3-20-2403/2

3-20-2403/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

2020-12-07

Source ↗ Markdown (.md)

Summary AI generated

K O H T U M Ä Ä R U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Määruse tegemise aeg ja koht 7. detsember 2020, Tallinn Haldusasja number 3-20-2403 Haldusasi X kaebus Justiitsministeeriumi tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Menetlusosalised Kaebaja: X RESOLUTSIOON 1. Tagastada X kaebus. 2. Toimetada määrus kätte kaebajale koos tõlkega vene keelde. Edasikaebamise kord: K...

K O H T U M Ä Ä R U S Eesti Vabariigi nimel Kohus

Tallinna Halduskohus Kohtunik

Kristjan Siigur Määruse tegemise aeg ja koht

detsember 2020, Tallinn Haldusasja number

3-20-2403 Haldusasi X kaebus Justiitsministeeriumi tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks.

Menetlusosalised Kaebaja: X

RESOLUTSIOON 1. Tagastada X kaebus. 2. Toimetada määrus kätte kaebajale koos tõlkega vene keelde.

Edasikaebamise kord: Käesoleva määruse peale võib kaebaja esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse talle kätte toimetamisest arvates (HkMS § 121 lg 4, §-d 203-204).

ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED 1. X esitas 1. detsembril 2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mis on küll sõnastatud segaselt, ent sisuliselt palub kaebaja halduskohtul tuvastada, et õigusvastane on Justiitsministeeriumi tegevus, mille tõttu jäeti rahuldamata kaebaja esialgse õiguskaitse taotlused, mis puudutasid vanglas suitsetamise ja suitsetamistarvete omamise võimalust.

Leian, et kaebus tuleb tagastada halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus. Esiteks ei seondu kaebuses osundatud esialgse õiguskaitse taotluste (haldusasjad nr 3-18-356 ja 3-20-1507) rahuldamata jätmine mitte kuidagi Justiitsministeeriumi tegevusega. Justiitsministeeriumil puudus mistahes võimalus mõjutada kohtute tegevust kaebaja poolt esitatud esialgse õiguskaitse taotluste lahendamisel. Asjassepuutuvad kohtumäärused oli kaebajal võimalik seaduses sätestatud korras vaidlustada, mida kaebaja ka tegi. Teiseks tuleneb vanglas suitsetamise keeld küll eelkõige justiitsministri 30. novembri 2020 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 641 punktist 31, ent ministri määrust kui üldakti ei saa halduskohtule esitatava kaebusega vaidlustada. Eelnimetatud määruse normi põhiseaduspärasust on Riigikohus seejuures hinnanud kohtuasjas nr 5-19-40 tehtud kohtuotsuses ning leidnud, et see säte on põhiseadusega kooskõlas. Eeltoodust tulenevalt tuleneb kehtivast õigusnormist, mille põhiseaduspärasust ei ole põhjust uuesti kahtluse alla seada, et kinnipeetavatel ja vahistatutel ei ole vanglas suitsetamine võimalik, kuna tubakatoodete ja suitsetamistarvikute omamine on keelatud. Kolmandaks võib sellest, et kaebaja räägib kaebuses „Justiitsministeeriumi tegevusest õigusemõistmisel“ ning viitab vastustaja määratlemisel HkMS § 17 lõikele 3, aru saada, et kaebaja võib soovida õigusemõistmisega tekitatud kahju

hüvitamist. Riigivastutuse seaduse § 15 lõigete 1 ja 31 kohaselt saab isik nõuda kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo või juhul kui

Euroopa Inimõiguste Kohus on rahuldanud isiku individuaalkaebuse. On ilmne, et kumbagi neist kahju hüvitamise alustest antud juhul ei esine. Liiati ei võimalda seadus taotleda halduskohtule esitatava kaebusega õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise asemel õigusemõistmise käigus tehtud toimingu või otsuse õigusvastasuse tuvastamist. Kaebusest ei ilmne ka mistahes muud nõuet, mille esitamiseks võiks kaebajal kaebuses kirjeldatud asjaoludel õigus olla. Seetõttu tuleb kaebus tagastada, ilma et kaebajalt oleks vaja nõuda kaebuse täpsustamist.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur