1-20-9107/4 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

06. jaanuar 2021, Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-20-9107 (20730000194)

Kohtunik

Ivi Kesküla

Vaidlustatud lahend

Riigiprokuratuuri 10. novembri 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kannatanute YY ja XX esindaja vandeadvokaat

Maria Mägi-Rohtmets, määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Riigiprokuratuuri 10. novembri 2020. a määrus muutmata ja YY ning XX

esindaja vandeadvokaadi Maria Mägi-Rohtmets kaebus rahuldamata.

2. KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Kriminaalasjas nr 20730000194 alustati Põhja Ringkonnaprokuratuuris 02.06.2020

menetlust KarS KarS § 201 lg 1tunnustel selles, et DD ja CC alaealiste laste YY ja XX

arvelduskontodelt on seal olnud raha välja võetud ja kontod suletud.

06.08.2020 esitati YY-le kahtlustus KarS § 171 lg 1 kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises,

mis seisnes selles, et tema olles alaealiste laste YY (ik XXXXXXXXXXX) ja XX (ik

XXXXXXXXXXX) lapsevanemaks ning olles kohustatud lapsevanemana tegutsema PKS §

116 lg 2, 118 lg 1 alusel, muuhulgas hoolitseda lapse vara eest ja täita hoolduskohustust, pidades

silmas

lapse

igakülgset

heaolu,

omades

juurdepääsu

Coop

panga

kontol

nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (YY) ja nr WWWWWWWWWWWW (XX) asuvatele

rahalistele vahenditele, 11.11.2019 omastas varalise kasu saamise eesmärgil Coop panga

kontoris YY-le ja XX-le kuuluvat raha järgmiselt:

11.11.2019 võttis välja Coop panga kontolt XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX sularahana

kokku 28951,90 eurot + teenustasu 144.76 eurot ning sulges konto.

11.11.2019 võttis välja Coop panga kontolt WWWWWWWWWWWW sularahana kokku

1970,64 eurot + teenustasu 9,85 eurot ning sulges konto.

Eelpool loetletud toimingutega saadud raha ei kasutanud YY lapsevanemana oma laste YY ja

XX huvides, vaid võttis teadlikult endale laste raha ning kasutas enda äranägemise järgi, sellisel

viisil omastas ta oma laste kahelt Coop panga kontolt kokku 30 922,54 eurot (+ teenustasu

154,61eurot), mis on KarS § 121 lg 1 kohaselt oluline varaline kahju ning vanema

hooldusõiguse kuritarvitamisega ohustas oma laste heaolu (ohustas laste vara). Eeltooduga pani

YY toime hooldusõiguse teostamise nõuete rikkumise, millega põhjustas olulise varalise kahju,

st pani toime KarS § 171 lg 1 sätestatud kuriteo.

2. 31.08.2020 koostas Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna ennetus- ja

menetlustalituse

üldsüütegude

menetlusgrupi

vanemuurija

prokuratuuri

loal

kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määruse, millele 09.09.2020 andis nõusoleku

Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör ja millele 01.10.2020 lisati põhistused. Menetleja

leidis, et kriminaalmenetlus tuleb lõpetada kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu

KrMS § 199 lg 1 p 1 järgi. Hinnates kohtueelses menetluses kogutud tõendeid, asus prokurör

seisukohale, et asjas esinevad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud KrMS § 199 lg 1 p 1

tähenduses, põhjendades seda kokkuvõtlikult järgmiselt.

2.1. KarS § 201 lg 1 järgi on üheks alternatiiviks isikule usaldatud muu võõra vara

ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Peab märkima, et lastevanema

poolt pangakontolt raha omastamise kaasus vastab ka KarS § 171 lg 1 koosseisule

(hooldusõiguse teostamise nõuete rikkumine), kuivõrd lapsevanema hooldusõigus ulatub lapse

raha valitsemisele (PKS § 130) ning selles mõttes on KarS § 201 ja KarS § 171 omavahel üld-

ja erinormi vahekorras.

2.2. Kuigi kontode väljavõttest ei nähtu ühtegi ülekannet, millega YY oleks paigutanud laste

kontodele raha oma pangakontolt, on ta selgitanud, et ülekanded YY kontole kogusummas 46

378,28 eurot ajavahemikul 10.03.2011 – 13.09.2011 tegid tema korraldusel isikud, kellega tal

olid võlaõiguslikud suhted, ning see raha oli adresseeritud temale, s.o YY-le. Need ütlused, et

ülekantud raha puhul oli tegemist YY rahaga, haakuvad ka DD ütlustega, et YY tegi ülekandeid

laste arvelduskontodele. Konto väljavõtte kohaselt muid laekumisi laste kontodele ei olnudki.

Alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS 52. peatükk) peab isik andma teisele isikule välja temalt

õigusliku aluseta saadu. Sel viisil YY, nõudes tagasi oma lastelt nende kontodele ilma õigusliku

aluseta ülekantud raha ning tagastades laste seadusliku esindajana ise endale laste kontodelt

sinna ilma õigusliku aluseta varem üle kantud raha, on ta tegutsenud õiguslikel alustel.

Omastamise põhikoosseis on välistatud, kuna YY tegevuses puudub omastamise obligatoorne

tunnus – „ebaseaduslikus“.

3. 12.10.2020 registreeriti Riigiprokuratuuris DD esindaja vandeadvokaat Maria Mägi-

Rohtmets 09.10.2020 kaebus PPA 31.08.2020 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise

põhistamata

määrusele

(põhistused

1.10.2020),

milles

taotleti

Põhja

perfektuuri

kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kriminaalasjas nr 20730000194 tühistamist ja

prokuratuuri kohustamist kriminaalmenetluse ning täiendavate menetlustoimingute tegemise

jätkamiseks. Kaebuse argumendid olid kokkuvõtvalt järgmised.

3.1. Kaebuse esitaja ei nõustunud abiprokurör M. Kinki seisukohaga, mis puudutab väidet, et

Y ja XX kontodele laekus raha ilma õigusliku aluseta. Kui YY ei oleks soovinud, et raha omand

liiguks üle lastele, siis ei oleks ta juhendanud kolmandaid isikuid YY kontole raha kandma (kd

lk 24) ega teinud ülekandeid ka XX kontole.

3.2. Teiseks ei nõustunud kaebuse esitaja M. Kink seisukohaga, et YY tahteks ei olnud Y ja XX

kontodele jõudnud raha lastele kinkida. Selline seisukoht on vastuolus kriminaaltoimikusse

kogutud materjalidega. Nimelt on mitme makse selgitusse märgitud, et tegemist on kingitusega

ega ole lisatud viidet, et kingitus oleks olnud suunatud mitte konto omanikule, vaid selle asemel

YY-le. Ilma asjassepuutuvaid isikuid ülekuulamata on võimatu jõuda menetluse lõpetamiseks

vajalike järeldusteni.

3.3. Kolmandaks pidas kaebuse esitaja eluvõõraks M. Kinki seisukohta, et sellega, kui YY raha

laste kontodelt ära võttis vabanesid Y ja XX rahalistest kohustustest YY ees. Kaebaja leiab, et

Y ja XX-l oli õiguslik alus kontodele kantud raha saamiseks (YY nõusolek, juhised YY kontole

raha kandmiseks kingina ning XX kontole sularahasissemakse tegemine). Lisaks sellele, isegi

kui jaatada, et lapsed oleks olnud kohustatud alusetu rikastumise sätete alusel raha YY-le

tagastama, siis ei olnud YY-l sellegi poolest õigust meelevaldselt raha laste kontolt eemaldada.

N.ö omaabi võimalust alusetu rikastumise sätted ette ei näe. See läheks ka vastuollu

perekonnaseaduses toodud vanema kohustusega lapsele kuuluva varahoolduse teostamisega.

Isegi, kui YY-l oleks Y või XX vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue, on seesugune nõue

aegunud kuivõrd maksed on tehtud aastatel 2011 – 2012.

3.4. Lisaks sellele juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et YY kontole on tehtud ülekanded

aastal 2011, mil konto omanik ise oli kaheaastane. Samamoodi on XX kontole tehtud

sissemakse aastal 2012, kui XX oli üheaastane. On selge, et kontod olid lastele avatud

eesmärgiga koguda sinna nende hüvanguks raha. Kahe- ega üheaastane laps ei kasuta

pangakontot enda igapäeva kulutuste katteks nagu viitab YY enda ütlustes.

3.5. Kaebuse esitaja pidas ainetuks ka YY ütlustes toodut viidetega, et justnagu oleks DD

kasutanud laste kontodel olevaid vahendeid ebaõigelt (kt lk 25). DD on enda ütlustega

selgitanud, et kasutas YY kontol olevat raha ajal, kui see oli vajalik J. ja XX esmaste vajaduste

katmiseks (kt lk 19) ajal, kui YY ja DD kooselu lõppes.

RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS

4. Riigiprokuratuuri 10. novembri 2020. a määrusega jäeti DD esindaja kaebus rahuldamata.

Riigiprokuratuur, olles tutvunud 12.10.2020 registreeritud kaebuse, 31.08.2020 prokuratuuri

loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja kriminaalasja nr 20730000194 materjalidega

jõudis seisukohale, et kriminaalmenetluse lõpetamine on olnud seaduslik, mis toob kaasa

esitatud kaebuse rahuldamata jätmise.

5. Riigiprokuratuur möönis, et kriminaalmenetluse lõpetamise määruses esitatud seisukoht võib

olla vaieldav, nagu nähtub ka Riigiprokuratuurile esitatud kaebusest, kuid see ei tingi siiski

määruse tühistamist, kuivõrd lõppjäreldusega on võimalik nõustuda ning lõpetamise

põhjendatust on Riigiprokuratuuril võimalik ümber hinnata ja korrigeerida ilma selleks

kriminaalmenetlust uuendamata.

6. Riigiprokuratuur selgitas, et kohtueelse menetluse eesmärgiks on koguda tõendusteavet ja

luua kohtumenetluses muud menetluseks vajalikud tingimused, mille eesmärgi saavutamisel

kehtib menetluse vaba kujundamise põhimõte, mille raames võivad uurimisasutused ja

prokuratuur kasutada kõiki seadusega lubatud toiminguid, mis on kohased ja vajalikud

tõendusteabe

kogumiseks

ja

muude

tingimuste

loomiseks

kohtumenetluses.

Menetlustoimingute rakendamise ja nende omavahelise järjekorra kindlaksmääramiseks

lähtuvad

uurimisasutused

ja

prokuratuur

muuhulgas

uurimiseesmärgist

ja

menetlustaktikalistest kaalutlustest. Olukorras, kus menetleja poolt on teostatud kõik kohased

ja vajalikud kriminaalasja menetlustoimingud, kuid olemasolevad tõendid ei ole osutunud

piisavaks ning kuriteo tehiolusid ning olemasolevat informatsiooni arvestades ei ole võimalik

koguda ka täiendavaid lisatõendeid, mis võimaldaksid süüdistuse esitamist, lõpetatakse

prokuratuuri loal uurimisasutuse poolt kriminaalmenetlus. Riigiprokuratuur märkis lisaks, et

menetlusotsuse vastuvõtmisel tuleb juhinduda seadusest ja menetlusotsus peab tuginema

kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendamisteabele, misjuures on menetlustaktika küsimused

menetleja ja uurimist juhtiva prokuröri otsustada. Nende hulka kuulub ka otsustamine, kas

kogutud tõendid on isiku süüstamiseks piisavad.

7. Riigiprokuratuur, refereerides lõpetamise määruse põhistusi märkis, et nendes on sedastatud,

et kaebaja poolt etteheidetavat teol võivad olla nii omastamise ehk KarS § 201 sätestatud kuriteo

kui ka hooldusõiguse teostamise nõuete rikkumise ehk KarS § 171 sätestatud kuriteo tunnused.

Seejärel on lisatud, et eelmärgitud arutlus kvalifikatsiooni osas on käesolevas kriminaalasjas

pelgalt hüpoteetilise iseloomuga, kuna asjas esinevad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud

KrMS § 199 lg 1 p 1 tähenduses. Põhistustes leitakse, et käesolevas asjas ei olevat vaidlust selle

üle, et YY ja XX pangakontodele ülekantud raha on olnud YY ja XX omandis. Järgnevalt

selgitatakse põhistustes, et DD ja YY mõlemad olid teinud ülekandeid laste pangakontodele,

seejuures DD ainult ühekordse makse, mis ülejäänutega võrreldes on väga väike.

Kriminaalmenetluses antud ütluste ja kirjalike selgituste kohaselt YY kandis või lasi

kolmandatel isikutel laste pangkontodele kanda raha YY jaoks, mitte laste omandisse andmise

eesmärgil, vaid YY eesmärk oli võimaldada lastel kasutada temale kuuluvat raha. Sellest

järeldas ringkonnaprokuratuur, et nende kontol oleva raha muutmisega nende omandiks lapsed

rikastusid alusetult VÕS § 1027 mõttes ja seejärel YY, nõudes tagasi oma lastelt nende

kontodele ilma õigusliku aluseta ülekantud raha ning tagastades laste seadusliku esindajana ise

endale laste kontodelt sinna ilma õigusliku aluseta varem üle kantud raha, on ta tegutsenud

õiguslikel alustel.

Vastukaaluks YY väidetule on kaebaja esitanud omapoolse versiooni laste pangakontode ja

nende kasutamise kohta, mis seisneb kokkuvõtlikult selles, et need pangakontod avati

eesmärgiga kindlustada lapsed majanduslikult tulevikuks, et lapsed saaksid seda raha kasutada

täisealiseks saades. Samuti leidis kaebaja, et raha oli kingitusena kantud konto omanikele ehk

Y ja XX-le.

Kaebaja ja kahtlustatava väidetest ja selgitustest ning kriminaalasja muudest materjalidest

kogumina kujunev pilt laste nimel pangakontode loomisest, sinna raha kandmisest ja selle

kasutamisest on Riigiprokuratuuri hinnangul olnud selline, kus pangakontode õiguslik käsitus

ei kattu vääramatult selle tegeliku kasutusega ja seda mõlema lapsevanema poolt ning erinevad

on ka osapoolt tõlgendused sellele. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt olid mõlemad

lapsevanemad kasutanud laste kontodel olevat raha ka muudel eesmärkidel kui lastega vahetult

seotud vajaduste katmiseks. Seda kinnitab ka kaebaja ise näiteks 17.06.2020 kannatanuna

ülekuulamise protokollis: „Kooselu ajal kasutasime sealt rahalisi vahendeid kui oli vaja

mingile ühisreisile minna vms.“. Sellest lähtuvalt tuleb Riigiprokuratuuri hinnangul laste

pangakontode olemasolu ja nende kasutamist vaadata laiemalt ja vabamalt kui ainult lastele

raha kogumiseks nende täisealiseks saamiseni. Kuna pangakontot kasutasid mõlemad

osapooled, kes ühtlasi on pangakontode omanikeks registreeritud laste vanemateks ja seega

omasid võrdselt ühist hooldusõigust (PKS § 116 lg 1) ja seda ka varahoolduse (PKS § 127)

osas, kuid seejuures vastastikusel nõusolekul kasutasid kontot ka muudel eesmärkidel, siis kuigi

pangakonto on eelduslikult ette nähtud konto omanikuks oleva isiku vara talletamiseks ja

käsutamiseks, siis käesoleval juhul kasutasid neil pangakontodel olevat raha mõlemad

lapsevanemad viisil, millest nähtuvalt ka nad ise ei käsitanud kõnealust raha laste varana ja selle

kasutamist laste varahooldusena.

8. PKS § 118 lg 1 sätestab, et vanemad teostavad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad

hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu.

Kuriteokaebus ja etteheide YY tegevusele on rajatud väitele, et YY olevat rikkunud

varahoolduskohustusest tulenevat laste ja lastevanema vahelist sisesuhet. Samas on sisuliselt

samalaadse vastuväite kahtlustatavana ülekuulamise protokollis esitanud ka YY kaebaja suhtes

ja täiendanud seda veel argumendiga, et valdav enamik kontodel olnud rahast oli kontodele

kantud YY poolt või tema korraldusel. Nii või teisiti ei nähtu käesoleval juhul pangakontode ja

nendel olnud raha kasutamistest mitte niivõrd lastele kuulunud raha varahooldus, kuivõrd

lastevanemate poolt mingil muul põhjusel laste pangakontole kogutud rahast. Sellisel juhul on

vaidlus taandatav raha pangakontolt väljavõtmise ja edasise hoidmise või kasutamise

õiguspärasuse üle ehk selle üle, kas ja kellel on millises ulatuses õigus otsustada kõnealuse raha

saatuse üle lastevanemate omavahelistes varalistes suhetes. Kuivõrd nii kaebajal kui

kahtlustataval oli juurdepääs pangakontole (kannatanu ülekuulamise protokollis: Coop pangale

oli juurdepääs minul ja C-l) ja oma arusaam pangakonto olemasolust või eesmärkidest ning

teadmata põhjusel nad omavahel ühtseid reegleid pangakontode osas kokku ei olnud leppinud,

siis Riigiprokuratuuri hinnangul ei saa üks pool teisest rohkem teha teisele ettekirjutusi või

etteheiteid, mis olnuks rajatud pangakonto kasutamisele laste varahooldusena. Kuna

vaidlusalustele pangakontodele oli juurdepääs nii kaebajal kui kahtlustataval ja ühtseid reegleid

kontodel olnud vara käsutamiseks ei olnud, siis YY poolt raha väljavõtmine ei olnud

ebaseaduslik ei KarS § 171 ega KarS § 201 tähenduses.

9. Riigiprokuratuur leidis, et kriminaalasjas nr 20730000194 on teostatud kõik vajalikud ja

asjakohased menetlustoimingud ning ammendatud on olemasoleva informatsiooni tasemel

lisatõendite kogumise võimalused, mille käigus on jõutud põhjendatult järeldusele, et puudub

kriminaalmenetluse alus KrMS § 199 lg 1 p 1 tähenduses ning seetõttu on kriminaalmenetlus

lõpetatud seaduslikult.

MÄÄRUSKAEBUS

9. Riigiprokuratuuri 10. novembri 2020. a määrusele esitas määruskaebuse YY ja XX esindaja,

kes taotleb Riigiprokuratuuri 10. novembri 2020. a määruse tühistamist ning Riigiprokuratuuri

kohustamist kriminaalmenetluse jätkamiseks.

10. Kaebuse esitaja hinnangul tugineb YY-le etteheidetav kuriteokahtlus järgmistele tõenditele.

10.1. Riigiprokuratuur möönab, et kriminaalmenetluse lõpetamise määruses esitatud seisukoht

võib olla vaieldav, nagu nähtub ka Riigiprokuratuurile esitatud kaebusest, kuid see ei tingi

siiski määruse tühistamist, kuivõrd lõppjäreldusega on võimalik nõustuda /.../.

Kaebuse esitaja ei jaga Riigiprokuratuuri eeltoodud seisukohta. Nimelt põhineb

kriminaalmenetluse lõpetamine, vastavalt selle juurde lisatud põhistustele, suuresti asjaolule, et

YY-l oli alusetust rikastumisest tulenev nõue kannatanute vastu ning kannatanute arveldusarvel

olnud rahalised vahendid kuulusid YY-le.

Kriminaalasjas kogutud materjalidest saab järeldada, et YY kontole kantud raha oli kantud YY-

le kingitusena (kt lk 24). Kriminaalasja lõpetamise otsus põhineb suuresti sellel, et YY oli

tegelikult kannatanute kontol oleva raha omanikuks, kuid sellist YY väiteid toetavaid tõendeid

ei ole asjas kogutud.

Lisaks on kannatanute esindaja hinnangul ebausutav olnud YY ütlustes esitatu, et raha sai

kantud kannatanute kontole eesmärgiga, et nad saaksid seda kasutada YY isalikust lahkusest

(kt lk 25). Selline väide ei ole mõistlikule isikule usutav. Nagu ka YY enda ülekuulamisel

kirjeldas oli YY napilt üle ühe aasta vanune, kui Danske Bank AS-is talle arveldusarve avati,

XX oli konto avamise ajal ca pooleaastane. Mõistliku isiku seisukohalt ei saa tekkida uskumust,

et kontod avati kannatanutele, et viimased saaksid CC raha pea imikueas meelepäraselt

kasutada.

Siinjuures juhib kaebuse esitaja tähelepanu, et YY esindaja on tsiviilmenetluses kinnitanud, et

kannatanute kontodel oleva raha näol on tegemist nende rahaga. Tsiviilmenetluses on YY

esindaja kirjeldanud järgmist (lisa 1; p 1.4.8 I lõik): ’’ Seoses laste raha sularahas enda

valduses hoidmisega viitab Kostja PKS § 185 lg-le 1, mille kohaselt vara, mille eestkostetav

saab pärandina või kinkena, valitseb eestkostja kinketehingus, testamendis või pärimislepingus

sisalduvate korralduste kohaselt.’’

Eeltoodud YY esindaja kirjeldustest on kannatanute esindaja hinnangul selge, et ka YY pidas

laste kontodel olevat raha nende omandiks. See lisab veelgi kahtlust YY kriminaalmenetluses

öeldule ning läheb vastuollu kriminaalmenetluse lõpetamise põhistuste ja alusega.

10.2. Olukorras, kus menetleja poolt on teostatud kõik kohased ja vajalikud kriminaalasja

menetlustoimingud, kuid olemasolevad tõendid ei ole osutunud piisavaks ning kuriteo

tehiolusid ning olemasolevat informatsiooni arvestades ei ole võimalik koguda ka täiendavaid

lisatõendeid, mis võimaldaksid süüdistuse esitamist /.../.

Riigiprokuratuuri esitatud seisukoht on kannatanute esindaja kohaselt ekslik. Kaebuse esitaja

hinnangul ei ole menetleja kogunud asjas kõiki võimalike tõendeid selleks, et tuvastada, kas

kannatanute arvelduskontodele raha kandnud isikud soovisid raha kanda YY-le või

kannatanutele.

Kriminaaltoimikust ei nähtu, et menetleja oleks teinud toiminguid, mis lubaksid välistada või

kinnitada raha ülekandmise eesmärke. Seni kriminaalmenetluses kogutud tõendid (kt lk 29)

viitavad, et YY kontole kanti vahendid kolmandate isikute poolt kingitusena YY-le (makse

selgitusse on märgitud nt podarok, gift). Miski, peale YY sõnadele, ei tõenda, et raha

kannatanute kontodel kuulus YY-le.

Seega ei ole menetleja sooritanud kõiki võimalikke toiminguid, et tuvastada kriminaalasja

õigeks lahendamiseks olulised faktilised asjaolud. Seni kuni ei ole ülekuulatud ülekandeid

sooritanud isikuid, ei saa tõsikindlalt väita, et raha kuulus YY-le.

Kaebuse esitaja on arvamusel, et puuduolevad menetlustoimingud tuleb teha, tõendid koguda

ning alles siis saab otsustada, kas kogutud tõendite ja tehiolude pinnalt saab jõuda järeldusele,

et süütegusid pole toimunud.

On selge, et kriminaalmenetluse lõpetamiseks ei piisa sellest, et YY enda ütlustes kirjeldab, et

tegemist oli/on tema omandisse kuuluva rahaga (kt lk 24). YY väidet ei kinnita ammendavalt

ükski kriminaaltoimikusse kogutud materjal. Vastupidiselt, menetlejal on piisav alus

olemasolevate kahtluse pinnalt sooritada täiendavaid menetlustoiminguid, et tekkinud

kahtluseid kas ümber lükata või kinnitada.

Siiani kriminaalasja toimikusse kogutud tõendeid kogumis hinnates ei saa jõuda järeldusele, et

YY oli õigustatud kannatanute arveldusarvetelt (kogu) raha ära võtma ning kontod sulgema.

Vaadeldes tõendeid kogumis, on selge, et YY võib olla pannud toime kahtlustuses nimetatud

süüteo(d).

10.3. Kaebaja ja kahtlustatava väidetest ja selgitustest ning kriminaalasja muudest

materjalidest kogumina kujunev pilt laste nimel pangakontode loomisest, sinna raha

kandmisest ja selle kasutamisest on Riigiprokuratuuri hinnangul olnud selline, kus

pangakontode õiguslik käsitus ei kattu vääramatult selle tegeliku kasutusega ja seda mõlema

lapsevanema poolt ning erinevad on ka osapoolte tõlgendused sellele.

Kaebuse esitaja nõustub, et kannatanute vanemate seisukohad selle kohta, millisteks

eesmärkideks pangakontod avati ei kattu, siiski leiab kaebuse esitaja, et mõistliku inimese

seisukohalt on selge, et väikelapsele ei avata pangakontot eesmärgiga sellel hoiustada

lapsevanema raha ega eesmärgiga anda imikueas lapsele võimalust vanema raha meelepäraselt

kasutada.

Sisuliselt on menetleja otsustanud põhinedes ainuüksi YY ütlustele, et kannatanute

pangakontodel olnud raha kuulus talle ning, isegi, kui olid lapsevanemate kokkulepped raha

eesmärgi kohta kunagi olemas, siis praegu seisukohad lahknevad ja tugineda tuleb YY öeldule.

Kaebuse esitaja toonitab, et käesolevas kriminaalasjas on kannatanuteks alaealised isikud, kelle

raha on nende arveldusarvelt eemaldatud nende isa poolt. Ning see, et lapsevanemad ei suuda

menetluses anda kokkulangevaid ütlusi raha paigutamise eesmärgist ei tähenda, et kannatanud

ei oleks süüteo ohvrid. Ka kriminaalasja toimikusse kogutud materjalide pinnalt nähtub, et raha

kanti üle kingina, mis peaks menetlejale kinnitama, et kannatanute kontodel olev raha kuulus

neile.

Asja materjalidest nähtuvalt ei ole menetleja ühtegi ülekannet sooritanud isikut ülekuulanud,

seega on kaebuse esitaja seisukohal, et enne kui saab asjas ammendavalt jõuda seisukohale, et

YY on käitunud õiguspäraselt, tuleb ülekuulata ka ülekanded sooritanud isikud. Õiguslikult on

reaalne olukord, kus vanematel on võlaõiguslikud suhted kolmandate isikutega ning nad loevad

need lõppenuks, kui need isikud kannavad mingi summa nende alaealistele lastele. See ei

tähenda aga seda, et üle kantav summa ei kuuluks seejärel lastele ning ühel või teisel

lapsevanemal oleks millal tahes õigus see lapselt tagasi võtta põhjendusega, et lastel pole

ülekandeid teinud isikutega suhteid olnud ning seega kuulub see raha lapsevanematele. Selline

järeldus on kaebuse esitaja hinnangul õiguslikult väär.

Riigiprokuratuuri seisukoht, mille kohaselt puuduvad YY käitumises kuriteotunnused, kuna

laste arvelduskontodelt raha välja võtmine polnud ebaseaduslik, tugineb valele eeldusele.

Riigiprokuratuur on tuletanud raha kuuluvuse kontode varasema kasutuse järgi ning leidnud, et

kuna ka varasemalt on laste kontodel olevat raha kasutatud mitte üksnes laste esmaste kulude

katteks, siis järelikult ei ole tegemist lastele kuuluva rahaga ning seetõttu oli YY-l täielik õigus

kontodelt raha kogu ulatuses välja võtta. Reaalsuses aga ei saa arvelduskontol toimunud raha

liikumise järgi tuvastada seda, kas mingil isikul oli õigus kogu summa sealt välja võtta ja enda

kasuks pöörata või mitte. Asjaolust, et laste arvelduskontodelt maksti aeg-ajalt mõned arved

või osteti toidupoest süüa, ei ole võimalik teha järeldust, et seega oli YY-le antud volitus ka

kogu summa kontolt välja võtmiseks ja enda kasuks pööramiseks.

Kannatanute arvelduskontodel toimunud raha liikumise järgi on võimalik tuletada vanemate

volitus teha tehinguid väikeste summade ulatuses, makstes aeg-ajalt arveid või kattes muid

ülalpidamiseks vajalikke kulutusi, kuid arvelduskontodelt kogu raha välja võtmine on selge

volituse piiride ületamine ning seetõttu karistatav. Riigikohus on samuti oma praktikas leidnud,

et kellelegi pangakaardi ja PIN-koodide andmine raha välja võtmiseks ei ole kriminaliseeritud,

küll aga on kriminaliseeritud lubatust suurema summa välja võtmine, kuna sellisel juhul on

tegemist volituse piiride ületamise ja omastamisega (RKKKo 1-18-117 p 10-12).

Kannatanute ema (DD) kasutas kannatanute arveldusarvel olevat raha ajal, millal kannatanute

vanemad hakkasid elama lahus. Lahku kolimisega olid seotud vajalikud ja mõistlikud kulutused

kannatanute heaolu silmas pidades, nt kasutas DD raha selleks, et ajutiselt tasuda elamispinna

üüri.

Vanemad on kohustatud

paigutama ja valitsema lapsele kuuluvat vara (raha)

heaperemehelikult, kusjuures on vanematel lubatud lapse raha kulutada ülalpidamiskulude

katteks (PKS § 130). Eeltoodust tulenevalt oli DD-l õigus kannatanute raha kaebuses

kirjeldatud viisil olude sunnil kasutada. Seetõttu on alusetud prokuratuuri etteheited sellele, et

DD on ka ise kannatanute raha enda kasuks pööranud.

Kaebuse esitaja lisab, et sealhulgas on YY kinnitanud kannatanute üle käivas hooldusõiguse ja

elatise vaidluses, et kannatanute kontodelt võetud raha on kannatanute oma ning ootab

kannatanuid tema juures ja, et YY on otsustanud hoiustada raha oma elukohas sularahas. Seegi

läheb vastuollu CC kinnitatuga, et raha tegelikult kuulus YY-le.

11. Kokkuvõttes on kaebuse esitaja seisukohal, et kuriteokaebuses esitatud kahtlustuse õigeks

lahendamiseks ei ole menetleja teinud kõiki vajalikke menetlustoiminguid, seega tuleb

tühistada kriminaalmenetluse lõpetamine ning kohustada prokuratuuri teostama täiendavaid

menetlustoiminguid.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus, olles tutvunud lõpetatud kriminaalasja nr 20730000194 materjalide, sh

Riigiprokuratuuri 10. novembri 2020. a määrusega leiab, et YY ja XX esindaja kaebus tuleb

jätta rahuldamata. Ringkonnakohus leiab samaselt Riigiprokuratuuriga, et kriminaalmenetluse

lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud.

Kuna ringkonnakohus kriminaalmenetluse lõpetamisega igati nõustub ning jagab täielikult

Riigiprokuratuuri 10. novembri 2020. a määruses toodud seisukohti kriminaalmenetluse aluse

puudumise osas, ei korda ringkonnakohus neid täielikult ja vastab kaebuses toodud

seisukohtadele lühidalt.

13. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise puhul

saab kohus kontrollida seda, kas olemasolevate tõendite põhjal on alus kellelegi süüdistuse

esitamiseks, kuid kohus ei saa prokuratuurilt üle võtta riikliku süüdistusmonopoli kandmist.

Kohus võib küll jõuda seisukohale, et otsuse tegemiseks on vajalik ja võimalik koguda

täiendavaid

tõendeid.

Kohtu

kohustuslikud

ettekirjutused

konkreetsete

toimingute

läbiviimiseks oleks aga teatavas vastuolus menetluse vaba kujundamise põhimõttega. Samuti

ei pruugi nende läbiviimine olla võimalik piiratud ressursside tõttu. Kohus võib juhtida ka

tähelepanu elementaarsetele puudustele uurimise läbiviimisel või vajadusel mõnda asjaolu

selgitada.

14. Kaebuses kohaselt tuleb kriminaalmenetlust jätkata, kuulata üle kannatanute

pangakontodele kingitusena raha kandnud isikud ning alles seejärel on võimalik anda hinnang

YY poolt kannatanute pangakontodelt raha väljavõtmisele ning kontode sulgemisele.

Ringkonnakohus leiab samaselt Riigiprokuratuuriga, et kannatanute pangakontodel oleva raha

kasutamise osas ei olnud kriminaalasja materjalidest nähtuvalt vanemate vahel konkreetset

kokkulepet. Laste kontodel olevaid vahendeid kasutati mh nii ühisreisi finantseerimiseks kui ka

igapäevaste kulude katteks. Siinjuures on nii KarS § 201 kui KarS § 171 sätestatud

kuriteokvalifikatsioonide puhul oluliseks kas „enda kasuks pööramine“ või „olulise varalise

kahju tekitamine“. Kuivõrd pangakontodel oleva raha kasutamisviiside osas ei olnud vanematel

kindlat kokkulepet ning see ei nähtu ka kriminaalasja materjalidest, nõustub ringkonnakohus

Riigiprokuratuuri käsitlusega, mille kohaselt ei saa üks lapsevanem teisest rohkem teha teisele

ettekirjutusi või etteheiteid, mis olnuks rajatud pangakonto kasutamisele laste varahooldusena.

Käesolevalt puudub samuti alus väita, et YY oleks pööranud kannatanute pangakontodel oleva

raha enda kasuks, kuivõrd pelgalt raha kontolt väljavõtmine ning selle sularahana hoiustamine

ei tähenda, arvestades ka YY-l laste hooldusõiguse olemasolu, automaatselt selle enda kasuks

pööramist. Asjaolu, mille kohaselt teisel lapsevanemal (DD-l) puudub otsene ligipääs

nimetatud varale, ei tähenda vara enda kasuks pööramist YY poolt. YY ei ole omastamistahet

manifesteerinud, milline käitumine annaks aluse arvata, et ta soovib ise vara omanikuna

käituda. Samuti ei ole YY käitumisega võimalik sisustada „olulise varalise kahju tekitamist“

kannatanutele, kuivõrd kannatanud ei ole nimetatud varast ilma jäänud. Kriminaalasja

materjalidest nähtuvalt ei ole YY rikkunud varahooldusõigusega seotud kohustusi.

15. Ringkonnakohus,

olles

tutvunud

kriminaalasja

materjalidega

leiab

samaselt

riigiprokuröriga, et kõik võimalikud tõendid asjas on kogutud ning täiendavate

menetlustoimingute tegemine ei ole mõistlik. Kannatanute esindaja on mitmel korral viidanud

tunnistajate ülekuulamisele, milline ringkonnakohtu hinnangul ei annaks sellist teavet, millele

tuginedes oleks võimalik kõrvaldada kriminaalmenetluses tekkinud kahtluseid kahtlustatava

süüdiolekus.

Kannatanute esindaja poolt YY pangakontole 2011. aastal „kingituse“ selgituse all ülekandeid

teinud isikute ülekuulamine ei muudaks ringkonnakohtu kohaselt käesolevalt YY käitumisele

antavat hinnangut. Isegi juhul, kui kandeid teinud isikute ülekuulamisel selgub, et tegemist on

kannatanutele suunatud ülekannetega, ei ole YY oma käitumisega täitnud eespool kirjeldatud

kuriteokvalifikatsioone, kuivõrd kannatanud ei ole nimetatud varast kestvalt ilma jäänud ehk

YY ei ole omastamistahet manifesteerinud, samuti ei ole YY rikkunud varahooldusega seotud

kohustusi. Olukorras, kus laste pangakontodel oleva raha kasutamise osas ei ole selgeid

kokkuleppeid, neid ei nähtu ka kontodel oleva raha kasutamise praktikast, ei saa ühele vanemale

kontolt raha väljavõtmise korral automaatselt kuriteo toimepanemist ette heita. Siinjuures

rõhutab ringkonnakohus veelkord, et YY ei ole lapsi pangakontodelt olevast varast kestvalt

ilma jätnud, vaid on kinnitanud, et hoiustab nimetatud vara sularahana enda juures ning lastel

on võimalik seda kasutada.

16. Ringkonnakohus rõhutab, et isikule süüdistuse esitamise korral peab prokuröril olema

kindel siseveendumus isiku süüs, seda peavad kinnitama objektiivsed tõendid, mis ka kohtus

kinnitust leiavad ning peab olema täidetud deliktistruktuur. Neid asjaolusid antud

kriminaalasjas ei esine. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses

kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks.

Eeltoodule tuginedes puudub KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetluse alus,

ringkonnakohtu hinnangul on Riigiprokuratuur kõiki esitatud argumente oma määruses

põhjalikult analüüsinud ja loogiliselt argumenteerides jõudnud põhjendatult seisukohale

kriminaalmenetluse lõpetamise õigsuses.

17. Eeltoodule tuginedes ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 ja § 385 p-st 11, jätab

ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 10. novembri 2020. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse

rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/