2-19-9391/28 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. detsember 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-9391

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi Transcom hagi Sinear OÜ (pankrotis)

pankrotihalduri vastu nõude tunnustamiseks Sinear

OÜ pankrotimenetluses

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. augusti 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi Transcom apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (hageja): Aktsiaseltsi Transcom (registrikood

10550575), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andrei

Svištš

Vastustaja (kostja): Sinear OÜ (registrikood 11496671,

pankrotis)

pankrotihaldur

Karin

Antsov

(alates

19.11.2020 pankrotihaldur Toomas Saarma)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 12. augusti 2020 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Aktsiaseltsi Transcom kanda.

3. Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata, kuna asjas ei ole hüvitatavaid

menetluskulusid tekkinud.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Tartu Maakohtu 19. detsembri 2018 määrusega kuulutati tsiviilasjas nr 2-18-16419 välja Sinear

OÜ (võlgnik) pankrot.

Aktsiaselts Transcom (hageja) esitas 9. jaanuaril 2019 võlgniku pankrotimenetlusse

nõudeavalduse, millega palus tunnustada hageja nõuet summas 206 717 eurot 77 senti

pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 2 järgse nõudena. Võlgniku pankrotimenetluses toimus

21. mail 2019 nõuete kaitsmise koosolek, kus hageja nõudele esitas vastuväite võlgniku

pankrotihaldur.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja võlgnik 21. augustil 2015 töövõtulepingu, mille kohaselt

kohustus võlgnik rekonstrueerima ja laiendama lepingus ning selle dokumentides toodud

tingimustel ja mahus lepingu objektiks oleva valmis ehitatud kaldakai, asukohaga Kalda 2 Pärnu

linn, ning selle vastavalt lepingu tingimustele hagejale üle andma. Lepingu p 2.1 kohaselt kohustus

hageja tasuma võlgnikule teostatud töö eest kokku 537 396 eurot 53 senti (sisaldab käibemaksu).

Lepingu p 3.2 järgi pidi võlgnik lõpetama töö ja andma selle koos kogu vajaliku

dokumentatsiooniga hagejale üle hiljemalt 25. septembril 2015. Võlgnik töid tähtaegselt ei

lõpetanud ega andnud hagejale lepingus sätestatud korras üle. Töid ei ole hagejale siiani üle antud,

vormistamata on lepingukohane lõppakt.

Lepingu p 3.3 sätestab, et kui töövõtja (võlgnik) ületab lepingu punktis 3.2. nimetatud töö

lõpetamise tähtaega, kohustub töövõtja maksma tellijale (hageja) leppetrahvi 0,8% tasult päevas

iga viivituses oldud päeva eest kuni töö nõuetekohase lõpetamiseni ja üleandmiseni (arvestatakse

tasult

ilma

käibemaksuta).

Leppetrahvi

suurus

on

iga

viivitatud

päeva

kohta

3582 eurot 6 senti. Kuigi võlgnik ei ole hagejale töid tänaseni üle andnud, esitas hageja võlgniku

pankrotimenetlusse leppetrahvi nõude seisuga 21. oktoober 2015 (s.o nõue, mida hageja on

võlgnikult varasemalt nõudnud), mil võlgnik oli lepingust tuleneva töö üleandmisega viivituses

26 päeva, mis teeb lepptrahvi nõude suuruseks 93 147 eurot 60 senti (26x3582,6). Võlgniku

pankroti väljakuulutamise seisuga on hageja viivisenõude suuruseks 24 085 eurot 48 senti.

Võlgniku poolt on esitamata lepingu kohased garantiikirjad. Lepingu p 5.3 kohaselt pidi võlgnik

esitama 10 päeva jooksul lepingu sõlmimisest hagejale garantiikirja või kandma 10% tasust hageja

arveldusarvele. Vastavalt lepingu punktile 5.4. kohustus võlgnik esitama kehtiva ehituse

koguriskikindlustuse ja ehitustegevuse vastutuskindlustuse 7 päeva jooksul arvates lepingu

allkirjastamisest. Võlgnik ei ole täitnud lepingu p-st 5.3 tulenevat kohustust esitada garantiikiri.

Samuti on täitmata lepingu p 5.4 kohane kohustus.

Hageja on nõudekirjades nõudnud võlgnikult kindlustuspoliiside ja garantiikirja esitamise

kohustuse täitmisega leppetrahvi seisuga 21. oktoober 2015 ehk 54 päeva eest, mis vastab nõudele

summas 27 000 eurot. Võlgnik sattus viivitusse 29. augustil 2015, pankroti väljakuulutamise

seisuga on hageja viivisenõue 7 148 eurot 21 senti.

Hageja andis lepingu p 6.8 alusel võlgnikule kasutada injektsiooniankrute paigaldamiseks hagejale

kuuluva ujuvaluse (pargas), mille võlgnik kohustus pärast kasutamist hagejale tagastama.

Ujuvpargas uppus 2017 kevadel võlgniku valduses ja kasutuses kaldakai äärde. Esialgse hinnangu

kohaselt on pargase pinnale tõstmise kulu kuni 42 000 eurot.

2017 aprilli alguses sõlmisid hageja ja võlgnik kokkuleppe, mille kohaselt kohustus võlgnik

ehitama Pärnu kesklinna 253,9 meetri pikkuse kai ääretala. Töö teostas allhanke korras FCC OÜ.

Pakkumuse kohaselt leppisid pooled kokku töömahus 850,30 m3 ja töötasus 377 eurot 66 senti/m3,

mis tegi tehtava töö kogusummaks 321 123 eurot (ilma käibemaksuta). Kai ääretala jooksva meetri

maht on 3,35 m3. Lisakokkuleppest tulenevalt on võlgnik akteerinud 850,30 m3 mahus teostatud

töid. Pärast kai ääretala geodeetilise teostusmõõdistuse valmimist ja täiendavaid kontrollmõõtmisi

on selgunud, et tegelikult teostatud ääretala pikkus on 229,14 meetrit ehk 24,76 meetrit vähem kui

esialgses võlgniku esitatud pakkumises. See teeb ääretala betoontööde kogumahuks 767,62 m3

(229,14m x 3,35 m3 ). Seega on võlgnik akteerinud töid 82,68 m3 rohkem kui töid tegelikkuses

teostati, mis vastab kokkulepitud tasule summas 31 224 eurot 93 senti (ilma käibemaksuta).

Hinnapakkumises mittesisaldanud ehk täiendava tööna teostas võlgnik uue ääretala ja vana

kaldakindlustuse ühendamistööd pikkusega 4,35 meetrit betoonitööde mahuga ca 6,2 m3. See teeb

rahaliselt 2 341 eurot 49 senti (ilma käibemaksuta). Arvestades võlgniku poolt tehtud täiendavat

tööd on võlgnik esitanud hageja vastu alusetu rahalise nõude summas 28 883 eurot 44 senti (ilma

käibemaksuta).

Pärast 6. veebruari 2018 tasaarvestust oli hagejal võlgniku vastu alusetu rikastumise nõue summas

11 401 eurot 13 senti. Alusetu rikastumise nõue muutus sissenõutavaks 6. veebruari 2018

nõudekirja esitamisega. Hagejal on võlgniku vastu viivisenõue summas 784 eurot 65 senti.

6. veebruaril 2018 saatis hageja võlgniku esindajale koos leppetrahvi nõudega ka nõude alusetult

saadud summa tagastamiseks. Samuti esitas hageja tasaarvestusavalduse hageja alusetu

rikastumise nõude tasaarvestamiseks võlgniku nõudega hageja vastu nende kattuvas osas.

Võlgnikul oli hageja vastu heaks kiidetud ehitustööde aktist nr 20 tulenev rahaline nõue summas

17 482 eurot 31 senti, mille hageja enda nõudega tasaarvestas.

Hageja nõudis, et võlgnik hüvitaks talle ujuvpargase veepinnale tõstmise kulud summas

42 000 eurot. Lepingu p 9.3 kohaselt on hagejal õigus nõuda võlgnikult alates kahju tekitamise

hetkest viivist 0,01% kahjusummalt iga kahju hüvitamisega viivitatud päeva eest. Hageja teavitas

võlgnikku kahjunõudest esimest korda 19. märtsil 2018. Hagejal on võlgniku vastu viivisenõue

summas 1150 eurot 80 senti.

Kokku on hagejal võlgniku vastu nõue summas 206 717 eurot 77 senti, mis koosneb järgmistest

nõuetest: a) leppetrahvinõue seonduvalt kindlustuspoliiside ja garantiikirja esitamise kohustuse

rikkumisega 27 000 eurot, millele lisandub viivsenõue 7 148 eurot 21 senti; b) leppetrahvinõue

seonduvalt töö üleandmisega viivitamisega 93 147 eurot 60 senti, millele lisandub viivisenõue

24 085 eurot 38 senti; c) alusetu rikastumise nõue 11 401 eurot 13 senti, millele lisandub

viivisenõue 784 eurot 65 senti; d) kahjunõue seonduvalt ujuvpargase uputamisega 42 000 eurot,

millele lisandub viivisenõue 1 150 eurot 80 senti.

2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.

Kostja vastuväite kohaselt on hageja esitanud Sinear OÜ (pankrotis) vastu leppetrahvi tasumise

nõude hilinenult, kuivõrd vastav kohustus tuli täita augustis 2015. Hageja esitas Sinear OÜ-le

(pankrotis) leppetrahvi tasumise nõude esmakordselt veebruaris 2018, s.o üle kahe aasta hiljem.

Hageja on kaotanud õiguse nõuda väidetava rikkumise eest leppetrahvi.

Sinear OÜ (pankrotis) kinnitusel leppisid pooled pärast lepingu sõlmimist kokku, et kuivõrd tööde

teostamise periood on nii lühike, ei ole garantiikirja esitamine otstarbekas. Pankrotihaldurile

teadaolevalt ei ole hageja asenduskohustuse täitmist nõudnud, sest on tasunud Sinear OÜ-le

(pankrotis) lepingujärgsed tasud kinnipidamisi teostamata. Sinear OÜ (pankrotis) kinnitusel

loobus hageja ehituse koguriskikindlustuse saamise nõudest, sest ükski Eestis tegutsev

kindlustusandja ei pakkunud vastava riski kindlustamise võimalust. Pankrotihaldurile esitatud

andmete kohaselt on Sinear OÜ (pankrotis) täitnud nõuetekohaselt ehitustegevuse

vastutuskindlustuse tegemise kohustuse, mistõttu on alusetu vastav leppetrahvi nõue.

Kostja hinnangul ei ole põhjendatud leppetrahvi nõue tööde üleandmisega viivitamise eest.

Lepingu kohaselt pidi Sinear OÜ (pankrotis) andma hagejale tööd üle hiljemalt 25. septembril

2015. Nädal aega pärast lepinguliste tööde alustamist hakkas ehitustööde objektiks olev kai

vajuma, mistõttu sõlmisid pooled täiendavad kokkulepped vajalike lisatööde tegemiseks. Seega ei

olnud Sinear OÜ-l (pankrotis) võimalik lepinguliste põhitöödega jätkata enne, kui kai vajumisest

tingitud lisatööd lõpetati. Tähtaja ületamine on vabandatav ning sellest tulenevalt on hageja nõue

põhjendamatu. Juhul, kui kohus leiab, et hageja nõue leppetrahvi saamiseks on põhjendatud,

esineb alus leppetrahvi vähendamiseks mõistliku suuruseni vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 162 lg-le 1.

Kostja väitel on alusetu hageja nõue seoses ujuvpargase uppumisega, sest Sinear OÜ (pankrotis)

ei vastuta ujuvaluse uppumise ja sellega kaasnevate tagajärgede eest. Hageja esitatud tõendid

tõendavad, et ujuvalus oli Lemminkäinen Eesti AS-i valduses.

Kostja ei nõustunud alusetu rikastumise nõudega, sest hageja on tasunud Sinear OÜ-le (pankrotis)

teostatud tööde eest ja vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele. Tasu, mida hageja maksis

vastavate tööde eest Sinear OÜ-le (pankrotis), kattus täies ulatuses tasuga, mida Sinear OÜ

(pankrotis) tasus omakorda alltöövõtja FCC OÜ-le. Seega on hageja aktsepteerinud, et Sinear OÜ

(pankrotis) poolt teostatud töö oli nõuetekohane ja vastas poolte kokkuleppele. Kuna hageja enam

makstud 28 883 euro 44 sendi suurusel nõudel puudub alus, on hageja poolt selle nõude suhtes

tehtud tasaarvestus kehtetu.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 12. augusti 2020 otsusega hagi rahuldamata ja hageja menetluskulud tema

enda kanda. Maakohus märkis, et pankrotihalduril puudub menetluskulude nõue. Maakohus jättis

rahuldamata hageja taotluse 19. juuni 2020 kohtuistungi protokolli parandamiseks.

Kohus käsitles kõigepealt hageja leppetrahvi nõudeid, siis kahju hüvitamise nõuet ja lõpuks

alusetust rikastumisest tulenevat nõuet.

Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selle üle, et H. Maidra on Sinear OÜ (pankrotis)

juhatuse liige, kuid see ei anna alust tuvastada, et tema e-posti aadressile heldi.maidra@gmail.com

saadetud e-kiri on saadetud 21. augusti 2015 töövõtulepingu lepingu p 12.1 ja 12.2 kohaselt

võlgnikule. Lepingu p 13.7 teise lause alusel lepingu tingimuste tõlgendamisel eelistatakse

tõlgendust, mis muudab lepingu tingimuse seaduslikuks või kehtivaks. Seega on hageja juba

lepingu sõlmimisel välistanud võimaluse, et muul e-posti aadressil, kui on selgelt kokku lepitud

lepingus, ei ole võimalik saata ja saada kehtivalt õiguslikku tagajärge toovat tahteavaldust.

Käesolevas vaidluses oli lepingu pool, seega tahteavalduse saaja võlgnik, mitte H. Maidra.

Võlgnikule 21. augustil 2015 lepptrahvi nõudmise avaldust lepingus kokku lepitud e-posti

aadressil ei ole saadetud.

Kui siiski lugeda võlgniku juhatuse liikme isiklikule e-posti aadressile 21. oktoobril 2015 saadetud

leppetrahvi nõue lepingupoolele kätte toimetatuks, on hagejal õigus nõuda võlgnikult leppetrahvi

(ja vastavalt nõude tunnustamist pankrotimenetluses) garantiikirja (lepingu p 5.3) esitamata

jätmise eest. Garantiikiri (on first demand) tuli võlgnikul esitada 10 päeva jooksul lepingu

sõlmimisest.

Leppetrahvi maksmise nõudeõiguse tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised üldised

eeldused: poolte vahel on kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvikokkulepe); võlgnik on lepingulist

kohustust rikkunud (VÕS § 100); võlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on

kokku lepitud võlgniku teistsugune vastutusstandard (VÕS §-d 103 ja 160); võlausaldaja on

leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud

(VÕS § 159 lg 2). Kõigi nende asjaolude tõendamise koormis on tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 230 lg 1 esimese lause alusel hagejal.

Hageja on tõendanud, et võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud: lepingu p 5.3 kohaselt pidi

võlgnik esitama 10 päeva jooksul lepingu sõlmimisest hagejale garantiikirja või kandma 10%

lepingutasust hageja arveldusarvele. Võlgnik vastutab garantiikirja esitamata jätmise eest, sest

teine isik garantiikirja esitada ei saanud ning võlgnik ei ole tõendanud, et lepingupunkti täitmine

oli võimatu. Kostja väited suulise kokkuleppe kohta lepingu muutmise osas on jäänud tõendamata.

Kostja tunnistaja H. Maidra ütlustest ei nähtu kirjaliku lepingu sõlminud isikute läbirääkimiste

pidamist lepingu tingimuse muutmiseks, s.o garantiikirja esitamata jätmiseks (ta ei ole kunagi

hageja juhatuse liikme K. Kokaga kohtunud). Lisaks on lepingu muutmine muus vormis kui

kirjalikult välistatud vastavalt lepingu p-s 11.1 kokkulepitule. Garantiikirja ei esitatud kogu

lepingu täitmise aja. Seetõttu oleks hagejal õigus nõuda võlgnikult leppetrahvi 27 000 eurot

(arvestusega 500 eurot viivitatud päeva eest), kui hageja oleks esitanud 21. oktoobril 2015

leppetrahvi nõude võlgnikule lepingukohasel e-posti aadressil.

Kostjale teadaolev leppetrahvi nõue ja tasaarvestuse avaldus on esitatud 6. veebruaril 2018.

Maakohus oli seisukohal, et 21. augustil 2015 sõlmitud lepingus toodud kohustuse 10-päevase

tähtaja järgimata jätmise eest leppetrahvi nõudmine 6. veebruari 2018 nõudekirjaga, s.o 2,5 aastat

hiljem, ei ole mõistliku tähtaja jooksul esitatud. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kahjustatud pool kaotab

õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist

teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab.

Võlgnik oli lepingu p 5.4 kohaselt kohustatud 7 päeva jooksul lepingu sõlmimisest esitama ehituse

koguriskikindlustuse ja ehitustegevuse vastutuskindlustuse. Võlgnik ei esitanud hagejale lepingus

kokku lepitud ulatuses ja sisuga kindlustuspoliise hiljemalt 28. augustil 2015. Võlgnik on sõlminud

Egro Insurance SE-ga 19. juunil 2015 üldvastutuskindlustuse lepingu ning on edastanud poliisi

e-kirjaga, kuid ainult võlgniku töötajatele ning alles 16. novembril 2015, hageja (seaduslikule või

volitatud) esindajale poliisi saatmist ei ole tõendatud. Seda ei saanud kinnitada ka H. Maidra

tunnistajana, andes ütlusi selle kohta, et projektijuhid pidid kindlustuspoliisi ise edastama

tellijatele.

Hageja on kaotanud leppetrahvi nõudeõiguse ka selle lepingulise kohustuse täitmata jätmise eest

põhjusel, et leppetrahvi nõudmisest ei ole võlgnikule mõistliku tähtaja jooksul teatatud. Kui hageja

oleks sellel põhjusel leppetrahvi nõudmisest õigele, s.o lepingujärgsele adressaadile, 21. oktoobril

2015 teatanud, oleks leppetrahvi nõudmise asemel olnud põhjendatud kindlustuskulude

hüvitamine (kui hageja oleks kulutusi kandnud) vastavalt lepingu punktile 6.6. VÕS § 6 kohaselt

peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt.

Hageja nõuab leppetrahvi lepingu täitmise tähtaja ületamise tõttu 26 päeva eest arvestusega

0,8% päevas lepingutasust käibemaksuta, s.o summas 93 147 eurot 60 senti. Hageja ei ole kohtule

väitnud ega tõendanud, et võlgnik, tegutsedes küll majandustegevuses, oleks võinud ja pidanud

nende dokumentide pinnalt mõistlikult arvates ette nägema kai rekonstrueerimisel esile kerkinud

olulisi takistusi. Kostja väitel ei olnud võimalik lepingus kokku lepitud tööd tähtaegselt teha, sest

nädal pärast lepinguliste tööde alustamist hakkas ehitustööde objektiks olev kai vajuma, mis ei

olnud ettenähtav kummalegi lepingupoolele. Kostja sai kokkulepitud töö tegemisega jätkata alles

pärast lisatööde (mida samuti tegi kostja) lõpetamist kai vajumise tõkestamiseks. Hageja tunnistaja

I. Koka ütluste kohaselt jätkati võlgnikuga koostööd 2016 jaanuaris, hageja tellijana sai juurde

raha ja tellis võlgnikult täiendavaid töid. Hageja leppetrahvinõue tööde tegemise tähtaja ületamise

eest jääb rahuldamata põhjusel, et leppetrahvi nõudmise teatist ei ole esitatud võlgnikule mõistliku

aja jooksul rikkumisest teadasaamisest. Leppetrahvi nõudmine veebruaris 2018 esitatud

nõudekirjas on esitatud mõistliku tähtaja möödumisel.

Kui leppetrahvi nõue lugeda siiski võlgnikule 21. oktoobril 2015 kätte toimetatuks, jääb hageja

nõue rahuldamata VÕS §-de 103 ja 160 alusel.

Lepingu p 6.8 kohaselt injektsioonankrute paigaldamiseks võimaldab tellija töövõtjal vajadusel

tasuta kasutada tellija ujuvalust. Kohus oli seisukohal, et hageja ei ole tõendanud kahju hüvitamise

nõude rahuldamise eeldusi. 21. augustil 2015 sõlmitud lepingus ei antud ujuvalust hageja poolt

võlgniku kasutusse kogu lepingu täitmise ajaks, vaid konkreetse töö tegemise ajaks ja sedagi

vajaduse korral. Seega väljaspool lepingus kokku lepitud aega pidi ujuvalus olema hageja valduses

või hageja poolt kellegi teise valdusesse antud, viimast aga ei ole kohtule tõendatud. Kohus

möönas, et hagejal tekkis temale kuuluva uppunud ujuvaluse väljatõstmisega kahju. Kuid hageja

ei ole tõendanud, milline on võlgniku poolne lepingu rikkumine ja põhjuslik seos hagejal tekkinud

kahjuga.

Kohus jättis rahuldamata hageja nõude 11 401 euro 13 sendi väljamõistmiseks võlgnikult alusetu

rikastumise alusel.

Ääretala betoneerimine oli akti nr 3 kohaselt lõppenud juulis 2017, kuid valmis tööd polnud selleks

ajaks tellija poolt üle vaadatud ja üle mõõdetud. Hageja esitatud e-kirjast 29. septembril 2017,

saadetud I. Koka poolt FCC OÜ esindajale Eero Haamerile, nähtub, et 2017 septembrikuu lõpuks

oli hageja tasunud ääretala maksumuse komplekti eest, kuid hagejal puudus teadmine, milline oli

FCC OÜ poolt tegelikult ehitatud kai pikkus.

Kohus oli seisukohal, et hageja oli juulis 2017 vastu võtnud 229,14 m pikkuse kai ehituse. Hageja

tellijana tasus 321 123 eurot kai ääretala betoneerimistöö eest ehitustööde aktis märgitud ühiku

„komplekt“ alusel ning ei teatanud tellijale viivitamatult olulisest puudusest tellitud töös: ca 25 m

lühemast kai ääretalast. Kohus oli seisukohal, et ainult FCC OÜ hinnapakkumisest ei saa tuletada

hageja ja võlgniku vahelist kokkulepet, kui hinnapakkumise kõrval on olemas ka teisi tõendeid,

käesoleval juhul hinnapakkumisest hilisemad ehitustööde vastuvõtmise aktid.

Hagejal oleks kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue, mis põhineb FCC OÜ kreeditarvel

võlgnikule 29. septembril 2017 summas 9 998 eurot (käibemaksuta) Pärnu Linnakai ääretala eest,

sest selle summa võrra on FCC OÜ tunnistanud lepingulise kohustuse täitmata jätmist, kuid hageja

on selle summa ulatuses võlgnikule tasu maksnud, seega on makse tehtud õigusliku aluseta (VÕS

§ 1028 lg 1, kohustust ei olnud olemas). Kuid 6. veebruari 2018 nõudekirja kohaselt on hageja

tasaarvestanud enda väidetava nõude, s.o ääretala betoneerimise eest enammakstud 19 906 eurot

46 senti (käbemaksuta) võlgniku rahaliste nõuetega hageja vastu, mille tulemusena jäi kostja

hagejale võlgu veel 82 eurot 66 senti hageja arvestuse kohaselt.

Kohus oli seisukohal, et hageja on 6. veebruari 2018 tasaarvestusavaldusega tasaarvestanud

FCC OÜ kreeditarve, s.o 9 998 euro, ulatuses kehtivalt oma nõude ning hageja nõue on lõppenud

VÕS § 197 lg 2 esimese lause kohaselt. Võlgnik ei ole tasaarvestusele vastuväiteid esitanud, sest

ei ole pannud maksma oma rahalisi nõudeid hageja vastu tulenevalt ehitustööde aktis nr 20

fikseeritud 2017 maikuus tehtud tööde ja täiendava töö eest tasu saamiseks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega tunnustada hageja nõue summas 206 717 eurot 77 senti Sinear OÜ (pankrotis)

pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 2 järgu nõudena. Hageja palub menetluskulud jätta Sinear

OÜ (pankrotis) kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on hagejal leppetrahvinõue seonduvalt garantiikirja esitamise

kohustuse rikkumisega. Maakohus tuvastas, et Sinear OÜ oli lepingut rikkunud. Hageja on

seisukohal, et maakohus on leppetrahvinõude kättetoimetamise fakti analüüsides jätnud

kohaldamata VÕS § 13 lg 1. VÕS § 13 lg-le 3 ja sellekohasele kohtupraktikale toetudes on selge,

et hageja 21. oktoobri 2015 leppetrahvinõue on saadetud õigele e-posti aadressile, kuna võlgniku

esindaja H. Maidra on ise soovinud suhelda hagejaga lepingu p-s 12.1 sätestatust erinevalt e-posti

aadressi vahendusel. H. Maidra väide, et ta ei ole leppetrahvi nõuet kätte saanud, ei ole eluliselt

usutav. Võlgnikule on leppetrahvinõue saadetud 21. oktoobril 2015.

Hagejal on leppetrahvinõue seonduvalt kindlustuspoliiside esitamise kohustuse rikkumisega.

VÕS § 6 kohaldamiseks puudub alus ning maakohus ei ole VÕS §-i 6 kohaldamist põhjendanud.

Leppetrahvinõudest on võlgnikku mõistliku aja jooksul teavitatud. Seega on leppetrahvi nõudmise

eeldused täidetud.

Maakohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et leppetrahvi asemel on põhjendatud

kindlustuskulude hüvitamine. Leppetrahvi tühisust ei ole maakohus otsuses põhjendanud.

Kuigi lepingu p 6.6 annab hagejale võimaluse sõlmida kindlustuselepinguid võlgniku arvel, siis

tegemist on hageja õiguse, mitte kohustusega. Kostja ei ole tõendanud koguriskikindlustuse

esitamise võimatust või nõuetekohase vastutuskindlustuse esitamist hagejale.

Hagejal on leppetrahvinõue seonduvalt töö üleandmise viivitamisega. Hageja on selgitanud, et töö

viivitamisega seonduv teavitus (sh leppetrahvi nõudest) oli võlgnikule esitatud tähtaegselt ning

rikkumine ei olnud vabandatav. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et koormis kai

rekonstrueerimisel esile kerkinud takistuste ettenähtavuse tõendamisel lasub hagejal

(TsMS § 631 lg-d 1 ja 2). VÕS § 103 lg-st 1 tulenevalt peab võlgnik kui lepingut rikkunud pool

tõendama, et tema rikkumine on vabandatav. Hageja on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud

vääramatu jõu esinemist kui takistust lepingu tähtaegsel täitmisel. I. Kokk ütluste kohaselt oli

lepingu täitmisega viivitamine tingitud võlgnikust tulenevatest asjaoludest (TsMS § 631 lg 1).

Hagejal on alusetu rikastumise nõue tulenevalt kai ääretala ehituse üleakteerimisest. Hageja on

seisukohal, et maakohus on hageja nõuet analüüsides jätnud kohaldamata asjakohased

materiaalõiguse normid (TsMS § 631 lg-d 1 ja 2). Maakohus ei ole alusetu rikastumise nõude

eeldusi (VÕS § 1027 jj) käsitlenud.

Maakohus on hinnanud ebaõigesti tõendeid, kuivõrd on alusetult leidnud, et pooled on kokku

leppinud tükitöö tegemises (TsMS § 631 lg 1). Maakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta

taoliste ehitustööde puhul rakendatava tava, et hinnapakkumised ja tööde teostamised leiavad aset

mahupõhiselt. Maakohus on jätnud I. Kokk ütlused põhjendamatult tähelepanuta.

Asjakohatu on kohtu seisukoht, et hagejal on alusetu rikastumise nõue üksnes ulatuses, milles

alltöövõtja FCC OÜ on tunnistanud kohustuse täitmata jätmist (9 998 eurot). Asjaolu, et

FCC OÜ on lepingu täitmata jätmist võlgniku ees tunnistanud üksnes 9 998 euro ulatuses, ei

tähenda, et tegelikkuses on tööd tegemata jäetud samas mahus (antud juhul ongi töö jäetud

tegemata suuremas, st 28 883 euro 44 sendi ulatuses).

Maakohus on jätnud kohaldamata VÕS §-s 645 sätestatud töö lepingutingimustele

mittevastavusele tuginemise erisused. Kohus on tuvastanud, et hagejale anti üle puudustega töö.

Sõltumata teavitamiskohustuse tähtaegsest täitmisest või täitmata jätmisest on hagejal vastavalt

VÕS § 645 lg 1 p-le 1 ja lg-le 2 õigus tugineda töö lepingutingimustele mittevastavusele.

Hagejal on kahjunõue seonduvalt ujuvpargase uppumisega. Ujuvpargas uppus 2016 lõpus või

2017 alguses ning kuigi injektsiooniankrud olid selleks ajaks rajatud, siis ujuvpargast kasutas

võlgnik siiski edasi.

Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hageja ei ole tõendanud võlgniku rikkumise fakti.

Hagiavalduses on hageja käsitlenud kõiki kahju hüvitamise eeldusi: võlgniku valduses oleva

ujuvpargase uppumisel rikkus võlgnik kohustust ujuvpargas tagastada (lepingu p 6.8), tagada töö

tegemisel kõigi ohutus- ja keskkonnaalaste nõuete täitmise omal kulul (lepingu p 5.17), anda

hagejale territoorium üle sama heas seisukorras, kui territoorium kostja poolt vastu võeti (lepingu

p 5.19), tagada töö korraldamist selliselt, et sellega ei takistata laevaliiklust ega sadamatööd

(lepingu p 5.26), hoiduda hagejale kahju tekitamisest (lepingu p 5.28) (I kd, tl 25-41, vt ka hageja

19. juuni 2019 hagiavalduse p 2.4). Põhjusliku seose olemasolu on ilmne, kuivõrd kahju seisneb

võlgniku valduses olnud ujuvpargase ülestõstmise kuludes (lepingu p 5.28).

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Kostja palub jätta poolte menetluskulud hageja või poolte endi kanda. Põhjendatud on jätta

menetluskulud hageja enda kanda tuginedes TsMS § 162 lg-le 4.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

12. augusti 2020 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ükski apellatsioonkaebuses esitatud

põhjendus ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.

7. Asja materjalide kohaselt esitas hageja võlgniku pankrotimenetlusse nõudeavalduse, millega

palus tunnustada nõuet summas 206 717 eurot 77 senti pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 2

järgse nõudena. Nõuete kaitsmise koosolekul esitas võlgniku pankrotihaldur vastuväite hageja

nõudele.

Hageja nõue võlgniku vastu summas 206 717 eurot 77 senti koosneb järgmistest nõuetest:

1) leppetrahvinõue seonduvalt kindlustuspoliiside ja garantiikirja esitamise kohustuse rikkumisega

27 000 eurot, millele lisandub viivisenõue 7 148 eurot 21 senti;

2) leppetrahvinõue seonduvalt töö üleandmisega viivitamisega 93 147 eurot 60 senti, millele

lisandub viivisenõue 24 085 eurot 38 senti;

3) alusetu rikastumise nõue 11 401 eurot 13 senti, millele lisandub viivisenõue 784 eurot 65 senti;

4) kahjunõue seonduvalt ujuvpargase uputamisega 42 000 eurot, millele lisandub viivisenõue

1 150 eurot 80 senti.

Eelnimetatud nõuete 1 ja 2 aluseks on 21. augusti 2015 töövõtulepingu rikkumise ja täitmisega

seonduvad asjaolud ning nõude 3 aluseks on hageja ja võlgniku vahel 2017 aprillis sõlmitud

kokkuleppega Pärnu kesklinna kai ääretala ehitamiseks seonduvad asjaolud.

8. Hageja on esitanud leppetrahvinõude seonduvalt kindlustuspoliiside ja garantiikirja esitamise

kohustuse rikkumisega summas 27 000 eurot. Nõude aluseks on võlgniku poolt töövõtulepingu

p-de 5.3 ja 5.4 väidetav rikkumine.

Vastavalt lepingu p-le 5.3 pidi võlgnik (töövõtja) esitama 10 päeva jooksul lepingu sõlmimisest

hagejale (tellijale) garantiikirja või deponeerima 10% lepingu tasust (s.o 44 783 eurot) rahalise

tagatisena hageja arveldusarvele. Lepingu p 5.4 kohaselt kohustus võlgnik esitama kehtiva ehituse

koguriskikindlustuse ja ehitustegevuse vastutuskindlustuse 7 päeva jooksul arvates lepingu

allkirjastamisest.

Kostja on leppetrahvi nõudele vastu vaielnud eelkõige põhjusel, et hageja ei ole võlgnikule

mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teatanud, et ta nõuab leppetrahvi ning

on sellega kaotanud õiguse leppetrahvi nõudmiseks.

Hageja väitel on ta esitanud võlgnikule leppetrahvi nõude 21. oktoobril 2015 (I kd tl 103-104) ning

leppetrahvi suurus 27 000 eurot on arvestatud lähtudes töövõtulepingu p-st 9.5.4 seisuga

21.10.2015, s.o hageja on nõudnud võlgnikult seoses kindlustuspoliiside ja garantiikirja esitamise

kohustuse täitmata jätmisega leppetrahvi seisuga 21. oktoober 2015 ehk 54 päeva ees ning nõue

esitati mõistliku aja jooksul. Kostja vastuväite järgi ei ole võlgnik 21. oktoobri 2015 hageja

esitatud leppetrahvi nõuet kätte saanud.

8.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole esitanud 21. oktoobri 2015

leppetrahvi nõuet võlgnikule lepingukohasel e-posti aadressil ning kuna võlgniku väitel ei ole ta

21. oktoobri 2015 leppetrahvi nõuet kätte saanud, siis vastava nõude esitamisel 5. veebruaril 2018

on rikutud mõistliku aja nõuet, mille jooksul on õigus leppetrahvi nõuda (VÕS § 159 lg 2).

Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-des 19, 21, 22 ja 23,

ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid.

TsÜS § 69 lg 3 kohaselt lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse

kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud

tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.

Antud juhul on hageja poolt võlgnikule esitatud leppetrahvi nõue lepinguga seotud tahteavaldus.

Kuna on tegemist lepinguga, mis on seotud võlgniku majandustegevusega, siis on pooled lepingu

kokku leppinud, kuhu tuleks lepinguga seotud tahteavaldused saata (lepingu p 12). Hageja ei ole

edastanud oma tahteavaldust võlgnikule vastavalt kokkulepitud korrale. Ringkonnakohus märgib

siinkohal, et pooled on ise lepingu p-s 12.1 kokku leppinud, et e-kirja teel edastatud teated loetakse

kätte saaduks, kui kirja edastamise kohta tuleb vastav serveri kinnitus. Hageja ei ole vastavat

serveri kinnitust esitanud.

Kuna hageja saatis võlgnikule suunatud 21. oktoobri 2015 tahteavalduse väidetavalt võlgniku

juhatuse liikme Heldi Maidra isiklikule e-posti aadressile heldi.maidra@gmail (I kd tl 178-179,

182), siis ei ole hageja oma tahteavaldust võlgnikule kokkulepitud e-posti aadressil saatnud.

Asjaolu, et tegemist oli juhatuse liikmega, ei anna alust lugeda tahteavaldus kättesaaduks. Samuti

ei muuda see, et võlgniku juhatuse liige on suhelnud hagejaga e-posti aadressil

heldi.maidra@gmail 08.06.2016 (II kd tl 22), 28.09.2016 (II kd tl 29), 02.03.2017 (II kd tl 7) ja

29.01.2018 (II kd tl 10), lepingus kokkulepitud tahteavalduste edastamise korda ning ei anna alust

lugeda tahteavaldus kättesaaduks. Kuigi käesoleval juhul on tegemist võlgniku juhatuse liikme

e-posti aadressiga siis selleks, et saaks lugeda tahteavaldus võlgniku poolt kättesaaduks, oleks

pidanud hageja täpsustama, kas juhatuse liige sai tema isiklikul e-posti aadressil saadetud

tahteavalduse kätte ja kas seda saab lugeda tahteavaldus kättesaaduks võlgniku poolt, kuid hageja

ei ole antud juhul seda teinud.

Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et tõendatud ei ole hageja 21. oktoobri 2015

leppetrahvi nõude kättesaamine võlgniku poolt.

8.2. Hageja seisukoha järgi on VÕS § 13 lg-le 3 ja sellekohasele kohtupraktikale toetudes selge,

et hageja 21. oktoobri 2015 leppetrahvinõue on saadetud õigele e-posti aadressile, kuna võlgniku

juhatuse liige H. Maidra on ise soovinud suhelda hagejaga lepingu p-s 12.1 sätestatust erinevalt

talle kuuluva e-posti aadressil.

VÕS § 13 lg 3 kohaselt kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse

teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool

võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses

vormis.

Ringkonnakohtu arvates see, et võlgniku juhatuse liige on pärast seda, kui hageja saatis

21. oktoobril 2015 e-posti aadressile heldi.maidra@gmail leppetrahvinõude võlgnikule, suhelnud

samalt e-posti aadressilt hagejaga, ei anna alust järeldada, et võlgnik soovis muuta lepingus

kokkulepitud tahteavalduse edastamise korda tagasiulatuvalt.

8.3. Kuna hageja leppetrahvinõue seonduvalt kindlustuspoliiside ja garantiikirja esitamise

kohustuse rikkumisega 27 000 eurot (millele lisandub viivisenõue 7 148 eurot 21 senti) ei ole

esitatud mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist (s.o nõue on esitatud alles

5. veebruaril 2018) ja seetõttu on hageja kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, siis ei hinda

ringkonnakohus leppetrahvinõuet sisuliselt ning ei vasta ka apellatsioonkaebuses esitatud

väidetele, mis seonduvad leppetrahvinõude sisulise hinnanguga.

9. Hageja on esitanud leppetrahvinõue seonduvalt töö üleandmisega viivitamisega 93 147 eurot

60 senti, millele lisandub viivisenõue 24 085 eurot 38 senti.

Hageja nõuab leppetrahvi lepingu täitmise tähtaja ületamise tõttu 26 päeva eest arvestusega 0,8 %

päevas lepingutasust. Nõudes tugineb hageja lepingu p-dele 3.2 ja 3.3.

Lepingu p 3.2 kohaselt peab töövõtja lõpetama töö ja andma selle koos kogu vajaliku

dokumentatsiooniga tellijale üle hiljemalt 25.09.2015. Lepingu p 3.3 alusel lepingu p-s 3.2

sätestatud töö lõpptähtaja ületamisel peab töövõtja maksma tellijale leppetrahvi 0,8% tasult päevas

iga viivituses oldud päeva eest kuni töö nõuetekohase lõpetamiseni ja üleandmiseni.

Leppetrahvinõude tööde tegemise tähtaja ületamise eest esitamisel on hageja samuti tuginenud

asjaolule, et ta esitas võlgnikule leppetrahvinõude juba 21. oktoobri 2015 e-kirjaga juhatuse

liikmele Heldi Maidrale. Ka siinkohal leiab ringkonnakohus, et hageja ei ole esitanud 21. oktoobri

2015 leppetrahvi nõuet võlgnikule lepingukohasel e-posti aadressil ning kuna võlgniku väitel ei

ole ta 21. oktoobri 2015 leppetrahvi nõuet kätte saanud, siis vastava nõude esitamisel 5. veebruaril

2018 on rikutud mõistliku aja nõuet, mille jooksul on õigus leppetrahvi nõuda (VÕS § 159 lg 2).

Vastavad põhjendused on ringkonnakohus esitanud käesoleva otsuse p-des 8.1 ja 8.2 ning ei pea

vajalikuks neid korrata.

Kuna hageja ei ole esitanud leppetrahvinõuet seonduvalt töö üleandmisega viivitamisega mõistliku

aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist, siis on ta kaotanud õiguse nõuda leppetrahvi ja

maakohus on õigesti jätnud nõude rahuldamata.

Hageja on kaotanud õiguse nõuda leppetrahvi seoses töö üleandmisega viivitamisega ning seetõttu

ringkonnakohus ei hinda leppetrahvinõuet sisuliselt ning ei vasta ka apellatsioonkaebuses esitatud

väidetele, mis seonduvad leppetrahvinõude sisulise hinnanguga.

10. Hageja on esitanud alusetu rikastumise nõude 11 401 eurot 13 senti (millele lisandub

viivisenõue 784 eurot 65 senti) ning nõue tuleneb kai ääretala ehituse üleakteerimisest.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustest nähtuvalt on hageja tuginenud nõudes alusetu

rikastumise sätetele ning alternatiivselt töövõtulepingu rikkumisele.

Hageja väitel sõlmis ta võlgnikuga aprilli alguses 2017 kokku lisakokkuleppe, mille kohaselt

kohustus võlgnik ehitama Pärnu kesklinna 253,9 meetri pikkuse kai ääretala. Võlgnik esitas

hagejale e-kirja teel pakkumused, millede hulgast valis hageja välja FCC OÜ pakkumuse ning

mille kohaselt oli töömahuks 850,30 m3 ja töö kogumaksumuseks 321 123 eurot (ilma

käibemaksuta).

Asjas ei ole esitatud hageja ja võlgniku vahelist kirjalikku töövõtulepingut Pärnu kesklinna

253,9 meetri pikkuse kai ääretala ehitamiseks, kuid poolte vahel ei ole vaidlust selles, et vastav

töövõtuleping oli sõlmitud. Samuti ei ole esitatud võlgniku ja FCC OÜ vahelist kirjalikku

töövõtulepingut. Kirjalike dokumentidena seoses kai ääretala ehitusega on maakohtule esitatud

projekt koos lisadega, FCC OÜ hinnapakkumine ja ehitustööde teostamise aktid.

10.1. Maakohus jättis õigustatult rahuldamata hageja alusetust rikastumisest tuleneva nõude

11 401 eurot 13 senti ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda

maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud

otsuse p-s 28 ning ringkonnakohus nõustub nendega.

Asja materjalide kohaselt tasus hageja võlgnikule kai ääretala ehitustööde eest 321 123 eurot ning

tööde maht oli 850,30 m3. Hageja väitel pärast kontrollmõõtmist kujunes kai ääretala betoontööde

kogumahuks 767,62 m2, s.o võlgnik on akteerinud töid 82,68 m3 rohkem. Arvestades täiendavat

betoontööde mahtu (millega hageja oli nõus) 6,2 m3, on alusetust rikastumisest tuleneva nõude

suuruseks 28 883 eurot 44 senti ning kuna hageja tegi 06.02.2018 tasaarvestuse, jäi nõude

suuruseks 11 401 eurot 13 senti.

Kostja vastuväite kohaselt ei ole ta alusetult rikastunud, sest tasu, mida hageja maksis vastavate

tööde eest võlgnikule, kattus täies ulatuses tasuga, mida võlgnik tasus omakorda alltöövõtjale

FCC OÜ-le.

Alusetu rikastumise sätted täiendavad lepinguõiguse regulatsiooni ja seetõttu iseenesest on antud

juhul võimalik hageja nõue kostja vastu alusetu rikastumise sätete alusel. Samas ringkonnakohus

leiab, et praegusel juhul ei ole täidetud VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldused.

VÕS § 1028 lg 1 alusel kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või

tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole

olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

Soorituseks õigusliku aluse olemasolu välistab alusetu rikastumise nõuete esitamise. See järeldus

kehtib nii juhul, kui õiguslik alus eksisteerib üleandja ja saaja vahelises suhtes, kui ka siis, kui

õiguslik alus üleandja soorituseks eksisteerib mitte üleandja ja saaja, vaid üleandja ja kolmanda

isiku vahelises suhtes. Õiguslik alus ei puudu ka juhul, kui lepingupool jätab teatavad lepingu

alusel täitmisele kuuluvad kohustused täitmata ning teine pool maksab kohustused täitmata jätnud

poolele lepingulist tasu selliselt, nagu kohustused oleksid täidetud. Sellisel juhul on tegemist

lepingu rikkumisega ning enamtasutu tagasinõudmise küsimus tuleb lahendada lepingu rikkumise

tagajärgi reguleerivate sätete alusel.

Käesoleval juhul on hageja üleandjana tasunud võlgnikule tasu, millises pooled kokku leppisid.

Juhul, kui hageja leiab, et võlgnik on jätnud omapoolsed lepingust tulenevad kohustused täitmata,

siis on tegemist lepingu rikkumisega ning enamtasutu tagasinõudmise küsimus tuleb lahendada

lepingu rikkumise tagajärgi reguleerivate sätete alusel, kuid kohaldamisele ei kuulu VÕS 1028

lg 1.

10.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et hageja on juulis 2017 vastu võtnud

229,14 m pikkuse kai ehituse. Töö vastuvõtmisel ei saanud valmis kai ääretala pikkuse erinevus

ca 25 m ulatuses jääda majandustegevuses tegutsevale tellijale (hagejale) märkamatuks. Samuti

pidi hageja majandustegevuses tegutseva isikuna aru saama, et kai ääretala pikkusega seonduvalt

on väiksem ka tööde maht, s.o tööde maht ei olnud kokkulepitud 850,30 m3. Hageja tellijana tasus

321 123 eurot kai ääretala betoneerimistöö eest ehitustööde aktis märgitud ühiku „komplekt“

alusel ning ei teatanud võlgnikule viivitamatult olulisest puudusest tellitud töös, s.o ca 25 m

lühemast kai ääretalast ning sellega seonduvast kai ääretala betoontööde väiksemast mahust.

Kuna hageja on tasunud võlgnikule vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele teostatud ning poolte

esindajate poolt kontrollitud ja akteeritud tööde eest ning hageja ei ole teatanud võlgnikule töö

lepingutingimustele mittevastavusest, siis on ta kaotanud õiguse tugineda nimetatud asjaolule.

Lisaks märgib ringkonnakohus, et asjas olevate dokumentaalsete tõendite alusel ei ole võimalik

kindlaks teha, milline oli hageja ja võlgniku kokkulepe kai ääretala pikkuse kohta. Pigem on

esitatud tõendite (sh projekt koos lisadega, FCC OÜ hinnapakkumine võlgnikule ja ehitustööde

teostamise aktid) alusel võimalik tuvastada, et hageja luges kai ääreala ehituse töövõtulepingu

täidetuks, kuna on juulis 2017 vastu võtnud kai ehituse.

10.3. Alusetu on hageja viide VÕS § 645 lg 1 p-le 1 ja lg-le 2 ning tema seisukoht, et antud juhul

esinesid töö lepingutingimustele mittevastavusele tuginemise erisused.

VÕS § 645 lg 1 p 1 kohaselt võib tellija tugineda lepingutingimuste mittevastavusele sõltumata

sellest, et ta tööd üle ei vaadanud ja selle lepingutingimustele mitteõigeaegselt ei teatanud, kui

lepingutingimustele mittevastavus on tekkinud töövõtja tahtluse või raske hooletuse tõttu.

VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine

ning sama paragrahvi lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel,

täitmisel või lõpetamisel.

Hageja esitatud asjaolude alusel ei ole tuvastatav võlgniku tahtlus. Samuti ei ole ringkonnakohtu

arvates tuvastatav võlgniku raske hooletus.

Vaidlust ei ole selles, et võlgnik andis hagejale üle 229,14 m pikkuse kai ja hageja on selle vastu

võtnud. Kuna asjas ei ole selge, millistel konkreetsetel tingimustel sõlmiti töövõtuleping hageja ja

võlgniku vahel ning millised olid võlgniku ja FCC OÜ vahelise lepingu tingimused, siis ei ole

võimalik tuvastada võlgniku rasket hooletust, s.o et võlgnik jättis käibes vajaliku hoole olulisel

määral järgimata.

10.4. Hagejal ei ole kostja vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet, mis põhineb FCC OÜ

kreeditarvel Sinear OÜ-le 29.09.2017 summas 9998 eurot (käibemaksuta) Pärnu Linnakai ääretala

eest. Nimetatud summa võrra on FCC OÜ tunnistanud lepingulise kohustuse täitmata jätmist

võlgniku ees ning järelikult selle summa ulatuses on võlgnik rikkunud ka hagejaga sõlmitud

lepingut, sest hageja ja võlgniku ning võlgniku ja FCC OÜ vahel sõlmitud lepingud on eeldatavasti

kattuvad lepingu eseme ja tasu osas ning kui FCC OÜ on möönnud lepingu rikkumist ja tagastanud

võlgnikule enamtasutud summa 9998 eurot, on selle summa ulatuses on ka võlgnik jätnud täitmata

lepingust tuleneva kohustuse hageja eest ning hagejal on õigus enamtasutud summa tagasi nõuda.

Kuna hageja on 6. veebruari 2018 tasaarvestusavaldusega muuhulgas tasaarvestanud ka

9 998 eurot võlgniku nõudega tema vastu, siis on hageja nõue võlgniku vastu summas 9998 eurot

lõppenud VÕS § 197 lg 2 esimese lause kohaselt. Kuna hageja on kehtivalt tasaarvestanud

9998 eurot, siis käesolevas menetluses tal ei ole enam lepingu rikkumisest tulenevat nõuet

võlgniku vastu summas 9998 eurot.

11. Hageja on esitanud kahjunõue seonduvalt ujuvpargase uppumisega 42 000 eurot (millele

lisandub viivisenõue 1 150 eurot 80 senti).

Hageja väitel rikkus võlgnik seoses ujuvpargase uppumisega kohustust ujuvpargas tagastada

(lepingu p 6.8), tagada töö tegemisel kõigi ohutus- ja keskkonnaalaste nõuete täitmine omal kulul

(lepingu p 5.17), anda hagejale territoorium üle sama heas seisukorras, kui territoorium kostja

poolt vastu võeti (lepingu p 5.19), tagada töö korraldamine selliselt, et sellega ei takistata

laevaliiklust ega sadamatööd (lepingu p 5.26), hoiduda hagejale kahju tekitamisest (lepingu

p 5.28).

Kostja vastuväite kohaselt ei olnud ujuvpargas uppumise ajal võlgniku valduses ning seetõttu ei

saa ta vastutada hagejal tekkinud väidetava kahju eest.

Maakohus jättis õigustatult hageja kahjunõude seonduvalt ujuvpargase uppumisega rahuldamata.

Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 25, ringkonnakohus nõustub

maakohtu põhjendustega ning ei korda neid.

11.1. Ringkonnakohtu arvates on seonduvalt kahjunõudega seoses ujuvpargase uppumisega

asjakohased töövõtulepingu p-d 6.8 ja 5.26. Lepingu p 6.8 kohaselt injektsioonankrute

paigaldamiseks võimaldab tellija töövõtjal vajadusel tasuta kasutada tellija ujuvalust ning p 5.28

järgi kohustus töövõtja vältima lepingu täitmisel kahju tekitamist tellijale või kolmandatele

isikutele.

Hageja esitatud tõendite alusel saab asuda seisukohale, et tal tekkis tema poolt väidetud kahju

seonduvalt ujuvpargase uppumisega 42 000 eurot, kuid samas ei saa väita, et hagejal kahju

tekkimise põhjuseks on võlgniku poolt lepingu rikkumine. Ringkonnakohus nõustub kostja

seisukohaga, et lepingu p 6.8 kohaselt oli võlgnikul õigus vajaduse korral kasutada tellija

ujuvpargast ning selline õigus oli tal injektsioonankrute paigaldamiseks, kuid lepingu kohaselt ei

antud võlgnikule ujuvpargase valdust üle kogu lepingu kehtivuse ajaks. Kuna lepingus ei ole

reguleeritud ujuvpargase üleandmist, siis saab eeldada, et ujuvpargase valdus võis olla võlgnikul

sel ajal, kui ta paigaldas injektsioonankruid. Asjas ei ole tõendatud, et ujuvpargas uppus ajal, mil

see oli võlgniku valduses.

Võlgniku ja Lemminkäinen Eesti AS vahel sõlmiti 13.10.2016 alltöövõtuleping nr 01-51165-16

(I kd tl 108-112). Lepingu objektiks oli terasest sulundseina injektsioonankrute süvistamine ja

eelpingestamine. Alltöövõtulepingu p 4.1.1. kohaselt injektsioonankrute rajamistööd teostatakse

ajavahemikus 18.10.2016 kuni 30.11.2016. Alltöövõtulepingu lisas 3 on tellija (võlgnik)

kohustunud tagama töövõtjale stabiilse ujuvplatvormi.

Tunnistaja Ilmar Koka ütlust kohaselt (II kd tl 153) andis võlgnik 2016 lepingu järgi ujuvpargast

kasutada Lemminkäinen Eesti AS-ile, Lemminkäinen Eesti AS sai tööd tehtud ja andis tagasi

ujuvpargase võlgnikule; pargas uppus 2016 lõpus või 2017 alguses.

Seega on tunnistaja ütlustega tõendatud, et ujuvpargas sai olla võlgniku kaudses valduses (otsene

valdus oli Lemminkäinen Eesti AS-il) ajani, mil Lemminkäinen Eesti AS lõpetas

alltöövõtulepingu järgsed tööd ning ujuvpargas uppus pärast tööde lõpetamist. Seega ei olnud

ujuvpargas uppumise ajal enam võlgniku valduses (ei otseses ega kaudses) ning ta ei vastuta

ujuvpargase uppumise eest.

11.2. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et tunnistaja I. Koka ütlustega on tõendatud

ujuvpargase võlgniku valduses olek, kuna tunnistaja ütluste kohaselt ei olnud pargase kasutamine

lõppenud selleks ajaks, kui see uppus.

Hageja ja võlgniku vahelise lepingu p 6.8 kohaselt võis võlgnik kasutada vajadusel ujuvalust

injektsioonankrute paigaldamiseks. Võlgniku ja Lemminkäinen Eesti AS vahel sõlmitud

alltöövõtulepingu järgi teostas aktsiaselts lepingu järgi terasest sulundseina injektsioonankrute

süvistamist ja eelpingestamist ning võlgnik kohustus tagama töövõtjale stabiilse ujuvplatvormi

tööde tegemise ajaks. Kuna tunnistaja I. Koka ütluste kohaselt lõpetati tööd enne pargase

uppumist, siis lõppes võlgnikul hageja ja võlgniku vahelise lepingu p-st 6.8 tulenev õigus kasutada

vajadusel ujuvalust ning kuna ei olnud toimunud ujuvpargase valduse üleandmist kirjalikult akti

alusel, vaid vaikimisi, siis tagastas võlgnik ka ujuvpargase valduse hagejale vaikimisi.

VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus

põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg

(põhjuslik seos). Antud juhul ei ole tõendatud võlgniku tegu, mille tulemusel oleks hagejal

tekkinud väidetav kahju ning seetõttu ei vastuta võlgnik hagejal ujuvpargase ülestõstmisega

tekkinud kahju eest.

12. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud maakohtus TsMS 171

lg 1 alusel hageja.

Kostja ei ole apellatsiooniastmes menetluskulude avaldust esitanud ning seetõttu jätab

ringkonnakohus menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata, kuna asjas ei ole hüvitatavaid

menetluskulusid tekkinud.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks Üllar Roostoja

Viivi Tomson