3-20-2234/37 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maret Hallikma

Määruse tegemise aeg ja koht

13.01.2021

Haldusasja number

3-20-2234

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaja pikendamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Taotluse esitaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud

esindaja Birgit Siim

Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist –

X

Asja läbivaatamine

13.01.2021 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

Rahuldada Politsei- ja Piirvalveameti taotlus ning anda luba X kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu võrra kuni kinnipidamise aluste

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 13.05.2021 (kaasa arvatud).

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA EELNEV MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirvalveamet (PPA) esitas 07.01.2021 Tallinna Halduskohtule taotluse

pikendada nelja kuu võrra X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega. PPA taotlusest

nähtub järgnev.

1.1. 03.09.2019 kell 18.40 pidas Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) Võrumaal, Setomaa

vallas, Värska alevis Olerexi tanklas kinni Kuuba kodaniku X, sündinud xx xx xxxx. PPA

tuvastas menetluse käigus, et isikul puudus välismaalaste seaduse § 43-st tulenev seaduslik alus

Eesti Vabariiki saabumiseks ja siin viibimiseks. Vastavalt väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1, § 15 lg 2 p 1, 3, § 15 lg 3 ja § 19 lg 1 alusel peeti X

(sündinud xx xx xxxx) 03.09.2019 kuni 48-tunniks kinni. Samal päeval avaldas isik soovi

rahvusvahelise kaitse taotlemiseks. Isiku kinnipidamine vormistati ümber välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel.

1.2. Tartu Halduskohus andis 05.09.2019. a määrusega haldusasjas nr 3-19-1689 loa X

kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel

kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 05.11.2019 (kaasa arvatud).

3-20-2234

2(8)

Tallinna Halduskohus pikendas kahel korral haldusasjas nr 3-19-1689 luba isiku

kinnipidamiskeskuses hoidmiseks. Tallinna Halduskohus andis 4. märtsi 2020. a määrusega loa

pikendada isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni 04.07. 2020. Tallinna

Ringkonnakohus jättis puudutatud isiku määruskaebuse eelnimetatud määruse peale

rahuldamata.

1.3. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi 13.02.2020 otsuse nr 7001910223-1, millega luges

X rahvusvahelise kaitse taotluse VRKS § 20 lg 1 alusel põhjendamatuks, § 20¹ p-de 3, 6 ja 7

kohaselt selgelt põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse

tagasilükkamise kohta. PPA tegi Xle väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §

7² lg 2 p-de 1, 2 ja 3 alusel sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Kuuba Vabariiki, mis

kuulub täitmisele isiku seadusliku viibimisaluse lõppemisel. PPA kohaldas Xle VSS § 74 lg 2

alusel sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.

1.4. Tallinna Halduskohus jättis 01.06.2020. a otsusega haldusasjas nr 3-20-349 eelnimetatud

PPA otsuse peale esitatud X kaebuse rahuldamata.

1.5. Eelnevast tulenevalt andis Tallinna Halduskohus 05.06.2020. a määrusega haldusasjas nr

3-20-1086 loa X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VSS § 15 lg 2 p-

de 1 ja 3 alusel. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. augusti 2020. a määrusega samas asjas X

määruskaebuse rahuldamata.

1.6. X vaidlustas halduskohtu otsuse haldusajas nr 3-20-349 Tallinna Ringkonnakohtus ja esitas

esialgse õiguskaitse taotluse vaidlustatud PPA otsuse kehtivuse peatamiseks kuni asjas tehtava

sisulise lahendi jõustumiseni. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 02.06.2020. a määrusega

esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas PPA 13.02.2020. a otsuse kehtivuse kuni menetlust

lõpetava lahendi jõustumiseni samas haldusasjas. Tallinna Ringkonnakohus jättis 16.10.2020.

a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõustus

01.12.2020, mil Riigikohus ei võtnud otsusele esitatud kassatsioonkaebust menetlusse.

1.7. Ringkonnakohtu 02.07.2020 määruse tulemusena taastusid X rahvusvahelise kaitse taotleja

õigused ning sellest tulenevalt andis Tallinna Halduskohus 03.07.2020 haldusasjas nr 3-20-

1275 PPA-le loa X kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks uuesti VRKS alusel.

1.8. 03.09.2020 määrusega haldusasjas nr 3-20-1275 ei pikendanud Tallinna Halduskohtus

isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamistähtaega, isiku suhtes kohaldati VRKS § 29 alusel

järelevalvemeetmeid ning ta paigutati elama majutuskeskusse.

1.9. 13.11.2020 määrusega muutis Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 02.07.2020. a

määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõusid ja keelas lahkumisettekirjutuse

sunniviisilise täitmise kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Samas ei rakendanud

Riigikohus esialgset õigustkaitset PPA 13.02.202 otsuse osas, millega jäeti isiku rahvusvahelise

kaitse taotlus rahuldamata.

1.10. 13.11.2020 esitas PPA eelnevast tulenevalt Tartu Halduskohtule taotluse saada luba X

kinnipidamiseks ja tema kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks vastavalt VSS § 23 lg-le 1, sest

isiku suhtes esinevad VSS § 15 lg 2 p-des 1, 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused.

1.11. Tartu Halduskohus andis 16.11.2020 määrusega haldusasjas nr 3-20-2234 loa loa X

kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VSS § 68 p-de 6 ja 8 ja VSS § 15 lg

2 p 1 alusel alates 14.11.2020 kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni kuid mitte kauemaks

kui kaheks kuuks (s.o kuni 14.01.2021).

PPA taotlus

2. PPA palub 07.11.2021 taotluses pikendada X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega

nelja kuu võrra VSS § 15 lg 2 p 1, 2 ja 3 sätestatud alusel põhjendades taotlust järgmiselt:

3-20-2234

3(8)

2.1. VSS § 15 lg 2 sätestab, et välismaalast võib kinni pidada, kui käesolevas seaduses

sätestatud

järelevalvemeetmete

kohaldamine

ei

taga

lahkumiskohustuse

täitmise

tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui 1) esineb välismaalase põgenemisoht; 2) välismaalane

ei täida kaasaaitamiskohustust või 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud

dokumendid või nende hankimine vastu võtvast või transiidiriigist viibib.

2.2. PPA hinnangul esineb X suhtes VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud kinnipidamise alus.

2.2.1. VSS § 68 p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on Politsei-

ja Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema

hoiakutes ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. PPA hinnangul on X oma senise

käitumisega andnud mõista, et ei soovi lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki. PPA hinnangul

suurendab isiku käitumisest tulenevat põgenemisohtu asjaolu, et isiku suhtes on

kinnipidamiskeskuses rakendatud turvaabinõusid.

2.2.2. 20.11.2019 viibides koos teiste kinnipeetavatega kinnipidamiskeskuse puhkeruumis

loopis X laiali toole ja muud inventari. 15.12.2020 toimunud intsidendi käigus üritas X koos

ühe teise kinnipeetavaga kinnipidamiskeskusest põgeneda. Isik peeti kinni veel

kinnipidamiskeskuse territooriumil ning toimetati eralduskambrisse. Eelnev käitumine näitab

isiku suhtumist ühiskonnareeglitesse ja kehtivasse õiguskorda ning annab ühtlasi aluse jaatada

piisavat tõenäosust, et isik võib ebaseaduslikult lahkuda mõnda teise Schengeni liikmesriiki

eelkõige sihtriiki Itaaliasse ja/või Hispaaniasse, kus tal on sugulased-sõbrad.

2.2.3. VSS § 68 p 8 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht kui välismaalane on kinni

peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis

viibida.

2.2.4. Isik saabus Eesti Vabariiki ebaseaduslikult, ületades selleks mitteettenähtud kohas Eesti

Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelist ajutist kontrolljoont ning isik ei omanud seaduslikku

alust Eesti Vabariigis viibimiseks. Menetluse käigus kogutud info põhjal on alust arvata, et isik

hävitas ise oma passi ja vabanes sellest teadlikult enne Eestisse saabumist vältimaks enda

tagasisaatmist. Eelnev käitumine annab ühtlasi aluse jaatada piisavat tõenäosust, et isik ei

pruugi olla väljasaatmismenetluse lõpuni Eestis ametivõimudele kättesaadav ning isik võib

lihtsalt omavoliliselt lahkuda mõnda teise Schengeni liikmesriiki. Isik on varasemalt PPA-le

selgitanud, et tema eesmärgiks oli jätkata teekonda Itaaliasse ja/või Hispaaniasse. Lisaks on isik

oma selgitustes peamise põhjusena toonud välja soovi Euroopas tööd teha ja Kuubal olevat

perekonda toetada. Isiku väidete kohaselt on ta ka varasemalt turistiks maskeerudes üritanud

siseneda ebaseaduslikult Schengeni riikidesse: juulis 2019 Poola Vabariiki, augustis 2019

Soome ja Läti Vabariiki, kuid Venemaa piirivalve on seda takistanud. Põgenemisohtu

suurendab ka asjaolu, et isikul on Hispaanias ja Itaalias sugulased-sõbrad ning 28.11.2019 antud

selgituste kohaselt oli isiku soov jõuda Itaaliasse (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 16.10.2020

määruses toodud põhjendusi).

2.2.5. Kuivõrd isiku suhtes esineb PPA hinnangul põgenemisoht, siis käesoleva sätte kohaldamine

aitab kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele ja Euroopa ühtse varjupaigasüsteemi tõhusale

toimimisele. Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomine ja nõuetekohane toimimine, mis põhineb

liikmesriikide ühiste kriteeriumide kohaldamisel, on Euroopa Liidu tunnustatud üldist huvi pakkuv

eesmärk (vt ka Euroopa Kohtu 14.09.2017 otsus C-18/16, punktid 36 ja 39).

2.2.6. Põgenemisohtu suurendab PPA hinnangul ka asjaolu, et isiku rahvusvahelise kaitse taotlus

on tagasi lükatud (VRKS § 20 lg 1 kohaselt on taotlus põhjendamatu), Riigikohus ei võtnud

kassatsioonikaebust menetlusse ning PPA tegeleb aktiivselt isikule väljasaatmiseks vajaliku

reisidokumendi hankimisega. Eeltoodu tõttu ei pruugi X olla motiveeritud, et leebemate

järelevalvemeetmete korral jääda Eestisse väljasaatmise täideviimist ootama.

3-20-2234

4(8)

2.3. PPA hinnangul on isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskuses kinnipidamistähtaja

pikendamine

vajalik

ka

väljasaatmiseks

puuduvate

dokumentide

ja

isikupoolse

kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu. PPA hinnangul on eeltoodule tuginedes täidetud

eeldused ka VSS § 15 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud alustel kinnipidamiskeskuses kinnipidamistähtaja

pikendamiseks.

2.3.1. Isik ei ole teinud koostööd ametivõimudega endale dokumentide hankimisel. Isiku

varasemast käitumisest ja kaasaaitamiskohustuse rikkumisest tingitud ebausaldusväärsust saaks isik

ise kahandada, asudes kaasaaitamiskohustust nõuetekohaselt täitma, eeskätt taotledes ise endale

väljasaatmiseks vajalikku reisidokumenti. Rootsis asuv Kuuba saatkond edastas PPA-le dokumendi

taotlemise protsessi käigus isikuandmete ankeedi, mille palus täidetult tagastada. X keeldus ankeeti

täitmast, kuna ei soovi Kuubale tagasi pöörduda. PPA hinnangul on ainus põhjus, miks puudutatud

isik dokumendi taotlemisel PPA-ga koostööd ei tee, tema soovimatus Eestist lahkuda ja Kuubale

naasta.

2.3.2. Isiku dokumendi taotlemine Helsingis asuva Kuuba saatkonnaga on pooleli, PPA saatis

19.11.2020 isiku foto ning ankeedi Kuuba saatkonda Rootsis (taotlusele lisatud inglise keelne e-

mail saatkonnale vajaliku materjali saatmise kohta ning konsulaartasu tasumise kohta), kuid PPA

ei oska varasema praktika puudumise tõttu öelda, kui kaua aega läheb dokumendi reaalse

väljastamiseni. Samuti on pärast dokumendi saamist vajalik väljasaatmise planeerimine ning kuna

otselende Eestist Kuubasse ei lähe, on vaja tagasisaatmise planeerimisel transiitriikide nõusolekut

ja etteteavitamist. Seoses ülemaailmse Covid-19 pandeemiaga on lennuajad ümberistumistega ajas

igapäevaselt muutuvad.

2.4. Isiku suhtes ei ole põgenemisohu tõttu võimalik rakendada VSS §-s 10 sätestatud

järelevalvemeetmeid. Hoolimata sellest, et olles rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses järgis isik

talle pandud järelevalvemeetmeid ega lahkunud omavoliliselt majutuskeskusest, sh Eestist, on PPA

hinnangul käesoleval juhul isikust tulenev põgenemisoht suurenenud just seetõttu, et Riigikohtu

13.11.2020 määrusega haldusasjas nr 3-20-349 taastati isiku ebaseaduslikult riigis viibiva isiku

staatus ning Riigikohtu 01.12.2020 määrusega jäeti isiku kassatsioonikaebus menetlusse võtmata.

2.4.1. Põgenemisohu korral ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud

eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat VSS §-s 10 sätestatud

järelevalvemeedet samaaegselt, kuivõrd leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab

isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine (Riigikohtu 16. juuni

2017. a määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13). See tingimus ei ole täidetud. Puudutud isik ei ole

rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses, millest tulenevalt ei oleks võimalik tema osas

kohaldada järelevalvemeetmena elukoha kindlaksmääramist, kuna isikul puudub elukoht

Eestis. Samuti puudub isikul kehtiv reisidokument, mida hoiule võtta.

2.4.2. Kui esineb põhjendatud kahtlus, et varjupaigataotlus esitati esmajoones väljasaatmise või

tagasisaatmise vältimiseks, siis on selle kahtlusega hõlmatud ka kahtlus, et isik ei pruugi

varjupaigataotluse rahuldamata jätmise ajal olla enam kättesaadav. PPA hinnangul oli tegemist

rahvusvahelise kaitse taotluse puhul põhjendamatu taotlusega ning isiku rahvusvahelise kaitse

taotlus võis olla esitatud peaasjalikult väljasaatmise vältimise eesmärgil ning kohtute

seisukohad haldusasjas nr 3-20-349 kinnitavad seda.

Puudutatud isiku seisukoht

3. 12.01.2021 esitas X riigi õigusabi korras määratud esindaja kohtule seisukohal, milles ei

nõustu PPA taotlusega.

3.1. Põgenemisohtu ei esine. Isik tuli Eestisse, et põgeneda tagakiusamise eest kodumaal ning

tema ainus võimalus selleks oli ebaseaduslik piiriületus. Isik on korduvalt rõhutanud, et ta ei

soovi Eestist lahkuda. PPA väited, et isiku kindel eesmärk on jõuda Itaaliasse või Hispaaniasse,

ei ole tõendatud.

3-20-2234

5(8)

3.1.1. Isik viibis vahepeal 2,5 kuud majutuskeskuses ning ei üritanud Eestist lahkuda. Nüüdseks

on menetlus isiku osas kestnud peaaegu poolteist aastat, millest suure osa on isik veetnud

kinnipidamiskeskuses, kus tingimused on sisuliselt nagu vanglas. Isik proovis 15.12.2020

kinnipidamiskeskusest lahkuda, sest ei olnud rahul sealsete tingimustega, mida ta on pidanud

pikka aega taluma kuid tema eesmärgiks ei olnud Eestist lahkumine.

3.1.2. Isik ei nõustu PPA hinnanguga, et põgenemisoht suurenenud, kuivõrd kaebaja

rahvusvahelise kaitse taotlus on tagasi lükatud ning isik ei ole tegelenud aktiivselt endale

reisidokumentide hankimisega, et minna tagasi koduriiki. Jääb arusaamatuks, kuidas saab

rahvusvahelise kaitset taotlenud isiku puhul soovimatust kodumaale naasmise ees tõlgendada

põgenemisohuna. Hoolimata rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi lükkamisest tunneb isik

kodumaale naasmise eest suurt hirmu. Eeltoodust tulenevalt ei saa isikule ette heita asjaolu, et

ta entusiastlikult enda väljasaatmisele kaasa ei aita, kui ta teab, et teda ootavad ees repressioonid

ja tagakiusamine.

3.2. Kinnipidamise pikendamine ei ole muuhulgas kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega,

mille järgimise kohustuse sätestab VSS § 15 lg 1 ja mis suureneb võrdeliselt ajaga, mil isikut

on kinni peetud. Isikut on peetud kinni juba aasta ja kaks kuud, kinnipidamist tahetakse

pikendada veel neljaks kuuks. Kuigi isikut on kinni peetud erinevatel juriidilistel alustel, on isik

siiski veetnud rohkem kui aasta tingimustes, mis on sisuliselt sarnased vanglale.

3.3. Isik on seisukohal, et tema puhul oleks tulemuslik ka järelevalvemeetmete kohaldamine.

PPA võiks kohaldada kõiki VSS §-s 10 sätestatud meetmeid korraga, mis oleks isegi kogumis

vähem koormav kui isiku kinnipidamiskeskuses hoidmine, kus tingimused on sisuliselt

sarnased vanglale.

4. Kohtuistungil 13.01.2021 osales X videokonverentsi teel. Isik selgitas kokkuvõtvalt, et tal

on kuni dokumentide saamiseni võimalik Eestis viibida, sest talle on Ameerikast saadetud

pangakaart, millega on tal võimalik kasutada 1000 dollarit Eestis elamiskulude katmiseks.

Samas selgitas isik, et ta ei ole nõus naasma tagasi Kuubale, kus teda ähvardab vanglakaristus.

Ta soovib lahkuda riiki, mis on talle viisavaba. Reisidokumentide hankimisele ta kaasa aidanud

ei ole.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

5. Kohus annab seadusega sätestatud juhtudel haldustoimingu tegemiseks loa ja pikendab seda

(HKMS § 264 lg 1). Halduskohus pikendab PPA taotlusel väljasaadetava kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaega kuni nelja kuu kaupa, kuid kõige kauem kuueks kuuks väljasaadetava

kinnipidamise päevast arvates, kui esinevad VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alus ja VSS § 15 lg-s 1

nimetatud põhimõtted (VSS § 25 lg 1).

6. Leian, et PPA taotlus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Isiku kinnipidamine on

proportsionaalne ning leebemad järelevalvemeetmed ei täidaks eesmärki. Isiku väljasaatmist ei

saa hetkel pidada perspektiivituks.

7. PPA taotluse õiguslikeks alusteks on taotlusest nähtuvalt VVS § 15 lg 1 koostoimes VVS §

15 lg 2 p-ga 1, 2 ja 3.

8. VSS § 15 lg 2 p-des 1, 2 ja 3 on sätestatud, et välismaalast võib kinni pidada, kui VSS-s

sätestatud

järelevalvemeetmete

kohaldamine

ei

taga

lahkumiskohustuse

täitmise

tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1), välismaalane

ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud

dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (p 3). Lisaks peab

kinnipidamine olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab

arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid (VSS § 15 lg 1).

3-20-2234

6(8)

9. Asjaolusid kogumis hinnates leian, et põgenemise oht on jätkuvalt aktuaalne (VSS § 15 lg 2

p 1). Tartu Halduskohus analüüsis isiku põgenemisohuga seotud asjaolusid põhjalikult

16.11.2020 määruses nr 3-20-2234 (p-id 18-21) Puudub alus arvata, et asjaolud oleks võrreldes

Tartu Halduskohtu poolt tuvastatuga muutunud.

9.1. Põgenemisohu hindamisel arvestas Tartu Halduskohus varasemalt haldus- ja

ringkonnakohtu poolt puudutatud isiku nii VRKS kui VSS alusel kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskuses hoidmiseks loa andmisel varasemates haldusasjades (haldusasjad nr 3-

19-1689, nr 3-20-1068, nr 3-20-1275) tuvastatut, viidates, et põgenemisohule viitavad isiku

riiki sisenemise asjaolud sh asjaolu, et isik hävitas enne Eesti Vabariiki sisenemist tahtlikult

oma isikut tõendava dokumendi, et vältida seeläbi enda tagasisaatmist Kuuba Vabariiki, samuti,

et isik on korduvalt ebaõnnestunult üritanud erinevate riikide kaudu tulla turistiks

maskeerununa Euroopa Liidu territooriumile. Haldusmenetluses on isik märkinud, et tema

eesmärgiks oli minna Itaaliasse sõprade ja sugulaste juurde, mis suurendab põgenemisohtu, sest

tal puuduvad Eestiga sidemed. Põgenemisohtu suurendab see, et PPA 13. veebruari 2020. a

otsusega on puudutud isiku rahvusvahelise kaitse taotlus tagasi lükatud ning tehtud

lahkumisettekirjutus ning isikut ähvardab seetõttu väljasaatmine riiki, kuhu ta naasta ei soovi

ning seda on puudutatud isik korduvalt väljendanud. Lisaks on kohtud märkinud, et kaebajal

on kinnipidamiskeskuses esinenud impulsiivset käitumist (vt Tallinna Ringkonnakohtu

31.03.2020 määrus haldusasjas nr 3-19-1689, p 12; Tallinna Halduskohtu 05.06.2020 määrus

haldusasjas nr 3-20-1086 p 10; Tallinna Ringkonnakohtu 14. augusti 2020. a määrus

haldusasjas nr 3-20-1086, p 17; Tallinna Ringkonnakohtu 14. septembri 2020. a määrus

haldusasjas nr 3-20-1275, p 18; samuti Tallinna Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2020. a

jõustumata otsus haldusasjas nr 3-20-349, p 9). Põgenemisohtu mööndi ka Tallinna

Halduskohtu 3. septembri 2020. a määruses haldusasjas nr 3-20-1275, kuid isiku

kinnipidamiskeskuses viibimisaja pikendamisest keelduti põhjusel, et Riigikohtu määrusest

haldusasjas nr 3-19-1068 tulenevalt ei ole võimalik halduskohtu hinnangul VRKS § 36¹ lg 2 p

5 sätestatud alusele selles asjas enam tugineda. Eeltoodud seisukoht on pealegi vaieldav (vt nt

Tallinna Ringkonnakohtu 14. septembri 2020. a määrus haldusasjas nr 3-20-1275, p-d 15, 17).

Seega on varasemalt kohtumenetlustes puudutatud isiku põgenemisohtu jaatatud.

9.2. Varasem prognoosotsus võiks olla ümber hinnatav, kui isik esitaks asjaolud, mis näitaks,

et tema suhtumine õiguskorda on muutunud. Käesolevas asjas ei nähtu aga ühtegi asjaolu, mis

näitaks muutusi X poolt hoiakute ja õiguskorda suhtumise osas. Vastupidi, PPA taotlusest ja

sellele lisatud dokumentidest nähtuvalt, on isiku käitumine kinnipidamiskeskuses olnud

jätkuvalt probleemne ning 15.12.2020 on isik püüdnud koos teise kinnipidamisel oleva isikuga

kinnipidamiskeskusest põgeneda. Seega on põhjendatud PPA järeldus selles osas, et X osas

eksisteerib jätkuvalt põgenemisoht. Leian, et prognoosotsust isiku põgenemisohu osas kinnitab

ka asjaolu, et isik kinnitas 13.01.2020 kohtuistungil, et ta ei soovi mingil juhul Kuubale naasta.

Reisidokumentide hankimisele ta kaasa aidanud ei ole. Nimetatud asjaolu tugevdab kahtlust, et

isik ei pruugi vabaduses viibides olla PPA-le kättesaadav.

9.3. Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et isiku rahvusvahelise kaitse taotlus lükati tagasi ja

halduskohus ning ringkonnakohus on jätnud puudutatud isiku kaebuse tagasilükkamise otsuse

peale rahuldamata (vt Tallinna Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2020. a otsus asjas nr 3-20-349)

ning Riigikohus ei võtnud 01.12.2020 isiku kassatsioonkaebust menetlusse. Puudutatud isikul

puudub hetkel ka väljaspool majutuskeskust ja väljasaatmiskeskust elukoht, kus ta saaks

viibida.

9.4. Põgenemisohtu ei välista ka asjaolu, et puudutud isik viibis alates 03.09.2020 kuni …..

majutuskeskuses ning puuduvad tõendid selle kohta, et isik oleks üritanud Eestist lahkuda. Seda

põhjusel, et käesolevaks ajaks on isiku staatus muutunud. Ajavahemikul 03.09.2020 kuni

3-20-2234

7(8)

13.11.2020oli X ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määrusest lähtuvalt rahvusvahelise kaitse

taotleja seisundis, tema väljasaatmine oli välistatud ning samal ajal jätkus kohtumenetlus

rahvusvahelist kaitset puudutavas osas. Seega võis isikul sel perioodil olla väiksem huvi Eestist

lahkuda. Seda kinnitab ka asjaolu, et peale seda, kui selgus, et isiku rahvusvahelise kaitse

taotluse tagasilükkamise otsus on lõplikult jõustunud (01.12.2020 ei võtnud Riigikohus

kassatsioonkaebust menetlusse), üritas isik 15.12.2020 kinnipidamiskeskusest põgeneda.

9.5. Seetõttu on põhjendatud vastustaja kahtlus, et puudutatud isik ei pruugi vabaduses viibides

olla väljasaatmismenetluse raames menetlustoimingute tegemiseks kättesaadav ning võib asuda

väljasaatmismenetlust takistama. PPA välja toodud asjaolusid kogumis arvestades on

põgenemisoht piisavalt suur õigustamaks isiku paigutamist kinnipidamiskeskusesse. Seega on

kohus seisukohal, et isikust lähtub põgenemisoht ja tema kinnipidamine ning

kinnipidamiskeskusesse paigutamine on VSS § 68 p-de 6 ja 8 ja VSS § 15 lg 2 p 1 alusel

põhjendatud.

10. Nõustun PPA-ga selles, et X suhtes esinevad VSS § 15 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud

kinnipidamise alused.

10.1. VSS § 15 lg 2 punkti 2 alusel tuleb kontrollida, kas on põhjendatud PPA järeldus, et P.

X ei täida kaasaaitamiskohustust. Asjas esitatud materjalidest nähtub, et isik ei ole ise

dokumentide hankimiseks samme astunud ning on ka keeldunud Rootsis asuva Kuuba

saatkonna poolt dokumentide väljastamiseks edastatud ankeeti täitmast. PPA on pidanud

astuma ise samme dokumenteerimiseks. Seega ei ole X täitnud VSS §-s sätestatud

kaasaaitamiskohustust.

10.2. VSS § 15 lg 2 punkti 3 alusel tuleb kontrollida, kas Xl puuduvad tagasipöördumiseks

vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib.

Dokumentide puudumine on asjas tuvastatud ja nähtub, et PPA on pöördunud Helsingis asuva

Kuuba saatkonna poole ja saatnud 19.11.2020 saatnud isiku foto ning ankeedi Kuuba saatkonda

Rootsis. Varasema praktika puudumise tõttu ei ole hetkel võimalik öelda, kui kaua läheb aega

dokumendi reaalse väljastamiseni, samuti tuleb peale dokumendi saamist arvestada

ülemaailmse COVID-19 pandeemiast tingitud reisipiirangutega. Sellest tulenevalt ei saa seda,

et dokumente ei ole seni õnnestunud hankida ja isikut välja saata, pidada ülemääraseks

viivituseks PPA poolt.

11. Isiku väljasaatmist ei ole hetkel selgunud asjaolude pinnalt alust pidada perspektiivituks

(VSS § 24 lg 1¹). Väljasaatmine on faktiliselt välistatud, kui on selge, et puudub vastuvõttev

riik. Sellise juhtumiga on tegemist, kui välisriik, kuhu isikut tahetakse saata, ei võta

väljasõidukohustuse sundtäitmise korras isikut ühelgi juhul vastu. Selliseid asjaolusid

käesoleval juhul ei esine.

12. Leian, et täidetud on VSS § 15 lg-st 2 tulenev eeldus, et VSS-s sätestatud

järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. VSS § 10 lg-s 2 sätestatud

järelevalvemeetmeid (kindlaksmääratud kohas elamine, registreerimisele ilmumine, elukohast

eemal viibimisest teatamine, dokumentide hoiule andmine) ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt

kohaldada, kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht. Dokumentide hoiule andmine ei ole nende

puudumise tõttu võimalik. X suhtes ei ole võimalik ka muid meetmeid kohaldada kuna need

eeldavad isiku suhtes teatavat usalduse olemasolu. Käesoleva juhul ei ole äratuntav, et isik oleks

valmis

regulaarselt

PPA-ga

menetluse

käigus

suhtlema

läbi

registreerimis

või

teatamiskohustuse, kuna isikut iseloomustab põgenemisoht ja kaasaaitamiskohustuse täitmata

jätmine (VSS § 26⁴ lg 1 p 3). Valitud meede, kinnipidamiskeskuses kinnipidamine on

proportsionaalne, kuna leebemad meetmed ei võimalda seda eesmärki sama tõhusalt tagada.

13. Kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, et isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses

oleks vastuolus tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega (VSS § 23 lg 4).

3-20-2234

8(8)

14. Eelnevalt on isik kinnipidamiskeskuses VRKS alusel viibinud ca 11 kuud ja VSS alusel 1

kuu, 2,5 kuud viibis puudutatud isik rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuses. VRKS

ja VSS alusel kinnipidamiskeskuses viibitud aega ei saa summeerida, sest tegemist on

erinevatel

alustel

kinnipidamistega.

Tartu

Maakohtu

määrusega

paigutati

isik

kinnipidamiskeskusesse 14.11.2020, mis tähendab, et isik on 13.01.2021 seisuga seal järjest

viibinud 2 kuud. Asjaolusid arvestades ei ole see ebaproportsionaalne ajavahemik. Tegemist on

küll pika ajavahemikuga, kuid ületatud ei ole VSS § 25 lg-2 sätestatud maksimaalset

kinnipidamise pikkust, s.o 18 kuud. Väljasaatmismenetlus peab toimuma põhjendamatu

viivituseta. Asjas ei nähtu, et PPA menetlustoimingutega põhjendamatult viivitaks. Sellest

tulenevalt on põhjendatud pikendada kinnipidamise tähtaeg 4 kuu võrra (VSS § 25 lg 1).

15. Ülaltoodust tulenevalt leian, et PPA taotlus on põhjendatud VSS § 25 lg 1, VSS § 15 lg 1

ja VSS § 15 lg 2 p 1, 2 ja 3 alusel. Pikendan X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega

nelja kuu võrra kuni tema kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kuni

13.05.2021 (kaasa arvatud).

16. PPA-l tuleb isik kinnipidamiskeskusest viivitamata vabastada, kui tema kinnipidamise alus

langeb ära, kinnipidamise tähtaeg möödub või tema väljasaatmine osutub perspektiivituks,

samuti kui isikule antakse riigis viibimiseks viibimisalus (VSS § 24 lg-d 1¹ ja 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Hallikma