2-19-15858/36 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. detsember 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-15858

Tsiviilasi

OÜ Peipus Grupp ja Peipus Fish OÜ hagi Viktor

Grini vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

OÜ Peipus Grupp apellatsioonkaebuse hind 3998 eurot

16 senti

Peipus Fish OÜ apellatsioonkaebuse hind 1260 eurot

83 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 2. septembri 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Peipus Grupp ja Peipus Fish OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

1. detsember 2020

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hagejad (apellandid): OÜ Peipus Grupp (registrikood

14386368) ja Peipus Fish OÜ (registrikood 11937046),

esindaja vandeadvokaat Carri Ginter

Kostja

(vastustaja):

Viktor

Grin

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Margus

Kiir

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 2. septembri 2020 otsus ja teha asjas uus otsus.

2. Rahuldada hagi.

3. Välja mõista Viktor Grinilt OÜ Peipus Grupp kasuks võlgnevus 3447 eurot 52 senti ja

Peipus Fish OÜ kasuks võlgnevus 1014 eurot 60 senti.

4. Välja mõista Viktor Grinilt OÜ Peipus Grupp kasuks viivis seisuga 21. detsember 2020

614 eurot 89 senti ja alates 22. detsembrist 2020 viivist võlgnevuselt 3447 eurot 52 senti

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni

võlgnevuse tasumiseni.

5. Välja mõista Viktor Grinilt Peipus Fish OÜ kasuks viivis seisuga 21. detsember 2020

265 eurot 14 senti ja alates 22. detsembrist 2020 viivist võlgnevuselt 1014 eurot 60 senti

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni

võlgnevuse tasumiseni.

6. Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus Viktor Grini kanda.

7. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse

jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Peipus Grupp (hageja I) ja Peipus Fish OÜ (hageja II) esitasid 27. septembril 2019 hagi

Viktor Grini (kostja) vastu, milles hageja I palus kostjalt välja mõista võlgnevuse 3447 eurot

52 senti ja 27. septembri 2019 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 274 eurot 84 senti ning

hageja II palus kostjalt välja mõista võlgnevuse 1014 eurot 60 senti ja 27. septembri 2019 seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise 165 eurot 6 senti ning alates 28. septembrist 2019 viivised

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni nõuete täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt on hagejal II kostja vastu maksmata üüri- ja elektriarvete eest rahaline nõue

summas 4462 eurot 12 senti. Hageja II loovutas nimetatud nõudest 3447 eurot 52 senti hagejale I.

Kostja elas hagejate juures töötamise ajal aadressil X. Poolte vahel puudus kirjalik üürileping.

Hagejale esitati igakuiselt arveid üüri ja elektri tarbimise eest. Kostja lahkus eluruumist pärast

töölepingu ülesütlemist. Üürihinnaks oli kokku lepitud 100 eurot kuus. Lisaks sellele pidi töötaja

maksma elektri tarbimise eest. Kostjal on kogu X ruumi kasutamise perioodi eest üüri- ja

elektriarved tasumata kogusummas 4462 eurot 12 senti.

Hagejad leidsid, et nõuded maksmata üüri- ja elektriarvete eest kuuluvad käesolevas tsiviilasjas

tasaarvestamisele kostja esitatud töötasunõudega tsiviilasjas nr 2-19-5627.

Hagejad leidsid, et kostja sai eluruumis elamisega kasutuseelise, mille väärtuse kindlakstegemisel

tuleb juhinduda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 65. Antud juhul on eluruumi

kasutusväärtus hagejate arvates võrdne üürihinnaga, milleks oli 100 eurot kuus. Kostja ei ole

tõendanud, et ta võis eluruumi kasutada tasuta. Üürilepingu olemasolu kinnitavad üüriarved ja

tunnistajatena ülekuulatud isikud.

2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Kostja väitel ei ole ta

hagejatega sõlminud üürilepingut ega leppinud kokku elektriarvete tasumises. Kostja ei ole

hagejatelt ühtegi arvet saanud. Kostjale pakuti eluruumi tasuta, kuna kostja täitis tööandja juures

tööülesandeid puhkuseta, vajadusel puhkepäevadel. Kostja oli valvur kalatööstuses, traktorist,

autojuht kui ka lihttööline. Kostjale tasuti miinimumpalka ning kui kostja oleks pidanud tasuma

ka eluruumi kasutamisega seotud kulud, siis ei oleks kostja hagejate juures töötanud.

Kostja leidis, et hagejate esitatud kasutusvalduse leping on tehtud tagantjärgi ning tuleb jätta

tähelepanuta. Kostja leidis, et hagejate nõue on aegunud töölepinguseaduse (TLS) § 31 ja

TLS § 74 lg 4 kohaselt. Hagejad pidid oma väidetavast nõudest teada saama arve esitamisel ja

maksetähtaja saabumisel (kuigi neid reaalselt ei eksisteerinud). Kostja palus kohaldada nõude

aegumist.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 2. septembri 2020 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

26% ulatuses kostja II kanda ja 74% ulatuses kostja I kanda.

Pooled ei vaidle selle üle, et ajavahemikul 1. jaanuar 2016 kuni 2018. a mai kasutas kostja eluruumi

X majas. Kostja väitel kasutas ta eluruumi juba 2012. aastast.

Maakohus ei nõustunud kostja aegumise vastuväitega. Kohus oli seisukohal, et käesoleval juhul

ei ole tegemist töösuhtest (töölepingust ega samast õigussuhtest) tuleneva nõudega, kuigi kostja

kasutas tööandjale kuulunud eluruumi. TLS § 3 1 ja/või § 74 lg 4 ei ole kohaldatavad. TLS § 74

reguleerib töötaja vastutust töölepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eest. Hagejad ei ole

esitanud kostja vastu töölepingu rikkumisest tulenevat kahju hüvitamise nõuet.

Hagejad on esitanud kostja vastu võlanõude tasumata üüri- ja elektriarvete (st kommunaalteenuse)

eest. Kommunaalteenuste näol on tegemist korduvate kohustustega, mille aegumistähtaeg

TsÜS § 154 lg 1 järgi on olenemata nõude õiguslikust alusest, kolm aastat iga üksiku kohustuse

jaoks ning aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue

muutub sissenõutavaks. Kuivõrd hagejate nõue hõlmab väidetavalt tasumata arveid 1. jaanuari

2016 kuni 2018 mai eest ning hagi on maakohtule esitatud 11. oktoobril 2019, siis ei ole hagejate

nõue aegunud.

Pooled ei ole sõlminud kirjalikku üürilepingut. Maakohus oli seisukohal, et üürisuhte olemasolu

ega poolte kokkulepe üüritasu suuruse kohta ei ole tõendatud. Üürileping on tasuline leping ehk

asja kasutamise eest tuleb maksta tasu. Kui pooled sõlmivad lepingu, mille järgi asja kasutamise

eest tasu puudub, kuuluvad kohaldamisele tasuta kasutamise lepingu sätted. Lepingut ei muuda

tasuliseks ka eseme kasutamisega seotud kulutuste kandmise kohustuse olemasolu, sest tulenevalt

VÕS §-st 391 tuleb eseme säilitamiseks vajalikud kulud kanda kasutajal. Samuti ei muuda lepingut

tasuliseks kokkulepe, mille kohaselt tasub kasutaja talle eseme kasutamisel osutatud teenuste

(sh nt elektrienergia kasutamise) eest.

Lepingu olemuse tõlgendamisel lähtus kohus sellest, milline oli poolte eeldatav ühine tegelik tahe

lepingu sõlmimise ajal. Kohtu hinnangul ei ole hagejad tõendanud, et eluruum anti tasulisse

kasutusse. On üldteada, et töötaja eesmärk töösuhtes on tulu saamine tehtud töö eest. Kostjal ei

olnud vajadust elamispinna järgi X, vaid tööandjal oli vaja igal ajal kättesaadavat töötajat.

Kui lähtuda hagejate seadusliku esindaja A.A. ja tunnistaja B.B. ütlustest, et äärmine vajadus oli

traktoristi järele, siis ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus töötajat väga vajatakse ja temalt

oodatakse valmisolekut mistahes ajal tööülesandeid täita, samas makstakse minimaalset töötasu,

nõustuks mõistlik inimene tasuma tööandja antud elamispinna ja tarbitud elektri eest ca pool

teenitud tasust.

Hageja ei ole veenvalt tõendanud, et X elama asumisel lepiti kokku igakuine üüri tasumise

kohustus. Samuti ei ole tõendatud, et hagejad oleksid eluruumis elamise ajal üüri nõudnud. A.A.

ning tunnistajad B.B. ja C.C. väitsid, et nad on kostjalt arvete tasumist küsinud, kuid samas märkis

A.A., et 100 eurot on nii väike raha, et firmat ei huvitanud, kas see on makstud või mitte.

Tunnistajad B.B. ja C.C. on hageja(te) töötajad (C.C. osutab FIE-na raamatupidamisteenust), kelle

ütlused on kohati vastuolulised, mistõttu on kohtu arvates alust kahelda ütluste objektiivsuses.

Kohtu hinnangul ei ole tõsiselt võetavad hageja ja tunnistaja B.B. väited selle kohta, et tasu küll

küsiti, kuid kuna kostjal kunagi raha ei olnud, traktoristi oli vaja, lasti sel viisil töötajal nn võlgu

elada.

Maakohus nõustus, et hageja ei ole tõendanud ühegi kohtule esitatud arve isiklikku

kättetoimetamist kostjale. A.A. märkis, et arved esitati kostjale mõnikord otse kätte, mõnikord

raamatupidaja kaudu, mõnikord pandi postkasti, sarnaselt selgitasid tunnistajad B.B. ja C.C..

Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et mitme aasta vältel ühtegi makset saamata, teades kostja

asukohta, toimetatakse jätkuvalt arved suvalisel viisil saamata ühtegi kinnitust selle kohta, et kostja

on need kätte saanud. Huvi puudumist üüritasu saamise vastu väitis vande all ka A.A..

Maakohus märkis, et hageja väited on menetluse vältel kohati vastuolulised. 28. jaanuari 2020

kohtuistungil väitis A.A., et kostja oli kui komandant, korjas külastajatelt raha, aga raha üle ei

andnud. 4. augustil 2020 toimunud kohtuistungil kinnitasid B.B., kirjaliku selgituse saatnud D.D.

kui ka A.A., et X kasutas vaid kostja ja teisi isikuid majas ei elanud ega ruume ei kasutanud.

Töövaidluskomisjoni istungil selgitas tunnistajana üle kuulatud E.E., et elab X ja kasutas

ühiselamut (X). Maksti ainult elektri eest ja elektriarvetega tegeles kostja. Vahest tulid sinna

kalurid, kellel oli kaugelt tööle tulla, muidu kasutas ühiselamut kaks inimest.

Eeltoodust tulenevalt on kogu kuu elektriarve esitamine kostjale ilmselgelt põhjendamatu ja

alusetu. Tõendamata on kostja tarbitud elektrienergia kogus.

Hagejad on esitanud kasutusvalduse lepingu, mille kohaselt Peipsi Trade LTD OÜ kui X omanik

andis hoone üle kostjale II ja Peipsi Grupp Holding OÜ kui Eesti Energia AS-iga sõlmitud lepingu

pool lubab kostjal II kasutada elektrienergiat. Lepingu p 2.1 kohaselt kohustus kostja II maksma

omanikule

Peipsi

Trade

LTD

OÜ

renti

eurot

kuus

ja

p 2.2 järgi OÜ-le Peipsi Grupp Holding maksma elektri eest vastavalt esitatud arvetele.

Tunnistaja B.B. selgitas asjaolu, et kostja pidi maksma üüri 100 eurot (mitte 300 eurot), kuna

viimane ei olnud võimeline rohkem maksma ning tööandjal ei jäänud muud üle. Tunnistaja

C.C. kinnitas, et üüri/rendi eest kasutusvalduse lepingu alusel kostjale II arveid ei esitatud ja kostja

II rendi eest ei maksnud.

Kuivõrd lepingu alusel selle kehtivuse ajal makseid (p 2.1) ei tehtud, on kohtu hinnangul küsitav

lepingu olemasolu väidetava üürisuhte perioodil.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hagejad esitasid 2. oktoobril 2020 apellatsioonkaebuse, milles taotlevad maakohtu otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Hagejad paluvad menetluskulud jätta

kostja kanda ja mõista kostjalt hagejate kasuks välja viivis menetluskuludelt menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on hagejad tõendanud hagi aluseks olevaid asjaolusid. Maakohtu

menetluses ei öelnud mitte ükski tunnistaja, et sõlmiti tasuta kasutamise leping. Tunnistajad

kinnitasid kokkulepet, et kostja maksab eluruumi eest üüri 100 eurot kuus.

Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et poolte vahel eksisteeris üürisuhe. Samuti on hageja

tõendanud, et üüri suurus oli 100 eurot kuus, millele lisandus tasu elektrienergia eest. Asjaolu, et

poolte vahel oli sõlmitud suuline üürileping, ei saa olla takistuseks üüritasu sissenõudmiseks,

kuivõrd TsÜS § 77 lg 1 kohaselt võib tehingu teha mis tahes vormis.

Igal juhul sai kostja X eluruumis elamisega kasutuseelise, mille väärtuse kindlakstegemisel tuleks

juhinduda TsÜS §-st 65. Antud juhul oleks eluruumi kasutusväärtus võrdne üürihinnaga.

Asjaolu, et kostja pidi elektrienergia eest tasuma, on igati loogiline ja eluliselt usutav. Ka kostja

ütlustest nähtub, et tasuta elektri olemasolu ei ole usutav (4. augusti 2020 kohtuistungi protokoll).

Hagejate üürinõuet ei saa välistada seetõttu, et hagejad nõuavad üüri mitme aasta eest. Seejuures

jättis kohus põhjendamatult tähelepanuta kohtuistungil uuritud tõendid, mille kohaselt selgitas

kostja tunnistajatele korduvalt, et tal ei ole parasjagu raha üüri maksta ja lubas üüri maksta

tulevikus. Sellega tekkis hagejatel arusaam, et tulevikus raha siiski makstakse.

Hageja on tõendanud, et üüri- ja elektriarved toimetati kostjale kätte. Arved toimetati kätte erinevat

moodi, olenevalt sellest, kes kostjat nägi või temaga kokku puutus. Eeltoodut kinnitasid

kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad ja hageja seaduslik esindaja.

Kostja kasutas kogu X asuvat maja üksinda, sest vaid kostjal olid maja võtmed. Kui maakohus

leidis, et kostja ei peaks vastutama kogu elektriarve eest, oleks pidanud hagi rahuldama osaliselt

ning tuvastama mõistliku proportsiooni elektriarvetest, mida kostja oleks pidanud tasuma. Asjaolu,

et

ainult

kostjal

olid

maja

võtmed,

kinnitasid

kohtuistungil

mitu

tunnistajat

(C.C. ja B.B.). Asjaolu, et kostja maja üksinda kasutas, kinnitab ka C.C. oma ütlustes (4. augusti

2020 kohtuistungi protokoll). Kohus on tunnistajate ütlused jätnud tähelepanuta.

Maakohus tugines ebaõigesti kostja vande all antud ütlustele. Kostja vande all ülekuulamise

eeldused ei olnud täidetud ning kohus oleks pidanud sellise taotluse jätma rahuldamata.

TsMS § 267 lg-st 1 ei tulene iseenda vande all ülekuulamise taotluse õigust. Kostja oleks saanud

antud juhul taotleda täiendavate tunnistajate ülekuulamist. Kostja ütlused ei ole antud tsiviilasjas

tõendiks, kuivõrd kostja enda vande all antud selgitused ei ole seaduses sätestatud protsessivormis.

Seega tuleb kostja vande all antud selgitused jätta kõrvale ja nendega mitte arvestada.

Kohus ei hinnanud tõendeid igakülgselt. Kohus tugines kohtuotsust tehes suures osas kostja vande

all antud ütlustele, kuigi vastupidist on väljendanud nii kohtuistungil üle kuulatud kaks tunnistajat

kui ka hageja seaduslik esindaja ning dokumentaalsete tõenditena esitatud üüri- ja elektrienergia

arved. Kostja selgitused on olnud menetluse vältel vastuolulised, mis viitab ütluste

ebausaldusväärsusele. Kohus on tuvastanud ka ebaõigesti poolte ühise tegeliku tahte (VÕS § 29)

lepingu sõlmimisel, kuivõrd kohus ei ole kõiki tõendeid igakülgselt hinnanud.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude

hagejate kanda jätmist.

Kostja palub kohaldada aegumist. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul ei

ole tegemist töösuhtest (töölepingust ega samast õigussuhtest) tuleneva nõudega. Kostja töötab

äriühingutes alates 2012. aastast. Tööandja ruume kasutas kostja alates 2012. aastast ning mingit

tasu ei nõutud kuni töölt lahkumiseni, sh pole ka mingeid kokkuleppeid sõlmitud. Eluruumi tasuta

võimaldamine oli töölepingu osaks. Kuna muid kokkuleppeid ei ole sõlmitud, on tegemist

töösuhtest tuleneva nõudega, milline on aegunud.

Hagejate tunnistajad ja seaduslik esindaja on seotud isikud ja nende ütlused on ebausaldusväärsed

ning vastuolulised. Tõendatud on, et tegemist oli ühiselamuga töötajate ja kalurite majutamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Viru Maakohtu 2. septembri

2020 otsus tühistada (TsMS § 657 lg 1 p 2). Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega

rahuldab hagi ning mõistab välja kostjalt hageja I kasuks võlgnevuse 3447 eurot 52 senti ja hageja

II kasuks võlgnevuse 1014 eurot 60 senti. Samuti mõistab ringkonnakohus kostjalt välja viivise

seisuga 21. detsember 2020 hageja I kasuks 614 eurot 89 senti ja hageja II kasuks 265 eurot

14 senti ning alates 22. detsembrist 2020 viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni võlgnevuse tasumiseni.

7. Hagiavalduse kohaselt on hagejal II kostja vastu maksmata üüri- ja elektriarvete eest rahaline

nõue summas 4462 eurot 12 senti. Hageja II loovutas nimetatud nõudest 3447 eurot 52 senti

hagejale I ning hageja II nõude suuruseks jäi 1014 eurot 60 senti.

Hagejate seisukoha kohaselt kasutas kostja ajavahemikul 01.01.2016 kuni mai 2018 X eluruumi

ning on jätnud tasumata üüri- ja elektriarvete eest summas 4462 eurot 12 senti.

Kostja vastuväitel ei olnud poolte vahel üürilepingut, vaid ta kasutas eluruumi töösuhtest

tulenevalt tasuta. Samuti vaidleb kostja vastu elektriarvetel märgitud summade suurusele, sest

lisaks temale kasutasid elektrienergiat kolmandad isikud, kes olid hageja I poolt majutatud X

asuvasse eluruumi.

8. Kostja on esitanud aegumise vastuväite nii maakohtus kui vastuses apellatsioonkaebusele.

8.1. Hagejate nõue hõlmab ajavahemikku 01.01.2016 – mai 2018 (I kd tl 119-200, II kd tl 1-45).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kuna hagi maakohtule on esitatud 11.10.2019,

siis ei ole nõue aegunud.

Antud juhul on hagejate nõue korduvate kohustuste täitmise nõue (nõutakse üüri- ja elektriarvete

alusel igakuuliselt tasumisele kuulunud maksete tasumist).

TsÜS § 154 lg 1 järgi on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata nõude

õiguslikust alusest, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg algab selle

kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.

Lähtudes TsÜS § 154 lg-s 1 sätestatust ei ole hagejate nõue kostja vastu aegunud.

8.2. Ebaõige on kostja seisukoht, et tegemist on töösuhtest tuleneva nõudega, mis on aegunud

TLS § 31 ja § 74 lg 4 alusel.

Hagejate nõue kostja vastu ei tulene töösuhtest, vaid nõude aluseks on üürileping. Nõuet ei muuda

töösuhtest tulenevaks nõudeks, millele kohaldub TLS § 31 ja § 74 lg 4, see, kui hageja II andis

kostjale eluruumi üürile töösuhte kestvuse perioodiks. Eluruumi üürile (kasutusse) andmine saab

toimuda üürilepingu (või vara tasuta kasutamise lepingu) alusel, kuid eluruumi kasutusse andmise

aluseks ei saa olla tööleping. Iseenesest võivad eluruumi üürimise (või kasutusse andmise)

tingimused sisalduda töölepingus, kuid ka sel juhul ei oleks töötajale esitatud nõue seoses tasumata

üüri- ja kommunaalteenustega käsitletav töösuhtest tuleneva nõudena.

9. Eelkõige lahendab ringkonnakohus pooltevahelise vaidluse selles, kas hageja II ja kostja vahel

oli sõlmitud üürileping või eluruumi tasuta kasutamise leping.

9.1. Hagejate seisukoha kohaselt oli hageja II ja kostja vahel sõlmitud suuline üürileping, mille

pooled leppisid kokku igakuulises tasus 100 eurot. Alternatiivselt on hagiavalduses tuginetud

asjaolule, et kui üürilepingut ei olnud sõlmitud, siis on tegemist kasutuseelise nõudega.

Kostja vastuväitel ei ole temaga üürilepingut sõlmitud ning talle lubati kasutada eluruumi tasuta,

s.o hageja II ja kostja vahel oli sõlmitud eluruumi tasuta kasutamise leping.

Maakohus asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et üürisuhte olemasolu ega poolte kokkulepe

üüritasu suuruse kohta ei ole tõendatud ning seetõttu on tegemist eluruumi tasuta kasutamise

lepinguga.

9.2. Ringkonnakohus leiab, et maakohus, jättes hageja II ja kostja vahel üürisuhte tuvastamata, on

hinnanud ebaõigesti hageja I seadusliku esindaja A.A. vande all antud seletust (II kd tl 160 – 162);

tunnistajate B.B. (II kd tl 153-154) ja C.C. (II kd tl 155-156) ütlusi ning ringkonnakohus hindab

TsMS § 653 kohaselt eelnevalt nimetatud tõendid ümber.

9.3. Hinnates seadusliku esindaja A.A. vande all antud seletust on maakohus asunud seisukohale,

et hagejal II oli vaja oskustöölist, kes viibiks kohapeal ning kuna töötajat väga vajati ja oodati

temalt valmisolekut mistahes ajal tööülesandeid täita, siis anti talle eluruum tasuta kasutamiseks.

Ringkonnakohtu arvates ei saa A.A. vande all antud seletusest järeldada, et kuna tööandja vajas

oskustöölist, kes viibiks enamasti kohapeal ja oleks vajadusel kättesaadav, ei sõlmitud poolte vahel

üürilepingut. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hinnanud A.A. vande all antud ütlusi

ühekülgselt ja jätnud hindamata asjas tähtsust omavate asjaolude osas.

A.A. seletuse kohaselt asus kostja tööle hageja II juures, kelle juhatuse liige oli B.B., kuid

vajadusel tegi ta tööd ka hageja I juures. Kostja asus elama X majja ning kokkuleppe kohaselt pidi

ta tasuma igakuuliselt 100 eurot pluus elektri eest vastavalt kulule.

Ringkonnakohus leiab, et A.A. vande all antud seletus tõendab suulise üürilepingu olemasolu

kostjaga, samuti kokkulepet üüri 100 eurot kuus kohta.

A.A. seletust suulise üürilepingu sõlmimise kohta, mille järgi oli kostjaga kokku lepitud igakuine

üür 100 eurot, kinnitavad ka tunnistaja B.B. ütlused. Ringkonnakohus märgib, et ei nõustu

maakohtu hinnanguga tunnistaja ütlustele, mille kohaselt on tunnistaja ütlused vastuolulised ja on

alust kahelda nende objektiivsuses, sest B.B. on hageja I töötaja. Iseenesest asjaolu, et tunnistaja

on hageja I töötaja, ei anna alust väita, et tema ütlused on vastuolulised ja ebaobjektiivsed.

Vastavalt TsMS §-le 254 on tunnistajana väljakutsutud isik kohustatud ilmuma kohtusse ja andma

kohtule tõeseid ütlusi temale teada olevate asjaolude kohta. Ainuüksi see, et tunnistaja on ühe

poole töötaja, ei anna alust väita, et ta ei anna tõeseid ütlusi.

Tunnistaja B.B. ütluste kohaselt leppis ta 2016 suuliselt kostjaga kokku, et kostja asub elama

eluruumi X ning maksab üüri igakuuliselt 100 eurot, millele lisandub kasutatud elektrienergia

maksumus. Arveid esitati kostjale igakuiselt.

9.4. Kostja on väidet eluruumi tasuta kasutamise kohta (s.o eluruumi tasuta kasutamise lepingu

kohta) tõendanud tema enese vande all antud seletusega, mille kohaselt lepingut ei olnud, ta ei ole

allkirjastanud mingeid pabereid ja kokkulepet 100 euro maksmise kohta kuus ei olnud. Kostja

väitel märkis ta üles elektriarvesti näidud ja edastas need (II kd tl 156-158).

Siinkohal märgib ringkonnakohus, et alusetu on hagejate väide, et kostja vande all ülekuulamise

eeldused ei olnud täidetud ning kohus oleks pidanud jätma vastava taotluse TsMS § 267 lg 1 alusel

rahuldamata. Hagejatel on tähelepanuta jäänud TsMS § 2681, mille kohaselt võib kohus poole

omal algatusel vande all üle kuulata ka juhul, kui tõendama kohustatud pool soovib anda vande all

seletuse, kuid vastavpool sellega ei nõustu.

Kostja esitatud tunnistaja F.F. ütlustest nähtuvalt (II kd tl 152) ei ole ta andnud ütlusi seoses

üürilepingu sõlmimisega või mittesõlmimisega.

9.5. Hinnates A.A. vande all antud seletust ja tunnistaja B.B. ütlusi, loeb ringkonnakohus

tõendatuks, et hageja II ja kostja vahel oli sõlmitud suuline üürileping üüritasuga 100 eurot kuus

ning ainuüksi kostja vande all antud seletus, mille kohaselt lepingut ei olnud ja ta ei pidanud

maksma 100 eurot üüri kuu, ei tõenda üürilepingu mittesõlmimist ning eluruumi tasuta kasutamise

lepingu olemasolu.

10. Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et ta kasutas ajavahemikul 01.01.2016 - mai 2018 eluruumi

X majas, s.o kostja ei ole vaidlustanud eluruumi kasutamist perioodil, mille eest hagejad nõuavad

üüri ja elektrienergia eest tasumist.

Kostja väide, et ta kasutas vaidlusalust eluruumi juba 2012. aastast, ei mõjuta hagejate nõude

rahuldamist. Hagejad on esitanud üüri ja elektriarvete nõude alates 01.01.2016 ning hagejate väitel

on sõlmitud kostjaga ka sellest ajast üürileping. Seega asjaolu, kas kostja kasutas eluruumi X majas

juba alates 2012. aastast või mitte, ei oma käesoleva vaidlus lahendamisel tähtsust ning ei ole

tuvastamist vajavaks asjaoluks.

Samuti ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust sellel asjaolul, kas kostja kasutas X asuvat maja

tervikuna või ainult mõnda ruumi majas. Hagejate väitel oli kogu maja kostja kasutuses ja üür oli

100 eurot kuus, kostja vastuväite järgi kasutas ta vaid mõnda ruumi ja seda tasuta. Ringkonnakohus

leiab, et kuna poolte vahel oli kokkuleppeline eluruumi üür 100 eurot kuus ning hagejad nõuavad

tasumata üüri, siis ei ole vaja vaidluse lahendamiseks tuvastada, milliseid ruume kostja reaalselt

X asuvas elamus kasutas.

Ringkonnakohus märgib, et Peipsi Trade LTD OÜ ja Peipsi Grupp Holding OÜ ning hageja II

vahel 01.01.2016 sõlmitud kasutusvalduse leping (I kd tl 106-107) ei tõenda üürilepingu sõlmimist

hageja II ja kostja vahel ega ka üürilepingu tingimusi. See, millistel tingimustel andis Peipsi Trade

LTD OÜ hagejale II kasutada hoone asukohaga X ning millistel tingimustel lubas Peipsi Grupp

Holding OÜ kasutada hoones elektrienergiat, ei mõjuta hageja II ja kostja vahel sõlmitud

üürilepingu tingimusi.

11. Lähtudes eeltoodust tuvastab ringkonnakohus, et hageja II ja kostja vahel oli sõlmitud eluruumi

üürileping üüriga 100 eurot kuus ning hagejate nõue kostjalt võlgnetava üüri väljamõistmiseks

kuulub rahuldamisele. Arvestades võlgnevuse perioodi 01.01.2016 - mai 2018 ja seda, et kostja ei

ole üüri nimetatud perioodil tasunud, on tasumata üüri suuruseks 2900 eurot (29 kuud x 100 eurot

= 2900 eurot).

12. Nõude rahuldamist ei välista kostja väide, et talle ei ole esitatud üüriarveid ning talt ei ole

nõutud alates 01.01.2016 kordagi üüri tasumist. Hagejad on esitanud üüri nõude aegumistähtaja

jooksul ning tasumata üüri nõue ei olene asjaolust, kas kostja sai üüriarveid kätte või mitte.

12.1. Lisaks märgib ringkonnakohus, et hagejad on tõendanud üüriarvete esitamist kostjale

vaidlusalusel perioodil. Samuti on hagejad tõendanud, et kostjalt nõuti üüri tasumist.

A.A. vande all antud seletusest nähtuvalt sai kostja arved kätte raamatupidamisest. Tunnistaja B.B.

ütluste kohaselt esitati kostjale arved raamatupidamise kaudu, ta nõudis kostjalt maksmist, kuid

kostja ütles, et tal ei ole raha ja maksab edaspidi. Tunnistaja C.C. ütluste kohaselt asus ta tööle

hageja II juures 01.01.2018 ning sellest asjas väljastas ta kostjale arveid elektrienergia ja üüri eest,

enne väljastas raamatupidajana töötanud G.G.; mõnikord andis ta arved kostjale, mõnikord D.D.,

kes andis need edasi kostjale; kostja lubas talle, et maksab arved pärast.

Ka tunnistaja C.C. osas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu hinnanguga tunnistaja ütlustele, mille

kohaselt on tunnistaja ütlused vastuolulised ja on alust kahelda nende objektiivsuses, sest on

hagejate töötaja. Iseenesest asjaolu, et tunnistaja on hagejate töötaja, ei anna alust väita, et tema

ütlused on vastuolulised ja ebaobjektiivsed.

Lähtudes seadusliku esindaja vande all antud seletusest ning tunnistajate B.B. ja C.C. ütlustest, on

hagejad tõendanud üüriarvete kostjale kätteandmist ja ka seda, et kostjalt nõuti üüri tasumist.

13. Ringkonnakohus leiab, et hagejate nõue kostja vastu kasutatud elektrienergia eest tasumiseks

kuulub samuti rahuldamisele täies ulatuses.

Vastavalt VÕS § 292 lg-le 1 peab üürnik lisaks üüri maksmisele kandma muid üüritud asjaga

seotud kulusid (kõrvalkulud) juhul, kui selles on kokku lepitud.

Elektrienergia kasutamisest tekkinud kulu on kõrvalkulu, mida kostja kui üürnik peab kandma,

sest hagejate väite kohaselt on kostjaga kokku lepitud, et ta tasub lisaks üürile ka elektrienergia

kasutamise eest ning ka kostja ise möönnud maakohtu kohtuistungil 04.08.2020, et tasuta elektri

olemasolu ei ole usutav (II kd tl 156-160).

13.1. Hagejate väitel ei ole üürileandja poolt X asuvasse elamusse paigutatud teisi ajutisi elanikke,

kes oleksid tarbinud elektrienergiat, ning seetõttu on kostja kohustatud tasuma kogu vaidlusalusel

perioodil tarbitud elektrienergia eest. Kostja vastuväite kohaselt paigutasid hagejad elamusse

ajutiselt kolmandaid isikuid, kes tarbisid elektrit, tema ülesandeks oli edastada elektriarvesti

näidud hagejale.

Hagejad on esitanud kostjale elektrienergia kasutamise eest nõude summas 1562 eurot 12 senti

(I kd tl 119-123, 154-200, II kd tl 1-45). Kuna kostja vastuväite kohaselt kasutasid X elamus ruume

ja seega ka elektrienergiat hagejate poolt elamusse ajutiselt paigutatud kolmandad isikud, siis tuleb

eelkõige tuvastada, kas elamusse oli ajutiselt paigutatud hagejate poolt kolmandaid isikuid.

A.A. vande all antud seletusest, tunnistaja B.B. ütlustest ja D.D. kirjalikust seletuses (II kd tl 46)

nähtub, et hagejad ei paigutanud X asuvasse elamusse ajutisi elanikke, vaid kostjal käisid külas

sõbrad, kes olid tema juures mõned päevad ja keda ta ka majutas. Samuti käisid kostja juures tema

perekonnaliikmed.

Kostja vande all antud seletusest nähtuvalt elas mingi aeg elamu teisel korrusel laadija

E.E.. Seda, kas ja millal veel kolmandad isikud elamus elasid, ei ole võimalik kostja seletusest

tuvastada. Töövaidluskomisjoni istungil ülekuulatud tunnistaja E.E. ütluste kohaselt (I kd tl 116-

117) kasutas ta ühiselamut, kus elas ka kostja ning elektri arvetega tegeles kostja, kes need maksis.

13.2. Ringkonnakohus leiab, et kostja vande all antud seletus ja tunnistaja E.E. ütlused ei tõenda

kostja väidet, et hagejad paigutasid elamusse ajutiselt kolmandaid isikuid, kes tarbisid

elektrienergiat ja seetõttu ei pea kostja tasuma nende poolt tarbitud elektrienergia eest. Tunnistaja

E.E. ütlustest nähtub, et ta tasus tarbitud elektrienergia eest kostjale.

Lähtudes eeltoodust kuulub hagejate nõue kostja vastu elektrienergia kasutamise eest summas

1562 eurot 12 senti rahuldamisele.

14. Ringkonnakohus rahuldab hageja I hagi kostja vastu summas 3447 eurot 52 senti ja hageja II

hagi kostja vastu summas 1014 eurot 60 senti.

Hagejad on taotlenud kostjalt ka viivise väljamõistmist, ning seisuga 27.09.2019 oli

sissenõutavaks viivise suuruseks hageja I nõude osas 274 eurot 84 senti ja hageja II nõude osas

165 eurot 6 senti. Kohtuotsuse tegemise seisuga 21. detsember 2020 on viivise suuruseks hageja I

nõude osas 614 eurot 89 senti (274,84+340,05=614,89) ja hageja II nõude osas 265 eurot 14 senti

(165,06+100,08=265,14). Alates 22. detsember 2020 kuulub väljamõistmisele viivis

põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni

võlgnevuse tasumiseni.

15. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, tühistab maakohtu otsuse ja teeb asjas

uue otsuse, millega hagi rahuldab, siis jäävad menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus

TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist

TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Tartu Ringkonnakohus kohustas 21. oktoobri 2020 määrusega andma hagejat II tagatise summas

312 eurot kostja eeldatavate menetluskulude katteks. Kuna käesoleva otsuse alusel jäävad

menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda, siis otsuse jõustumisel langeb tagatise andmise

põhjus ära ja hagejal II on õigus esitada avaldus tagatise tagastamiseks (TsMS § 195 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Üllar Roostoja

Viivi Tomson