1-09-22114/12 · 1-09-22114/12 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24.mai 2010.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 17.mai 2010.a. Kriminaalasja number 1-09-22114 Kohtukoosseis

eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Meelika Aava ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi

K.L-i süüdistus kuriteos KarS § 424 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu otsus 5.veebruar 2010.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatava K.L-i kaitsja adv. Brigitta Mõttus Prokurör Aarne Pruus Süüdistatav K.L (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsja Brigitta Mõttus RESOLUTSIOON

Pärnu Maakohtu otsus 5.veebruarist 2010.a. K.L-i suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest.

2

Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Pärnu Maakohus otsustas 5.veebruari 2010.a. kohtuotsusega süüdi tunnistada K.L KarS § 424 järgi ja karistada teda vangistusega kuus (6) kuud. KarS § 74 lg 1 kohaselt ei pöörata vangistust täies ulatuses täitmisele, kui K.L kaheksateist (18) kuulise katseaja jooksul ei pane toime tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 ette nähtud käitumiskontrolli nõudeid.

Võtta K.L-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus tähtajaga kuus (6) kuud, mille algust arvestada kohtuotsuse jõustumise päevast .

K.L mõisteti süüdi selles, et tema 07.augustil 2009.a. kella 03:25 ajal juhtis

Rapla maakonnas Kose-Purila tee 27. kilomeetril sõiduautot Ford Maverick

registreerimisnumbriga 871 AYY alkoholijoobe seisundis - tema veres mõõdeti ühe grammi kohta 1.79 +/- 0,06 milligrammi alkoholi.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatava kaitsja adv. B.Mõttus taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist

ja uue otsusega süüdistatava õigeksmõistmist. Samas on apellant selgesõnaliselt

apellatsioonis öelnud, et tulenevalt KrMS § 339 lg 1 p 7, p 8 on apellatsioonkaebuse

aluseks kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kohtuotsuses puudub põhjendus

ning kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele.

Ka selgitab apellant, et vastavalt KrMS § 312 peab muuhulgas kohtuotsuse põhiosas

kirjas olema kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele

tuginetakse ning tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ja põhjendus, miks ta

neid usaldusväärseks ei pea. Põhimõtteliselt puudub otsuses igasugune tõendite analüüs ning suures osas on otsuses vaid tunnistajate ja süüdistatava ütlusi korratud.

Kohus on eelistanud põhjendamatult tunnistajate L ja S ütlusi süüdistatava ja kahe kaitsja tunnistaja, E ja V omadele ja on leidnud, et süüdistatava süü on nende ütlustega tõendatud. Kohus on leidnud, et L ja S ütlustes ei ole alust kahelda ning lugenud need

usaldusväärseteks, samas ei selgu kohtuotsusest, millisele konkreetsele tõendite

analüüsile põhinedes on kohus vastavale järelduseni jõudnud ja milline põhjendatud alus ühe isiku ütlusi teisele eelistada, antud situatsioonis eksisteerib.

3

Kohtu seisukoht, nagu tõendaksid süüdistatava süüd veel ka protokollid joobeseisundi tuvastamise ja indikaatorvahendi kasutamise kohta ja ekspertiisimäärus, ei ole samuti

põhjendatud, kuna vaidlus antud asjas ei ole mitte selle üle, kas süüdistatav oli

joobeseisundis, vaid vaidlus on selles, kas ta mootorsõidukit ka joobeseisundis juhtis ning seega kas tema tegu vastab KarS § 424 sätestatud teokoosseisule.

Seega peaks olema tuvastatud ja tõendatud, et K.L juhtis 07.08.09 kell 03.25 paiku Rapla mk Kose-Purila tee, 27 kilomeetril sõiduautot Ford Maveric reg nr 871 AYY, et teda saaks KarS § 424 järgi karistada.

Kaitsja hinnangul ei esine tõendeid, mis tõendaksid, et süüdistatav oleks mootorsõidukit juhtinud. Nii süüdistatav ise, kui ka tunnistajatena ülekuulatud isikud, s.o. P V ja A E on

kinnitanud, et K.L ei juhtinud 07.08.09 kella 03.00 paiku sõiduautot Ford

Maveric. Tunnistajad ja süüdistatav on andnud üheseid ütlusi, et nad käisid

sünnipäeval, kust lahkuti kuskil kella 03.00 paiku Tõnu Bembergi sõiduautoga, mille roolis oli kaine autojuht P V, kes jättis hiljem vastava sõiduauto teeäärde, s.o. Rapla mk

Kose-Purila tee, 27 km juurde ning läks jala koju. Asjaolu, et teised kaks sõiduautos

viibivat isikut, s.o. A E ja K.L võisid olla joobeseisundis ning otsustasid autosse magama jääda ja et K.L vahetas sõiduautos kohta ning sättis ennast magama juhiistmele, ei ole ühegi seaduse järgselt karistatav. Ka teiste tunnistajate ütlustest ei nähtu, et keegi oleks näinud K.L-i sõiduautot juhtimas. Seega pole juhtimise fakt tuvastatud mitte ühegi tõendiga.

Kohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta vastuolud tunnistajate L ja S ütlustes ning täiesti mööda läinud asjaolust, et mitte keegi ei näinud süüdistavat mootorsõidukit juhtimas.

Tunnistaja L on kohtuistungil kaitsja küsimusele, kas ta saab kuidagi tõendada seda, et

K.L seda autot juhtis, vastanud, et ainus tõend on see, et K.L tunnistas seda ise arestimajas vestluse käigus A. S. Tunnistaja ei ole ise seda kuulnud,

A. S ei ole kohtusse isiklikult tunnistama kutsutud, seega ei saa tunnistaja L poolt

kelleltki kolmandalt isikult kuuldut arvestada tõendina antud kriminaalasjas, mida aga kohus on kahetsusväärselt teinud ning leinud, et vastavad ütlused omavad isegi olulist tähtsust antud asjas.

Kohus on ka leidnud, et pole alust kahelda, et tunnistajad L ja S nägid just K.L-i autot eelnevalt enda ees sõitmas ning et K.L-i autost ei saanud keegi väljuda. Samuti, et autos olnud isikud vaid teesklesid magamist.

Kaitsja seisukohast on tunnistajate L ja S ütlustes vastuolud ja just süüdistatava ning teiste tunnistajate E ning V ütlused kattuvad teineteisega. Asjaolu, et üks tunnistajatest ei mäletanud täpselt, kus isikud enne pidu kohtusid, ei anna alust lugeda nende ütlusi

kogumis mitteusaldusväärseteks. Asjaolu, kus isikud kohtusid, ei oma otseselt antud

asjas tähtsust. Sündmuste kohta, mis antud asjas tähtsust omavad, on nad andnud

üheseid ütlusi. Seega jääb arusaamatuks, millisel alusel on kohus leidnud, et

tunnistajate E ja V ütlusi ei saa lugeda usaldusväärseks. Samuti on jätnud kohus

4

põhjendamata, miks ta on jätnud arvestamata teiste istungil ülekuulatud tunnistajate ütlused. Väide, et nende ütlused ei oma antud asjas tähtsust, ei ole piisav põhjendus.

Tunnistajate L ja S vastuolud ütlustes avalduvad näiteks selles, et ühe tunnistaja ütluste järgi oli väljas täiesti pime, teise ütluste kohaselt oli küll pime, kuid paistis ka kuu. S on

eeluurimisel ja kohtus andnud erinevaid ütlusi, et ta nägi K.L-i magavat,

kohtus aga muutis ütlusi ning ütles et nägi, kuidas K.L lasi alla istme seljatuge. Samuti on tunnistajate ütlustes segadus, kes tegelikkuses juhi ukse avas.

Kohus oleks pidanud arvestama vastavaid vastuolusid, neid analüüsima koos teiste tõendite ja asjaoludega. Kõiki asjaolusid ja tunnistajate ütlusi kogumis analüüsides jääb

kõrvaldamata kahtlus, kas K.L-i auto, mis seisis teeääres, oli sama, mida nägid tunnistajad sõitmas. Vastav kahtlus tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.

Lähtudes eelnevast leiab kaitsja, et on ilmne, et Pärnu Maakohus on oluliselt rikkunud

kriminaalmenetlusõiguse normi, kohtuotsus on põhjendamata, tõendeid on vääralt hinnatud.

Kaitsja seisukohast ei ole süüdistatava süü tõendatud. Süüdistatav ei ole toimepannud ühtegi tegu, mis oleks kriminaalkorras karistatav. Süüdistatava tegu ei anna välja KarS § 424 süüteokoosseisu.

Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku

materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega leiab, et maakohtu otsuse

tühistamiseks puuduvad alused. Kohtukolleegium peab vajalikuks oma seisukoha põhjenduseks selgitada järgmiseid asjaolusid.

1) Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks osundada nendele ebakõladele, millised

paratamatult hakkavad silma juba esmasel apellatsiooni lugemisel ja mis tulenevad

sellest, et apellant ei ole apellatsiooni koostamisel lähtunud apellatsioonimenetlust

reguleerivatest menetlusseaduse sätetest ega ka valitsevatest Riigikohtu seisukohtadest.

Esiteks, apellatsiooni kohaselt on apellandiks süüdistatav K.L ja adv. Brigitta Mõttus on apellatsioonis märgitud apellandi kaitsjaks. Allkirjastanud on aga apellatsiooni

süüdistatava kaitsja adv. Brigitta Mõttus. KrMS prg. 321 lg 3 kohaselt apellatsiooni

allkirjastab ja kuupäevastab apellant. Seega , arvestades asjaolu, et apellatsiooni on allkirjastanud süüdistatava kaitsja, käsitleb apellatsioonikohus teda ka apellandina.

Teiseks, apellatsioonis taotletakse KrMS prg. 337 lg 1 p.4 alusel uue KrMS prg. 340 lg 2 p.-s 1 ettenähtud õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Uue otsuse tegemise alusena

5

on apellatsioonis viidatud KrMS prg. 338 p.-le 3, mis annab apellatsioonikohtule aluse

kohtuotsuse tühistamiseks siis, kui on tuvastatud kriminaalmenetlusõiguse oluline

rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena märgib apellant omakorda KrMS prg. 339 lg 1 p. 7 ja 8 e. siis põhjustel, et kohtuotsuses puudub põhjendus ja kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele.

Kriminaalmenetlusseadustik näeb ette, millistel juhtudel tehakse kriminaalmenetluses õigeksmõistev kohtuotsus. Õigeksmõistev kohtuotsus tehakse, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud (KrMS prg. 309 lg

2). Käesoleval juhul aga põhjendab kaitsja maakohtu ebaseaduslikkust

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega ja taotleb samas õigeksmõistva

kohtuotsuse tegemist. Riigikohus on korduvalt selgitanud ja see tuleneb ka otse

seadusest, et menetlusõiguse oluline rikkumine, mis vastab KrMS prg. 339 lg 1-s

loetletud rikkumistele, saab kaasa tuua ainult ühetaolise lahendi ja see ei ole mitte

õigeksmõistev kohtuotsus. Küllaltki selgelt ja ühetaoliselt arusaadavalt on sõnastatud

KrMS prg. 341 lg 1, mille kohaselt juhul, kui kohtuistungil tuvastatakse

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine käesoleva seadustiku § 339 lõike 1 järgi,

tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule

uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. Selline on ka Riigikohtu seisukoht. Nii on Riigikohus oma otsuses nr.3-1-1-46-07 märkinud, et

Kolmandaks, otsustamaks, kas apellatsioonis äratoodud väidetavatel

kriminaalmenetlusõiguse olulistel rikkumistel on olemas ka seadusest tulenev põhjendus e. kas need on tuvastatavad ka vaidlustatud kohtuotsuses, tuleb eelkõige aru saada ja selgeks teha, mida need rikkumised siis tegelikult endast kujutavad. Nii väidab

apellant, et maakohtu otsus on ebaseaduslik seetõttu, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele e.esineb KrMS prg.339 lg 1 p.-s 8 sätestatud rikkumine. Seaduse sätte kohaselt on nimetatud rikkumisega tegemist

juhul , kui kohus on kohtuotsuse põhiosas lugenud tuvastatuks ühed asjaolud ja

resolutiivosas esitatud otsustus ei lange nende kohtuotsuse põhisosas toodud

põhjendustega kokku. Samasugune seisukoht tuleneb üheselt ka Riigikohtu otsusest

nr.3-1-1-90-09, kus on analoogiliselt juhitud sealse kaitsja tähelepanu meelevaldsele seaduse tõlgendamisele. Riigikohus on viidatud kohtuotsuses selgitanud, et Käesolevas kohtuvaidluses on tegemist olukorraga, kus maakohtu otsuse põhiosas

6

tehtud kohtu järeldused on kooskõlas ka kohtuotsuse resolutiivosaga. Maakohtu otsuse

lugejale on üheselt arusaadav, et apelleeritud kohtuotsuse põhiosas on esitatud

põhjendused K.L-i süüdimõistmise kohta ja kohtuotsuse resolutiivosas ongi ta

kogu esitatud süüdistuse mahus süüdi mõistetud. Kohtukolleegium märgib, et nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud K.L-i õigeksmõistmist, resolutiivosas ta aga ekslikult süüdi mõistnud.

Seetõttu ei ole tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS prg. 339 lg 1 p. 8 mõttes

Lisaks sellele analüüsitakse kaitsja apellatsioonis tõendeid, mille alusel tulnuks

K.L talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kuna maakohus jõudis tõendeid

kogumis hinnates teistsugusele järeldusele, siis apellandi arvates on tegemist

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, st

kohtuotsuses puudub põhjendus. Kohtukolleegium ei nõustu ka selle seisukohaga. Apelleeritud kohtuotsuses on tõendeid põhjalikult analüüsitud ja jõutud seisukohale, et

K.L tuleb talle esitatud süüdistuses süüdi mõista. Kohtuotsuses toodud

põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega KarS §

339 lg 1 p 7 mõttes. Seda asjaolu on Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt rõhutanud (näiteks Riigikohtu otsus nr 3-1-1-79-01).

Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel

maakohtus ei ole maakohus rikkunud oluliselt menetlusõigust ning apellatsiooni

sellekohane väide on ilmselgelt ajendatud kaitsja poolt seaduse meelevaldsest

tõlgendamisest. Asjaolu, et kaitsja ei nõustu maakohtu poolt tehtud järeldustega ning temapoolne hinnang tõenditele on maakohtu omast erinev, ei tähenda seda, et kohus

oleks kriminaalmenetlust rikkunud. Kohtukolleegium rõhutab veelkord, et asudes seisukohale, et kohtuotsuses puudub põhjendus ja kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, tulnuks kaitsjal taotleda KrMS § 341 lg 1 alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule teises koosseisus, sest tegemist on KrMS § 339 lõikes 1 loetletud rikkumistega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada.

2) Apellatsioonis tuleb kaitsja omapoolse ja maakohtust erineva tõendite hindamise

tulemil järeldusele, et K.L-i süü ei ole tõendatud. Sisuliselt ei ole apellatsioonis esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ning selles taotletaksegi

olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt süüdistatava

õigeksmõistmist. Sellest taotlusest lähtudes ringkonnakohus, hinnates kogutud tõendeid nende kogumis leiab, et maakohtu otsus süüdistatava süü , tema käitumisele antud juriidilise hinnangu ja mõistetud karistuse osas, on seaduslik, kooskõlas kogutud

tõenditega ja küllaldaselt motiveeritud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on

analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuses süüdistatava süüd tõendavaid tõendeid nii

eraldi, kui ka kõrvutanud neid omavahel ning loogiliselt ja arusaadavalt ülesehitatud

arutluses, jõudnud põhjendatult järeldustele süüdistatava süü osas. Tõendite põhjalik

analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on

kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust – miks eelistab süüdistatava ja kaitse

7

poole tunnistajate ning süüdistust toetavate tunnistajate sisuliselt erinevate ja omavahel vastuolus olevate ütluste puhul, just viimatinimetatuid. Maakohtu sellekohane järeldus rajaneb kõigi tõendite põhjalikul analüüsil ning nende kõrvutamisel teiste kriminaalasjas

kogutud tõenditega ja kohtu poolt tuvastatud tehioludega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 10. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et

kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab

olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav . Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab oma motiveerituselt

sellele Riigikohtu seisukohale täielikult. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et

maakohtu otsuses on kohus eraldi pööranud tähelepanu ka süüdistatava poolt

kohtumenetluses esitatud versioonile toimunust ja ka kaitsja poolt kohtuvaidluses

esitatud väidetele ning motiveeritult need ümber lükanud. Esitatud apellatsioonis korratakse sisuliselt neid väiteid, millistega vaidlustati süüdistust maakohtus. Apellant ei

nõustu maakohtu otsuses toodud järeldustega ja taotleb tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ning süüdistatava õigeksmõistmist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks

kuna nad ei lükka veenvalt ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel

süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite

alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead,

mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu

järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud.

3) Eraldi peab kohtukolleegium vajalikuks peatuda järgmistel apellatsioonis esitatud väidetel.

Apellant väidab, et kohtu seisukoht, nagu tõendaksid süüdistatava süüd veel ka

protokollid joobeseisundi tuvastamise ja indikaatorvahendi kasutamise kohta ja ekspertiisimäärus, ei ole põhjendatud, kuna vaidlus antud asjas ei ole mitte selle üle,

kas süüdistatav oli joobeseisundis, vaid vaidlus on selles, kas ta mootorsõidukit ka

joobeseisundis juhtis ning seega kas tema tegu vastab KarS § 424 sätestatud teokoosseisule.

Kohtukolleegium leiab, et sellekohane maakohtule tehtud etteheide on alusetu. Õigesti märgitakse apellatsioonis, et KarS § 424 järgi saab süüdi mõista ja karistada vaid isikut, kes olles joobeseisundis, juhtis mootorsõidukit. Seega on tõendamiseseme asjaoludeks

nii joobeseisundi tuvastamine kui mootorsõiduki juhtimise fakti tuvastamine. Nii nagu

iseenesest asjaolu, et süüdistatav oma süüd tunnistab ei võta kohtult kohustust

kohtuotsuses analüüsida ja põhjendada süüdistatava süüd, nii ka süüteokoosseisu seisukohast tähtsust omava teatud asjaolu tunnistamine ei võta kohtult kohustust seda

asjaolu otsuses tõendada. Seega on maakohtu seisukoht, et süüks pandud teo

tunnuseid kinnitavad süüdistatava tegevuses veel protokollid joobeseisundi

tuvastamise ja indikaatorvahendi kasutamise kohta ja ekspertiisimäärus koos

8

joobeseisundi tuvastamise saatekirjaga, mille kohaselt leidus süüdistagava vere ühe grammi kohta 1,79+/- milligrammi alkoholi, igati asjakohane.

Apellant on apellatsioonis esitanud omapoolse tõendite analüüsi ja leidnud, et

maakohus on motiveerimatult eelistanud süüdistatava süüd kinnitavate tunnistajate

ütlusi nende tunnistajate ütlustele, kes väidavad, et K.L ei juhtinud autot vaid

magas autos ja autot juhtinud kaine isik oli politsei saabumise ajaks auto juurest lahkunud. Ka on apellandi seisukohast kõrvaldamata kahtlus, kas K.L-i auto, mis seisis teeääres, oli sama, mida nägid politseitöötajatest tunnistajad sõitmas. Vastav kahtlus tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.

Kohtukolleegium leiab, et esitatud kaitseversioon, mille kohaselt tegelikult K.L

ei juhtinud autot ja tegelik kaine autojuht oli mõni aeg enne politsei saabumist

sündmuskohalt lahkunud, ei ole usutav. Süüdistataval on vaieldamatu õigus esitada kõikvõimalikke kaitseversioone; see on süüdistatava põhiseaduslik ning võõrandamatu

õigus. Eelöeldu ei tähenda aga, et kõikvõimalikke esitatavaid kaitseversioone peaks automaatselt käsitlema tõestena ning lähtuma nende kehtivusest (tõepärasusest) seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Oluline on seega tähele panna ning mõista, et

põhimõtte poolt ei ole hõlmatud igasugused, ka kõige kaugemalseisvamad

hüpoteetilised variandid, mis võimaldaks tõendites sisalduvat teavet tõlgendada süüdistatava kasuks. Erinevate hüpoteetiliste lahenduskäikude analüüs muutuks sellisel

juhul sisuliselt hõlmamatuks (vt RKKKo 3-1-1-94-04: „Mõistagi peavad need motiivid

olema konkreetses kriminaalasjas mõistusepäraselt asjakohased - põhjendus ei pea

ulatuma kõige kaugemate tõenäoliste ning abstraktsemate võimalusteni, mis on juba

oma olemuselt ümberlükkamatud“). Nagu öeldud, on kohtupraktika seda põhimõtet tunnustanud ka ütluste hindamisel tõendina: „Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes

väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate

asjaolude esinemise üldine tõenäosus“ (RKKKo 3-1-1-74-05, p 15). Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas olnud kestvalt seisukohal, et osundatud põhimõtete valguses tuleb hinnata ka isiku poolt esitatavaid kaitseversioone ehk teisisõnu – püstitatud kaitseversiooni tuleb vältimatult hinnata muuhulgas ka selle

tervikliku tõenäosuse ja elulise usutavuse aspektist. Ning osundatud arusaamadest lähtudes on kriminaalkolleegium seisukohal, et jutt sellest, et tegelik autot juhtinud isik oli koju ära läinud (umbes 300 m kaugemale) ei evi vähimalgi määral usaldusväärsust.

Kohtukolleegiumi seisukohast peab süüdistatav, kes on otsustanud ennast aktiivselt

kaitsta, esitama ka tõendid väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks ja kui end aktiivselt kaitsev

süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid, siis pole alust rääkida ka kõrvaldamata kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. On selge, et olukorras, kus politseitöötajad heidavad isikule ette alkoholijoobes sõiduki

juhtimist vahetult enne politseitöötajate saabumist sündmuskohale ja isik väidab, et tegelik autot juhtinud isik ei olnud tema vaid isik, kes oli just koju läinud, olnuks esmane

reaktsioon selle väidetavale juhile helistamine ja tema tagasi kutsumine, et olukorda

selgitada ja ka selle isiku nime avaldamine. Käesoleval juhul K.L enda väidete kontrollimiseks sündmuskohal politseitöötajatele selle isiku nime ei avaldanud, keeldus

9

ka talle helistamast ning põhjendatult on loetud sellekohane väide ka ebausutavaks maakohtu poolt.

Seevastu on aga politseitöötajate ütlused, mis kinnitavad , et tegelikult juhtis sõiduautot

K.L ja et viimase poolt seisvas sõiduautos magamine oli teadlikult lavastatud

kuna märgati politseiautot, igati usutavad. Mingeid mõistlikke põhjendusi, miks politseitöötajad peaksid välja mõtlema asjaolud, mis kinnitavad süüdistatava süüd ( et

auto, mis seisis ja milles juhi kohal teeskles magamist joobeseisundis K.L oli sama, mida nad hakkasid jälitama kuna auto sõitis tuledeta; et auto oli selle jälitamise

alguse momendist kogu aeg nende vaateväljas ja autost ei väljunud kedagi, et auto mootor oli veel soe kui nad auto juurde jõudsid, mis tähendab, et auto oli alles seisma

jäänud ja selles olnud isikud ei oleks kuidagi saanud veel uinunud olla) ,

kohtukolleegiumi arvates ei ole ja ei saagi olla. Politseitöötajate ütlusi arvestades on välistatud ka eksitus, millele püütakse apellatsioonis apelleerida.

Kohtukolleegiumi arvates ei esine tunnistajate S. L ja E. S ütlustes vastuolusid, mis

annaks alust kahelda nende ütluste usaldusväärsuses. Kaitsja arvates seisnevad vastuolud järgmistes momentides tunnistajate ütlustes : 1) ühe tunnistaja ütluste järgi oli

väljas täiesti pime, teise ütluste kohaselt oli küll pime, kuid paistis ka kuu. Kohtukolleegiumi arvates siin vastuolu ei ole, sest sellised nähtused nagu pimedus ja kuupaiste ei ole teineteisele vastupidised nähtused vaid täiesti üheaegselt esinevad. 2)

Suurkask on eeluurimisel ja kohtus andnud erinevaid ütlusi, et ta nägi K.L-i

magavat, kohtus aga muutis ütlusi ning ütles et nägi, kuidas K.L lasi alla istme seljatuge. Ka sellega ei saa nõustuda. Tunnistaja E.S on väitnud nii eeluurimisel kui ka kohtus, et K.L ei maganud, ta ei saanud magada, sest auto oli alles seisma

jäänud ja ta teeskles magamist. Tunnistaja poolt kohtus märgitud asjaolu, et ta nägi

justkui seljatoe liikumist on pigem eeluurimisel antud ütlusi täpsustav kui eeluurimise ütlustega vastuolus olev asjaolu. 3) Samuti on tunnistajate ütlustes segadus, kes

tegelikkuses juhi ukse avas. Kohtukolleegiumi arvates on tegemist asjaoluga, mis ei pruugigi tunnistajatel täpselt meeles olla seda enam, et tegemist on politseitöötajatega,

kes samalaadsete olukordadega puutuvad kokku igapäevaselt ja see nn. segadus ei mõjuta nende ütluste usaldusväärsust.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on kõigi kogutud tõendite kogumis hindamise

tulemina tulnud põhjendatult järeldusele, et K.L mitte ainult ei viibinud

süüdistuses märgitud ajal ja kohas süüdistuses märgitud sõiduautos alkoholijoobes,

vaid ka juhtis seda nagu seda. Kriminaalkolleegium nõustub täiel määral maakohtu

poolt K.L-i süüd kinnitavatele tõenditele antud hinnanguga ning leiab, et on

tõendatud tema poolt sõiduauto joobes juhtimine 7.augustil 2009.a. Seejuures on

kriminaalkolleegium seisukohal, et asjakohased on kõik tõendid, millele on maakohus

süüdimõistva otsuse tegemisel tuginenud. Nimetatud tõendid kogumis kinnitavad sündmuse kulgemist ajas ning lubavad üldhinnangu alusel teha järelduse selle kohta, et süüdistuses märgitud ajahetkel alkoholijoobes olles, juhtis K.L sõiduautot.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab

10

kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 5.veebruarist 2010.a. K.L-i suhtes muutmata.

Julia Katškovskaja Malle Preimer Meelika Aava