1-09-20073/11 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19.mai 2010.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 12.mai 2010.a. Kriminaalasja number 1- -20073 09 Kohtukoosseis

eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Paavo Randma ja Ivi Kesküla

Tatjana Derkatš Kriminaalasi G.B süüdistuses KarS prg. 263 p.1,2;118 p.1 ja 117 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 19.veebruar 2010.a. Apellatsiooni esitaja Riigiprokur -Hristo Evestus ör Steven

Prokurör Steven-Hristo Evestus Süüdistatav G.B (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Andrus Repnau RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 19.veebruarist 2010.a. G.B suhtes t ja nimelt KarS prg. 64 tühistada osalisel lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas.

Teha uus o t s u s, millega mõista G.B-le

KarS prg. 121 ja 117 lg 1 järgi karistuseks 1 aasta ja 3 kuud vangistust. Muus osas, s.h. ka KrMS prg. 238 lg 2 alusel mõistetud

lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse osas jätta - kohtuotsus muutmata. Esitatud apellatsioon rahuldada osaliselt.

2

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 19.veebruari 2010.a. kohtuotsusega: Õigeks mõista G.B KarS § 263 p 1,2 järgi. Süüdi tunnistada G.B KarS § 121 järgi ja karistada vangistusega 3 kuud.

Süüdi tunnistada G.B KarS § 117 lg 1 järgi ja karistada vangistusega 1 aasta ja 3 kuud.

KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõista G.B-le liitkaristuseks 1 aasta ja 3 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks karistuseks 10 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistus ja karistusaja alguseks lugeda 17.09.2009.

G.B on mõistetud süüdi KarS prg. 121 järgi järgmiste kuritegude toimepanemises :

- selles, et kasutas 09. 2009. a kella 20:00 paiku aadressil X ta 08. XX, Tallinn

asuva XXX kaupluse esises parklas vastastikuse sõnavahetuse käigus HN

suh - . tes füüsilist vägivalda lõi kannatanut mõlema lahtise käega korraga vastu kõrvu, millise tegevusega tekitas kannatanule füüsilist valu

- selles, et tema kasutas 08. 2009. a kella 20:00 paiku aadressil XXX, Tallinn 09.

asuva XXX kaupluse esises parklas

vastastikuse sõnavahetuse käigus EM suhtes füüsilist vägivalda lõi kannatanut vähemalt ühel korral käega vastu näo - piirkonda ning tõukas teda seejärel vastu keha piirkonda selliselt, et kukkus EM

oma kehakasvu kõrguselt peaga vastu asfaltpinnast, misjärel kannatanul

3

diagnoositi eluohtlikud vigastused: aju põrutus, koljuluu murd ja peaaju verevalumid, mille tagajärjel EM

2009. a. suri. 21. 08.

-

surma- EM suhtes füüsilise vägivalla kasutamise tagajärje – EM põhjustamises mõisteti G.B süüdi ka KarS prg. 117 lg 1 järgi.

G.B-le oli süüdistus esitatud ja ta oli kohtu alla antud ülalkirjeldatud tegevuse eest järgmistes süüdistustes:

KarS prg. 263 p.1,2 järgi selles, et tema kasutas 09. 08. 2009. a kella 20:00 paiku

aadressil XXX, Tallinn asuva XXX kaupluse esises parklas teda korrale kutsunud

HN

suhtes füüsilist vägivalda, kui ta lõi kannatanut mõlema lahtise käega korraga vastu

kõrvu, millise tegevusega tekitas kannatanule füüsilist valu ning eiras avalikus kohas

tavade ja heade kommetega kinnistunud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas ja igaühe avalikku kindlustunnet. KarS prg. 118 p.1 ja KarS selles, et tema tekitas 09. 2009. a kella prg. 117 lg 1 järgi 08.

20:00 paiku aadressil XXX, Tallinn asuva XXX kaupluse esises parklas EM´le raske tervisekahjustuse, kui ta lõi kannatanut vähemalt ühel korral käega vastu näo piirkonda ning tõukas teda seejärel vastu keha piirkonda selliselt, et EM kukkus oma kehakasvu

kõrguselt peaga vastu asfaltpinnast, misjärel kannatanul diagnoositi eluohtlikud

vigastused: aju põrutus, koljuluu murd ja peaaju verevalumid, mille tagajärjel EM 21. 08.

2009. a. suri. Maakohus leidis suhtes toimepandu kvalifikatsiooni osas , et s HN üüdistusest ei nähtu, millise enda tegevusega rikkus G.B avalikku korda. Millise tegevuse lõpetamise nõudmisega pöördus tema poole kannatanu kui süüdistuse kohaselt avalikku korda HN kaitsev isik. Milles seisnes G.B avaliku korra vastane rünne? Tuvastatud ei ole

avalikus kohas toimuv asjasse mittepuutuvate isikute või üldise õigusrahu häirimine (tunnistaja NK, kes oli täiesti kõrvaline isik ja kaine, on kinnitanud, et teda muusika ei häirinud üldse, sama kinnitas tunnistaja MT). Kannatanud ja olid alkoholijoobes HN EM

(tunnistaja

NK sõnul oli nende joove lausa näha nende kõnnakust, sama kinnitas ka

tunnistaj ), viibides avalikus kohas alkoholijoobes rikkusid nad esmalt ise a MT õiguskorda ja käsitlemine avalikku korda kaitsva isikuna on kohtu arvates enam kui HN

kaheldav ehk isegi meelevaldne. Tunnistaja on kinnitanud, et purjus vanemad NK

mehed karjusid ja ropendasid vene keeles. Tunnistaja kinnitab, et kannatanu MT

kõneles agressiivsel ja kurjal toonil. Kannatanu ise kinnitab samuti, et ta kõneles

ärritunud häälega. Selline kannatanu käitumine ei meenuta kuidagi avaliku korra

kaitsmist. Samuti ei ole tuvastatud, et G.B üldse oleks ilmselt avaldanud

lugupidamatust ühiskonnas heade tavade, kommete ja normidega kinnistatud isikutevahelise suhtlemise reeglistiku vastu. Kolmandad sündmuskohal viibinud isikud ei kinnita, et autos olnud seltskond oleks neid üldse kuidagi millegagi häirinud enne seda,

kui kannatanud läksid auto juurde nö ”korda looma”. Üksnes teise inimese konflikti käigus löömine ei moodusta KarS § 263 koosseisu ning seetõttu tuleb G.B

KarS prg. 263 p.1,2 järgi õigeks mõista ja kvalifitseerida tema tegevus HN suhtes KarS prg. 121 järgi.

4

EM tahtlik näkku löömine on kvalifitseeritav KarS prg. 121 järgi. Rindkeresse löömise

või (tõukamise) ning selle tagajärjel kukkumise ja kannatanu surma saabumise osas aga leidis maakohus järgmist: k kriminaalasjas tõendamist leidnud, et ohtu arvates ei ole G.B oleks tahtlikult (vähemalt kaudse tahtlusega) tekitanud kannatanu - EM le raskeid tervisekahjustusi, samuti ei ole tõendamist leidnud põhjuslik seos G.B tegevuse ja raske tervisekahjustuse tekkimise vahel. Teisisõnu, ei ole tõendatud KarS § 118 p-s 1 ettenähtud kuriteo toimepanemine G.B poolt. Kaudse tahtluse korral kiidab süüdlane saabuva tagajärje heaks duvad tõendid selle - antud kriminaalasjas puu

kohta, et G.B seda oleks teinud. Ei ole kindlalt tuvastatud, et G.B sai tõsikindlalt enda käitumise objektiivsest ohtlikkusest aru. Ja isegi, kui ta sai aru oma teo

ohtlikkusest, ei tähenda see iseenesest, et ta arvestas võimaliku raske tagajärjega ja sellega sisimas nõustus. Kannatanu oli alkoholijoobes, seda on kinnitanud tunnistajad. Alkoholijoobes ( või alkoholi kuritarvitavale) inimesele piisab ka väiksemast tõukest, et ta kaotaks tasakaalu ja kukuks pikali. Ei saa jätta tähelepanuta ka surnu ekspertiisiaktis (tl 9-12) kajastuvaid viiteid kannatanu EM alkoholi liigtarvitamisele (tunnistajad on sellele samuti viidanud). Kohtuarstlikult on kinnitamist leidnud maksatsirroosi diagnoos. Alkoholi liigtarvitamine on tihedas seoses

ajutraumade esinemisega ning raskete traumade puhul suurendab alkoholijoove ka inimese riski surra. Selle kohta võib leida hulgaliselt viiteid meditsiinialasest kirjandusest ja uuringutest.

Võimalik, et alkoholi pikemat aega tarbinud isikutel kujunevad ka vere

hüübimissüsteemi häired, mis omakorda soodustavad trauma korral aju verevalumite teket (Eesti Arst 2006; 85/4:225-228).

Kuriteo kvalifitseerimisel KarS § 118 p 1 järgi on vajalik, et G.B tegevus oleks saabunud tagajärjega põhjuslikult seotud. Antud kriminaalasjas ei ole seda tuvastatud.

Surma ettevaatamatu põhjustamine raske tervisekahjustuse tahtlikul tekitamisel tuleb

küll subsumeerida KarS § 118 ja § 117 kogumina, kuid samas peaksid sellised juhtumid olema väga erandlikud : kui isik möönab juba eluohtlikku tervisekahjustust, siis

üldjuhul möönab ta mis tahes tagajärge, sealhulgas surma. Ei ole võimalik väita, et G.B möönis kannatanu EM surma saabumist. Tõugates alkoholijoobes kannatanut jõuga, mis põhjustas tema kukkumise peaga vastu

asfalti, võis ja pidi G.B ette nägema surma saabumise võimalikkust, kuid G.B lootis saabunud tagajärge vältida, mitte ei möönnud seda. Jälitusprotokollist (tl 19-23) nähtub samuti, et G.B seletab oma sõbrale juhtumit kui õnnetust, ning seda, et kannatanu kukkus löömisest labakäega. Kohus leidis, et G.B poolt kannatanu tõukamine (või löömine) rindkere piirkonda on kvalifitseeritav KarS § 121 järgi ja löögist (tõukamisest ) kukkumise tagajärjel surma saabumine Ka

rS prg. 117 lg 1 järgi.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis taotleb prokurör ühistada Harju Maakohtu 19.02.2010.a. ot t sus

süüdistatava G.B õigeksmõistmises ja karistamises, tunnistades uue

otsusega G.B süüdi KarS § 263 p 1 järgi ja karistades teda 6 kuulise

5

vangistusega. Tunnistada G.B süüdi KarS § 121 ja § 117 lg 1 järgi ja karistades KarS § 63 lg 1 kohaldades 1 aasta ja 3 kuulise vangistusega; KarS § 64 lg 1

järgi mõista liitkaristuseks raskeima karistuse suurendamise teel 1 aasta ja 6 kuud vangistust (KrMS § 238 lg 2 järgi vähendades põhikaristust 1/3 võrra mõista lõplikuks

karistuseks 1 aasta vangistust; KarS § 68 lg 1 järgi arvata karistusaja alguseks 17.09.2009.a.).

Taotlust põhjendab apellant järgmiselt. Harju maakohus nõustus 19.02.2010.a.

kohtuotsuse motiivides süüdistajaga selles osas, et kõik G.B-le ette

heidetud teod on tõendamist leidnud, kuid ei nõustunud kuritegude kvalifikatsiooniga KarS § 263 p 1,2 ning KarS § 118 p 1 järgi. Kohtu motiividest on muuhulgas tuletatav sõnaselgelt, et üksnes teise isiku löömine ei

moodusta KarS § 263 kossseisu ning antud kriminaalasjas on nii kannatanu EM kui

kannatanu

HN löömine kvalifitseeritav KarS § 121 järgi. Samas on kohtuotsuse

resolutiivosas G.B õigeks mõistetud KarS § 263 p 1,2 järgi /kannatanu HN löömise episood/.

Kuna maakohus on oma motiivide kohaselt tõendatuks lugenud mõlema kannatanu

suhtes vägivalla kasutamise süüdistatava poolt, siis ei kuulunuks resolutiivosas süüdistatav G.B õigeksmõistmisele KarS § 263 p 1,2 järgi, vaid selles osas

muutis maakohus isiku poolt toime pandud teo kvalifikatsiooni samadest

tõendamiseseme asjaoludest lähtudes kergemaks ning kvalifitseeris sellise tegevuse ümber KarS § 121 järgi. Seega oleks õige olnud G.B süüdi mõista vastavalt

tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele KarS § 121 järgi ning mõista talle sellise teo eest vastav karistus.

Prokuratuur nõustub KarS § 263 p 2 järgi esitatud maakohtu motiividega, kuid on

jätkuvalt seisukohal, et kannatanu löömisega eiras süüdistatav G.B HN tahtlikult avalikus kohas tavade ja heade kommetega kinnistunud isikutevahelisi suhteid

ühiskonnas ja igaühe, s.o antud juhul kaupluse esises parklas viibivate ja sealt

mööduvate isikute, rahu ja avalikku kindlustunnet. Süüdistatav teadis, et ta on auto

parkinud avalikus kohas ning nägi enda ümber mitmeid inimesi ning omapoolse tülinoriva vägivallateo pani ta toime viisil, millega rikkus avalikku rahu. Nimetatud

sündmust ja selle käiku kinnitavad kohtuistungil uuritud ja kohtuotsuses kajastatud tõendid. Seega kuuluks G.B antud juhul süüdimõistmisele KarS § 263 p 1 järgi.

Samuti leiab prokurör, et kannatanu löömises ja tõukamises ning surma EM põhjustamises ettevaatamatusest on tegemist KarS § 63 lg 1 kohaselt ühe teoga, mis vastab kahele eri süüteokoosseisule ning sellisel juhul mõistetakse isikule üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse.

Arvestades süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid, tema käitumist kuriteo

toimepanemise ja sellele järgnenud ajaperioodi kestel, õiguskorra kaitsmise huvisid ja süü suurust on igati põhjendatud G.B karistamine KarS § 263 p 1 järgi 6

kuulise vangistusega ning KarS § 64 lg 1 kohaselt tuleb osaliselt 19.02.2010.a. kohtuotsusega mõistetud 1 aasta ja 3 kuulist vangistust suurendada.

6 Prokurör on seisukohal, et maakohtu poolt on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust,

kuna kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ning samuti on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust.

Kuna muus osas ei saa prokuratuur apellatsiooni esitada, siis ei kuulu ka muud seisukohad apellatsioonis avaldamisele.

Apellatsioonikohtu istungil toetas prokurör esitatud apellatsiooni, süüdistatav ja kaitsja vaidlesid sellele vastu

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku

materjalidega ja esitatud apellatsiooniga, tuli esitatud apellatsiooni põhjendatuse kontrollimisel alljärgnevatele järeldustele : 1) Kohtukolleegium peab vajalikuks eelkõige selgitada, millist liiki otsuse on maakohus

siiski teinud Sellest süüdistatavale KarS prg. 263 p.1,2 järgi esitatud süüdistuse osas. sõltub, kas antud juhul kehtib KrMS prg. 318 lg 3 p.2 apellatsiooni esitamise piirang või

mitte e. kas esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata põhjendusel, et prokuröril ei

ole õigust vaidlustada tema poolt apellatsioonis vaidlustatud kuriteoepisoodi. Nimelt,

eeluurimisel oli süüdistatavale esitatud süüdistus KarS prg. 263 p.1,2 järgi. Kuna

apellatsioonis ei vaidlustata õigeksmõistmist KarS prg. 263 p.2 järgi e. erinevalt süüdistusest ei isikuks, siis käsitleb peeta enam kannatanu avalikku korda kaitsvaks HN kohtukolleegium ainult KarS prg. 263 p.1 järgi esitatud süüdistuse osas kohtuotsuse liigi küsimust. Süüdistuses leiti, et süüdistatav pani toime avaliku korra raske rikkumise, mis

seisneb nii avaliku korra rikkumises , kui ka sellega kaasnenud vägivallateo –

kannatanu

- toimepanemises. Nimelt, KarS prg. 263 p. 1 objektiivse HN löömine koosseisu moodustab nii KarS prg-s 262 nimetatud teo toimepanemine e. avaliku korra

rikkumine, millele lisandub vägivald. Vägivalla kasutamist k

annatanu suhtes KarS HN

prg. 121 mõttes on tunnistanud maakohus ja seda ei ole vaidlustatud apellatsioonis. Maakohus leidis, et avaliku korra rikkumist süüdistatava poolt ei ole toimunud ja mõistis

ta süüdi ainult kannatanu löömises. Küsimust, kas maakohus toimis õigesti, kui HN

üheaegselt mõistis süüdistatava õigeks KarS prg. 263 p.1 järgi ja süüdi KarS prg. 121 järgi, käsitleb kohtukolleegium allpool, kuid selge on üks - nimetatud episoodis esitatud

süüdistuses on maakohus teinud siiski süüdimõistva otsuse e. kvalifitseerinud süüdistuse ümber raskemalt kuriteolt kergemale. Tegelikult on seda oma apellatsioonis

sõna sõnalt kinnitanud ka prokurör märkides, et „ -

vaid selles osas muutis maakohus

isiku poolt toime pandud teo kvalifikatsiooni samadest tõendamiseseme asjaoludest

lähtudes kergemaks ning kvalifitseeris sellise tegevuse ümber KarS § 121 järgi“

.

Prokurör, pidades ebaõigeks ja sisuliselt KrMS prg. 339 lg 1 p. 8 ettenähtud -

menetlusnormi oluliseks rikkumiseks (väljendatud apellatsioonis nii sõnadega, kui ka

viitega vastavale seadusesättele), taotleb õigeksmõistmise osas kohtuotsuse tühistamist ja G.B süüdimõistmist suhtes toimepandud tegevuses KarS prg. HN

263 p.1 järgi. Esiteks, kui leitakse, et selline menetlusnormi oluline rikkumine on

käesoleval juhul üldse aset leidnud, siis ei saa apellatsioonikohus ise teha

süüdimõistvat otsust. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks juhtida apellandi

7 tähelepanu Riigikohtu seisukohale selles küsimuses. Riigikohus on korduvalt selgitanud

ja see tuleneb ka otse seadusest, et menetlusõiguse oluline rikkumine, mis vastab KrMS prg. 339 lg 1-s loetletud rikkumistele, saab kaasa tuua ainult ühetaolise lahendi.

Küllaltki selgelt ja ühetaoliselt arusaadavalt on sõnastatud KrMS prg. 341 lg 1, mille kohaselt juhul, kui kohtuistungil tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine

käesoleva seadustiku § 339 lõike 1 järgi, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja

saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises

kohtukoosseisus. Nii on Riigikohus oma otsuses nr.3-1-1- - 46 07 märkinud, et Vaidlust ei ole selles, et KrMS prg. 339 lg 1 p.-8

märgitud rikkumise puhul kehtivad samad reeglid.

Otsustamaks, kas apellatsioonis äratoodud väidetavatel kriminaalmenetlusõiguse

olulistel rikkumistel on olemas ka seadusest tulenev põhjendus e. kas need on

tuvastatavad ka vaidlustatud kohtuotsuses, tuleb eelkõige aru saada ja selgeks teha, mida need rikkumised siis tegelikult endast kujutavad. Nii väidab apellant, et maakohtu

otsus on ebaseaduslik seetõttu, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõenda s 8 sätestatud miseseme tuvastatud asjaoludele e.esineb KrMS prg.339 lg 1 p.- rikkumine. Seaduse sätte kohaselt on nimetatud rikkumisega tegemist juhul , kui kohus on kohtuotsuse põhiosas lugenud tuvastatuks ühed asjaolud ja resolutiivosas esitatud

otsustus ei lange nende kohtuotsuse põhisosas toodud põhjendustega kokku.

Samasugune seisukoht tuleneb üheselt ka Riigikohtu otsusest nr.3-1-1- -09, kus on 90

analoogiliselt juhitud kaitsja tähelepanu meelevaldsele seaduse tõlgendamisele. Riigikohus on viidatud kohtuotsuses selgitanud, et

Käesolevas kohtuvaidluses on

tegemist olukorraga, kus maakohtu otsuse põhiosas tehtud kohtu järeldused on

kooskõlas ka kohtuotsuse resolutiivosaga Maakohtu otsuse lugejale on üheselt .

arusaadav, et a sit pelleeritud kohtuotsuse põhiosas on e atud põhjendused nii

G.B süüdimõistmise kohta KarS prg. 121 järgi, kui ka õigeksmõistmise kohta

KarS prg. 263 p.1 järgi. Seetõttu ei ole tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega

KrMS prg. 339 lg 1 p. 8 mõttes. Kas selline maakohtu otsustuse vormiline pool on

põhjendatud või mitte, seda nagu öeldud käsitleb kohtukolleegium käesolevas kohtuotsuses allpool.

Veel selgitab kohtukolleegium oma seisukohta ja nimelt seda, et tegemist on siiski maakohtu poolt tehtud süüdimõistva kohtuotsusega T.G.B-le KarS prg. 263 p.1 järgi

esitatud süüdist se osas, järgnevalt. Prokurör taotleb ainult selles kuriteoepisoodis u

maakohtu poolt KarS prg. 263 p.1 järgi õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ning selle

8

paragr seda, et T.G.B tuleb ahvi järgi süüdistatava süüdimõistmist. See tähendab prokuröri seisukohast tulenevalt mõista süüdi avaliku korra rikkumises, millega kaasnes HN näkku löömine e. vägivalla kasutamine. Seejuures ei saa aga jätta tähelepanuta, et

maakohtu otsusega on G.B mõistetud süüdi löömises KarS prg. 121 järgi HN

.

Kohtukolleegium saab aru k tle selles osas maakohtu a sellest, miks prokurör ei tao otsuse tühistamist, sest sellega ju prokurör tunnistaks kergemas kuriteos süüdimõistva

otsuse tühistamist ja uue otsusega raskemas kuriteos süüdimõistmise fakti e.

apellatsiooniõiguse puudumist KrMS prg.318 lg 3 p.2 sätestatud alusel. Olenemata, mida arvab või taotleb prokurör, ei saa apellatsioonikohus endale sellist möödalaskmist lubada. Selge on see, et tühistades õigeksmõistva kohtuotsuse KarS prg. 263 p.1 järgi

ja tehes selles osas süüdimõistva kohtuotsuse, peab kohtukolleegium tühistama ka

maakohtu otsuse T.G.B süüdimõistmises KarS prg. 121 järgi löömises e. HN kohtukolleegiumi jaoks tähendab selline otsus ilmselgelt uue otsuse tegemist KrMS prg. 340 lg 4 p. 1 alusel, mitte aga p.2 alusel e. kergemas kuriteos süüdimõistva kohtuotsuse

tühistamist ja raskemas süüdimõistmist, mitte õigeksmõistva otsuse tühistamist ja

süüdimõistva otsuse tegemist. Seega, olenemata, kuidas maakohus oma otsuse

vormistas, kas selliselt nagu on seda tehtud vaidlustatud kohtuotsuses või ilma KarS

prg. 263 p.1 järgi eraldi õigeksmõistmiseta, on kohtukolleegiumi arvates tegemist maakohtu poolt tehtud süüdimõistva kohtuotsusega episoodis, milles süüdistatavale oli esitatud süüdistus KarS prg. 263 p.1 järgi ja see tähendab prokuröril apellatsiooniõiguse puudumist KrMS prg. 318 lg 3 p.-st 2 tulenevalt.

Selgitades küsimust, miks kohtukolleegium võttis üldse esitatud apellatsiooni

menetlusse, mitte ei jätnud seda KrMS prg. 326 lg 2 alusel läbivaatamata, peab kohtukolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu otsusele nr. 3-1-1- -07, milles Riigikohus 99

on selgitanud :

eval juhul ei ole tegemist ringkonnakohtu poolt Käesol

eelmenetluses apellatsiooniõiguse küsimuse tähelepanuta jätmisega. Apellatsioonikohus võttis apellatsiooni menetlusse seetõttu, et prokuröri poolt on selles

tõstatud ka muud küsimused kui seda on kriminaalmenetluse kesksed küsimused,

milleks on süüdistatava süüküsimus ja karistamise küsimus. Eelviidatud Riigikohtu otsuses on selgitatud, et

Kuigi tuleb tunnistada, et apellatsioonis tõstata ud küsimused, millised jäävad väljapoole süüdimõistmise taotlust t on puhtalt juriidilist laadi . ning ei mõjuta mingilgi määral süüdistatava olukorda

9

2) Lahendades küsimust, kas maakohus on vormistanud sisulise süüdistuse

ümberkvalifitseerimise KarS prg. le 121 õigesti mõistes eelnevalt -lt 263 p.1 prg.-

süüdistatava raskemas kuriteos õigeks ja seejärel kergemas süüdi, tuleb märkida

järgmist. Riigikohtu seisukohad, milliseid võib välja lugeda nende otsustest on

tõsta tud küsimuses olnud erinevad. Kohtukolleegium on oma otsuses varasemalt ta

püüdnud ka seda ära märkida eesmärgiga saada Riigikohtult seaduse ühetaolise kohaldamise või siis seaduse õige kohaldamise eesmärgil üheselt mõistetav seisukoht.

Ringkonnakohtu menetluses oli 2008.a. kriminaalasi, kus vastupidiselt kaitsja taotles

sellise ümberkvalifitseerimise ümbervormistamist apellatsioonikohtult selliselt, et oleks kajastatud ka õigeksmõistmine esitatud süüdistuses. Kriminaalasjas nr.1- -54 tehtud 08

otsuses märki „maakohus andes süüdistatava käitumisele s ringkonnakohus, et

süüdistusaktis esitatust erineva juriidilise hinnangu ei tuvastanud uusi asj – aolusid

süüdistatavale süüdistuses inkrimineeritud käitumine ei muutunud, see leidis tõendamist täies ulatuses ja muutus ainult sellele käitumisele antud karistusõiguslik kvalifikatsioon. Kohtukolleegium peab ebaloogiliseks ja vastuoluliseks sellist kohtuotsuse resolutiivosa,

kus kohus tunnistab süüdistatava ühesuguselt tuvastatud käitumises üheaegselt nii süüdi kui ka õigeks. Sisuliselt ei muuda fakt, kas vaidlustatud kohtuotsuse resolutiivosas on JK enne süüdimõistmist KarS prg. 207 lg 1 järgi KarS prg. 208 järgi õigeks mõistetud

või mitte, midagi. Kohtuotsuse seaduslikkus ei kannata selle tegematajätmise all, kui see nii peaks õige olema, kuid kohtukolleegium sellist olukorda õigeks ei pea. Riigikohtu praktikast võib tuua erinevaid näiteid, kuid ka näidetena toodavad kaasused ei ole päris

sarnased. N -1-1- - äiteks on Riigikohus oma otsuses nr. 3 12 06 tühistanud maa-ja

ringkonnakohtu otsused isiku süüditunnistamises KarS prg. 141 lg 2 p.1 järgi ja oma otsusega tunnistanud sama isiku samas käitumises süüdi KarS prg. 145 järgi. KarS prg. 141 lg 2 p.1 järgi seda isikut õigeks ei mõistetud. Riigikohtu otsuses nr.3-1-1- -07 on 36

aga Riigikohus tühistanud alamate kohtute otsused isikute süüdimõistmises KarS prg.

199 järgi, mõistnud nad selle paragrahvi järgi õigeks ja alles siis tunnistanud isikud

süüdi KarS prg. 266 järgi. Erinevalt varemviidatud kohtuotsusest on viimatinimetatud otsuses tegemist kaasusega, kus esialgselt olid isikud mõistetud süüdi varguses, kus oli kvalifitseerivaks asjaoluks sissetungimine ja varguse koosseisu dekriminaliseerimisel jäi

alles ainult sissetungimine e. antud juhul on tegemist süüdistuse mahu olulise

vähenemisega“. Ringkonnakohus pidas selles arutatavas kriminaalasjas maakohtu otsuse resolutiivosa sellisel kujul Riigikohtu praktikaga kooskõlas olevaks.

Samas kriminaalasjas Riigikohtu poolt tehtud kohtuotsuses mingit seisukohta vaidlusaluses küsimuses välja ei öeldud, kui ada, et mõne aja möödudes d tuleb tunnist

ilmus Riigikohtult lahend (3-1-1- -09), kus selgitati, et ringkonnakohus, tehes I. L. 12 “ suhtes samaaegselt nii õigeks kui ka süüdimõistva k järginud KrMS § - ohtuotsuse ei ole 309 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt saab kohus sama teo suhtes teha alternatiivselt kas

õigeks või süüdimõistva kohtuotsuse” - . Alamaastme kohtute jaoks ei ole aga selgust käesoleva ajani ja kuna viimativiidatud kohtuotsus on tehtud 3-liikmelises koosseisus, ei ole tegemist ka Riigikohtu seisukohta muutva otsusega, milleks peab olema Riigikohtu

koosseisus vähemalt 6 kohtunikku (KrMS prg. 354). Sisuliselt kehtivad ka kõik

varasemad Riigikohtu seisukohad, olgu nad siis väljendatud motiividena otsuse

põhiosas või otsustusena resolutiivosas. kehtib kõige Kuskilt seadusest ei tulene, et hilisem Riigikohtu seisukoht. Kohtukolleegiumi seisukohast tähendab see aga seda, et

10

mitte alati ei pea toimima sellistes olukordades sarnaselt. Tähtis on tuvastada, kas tegemist on teoga e. kas see tegu, milles ühe ja sama oli esitatud süüdistus ja mis oli

kvalifitseeritud raskema kuriteona kattub täielikult selle teoga, milles kohus isiku

kerge . htukolleegium kordab siinjuures oma varem mas kuriteos süüdi tunnistas Ko

väljaöeldud seisukohta, et eeltoodu tähendab seda, et kohus andes süüdistatava käitumisele süüdistusest erineva juriidilise hinnangu, peab arvestama seda, kas erineva

juriidilise hinnangu andmisel tuvastati uusi asjaolusid, mis puudutavad süüdistatavale

süüdistuses inkrimineeritud käitumist ja kas dis tõendamist täies ulatuses või see lei

muutus ainult sellele käitumisele antud karistusõiguslik kvalifikatsioon. Tulles tagasi

vaidlustatud kohtuotsuse juurde, tuleb märkida, et ka maakohus ei ole ju käitunud

ühetaoliselt, kui kvalifitseeris ümber vaidlusaluse kuriteoepisoodi ja prg. 118 p.1 järgi

kvalifitseeritud tegevuse. KarS prg. 118 p.1 järgi süüdistatavat õigeks ei mõistetud. Kohtukolleegiumi arvates oli maakohtul täielik alus mõista süüdistatav eelnevalt õigeks

KarS prg. 263 p.1 järgi ja seejärel samas episoodis süüdi KarS prg.121 järgi. Täpselt

samamoodi on vormistanud analoogilises olukorras ümberkvalifitseerimise ka

Riigikohus oma otsuses 3-1-1- -

15 07. Käesolevas menetluses vaidlusaluses

kuriteoepisoodis, ei tuvastanud maakohus erinevalt süüdistusest süüdistatava käitumises avaliku korra rikkumist e. sisuliselt siiski süüdistuse maht vähenes KarS prg.

262 süüteo tunnuste võrra. Teatavasti aga kriminaalmenetluses ei saa kohtuotsusega isikut süüd ega õigeks mõista väärteotunnustega süüteos. Seega on süüdistuse mahu i

vähenemine kajastatud õigeksmõistmisega KarS prg. 263 p.1 järgi, kuid

kohtukolleegium rõhutab veelkord, et tegemist on kohtu seisukoha vormistamise

sedavõrd vormilise poolega, et see ei saa mingilgi määral mõjutada kohtuotsuse

tegelikku sisu e. kohtu poolt tehtud otsustust, mis väljendus raskemalt kuriteolt

kergemale kuriteole üleminekut e. kuriteo ümberkvalifitseerimist ja tähendab

süüdimõistva kohtuotsuse tegemist vaidlusaluses kuriteoepisoodis. Samas on aga

vastupidine nii sellele seisukohale, kui ka viidatud Riigikohtu otsusele 3-1-1- -07 15 Riigikohtu otsus käesoleva aasta 30.aprillist nr.3 10, kus on toimunud lihtsalt n.ö. -1-1- - 29 ümberkvalifitseerimine ilma raskemas kuriteos õigeksmõistmiseta. Seega ei ole selgust ka kõrgema kohtu enda seisukohtades, kuid kohtukolleegium on seisukohale, et vaidlus saab olla vaid õiges ja ühetaolises kohtuotsuse resolutiivosa vormistamises, kuid mitte

selles, et mõlemal juhul on siiski tegemist liigilt süüdimõistva kohtuotsusega, mida prokurör lühimenetluses apelleerida ei saa.

3) - Arvestades kõiki eeltoodud asjaolusid nii maakohtu otsuses esitatud põhjendusi kui

ka apellatsioonikohtu seisukohti – tuleb asuda seisukohale, et lõplikult on G.B mõistetud süüdi kahes kuriteoepisoodis : löömises ja näkku löömises, HN EM - millised

mõlemad on kvalifitseeritavad KarS prg. 121 järgi (vt.maakohtu otsus p.2.1 viimane

lause)

mises, millest ja veel ühes kuriteoepisoodis, mis seisneb kannatanu EM tõuka

kannatanu kukkus peaga vastu asfalti ja suri saadud vigastusest (KarS prg. 117).

Seejuures süüdistuses on käsitletud kõiki kannatanu EM suhtes toimepandud tegusid

(käega näkku löömine ja kehasse tõukamine, millest kannatanu kukkus) ühe teona ja

kvalifitseeritud ideaalkogumina KarS prg. 118 p.1 Kohtukolleegium ja 117 lg 1 järgi.

leiab, et maakohus ei saanud süüdistuse piiridesse jäädes lahutada EM suhtes

toimepandud tegusid kaheks eraldi teoks ja mõista kummagi teo eest ka eraldi

karistused. Seega tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud kohtuotsusega on

11 tuvastatud G.B poolt toimepanduna kaks tegu suhtes (KarS – üks kannatanu HN

prg. 121), teine kannatanu suhtes (KarS prg. 121 ja 117). Kuidas toimub sellises EM olukorras karistuse mõistmine, ka see on juba sisuliselt Riigikohtu poolt ette kirjutatud ja vajab ainult järgimist. Riigikohus on oma määruses nr.3-1-1-18-09 p.-s 9 selgitanud, et

Selliselt on Riigikohtu seisukohast

aru saanud ka maakohus eelviidatud kriminaalasja uuel arutamisel ja see kohtuotsus

on jõustunud. Liitkaristuse moodustamiseks alus puudub. Eeltoodu tähendab sisuliselt seda, et kohtukolleegium tühistab maakohtu otsuse liitkaristuse moodustamise osas ja

mõistab kõigi vaidlusta ud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest temale ühe t karistuse, mis on võrdne maakohtu poolt mõistetud liitkaristusega.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.4; 338 p.2; 342-345, t um maakohtu otsuse osaliselt ja teeb uue otsuse. ühistab kohtukolleegi

Julia Katškovskaja Paavo Randma Ivi Kesküla