2-19-18458/43 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter

Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht 07.12.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-18458

Kohtuasi

XX avaldus otsustusõiguse üleandmiseks lapse peamise

elukoha ja kooli valiku küsimustes

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 07.09.2020 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (lapse isa) XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Peeter Malve

Puudutatud isik (laps) YY (isikukood XXXXXXXXX),

määratud esindaja vandeadvokaat Natalia Suvorova

Puudutatud

isik

(lapse

ema)

CC

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Merle Albrant

Eestkosteasutus Paide linn Paide Linnavalitsuse kaudu,

volitatud esindaja Hele Annikov

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu CC 05.10.2020 määruskaebuse vastusele lisatud täiendav tõend.

2. Pärnu Maakohtu 07.09.2020 määrus jätta muutmata.

3. XX määruskaebus jätta rahuldamata.

4. Jätta määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud XX kanda, v.a riigi õigusabi

korras määratud lapse esindaja tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.

5. Määrata kindlaks CC-le (C) hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ja mõista

XX-lt (X) CC kasuks välja menetluskulud määruskaebemenetluses 252 eurot.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

2-19-18458

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Avaldaja esitas 25.11.2019 Pärnu Maakohtule avalduse, milles palus anda talle üle

otsustusõigus lapse peamise elukoha ja kooli valiku küsimustes.

2. Avalduse kohaselt pöördus avaldaja kohtu poole lapsega seoses juba 2013. a põhjusel, et

pärast avaldaja ja lapse ema kooselu lõppemist halvenesid vanemate suhted sedavõrd, et

avaldaja oli sunnitud kolima mujale elama. Ema elas lapsega avaldajale kuuluvas korteris,

avaldaja maksis kinni kõik elamiskulud ning andis raha ka kõige muu jaoks. Tööle lapse ema

ei läinud ning detsembris lahkus koos lapsega avaldaja korterist, sest avaldaja lubas, et ei anna

enam ema ülalpidamiseks raha ja nõudis aru, kas ja kui palju kulutab ema raha lapse huvides.

Seejärel läks lapse ema elama oma ema (lapse vanaema) juurde, hiljem aga kolis Paide kanti,

kus leidis elukaaslase ja jäi lapseootele, jättes lapse vanaema juurde ega pakkunudki isale

võimalust last edaspidi ise kasvatada. Kuna avaldaja ja lapse vanaema suhted olid keerulised,

ei saanud avaldaja lapsega vabalt suhelda. 2013. a sai avaldaja teada, et lapse põhiprobleemiks

on koolis katkised ja määrdunud riided, puuduvad ja määrdunud õppevahendid.

Klassijuhatajale tegi muret, et laps oli pidevas stressis. Ema oli kooliga seonduvalt

klassijuhataja sõnul passiivne ning teatas, et elab Paides. Avaldaja külastas Tallinnas

lastekaitset, kes soovitas kiiremas korras võtta laps elama enda juurde ja taotleda ema

hooldusõiguse piiramist. Lastekaitse leidis, et ema ei tule lapse hooldamisega toime, laps vajab

kiiremas korras psühholoogi abi. Paide lastekaitse avaldaja kohtule esitatud avaldust siiski ei

toetanud. Ka laps avaldas soovi ema juures elada ja nii ei jäänud avaldajal muud üle, kui

sõlmida emaga kohtulik kompromiss (tsiviilasi nr 2-13-11687). Kompromissiga määrati, et

lapse elukohaks jääb ema elukoht ja vanemad teostavad hooldusõigust lapse suhtes ühiselt.

3. Nüüdseks on selgunud, et lapse ema ei hakanud ka oma uue elukaaslasega lapse eest paremini

hoolitsema ja lapse koolis käimine jäi unarusse. 2019. a suvel märkas avaldaja, et lapsel on

riided mustad. Kui isa võttis kooliga ühendust selgus, et viimased kaks aastat on laps olnud

koduõppel ja jäeti klassi kordama. Lapsel puudub 7. klassi tunnistus, suvetööle ta ei ilmunud,

kuid kuidagi viidi üle 8. klassi. Avaldaja vastavatele küsimustele ei osanud ema midagi vastata.

Koostöös lastekaitsega sai avaldaja teada, et lapse olukord kodus on äärmiselt halb. Ema

elukaaslane liialdab alkoholiga ning on last ja ema korduvalt vaimselt ja füüsiliselt

väärkohelnud. Kõigest teada saades otsustas isa lastekaitse toel lapse elukorraldusse sekkuda ja

sõlmis lapse suhtes lepingu Q õppekeskusega lapse paigutamiseks riiklikult toetatud

õppekohale. Laps asus seal õppima 29.10.2019. Koolis on õpilaskodu, mis võimaldab lapsel

elada eraldi kodus valitsevast ebatervest õhkkonnast.

4. Avaldaja soovib, et praegune lapse kooli- ja elukorraldus jääks kestma. Üksnes isa

korraldatud praegune kooli ja õpilaskodu lahendus tagab lapse hariduse omandamise ja

normaalse elukeskkonna. Q koolis õppimisega kaasneb lapsele õpilaskodus suurema osa ajast

elamine ning edaspidise lapse elukoha küsimuses soovib isa üksinda otsuseid langetada. Seega

on tal vajalik saada kohtult lapse elukoha küsimuses otsustusõigus. Ema ei aita lapse õppetöös

osalemisele ning koolikohustuse täitmisele kaasa, on passiivne probleemile lahenduse

2-19-18458

leidmisel, ei tee koostööd isa, kooli ja kohaliku omavalitsusega ning ei järgi talle antud

nõuandeid ja soovitusi. Nende probleemide tõttu tuleb isale anda rohkem otsustusõigusi, sest ta

on tõestanud Q kooli lepingu sõlmimisega, et soovib lisaks sõnadele ka reaalsete tegudega lapse

koolikohustuse täitmisele kaasa aidata.

5. Ka pärast 2013. a kohtuliku kompromissi sõlmimist ei muutunud avaldaja läbisaamine lapse

emaga paremaks. Ema ei ole teinud avaldajaga mingisugust lapse huvidest lähtuvat koostööd,

otsustas kõik lapsega seonduva üksinda ega küsinud kunagi isa arvamust. Kirjeldatud asjaolud

viitavad, et ema ei suuda ega ka taha lapsega seoses vajalikke otsuseid vastu võtta. Avaldaja on

näidanud, et tal on tahe ja võimalused järjepidevalt langetada lapsega seotud küsimustes õigeid

otsuseid, millest on lapse arengule ja tulevikule kasu.

6. Põhjendamatu on etteheide isale, et ta ei tundnud oktoobrini 2019 lapse koolis käimise vastu

huvi. Kuivõrd ema ja laps kolisid Tallinnast kaugele elama ning ema ühepoolse otsuse alusel

paigutati laps W kooli õppima, eeldas isa, et ema kannab lapse eest ka hoolt ja tagab, et laps

täidab koolikohustust. Ilmselt pooldab ema vabakasvatust, kus laps kasvab omapead ja ise

otsustab, mis on ka õige. Olukord lapse koolikohustusega ei ole korras jätkuvalt, mida

kinnitavad tõendid e-koolist lapse paljude puudumiste kohta. II õppe veerandi 43 põhjuseta

puudumist näitavad, et lapsega kooselav vanem ei ole kursis sellega, et laps ei ole koolis käinud,

mis näitab vanema huvi puudumist selles küsimuses. Isa hinnangul on lapse soovimatus

õpilaskodus elada ema poolt toetatud, kes soosib seda ja jätab kõik lapse otsustada. Laps ei ole

veel sedavõrd küps, et suudaks langetada enda jaoks õigeid otsuseid. Isa ei arva, et elukoha

vahetus kahjustaks lapse huve, sest praktika on näidanud, et ema juures elades on lapsel

tekkinud valed hoiakud – nutisõltuvus ja ta jättis kooli unarusse.

Puudutatud isikute seisukohad

7. Lapsele määratud esindaja arvates on lapse hariduse küsimus praeguseks lahenenud seoses

isapoolsete jõupingutustega. Arvestades Q kooli eelset aega ja seda, et laps on olnud koduõppel,

kooliõppel jäeti ta klassi kordama, siis nendest faktidest lähtuvalt ei olnud ema piisavalt

pühendunud lapse haridusküsimuste lahendamisele. Lapse huve ja tuleviku perspektiive

arvestades on praegune hariduse omandamine Q Individuaalõppekeskuses parim lahendus

tagamaks hariduse omandamise. Lapsel peab olema kindel elukoht ning Q koolis internaadis

nädalasisene elamine õppetöö toimumise ajal ei ole tema põhiline elukoht. Tegemist ei ole

kinnise õppeasutusega ning pooltel on võimalik kokku leppida, kas laps viibib nädala sees

internaadis või käib igapäevaselt kodust kooli. Laps on sünnist saadik elanud emaga ja neil on

lähedased suhted. Pealegi on lapse elukohas jõudnud pooled kokkuleppele juba 2013. a ja see

on kinnitatud kohtumäärusega. Laps on 16-aastane ja soovib elada ema juures. Esindaja palus

jätta avalduse rahuldamata. Ka jääb selgusetuks, milline oleks lapse viibimiskoht, kui seda

otsustaks lapse isa.

8. Laps avaldas ärakuulamisel, et ei taha, et isa otsustaks tema elukoha ja koolivaliku üle. Laps

soovib jätkuvalt õppida Q koolis, kuid õpilaskodus ta koguaeg olla ei sooviks. Kodus on tal

lisaks emale ja väiksele õele ka kasuisa. Viimasega on suhted normaalsed. Isaga on suhtlemist

harva ning ta ei soovi isa juures elada.

9. Lapse ema arvates ei ole avaldus põhjendatud ja puuduvad uued asjaolud kehtiva määruse

muutmiseks. Isal on õigus ja kohustus lapsega suhelda vastavalt tsiviilasja nr 2-13-11687

määrusele, kuid ta on teinud seda minimaalselt. Isa huvi lapse vastu tekkis alates oktoobrist

2019. Isa on last külastanud kahel korral, 27.11. ja 01.12.2019, kui laps oli Viljandis haiglas

ravil. 01.12.2019 sai isa lapsega ka linnaloa ja veetis temaga aega koos pool päeva. Laps on

2-19-18458

juba 16-aastane ning suudab iseseisvalt analüüsida ja mõelda, tal on oma arvamus

elukorraldusest, sh elukohast ja koolist, ning sellega tuleb arvestada. Ema hinnangul kahjustaks

last see, kui ta elukoht peaks muutuma nii, et ta peaks püsivalt elama Tallinnas oma isa juures.

Lapse isa elab Tallinnas 2-toalises korteris, kus laps on vähe viibinud ja mis ei ole tema koduks.

Lapsel on ka oma vanaema ZZ-ga lähedane suhe ning lapse mujale elama asumisel kaotab ta

sotsiaalse võrgustiku. Elukoha vahetus tingiks ka järjekordse kooli vahetuse, kuid lapsele on

niigi kooli vahetus ja õpilaskodusse elama asumine raske, kuna ta igatseb pere järele. Vahel on

laps soovinud õpilaskodust nädala sees koju tulla ja ema on talle seda võimaldanud. Emale ei

oleks probleem last igal hommikul sõidutada kodust R-lt Q-le ning ema ei näe põhjust, miks

peaks laps elama õpilaskodus, kui kodu on 6 km kaugusel. Lapsel on raske puue, diagnoos

autism ATH, koostatud on rehabilitatsiooniplaan. Laps saab pidevat psühholoogilist

nõustamist, käib psühholoogi juures. Lapse omapära on, et ta hakkab tihti võõras kohas nutma,

läheb kiiresti närvi. Ka Q koolist soovib laps koju tulla õhtuti, on palju kordi emale helistanud

ja kirjutanud ning palunud koju. Kokkuvõtvalt leidis ema, et vanemad võiksid jätkata ühist

hooldusõigust, lapse elukoht on edasi ema juures, laps õpib Q koolis ning suhtleb isaga vastavalt

soovile.

10. Eestkosteasutus leidis, et ema on olnud lapse sünni järgselt lapse peamine hooldaja ja

kasvataja. Lapse isa hool ja panus lapse kasvatamisse on olnud hüplik ja ebajärjepidev. Lapse

emal on viimaste aastate jooksul olnud tõsiseid raskusi koolikohustuse täitmise tagamisel,

lapsele reeglite ja piiride seadmisel. Nüüdseks on ema teinud vabatahtlikult koostööd kohaliku

omavalitsuse lastekaitse ametnikuga. Perele on määratud tugiisik, kellega ema teeb koostööd.

Ema on teinud koostööd Järvamaa Haigla rehabilitatsioonimeeskonnaga lapsele ja perele

toimetulekut soodustavate tugiteenuste rakendamiseks. Ema ja laps saavad psühholoogilist abi

ja tuge ning pere ja lapse olukord on märgatavalt paranenud. Lastekaitseametnikule ei ole

laekunud peres kasvavate laste hoolitsemata välimuse või probleemsete olukordade kohta

täiendavalt ühtegi teadet. Eestkosteasutusel puuduvad tõendid, mis annaksid alust arvata, et

ema elukaaslane väärkohtleb nii vaimselt kui füüsiliselt lapse ema ja last. Arvestada tuleb ka

lapse soovi jätkata praeguse elukorraldusega ning elada koos ema ja õega. Laps ei soovi, et isa

saaks õiguse otsustada tema kooli ja viibimiskoha üle. Kokkuvõtvalt leidis eestkosteasutus, et

avaldus tuleb jätta rahuldamata. Lapsel on olnud küll õpi- ja käitumisprobleeme, kuid ta on Q

kooliga kohanenud ning praegust elukorraldust ei tohiks muuta. Lapse viibimiskoha küsimus

teeb murelikuks, sest isa ei ole kindlat elukohta lapsele välja valinud.

Maakohtu määrus ja põhjendused

11. Pärnu Maakohus jättis 07.09.2020 määrusega avalduse rahuldamata ja menetluskulud

avaldaja kanda, v.a riigi õigusabi kulud, mis jäid riigi kanda. Kohus mõistis isalt ema kasuks

välja 756 eurot õigusabikulude hüvitamiseks.

12. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on perekonnaseaduse (PKS) § 116 lõike 2 järgi

vanemal kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sh hoolitseda lapse isikliku

heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara (varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud olulisi asju

(otsustusõigus), samuti on hooldusõiguslik vanem PKS § 120 lõike 1 järgi üldjuhul lapse

seaduslik esindaja (esindusõigus). Vanema isikuhooldusõigus hõlmab PKS § 124 lõike 1 ja

§ 126 lõike 2 järgi mh vanema kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata, määrata

tema viibimiskohta (sh elukohta) ja suhtlusringkonda. Kui vanematel on lapse suhtes ühine

hooldusõigus, peavad nad PKS § 118 lõike 1 järgi teostama lapse suhtes hooldusõigust ja täitma

hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui

vanemad asuvad eraldi elama, säilib vanemate ühine hooldusõigus, sh õigus määrata

üksmeelselt lapse viibimiskoht ning leppida kokku, kumma vanema juures laps peamiselt elab

2-19-18458

ja kuidas saab laps teise vanemaga suhelda. Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades

lapsele olulises asjas, sh lapse tulevase elukoha küsimuses, kokkuleppele, võib kohus PKS

§ 119 järgi vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale, piirates vajadusel

tema otsustusõiguse teostamist või pannes talle lisakohustusi.

13. Vanemad ei ole asjas jõudnud kokkuleppele, kumma vanema juures laps elab. Avaldaja ei

ole taotlenud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist, avaldades samas soovi saada peamise

elukoha määramise küsimuses ainuotsustusõigus, mis on sisult hooldusõiguse küsimus. Kohus

viitas Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-45-11 (punkt 21), millest lähtuvalt tuleb kohtul arvestada

ka seda, et andes ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õiguse, puudutab see ühtlasi

kummagi vanema võimalust teostada lapse suhtes isikuhooldusõigust (last kasvatada ja tema

eest hoolitseda).

14. Avaldusest ja selle lisadest nähtub, et vanemate vahel oli 2013. a vaidlus lapse

hooldusõiguse üle, kuid Harju Maakohtu 30.08.2020 määrusega lahenes vaidlus kompromissi

sõlmimisega, mille järgselt jäi lapse elukohaks ema elukoht ning hooldusõigus ühiselt

vanematele. Seega nõustus kohus, et lapse elukoha vahetus Paidesse on olnud seaduslik ning

puudub alus seda emale ette heita. Eestkosteasutuse andmetel sattus ema perekond lastekaitse

ametniku vaatevälja 2017. a sügisel, kui ilmnesid lapse õpi- ja käitumisprobleemid endises

koolis B. Ema on probleemide tekkimisel ka avaldanud, et ei tule enam olukorraga toime ega

suuda tagada, et laps koolis käiks, kuid pika selgitustöö tulemusena õnnestus lastekaitse

ametnikul ja isal emale ja lapsele selgitada, miks on vajalik koolivahetus ja õpilaskodus

viibimine nädala sees oluline lapse haridustee jätkumiseks. Sellele järgnes ka kokkulepete

sõlmimine lapse vastuvõtmiseks Q Q kooli. Seega on isal olnud oluline panus selles, et laps

saaks jätkata õpinguid Q koolis.

15. Praeguseks ajaks on laps Q kooliga kohanenud ja on avaldanud ärakuulamisel soovi seal

jätkuvalt õppida. Väljavõtetest e-koolist nähtub, et lapsel on olnud koolis palju põhjuseta

puudumisi, kuid eestkosteasutuse andmetel on Q kooli õppejuht kinnitanud, et lapsel ei esine

probleeme koolikohustuse täitmisega ning kuigi tal tuleb osa aineid järele vastata, ei ole need

murettekitavad. Q koolis lapse õppimise vajaduse on heaks kiitnud ka ema ning seda kooli kui

lapse jaoks parimat on hinnanud eestkosteasutus. Q koolil on valmisolek ja võimalused last

toetada nii koolisiseselt kui -väliselt komplekssete lõimitud tegevuste ja teraapia kaasabil. Kuigi

isa kaasabil asus laps õppima Q kooli ning isa on menetluse kestel Q-l õppimist toetanud, on

isa nüüdseks oma arvamust muutnud, taotledes lapse õpingute jätkumist endises koolis (t I kd

lk 162) ning selgusetuks jääb, kuidas järjekordne koolivahetus oleks lapse huvides.

16. Isa seisukohalt on oluline, et laps viibiks õpilaskoduga koolis, kuna tema sõnul ei ole

turvaline elada koos ema praeguse elukaaslasega, kes on vägivaldne ja lapse elule ning tervisele

on reaalne oht. Lastekaitse ametnik on selgitanud olukorda, leidmata isa väidete kinnituseks

ühtegi tõendit ning neid ei ole esitatud ka kohtule. Kohus nõustus nii lapse esindaja kui ema

arvamusega, et Q koolis ühiselamus nädalasisene elamine õppetöö toimumise ajal ei saa olla

lapse põhiline viibimiskoht. Tegemist ei ole kinnise asutusega ning arvestada tuleb ka lapse

arvamusega, kes on 16 aastane. Psühholoogi arvates ei ole laps valmis veel päris iseseisvaks

eluks, mida õpilaskodus viibimine eeldab. Lapsel on probleeme madala enesehinnanguga ja

enesekehtestamisega. Laps on väga mõjutatav, seetõttu vajab ta turvalist ja hoolivat keskkonda,

mida õpilaskodus viibimine ei ole seni suutnud tagada. Laps on ärakuulamisel olnud nõus

õpilaskodus viibimisega, samas on ta selgitanud, et koduigatsust tundes soovib ta vahel koju

minna ka nädala sees ning ema on talle seda võimaldanud. Arvestada tuleb lisaks lapse

tervislikku seisundit ja sellest tulenevat vajadust olla rohkem lähedastega.

2-19-18458

17. Ema on olnud lapse peamine hooldaja ja kasvataja ning mõistetav on, et elades lapsest eraldi

teises linnas, kannatab kindlasti lapse ja isa omavaheline suhtlus. Samas puuduvad tõendid, et

ema oleks takistanud isaga suhtlemist ning tema elus osalemist ning kuigi isa eeldas, et ema

kannab lapse eest ka hoolt, ei tähenda see, et isa hool ja panus lapse kasvatamisse peaks olema

ebajärjepidev. Asjaoludest nähtub ka, et kuigi isa on süüdistanud ema saamatuses ja

tegevusetuses, ei ole isa ise pidanud vajalikuks aastaid isiklikult end kursis hoida lapse koolielus

toimuvaga. Eestkosteasutuse andmetel on ema teinud vabatahtlikult koostööd kohaliku

omavalitsuse lastekaitse ametnikuga. Perele on määratud tugiisik, kellega ema teeb koostööd.

Laps ja ema saavad psühholoogilist abi ja tuge ning pere olukord on viimasel ajal paranenud.

Ka ei ole lastekaitsele laekunud peres kasvavate laste hoolitsemata välimuse või

probleemolukordade kohta ühtegi teadet.

18. Laps on avaldanud kindlalt soovi elada koos ema ja õega, ta on praeguse elukorraldusega

rahul ega soovi, et isa saaks õiguse otsustada tema kooli ja viibimiskoha üle, sest isa ei tea

temast pooli asju. Nii eestkosteasutus kui lapse esindaja on leidnud ning see nähtus ka lapse

ärakuulamisel kohtuniku poolt, et laps austab isa, kuid tunneb emaga suuremat emotsionaalset

lähedust ja usalduslikku sidet kui isaga. Tähelepanuta ei saa jätta, et teatud eluetappidel on

tütarlaste elus emal oluline ja tähendusrikas roll.

19. Kuigi on teada emal olnud raskused lapse koolikohustuse täitmise tagamisel, lapsele

reeglite ja piiride seadmisel, puudub kohtul ülevaade isa igapäevasest toimetulekust ja

võimekusest lapse eest vajalikul määral hoolt kanda. Isa on toonitanud, et tahab ise otsustada,

kus on lapse peamine elukoht, kuid milline see elukoht oleks, jääb ebamääraseks. Kohus on

eelnevalt põhjendanud, et lapse põhiliseks elukohaks ei saa olla õpilaskodu. Isa enda elukoht

on Tallinnas ning kohtuistungil on nimetatud lapse uueks võimalikuks elukohaks ka Kilingi-

Nõmmet. Arvestades, et avaldaja viibib tööülesannete tõttu olulise aja Eestist ära, on selgusetu,

kuidas on tagatud sel ajal lapse eest hoolitsemine ja tema järelevalve, seda enam, et laps vajab

toetavat perekeskset keskkonda.

20. Eeltoodust lähtudes leidis kohus, et puuduvad kaalukad põhjused avalduse rahuldamiseks.

Lapse huvides on jätkata harjumuspärases keskkonnas ja koolis, kus laps on avaldanud soovi

käia ning kus lapsele on loodud võimalused tema arengu igakülgseks toetamiseks.

Tähelepanuta ei saa jätta lapse puudest tulenevate teraapiate vajadust. Isa ei ole lapse kindalt

elukohta avaldanud. Samas on lapsel olemas R kodu ja pere ning lähedased suhted

pereliikmetega ning lapse väljakujunenud elukeskkonna lõhkumine ei ole lapse huvides. Kohus

viitas ka PKS § 116 lõikele 3.

21. Menetluskulud jättis kohus avaldaja kanda, v.a riigi õigusabi kulud, mis jäid riigi kanda.

Ema menetluskulude nimekirja kohaselt on õigusabi osutatud 9 t tunnihinnaga 84 eurot

(käibemaksuga) summas 756 eurot. Avaldaja esitas vastuväite leides, et hagita menetluses ei

ole ilmtingimata esindajat vaja ning avaldaja võiks kanda lapse ema menetluskulud juhul, kui

avaldaja oleks kohtusse pöördunud enda huvides, kuid avaldus on esitatud lapse huvides. Kohus

avaldaja seisukohaga ei nõustunud. Tegemist on keskmiselt keeruka vaidlusega ning ka

avaldajal on esindaja, seega tagamaks lapse ema õiguste kaitse ei saa esindaja olemasolu talle

ette heita. Eeltoodust lähtudes ja tuginedes sellele, et kohus jättis avalduse rahuldamata, on

õiglane, et avaldaja kannab lisaks enda menetluskuludele ka vastaspoole menetluskulud.

22. Kohus leidis, et õigusabile kulunud aeg 9 t on kooskõlas asja mahukusega. Samuti ei ole

tööühiku hind vastuolus Riigikohtu aktsepteeritud põhjendatud ja mõistlike tunnihindadega.

Seega on lapse ema põhjendatud menetluskulu 756 eurot. Menetlusosaline on kinnitanud, et ta

ei ole käibemaksukohuslane ega saa käibemaksu tagasi arvestada.

2-19-18458

Määruskaebus

23. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue

määruse, millega avalduse rahuldada või alternatiivselt saata asi uueks lahendamiseks

maakohtule ning jätta menetluskulud lapse ema kanda.

24. Maakohtu määrusest ei selgu konkreetselt, millise õigusnormiga ei olnud avalduse nõuded

kooskõlas. Kohus möönis küll lapse kasvatamisel probleemide olemasolu, kuid samas lapse

heaolu nimel midagi ette ei võtnud, jättes lapse probleemse elukeskkonna endiseks, tunnustades

sellega emapoolset kasvatusviisi. Kohus jättis tähelepanuta, et lapsel on juba kolmas aasta

järjest lõpetamata nii 7. kui 8. klass ning ema ei ole suuteline tagama, et laps saaks vajaliku

hariduse. Kohus oleks pidanud olema skeptilisem ja kriitilisem ning lähtuma lapse eeldatavatest

huvidest. Kohus ei ole piisavalt arvestanud, et lapsele hariduse andmine on vanemate kohustus,

mitte õigus.

25. Kohus ei arvestanud, et lapse ja isa võõrandumises on süüdi ka ema, kes lapse 2013. a

Tallinnast Paidesse elama viis ja kes ei ole samas ise lapse kasvatamise ja koolitamisega

hakkama saanud. Isale läheb korda, et laps saaks korraliku hariduse ja soovib jätkuvalt, et kohus

annaks talle soovitud otsustusõigused. Isa on ärakuulamisel avaldanud, et on valmis lapsele

pakkuma koheselt emast eraldi elamistingimusi ning korraldama lapse kooliskäimise

iseseisvalt. Kohtul puudus põhjendatud alus isa väidetes kahelda isegi seetõttu, et isa ei olnud

veel konkreetset elamispinda hankinud. Kohus ei saanud eeldada, et isa pidanuks elamispinna

juba igaks juhuks ette ära ostma, teadmata, kas ta üldse saab kohtult õiguse laps sinna elama

majutada.

26. Lapsele on määratud puue ekslikult ja seda ilmselt vaid riigilt toetusrahade saamiseks, sest

põhjalikke uuringuid ei ole isale teadaolevalt lapse vaimse tervise osas läbi viidud ning laps ei

osale ka üheski rehabilitatsiooniprogrammis. Ka ema kasvatab ja kohtleb teda nii nagu tavalist

tervet last. Lapsel on vaid välja kujunenud kohusetunde puudumine ja nutisõltuvus, mis tal

tekkis ema juures elades ja millest peaks õige kasvatuse ja spetsialistide abiga saama üle.

27. Kui viimasel ärakuulamisel kõik asjaosalised teadsid rääkida, et lapsel läheb koolis hästi ja

ta saab hakkama, siis tegelikkuses ei ole asjaolud nii positiivsed. Laps ei käinud 2020. a suvel

koolis tegemata arvestusi järele sooritamas, sest ema pidas õigemaks viia ta samal ajal Tallinna

poodlema, mistõttu jäigi lapsel juba kolmas aasta järjest klassikursus lõpetamata. Ka praegune

õppeaasta on alanud lapsel massiliste põhjuseta puudumistega.

Menetlusosaliste seisukohad

28. Eestkosteasutus, lapsele määratud esindaja ja lapse ema vaidlesid määruskaebusele vastu ja

palusid jätta selle rahuldamata.

Menetluse edasine käik

29. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lõike 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

2-19-18458

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

30. Ringkonnakohus leiab, et Pärnu Maakohtu 07.09.2020 määrus on õige ja põhjendatud ning

määruskaebuse väited ei anna alust määruse muutmiseks või tühistamiseks. Vastavalt TsMS

§-le 659 ja § 657 lõike 1 punktile 1 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus

rahuldamata. Ringkonnakohus jaotab ja määrab kindlaks määruskaebemenetluse kulud.

31. Esmalt otsustab kohus määruskaebemenetluses esitatud täiendavate tõendite vastuvõtmise.

Lapse ema on koos vastusega kaebusele esitanud Q kooli arve, mis on esitatud emale kui

vanemale, kellega kool on sõlminud lepingu 2020/2021 õppeaastaks. Ringkonnakohus võtab

nimetatud tõendi, mis on esitatud asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks, TsMS § 667 lõike

3 teise lause alusel tsiviilasja materjalidesse vastu.

32. Määruskaebuses leitakse, et vaidlustatud määrusest ei nähtu konkreetselt, millise

õigusnormiga ei olnud avaldus kooskõlas. Ringkonnakohus selgitab, et last puudutavas

küsimuses ühele vanemale PKS § 119 alusel otsustusõiguse andmine (samuti PKS § 137 alusel

ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine) on kohtu

kaalutlusotsustus, mille kohus teeb oma siseveendumuse kohaselt, lähtudes eelkõige lapse

huvidest ja arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi (PKS § 123 lõige

1). Seega ei saagi öelda, et avaldus ei olnud mingi õigusnormiga kooskõlas või vastuolus, vaid

avaldus ei olnud kohtu hinnangul põhjendatud. Sellisesse kohtu kaalutlusotsustusse sekkub

kõrgema astme kohus üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või

rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus antud

juhul diskretsiooni piire ületanud ega menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Maakohus

lähtus lahendi tegemisel lapse ja teiste asjaomaste isikute huvidest ning on oma seisukohti

avalduse rahuldamata jätmisel jälgitavalt põhjendanud. Määruskaebuse väited ei võimalda

järeldada, et kohus väljus kaalutluse tegemisel nendest piiridest, mis kohtul seaduse kohaselt

perekonnaasja lahendamisel on. Diskretsioonipiiride ületamist ei nähtu ka tsiviilasja

materjalidest. Maakohus hindas tõendeid kogumis ning nende põhjal tuvastas asjas tähtsust

omavad asjaolud ja kujundas oma arvamuse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse

põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 659 ja § 654 lõige 6). Vastuseks

konkreetsetele määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

33. Kaebuses leitakse, et kohus jättis tähelepanuta, et lapsel on juba kolmas aasta järjest

lõpetamata nii 7. kui ka 8. klass. Seega leiab kaebaja jätkuvalt, et ema ei ole suuteline tagama,

et laps saaks vajaliku hariduse. Eeltoodud (tõendamata) väide on vastustajate seisukohtadega

määruskaebemenetluses ümber lükatud. Eestkosteasutuse vastusest kaebusele nähtub, et

telefonivestlusel Q kooli õppejuhiga said lastekaitsespetsialistile teatavaks järgmised asjaolud:

lapsel läheb koolis 2020/21 õppeaastal normaalselt, paremini kui varasemalt; laps käib 9.

klassis; laps saab kõik määratud rehabilitatsiooniteenused koolist ja neid ka kasutatakse

aktiivselt, kooli psühholoog tegeleb lapsega; õpilaskodu laps hetkel ei kasuta, kuid koht on

olemas; igapäevaselt on laps kooli jõudnud ja õppejuhi sõnul on neil emaga kokkulepe, et kui

lapsel tekib probleeme koolikohustuste täitmisega, tuleb laps õpilaskodusse. Ka ema kinnitab

vastuses määruskaebusele, et laps käib 9. klassis. Seega on isa väited 7. ja 8. klassi lõpetamata

jäämise osas ebaõiged. Samuti märgib ema, et kuivõrd isa ei soovinud pikendada lepingut Q

Kooliga, sõlmis ema ise kooliga uue lepingu selleks, et laps saaks samas koolis edasi õppida.

Samuti tasub ema erakooli õppemaksu, tõendina on esitatud kooli arve septembri ja oktoobri

2020. a kohta. Eeltoodust tulenevalt ei vasta tegelikkusele isa väited, et ema ei ole suuteline

tagama, et laps saaks vajaliku hariduse. Asja materjalidest nähtuvalt jätkab laps 2020/21.

õppeaastal ema sõlmitud lepingu alusel õppimist Q koolis 9. klassis, lapsel läheb koolis

paremini kui varasemalt (sh käib ta igapäevaselt koolis), tal on olemas koht õpilaskodus ning

2-19-18458

koolis pakutakse lapsele kõiki vajalikke teenuseid. Kolleegium nõustub ka emaga, et isa

seisukohad ja käitumine menetluse ajal on vastuoluline – ühelt poolt soovib isa tungivalt, et

laps saaks hariduse, mistõttu korraldas algselt ka lapse õppima asumise Q kooli, samas ei olnud

menetluse ajal enam nõus lapse õpingute jätkamisega Q koolis, mis lapsega tegelenud

spetsialistide sõnul on lapse eripära arvestades temale hetkel parim kool. Seega on isa

meelemuutus otseselt lapse huvidega vastuolus. Määruskaebuses ei ole isa eeltoodu osas

mingeid täiendavaid selgitusi esitanud.

34. Kaebuses leitakse, et lapse arvamus ei omanud antud juhul määravat tähendust, kuna üle

14-aastasel lapsel on nn vetoõigus üksnes hooldusõiguse üleandmise nõude lahendamisel.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuivõrd avaldusest nähtuvalt soovib isa saada õiguse

määrata igakordselt lapse elukohta, on vähemalt elukoha määramise õiguse osas sisuliselt

tegemist hooldusõiguse küsimusega. Otsustusõigust PKS § 119 tähenduses saab vanem taotleda

teatud lapsega seotud küsimuses ühekordse otsuse tegemiseks. Seega olnuks iseenesest

vähemalt elukoha määramise õiguse osas põhjendatud jätta avaldus rahuldamata ka üksnes PKS

§ 137 lõike 2 punkti 1 alusel, mida aga maakohus antud juhul ei teinud, lahendades avalduse

siiski tervikuna PKS §-st 119 lähtudes.

35. Kolleegium nõustub maakohtuga, et isa seisukohtadest jääb ebamääraseks, kus saaks olema

lapse peamine elukoht juhul, kui see jääks isa määrata. Seda ei ole täpsustatud ka

määruskaebuses, milles on üksnes kohtule ette heidetud, et kohtul puudus põhjendatud alus isa

vastavates väidetes kahelda ning kohus ei saanud eeldada, et isa igaks juhuks vastava

elamispinna ette ära ostab, teadmata, kas ta üldse saab kohtult õiguse laps sinna elama majutada.

Maakohtu määruse kohaselt on isa enda elukoht Tallinnas ning kohtuistungil on nimetatud lapse

uueks võimalikuks elukohaks ka Kilingi-Nõmme. Maakohus leidis, et arvestades, et isa viibib

tööülesannete tõttu olulise aja Eestist ära, on selgusetu, kuidas on tagatud sel ajal lapse eest

hoolitsemine ja tema järelevalve, seda enam, et laps vajab toetavat perekeskset keskkonda. Ka

määruskaebuses ei ole selles osas täiendavaid selgitusi esitatud. Kaebuses esiletoodu võimaldab

pigem järeldada, et isa sooviks on osta lapsele eraldi elamispind, kuhu laps iseseisvalt (vähemalt

mingitel perioodidel) majutada. Selline elukorraldus aga lapse huvide ja vajadustega kindlasti

kooskõlas ei oleks, kuivõrd asjas on tuvastatud, et laps vajab ajal, mil ta ei viibi õpilaskodus,

stabiilset ja tema arengut toetavat keskkonda.

36. Kaebuse väited ema süüst lapse ja isa võõrandumises ning lapse puude eksliku määramise

kohta asja lahendamisel tähtsust ei oma ning ringkonnakohus neid seetõttu kohtulahendis ei

käsitle.

37. Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, puudub ringkonnakohus alus muuta ka maakohtu

määratud menetluskulude jaotust. Väljamõistetud menetluskulude suuruse osas ei ole kaebuses

vastuväiteid esitatud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

38. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud tuleb kaebuse rahuldamata jätmise tõttu

jätta kaebuse esitaja kanda (TsMS § 171 lõige 1), v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud

esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lõike 3 teine lause). TsMS § 174 lõike 3

alusel määrab ringkonnakohus kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Lapsele

riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud määrab kohus kindlaks eraldi määrusega.

39. Lapse

ema

menetluskulude

nimekirja

kohaselt

on

tema

menetluskuluks

määruskaebemenetluses lepingulise esindaja tasu 252 eurot (sh käibemaks) esindaja 3 t töö eest,

2-19-18458

mis seisnes kaebusega tutvumises ja seisukoha koostamises, tunnitasuga 84 eurot koos

käibemaksuga. Taotluses on esitatud TsMS § 174 lõike 10 ja § 176 lõike 5 kohased kinnitused.

Kaebaja kulude osas vastuväidet ei esitanud. Arvestades tsiviilasja keerukust, määruskaebuse

ja esitatud vastuse sisu ja mahtu, on ringkonnakohtu hinnangul tegemist põhjendatud ja vajalike

kuludega TsMS § 175 lõike 1 mõistes. Ka esindaja tunnitasu 84 eurot (käibemaksuga) on

mõistlik ja vastab esindaja kvalifikatsioonile ning kohtupraktikas põhjendatuks peetud tunnitasule.

Eeltoodule tuginedes tuleb avaldajalt lapse ema kasuks välja mõista menetluskulud

määruskaebemenetluses 252 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

/Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin/