2-18-4200/35 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. detsember 2020. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-4200

Kohtuasi

Lanfra OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Andrias

Palmitsa hagi XX vastu 36 000 euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19. juuni 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Lanfra OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Andrias Palmitsa

apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

38 880 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) Lanfra OÜ (pankrotis; registrikood

14125573) pankrotihaldur Andrias Palmits, lepinguline

esindaja vandeadvokaat Vahur Kivistik

Kostja (vastustaja) XX (isikukood ), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Madis Piirla

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 19. juuni 2019. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta

osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Lanfra OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Andrias

Palmitsa kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

2-18-4200

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Lanfra OÜ (pankrotis) (võlgnik) pankrotihaldur (hageja) esitas 16. märtsil 2018 Harju

Maakohtule XX (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla

36 000 eurot ja alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni seadusjärgses määras

viivise.

1.1. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 14. detsembril 2017 välja võlgniku

pankroti ja määras pankrotihalduriks Andrias Palmitsa. Pankrotihaldur tuvastas võlgniku

pangakontode alusel, et võlgnik kandis 21. oktoobril 2016 kostjale oma Coop Pank AS-is

asuvalt pangakontolt 36 000 eurot makseselgitusega „laen“ ja kostja ei ole laenu tagastanud.

Kuigi kostja kandis samal päeval 36 000 eurot võlgniku AS-is LHV Pank asuvale pangakontole,

märkides makseselgitusse „Osakapitali sissemakse. U.L 50% ja D.J 50%“, ei saa osakapitali

sissemakset käsitada laenu tagastamisena. Tegemist on erinevate õigussuhetega. Seega on laen

tagastamata ning kostjal ei ole õigust hoida raha enda valduses. Hageja nõuab kostjalt

laenulepingu alusel saadud raha tagastamist. Suulise laenulepingu olemasolu kinnitab

makseselgitus ja asjaolu, et kostja kinnitas raha saamist.

1.2. Alternatiivselt, kui kohus ei tuvasta, et võlgnik ja kostja sõlmisid laenulepingu, on võlgnik

kandnud raha üle õigusliku aluseta ning raha tuleb alusetu rikastumise sätete alusel tagastada.

1.3. Alternatiivselt on kostja tekitanud hagejale õigusvastaselt kahju võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 1045 lõike 1 punkti 7 tähenduses, sest aitas teadlikult kaasa võlgniku raha ebaseaduslikule

pööritamisele.

Riiklikult tunnustatud finantsekspert tuvastas, et võlgnik sai JAKOCH AGRO OÜ-lt

36 000 eurot, laenas selle kostjale, kes tasus U.L ja D.Ji nimel võlgniku osakapitali

suurendamiseks 36 000 eurot ning lõpuks on 36 000 eurot JAKOCH AGRO OÜ arve alusel

viimasele tagasi makstud. Äriregistri andmetel on võlgniku osakapital 36 000 eurot. Faktiliselt

toimus rahaliste vahendite „pööritamine“ vastuolus äriseadustiku (ÄS) §-ga 159, sest näilikult

suurendati võlgniku osakapitali. Sellega kahjustati nii võlgniku kui ka tema võlausaldajate huve

ja kostja teadis või pidi ettevõtluses tegutseva isikuna teadma, et võlgniku osakapitali näiliku

suurendamisega kahjustatakse võlausaldajate huve. On alust arvata, et tegemist oli kostja

teadliku ja tahtliku tegevusega, mis oli tehtud võlgniku maksejõuetuks muutmise eesmärgil.

1.4. Kuna kostja ei ole täitnud oma kohustust, on hagejal õigus nõuda kostjalt tasumisega

viivitamise tõttu seadusjärgses määras viivist.

2-18-4200

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja ei ole võlgnikuga laenulepingut sõlminud ega võlgnikult laenu saanud. Võlgniku

pangakontolt kanti 24. oktoobril 2016 tema pangakontole 36 000 eurot, kuid kostja tagastas

saadud rahasumma võlgnikule samal päeval. Kuigi kostjale tehtud ülekande makseselgituseks

oli „laen“, viitab 36 000 euro liikumine näilikule osakapitali suurendamisele, mitte sellele, et

võlgnik andis kostjale laenu. Võlgnikul ei olnud tahet ega finantsilist võimekust anda kostjale

laenu.

2.2. Hageja alusetu rikastumise nõue on vastuolus tema esmase nõudega, sest hageja väidab

laenulepingu olemasolu. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid

alust kohaldada alusetu rikastumise sätteid.

2.3. Ka hageja kahju hüvitamise nõue on vastuolus tema esmase nõudega, sest tuginedes

lepingule ei saa hageja nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Arvestades seda, et

hageja toob esile raha ebaseadusliku pööritamise, võib hageja olla esitanud hagi vale isiku

vastu. Ei ole selge, millist tegu heidab hageja kostjale ette ning mille alusel hageja järeldab, et

kostja oli teadlik raha pööritamisest. Kostja ei saanud rikkuda ÄS § 159, sest tal ei olnud

võlgnikuga mingit seost ning ta ei saanud osaühingut ega selle osanikke kuidagi osakapitali

suurendamise otsustamisel mõjutada.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 19. juuni 2019. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

3.1. Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud:

-

JAKOCH AGRO OÜ kandis 21. oktoobril 2016 võlgniku arvelduskontole nr xxx eurot

selgitusega „Arve nr: 16100901“;

-

võlgnik kandis 21. oktoobril 2016 arvelduskontolt nr xxx kostja arvelduskontole nr xxx

36 000 eurot selgitusega „laen“, raha jõudis kostja arvelduskontole 24. oktoobril 2016;

-

kostja kandis 24. oktoobril 2016 enda arvelduskontolt võlgniku arvelduskontole nr xxx

eurot selgitusega „Osakapitali sissemakse, U.L 50% ja D.J 50%“.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja tõendanud, et võlgnik ja kostja

sõlmisid laenulepingu VÕS § 396 lg 1 tähenduses, sh vahetasid vastastikuseid tahteavaldusi ja

saavutasid laenulepingu sõlmimises kokkuleppe VÕS § 9 lg 1 ja tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 68 lg 1 tähenduses.

Kuigi võlgniku arveldusarve väljavõttest nähtub ülekande selgitusena „laen“, ei piisa sellest

selgitusest laenulepingu tõendamiseks. Pangaülekande tegijal on vaba voli märkida makse

selgitusse mis tahes selgitusi ning raha saajal ei ole võimalik seda mõjutada. Kohtule ei ole

esitatud hageja ja kostja vahel sõlmitud kirjalikku laenulepingut. Samuti ei ole hageja esitanud

kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et hageja ja kostja oleksid soovinud sõlmida suulist

laenulepingut. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja U.L kinnitas järgmist: “2016 olin seotud

Lanfra OÜ-ga. Olin Lanfra OÜ juhatuse liige. Lanfra OÜ tegeles peamiselt teravilja ja väetise

vahendusega. Lanfra OÜ ei tegelenud laenude väljastamisega. OÜ Lanfra ei ole 2016 sõlminud

laenulepingut. Lanfra OÜ ja XX vahel ei ole laenulepingut sõlmitud. Laenu ei ole XXle Landra

2-18-4200

OÜ poolt väljastatud. Lanfra OÜ arvelduskontolt on tehtud üks ülekanne XX arvele/…/

Ülekanne tehti 36 000 eurot. Ülekande tekitamise mõte oli, et saaks suurendada Lanfra OÜ

osakapitali. Minul ja J tekkis osakapitali suurendamise mõte. Ma ei öelnud XXle, et tema arvele

see summa kantakse. See võis olla ehk järgmisel päeval kui XX küsis minu käest seda. Ma

palusin tal see tagasi kanda ja mida sinna kirja panna. Ma ütlesin talle, et tuleb kohe Lanfra

OÜ-le tagastada. Mingisugust laenujuttu ei ole olnud.“ Seega nähtub tunnistaja ütlustest, et

võlgnikul ei olnud soovi kostjale laenu anda ja kostja arvelduskontole kanti 36 000 eurot

eesmärgiga suurendada võlgniku osakapitali.

Kuna hageja ei ole tõendanud, et kostja ja võlgnik sõlmisid laenulepingu, ei ole hagejalt õigust

nõuda kostjalt laenulepingu alusel saadud raha tagasi.

3.3. Hagi ei saa rahuldada ka VÕS § 1028 lg 1 alusel. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus

hageja on tõendanud raha üleandmise, tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi

saada (Riigikohtu 27. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08, p 11). Kui isik on

alusetust rikastumisest tuleneva nõude eelduseks olevad asjaolud tõendanud, saab teine pool

VÕS § 1033 lg 1 järgi esitada rikastumise äralangemise vastuväite. VÕS § 1033 lg 1 järgi peab

teine pool tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud.

Kostja ei ole eitanud, et tema arvelduskontole laekus 24. oktoobril 2018 võlgnikult

36 000 eurot. Kostja kandis aga samal päeval raha võlgniku arvelduskontole tagasi. VÕS § 91

lg 3 kohaselt rahalise kohustuse täitmisel võlgnetava summa kandmisega võlausaldaja kontole

loetakse kohustus täidetuks võlausaldaja konto krediteerimisest võlgnetava rahasumma

ulatuses. Kostja on raha võlgnikule tagasikandmisega endise olukorra taastanud. Kohtule ei ole

esitatud tõendeid, et võlgnik esitas raha tagasisaamisele vastuväiteid. VÕS § 76 lg 4 järgi saab

eeldada, et kohustus täideti kohaselt. Seega on kostja tõendanud, et alusetu rikastumine on ära

langenud ja ta on võlgnikult saadud raha võlgnikule tagastanud.

3.4. Hagi ei saa rahuldada ka deliktiõiguslike sätete järgi, sest kostja käitumises ei saa tuvastada

õigusvastast tegu.

Kostja ei ole rikkunud VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses kaitsenormi, s.o ÄS § 159. Hageja on

pidanud silmas eelkõige ÄS § 159 lg-st 3 tulenevat laenukeeldu isikule osaühingu osa

omandamiseks. Kostja ei saa vastutada ÄS § 159 lg-s 3 sätestatud keelu rikkumise eest, sest

kostja ei olnud enne ülekande tegemist võlgniku osanik ega saanud ka pärast seda osanikuks.

Kuna kostja ei olnud võlgniku osanik ega juhatuse liige, ei olnud tal võimalust mõjutada seda,

kas ja kuidas otsustavad võlgniku osanikud osakapitali suurendada ning kas ja kuidas selleks

kasutatakse kostja ülekannet. Juhul, kui on rikud ÄS § 159 lg-s 3 sisalduvat keeldu, on selle

rikkumise toime pannud võlgniku juhatuse liikmed või osanikud, mitte kostja, kellel puudus

igasugune seos võlgnikuga.

VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati heade kommete

vastase tahtliku käitumisega. Käitumine on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli

teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et isikul oli algusest peale tahe

teist isikut kahjustada. Samas piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks sellest, kui isik mõistis

oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua teisele isikule kaasa kahju. Hageja ei

ole tõendanud, et kostja tekitas 36 000 euro võlgnikule tagasikandmisega võlgnikule tahtlikult

kahju. Ainuüksi asjaolust, et kostja märkis raha tagasikandmisel selgituseks „Osakapitali

sissemakse, U.L 50% ja D.J 50%“, ei saa järeldada, et võlgniku osakapitali suurendati. ÄS §

168 lg 1 p 2 kohaselt kuulub osakapitali suurendamine ja vähendamine osanike pädevusse.

Seega said osakapitali suurendamist otsustada üksnes võlgniku osanikud. ÄS § 196 lg 1

2-18-4200

kohaselt esitab juhatus äriregistrile avalduse osakapitali suurendamise äriregistrisse

kandmiseks. Juhul kui võlgniku osanikud olid otsustanud võlgniku osakapitali suurenda ja

osakapitali suurendamiseks olid kõik tingimused täidetud, sai võlgniku juhatus esitada

äriregistrile avalduse osakapitali suurendamise äriregistrisse kandmiseks. Kostja, kes ei olnud

võlgniku osanik ega juhatuse liige, ei saanud võlgniku osakapitali „näiliselt“ suurendada ja

„näiliselt“ suurendatud osakapital äriregistrisse kanda. Juhul, kui võlgniku osakapitali

suurendati näiliselt ja sellest tekkis võlgnikule kahju, võivad kahju tekitamise eest vastutada

võlgniku osanikud või juhatuse liikmed, kes osakapitali suurendasid, mitte kostja.

3.5. Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja

kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

4.1. Maakohus järeldas vääralt, et võlgnik ja kostja ei olnud laenulepingut sõlminud.

Maksekorralduses oli selgitus „laen“, kostja võttis laenu vastu ega tagastanud seda samale

kontole viitega ekslikule maksele.

Maakohus jättis tähelepanuta hageja väite selle kohta, et maksed tehti erineval õiguslikul alusel.

Võlgniku teisele kontole raha kandmine ei olnud sama kohustuse katteks.

Maakohus tugines vääralt tunnistaja U.L ütlustele, kuigi need olid vastuolus maksekorraldusele

märgitud selgitusega. Tuleb eeldada, et maksekorralduse selgitus kajastab poolte tegelikku

tahet. U.L ütluste usaldusväärus on kaheldav, sest tal on huvi anda oma elukaaslasele soodsaid

ütlusi.

4.2. Juhul, kui kohus ei nõustu, et võlgnik andis kostjale laenu, on hagejal õigus nõuda kostjalt

saadud raha alusetu rikastumise või deliktiõiguse sätete alusel. Hageja jäi varem esitatud

seisukohtade juurde.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

5.1. Kostja arvates on hagi perspektiivitu ning apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumiseks esines TsMS § 637 lg 1 p-st 6 tulenev alus. Hageja väited on ebaselged (ilmselgelt

põhjendamatud ja tõendamata) ja esitatud nõuded on üksteist välistavad. Võlgniku ja kostja

vahel ei saa olla korraga nii lepingulist kui ka lepinguvälist võlasuhet.

5.2. Võlgniku ja kostja vahel ei ole laenulepingut sõlmitud ning hageja ei ole vastavaid väiteid

tõendanud. Kostja ei ole alusetult rikastunud. Kostja tagastas tema jaoks ebaselgeks jäänud

ülekande võlgnikule. Kostja ei ole hagejale õigusvastaselt kahju tekitanud. Hageja ei ole

tõendanud selle nõude eeldusi.

2-18-4200

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata

ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse

põhjendusi.

7. Pooled ei vaidle järgmiste maakohtu tuvastatud asjaolude üle ning ringkonnakohus võtab

need TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks:

-

JAKOCH AGRO OÜ kandis 21. oktoobril 2016 võlgniku arvelduskontole nr xxx eurot

selgitusega „Arve nr: 16100901“;

-

võlgnik kandis 21. oktoobril 2016 arvelduskontolt nr xxx kostja arvelduskontole nr xxx

36 000 eurot selgitusega „laen“, raha jõudis kostja arvelduskontole 24. oktoobril 2016;

-

kostja kandis 24. oktoobril 2016 enda arvelduskontolt võlgniku arvelduskontole nr xxx

36 000 eurot selgitusega „Osakapitali sissemakse, U.L 50% ja D.J 50%“.

Lisaks tuvastab ringkonnakohus järgmised maakohtus tuvastamata asjaolud:

-

võlgniku osakapital on alates 16. novembrist 2016 36 000 eurot (äriregistri väljavõte tl 19)

-

raha ülekandmise ajal oli võlgniku ainuke juhatuse liige U.L ning võlgniku osanikeks

võrdsetes osades olid U.L ja D. J (äriregistri väljavõte tl 19 pöördel);

-

kostja on U.L elukaaslane (tunnistaja ütlused tl 94 pöördel).

8. Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas võlgnik ja kostja olid sõlminud laenulepingu, mille

alusel kandis võlgnik 21. oktoobril 2016 kostja kontole laenuks antud 36 000 eurot, ning kas

kostja peab saadud laenu võlgnikule tagastama.

Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et

võlgnik ja kostja sõlmisid laenulepingu, mille alusel laenas võlgnik kostjale 36 000 eurot. Selles

osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega, neid TsMS § 654 lg 6 kohaselt

kordamata. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et ainuüksi maksekorraldusele võlgniku

märgitud selgitusest ei saa järeldada laenulepingut. Iseenesest võib maksekorralduse selgitus

koosmõjus muude tõenditega kinnitada laenulepingu sõlmimist, kuid praegusel juhul ei kinnita

asjas kogutud muud tõendid seda, et võlgnik kandis kostjale 36 000 eurot laenulepingu alusel.

Kostja taotlusel üle kuulatud toonane juhatuse liige, kes tegi vaidlusaluse ülekande ja märkis

maksekorraldusele selgituseks „laen“, kinnitas, et ta ei sõlminud kostjaga laenulepingut ega

kandnud kostjale laenusummat, sest eesmärk oli hoopis suurendada võlgniku osakapitali. Seda,

et võlgnik tegi kostjale ülekande osakapitali näilikuks suurendamiseks, kinnitab ka asjatundja

arvamus Lanfra OÜ maksejõuetuse väljakujunemise aja ning põhjuste kohta (tl 76–79 pöördel).

Seda, et kostjale tehti ülekanne osakapitali näiliku suurendamise eesmärgil, on väitnud ka

hageja ise, kui heitis kostjale ette võlgnikule õigusvastaselt kahju põhjustamist.

Kuna hageja ei ole menetluses tõendanud, et võlgnik ja kostja sõlmisid laenulepingu, mille

alusel andis võlgnik kostjale 36 000 eurot laenu, ei saa hageja nõuda kostjalt ka laenulepingust

tuleneva laenu tagasimaksmise kohustuse täitmist.

9. Edasi vaidlevad pooled selle üle, kas kostja peab tagastama hagejale õigusliku aluseta saadud

36 000 eurot.

2-18-4200

9.1. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus õigesti seisukohale, et hagi ei saa rahuldada VÕS §

1028 lg 1 alusel, kuid tegi seda osaliselt ekslikel põhjendustel. Ringkonnakohus parandab selle

eksimuse ja põhjendab hageja alusetu rikastumise nõude rahuldamata jätmist alljärgnevalt.

9.2. Kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase

kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt VÕS § 1028 lg 1 järgi tagasi nõuda, kui

kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks peab olema selge, milles seisnes

hageja sooritus kostjale ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud, st nõude

lahendamiseks peab olema selge pooltevahelise õigussuhte kvalifikatsioon. Seejuures peab

hageja tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida

ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Kui hageja tõendab VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu

soorituse, saab kostja omakorda tõendada, et tal on õigus keelduda saadu tagastamisest

VÕS § 1028 lg 2 järgi või seetõttu, et poolte vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud

võlasuhe, millest tulenevalt oli kostjal õigus raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma

(vt Riigikohtu 17. juuni 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948, p 20).

Praegusel juhul väidab hageja, et olukorras, kus võlgnik ja kostja ei olnud laenulepingut

sõlminud, on võlgnik kandnud kostjale 36 000 eurot õigusliku aluseta. Seega tugineb hageja

sellele, et võlgnik kandis kostjale 36 000 eurot üle, uskudes, et poolte vahel on laenuleping,

kuigi seda tegelikult ei olnud. Neil asjaoludel saaks hageja iseenesest nõuda kostjalt alusetult

saadud raha tagasi ning seda ei välistaks see, et kostja on kandnud sama summa osakapitali

sissemaksele viidates võlgnikule tagasi. Kuna tagasimakse on tehtud teisele õigussuhtele

viidates, siis ei saa sellest järeldada, et tegemist on alusetult saadud raha tagasimaksmisega.

Praegusel juhul on aga tunnistaja ütluste ja asjatundja arvamusega tõendatud, et kostjale tehtud

ülekande selgitusse märgiti üksnes näivuse tekitamiseks „laen“ ning võlgnikul ei olnud algusest

peale soovi ega kavatsust anda kostjale 36 000 eurot laenuks. Ülekande tegelik eesmärk oli

suurendada võlgniku osakapitali, mida kinnitab ka kostja ülekanne võlgnikule, kuhu märgiti

selgitusse „Osakapitali sissemakse, U.L 50% ja D.J 50%“. Võlgniku juhatuse liige kinnitas

tunnistajana, et ta kandis raha kostjale üle selleks, et suurendada võlgniku osakapitali. Ka

asjatundja on võlgniku finantssuhteid analüüsides tuvastanud, et 36 000 eurot liikus JAKOCH

AGRO OÜ-lt võlgnikule, võlgnikult kostjale, kostjalt võlgnikule ja võlgnikult tagasi JAKOCH

AGRO OÜ-le, ning leidnud, et seda tehti eesmärgiga suurendada näilikult võlgniku osakapitali.

Seega ei kinnita asjas esitatud tõendid koosmõjus seda, et võlgnik kandis raha kostja kontole,

uskudes laenulepingu olemasolu ja soovides anda kostjale 36 000 eurot laenu.

Eelnevat arvestades ei ole hageja tõendanud VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud eeldusi alusetult

saadu tagastamiseks. Samas kinnitavad asjas esitatud tõendid seda, et võlgnik kandis kostjale

raha muul õiguslikul alusel. Arvestades seda, et võlgniku toonane juhatuse liige kinnitas, et ta

kandis võlgniku pangakontolt raha kostja kontole ja palus kostjal kanda selle vastava

selgitusega kostja teisele kontole osakapitali suurendamiseks, soovis võlgniku endine juhatuse

liige ja osanik kanda võlgniku pangakontolt raha endale ja teisele osanikule, et nad saaksid selle

raha omakorda kanda võlgnikule osakapitali sissemakseks. Seega ei olnud raha mõeldud

kostjale ning tegelikuks soorituse saajaks olid U.L ja D. J, kelle korraldusel kandis kostja

saadud raha võlgnikule selgitusega „Osakapitali sissemakse, U.L 50% ja D.J 50%“.

9.3. Viimase alternatiivina palub hageja mõista kostjalt välja õigusvastaselt tekitatud kahju

hüvitise, leides, et kostja on raha pööritamise skeemis osaledes rikkunud ÄS §-s 159 sätestatud

2-18-4200

osaühingu laenu andmise keeldu kui kaitsenormi VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses või käitunud

tahtliku heade kommete vastaselt VÕS § 1045 lg 1 p 8 tähenduses.

Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et hageja ei ole tõendanud

asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et kostja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt.

Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega, neid kordamata. Asjaolust, et

kostja täitis oma elukaaslase ja võlgniku toonase juhatuse liikme käsundi raha ülekandmiseks,

ei saa järeldada tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Hageja on esitanud kostja tahtluse

kohta kohtumenetluses üksnes paljasõnalisi oletusi, mille alusel ei saa kohus kostja tahtlikku

heade kommete vastast käitumist tuvastada.

Õige on ka maakohtu järeldus selle kohta, et kostja ei saanud rikkuda ÄS § 159, sest ta ei olnud

võlgniku osanik ega juhatuse liige. Ka selles osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega,

neid kordamata. Maakohus juhtis õigesti tähelepanu sellele, et võlgnikul võib olla kahju

hüvitamise nõue oma osanike või juhatuse liikme vastu.

10. Arvestades

ülaltoodud

põhjendusi,

ei

anna

apellatsioonkaebuse

väited

alust

apellatsioonkaebust rahuldada ja maakohtu otsust tühistada.

11. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud

TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda

TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab

maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse

jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Vahur-Peeter Liin