2-19-11727/51 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar

Määruse tegemise aeg ja koht

5. jaanuar 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-11727

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu ühisvara jagamise nõudes

YY vastuhagi XX vastu ühisvara jagamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 9. novembri 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja advokaat Jaanika Reilik-Bakhoff

Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Toomas Alp

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 9. novembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-11727

muutmata.

2. Jätta XX määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud XX kanda.

4. Määrata kindlaks YY-le hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista

XX-lt YY kasuks välja määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud 200 eurot.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohus menetles XX (hageja) hagi YY (kostja) vastu ühisvara jagamise nõudes

ja YY vastuhagi XX vastu ühisvara jagamise nõudes. Pooled on 22. oktoobri 2020. a istungil

sõlminud kompromissi, millega loevad ühisvara jagatuks. Pooled leppisid kokku, et loobuvad

määruskaebuse esitamise õigusest ja jätsid menetluskulude jaotuse kohtu otsustada.

2. Pärnu Maakohus lõpetas 26. oktoobri 2020. a määrusega tsiviilasjas nr 2-19-11727

menetluse ning kinnitas poolte vahel sõlmitud kompromissi. Maakohus märkis, et kuigi

2 (5)

vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg-le 1 märgib asja menetlenud kohus

menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel menetlust lõpetavas määruses, ei ole pooled

kompromissi sõlmimisel menetluskulude jaotuses kokku leppinud, taotledes selle määramist

pärast menetluskulude nimekirja esitamist. Eeltoodust lähtudes otsustas maakohus lahendada

menetluskulude jaotuse, selle kindlaksmääramise ja riigilõivu tagastamise eraldi määrusega.

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Pärnu Maakohus jättis 9. novembri 2020. a määrusega (vaidlustatud määrus) poolte

menetluskulud nende endi kanda ning rahuldas taotlused riigilõivu tagastamiseks pooles

ulatuses. Maakohus ei määranud menetluskulusid rahaliselt kindlaks.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on käesolevas asjas õiglane, et pooled kannavad oma

menetluskulud ise. Samuti on TsMS § 168 lg-s 3 sätestatud, et kompromissi sõlmimise korral

kannavad pooled oma menetluskulud ise, kui nad ei ole kokku leppinud teisiti.

Ühisvara jagamise nõudes oli hageja nõudeks lõpetada poolte ühisomand selliselt, et

korteriomand aadressil XXX (korteriomand) jääb hageja ainuomandisse või alternatiivselt

hageja ainuomandisse tasaarvestades poolte nõuded selliselt, et kumbki pool ei pea teisele

midagi maksma. Kostja vastuhagi nõudeks oli korteriomandi poolte kaasomandisse jätmine või

alternatiivselt hageja ainuomandisse jätmine koos hageja kohustusega tasuda kostjale

hüvitisena pool korteriomandi väärtusest. Maakohtu kinnitatud kompromissi kohaselt leppisid

pooled kokku, et korteriomand kingitakse laste kaasomandisse ning hageja maksab kostjale

hüvitiseks 4000 eurot. Seega nii hagi kui ka vastuhagi jäid rahuldamata.

Hageja põhjendused ei anna alust jätta menetluskulusid kostja kanda. Ainuüksi asjaolu, et

kostja kompromisse ei pakkunud, ei saa olla menetluskulude jaotamise aluseks. Samuti nähtub

10. septembri 2020. a eelistungi protokollist, et hageja ei nõustunud kompromissiga, mida

kostja pakkus ja mis 22. oktoobri 2020. a istungil sõlmiti.

Kostja põhjendused ei anna alust jätta menetluskulusid hageja kanda. Kompromiss sõlmitakse

poolte vaba tahte alusel, mistõttu ei saa menetluskulude jaotamisel lähtuda sellest, nagu oleks

hageja sõlminud kompromissilepingu tõendite ebapiisavuse tõttu.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

4. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus Pärnu Maakohtu 9. novembri 2020. a määruse

resolutsiooni p 1 tühistada ja teha uus määrus, millega jätta kõik maakohtu menetluskulud

kostja kanda ning kohustada kostjat hüvitama hagejale menetluskulud 6965,17 eurot või

alternatiivselt 3967,59 eurot. Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud palus hageja jätta

kostja kanda.

Määruskaebuse väidete kohaselt oleks maakohus menetluskulude jaotuse määramisel pidanud

lähtuma TsMS § 163 lg-st 2 ja TsMS § 164 lg-st 2. Kohus on jätnud arvesse võtmata, et hageja

on kostjale menetluse jooksul korduvalt teinud kompromissiettepanekuid sarnases ulatuses

kompromissiga, mis maakohtu 22. oktoobri 2020. a istungil sõlmiti. Hageja pakkus 9. jaanuaril

2020 kompromissi, mille kohaselt korteriomand kirjutatakse poolte ühiste poegade nimele,

27. jaanuaril 2020 kompromissi, millega soovis jätta korteriomandi ainuomandisse, aga oli

valmis tasuma hüvitist 1000 eurot ning 26. märtsil 2020 kompromissi, mille kohaselt oli hageja

valmis maksma hüvitist 4000 eurot. Seega tuleks kostjal kanda hageja menetluskulud vähemalt

selles osas, mis tekkisid pärast hageja viimast ettepanekut, s.o 3967,59 eurot.

Arusaamatu on maakohtu viide sellele, et 10. septembri 2020. a eelistungi protokollist nähtuvalt

ei nõustunud hageja kostja pakutud kompromissiga, mille kohaselt oleks korteriomand jäänud

laste nimele ja kostjale tulnuks maksta hüvitisena 4000 eurot. Kompromiss jäi sõlmimata vaid

seetõttu, et kostja täiendavaks tingimuseks oli, et menetluskulud jääksid poolte endi kanda. See

ei oleks olnud mõistlik ega õiglane, sest hageja oli samadel tingimustel valmis kompromissi

sõlmima enam kui pool aastat enne kostja tehtud ettepanekut. Kostja teadliku venitamise ja

pahatahtliku käitumise tõttu oleks kohus pidanud tuvastama, et kulude poolte endi kanda

3 (5)

jätmine on hageja suhtes ebaõiglane või vähemalt täiendavalt selgitama, milliste kaalutluste

alusel on kulude poolte endi kanda jätmine õiglane.

Maakohus on TsMS § 4 lg 4 kohaldamisel ületanud volituse piire ja mõjutanud hagejat sõlmima

kompromissilepingu tema jaoks kahjulikel tingimustel. Maakohus jättis 22. oktoobri 2020. a

istungil mulje, et lahendab menetluskulude jaotuse kuidagi teisiti kui poolte endi kanda

jätmisega, sest sellega pooled ei nõustunud ja ei olnud valmis sellist kompromissi sõlmima.

5. Kostja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse

muutmata.

6. Pärnu Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus

TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on

seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.

8. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu

määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Hageja vaidlustab maakohtu määruse osas,

millega maakohus jättis poolte menetluskulud endi kanda (maakohtu määruse resolutsiooni

p 1). Muus osas, s.o riigilõivude pooles ulatuses tagastamise osas, on maakohtu määrus

jõustunud (TsMS § 466 lg 3).

9. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti määruskaebuse menetlusse võtnud. Asja

materjalidest nähtuvalt on pooled välistanud määruskaebuse esitamise õiguse kompromissi

kinnitava määruse peale. Kuigi TsMS § 173 lg 1 näeb ette kohtu kohustuse määrata

menetluskulude jaotus menetlust lõpetavas määruses ja TsMS § 178 lg 1 sätestab, et

menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati, siis käesoleval juhul on maakohus poolte

taotlusest lähtudes määranud menetluskulude jaotuse eraldi määrusega pärast menetlust

lõpetava määruse jõustumist. Samuti on maakohus vaidlustatud määruses märkinud

edasikaebamise võimaluse. Sellises olukorras ei ole põhjendatud järeldada määruskaebuse

esitamise õiguse puudumist.

10. Kolleegium nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel

(koosmõjus §-ga 659) ei pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata. TsMS § 168 lg-st 3

tulenevalt kannavad pooled kompromissi sõlmimise korral oma menetluskulud ise, kui nad ei

ole kokku leppinud teisiti. Teistsugust kokkulepet ei ole pooled sõlminud, mistõttu on

maakohus õigesti jätnud menetluskulud poolte endi kanda.

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10.1. Hageja väidete kohaselt oleks maakohus pidanud TsMS § 163 lg 2 alusel jätma

menetluskulud kostja kanda vähemalt osas, mis tekkisid pärast hageja viimast

kompromissiettepanekut. Kolleegium sellega ei nõustu. TsMS § 163 lg-t 2 saab kohaldada

ainult hagi osalise rahuldamise korral (Riigikohtu 6. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-89-13, p 18). Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et nii hagi kui ka vastuhagi jäid

rahuldamata. Samuti ei ole hageja pakkunud kompromissi ulatuses, mis 22. oktoobri 2020. a

istungil sõlmiti, sest hageja esitatud kompromissiettepanekud on sisaldanud vaid osa lõplikult

sõlmitud kokkuleppest.

Menetluskulude jaotuse muutmiseks ei anna alust hageja väide, et ta keeldus 10. septembri

2020. a eelistungil kompromissi sõlmimisest tingimustel, nagu lõpuks kokku lepiti, kuivõrd

kostja seadis täiendava tingimuse, et menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Kolleegium

selgitab, et maakohus ei lähtunud menetluskulude jaotuse kindlaks määramisel TsMS § 163 lg-

st 2, sest nimetatud normi saab kohaldada siis, kui üks pool on teise poole pakutud

4 (5)

kompromissist põhjendamatult keeldunud ning kohus kompromissiettepanekuga sarnases

ulatuses hagi rahuldab.

10.2. Samuti on hageja ette heitnud TsMS § 164 lg 2 kohaldamata jätmist. TsMS § 164 lg 1

järgi kannab hagilises abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Seega on maakohtu

määratud menetluskulude jaotus kooskõlas TsMS § 164 lg-s 1 sätestatud üldreegliga. Sellest

erinevalt kulude jaotamiseks, st lg 2 kohaldamiseks, peab esinema mõistlik põhjus (Riigikohtu

5. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-183-13, p 10). Näiteks ühe abikaasa oluliste

vajaduste ülemäärane kahjustamine. Kolleegiumi hinnangul ei ole menetluse kestel esitatud

mitte ühtegi asjaolu, millest tulenevalt võiks järeldada, et menetluskulude poolte endi kanda

jätmine oleks ebaõiglane.

10.3. Kolleegiumi seisukohta, et maakohus lähtus õigesti TsMS § 168 lg-st 3, ei muuda ka

hageja väide, et kohus oleks pidanud kostja teadliku venitamise ja pahatahtliku käitumise tõttu

tuvastama, et kulude poolte endi kanda jätmine on hageja suhtes ebaõiglane või vähemalt

täiendavalt selgitama, milliste kaalutluste alusel on kulude poolte endi kanda jätmine õiglane.

Kolleegium selgitab, et menetluskulude jaotuse osas teeb kohus diskretsiooniotsuse (vt nt

Riigikohtu 27. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 13). Madalama astme

kohtu kaalutlusotsustusse võib kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui eelmise astme

kohus on ületanud diskretsioonipiire. Kolleegium leiab, et menetluskulude jaotamisel ei

rikkunud maakohus diskretsioonipiire, samuti on maakohtu otsustus asjakohaselt ja piisavalt

põhjendatud.

10.4. Kolleegium ei nõustu ka hageja määruskaebuse väitega, et maakohus on TsMS § 4 lg 4

kohaldamisel ületanud menetlusse sekkumise piire. TsMS § 4 lg 4 esimese lause järgi peab

kohus kogu menetlus ajal tegema kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendataks

kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel, kui see on kohtu hinnangul mõistlik.

Maakohus tegi 22. oktoobri 2020. a istungil ettepaneku sõlmida kompromiss vara osas ja jätta

menetluskulud kohtu otsustada. Samas ei ilmne asja materjalidest, et maakohus sundis pooli

kokkulepet sõlmima. Hageja lepinguline esindaja nõustus 22. oktoobri 2020. a istungil, et

menetluskulud jaotab kohus vastavalt seadusele (kd II, tl 148 pöördel). Maakohus selgitas

istungil menetluskulude jaotamist kompromissi korral (kd II, tl 149), helisalvestise kohaselt sh

ka seda, et üldreeglina jäävad kulud poolte endi kanda. Seejuures esitas hageja lepinguline

esindaja ise kompromissi sõnastuse, mille järgi otsustab menetluskulude jaotuse kohus (kd II,

tl 149 pöördel).

11. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud

jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

12. TsMS § 175

lg 1

kohaselt,

kui

menetlusosaline

peab

menetluskulude

jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja

ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt oli määruskaebemenetluses

lepingulise esindaja ajakulu kolm tundi tunnitasuga 125 eurot (käibemaksuta), s.o 375 eurot.

Kolleegium leiab, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada

osaliselt.

12.1. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et kliendiga konsulteerimisele kulunud aja

arvestamine menetluskuluna ei ole üldse põhjendatud (vt nt Riigikohtu 13. juuni 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-48-16, p 13). Samas arvestades, et kohtule esitatud määruskaebuse vastuse

maht ei ole suur, vastus ei ole õiguslikult keerukas ja sama lepinguline esindaja on esindanud

kostjat kogu menetluse käigus, on kolleegiumi hinnangul määruskaebusele vastuse

koostamisele ja sellele eelnenud toimingute ajakulu vajalik ja põhjendatud 2,5 tunni ulatuses.

12.2. Samuti ületab kostja lepingulise esindaja tunnitasu 125 eurot (käibemaksuta) keskmist

sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Esindajaks ei ole advokaat. Senises kohtupraktikas

on juristide osutatud õigusteenuse hinnad üldjuhul vahemikus 60 – 100 eurot tunnis, millele

5 (5)

vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud.

Arvestades asja sisu, mahtu ja keerukust, peab ringkonnakohus kostja lepingulise esindaja

põhjendatud tunnitasuks 80 eurot (käibemaksuta).

12.3. Eeltoodut arvestades tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluses

kantud menetluskulud 200 eurot (= 2,5 tundi x 80 eurot). Kostja ei ole soovinud menetluskulude

väljamõistmist käibemaksuga ega ole käibemaksu hüvitamiseks kooskõlas TsMS § 174 lg-s 10

sätestatuga ka kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel

menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Samuti ei ole kostja palunud kohustada hagejat

maksma määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulude maksmisega viivitamise korral

viivist (TsMS § 177 lg 4).

13. Määruse peale saab kaevata Riigikohtule TsMS § 696 lg 1 teise lause alusel. TsMS § 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 200 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)