2-19-13494/30 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Peeter Pällin, Villem Lapimaa ja Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. detsember 2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-13494

Kohtuasi

Raudar Metal Works OÜ hagi XX vastu võla ja viivise

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21. veebruari 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

5146 eurot 90 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) Raudar Metal Works OÜ (registrikood

12345520), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin

Kruus

Kostja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Mugu

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 27. novembri 2020. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 21. veebruari 2020. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid

muuta osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta XX kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-19-13494

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Raudar Metal Works OÜ (hageja) esitas 3. septembril 2019 Harju Maakohtule hagi XX

(kostja) ja YY vastu, milles palus mõista kostjalt ja YY-lt solidaarselt hageja kasuks välja

põhivõla 4300 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 502 eurot 90 senti ning edasiulatuva

viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

hagi esitamisest kuni põhivõla kohase tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

2. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt määras Harju Maakohus 6. märtsil 2018 hageja

avalduse alusel tsiviilasjas nr 2-18-1964 OÜ Planestar (registrikood 10877862, pankrotis,

võlgnik, osaühing) ajutiseks pankrotihalduriks Peeter Sepperi. 5. aprillil 2018 kuulutas

maakohus välja võlgniku pankroti.

Ajutise halduri aruande kohaselt kujunes võlgniku püsiv maksejõuetus välja juba 2016. aastal,

kui võlgniku juhatuse liikmeks oli kostja (kuni 09.06.2017). Perioodil 09.06.2017– 20.07.2017

oli võlgniku juhatuse liikmeks YY ja alates 09.06.2017 on võlgniku juhatuse liikmeks QQ.

Kostja vastusele lisatud aruandest nähtub, et 2016. a lõpu seisuga oli OÜ Planestar rahaline seis

17 289 euroga miinuses. Osaühingu vara moodustasid üksnes nõuded ja ettemaksed ning

materiaalsed põhivarad (masinad ja seadmed, mille väärtus on kajastatud soetusväärtuses

kulumit arvestades). Ettevõtte võlakohustused moodustasid kokku 244 712 eurot. Pangakonto

väljavõttest nähtub, et 2017. aastal on osaühingu kontole laekunud vaid üksikud summad. Seega

pidi esitatud andmete põhjal olema kostjale selge, et aruandes kajastatud kolmandate isikute

maksmata võlgu vastu ei õnnestu kätte saada. Asjaolust, et bilansis kajastatud varade väärtus

ületas 31.12.2016 seisuga raamatupidamislikult osaühingu kohustusi, ei saa järeldada, et

osaühingul oli reaalselt võimalik oma kohustusi täita. Bilansis kajastatud põhivara tegelik

koosseis on teadmata.

Kuna võlgnikul puudus vara, kohustas maakohus hagejat pankrotimenetluses tsiviilasjas nr 2-

18-1964 tasuma kohtu deposiiti ajutise halduri tasu katteks 1500 eurot, mille hageja tasus

22.02.2018 ja täiendavalt pankrotimenetluse kulude katteks 2800 eurot, mille hageja tasus

02.04.2018, kokku 4300 eurot. Hageja taotleb kostjalt võlgniku pankrotimenetluses kohtu

deposiiti tasutud summade hüvitamist (kokku 4300 eurot) ning VÕS § 113 lg 1 alusel

seadusjärgset viivist põhivõlalt kuni nõude täitmiseni.

3. 19. detsembril 2019 esitas hageja taotluse hagi tagasivõtmiseks teise kostja YY vastu.

Maakohus jättis 16. jaanuari 2020. a määrusega hagi YY vastu läbi vaatamata ning lõpetas teda

puudutavas osas tsiviilasja nr 2-19-13494 menetluse.

Kostja vastuväited

4. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2-19-13494

1) Kostja ei nõustu hageja väitega, et võlgniku püsiv maksejõuetus kujunes välja 2016.

aastal, s.o ajal, mil kostja oli võlgniku juhatuse liikmeks. See väide on tõendamata.

2) Võlgniku 2016. a majandusaasta aruande esitamise tähtaeg oli 30. juuni 2017. Kostja

lahkus võlgniku juhatusest enne 2016. a majandusaasta aruande esitamise tähtaega – 9.

juunil 2017. Seega ei saa nimetatud aruande esitamata jätmist kostjale ette heita.

3) Kokkuleppel võlgniku uue osanikuga pidi 2016. a majandusaasta aruande äriregistrile

esitama võlgniku uus juhatus. Kostja koostas aruande ja võlgniku raamatupidaja VV

esitas selle äriregistrile 26. mail 2017. Aruandest nähtub, et 31.12.2016 seisuga oli

võlgnikul varasid 269 414 eurot ja kohustusi 244 712 eurot. Seega ületasid võlgniku

varad kohustusi 24 702 euro ulatuses, mis tähendab, et võlgnik ei olnud 2016. a

majandusaasta lõpu seisuga maksejõuetu ning kostjal ei olnud seadusest tulenevat

kohustust äriühingu suhtes pankrotiavalduse esitamiseks.

4) Võlgniku pankrot kuulutati välja 5. aprillil 2018, s.o 10 kuud pärast seda, kui kostja ei

olnud enam võlgniku juhatuse liige.

5) Asjakohatud on hageja etteheited, et kostja ei esitanud pankrotihaldurile äriühingu

dokumente.

6) Hageja nõue on tervikuna alusetu. Maakohus määras 20.03.2018. a määrusega

pankrotiavalduse menetluse raugemise vältimiseks deposiiti makstavaks summaks 2800

eurot ning hageja tasus selle. Hagiavaldusest ei selgu, millise kohtumääruse alusel tasus

hageja 1500 eurot.

7) Hagejal tuleb tõendada, millal tekkis kostjal kohustus esitada pankrotiavaldus ning kas

kostja on seda kohustust rikkunud. Kui maakohus tuvastab, et kostja on

pankrotiavalduse esitamise kohustust rikkunud, siis tuleb hinnata, kas on tõendatud ka

hagejale kahju tekkimine selle rikkumise tagajärjel. Praegu ei ole hageja seda

tõendanud.

5. Kohtuistungil selgitas kostja, et 31.12.2016 seisuga oli võlgniku bilansis materiaalseid

põhivarasid 86 072 euro ulatuses ning võlgnik andis need uuele omanikule üle osa notariaalse

müügilepingu sõlmimisel. Kostja tellis võlgniku likvideerimise teenuse YY-lt, kes tutvus

kohapeal võlgniku varade ja raamatupidamisega. Asjaolust, et võlgniku 2016. a majandusaasta

aruande bilansi kohaselt oli äriühingu konto jääk 17 289 euro ulatuses miinuses, ei järeldu, et

ettevõte ei oleks suutnud oma rahalisi kohustusi täita. 2017. a maikuuks selgus, et äriühingu

võlgnikud esitatud arveid ei tasu ja lubadusi ei täida, ning siis mõistis kostja, et ettevõttel pole

perspektiivi. Osaühingul oli ka suur rahaline kohustus Nordea panga ees, mida kostja isiklikult

käendas. Kuna osaühing võlga pangale ei tasunud, muutus võlg käenduse alusel kostja võlaks.

Kostja lootis, et YY tegeleb võlgadega, aga YY vedas kostjat alt. Osaühingu uus omanik pidi

osaühingu varad likvideerimise käigus maha müüma ja saadud raha eest võlad tasuma, samuti

täitma kohustuse panga ees. Osaühingu vara turuväärtuseks hindas kostja 150 000 eurot.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Harju Maakohus rahuldas 21. veebruari 2020. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt välja

põhivõla 4300 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 663 eurot 93 senti ning edasiulatuva

viivise VÕS §-s 113 sätestatud määras kuni põhivõla kohase tasumiseni. Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda ning määras, et need määrab maakohus kindlaks pärast praeguses asjas

kohtuotsuse jõustumist.

Maakohus tuvastas järgmised asjaolud:

-

maakohus andis 08.02.2018 määrusega tsiviilasjas 2-18-1964 hagejale tähtaja tasuda

võlgniku ajutise halduri kulutuste katteks 1500 eurot;

2-19-13494

-

maakohus nimetas 06.03.2018 määrusega tsiviilasjas 2-18-1964 võlgniku ajutiseks

halduriks Peeter Sepperi, kes koostas ja esitas 16.03.2018 kohtule ajutise halduri

aruande;

-

maakohus määras 20.03.2018 tsiviilasjas 2-18-1964 võlgniku pankrotiavalduse

menetluse raugemise vältimiseks deposiiti makstava summa suuruseks 2800 eurot ning

avaldas sellekohase teate väljaandes Ametlikud Teadaanded;

-

05.04.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-1964 kuulutas kohus välja võlgniku pankroti

ja nimetas võlgniku pankrotihalduriks Peeter Sepperi;

-

hageja on tasunud kohtu deposiitkontole 22.02.2018 1500 eurot ja 02.04.2018 2800

eurot.

7. Ajutise halduri aruande kohaselt puudus võlgnikul 16.03.2018 seisuga vara. Samuti kinnitab

võlgniku maksejõuetust asjaolu, et 2016. a majandusaasta lõpu seisuga oli võlgnik 17 289

euroga miinuses ning 244 712 euro ulatuses koosnes vara peamiselt nõuetest ja ettemaksetest.

Kuid võlgniku pangakonto väljavõttest nähtuvalt laekus võlgniku kontole 2017. a jooksul ainult

ca 11 000 eurot.

8. Maakohus leidis, et võlgniku püsiv maksejõuetus kujunes välja kostja võlgniku juhatuse

liikmeks olemise ajal. Isegi kui maksejõuetus ei kujunenud välja 2016. a lõpus, oli see välja

kujunenud ajaks, kui kostja kavatses võlgniku osa uuele osanikule võõrandada, s.t 2017. a

maikuuks. Kostja oleks osa uuele osanikule võõrandamise asemel pidanud esitama ise võlgniku

pankrotiavalduse. Kuna kostja ei esitanud võlgniku juhatuse liikmena äriregistrile 2016. a

majandusaasta aruannet, võib sellest järeldada võlgniku püsiva maksejõuetuse kujunemist juba

2016. aastal. Seda järeldust ei lükka ümber ka ettevõtte raamatupidaja äriregistrisse üleslaaditud

majandusaasta aruandest nähtuv, mille kohaselt ettevõtte varad ületasid kohustusi 24 702 euro

võrra. Samuti ei lükka seda ümber asjaolu, et kostja ei olnud enam 2016. a majandusaasta

aruande esitamise tähtajal võlgniku juhatuse liige ning et uus juhatus pidi ise esitama 2016. a

majandusaasta aruande. 2016. a lõpu seisuga moodustus võlgniku vara peamiselt nõuetest ja

ettemaksetest. 2017. a jooksul laekus võlgniku kontole ainult 11 000 eurot. Püsiva

maksejõuetuse kujunemise ajaks oli seega 2017. a maikuu, kui kostja otsustas võlgniku osa

YY-ga seotud äriühingule Celeris Trade OÜ võõrandada. 2017. a maikuuks, kui selgus, et arved

jäävad tasumata, sai kostjale selgeks, et osaühingul ei ole perspektiivi. Lisaks viitab võlgniku

püsivale maksejõuetusele ka võlgniku suur rahaline kohustus panga ees.

Kostja vastutust võlgniku pankrotiavalduse esitamata jätmise eest ei välista ka see, et kostja ei

olnud 2016. a majandusaasta aruande esitamise tähtpäeval enam võlgniku juhatuse liige. Kostja

jättis 2016. aasta majandusaasta aruande esitamata ning seega puudusid kolmandate isikute

jaoks võlgniku 2016. a majandustegevuse kohta usaldusväärsed andmed.

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt

kostja kanda ning otsustas, et määrab need kindlaks TsMS § 177 lg 2 kohaselt pärast

kohtuotsuse jõustumist.

Apellatsioonkaebus

9. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Harju Maakohtu 21. veebruari 2020. a otsuse

tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta

hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtlikult järgmised.

2-19-13494

1) Maakohus on jätnud analüüsimata asjaolu, kas hagejal on kostja tegevuse tulemusena

kahju tekkinud. Kahju tekkimine on tõendamata. Maakohtu järeldustest ei selgu

põhjuslik seos kostja pankrotiavalduse esitamata jätmise ja hagejal tekkinud kahju

vahel. Hagejal kahju tekkimine ei olnud põhjuslikus seoses mitte pankrotiavalduse

esitamata jätmisega, vaid asjaoluga, et pankrotimenetluses ei tuvastatud (üheksa kuud

pärast kostja lahkumist juhatuse liikme kohalt) osaühingul varasid, mille arvel oleks

saanud rahuldada kõik pankrotimenetluses esitatud nõuded.

2) Tsiviilasjas nr 2-18-1964 on tuvastatud, et pankrotimenetluses esitati OÜ Planestar

vastu nõudeid 13 694 euro ulatuses ning hageja nõue oli 8398 eurot 22 senti.

Tunnistajate ütluse ja kostja seletustega on tõendatud, et kostja kui OÜ Planestar

juhatuse liikme kohustuste lõppemise ajal (09.06.2017) oli osaühingul masinaid ja

seadmeid jääkmaksumuses 86 072 eurot, mis ületab enam kui kuuekordselt kõiki

pankrotimenetluses esitatud nõudeid. Kostja ja tunnistaja VV ütluste kohaselt oli

masinate ja seadmete tegelik turuväärtus suurem (kostja arvates 100 000 – 150 000

eurot). Nende seadmete müügi arvel oleks saanud kõik pankrotimenetluse nõuded

rahuldada ning seega ei olnud pankrotiavalduse esitamata jätmine põhjuslikus seoses

hagejale tekkinud kahjuga. Maakohus ei ole tuvastanud, et seadmete puudumise eest

pankrotimenetluse algatamise hetkel vastutab kostja.

3) Kostja jääb oma seisukoha juurde, et praeguses asjas ei ole tuvastatud ega tõendatud,

millal tekkis OÜ Planestar maksejõuetus ning et see tekkis enne 9. juunit 2017.

Nimetatud asjaolu pidi tõendama hageja, kuid ta ei ole seda teinud. Maakohus ei ole

käsitlenud ka asjaolu, et kostja juhatuse liikme kohalt lahkumise ja ajutise

pankrotihalduri aruande esitamise vahele jäi üheksa kuud. Seega on tõenäoline, et

maksejõuetus tekkis üheksa kuu jooksul vahetult pärast kostja juhatuse liikme

kohustuste lõppu.

4) Maakohus on rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kuna ei selgita otsuses,

mis alusel tuleb arvesse võtta ajutise halduri väidet, et kuna kostja ei esitanud pankroti

väljakuulutamisele eelnenud aastal majandusaasta aruannet, võib sellest asjaolust

järeldada võlgniku püsiva maksejõuetuse kujunemist. Kohus on jätnud arvestamata

kostja vastuväite, mille kohaselt ajutise halduri arvamus maksejõuetuse tekkimise kohta

on oletuslik ega põhine ühelgi tõendil. Ajutine haldur ei tutvunud OÜ Planestari

bilansiga, mis oli maakohtul praeguses menetluses tõendina olemas. Maakohus on

teinud meelevaldseid järeldusi ning ei ole põhjendatud, miks just need järeldused

viitavad maksejõuetusele. Juba 2015. a lõpu seisuga oli OÜ Planestari rahaline seis 8528

euroga miinuses. Maksejõuetuse tekkimist juba 2015. aastal maakohus ei tuvastanud

ega kaalunud isegi sellist võimalust.

5) Maakohus on võlgniku maksejõuetuse tekkimisel arvestanud kostja vande all antud

selgitust, et võlgnikul oli Nordea panga ees kohustus 45 000 eurot, mida kostja käendas.

Samas ei ole maakohus võtnud arvesse kostja selgitust, et kostja vabastas võlgniku

käendajana selle kohustuse täitmisest ning võttis võla enda kanda.

6) Maakohus on jätnud arvestamata raamatupidaja tunnistajana antud ütlused, et pärast

raamatupidamisdokumentide RR-le üleandmist kinnitas YY, et tal ei ole dokumentide

osas küsimusi ning seega olid raamatupidamisdokumendid korrektsed ja kajastasid

osaühingu majanduslikku olukorda õigesti. Samas on maakohus otsuse tegemisel

tõendina arvestanud YY 4. juuli 2017. a kirja, milles väidetakse, et võlgniku

raamatupidamise andmed on puudulikud ja/või vastuolulised ning YY-l puudus

ülevaade osaühingu tegelikust raamatupidamislikust olukorrast, nõuete ja kohustuste

sisust. Maakohus on kohtus ülekuulatud tunnistaja ütluste asemel (kellele mõlemad

2-19-13494

pooled said küsimusi esitada) arvestanud tõendina isiku kirja, keda ei ole üle kuulatud

ning kes ei saanud olla asjas erapooletu. OÜ Planestar juhatuse järgmise liikmena võis

ka tema ise põhjustada hagejale kahju. Algselt esitas hageja nõude nii kostja kui ka YY

vastu. Vastuoluliste tõendite korral oleks maakohus pidanud arvestama kohtus

ülekuulatud tunnistaja ütlustega, mis langesid kokku kostja vande all antud seletustega.

7) OÜ Planestar võis olla maksejõuetu ainult juhul, kui ta ei oleks suutnud rahuldada

võlausaldajate nõudeid ning tema vara ei oleks katnud tema kohustusi. Kostja juhatuse

liikme kohalt lahkumise hetkel polnud kumbki nõue täidetud. Seega sai Planestari

maksejõuetus tekkida ajavahemikus 2017. a maist kuni 2018. a märtsini ning

kohtuotsuses puudub tõenditel rajanev põhjendus, et maksejõuetus tekkis enne 9. juunit

2017.

Vastustaja seisukoht

10. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

12. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest, mida on refereeritud ringkonnakohtu otsuse p-s 6.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu sisuliste põhjendustega ja ei korda neid. Maakohtu

põhjendustest tuleb TsMS § 652 lg 1 p 21 järgi välja jätta osa, milles kohus on kostjale ette

heitnud 2016. aasta majandusaasta aruande allkirjastamata jätmist. Vastuseks kaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

13. Maakohus on õigesti kvalifitseerinud hageja nõude pankrotiseaduse (PankrS) § 30 lg 3 järgi

ning lähtunud kohtupraktikas välja kujunenud seisukohtadest püsiva maksejõuetuse kohta

(Riigikohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p-d 14–15). Viidatud

lahendis selgitas Riigikohus, et püsivaks maksejõuetuseks on olukord, kus võlgniku vara ei kata

püsivalt tema kohustusi või ta ei suuda püsivalt rahuldada võlausaldajate nõudeid. Hagi

rahuldamise eeldusena tuleb hinnata seda, kas kostja oli süüdi äriseadustiku (ÄS) § 180 lg-st 51

tuleneva kohustuse rikkumises. Et kostja ei rikkunud eelnimetatud kohustust tahtlikult, tuleb

kostja hooletust eeldada VÕS § 1050 lg 1 järgi. Kostja hooletuse hindamiseks tuleb ÄS § 180

lg-s 51 sätestatud kohustuse järgmise osas lähtuda osaühingute juhatuse liikmete nn

grupisisesest keskmisest hoolsuse standardist (vt selle kohta Riigikohtu 20. juuni 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10; 29. novembri 2017. a otsus nr 2-14-56641/69, p 18.2).

14. Põhjendamatu on kaebuse väide, et maakohus ei ole tuvastanud püsiva maksejõuetuse

tekkimise aega. Maakohus on otsuse p-s 3.12 leidnud, et võlgniku püsiv maksejõuetus kujunes

välja maikuuks 2017. a. Maakohus on märkinud, et iseenesest võis püsiv maksejõuetus tekkida

juba varem, kuid see tõdemus ei muuda otsuse põhjendusi vastuoluliseks (vt nt Riigikohtu 12.

aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-17, p 15).

15. Maksejõuetuse hindamisel on oluline tuvastada, kas ja millal muutusid võlgniku nõuded

kolmandate isikute vastu lootusetuteks. Võlgniku äriregistrisse 26.05.2017 esitatud 2016. a

majandusaasta aruande kohaselt oli võlgnikul 31.12.2016 seisuga varasid 269 414 eurot ja

kohustusi 244 712 eurot (tl 27–35). Võlgniku varadest enamuse moodustasid ettemaksed ja

nõuded kolmandate isikute vastu 200 292 eurot (bilanss 31.12.2016 seisuga). Võlgniku

2-19-13494

pangakonto väljavõttest nähtuvalt laekus võlgniku kontole 2017. a jooksul ainult 11 000 eurot

(tl 57–60). Viimasest asjaolust on maakohus põhjendatult järeldanud, et hiljemalt maikuuks

2017 muutus võlgnik maksejõuetuks.

16. Ühtlasi märkis maakohus, et hiljemalt mais 2017 pidi kostja aru saama, et nõudeid ja

ettemakse rohkem ei laeku ning võlgnik on püsivalt maksejõuetu. See asjaolu omab tähendust

kostja hooletuse tuvastamisel ÄS § 180 lg 51 mõttes ja annab aluse järeldada, et kostja oli süüdi

pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumises.

17. Kostja on kaebuses sisuliselt väitnud, et kahju ei ole hagejale tekkinud seetõttu, et hageja

nõude rahuldamine võlgniku vastu oleks olnud võimalik vaatamata sellele, et kostja ei esitanud

pankrotiavaldust. Vastuseks sellele väitele märgib kolleegium, et PankrS § 30 lg 3 järgi

esitatava nõude eeldused on kitsad ja formaalsed. Sellise nõude eelduseks on, et hageja on

tasunud pankrotimenetluse kulude katteks deposiidina kohtu määratud rahasumma ning et

juhatuse liige on jätnud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata. Nõude eeldusena ei ole vaja

hinnata, kas pankrotimenetlus oli võlausaldajale vajalik nõude rahuldamiseks. Samuti ei ole

vaja hinnata, kas nendes oludes oli pankrotiavalduse esitamine ja pankrotimenetluse kulude

katmine mõistlik ja majanduslikult otstarbekas. Nõude eeldusena tuleb tuvastada üksnes

asjaolu, et võlausaldaja on pankrotimenetluse kulude katteks deposiidi makse teinud.

18. Tõendamata on kaebuse väide, et OÜ Planestar seadmete müügi arvel oleks saanud kõik

pankrotimenetluse nõuded rahuldada ning seega ei olnud pankrotiavalduse esitamata jätmine

põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga. See väide viitab, et kostja arvates olid seadmed

bilansis arvestatud tegelikust väärtusest oluliselt väiksema väärtusega. Väite tõendamiseks on

kostja esitanud üksnes raamatupidaja VV ütlused, et seadmete tegelik turuväärtus oli 100 000–

150 000 eurot. Maakohus on õigesti leidnud, et väide on tõendamata. Raamatupidaja hinnang

seadmete väärtusele on puhtalt oletuslik. OÜ Planestar seadmed olid spetsiifilised ning nende

väärtust oleks saanud hinnata eriteadmiste või turuandmete alusel.

19. Asjakohane ei ole kaebuse väide, et maakohus oleks pidanud kaaluma maksejõuetuse

tekkimist juba 2015. aastal. Kui maksejõuetus oleks välja kujunenud 2015. aastal, oleks kostja

pidanud juhatuse liikme kohustusi rikkuma oluliselt varem.

20. Põhjendamatu on kaebuse etteheide, et maakohus jättis arvestamata asjaolu, et võla

tasumise kohustuse ülevõtmisega kostja poolt vabanes osaühing 45 000 euro suurusest

kohustusest. Esiteks ei tähenda käendaja kohustuste täitmine üldjuhul seda, et võlgnik vabaneb

kohustusest. VÕS § 152 lg 1 järgi tekib käendajal tagasinõue põhivõlgniku vastu. Põhivõlgniku

kohustuse suurus seega ei muutu. Teiselt poolt, kui kostja oleks pärast maksejõuetuse tekkimist

pangaga sõlmitud kokkuleppe alusel võlgniku selles ulatuses võlast vabastanud ning loobunud

VÕS § 152 lg 1 järgi tagasinõudeõigusest, oleks kostja siiski enne seda olnud igal juhul

rikkumises.

21. Kolleegium nõustub kaebuse väitega, et maakohus on kostjale põhjendamatult ette heitnud

2016. aasta majandusaasta aruande allkirjastamata jätmist (maakohtu otsuse p 3.13). Maakohtu

sellekohane arutluskäik ei seondu pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumisega ega kostja

süüga selles. Kolleegium muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ning jätab kirjeldatud

väite põhjendustest välja. See aga ei muuda maakohtu lõppjärelduste ega ülejäänud põhjenduste

õigsust.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

22. TsMS § 162 lg 1 järgi jätab kohus menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda. Et

maakohus ei ole menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg

4 järgi ka ringkonnakohus.

2-19-13494

(allkirjastatud digitaalselt)

Peeter Pällin, Villem Lapimaa, Ele Liiv