3-16-1305/112 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. detsember 2020, Tartu

Haldusasja number

3-16-1305

Haldusasi

Osaühing Pro Grupp Invest kaebus Põllumajanduse

Registrite ja Informatsiooni Ameti 2. märtsi 2016. a otsuse

nr 13-6/99 ja 30. mai 2016. a otsuse nr 13-6/339

tühistamiseks ning ELÜPS § 114 lg 1 tunnistamiseks

Põhiseadusega vastuolus olevaks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30. septembri 2019. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Pro Grupp Invest apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 25. novembri 2020

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Grupp Invest OÜ

Esindajad v.adv Rene Varul ja v. adv Martin Triipan

Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet

Esindaja Veiko Bergmann

RESOLUTSIOON

1. Jätta osaühing Pro Grupp Invest apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 30. septembri 2019. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes otsuse

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

2. Jätta rahuldamata osaühing Pro Grupp Invest taotlus Euroopa Liidu ühise

põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 114 lg 1 kohaldamata jätmiseks ja

põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks.

3. Jätta osaühing Pro Invest Grupp apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 15. jaanuar 2021.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 2. oktoobri 2012. a otsusega

nr 13-6/2098 määrati OÜ-le Pro Grupp Invest investeeringutoetus 1 920 000 eurot

põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise söödatehase

ehitamiseks ja seadmete ostmiseks. Toetusest maksti välja 1 862 470 eurot.

2. PRIA 2. märtsi 2016. a otsusega nr 13-6/99 otsustati nõuda kaebajalt tagasi välja makstud

investeeringutoetus (1 862 470 eurot) ning ülejäänud osas (57 530 eurot) jätta toetus välja

maksmata. Otsuses leidis PRIA, et kaebaja 2011. aasta müügitulu on kunstlikult tekitatud ega ole

seostatav kaebaja majandustegevusega ning finantseeringu esimese osa teostamise kohta esitati

PRIA-le valeandmeid.

Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 2. märtsi 2016. a

otsuse nr 13-6/99 tühistamiseks.

3. PRIA 30. mai 2016. a otsusega nr 13-6/339 täiendati 2. märtsi 2016 otsust nr 13-6/99 ning

tunnistati kehtetuks PRIA 2. oktoobri 2012. a otsus nr 13-6/2098 kaebajale investeeringutoetuse

määramise kohta.

Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse ka PRIA 30. mai 2016. a

otsuse nr 13-6/339 tühistamiseks.

4. Tartu Halduskohus liitis kaebused ühte menetlusse.

Kaebuse põhjenduste kohaselt tegi kaebaja kavandatud investeeringu – ehitas Kantküla

söödatehase ja soetas tootmiseks vajalikud seadmed. Kaebaja 2011. aasta müügitulu on tõendatud.

Kaebaja tootis 2011. aastal söödajahu ja müüs seda ning täitis seega vajalikud

kvalifikatsiooninõuded. Väär on PRIA seisukoht, et müügitulu tekitati kunstlikult. Investeeringu

esimene osa täideti korrektselt.

Kaebaja arvates on viivise nõudmine ebaproportsionaalne, kuna pole antud kaalumisruumi viivise

vähendamiseks. Seetõttu palub kaebaja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks Euroopa Liidu

ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 114 lg 1 ja jätta see kohaldamata.

5. PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

6. 30. oktoobri 2019. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.

7. Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt määrati kaebajale toetus Eesti maaelu arengukava

2007-2013 ühise põllumajanduspoliitikaga kaasneva maaelu arengu toetuse meetmest 1.6.1

Kantküla söödatehase ehitamiseks ja söödatehase seadmete ostmiseks. Toetus nõuti tagasi, kuna

taotleja on toetuse saamiseks esitanud PRIA´le teadlikult valeandmed, olles tekitanud toetuse

saamise tingimused kunstlikult saamaks kasu meetme 1.6.1 eesmärkide vastaselt. Kaebaja ei

vastanud põllumajandusministri 27. juuli 2010. a määruse nr 85 „Põllumajandustoodetele ja

mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse saamise nõuded,

toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 85) § 2 lg 3 p 11 nõuetele ning

ei täitnud määruse nr 85 § 15 lg 1 p 1 nõuet.

8. 2015. aastal toimunud täiendavas kontrollis (kontrollakt nr 15-7/15/17) tuvastati, et 2011. aasta

septembris/oktoobris väidetav söödatootmine (kaera jahvatamine söödajahuks) ei ole seostatav

kaebaja majandustegevusega. 2011. aastal kaebajal tootmiskulusid ei olnud. Jahu tootmiseks andis

kütuse Kaavere Agro OÜ, kes oli söödajahu tellija ning söödajahu toodeti kaerast, mis saadi

OÜ-lt Linika kombaini rentimise eest. Tegevus toimus Sadala Agro OÜ kinnistul. Ainsa

tootmistegevusega seonduva dokumendina esitati 1. septembri 2011. a seadmete rendileping

ratastraktor FEND 818 ja jahuveski Westholt GMA 4500 kohta. MTA andmetel on kaebaja 2011.

aastal teinud kaks käibemaksuga seotud tehingut: kombaini ostmine juulis ning väidetav söödajahu

müügitehing detsembris. Kaebaja ei ole vastanud PRIA küsimustele, kes teostas 2011. aastal ja

2012. aastal toodangu tootmiseks vajalikud tööd ning milline ettevõte kandis kulud. Äriregistri

majandusaasta aruande kohaselt ei nähtu 2011. aastal soetatud kombainiga tehtavaid muid

tehinguid kui kombaini enda ostmine. VTA andmetel kanti kaebaja söödakäitlejana riigi toidu- ja

söödakäitlejate registrisse 9. mail 2012. Ettevõte ei saanud tegutseda 2011. aastal, kuna tal puudus

söödatootmiseks vastav õigus.

9. 12. veebruaril 2013 esitas kaebaja PRIA-le kuludeklaratsiooni, kus kajastub investeeringu

tegemine nõutavas mahus, kuid kontrolliaruande kohaselt müüs kaebaja 2013. aasta veebruaris

Agriland OÜ-lt ostetud seadmed sama aasta maikuus Agriland OÜ-le tagasi. Seega on tegemist

valeandmete esitamisega, tehing on näilik ja arve on koostatud selleks, et kaebaja saaks selle

PRIA-le esitada.

10. Nimetatud asjaolust tulenedes on kaebaja esitanud PRIA-le tahtlikult valeandmed. Ka

kriminaalasja raames on tuvastatud, et kaebaja on pettuse teel saanud investeeringutoetust ning

esitanud PRIA-le toetuse saamiseks valeandmeid.

11. Kaebaja taotles tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ELÜPS § 114 lg 1 ja jätta see

kohaldamata. Nimetatud sätte kohaselt kui toetuse saaja ei ole toetust tähtaja jooksul tagasi

maksnud, peab ta maksma viivist 0,1% iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest.

Kaebaja on pidanud nimetatud intressimäära suureks.

Halduskohtu hinnangul ei ole viivise määr vastuolus Euroopa Liidu regulatsiooniga. Asjaolu, et

kaebajal on tagasi maksta suur toetussumma ning selle mittetagastamisel õigeaegselt tuleb maksta

ka suur viivis, ei ole põhjuseks, et pidada sätet põhiseadusega vastuolus olevaks. Viivist ei

kohaldata toetusraha tagasimaksmise ajatamise korral ning viivise arvestamine lõpeb, KUI viivise

summa ületab selle arvestamise aluseks oleva tagasinõutava toetusraha suuruse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

12. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja

uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses selgitab kaebaja, et PRIA viis toetustaotluse osas läbi eelkontrolli, mille

kohta on koostatud kontrollakt nr 14755 (I kd, tl. 109). Kontrollakti p.-s 3 on fikseeritud, et kaebaja

2011.a. käibe moodustab 2700 kg söödajahu müük Kaavere Agro OÜ-le summas 5130 eurot.

Kontrollakti pöördel on PRIA ametnik käsikirjaliselt märkinud dokumendid, mida talle tutvustati

– müügiarved, laekumiste andmed ja seadmete rendileping. Sellega olid määruse nr 85 nõuded

täidetud ja PRIA aktsepteeris seda täielikult.

PRIA on määranud toetuse teades ja arvestades, et kaebajal puudusid 2011. aastal tootmiskulud.

Kaebaja 2011. aasta müügitulu on saavutatav kõigest 6 tunni tööga (st ca 1 täistööpäev) – kaebaja

ei pidanud mõistlikuks selles osas palgata endale tööjõudu. Mobiilne veski saab sõita ostja juurde

ja jahu (toodang) puhutakse otse punkrisse. Nii ei kaasne mingeid toodangu hoiustamiskulusid.

Tegemist oli sellise tootmise katsetamisega Eesti tingimustes, et otsustada sellise tehnoloogia

otstarbekus. Asjaolu, et müügiarve on esitatud ostjale mõni kuu hiljem kauba üleandmisest, oli

müüja ja ostja kokkulepe, mis ei puuduta tehingu ehtsust.

Toonane söödaseadus (§-d 18 ja 19) sätestas, et sööda käitleja peab olema kas söödaregistris

registreeritud või tunnustatud. Nimetatud seaduse § 18 lg 2 kohaselt peab ettevõte olema

tunnustatud, kui seal tegeldakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 183/2005 artikli

10 punktis 1 nimetatud tegevusega või ravimsööda tootmisega. Kaebaja ei olnud VTA tunnustamist

vajav ettevõte, vaid pidi olema taotluse esitamise hetkel VTA söödaregistris registreeritud. Igal

juhul ei muuda registeeringu puudumine olematuks faktilist tootmist 2011. aastal.

Kaebaja on esitanud tõendid, mis näitavad ära isegi selle, kust pärines kaebaja mobiilsesse

jahuveskisse tulnud vili (kaer), kuidas vilja eest tasuti ja kuidas see kaebajale üle anti, samuti kust

on pärit mobiilne jahuveski, fotod ja üürileping, jahu müügiarved ja maksekorraldused. Kaebaja ei

oskagi öelda, kuidas veel paremini näidata jahu tootmist ja selle müüki. Halduskohus on kõik need

tõendid ja nendega kaasnevad selgitused jätnud käsitlemata.

Kaebaja taotles juba kaebuses PRIA inspektori Kai Kruusamäe tunnistajana ülekuulamist, et

kinnitada eelkontrolli tulemusi ja kontrollaktis toodut, kuid halduskohus on jätnud selle taotluse

korduvalt rahuldamata.

Kaebaja ei näe I investeeringuosa tegemisel mingit pettust või tahtlikult valeandmete esitamist –

seadmete väljaostmise asemel on need võetud liisingusse ning 25% investeeringust oli sellega igati

nõuetekohaselt teostatud. Kaebaja ei müünud seadmeid lihtsalt OÜ-le Agriland tagasi, vaid

tegemist oli vajaliku eeltoiminguga seadmete liisingusse võtmiseks. Kaebaja esitas halduskohtule

tõendid kogu investeeringu I osamakse tasumisega seonduva kohta. PRIA esimese osa toetus on

liikunud täies ulatuses liisinguandjale, nende samade seadmete eest tasumisena. PRIA oli teadlik

sellest, et esimene osa söödatehase seadmeid tulevad Eestisse teatud hilinemisega ja aktsepteeris

seda. PRIA vaideotsuses on PRIA samuti kinnitanud, et seadmed jõudsid reaalselt kohale. On

teada, et liisinguandja ei finantseeri ka ju mistahes juhul seadmete ostu, ilma et need seadmed

reaalselt eksisteeriks.

Halduskohus on oma otsuses viidanud Tartu Maakohtu 6. detsembril 2018 jõustunud

kohtulahendile, millega lõpetati kaebaja suhtes kriminaalmenetlus nö. oportuniteedi alusel (KrMS

§ 202). Kaebaja suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise lahendis ei ole kriminaalkohus eraldi

mingeid asjaolusid tuvastanud ega tõendeid hinnanud, vaid lihtsalt rahuldas prokuratuuri taotluse

kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Seetõttu on ekslik halduskohtu järeldus, et otsuses on tuvastatud,

et kaebaja esitas PRIA-le valeandmed toetuse saamiseks.

Toetuse tagasinõudmisel ei ole PRIA kaalunud kaebaja huve ega arvestanud investeeringu

teostamise staadiumit. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL, EURATOM) nr 966/2012

näeb ette PRIA-le kaalutlusõiguse ja kohustuse arvestada sellega, millisesse etappi menetlus on

jõudnud ja PRIA peaks igal juhul rakendama kaalutlusõigust.

Kaebaja hinnangul on ELÜPS § 114 lg 1 regulatsioon viivise määra osas põhiseadusega vastuolus,

kuna ei võimalda kohtul kaaluda viivise vähendamist vastavalt asjaoludele.

13. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb PRIA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

Vastustaja selgitab, et kontrolliaruandes nr 15-7/15/17 on detailselt kirjas asjaolud, miks peab

PRIA kaebaja 2011. aasta müügitulu kunstlikult tekitatuks. Kokkuvõtlikult ei ole kaebaja puhul

tegemist töötlemisettevõttega, milline oleks tegutsenud vähemalt taotluse esitamise aastale vahetult

eelnenud majandusaastal, kuna ettevõttel puudus õigus söödatootmiseks.

Toetuse määramise otsus tehti 1. oktoobril 2012 ning seega pidi kaebaja esitama hiljemalt 2. aprillil

2013 dokumendid, mis tõendaksid investeeringu teostamist vähemalt 25% ulatuses kavandatava

investeeringu maksumusest, s.o esitama kuludeklaratsiooni, kus teostatud töid on tehtud vähemalt

960 000 euro ulatuses. Kaebaja esitas 12. veebruaril 2013 PRIA-le kuludeklaratsiooni, mille alusel

tõendab investeeringu tegemist nõutavas mahus, kuid järelepärimise teel selgus, et tegemist on vaid

investeeringuobjektiks olevate seadmete eest tasumisega ning vastavaid seadmeid ei ole taotlejale

kohapeale tarnitud. Ettemaksu tasumist ei saa käsitleda investeeringu teostamisena. Lisaks

eeltoodule selgus, et seadmed on 2013. aasta mais seadmete tarnijale Agriland OÜ-le tagasi

müüdud. Kaebaja väited mingitest liisinglepingu eeltehingutest ei ole usaldusväärsed. Kui kaebaja

hinnangul oli kõik korrektne, siis miks ei esitatud PRIA-le koheselt sõlmitud liisinglepingut ja teisi

määruse nr 85 § 16 lg 2 nõutud dokumente vaid esitati dokumendid, mis pidid tõendama

investeeringu teostamist toetuse saaja enda poolt ilma liisinguta (määruse nr 85 § 16 lg 1).

Kriminaalasjas nr 1-17-1205 lõpetati kriminaalmenetlus kaebaja süüdistuses KarS § 202 lg 1

alusel. KarS § 202 lg 1 kohaselt lõpetatakse kriminaalmenetlus, kui kriminaalmenetluse ese on

teise astme kuritegu ja selles kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur. Kaebajat ei

mõistetud kriminaalmenetluses õigeks, vaid menetlus lõpetati selle tõttu, et tema süü ei olnud suur,

kuid süü on ikkagi tuvastatud. Seega on Tartu Maakohtu otsuses tuvastatud asjaolud kaebaja osas

leidnud kinnitust ning kaebaja ei ole neile vastu vaielnud.

Toetuse täies ulatuses tagasinõudmine on proportsionaalne. Taotleja on toetuse saamiseks esitanud

teadlikult valeandmeid tekitamaks toetuse saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult ja saamaks

kasu kõnealuse meetme eesmärkide vastaselt. Seega on eiramise laad ja raskus piisavalt suured

toetuse täies mahus tagasinõudmiseks. Lisaks tuleb lähtuda Euroopa Nõukogu määruse nr 2988/95

“Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta” artikli 4 lõikest 3, mis sätestab, et kui tehakse

kindlaks, et taotletakse soodustusi, mis ei vasta kohaldatava ühenduse õiguse eesmärkidele, luues

kunstlikult selle soodustuse saamiseks nõutavad tingimused, siis vastavalt juhtudele soodustust kas

ei anta või võetakse see ära.

Vastustaja ei nõustu, et ELÜPS § 114 lg 1 on põhiseadusega vastuolus. Säte on kehtestatud

tagamaks Euroopa Liidu finantshuvide kaitset vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse

nr 1306/2013 art-le 58. ELÜPS § 114 lg 1 tulenev viivis ei ole ebaproportsionaalne, arvestades

kahju, milline tekib toetuse saamiseks mitteõigustatud isikute käitumisest Euroopa Liidule, Eesti

Vabariigile ja isikutele, kes oleksid olnud õigustatud toetusi saama.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse tühistamiseks puudub alus, kuid

muuta tuleb halduskohtu otsuse põhjendusi.

15. Apellatsioonimenetluses on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et PRIA-l puudus alus toetuse

tagasinõudmiseks, sest toetuse taotlemisel kaebaja vastas määruse nr 85 § 2 lg 3 p 11 nõudele ning

toetuse kasutamisel täitis määruse nr 85 § 15 lg 1 p 1 kohustuse. Lisaks olid määruse nr 85 § 2 lg

3 p 11 nõude täitmise asjaolud vastustajale teada juba toetuse määramise ajal ning isegi juhul, kui

kaebajale oleks midagi etteheidetav, siis toetuse tagasinõudmisel pidanuks arvestama rikkumise

tõsidust ning mõju toetuse eesmärgile ja Euroopa Liidu finantshuvidele, kuid PRIA ei ole seda

teinud.

Ringkonnakohus mõistab kaebajat selliselt, et ta ei nõustu, et esines faktiline alus toetuse

tagasinõudmiseks. Lisaks on PRIA rikkunud kaebaja õiguspärast ootust ning jätnud teostamata

kaalutluse toetuse tagasinõude ulatuse määramiseks. Vastavalt kontrollib ringkonnakohus esmalt

toetuse tagasinõudmise õiguslikku alust (I), seejärel hindab kaebaja vastavust määruse nr 85 § 2 lg

3 p-le 11 (II) ja määruse nr 85 § 15 lg 1 p 1 nõude täitmist (III) ning lahendab apellatsioonkaebuse

(IV).

I

16. Kaevatavas otsuses viidatakse kaebajalt toetuse tagasinõudmise ja veel välja maksmata toetuse

osa väljamaksmisest keeldumise õigusliku alusena ELÜPS § 111 lg-tele 1 ja 4, § 112 lg-tele 1-4, §

114 lg-le ja §-le 131 ning määruse nr 58 § 17 lg-le 2.

Toetuse tagasinõudmist puudutavad viidatud normidest eelkõige ELÜPS § 131 ja § 111 lg-d 1 ja 3.

ELÜPS § 131 järgi enne 2015. aasta 1. jaanuari kehtinud Euroopa Liidu ühise

põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse alusel antud toetusraha nõutakse tagasi ELÜPS

kehtivas redaktsioonis sätestatud alustel ja korras. Kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et

toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole

kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras

valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL)

nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud

alustel ja tähtaegadel (ELÜPS § 111 lg 1).

17. Riigikohus on sedastanud1, et ELÜPS § 111 lg 1 on viitenorm, mitte volitusnorm. Seega

puudub vaidlustatud otsuses viide normile, mille alusel kaebajalt toetus tagasi nõutakse. Tegemist

on olulise vormiveaga, kuid see iseenesest ei anna alust kaebuse rahuldamiseks, kui vormiline

puudus ei võinud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58).

18. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt siseriiklikus õiguses puudub norm, mis sätestaks aluse juba

makstud põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise

investeeringutoetuse saamise toetuse tagasinõudmiseks. Küll on sätestatud vastustaja selline õigus

ja kohustus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 1306/2013 art 54 lg-s 1 ja 56 lg-s 1.

Nimetatud normide kohaselt iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse

puhul taotlevad liikmesriigid selle tagasinõudmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul pärast seda, kui

eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud ja, kui see

on asjakohane, makseasutuse või tagasinõudmise eest vastutava asutuse poolt kätte saadud

(määruse (EL) nr 1306/2013 art 54 lg 1 ls 1). Liikmesriigid teevad maaelu arengu tegevustes või

programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral finantskohandusi, tühistades

vastava liidu rahastamise kas osaliselt või täielikult. Liikmesriigid võtavad arvesse tuvastatud

eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset (määruse (EL) nr

1306/2013 art 56 lg 1 ls 1).

19. Kohtuasjas nr 580/17 (p-d 36-42) selgitas Euroopa Kohus, et programmitöö perioodi 2007–

2013 raames EAFRD poolt heaks kiidetud ja kaasfinantseerinud tegevuseks makstud toetust anti

selleks, et saavutada eesmärke, mis on seatud sel perioodil EAFRD toimimist reguleerivaid

üldnorme sisaldavas määruses nr 1698/2005. Seda laadi toetuste tagasinõudmise alus oli

reguleeritud määrusega (EL) nr 1290/2005. Nimetatud määrus tunnistati kehtetuks määrusega (EL)

nr 1306/2013 ning alates 1. jaanuarist 2014 tuleb toetuse tagasinõudmisel kohaldada määrust (EL)

nr 1306/2013.

Kaebaja esitas taotluse toetuse saamiseks 14. mail 2012 ning vastustaja määras toetuse 2. oktoobri

2012. a otsusega. Toetuse tagasinõudmise otsustas PRIA 2. märtsil 2016, s.o pärast määruse (EL)

nr 1306/2013 jõustumist. Vastavalt on selles määruses sätestatud alused toetuse tagasinõudmiseks

käesoleval juhul kohaldatavad.

20. Määrust (EL) nr 1306/2013 täiendati ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi osas, otsetoetuste,

maaelu arengu toetuse ja nõuetele vastavuse süsteemiga seoses kohaldatavatest maksetest

keeldumise ja nende tühistamise tingimuste osas ning kõnealuste toetuste ja süsteemiga seotud

halduskaristuste osas Euroopa Komisjoni delegeeritud määrusega (EL) nr 640/2014. Määrus

jõustus 1. jaanuaril 2015. Selle määruse art 42 lg 1 kohaselt Määruse (EÜ) nr 1698/2005 kohaselt

rakendatavate meetmete alusel toetuse saaja selliste kohustuste suhtes, mis on seotud nõuetele

vastavusega, kohaldatakse kontrollisüsteemi ja halduskaristusi käsitlevaid eeskirju, mis on

kehtestatud käesoleva määruse ja rakendusmäärustega, mille komisjon on vastu võtnud määruse

(EL) nr 1306/2013 alusel.

Kuna PRIA täiendav kontroll kaebaja suhtes toimus 2015. aastal ning vaidlustatud otsus anti 2016.

aastal, siis on määrus (EL) 640/2014 kaebaja suhtes kohaldatav.

21. Määruse (EL) nr 640/2014 art 35 reguleerib maaelu arengu toetuste meetmete

toetuskõlblikkuse kriteeriumide (v.a pindala suurus või loomade arv) ning sellekohaste või muude

kohustuste täitmata jätmisel sanktsioonide rakendamise korda. Sätte järgi taotletud toetust ei

maksta või see tühistatakse täielikult, kui toetuskõlblikkuse kriteeriume ei täideta (lg 1). Taotletud

toetuse maksmisest keeldutakse või see tühistatakse täielikult või osaliselt maaelu arengu

programmis kehtestatud kohustuste või vajaduse korral muud kohustuste, eelkõige seoses

riigihangete, riigiabi ning muude kohustuslike standardite ja nõuete, rikkumisega (lg 2). Viimasel

juhul tuleb sanktsioonide rakendamisel võtta arvesse rikkumise raskusastet, ulatust, kestust ja

1 Vt RKHK 29. septembri 2020. a otsus asjas nr 3-18-305 (p 9).

kordumist (lg 3). Seejuures nõuete rängal rikkumisel, toetust ei maksta või tühistatakse see

täielikult (lg 5). Samuti ei maksta toetust või tühistatakse see täielikult, kui tehakse kindlaks, et

toetuse saaja esitas toetuse saamiseks võltsitud tõendeid või jättis vajaliku teabe hooletuse tõttu

esitamata (lg 6).

22. Vaidlustatud otsuses tugineb PRIA toetuse tagasinõudmisel ja välja maksmata toetuse

maksmisest keeldumisel sellele, et kaebaja ei vastanud määruse nr 58 § 2 lg 3 p 11 nõuetele ja esitas

toetust taotledes selle kohta valeandmeid ning 12. veebruaril 2013 esitatud kuludeklaratsiooniga

esitas kuludokumendid, mis ei kajasta reaalselt toimunud tehingut ja esitas seega samuti teadlikult

valeandmeid.

23. Esimesel juhul puudutab etteheide toetuskõlblikkuse tingimusi, kuna määruse nr 58 § 2 lg 3

p 11 nõuete täitmine on toetuse taotlemisel kvalifitseerivaks tingimuseks. Selle rikkumise

tuvastamisel puudus vastustajal seega kaalutlusõigus ning tulenevalt määruse (EL) nr 640/2014 art

35 lg-st 1 tuli toetus tervikuna tagasi nõuda ja keelduda välja maksmata toetuse maksmisest. Seega

näeb Euroopa Liidu õigus rikkumise korral ette selge tagajärje, mistõttu ei saanud kaebaja toetuse

taotlemisel ega kasutamisel arvestada, et sõltumata toetuse määramise õigusvastasusest toetust

tagasi ei nõuta.

Sama tulemuse toob ka siseriikliku õiguse kohaldamine. Nimelt HMS § 67 lg 4 p-de 5 ja 6 järgi ei

saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui ta oli haldusakti

õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest oma süü tõttu teadlik või kui haldusakt on antud isiku

esitatud ebaõigete või mittetäielike andmete alusel või pettuse või ähvardusega või muul viisil

haldusorgani õigusvastase mõjutamise tulemusena. Seetõttu sõltumata Euroopa Liidu õiguse

kohaldamisest ei saa kaebaja tugineda usalduse kaitsele juhul, kui ta oma tegevusega teadlikult

põhjustas õigusvastase haldusakti andmise, s.o toetuse õigusvastase määramise. Seega ei ole asja

lahendamisel määrav, kas PRIA toetuse määramisel oli teadlik kõigist asjaoludest, mille põhjal ta

hiljem tuvastas kaebaja mittevastavuse määruse nr 58 § 2 lg 3 11 nõuetele ja toetuse tagasi nõudis.

Küll tuleb kontrollida seda, kas vastustaja on õigesti tuvastanud faktilised asjaolud ja neist

põhjendatult järeldanud määruse nr 58 § 2 lg 3 p 11 nõuete rikkumise ja valeandmete esitamise.

24. Teisel juhul heidab vastustaja kaebajale ette toetuse kasutamise tingimuste rikkumist. Sellise

rikkumise korral toetuse tagasinõudmisel tuleb tagasinõudmise ulatus üldjuhul määrata

kaalutlusotsusega vastavalt määruse (EL) 640/2014 art 35 lg-le 2. Samas juhul, kui tegemist on

ränga rikkumisega või kui toetuse saamiseks esitati tahtlikult valeandmeid tuleb toetus tervikuna

tagasi nõuda ning keelduda välja maksmata toetuse maksmisest (sealsamas lg-d 5 ja 6).

Ka selle etteheite alusel vaidlustatud otsuse tegemise õiguspärasuse kontrollimiseks tuleb hinnata,

kas vastustaja on tuvastanud õigesti faktilised asjaolud ja põhjendatult järeldanud nende pinnal

valeandmete esitamise.

25. Kui siiski asuda seisukohale, et toetuse väljamaksmisest keeldumise osas või vaidlustatud

otsusele tervikuna tuleb kohalda toetuse määramise ajal kehtinud määrust (EÜ) nr 1698/2005 ja

määrust (EL) nr 65/2011, ei muudaks see asja lahendamist.

Nimelt näeb määrus (EL) nr 65/2011 art 4 lg 8 ette, et olenemata üksikute toetuskavade mis tahes

erisätetest, ei maksta toetusi toetusesaajatele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad on tekitanud

sellise toetuse saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, saamaks kasu kõnealuse toetuskava

eesmärkide vastaselt. Art 30 lg 2 järgi, kui leitakse, et toetusesaaja on tahtlikult esitanud

valeandmeid, arvatakse kõnealune tegevus EAFRD toetuse alt välja ning kõik selle tegevuse eest

juba makstud summad nõutakse tagasi.

Seega toetuse saamiseks tingimuste kunstliku loomise kui ka valeandmete esitamise korral ei

näinud ka Euroopa Liidu varasem õigus vastustajale ette kaalutlusõigust, vaid kohustus toetuse

tervikuna tagasi nõudma ning keelduma veel välja maksmata toetuse maksmisest.

II

26. Vaidlustatud otsuse järgi 2011. septembris või oktoobris aset leidnud väidetav söödatootmine

ei ole seostatav kaebaja majandustegevusega, vaid tegemist on kunstlikult tekitatud müügituluga.

Ettevõte pole saanud oma tegevusest müügitulu vastavalt määruse nr 58 § 2 lg 3 p 11 nõuetele.

Sellise järelduse tegemisel tugineb vastustaja sellele, et 2011. aastal:

- puudusid kaebajal töötajad ja kulud tootmistegevusele;

- kaebaja tegi aasta jooksul üksnes kaks käibemaksuga maksustatavat tehingut – juulikuus

kombaini liisimine ja detsembris väidetav söödajahu müük;

- kaebaja ei olnud kantud Riigi toidu- ja söödakäitlejate registrisse (kanti sinna vahetult enne

toetuse taotlemist 2012. aasta mais);

- kaebaja väidetavalt rentis söödajahu tootmiseks traktori ja mobiilse jahuveski, kuid selle

käitamiseks mingeid kulutusi ei teinud;

- vili söödajahu tootmiseks saadi väidetavalt Linika OÜ-lt komabaini rentimise eest, kuid ettevõtte

2011. majandusaasta aruanne sellist tegevust ei kajasta;

- väidetavalt hoiustati vili enne söödajahuks jahvatamist poolteist kuni kaks kuud Sadala Agro OÜ

ruumides, kuid kulutusi selleks ei tehtud;

- väidetavalt andis jahu tootmiseks kasutatud kütuse toodangu tellija;

- väidetav söödajahu jahvatamine toimus septembris või oktoobris, toodangu müügi ja üleandmise

akt kannab 5. detsembri 2012. a kuupäeva, kuid puuduvad andmed jahu vahepealse hoiustamise

kohta.

27. Kaebaja selgitusel ta ei eitagi tootmiskulude puudumist, kuid see on seletatav sellega, et kogu

müüdud söödajahu tootmine oli saavutatav kõigest 6 tunni tööga (s.o ca 1 täistööpäev) – kaebaja

ei pidanud mõistlikuks selles osas palgata endale tööjõudu.

Jahu hoiustamise osas oli kaebaja kasutatud mobiilse jahuveski efekt selles, et mobiilne veski saab

sõita ostja juurde ja jahu (toodang) puhutakse otse punkrisse, jahu ei pea eraldi hoiustama. Sellise

jahu säilimisaeg on vaid ca kaks nädalat. Asjaolu, et müügiarve on esitatud ostjale mõni kuu hiljem

kauba üleandmisest, oli müüja ja ostja kokkulepe, mis ei puuduta tehingu ehtsust.

Mobiilse jahuveski näol oli 2011.a.-l tegemist sellise tootmise katsetamisega Eesti tingimustes, et

otsustada sellise tehnoloogia otstarbekus.

Kaebaja ei olnud VTA tunnustamist vajav ettevõte, kaebaja pidi olema taotluse esitamise hetkel

VTA söödaregistris registreeritud, mis on sisuliselt VTA teavitamine oma tegevusalast.

Registeeringu puudumine 2011. aastal ei muuda faktilist tootmist olematuks või fiktiivseks.

Kaebaja on suutnud 2011. aastal jahu tootmise fakti ja müügi kohta esitada tõendid, mis näitavad

ära isegi selle, kust pärines kaebaja mobiilsesse jahuveskisse tulnud vili (kaer), kuidas vilja eest

tasuti ja kuidas see kaebajale üle anti. Samuti on asja juures andmed, kust on pärit mobiilne

jahuveski, lisaks sellest fotod, üürileping, millega kaebaja sai selle enda kasutusse; toodetud jahu

müügiarved ja panga kaudu tasumiste makse-korraldused. PRIA käis 2012. aasta augustis

kontrollimas söödajahu tootmist mobiilse jahuveskiga ja VTA on teinud seda sama 2013. aasta

veebruaris, tuvastades, et tegelik tootmine toimus.

28. Ringkonnakohtu hinnangul on PRIA 2015. aastal läbi viidud kontrolli aruandes tuvastatud ja

kirjeldatud asjaolud piisavad järelduseks, et kaebaja 2011. aastal oma tootmistegevusest müügitulu

ei saanud. Kaebaja ei ole sisuliselt vastu vaielnud vastustaja tuvastatud asjaoludele, vaid on

leidnud, et need on selgitatavad tegevuse alustamisega sööda tootmise valdkonnas. Sellega ei saa

nõustuda. Nimelt esinevad vastuolud väidetavate tehingute asjaoludes endis, samuti tehingu

aspektide ja elulise usutavuse vahel, mida kaebaja selgitused ei suuda kõrvaldada. Ringkonnakohus

möönab, et PRIA kontrollaruandes esile toodud faktid üksikuna ei vii tingimata järelduseni, et

kaebaja jahu tegelikkuses ei tootnudki, kuid kogumis on faktid veenvad.

29. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja omandis tõepoolest oli kombain Claas, millega kaebaja

20. juuni 2011. a kuupäeva kandva lepingudokumendi (I kd, tl 148) järgi kohustus koristama kaera

Linika OÜ põllult. Kaebaja on selles lepingus nimetatud töövõtjana. Seega on tegemist

töövõtulepinguga, mille järgi üks isik kohustub saavutama teenuse osutamisega kokkulepitud

tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu (VÕS § 653 lg 1). Lepingu tingimused

on kooskõlas töövõtulepingu mõistega, kuna Linika OÜ kohustus lepingu järgi tasuma töö eest

vilja kaebajale üleandmisega. Muid kohustusi Linika OÜ-le kaebaja ees ei ole. Seega ei võtnud

Linika OÜ lepinguga endale kombaini käitamise kulude kandmise kohustust. Kaebaja ise pidi

hankima kombaini tööks vajaliku kütuse ja leidma kombaineri. Ometi ei nähtu, et kaebaja oleks

teinud 2011. aastal kulutusi kütuse soetamiseks, kombaini hooldamiseks või kombainerile tasu

maksnud. Kontrolliaruandest nähtuvalt (I kd, tl 124) vastas kaebaja PRIA järelepärimisele, et

kombainiga töötas Ants Markson. Samas ei ole kaebaja nimetatud isikule 2011. aastal makseid

teinud. Isegi, kui kaebaja juhatuse liige ise töötas kombainiga (teada ei ole, kas tal on olemas selleks

vajalikud oskused), siis ei saanud kombaini siiski käitada ilma, et mingeid kulusid oleks kantud.

Kulude täielik puudumine viitab pigem olukorrale, kus kombain on antud kolmanda isiku kasutusse

ja kaebaja kombaini omanikuna ise selle käitamises ei osale. 2012. ja järgnevate aastate kohta ongi

kaebaja väitnud kombaini rentimist Kaavere Agro OÜ-le.

30. Viljakoristusakt (I kd, tl 148p), millega kaebajale väidetavalt anti üle vili tasuks

töövõtulepinguga võetud kohustuse täitmise eest, on dateeritud 3. augustil 2011. Vaidlust ei ole, et

sellel ajal puudus kaebajal vilja hoiustamise võimalus, samuti ei olnud kaebajal seadmeid vilja

töötlemiseks ega endal vajadust vilja või söödajahu järele. Leping (I kd, tl 152), millega kaebaja

väidetavalt võttis Agriland OÜ-lt rendile traktori Fendt ja mobiilse jahuveski, sõlmiti alles

1. septembril 2011. On vähemalt kaheldav, et kaebaja korraldas oma tegevuse selliselt, et soovis

juba 20. juunil 2011 sõlmitud töövõtulepinguga tasu maksmist viljas, teadmata, kus ja millise tasu

eest seda hoiustada, milleks kasutada või milliste seadmetega töödelda.

31. Tavapäraseks ei saa pidada ka traktori ja mobiilse jahuveski rendilepingu tingimusi. Nimelt on

lepingu järgi renditasu suuruseks 50 eurot tegeliku töötunni kohta, mida arvestatakse traktori

töötunni eest. Kaebaja kinnitusel kasutas ta renditud tehnikat üksnes töövõtu tasuna saadud vilja

jahvatamiseks, milleks kulus üks või kaks päeva. Ilmselt ei ole omaniku huvidega kooskõlas anda

enam kui 40 000 eurot maksnud veski ühes traktoriga kasutusse selliselt, et õigus tasu saada sõltub

ainuüksi sellest, kas rentnik seadet kasutab, kui oli ette näha, et kasutus on vähene. Kaebaja väidete

järgi kujunenuks renditasuks 2011. aasta nelja kuu eest seega mitte rohkem kui 800 eurot, vilja

jahvatamiseks kulunud töötunde arvestades ca 300 eurot.

Lisaks nähtub lepingust, et kaebajal endal tuli kanda kulutused seadmete transpordile,

paigaldamisele, monteerimisele, hooldusele ja personalile. Kaebaja selgitusel tal aga seda laadi

kulusid 2011. aastal ei olnud. Viimane omakorda seab kahtluse alla tehingu toimumise üldse.

Kaebaja ei ole kandnud kulusid ka seadme käitamiseks, väites et 27 tonni vilja jahvatamiseks kulus

maksimaalselt kaks päeva (töötajat polnud seetõttu mõistlik palgata) ja jahvatamisel kasutatud

kütuse andis tasuta Kaavere Agro OÜ. Tähelapanuväärne on siinkohal, et kaebaja on hoidunud

nimetamast isikut või isikuid, kes töö tegelikult ära tegid.

32. Kaebaja väljastas arve (I kd, tl 154) söödajahu müügi kohta Kaavere Agro OÜ-le 5. detsembril

2011. Arvele tehtud märke järgi on see vastu võetud 7. detsembril 2011. Kaebajale laekusid maksed

27. jaanuaril ja 31. mail 2012 (I kd, tl 154p). Söödajahu üleandmise kohta enne arve esitamist

andmed puuduvad. Kuigi ei saa välistada, et pooled otsustasidki arveldada alles kahe kuu

möödumisel väidetavast jahu tootmisest ja müüjale üleandmisest, ei saa sedagi äris tavapäraseks

pidada. Kaebaja ei ole arve hilise väljastamise kohta eluliselt usutavat selgitust andnud. Kui pooled

algselt jahu eest rahas ei arveldanud, võib see viidata ka sellele, et tehingut tegelikkuses ei

toimundki ja arve vormistati tagantjärele.

33. Asjaolu, et kaebaja kanti Veterinaar- ja Toiduameti juures peetavasse toidu- ja söödakäitlejate

registrisse alles 2012. aasta mais osutab, et kaebaja ei pidanud enda söödakäitlejana registreerimist

vajalikuks. Ka kaebaja ei eita, et 2011. aastal kehtinud söödaseaduse §-dest 18 ja 19 tulenes sööda

käitleja kohustus kas registreerida end söödaregistris või taotleda VTA-lt enda tunnustamist

söödakäitlejana. Kuna vähemalt registreerimine oli kohustuslik, siis puudus vajadus end

söödakäitlejana registreerida juhul, kui kaebaja sööda käitlemisega ei tegelenud. Seetõttu kinnitab

registreeringu puudumine kaudselt, et kaebaja 2011. aastal söödatootmisega ei tegelenud. Tõsi,

registreeringu puudumine ei muudaks tegelikku söödatootmist olematuks. Samas ei ole

registreerigu puudumine ainus asjaolu, millele vastustaja on tuginenud. Põhjendatuks tuleb pidada

registreeringu puudumise käsitamist koostoimes muud asjaoludega, 2011. aastal kaebaja

omatoodangu puudumise suunas osutava faktina.

34. Kahtlusi selles, et kaebaja esitatud lepingud ja arve ei kajasta tegelikult toimunud tehingute

andmeid, süvendab asjaolu, et kontrolliaruandest nähtuvalt (I kd, tl 118) olid kaebaja

majandustehinguid puudutavad dokumendid Agriland OÜ juhatuse liikme Ronald Blumenau, mitte

kaebaja juhatuse liikme valduses.

35. Mööda ei saa vaadata sellestki, et kriminaalasja nr 13760000060 (kohtumenetluses asi

nr 1-17-1205) menetluses esitati mitmele isikule süüdistus soodustuskelmuse (KarS § 210)

toimepanemises muude episoodide kõrval ka seoses vaidlusaluse toetuse taotlemisega kaebaja

poolt ja kaebaja nimel PRIA-le valeandmete esitamisega. Tõsi, kriminaalmenetlus selles episoodis

lõppes OÜ Agriland juhatuse liikme Ronald Blumenau, Marko Kutmani, kaebaja ja kaebaja

juhatuse liikme Tanel Kurvitsa suhtes Tartu Maakohtu 6. detsembri 2018. a otsusega (I kd, tl 93-

113) avaliku menetlushuvi puudumise tõttu ja kuna isikute süü ei olnud suur (KrMS § 202). Otsuse

kohaselt on menetluse lõpetamist taotlenud prokurör leidnud, et kriminaalmenetluses kogutud

tõendid kinnitavad süüdistatavate poolt kuriteo toimepanemist, kuid menetluse saab lõpetada

otstarbekuse kaalutlusel. Süüdistuse versiooni kohaselt heideti Ronald Blumenaule vaidlusaluses

episoodis ette muu hulgas valeandmete esitamist kaebaja müügitulu kohta, sama etteheide tehti ka

kaebajale ja Tanel Kurvitsale. Marko Kutmani osas on täpsustatud, et tema roll vastustajale

valeandmete esitamises seisnes selles, et ta koostas lepingudokumendid kaebaja poolt traktori ja

jahuveski rentimise ning sööda tootmise kohta, mis ei kajastanud tegelikult toimunud tehinguid, s.t

olid näilised. Kõigi isikute suhtes kriminaalmenetluse lõpetamisel toodi määravana välja, et isikute

osa mitmete äriühingute nimel PRIA-le valeandmete esitamises piirdus neile antud ülesannete

täitmisega, kuna võrgustiku tegutsemist kontrollis ja suunas Agriland OÜ teine juhatuse liige Aren

Põder. Kohtunik on otsuses märkinud, et kriminaalasja materjalide põhjal on ta seisukohal, et

isikutele esitatud süüdistused on põhjendatud. Sellega pidas maakohus kriminaalasjas kogutud

andmete pinnal põhjendatuks ka kaebajale tehtud etteheidet PRIA-le valeandmete esitamises.

Ringkonnakohus möönab, et kuna kriminaalmenetluse lõpetamisel ei toimunud tõendite igakülgset

hindamist ja kohus ei põhjendanud, miks ta leiab, et süüdistus on põhjendatud, siis ainuüksi

maakohtu otsusega ei ole tõsikindlalt tõendatud kaebaja ja tema juhatuse liikme poolt toetuse

taotlemise kuriteo tunnustega teo toimepanemine. Ometi on otsus üheks tõendiks käesolevas asjas

osutades, et kaebaja ja Agriland OÜ ning Kaavere Agro OÜ vahelised suhted ei vastanud PRIA-le

toetuse taotlemisel esitatud andmetes näidatule.

Eeltoodud seisukohta toetab seegi, et samas kriminaalasjas samuti 6. detsembril 2018. a otsusega

mõistis Tartu Maakohus Aren Põdra, Agriland OÜ ja Kaavere Agro OÜ soodustuskelmuse

toimepanemises süüdi. Sellega kinnitas maakohus veelkord, et muude episoodide hulgas korraldas

Aren Põder ka kaebaja kohta vastustajale selliste andmete esitamise toetuse taotlemisel, mis lõid

näivuse sellest, et kaebaja sai nõutud valdkonnas omatoodangu müügist tulu 2011. aastal ja vastas

määruse nr 58 § 2 lg 3 p 11 nõuetele toetuse taotlemisel.

36. Kokkuvõtvalt väidab kaebaja omatoodangu müügist tulu saamist selliselt, et ta kulutusi

tegemata võttis kombainiga kolmanda isiku põllult vilja ja sai tasuks 27 tonni vilja, mille hiljem

jahuks jahvatas ja siis söödajahuna müüs. Seejuures rentis kaebaja tehnika äriühingult, mille

juhatuse liige mõisteti süüdi vastustajalt erinevate äriühingute, s.h kaebaja, kaudu valeandmeid

esitades toetuste väljapetmise korraldamises teisi isikuid kasutades. Sööda ostjaks ja vilja

töötlemiseks kütuse andjaks oli äriühing, mis samas kriminaalasjas samuti süüdi mõisteti. Lisaks

nähtub kriminaalasja otsusest, et süüdistuse versiooni järgi kasutati kaebajat ja teisi äriühinguid

PRIA toetuste abil tehnika soetamiseks eelkõige just Kaavere Agro OÜ tegevuse edendamiseks.

Nii heideti ka kaebajale ette näiteks seda, et 2009. aastal taotletud toetusega soetatud kombaini ei

kasutatud äriplaani kohaselt, vaid see anti Kaavere Agro OÜ kasutusse.

Nendel asjaoludel ei pea ringkonnakohus võimalikuks jaatada kaebaja väidetud tehingute

toimumist vaatamata nende kohta vormistatud kirjalike lepingudokumentide olemasolule.

Lepingud on koostatud selliselt, et käesolevas menetluses ei ole tuvastatav nende tegeliku

koostamise ja sõlmimise aeg. Lepingudokumentides toodud poolte õigused ja kohustused ei ole

tavapärased ega eluliselt usutavad. Vaatamata sellele, et kriminaalmenetluses heideti kolmandale

isikule ette lepingudokumentide tagantjärele koostamist, ei ole kaebaja osutanud asjaoludele või

tõenditele, mis võiksid kinnitada lepingute sõlmimist kaebaja väidetud ajal. Samuti ei ole kaebaja

suutnud eluliselt usutavalt selgitada tavapäratutel tingimustel tehingute tegemist ega seega ka

omatoodangu valmistamist ega müüki.

37. Nendel asjaoludel nõustub ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtuga, et kaebaja

tegelikkuses ei saanud omatoodangu müügist tulu 2011. aastal.

Seda järeldust ei muuda asjaolu, et kaebaja võis järgnevatel aastatel kasutada mobiilset söödaveskit

oma majandustegevuses või, et söödatootmine ongi kujunenud kaebaja põhitegevuseks.

Ringkonnakohus ei sea kahtluse alla kaebaja kavatsust rajada söödatehas ja asuda tegutsema

söödatootjana. Paraku nähtub asjas kogutud tõenditest, et kaebaja ei alustanud selle tegevusega

2011. aastal, vaid hiljem.

38. Seega ei täitnud kaebaja 2012. aastal söödatehase rajamiseks investeeringutoetuse taotlemisel

määruse nr 58 § 2 lg 3 p 11 nõudeid ega kvalifitseerunud toetuse saamiseks. PRIA-le vastupidist

väites esitas kaebaja seega tahtlikult valeandmeid. Vastustaja võinuks juba toetuse taotlemisel

esitatud andmete 2012. aastal teostatud eelkontrolli alusel mittevastavuse tuvastada. Siiski ei

võtnud toetustaotluse rahuldamine vastustajalt õigust ja kohustust tugineda kaebaja

mittevastavusele ja valeandmete esitamisele kaevatavas otsuses. Vastupidi, nagu ringkonnakohus

eelnevalt selgitas, oli vastustaja Euroopa Liidu õigusest tulenevalt rikkumise avastamisel

kohustatud toetuse tervikuna tagasi nõudma ning jätma maksmata toetuse veel välja maksmata osa.

Rikkumise hiline avastamine on vähemalt osaliselt seletatav sellega, et toetuse määramise ajal ei

olnud vastustajale teada OÜ Agriland juhatuse liikme ja osaniku seosed mitmete teiste

äriühingutega (kaasa arvatud kaebajaga), mille nimel samuti toetusi taotleti. Samuti ei olnud

vastustajale teada kolmandate isikute osa kaebajate tegevuse korraldamisel.

39. Kuna toetus tuli tervikuna tagasi nõuda ja keelduda veel välja maksmata toetuse maksmisest

juba ainuüksi kaebaja mittevastavuse tõttu määruse nr 58 § 2 lg 3 p 11 nõuetele ja selles osas

valeandmete esitamise tõttu, siis ei ole asja lahendamisel määravat tähendust selles, kas on

põhjendatud etteheide ka 25% investeeringu teostamise kohta valeandmete esitamises.

III

40. Ringkonnakohus märgib siiski, et vastustaja kogutud tõendite pinnal ei saa järeldada 25%

investeeringu teostamise kohta valeandmete esitamist. Esmalt on selge, et ühel hetkel investeering

siiski tehti, sest toetusega rajatud söödatehas on valminud ja tööle rakendatud.

41. Vaidlust ei ole, et tulenevalt toetuse tingimustest oli kaebaja kohustatud teostama kavantud

investeeringu 25% ulatuses 2. aprilliks 2013 ja esitama vastustajale seda kinnitavad tõendid.

Kaebaja esitaski vastustajale kuludeklaratsiooni investeeringu teostamise kohta 962 820 euro

ulatuses. Vastustaja 17. aprilli 2013. a kirjast nr 13-1/4317-1 (haldustoimik, tl nr 6) ilmneb, et

vastustaja oli välja selgitanud, et kaebaja oli investeeringuna teostanud üksnes ettemaksu

söödatehase seadmete eest, kuid seadmed ei olnud veel kaebaja valdusesse jõudnud. Vastustaja

luges investeeringu 25% ulatuses teostamise nõude siiski täidetuks, kuid selgitas, et toetust ei

maksta välja enne seadmete tegelikku saabumist. Kaebaja 11. juuni 2013 e-kirja (haldustoimik, tl

nr 5) kohaselt olid seadmed selleks ajaks jõudnud rakenduspiirkonda ja saabumist oli võimalik

kontrollida seadmete ladustamise kohas OÜ Sadala Agro territooriumil.

Vastustaja teostas kontrolli ning 17. septembri 2013 kontrollakti kohaselt tuvastas seadmete

olemasolu OÜ Sadala Agro territooriumil.

42. PRIA leiab siiski, et andmed investeeringu teostamise kohta ei ole õiged, sest kaebaja

võõrandas seadmed 2013. aasta mais tagasi nende müüjale, s.o Agriland OÜ-le.

Kaebaja on selgitanud, et seadmete tagasimüük oli vajalik seadmete liisinguga finantseerimiseks.

Kaebaja kavandas juba algselt liisingu kasutamist, kuid see ei olnud võimalik enne, kui seadmed

olid Eestisse jõudnud. Seetõttu ei kajastanud 2013. aasta veebruaris esitatud kuludeklaratsioon

liisingu kasutamist. 2013. aasta mais, pärast seadmete saabumist müüs kaebaja seadmed müüjale

tagasi, et viimane saaks need omakorda müüa liisinguandjale. Kaebaja, liisinguvõtjana, jäi aga

seadmete valdajaks. Kaebaja selgitusi kinnitavad nii Nordea Finance Estonia AS-ga sõlmitud

liisinguleping (I kd, tl 169-172), Agriland OÜ 20. mai 2013. a arve (I kd, tl 168), millel seadmete

loetelu ja summa kattub 2013. aasta kuludeklaratsioonis esitatud arvel märgitud seadmete loetelu

ja summaga ning maksekorralduse väljatrükk (I kd, tl 174) seadmete eest tasumise kohta.

Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et olukorras, kus vastustaja põhimõtteliselt aktsepteerib

investeeringu finantseerimist liisingu kaudu, ei ole nendel asjaoludel kaebajale etteheidetav 25%

investeeringu teostamise kohustuse täitmata jätmine ja selles osas vastustajale valeandmete

esitamine. Küll

võib

olla kaebaja jätnud täitmata kohustuse teavitada vastustajat

investeeringuobjektiga seotud muudatusest (määruse nr 58 § 14 lg 3 p 1). Samas ei tugine vastustaja

selle kohustuse täitmata jätmisele kaevatavas otsuses. Tegemist on erineva rikkumisega, millega ei

saa asendada otsuses esitatud etteheidet valeandmete esitamisest. Ilmselt oleks tegemist erineva

raskuse ja mõjuga rikkumistega, mis tingiks ka nende erineva kaalu võimaliku sanktsiooni

määramisel.

43. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et 25% investeeringu teostamise kohta valeandmete

esitamise osas ei ole vastustaja tuvastanud faktilisi asjaolusid õigesti ning on seetõttu teinud ka

rikkumise kohta ebaõige järelduse. Vastavalt on otsus selles osas õigusvastane. See aga ei tingi

otsuse tühistamist, sest ringkonnakohus leidis eelnevalt, et toetuse tervikuna tagasinõudmine ja

välja maksmata toetuse maksmisest keeldumine oli nõutav juba ainuüksi toetuse taotlemisel

valeandmete esitamise tõttu.

IV

44. Kaebaja taotleb jätkuvalt ka jätta kohaldamata ELÜPS § 114 lg 1 ja tunnistada nimetatud säte

põhiseadusega vastuolus olevaks.

Ringkonnakohus on kaebaja määruskaebuse lahendamisel käesolevas asjas nii 2. augusti 2016. a

määruses kui ka 7. septembri 2017. a määruses selgitanud, et kaevatava haldusaktiga ei määratud

kaebajale viivise tasumise kohustust, vaid et see kohustus tuleneb vahetult seadusest. Kaevatavas

otsuses märgitul, et toetuse tähtajaks tagastamata jätmise korral tuleb tasuda viivist 0,1% iga

viivitatud kalendripäeva eest, on üksnes kaebaja teavitamise tähendus. Kohustus tasuda viivist

eksisteeriks ka juhul, kui kaevatavas otsuses sellekohast märkust ei oleks. Seetõttu ei sõltu otsuse

õiguspärasus sellest, kas toetuse tagastamata jätmisega kaasnev viivis on kaebaja suhtes

proportsionaalne. Vastavalt ei kohalda kohus kaebuse lahendamisel ELÜPS § 114 lg-t 1 ega saa

otsustada ka jätta säte kohaldamata. Kuna ELÜPS § 114 lg 1 ei ole norm, millest sõltuks

põhikohtuasja lahendus, siis ei ole ELÜPS § 114 lg 1 asjassepuutuv norm Põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 mõttes ning kohus ei saa algatada põhiseaduslikkuse

järelevalve menetlust.

45. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid

täiendada tuleb otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

46. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja

apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/