1-20-6197/42 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 11. jaanuar 2021, Tallinn

Kriminaalasja number

1-20-6197 (kirjalik menetlus)

Kohtukoosseis

Heili Sepp, Ivi Kesküla ja Sten Lind

Kriminaalasi

Aivar Jürisalu süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja 27.10.2020 otsus

Apellant

Prokurör, kaitsja ja süüdistatav

Prokurör

Aarne Pruus

Süüdistatav

Aivar Jürisalu,

isikukood:

36801086027;

isikuandmed

maakohtu otsuses

Kaitsja

Eve Jundas

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata süüdistatava 04.12.2020 taotlus tõendite vastuvõtmiseks.

2. Jätta Pärnu Maakohtu 27. oktoobri 2020 otsus Aivar Jürisalu süüdistusasjas muutmata

ning prokuröri, kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid rahuldamata.

3. Määrata Advokaadibüroole Legalia makstava riigi õigusabi tasu ja kulu kogusuuruseks

apellatsioonimenetluses Aivar Jürisalule osutatud riigi õigusabi eest 291 eurot ja 60 senti, s.h

käibemaks 48,60 eurot.

5. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Aivar Jürisalult välja 291 eurot

ja 60 senti Eesti Vabariigi kasuks. Menetluskulude nõue tuleb tasuda käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest 1 kuu jooksul makseinfo lehel näidatud arveldusarvele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega.

Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsus

1. Pärnu Maakohus arutas asja järgmise süüdistuse alusel. Aivar Jürisalut süüdistati KarS § 121 lg

1 järgi füüsilist valu tekitanud kehalise väärkohtlemise toimepanemises, mis seisnes selles, et tema

15.07.2020.a kella 12.15 ajal lõi Rapla maakonnas Kehtna vallas Paluküla külas Kõrtsu talu

läheduses metsasihi teel tugevalt lahtise käega vastu XX selga. Seejärel, kui XX saadud löögist

taganes, lähenes Aivar Jürisalu kannatanule ning tõukas viimast kätega mitmeid kordi endast

eemale ning lõi tõukamiste vahepeal üks kord rusikaga kannatanu XX kõhu piirkonda, põhjustades

sellise käitumisega kannatanule korduvalt füüsilist valu. Samuti ründas Aivar Jürisalu vahetus

läheduses olnud YYit. Aivar Jürisalu võttis YYi rinnust kinni, surus ta vastu mootorsõidukit ja lõi

YYit rusikaga näkku (paremale poole), millega põhjustas YYile füüsilist valu.

2. Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja tegi 27. oktoobril 2020 otsuse, millega tunnistas Aivar

Jürisalu KarS § 121 lg 1 järgi süüdi YYile valu tekitanud kehalise väärkohtlemise toimepanemises,

mõistes karistuseks kolmekümnepäevase vangistuse, ja õigeks XXle valu tekitanud kehalise

väärkohtlemise toimepanemises. Kohus jättis KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel mõistetud karistuse

täielikult tingimisi kohaldamata, kui Aivar Jürisalu ei pane aastasel katseajal toime uut tahtlikku

kuritegu. KarS § 78 lg 1 kohaselt hakkab katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates

27. oktoobrist 2020. Lisaks tegi kohus lahendi menetluskulude osas, mõistes KrMS § 175 lg 1 p 4,

p 9 ja § 179 lg 1 p 2 Aivar Jürisalult riigituludesse menetluskuludena määratud kaitsjale määratud

tasu 178,20 eurot ja sundraha 876 eurot, kokku 1054,20 eurot. Otsuse põhistustes sisaldub kohtu

täiendav seisukoht menetluskulude osas: „Seoses Aivar Jürisalu osalise õigeksmõistmisega jätab

kohus poole määratud kaitsjale määratud tasust summas 178, 20 eurot riigi kanda.“ Otsuse

terviktekst tehti teatavaks 11.11.2020.

Apellatsioonid ja poolte seisukohad

3. 18.11.2020 esitas otsusele apellatsiooni prokurör, vaidlustades kohtuotsuse Aivar Jürisalu

õigeksmõistmises XXle valu tekitanud kehalises väärkohtlemises ja kaitsja töötasu vähendamise

osas. Prokurör ei nõustu, et Aivar Jürisalu poolt XX lahtise käega vastu selga vasaku abaluu

piirkonda löömine ja rusikaga kõhu piirkonda löömine ei täida KarS § 121 lg 1 objektiivset

koosseisu ning tõendatud ei ole süüdistatava poolt kannatanule valu põhjustamine. Kohus hindas

ründe intensiivsust mõlema ründetegevuse osas eraldivõetuna ja jõudis ekslikult seisukohale, et

rünne ei olnud välisest teopildist lähtuvalt intensiivne ning selline tegevus ei ole keskmise mõistliku

kõrvalseisja hinnangul valu põhjustav. Prokurör refereerib tõendeid, millele tuginedes ta valu

tekitamist argumenteerib.

4. Prokurör ei nõustu kohtuga, et lahtine käelöök selja piirkonda ei täida KarS § 121 kuriteo

objektiivset koosseisu, arvestades, et KarS § 121 kuriteo objektiivne koosseis on täidetud, kui

kehalise väärkohtlemisega kahjustatakse inimese tervist või põhjustatakse kannatanule valu. Löök,

ka lahtise käe löök vastu selga, ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav.

Kohus on rõhutanud, et lahtise käe löök vastu täiskasvanud mehe selja abaluu piirkonda ei põhjusta

sellist valu, mis toob endaga kaasa kriminaalvastutuse kehalise väärkohtlemise eest. Seadusandaja

pole teinud vahet, millisel viisil toimub kannatanu kehaline väärkohtlemine ega millist keha

piirkonda kehaline väärkohtlemine mõjutab. Kuriteo kvalifikatsiooni kohalt on oluline, et kehalise

väärkohtlemisega põhjustati valu ja süüdistataval oli vähemalt kaudne tahtlus põhjustada

kannatanule valu. Antud juhul on tuvastatud, et A. Jürisalu lahtine käelöök oli tugev. Samuti on

tuvastatud, et sellega A. Jürisalu ründetegevus ei lõppenud. Ta lõi YY rusikaga näkku ning XX

tõukas kätega kehasse ja lõi rusikaga kõhtu. Kuna XX taganes, siis A. Jürisalu löök teda täie jõuga

ei tabanud. XX avaldas, et nende rünnete tagajärjel tundis ta füüsilist valu. Üldtuntuks saab lugeda

asjaolu, et rusikalöögiga kõhtu põhjustatakse inimesele valu. A. Jürisalu rusikalöök põhjustas

kannatanule kerge valuaistingu seetõttu, et kannatanu kaitsetegevuse tõttu ei tabanud rusikalöök

täie jõuga. Kuriteo välise teopildiga on tõendatud, et A. Jürisalu soovis kannatanutele põhjustada

füüsilist valu ning tahtis või vähemalt möönis seda.

5. Prokurör palus, et ringkonnakohus tühistaks Pärnu Maakohtu otsuse osaliselt, s.o Aivar Jürisalu

õigeksmõistmises KarS § 121 lg 1 järgi XXle valu tekitanud kehalises väärkohtlemises, ning mõista

Aivar Jürisalu süüdi KarS § 121 lg 1 järgi XXle valu tekitanud kehalises väärkohtlemises, jättes

karistuse muutmata, ja mõista Aivar Jürisalult riigituludesse menetluskuludena määratud kaitsja

töötasu 356,40 eurot ja sundraha 876 eurot, kokku 1232,40 eurot. Prokurör palub kohtus uurida

tõenditena 06.10.2020 ja 09.10.2020 kohtuistungi protokolle.

6. 20.11.2020 esitas maakohtu otsusele apellatsiooni ka süüdistatava kaitsja, kes palus tühistada

Pärnu Maakohtu otsuse osas, milles Aivar Jürisalu mõisteti süüdi KarS § 121 lg 1 järgi YY`ile

kehalise väärkohtlemisega valu tekitamises, ja teha uus otsus, millega mõista Aivar Jürisalu

süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi YY`ile kehalise väärkohtlemisega valu tekitamises õigeks.

Apellatsiooniga koos on kaitsja esitanud taotluse riigi õigusabina osutatud teenuse eest tasu

kindlaksmääramiseks.

7. Kaitsja leiab, et YYi väidetav näkku löömine ega selle tulemusel valu tundmine pole

usaldusväärsete tõenditega tõendatud. Kohus hindas tõendeid ühekülgselt, kriitikavabalt ja

valikuliselt ning tugines lubamatutele tõenditele (fotod). 06.10.2020.a. kohtuistungil toimunud

ristküsitlusel ei esitanud prokurör ja kohus süüdistatavale ühtegi küsimust, millest järeldub, et neil

puudus huvi süüdistuse aluseks olevat sündmust tasakaalustatult käsitleda. Väidetav YY`i löömine

ei ole kohtumenetluses faktiliselt tõendatud, sellest räägivad ainult kannatanud. Kui kannatanute

subjektiivseid ütlusi ei kinnita objektiivsed tõendid, juhindutakse kriminaalmenetluses KrMS § 7

lg 3-st. Seoses löömisega on KarS § 121 koosseisu objektiivse täidetuse eelduseks löömisega

kannatanule valu tekitamine (3-1-1-50-13, p 11). Riigikohus on asjas 3-1-1-50-13, p 12.2.

märkinud, et valu tundmine kannatanu poolt tuleb eraldi tuvastada. Ainult kannatanu subjektiivsete

ütluste alusel ei saa objektiivselt omistada valu tekitamist süüdistatavale.

8. Kaitsja toob esile, et Rahvusvaheline Valu-uuringute Assotsiatsioon (International Association

for the Study of Pain) defineerib valu, kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega

kaasnevat ebameeldivat meeltega või tundmuslikult tajutavat aistingut või asjassepuutuva isiku

poolt sellise kudede kahjustamisena kirjeldatavat aistingut. Inimese näolihaste spetsiifikat

arvestades on näolihaste kiht õhuke, aga väga hea verevarustusega, s.t rusikaga näkku löömise

tulemusena tekib kiire paistetus (turse) ja/või verevalum (sinikas). Rusikaga näkku löömise puhul

on valu tervisekahjustusega (paistetus, verevalum) kaasnev aisting, mis tähendab, et valu tundmise

tõendamine eeldab objektiivselt tõendatud kudede tegeliku kahjustamise tuvastamist. Seega on

KarS § 121 kohaldamise eelduseks objektiivselt tõendatud füüsiline tervisekahjustus.

Kohtumenetluses ei ole kannatanul YY`il objektiivselt tõendatud tervisekahjustusi tuvastatud.

Kohus järeldab YY`ile näkku löömise toimumist kannatanute subjektiivsetest ütlustest ja tõendina

kohtule esitatud YYi fotodest. Kohtu järeldus on meelevaldne ja ei vasta tõele. XX ei suutnud

usaldusväärselt selgitada, millise käega Aivar Jürisalu YY`it oletatavalt lõi. Väide, et

paremakäeline inimene löönuks ootamatus olukorras vasaku käega näkku, ei ole seetõttu tavalise

inimese seisukohast vaadatuna usutav. Kaitsja tsiteerib erinevaid kohti istungiprotokollist, mis

viitavad tema hinnangul vastuoludele.

9. Kaitsja toob esile, et kannatanute ütlused YYi löömise kohta ei ole usaldusväärsed. Räägitakse

kord põsepiirkonnast, põsest, lõua piirkonnast, lõua-põse piirkonnast. Kohtule tõendina esitatud

fotol viidatakse põsesarnale. Rusikaga põsesarnale löömise tulemusel on silm märgatavalt sinine.

Märgatavalt sinist silma sündmuskohal keegi menetlejatest ei märganud ega ka nõuetekohaselt ei

fikseerinud. Tõendit, mis kinnitaks paistetust ja/või verevalumit, esitatud ei ole. Tõenditena kohtule

esitatud seaduse nõuetele mittevastavalt vormistatud (KrMS § 88 lg 2 ja 4) YY`i fotodel ei ole

paistetust või muud vigastust võimalik tuvastada. YY`il oli piisavalt aega vigastuse (paistetus,

sinikas) meditsiiniliseks fikseerimiseks, kuid ta vältis meditsiinilist hinnangut, sest mingit

paistetust ega muud vigastust tema näol ei olnud. Vigastusi ei saanudki olla, kuna Aivar Jürisalu ei

ole YY`it löönud. Kannatanute väide, et meditsiinilise hinnangu saamiseks ei saanud arsti juurde

minna seoses koroona viirusega, ei ole adekvaatne.

10. Kaitsja hinnangul võttis maakohus põhjendamatult tõenditena asja juurde kannatanute

pildistatud YY`i fotod. KrMS § 88 kohaselt kannatanu YY`i läbivaatust ei ole teostatud. Fotod

olid lisatud YY`i 15.07.2020.a ülekuulamise protokollide juurde. Kohus polnud õigustatud

arvestama kannatanute kohtueelsel uurimisel antud ütluste ega ütlustele lisatud fotodega, mis on

ülekuulamise lahutamatud osad. Fotod seonduvad otseselt kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja

nende kui tõenditega arvestada ei ole võimalik, eriti kui puudusid ühesed tõendid selle kohta, kes

ja millal need fotod tegi. Kohtule prokuröri poolt tõendina esitatud YY`i fotode puhul on tegemist

seaduse nõuetele (KrMS § 88) mittevastavalt vormistatud tõenditega.

11. Kaitsja käsitleb eraldi seda, miks oleks pidanud YYile tingimata tekkima ruttu näole sinikas ja

leiab, et kui politseipatrull oleks enne ülekuulamist või ülekuulamise lõppedes märganud paistetust

ja/või verevalumit, siis oleks politsei selle kindlasti fikseerinud ja fotografeerinud. Politsei ei

fikseerinud ega fotografeerinud midagi, sellest järeldub, et mingit vägivallale viitavat jälge YY`i

näol ei olnud. Kuna kriminaalmenetluse alustanud politseipatrull YY`i näol väidetava löömise jälgi

(paistetust, verevalumit) ei märganud, siis on tõendina kohtule esitatud YY`i fotode näol tegemist

kannatanute poolt mitteusaldusväärsete ja omakasuliste tõenditega, sooviga tõendada olematut

vägivalda Aivar Jürisalu poolt.

12. Kaitsja leiab, et kannatanud XX ja YY algatasid kriminaalmenetluse isiklikust vaenust

ajendatuna. XX on Kehtna Vallavolikogu liige. Aivar Jürisalu on avalikustanud Kehtna

Vallavalitsuse ja XX`i korruptiivset tegevust, millest tuleb isiklik vaen korruptiivse tegevuse

avalikustaja suhtes. Vaenulikku suhtumist kajastab ilmekalt kogu 13.07.2020.a. toimunu. Aivar

Jürisalu on korduvalt juhtinud prokuratuuri tähelepanu sellele, et tegemist on kannatanute poolt

ebaõigete süüdistustega tema aadressil. Kohus mõistis Aivar Jürisalu XX`i episoodis õigeks ja

pidanuks õigeksmõistva otsuse langetama ka YY´i episoodis. Ka YY`i episoodis objektiivsed ja

usaldusväärsed tõendid puuduvad.

13. 25.11.2020 esitas apellatsiooni ka süüdistatav ja taotles tühistada Pärnu Maakohtu otsus

süüdimõistvas osas. Apellatsiooni põhjendused on sisuliselt samad, mis kaitsja apellatsioonis.

14. 19.11.2020 esitas süüdistatav ka vastuse prokuröri apellatsioonile, kus vaidles prokurörile

vastu. Mitmed argumendid langevad kokku nendega, millele tuginevad kaitsja ja süüdistatava

apellatsioonid YYi löömise osas. Lisaks märgib süüdistatav, et ta on korduvalt (15.08.2020 taotlus;

01.09.2020 kuriteoteade; 25.09.2020 kuriteoteade) juhtinud Prokuratuuri tähelepanu asjaolule, et

tegemist on valekaebusega ning kannatanud (XX ja YY) on tegelenud tõendi kunstliku loomisega.

Objektiivsete tõendite puudumisel üritatakse valekaebuse alusel süüdistatavale omistatavat

kuritegu tõendada kunstlikult loodud tõenditega. Prokuröri poolt Kohtule tõenditena esitatud XXi

fotode puhul on tegemist kannatanute XXi ja YYi poolt kunstlikult loodud tõenditega, millele on

süüdistatav tähelepanu juhtinud 25.09.2020 esitatud kuriteoteates. Prokurör Aarne Pruus jättis

05.10.2020 teatisega kriminaalmenetluse alustamata, süüdistatav esitas 13.10.2020 kaebuse

Riigiprokuratuurile, kuid Riigiprokuratuur jättis 28.10.2020 määrusega kaebuse rahuldamata.

Kohtumenetluses ei ole objektiivselt tõendatud, kes pildistas Kohtule tõenditena esitatud XXi

fotod, sest kannatanu ütlused on vastuolulised, XX valetab. On teadmata, millal pildistati. Puudub

informatsioon, millal lisati fotod kriminaalmenetluse toimikusse ja kes lisas. Prokuröri poolt on

lubamatu esitada Kohtule tõendeid, mille tekkimise aeg ja asjaolud ei ole üheselt selged.

15. Süüdistatav vaidleb oma vastuses vastu prokuröri väitele, et väidetav löök oli tugev.

Kohtueelses ega kohtumenetluses ei tuvastatud XXi kehal väidetavale löömisele viitavat jälge.

Süüdistus on esitatud kannatanute valeütluste põhjal ning toetudes nende poolt kunstlikult loodud

tõenditele, objektiivsed tõendid puuduvad. Tulenevalt objektiivsete tõendite puudumisest puudub

objektiivselt tõendatud kuriteokoosseis.

16. Kuna ükski apellatsioonimenetluse pool ei teavitanud soovist, et ringkonnakohus arutaks

kriminaalasja suulises menetluses, määras ringkonnakohus, et arutab asja kirjalikus menetluses.

Selles faasis keegi apellatsioonidele vastuseid ei saatnud, küll aga esitas süüdistatav 04.12.2020

ringkonnakohtule taotluse tõendite vastuvõtmiseks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA SELLE PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonide argumendid põhjust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt, käsitledes esmalt

süüdistatava taotlust tõendite vastuvõtmiseks (I), seejärel analüüsib prokuröri apellatsiooni

õigeksmõistmisele (süüdistuse osa, milles oli kannatanuks XX) (II) ning kaitsja ja süüdistatava

apellatsioone (süüdistuse osa, kus kannatanuks oli YY) (III). Viimaks lahendab kohus

menetluskulu küsimuse (IV).

I. Tõendite vastuvõtmise taotlus

18. Süüdistatav taotles pärast seda, kui kohus oli asja juba kirjalikku menetlusse määranud, kahe

uue tõendi vastuvõtmist. Ta palub, et ringkonnakohus võtaks tõendina menetlusse süüdistatava

21.11.2020 esitatud kuriteoteate ja prokurör Aarne Pruusi 01.12.2020 vastuse sellele. Süüdistatav

selgitas, et esitas 21.11.2020 kuriteoteate Riigiprokuratuurile seoses tõendi kunstliku loomise

kahtlusega kannatanute YYi ja XXi poolt kriminaalasjas 20270000265 ning palus alustada

kriminaalmenetluse KarS § 316 alusel. Riigiprokuratuur edastas kuriteoteate Lääne

Ringkonnaprokuratuurile, kuriteoteatele vastas prokurör Aarne Pruus, kes süüdistatava hinnangul

ei menetlenud kuriteoteadet õiguspäraselt ega kummutanud selles esitatut. Kuriteoteade ja vastus

sellele on süüdistatava sõnul seotud ringkonnakohtu menetluses oleva kohtuasjaga 1-20-6197 ning

sisaldab olulist informatsiooni õigusemõistmiseks. Varem ei olnud süüdistatava arvates võimalik

dokumente esitada, sest puudus prokuratuuri vastus kuriteoteatele.

19. Mis puudutab ringkonnakohtus uute tõendite esitamist, siis lähtub ringkonnakohus KrMS § 321

lg-st 6, mille kohaselt võib apellant tugineda apellatsioonis maakohtus tõendi uurimata jätmisele

üksnes siis, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või ta ei saanud tõendit

maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Isegi kui üritada minna kaasa

süüdistatava väitega, et tal polnud võimalik neid kaht dokumenti kohtule varem esitada, tuleb

tõdeda, et apellatsioonis (25.11.2020) ei viidanud süüdistatav vajadusele esitada kohtule uusi

tõendeid. Ometi oli ta tegelikult selleks ajaks juba 21.11.2020 dokumendi koostanud ja miski ei

takistanud tal seda kohtule esitada. Seda, et süüdistatav hakkab apellatsioonmenetluses pärast

apellatsiooni esitamist lihtsalt uusi tõendeid looma, ei näe kriminaalmenetlus ette.

20. Mainitud protseduurilised asjaolud, mis välistavad nende kahe kirja vastuvõtmise, on aga

praegusel juhul teisejärgulised selle kõrval, et süüdistatav on palunud kohtul tõendina vastu võtta

dokumente, mis pole asjassepuutuvad. Kohus ei pea ega tohigi vastu võtta menetluses kõike, mida

pool soovib tõendina esitada. Süüdistatava kuriteoteade ja prokuröri vastus sellele ei ole

kriminaalasjas tähtsust omavad tõendid KrMS § 2861 lg 1 tähenduses. Ka süüdistatav ise pole

öelnud, milliseid tõendamiseseme asjaolusid ta soovib nendega tõendada. Väärib rõhutamist, et nii

nagu ka taotlusele lisatud prokuratuuri vastusest ja süüdistatava vastusest prokuröri apellatsioonile

nähtub, on süüdistatav ka varem (korduvalt) esitanud prokuratuurile 21.11.2020 avaldusega

samasisulisi avaldusi ja prokuratuur on korduvalt sama vastanud. See kirjavahetus ei saa tõendada

midagi enamat kui seda, et süüdistatav on olnud järjekindlalt veendumusel, et kannatanud on

loonud kunstlikult süütõendeid ja prokuratuur on jätkuvalt olnud vastupidisel arvamusel. Kohus

võtab need seisukohad teadmiseks, kuigi need ei anna lisateavet uuritava kuriteo tõendamiseseme

asjaolude kohta. Sisuliselt on kogu info mainitud arvamuste kohta olemas juba ka kaitsja ja

süüdistatava apellatsioonides ja süüdistatava vastuses prokurörile. Lisatud kirjavahetus ei oma

täiendavat tõenduslikku väärtust ega oma seetõttu kriminaalasjas tähtsust. Kohus jätab seega

süüdistatava poolt esitatud tõendid kui asjakohatud ehk tähtsusetud vastu võtmata.

21. Samuti jätab kohus tähelepanuta süüdistatava poolt oma 19.11.2020 vastuse lisadena esitatud

kirjavahetuse prokuratuuriga. Needki lisad on samadel põhjustel asjakohatud. Süüdistatav pole

otsesõnu ka nende dokumentide vastuvõtmist taotlenud ega ole põhjendanud, miks ta neid varem

esitada ei saanud või juhul, kui ta need varem esitas, miks ta peab maakohtu keeldumist nende

vastuvõtmisest ebaseaduslikuks. Ringkonnakohus, tutvunud toimikuga, sedastab, et vähemalt osa

neist dokumentidest püüdis kaitsja esitada juba maakohtu menetluses, kuid maakohus keeldus neid

vastu võtmast, kuna kohtule jäi arusaamatuks, mil moel on need asjakohased (tl 9, 17, 18).

II. Prokuratuuri apellatsioonkaebus

22. Aivar Jürisalut süüdistati KarS § 121 lg 1 järgi füüsilist valu tekitanud kehalise väärkohtlemise

toimepanemises esiteks XXi suhtes. Kohus luges tõendatuks, et Aivar Jürisalu lõi XX lahtise käega

vastu selga vasaku abaluu piirkonda ja rusikaga kõhu piirkonda (otsuse p 13), aga tõendamist ei

leidnud see, et ta põhjustas kannatanule valu, mida on talle süüdistuses ette heidetud. Just kohtu

järeldusi valuga seoses ongi prokurör oma apellatsioonis vaidlustanud.

23. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et maakohus järeldas jälgitavalt ja põhjendatult, et A.

Jürisalule ei saa XXi kallal vägivallatsemise osas omistada koosseisupärase tagajärje põhjustamist.

Maakohus on analüüsinud seda küsimust otsuse p-des 15-20 põhjalikult ja tuginedes asjakohasele

kohtupraktikale. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Maakohus on avanud valu

olemust, seda, millal on valu tekitamine tagajärjena toimepanijale objektiivselt omistatav ja miks

see pole seda praegusel juhul, viidates muuhulgas asjakohastele Riigikohtu seisukohtadele asjades

nr 3-1-1-29-15, 3-1-1-50-13 ja 3-1-1-29-15. Maakohus on selgitanud jälgitavalt ja seaduse vastu

eksimata oma järeldust, et löömine polnud antud juhul piisava intensiivsusega, et seda saanuks

täideviijale tagajärjena objektiivselt omistada. Samuti on ta veenvalt järeldanud, et antud asjaoludel

ei tundu valu kui tagajärje põhjustamine reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kannatanule võis Aivar Jürisalu poolt tema löömine

põhjustada hetkelist valuaistingut, see oli ebameeldiv ja võis olla alandav (vt ka käesoleva otsuse

p-s 37 kajastatu), kuid kokkuvõttes polnud XXi kehaline väärkohtlemine Aivar Jürisalu poolt siiski

nii intensiivne, et selle tagajärjena valu põhjustamine tunduks keskmisele mõistlikule

kõrvalseisjale reaalne. Sel põhjusel puudub Aivar Jürisalu käitumises KarS § 121 lg 1 järgi

ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis.

24. Prokurör on heitnud kohtu mõttekäigule ette esiteks seda, et kohus hindas ründe intensiivsust

mõlema ründetegevuse osas (so mõlema kannatanu suhtes) eraldivõetuna ja jõudis seetõttu

ekslikult seisukohale, et rünne ei olnud välisest teopildist lähtuvalt intensiivne. Ringkonnakohus ei

pea etteheidet veenvaks. Prokuratuur on inkrimineerinud XXi ja YYi ründamise A. Jürisalule ühe

teona KarS § 121 lg 1 alusel, mis pandi toime 15.07.2020.a kella 12.15 ajal samas kohas. Samas

on süüdistuses sisalduv etteheide sõnastatud siiski selgelt nii, et A. Jürisalu adresseeris konkreetsed

eraldi määratletavad löögid kummalegi kannatanule ja tekitas neile mõlemale personaalselt valu.

Arusaadavalt tuli maakohtul kontrollida, kas need konkreetsed etteheited, sh kummalegi valu

põhjustamise osas, leidsid tõendamist.

25. Prokuröri apellatsioonist saab järeldada, justkui pidanuks kohus hindama Jürisalu käitumist

mõlema kannatanu suhtes täpselt ühtmoodi, neid eristamata. Ringkonnakohus aga ei näe vigu

maakohtu mõttekäigus, et kummalegi kannatanule suunatud vägivallaakte tuleb hinnata ja

koosseisuga kõrvutada nii, et arvestatud saaks mõlema kannatanu ründamise üksikasjad. KarS §-s

121 nimetatud kuritegu ohustab inimese tervist ja antud juhul on olemas kaks eraldiseisvat isikut,

kelle vastava hüve kahjustamist tuleb hinnata. Prokurör leiab, et maakohus ei võtnud piisavalt

arvesse nö terviklikku teopilti, mh seda, et XXi ründamisega A. Jürisalu ründetegevus ei lõppenud.

Prokurör refereerib mitmeid tõendeid, mida maakohus on ka otsuses hinnanud, sh ka neid, mis

puudutavad YYi vastu suunatud vägivalda. Ringkonnakohus ei näe siiski, kuidas saaks A. Jürisalu

rusikalöök YYi näkku tuua kaasa tõsikindla järelduse, et hoopis XX tundis sedavõrd intensiivset

valu, et see pidanuks olema mõistetav ka mõistlikule kõrvalseisjale. See, kas XX tundis valu või

sai seda tunda, on küsimus konkreetselt tema pihta suunatud vägivallast, sest valu sõltub ikkagi

sellest, kes, keda ja kuidas konkreetselt lööb.

26. Ka tuleb tõdeda, et prokurör vaidleb maakohtuga pisut ekslikel alustel. Maakohus on mõistnud

A. Jürisalu õigeks süüteo objektiivse koosseisu puudumise tõttu (valu pole objektiivselt omistatav

tagajärg), prokurör aga üritab apellatsioonis veenda ringkonnakohut eeskätt subjektiivse koosseisu

olemasolus, st et A. Jürisalu põhjustas valu tahtlikult. Küsimus tahtlusest saab tõusetuda aga alles

pärast objektiivse koosseisu jaatamist. Lisaks juba maakohtu poolt viidatud Riigikohtu otsustele

on Riigikohus käsitlenud vägivallakuriteo tagajärje objektiivse omistamise võimalikkust

hilisemates otsustes nr 1-18-7833 (12.11.2019, p 27-29) ja nr 1-16-10326/51 (23.10.2017, p 26-

28). Riigikohus on korduvalt leidnud, et KarS § 121 puhul ei loeta karistatavaks selliseid tegusid,

mis seisnevad teise inimese keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises,

pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena

tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse

kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje

objektiivset omistamist eitada. Nii on löögi puhul vajalik selle teatav intensiivsus. Küsimus pole

mitte selles, kas mingi valuaistingu tekkimine konkreetsel juhul on välistatud või mitte. Küsimus

on selles, et süüteokoosseisu tunnuste objektiivsel omistamisel tuleb lähtuda arusaamast, et

täideviija käitumisega põhjuslikus seoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just

täideviija loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes: mitte alati ei saa isiku tekitatud

kahju pidada tema teo tagajärjeks ka karistusõiguslikus mõttes (1-16-10326/51, p 26).

27. Antud juhul on maakohus jälgitavalt ja adekvaatselt põhjendanud seda, miks A. Jürisalu poolt

XXi suhtes rakendatud väheintensiivse vägivalla tüüpiline tagajärg ei olnud valu. Ringkonnakohus

nõustub selle mõttekäiguga. See ei tähenda, et oleks välistatud, et XX võis tunda valu, kuid selle

võimaluse möönmine ei ole põhjuseks maakohtu otsust tühistada. See, kas saabunud

koosseisupärane tagajärg on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav, tuleb tuvastada lisaks

naturalistlikule kausaalsusele. Need kaks asjaolu pole samastatavad (vt RKKKm nr 3-1-1-87-15, p

12, nr 3-1-1-102-16, p 8 jne). Objektiivse omistamise kriteeriumi hindamisel tuleb esitada küsimus,

kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine

vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje

saabumisega (nt valu vms). Sellise lisanõude esitamise mõtteks on piirata ekvivalentsusteooria

äärmiselt laia toimeala ning eitada juba objektiivse koosseisu realiseeritust nt ebatavaliste

kausaalahelate või õiguslikult aktsepteeritud ohuolukordade juhtumitel (RKKKo nr 1-19-4422, p

13). Lisanõude eesmärk on ka vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil

nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab

karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust (RKKKo nr 1-18-7833, p

27). Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei ole koosseisus sisalduv tagajärg

hinnatav süüdistatava toimepandud teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada juba isiku käitumise

objektiivset koosseisupärasus (vt RKKKO nr 3-1-1-102-16, p 9.) Prokuröriga võib nõustuda, et

lahtise käe löök vastu selga ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav. Paraku

aga tuleb ju tõdeda sedagi, et mitte iga tegu, mis on normaalses inimsuhtlemises sobimatu, ei saa

ega tohigi olla automaatselt kriminaalkorras karistatav. Vastupidine seisukoht võib muuhulgas viia

karistusõiguse kui ultima ratio ehk viimase abinõu põhimõtte rikkumiseni (vrd ka nt RKKKO nr

1-19-31, p 19).

28. Maakohus on õigesti leidnud, et lahtise käe löök vastu täiskasvanud mehe selja abaluu

piirkonda ei põhjusta sellist valu, mis toob endaga kaasa kriminaalvastutuse kehalise

väärkohtlemise eest. Samuti pole väär kohtu mõttekäik, et väärkohtlemisena pole etteheidetav ka

rusikaga kõhu piirkonda löömine, millega kaasnenud hetkelist valu hindas kannatanu ise veelgi

madalamaks. Seejuures nähtub XXi ütlustest, et tol päeval olid tal juba niigi suured seljavalud, tal

oli peal salv ja seljasoojendaja (tl 38-39, 40). Seegi süvendab kahtlust, et isegi kui ta tundis valu,

kas see sai olla A. Jürisalu tõuke tüüpiline tagajärg. Prokurör on väitnud apellatsioonis: „Üldtuntuks

saab lugeda asjaolu, et rusikalöögiga kõhtu põhjustatakse inimesele valu.“ Ringkonnakohus ei pea

võimalikuks sellega nõustuda – kõht on üsna ebamäärane ja suur keha piirkond, mis võib olla

kaetud erineva riietuse või rasvakihiga; rusikas, mis sellele suunatakse, võib olla erineva suurusega

ja lähetatud erineva jõuga, ning iga koht, kuhu rusikas maandub, pole võrdselt valutundlik. Kõik

need asjaolud võivad mõjutada seda, kas löömine võib või ei pruugi olla valus, mistõttu siin pole

võimalik näha üldtuntud asjaolu KrMS § 60 lg 3 tähenduses.

29. Kokkuvõttes möönab ka prokurör ise oma apellatsioonis, et ta on maakohtust lihtsalt erineval

seisukohal, et A. Jürisalu kehaline väärkohtlemine oli XX suhtes intensiivne ning selle valulikkus

keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale arusaadav. Pelk asjaolu, et prokurör ei ole maakohtuga nõus,

ei anna põhjust õigeksmõistva otsuse tühistamiseks. Prokuröri apellatsiooni argumendid ei

kummuta maakohtu järelduste paikapidavust ja maakohtu otsus A. Jürisalu osalises

õigeksmõistmises jääb muutmata. Kuna ringkonnakohus ei näe võimalust kaaluda maakohtu otsuse

muutmist selles osas, puudub ka vajadus käsitleda süüdistatava vastuse väiteid, mis on seotud

süüdistuse selle osa tõendatusega. Lisaks tuleb märkida, et prokurör eksib apellatsiooni I osas,

väites, nagu oleks maakohus vähendanud kaitsjatasu. Midagi sellist kohtuotsusest ega toimikust ei

nähtu – kohus on määranud kaitsja tasu suuruse vastavalt taotletule ega ole seda vähendanud.

III. Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonkaebused

30. Maakohus mõistis Aivar Jürisalu süüdi KarS § 121 lg 1 järgi selles, et ta ründas YYit, võttis

YYi rinnust kinni, surus ta vastu mootorsõidukit ja lõi teda rusikaga näkku (paremale poole),

millega põhjustas YYile füüsilist valu. Kaitsja ja süüdistatav on seda osa otsusest vaidlustanud.

Ringkonnakohus käsitleb järgnevalt nende argumente ja selgitab, miks peab maakohtu

süüdimõistvat otsust põhjendatuks.

31. Maakohus tugineb otsuses (p-d 21 – 24) Aivar Jürisalu süüdi mõistes ning selle tarbeks

asjaolusid tuvastades YYi ja XX ütlustele ning YYist tehtud fotodele.

32. Kõigepealt leiavad kaitsja ja süüdistatav, et tulenevalt kannatanute ütluste vastuolulisusest ei

ole nende ütlused usaldusväärsed. Maakohus on käsitlenud kannatanute ütlusi ja põhjendanud seda,

miks peab neid usaldusväärseks, otsuse p-des 8-10. Mõlemad kannatanud on andnud ütlusi

15.07.2020 aset leidnud konfliktse olukorra kohta, kirjeldanud, kuidas nende juurde tuli A. Jürisalu,

kes esmalt lõi XXt (XX sõnul abaluu piirkonda, YYi sõnul õlapiirkonda), läks XXle väga lähedale.

Oli tõuklemist ja mingi hetk läks vahele YY, keda Jürisalu tõukas või surus vastu bussi ja keda ta

lõi siis vastu põske. XX sõnul lõi Jürisalu YYit rusikaga vastu paremat põske, olles surunud ta

vastu bussi. YY rääkis, et löök tabas teda paremasse lõua-põse piirkonda, kui Jürisalu hoidis teda

rinnust kinni ja surus vastu bussi, ning ta tundis lõuas teravat valu.

33. Kuigi kaitsja ja süüdistatav on leidnud, et kannatanute ütlused on vastuolulistena

ebausaldusväärsed, ei tuvasta ringkonnakohus maakohtuga sarnaselt mingeid olulisi vastuolusid

selles küsimuses, kuidas toimus süüdistatava löök YYi näkku. Apellatsioonides on toodud esile

konkreetselt kaks väidetavat vastuolu. Prokuröri küsimusele „Millise käega lõi?” vastas XX: „ See

käis nii kähku, sellest ma aru ei saanud. Vasaku käega oli.” Sama arvas ka YY (tl 50).

Apellatsioonides seatakse kahtluse alla, kas see sai olla vasak käsi, kuna YY on paremakäeline.

Kohus ei näe siin mingit ebausaldusväärsust tekitavat vastuolu. Esiteks möönab XX, et kõik toimus

väga kiiresti ja ta ei pruukinud seda õigesti tähele panna (see, et tõuklemine ja kogu see olukord

toimus kiiresti, nähtub mõlema kannatanu ütlustest). Teiseks nähtub mõlema kannatanu ütlustest,

et löömise ajal surus süüdistatav YYit vastu bussi. Sellises olukorras pole sugugi ebatõenäoline, et

paremakäeline kasutab oma aktiivset kätt teise inimese fikseerimiseks ja lööb vasaku käega – kuna

löödav oli keha vastas, ei nõua ka vasaku käega löömine erilist osavust. Teiseks märgitakse

apellatsioonides, et prokuröri küsimusele YY`i näkku löömise kohta: „Olete veendunud, et ta sai

löögi vastu põske?” vastab XX: „Seda nägin. Lööke oli mitmeid, YY sai pihta, pea käis ka vastu

autot.” Apellatsioonides osutatakse, et YY ei räägi ristküsitlusel löökidest mitmuses. Kohus ei

sedasta siin vastuolu. Seda, et Jürisalul oli mõlema mehega tõuklemist, st et kogu olukorras oli

kokku palju süüdistatava lööke või tõukeid, kinnitavad mõlemad kannatanud. Samuti ei ole YY

väitnud kategooriliselt, et tema aadressil oli vaid üks löök; vastupidi, ta andis muuhulgas järgmise

ütluse: “kaitseks panin käed näo ette, üritasin teda eemale saada, et lööke enam ei tuleks.“ Seega

võisid kannatanu silmad olla vahepeal kaetud ja lõpuks räägib ta ka ise löökidest mitmuses. Samuti

on apellatsioonides heidetud ette, et kord räägitakse põsepiirkonnast, siis põsest, lõua piirkonnast

ja lõua-põse piirkonnast. Kohus ei näe siin midagi enamat kui nüansierinevust, rääkides ahtast

näopiirkonnast. Kokkuvõttes ei ole kannatanute ütlustes YYi löömise osas silmatorkavaid ja

tähelepanu väärivaid vastuolusid. Puuduvad ka muud selgitamatud ja märkimisväärsed vastuolud,

mis annaks põhjust nende ütlustest kahelda (toimikusse lisatud fotosid puudutavate

apellatsiooniväidest vt lähemalt allpool, otsuse p-d 43-46).

34. Apellandid seavad kahe kannatanu ütlused ja neile tuginemise ka laiemas mõttes kahtluse alla,

leides, et XX ja YY algatasid kriminaalmenetluse isiklikust vaenust ajendatuna. Nad toovad esile,

et XX on Kehtna Vallavolikogu liige ja Aivar Jürisalu on avalikustanud Kehtna Vallavalitsuse ja

XX`i korruptiivset tegevust, millest tuleb isiklik vaen korruptiivse tegevuse avalikustaja suhtes.

Maakohus lükkas need väited kui kannatanute ütluste usaldusvääruse kummutajad ümber otsuse p-

s 10. Ka ringkonnakohus nõustub siin maakohtuga. Seejuures on A. Jürisalu küll osundanud oma

kriitilistele suhetele XXga, aga pole esitanud ühtki argumenti, miks peaks YY ajendama ütlusi

andma miski muu kui tõe rääkimise kohustus. Märkimisväärne on seegi, et tegelikult pole kaitsja

ega süüdistatav apellatsioonis otse väitnud, et XXi ja YYi ütlused YYi löömise kohta oleksid

sisuliselt valed. Pole ka põhjust arvata, et need seda on. Seni kuni XX ja YY räägivad tõtt, pole

tähtsust sellel, mis emotsioonide saatel nad selles asjas politsei poole pöördusid.

35. Osa argumentatsiooni apellatsioonides viitabki sellele, et apellandid mitte ei väida kannatanuid

valetavat, vaid leiavad, et sõltumata sellest, kas nad räägivad tõtt, ei tohiks nende ütlustele tugineda.

Apellandid põhjendavad oma seisukohta, et väidetav YY`i löömine ei ole kohtumenetluses

faktiliselt tõendatud, sellega, et väidetavast löömisest räägivad ainult kannatanud. Apellatsioonides

sisaldub postulaat: „Kui kannatanute subjektiivseid ütlusi ei kinnita objektiivsed tõendid, siis

juhindutakse kriminaalmenetluses KrMS § 7 lg 3-st.“ ja samuti: „Ainult kannatanu subjektiivsete

ütluste alusel ei saa objektiivselt omistada valu tekitamist süüdistatavale.“

36. Eelmainitud kaks apellantide sõnastatud printsiipi on eksitavad, esimene neist aga ka otseselt

vale. Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tegemine ka vaid ühele tõendile

toetuvalt, milleks võib olla ka kannatanu ütlus. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab sellisel

juhul olema kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Isikulise tõendiallika ütluste

usaldusväärsuse hindamisel tuleb pöörata tähelepanu sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või

sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või

lahknevaid ütlusi (nt RKKKo nr 3-1-1-10-17, p 8). Kohtupraktikas on peetud isiku ütluste

usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks tugineda ka tema ütlustevälistele selgitustele (vt RKKKo

nr 3-1-1-104-16, p 11). Ütluste hindamisel peab võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust

potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid (RKKKo nr 3-1-1-73-15, p 21; 1-18-1247, p 37.)

37. Praegusel juhul on süüdistust kinnitavaid ütlusi andnud mitte üks, vaid kaks isikut, keda on

hoiatatud valeütluste andmisele järgneva kriminaalvastutuse eest. Nagu juba öeldud, jõudis

maakohus ringkonnakohtu hinnangul süüdimõistvat kohtuotsust tehes veenvalt tõdemusele, miks

on kannatanute ütlused usaldusväärsed. Tegelikke kahtlusi usaldusväärsuses, mida kohus pidanuks

kõrvaldama asuma, pole asjas olnudki ja, nagu ülal märgitud, ka apellatsioonides ei öelda, et

kannatanud valetaks. Kannatanute ütluste usaldusväärsust kinnitavad lisaks nende omavahelisele

riimumisele ka mõningad neis sisalduvad asjaolud, mis süvendavad usku nende olukorrakirjelduse

tõepärasusse. Nimelt toovad nii YY kui ka XX erilisena esile selle, et konflikti käigus, enne kui

Jürisalu ründas YYit, surus ta XXit kehaga vastu sõidukit. YYi sõnul üritas XX taganeda küljega,

et Jürisalu ei tuleks tema vastu (kõht kõhu ega nägu näo vastu); Jürisalu oli XXil täitsa vastas (tl

47). XX on seda kirjeldanud järgmiselt: „Jürisalu tuli hästi vastu mind, rindkere vastu rindkeret,

intiimpiirkonda, väga lähedale, vahet ei olnud, täiesti vastu keha oli. Ütlesin, et mingu eemale, ta

surus oma kehaga vastu minu keha./…/ tuli jälle täiesti vastu mind, proovis mind musitada või

hammustada, läks huultega vastu mind. Proovisin pea ära keerata, ta tuli nii isiklikku tsooni sisse.

Proovis rünnata nii vaimselt kui füüsiliselt. /…/ Ründas vaimselt. Ta seksuaalselt läks huultega

pihta, isiklikku tsooni välja.“ Need on sellised intiimtsooni tungimist ilmestavad detailid, mille

puhul pole alust arvata, et meessoost tunnistajad neid lihtsalt välja mõtleks. Ühtlasi riimub räägitu

YYi ja XX kirjeldusega sellest, mil moel litsus Jürisalu YYi vastu bussi, kui teda rusikaga lõi.

Selline narratiivide sisemine ja omavaheline kooskõla lisab täiendavat usutavust. Samuti ei ole

menetluses tõusetunud kahtlust, et süüdistatavad andnuks kohtus teistsuguseid ütlusi kui

kohtueelses menetluses.

38. Tavaliselt tuleb analoogses olukorras anda hinnang ka süüdistatava ütlustele, kui need on

kannatanu ütlustega vastuolus, ja põhjendada, miks süüdistatava teistsugused ütlused pole

usaldusväärsed. Praeguses asjas tuleb möönda, et maakohus ei ole YYi löömist käsitledes

väljendanud otseselt seisukohta A. Jürisalu ütluste osas, kes ka kohtus üle kuulati. Samas aga, kui

süveneda sellesse, mida süüdistatav on võimaliku YYi löömise kohta öelnud, tuleb tõdeda, et ta

polegi andnud kannatanu ütlustega selgelt vastuollu minevaid ütlusi. Kohtuistungi protokollist

nähtub, et kaitsja küsimusele 06.09.2020 kohtuistungil (mille kontekstist oli aru saada, et jutt käis

YYist): „Kas käsitsi kokkupuudet oli?”, Vastas Aivar Jürisalu „Ei.” Kaitsja küsimusele: „Milline

kokkupuude oli YYiga?“ vastab süüdistatav: „Tema nagu üldse ei osalenud, mingil hetkel jäi ta

mulle ette, üritas mind lüüa, aga tõmbasin pea ära. Enesekaitseks ma midagi ei teinud, ma ei

tunnetanud ohtu oma tervisele.“ Mis puudutab „käsitsi kokkupuudet“, siis sellest on keeruline

ühemõtteliselt aru saada – käsitsi kokkupuudet võib mõista kui omavahel kättpidi kokkuminekut

ning tõepoolest pole andmeid, et YY ja Jürisalu oleks läinud käsi-käsi kontakti. Vastates

küsimusele kokkupuutest YYiga räägib Jürisalu enesekaitse vajaduse puudumisest ning tõesti pole

asjas hädakaitse argumendile tuginetud. Seda, kas süüdistatav YY rusikaga näkku lõi, pole keegi

temalt küsinud ja selle kohta pole ta ka ütlusi andnud. Seetõttu ei saa öelda ka, et tema ütlused

kummutaks kannatanute sellekohased väited.

39. Apellandid on heitnud ette, et ristküsitlusel ei esitanud prokurör ja kohus süüdistatavale mitte

ühtegi küsimust, millest järeldub, et neil puudus huvi süüdistuse aluseks olevat sündmust

tasakaalustatult käsitleda. Sellise järeldusega ei saa nõustuda. Kohtuistungi protokollist (tl 52-54)

on näha, et kaitsja kui esmasküsitleja küsitles süüdistatavat üsna pikalt – ütlused on neljal lehel.

Esmasküsitlus ongi kohtuliku ülekuulamise kese. Teisesküsitluse eesmärk on anda vastaspoolele

võimalus isikulise tõendiallika nö õõnestamiseks ja tema seni antud ütluste usaldusväärsuse

kahtluse alla seadmiseks. Kui kaitsja on esmasküsitleja, siis on tema kohustus tuua oma

küsimustega välja tõendamise seisukohalt oluline teave juba esmasküsitlusel. Tekib küsimus,

millist tasakaalustavat mõju ootas kaitsja prokuröri teisesküsitluselt, arvestades, et teisesküsitluse

olemus seisneb küsitletava kriitilises kohtlemises. Pigem saab öelda, et prokurör säästis

süüdistatavat. Kui prokurörile ei olnud süüdistatava ütlused süüdistuse seisukohalt olulised, siis

polnud tal ka mingit vajadust küsimusi esitada. Mis aga puudutab kohtu küsimusi, siis kuigi KrMS

§ 288 lg 6 selle õiguse kohtule pärast ristküsitlust tõesti annab, on tegu õiguse ja kindlasti mitte

kohustusega. See, et kohus ei küsi ristküsitluse järel ühtki küsimust, võiks olla reegel – vähemalt

siis, kui pooled on teinud ristküsitlusel oma töö korralikult. Seega pole kohtule midagi ette heita.

40. Niisiis ei kummuta süüdistatava ütlused kannatanute väiteid YYi rusikaga näkku löömise kohta.

Kannatanute ütlustes kajastuva versiooni usaldusväärsust kinnitavad lisaks ka maakohtu otsuse

punktides 11 ja 12 käsitletud politseipatrulli juhtumi väljatrükk politseiandmebaasist, mis kinnitab

süüdistatava ja kannatanute ütlusi sellest, et 13.07.2020 oli Jürisalu ja XXi vahel olnud samas kohas

maha kukkunud puudega seotud konflikt; mh on politseiametnik märkinud: „Osapoolte vahel vana

tüli.“ See kinnitab, et olukord oli ka 15.07.2020 pingeline, sest 13.07.2020 alguse saanud tüli sai

sisuliselt uue hoo. Ka süüdistatav ise rääkis ütlustes, et 15.07.2020 lähenes tema kannatanutele,

patsutas ühele neist õlale ja küsis, kas nad varastavad puid. Seega on kinnitust leidnud ka

kannatanute ütlustest nähtuv olukorra konfliktne foon.

41. Kaitsja viidatud Riigikohtu lahendi 3-1-1-50-13 p-s 12.2. tõdetakse, et kuna KarS § 121 kaitseb

füüsilist tervist, siis tuleb see, et kannatanu löögi tõttu tõepoolest valu tundis, eraldi tuvastada, ning

valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral, vaid löök ning selle tagajärg

peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Neid asjaolusid on maakohus ka

otsuse p-s 23 kohaselt kontrollinud. Ringkonnakohus nõustub, et Aivar Jürisalu rusikalöögi

tagajärjel kannatanu paremal näopoolel tekkinud paistetus kinnitab, et löök oli piisava

intensiivsusega, et põhjustada kannatanule väga teravat valuaistingut. Seda, et YYi põsk läks samal

päeval paiste, rääkisid oma ütlustes mõlemad kannatanud (tl 42, 48). Tõendeid selle kohta, et põsk

paistes polnud, pole keegi esitanud, seega pole kohtul ka kannatanute sellekohastes ütlustes põhjust

kahelda. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selleski, et YYile valu põhjustamine temale

rusikaga paremale näo piirkonda löömise tagajärjena on hinnatav Aivar Jürisalu teo tagajärjena ka

mõistliku kõrvalseisja seisukohast (st objektiivse omistamise kriteerium) ning täidab kehalise

väärkohtlemise objektiivse kooseisu. Nägu on väike ja tundlik piirkond, erinevalt inimese kere

keskosast pole siin näiteks ka võimalikku rasvapolstrit ega rõivaid, mis pehmendaks lööki. Samuti

nähtub mõlema kannatanu ütlustest, et A. Jürisalu lõi YY näkku rusikaga väga lähedalt, teda samal

ajal enda keha vastas bussi vastu surudes. Seega saab eeldada, et kontakt oli väga jõuline ning valu

tekitamine eeldatav ja sellise löögi tüüpiline tagajärg.

42. Kaitsja ja süüdistatav on pühendanud suure osa apellatsioonist etteheitele, et YYi kehavigastusi

pole nõuetekohaselt (ehk KrMS § 88 kohaselt) fikseeritud. Kaitsja ja süüdistatav tuginevad siin

ekslikule arusaamale, et KarS § 121 kohaldamise eelduseks on tingimata füüsiline tervisekahjustus.

See ei ole nii. Samuti on apellatsioonides üritatud Rahvusvahelise Valu-uuringute Assotsiatsiooni

valu definitsiooni tsiteerides väita, et valu inkrimineerimise eeldusena tuleb alati tuvastada mingi

tervisekahjustus. Kõnealune tsiteeritud definitsioon ise räägib sellele kaitseväitele vastu,

defineerides valu „tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega“ kaasneva aistinguna.

Süüdistuses pole A. Jürisalule kunagi ette heidetud tervisekahjustuse tekitamist, vaid valu

põhjustamist. KarS § 121 lg 1 on alternatiivaktiline süüteokoosseis, mille dispositsioon näeb ette

vastutuse „teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise

eest“. A. Jürisalule on heidetud korrektselt ette teisele koosseisualternatiivile vastavat tegu ehk valu

tekitavat kehalist väärkohtlemist (antud juhul löömist). KrMS § 88 lg 1 p 2 näeb ette, et isiku

läbivaatusel selgitatakse tervisekahjustuse laad, vigastuse paiknemine ja vigastuse muud tunnused.

Kindlasti on sellise uurimistoimingu tegemine hea praktika, aga kuna antud asjas ei heidetud

süüdistatavale kehavigastuse tekitamist ette, siis pole põhjust teha ka menetlejale etteheiteid, et ta

sellist läbivaatust ei vormistanud. Kuna tervisekahjustuse tekitamist ette ei heideta, siis ei kuulunud

see ka tõendamisesemesse. Valu ei ole jälg, mida saaks läbivaatusel visuaalselt sedastada.

Apellatsioonides esineb küll väide: „Rusikaga põsesarnale löömise tulemusel on silm märgatavalt

sinine,“ aga ringkonnakohtul pole võimalik seda sisuliselt kommenteerida. Sellist tõdemust ei saa

käsitleda üldtuntud asjaoluna ja apellatsioonides pole avaldatud, millisele asjas olevale tõendile

seda öeldes tuginetakse.

43. Üks kaitsja ja süüdistatava etteheiteid puudutab ka YYi piltidega fototabelit, mis kannab

15.07.2020 kuupäeva (tl 23, mõlemal poolel). Kaitsja ja süüdistatavaga tuleb nõustuda, et on

tõepoolest pisut segane, kes need fotod tegi. XX andis ütlusi (tl 42), et YYi paistes põsest tegi

fotosid politsei; YY andis ütlusi (49-50), et fotosid tegi nii politsei kui ka XX; viimaks ütles ta, et

„selle pildi“ (ilmselt siis kohtutoimikus oleva) tegi XX. Kohus võttis fotod asja juurde ja väljendas

nende tõendina lubatavuse osas seisukohta otsuse punktis 22, milles viitas ka punktile 15 (tahtes

ilmselt viidata tegelikult p-le 14). Tuleb möönda, et kohtuistungi protokoll jätab mõneti ebaselgeks,

millisel hetkel kohus fototabeli vastu võttis. Siiski, kuna see on toimikus ja kohus on seda otsuses

käsitlenud, siis pole kahtlust, et kohus võttis fototabeli vastu. Samuti nähtub tl-delt 48-50, et

istungil toimus arutelu fotode lubatavuse ja autentsuse üle.

44. Kaitsjal on fotodele järgmised etteheited: 1) ei teostatud KrMS §-le 88 vastavat kannatanu YY`i

läbivaatust; 2) fotod olid lisatud YY`i 15.07.2020.a ülekuulamise protokollide juurde ja kuna kohus

polnud õigustatud arvestama kannatanute kohtueelsel uurimisel antud ütlustega, siis polnud ta

õigustatud arvestama ka ütlustele lisatud fotodega, mis on ülekuulamise lahutamatud osad; 3)

puudusid ühesed tõendid selle kohta, kes ja millal fotod tegi ning millal ja kes fotod asja materjalide

juurde lisas; samuti puuduvad objektiivsed tõendid, mis kinnitaksid, et YY`i ütlused kohtuistungil

pildistamise aja kohta (15.07.2020) vastavad tõele. Apellandid leiavad, et ei saa välistada, et YY`it

on pildistatud suvalises kohas suvalisel ajal omakasuliselt, eesmärgiga tõendada olematut löömise

fakti, sest tõendina esitatud fotodel puudub taust, mis võimaldaks neid siduda süüdistuse aluseks

oleva sündmusega.

45. Selle osas, et KrMS § 88 kohaldamata jätmine oli antud juhul aktsepteeritav, avaldas

ringkonnakohus oma seisukoha juba ülal, p-s 42. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse p-dest

21 ja 14 järelduvaga, et kõnealused fotod saavad olla iseseisvaks tõendiks KrMS § 63 lg 1 kohaselt

ning see, et need on kannatanute ülekuulamise protokolli lisad, ei välista nende esitamist tõendina

kohtulikul uurimisel. KrMS § 63 lg 1 näeb ette, et tõend on „samuti muu dokument ning foto või

film või muu teabetalletus.“ Isikuliste tõendite kohtulikul uurimisel esitamise ja avaldamise

piirangud kehtivad ütlustele (vt nt RKKKo nr 3-1-1-15-12 ütluste olustikuga seostamise protokolli

kohta), aga see ei tähenda, et need reeglid kehtiksid ka nendele protokolli osistele, mis pole ütlused

ja on ütlustest selgelt eraldatavad ja eristatavad. Vaidlusaluseid fotosid nimetati tõenditena ka

süüdistusakti p-s 10. Maakohus käsitles fotosid asjakohastena, tuvastades ühel neist paistetuse YYi

näol. Nagu nähtub süüdistatava ütlustest, kinnitas ka tema, et näeb fotol (põsel) õrna tumedat plekki

(tl 54). Võimalik, et kuna süüdistatav ja maakohus said fotosid võrrelda kannatanu YYi näoga

reaalses elus, tuvastasid nad tõesti mingi erisuse, mille pinnalt võis tekkida arusaam, et fotol on

näol paistetus või tavalisest erinev värving. Kohtukolleegium ei saa veendumusega väita, et näeb

fotodel paistetust, aga sellest ei saa automaatselt järeldada, et maakohus eksis tõendi asjakohaseks

tunnistamisel vastava hinnangu andmise hetkel või et keegi on esitanud eksitava tõendi. Fotodel

on suhteliselt halb resolutsioon ja värvilahendus ning erinevad inimesed võivad neilt järeldada

erinevaid asju. Ringkonnakohtu hinnangul pole siiski määrava tähtsusega, kas paistetus on fotodel

selgelt sedastatav või ei – kohus põhistas juba ülal p-des 32-42, miks peab sellest sõltumata õigeks

maakohtu järeldust, et A. Jürisalule saab omistada löögiga valu põhjustamist. Paistetuse

sedastamine fotol pole antud juhul hädavajalik.

46. See, kes ja millal tegi fotod ja lisas need materjalide juurde, pole antud juhul küsimus tõendi

lubatavusest, vaid usaldusväärsusest, ja see sõltub omakorda sellest, mida konkreetne tõend peaks

tõendama. Kuna fototabel kannab 15.07.2020 kuupäeva ja oli lisatud selle kuupäevaga

ülekuulamisprotokollile, pole kohtul ühtki tõsiseltvõetavat alust kahelda, et need lisati

kriminaaltoimikussea 15.07.2020. Selliseid tegelikke kahtlemise põhjuseid pole esile toonud ka

kaitsja ega süüdistatav. Kaitsja ega süüdistatav ei ole esitanud ka ühtki argumenti, miks peaks

olema oluline see, kes isiklikult need fotod tegi. Ei saa ümber lükata kannatanute ütlusi, et fotosid

tegid tol päeval nii politsei kui süüdistatavad ja need konkreetsed fotod võis teha XX. Kui fotosid

tehti mitmel erineval hetkel ja erinevate inimeste poolt ning toimikusse lisati neist vaid osad, siis

on segadus pildistaja isikus kahetsusväärne, kuid mõistetav. Keegi pole vaidlustanud seda, et fotol

on kujutatud YY sellisena, nagu ta millalgi 15.07.2020 paiku välja nägi. Ringkonnakohtul on küll

keeruline tuvastada fotolt üheselt paistetust (või selle puudumist), kuid sedastatav on see, et YY on

üsna kõhna näoplaaniga mees, kelle põskedel pole paksu rasvkudet. See omakorda kinnitab juba

eespool tehtud järeldust, et ta tõesti tundis A. Jürisalu löögist teravat valu ja see oli antud juhul

rusikalöögi tüüpiline tagajärg.

47. Kokkuvõttes nõustub kohtukolleegium maakohtu järeldustega KarS § 121 lg 1 kuriteo

objektiivse koosseisu esinemise osas Aivar Jürisalu teos, mille ta pani toime YYi suhtes.

Apellatsioonides pole esitatud vastuargumente kohtu järeldustele teo subjektiivse külje,

õigusvastasust välistavate asjaolude puudumise ja karistuse mõistmise osas. Olles seotud

apellatsioonidega, ei puuduta ringkonnakohus neid aspekte ja jätab kokkuvõttes muutmata nii A.

Jürisalu süüdimõistmise KarS § 121 lg-s 1 nimetatud kuriteos kui ka talle selle eest karistuse

mõistmises. Ringkonnakohus ei tuvastanud apellatsioonide läbivaatamisel kohtuliku uurimise

ühekülgsust ega puudulikkust, materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, kriminaalmenetlusõiguse

olulist rikkumist ega mõistetud karistuse mittevastavust kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule.

Süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid jäävad rahuldamata.

IV. Menetluskulud

48. A. Jürisalu kaitsja vandeadvokaat Eve Jundas (Advokaadibüroo Legalia) on esitanud

taotluse osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Apellatsiooni esitanud kaitsja on taotlenud, et kohus

määraks tasu suuruseks kokku 291 eurot ja 60 senti. Taotluse kohaselt on apellatsiooni koostamise

ja esitamise ajakulu koos kliendiga suhtlemise ajakuluga kokku 210 minutit ning sellele vastava

tasu suurus 189 eurot, lisaks kulus kohtuotsuse ja prokuröri apellatsiooniga tutvumisele ja nendega

seoses kaitsealusega aruteludele kokku 60 minutit ehk 54 eurot. Eelmainitule lisandub käibemaks

20%, s.o 48.60 eurot. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust apellatsiooni mahtu arvestades

põhjendatuks ja KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaseks menetluskuluks, mis tuleb kaitsjale hüvitada. Tasu

ja kulude suurus on kooskõlas justiitsministri 26.07.2016. a määrusega nr 16 kinnitatud korraga.

Seega tuleb Advokaadibüroo Legalia vandeadvokaat Eve Jundase kasuks välja mõista

riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 291,60 eurot. Kuna ringkonnakohus ei rahulda

apellatsioone, jääb apellatsioonimenetluse kulu vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 süüdistatava kanda.

Allkirjastatud digitaalselt