2-20-2534/15 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtuasja number

2-20-2534

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. detsember 2020, Tallinn

Kohtunik

Kairi Piirisild

Kohtuasi

E. B. hagi T. B. vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

2628 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: E. B. (isikukood xxx), seaduslik esindaja M. F.

Kostja: T. B. (isikukood xxx)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista T. B.lt E. B. kasuks välja igakuine elatis alates 14. veebruarist 2020 kuni E. B.

täisealiseks saamiseni summas 292 eurot kuus, kuid mitte vähem, kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär.

3. Määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord ja kohustada T. B.t maksma punktis 2 nimetatud

elatis iga kuu 10. kuupäevaks M. F.i arvelduskontole nr EExxx.

4. Jätta rahuldamata E. B. nõue T. B.lt elatise 1895,30 euro väljamõistmiseks tagasiulatuvalt

perioodi eest 14.02.2019–13.02.2020.

5. Jätta E. B. ja T. B. menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus

menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel

võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. E. B. esitas 14.02.2020 Harju Maakohtule hagi T. B. vastu (täpsustatud 23.03.2020),

milles palub mõista kostjalt alates 14.02.2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni välja igakuise

elatise 292 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäärast. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista tagasiulatuva elatise perioodi eest

14.02.2019 kuni 13.02.2020 summas 1895,30 eurot.

2. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt ei ela hageja vanemad alates 2006.a koos.

Hageja elab emaga Norras. Kostja tasub hagejale elatist erinevates summades. 2019.a maksis

kostja hagejale 110 eurot kuus. Alates 04.02.2020 kannab kostja hagejale 215 eurot kuus.

Kostja ei osale hageja ülalpidamises muul viisil. Kostja kohtub hagejaga 1–2 tunniks paar korda

aastas kui hageja Eestis käib.

3. 2020.a alguses võttis hageja ema kostjaga ühendust, et suurendada kostja makstava

elatise suurust, kuid kostja keeldus. Hageja ema suhtleb kostjaga telefoni teel. Viimati pöördus

hageja ema kostja poole elatise küsimuses 29.01.2020 ja 03.02.2020.

4. Perioodil 14.02.2019 kuni 31.12.2019 tuli kostjal tasuda 2835 eurot ja perioodil

01.01.2020 kuni 13.02.2020 418,50 eurot, s.o kokku 3253,50 eurot. Kostja tasus 1155 eurot ja

võlgneb hagejale seega 1895,30 eurot.

Kostja vastuväited

5. Kostja palus määrata väljamõistetava igakuise elatise suuruseks 215 eurot kuus alates

hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni.

6. Hageja esitas oma kulude nimekirja, kuid kulud on tõendamata. Tõendama ei pea ainult

kulu toidule, riietele ja jalatsitele. Hageja jättis märkimata, et saab Norra riigilt igakuist

lapsetoetust. Hageja ema sissetulek on suurem kui kostja sissetulek.

7. Kostjal ei ole võimalik anda hagejale ülalpidamist seaduses sätestatud määras. Kostja

töötab X OÜ-s xxx. Kostja igakuine töötasu on 1200 eurot (bruto). Lisaks teenib kostja üüritulu

xxx korteri välja üürimise eest 500 eurot kuus.

8. Kostja elab oma elukaaslase korteris ja maksab talle ½ esitatud arvetest (märtsis 2020

oli see 113 eurot). Toidukulu on 300 eurot kuus. Kostjal on teine laps, kellele ta maksab

igakuise elatisena 215 eurot. Kostja tasub xxx tn korteri soetamisel võetud laenu tagastamiseks

238,86 eurot kuus (sh varakindlustus) ja sõiduauto liisingmakseid 331,23 eurot kuus (sh

kindlustus). Sõiduauto on vajalik töö tegemiseks.

9. Hageja seaduslik esindaja ja kostja sõlmisid 22.01.2008 xxx asuva korteriomandi

müügilepingu, mille p 3.4 kohaselt pidi kostja maksma täiendavalt hageja huvides 50 000

krooni. Kostja maksis selle hageja ema arvelduskontole. See raha katab hageja tagasiulatuva

elatise nõude.

10. Samuti on kostja maksnud hageja ema arvelduskontole igakuist elatist. Hageja on ajal,

kui ta viibib Eestis, kindlustatud kõige vajalikuga, sh riiete ja jalatsitega. Täiendavalt kandsid

kostja vanemad hageja ema arvelduskontole raha lapse ülalpidamiseks või andsid talle sularaha.

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Kohus, tutvunud poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega leiab, et hagi tuleb rahuldada

osaliselt. Kohus rahuldab hageja nõude elatise välja mõistmiseks edasiulatuvalt alates

hagiavalduse esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni. Hageja nõue tagasiulatuva elatise

väljamõistmiseks jääb rahuldamata.

I

12. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 ja lg 2 teise lause kohaselt

menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab

ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

tõendab. Poolte valitud õiguslik kvalifikatsioon ei ole kohtule siduv (TsMS § 436 lg 7).

Perekonnaasjas, sh elatise asjas ei ole kohus seotud esitatud asjaolude ja seisukohtadega (TsMS

§ 436 lg 6). Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi

kohtu ülesanne. Lisaks asjaolude kohtu ette toomise kohustusele peab kumbki pool TsMS §

230 lg 1 kohaselt hagimenetluses ka tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded

ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus saab otsuse rajada üksnes asjas esitatud ja

kogutud tõenditele ning otsust tehes otsustab kohus, mis asjaolud on esitatud tõendite alusel

tuvastatud (TsMS § 436 lg 2 esimene lause ja § 438 lg 1).

13. Hageja esitas kostja vastu nõude ülalpidamise saamiseks. Hageja rahalisele sooritusele

suunatud ülalpidamise nõue kostja vastu võiks kuuluda rahuldamisele perekonnaseaduse (PKS)

§ 96, § 97 lg 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt on alaealisel lapsel

õigus nõuda oma vanematelt ülalpidamise andmist. Hageja nõude eeldused on järgmised: 1)

kostja on hageja esimese astme üleneja sugulane ehk lapse vanem; 2) hageja on alla 18 aasta

vana; 3) kostja rikub elatise maksmise kohustust, st ei anna hagejale elatist või annab seda

ebapiisavalt. Hageja sünnitõendi kohaselt on kostja hageja isa ja hageja on alla 18.a vana (tl 3).

Kostja ei ole neid asjaolusid ka vaidlustanud. Hagiavalduse kohaselt ei ela hageja ja kostja koos

alates 2006.a ja hageja elab koos oma seadusliku esindajaga Norras.

14. Kohus selgitab, et lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist

ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks

vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal. Kui vanem elab lapsega koos,

rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. PKS § 100 lg 1 ja 2 kohaselt täidab vanem,

kes ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele

perioodilist rahalist elatist makstes.

15. Hagi rahuldamiseks tuleb seega tuvastada, kas kostja on enda kohustust rikkunud ehk

kostja ei anna hagejale elatist või teeb seda ebapiisavas mahus. Selle välja selgitamiseks tuleb

kindlaks teha hageja vajadused ja see, kui suures ulatuses on kostja hageja vajadusi katnud.

16. Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg 1 kohaselt kindlaks lapse vajadustest ja

tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse PKS § 99 lg

2 järgi õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase

hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema

kasvatamise kulutusi. Alaealisele lapsele elatise nõudmist lihtsustab see, et seaduses on

sätestatud miinimumelatis, mille ulatuses ei ole vaja lapse vajadusi tõendada, st eelduslikult on

see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus. Tuleb

eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades

kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda

ülalpidamist seaduses sätestatud määras. Seaduses sätestatud miinimummäär on PKS § 101 lg

1 kohaselt pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, s.o käesoleval ajal 292

eurot. Selles ulatuses ei ole lapse vajadusi vaja tõendada (vt ka Riigikohtu 09.06.2017 otsus nr

3-2-1-35-17).

16.1. Hageja esitas koos hagiavaldusega oma kulude nimekirja, mille kohaselt on

hagejal iga kuu eluaseme-, toidu-, transpordi-, side-, tervishoiu-, hügieenitarvete-,

koolikohustuse-, riiete ja jalanõude- ning spordikulud. Hageja nõuab elatise tasumist

seaduses sätestatud määras. Eeltoodust tulenevalt eeldatakse, et seaduses sätestatud

määr vastab hageja igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kuluvale summale ja hageja ei

pea oma vajadusi täiendavalt tõendama. Kostja väide, et hageja kulud transpordile,

eluasemele, sidevahenditele ja muud vältimatud kulud on tõendamata või väiksemad, ei

anna seetõttu alust jätta hagi rahuldamata või rahuldada seda üksnes osaliselt. Kostja ei

toonud esile asjaolusid, mis objektiivselt lükkaksid ümber seadusest tuleneva lapse

vajaduste suuruse eelduse.

16.2. Hageja seadusliku esindaja ja kostja arvelduskonto väljavõtete kohaselt on kostja

maksnud hagejale alates märtsist 2018 kuni jaanuarini 2020 elatist 110 eurot kuus.

Alates veebruarist (04.02.2020) maksab kostja elatist 215 eurot kuus (tl 4 ja 73-74).

Kostja leiab, et ta ei ole võimeline maksma hagejale rohkem, kui 215 eurot kuus.

17. Kohus selgitas kostjale, et vanemad ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise

kohustusest (PKS § 102 lg 2 esimene lause) ja alla seaduses sätestatud alammäära saab

alaealisele lapsele elatise välja mõista üksnes mõjuval põhjusel. PKS § 102 lg 2 kolmanda lause

järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal

on teine laps, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem

kindlustatuks kui elatist saav laps. Tegemist ei ole kinnise loeteluga ja mõjuvaks põhjuseks on

kohtu praktikas loetud lisaks ka muid asjaolusid, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel,

mh lapse miinimumist väiksemad vajadused näiteks mastaabisäästu tõttu või vajaduste katmine

muul viisil, näiteks vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega,

lapsetoetustega, samuti vanema halb varaline seisund. Kohus selgitas ka seda, et asjaolud, mis

PKS § 102 lg 2 alusel annavad aluse elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra,

tuleb tõendada kostjal. Kostja ei ole seda tõendanud.

18. Kostja tõi esile, et tal on veel ka teine laps, 26.06.2009 sündinud E. B.a (tl 34), kellele

ta maksab igakuise elatisena 215 eurot. Kohus pööras kostja tähelepanu aga sellele, et hagejale

tasutava elatise vähendamiseks ei piisa pelgalt asjaolust, et kostjal on veel lapsi ega sellest, et

kostja maksab teisele lapsele elatist 215 eurot kuus. Elatise vähendamiseks annab alust see, kui

hagejale seaduses sätestatud määras elatise väljamõistmisel osutuks teine laps vähem

kindlustatuks kui elatist saav laps. Selleks tuleb hinnata kostja teise lapse vajadusi ja kostja

võimalusi anda lastele ülalpidamist, kahjustamata tema enda tavapärast ülalpidamist. Kostja

tõendas, et ta tasub teisele lapsele igakuiselt 215 eurot (tl 73-74). Kostja selgituste kohaselt on

elatise suurus lapse emaga kokku lepitud. Seega vastab kostja tasutav summa eelduslikult ka

lapse vajadustele. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mis annaksid aluse leida, et E. B.a

vajadustele vastav elatis võiks olla sellest suurem või väiksem. Hageja iseenesest tunnistab, et

kostjal on kohustus pidada üleval ka tema teist last. Kohus võtab seega arvesse kostja kohustuse

tasuda hageja kõrval ka E. B. elatisena vähemalt 215 eurot kuus.

19. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist,

mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi

vanemate käsutuses olevad vahendid.

19.1. Kostja töötab alates 01.12.2006 X OÜ-s xxx töötasuga 961,33 eurot (neto) kuus

(palgatõendid tl 21 ja 59 ning maksuandmete tõend tl 58). Lisaks kuulub kostjale xxx

korter, mille välja üürimise eest saab kostja üüritulu 500 eurot kuus (tl 64-65 ja 60-61).

Kostja igakuine sissetulek on seega kokku 1461,33 eurot. Kohus leiab, et kostja

sissetulek ei ole ilmselgelt ebamõistlik või ebapiisav.

19.2. Kostja tõi esile, et tema igakuised kohustused on xxx korteriomandi soetamiseks

võetud laen igakuise maksega 238,86 eurot (tl 22-24) ja detsembris 2018 ostetud

Volkswagen Tiguani liising igakuise maksega 331,23 eurot kuus (sh kindlustus), (tl 25-

30). Lisaks tasub kostja oma elukaaslasele tema korteris elamise eest 113 eurot kuus ja

toidukulu eest 300 eurot kuus. Kohus leiab, et kostja väited elamiskulude suuruse kohta

on tõendatud üksnes osaliselt. Kostja esitatud arvelduskonto väljavõtte (tl 20 ja 73-74)

kohaselt kandis kostja O. M. korteri kulude katteks märtsis 113 eurot, aprillis 107 eurot,

juunis 87 eurot, juulis 100 eurot, augustis kokku 119,50 eurot (91,50+28) ja septembris

kokku 156 eurot (60+28+68). Keskmiselt on kostja seitsme kuu eluasemekulu olnud

seega 97,50 eurot. Toidukulu on kostja kandnud arvelduskonto väljavõtte kohaselt iga

kuu 300 eurot. Kokku on kostja igakuised kohustused esile toodud asjaoludel seega

967,59 eurot.

20. Õige ei ole kostja väide, et tema sissetulekust ei ole võimalik hagejale seaduses

sätestatud määras ülalpidamist anda. Ülal tuvastatud andmetel jääb kostjal pärast enda kulude

kandmist hageja kulude katmiseks 278,74 eurot (1461,33-1182,59). Kohus selgitab, et olukord,

kus vanem ei ole võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese ülalpidamist, ei ole

iseenesest alus mõista elatist hageja kasuks välja üksnes ulatuses, mis vanemal pärast endale

tehtavate kulude kandmist üle jääb. PKS § 102 lg 2 teise lause järgi peab vanem kasutama tema

käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, st võrdväärselt.

Arvestades ülal tuvastatud andmeid, on hageja igakuised kulud eelduslikult 292 eurot ja kostja

igakuised kulud eelduslikult 967,59 eurot. Arvestades hageja ja tema laste vajaduste

proportsiooni, tuleks kostjal kulutada oma sissetulekust 52% lastele ja 48% enda kulude

katmiseks ((215 + 292) ÷ 967,59). Kuna 52% 1461,33 eurost on 765,71 eurot, on kostjal

võimalik tagada hagejale elatis vähemalt seaduses sätestatud määras, s.o 292 eurot kuus ja

tasuda ka teisele lapsele vähemalt 215 eurot kuus.

21. Kohus selgitab, et vanem ei saa õigustada lapsele ülalpidamise andmata jätmist ainuüksi

endale tehtavate kulutuste suurusega. Olukorras, kus vanem ei ole võimeline andma lapsele

ülalpidamist, kahjustamata enese ülalpidamist, peab vanem oma vajadusi piirama (vt selle kohta

Riigikohtu 09.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-17 p 21.5). Õige on hageja viide sellele, et kostjal on,

arvestades tema väidetavalt madalat sissetulekut võrdlemisi kallis sõiduauto. Kostja soetas

detsembris 2019 Volkswagen Tiguani hinnaga 29 465 eurot ja tasub sõiduauto liisingut ja

kindlustust iga kuu 331,23 eurot, millele lisandub kütuse jm sõidukiga seonduv kulu. Kokku

tasub kostja sõiduki eest seega oluliselt rohkem kui see, millele on hagejal õigus tulenevalt PKS

§ 101 lg 1 sätestatust. Olukorras, kus kostja hagejale vajalikku ülalpidamist anda ei suuda, tuleb

kostjal eelkõige vähendada endale tehtavaid toreduslikke kulusid, mh on võimalik üle vaadata

sõiduautole tehtavate kulutuste mõistlikkus.

22. Vastuseks hageja väitele märgib kohus, et esile toodud asjaoludel ei ole põhjendatud

seisukoht, nagu oleks laste ülalpidamiseks otstarbekas võõrandada kostjale kuuluv xxx korter,

mida ta elukohana ei kasuta. Põhimõtteliselt on õige, et kui kostjal ei ole võimalik oma

sissetulekust lapsi üleval pidada, tuleb tal kasutada lastele ülalpidamise andmiseks ka enda vara.

Kostja tõendas aga, et ta teenib korterilt üüritulu ja selgitas, et kasutab seda lastele elatise

maksmiseks. Kostja seega juba kasutab seda vara laste ees kohustuse täitmiseks ja nende

huvides. Kohus selgitab täiendavalt, et kuna korteriomand on soetatud 53 000 euro eest laenuga

2016.a (tl 22-24), tuleks korteri võõrandamisel enamus saadavast tulust tasuda laenukohustuse

katteks. Hageja ei ole väitnud, et korteri turuväärtus ületaks oluliselt laenujäägi. Praegu teenib

kostja aga korterilt tulu, millest jääb pärast laenumakse ja varakindlustuse (238,86 eurot)

tasumist laste huvides kasutamiseks veel 261,14 eurot. Seega ei ole hageja väide korteri

võõrandamise mõistlikkuse kohta käesoleval ajal õige. Kui kostja ei suuda aga lastele üüritulust

ülalpidamist anda, on tal võimalik hinnata korteri võõrandamise otstarbekust.

23. Kohus nõustub hagejaga selles, et kostja esitatud tõendid ja arvutused ei ole ilmselt

lõpuni õiged. Kostja ei ole esile toonud kõiki oma kulusid ega ilmselt ka sissetulekuid. Kostja

esitatud andmetest ega tõenditest ei nähtu, et kostja tasuks sõiduauto kütuse eest. Samuti ei ole

kostja esile toonud kulusid enda riietele ja tarbeesemetele. Sellest järeldub, et kostja ei ole

esitanud kohtule täielikke andmeid oma tegeliku majandusliku olukorra kohta. Kohus selgitas,

et kui kostja soovib elatise väljamõistmist alla seaduses sätestatud määra, tuleb seda

võimaldavad asjaolud kohtu ette tuua ja tõendada. Kostja ei soovinud juba esitatud andmeid

täiendada.

24. Elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra ei anna alust kostja üldsõnalised

väited selle kohta, et ta on kindlustanud hageja Eestis viibimise ajal kogu vajalikuga. Kostja ei

toonud hoolimata kohtu selgitustest esile ega tõendanud, kui palju hageja tema juures viibib ja

milliseid lapse kasvatamisega seotud kulusid kostja sellel ajal vahetult kannab. Hageja

selgituste kohaselt viibib laps Eestis kaks korda aastas ja kohtub sellel ajal isaga paariks tunniks,

kuid ei ela tema juures. Kostja ei ole kohtule teistsuguseid andmeid esitanud. Kohus selgitas,

et kostja üldsõnaline väide ei ole piisav elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra.

Kostja oma väiteid ei täpsustanud ega tõendanud.

25. Üldsõnalised on kostja väited ka selle kohta, et tema vanemad osalevad aktiivselt lapse

ülalpidamisel, kandes lapselapsele raha üle ja kindlustades teda kõige vajalikuga. Kostja

tõendas vaid seda, et tema ema, L. B. kandis hageja ema arvelduskontole 100 eurot aprillis

2014, 150 eurot juulis 2014 ja 500 eurot maikuus 2019. Muid andmeid ei ole kostja lapsele

tehtavate kulude, seejuures ülalpidamiskohustuse täitmisena käsitletavate kulude kohta

esitanud.

23.1 Samas ei ole õige hageja seisukoht, et vanavanemate poolt tehtud makseid ei ole ühelgi

juhul võimalik käsitleda kostjapoolse ülalpidamiskohustuse täitmiseni. PKS § 106 tulenevalt

on vanavanematel lapse ülalpidamiskohustus asenduskohustusena olukorras, kus vanem ise

oma kohustust ei täida. Seega võib vanavanemate panusega lugeda kostja ülalpidamiskohustuse

täidetuks, kui asjaolud selle tingivad. Käesoleval juhul see nii ei ole. Kostja tõendas, et tema

ema tegi 2014.a hageja emale ülekandeid aprillis ja juulis ning 2019.a mais. Nendest asjaoludest

ei ole aga võimalik järeldada, et kostja ema täidab kostja eest regulaarselt ja kohaselt hageja

ülalpidamiskohustust. Kostja ei ole ka hoolimata kohtu ettepanekust selgitanud, millisel

eesmärgil tema ema raha hageja seaduslikule esindajale kandis. Hageja väitel on tegemist

sünnipäevakingiga, mitte elatisega. Samuti ei toonud kostja hoolimata kohtu selgitustest esile,

mille konkreetse vajalikuga kostja vanemad hagejat kindlustavad ega seda, et tegemist on

ülalpidamiskohustuse täitmisena arvestatava kuluga. Kohus selgitas, et kostjal tuleb elatise

vähendamist võimaldavad asjaolud selgelt kohtu ette tuua. Kostja ei ole seda teinud ja jäi üksnes

üldsõnaliste väidete juurde. Kostja ei ole esile toonud isegi seda, et hageja tema või tema

vanemate juures käiks. Seega on lapsele vahetult kulude tegemise väide vastuoluline. Kuna

kostja ei ole esile toonud mitte ühtegi kulu, mida tema või tema vanemad seoses lapse

ülalpidamiskohustusega kannaks, ei ole kohtul võimalik asuda seisukohale, nagu kannaks

kostja (või tema vanemad kostja eest) last üleval vahetult.

26. Kostja on tuginenud ka sellele, et hageja ema sissetulek on suurem kui kostja oma.

Kohus selgitab, et tulenevalt PKS § 105 lg 3 peavad vanemad eelduslikult pidama last ülal

võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisundi korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse

ulatus olla erinev. Kostja esile toodud asjaoludel on tema igakuine sissetulek 1461 eurot, hageja

ema sissetulek on 16 229,04 Norra krooni, s.o 1535,31 eurot, juunis 2020 on ema teeninud 23

025,80 Norra krooni, s.o 2178,31 eurot (tl 81-86). Vanemate igakuine sissetulek on seega esile

toodud asjaoludel võrdväärne (välja arvatud üks kuu) ja neil tuleb last pidada üleval võrdses

ulatuses. Kohus selgitab, et kostjalt välja mõistetava elatise vähendamiseks PKS § 102 lg 2

alusel ei annaks alust see, kui hageja seadusliku esindaja sissetulekud oleks suuremad või

väiksemad kui kostjal (vt Riigikohtu 17.01.2018 otsus nr 2-16-135 p 11.6).

27. Kostja leidis, et ülalpidamiskohustuse määramisel tuleb arvesse võtta ka hagejale Norra

riigi poolt makstavad peretoetused. Hagejale maksti kuni märtsini 2019 peretoetust 970 Norra

krooni (~90 eurot) ja alates märtsist 1054 Norra krooni (~97 eurot), (tl 81-86).

Perekonnaseaduse sätetest ei tulene aga, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud

miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud

lapsel on õigus saada peretoetusi. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS

§ 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole peretoetuse võrra, siis oleks see selliselt

ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende

tegelikust vajadusest (vt Riigikohtu 22.03.2017 otsus nr 3-2-1-174-16 p 14). Elatise

vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus

koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on

tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus

nr 3-2-1-35-17 p 28.2). Kohus saaks seega asjaoluga, et osa lapse vajadusi on kaetud

peretoetustega, arvestada vaid siis, kui esile oleks toodud mõjuv põhjus elatise vähendamiseks

alla seaduses sätestatud määra. Kostja ei ole selliseid asjaolusid esile toonud ega tõendanud.

28. Eeltoodust tulenevalt puudub seadusest tulenev alus vähendada hageja nõutavat elatist

alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Hageja nõue elatise välja mõistmiseks alates hagi

esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

II

29. Hageja nõuab kostjalt elatist tagasiulatuvalt perioodi eest 14.02.2019 kuni 13.02.2020

summas 1895,30 eurot. PKS § 108 kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse

täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe

aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Tagasiulatuva ülalpidamise nõudele kohaldatakse

elatise väljamõistmise üldsätteid (PKS § 99, § 101 lg 1, PKS § 102 ja § 105 lg 3).

30. Kuna ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevale

rahuldamisele, täidab ülalpidamisnõue oma eesmärki üksnes juhul, kui õigustatud isik nõuab

järjepidevalt ülalpidamiskohustuse täitmist. PKS § 108 mõte on kaitsta ülalpidamiseks

kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei

täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt

äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Tagasiulatuva elatise nõude ulatuse määramisel

arvestab kohus seetõttu sellega, kas ja mida õigustatud isik on sellel ajavahemikul teinud

kohustatud isikult ülalpidamise nõudmiseks, st mis kuupäeval ja ajal ning mis viisil ja mitmel

korral on hageja (seaduslik esindaja) elatise saamiseks kostja poole pöördunud. Samuti arvestab

kohus sellega, et kohustus ei oleks isikule ebamõistlikult koormav. Seega võib kohus arvestada

ka õigustatud isiku toonaste vajaduste, kohustatud isiku ülalpidamisvõime ja elatise

vähendamise aluseks olevate muude asjaoludega (vt Riigikohtu 25.05.2016 otsus nr 3-2-1-3516

p 19-20).

31. Kostja vaidles hageja tagasiulatuva elatise nõudele vastu põhjusel, et ta maksis hageja

emale hageja kasuks hageja vanematele kuulunud xxx korteriomandi müügist saadud rahast

22.01.2008 vanematevahelise kokkuleppe p 3.4 alusel 50 000 krooni (tl 32, tõlge tl 31). Samuti

tõi kostja esile, et ta on kandnud pärast abielu lahutamist hageja ema arvelduskontole raha

lähtudes oma võimalustest. Seega leiab kostja, et ta ei ole perioodil enne hagi esitamist

ülalpidamiskohustust rikkunud.

32. Kohus leiab, et kostja poolt hagejale 2008.a 50 000 krooni maksmist ei saa käsitleda

ülalpidamiskohustuse täitmisena vaidlusalusel perioodil. Hageja kinnitas, et kostja tasus

detsembris 2008 hageja kasuks 50 000 krooni, kuid vaidleb vastu sellele, nagu saaks seda

käesolevas vaidluses arvesse võtta. Kohus selgitas, et kostjal tuleb tuua esile, milline oli

vanemate kokkulepe raha tasumisel. Kostja ei ole seda teinud. Kostja ei toonud esile ka seda,

et 2008.a makstud raha saaks arvestada 2019.a tekkinud kohustuse katteks. Kostja selgitas vaid

seda, et tema arusaamise järgi läks raha lapse ülalpidamiseks, mistõttu ei nõudnudki hageja

pikema aja jooksul elatist ja kostja tasus hagejale 110 eurot kuus.

32.1. Kohus leiab, et iseenesest on tagasiulatuva elatise kohustuse ulatuse

kindlaksmääramisel põhjendatud arvestada kostja poolt hageja kasuks makstava

summaga, mille arvelt oli hageja seaduslikul esindajal võimalik last üleval pidada.

Samas ei ole kostja tõendanud ega esile toonud seda, et 50 000 krooni (3195,58 eurot)

jätkus hageja ülalpidamiseks ka vaidlusalusel perioodil, s.o alates detsembrist 2008 kuni

13.02.2020, arvestades kostja poolt igakuiselt tasutavat summat. Hageja arvutuste

kohaselt jäi kostjal arvestades elatise miinimummäära ja kostja poolt tasutud summasid

perioodil 2013-2020 tasumata kokku vähemalt 9049 eurot ja 2008.a tasutud 50 000

krooni (3195,58 eurot) ei kataks tänaseks kogunenud võlga isegi siis, kui kostja oleks

tõendanud, et vanemate vahel oli kokkulepe selle kohta, et kostja makstud ühekordne

summa loetakse ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Kostja ei esitanud hoolimata kohtu

ettepanekust enda selgitusi või arvutusi tasutud summa jagunemise ja arvesse võtmise

kohta. Eeltoodust tulenevalt ei ole esile toodud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks

kohus järeldada, et kostja tasutud summa maksti 2019.a tekkiva kohustuse katteks.

33. Kohus arvestab kostja tagasiulatuva elatise tasumise kohustuse ulatuse määramisel seda,

kas hageja on kostjalt ülalpidamist nõudnud suuremas ulatuses, kui kostja tasus. Kohus selgitas,

et asjaolu, et hageja on kostjalt ülalpidamise andmist nõudnud suuremas ulatuses kui see, mida

kostja on andnud, tuleb tõendada hagejal. Kostja maksis hagejale igakuist elatist vaidlusalusel

perioodil 110 eurot kuus ja alates 04.02.2020 maksab 215 eurot kuus. Hagiavalduse kohaselt

pöördus hageja seaduslik esindaja 2020.a alguses kostja poole palvega suurendada kostja poolt

makstavat elatist. Kostja poole elatise suurendamise küsimuses pöördumist alates 29.01.2020

on hageja ka tõendanud (tl 10-12). Hageja ei ole aga esile toonud, et ta oleks enne 2020.a algust

kostja poole elatise suurendamise küsimuses pöördunud. Hageja tõstatas küsimuse ja pidas

läbirääkimisi alates jaanuari lõpust 2020, kuid hagi esitati juba 14.02.2020.

34. Kohus leiab, et elatise kostjalt väljamõistmine aasta eest enne hagi esitamist olukorras,

kus ei ole tõendatud, et hageja oleks selle aja jooksul kostjale oma nõudest teatanud ja nõudnud

elatise maksmist ulatuses, mis ületab kostja poolt seni regulaarselt makstud summat, on kostja

suhtes ebamõistlikult koormav. Kostja võis mõistlikult eeldada, et ta on elatise maksmisega

oma kohustuse täitnud ja ta ei saanud võla tekkimist ette näha. Kostja poole pöördumine ja

elatise suuruse üle läbirääkimiste pidamine kaks nädalat enne hagi esitamist ei õigusta elatise

väljamõistmist tagasiulatuvalt terve aasta eest. Elatise väljamõistmine tagasiulatuvalt ei täidaks

sellisel juhul enam ka oma eesmärki tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine. Hageja

tagasiulatuva elatise nõue jääb eeltoodu tõttu rahuldamata.

III

35. Kohus määrab TsMS § 445 lg 1 alusel hageja taotlusel kindlaks otsuse täitmise korra

selliselt, et elatis tuleb maksta iga kuu 10. kuupäevaks hageja seadusliku esindaja

arvelduskontole. Kohus pöörab tähelepanu ka PKS § 100 lg-le 4, mille kohaselt tasutakse elatis

iga kalendrikuu eest ette.

Menetluskulude jaotus

36. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral oma

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

37. Kohus rahuldab hageja hagi osaliselt, rahuldades ühe ja jättes teise hageja nõude

rahuldamata. Arvestades rahuldatud ja rahuldamata jäetud nõuete ulatust, tuleb menetluskulud

jätta poolte endi kanda.

38. Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, siis menetluskulude rahalist suurust

kindlaks ei määrata ja menetluskulusid rahaliselt välja ei mõisteta.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kairi Piirisild kohtunik