2-20-121729/19 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin

Määruse tegemise aeg ja koht 5. jaanuar 2021. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-121729

Kohtuasi

OK Incure OÜ hagi XX vastu põhivõla, intressi ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12. novembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX 13. detsembri 2020. a apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(vastustaja)

OK

Incure

OÜ

(registrikood

11542046), lepinguline esindaja Anne-Liis Veski

Kostja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 12. novembri 2020. a otsuse peale

Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud XX kanda. OK Incure OÜ-l ei ole

apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-20-121729

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OK Incure OÜ (hageja) esitas 5. juunil 2020 Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonnale

avalduse XX (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 168 eurot

8 senti, intressi 24 eurot 25 senti, sissenõudekulu 44 eurot 55 senti ja edasiulatuva viivise

0,06575% päevas alates 5. juunist 2020. Pärnu Maakohus tegi kostjale makseettepaneku. Kostja

esitas makseettepanekule vastuväite ning asi anti Harju Maakohtule läbivaatamiseks.

2. Hageja esitas 17. juulil 2020 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus kostjalt hageja

kasuks välja mõista põhivõla 168 eurot 8 senti, intressi 20 eurot 80 senti ja viivise 9 eurot

35 senti.

Hagiavalduse kohaselt allkirjastas kostja 9. juulil 2019 TF Bank AB Eesti filiaaliga

(krediidiandja) televiisori ostu finantseerimiseks järelmaksulepingu (leping) summaga

264 eurot 99 senti (asja hind 259 eurot ja lepingutasu 5 eurot 99 senti).

Kostja kohustus laenu tagastama 12 kuu jooksul intressimääraga 0,12% päevas. Kostja pidi

maksma 27 eurot 60 senti kuus. Lepingu järgi oli viivis 0,067% päevas ja krediidikulukuse

määr 53,02%.

Kostja tegi viis makset: 2. augustil 2019 (28 eurot 24 senti), 5. septembril 2019 (27 eurot

60 senti), 2. oktoobril 2019 (27 eurot 60 senti), 4. novembril 2019 (27 eurot 60 senti) ja

2. detsembril 2019 (27 eurot 60 senti). Kostja lõpetas tagasimaksete tegemise, krediidiandja

ütles lepingu 24. aprillil 2020 üles ja loovutas nõude kostja vastu hagejale.

Krediidiandja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandjad ei tee

väikeste laenusummade korral kontoanalüüsi, vaid teevad päringud AS-i Pensionikeskus ja

AS-i CREDITINFO EESTI. Selline on turustandard. Krediidiandja sai teada, et kostjal ei ole

pensionikontot, samas ei olnud kostjal ka maksehäireid. Lepingu sõlmimise ajal oli kostjal

mõningane krediidiajalugu ning krediidiandjale laekus esimene tagasimakse 21 eurot 19 senti

varem sõlmitud järelmaksulepingu järgi kogusummaga 109 eurot (see leping on lõppenud

seoses lepingujärgsete kohustuste täitmisega). Kostja märkis tehingu tegemise ajal enda

sissetulekuks 450 eurot ning kuludeks 50 eurot kuus. Pank arvestab ja tugineb otsuste tegemisel

mh kliendi esitatud informatsioonile. Laenusaajal lasub kohustus esitada õiged andmed.

Arvestades kostja sissetulekut ja kulusid, oli tagasimakse summa suurus kostjale jõukohane.

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Vastuse kohaselt ei olnud kostjal lepingu sõlmimise ajal ega ole praeguseni töövõimet, tal on

raske

psüühikahäire

(F22.00)

ja

generaliseerunud

ärevushäire.

Ta

vabanes

kinnipidamisasutusest 9. mail 2019. Krediidandja peab laenu andmisel järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtteid ja krediidivõimelisuse hindamise nõudeid.

Krediidiandja oleks selleks pidanud uurima krediidiinfo andmebaase ja kliendi pangakonto

väljavõtteid. Kostja suhtes kuulutati välja pankrot 2013. ja 2014. a, juba ainuüksi seetõttu ei

oleks hageja tohtinud kostjale laenu anda. Kostjal ei olnud tehingu tegemise ajal otsusevõimet,

arvestada tuleb ka sellega, et kostja tarvitab väga suures koguses ravimeid, mis võtavad temalt

omakorda ära ta võime aru saada endale kahjulikest tehingutest. Kostja on saanud töövõimetus-

ja sotsiaaltoetust ligikaudu 450 eurot. Kostja eest tegi lepingujärgseid tagasimakseid kostja

abikaasa.

2-20-121729

Maakohtu määrus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 12. novembri 2020. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 168 eurot 8 senti, intressi 20 eurot 80 senti ja viivise 9 eurot 35 senti.

Kohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu

75 eurot (riigilõiv) koos viivisega võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud

määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

4.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised asjaolud:

˗

kostja teovõimet ei ole piiratud ja talle ei ole määratud eestkostjat;

˗

kostja sõlmis 9. juulil 2019 krediidiandjaga lepingu summaga 264 eurot 99 senti;

˗

krediidiandja ütles lepingu erakorraliselt 24. aprillil 2020 üles;

˗

krediidiandja teavitas 24. aprillil 2020 kostjat, et loovutas nõude hagejale.

4.2. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on krediidiandja ja kostja sõlminud

krediidilepingu VÕS § 402 lg 1 kohaselt. Pooled ei vaidle laenusumma üle ega selle üle, et

kostja ei ole seda tagastanud. Kuna kostja ei ole lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust

täitnud, tuleb kostjalt hageja kasuks VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja § 402 lg 1 järgi välja

mõista põhivõlg 168 eurot 8 senti.

4.3. Hagejal on lepingu järgi õigus nõuda viivist määraga 0,067% päevas (24,5% aastas).

Perioodi 25. aprill 2020. a kuni 17. juuli 2020. a eest oli sissenõutavaks muutunud viivisesumma

9 eurot 35 senti. Kostja ei ole viivisearvestusele sisulisi vastuväiteid esitanud. Seega tuleb

kostjalt välja mõista viivis 9 eurot 35 senti.

4.4. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista ka intress 20 eurot 80 senti. Kostja kohustus

tagastama laenusumma 12 kuu jooksul intressimääraga 0,12% päevas. Laenuandjal on õigus

otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on lepingut sõlmides sellise intressiga

nõustunud. Asjas ei nähtu, et lepingu sõlmimise ajal oleks pooled kokku leppinud intressita

laenu andmises. Kuna lepingupooled on leppinud kokku lepingujärgses tasus laenu kasutamise

eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, on hageja

nõue põhjendatud ja tuleb rahuldada.

4.5. Kohtule esitatud asjaoludest ei tulene, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

Vastutustundliku laenamise põhimõte on sätestatud VÕS §-s 4034. Laenuandja ja laenusaaja

vahelises suhtes on vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu

hinnata piisavalt laenusaaja krediidivõimet, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on

tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust

varast tagasi maksta. Professionaalsel laenuandjal on VÕS § 14 lg 1 I lausest tulenevalt üldine

kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. novembri

2012. a otsus asjas nr 3-2-1-136-12; 19. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-2-1-169-13).

Kostja ei ole tõendanud, et ta teatas krediidiandjale, et tal sisstulekud puuduvad ja et ta on

viimased kümme aastat vangistuses viibinud. Ka ei ole ta teavitanud hagejat varasemast

pankrotimenetlusest. Vastupidiselt on kostja laenutaotlust esitades avaldanud oma

sissetulekuks 450 eurot. VÕS § 4034 lg 3 lause 2 kohaselt peab tarbija esitama krediidiandjale

õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Seega kostja

etteheited võimalikust vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumisest ei ole põhjendatud.

2-20-121729

Hageja on hinnanud kostja maksevõimet kostja enda avaldatud andmete ja registripäringute

alusel.

4.6. Kostja teovõimet ei ole piiratud ja talle ei ole määratud eestkostjat, seetõttu kostja väited,

mis puudutavad tehingu kehtivust tulenevalt kostja tervislikust seisundist, ei ole praegusel juhul

asjakohased ega muuda tehingut tühiseks.

4.7. Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja

kanda. Hageja menetluskuluks on hagilt tasutud riigilõiv 75 eurot. Kohus mõistab selle kostjalt

välja koos viivisega VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Koos kaebusega esitas kostja

taotluse vabastada kostja apellatsioonkaebuse esitamiselt riigilõivu tasumise kohustusest.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostjal raske psüühikahäire, luululine (paranoiline) häire.

Sellest võib järeldada, et tal esineb vajadus eestkostja määramiseks, millisel juhul on ta nii teo-

kui ka otsusevõimetu. Kostja on võtnud tugevatoimelisi ravimeid. Asjaolu, et kostja suhtes ei

ole esitatud taotlust tuvastada tema teovõimetust, ei tähenda, et tal ei võiks teovõimetust olla.

Arvestades eelnevat ei saanud kostja olla otsusevõimeline tehingutes ja toimingutes.

Krediidiandja oleks pidanud tegema ka veel teisi päringuid, et kostja kohta andmeid saada.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

TsMS § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus

lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud

tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul

ja

võimalikult

väikeste

kuludega.

Sellest

tulenevalt

arvestab

ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei

tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

7. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat,

mis vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405

lg 1 I lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus).

Hageja palus hagiavalduses kostjalt välja mõista põhivõla 168 eurot 8 senti, intressi 20 eurot

80 senti ja viivise 9 eurot 35 senti. Hageja põhinõue ei ületa 2000 eurot ning koos

kõrvalnõuetega 4000 eurot. Järelikult on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.

8. Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi

menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada

lahendit.

2-20-121729

Maakohus ei ole otsuses TsMS § 442 lg 10 kohaselt märkinud, et annab loa otsuse

edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus lisas otsusele TsMS § 442 lg 6 järgi lahendi peale

edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei ole edasikaebamiseks loa andmine

TsMS § 637 lg 21 tähenduses, nagu on korduvalt leidnud ka Riigikohus.

9. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid,

ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes ka selgelt ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa

ebaõige otsuse.

10. Maakohus tegi õige lõppjärelduse, kui mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla

168 eurot 8 senti, lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud kasutusintressi 20 eurot

80 senti ja viivise alates ülesütlemisest kuni hagiavalduse esitamiseni 9 eurot 35 senti.

10.1. Maakohus märkis küll iseenesest ekslikult, et hageja põhivõla nõude aluseks on VÕS §

101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja § 402 lg 1 ning jättis nimetamata teiste nõuete alusnormid. Maakohtu

eksimus ei ole aga aluseks kohtulahendi lõppjärelduse muutmiseks. Kui krediidiandja ütleb

krediidilepingu üles, tuleb lepingu alusel üleantud krediidi- või laenusumma tagastada

VÕS § 196 lg 4 II lause järgi § 189 lg 1 alusel. Ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud

kasutusintressi saab nõuda VÕS § 108 lg 1 alusel ning viivist VÕS § 113 lg 1 alusel. Ka õigete

alusnormide korral tuleks hagi rahuldada. Maakohus tuvastas, et kostja sai lepingu alusel laenu,

kuid ta ei ole kõiki lepingujärgseid tagasimakseid koos intressiga teinud. Samuti ei ole kostja

põhivõlga pärast lepingust üles ütlemist tagastanud. Arvestades neid asjaolusid, tuleks hageja

nõue eelviidatud sätete alusel rahuldada.

10.2. Maakohus asus ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult seisukohale, et krediidiandjale ei

saa praegusel juhul ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Maakohus viitas

seejuures õigesti VÕS §-le 4034 ning Riigikohtu praktikale vastutustundliku laenamise

põhimõtte kohta.

Ringkonnakohus lisab, et krediidiandjate vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise

kohustus on täiendavalt sätestatud krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-s 3 ning selle

kohustuse sisu täpsustatud krediidandjate ja –vahendajate seaduse (KAVS) §-s 49 ja 50.

Muuhulgas tuleb krediidiandjal KAVS § 49 lg 1 järgi kontrollida tarbija vara seisu, teisi

kohustusi, varasemat maksekäitumist ja majapidamiskulusid. KAVS § 50 lg 1 järgi saab

krediidiandja või -vahendaja tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet tarbijalt,

asjakohastest siseallikatest ja andmekogudest. Seejuures peab krediidiandja KAVS § 50 lg-te 3

ja 4 järgi tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, sh kontrollima

tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija

esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

Praegusel juhul esitas kostja krediidiandjale andmed oma sissetuleku ja kulude kohta. Kostja

sissetulek oli 450 eurot ning kulud 50 eurot kuus. Kostja on ka kohtumenetluses möönnud, et

tema sissetulekuks oli 450 eurot, mille moodustasid tema toetused. Krediidiandja kontrollis, et

kostjal ei olnud maksehäireid, ning krediidiandjale oli teada kostja varasem maksekäitumine

eelnevalt sõlmitud krediidilepingu alusel, millest tulenevad kohustused on täidetud. Arvestades

kostja esitatud ja krediidiandja kogutud andmeid, aga ka lepingusummat (264 eurot 99 senti) ja

igakuiste maksete suurust (27 eurot 60 senti), kontrollis krediidiandja mõistlikkuse piires kostja

krediidivõimelisust ning kogutud teabest piisas kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Kuigi

2-20-121729

kostja heidab ette seda, et krediidiandja ei kontrollinud kostja krediidivõimelisust pangakonto

väljavõtete alusel, ei olnud see praegusel juhul vajalik.

10.3. Hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust ka kostja terviseseisundit puudutavad

vastuväited.

Maakohus lähtus lepingu kehtivust hinnates iseenesest ekslikult üksnes sellest, et kostja

teovõimet ei ole piiratud ja talle ei ole eestkostjat määratud. Kui isik on piiratud teovõimega,

siis tema tehtud mitmepoolne tehing (leping) võib olla TsÜS § 11 lg 1 järgi tühine. Kuigi

TsÜS § 8 lg 3 järgi eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega, kui talle on määratud eestkostja,

saab kohus ka juhul, kui isikule ei ole määratud eestkostjat, tuvastada tehingu tühisuse alusena

isiku piiratud teovõime. Praegusel juhul ei ole aga kostja toonud esile selliseid asjaolusid,

millest kohus saaks järeldada, et tema teovõime oli krediidilepingu sõlmimise ajal piiratud.

Piiratud teovõime tähendab TsÜS § 8 lg 2 II lause järgi seda, et isik ei saa vaimuhaiguse,

nõrgamõistuslikkuse või psüühikahäire tõttu kesvalt oma tegudest aru ega suuda neid juhtida.

Kuigi kostja tõi esile, et tal on psüühikahäire, ei ole kostja toonud esile asjaolusid, millest kohus

saaks järeldada, et see psüühikahäire ei võimalda tal kestvalt aru saada krediidilepingu sisust ja

õiguslikest tagajärgedest, sh kohustusest tagastada krediidisumma ning tasuta selle eest intressi

ning viivituse korral viivist. Samuti ei ole hageja esile toonud asjaolusid, millest kohus saaks

järeldada, et ta ei suuda oma psüühikahäire tõttu kestvalt oma käitumist lepinguid sõlmides

juhtida. Arvestades seda, et kostja osaleb kohtumenetluses isiklikult, siis ka kohtule esitatud

dokumendid ei kinnita kostja piiratud arusaamisvõimet.

Kostja ei ole kohtule esitanud ka konkreetseid asjaolusid selle kohta, et kostja oli lepingu

sõlmimise hetkel otsusevõimetu TsÜS § 13 lg 1 tähenduses, st tegi tehingu ajutise häire või

muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab

tema huve. Kostja on küll väitnud, et oma psüühikahäire tõttu võtab ta ravimeid, kuid kostja ei

ole selgitanud, kas ja milliseid ravimeid ta lepingu sõlmimise ajal tarvitas ning kas ja kuidas

mõjutasid need ravimid tema arusaamisvõimet ning mil viisil jäid ravimite mõjul sõlmitud

lepinguga kostja huvid kaitseta. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et otsusevõimetus

on ajutine vaimutegevuse häire, st mõne aja möödudes isiku arusaamisvõime taastub ning isik

saab ajutise häire möödudes otsusevõimetuna tehtud tehingu heaks kiita või vaidlustada.

Praegusel juhul on kostja täitnud lepingut viis kuud ning teinud selle aja jooksul viis

lepingujärgset tagasimakset. Seega, ka juhul, kui kostja oleks olnud lepingut sõlmides

otsusevõimetu, oleks ta lepingut pikema aja jooksul täites selle vastavalt mõistetava

käitumisega TsÜS § 13 lg 1 ja § 68 lg 3 tähenduses heaks kiitnud.

10.4. Lisaks juhib ringkonnakohus kostja tähelepanu sellele, et isegi olukorras, kus

krediidiandjaga sõlmitud leping oleks tühine, oleks kostjal TsÜS § 84 lg 1 ning VÕS § 1028 ja

1032 lg 1 järgi alusetust rikastumisest tulenev kohustus tagastada lepingu alusel saadu. Seega

tuleks kostjal ka tehingu tühisuse korral tagastada krediidiandjale põhivõlg 168 eurot 8 senti

ning tasuda sellelt seadusjärgses määras intressi ja viivist.

11. Ülalnimetatud põhjendusi arvestades jätab kolleegium apellatsioonkaebuse TsMS § 637

lg 21 alusel menetlusse võtmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu

otsuse resolutsiooni.

12. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral, jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna hagejal ei ole apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjal

hagejale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

2-20-121729

13. Kuigi praeguses asjas ei ole kostja apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasunud, ei palu

ringkonnakohus

menetlusökonoomia

kaalutlustel

kostjal

riigilõivu

tasuda,

s.o

apellatsioonkaebuse puudust (TsMS § 637 lg 1 p 3) enne menetlusse võtmise otsustamist

kõrvaldada, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral oleks kostjal

õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.

Seda arvestades ei ole ka vajadust lahendada praegu kostja taotlust apellatsioonkaebuse

esitamiselt riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.

14. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastaspoolele kätte ning apellatsioonkaebus

tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega

tagastada. Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi hagejale kätte toimetada ja edastada teistele

menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Vahur-Peeter Liin