2-19-8949/77 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 14. detsember 2020

Tsiviilasja number

2-19-8949

Tsiviilasi

A.A. hagi B.B. vastu põlvnemise tuvastamiseks ja

elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

918 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 21. aprilli 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

A.A.

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Ivo Kaurit

Vastustaja

(kostja):

B.B.

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A.A. apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 21. aprilli 2020. a otsus

resolutsiooni p-de 1, 4 ning menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada

A.A. hagiavaldus täielikult ning mõista välja B.B.lt

A.A. kasuks igakuine elatis 270 eurot, kuid mitte

vähem kui Eesti Vabariigis kehtestatud elatise

alammäär, alates 12. juunist 2019 kuni A.A.

täisealiseks saamiseni X. Määrata A.A. põhjendatud

ja vajaliku menetluskulu suuruseks maakohtu

menetluses 720 eurot 50 senti ning mõista nimetatud

summa B.B.lt A.A. kasuks välja. Mõista B.B.lt riigi

tuludesse välja ekspertiisiasu 71 eurot 50 senti.

4. Lugeda maakohtu otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Rahuldada hagi.

4.2. Lugeda tuvastatuks, et X sündinud A.A. põlvneb

B.B.st.

4.3.

Saata

otsuse

ärakiri

isikute

perekonnaseisukannetes

muudatuste

tegemiseks

rahvastikuregistripidajale.

4.4. Välja mõista B.B.lt A.A. kasuks elatis 270 eurot

kuus, kuid mitte vähem kui Eesti Vabariigis

kehtestatud elatise alammäär alates 12. juunist 2019

kuni A.A. täisealiseks saamiseni.

4.5. Punktis 4.4. väljamõistetud elatis tuleb B.B.l

tasuda A.A. seadusliku esindja C.C. arveldusarvele

nr X Swedbank AS-is.

4.6. Jätta menetluskulud maakohtus B.B. kanda.

4.7. Mõista välja B.B.lt riigi tuludesse ekspertiisitasu

summas 71 eurot 50 senti TsMS § 179 lg-s 5 sätestatud

tähtaja jooksul, s.o 15 päeva jooksul arvates

kohtulahendi jõustumisest.

Anda kostjale koos kohtuotsusega eraldi dokument

menetluskulude riigituludesse tasumiseks vajalike

rekvisiitidega.

4.8. Mõista B.B.lt välja viivis riigi kasuks välja

mõistetud menetluskulude maksmisega viivitamise

korral

kohtuotsuse

jõustumisest

alates

kuni

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

4.9. Mõista välja B.B.lt A.A. menetluskulud summas

720 eurot 50 senti, millest kohtutäituri kulu 78 eurot,

ekspertiisitasu ettemaks 42 eurot 50 senti ja

õigusabikulu 600 eurot. Menetluskulude hüvitis tuleb

maksta A.A. seadusliku esindaja C.C. arveldusarvele

nr X Swedbank AS-is.

4.10. Tagastada A.A. seaduslikule esindajale C.C.le

(arvelduskontole nr X Swedbank AS-is) tema poolt 3.

jaanuaril 2020. a kohtutäituri kulu enam tasutud

ulatuses, s.o 30 eurot.

5. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus B.B. kanda.

Mõista välja B.B.lt A.A. kasuks ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud

eurot

(ilma

käibemaksuta), s.o lepingulise esindaja kulu.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas 12. juunil 2019 hagi B.B. (kostja) vastu isaduse tuvastamiseks ja elatise

väljamõistmiseks. Hageja palub tuvastada hageja põlvnemine kostjast ning mõista kostjalt

hageja kasuks välja elatis 270 eurot kuus, kuid mitte vähem kui ½ Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäärast alates hagiavalduse esitamisest kuni hageja täisealiseks

saamiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt elasid hageja ema ja kostja alates 2018. aasta kevadest koos, nende

kooselust sündis X poeg, s.o hageja. Kostja tunnistas, et hageja on tema laps, kuid ta ei ole

hageja isana hageja sünnitunnistusele kantud. Kostja ja hageja ema kooselu lõppes 2018. aasta

lõpus enne hageja sündi. Kostja ei ole hageja sünnist alates hageja ülalpidamises osalenud.

Hageja ülalpidamiskulud on 540 eurot kuus. Hageja ema saab emapalka ja lapsetoetust X eurot

kuus.

2. Kostja ei esitanud hagile tähtaegselt vastust ega ilmunud kohtuistungile.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 21. aprilli 2020. a otsusega hagi osaliselt, tuvastas, et hageja

põlvneb kostjast ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise 190 eurot kuus alates

21. aprillist 2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni, märkides, et väljamõistetud elatis tuleb

tasuda hageja seadusliku esindja arveldusarvele. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud 678 eurot, s.o kohtutäituri kulu 78 eurot ja õigusabikulu 600 eurot, mis tuleb

maksta hageja seadusliku esindaja arveldusarvele. Maakohus mõistis kostjalt riigi tuludesse

välja ekspertiisitasu 128 eurot 50 senti ning sellelt viivise seaduses sätestatud määras, märkides,

et ekspertiisitasu tuleb tasuda 15 päeva jooksul arvates kohtulahendi jõustumisest. Maakohtu

otsuse resolutsiooni kohaselt tuleb otsuse ärakiri saata isikute perekonnaseisukannetes

muudatuste tegemiseks rahvastikuregistripidajale ning hageja seaduslikule esindajale tuleb

tagastada kohtutäituri kulu enam tasutud ulatuses, s.o 30 eurot.

Maakohus on kohustanud kostjat isiklikult kohtusse ilmuma, eesmärgiga kostja ära kuulata.

Kostja ei ole kohtusse ilmunud ning on kohtu hinnangul pahatahtlikult kohtumenetlusest

kõrvale hoidunud. Kostja viibimiskoht on kohtule teadmata ning temaga ei ole olnud võimalik

kontakti saada. Samas on kostja dokumente avaliku e-toimiku (AET) vahendusel kätte saanud.

Maakohus on teinud kõik endast oleneva, et selgitada välja kostja elu- ja/või viibimiskoht, kuid

edutult, mistõttu ei riku kostja ärakuulamata jäämine kostja menetlus- ega isikuõigusi. Kostja

on menetluse sisu ja käiguga olnud kursis. Kostja ei ole soovinud kasutada oma õigust

menetluses aktiivselt osalemiseks.

Kostja ei ilmunud DNA-ekspertiisi läbiviimiseks ekspertiisiasutusse, mistõttu maakohus andis

loa viia läbi ekspertiis kostjalt tsiviilasjas nr 2-19-1625 võetud proovide ning määratud

DNA-profiilide alusel. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt läbi viidud ekspertiisi akti nr X

kohaselt saab kostja olla >99,999999987% tõenäosusega hageja bioloogiline isa. DNA-

ekspertiisi tulemus on usaldusväärne. Pooled ei esitanud asjaolusid ega tõendeid, mis annaksid

alust DNA-ekspertiisi tulemustes kahelda ja kostja isaduse välistada. Kostja tutvus 3. märtsil

2020 AET-i vahendusel ekspertiisiaktiga. Hagi isaduse tuvastamiseks on põhjendatud ning

kuulub rahuldamisele.

Kostjal on kohustus anda ülalpidamist oma alaealisele lapsele (perekonnaseaduse (PKS) § 96,

§ 97, § 100 lg 2). PKS § 101 lg 1 sätestab, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem

kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Selleks, et katta lapse ülalpidamiskulusid, tuleb vanemate varalisi võimalusi hinnates arvestada

eelkõige nende sissetulekut. Ebapiisava sissetuleku korral saab arvestada ka vanemate muud

vara, mille arvelt saaks lapsele ülalpidamist anda. Hagejale igakuise ülalpidamise suuruse

kindlaksmääramisel tuleb lähtuda hageja ema igakuisest sissetulekust, mis on vanemahüvitis X

eurot. Kui hageja ema kulutaks oma sissetulekust hagejale 270 eurot, jääks hageja emale samuti

270 eurot. Seejuures tuleb aga arvestada, et sellise käsitluse korral lisanduks hagejale igakuiselt

veel ka kostja poolt 270 eurot ning hageja igakuine kulu oleks sellisel juhul 540 eurot, hageja

emal aga üksnes 270 eurot. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud hageja emal muu vara olemasolu.

See ei ole maakohtu hinnangul mõistlik ega ka kooskõlas üldise arusaamaga lapse

ülalpidamiseks vajamineva kohta. Maakohus leidis, et elatise suuruse vähendamine alla kehtiva

elatise alammäära on põhjendatud. Maakohus lähtus hageja vanemate sissetulekutest, sh

vanema võimest ise panustada lapse ülalpidamisse. Elatisenõude suuruse määramisel tuleb

arvestada lapse tavalist elulaadi, mida tema vanemad saavad talle võimaldada.

Poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine võib olla miinimumpalga kiire

(elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud

ebaproportsionaalselt suureks. Miinimumpalk ei seostu laste vajadustega ega ole seetõttu enam

sobiv vahend elatise määramiseks. See ei arvesta ka vanemate võimalusi elatist maksta, sest

isegi keskmist palka saav vanem võib olla kohustatud maksma mitmele lapsele elatiseks kogu

oma sissetuleku (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 p 30).

Hageja igakuised kulud on 540 eurot. Maakohus, tuginedes hageja igakuiste vajaduste

hindamisel Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse

Coopers Advisors poolt läbi viidud uuringule „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis.

Lõpparuanne. 2020“ (edaspidi uuring), leidis, et hageja põhjendatud kulu on 380 eurot kuus.

Hageja põhjendatud toidukulu on 100 eurot. Hageja sündis X, hagi esitati juunis 2019. Sel ajal

on imik üldjuhul rinnapiimatoidul ega vaja täiendavaid kulusid toidule. Imikueas lapse

toidukulu 200 eurot kuus ei ole tegelikkusega kooskõlas. Hageja kulutused riietele ja

jalanõudele on põhjendatud summas 100 eurot. Hageja puhul on tegemist kasvava lapsega,

kelle garderoob vajab seetõttu pidevat uuendamist. Hageja põhjendatud hügieenikulu on 40

eurot, eluasemekulud 80 eurot, tervishoiukulud 20 eurot ning transpordikulu 30 eurot. Muid

vajalikke püsikulutusi saab pidada põhjendatuks 10 euro ulatuses.

Perehüvitiste seaduse § 2 järgi on perehüvitiste eesmärk toetada lastega peresid ja laste

kasvatamist. Lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta on 60 eurot. Kuivõrd riiklike

peretoetuste arvel on võimalik katta hageja vajalikke kulusid ja peretoetuse sellise kasutamise

näeb ette seadus, tuleb hagejale elatise väljamõistmisel peretoetustega arvestada.

Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning

vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või

et tema sissetulek on liiga väike. Kostja on teadlikult asunud varjama oma sissetulekuid ning

vara, eesmärgiga hoiduda kõrvale nõuete (sh elatise) maksmise kohustusest. Maakohtu

hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kostjal puudub igasugune sissetulek. Kostja on varasemalt

töötanud erinevatel töökohtadel ning on alust arvata, et kostja töötab ka praegu. Seega tuleb

elatise väljamõistmisel lähtuda asjaolust, et kostja igakuine sissetulek on vähemalt seaduses

sätestatud alammääras, s.o 584 eurot.

Seega kui kostja tasub hageja ülalpidamiseks igakuiselt 190 eurot ja samaväärse summa

panustab hageja seaduslik esindaja, millele lisandub hagejale makstav riiklik toetus, on hageja

kulud kaetud 440 euro ulatuses kuus. Hagejale antav ülalpidamine on tasakaalus vanemate

sissetulekutega ning hageja saab osa vanemate elulaadist.

Maakohus võttis elatise väljamõistmise aja alguse määramisel aluseks PKS § 82, mille kohaselt

vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenevad laste põlvnemisest, mis on

kindlaks tehtud seaduses sätestatud korras. Kostja isadus hageja suhtes tehakse kindlaks

kohtuotsuse tegemise päeval, mistõttu kostja hageja ülalpidamiskohustus algab hiljemalt

kohtuotsuse tegemise päeval.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse väljamõistetud elatise suuruse ja väljamõistmise algusaja osas ning teha asjas uus otsus,

millega mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis seaduses sätestatud miinimummääras alates

hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja

kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt mõistetakse elatis põlvnemise ja elatise hagi üheaegsel esitamisel

välja alates hagi esitamisest, mitte kohtuotsuse tegemisest ega kohtuotsuse jõustumisest.

Elatise nõude miinimummääras esitamisel peab hageja tooma välja hageja vajadused ja

kulutused kululiikide kaupa, ent ei pea nende kulutuste kohta tõendeid esitama. Maakohus on

asunud omaalgatuslikult hindama, kas hageja vajadused vastavad seaduses ettenähtud

miinimummäärale. Maakohus tugines ekslikult üldisele uuringule, mis ei arvesta konkreetseid

lapsi ja nende vajadusi, vaid teatud vanuses lapsi keskmiselt ja üleüldiselt, arvestamata

seejuures laste arvu perekonnas, laste elukohta, vanemate rahalisi võimalusi, sotsiaalset

kuuluvust jne. Liiatigi määratakse nimetatud uuringus lapse vajadused vastavalt eale, mistõttu

muudab nimetatud uuringust isegi põhimõtteline lähtumine elatise väljamõistmise enamaks kui

üheks aastaks ebamõistlikuks ja ebaõigeks lapse kasvamise tõttu. Perekonnaseadus lubab

mõista elatise alla seaduses sätestatud miinimummäära üksnes erandlikel asjaoludel.

Käesolevas asjas ei ole kostja erandlikke asjaolusid esitanud ega välja toonud, samuti ei ole

kohus neid ise tuvastanud.

5. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ringkonnakohtu otsuses toodud

põhjendustel. Tartu Maakohtu 21. aprilli 2020. a otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normide

ebaõige kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu resolutsiooni p-de 1, 4

osas ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud

osas uue otsuse, millega rahuldab hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise

270 eurot, kuid mitte vähem, kui Eesti Vabariigis kehtestatud elatise alammäär alates

12. juunist 2019 kuni hageja täisealiseks saamiseni X (TsMS § 657 lg 1 p 2). Ringkonnakohus

määrab hageja põhjendatud ja vajaliku kulu suuruseks maakohtu menetluses 720 eurot 50 senti

ning mõistab nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja. Ringkonnakohus määrab

ekspertiisitasu suuruseks, mis kuulub kostjalt riigi tuludesse väljamõistmisele, 71 eurot 50 senti.

Apellatsioonimenetluses kantud kulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuivõrd pooled ei vaidlusta maakohtu

otsust põlvnemise tuvastamise osas, on maakohtu otsus selles osas jõustunud.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. Hagi menetletakse TsMS § 5 lg 1 järgi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. Pooltel on TsMS § 5 lg 2 järgi võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja elatise seaduses sätestatud miinimummääras.

Igakuine elatis ei või PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäära (elatise miinimummäär). Kohus võib PKS § 102 lg 2 kolmanda ja

neljanda lause järgi mõjuval põhjusel miinimumelatist siiski vähendada. PKS § 102 lg 2

neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu ning kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid

arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise

väljamõistmiseks. Elatise vähendamiseks alla miinimummäära peab kohustatud vanem

tõendama mõjuva põhjuse olemasolu (Riigikohtu 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-124-15, p 15). Kohus saab PKS § 101 lg 1 järgset elatise suurust seega vähendada

juhul, kui kostja toob välja ja tõendab mõjuva põhjuse (olemasolu), mis on miinimumelatise

vähendamise aluseks.

Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, võtta arvesse

üksnes juhul, kui pool sellele tugineb. Ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt ei anna

alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Riiklike peretoetuste maksmine võib

olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või

kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (Riigikohtu

28. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 23; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 3‑2‑1‑35‑17, p 28.2)

Hagimaterjalid ja kohtukutse on kostjale kätte toimetatud. Kostja ei vastanud hagile ega

ilmunud istungile. Kostja ei esitanud hagile vastuväiteid ega toonud välja mõjuvat põhjust, mis

oleks miinimumelatise vähendamise aluseks. Kostja ei tuginenud sellele, et hageja vajadused

on osaliselt kaetud peretoetustega. Maakohus on sellele vaatamata miinimumelatist

vähendanud, sh põhjusel, et hageja vajadused on osaliselt kaetud peretoetustega. Maakohus

otsustas seega kostja asemel, kas ja milliste asjaoludega kostja hagile vastu vaidleb ja hageja

väited ümber lükkab. Maakohus rikkus sellega TsMS § 5 lg-d 1 ja 2.

Ringkonnakohus märgib, et eeltoodud seisukohta ei mõjuta TsMS § 436 lg 6, mille järgi ei ole

kohus perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega. Nimetatud sätte

eesmärgiks on kaitsta elatiseasjades last (Riigikohtu 28. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas

nr 2-16-11905, p 23). Elatise väljamõistmine alla miinimummäära ilma, et kostja oleks

vastuväiteid esitanud ja mõjuva põhjuse olemasolule tuginenud, ei ole lapse huvides.

8. Lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on

PKS § 101 lg 1 järgi eelduslikult pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (Riigikohtu 28. oktoobri

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13; 26. novembri 2014 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-120-14, p 14; 8. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15).

Hageja ei ole väitnud, et tema vajadused on kokku suuremad kui Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäär. Hageja ei pea seega oma vajaduste suurust tõendama. Kui

kostja soovib väita, et hageja vajadused on väiksemad kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäär, peab kostja seda tõendama. Kostja ei ole praegusel juhul seda teinud.

Kostja ei ole ümber lükanud eeldust, et hageja vajadused ühes kuus vastavad Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale.

Kohus tugines hageja vajaduste hindamisel Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute

keskuse ja Pricewaterhouse Coopers Advisors poolt läbi viidud uuringule „Lapse

vajaduspõhine miinimumelatis. Lõpparuanne. 2020“. Kohus võib lapse huve puudutavas

vaidluses TsMS § 230 lg 3 alusel omal algatusel tõendeid koguda, kui seadusest ei tulene teisiti.

Samas saab kohus nimetatud sätte alusel tõendeid siiski koguda nende asjaolude kohta, mis on

vaidluse all. Kostja ei ole uuringule viidanud ega tuginenud. Kui pooled ei vaidle hageja

vajaduste suuruse üle, ei saa kohus TsMS § 5 lg-test 1 ja 2 tulenevalt ka TsMS § 230 lg 3 alusel

hagimenetluses omal algatusel selle kohta tõendeid koguda.

9. Vanemad suudavad eelduslikult PKS § 101 lg-st 1 tulenevalt anda lapsele ülalpidamist

seaduses sätestatud miinimumsuuruses (Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-118-12, p 16).

Vanem peab täitma lapse ülalpidamise kohustust eelkõige oma sissetulekute arvel, piisava

sissetuleku puudumisel muu vara arvel. Vanemal on lisaks kohustus hankida nii enda kui ka

oma laste vajaduste rahuldamiseks vahendid. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest

tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest

üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. See tähendab,

et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema

võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole

sissetulekut või et see on väike (Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-118-12, p 15).

Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust,

haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid

(Riigikohtu 25. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-100215, p 20).

Maakohus ei ole otsuses vastuolus TsMS § 436 lg-ga 1 põhjendanud, millistest asjaoludest

tulenevalt ei ole kostja võimeline teenima sissetulekut suuremas ulatuses kui töötasu

miinimummäär ning millistele tõenditele tuginedes saab järeldada, et kostjal ei ole ka muud

vara, mille arvel oleks kostjal võimalik hagejale miinimummääras elatist tasuda.

Kuivõrd elatis ei või üldjuhul olla vähem, kui seadusega kehtestatud miinimummäär (PKS §

101 lg 1) ning kostja ei ole tõendanud mõjuva põhjuse olemasolu elatise alla miinimummäära

väljamõistmiseks (PKS § 102 lg 2), tuleb hagi rahuldada täies ulatuses.

10. Hageja on õigesti toonud apellatsioonkaebuses välja, et kohtus põlvnemise tuvastamise ja

samas asjas elatise nõudmise korral tuleb hageja soovil mõista elatis lapsele välja alates hagi

esitamisest (Riigikohtu 11. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-08, p 11).

Maakohus tuvastas, et hageja põlvneb kostjast. Seda ei ole vaidlustatud. Põlvnemise

tuvastamise tagajärg on see, et kostja on hageja isa hageja sünnist alates, mitte alates

põlvnemise tuvastamise kohtuotsuse tegemisest või jõustumisest. Kuna hageja oli ajavahemikul

alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni kostja alaealine laps, on hagejal PKS § 96

ja § 97 p 1 järgi õigus saada kostjalt selle aja eest ülalpidamist ja kostjal on kohustus seda

hagejale anda.

Maakohus on eeltoodust tulenevalt rikkunud oluliselt materiaal- ja menetlusõiguse norme, mis

toovad kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus teeb eelmärgitud

põhjendusi arvestades uue otsuse, millega rahuldab elatisenõude täies ulatuses.

11. Maakohus mõistis resolutsiooniga kostjalt menetluskulud riigi ja hageja kasuks välja, kuid

jättis resolutsioonis menetluskulude jaotuse märkimata (TsMS § 173 lg-d 1 ja 2).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega, et menetluskulud tuleb jätta

TsMS § 164 lg-te 11 ja 3 alusel kostja kanda.

Maakohtu põhjendused seoses DNA-ekspertiisi kuludega on vastuolulised.

Maakohus märkis, et DNA-ekspertiisi kulu on 171 eurot. Maakohus andis hagejale

ekspertiisitasu maksmiseks menetlusabi ja vabastas hageja ekspertiisitasu maksmisest pooles

ehk 85 euro 50 sendi ulatuses. Hageja pidi ekspertiisitasu 85 eurot 50 senti tasuma kahe

osamaksega. Hageja tasus üksnes ühe osamakse 42 eurot 50 senti.

Maakohus märkis, et mõistab kostjalt hageja kasuks välja hageja poolt ekspertiisikulu

ettemaksuna tasutud 42 eurot 50 senti ning samas ka seda, et kostjal tuleb tasuda riigi tuludesse

ekspertiisitasu 128 eurot 50 senti (85 eurot 50 senti + 43 eurot). Maakohtu resolutsioonist

kostjalt hageja kasuks ekspertiisitasu ettemaksu väljamõistmist ei nähtu. Maakohus ei ole

hageja muid menetluskulusid, s.o lepingulise esindaja kulu ja kohtutäituri kulu, kindlaks

määrates diskretsioonipiire ületanud. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja

menetluskulu maakohtu menetluses kokku 720 eurot 50 senti (42,50+78+600).

Maakohus mõistis kostjalt riigi tuludesse ekspertiisitasu 128 eurot 50 senti. Maakohus lähtus

8. jaanuari 2020. a määrusega määratud ekspertiisitasu suurusest 171 eurot (I kd, tl 98). Eesti

Kohtuekspertiisi Instituudi poolt koos ekspertiisiaktiga maakohtule 3. märtsil 2020 edastatud

ekspertiisi maksumuse õiendi kohaselt oli DNA-ekspertiisi maksumus 114 eurot (I kd, tl 147

pöördel). TsMS § 138 lg 1 ja 2 ning § 143 p 1 alusel võimalik välja mõista ekspertiisi kulud,

mida tegelikult kanti, mitte kulud, mille ettemaksmiseks hagejat kohustati. Sellest on hageja

ettemaksuna tasunud 42 eurot 50 senti ning kohus mõistis nimetatud summa kostjalt hageja

kasuks välja. Seega tuleb kostjalt mõista riigituludesse välja ekspertiisitasu 71 eurot 50 senti

(114–42,50).

12. Apellatsioonimenetluses kantud kulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

TsMS § 174 lg 3 järgi määrab ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust

apellatsiooniastmes.

Hageja esindaja menetluskuludeks ringkonnakohtus on lepingulise esindaja kulu 450 eurot

(ilma käibemaksuta). Hageja esindajal kulus 1 tund esimese astme kohtulahendiga tutvumisele

ning selle kliendile tutvustamisele ja 3,5 tundi apellatsioonkaebuse koostamisele.

Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga, mis tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista.

13. Tartu Ringkonnakohtu 12. mai 2020. a määruses on hageja apellatsioonkaebuse hinnaks

märgitud 2478 eurot 61 senti. Maakohtu otsuses ei ole tsiviilasja hinda märgitud.

TsMS § 136 lg 4 kohaselt võib kohus tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust muuta kuni asja

lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga.

TsMS § 129 lg 2 kohaselt seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava

vaidluse korral on hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi

esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa.

Hageja palus 12. juuni 2019. a hagiavalduses mõista välja elatis 270 eurot kuus, kuid mitte

vähem, kui kehtiv elatise miinimumsuurus. Alates 2020. aastast on elatise miinimumsuurus

muutunud ning on 292 eurot kuus. Kui hageja nõue on suurenenud seetõttu, et kohtumenetluse

ajal on suurenenud PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alaealise lapse miinimumelatis, tuleb tsiviilasja

hind määrata selle järgi, milline on kohtulahendi tegemise ajal hageja lõplik nõue, arvestades

mh miinimumelatise

suurenemist

(Riigikohtu

8. jaanuari

2014

otsus

tsiviilasjas

nr 3-2-1-165-13, p 19). Seega on tsiviilasja hind maakohtu menetluses 2628 eurot (292 * 9).

TsMS § 139 lg 1 järgi on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis

esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Maakohus mõistis elatise 190 eurot kuus.

Väljamõistetud suuruse osas hageja maakohtu otsust ei vaidlusta. Seega on apellatsioonkaebuse

hind 918 eurot [(292 – 190) * 9].

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke