1-10-197/19 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1(4) 1-10-197

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. mai 2010. a Tallinn

Kriminaalasja number 1-10-197

Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Malle Preimer

Kohtuistungi sekretär Kea Lemming

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht

17. mai 2010. a Tallinnas, avalik kohtuistung

Kriminaalasi

Enn Kuldjärve süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 10. märtsi 2010. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava Enn Kuldjärve kaitsja advokaat Owe Ladva

Prokurör Rainer Amur

Süüdistatav Enn Kuldjärv 37003080229, elukoht XXXXX XXXXXXX XXXXX XXXXX X-XX, töötab H., karistatus puudub

Kaitsja Advokaat Owe Ladva

RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 10. märtsi 2010. a otsus Enn Kuldjärve suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

2(4) Kohtuotsus tehakse teatavaks 24. mail 2010. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 10. märtsi 2010. a otsusega lühimenetluses tunnistati E. Kuldjärv süüdi KarS § 423 lg 1 järgi ja karistati 1 aasta 3 kuu vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti 10 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 73 lg 1, 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata 3 aastase katseajaga. Kannatanu J. G. kasuks mõisteti E. Kuldjärvelt välja mittevaralise kahju hüvitist

50 000 krooni.

2. E. Kuldjärv mõisteti süüdi selles, et ta 22. detsembril 2008. a. kella 13.10 ajal juhtis mootorsõidukit Volvo S80, liikudes Tallinnas mööda Sõle tänavat Paldiski mnt poolt Kolde pst suunas kolmandas sõidureas, et sooritada Sõle tänava ja Ädala tänava valgusfooridega reguleeritud ristmikul vasakpööre Ädala tänavale, kuid ei olnud enne vasakpöörde sooritamist piisavalt ettevaatlik /LE § 154/ ning ei veendunud täielikult enne vasakpöörde sooritamist selles, et manööver on ohutu ega takista teisi liiklejaid /LE § 91/, jättes oma sõiduki kiiruse kohandamata selliseks, et vastavalt märgadele teeoludele ja liikluse tihedusele oleks tal võimalik mootorsõiduk võimalikult kiiresti peatada teel etteaimatava takistuse ees, milleks oli ristmikule lähenev mootorsõiduk /LE § 123/, keerates ette mööda Sõle tänavat Paldiski mnt suunas esimesel sõidurajal liikunud eesõigust omavale mootorsõidukile Kia Rio, mida juhtis kaine ja vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust omav V. V., mille tagajärjel toimus mootorsõidukite vaheline kokkupõrge /LE § 100; § 156/, millest mootorsõiduk Kia Rio kaldus Sõle tänavale vastassuunavööndisse, kus temale sõitis omakorda vastu parempoolset autonina otsa Kolde pst suunas teises sõidureas liikunud mootorsõiduk Volkswagen Multivan, mida juhtis kaine ja vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust omav V. S.. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai rasked kehavigastused mootorsõidukis Volkswagen Multivan viibinud kaassõitja

J. G.. Oma käitumisega rikkus Enn Kuldjärv järgmisi liiklusnõudeid: LE § 91 /enne manöövri alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid/, § 100 /pöörates ristmikevahelisel teel vasakule või tagasi, peab juht andma teed vastusõitvale ja temast möödasõidul olevale juhile/; § 123 /juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb/; § 154 /ristmikule lähenedes peab juht olema ettevaatlik ja arvestama selle iseärasusi/; § 156 /pöörates vasakule või tagasi peab rööbasteta sõiduki juht andma teed juhile, kes sõidab vastassuunast otse või paremale või on temast möödasõidul/. Oma tegevusega pani E. Kuldjärv toime KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist E. Kuldjärvelt J. G. kasuks välja mõistetud 50 000 krooni mittevaralise kahju hüvitise osas ja selle vähendamist 25 000 kroonini. Oma taotlust põhjendab kaitsja sellega, et J.

3(4)

G. ja tema poeg olid turvavööga kinnitamata. Hagiavalduses on kannatanu seondanud südameprobleemide teket avariiga, kuid ekspertiisiakti kohaselt oli J. G.l juba aastaid kõrgenenud vererõhk ning perioodiliselt esines südamekloppimist. Kannatanu kordab järjepidevalt, et tal on vaja psühholoogi abi, kuid ta ei ole sellest hoolimata psühholoogi juurde pöördunud. Kannatanu ei ole tõendanud enda esteetilise väljanägemise selliseid muutusi, mis põhjustaksid ebameeldivust kannatanule endale või teistele.

4. Kannatanu J. G. on pealkirjastanud oma kirjaliku pöördumise apellatsioonkaebusena, kuid kuna see on esitatud väljaspool apellatsioonitähtaega, so pärast ringkonnakohtu kohtukutse saamist, siis käsitleb kohtukolleegium seda vastusena kaitsja poolt esitatud apellatsioonile. E. Kuldjärvelt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurendamist 150 000 kroonini ei ole kohtukolleegiumil võimalik isegi mitte kaaluda, sest KrMS § 340 lg 4 kohaselt saab ringkonnakohus süüdistatava olukorda raskendada vaid prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel.

Kirjalikus vastuväites palub kannatanu J. G. jätta apellatsioon rahuldamata. Kannatanu leiab, et ta esitas E. Kuldjärve vastu hagi mittevaralise kahju nõudes talle põhjustatud kannatuste eest. Kannatanu on 80% ulatuses invaliid, talle on tehtud mitu operatsiooni ja neid tehakse veel. Seetõttu on ta kaotanud töö. Tööl tekkisid probleemid ka tema abikaasal, kes pidi tema ja lapse eest hoolitsema. Tänaseks päevaks on halvenenud suhted ka nende endi vahel.

5. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid esitatud apellatsiooni ning taotlesid kohtuotsuse tühistamist ja apellatsiooni rahuldamist. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ja palus jätta kohtuotsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Oma seisukohta põhjendab kohtukolleegium järgmiselt.

Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. VÕS § 127 lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2008. a otsuses nr 3-2-1-19-08 on selgitatud, et VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi vastutab kostja tekitatud kahju eest. VÕS § 130 lg 2 sõnastusest tulenevalt eeldatakse kehavigastuse või tervisekahjustuse korral rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise.

Lisaks eelnevale on Riigikohtu tsiviilkolleegium 13. jaanuari 2010. a otsuses nr 3-2-1-152-09 samuti märkinud, et mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada ühegi tõendiga. Kui varalise

4(4) kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude.

Käesolevas kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et süüdistatav E. Kuldjärv pani ettevaatamatusest toime kuriteo, mille tagajärjel tekitati kannatanu J. G.le raske tervisekahjustus. Mittevaralise kahju ulatuse määramisel on kohus võtnud põhjendatult arvesse, et kannatanule oli tekitatud lahtine luumurd, mistõttu talle tehti mitu operatsiooni ja ta pidi seetõttu pikka aega taluma füüsilist valu. Siiani peab ta aga taluma elukorralduslikke muutusi ja vaimseid vaegusi, mis on piisava põhjalikkusega loetletud apelleeritud kohtuotsuses. Kuna aga kannatanu J. G. rikkus ka ise liikluseeskirja sätteid sellega, et tal oli turvavöö kinnitamata, siis on kohtukolleegiumi hinnangul maakohus põhjendatult vähendanud kannatanu J. G. kasuks välja mõistetud mittevaralise hüvitise määra ja mõistnud tema kasuks välja 50 000 krooni. Seejuures on kohus arvestanud kohtupraktikat analoogsete nõuete rahuldamisel.

Kuna mittevaralise kahju suurust ei pea kannatanu mitte ühegi tõendiga tõendama, siis ei ole asjakohased apellandi etteheited selle kohta, et kannatanu ei ole psühholoogi poole pöördunud ega esitanud kohtule tõendeid esteetilise väljanägemise muutuste kohta. Samuti ei oma tähtsust asjaolu, kas kannatanul olid südameja vererõhuprobleemid juba enne avariid või mitte. Asjaolu, et kannatanu J. G. oli turvavööga kinnitamata, on maakohus mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel juba arvese võtnud ning tsiviilhagi summat tunduvalt vähendanud. Seega ei anna apellatsioonis loetletud asjaolud alust kohtuotsuse tühistamiseks ja mittevaralise kahju hüvitise vähendamiseks.

7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu 10. märtsi 2010. a otsus Enn Kuldjärve suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Meelika Aava Julia Katškovskaja Malle Preimer