1-09-12802/19 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 1. juuni 2010.a

Kriminaalasja number 1-09-12802 Kohtukoosseis Urmas Reinola, Meelika Aava, Julia Katškovskaja Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 08.12.2009.a otsus Apellatsiooni esitaja

Reino Kolk, ik:39107130216; XXXXXX XXXXXXX, XXXXXXXXXX,

elukoht: XX XXXXXXXXXX X, XXXXX-XXXXXX XXXX, XXXXX XXXX,

XXXXXXXX (viibib vahi all Murru Vanglas - Haapsalu mnt. 11, Vasalemma vald, Rummu, Harjumaa); varem kriminaalkorras karistatud: Harju Maakohtu 21.11.2008.a otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 8; § 215 lg 2 p 1, 2, § 266 lg 2 p 1, 3 järgi vangistusega 18 kuud, millest koheselt kuulus ärakandmisele 6 kuud ning 12 kuud jäi kanda tingimisi, katseajaga 2 aaastat; vabanes pärast osalist karistuse ärakandmist 05.12.2008.a; tõkend - vahistamine alates

04.03.2009.a. Resolutsioon

Jätta Reino Kolgi (Kolk) apellatsioon kui ilmselt

põhjendamatu läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik 1.Harju Maakohtu 08.12.2009.a otsusega lühimenetluses tunnistati Reino Kolk süüdi KarS § 215 lg 2 p 1, 2 järgi ja karistati vangistusega 10 kuud, KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ja karistati vangistusega

3 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja mõisteti karistuseks kuritegude kogumi eest vangistus 10 kuud, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel ühe

kolmandiku (3 kuu ja 10 päeva) võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 6 kuud ja 20

päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 21.11.2008.a

otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 12 kuud vangistust, võrra ja mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud ja 20 päeva vangistust. Vangistuse alguseks loeti 02.03.2009.a.

R.Kolgilt mõisteti kohtuotsuse alusel välja A. R. kasuks 700 krooni; R. Kolgilt, T. Külvilt, B.T-lt

ja M.Z-ilt solidaarselt 12 039 krooni E. K. kasuks ja R. Kolgilt, B.T-lt ja

K.Krauselt solidaarselt 11 930 krooni OÜ T. kasuks. R.Kolgil vajalike vahendite puudumisel nimetatud summad sisse nõuda VÕS § 1053 lg 2 alusel tema emalt M. P. (elukoht: XXXXXXXX

XXXXX XXXX XXXXX-XXXXXX XXXX. XXXXXXXXXXX XXXXXXXXXX X). Riigieelarve tuludesse mõisteti R.Kolgilt välja määratud kaitsjale makstavast tasust 2 500 krooni ja

sundrahast 2 000 krooni. Kohtuotsust ei ole vaidlustatud M.Z-i, Kristjan Krause, Tiit Külvi, B.T ja H.T suhtes.

2.

R.Kolk tunnistati KarS § 215 lg 2 p 1, 2

järgi süüdi selles, et tema isikuna, kes on varem toime

pannud varguse ja asja omavolilise kasutamise, viibides 18.02.2009.a öösel Harjumaal

XXXXXXXX alevikus ja tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult grupis T.Külviga, pani toime asja omavolilise kasutamise järgnevalt: R.Kolk avas Harjumaal XXXXXXXX alevikus XXXX X maja

taga seisnud E. K. kuuluva sõiduauto Opel Vectra, reg nr XXX XXX juhiukse luku kaasasolnud kruvikeerajaga, seejärel ukse ja istus sisse, eemaldas roolisamba plastkatte, tõmbas välja süüteluku juhtmed, käivitas sõiduki juhtmete ühendamise teel ning sõitis maja juurest minema. T. Külvi, olles jälginud seni R. Kolgi tegevust eemalt, istus samuti sõiduautosse. Nimetatud sõidukit kasutasid nad

nii kaasreisija kui ka juhina kuni 22.02.2009.a, mil sõiduk jäeti lõhutuna Harjumaale Kloogale Klooga metsa; selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse ja asja omavolilise kasutamise, viibides 22.02.2009.a öösel koos B.T ja K. Krausega Harjumaal XXXXX vallas XXXXXX alevikus ning tegutsedes grupis, kasutasid omavoliliselt Harjumaal XXXXX vallas XXXXXX alevikus XXXXX X juures seisnud OÜ-le T. kuuluva ja A. R. kasutuses olevat kaubikut Ford Transit 150L SCAB, reg

nr XXXXXX, väärtusega 100 000 kr, järgnevalt: R. Kolk purustas rattavõtmega kaubiku Ford Transit juhiukse klaasi, avas seestpoolt kaubiku uksed ning istus rooli. Ta lõhkus roolisamba plastkatte, tõmbas välja süüteluku juhtmed ja käivitas sõiduki juhtmete ühendamise teel. Samal ajal sõiduautost Opel Vectra, reg nr XXXXXX väljunud K. Krause ja B.T istusid samuti kaubikusse

ning R. Kolgi juhtimisel sõitsid sellega XXXXX-XX küla lähedale mahajäetud lennubaasi

territooriumile, kus autost lahkus B.T. Seejärel sõitsid R. Kolk ja K. Krause kaubikuga Ford Transit K. Krause ettepanekul tema sugulaste juurde Läänemaale XXXXXX valda XXXXXX külla XXXX XXXXX, kuhu jätsid kaubiku seisma, kavatsusega see hiljem tagastada.; KarS § 199 lg 2 p 4 järgi tunnistati R.Kolk süüdi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud

varguse, viibides 22.02.2009.a hommikul Läänemaal XXXXXX vallas XXXXXX külas, võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil XXXX XXXX hoovis seisnud kaubikust Ford

Transit 150L SCAB, r/nr XXXXXX A. R.le kuuluvad automaki Sony väärtusega 3500 kr, voolumuunduri väärtusega 1000 kr, 4 cd-plaati väärtusega kokku 430 kr, ehitusnoa väärtusega 169 kr, 1 paki juhtmete plastkinnitusi väärtusega 50 kr, 3 ohutusvesti väärtusega kokku 450 kr ja päikeseprillid väärtusega 250 kr, kokku esemeid 5 849 kr väärtuses.

3.Maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonis palub süüdistatav R,Kolk mõista talle leebem

karistus. Apellatsiooni motiivide kohaselt on ta ennast kõikides kuritegudes süüdi tunnistanud ja tehtut kahetsenud. Kohus on tema karistamisel jätnud arvestamata, et kuni vahistamiseni ta töötas ja õppis. Talle on mõistetud liiga pikk karistus.

Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused

4.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta

läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse

või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt

põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1- 1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis,

kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni

läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus

jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09).

5.Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused

maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid

sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada ja vaidluse esemeks on üksnes R.Kolgile mõistetud karistus. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

6.Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohtu

kriminaalkolleegium selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate

asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni

piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke

(RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.

7.Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral.

Tuvastamist leidis, et R.Kolk on varem varavastaste kuritegude eest kohtulikult karistatud, käesolevas asjas on ta toime pannud ühe varguse ja kaks asja omavolilist kasutamist. 21.11.2008.a. Harju Maakohtu otsusega karistati teda analoogsete kuritegude eest vangistusega 18 kuud, millest KarS § 74 lg 2 kohaselt kuulus ärakandmisele vangistus 6 kuud ning arvestades tema noorust, jäeti

täitmisele pööramata 1 aasta vangistust. Vangistusest vabanes R.Kolk 05.12.08.a ning

kriminaalhooldusel olles, vähem kui 3 kuu möödumisel vanglast vabanedes, pani ta toime uued

kuriteod. Seega ei ole R. Kolk kohtu ees esmakordselt ning uued kuriteod on ta toime pannud

katseaja kestel. Ta oli sõiduauto Opel Vectra ärandamises teo initsiaatoriks ning järgnevatel päevadel sõiduki aktiivne kasutaja. Kaubiku Ford Transit omavolilises kasutamises oli ta aktiivne

tegutseja ning tal oli kõige suurem osa sõidukite lõhkumises (akende purustamine, sõiduautoga

kaubikusse tahtlik sissesõitmine). Alkoholi pruukinuna ning juhtimisõigust omamata erinevates piirkondades ärandatud sõidukitega ringi sõites oli ta ohtlik nii endale, oma kaaslastele kui ka kõigile kaasliiklejatele. Seega on R. Kolk oma käitumisega ise näidanud, et tingimisi mõistetud karistus ei ole suutnud talle vajalikku mõju avaldada ega ole piisav, et ära hoida uute kuritegude toimepanemist. See on aga ühtlasi asjaoluks, mis tingib isikule vabadusekaotusliku karistuse mõistmise.

Arvestades asjaolu, et R.Kolk pani toime teod, mille eest on võimalik mõista karistusena kuni viis

aastat vangistust, ei näe kohtukolleegium süüdistatavale maakohtu mõistetud karistuses vähimatki eksimist nn proportsionaalsuspõhimõtte vastu.

Arvestades neid argumente, peab kohtukolleegium R.Kolkile käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistust - vangistus 10 kuud, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ning

mida KarS § 65 lg 2 alusel suurendati Harju Maakohtu 21.11.2008.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud ja 20 päeva vangistust- seaduslikuks

ning põhjendatuks. Apellatsioonis puuduvad argumendid, mis võimaldaksid kohtukolleegiumil

asuda vastupidisele järeldusele ning revideerida R.Kolgile mõistetud karistust väiksemas suunas.

Alust mõistetud karistuse muutmiseks ei anna ka eri- ega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid.

8. Eeltoodud argumentidel leiab kohtukolleegium, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning

tuleb jätta läbi vaatamata. Täiendavalt selgitab kohtukolleegium, et apellatsiooni läbivaatamine istungimenetluses tooks apellatsiooni rahuldamata jätmise korral kaasa täiendavad kulud kaitsjatasu

näol, suuruses ca 1000 krooni, mis tuleks välja mõista R.Kolkilt. Kohtukolleegium ei usu, et see vastaks apellandi huvidele, mida ta väljendab enda taotluses, arvestades seejuures ka niigi tasumisele kuuluvate tsiviilhagide ulatust.

9.Seetõttu leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud kõiki asjaolusid, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu

ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 lg-st 2 jätab kohtukolleegium R.Kolgi apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Urmas Reinola Meelika Aava Julia Katškovskaja