2-20-123216/10 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Ande Tänav

Määruse tegemise aeg ja koht

6. jaanuar 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-123216

Tsiviilasi

AS Morrison Invest hagi XX vastu 1474,34 euro

saamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 5. novembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

AS Morrison Invest apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1474,34 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) AS Morrison Invest (registrikood

10378065), lepinguline esindaja Raivo Salumäe

Kostja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Jelena Smorodina

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Keelduda AS Morrison Invest Harju Maakohtu 5. novembri 2020. a otsuse peale

esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

2. Apellatsioonkaebuse esitamisega seonduvad menetluskulud jätta AS Morrison

Invest kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule

15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Hagimenetluses võib määruskaebuse

Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. AS Morrison Invest (hageja) esitas Pärnu Maakohtule 12. juunil 2020 maksekäsu

kiirmenetluse avalduse XX (kostja) vastu 1474,34 euro väljamõistmiseks. Kostja vastuväite

tõttu lõpetati 3. augusti 2020. a määrusega maksekäsu kiirmenetlus ja asi anti üle Harju

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2 (6)

2. Hageja esitas 27. augustil 2020 kostja vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja

mõista põhivõla 737,17 eurot ja viivise 737,17 eurot.

Hageja väitel sõlmisid pooled 29. augustil 2017 tähtajalise äriruumide üürilepingu (edaspidi

üürileping) Tallinnas Narva mnt 50 asuvas hoones asuvate ruumide kasutamiseks

1. septembrist 2017 kuni 31. augustini 2018. Kostja esitas hagejale 30. jaanuaril 2018

postitatud kirjaga avalduse üürilepingu lõpetamiseks, mis loeti üürilepingu p 10.3 järgi kätte

saaduks 4. veebruaril 2018. Järelikult tuleb üürilepingu p 7.6.2 järgi üürileping lugeda

lõppenuks 4. mail 2018.

Kostja ei ole tasunud hagejale üüri ega kõrvalkulusid 2018. a veebruari, märtsi, aprilli ega mai

eest. Üürilepingu järgi tuli kostjal tasuda hagejale igakuiselt üüri 140 eurot ning kommunaal-

ja muid üldkulusid 3,20 eurot/m2. Vee ja elektri tarbimise eest tuli tasuda vastavalt tegelikule

tarbimisele. Üürilepingu kohaselt lisandub igakuistele summadele käibemaks ning iga

tasumisega viivitatud päeva eest on kostja kohustatud tasuma viivist 0,5% päevas

võlakohustuse suurusest. Üürilepingu p-s 3.1 märgitud garantiisumma 280 eurot on üürilepingu

p-de 3.2 ja 5.12 järgi tasaarvestatud viivisenõudega. Kostja põhivõlg 5. mai 2020 seisuga oli

737,17 eurot. Kostja ei ole hagejale võlga tasunud. Hageja piirdub kostja vastu viivisenõude

esitamisel põhinõude suurusega 737,17 eurot.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja väitel palus ta 31. oktoobri 2017 e-kirjaga

lõpetada üürileping alates 30. jaanuarist 2018. Kostja teatas hagejale üürilepingu ülesütlemise

soovist ette kolm kuud. Kostja võttis hagejaga ühendust inforegistris avaldatud hageja

kontaktaadressil QQQ. Lisaks on kostja sellelt aadressilt saanud igakuiseid üüriarveid ning

pidanud kirjavahetust hagejaga.

Kostja

palus

29. jaanuari 2018

e-kirjaga

hagejal

tulla

üüripinna

üleandmisele

30. jaanuaril 2018. Kostja kohtus hagejaga 29. jaanuaril 2018, mil viimane ütles kostjale, et

kostja pidi lepingu lõpetamise teate esitama tähitud kirjaga, nagu on üürilepingus ette nähtud,

mitte e-postiga, nagu tegi kostja. Kostja oli sunnitud saatma üürilepingu ülesütlemise teate

hagejale 30. jaanuaril 2018 tähitud kirjaga.

Hageja ei ilmunud 30. jaanuaril 2018 üüripinna üleandmisele. Kostja saatis hagejale võtmed

samal kuupäeval maksikirjaga. Maksikiri kostjale tagasi ei ole tulnud, millest võib järeldada, et

hageja sai võtmed kätte ja üüritud ruumi enda valdusesse 2018. a veebruari alguses. Ka

üüriarvetest nähtub, et hageja oli teadlik, et kostja ei kasuta ruumi alates 30. jaanuarist 2018,

kuna alates sellest ajast ei nõua hageja kostjalt tarbitavate teenuste (elekter, vesi) eest tasumist.

Kostja ei pea õigeks hageja põhinõuet ja seetõttu ei tunnista ka hageja viivisenõuet.

Maakohtu otsus

4. Maakohus jättis 5. novembri 2020. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis

maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda, mõistis

hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 450 eurot ja kohustas hagejat tasuma

sellelt viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kohtuotsuse

jõustumisest alates kuni täitmiseni.

Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 29. augustil 2017 tähtajalise äriruumide üürilepingu

ning ruumid anti kostjale üle 1. septembril 2017.

VÕS § 309 lg 1 esimese lause kohaselt lõppeb tähtajaline üürileping tähtaja möödumisega, kui

lepingut ei ole varem erakorraliselt üles öeldud. VÕS § 325 lg 1 järgi võib äriruumi üürilepingu

üles öelda ülesütlemisavaldusega, mis on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Üürilepingu p 7.6.2 järgi loeti leping lõppenuks, kui üks pool on teatanud teisele ette 3 kuud

lepingu lõpetamise soovist.

3 (6)

Kostja saatis 31. oktoobril 2017 hagejale e-posti aadressile QQQ avalduse üürilepingu

lõpetamiseks alates 30. jaanuarist 2018. Kostja on tõendanud, et e-posti aadress QQQ kuulub

hagejale, ning et hageja on seda e-posti aadressi kasutanud kostjaga suhtlemisel. E-posti aadress

QQQ on märgitud ka hageja aadressiks inforegistris. Lisaks on hageja sama e-posti aadressi

kasutanud veenäitude küsimisel ning arvete esitamisel kostjale. Samuti on kostjale

1. novembril 2017 esitatud üüriarves hageja kontaktiks märgitud e-posti aadress QQQ. Need

tõendid kinnitavad, et hageja on e-posti aadressi QQQ kasutanud enda kontaktaadressina ja

selle kaudu kostjalt teateid kätte saanud.

Ülesütlemine kui tahteavaldus tuleb lepingu teisele poolele kätte toimetada. Riigikohus on

lahendis 2-15-6538 selgitanud, et majandus- ja kutsetegevuses saab lugeda e-kirja kättesaaduks

hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja

serverisse. Arvestades, et kostja on esitanud üürilepingu lõpetamise avalduse hageja ametlikule

e-posti aadressile 31. oktoobril 2017, siis võib lugeda, et hageja sai üürilepingu lõpetamise

avalduse kätte 1. novembril 2017.

Maakohus leidis, et üürilepingu p 10.2 ei välista üürilepingu lõpetamise teate esitamist e-

postiga. Üürilepingust tuleneb, et teate võib esitada ka poole pärast lepingu sõlmimist kirjalikult

teatatud aadressil. Kuna pooled suhtlesid kostja e-posti aadressi QQQ kaudu ning nimetatud

aadress on märgitud vähemalt ühel kostjale esitatud arvel, siis võis kostja ka lepingu lõpetamise

teate sellele aadressile saata.

Järelikult on üürileping kostja poolt kehtivalt üles öeldud 1. novembril 2017 ning kehtis

üürilepingu p 7.6.2 järgi kuni 1. veebruarini 2018. Kostjale esitatud arve kohaselt tuli veebruari

eest tasuda üüri ja kommunaalkulusid 262,73 eurot. Kuna leping kehtis 1. veebruarini 2018, siis

on hageja õigustatud nõudma kostjalt üüri ja kommunaalkulusid ühe päeva eest, s.o 9,42 eurot.

Arve tasumise tähtaeg oli 6. veebruar 2018. Järelikult muutus 2018. a veebruari arve

sissenõutavaks 7. veebruaril 2018. Üürilepingu p 3.1 järgi on kostja tasunud hagejale

garantiisumma 280 eurot. Pooled ei vaidle, et hageja on kostjale tagatisraha tasunud.

Üürilepingu p 3.2 järgi oli hagejal õigus rahuldada rahalisi nõudeid garantiisumma arvelt.

Hageja tasaarvestas kostja võla 5. mail 2018 kostja tasutud garantiisummaga. Kuna üürileping

kehtis 1. veebruarini 2018, siis kuulus kostja võlg tasaarvestamisele selle sissenõutavaks

muutumise hetkel. Järelikult pole kostja hagejale võlgu.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidleb maakohtu otsusele vastu, taotleb selle

muutmist ja hagi rahuldamist.

Maakohus leidis ebaõigesti, et üürileping lõppes 1. veebruaril 2018. Üürilepingu p 10.2 välistas

üürilepingu ülesütlemise teate esitamise e-postiga.

Lisaks ei ole hageja saanud kostja 31. oktoobri 2017 e-kirja kätte, sest e-kiri saadeti hageja

raamatupidaja e-posti aadressile, mitte hageja kontaktaadressile CCC, mis on märgitud

üürilepingus ja milliselt e-posti aadressilt hageja kostjaga suhtles. Ka e-posti aadressi QQQ

nimetusest on arusaadav, et tegu oli vaid raamatupidaja e-posti aadressiga. Kostjale pidi olema

teda, et seda kasutati vaid üüriarvete saatmiseks. Kostja pidi nägema ka arvete blankettidelt

hageja ametlikku aadressi ja teisi kontaktandmeid. E-posti aadress CCC on ainus üürilepingus

märgitud hageja kontaktaadress.

Lisaks ei ole hageja enda kontakti muutmisest kostjat teavitanud. Nimelt peab üürilepingu

p 10.1 järgi teist lepingupoolt teavitama kõikidest olulistest asjaoludest, mis võivad mõjutada

või takistada lepingus sätestatud kohustuste täitmist või õiguste realiseerimist. Ka

1. novembri 2017 arvel 170547 erandlikult märgitud raamatupidaja kontaktandmed ei ole

käsitatavad kostja teavitamisena hageja uuest kontaktaadressist, seda enam, et hageja juhatuse

liige ei ole seda dokumenti allkirjastanud, arve esitati raamatupidaja pädevuse raames ning

4 (6)

blanketil on kirjas hageja ametlikud (lepingulised) kontaktandmed. Arvete ja veenäitude

esitamine eraldi e-posti aadressile ei anna alust pidada seda hageja kontaktaadressi muutmiseks.

Ühtlasi on põhjendamatu hageja e-posti aadressi QQQ lugemine hageja ametlikuks e-posti

aadressiks. Seda e-posti aadressi ei ole äriregistris.

Põhjusel, et üürilepingus oli kokku lepitud kindel kontaktaadress, ei ole kohaldatav praktika, et

teenusepakkujale loetakse kätte toimetatuks igale tema serveris olevale e-posti aadressile

saadetud kiri. Isegi kui hageja on käsitatav sellise teenusepakkujana, siis arvestades, et kostja

edastas teate e-postiga ja aadressil, milles ei olnud pooled kokku leppinud, eksis maakohus

lepinguvabaduse põhimõtte vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 2¹

alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 keelduda.

7. TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi lihtsustatud korras, kui

tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna

põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Praeguses asjas on hageja

palunud mõista kostjalt välja põhivõla 737,17 eurot ja viivise 737,17 eurot. Järelikult on

tegemist lihtmenetluses menetletud asjaga TsMS § 405 lg 1 tähenduses.

8. Lihtmenetluse asjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi

menetlusse üksnes juhul, kui maakohus on andnud loa edasikaebamiseks või kui maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada

lahendit.

9. Maakohus ei ole otsuses andnud luba selle edasikaebamiseks.

10. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus vaidlustatud otsust tehes ebaõigesti hinnanud

tõendeid ega rikkunud menetlusõiguse norme. Samuti ei ole maakohus valesti kohaldanud

materiaalõiguse norme.

11. Asja lahendamisel on peamine küsimus selles, kas kostja võis edastada hagejale üürilepingu

ülesütlemise teate e-kirjaga või pidi ta seda tegema tähitud kirjaga. Ringkonnakohus leiab, et

isegi juhul, kui üürilepingu p 10.2 saab tõlgendada selliselt, et pooled pidid selle lepingupunkti

kohaselt kõik üürilepinguga seotud teated ja info esitama üksnes tähitud kirjaga või allkirja

vastu üle andes, nähtub poolte käitumisest, et pooled seda omavahelises praktikas ei järginud.

Hageja küsis kostjalt veenäite aadressilt QQQ saadetud e-kirjaga. Samuti oli see e-posti aadress

märgitud kontaktaadressina kostjale saadetud üüriarvel. Järelikult suhtlesid pooled lepingu

täitmisega seotud teadete ja informatsiooni vahetamisel ka e-kirjadega. Ringkonnakohus leiab,

et sellises olukorras saab kohaldada VÕS § 13 lg-t 3, mis sätestab, et, kui lepingus oli ette

nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool

sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et

pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Kuivõrd kostja võis

hageja käitumisest aru saada, et hageja aktsepteerib suhtlust ka e-kirja teel, leidis maakohus

õigesti, et kostja võis hagejale saata üürilepingu ülesütlemise teate e-kirjaga ning üürilepingu p

7.6.2 kohane kolme kuuline üürilepingu lõppemisest etteteatamise tähtaeg hakkas kulgema

ajast, mil hageja sai kostja 31. oktoobri 2017 e-kirja kätte.

12. Ringkonnakohus märgib, et asjaolu, kas tegemist oli üksnes hagejale töövõtulepingu alusel

teenust osutava raamatupidaja e-posti aadressiga, ei ole asja lahendamisel tähtis. Olukorras, kus

hageja oli kostjaga üürilepinguga seonduvalt sellelt aadressilt suhelnud ning märkinud selle ka

arvetel enda kontaktaadressiks, oli see hageja ja raamatupidaja omavahelise suhte küsimus,

kuidas sellele aadressile saadetud e-kirjad hagejani jõuaksid.

5 (6)

13. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist ei välista

ka asjaolu, et maakohus on hagejalt kostja kasuks välja mõistnud menetluskulu hüvitise

450 eurot ning hageja on palunud jätta menetluskulud kostja kanda.

Riigikohus on iseenesest küll leidnud, et TsMS § 637 lg 21 alusel ei tohiks apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest keelduda olukorras, kus lihtmenetluse asjas on maakohus otsuses

kindlaks

määranud

menetluskulude

rahalise

suuruse,

menetlusosaline

vaidlustab

apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalist suurust ning on täidetud TsMS § 178 lg-s 2

sätestatud eeldused (vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot). Riigikohus on seda

seisukohta põhjendanud sellega, et vastasel juhul oleks menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamise võimalused lihtmenetluse asjas isiku jaoks erinevad sõltuvalt sellest, kas

menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks kohtuotsuses või eraldi määrusega pärast

tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud lahendi jõustumist (vt Riigikohtu 15. juuni 2016. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16, p 11).

Hageja ei ole aga praeguses asjas esitanud apellatsioonkaebuses ühtegi väidet selle kohta, et

temalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulu suurus oleks kuidagi põhjendamatu. Seega

ei ole hageja vaidlustanud temalt välja mõistetud menetluskulude suurust.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega TsMS

§ 178 lg 2 mõttes olla tegu olukorras, kus menetlusosaline on vaidlustanud üksnes asja sisulist

lahendust ning menetluskulude jaotust, vaatamata sellele, kas maakohtu otsuses on

menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. Ringkonnakohtu hinnangul ei

võimalda sellist tõlgendust ei seaduse tekst ega mõte. Samuti oleks see vastuolus Riigikohtu

seisukoha aluseks olnud menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttega.

Esiteks märgib ringkonnakohus, et TsMS § 178 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse

menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale. Selles menetluses ei ole enam võimalik

vaidlustada menetluskulude jaotust, mida saab TsMS § 178 lg 1 kohaselt vaidlustada üksnes

selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Eelviidatud tõlgendus tooks kaasa seega selle, et menetlusosalised oleksid ebavõrdses seisus

sõltuvalt sellest, kas menetluskulud määratakse kindlaks kohtuotsuses või pärast kohtuotsuse

jõustumist eraldi määrusega. Nimelt peaks ringkonnakohus olukorras, kus maakohus on

menetluskulude suuruse kindlaks määranud otsuses, apellatsioonkaebuse sisuliselt läbi vaatama

ja otsusega lahendama, vaatamata TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud menetlusse võtmisest

keeldumise aluse olemasolule, samas kui ta võiks jätta apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata

olukorras, kus maakohus määrab menetluskulud kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist eraldi

määrusega. Seega tooks selline tõlgendus kaasa vastupidise tagajärje Riigikohtu poolt

tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16 soovitud eesmärgile.

Teiseks ei sõltu TsMS § 178 lg 2 järgi kaebeõigus sellest, kui suured on maakohtu

kindlaksmääratud menetluskulud, vaid kui suures ulatuses neid vaidlustatakse (kaebeõigus on

olemas, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot). Seega olukorras, kus

kaebuses ei ole öeldud sõnagi menetluskulude suuruse kohta, ei ole võimalik ka hinnata, kas

TsMS § 178 lg 2 järgi kaebeõigus oleks olemas.

Lisaks sellele on ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse piiridega. Olukorras, kus

kaebuses ei ole menetluskulude suurust vaidlustatud ning ringkonnakohus asja sisulist

lahendust, sh menetluskulude jaotust ei muuda, ei ole ringkonnakohtul alust omal algatusel ka

asuda maakohtus kindlaksmääratud menetluskulude suurust muutma. TsMS § 174 lg 5 kohaselt

on kõrgema astme kohtul ilma vastava kaebuseta võimalik maakohtus kindlaks määratud

menetluskulude suurust muuta üksnes juhul, kui ta muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi

asja uueks läbivaatamiseks saatmata.

14. Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud

jätta TsMS § 168 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna kostjal ei ole kaebuse menetlusse võtmise

6 (6)

staadiumis veel menetluskulusid tekkinud, ei tule hagejal hüvitada kostja apellatsioonkaebuse

menetlemise kulusid. Hageja tasus kaebuse esitamiselt riigilõivu 200 eurot. Hagejal on õigus

taotleda kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel.

15. Ringkonnakohus ei toimeta vastavalt TsMS § 638 lg-le 4 apellatsioonkaebust kostjale kätte.

Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid hagejale füüsiliselt

tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

16. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on kohtumäärus edasikaevatav.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Vahur-Peeter Liin

Villem Lapimaa

Ande Tänav