1-09-14719/32 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19.mai 2010.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 12.mai 2010.a. Kriminaalasja number 1-09-14719

Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Ivi Kesküla ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kriminaalasi Dmitri Mihhailovi süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4,7, § 263 p 1, § 214 lg 2 p 1, § 320 lg 1 järgi, K.N-i ja G.O süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 8.veebruar 2010.a. Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav Dmitri Mihhailov, süüdistatava K.N-i

kaitsja adv. Sven Sillar, süüdistatava G.O kaitsja Arina Liskmann Prokurör Anneli Lumiste Süüdistatavad

Dmitri Mihhailov, K.N , G.O (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsjad Adv. Owe Ladva, adv. Sven Sillar, adv. Arina Liskmann RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 8.veebruarist 2010.a. Dmitri Mihhailovi, K.N-i ja G.O suhtes tühistada osaliselt ja nimelt,

1) K.N-ile KarS prg. 200 lg 2 p. 7 järgi mõistetud karistuse osas.

2

2) K.N-ile KarS prg. 65 lg 2 alusel mõistteud liitkaristuse osas.

Teha uus millega : o t s u s,

1) Mõista K.N-ile KarS prg. 200 lg 2 p.7 järgi karistuseks 4 (neli) aastat vangistust.

2) KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust

eelmise, s.o. Harju Maakohtu 29.01.2008.a. otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra (ärakandmata karistus 1 aasta 4 kuud) ning liitkaristuseks mõista 5 (viis) aastat 4 (neli) kuud vangistust.

3) Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

4) Süüdistatava Dmitri Mihhailovi poolt ja süüdistatava

G.O kaitsja adv. Arina Liskmanni poolt

esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata. Süüdistatava K.N-i kaitsja adv. Sven Sillari apellatsioon rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 8.veebruari 2010.a. kohtuotsusega:

Tunnistada süüdi KarS § 200 lg 2 p 4,7 järgi ja karistada teda Dmitri Mihhailov

vangistusega 5 aastat, KarS § 214 lg 2 p 1 järgi ja karistada vangistusega 4 aastat, KarS § 263 p 1 järgi ja karistada vangistusega 1 aasta 6 kuud, § 320 lg 1

järgi ja karistada vangistusega 4 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel üksikkaristustest

raskeima suurendamise teel mõista liitkaristuseks 7 (seitse) aastat vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust eelmise, s.o. Pärnu

Maakohtu 07.12.2007.a. otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra

3 (ärakandmata karistus 7 kuud 12 päeva vangistust) ning liitkaristuseks mõista 7

(seitse) aastat 7 (seitse) kuud 12 (kaksteist) päeva vangistust. Karistuse

kandmise algust lugeda kinnipidamise päevast 08.05.2009.a. Tõkend – vahistamine – jätta muutmata kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada.

Tunnistada süüdi KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja karistada teda K.N

vangistusega 5 aastat. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust

eelmise, s.o. Harju Maakohtu 29.01.2008.a. otsusega mõistetud karistuse

ärakandmata osa võrra (ärakandmata karistus 1 aasta 4 kuud) ning liitkaristuseks mõista 6 (kuus) aastat 4 (neli) kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks lugeda kinnipidamise päev 02.06.2009.a. Tõkend – vahistamine – jätta muutmata kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada.

Tunnistada süüdi G.O KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja karistada teda vangistusega 3 (kolm) aastat. KarS § 73 lg 4, 65 lg 2, 64 lg 2 alusel, pöörates

Harju Maakohtu 22.02.2008.a. otsusega mõistetud karistust täitmisele, mõista

liitkaristuseks 3 (kolm) aastat vangistust ja rahaline karistus 12 000.- (kaksteist tuhat) krooni, mis vastavalt KarS § 64 lg-le 2 viiakse täide iseseisvalt. KarS § 68

lg 1 alusel arvata vangistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 01.06- 02.06.2009.a., kokku 2 päeva. Ärakandmata karistuseks jääb 2 (kaks) aastat 11

(üksteist) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – jätta muutmata kohtuotsuse jõustumiseni. Karistuse kandmise algust lugeda karistuse kandmisele asumise päevast või kinnipidamise päevast. Kannatanu J. P. tsiviilhagi summas 16 998 krooni jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 9 alusel.

KarS prg. 320 lg 1 järgi on Dmitri Mihhailov tunnistatud süüdi selles, et tema, olles eelnevalt hoiatatud kriminaalvastutusest teadvalt valeütluste andmise eest,

andis 25.02.2009.a. ajavahemikul kell 10:26 kuni 11:30 ja 26.02.2009.a.

ajavahemikul kell 15:02 kuni 15:58 Tallinnas, aadressil Rahumäe tee 6 asuvas

Põhja Politseiprefektuuri Lõuna politseiosakonnas kannatanuna ülekuulamisel

teadvalt valeütlusi selle kohta, et 23.02.2009.a. ajavahemikul kell 22:00 kuni

23:00 Tallinnas, Mustamäel asuva L. baari läheduses löödi teda selja tagant kõva esemega kukla piirkonda, millest ta kaotas teadvuse ja järgmine moment, mida mäletas, oli see, et asus oma korteri ukse taga, aadressil XXXXXXXX XXX XXX-XX Tallinnas, kus avastas, et on kadunud tema mobiiltelefon Samsung

SCH-X820, dokumendimapp, sularaha 3800 krooni, ID-kaart Dmitri Mihhailovi nimele ning Ühispanga kontokaart. Tegelikkuses Dmitri Mihhailov kukkus ise kukla peale, teda keegi ei löönud, asjad kaotas ise. KarS prg. 214 lg 2 p.1 järgi on Dmitri Mihhailov tunnistatud süüdi selles, et tema,

olles isikuks, kes on varem toime pannud varguse, kelmuse ja röövimise, 08.05.2009.a kella 19:00 paiku Tallinnas, XXXXXX XXX XXX asuva S. juures,

esitas J. B. põhjendamatu nõude 1000 krooni üleandmiseks väidetava

võlgnevuse eest. Seejärel istusid mõlemad J. B. kuuluvasse sõidukisse Opel

Omega reg nr XXX XXX, kus Dmitri Mihhailov esitas nõudmise 1000 krooni

4 üleandmiseks relvataolise esemega ähvardades ja nimelt ähvardamiseks näitas ja suunas relvataolise eseme – 8mm signaalpüstoli Combat J. B. kõhupiirkonda,

millest kannatanu pidas relva kasutamisega ähvardamist ka reaalseks ohuks oma elule ja tervisele ja lubas raha ära maksta kui on vajaliku summa kogunud.

Väljapressimise tulemuse soodustamiseks ja D.Mihhailovi poolt kannatanult nõutava rahasumma 1000 krooni üleandmise tagamiseks võttis Dmitri Mihhailov J. B. vastu tema tahet ära temale kuuluva sõiduauto Opel Omega reg nr XXX XXX võtmed ning hõivas kannatanu sõiduki, nõudes sõidukist lahkumist.

KarS prg. 263 p.1 järgi on Dmitri Mihhailov tunnistatud süüdi selles, et tema 08.05.2009.a kella 21:00 paiku viibides Tallinnas, XXXXXX XXX XXX maja ees, rikkus avalikus kohas ja kolmandate isikute juuresolekul raskelt avalikku korda ja

häiris teiste isikute rahu, tarvitades põhjendamatult vägivalda maja juurde saabunud S. T. ja R. K. suhtes - ähvardas S. T.t ja R. K.it relvataolise esemega -

8mm signaalpüstoliga Combat, sihtides S. T.t rinnapiirkonda, ähvardamiseks

ütles, et tulistab S. T.e pihta ja vajutas korduvalt päästikule. Kui R. K. püüdis

Dmitri Mihhailovit takistada ja haaras Dmitri Mihhailovi käes olnud relva torust

käega kinni, Dmitri Mihhailov vajutas samal ajal korduvalt päästikule.

Relvataoline ese oli S. T.ele ja R. K.ile selgelt märgatav ning see sarnanes

väliselt tulirelvale – püstolile ning Dmitri Mihhailov väljendas nii suuliselt kui ka

konkludentselt relvataolise esemega sihtides ja selle päästikule vajutades, et võib ohustada kannatanute elu või põhjustada tervisekahjustuse, mistõttu S. T. ja

R. K. pidasid sellist tegevust relva kasutamisega ähvardamiseks ja reaalseks ohuks oma elule ja tervisele.

Dmitri Mihhailov on mõistetud süüdi KarS prg. 200 lg 2 p.4,7 järgi ja K.N KarS prg. 200 lg 2 p.7 järgi selles, et nemad koos 27.04.2009.a kella 19:00 ajal Tallinnas, XXXXXXX XXX XXX asuva maja trepikojas, tungisid isikute grupis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kallale J. P.´ile, et ära võtta temale kuuluv sülearvuti, lüües teda korduvalt rusikate ja jalgadega näo ja keha piirkonda ning samal ajal Dmitri Mihhailov võttis ära J. P.lt sülearvuti HP

DV9690EN maksumusega 21 998 krooni selle omastamise eesmärgil ning

K.N ja G.O jätkasid kannatanu peksmist rusikate ja jalgadega, et vara hõivamine lõpule viia. Antud teoga tekitati kannatanule füüsilist

valu ja tervisekahjustusi - marrastused randme ja oimu piirkonnas ja varalist kahju 21 998 kokku summas krooni.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

G.O kaitsja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja uue

otsusega kaitsealuse õigeksmõistmist. Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. 1. Apellandi väidetel puudub G.O käitumises röövimise objektiivne ja subjektiivne kooseis.

5

Kohtulikul uurimisel pole piisavalt tõendeid kogutud, mis kinnitaksid asjaolu, et G.O oleks eesmärk omastada kannatanu J. P. vara, sülearvutit.

Röövimise objektiivne koosseis eeldab tingimata, et vägivald oleks asja

äravõtmise vahend. Seda kasutatakse äravõtmise eesmärgil või äravõtmise

lõpuleviimiseks ning selle abil välistatakse – hoitakse ära või ületatakse asja –

valdaja vastupanu. Kaitsja leiab, et asjas pole piisavalt tõendeid kogutud, mis kinnitaksid asjaolu, et G.O kasutas kannatanu J. P. suhtes vägivalda eesmärgiga pöörata kannatanu vara enda valdusse.

2. Kohtu resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, mis on kriminaalmenetluseõiguse oluline rikkumine KrMS prg 339 lg 1 p 8 mõttes.

Refereerides kannatanu ja tunnistajate ütlusi jõudis kohus järeldusele, et “ Sellised kohtu järeldused ei vasta apellandi väitel kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistele asjaoludele. Nimelt tunnistajate V. P. ja S. S. ütlustega pole tõendamist leidnud fakt, et G.O kasutas vägivalda kannatanu J. P. suhtes. Mõlemad tunnistajad

kinnitasid eeluurimisel ja kohtus, et nägid kuidas kannatanut lõi vaid üks isik, kusjuures pole täpsustanud kes konkreetselt, kuna tunnistajad ei näinud täpselt

ja ei saanud ära tunda vägivalda kasutanud isikut. Kriminaalasja materjalidest selgub aga, et J. P. suhtes võis vägivalda kasutada K.N, kes ise

ei eita vägivalla kasutamise fakti. Tunnistaja S. V. ütlustega on samuti

kinnitamist leidnud K.N-i poolt vägivalla kasutamine J. P. suhtes Väärib tähelepanu ka asjaolu, et kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et kannatanu oleks ära tundnud teda läbi peksnud isikute hulgast G.O. Kohtueelses

menetluses pole G.O kannatanule äratundmiseks esitatud. Samuti pole kannatanu öelnud kohtus, et tunneb G.O. Prokuröri küsimusele

kas tunnete kohtualuseid vastas kannatanu, et tunneb ainult Dmitri Mihhailovit, kusjuures tema selletaolised ütused on kooskõlas kriminaalasjas kogutud teiste

tõenditega, näiteks äratundmiseks esitamise protokolliga, kus kannatanu tundis Dmitri Mihhailovi ära.

3. Kohus on rajanud süüdimõistva kohtuotsuse kannatanu vastuolulistele

ütlustele, millega rikkus KrMS prg-s 7 lg 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtet Mõistes G.O süüdi röövimise toimepanemises on kohus rajanud oma kohtuotsust põhiliselt kannatanu vastuolulistele ütlustele, rikkudes sellega KrMS prg 7 lg 3 sätestatut .

6 Kannatanu J. P. andis eeluurimisel, kui ka kohtuistungil ütlusi, et Kannatanu ütlused on vastuolus nii tunnistajate S. S. ja V. P., kui ka kohtualuste ütlustega. Kohtus ülekuulatud tunnistaja S. S. andis ütlusi, et kannatanu J. P. ei tunne, kuid

nägi teda XXXXXXX XXX XXX maja hoovis. Tunnistaja sõnul peksmise ajal „ Tunnistaja

V. P. ütlustega on samuti kinnitamist leidnud fakt, et kannatanut lõi ainult üks

mees. Kusjuures tunnistaja V. P. nägi toimunut oma aknast, mis asub maja

esimesel korrusel. Tunnistajate ütlused on kooskõlas süüdistatavate kohtulikul

uurimisel antud ütlustega. Võttes aluseks kohtuotsuse tegemisel kannatanu

ütlused pole kohus tähelepanu pööranud asjaolule, et kannatanu ütlused

sülearvuti remondi osas on samuti ümberlükatud tunnistaja V. P. kohtulikul uurimisel antud ütlustega.

Kohtuotsuse tegemisel pole kohus eeltoodule tähelepanu pööranud ja ei

pidanud vajalikuks oma hinnangut anda kannatanu ja tunnistajate ütluste vahel esinevatele vastuoludele. Seega esinevad kahtlused G.O süü osas ( vägivalla kasutamise

osas) ja need on jäänud kohtuliku uurimise käigus kõrvaldamata. Kohus rikkus

sellega KrMS prg 7 lg 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtet, mille

kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks.

Eeltoodut arvestades ei saa nõustuda kohtu poolt välja toodud järeldusega, et antud juhul on tegemist on kaastäideviimisega, mille puhul ei ole nõutav, et iga

täideviija peab toime panema objektiivsesse teokooseisu kuuluva teo, vaid on oluline, et igaüks valitseb tegu oma aktiivse ja olulise panusega. Kohtu järeldus selle kohta, et kannatanu tajus arvuti hõivamise hetkel tekkinud olukorda just selliselt, et teda ründas kolm isikut, pole juriidiliselt korrektne, kuna kannatanu ütlused pole kohtulikul uurimisel tõendamist leidnud ja on vastupidiselt pole teiste tõenditega kooskõlas.

Kohtu järeldus , et kõik kohtualused tegutsesid röövimise toimepanemise kooskõlastatult, mis seisnes nende konkludentsetes tegudes, kui iga süüdistatav, kasutades J. P. suhtes trepikojas vägivalda, nägi teise süüdistatava tegusid, D.

Mihhailov võttis kannatanu arvuti ära ajal, kui K.N ja G.O peksid

kannatanut ja K.N pani ta põrandale maha, seega oli kaastäideviija

teadlik ka teise kaasosalise osast kuriteo toimepanemisel ja sai aru , et teo toimepanemine sõltub nii temast endast, kui ka partnerist pole õige ja ei põhine uuritud tõenditel.

7 4. Kohtuotsuse tegemisel rikkus kohus KrMS prg 312 sätestatud nõudeid.

Kaitsja leiab, et kohtuotsuse tegemisel on Harju Maakohus rikkunud KrMS prg

312 p 1, 2 sätestatud nõudeid, kuna kohtuotsuses puuduvad piisavad

põhjendused. Kohtuotsusest pole selgelt näha millised asjaolud ja millistele

tõenditele tuginedes kohus luges tõendatuks G.O süüd kannatanu

röövimises. Tunnistades G.O süüdi KarS prg 200 lg 2 p 7 järgi

piirdus kohus peamiselt kannatanu ja tunnistajate osaliselt ütluste refereerimisega , mis kaitsja arvates on antud juhul lubamatu. Kaitsja arvates ei

vasta Harju Maakohtu 08.02.2010 kohtuotsus KrMS nõuetele selles osas.

Maakohtu otsuses on piirdutud vaid tõendite loetlemisega nende sisu

refereerides, seostamata neid G.O ja temale inkrimineeritud kuriteoga. Süüdistatava K.N-i kaitsja adv. Sven Sillar vaidlustab esitatud

apellatsioonis maakohtu otsust KrMS § 338 p 4 sätestatu põhjal. Nimelt leiab

apellant, et K.N-ile mõistetud karistus ei ole proportsionaalne

kasssüüdistatavatele mõistetud karistustega, mistõttu karistus ei vasta

süüdimõistetu isikule ja tema osatähtsusele grupis. Käesoleval juhul on kohus

karistanud K.N KarS § 200 lg 2 p 7 alusel sama raskelt, kui

D.Mihhailovit KarS § 200 lg 2 p 4 ja 7 alusel. Kaitsja avaldab arvamust, et tõenäoliselt ei ole selline lähenemine õige. Röövimine, ehk siis võõra vallasasja omastamine, pandi toime D.Mihhailovi poolt

hetkel, kui G.O ja K.N peksid kannatanut. Poleks D.Mihhailov

arvutit ära võtnud, vastanuks G.O ja K.N-i tegevus mitte KarS § 200 tunnustele, vaid § 121 koosseisule. Seega oli D.Mihhailovil selles maakohtu

poolt tuvastatud kuriteos kandev roll. Kriminaalasjas ei ole ka tuvastatud, et

süüdistavatel olnuks eelnev kokkulepe röövida kannatanut. Seega ei pruukinud K.N üldse tajudagi ja aru saada, et tema tegevusel võib olla mingi toetav

tähendus arvuti röövimise kuriteos. D.Mihhailov kasutades ära tekkinud

soodussituatsiooni, hõivas aga K.N-i teadmata kannatanult arvuti.

Seetõttu on ebaõiglane võrdsustada D.Mihhailovi ja K.N-i rolle ning määrata neile ühesugune karistus. Seda enam, et K.N on väljendanud kahetsust tema poolt faktiliselt toimepandud teo - vägivalla kasutamine - suhtes. Kohus on sellise kahetsuse lugenud siiraks ja puhtsüdamlikuks. Kohus on selle

kahetsuse vastuvõtnud ning lugenud selle karistust kergendavaks asjaoluks.

Kohus on mõistnud K.N-ile ebaproportsionaalselt raske karistuse ka

võrrelduna G.O-le mõistetud karistusega. Nagu ülaltoodust nähtus oli

K.N-i ja G.O teoroll praktiliselt ühesugune - peksti kannatanut.

Mõlemad panid uue kuriteo toime katseajal, kuid K.N tuvastas kohus

karistust kergendava asjaolu, mida aga ei olnud G.O. Tuvastatud

asjaolude pinnalt on mõistetamatu, miks karistati K.N niivõrd pika ja

teiste kaastäideviijatele mõistetud karistustega mitteproportsionaalse

karistusega. Samuti ei ole kohus karistuse mõistmisel pööranud tähelepanu

asjaolu, et mitte ükski süüdistatav peale K.N-i ei ole astunud mingeid

samme, et kompenseerida kannatanule kuriteoga tekitatud kahju. Ümberlükkamatu fakt on aga see, et just K.N-i initsiatiivil ja soovil maksis

8

ta õde kannatanule 5 000 krooni, ja seda eelkõige tema üleelamiste kompenseerimiseks. Nimetatud asjaolu on käsitletav KarS § 57 lg 1 p 2 mõttes

tekitatud kahju hüvitamisena. Kohus oleks pidanud ka seda asjaolu arvestama K.N-ile karistuse mõistmisel.

Kokkuvõtvalt jõuab apellant järeldusele, et K.N-ile mõistetud karistus ei

saa kõiki väljatoodud asjaolusid arvestades kuidagi olla suurem, kui G.O-le mõistetud karistus, ehk siis 3 aastat.

Apellatsioonis vaidlustatakse ka K.N-i käitumisele antud juriidilist

hinnangut. Apellant märgib, et K.N ei saanud kannatanu suhtes

vägivalda tarvitades aru, et D.Mihhailov paneb toime vara hõivamise, ehk siis

röövimise. Sellise kuriteo toimepanemiseks puudus tal tahtlus, mistõttu tuleks K.N-i tegevus ümber kvalifitseerida KarS § 121 järgi ning teda vastavalt karistada. Apellant selgitab, et tulenevalt sellest, et kaitsja on seotud süüdistava

positsiooniga, tuleb kuriteo kvalifitseerimise taotlust käsitleda primaarsena ja karistuse vähendamise taotlust alternatiivsena.

Dmitri Mihhailov taotleb esitatud apellatsioonis mõistliku otsuse tegemist

apellatsioonikohtu poolt ja seejuures arvestada tema apellatsioonis esitatud väiteid.

Kohtuotsuses ei ole kohus põhjendanud tema süüd. Mitmete tunnistajate ütlustest ei ole arvesse võetud neid fakte, mis tema süüd välistavad. Teda sunniti loobuma tunnistaja R. K. ülekuulamise taotlusest kuna väideti, et riigiametnik ei

saa ütlusi anda. See on aga vale ja seetõttu nõuab ta tema ülekuulamist.

Nimetatud tunnistaja võib tunnistada aga seda, et tema ei ole pannud toime röövimist. Ka KarS prg. 214 järgi esitatud süüdistus on absurdne. Arvesse ei ole

võetud tunnistajate ütlusi selle kohta, et kannatanu võttis temalt laenu ja ei ole tagasi maksnud oma võlga ning selleks et mitte tagasi maksta mõtles välja

absurdse jutu. Prokurör on menetluses avalikustanud salajast informatsiooni

tema kohta ja seadnud sellega ohtu nii süüdistatava enda kui ka tema pere.

Maakohus ei ole karistuse mõistmisel arvestanud, et tal on elukaaslane ja 2

alaealist last, kes on majanduslikes raskustes. Ta oli sunnitud kohtus rääkima

seda, mida temale ette dikteeriti, seda sundis prokuröri poolt salajase

informatsiooni avalikustamine, sest vastasel juhul oleks kannatanud tema elukaaslane ja alaealised lapsed. S. V., kes on tunnistajaks oleks pidanud olema

kaasosaline. Veel tõstatab apellant küsimuse sellest, kas seadus ikka üldse

võimaldab karistusi selliselt liita ning kas ei toimu mitte sellisel juhul karistuste kaetuks lugemine.

Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatavad ja nende kaitsjad esitatud apellatsioone, prokurör vaidles neile vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHAD:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega tuli alljärgnevatele järeldustele.

9

1) Sisuliselt ei ole apellatsioonides süüdistatavate süüd ja nende tegudele antud

juriidilise hinnangu osas esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ning nendes taotletaksegi olemasolevate tõendite veelkordset hindamist

ja sellest tulenevalt süüdistatavate olukorra kergendamist – G.O õigeksmõistmist, K.N-i käitumise ümberkvalifitseerimist ja ka D.Mihhailov

selgitas apellatsioon kohtu istungil oma apellatsioonis esitatud arutluse lõpptaotlust, milleks on KarS prg. 200; 214 ja 320 järgi inkrimineeritud tegevuses

tema õigeksmõistmine. Nendest taotlustest lähtudes ringkonnakohus, hinnates kogutud tõendeid nende kogumis leiab, et maakohtu otsus süüdistatavate süü ja

nende käitumisele antud juriidilise hinnangu osas, on seaduslik, kooskõlas

kogutud tõenditega ja küllaldaselt motiveeritud. Kohtukolleegium leiab, et

maakohus on analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuses süüdistatavate süüd tõendavaid tõendeid nii eraldi, kui ka kõrvutanud neid omavahel ning loogiliselt

ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses, jõudnud põhjendatult järeldustele

süüdistatavate süü osas. Tõendite põhjalik analüüs on maakohtu otsuses ära

toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav

ning veenev. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust – miks eelistab süüdistatavate ja kannatanute (s.o.

nii ühiselt toimepandud kuriteos kannatanu, kui ka D.Mihhailovi poolt üksinda

toimepandud kuritegude kannatanute), sisuliselt erinevate ja omavahel

vastuolus olevate ütluste puhul, just kannatanute ütlusi. Maakohtu sellekohane

järeldus rajaneb nii süüdistatavate, kui ka kannatanute poolt antud ütluste

põhjalikul analüüsil ning nende kõrvutamisel teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ja kohtu poolt tuvastatud tehioludega. Riigikohtu kriminaalkolleegium

on oma 10. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85- 00 märkinud, et kohtuniku

poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema

selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale

jälgitav . Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab oma

motiveerituselt sellele Riigikohtu seisukohale täielikult. Kohtukolleegium peab

vajalikuks märkida, et maakohtu otsuses on kohus eraldi pööranud tähelepanu ka süüdistatavate poolt kohtumenetluses esitatud versioonile toimunust ja ka

kaitsjate poolt kohtuvaidluses esitatud väidetele ning motiveeritult need ümber

lükanud. Esitatud apellatsioonides kordavad süüdistatavate kaitsjad sisuliselt

neid väiteid, millistega nad vaidlustasid süüdistust maakohtus. Apellandid ei

nõustu maakohtu otsuses toodud järeldustega ja taotlevad tõendite

ümberhindamist ringkonnakohtu poolt.

Kohtukolleegium leiab, et

apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks kuna nad ei lükka veenvalt ümber maakohtu otsuses esitatud

põhjendusi. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise

põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et

ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka

esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad

kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused

10

mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud.

2) Süüdistatav D.Mihhailov ei ole oma süü vaidlustamisel esitanud apellatsiooni ühtegi põhjendust, mis annaks alust ümber hinnata maakohtu järeldusi ning teha

teda puudutavates kuriteoepisoodides maakohtu otsusest erinev otsus. Tema

põhiliseks argumendiks on prokuröri poolt tehtud avaldusega tema elu ohtu seadmine. Kohtukolleegium ei ole tuvastanud midagi seesugust ning ei saa aru,

kuidas võiks õigeksmõistva või muud moodi D.Mihhailovi olukorda kergendava

otsuse tegemine selle väidetava ohu elule likvideerida. Need faktid, milliste avaldamist D.Mihhailov prokurörile süüks heidab, on toimikus olevate avalduste ja ütluste järgi otsustades avalikustanud D.Mihhailov ise. D. Mihhailovi poolt

apellatsioonis esitatud põhjendus ei saa kuidagi mõjutada käesolevas menetluses D.Mihhailovi suhtes tehtava otsuse liiki. Muud apellatsioonis esitatud

etteheited maakohtu otsuse osas on kohtukolleegium ümber lükanud oma seisukohaga, mis on väljendatud käesoleva otsuse p.-s 1. Ka D.Mihhailovile mõistetud karistust , s.h. ka mõistetud liitkaristuse moodustamist, on maakohus

põhjendanud. Liitkaristuse mõistmine üksikkaristuste suurendamise teel on

seadusest tulenev liitmise põhimõte ning ainuke piirang konkreetsel juhul on

üksikkaristuste summa e. 10 aastat ja 10 kuud. See on maksimumkaristus,

millise maakohus võinuks mõista vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud

kuritegude kogumi eest. Maakohus on aga mõistnud 7 aastat vaidlustatud

kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest ja 7 kuud ning 12 päeva oli

D.Mihhailovil kandmata eelmisest karistusest, mille täies pikkuses liitmine mõistetud 7 aastasele vangistusele on KarS prg. 65 lg 2 järgi kohustuslik.

3) Kaitsjate poolt vaidlustatud röövimise episoodi osas märgib kohtukolleegium

veelkord sarnaselt p.-s 1 väljendatuga, et maakohus on piisava põhjalikkusega motiveerinud süüdistatavate käitumisele antud juriidilist hinnangut ja nimelt seda,

et tegemist on grupilise e. kaastäideviimise vormis toimepandud röövimisega. Mingeid selliseid asjaolusid, millised annaks alust rääkida D.Mihhailovi tegevuse

puhul täideviija ekstsessist, kohtukolleegium tuvastanud ei ole. Maakohus on

tuvastanud kuriteo toimepanemise tehiolud, milliste kohaselt süüdistatavad

peksid kannatanut ühiselt, enne peksmist oli kannatanul käes sülearvuti, mis temalt peksmise käigus ära võeti. Kvalifitseerimaks toimepandut röövimisena ei pea kõik peksjad või mitu neist ühelt abitult kannatanult sülearvutit korraga käest võtma, selleks on piisav ainult ühe isiku tegevus. Arvuti äravõtmine toimus ühise

peksmise käigus ning kannatanu poolse vastupanu mahasurumine asja enda valdusesse jätmiseks selle edasise kasutamise eesmärgil toimus ka peale asja

äravõtmist. Millegi muuga, kui nimetatud eesmärgiga ei ole võimalik seletada

kannatanu peksmist peale asja äravõtmist kannatanu käest ja selle edasist

pantimist. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu otsuses tehtud

järeldused on kooskõlas Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-100-06 p.-9 väljendatud

seisukohale ja selliseid maakohtule mitte teadaolnud asjaolusid, mis annaks alust ümber hinnata maakohtu seisukohta grupilise röövimise toimepanemise osas, kohtukolleegiumile esitatud ei ole.

11

Nõustuda ei saa ka G.O kaitsja apellatsiooniga, kus väidetakse, et

G.O ei ole osalenud üldse kannatanu peksmises. See ei ole õige.

Maakohus on tuvastanud, et kõik kolm süüdistatavat peksid kannatanut

trepikojas ja seda, miks maakohus arvestas just kannatanu ütluseid selle

järelduse tegemisel ning jättis kõrvale süüdistatavate ütlused, kui

ebausaldusväärsed, on maakohtu otsuses põhjendatud. Kaitsja versioon

toimunust tugineb aga just tema kaitsealuse ütlustel. Ka ei esine

kohtukolleegiumi arvates mingeid vastuolusid kannatanu ja kaitsja poolt apellatsioonis nimetatud tunnistajate ütluste vahel. Nende ütluste kokkulangevust ei saagi nõuda, sest paraku ei ole kordagi need tunnistajad väitnud end nägevat

sündmusi, mis toimusid trepikojas, s.o. kohas, kus kannatanu ütluste kohaselt

peksid teda kolm isikut. Tunnistajad nägid, mis toimus juba hiljem väljas ja kannatanu ei väidagi, et seal teda ka kolm isikut peksid.

Nõustuda ei saa kohtukolleegium ka sellega, et maakohtu resolutiivosa

järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ja et tegemist on

kriminaalmenetluseõiguse olulise rikkumisega KrMS prg 339 lg 1 p 8 mõttes. Seaduse sätte kohaselt on nimetatud rikkumisega tegemist juhul , kui kohus on

kohtuotsuse põhiosas lugenud tuvastatuks ühed asjaolud ja resolutiivosas esitatud otsustus ei lange nende kohtuotsuse põhisosas toodud põhjendustega

kokku. Samasugune seisukoht tuleneb üheselt ka Riigikohtu otsusest nr.3-1-1-

90-09, kus on analoogiliselt juhitud sealse kaitsja tähelepanu meelevaldsele

seaduse tõlgendamisele. Riigikohus on viidatud kohtuotsuses selgitanud, et

Käesolevas kohtuvaidluses on tegemist olukorraga, kus maakohtu otsuse põhiosas tehtud kohtu järeldused on kooskõlas ka kohtuotsuse resolutiivosaga. Maakohtu otsuse lugejale on üheselt arusaadav, et apelleeritud

kohtuotsuse põhiosas on esitatud põhjendused süüdistatavate süüdimõistmise

kohta ja kohtuotsuse resolutiivosas ongi nad kogu esitatud süüdistuse mahus

süüdi mõistetud. Kohtukolleegium märgib, et nimetatud rikkumisega oleks

tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud näiteks

G.O õigeksmõistmist, resolutiivosas ta aga ekslikult süüdi mõistnud. Seetõttu ei ole tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS prg. 339 lg 1 p. 8 mõttes.

4) Süüdistatava K.N-i kaitsja on vaidlustanud ka K.N-ile mõistetud karistuse leides, et maakohus, kes on tunnistanud K.N-i poolt

avaldatud kahetsust karistust kergendava asjaoluna, ei ole seda tegelikult

12 arvestanud. Samuti ei ole arvestatud seda, et K.N on osaliselt hüvitanud

kannatanule kuriteoga tekitatud kahju – 5000 krooni. See, et maakohus ei ole

neid asjaolusid arvestanud, väljendub kaitsja väidetel K.N-ile ja

D.Mihhailovile ühiselt toimepandud röövimise eest võrdsete karistusmäärade

mõistmises. Kohtukolleegium märgib, et maakohus on tõesti tunnistanud

kergendava asjaoluna seda, et K.N avaldas kahetsust kannatanu

peksmise osas e. tegudes, mida ta ise tunnistas. On vaieldav, kas selline

kahetsuse avaldamine on võrdsustatav selle kahetsusega, mida süüdistatav

avaldab üheaegselt süüd tunnistades selles süüdistuse mahus, milles kohus tema käitumise tõendatuks loeb, kohtukolleegium on seisukohal, et ei ole. Kuid olukorras, kus kohus on lugenud selle asjaolu karistust kergendavaks asjaoluks

on selge, et see peaks avalduma ka karistuses. Samuti tuleb karistuse

mõistmisel arvestada kannatanule osaliselt kahju hüvitamisega. Kannatanu seisukohast on tegemist olulise asjaoluga, sest saada hüvitatud korraga suurem

rahasumma annab võimaluse endise olukorra kiiremaks taastamiseks e. uue

arvuti soetamiseks. Kui tegemist on ühe süüdistatavaga ja selliste karistust

kergendavate asjaoludega, siis ei saaks väita, et kohus ei ole karistuse

mõistmisel seda arvestanud. Käesoleval juhul on aga n.ö. võrdlusmaterjal

olemas. Kohtukolleegium leiab, et maakohus, mõistes D.Mihhailovile ja

K.N-ile ühiselt toimepandud röövimise eest võrdsed karistusmäärad, ei

ole oma sellekohast seisukohta põhjendanud selliselt, et kohtuotsuse lugejale

oleks see mõistetav. Tunnistades kummagi süüdistatava võrdset teopanust

toimepandusse, ei saa kohtukolleegiumi arvates olla neile mõistetavad karistusmäärad võrdsed. D.Mihhailov on varem korduvalt olnud karistatud ka

röövimiste eest ja seetõttu on temale inkrimineeritud röövimine kahel raskendaval asjaolul – grupp ja varasem karistatus röövimise eest. K.N

on mõistetud süüdi ühe röövimise kvalifitseeriva tunnuse järgi. Erinevalt

D.Mihhailovist on maakohus G.Nedjunnini puhul tuvastanud ühe kergendava asjaolu – ta kahetseb, et peksis kannatanut. K.N on ka asutunud samme

kannatanule kahju hüvitamiseks. D.Mihhailov on varem viiel korral karistatud,

kusjuures on kandnud suhteliselt pikaaegseid vanglakaristusi, teda ei ole kuritegude toimepanemisest sundinud hoiduma ka vangistuses viibimine, sest ta

on ka vanglatingimustes jätkanud kuritegude toimepanemist. D.Mihhailov ei ole

suutnud kohtule tõestada ka seda, et ta on võimeline elama vabaduses ilma

kuritegusid toimepanemata, sest tema kuritegelik käitumine on jätkunud suhteliselt varsti peale vabanemist. Seega on kohtul põhjendatud alus järeldada, et õiguskorra kaitsmise huvid tema puhul saavad olla realiseeritud vaid olukorras, kus D.Mihhailov viibib kinnipidamistingimustes ja mida kauem ta seal viibib, seda

kindlam on teadmine, et ta oma kuritegeliku vägivaldse käitumisega ei ohusta kaaskodanike elu ja tervist. Ka K.N on varem karistatud, kuid tema

karistused on olnud tunduvalt leebemad. Kahel korral on kohus pidanud

võimalikuks tema suhtes kohaldada tingimuslikku. Reaalselt on K.N kandnud vanglatingimustes 8 kuud. On alust väita, et lühiajaline vangistus ei ole

teda mõjutanud hoiduma kuritegude toimepanemisest, kuid ei saa nõustuda sellega, et sellisele isikule, kes on viibinud vangistuses ühel korral 8 kuud peab

olema uue kuriteo eest mõistetav karistus sama pikaaegne, kui isikule, kes on

13

viibinud reaalses vangistuses kordades pikemat aega ja kes jätkab kuritegude

toimepanemist. Kohtukolleegium nõustub siin apellandiga, et K.N-ile mõistatav karistus peaks olema lühem, kui seda on D.Mihhailovile röövimise eest

mõistetud karistus e. 5 aastat vangistust, kuid ei saa nõustuda sellega, et see

peaks olema võrdne G.O-le mõistetud 3-aastase vangistusega. Ka neile

mõistetud karistustes peab olema erinevus ja seda eripreventiivsest aspektist

lähtudes. Võrreldes K.N-iga on G.O isik, kes ei ole varem toime

pannud vägivallaga seotud kuritegusid, ta on ühel korral karistatud ja temale

mõistetud karistus oli kergeim, mida üldse saab mõista – tingimisi rahaline

karistus. Seega on G.O-le kohtukolleegiumi arvates võimalik mõista

vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud röövimise eest karistus sanktsiooni

alammääras nagu seda tegi maakohus. K.N-ile aga ei ole ülaltoodud

tema isikut iseloomustavate andmete ja tema retsidiivse kuritegeliku käitumise

tõttu võimalik kohaldada karistust sanktsiooni alammääras. Kohtukolleegium ei pea seejuures asjakohaseks kaitsja poolt apellatsioonis esitatud võrdlusaspekti,

mis puudutab seda, et mõlemad isikud panid toime kuriteo katseajal. Kohtukolleegium leiab, et see olukord ei ole võrreldav kuna esiteks, G.O oli see tingimuslikult mõistetud karistus üldse esmakordne kriminaalkaristus, mis temale mõisteti. Teiseks, erinevad on kuriteod, mille eest neile katseaeg mõisteti

ja see kuritegude erinevus on leidnud väljenduse ka nendes erinevates karistusliikides, mis neile tingimuslikult olid mõistetud. G.O ei ole erinevalt K.N-ist varasemalt ka päevagi vangistust kandnud.

Samas kohtukolleegium ei pea võimalikuks G.O suhtes tingimusliku

vangistuse kohaldamist kuna röövimine on esimese astme kuritegu ja kuriteo

tehiolud ei anna alust väita, et temale mõistetud vangistust ei ole otstarbekas

täitmisele pöörata. G.O ei täitnud temale eelmise kohtuotsusega

tingimusliku karistuse kohaldamise tingimusi ja pani toime uue tahtliku kuriteo, mis on temale määratud katseaja tingimuste raskeim rikkumine.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.4, 338 p.2; 340 lg 2 p.4, 342

ja 343 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja seda K.N-ile mõistetud karistuse osas ning teeb selles osas uue otsuse.

Julia Katškovskaja Paavo Randma Ivi Kesküla