1-19-9973/118 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

Kohus

Otsuse kuupäev

Kohtuasja number

Kohtukoosseis

Sekretär

Kohtuasi ja menetlusliik

Apelleeritud kohtuotsus

Apellant

Apellatsioonimenetluse

ülejäänud pooled

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tartu Ringkonnakohus

8. jaanuar 2021

1-19-9973

eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Ingeri

Tamm

Liina Tulit-Kuum

kriminaalasi

üldmenetluses

Eduard

Kase

süüdistuses

karistusseadustiku (KarS) § 114 lg 1 p-de 1 ja 2, § 274 lg 1, §

199 lg 2 p-de 5 ja 9, § 263 lg 1 p 1 ning § 121 lg 2 järgi

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 30. juuni 2020 otsus

Eduard Kase kaitsja vandeadvokaadi abi Marko Paabumets

süüdistatav Eduard Kask. Isikukood 39804072739; vahi all

Tartu Vanglas; XXX; korduvalt kriminaalkorras karistatud,

viimati Tartu Maakohtu 24. mai 2018 otsusega KarS § 199 lg

2 p 9 – § 25 lg 2 ja § 263 lg 1 järgi aastase vangistusega, millest

tuli kohe ära kanda 5 kuud

Menetluse vorm

Ringkonnaprokuratuuri

prokuratuur,

esindaja

Lõuna

abiprokurör Maarja-Liisa Kõiv

kannatanu A.A.

kannatanu A.K.

kannatanu A.R.

suuline, kohtuistung 26. novembril 2020

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 30. juuni 2020 otsus:

- Eduard Kase süüditunnistamises KarS § 114 lg 1 p 1 järgi piinaval viisil toime pandud

mõrvas;

- Eduard Kasele mõrva eest 17 aastase vangistuse mõistmises;

- 17 aastase liitvangistuse moodustamises vangistustest, mis mõisteti Eduard Kasele mõrva,

varguse, avaliku korra raske rikkumise, K.A. kehalise väärkohtlemise ja võimuesindaja

suhtes vägivalla tarvitamise eest;

- sellest vangistusest eelvangistusaja maha arvamise ja nõnda 16 aasta 11 kuu ja 24 päevase

vangistuse mõistmise osas;

1(19)

- selle vangistuse suurendamises Tartu Maakohtu 24. mai 2018 otsusega asjas nr 1-18-4247

mõistetud karistuse ärakandmata osa, st 7 kuuse vangistuse võrra, ja selliselt 17 aasta 6 kuu

ja 24 päevase liitvangistuse mõistmise osas;

- selle vangistuse suurendamises T.K. kehalise väärkohtlemise eest mõistetud aastase

vangistuse võrra, mõistes nõnda 18 aasta 6 kuu ja 24 päevase liitvangistuse;

- sellest vangistusest 13. juuli 2017 otsuse alusel ära kantud aastase vangistuse maha

arvamises, mõistes selliselt lõplikult kandmisele kuuluvaks karistuseks 17 aasta 6 kuu ja 24

päevase vangistuse.

2. Mõista Eduard Kask KarS § 114 lg 1 p 1 järgi piinaval viisil toime pandud mõrvas õigeks.

3. Karistada Eduard Kaske KarS § 114 lg 1 p 1 ja p 2 järgi julmal ja üldohtlikul viisil toime

pandud mõrvas 15 aastase vangistusega.

4. Moodustada Eduard Kasele mõrva, varguse, avaliku korra raske rikkumise, K.A. kehalise

väärkohtlemise ja võimuesindaja suhtes vägivalla tarvitamise eest 15 aastane liitvangistus.

5. Arvata sellest vangistusest maha eelvangistuse aeg, saades nõnda 14 aasta 11 kuu ja 24

päevase vangistuse.

6. Suurendada seda vangistust Tartu Maakohtu 24. mai 2018 otsusega asjas nr 1-18-4247

mõistetud karistuse ärakandmata osa, st 7 kuuse vangistuse võrra, saades selliselt 15 aasta 6

kuu ja 24 päevase liitvangistuse.

7. Suurendada seda vangistust T.K. kehalise väärkohtlemise eest mõistetud aastase

vangistuse võrra, saades nõnda 16 aasta 6 kuu ja 24 päevase liitvangistuse.

8. Arvata sellest vangistusest maha 13. juuli 2017 otsuse alusel ära kantud aastane vangistus,

määrates nii lõplikult kandmisele kuuluvaks karistuseks 15 aasta 6 kuu ja 24 päevase

vangistuse.

9. Arvata karistuse kandmise alguseks 30. juuni 2019.

10. I.K. apellatsioon jätta läbi vaatamata ja tagastada selle esitajale.

11. Määrata Advokaadibüroole In Jure vandeadvokaadi abi Marko Paabumetsa poolt

Eduard Kasele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 345,60 eurot

(sh käibemaks). Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku

kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes

advokaadi vahendusel.

PÕHIOSA

Süüdistus

1. Eduard Kasele esitati süüdistus kuue kuriteo toimepanemises.

2(19)

2. Esimene kuritegu leidis aset 2017. aasta kevadel või sügisel. E. Kask kasutas ühel õhtul Tartus

Turu 6 asuva bensiinijaama Circle K (endine Statoil) juures füüsilist vägivalda tollal 15-aastase

T.K. suhtes. Nimelt lõi E. Kask T.K. rusikaga põse piirkonda, mistõttu pidi T.K. tasakaalu

säilitamiseks tagasi astuma ja tundis füüsilist valu.

3. 22. jaanuaril 2019 kell 18:57 võttis E. Kask Tartus XXXasuvas K.P. avalikult ära 0,5-liitrise

pudeli „Öö Viina“ väärtusega 8,10 eurot, 0,5-liitrise pudeli „Ekstra Viina“ väärtusega 8,10 eurot,

0,5-liitrise pudeli „Valget Viina“ väärtusega 8,10 eurot ja 0,7-liitrise pudeli „Öö Viina“ väärtusega

11,30 eurot. Seda tegi E. Kask viinade ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Poemüüja küll

sekkus, kuid see E. Kaske ei takistanud. Nii tekitas E. Kask poodi pidanud FIE-le T.E. varalist

kahju 35,60 eurot.

4. Kolmas kuritegu toimus 8. veebruaril 2019 kella 15:30 paiku Tartus Tasku keskuse juures (Turu

2). Selles avalikus kohas rikkus E. Kask korrakaitseseaduse §-s 55 sätestatud põhimõtet, mille

kohaselt avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, sealhulgas

teist isikut lüüa või käituda muul viisil vägivaldselt. E. Kask kasutas nimelt T.L. suhtes füüsilist

vägivalda: ta lõi kannatanut rusikaga näkku, millega põhjustas T. L füüsilist valu. Ka häiris E.

Kask kolmandate inimeste rahu, sest löömist pealt näinud tuvastamata isik kutsus politsei.

5. 24. juunil 2019 täpselt tuvastamata ajal kasutas E. Kask Tartus XXX korteris K.A. suhtes

füüsilist vägivalda: ta lõi voodis maganud K.A. rusikaga kaks korda näkku. Löögid olid sedavõrd

tugevad, et K.A. kukkus voodist välja. Ka hakkas kannatanu nutma.

6. 29. juunil 2019 ähvardas E. Kask ajavahemikul 4:58–5:46 oma ametikohustusi täitnud Lõuna

prefektuuri politseiametnikku A.R. tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega. Kell 4:58 märkasid

politseiametnikud Tartus Ülikooli tänaval kiirabiauto juures agressiivset isikut, kelles nad tundsid

ära E. Kase. Politseinikud asusid välja selgitama E. Kase agressiivsuse põhjuseid. E. Kask oli

ebaadekvaatne ega allunud politseiametnike korraldustele, vaid üritas ametnikke kaklema

meelitada, viidates sealjuures oma tutvustele kurjategijate seas. Politseinikud toimetasid E. Kase

politseibussi ja sealt edasi Tartu Arestimajja (Riia 179a). Kogu politseibussis viibimise aja ja ka

hiljem arestimajas lubas E. Kask A. R töövälisel ajal üles otsida ja talle noa kõhtu lüüa.

Ähvardamine lõppes alles siis, kui E. Kask arestikambrisse toimetati. A. R oli varemgi E. Kasega

oma töökohustuste tõttu kokku puutunud ja teadis E. Kaske kui vägivaldset inimest. Seetõttu võttis

A.R. ähvardust reaalsena ja tundis ohtu oma elule ning tervisele.

7. Viimane kuritegu leidis aset 30. juunil 2019 perioodil 9:30–9:45 Tartumaal Tartu vallas

Kükitaja külas K. talus. E. Kask sõitis sinna kindla sihiga viia läbi K.A. suhtes karistusaktsioon:

K.A. oli E. Kase hinnangul talle võlgu jäänud. Sellest lähtuvalt süütas E. Kask elumaja, kus K.A.

viibis. Ta tegi seda selleks, et K.A. tappa. E. Kask pani põlema elamu puidust trepi ees oleva

esimese korruse esiku, olles teadlik, et teisel korrusel magab K.A. , kellel puudub võimalus

evakuatsiooniks. Tulekahju tagajärjel maja teisele korrusele lõksu jäänud 16-aastane K.A.

hukkuski. Surma tingis vingugaasimürgistus. K.A. kogu surnukehal esines põletus, mis võis olla

tekkinud vahetult enne surma, suremisprotsessi ajal ja surmajärgselt kõrge temperatuuri ja leekide

toimel tulekahjukoldes, kuhu kannatanu sattus elavana. Tule levik kõrvalasuvatele hoonetele

suudeti peatada tänu päästeametnike kiirele sekkumisele.

8. Et E. Kaske oli kehalise väärkohtlemise eest varemgi karistatud (Tartu Maakohtu 13. juuli 2017

otsusega asjas nr 1-17-4421 ja Tartu Maakohtu 24. mai 2018 otsusega asjas nr 1-18-4247), kujutab

2017. aasta kevadel või sügisel ja 24. juunil 2019 juhtunu endast korduvat kehalist väärkohtlemist

KarS § 121 lg 2 p 3 mõttes. Kuivõrd E. Kaske oli Tartu Maakohtu 24. mai 2018 otsusega karistatud

muu hulgas KarS § 199 lg 2 p 9 järgi süstemaatilise varguse eest, on 22. jaanuaril 2019 aset leidnu

3(19)

näol tegemist avaliku süstemaatilise vargusega KarS § 199 lg 2 p-de 5 ja 9 tähenduses. 8.

veebruaril 2019 toime pandu tähendab õiguslikus mõttes KarS § 263 lg 1 p 1 pärast vägivaldset

ehk rasket avaliku korra rikkumist. 29. juunil 2019 toimunu kujutab endast vägivalla kasutamist

võimuesindaja vastu seoses tema ametikohustuste täitmisega KarS § 274 lg 1 järgi. 30. juunil 2019

aga pani E. Kask toime piinava, julma ja üldohtlikul tapmise ehk mõrva KarS § 114 lg 1 p-de 1 ja

2 tähenduses.

Maakohtu otsus

9. Tartu Maakohus tegi otsuse 30. juunil 2020. Selle otsuse põhisisu on selline.

10. Maakohus tuvastas peaaegu samasugused teod, nagu kirjeldatakse süüdistusaktis. Paar

erinevust süüdistusaktis väidetu ja maakohtu tuvastatu vahel siiski esineb. Esiteks ei saanud T.K.

löömine toimuda 2017. aasta sügisel, sest E. Kask oli siis vanglas – T.K. lõi E. Kask 2017. aasta

kevadsuvel. Teiseks ei löönud E. Kask K.A. t 24. juunil 2019 mitte kaks, vaid ühe korra. E. Kase

teod kvalifitseeris kohus samamoodi, nagu nad olid kvalifitseeritud süüdistusaktis, ja mõistis E.

Kase neis tegudes süüdi. Karistused olid sellised:

- T.K. löömise tõttu karistas kohus E. Kaske – kes oli pannud kehalise väärkohtlemise toime ka

18. augustil 2016 – KarS § 121 lg 2 p 3 järgi korduva kehalise väärkohtlemise eest aastase

vangistusega;

- K. alkoholipudelite äravõtmise tõttu karistati E. Kaske KarS § 199 lg 2 p-de 5 ja 9 järgi

süstemaatilise avaliku varguse eest 6 kuulise vangistusega;

- T. L löömise tõttu mõistis kohus E. Kasele KarS § 263 lg 1 p 1 järgi avaliku korra vägivaldse

ehk raske rikkumise eest aastase vangistuse;

- ka K.A. löömise tõttu karistas kohus E. Kaske KarS § 121 lg 2 p 3 järgi korduva kehalise

väärkohtlemise eest aastase vangistusega;

- A.R. i ähvardamisegi tõttu mõisteti E. Kasele KarS § 274 lg 1 järgi võimuesindaja vastu vägivalla

kasutamise eest aastane vangistus;

- K.A. surma põhjustamise tõttu karistati E. Kaske KarS § 114 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi madalatel

motiividel mõrva eest 17 aastase vangistusega.

K.A. mõrvamise eest mõistetud 17 aastase vangistusega loeti kaetuks nelja sellele kuriteole

eelnenud kuriteo eest mõistetud karistused (st karistused varguse, avaliku korra raske rikkumise,

K.A. kehalise väärkohtlemise ja A.R. i ähvardamise eest). Sellest 17 aastasest liitvangistusest

arvati maha eelvangistuses viibitud aeg ja saadi nii 16 aasta 11 kuu ja 24 päevane vangistus. KarS

§ 65 lg 2 alusel suurendati seda vangistust Tartu Maakohtu 24. mai 2018 otsusega asjas nr

1-18-4247 mõistetud karistuse ärakandmata osa, st 7 kuuse vangistuse võrra. Nõnda saadi 17

aasta 6 kuu ja 24 päevane liitvangistus. Seejärel moodustati KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel

liitvangistus T.K. kehalise väärkohtlemise eest mõistetud aastasest vangistusest ja E. Kasele

Tartu Maakohtu 13. juuli 2017 otsusega asjas nr 1-17-4421 mõistetud aastasest vangistusest:

karistus T.K. kehalise väärkohtlemise eest loeti asjas nr 1-17-4421 mõistetud karistusega kaetuks.

Seejärel suurendati KarS § 65 lg 2 alusel ülal nimetatud 17 aasta 6 kuu ja 24 päevast vangistust

T.K. kehalise väärkohtlemise eest mõistetud aastase vangistuse võrra, saades 18 aasta 6 kuu ja 24

päevase liitvangistuse. KarS § 65 lg 1 ls 2 alusel arvati viimati nimetatud liitvangistusest maha

13. juuli 2017 otsuse alusel ära kantud aasta vangistust, saades selliselt lõplikult kandmisele

kuuluvaks karistuseks 17 aasta 6 kuu ja 24 päevase vangistuse. Selle vangistuse kandmise

alguseks on KarS § 68 lg 1 kohaselt 30. juuni 2019 ehk päev, mil algas E. Kase eelvangistus.

11. Kuivõrd apellatsioonis vaidlustatakse vaid E. Kase süüdi tunnistamist KarS § 274 (vägivald

võimuesindaja vastu) ja § 114 (mõrv) järgi ning ülejäänud kuritegudesse puutuvalt ei ole

ringkonnakohtul maakohtu otsusele vastuväiteid ka omal algatusel, tuuakse järgnevalt välja vaid

A.R. i ähvardamist ja K.A. surma põhjustamist puudutavad maakohtu seisukohad.

4(19)

12. Seoses A.R. i vastase vägivallaga olid esimese astme kohtu peamised seisukohad järgmised.

13. Kohus analüüsis tervet hulka tõendeid ja tuvastas sellise sündmuse. 28. juunil 2019 tarvitas E.

Kask ohtralt alkoholi. Umbes kell 10 õhtul kakles ta oma elukohaks olnud XX maja ees ühe

inimesega. Seda kaklust pealt näinud inimene teatas kaklusest telefonitsi Häirekeskusse. Seepeale

sõitsid sündmuskohale patrullpolitseinikud A.R. , R. K. ja M. O. Politseinikke märgates jooksid

kaklejad minema. Varsti pärast seda läks E. Kask P.S. ja R.T. kesklinna, kus E. Kask jätkas

alkoholi tarvitamist, muu hulgas Pirogovi platsil. Kuidagi sattus E. Kask Ülikooli tänaval

paiknevasse kiirtoidukohta Fasters, kus ta jäi magama. Fastersi turvatöötaja äratas ta mõni minut

enne kella 5 (29. juuni 2019 varahommikul) üles. E. Kask jooksis Fastersist minema. Et E. Kasel

oli raskusi püsti seismisega ja et tema käed-jalad olid verised, otsustasid E. Kaske märganud

kiirabitöötajad E. Kasele esmaabi anda. E. Kask aga ei soovinud abi saada ja hakkas käte-jalgadega

vehkima. Seda märkasid patrullpolitseinikud A.R. , R. K ja M. O, kes läksid kiirabitöötajatele appi:

hoidsid E. Kaske kinni, kuni meedikud said talle plaastrid peale panna. Et E. Kask oli endiselt

agressiivne, vehkis käte ja jalgadega ning karjus ja tundus olevat nii alkoholi- kui narkojoobes,

otsustasid politseinikud ta kainenema toimetada, et E. Kask kellelegi häda teha ei saaks. Seetõttu

panid politseinikud E. Kase käed raudu ja viisid ta politseibussi, millega sõitsid arestimajja. Ka

arestimajas oli E. Kask väga agressiivne ja hakkas inventari lõhkuma, mistõttu pandi ta raudadega

voodi külge kinni. Kogu selle aja jooksul, mil politseinikud E. Kasega tegelesid, sõimas E. Kask

neid sama hästi kui vahet pidamata erinevate roppude sõnadega. Kui E. Kaske hakati

kainestuskambrisse viima, pöördus E. Kask A.R. i poole ja ütles, et ta otsib A.R. i tolle töö välisel

ajal üle ja näitab siis A.R. ile, kes ta on ning tapab tolle noaga kõhtu lüües ära. E. Kask vabastati

kainenemiselt kell 13:40, misjärel tuvastati tema organismis Tartu Ülikooli Kliinikumis

alprasolaami (Xanaxis leiduv narkootikum – E. Kase väitel oli ta tarvitanud Xanaxit).

14. Muid omavahel kooskõlas olevaid tõendeid ei lükka ümber E. Kase öeldu. Lisaks on E. Kase

ütlused vastakad: ta on end nii süüdi tunnistanud kui ka süüdistust eitanud. Ka on E. Kask öelnud,

et ta oli väga purjus ega mäleta suurt midagi, aga ta siiski võis sellise teo toime panna, kui sai aru,

et ta tahetakse kambrisse paigutada ja politseinikud seda tegema hakkasidki.

15. A.R. il oli alust arvata, et E. Kask viib oma ähvarduse täide. E. Kask polnud A.R. i ähvardades

mitte üksnes verbaalselt, vaid ka füüsiliselt agressiivne. A.R. oli E. Kasega tööalaselt aastaid

kokku puutunud ja teadis, et tegemist on väga vägivaldse inimesega. E. Kase vägivaldsust

kinnitavad karistusregister ja politsei andmebaasi väljavõte. Lisaks on E. Kask löönud oma

ametikohustusi täitnud politseinikku. See juhtus ööl vastu 8. juulit 2017 Tartu kesklinnas. KrMS

§ 203 lg 1 p 1 alusel see menetlus lõpetati. Sellistest teadmistest lähtuvalt pidas A.R. väga

võimalikuks, et E. Kask ründab teda näiteks noaga selja tagant.

16. E. Kask pani teo toime kavatsetult: eesmärgiga pääseda kainenemisele paigutamisest ning

kättemaksuks arestimajja toimetamise eest ning ka selle eest, et teda arestimajas ei vabastatud.

Tegu oli õigusvastane ja süüline. See tuleb kvalifitseerida KarS § 274 lg 1 järgi vägivallaks

ametikohustusi täitnud võimuesindaja vastu.

17. K.A. tapmise osas on maakohtu põhilised seisukohad sellised.

18. Pikalt peatutakse K.A. surmale eelnenud päevadel juhtunul. Maakohus toob välja paljudes

erinevates (eeskätt isikulistes) tõendites ilmneva kohati küllaltki vastuolulise teabe. Mingil

põhjusel muutusid E. Kase ja K.A. suhted mõni päev enne K.A. surma väga halvaks. Sellega

seoses on eeskätt oluline niisugune teave. 24. juunil 2019 olevat joonud seltskond inimesi, sh E.

Kask ja K.A. , E. Kase korteris alkoholi. E. Kask olevat magama jäänud ja järsku olevat helisenud

5(19)

tema telefon. Sellele olevat vastanud K.A. . Helistajateks olevat olnud (E. Kasele tuttavad)

„venelased“. Mõnel pool viidati V.P. ja A.K.; läbi käis ka A.Z. nimi. K.A. olevat hakanud

helistajatega n-ö lõõpima: olevat öelnud, et parajasti käib pidu ja on kõvasti viina ning helistajad

võiksid ka kohale tulla. E. Kask olevat ärganud ja saanud aru, et K.A. oli tema telefonile vastanud

ning seepeale vihastunud. Venelased olevat korduvalt uuesti helistanud, aga telefonile ei olevat

enam vastatud. Mingi hetk aga olevat venelased jõudnud E. Kase maja ette ja E. Kask ning K.A.

olevat läinud neile sinna vastu. Sealtpeale muutusid käsitletud tõendid eriti vastukäivateks.

Mitmelt poolt ilmnes, et varem karistatud inimesed hakkasid K.A. t nende aja raiskamise (pika

ootamise) eest raha nõudma. Ka väitsid mõned ütluste andjad, et K.A. pillas purjuspäi maha ja

tegi nii katki ühe venelase telefoni, mistõttu hakati K.A. t selle eest raha nõudma. Käisid läbi

summad 20, 40 ja 60 eurot. E. Kask olevat korterisse tagasi tulnud, aga K.A. olevat koos

venelastega minema läinud. Mõni aeg pärast seda olevat E. Kask ja R. T läinud ühe telefonikõne

peale Atlantise taha, kus olevat olnud venelased ja K.A. . Mõnest tõendist ilmneb, et E. Kask pidi

venelaste rahustamiseks andma noile oma portatiivse kõlari, et K.A. midagi ei tehtaks. Siis olevat

E. Kask, K.A. ja R. T uuesti E. Kase juurde läinud ja seal lõigi K.A. peale vihane E. Kask magama

jäänud K.A. t (vt käesoleva otsuse p 5). Sellega ei olevat asi piirdunud. Venelased olevat jätkanud

K.A. t raha nõudmist ja ähvardanud, et kui K.A. ära ei maksa, muutub tema „võlg“ üha suuremaks.

K.A. olevat palunud 25. juunil 2019 oma sõbral E.E. end viia autoga tema ja ta vanaema A.K.

elukohta, Tartust ca 15 kilomeetri kaugusel asunud K. tallu. Seda olevatki E. E teinud: peale K.A.

olevat ta võtnud auto peale ka oma sõbra G.M. ja kaks K.A. t raha tahtnud venelast. K.A. olevat

palunud vanaemalt raha, sest muidu ta tapetavat ära. Vanaema olevatki K.A. raha andnud ja K.A.

omakorda olevat andnud venelastele 20 eurot. Seepeale olevat E. E venelased ja G. M Tartusse

tagasi toonud. K.A. ga olevat aga soovinud suhelda ka E. Kask, kes oli seoses venelastega

juhtunuga K.A. peale väga pahane. E. Kask proovis K.A. t 24. juunile 2019 järgnenud päevadel

telefoni teel korduvalt kätte saada, ent K.A. E. Kase telefonikõnedele ei vastanud. K.A. olevat

hoopis jäänud K. tallu: seda just seetõttu, et tal oli E. Kase ees hirm tekkinud. 25. juuni 2019 õhtul

saatis E. Kask Facebook Messengeris oma tüdruksõbrale P. S sõnumi, et ta tahab K.A. BMW-ga

otsa sõita, mispeale P. S soovitas „pigem peksa“. 28. juunil 2019 saatis G. M E. E Facebook

Messengeris sõnumi „Aga pmst eedu tahab K kasti peksta“.

19. 30. juunil 2019 toimus maakohtu hinnangul selline sündmus. 30. juunile 2019 eelnenud öösel

tarvitas E. Kask koos R. T ja paari teise inimesega Tartus erinevates kohtades alkoholi.

Hommikuks olid E. Kask ja R. T jäänud kahekesi. E. Kask ütles R. T, et ta tahab minna K.A.

juurde K. tallu, et K.A. „lõuga panna“. R. T ütles, et ta tuleb E. Kasega kaasa. K. tallu otsustati

sõita taksoga. Selleks käis E. Kask korraks oma ema I.K. juures ja küsis tollelt 10 eurot, mille I.

K. E. Kasele andiski. Kell 8.45 helistas E. Kask K.A. , ent too ei vastanud kõnele. Kell 8.50 said

E. Kask ja R. T Circle K tankla ja Kivi Konsumi lähedal kokku. Paar minutit pärast kella 9 kutsus

R. T Facebooki grupi „Kained juhid“ alt Circle K tankla juurde A.A.. A. A saabus kell 9.11. E.

Kask ja R. T istusid A. A autosse ja palusid end sõidutada K. talu juurde (ja selgitasid, kus see

täpsemalt asub). Kella 9.30 paiku jõudis A. A pärale. E. Kase palvel peatas A. A auto u 100 meetrit

enne talu. E. Kask ja R. T väljusid autost ning palusid A. A end oodata, lubades peagi tagasi tulla.

A. A jäigi ootama. E. Kask ja R. T hakkasid kõndima K. talu poole. Sinna jõudes märkasid nad,

et talu uks on pärani lahti ja ukse ees on kardin. E. Kask ja R. T vaatasid aeda ja nägid, et seal

kedagi ei ole. E. Kask läks seejärel majja sisse ja R. T jäi maja väliskoridori väljapoole kardinat

E. Kaske ootama. Majja jõudnuna käis E. Kask nii esimesel kui ka teisel korrusel. Teisele korrusele

K.A. tuppa jõudnuna nägi E. Kask K.A. t voodis magamas. E. Kask otsustas, et ta tapab K.A. ,

pannes maja põlema. Et K.A. ei saaks telefoni teel abi kutsuda, võttis E. Kask kaasa K.A. telefoni.

Seejärel läks E. Kask trepist alla ja süütas tal kaasas olnud välgumihkliga silma jäänud riideesemed

ning realiseeris nõnda oma varasema kavatsuse K.A. tappa. Need riideesemed viskas ta esikus

puitpõrandale trepi ette ja jooksis ise majast välja. Kui R. T E. Kaske välja jooksmas nägi, eeldas

ta, et E. Kask oli majast midagi varastanud. Koos liiguti kiiresti A. A juurde, kes viis nad tagasi

6(19)

Tartusse. Puitpõrand ja puidust trepp võtsid põlevaist riideesemeist väga kiiresti tuld ja tuli levis

ruttu teise korruse tubadesse. Nii oli K.A. evakuatsioonitee läbi lõigatud. K.A. üritas põgeneda

akna kaudu, ent see tal ei õnnestunud: K.A. sai kõrge temperatuuri ja leekide toimel üle kogu keha

põletuse ja suri vingugaasimürgistusse. Põlengut märkas talu lähedal olnud A. K, kes helistas kell

9.49 Häirekeskusse. Esimene tuletõrjeauto saabus kell 10.14 ja tulekahju kustutati.

20. Enamike äsja välja toodud sündmuste osas kohtu hinnangul kuigivõrd vaidlust ei ole. Küll aga

ei ole menetlusosaliste vahel üksmeelt selles, mida täpsemalt E. Kask talus sees olles tajus ja tegi.

21. E. Kask väitis, et ta vaatas majas olnud ruumid läbi: seda nii esimesel kui ka teisel korrusel.

K.A. t ta kusagil ei näinud. Ülakorruselt alla tagasi jõudnuna hakkas ta igavusest välgumihkliga

mängima: ta tahtis panna põlema ühte toolil olnud väikest riideeset ja seda seejärel ahju visata.

Riidetükk süttis ootamatult kiiresti ja kukkus maha. E. Kask kustutas riidetüki jalgadega ära.

22. Kohus E. Kase väiteid ei uskunud ja seda järgmistel põhjustel.

23. Esiteks on E. Kask andnud erinevaid ütlusi. Nimelt ütles E. Kask 29. oktoobril 2019 oma

vahistamise pikendamise istungil, et ta nägi teisel korrusel voodil K.A. t. E. Kase praeguses

menetluses antud selgitusel kõneles ta 29. oktoobril 2019 eelkirjeldatud viisil tulenevalt

politseiuurija I,K, öeldust: niikuinii tõendatavat E. Kase süü ära ja E. Kasel olevat mõistlik üles

tunnistada. Selliseid etteheiteid politseiniku aadressil pidas kohus põhjendamatuteks: E. Kasel oli

alati võimalus konsulteerida kaitsjaga.

24. Ka on võimatu see, et E. Kask ei märganud K.A. t: magamistuba oli väike, 11,7 ruutmeetrine

ja seal oli vaid üks voodi.

25. E. Kase ütluste paika pidamatust kinnitab ka see, et ta väljus majast suure kiiruga. See viitab

E. Kase vahele jäämise hirmule ja soovile ise tulekahjukoldest pääseda.

26. Samuti on oluline, et E. Kask K.A. peksa ei andnud: E. Kasel oli soov K.A. kätte maksta ja ta

valis selle soovi täitmiseks peksmisest märksa hirmsama meetodi.

27. Tähele tuleb panna ka seda, et E. Kask oli varemgi magava K.A. suhtes kuriteo toime pannud:

24. juunil 2019 K.A. t lüües.

28. Süütamine leidis aset just esikus puitpõrandal ja K.A. ni viinud puittrepi juures. See kinnitab

E. Kase kavatsust K.A.

ära tappa. Kui E. Kask oleks tahtnud kohaldada leebemaid

karistusmeetmeid, oleks ta võinud süüdata maja väljastpoolt või panna riideesemed põlema

kiviplaatidega kaetud pesuruumis: sellisel juhul oleks võinud K.A. majja põlemisest pääseda.

29. Eeltoodu pinnalt asus kohus seisukohale, et E. Kask tappis K.A. kavatsetult. Ka tegi ta seda

õigusvastaselt ja süüliselt.

30. Tegemist on mõrvaga KarS § 114 lg 1 p-de 1 ja 2 mõttes. Elusana tulekoldesse jäämine ja seal

elusalt põlemine kuni vingumürgistuse saamiseni on kahtlemata piinav ning ühtlasi äärmiselt julm

viis inimese tapmiseks. Julm oli ka K.A. mobiiltelefoni kaasa võtmine, kuna sellega muudeti K.A.

jaoks võimatuks endale telefoni teel abi kutsumine. Ka oli tapmine üldohtlik. Halbade asjaolude

kokkusattumisel oleks tuli võinud levida mitte üksnes teistele hoonetele K. kinnistu piires, aga ka

kõrval oleva kõrge haljastusega hoonestatud Lombi kinnistule. Tapmine toimus ka madalatel

motiividel KarS § 58 p 1 tähenduses. Seda seetõttu, et E. Kask soovis end kehtestada temale mitte

allunud K.A. suhtes tulenevalt sellest, et viimane ei tasunud temalt alusetult nõutud 60 eurot

ja

7(19)

hakkas end E. Kase eest varjama. E. Kase käitumine oli kantud nii kättemaksust kui ka soovist

tagada endale oma kuritegelike kalduvustega tutvusringkonnas senisest suurem autoriteet. E.

Kasele on omane enda heaolu kasvatamine teiste arvelt ja hoolimatus teiste suhtes. E. Kase senisest

ellusuhtumisest nähtuvalt ei ole majas inimese ära põletamine tema jaoks midagi erakordset.

31. E. Kasele mõrva eest 17-aastast vangistust mõistes lähtus kohus sellistest motiividest. E. Kase

süü on väga suur. Esineb kolm raskendavat asjaolu: piinarikkus, julmus ja üldohtlikkus. E. Kask

sooritas mõrva kavatsetult alles 16-aastase inimese suhtes, kellel oli suur osa elust alles elamata.

Karistust kergendab see, et E. Kask vabandas K.A. lähedaste eest (KarS § 57 lg 2) ja kahetseb

oma tegu (KarS § 57 lg 1 p 3). Karistust raskendab KarS § 58 p 1 tähenduses mõrva sooritamine

madalatel motiividel, enese kehtestamiseks ja oma autoriteedi tõstmiseks. Eluaegset vangistust ja

ka maksimaalset tähtaegset ehk 20 aastast vangistust ei saa E. Kasele mõista seetõttu, et ta oli

kuritegu toime pannes alles noor ja on seda veel praegugi.

32. K.A. isa A.A. 100 000 eurose mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldas kohus 15 000

euro ulatuses. Kahjuhüvitist tingiv erandlik asjaolu võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg 3 tähenduses

on see, et K.A. surm saabus majja sisse põletamise tõttu ja A. A nägi pealt nii põlengut kui ka

seda, kuidas tema poja surnukeha majast välja toodi. Siiski ei saa A. A mõista välja 100 000 eurot,

vaid sümboolse 15 000 eurot, sest K.A. ei elanud enam A. A juures, vaid oma vanaema A. K pool

ning K.A. suhted A. A olid küllaltki kehvad ja külmad.

33. A. K esitas kolm kahjunõuet, millest kohus rahuldas vaid ühe ja sedagi osaliselt. Rahuldamata

jäi 150 000 eurone mittevaralise kahju hüvitamise nõue tulenevalt K.A. hukkumisest, sest A. K ei

teadnud põlengut vaadates, et K.A. on põlevas majas. 100 000 eurose nõude hüvitada talle

mittevaraline kahju, mis tekkis K. talu hävimise tõttu rahuldas kohus 7000 euro ulatuses. A. K oli

pikki aastaid tema koduks olnud maja suhtes eriline huvi. Samas on maja nüüdseks

kindlustuslepingu alusel täielikult renoveeritud, seal elatakse sees ja E. Kask on varatu isik.

Seetõttu tuleb A. K välja mõista sümboolsed 7000 eurot. Rahuldamata jäi A. K nõue hüvitada talle

87 639,17 eurot, mis oli A. K väitel vahe maja renoveerimise maksumuse ja kindlustulepingu

alusel välja maksmisele kuuluva vahel: kohus leidis, et kindlustusandja hüvitas A. K temal

tekkinud varalise kahju täiel määral.

Menetlus ringkonnakohtus

34. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni E. Kase kaitsja vandeadvokaadi abi Marko

Paabumets. Esiteks palub kaitsja maakohtu otsuse tühistada E. Kase süüdi tunnistamises KarS §

274 lg 1 järgi ja mõista süüdistatava õigeks. Teiseks soovib kaitsja seda, et maakohtu otsus

tühistataks E. Kase süüdi tunnistamises KarS § 114 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi. E. Kask on vaja

mõrvasüüdistuses õigeks mõista. Alternatiivselt taotleb apellant E. Kasele mõrva eest maakohtu

mõistetust kergema karistuse mõistmist. Oma taotlusi põhistab kaitsja nõnda.

35. Kõigepealt peatutakse taotlusel E. Kask KarS § 274 lg 1 järgi õigeks mõista. Maakohus hindas

A.R. i ütlusi valikuliselt. A.R. i on oma pikaajalise politseitöö jooksul pidanud taluma igal aastal

tuhandete joobes inimeste räuskamist ja praalimist. Nende tuhandete muude juhtumite suhtes aga

kriminaalmenetlusi alustatud pole või vähemasti A.R. ei mäleta selliseid menetlusi. A.R. tunneb

E. Kaske juba imikust peale ja peab teda kuritegelikuks. Seega ei ole A.R. objektiivne, vaid tunneb

E. Kase suhtes vihavaenu. Polnud põhjust arvata, et E. Kask viib oma ähvarduse täide: E. Kask oli

20 aastane alkoholi ja narkootikumide mõju all olnud nooruk. Ähvardus oli umbisikuline. A.R. i

ütluste kohaselt ähvardas E. Kask ka A.R. i paarimehi, kuid viimased millegipärast avaldust ei

teinud. R. K väitel oli ähvardus suunatud kõigi poole. Täielikult on tõendamata ja põhjendamata

8(19)

maakohtu seisukoht, et E. Kask ähvardas A.R. i pääsemaks kainenemisele paigutamisest ja

kättemaksuks tema arestimajja toimetamise eest ning selle eest, et teda arestimajast ei vabastatud.

36. Järgnevalt tuuakse välja K.A. tapmisega seotud vastuväited. E. Kase tegu võib endast kujutada

K.A. surma ettevaatamatut põhjustamist. Maakohtu otsus on raskesti jälgitav ja raskesti

arusaadav. E. Kask ei soovinud panna põlema mitte maja, vaid riideid. R. T rääkis E. Kask mitte

K.A. tapmisest, vaid K.A. peksa andmisest. K.A. ja E. Kase suhted ei olnud väga halvad: K.A.

oli vaid mõneti solvunud. Sellest, et ta tahetakse ära tappa, rääkis K.A. A. K pigem selleks, et too

talle raha annaks. A. K väitel vene poisid K.A. t midagi välja ei pressinud. „Kasti panema“ on

noorte žargoon, mis tähendab peksa andmist. Sellisest väljendist ei saa tuletada E. Kase K.A.

tapmise tahtlust. E. Kask soovis K.A. t vaid õpetada. Tahtnuks E. Kask K.A. t tappa, poleks ta

valinud sedavõrd omapärast ja ebatõenäolisemat tapmisviisi, nagu esikus riiete süütamine. E. Kask

lootis riiete süütamisega K.A. t ehmatada. Ka lootis E. Kask seda, et tulekahju ei tekigi. Samuti

võis E. Kask loota sellele, et keegi tulekahju avastab ja et majas on suitsuandur. Kui suitsuandur

oleks huilanud, oleks K.A. võinud pääseda. Sellise kahtluse oleks pidanud tõlgendama E. Kase

kasuks. Tõendatud ei ole maakohtu väide, et K.A. sai põletushaavad elusast peast. Tõendamata

on ka väide, et K.A. , kelle surnukeha leiti voodi kõrvalt, jõudis voodist lahkuda ja hakkas siirduma

akna poole. K.A. pidi saama vingugaasimürgituse enne seda, kui trepp tuld võttis. Eksperdi

järeldustest ilmneb, et surma põhjustas vingugaasimürgitus, mitte põletus kehal. Vingugaasi mõju

on kiire, mistõttu K.A. ei saanud tunda valu. Kui E. Kase süüditunnistamine jõusse jätta, peaks

tulenevalt E. Kase noorusest ja süü suurusest vähendama E. Kase karistust.

37. Prokuratuur vaidleb apellatsioonivastuses apellatsioonis esitatud väidetele vastu, tuues

eeskätt välja järgmist.

38. Kõigepealt esitatakse KarS § 274 puutuvad väited. Jääb selgusetuks, milline seos on

varasemate kriminaalasjade arvu teadmise ja hirmu tundmise vahel. A.R. selgitas, et ta on

pöördunud varemgi uurija poole, kui on võtnud oma ähvardamist reaalsena. Riigi Teatajast on

leitavad vähemalt kaks kohtuotsust (kriminaalasjad nr 1-13-1358 ja 1-14-2372), milles on A.R.

kannatanu olnud. A.R. selgitas, et teda rünnanud, ähvardanud või solvanud inimesi on karistatud

– ta üksnes ei tea, millise seadusepügala järgi. Ähvardus ei olnud umbisikuline. A.R. selgitas, et

E. Kask ähvardas noa just temale kõhtu lüüa, mitte aga tema paarimeestele. Seda kinnitas M. O.

39. K.A. tapmise osas leitakse järgmist. Otsuses on täpselt ja üksikasjalikult välja toodud, kuidas

kujunes E. Kasel motiiv panna K.A. vastu toime eluvastane kuritegu. Meelevaldne ja asjakohatu

on viide sellele, et suitsuandur oleks võinud päästa K.A. elu. Asjatundja väitel poleks K.A. olnud

kuidagi võimalik end trepi kaudu päästa. Lisaks oli E. Kask kaasa võtnud K.A. telefoni, et viimane

ei saaks abi kutsuda. Eksitav on väide, et K.A. ei saanud põletushaavu elusast peast. Surnukeha

ekspertiisiaktist nähtuvalt sattus K.A. tulekahjukoldesse elavana. Kergemat karistust E. Kasele

mõista ei saa.

40. E. Kase ema I.K. saatis ringkonnakohtule avaldusena pealkirjastatud dokumendi, milles I.K.

selgitab, et ta pole nõus A. K hagiavalduse ega A. A rahanõudega.

41. Ringkonnakohtu istungiga seoses toimusid järgmised sündmused.

42. Enne istungit esitasid E. Kask ja tema kaitsja taotluse kuulata E. Kask K.A. surma

põhjustamise osas uuesti üle: E. Kask soovivat kõneleda asjadest nii, nagu nad tegelikult olid. Selle

taotluse kohus rahuldas ja E. Kask kuulatigi üle. Lühidalt oli E. Kase ütluste sisu selline. E. Kask

läks koos R. T majja sisse K.A. t otsima. E. Kask käis esimese korruse ruumides, R. T aga teisel

korrusel. Kui R. T alla tagasi jõudis, päris E. Kask temalt, kas ta K.A. t nägi. R. T vangutas pead.

9(19)

Seejärel pani E. Kask välgumihkliga ühed majas olnud riided põlema. Miks ta seda tegi, ei osanud

E. Kask selgitada. Pärast seda jooksid E. Kask ja R. T majast välja takso juurde ning sõitsid

Tartusse.

43. Kaitsja jäi apellatsioonis ja prokurör apellatsioonivastuses esitatud seisukohtade juurde. A. A

sõnul olevat K. talus suitsuandur olnud. E. Kase väitel ei tahtnud ta K.A. t tappa.

Ringkonnakohtu seisukoht

44. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt E. Kase süüdi tunnistamist vägivalla tarvitamises

võimuesindaja vastu (I), analüüsib seejärel K.A. surma põhjustamisega seonduvat (II) ja peatub

viimaks ülejäänud teemadel (III).

(I) A.R. i ähvardamine

45. A.R. i ähvardamise osas on kaitseväiteid kolm, kusjuures suuresti keskendub kaitsja järgnevalt

teisena välja toodavale väitele.

46. Apellandist võib aru saada nõnda, et E. Kase vastutus peab ära langema juba seetõttu, et E.

Kask ei suunanud oma ähvardust mitte A.R. i, vaid kõigi kolme temaga tegelenud politseiniku

poole. Esiteks pole kuigivõrd lihtne mõista, miks peaks vastutus ähvardamise eest ära langema

seetõttu, et A ähvardatuks ei ole üksnes B, vaid lisaks B-le ka C ja D. Tõsi, see võib omada tähtsust

ähvardamise tõsiselt võetavusse puutuvalt: kui keegi ähvardab tervet hulka inimesi, võib olla

vähem alust karta seda, et ähvardaja viib oma ähvardus täide, võrreldes olukorraga, kus ähvardaja

pöördub vaid ühe inimese poole. Tuleb siiski nõustuda prokuratuuri ja maakohtuga, et E. Kask

pöördus noaga löömisest kõneldes selgesti just A.R. i poole. E. Kask selles osas kuigivõrd

konkreetseid ütlusi ei andnud: tema väitel oli ta purjus ega mäleta juhtunu detaile, küll aga võis ta

tema järjekordselt kainenemiskambrisse paigutamisest kuulnuna vihahoos midagi öelda (kd 5, tl

51–52). R. K sõnul kuulis ta noaga löömise ähvardust, ent ta täitis parajasti laua taga pabereid ega

saanud seetõttu aru, kellele E. Kask selle ähvarduse suunas (kd 4, tl 111). M. O väitel suhtles A.R.

parajasti E. Kasega, kui viimane väga ärritunult ütles, et annab A.R. ile nuga (kd 5, tl 17–20). A.R.

i kinnitusel lubas E. Kask ta üles otsida ja talle noa kõhtu lüüa (kd 4, tl 96–105). Politseinike

ütlused on igati loogilised, jälgitavad ja vastuoludest vabad. Kõigiti mõistetav on ka R. K väide,

et tema noaga lüüa lubamise situatsiooni dokumentide täitmise tõttu ei näinud. M. O ja A.R. i

ütlused aga kummutavad igasugused kaitsja tõstatatud kahtlused: E. Kask lubas A.R. i noaga lüüa.

47. Suuresti on kaitsja kontsentreerunud aga väitele, et E. Kase ähvardus polnud tõsiselt võetav

ehk polnud põhjust karta selle ähvarduse täideviimist KarS § 120 ja seega ka KarS § 274 mõttes.

Sellegi argumendiga ringkonnakohus ei soostu.

48. Alus karta ähvarduse täide viimist tuleb objektiivses mõttes tuvastada n-ö kahetasandiliselt.

Kõigepealt on vaja teha selgeks, kas selline alus esines ähvardatul. Kui ähvardatu ähvardust tõsiselt

ei võta, pole mingit põhjust ähvarduse tõsiselt võetavust jaatada (vt ka RKKKo 3-1-1-59-11, p

9.1). Kui aga ähvarduse adressaat ähvarduse ellu viimist tõepoolest pelgama hakkab, ei tähenda

see veel, et esineb alus karta ähvarduse täide viimist. Nimelt ei saa kellegi kriminaalvastutus

sõltuda üksnes kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist: ähvardus peab tunduma reaalne ka

keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt ka RKKKo-d 3-1-1-59-11, p 9.2 ja 1-19-1849/43, p 24).

49. Kriminaalkolleegiumil puudub igasugune alus arvata, et A.R. valetas, kui ütles, et talle tundus

E. Kase ähvardus reaalne. Täpsemini viitas A.R. sellele, et tema teadis E. Kaske juba palju aastaid

vägivaldse inimesena ja pidas kõigiti võimalikuks, et E. Kask võib teda näiteks selja tagant noaga

10(19)

rünnata. Kuidagi ei veena ringkonnakohut kaitsja väide, et A.R. on oma töö tõttu talunud palju

ähvardusi, pole kunagi nendega seoses kellegi poole pöördunud ega võtnud ka E. Kase öeldut

seetõttu tõsiselt. Ei ole õige öelda, et A.R. ei ole seni ähvardustest kellelgi teada andnud.

Ringkonnakohus usub A.R. i öeldut, et kui ta on ähvardust tõsiseks pidanud, on ta varemgi

menetlemise algatamiseks avaldusi teinud. Seda kinnitab ka prokuratuuri märgitu, et juba Riigi

Teatajast on leida mitu kriminaalasja, kus A.R. on olnud kannatanu.

50. Eelnevast nähtuvalt saab olukorras, kus ähvardatul tekkis hirm, KarS § 120 (või § 274)

objektiivset koosseisu eitada vaid siis, kui see hirm ei olnud n-ö kõrvalt vaadates ratsionaalne.

Teisisõnu tuleb juhtunut hinnata normatiivselt ja otsustada, kas ohvri kartus oli adekvaatne või

mitte. Ringkonnakohtu meelest oli A.R. il tekkinud usk, et E. Kask võib lubatu ellu viia,

adekvaatne.

51. A.R. i tuginemine E. Kase isikule on igati põhjendatud ka juhtunut kõrvaltvaataja positsioonilt

hinnates. E. Kase näol on tema noorusest hoolimata tegemist paadunud kurjategijaga, kes rikub

väga tihti väga erinevaid õigushüvesid. Muu hulgas on E. Kask korduvalt vägivallatsenud, seda

isegi politseiniku suhtes. Asjakohatu on kaitsja väide, et A.R. i suhtumine E. Kasesse ei olnud

objektiivne, vaid põhines vihavaenul. A.R. i enda arusaamise osas pole see niikuinii oluline:

ähvarduse tõsiselt võetavust ohvri silmis ei väära ka see, kui ähvardus näib ohvrile tõene vaid

ähvardaja suhtes esineva alusetu vihavaenu tõttu. Tõsi, põhjendamatu vihavaen või ebaobjektiivne

suhtumine ähvardajasse võiks mõnikord tingida ähvardamise objektiivse koosseisu eitamise

tulenevalt sellest, et keskmisele kõrvaltvaatajale ähvardus reaalne ei näinud. Praegu aga midagi

sellist ei ole: nagu märgitud, oli igati õige A.R. i hinnang, et E. Kask on vägivaldne retsidiivne

kurjategija.

52. E. Kase isikut tuleb arvesse võtta veel teisestki aspektist. Tegemist on suurt kasvu noormehega.

Väär on kaitsja arusaam, nagu kõneleks E. Kase noorus selle poolt, et tema ähvardust ei maksa

karta. Vastupidi: kriminoloogiline reaalsus ja ringkonnakohtu kogemus kinnitavad seda, et

(vägivalla)kuritegevus on tihtipeale just noore mehe nägu. Mõne noormehe ähvardusele lisab

täiendavat kaalu see, kui noormees näib füüsiliselt võimekas – ja seda E. Kask oma kasvu tõttu

näibki.

53. Seoses E. Kase persooniga tõstab ähvarduse tõsiselt võetavust veel kolmaski aspekt. E. Kask

kuritarvitab alkoholi ja muutub selle meelemürgi najal pahatihti vägivaldseks. Seega ei ole

võimalik nõustuda kaitsjaga, et E. Kase alkoholijoove viitas sellele, et ähvarduse täide viimist

polnud põhjust peljata – kainelt ei oleks E. Kask midagi ette võtnud. Tõsi, kaitsjal on ilmselt õigus

selles, et kainena oleks E. Kasest lähtunud oht ehk tõesti madal olnud. Tuleb aga meeles pidada

seda, et E. Kask oli väga sageli purjus – ja seetõttu ka väga sageli ohtlik.

54. Ähvarduse tõsiselt võetavust hinnates peab analüüsima sedagi, millises situatsioonis täpsemalt

oleks võinud E. Kase rünne A.R. ile toimuda ja kas sellise olukorra tekkimine näis reaalne.

Kõigepealt oleks see rünnak võinud aset leida näiteks olukorras, kus A.R. il tekib oma töö tõttu

vajadus jälle E. Kasega tegeleda. Pidades silmas seda, et A.R. i töö ongi patrullis käia ja et E. Kase

senine elu on olulises ulatuses seisnenud korra rikkumistes Tartus, oli selline stsenaarium igati

mõeldav. Mõeldav oli veel teinegi stsenaarium: E. Kask otsib A.R. i tollele (kas avalikult või

salaja) kallale minemiseks üles. Tõsi, E. Kase sellise käitumise tõenäosus oli esimesena märgitust

– juhuslik taaskohtumine – madalam. Samas kinnitab K.A. ga juhtunu, et sellist ohtu ei saa pidada

pelgalt teoreetiliseks. A.R. i oleks E. Kasel ehk veelgi enam põhjust „karistamiseks“ üles otsida

olnud kui K.A. t: vabaduse võtmist (kambrisse sulgemise läbi) võib ju pidada intensiivsemaks E.

Kase vastaseks „ründeks“ kui seda, millega sai hakkama K.A. (vt selle kohta käesoleva otsuse p

60).

11(19)

55. Ähvardamise tõsiselt võetavust ei saa eitada ka viitega sellele, et kohe pärast ähvardamist pandi

E. Kask kainenemiskambrisse ja seetõttu ei saanud ta A.R. ile midagi teha: tema ja A.R. i vahel

oli raske metalluks. Sellist argumenti esitades võiks otsida abi Riigikohtu otsusest nr 1-19-1849/43

või ka Tartu Ringkonnakohtu otsusest nr 1-19-2550/128. Need otsused tõid ähvardaja õigeks

mõistmise suuresti kaasa seetõttu, et ähvardajaks olnud vangil ei olnud kambris olemise tõttu

võimalik ähvardatud vanglaametnikule kallale minna. Siiski on olukord praegu teistsugune.

Otsustes nr 1-19-1849/43 ja 1-19-2550/128 lahendati juhtumeid, kus ähvardajad kandsid

pikaajalist vangistust. Praegu oli aga nii A.R. il kui ka objektiivsel kõrvaltvaatajal igati põhjust

arvata, et E. Kask pääseb loetud tundide pärast vabadusse (nagu juhtuski) – ja seejärel võivadki

ülal märgitud ohud realiseeruda.

56. Seoses teise kaitseväitega peatub ringkonnakohus lõpetuseks veel kord kaitsja arusaamal, et

A.R. oli kogenud ja karastunud politseinik, mistõttu ei saa ähvarduse tõsiseltvõetavusest rääkida.

Kui eelnevalt käsitles kolleegium seda seisukohta A.R. i perspektiivist (vt käesoleva otsuse p 49),

peatutakse nüüd objektiivse kõrvaltvaataja nägemusel. Kuidagi ei saa nõustuda (kaitsja poolt

(konkludentselt) esitatud) seisukohaga, et politseinik ei tohi oma ametiseisundi tõttu ähvardusi

tõsiselt võtta (ehk ähvarduste talumine on n-ö politseiniku palga sees). Mõningal määral võib

tõepoolest nõuda politseinikult enam kui reakodanikult – ja seetõttu võib mõnikord tõesti olla

tarvis öelda, et ehkki politseinik pidas ähvardust reaalseks, ei saa sellist hinnangut pidada tema

ametist lähtuvalt adekvaatseks (ja et see välistab ähvardaja karistamise ähvardamise eest). Kusagil

– ja sugugi mitte väga kõrgel – asub aga lävend, mille ületamisel muutub igati kõlblikuks

ähvardamise objektiks ka politseinik. Ülal märgitust tulenevalt E. Kask praegu selle lävendi ületas.

57. Kolmandaks heidab kaitsja maakohtule ette, et tõendamata ja põhjendamata on seisukoht, et

E. Kask ähvardas A.R. i pääsemaks kainenemisele paigutamisest ja kättemaksuks tema arestimajja

toimetamise eest ning selle eest, et teda arestimajast ei vabastatud. Ringkonnakohtu hinnangul on

seegi etteheide alusetu. On ilmne, et E. Kase ähvardamise tingis A.R. i tegevus E. Kase kainenema

paigutamisel. Ka E. Kask ise selgitas kohtuistungil, et ta muutus tema uuesti kambrisse panemise

tõttu väga vihaseks (kd 5, tl 51).

(II) K.A. surma põhjustamine

58. K.A. surmast kõneldes on maakohtu otsus kaitsja hinnangul raskesti jälgitav ja raskesti

arusaadav. Osaliselt ringkonnakohus selle väitega nõustub. Maakohus on tsiteerinud paljusid

tõendeid, eeskätt ütlusi. Samas pole sugugi mitte alati aru saada, mida maakohus nende ütluste

põhjal järeldab: kas ta peab ütlusi tõele vastavaks ja tuvastab mingi sündmuse selliselt, nagu seda

ütlustes kirjeldatakse või mitte. Ringkonnakohus kordab oma varasemat seisukohta, et kõige

selgem oleks kohtu poolt tuvastatud sündmuste käik siis, kui kohus tooks kõigepealt selle

sündmuse välja ehk n-ö jutustaks (kronoloogiast lähtudes) loo, ilma kõnelemata midagi tõenditest

ega andmata ühtegi õiguslikku hinnangut. Kuidas loo hästi jutustamine välja näeb, nähtub näiteks

ühest hiljutisest Riigikohtu lahendist: asi nr 1-19-8038/67, p-d 9–14. Tõendite analüüs võiks

järgneda selle loo jutustamisele ehk tuleks öelda, mille alusel kohus leidis, et äsja kirjeldatud

sündmus toimus. Seejärel võiks sündmusele anda õigusliku hinnangu, mõista pärast seda (süüdi

tunnistamise korral) karistuse ja viimaks lahendada muud küsimused. (Vt Tartu Ringkonnakohtu

otsus nr 1-18-2796/121, p-d 44–47)

12(19)

59. Eeskätt jääb kohati küllaltki ebaselgeks, mis juhtus maakohtu meelest seoses K.A. ga tema

surmale eelnevatel päevadel. Sellele keskendub maakohus pikalt, (eeskätt) otsuse lehekülgedel

45–63. Ometigi jääb küllaltki segaseks, mida maakohus välja toodud tõendite põhjal tuvastas.

Ringkonnakohus möönab, et tõendid on vastuolulised ja lünklikud, mistõttu on juhtunu

tuvastamine nende alusel keeruline. Siiski peab kohus tuvastama vajaduse korral sündmuse

vähemalt n-ö üldjoontes (st ilma detailideta) ka puudulike tõendite najal ja tuginema kahtluste

esinemise korral KrMS § 7 lg-s 3 toodud in dubio pro reo-põhimõttele: kahtlused tuleb tõlgendada

süüdistatava kasuks. Et n-ö faktikohus on ka ringkonnakohus – erinevalt Riigikohtust, mis ei või

KrMS § 363 lg 5 kohaselt tuvastada faktilisi asjaolusid –, selgitabki kriminaalkolleegium ise, mis

E. Kase ja K.A. vahel K.A. surmale eelnevatel päevadel juhtus.

60. Kuigivõrd täpselt seda siiski teha ei saa: nagu öeldud, on tõendid küllaltki vastuolulised. Küll

aga saab täie kindlusega öelda, et E. Kase ja K.A. suhted muutusid halvaks. K.A. tegi seoses

venelastega midagi sellist, mis E. Kasele ei meeldinud. Pole mingit alust arvata, et K.A. tehtu oli

kuidagi objektiivselt (kuigivõrd) taunimisväärne. K.A. polnud inimene, kes sooritas suure

ebaõigusega tegusid. Ta tegi kas mõne n-ö rumala nalja (lõõpis venelastega E. Kase telefonis) või

lasi kogemata mõne venelase telefoni maha kukkuda või tegi midagi muud sarnast. K.A.

käitumine ärritas E. Kaske. Ärrituse põhjus on seletatav E. Kase isikuga. Nimelt on E. Kask

düssotsiaalse isiksushäirega: ta on afektlabiilne, kergesti ärrituv, impulsiivne, suhtub hoolimatult

ümbritsevasse, sotsiaalsetesse normidesse ja reeglitesse, eirab neid pidevalt, tal on madal

frustratsioonitaluvus, madal on ka tema agressiooni ja vägivalla vallandumise lävi ja ta ei õpi oma

kogemustest ega karistustest (kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt, kd 3, tl 41). E. Kase ärritust

suurendas see, et K.A. hakkas E. Kasest eemale hoidma: ei andnud end n-ö vahetult näole ega

vastanud E. Kase telefonikõnedele. Sellest tulenevalt otsustas E. Kask K.A. „õpetust anda“ ehk

K.A. t „karistada“ ehk K.A. „paika panna“. E. Kase tausta ja ka tema hilisemaid ütlusi arvestades

pidi see „õpetuse andmine“ toimuma K.A. füüsiliselt kallale minemise näol.

61. Maakohtu otsusest jääb mõneti ebaselgeks ka see, kas füüsiline „karistusaktsioon“ pidi E. Kase

meelest piirduma vaid kehalise väärkohtlemisega (peksmisega) või otsustas E. Kask juba enne 30.

juunit 2019, et ta tapab K.A. ära. Nimelt viitab esimese astme kohus oma otsuse lk-l 71, et isegi

kui E. Kasel ei olnud K. kinnistule minnes täpset tegutsemisplaani, otsustas ta seal olles K.A.

tappa, kusjuures sellist plaani oli ta pidanud juba varasemalt (kursiiv lisatud ringkonnakohtu

poolt). Ringkonnakohtu meelest ei võtnud E. Kask enne 30. juunit 2019 plaani K.A. t tappa – ta

otsustas K.A. peksa anda. Sellele viitab kõigepealt E. Kase taust: ehkki tegemist oli paadunud

vägivallatsejaga, ei olnud E. Kask varem raskeid kuritegusid toime pannud, saati siis kedagi

tapnud. Ka tuleb arvestada E. Kase motiivi kaalukust: isegi impulsiivse ja vähese

empaatiavõimega E. Kase jaoks ei saanud K.A. „väärkäitumine“ tunduda sedavõrd raske, et ta

oleks teinud selge otsuse K.A. tappa ja selle otsuse täide viimise nimel tegutsema asunud.

Eelöeldut ei väära ka see, et E. Kase P. S saadetud sõnumi kohaselt tahtis E. Kask K.A. BMW-ga

otsa sõita või et G. M saatis E. E sõnumi „Aga pmst eedu tahab K kasti peksta“. Inimeste ja eriti

noorte sõnakasutus ei ole tihtipeale rangelt hinnates kuigivõrd täpne, eriti kui kasutatakse

ilmselgelt slängi. Mõnikord öeldakse seda, mida tegelikult ei mõelda. Mõnikord liialdatakse.

Mõnikord võib öeldul olla mitu tähendust. Viimaks on vaja meelde tuletada KrMS § 7 lg 3. Isegi

kui E. Kasel tekkis kindel plaan tappa K.A. juba enne 30. juunit 2019, ei saa selles olla kindel.

Seega tuleb tuvastada, et E. Kasel enne 30. juunit 2019 niisugust plaani ei olnud: selline olukord

on E. Kasele soodsam, sest vähendab tema toime pandu ebaõigust.

62. 30. juuni 2019 osas on maakohtu tuvastatu märksa selgemini aru saadav. Tõsi, siingi saab

öelda, et käesoleva otsuse p-s 19 jutustatud loo pidi ringkonnakohus mitmekümnelt leheküljelt

n-ö kokku korjama, seda nii tõendite analüüsi kui ka õigusliku hinnangu seast. Järgnevalt vastab

13(19)

kriminaalkolleegium kõigepealt kaitseväidetele, et tegelikult toimus asi maakohtu tuvastatust

mõneti teisiti.

63. Kaitsja rajab oma vastuväited suuresti E. Kase ütlustele. Ringkonnakohtu hinnangul on

maakohus jätnud E. Kase mõned ütlused igati põhjendatult kõrvale. Ka pole võimalik tugineda

maakohtu otsusega tuvastatust teistsuguse sisuga ütlustele, mida E. Kask andis ringkonnakohtus,

st E. Kase väidetele, et R. T käis koos E. Kasega K. talus ja et E. Kask teisel korrusel ei käinud

ega seal olnud K.A. t ei näinud. Ringkonnakohtu istungil ütles prokurör, et tema arvepidamise

järgi on E. Kask esitanud menetluse jooksul juhtunust seitse erinevat versiooni. Asja materjalidest

on näha vähemalt kolme versiooni. Maakohtu istungil avaldati (kd 5, tl 55) 29. oktoobri 2019

vahistamise pikendamise istungil antud E. Kase ütlused, mille kohaselt nägi ta teisel korrusel K.A.

t ja pani tagasi alla tulnuna maja põlema. Maakohtu istungil väitis E. Kask, et läks üksinda majja,

käis ka teisel korrusel, K.A. t ta ei näinud, tuli alla tagasi, pani ühed riided põlema, kustutas nad

seejärel ära ja läks majast välja (kd 5, tl 53). Kolmas versioon on ringkonnakohtus öeldu.

Maakohus leidis nõustumisväärselt, et E. Kask ei osanud arusaadavalt ega usutavalt selgitada,

miks erinesid maakohtus tema süüküsimuse arutamisel antud tema ütlused ütlustest, mis ta andis

oma vahistamise pikendamisel 29. oktoobril 2019: viitamine politseiniku poolsele mõjutamisele

ei olnud usutav (maakohtu otsuse lk-d 67–68). Loogiline ei ole ka E. Kase selgitus tema

ringkonnakohtus antud ütluste kohta. Kohus küsis E. Kaselt, miks ta tuli sellise versiooniga välja

alles ringkonnakohtus. E. Kask vastas, et neil oli R. T kokkulepe, et kumbki juhtunust ei räägi, ent

kuivõrd R. T seda kokkulepet rikkus, otsustas E. Kaskki sellest kokkuleppest enam mitte kinni

pidada. Kohtu küsimusele, miks ei andnud E. Kask selliseid ütlusi juba maakohtus, olles R. T

väidetava kokkuleppe rikkumise tunnistajaks olnud (tunnistaja R. T kõneles maakohtus enne

süüdistatav E. Kaske), ei osanud E. Kask arusaadavat vastust anda. Niisiis tuleb E. Kase ütlused

teisel korrusel mitte käimise ja K.A. seal mitte nägemise kohta kõrvale jätta: erineval ajal antud

ütlused on omavahel vastuolus ja E. Kask pole neid vastuolusid selgitada suutnud. R. T öeldu on

aga usutav. R. T polnud K.A. „karistamise“ soovi ega üldse mingeid probleeme K.A. ga. Seetõttu

on loogiline, et ehkki ta otsustas E. Kasega Tartust K. tallu minna, ei läinud ta koos E. Kasega

võõrasse majja, kui oli põhjust arvata, et K.A. peksmine seisab vahetult ees. Lisaks pole E. Kase

väide, et ta K.A. t tolle toas ei näinud, juba iseenesest usutav: maakohus märgib õigesti, et tuba oli

väike ja K.A. ei saanud E. Kasele märkamata jääda.

64. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus, kas kaitsja väited lükkavad ümber maakohtu hinnangu,

et E. Kask realiseeris KarS § 113 lg 1 koosseisu.

65. Objektiivse koosseisu täitmist kaitsja kriminaalkolleegiumi meelest otsesõnu kahtluse alla ei

sea. Ka ringkonnakohus leiab, et E. Kask põhjustas K.A. surma: kui E. Kask midagi põlema

pannud poleks, ei oleks K.A. tules hukka saanud. Siiski saab öelda, et üks kaitseväide annab

põhjust küsida, kas K.A. surm on E. Kasele normatiivselt omistatav. Kaitsja tegi etteheite, et K.

talus ei olnud suitsuandurit ja kui suitsuandur oleks olnud, oleks K.A. võinud pääseda. (Töökorras)

suitsuanduri olemasolu või puudumise kohta menetluse käigus tõendeid ei kogutud, mistõttu tuleb

KrMS § 7 lg-st 3 lähtuvalt eeldada, et sellist seadet K. talus ei olnud. Õigusdogmaatilises mõttes

saab selle kaitseväitega seoses esitada küsimuse, kas K.A. asetas oma elu suitsuandurita majas

magama jäädes ise ohtu ja kas sellest tulenevalt ikkagi on võimalik pidada K.A. surma E. Kase

kätetööks. Nimelt võib inimese eneseohustamine mõnikord välistada tagajärje omistamise selle

põhjustajale (vt täpsemalt Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 1-19-1175/54, p 62, koos viidetega).

Praegu see nii ei ole. Kui leida, et Eesti õiguses pole võimalik anda kehtivat nõusolekut oma elu

võtmiseks (nii näiteks Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2. trükk, VII/220), peaks normatiivse

omistamise küsimus juba seetõttu ära langema: isegi kui K.A. oleks soovinud oma elu ohustada

ja lõppastmes kahjustada (st soovinud oma surma), ei oleks sellisel soovil olnud surma

normatiivset omistatavust vääravat tähendust. Lisaks tuleb aga meeles pidada, et

kannatanu

14(19)

eneseohustamine saab olla oluline vaid siis, kui see on teadlik: vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsus nr 3-1-1-102-16, p 11. Suitsuandurita ruumis magama jääv inimene ei ole sama hästi kui

mitte kunagi teadlik (kasvõi kaudse tahtluse tasandil) sellest, et ta võib tulekahjus hukkuda:

tulekahju tekkimise võimalus on äärmiselt teoreetiline ja inimene ei mõtle tulekahjule, saati siis

suitsuanduri rollile võimaliku tulekahju korral mitte kõige vähemalgi määral. Niisiis ei saa

kõneleda K.A. surma E. Kasele normatiivset omistamist vääravast K.A. eneseohustamisest ehk

E. Kask täitis maja süüdates K.A. tapmise objektiivse koosseisu.

66. Suuresti aga seab kaitsja kahtluse alla E. Kase tahtluse K.A. surma osas ehk KarS § 113 lg 1

subjektiivse koosseisu.

67. Ringkonnakohus selgitas, et E. Kasel ei olnud K.A. tapmise tahtlust enne 30. juunit 2019 (vt

käesoleva otsuse p 61). Seega tuleb küsida, kas see tahtlus tekkis E. Kasel 30. juunil 2019 ja kui

jaa, siis kuna ning millise sisuga täpsemalt. Pidades silmas käesoleva otsuse p-s 61 öeldut, polnud

E. Kasel tapmisplaani veel ei Tartus K. tallu sõitmist organiseerides, K. tallu sõites ega ka mitte

üle K. talu ukseläve astudes – siis oli E. Kasel endiselt soov K.A. peksa anda. Ringkonnakohtu

meelest otsustas E. Kask K.A. peksmisplaanist loobuda K.A. jaoks väga õnnetu sattumuse tõttu:

seepärast, et E. Kase K.A. nägemise hetkel viimane magas. Sellest johtuvalt kargas E. Kasele

pähe mõte „karistada“ K.A. t algselt plaanitust teistsugusel viisil: K. talu põlema pannes. Kui E.

Kask peksmisplaanist loobunud ei oleks, oleks ta selle ellu viinud: oleks läinud K.A. une pealt

kallale (nagu ta seda juba 24. juunil 2019 tegi) ja talle peksa andnud.

68. Maakohtu meelest tegutses E. Kask K.A. surma osas kavatsetusega KarS § 16 lg 2 mõttes, st

seadis K.A. surma omale eesmärgiks (otsuse lk-d 68 ja 71). Ei saa välistada, et see nii oligi. Samas

on igati tõenäoline ka see, et E. Kasel oli K.A. surma osas üksnes kaudne tahtlus – ja tulenevalt

in dubio pro reo-printsiibist tulebki sellest lähtuda. Nii on see järgmistel põhjustel.

69. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tuletanud tapmiseesmärgi kahest asjaolust. Esiteks

viitab kohus sellele, et E. Kask soovis K.A. t „karistada“ esialgselt plaanitust (peksmine)

tõsisemalt ehk tapmisega (otsuse lk 68). Päriselt väidet E. Kasel sellise arusaama esinemise kohta

ümber lükata ei saa. Siiski näib kõigiti loogiline eeldada ka seda, et „karistus“ pidi olema K.A.

hirmutamiseks ehk n-ö õppetunniks, et ta edaspidi käituks teisiti – ehk K.A. surm ei pruukinud

olla E. Kase siht. Teiseks on kohus tuginenud sellele, et E. Kask võttis kaasa K.A. telefoni. Sellest

on kohus järeldanud, et E. Kasel oli soov välistada, et K.A. saaks endale kuidagi abi kutsuda – ja

see kinnitavat E. Kase K.A. tapmise kavatsetust. Selline arusaam ringkonnakohut ei veena. Nimelt

oleks elukauge arvata, et kui keegi jääb mõnes (suhteliselt) üksikus maakohas pisikesse majja n-ö

tulelõksu, võiks ta pääseda nii, et helistab Häirekeskusse ja ootab, millal saabuvad tuletõrjujaid ta

elu päästavad. Ka praegu juhtunu kinnitab, et sellises olukorras toimub kõik märksa kiiremini ja

telefonist sellises situatsioonis abi ei oleks. Tuleb eeldada, et ka E. Kask oli piisavalt elukogenud,

et seda mõista, mistõttu ta telefoni kaasa võttes selliselt ei mõelnud. Miks E. Kask telefoni endaga

võttis, on keeruline öelda. Näiteks võis ta soovida vältida, et tulekahju eest (näiteks akna kaudu)

põgenema pääsenud K.A. helistaks Häirekeskusse. Sellist helistamist võis E. Kask soovida ära

hoida näiteks selleks, et maja kindlasti lõpuni maha põleks või selleks, et politsei (kes võinuks E.

Kasele n-ö ohtlikuks osutuda) kohale ei tuleks. Ka võis E. Kask võtta telefoni sooviga see näiteks

kellelegi anda või maha müüa. Käis ju mõne tunnistaja jutust läbi väide, et K.A. lõhkus mingi

telefoni ära või jäi kellelegi võlgu. Majast välja jõudnuna võis aga E. Kasele pähe karata, et selle

telefoni abil võidakse ta kuidagi üles leida – mistõttu viskas ta telefoni minema. Lõppeks ei

pruukinudki E. Kask telefoni võttes suurt midagi mõelda: tegemist on üdini ebaausa pidevalt

õigusnorme rikkunud inimesega, kes võis telefoni võtta kaasa lihtsalt seetõttu, et see jäi talle silma

(ja jällegi: ära viskas ta selle seepärast, et talle tuli hiljem pähe, et telefoni kaudu võidakse talle

15(19)

jälile saada). Eelnevat arvesse võttes leiab ringkonnakohus, et E. Kask ei pannud maja põlema

sihiga K.A. t tappa ehk ta ei tegutsenud K.A. surma osas kavatsetult.

70. Kavatsetusele oma intensiivsuselt järgmine tahtluse vorm on otsene tahtlus KarS § 16 lg 3

tähenduses. Kui kavatsetusse primaarne element on voluntatiivne (eesmärgiks seadmine), on

otsese tahtluse puhul kõigepealt välja toodud kognitiivne ehk intellektuaalne element: teadmine.

Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud E. Kasel maja süüdates kindlat teadmist, et tema tegu päädib

K.A. surmaga. Nagu käesoleva otsuse eelmises punktis märgitud, ei saa välistada – ehk tuleb

lähtuda sellest –, et E. Kask soovis K.A. t hirmutada. Seega lähtus E. Kask sellest, et K.A. võib

tulest pääseda. Selline arusaam on ka igati mõistetav: on täiesti võimalik, et kui maja esimene

korrus süttib, ärkab teisel korrusel magav inimene, kes on kaine ega ole näiteks halvatud, kinni

köidetud vms, tulekahju tõttu (näiteks tundes mingit lõhna või haistes suitsu või kuuldes praginat)

üles ja päästab näiteks aknast välja hüpates oma elu.

71. Seega tuleb küsida, kas E. Kasel oli K.A. surma saabumise osas kaudne tahtlus (ehk kas ta

pidas K.A. surma saabumist võimalikuks ja möönis seda (KarS § 16 lg 4)) või suhtus ta sellesse

pelga kergemeelsusega (ehk kas ta pidas surma saabumist küll võimalikuks, ent lootis seda

tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu vältida (KarS § 18 lg 2)) (ringkonnakohtu meelest on

ilmne, et üksnes hooletusest (KarS § 18 lg 3) surma osas kõneleda ei saa – ja veelgi selgem on see,

et tegemist ei ole n-ö puhta (karistusõiguslikku) sanktsioneerimist mitte võimaldava õnnetusega).

Riigikohtu teedrajav lahend kaudse tahtluse ja kergemeelsuse piiritlemiseks tehti kohtuasjas nr

3-1-1-142-05. Kõrgeim kohus selgitas järgmist: „Kaudse tahtluse korral kiidab isik võimaliku

tagajärje heaks, st soostub tema saabumisega. Ettevaatamatuse korral loodab isik tagajärje

mittesaabumisele. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab aga olema isiku üldist elukogemust ja

teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele,

mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus

tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele

asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest.“ Niisiis on kaudse

tahtluse ja kergemeelsuse piiritlemine (suuresti) normatiivne otsustus: tuleb anda hinnang, kas

mingi tagajärje saabumist võimalikuks pidanud isiku lähtumine sellest, et tagajärge siiski ei saabu,

oli adekvaatne ja tõsimeelne.

72. E. Kase (võimalik) lootus, et K.A. pääseb tulekahjust eluga, polnud mitte kuidagi adekvaatne.

Esiteks tuleb silmas pidada tulekahju ohtlikkust iseenesest. Tuli levib tihtipeale väga kiiresti – seda

eriti (suuresti) puidust tehtud ehitistes. Surmavaks ei pruugi osutuda mitte üksnes leek iseenesest

(tules surnuks põlemine), vaid ka põlemisel eralduva vingugaasi sisse hingamine või näiteks see,

et põlev hoone vajub kokku või langeb inimesele kaela hoone mõni konstruktsioon. Tugevasti

suurendas K.A. surma saabumise tõenäosust tõik, et K.A. magas. Seega oli tal tavapärasest

keerulisem tulekahju tajuda: näiteks seda kuulda, näha, haista või nahaga selle kuumust tunda.

Kaitseväide suitsuanduri kohta väärib mõningast tähelepanu ka E. Kase subjektiivse koosseisu

analüüsil. Siiski ei too see siingi kaasa tapmisetteheite ära langemist. Esiteks on äärmiselt

vähetõenäoline, et mõni süütaja kalkuleerib mõttega, et majas asub suitsuandur, mistõttu pääseb

majas olev inimene eluga. Kui aga keegi nii mõtlekski, oleks selline mõtlemine sama hästi kui

alati läbinisti ebaadekvaatne: tulest tekkiv oht on eelöeldust tulenevalt sedavõrd suur, et

suitsuandurile kui kindlale päästmisvahendile lootma jäämine oleks täiesti elukauge. Seega ei

väära E. Kase kaudset tapmistahtlust ka viide suitsuandurile. Veelgi selgemalt saab jõuda

samasugusele järeldusele puutuvalt väitesse, et keegi oleks võinud tulekahju avastada. Kedagi teist

peale K.A. majas ega selle vahetus läheduses ei olnud ja see oli E. Kasele teada. Seega ei lähtunud

ta sellest, et mõni kolmas isik päästab K.A. kuidagi tulesurmast ära.

73. Eelöeldu tähendab, et E. Kask täitis KarS § 113 lg 1 subjektiivse koosseisu.

16(19)

74. Õigusvastasuse ega süü puudumisele kaitsja ei viita ja ka ringkonnakohtu hinnangul

õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine.

75. Maakohtu hinnangul kujutas K.A. tapmine endast mõrva ja seda suisa kolmest aspektist: KarS

§ 114 lg 1 p 1 alt 1 (piinarikkus), p 1 alt 2 (julmus) ja p 2 (üldohtlikkus) mõttes. Ringkonnakohtu

meelest apellant kahte viimasena nimetatud mõrvatunnust (julmus ja üldohtlikkus) kahtluse alla ei

sea. Ka ringkonnakohtu meelest on maakohtu sellised hinnangud korrektsed. Inimese majja

surnuks põletamine viitab juba iseenesest erilisele hoolimatusele inimelusse – eriti veel kui

pannakse põlema maja, milles olev inimene magab. Niisamuti on õige maakohtu leitu, et K. talu

süütamine tekitas ohu ulatuslikuks põlenguks: kinnistul olid igati n-ö tulekõlbulikud abihooned ja

kõrghaljastus ning ka kõrvalkinnistul olid hooned ja puud. E. Kask oli kõigist neist asjaoludest

teadlik, mistõttu täitis ta ka KarS § 114 lg 1 p 1 alt 2 ja p 2 subjektiivse koosseisu.

76. Küll aga teeb kaitsja maakohtu otsusele etteheiteid seoses tapmise kvalifitseerimisega KarS §

114 lg 1 p 1 alt 1 järgi (piinarikkus). Kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsjaga, et tõendamata on

K.A. põletushaavade saamine elusast peast. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt (kd 2, tl

110–114) sattus K.A. tulekahjukoldesse elavana. Pole põhjust sellises järelduses kahelda.

Maakohus ongi ringkonnakohtu hinnangul tuletanud sellest tõsiasjast KarS § 114 lg 1 p 1 alt 1

järgse mõrva. Täpsemini on maakohus märkinud seda: „Elusana tulekoldesse jäämine ja seal

elusalt põlemine kuni vingumürgistuse saamiseni elu kaotamisega on kahtlemata piinav ning

ühtlasi ka äärmiselt julm viis inimese tapmiseks“ (maakohtu otsuse lk 72). Nagu käesoleva otsuse

eelmises punktis märgitust nähtub, nõustub ringkonnakohus maakohtu hinnanguga tapmise

julmusele. Küll aga ei saa olla päri piinarikkuse jaatamisega. Piinarikas (piinav) on tapmine siis,

kui ohver tajub suurt valu või muid kauakestvaid füüsilisi vaegusi (Kurm – KarS. Kommentaar. 4.

trükk, § 114, komm 2.2). Jällegi tuleb pidada meeles in dubio pro reo-põhimõtet: kui ei saa

täielikult välistada, et K.A. piinu ei tundnud, tulebki sellest lähtuda. Surnu kohtuarstliku

ekspertiisi aktist ilmneb seegi, et K.A. oli äge vingugaasimürgitus. Tõsine vingugaasimürgitus

toob endaga kaasa teadvuse kaotuse. Teadvusetu inimene aga valu ei tunne, mistõttu ei saa

teadvusetu inimese surnuks põlemise korral piinarikkusest rääkida. Ringkonnakohtu hinnangul ei

ole võimalik öelda, et K.A. hakkas kõigepealt elusalt põlema ja sai alles siis vingumürgituse –

nagu leiab maakohus. On kõigiti võimalik – ja ilmselt küllaltki tõenäoline –, et kõigepealt kaotas

K.A. vingugaasi tõttu teadvuse ja tuli jõudis temani alles pärast seda. Et võimalik on ka

maakohtu märgitud stsenaarium, oluline ei ole: KrMS § 7 lg 3 nõuab soodsaima variandi ehk selle

tuvastamist, et kõigepealt muutus K.A. teadvusetuks ja põles alles pärast seda ehk ei tundunud

tulest tingitud valu. Seetõttu tuleb maakohtu otsus E. Kase K.A. piinavas tapmises KarS § 114 lg

1 p 1 alt 1 järgi süüdi mõistmises tühistada ja E. Kask õigeks mõista.

77. Kaitsja palub E. Kase karistust kergendada. Ringkonnakohus seda teebki.

78. Maakohus viitas mõrva eest karistust mõistes K.A. noorusele: et ohvril oli oma elu suures osas

elamata, suurendavat E. Kase süüd. Ringkonnakohus sellega päri ei ole. Kui selline argument oleks

õige, peaks olema õige ka vastupidine: kui keegi tapab vana (või väeti) inimese, peaks tema süü

olema keskmisest väiksem. See tähendaks seda, et inimelude väärtus astmestataks: noored ja

terved on väärt enam kui vanad ja põdurad. See pole vastuvõetav ei eetilisest plaanist ega ka

õiguslikult: ta rikuks põhiseaduse üheks aluspõhimõtteks olevat inimväärikust.

79. Seoses karistuse mõistmisega on maakohus teinud vead ka puutuvalt otsuse resolutsiooni.

Nimelt on kohus tunnistanud E. Kase süüdi KarS § 114 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi madalatel motiividel

mõrvas. Kõigepealt on selline resolutsioon problemaatiline tulenevalt madalate motiivide

mainimisest. Et tegu pannakse toime madalatel motiividel KarS § 58 p 1 alt 2 tähenduses, on

17(19)

oluline puutuvalt karistusse: madalate motiivide esinemine peaks tõstma karistuse suurust.

Karistuse suurust võivad aga mõjutada väga paljud asjaolud: seda nii KarS §-des 57 ja 58

nimetatud kui ka seaduses välja toomata süü suurust näitavad tegurid. Neid kõiki tuleb karistust

mõistes arvestada, aga nende koht ei ole resolutsioonis: resolutsioonis väljenduvad nad vaid kaude

karistuse suuruses. Lisaks on maakohus teinud seoses KarS § 58 p 1 alt-ga 2 vea ka otsuse

põhiosas: viidatud normi pole käsitletud mitte karistuse mõistmisel (lk 75), vaid teo

kvalifikatsioonist rääkides (lk 73). Teiseks ei ole otsuse resolutsiooni lugedes selge, kas maakohus

tunnistas E. Kase KarS § 114 lg 1 p 1 järgi süüdi vaid julmas, vaid piinavas või nii julmas kui

piinavas tapmises. Seetõttu oleks kohus võinud kirjutada, et E. Kask tunnistatakse süüdi KarS §

114 lg 1 p 1 alt 1 ja alt 2 järgi või et E. Kask tunnistatakse süüdi KarS § 114 lg 1 p 1 järgi julmas

ja piinavas tapmises (ehk mõrvas).

80. E. Kase karistust on tarvis vähendada tulenevalt sellest, et ta ei pannud tapmist toime

kavatsetult ja et see tapmine ei olnud piinav. Seega on tarvis tühistada maakohtu otsus E. Kasele

mõrva eest mõistetud karistuse ja sellest karistusest moodustatud liitkaristuste ja nendega

seonduva osas.

81. E. Kase karistust ei saa siiski vähendada kuigivõrd suures määras. E. Kase teo julmus oli

äärmiselt suur. Kellegi surnuks põletamine on juba iseenesest ülimalt koletu tegu. Eriti suure

ebaõigusega on selline tegu siis, kui ohvriks on magav inimene. Esiteks muudetakse selliselt ohvri

jaoks eluga pääsemine väga keeruliseks ja teiseks on sellisel käitumine ülimalt argpükslik ning

alatu. Kolmandaks nõustub kriminaalkolleegium maakohtuga, et K.A. üritas põgeneda, ent langes

vingugaasi tõttu voodi ja akna vahele maha. Just selliselt on seletatav K.A. laiba voodi ja akna

vahelt leidmine – apellandi vastuargumendid seda arusaama kuidagi ei väära. See aga tähendab,

et K.A. ei surnud pahaaimamatult, vaid ta sai aru, millises tohutus ohus tema elu on. Neljandaks

tuleb meeles pidada, et E. Kask sõitis K.A. juurde spetsiaalselt tolle väärkohtlemiseks ja tungis

selleks sisse K.A. elukohta. Seega rakendas E. Kask ka sellest aspektist märkimisväärset

kriminaalset energiat ja see tõstab tema teo ebaõigust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga

selleski, et E. Kase süüd suurendab ka tema motiiv: soov n-ö karistada K.A. t millegi sellise eest,

mis objektiivselt mingisugust „karistust“ ei väärinud. See viitab E. Kase kriminaalsele ilmavaatele:

ta peab end autoriteediks, kes n-ö lööb korra majja. Ka ei saa ringkonnakohtu meelest jätta

arvestamata seda, et K.A. tapmisega tekitas E. Kask väga suure kahju võõra maja hävitamise läbi.

82. Eelöeldut silmas pidades vähendab ringkonnakohus E. Kasele mõrva eest mõistetavat

vangistust vaid kahe aasta võrra ja karistab E. Kaske 15 aastase vangistusega. Selle karistusega

tuleb lugeda kaetuks E. Kasele praeguses asjas mõistetud karistused nelja ülejäänud kuriteo eest

(st karistused varguse, avaliku korra raske rikkumise, K.A. kehalise väärkohtlemise ja A.R. i

ähvardamise eest), saades nii 15 aastase liitvangistuse. Sellest liitvangistusest on vaja maha arvata

eelvangistuses viibitud aeg ja saada nii 14 aasta 11 kuu ja 24 päevase vangistus. KarS § 65 lg 2

alusel tuleb seda vangistust suurendada Tartu Maakohtu 24. mai 2018 otsusega asjas nr 1-18-4247

mõistetud karistuse ärakandmata osa, st 7 kuuse vangistuse võrra, saades selliselt 15 aasta 6 kuu

ja 24 päevase liitvangistuse. Seda liitvangistust tuleb KarS § 65 lg 2 alusel suurendada aastase

liitvangistusega, mille maakohus moodustas T.K. kehalise väärkohtlemise eest mõistetud

vangistusest ja E. Kasele Tartu Maakohtu 13. juuli 2017 otsusega asjas nr 1-17-4421 mõistetud

aastasest vangistusest, saades nii 16 aasta 6 kuu ja 24 päevase liitvangistuse. KarS § 65 lg 1 ls 2

alusel tuleb sellest liitvangistusest arvata maha 13. juuli 2017 otsuse alusel ära kantud aasta

vangistust, saades selliselt lõplikult kandmisele kuuluvaks karistuseks 15 aasta 6 kuu ja 24 päevase

vangistuse. Nii nagu maakohus määras, on selle vangistuse kandmise alguseks KarS § 68 lg 1

kohaselt 30. juuni 2019 ehk päev, mil algas E. Kase eelvangistus.

(III) I.K. kaebus, kokkuvõte ja menetluskulud

18(19)

83. I.K. saadetud dokumenti (vt käesoleva otsuse p 40) käsitab ringkonnakohus apellatsioonina.

See apellatsioon jääb KrMS § 319 lg 4 ja § 326 lg 1 p 3 alusel läbi vaatamata ning tagastatakse

I.K. le. Esiteks ei järginud I.K. apellatsioonitähtaega. Maakohus tegi oma otsuse avalikult

teatavaks 15. juulil 2020. Apellatsioon tuli seega tulenevalt KrMS § 319 lg-st 2 esitada hiljemalt

29. juulil 2020. I.K. aga esitas oma apellatsiooni alles 17. augustil 2020. Teiseks ei olnudki I.K. l

apellatsiooni esitamise õigust. KrMS § 318 lg-te 1–22 kohaselt saavad apellatsiooni esitada

kohtumenetlused pooled, tsiviilkostja, kolmas isik või vääralt menetlusse kaasamata jäetud isik.

I.K. ei ole ükski neist: ta on vaid täisealise süüdistatava ema, ent see ei anna õigust otsust

apelleerida (ühtegi kohustust I.K.

enda jaoks sellest otsusest üldiselt ega konkreetselt

tsiviilhagidesse puutuvast ei tulene).

84. Eeltoodut kokku võttes rahuldab ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni osaliselt ja tühistab

KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel Tartu Maakohtu 30. juuni 2020 otsuse E. Kase süüdi tunnistamises

piinaval viisil toime pandud mõrvas ja E. Kasele mõrva eest mõistetud karistuse ning selle

karistuse alusel moodustatud liitkaristuste osas. Kriminaalkolleegium mõistab E. Kase piinava

mõrva toimepanemises õigeks ja mõistab E. Kasele ise uued karistused. I.K. apellatsioon jääb läbi

vaatamata ja tagastatakse I.K. le.

85. Viimaks teeb ringkonnakohus otsustuse apellatsioonimenetluse kulude üle. E. Kase määratud

kaitsja M. Paabumets esitas koos apellatsiooniga taotluse 248,40 euro (sh käibemaks) riigi

õigusabi kuluks arvamiseks. Ringkonnakohtu istungiga seoses esitas M. Paabumets teisegi

tasutaotluse. Selles taotluses palutakse lugeda menetluskuluks 64,80 eurot (sh käibemaks). Seda

summat palus M. Paabumets istungi lõpus 30 minuti töö eest määratava tasu võrra suurendada,

sest taotluses on kajastatud istungit lühemana kui see tegelikult oli. 30 minuti istungil osalemise

eest on tasumäär Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 5

kohaselt 27 eurot, koos käibemaksuga 32,40 eurot. Kokku palub M. Paabumets niisiis lugeda riigi

õigusabi tasuks 345,60 eurot (sh käibemaks) (248,40+64,80+32,40). KrMS § 185 lg 1 kohaselt

kannab KrMS § 337 lg 1 p 4 järgse ringkonnakohtu lahendi tegemise korral menetluskulud riik.

Määratud kaitsjale saab menetluskuluna maksta tema taotletavast üksnes selle osa, millega seoses

oli õigusabi põhjendatud ja vajalik (KrMS § 175 lg 1 p 4). Ringkonnakohtu meelest on M.

Paabumetsa taotlus põhjendatud täies ulatuses, mistõttu jääb riigi kanda 345,60 eurone kaitsjatasu.

(allkirjastatud digitaalselt)

19(19)