2-20-3372/13 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin

Määruse tegemise aeg ja koht 14. jaanuar 2021. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-3372

Kohtuasi

XX hagi PAAVLI KINNISVARA OÜ vastu hüvitise ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 2. juuli 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX 17. juuli 2020. a määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(määruskaebuse

esitaja)

XX

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaadi abi Ardi Rebane

Kostja

PAAVLI

KINNISVARA

OÜ

(registrikood

10566627), lepinguline esindaja vandeadvokaat Anton

Sigal

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 2. juuli 2020. a määrus muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud kulud XX kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-20-3372

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX (hageja) esitas 2. märtsil 2020 Harju Maakohtule PAAVLI KINNISVARA OÜ (kostja)

vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitise Pronksi 6a hoonelt tulevate

mõjutuste talumise eest 8526 eurot 40 senti, kahjuhüvitise 1836 eurot ning hüvitistelt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud ulatuses viivise alates hagi esitamisest

kuni nõude kohase täitmiseni. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale korteriomand Tallinnas V. Reimani 3-7. Hageja korteri

vahetus läheduses oli kortermaja, mis lammutati ning mille asemel ehitati uus kuue maapealse

korrusega kortermaja (Pronksi 6a hoone). Avalike internetiandmete kohaselt on kostja Pronksi

6a hoone arendaja.

Pronksi 6a hoone ehitati väga lähedale hageja korterile ning see on oluliselt piiranud hageja

korteri akendest avanevat vaadet, privaatsust ja päikesevalgust. Lisaks sellele tekitab Pronksi 6a

hoone ventilatsioonisüsteem müra. Nendest mõjutustest tulenevalt kandis hageja kahju

10 352 eurot 40 senti. Hagejale tekkinud kahju seisneb järgmises:

-

hageja korteri väärtuse langus 5000 euro võrra;

-

korteri väärtuse languse tuvastamiseks tehtud eksperthinnangu kulu 600 eurot;

-

loomuliku päikesevalguse vähenemise ulatuse ja kehtivale standardile vastavuse

tuvastamiseks tehtud eksperthinnangu kulu 660 eurot;

-

kolmekordsete ühelt poolt läbipaistvate akende kulu 3526 eurot 40 senti;

-

kohtuväline õigusabikulu 576 eurot.

Hageja nõuab kostjalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 143 lg 2 alusel hüvitist ventilatsioonimüra ja

varjavate mõjutuste eest. Müra on hõlmatud AÕS § 143 lg-s 1 sätestatud mõjutustega. Kuigi

Riigikohus on seni leidnud, et AÕS § 143 ei reguleeri hüvitise saamise õigust nn negatiivsete

ehk varjavate mõjutuste eest, ei nõustu hageja sellise tõlgendusega, sest see ei ole kooskõlas

sätte sõnastuse ja mõttega, samuti ei taga selline tõlgendus põhiseaduse (PS) §-s 32 sätestatud

omandipõhiõiguse täielikku realiseerimist. Isegi kui varjavad mõjutused ei ole hõlmatud AÕS

§ 143 lg-ga 1, tuleks analoogia korras kohaldada AÕS § 143 lg-t 2 hüvitise saamiseks.

Hageja peab taluma Pronksi 6a hoone mõjutusi ning ei saa nõuet esitada AÕS § 89 järgi, sest

Pronksi 6a hoone on ehitatud kehtiva detailplaneeringu ja ehitusloa alusel. Samuti nähtub

ehitisregistrist, et hoonele on 5. juunil 2018 väljastatud kasutusluba. Samas piirab hoone

oluliselt hageja päevavalgust, vaadet ja privaatsust ning ventilatsioonimüra korteri

eesmärgipärast kasutamist. See aga on kaasa toonud hageja korteriomandi väärtuse olulise

vähenemise ning negatiivse mõju hageja heaolule ja tervisele. Tegemist on mõjutustega, mis

kahjustavad oluliselt kinnisasja kasutamist.

Õiguskirjanduse kohaselt saab AÕS § 143 lg 2 nõude esitada lisaks kinnisasja omanikule ka

mõjutuse põhjustanud isiku vastu. Kuna kostja on Pronksi 6a hoone arendaja, on mõjutused

tekkinud tema arendustegevuse tagajärjel.

Hüvitis peab olema piisav, arvestades kahju hüvitamise eesmärki, mis VÕS § 127 lg 1 järgi on

kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks

olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hüvitis peab

2-20-3372

hõlmama vähemalt mõistlikke kulusid mõjutustest tingitud tagajärgede kõrvaldamiseks või

nende vähendamiseks, samuti peab sellega hüvitama kinnisasja väärtuse vähenemise.

2. Harju Maakohus võttis hagi 29. aprilli 2020. a määrusega menetlusse.

3. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuse kohaselt on hagi esitatud vale isiku vastu. AÕS § 143 lg-s 2 sätestatud nõuet

saab esitada üksnes kinnisasja omaniku vastu. Kostja ei ole ega ole kunagi olnud Pronksi 6a

kinnisasja omanik. Kostja ei ole ka Pronksi 6a hoone arendaja. Tegeliku mõjutaja vastu, mitte

kinnisasja omaniku vastu, saaks nõude esitada üksnes juhul, kui isik põhjustab kestvalt mingit

mõjutus (nt keskkonnanõudeid rikkuv tööstuse käitaja, kes ei ole kinnisasja omanik). Hoone

arendajalt aga ei saaks hageja enam nõuda kahjuliku tegevuse lõpetamist. Samuti on hagi

õiguslikult perspektiivitu. AÕS § 143 lg 2 ei anna õigust nõuda hüvitist varjavate mõjutuste

eest.

Ülaltoodu ei laiene mürale, mis on leviv mõjutus, ning on seega AÕS § 143 lg 2 kaitsealas.

Kuna hageja ei erista väidetava müra mõju ülejäänud mõjutuste mõjust, ei saa müral põhinevat

nõuet eraldi menetleda.

Maakohtu määrus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis 2. juuli 2020. a määrusega hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 423 lg 2 alusel läbi vaatamata ning menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on hagi õiguslikult perspektiivitu ja tuleb jätta läbi

vaatamata.

Hageja tõlgendus AÕS § 143 lg 2 kohaldamise kohta on liiga lai. Kehtiva Riigikohtu praktika

kohaselt ei ole võimalik selle sätte alusel nõuda hüvitist valguse levimise takistamise, vaate

halvenemise ega privaatsuse vähenemise eest. Samuti ei võimalda AÕS § 143 lg 2 üldjuhul

esitada nõuet isiku vastu, kes ei ole kinnisasja omanik. Seega olenemata sellest, et müra kui

kahjulik mõjutus on iseenesest AÕS § 143 lg-ga 2 kohaldamisalas, ei saa nõuet siiski kostja

vastu esitada. Pooled küll vaidlevad ka selle üle, kas kostjat saab pidada arendajaks, kuid see ei

oma asja sisulisel lahendamisel tähtsust. Kostja ei ole olnud ega ole praegu kinnisasja omanik.

Kostja vastu kui omanikuks mitteoleva isiku vastu oleks mõeldav selle sätte tähenduses esitada

nõue, kui tema otsesest tegevusest kinnisasjal (nt jätkuvast ehitustegevusest) tekitatakse

kahjulikke mõjutusi. Sellele ei ole aga hageja tuginenud. Ventilatsiooniseadme müra,

päikesevalguse takistamine, vaate halvenemine ja privaatsuse vähenemine ei ole sellised

asjaolud. Hageja ei ole ka toonud välja, miks ta ei saa hüvitist nõuda Pronksi 6a kinnisasja

omanikelt.

Hageja on alternatiivselt tuginenud VÕS §-le 1043 ja § 1045 lg 1 p-le 5, kuid kohtu hinnangul

ei ole hageja toonud kohtu ette asjaolusid, mille õigsust eeldades saaks järeldada, et kostja kui

isik, kes ei ole vaidlusaluse kinnisasja omanik, on tekitanud hagejale õigusvastaselt kahju.

Üksnes asjaolust, et kostja on väidetavalt märgitud vaidlusaluse kinnisasja arendajana, kohtu

hinnangul seda järeldada ei saa. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaldatakse kõikidel juhtudel, kus on

toime pandud omandiõiguse rikkumine AÕS § 89 tähenduses (Riigikohtu 19. aprilli 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 27, 29 ja 31). AÕS § 89 III lause kohaselt on negatoorhagi

rahuldamine välistatud, kui omanik on kohustatud rikkumist taluma. Riigikohus on selgitanud,

et AÕS § 89 mõttes eksisteerib varjav mõjutus, mille lõpetamist võib omanik nõuda, üldjuhul

2-20-3372

vaid siis, kui ehitis ei ole kooskõlas ehitamist reguleerivate normide ja nõuetega ning sellega

rikutakse teise isiku omandiõigust (Riigikohtu 11. aprilli 2005. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-33-05, p 15 ja 13. juuni 2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-42-03). Kohtupraktikas on

välja kujunenud seisukoht, et kui kinnisasja kasutatakse õiguspäraselt, ei too sellise õiguspärase

kinnisasja kasutuse mõju kandumine naaberkinnisasjadele kaasa õigusvastast omandiõiguse

rikkumist ning naaberkinnistute omandi mõjutamist. Füüsilisi mõjusid tuleb eristada

negatiivsetest mõjutustest, mis on naaberkinnisasja õiguspärase kasutamise loomulik tagajärg

ning millel ei ole teistele kinnistutele otsest füüsilist mõju. Sellised negatiivsed mõjutused ei

ole üldjuhul õigusvastased (Riigikohtu 11. aprilli 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-05,

p 13). Asjaolusid, et kinnisasjal asuvat ehitist ei arendatud või ehitatud kooskõlas ehitamist

reguleerivate normide ja nõuetega, ei ole kohtu ette toodud.

Kuivõrd kohus leiab, et hüvitisnõuded korteri väärtuse vähenemise eest ja akende vahetamise

eest kostja vastu ei ole kohtu ette toodud asjaoludel õiguslikult perspektiivikad, ei kuuluks

hüvitamisele nimetatud nõuetega seonduvad kohtuvälised kulud asjatundja arvamustele ega

õigusabile, samuti viivisenõue.

Menetluskulud jäävad TsMS § 168 lg 2 alusel hageja kanda.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

5. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse, saata asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Määruskaebuse väidete kohaselt on varjavad mõjutused hõlmatud AÕS § 143 lg-ga 2.

Maakohus tõlgendas seda sätet liiga kitsalt. Hageja jääb enda varem esitatud seisukohtade

juurde. Hageja ei nõustu senise Riigikohtu praktikaga, mille kohaselt ei ole varjavad mõjutused

hõlmatud AÕS §-ga 143. Ka varjavad mõjutused piiravad hageja omandiõigust. Kui need

mõjutused segavad kinnisasja kasutamist, on tegemist PS § 32 lg-s 2 ja AÕS § 68 lg-s 1

sätestatud omandiõiguse riivega, mis peaks olema hüvitatav. Kuna AÕS § 143 lg 1 kohaselt

tuleb arvestada ka keskkonnakaitse nõuetega, ei saa sätte tõlgendamisel jätta tähelepanuta

keskonnaseadustiku üldosa seadust (KeÜS). Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse järgi ei ole

määrav, et mõjutus on negatiivne, keskkonda, inimese tervist ja vara tuleb kaitsta igasuguste

inimtegevuse

tagajärjel

tekkivate

mõjutuste

eest,

sh

valguse

vähenemise

eest.

Keskkonnaseadustiku

üldosa

seaduse

eelnõue

seletuskirjas

on

kirjas,

et

eelnõu

rakendussätetega taheti täpsustada AÕS § 143 lg-t 1 varjavate mõjutuste ning kiirguse talumise

osas. Eelnõu autorid olid seisukohal, et sellised mõjutused peavad ka olema hõlmatud kahjulike

mõjutustega.

Maakohtu käsitlus, et nõude esitamine ei ole võimalik seetõttu, et kostja ei ole olnud ega ole

praegu kinnisasja omanik, on ebaõige. Õiguskirjanduse kohaselt on võimalik nõuet esitada ka

mõjutuse põhjustanud isiku vastu.

Maakohus jättis hagi ennatlikult läbi vaatamata ka juhul, kui hageja nõuded kvalifitseerida

VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 järgi. Hageja märkis 22. mai 2020. a seisukohas üksnes põgusalt,

et tal võib olla õigus nõuda hüvitist ka nende sätete järgi, täpsustamata nõuet ning nõude aluseks

olevaid asjaolusid. Kohus oleks pidanud hagejale määrama tähtaja puuduste kõrvaldamiseks

ning alles pärast selle möödumist, kui hageja ei oleks puuduseid kõrvaldanud, saanuks kohus

hagi läbi vaadata.

2-20-3372

Hagi ei tuleks läbi vaatamata jätta ka seetõttu, et tegemist on keeruka õigusliku küsimusega,

mida tuleks lahendada asja sisulisel lahendamisel.

6. Kostja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Vastuse kohaselt ei ole hagejal häid sisulisi argumente, miks peaks AÕS § 143 laienema

varjavatele mõjutustele. Hageja viitab selles osas ainult põhiseaduse ja KeÜS üldnormidele,

mis kaitsevad hageja õigust omandile ning puhtale keskkonnale, sh valgusele. Samas ei tulene

kusagilt, et hageja vastavaid õigusi peaks kaitsma just hageja soovitud meetodil, andes hagejale

tsiviilõigusliku nõudeõiguse kostja kui väidetava arendaja vastu AÕS § 143 või muu sarnase

normi alusel.

Riigikohus on leidnud, et varjavate mõjutuste lubatavust ja proportsionaalsust tuleb hinnata

ehitamise faasis, s.t seoses planeeringute ja ehituslubadega. See on ka loogiline, sest varjavad

mõjutused on ehitamise faasis ettenähtavad ning linnaruumis paratamatud. Uue maja

ehitamisega kaasnevate varjavate mõjutuste üle tuleb vaielda üks kord enne maja ehitamist,

mitte lõpmatuseni pärast selle valmimist.

Lisaks AÕS §-le 143 viitab hageja võimalikule nõudeõigusele VÕS § 1043 alusel. Selles osas

leidis maakohus õigesti, et hageja ei toonud kohtu ette asjaolusid, mille õigsust eeldades saaks

järeldada, et kostja kui isik, kes pole vaidlusaluse kinnisasja omanik, on tekitanud hagejale

õigusvastaselt kahju. Hageja ei too selliseid asjaolusid kohtu ette ka määruskaebuses ega

selgita, mida ta oleks teinud maakohtus teisiti, kui maakohus oleks temale selgitanud, et hagis

märgitud asjaoludest ei piisa nõude rahuldamiseks VÕS § 1043 alusel.

7. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et hageja määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub

TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu põhjendustega ega korda neid.

9. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9.1. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et hageja ei saa varjavate mõjutuste eest nõuda

kostjalt hüvitist AÕS § 143 lg 2 alusel, sest viidatud säte ei hõlma varjavaid mõjutusi.

Ringkonnakohus selgitab, et AÕS § 143 lg 2 kohaselt saab hüvitist nõuda üksnes AÕS § 143

lg-s 1 nimetatud mõjutuste esinemise korral. AÕS § 143 lg 1 I lause loetleb mõjutused, mis on

sättega hõlmatud, sh gaas, suits, aur, lõhn, tahm soojus, müra, põrutused. Nimetatud loetelu ei

hõlma varjavaid mõjutusi, s.t mõjutusi mille puhul takistatakse aine, lainete või kiirguse pääsu

naaberkinnisasjale, nt takistatakse õhu, valguse või raadiolainete levi või varjatakse vaadet.

Arvestades loetelus nimetatud mõjutusi, välistab sätte sõnastus (vt „muude seesuguste“) selle

kohaldamist mõjutustele, mis on varjavad. Lisaks ei ole varjavad mõjutused sellised, mis

saaksid AÕS § 143 lg 1 tähenduses levida. Ka Riigikohus on seni korduvalt asunud seisukohale,

et AÕS § 143 ei kohaldu varjavatele mõjutustele (vt Riigikohtu 11. aprilli 2005. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-33-05, p 14 ja 13. juuni 2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-42-03, p 17).

2-20-3372

Eeltoodust erinevale seisukohale ei saa asuda ka keskkonnaseadustiku üldosa seaduse alusel.

Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse seletuskirjast nähtub, et keskkonnaseadustiku üldosa

seaduse rakendussätetega sooviti täpsustada AÕS § 143 lg-t 1 selliselt, et see kohalduks ka

varjavatele mõjutustele, kuid seda ei tehtud. Seega ei saa ka PS § 32 ja hageja viidatud

keskkonnaseadustiku üldosa seaduse sätete alusel järeldada, et varjavad mõjutused on

AÕS §-ga 143 hõlmatud.

Olukorras, kus Riigikohus on selgelt leidnud, et varjavad mõjutused ei ole AÕS §-ga 143

hõlmatud, ei ole võimalik kohaldada AÕS § 143 varjavatele mõjutustele ka analoogia korras.

Kuigi tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 4 järgi kohaldatakse õigussuhet reguleeriva sotte

puudumisel sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, on selle

eelduseks see, et õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile.

Praegusel juhul on aga Riigikohtu praktikas selgelt väljendatud seisukoha, et varjavad

mõjutused ei pea olema AÕS §-ga 143 hõlmatud. Ka asjaolu, et seadusandja on kavatsenud

hõlmata AÕS §-ga 143 ka varjavad puudused, kuid ei ole seda teinud, ei anna alust järeldada,

et varjavate mõjutuste korral peaks kinnisasja omanikul olema õigus nõuda AÕS § 143 lg 2

alusel hüvitist.

9.2. Õige on ka maakohtu seisukoht, et hageja ei saa nõuda kostjalt AÕS § 143 lg 2 alusel

hüvitist, sh hüvitist müra tekitamise eest, sest kostja ei ole olnud ega ole kinnisasja omanik.

Iseenesest on õige hageja arusaam, et teatud juhtudel saab viidatud sätte alusel nõuda kahju

hüvitamist ka isikult, kes ei ole kinnisasja omanik. Samas ei piirdunudki maakohus hageja

nõude perspektiivi hinnates üksnes asjaoluga, et kostja ei ole kinnisasja omanik. Maakohus tõi

õigesti esile, et hageja ei ole esitanud kohtule asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja

jätkuvalt oma tegevusega (nt ehitustegevusega) mõjutab kahjulikult hageja kinnisasja. Kuna

hageja väitel oli kostja kinnisasjale rajatud hoone arendaja, siis kolleegiumi hinnangul ei saaks

arendaja vastutada selle eest, et naaberkinnisasja omaniku kasutatav ventilatsiooniseade

põhjustab müra, mis häirib teise kinnisasja omanikku. Sellisel juhul põhjustab müra

ventilatsiooniseadme kasutamine.

9.3. Hageja maakohtule põhjendamatult ette seda, et kohus ei andnud hagejale täiendavat

tähtaega hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel

esitatava nõude aluseks olevate asjaolude esitamiseks.

Esmalt märgib kolleegium, et hageja ei ole määruskaebuses põhjendanud, milliseid asjaolusid

oleks ta esitanud, millega arvestamisel oleks maakohus teinud teistsuguse lahendi.

Lisaks juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel nõude

esitamiseks tuleb hagejal esitada asjaolud, millest nähtub, et kostja rikub õigusvastaselt hageja

omandit. Omandiõigus ei ole piiramatu ning see võib olla kitsendatud seaduse või teiste isikute

õigustega (AÕS § 68 lg 2). Omandi õiguspärasest kasutamisest tingitud mõjutused ei too kaasa

õigusvastast omandiõiguse rikkumist. Hageja ei ole esitanud asjaolusid selle kohta, et kostja

tegevus oli õigusvastane, st kostja ei järginud ehitamist reguleerivaid norme või nõudeid.

Vastupidi, hageja tõi hagiavalduses esile, et Pronksi 6a hoone on ehitatud kehtiva

detailplaneeringu ja ehitusloa alusel ning sellele on väljastatud ka kasutusluba. Seda arvestades

ei saaks hageja nõue kostja vastu olla edukas ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel.

9.4. Maakohus ei pidanud vaatama hagi läbi ka põhjusel, et hageja hinnangul on tegemist

keeruka õigusvaidlusega.

2-20-3372

Kolleegium märgib, et praegusel juhul võinuks maakohus ka enne hagi menetlusse võtmist

TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel keelduda hagi perspektiivituse tõttu menetlusse võtmast, kuid ei

teinud seda. Maakohus selgitas välja kostja seisukoha ning alles seejärel otsustas, et hagi tuleb

jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Seega on maakohus selgitanud esmalt välja

poolte seisukohad ning olukorras, kus maakohus veendus, et hagi ei saaks õigusliku

perspektiivituse tõttu rahuldada, oli menetlusökonoomia põhimõtet arvestades õige jätta hagi

läbi vaatamata, kuna hagi menetlemine oleks põhjustanud pooltele asjatult menetluskulusid.

10. Eelnevat arvestades jätab kolleegium määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse

muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Vahur-Peeter Liin