1-10-4121/9 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 19. mai 2010

Kriminaalasja number 1-10-4121 Kohtukoosseis Paavo Randma, Ivi Kesküla, Urmas Reinola Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 19. aprilli 2010 otsus R.I

süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 8,9 järgi, kokkuleppemenetluses

Apellatsiooni esitaja

R.I, isikukood: XXX;

XXXXXXXXXXXXX; elukoht XXXXXXXXXX XX-XX

XXXXXXXXX, XXXXXXXXXXXX; emakeel vene keel; ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud 11 korda Resolutsioon

1. R.I apellatsioon jätta osas, millega vaidlustatakse temalt välja mõistetud tsiviilhagi, läbi vaatamata. 2. R.I taotlus menetluskulude riigi kanda jätmiseks jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

Harju Maakohtu 19. aprilli 2010. a otsusega tunnistati R.I kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 8,9 järgi ja mõisteti talle karistuseks vangistus pikkusega 11 kuud ja 1 päev.

Kannatanu T. K. kasuks mõisteti süüdistatavalt välja 51 000 krooni. Veel mõisteti süüdistatavalt välja sundraha 2. astme kuriteo toimepanemise eest 6525 krooni ja määratud kaitsjale makstud tasu 2878.80 krooni.

2

2. apellatsiooni, milles ta vaidlustab välja mõistetud Maakohtu otsuse peale esitas R.I

tsiviilhagi. Apellant leiab, et kahju tekitamine sellises ulatuses ei ole leidnud tõendamist. Samuti palub ta vabastada end menetluskulude kandmisest, kuna tal pole selle jaoks raha.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Käesoleval juhul on süüdistatav vaidlustanud kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse kahes punktis – esmalt temalt väljamõistetud tsiviilhagi (I) ning teisalt menetluskulude osas (II). Nimetatud taotluste suhtes asub kriminaalkolleegium järgmisele seisukohale.

I

3. Käesolev kriminaalasi on lahendatud kokkuleppemenetluses, mis seab teatud piirangud kohtuotsuse apelleerimisele. Kriminaalmenetluse seadustiku § 318 lg 3 p 4 sätestab, et apellatsiooni ei saa esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud juhul, kui on tegemist KrMS 9. peatüki 2. jao ehk kokkuleppemenetluse sätete rikkumisega. Seejuures on Riigikohtu

kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et kui kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonis pole osutatud ühelegi Kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete rikkumisele, tuleb apellatsioon jätta KrMS § 326 lg 2 ls 1, § 323 lg 2 p 2 ja § 318 lg 3 p 4 alusel läbi vaatamata (RKKKo 3-1-1-38-06, p 9).

4. , ei ole viidatud ühelegi kokkuleppemenetlust Apellatsioonis, mille on esitanud R.I reguleeriva Kriminaalmenetluse seadustiku sätte rikkumisele ning on piirdutud väite esitamisega, et kannatanu on esitanud põhjendamatult suure tsiviilhagi. Juba sel põhjusel tuleb apellatsioon selles osas jätta läbi vaatamata.

4.1 Kohus, tutvunud täiendavalt kriminaalasja materjalidega, leiab aga, et ka apellatsiooni

väliselt ei ole kriminaalasjas tuvastatav mõni asjaolu, mis oleks käsitletav kokkuleppemenetluse sätete rikkumisena. Kriminaalasjas on sõlmitud kokkulepe (kd 3, tlk 160jj), kus R.I kinnitab kaitsja juuresolekul enda soovi sõlmida kokkulepe selles kirjeldatud tingimustel, kinnitades seda enda allkirjaga (kd 3, tlk 163). Seejuures on kokkuleppes kirjeldatud nii toimepandud kuritegu kui ka sellega põhjustatud

kahju. Prokurör, süüdistatav ja kaitsja on jõudnud kokkuleppele ka kuriteoga põhjustatud kahju laadis ja suuruses, milleks kannatanu T. K. puhul oli 51 000 krooni (kd 3, tlk 162).

4.2 kinnitab, et ta on Kokkulepe on teistkordselt avaldatud kohtuistungil, kus R.I

kokkuleppest aru saanud ning ta nõustub sellega; sellele eelnevalt on prokurör avaldanud ka kokkuleppe sisu, s.o ka väljamõistetavate tsiviilhagide osas (kd 3, tlk 174). R.I kinnitab ka siis, et kokkuleppega on ta nõustunud vabatahtlikult ning selles on ta väljendanud enda tõelist tahet. Kohtus avaldatud kokkuleppe vastavust varasemale kokkuleppele kinnitab seejuures ka süüdistatava kaitsja (samas). Seetõttu puudub alus R.I kaebuse apellatsiooni korras menetlemiseks.

5. Seetõttu tuleb juhindudes KrMS § 318 lg 3 p-st 4, § 323 lg 2 p-st 2 ja § 326 lg 2 ls-st 1 jätta R.I apellatsioon selles osas läbi vaatamata.

II

6. ka temalt välja mõistetud menetluskulude riigi kanda Samaaegselt taotleb R.I jätmist. Selles osas asub kriminaalkolleegium järgmisele seisukohale.

3 KrMS § 189 lg 3 sätestab, et kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi Kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 ei ole ette nähtud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist kaebepiirangut. Seega tulenevalt KrMS

§ 189 lg-st 3 ei laiene KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatud kaebepiirang R.I poolt ringkonnakohtule esitatud kaebuses sisalduvale taotlusele muuta Harju Maakohtu 19. aprilli 2010. a otsuses ette nähtud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust. Järelikult tuleb ringkonnakohtul

R.I taotlus menetluskulude vähendamiseks lahendada lähtudes Kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükis sätestatud menetluskorrast, s.o määruskaebemenetluses.

7. R.I taotleb väljamõistetud menetluskulude riigi kanda jätmist argumendil, et tal

puuduvad nende tasumiseks vahendid. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa see väide olla käesoleval juhul menetluskulude riigi kanda jätmise aluseks.

KrMS § 180 lg 3 sätestab tõepoolest, et kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus neist riigi kanda. Esmalt märgib kriminaalkolleegium, et juba see sõnastus näitab, et menetluskulude kandmisest ei saa süüdistatavat vabastada täielikult, vaid üksnes . Seega ei saa menetluskulusid jätta riigi kanda tervikuna ka siis, kui inimesel puuduvad sissetulekud täielikult. Kuid praegusel juhul puuduvad igasugused alused ka R.I osaliseks vabastamiseks menetluskulude kandmisest.

Nimelt on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium olnud senises praktikas kestvalt

seisukohal, et vaatluse all oleva menetluskulude kandmisest vabastamise aluse korral tuleb

esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt

toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga otsustavalt eitada.

Nimelt on R.I varasemalt kriminaalkorras karistatud 11 korral, valdaval juhtudel

varavastaste süütegude toimepanemise eest. Seetõttu on menetluskulude riigi kanda jätmine sellel

argumendil täiesti asjakohatu. Vabanedes pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmiselt, pani apellant lühikese aja möödudes toime uued varavastased kuriteod. Mittetöötamine ning kuritegude toimepanek on olnud R.I isiklikuks valikuks ning sellises situatsioonis pole

mingit alust jätta menetluskulusid riigi kanda. Seejuures märgib kriminaalkolleegium, et

menetluskulud olid osaliselt ka sõlmitud kokkuleppe osiseks, s.t süüdistatav pidi arvestama ning olema teadlik nende väljamõistmisest süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel (kd 3, tlk 163).

8. Täiendavalt selgitab ringkonnakohus, et süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulude tasumine ei pea toimuma koheselt, s.o vahetult peale vangistusest vabanemist. Nimelt sätestab KrMS

§ 423, et kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel järgitakse

käesoleva seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. KrMS § 424 kohaselt

võib mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade

kaupa. Seega saab nimetatud taotluse esitamisel ja motiveerimisel R.I täitmiskohtuniku

vahendusel kindlaks määrata endale jõukohase ning riiklikult aktsepteeritud graafiku temalt välja mõistetud menetluskulude tasumiseks.

4

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 318 lg 3 p-st 4, § 323 lg 2 p-st 2 ja § 326 lg 2 ls-st 1

jätab kriminaalkolleegium R.I apellatsiooni osas, millega vaidlustatakse temalt välja mõistetud tsiviilhagi suurust, läbi vaatamata; KrMS § 337 lg 1 p-st 1 ja § 390 lg-st 1 lähtudes jätab kriminaalkolleegium R.I taotluse menetluskulude vähendamiseks rahuldamata.

Paavo Randma

Ivi Kesküla

Urmas Reinola