldusega tööandja rikkumise tõttu üles öelnud.

Samas aga maakohus leidis, et põhjendatud on TLS § 100 lg 4 1. lauses ettenähtud hüvitist

vähendada. Arvestades kostja rikkumisi, samuti mõlema poole õigustatud huvisid, on põhjendatud

kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis ühe kuu keskmise töötasu ulatuses 1416 eurot 21 senti.

Hageja nõuab kostjalt tema kasuks väljamõistetavatelt summadelt viivist alates nõuete

sissenõutavaks muutumisest kuni täitmiseni seadusjärgses määras.

Kohus nõustus kostjaga, et hageja viivise nõue nii väljamõistetavalt töötasu kui ka hüvitise nõudelt

on aegunud ning tuleb sel põhjusel jätta rahuldamata.

Maakohtu hinnangul saab lugeda, et nii töötasu kui ka ülesütlemise hüvitiselt viivise nõude puhul

pidi hageja teada saama oma õiguste rikkumisest hiljemalt alates lepingu ülesütlemisest ehk alates

13. märtsist 2019. Hageja viivise nõuet töövaidluskomisjonile ei esitanud ja esitas selle kohtule

alles 25. veebruari 2020 hagiavalduse terviktekstis ehk rohkem kui 4 kuud peale nõude

aegumistähtaja algust.

Maakohus leidis, et kuna hageja on töölepingu TLS § 91 lg 1 alusel kehtivalt üles öelnud, siis ei

ole kostja nõue hageja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja

töölepingu korraliselt ülesütlemisega lõppenuks lugemiseks põhjendatud ja kohus jättis kostja

nõude rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist hageja hagi

rahuldamata jätmise osas ja selles osas uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt hageja kasuks

välja saamata jäänud töötasu summas 44 716 eurot 11 senti; tööandja rikkumise tõttu töölepingu

erakorralise ülesütlemise eest hüvitis summas 335 116 eurot 65 senti (18*18696,27-1416,21);

päevaraha summas 1207 eurot 98 senti ja viivise töötasu sissenõutavaks muutumise ajast kuni

täitmiseni (sissenõutavaks muutunud viivis 5582 eurot 43 senti).

Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hagejal on nõue töötasu saamiseks välislähetusse mineku ja

tuleku aja eest. Hageja nõuab töötasu töölepinguseaduse alusel välislähetuses oldud aja eest.

Välislähetuses oldud aja eest nõutakse töötasule lisaks teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest

välislähetuse päevaraha ja töölähetuse kulude hüvitamist (TLS § 21). Maakohtu otsuses on

põhjendamatult jäetud arvestamata nii töölähetuses oldud aeg, hüvitis ületunnitöö eest ja ka

puhkusetasu.

Välislähetuse päevaraha ja päevaraha nõude esitamise asjaolud ning tõendid on jäetud

põhjendamatult tähelepanuta. Maakohtusse pöörduti välislähetuse päevaraha nõudega kohe pärast

seda, kui hageja sai teada, et tööandja ei maksnud töötajale välislähetuse päevaraha

Maakohtu otsuses on arvestatud tööaega vaid osaliselt, sest töölähetus tööaja tähenduses –

töölähetus on kokkulepitud tööülesannete täitmine ehk tööaeg – on jäetud otsuses põhjendamatult

tähelepanuta ja arvestamata. Töölähetuses oldud aja eest tuleb lisaks töötasule hüvitada lähetusega

seonduvad kulud ning maksta välislähetuse korral päevaraha. Töölepingu lisaga lepiti kokku ka

ületunnitöö eest makstav tasu. Ületunnitöö eest esitati nõue maakohtusse 15. juunil 2019, kuid

otsuses on jäetud ületunnid põhjendamatult tähelepanuta.

Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hageja on oma nõudeid muutnud. TsMS § 376 võimaldab

nõuet suurendada, samuti võimaldab seadus täiendada ja parandada juba eelnevalt esitatud faktilisi

ja õiguslikke väiteid.

Töölepingu lisas lepiti kokku, et tööandja maksab päevaraha toitlustuskulude katteks. Töötaja sai

täpsustatud hagiavalduse koostamisel (august-september 2019) teada, et tööandja poolt makstud

nn "päevaraha" toitlustuskulude katteks on seaduse tähenduses poolte vahel kokkulepitud hüve

ning teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest makstav päevaraha on töötajale tegelikult

maksmata.

Töötasu nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat arvates töötasu sissenõutavaks muutumisest.

Töötasu sissenõutavaks muutumise nn algusajaks saab lugeda 13. märtsi 2019, mil tööleping

erakorraliselt üles öeldi. Eelnevast tulenevalt on viivise nõue esitatud õigeaegselt.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmist

või alternatiivselt jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata osas, milles see ei vasta kohtumenetluses

olevatele hageja nõuetele; jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata; rahuldada kostja

apellatsioonkaebus; jätta menetluskulud hageja kanda.

Vastuväidete kohaselt ei vasta apellatsioonkaebus TsMS § 633 lg 2 p 2 nõudele ning tuleb jätta

läbi vaatamata. Hageja on apellatsioonkaebuses esitanud nõudeid, mida maakohus ei ole

menetlenud. Alternatiivselt esitab kostja vastuväite kohtu tegevusele.

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist hagi rahuldamise

osas ja tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega jätta hageja hagi rahuldamata ja lõpetada

menetlus kostja hagi osas hageja vastu või alternatiivselt rahuldada kostja hagi hageja vastu; jätta

menetluskulud hageja kanda ning mõista hagejalt välja kostja kasuks menetluskulud ja viivis

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole saamata jäänud töötasu nõude rahuldamiseks alust. Töötasu

tuleb arvestada tööde mahu ja töödele kehtestatud ühikhinnete alusel, mistõttu ei saa töötaja nõuda

töötasu ajatasu põhiselt. Töötaja suhtes olid kohaldatavad tükitöö järgi tasustamispõhimõtted

vastavalt töölepingu p-le 6.2. Maakohus on mehhaaniliselt liitnud tööajatabelis toodud 117 tunnile

8 tundi, kuid jätnud sisulised põhjendused arvestamata. Kostja möönab, et hageja saadetud tööaja

ülevaatele on Evald Purge 19. veebruari 2019 e-kirjas vastanud, et 13. jaanuari 2019 juures on

märgitud 9. detsembri 2018 töötunnid (8,5 tundi), mis on detsembris jäänud arvestamata, kuid see

ei tähenda, et töötasu oleks pidanud arvestama nende tundide järgi. Kostja projektijuht on

hilisemas kirjavahetuses selgitanud, et töötasu arvestatakse ja makstakse tükitöö põhimõtete

alusel. Hageja töö detsembris vastas üksnes 117 töötunnile ning seda kajastab ka detsembri 2018

tööde osas tabelis hageja tööde ja vastavalt arvestatud tasude kohta.

Tasu 21. jaanuari 2019 eest ei ole põhjendatud. Vastavalt TLS §-le 35 peab tööandja maksma

töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale keskmist töötasu ja seda on tööandja ka

teinud.

Tasu jaanuaris bussijuhtimise eest ei ole põhjendatud. Mikrobussi juhtimine ei olnud hageja

töökohustus, vaid see oli vabatahtlik ja seda ütles objektijuht ka hagejale. Objektijuht leppis

hagejaga kokku, et mikrobussi juhtimise korral makstakse juhile tasu sõidu eest Eestist Rootsi

25 eurot.

Hüvitise nõue TLS § 100 lg 4 alusel ei ole põhjendatud. Kohus on vähendanud hüvitist ühe kuu

keskmise töötasuni, kuid jätnud arvestamata kostja taotluse vähendada hüvitist 0 euroni.

Töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 91 lg 2 alusel on tühine. Töölepingu ülesütlemise

osas on töövaidluskomisjoni otsus jõustunud. Hageja on vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsuse

vaid hageja enda poolt esitatud töövaidlusavalduse osas (töövaidlusasi nr 4-1/849/19). Hageja ei

ole taotlenud töövaidlusasja lahendamist hagimenetluse korras osas, milles töövaidlusavalduse

esitas kostja töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõudes (töövaidlusasi

nr 4-1/918/19). Maakohus ei saanud võtta menetlusse kostja hagi hageja vastu, kui selles osas on

juba jõustunud töövaidluskomisjoni otsus. Seega oleks maakohus pidanud lõpetama menetluse

TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel osas, milles kohus on võtnud menetlusse kostja hagi hageja vastu.

Maakohus on ebaõigesti lugenud ülesütlemise kehtivaks. Tööandja on täitnud oma lepingulised

kohustused nõuetekohaselt ja maksnud töötajale kokkulepitud tasu vastavalt tehtud tööle ja tööl

oldud ajale.

Maakohus on väljunud tööandjapoolsete kohustuste rikkumisel töötaja ülesütlemisavalduse

piiridest. Kostja peab põhjendamatuks segada hageja ülesütlemisavalduses toodud põhjendused

TLS § 28 lg 2 kohustustega. Töölepingu ülesütlemine oli seotud vaid töötasu arvestamise ja

maksmisega.

Maakohus on ebaõigesti käsitlenud päevarahade maksmist seotuna töölepingu ülesütlemisega.

Kohus on jätnud arvestamata, et hageja ise on 14. oktoobri 2019 hagi täienduse juurde lisana

41 esitanud konto väljavõtte, millest nähtub, et kostja on maksnud välislähetuse päevarahasid

(selgitus eks märgitud ingl keeles p. diems) 53 (välislähetuse päevaraha õigus on just 53 päeva

eest) välislähetuse päeva eest summas kokku 1185 eurot 61 senti töölepingu lisale ning Vabariigi

Valitsuse poolt kehtestatud välislähetuse päevaraha alammäärale (22 eurot 37 senti). Kostja esitab

apellatsioonkaebuse juurde välislähetuse päevarahade kohta lähetuskulude aruanded, millest

nähtub, et hagejale on välislähetuse päevarahad arvestatud ja tasutud. Kostja palub asja materjalide

juurde võtta lähetuskulude aruanded.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 11. augusti 2020 otsus tuleb tühistada osaliselt osas,

millega mõisteti kostjalt välja hageja kasuks töölepingu erakorralise ülesütlemise eest hüvitis

summas 1416 eurot 21 senti, jäeti rahuldamata hageja hagi kostja vastu viivise väljamõistmiseks

ning jäeti rahuldamata kostja hagi hageja vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks ja töölepingu korralise ülesütlemisega lõppenuks lugemiseks.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab rahuldamata hageja hagi kostja

vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise eest hüvitise väljamõistmiseks, mõistab välja viivise

otsusega rahuldatud saamata jäänud töötasult ning rahuldab kostja hagi hageja vastu ja tuvastab,

et hageja poolt 13. märtsil 2019 töölepingu ülesütlemine on tühine ning loeb kostja ja hageja vahel

29. augustil 2018 sõlmitud töölepingu lõppenuks 12. aprillist 2019 TLS § 85 lg 4 alusel.

Muus osas tuleb jätta Tartu Maakohtu 11. augusti 2020 otsus muutmata.

Hageja apellatsioonkaebus ning kostja apellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele osaliselt.

8. Kostja seisukoha kohaselt ei vasta hageja apellatsioonkaebus TsMS § 633 lg 2 p-s 2 sätestatule

ning tuleb jätta läbi vaatamata nõuete osas, mida maakohus läbi ei vaadanud. Kostja on

4. novembri 2020 menetlusdokumendis esitanud vastuväite ringkonnakohtu tegevuse peale, kui

ringkonnakohus ei jäta hageja on apellatsioonkaebust läbi vaatamata.

Ringkonnakohus leiab, et kostja vastuväide tuleb jätta rahuldamata. Kostja on esitanud TsMS

§ 630 lg 1 alusel apellatsioonkaebuse ning asjaolu, et tema kaebuses esitatud nõuded väljuvad

piiridest, millistes maakohus vaatas läbi hagi, annab aluse jätta apellatsioonkaebuse selles osas

rahuldamata (või tähelepanuta), kuid ei ole aluseks keelduda apellatsioonkaebust menetlusse

võtmast.

9. Asja materjalide kohaselt esitas hageja töövaidluskomisjonile avalduse kostja vastu, milles

nõudis: 1) saamata jäänud töötasu summas 1651 eurot 78 senti; 2) tasu ületunnitöö eest summas

22 eurot 91 senti; 3) hüvitist TLS § 100 lg 4 alusel summas 5335 eurot 71 senti.

Kostja esitas töövaidluskomisjonile avalduse hageja vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise

tühisuse tuvastamiseks.

Töövaidluskomisjoni 2. mai 2019 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/849/19 jäeti hageja avaldus

kostja vastu täies ulatuses rahuldamata ja rahuldati kostja avaldus hageja vastu.

Hageja esitas 15. juunil 2019 maakohtule taotluse töövaidlusasja läbivaatamiseks hagimenetluse

korras. Hagiavalduses märgitud taotluse kohaselt on hageja palunud tühistada töövaidlusasjas

nr 4-1/849/19 tehtud otsus tervikuna (I kd tl 1).

Kuna hageja vaidlustas töövaidluskomisjoni otsuse tervikuna, siis on maakohus õigesti vaadanud

hagimenetluse korras läbi nii hageja nõuded kostja vastu kui ka kostja nõude hageja vastu ning

ebaõige on kostja seisukoht, et töövaidluskomisjoni 2. mai 2019 otsus tema avalduse osas, millega

otsustati lugeda tuvastatuks, et töölepingu erakorraline ülesütlemine hageja poolt oli tühine, on

jõustunud.

Töövaidluse lahendamise seaduse § 59 lg 1 p 1 kohaselt töövaidluskomisjoni otsus jõustub, kui

kumbki pool ei esitanud kohtusse pöördumise tähtaja jooksul kohtusse avaldust.

Antud juhul on hageja esitanud kohtusse pöördumise tähtaja jooksul kohtusse avalduse ning

vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsuse tervikuna. Kuna töövaidluskomisjoni otsust ei ole

vaidlustatud osaliselt, siis ei ole ka otsus osaliselt jõustunud, nagu on ekslikult leidnud kostja.

Lähtudes eeltoodust puudub alus lõpetada TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel menetlust kostja nõudes

hageja vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu korralise

ülesütlemisega lõppenuks lugemiseks.

10. Seoses sellega, et hageja oli menetluse kestel korduvalt muutnud nõudeid kostja vastu, palus

maakohus esitada tal hagiavalduse terviktekst. Hageja esitas 30.01.2020 maakohtule hagiavalduse

tervikteksti (II kd tl 1-9) ja 25.02.2020 veel uue hagiavalduse teksti (II kd tl 10-20).

25.02.2020 esitatud hagiavalduse terviktekstis taotles hageja välja mõista kostjalt tema kasuks:

1) saamata jäänud põhitöötasu summas 14 233 eurot 79 senti (sh 2018 detsembris 5210 eurot

49 senti; 2019 jaanuaris 7342 eurot 26 senti; 2019 veebruaris 1681 eurot 4 senti); 2) tasu

ületunnitöö eest summas 26 744 eurot 75 senti (sh esimese töölähetuse eest 9774 eurot 56 senti;

teise töölähetuse eest 16 970 eurot 19 senti); 3) toitlustuskulude hüvitis summas 22 eurot 37 senti;

4) päevaraha 1207 eurot 98 senti; 5) puhkusetasu 2739 eurot 49 senti; 6) kasutamata jäänud

puhkuse eest tasu 1261 eurot 47 senti; 7) viivise kostjalt väljamõistetavatelt summadelt alates

sissenõutavaks muutumisest kuni täitmiseni seaduses ettenähtud määras; 8) hüvitise töölepingu

erakorralise ülesütlemise eest 56 088 eurot 82 senti.

11. Maakohus 13. aprilli 2020 määrusega (II kd tl 29-43) ei nõustunud hageja poolt hagi

muutmisega ja luges, et menetluses on järgmised nõuded: 1) hageja saamata jäänud töötasu nõue

summas 1761 eurot 17 senti; 2) päevaraha nõue summas 1207 eurot 98 senti; 3) hüvitis töölepingu

erakorralise ülesütlemise eest kolme kuu keskmise palga ulatuses; 4) kostja nõue hageja poolt

töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu korraliselt

ülesütlemisega lõppenuks lugemiseks.

Täiendavalt võttis maakohus menetlusse hageja hagi kostja vastu töötasu, päevaraha ja hüvitise

nõuetelt viivise väljamõistmiseks.

Hageja esitas 4. mail 2020 maakohtule avalduse, milles teatas, et jääb esitatud nõuete juurde ja

palub kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu kokku summas 44 979 eurot 50 senti, päevaraha

summas 1207 eurot 98 senti, toitlustuskulude hüvitis summas 22 eurot 37 senti ja töölepingu

erakorralise ülesütlemise eest hüvitis kolme kuu keskmise palga ulatuses summas 56 088 eurot

82 senti ning viivise.

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohus, mitte nõustudes 13. aprilli 2020 määruses hageja poolt

esitatud hagi muutmisega, on jätnud kindlaks tegemata, kas hageja poolt 25.02.2020 esitatud

hagiavalduse terviktekstis esitatud nõuded (mis ei olnud hõlmatud töövaidluskomisjonile esitatud

nõuetega) oleksid käsitletavad iseseisva hagina. Juhul, kui hagiavalduse terviktekstis esitatud

nõuded on käsitletavad haginõuetena, oleks pidanud maakohus TsMS § 372 kohaselt otsustama

hagi menetlusse võtmise. Antud juhul on maakohus jätnud võtmata seisukoha hageja poolt esitatud

täiendavate haginõuete menetlusse võtmise või menetlusse võtmisest keeldumise osas.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi, jättes menetluses

võtmata seisukoha hageja esitatud täiendavate nõuete osas. Arvestades eeltoodut saadab

ringkonnakohus hageja 25. veebruari 2020 hagiavalduses kostja vastu esitatud täiendavad nõuded,

s.o saamata jäänud töötasu nõue osas, mis ületab töövaidluskomisjonile esitatud avaldust;

ületunnitöö eest tasu nõue; toitlustuskulude hüvitise nõue; puhkusetasu nõue ja kasutamata jäänud

puhkuse eest tasu nõue, maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

13. Ringkonakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt ning

vastuseks kostja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist:

13.1. Kostja väitel rahuldas maakohus põhjendamatult hageja saamata jäänud töötasu nõude

summas 263 eurot 39 senti.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti rahuldanud hageja hagi saamata jäänud töötasu

summas 263 eurot 39 senti osas ning kostja vastupidine väide on alusetu. Maakohus on vastavad

põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 4.2.2., ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrrata.

13.1.1. Maakohus on õigesti hinnanud asjas esitatud tõendeid (sh detsembri 2018 ja jaanuari 2019

palgalipikud – I kd tl 35, 36; hageja e-kirjavahetust tööandjaga – I kd tl 22-34; 164-195) asudes

seisukohale, et kostja on arvestanud hagejale detsembri 2018 eest põhitasu 101 eurot 47 senti

vähem ja ning kostja väited apellatsioonkaebuses ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust

erinevalt. Maakohus on õigesti märkinud, et asja materjalide põhjal ei ole tuvastatav poolte

kokkulepe välislähetuse ajal tunnitasu maksmise kohta, kuid tuvastatav on, et hageja täispalk

sõltus teostatud tööde mahtudest, töö efektiivsusest ja kvaliteedist ning töödele kehtestatud

ühikhinnetest (põhitasu + lisatasud), kuid hageja miinimum töötasu (põhitasu) ei tohtinud olla

väiksem kui 159,5 SEK-i ühe töötunni eest. Samuti on õige maakohtu seisukoht, et hageja

töötundide arvestus omab tähendust miinimum põhitasu arvestamise seisukohalt.

13.1.2. Kostja väite kohaselt ei ole maakohtu poolt väljamõistetud töötasu 21. jaanuari 2019 eest

summas 63 eurot 92 senti (kaebuses ekslikult märgitud 63 eurot 96 senti) põhjendatud, sest kostja

on tasunud hagejale vastavalt TLS §-le 35 keskmist töötasu.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et miinimum töötasu nõue kohaldub ka ajal, mil

hageja tööandjast tuleneval põhjusel tööd ei teinud ning kuna pooled olid kokku leppinud

normaaltööajas 40 tundi nädalas (s.o 8 tundi päevas) töötasuga vähemalt 159,5 SEK-i ühe töötunni

eest, siis pidi kostja 21. jaanuari 2019 (s.o päeva, mil hageja kostjast tuleneval põhjusel ei saanud

töötada) eest maksma hagejale tasu 8 tunni ulatuses, arvestusega vähemalt 159,5 SEK-i ühe

töötunni eest.

13.1.3. Alusetu on kostja väide, et maakohtu poolt väljamõistetud tasu jaanuaris 2019

bussijuhtimise eest summas 98 eurot ei ole põhjendatud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tööandja bussi juhtides täitis hageja töö

iseloomust tulenevaid kohustusi ning seetõttu poolte vahel välislähetuse ajaks kokku lepitud ja

kollektiivlepinguga ettenähtud miinimumtöötasu tuleb kohaldada ka hageja poolt välislähetuses

bussijuhtimisega seotud tööülesannete eest töötasu arvestamisel.

13.2. Ringkonnakohus nõustub kostja väitega, et hageja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine

TLS § 91 lg 2 alusel on tühine. Selles osas tuleb kostja apellatsioonkaebus rahuldada.

Ringkonnakohus leiab, et kostja nõue tuvastada hageja poolt 13. märtsil 2019 töölepingu

ülesütlemise tühisus ja lugeda kostja ja hageja vahel 29. augustil 2018 sõlmitud tööleping

lõppenuks 12. aprillist 2019 TLS § 85 lg 4 alusel kuulub rahuldamisele. Kuna hageja poolt

töölepingu ülesütlemine on tühine, siis puudub tal hüvitise nõue TLS § 100 lg 4 alusel.

13.3. Hageja 13.03.2019 esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse kohaselt ütles ta

töölepingu üles seetõttu, et kostja tööandjana viivitas oluliselt töötasu maksmisega.

Vastavalt TLS § 91 lg 2 p-le 2 võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse

kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui tööandja on oluliselt viivitanud töötasu

maksmisega.

Hageja on põhjendanud töölepingu erakorralist ülesütlemist asjaoluga, et kostja ei ole maksnud

talle töötasu tegelikult töötatud töötundide alusel ja on sellega rikkunud oluliselt oma kohustust.

Kostja vastuväitel ei ole ta rikkunud töötasu maksmise kohustust, sest on arvestanud töötasu

vastavalt hageja poolt tegelikult tehtud tööle.

13.4. Õige on maakohtu seisukoht, et hageja poolt töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks olid

täidetud ülesütlemise formaalsed eeldused, kuid ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga,

et täidetud olid ka töölepingu erakorralise ülesütlemise materiaalsed eeldused.

TLS § 91 lg 2 p 2 kohaldamiseks on vajalik, et kostja tööandjana oleks rikkunud oluliselt kohustust

ning kohustuse olulise rikkumise tõttu on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega. Antud juhul ei

ole asja materjalide põhjal võimalik tuvastada ei kostjapoolset olulist kohustuse rikkumist ega

töötasu maksmisega olulist viivitamist. Hageja ei ole vaidlustanud seda, et talle ei oleks

õigeaegselt töötasu makstud või, et talle ei oleks õigeaegselt välja makstud lõpparvet. Poolte vahel

on vaidlus selles, kas kostja on õigesti arvestanud hageja töötasu suurust, ning kuna hageja leidis,

et kostja on ebaõigesti arvestanud välislähetuses tema tööaega, siis ütles ta töölepingu TLS § 91

lg 2 p 2 alusel üles.

13.5. Maakohus on vaidlustatud otsuses õigesti tuvastanud, et töölepingu erakorralise ülesütlemise

ajal oli hagejal saamata töötasu summas 263 eurot 39 senti, sh 101 eurot 47 senti detsembris 2018,

63 eurot 92 senti 2019 jaanuaris ning 98 eurot jaanuaris 2019 bussijuhtimise eest. Ringkonnakohus

leiab, et arvestades saamata jäänud töötasu suurust vaidlusalusel perioodil 263 eurot 39 senti ning

väljamakstud töötasu suurust (detsembris 2018 summas 1827 eurot 54 senti (bruto), jaanuaris 2019

summas 2965 eurot 84 senti (bruto), veebruaris 2019 summas 1177 eurot 37 senti (bruto)), ei saa

väita, et kostja oleks olulises osas viivitanud töötasu maksmisega. Asjaolu, et pooled vaidlevad

tööaja arvestamise üle, kusjuures kostja seisukoha kohaselt on ta õigesti arvestanud hagejale

töötasu lähtudes pooltevahelises lepingus sätestatust, annab küll aluse asuda seisukohale, et kostja

on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, kuid samas selline rikkumine ei ole oluline, mis

annaks aluse tööleping erakorraliselt üles öelda. Samuti ei ole see mõjuvaks põhjuseks töölepingu

erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 1 mõttes.

Siinkohal ringkonnakohus märgib, et välislähetuse päevaraha ei ole töötasu ning seetõttu ei saa

olla väidetav päevaraha mittemaksmine aluseks TLS § 91 lg 2 p 2 kohaldamisele.

Kuna kostja tööandjana ei ole oluliselt rikkunud töölepingust tulenevat kohustust ja ei ole oluliselt

viivitanud töötasu maksmisega, siis ei ole täidetud materiaalsed eeldused töölepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 p 2 alusel ning hageja poolt 13. märtsil 2019 töölepingu ülesütlemine

on tühine.

13.6. TLS § 107 lg-te 1 ja 2 kohaselt kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu

ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu

tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega

lõppenud. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul lõpetab kohus või töövaidluskomisjon

tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse

korral.

TLS § 85 lg 4 kohaselt kui töötajal ei ole tähtajatu töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust,

loetakse ülesütlemine korraliseks seaduses sätestatud etteteatamistähtajaga.

Töölepingu seaduses ei ole sätestatud, kas ja/või kuidas kohaldatakse töölepingu töötajapoolset

ülesütlemist reguleerivaid TLS § 85 lg-d 3 ja 4 koos TLS § 107 lg-tega 1 ja 2. Riigikohus on

15. aprilli 2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14 (p 11) asunud seisukohale, et olukorras, kus

tööandja vaidlustab töötaja tähtajatu töölepingu erakorralise ülesütlemise ja töövaidluskomisjon

või kohus tuvastab ülesütlemise tühisuse (TLS § 104 lg 1 ja § 105 lg 1), loeb töövaidlusorgan

töölepingu lõppenuks korraliselt TLS § 85 lg 4 alusel. Seega kui töötaja tähtajatu töölepingu

erakorraline ülesütlemine on tühine, ei jätku töösuhe TLS § 107 lg 1 järgi, vaid lõpeb ajast, kui see

oleks lõppenud etteteatamistähtaja järgimisel. Kuna TLS § 98 lg 1 järgi peab töötaja teatama

töölepingu korralisest ülesütlemisest tööandjale ette vähemalt 30 kalendripäeva, loetakse

ülesütlemine TLS § 85 lg 4 järgi korraliseks pärast 30 kalendripäeva möödumist ülesütlemisest.

Antud juhul on hageja öelnud töölepingu üles 13.03.2019 ning seega loeb ringkonnakohus

pooltevahelise töölepingu lõppenuks TLS § 85 lg 4 alusel 12. aprillil 2019.

14. Ringkonakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning vastuseks

hageja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist:

14.1. Ringkonnakohus vaatab TsMS § 630 lg 1 alusel apellatsioonkaebust läbi piirides, millistes

maakohus vaatas läbi hagi. Apellatsioonkaebuses esitatud nõuded, mis väljuvad maakohtu poolt

läbivaadatud hagi piiridest, jätab ringkonnakohus tähelepanuta.

14.2. Maakohus on õigesti rahuldanud hageja saamata jäänud töötasu nõude summas 262 eurot

39 senti ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust rahuldada hagi suuremas

ulatuses. Ringkonnakohus on saamata jäänud töötasu nõuet käsitlenud käesoleva otsus p-des 13.1.,

13.1.1., 13.1.2. ja 13.1.3. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks vastavaid põhjendusi siinkohal uuesti

korrata.

14.3. Maakohus on õigesti jätnud rahuldamata hageja päevaraha nõude summas 1207 eurot

98 senti seoses nõude aegumisega ning ükski apellatsiookaebuses esitatud väide ei anna alust

asuda maakohtust erinevale seisukohale.

TLS § 31 sätestab, et töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks

nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud arvates

ajast, kui isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest.

Hageja poolt maakohtule esitatud poolte e-kirjavahetusest (I kd tl 22-34, 165-195) nähtub, et

23. jaanuaril 2019 on hageja saatnud tööandjale kirja (I kd tl 169), milles palus informatsiooni

seoses välislähetusega ning sellele on kostja personalijuht Heli Loodus 24. jaanuari 2019 kirjaga

(I kd tl 169-169p) vastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja

personalijuhi 24. jaanuari 2019 vastusest pidi hageja aru saama, et tal on õigus saada päevaraha

lähetuskohas viibimise eest. Hageja ütles 13.03.2019 avaldusega kostjaga sõlmitud töölepingu

tööandja rikkumise tõttu üles. TLS § 84 lg 1 kohaselt muutuvad töölepingu lõppemisega kõik

töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Seega hageja väidetava päevaraha nõude

aegumistähtaeg algas alates 13.03.2019. Töövaidluskomisjonile hageja päevaraha nõuet ei

esitanud ning esitas vastava nõude maakohtule alles 10.09.2019, s.o rohkem kui neli kuud pärast

TLS §-s 31 ettenähtud aegumistähtaja lõppemist.

Kuna tegemist on aegunud nõudega, siis ringkonnakohus sisuliselt nõuet ei lahenda.

14.4. Ringkonnakohus leidis käesoleva otsuse p-des 13.4. ja 13.5., et kostja tööandjana ei ole

oluliselt rikkunud töölepingust tulenevat kohustust ja ei ole oluliselt viivitanud töötasu

maksmisega, seetõttu ei ole täidetud materiaalsed eeldused töölepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 p 2 alusel ning hageja poolt 13. märtsil 2019 töölepingu ülesütlemine

on tühine.

Kuna töölepingu erakorraline ülesütlemine hageja poolt on tühine, siis puudub alus TLS § 100

lg-s 4 sätestatud hüvitise väljamõistmiseks.

14.5. Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud viivise nõude rahuldamata jätmist maakohtu

poolt ning viivise nõudes kuulub apellatsioonkaebus osaliselt rahuldamisele.

Hageja nõuab kostjalt viivist alates nõuete sissenõutavaks muutumisest kuni täitmiseni

seadusjärgses määras.

Kostja on esitanud hageja viivisenõudele aegumise vastuväite ning maakohtu hinnangul on

viivisenõue aegunud.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et viivisenõue rahuldatud töötasu nõudelt

263 eurot 39 senti on aegunud.

TLS § 29 lg 9 kohaselt on töötasu nõude esitamise tähtaeg kolm aastat arvates töötasu

sissenõutavaks muutumisest. TLS § 31 järgi töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja

rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks

on neli kuud arvates ajast, kui isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest.

Ringkonnakohtu arvates ei ole millegagi õigustatud kohaldada töötasult viivise nõudele TLS § 31

sätestatud neljakuulist aegumise tähtaega, samas kui töötasu nõude esitamise tähtaeg on TLS § 29

lg 9 alusel kolm aastat.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni.

Tulenevalt VÕS §-st 1 kohaldub VÕS § 113 lg 1 ka töölepingust tulenevatele nõuetele.

Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 on hageja viivisenõude rahuldamise eelduseks kostja poolt rahalise

kohustuse täitmisega viivitamine. Maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks saamata jäänud

töötasu detsembri 2018 eest 101 eurot 47 senti ja jaanuari 2019 eest 161 eurot 92 senti.

Vastavalt poolte vahel sõlmitud töölepingu p-le 6.7. kantakse töötaja põhitöötasu ja kõik muud

rahalised hüvitised töötaja poolt kirjalikult näidatud pangaarvele töötasu maksmise kuulu järgneva

kuu 10. kuupäevaks.

Seega oli kostja hagejale detsembrikuu töötasu 101 eurot 47 senti maksmisega viivituses alates

11. jaanuarist ning jaanuarikuu töötasu 161 eurot 92 senti maksmisega viivituses alates

11. veebruarist.

Lähtudes eeltoodust on viivisenõude suuruseks seisuga 18. jaanuar 2021 41 eurot 50 senti

(vt viivisekalkulaator) ja nimetatud suuruses viivis tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks. Alates

19. jaanuarist 2021 kuni võlgnevuse tasumiseni tuleb kostjalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

15. Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega taotluse võtta asja materjalide juurde lähetuskulude

aruanded perioodide 01.-20.12.2018, 04.-31.01.2019 ja 01.-28.02.2019 kohta.

Ringkonnakohus jätab taotluse rahuldamata, sest asjas puuduvad TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud

alused.

16. Arvestades hageja hagi ja apellatsioonkaebuse ning kostja hagi ja apellatsioonkaebuse

rahuldamise ulatust jaotab ringkonnakohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel nii, et kostja

menetluskuludest maakohtus ja ringkonnakohtus 50% jääb hageja kanda ning hageja

menetluskulud jäävad tema enda kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist

TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Riigikohtu 09.02.2022 otsusega

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-9129 ja Tartu

Maakohtu 11. augusti 2020. a otsus samas tsiviilasjas osas, millega jäeti rahuldamata Mati

Maine hagi KM Element OÜ vastu päevaraha 1207 euro 98 sendi ja sellelt arvutatud viivise

saamiseks.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2021. a otsus osas, millega tühistati Tartu

Maakohtu 11. augusti 2020. a otsus ja jäeti rahuldamata Mati Maine hagi KM Element OÜ

vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise ja sellelt viivise saamiseks ning rahuldati

KM Element OÜ hagi Mati Maine vastu töölepingu 2-19-9129

2(12)

erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu lõppenuks lugemiseks TLS § 85

lg 4 alusel alates 12. aprillist 2019.

3. Tühistada Tartu Maakohtu 11. augusti 2020. a otsus osas, millega rahuldati Mati Maine hagi

KM Element OÜ vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise saamiseks osaliselt ja

mõisteti KM Element OÜ-lt Mati Maine kasuks välja ühe kuu keskmise töötasu suurune

hüvitis 1416 eurot 21 senti ning jäeti rahuldamata KM Element OÜ hagi Mati Maine vastu

töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks.

4. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2021. a otsus ja Tartu Maakohtu 11. augusti

2020. a otsus menetluskulude jaotuse osas.

5. Saata asi tühistatud osas, s.o Mati Maine hagi päevaraha 1207 euro 98 sendi,

ülesütlemishüvitise ja viivise saamiseks ning KM Element OÜ hagi töölepingu erakorralise

ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, samuti menetluskulude jaotuse osas, uueks

läbivaatamiseks Tartu Maakohtule.

6. Jätta muutmata Tartu Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2021. a otsus osas, millega saadeti

Tartu Maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks Mati Maine 25. veebruari 2020. a

hagiavalduses esitatud nõuded ulatuses, mida ta ei olnud töövaidluskomisjonile esitanud, sh

saamata jäänud töötasu, ületunnitöö tasu, toidukulude hüvitise, puhkusetasu ja

puhkusehüvitise nõuded.

7. Jätta muutmata Tartu Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2021. a otsus osas, millega jäeti

muutmata Tartu Maakohtu 11. augusti 2020. a otsus, millega jäeti rahuldamata Mati Maine

hagi KM Element OÜ vastu 1497 euro 78 sendi suuruse töötasu ja sellelt arvutatud viivise

saamiseks.

8. Jätta muutmata Tartu Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2021. a otsus osas, millega tühistati

Tartu Maakohtu 11. augusti 2020. a otsus ja mõisteti KM Element OÜ-lt Mati Maine kasuks

välja 18. jaanuari 2021. a seisuga sissenõutavaks muutunud ja alates 19. jaanuarist 2021. a

arvutatav viivis töötasult 263 eurot 39 senti.

9. Rahuldada Mati Maine kassatsioonkaebus osaliselt.

10. Jätta KM Element OÜ vastukassatsioonkaebus rahuldamata.

11. Arvata KM Element OÜ vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

12. Rahuldada vandeadvokaat Anti Aasmaa taotlus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi

kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks KM Element OÜ vastukassatsioonkaebusega

tutvumise ja sellele vastuse koostamise eest ning määrata OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo

riigieelarvest makstavaks tasuks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 97 eurot 20 senti.