2-17-1944/119 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Peeter Pällin, Villem Lapimaa ja Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. detsember 2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-1944

Kohtuasi

YY hagi CC vastu testamendi tühisuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29. novembri 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

CC apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

100 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(vastustaja) YY

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Stefani

Isotamm

Kostja

(apellant)

CC

(isikukood

XXXXXXXXX),

lepingulised esindajad Danil Lipatov ja

Jelena Karžetskaja

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 29. novembri 2020. a otsus jätta muutmata.

2. CC apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta CC kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

2-17-1944

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. YY (hageja) esitas 7. veebruaril 2017 Harju Maakohtule hagi CC

(kostja) vastu, milles palus tuvastada XX koduse testamendi tühisuse. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt on hageja 2. novembril 2016 surnud XX (hageja isa,

testaator) seadusjärgne pärija (tütar). Hageja teadmisel ei sõlminud isa kostjaga

abieluvaralepingut ega ühisvara jagamise lepingut. Hageja isa ei soovinud teha testamenti, kuna

oli kindel, et tütar ja abikaasa pärivad seaduse alusel tema vara võrdsetes osades. Hageja esitas

21. novembril 2016 Tallinna notarile Marika Reile taotluse pärimismenetluse algatamiseks ja

pärandi vastuvõtmiseks. Notar teatas 6. jaanuaril 2017 hagejale, et kostja on esitanud notarile

XX väidetavalt 21. juulil 2016 kahe tunnistaja juuresolekul allkirjastatud koduse testamendi.

Nimetatud dokumendi kohaselt on XX pärandanud kogu oma vara kostjale. Hageja on

seisukohal, et testament ei ole XX poolt allkirjastatud. Kuupäev testamendil ei ole XX

kirjutatud. Tunnistajad NN ja ZZ ei viibinud testamendi koostamise juures. Hageja suhtles isaga

tihedalt ning teadis tema suhtlusringi. Hageja isa tundes ei oleks ta usaldanud täiesti võõrastele

endast noorematele inimestele tema vara käsutamise juures tunnistajaks olemist. Testament on

tühine. Hageja soovib pärida oma isa vara seaduse alusel. Hageja taotles koduse testamendi

kohta käekirja- ja allkirjaekspertiisi määramist, et teha kindlaks, kas hageja isa allkirjastas ise

testamendi.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja selgitas, et XX allkirjastas 21. juulil 2016 tunnistajate NN ja ZZ juuresolekul koduse

testamendi ning testament on kehtiv. Testaator ei pea omakäeliselt kodust testamenti

allkirjastama, seega ei oma tähtsust, kas testamendi allkirjastas XX ise või teine isik. Alates

2016. aasta juulist kuni XX surmani novembris 2016 ei kohtunud hageja enam oma isaga. Seega

pole usutav hageja väide, et tal olid isaga soojad ja usalduslikud suhted. Kostja vaidleb vastu

ka hageja väitele, et ta oleks pärinud isalt 100 000 eurot, kui ta oleks pärinud isa vara seaduse

alusel. Kostja ja hageja isa abielu ajal osteti korter Mustamäel. Korter on halvas seisundis ja

vajab renoveerimist. Sarnase korteri hind on 55 000 eurot. Kostja ja hageja isa abielule kehtis

varaühisus, seega kuulus hageja isale pool ühisvarast. Kui hageja päriks seaduslikul alusel, siis

kuuluks temale ¼ Mustamäel asuva korteriomandi väärtusest, mis oleks 13 750 eurot, mitte 100

000 eurot nagu väidab hageja.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 29. novembri 2019. a otsusega hagi ning tuvastas XX koduse

testamendi tühisuse.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning määras, et menetluskulud määratakse

kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 2

kohaselt.

Maakohus luges tuvastatuks järgmised asjaolud:

2-17-1944

-

hageja on 2. novembril 2016 surnud XX seadusjärgne pärija (tütar);

-

kostja on esitanud notarile XX 21. juuli 2016. a kuupäeva kandva kahe tunnistaja

juuresolekul allkirjastatud koduse testamendi, mille alusel on XX pärandanud kogu oma

vara kostjale.

4. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vastab vaidlusalune testament pärimisseaduse

(PärS) §-s 23 sätestatule. Maakohtu hinnangul ei too testamendi tühisust kaasa see, et testaator

ei kirjutanud testamendile ise testamendi tegemise kuupäeva ja aastat. Kuupäeva kirjutamine

omab tähtsust testamendi kehtivuse jaoks, sest PärS § 25 lg 1 alusel kaotab kodune testament

kehtivuse, kui selle tegemise päevast on möödunud kuus kuud ja testaator sel ajal elab. Kodusel

testamendil testaatori poolt kuupäeva ja aastaarvu omakäeliselt kirjutamata jätmine ei ole

selline vormiviga, mis toob kaasa testamendi tühisuse, kui on võimalik tuvastada testamendi

tegemise aeg. Testamendis sisalduva kuupäeva põhjal on tuvastatav testamendi tegemise aeg.

Testaator suri 2. novembril 2016. Seega ei ole kodune testament tühine, sest selle tegemise

päevast ei olnud möödunud kuus kuud, kui testaator suri. Samuti ei ole võimalik lugeda

testamenti PärS § 25 lg 2 järgi tühiseks, sest testamendi tegemise aega on võimalik kindlaks

määrata.

4.1.

Tunnistajad kinnitasid notarile, et nad on tunnistajatena testamendi

allkirjastanud, sama kinnitasid tunnistajad maakohtule. Seega on tõendatud, et

tunnistajad

on

testamendi

allkirjastanud.

Tulenevalt

tunnistajate

allkirja

tõendamisfunktsioonist on testament iseseisvaks dokumentaalseks tõendiks, mis

tõendab hageja isa poolt testamendi allkirjastamist.

4.2.

Maakohus tellis testaatori allkirjade ekspertiisi. Eksperdid leidsid, et tõenäoliselt

ei ole hageja isa testamendile alla kirjutanud. Ekspertide arvamusest nähtuvalt jagunesid

võrdluseks esitatud XX allkirjad üld- ja eritunnustelt viieks erinevaks kogumiks.

Esimesse kogumisse sattusid dokumendid, millel olevad allkirjad olid antud sellistele

dokumentidele ja sellistes asutustes, kus isikut kontrollitakse alati isikut tõendava

dokumendi

alusel,

näiteks

allkiri

elamisloakaardi/isikutunnistuse

taotlusel,

isikutunnistuse taotlusel, dokumentide kättesaamise kinnitustel. Teise kogumi

moodustasid pensioni väljamakse kviitungitel olevad allkirjad. Võrdlusmaterjaliks

esitatud allkirjad kuuluvad tõenäoliselt mitmele erinevale isikule. Eksperdid võrdlesid

testamendil olevat XX allkirja võrdlusmaterjali viie kogumi allkirjadega. Esimeses

kogumis olevad allkirjad omistati XX-le ning selle põhjal leidsid eksperdid, et

vaidlustatud allkirja ei ole tõenäoliselt kirjutanud XX. Esineb viiteid, et vaidlustatud

allkirja võib olla kirjutanud isik, kes on allkirjastanud teise võrdlusmaterjali kogumisse

kuuluvad pensioni väljamakse teated. Teises kogumis on kõik allkirjad pensioni

väljamakse kviitungitel, mille puhul ei ole teada, kas pensioni koju toomisel

kontrollitakse, kas isik võtab pensioni vastu isiklikult. Ülesehituselt, väljanägemiselt ja

eritunnustelt erinesid need esimese kogumi allkirjadest. Teise kogumi allkirjade puhul

on üritatud jäljendada testaatori allkirja, siin on mõned ülesehituse poolest sarnased

elemendid, kuid need on teistsuguse ülesehituse või paigutusega.

Eksperdid kinnitasid kohtuistungil, et esimesse kogumisse kuuluvad allkirjad olid sellistel

dokumentidel, mille allkirjastamisel tuvastatakse kirjutaja isik. Kohus on seetõttu veendunud,

et esimesse kogumisse kuuluvad allkirjad olid XX omad. Teise kogumisse kuulusid allkirjad,

mis asusid eranditult pensioni kättesaamise kinnitustel. Ekspertide hinnangul oli tegemist täiesti

teistsuguse allkirja mudeliga. Eksperdid leidsid, et allkirja võib olla kirjutanud isik, kes on XX

nimel allkirjastanud teise kogumisse kuuluvad pensioni väljamakse teated.

2-17-1944

Tunnistajate OO ja JJ ütlustega on tõendatud, et pensioni kojukande puhul võis pensioni saaja

asemel alla kirjutada muu kohalviibinud isik. Maakohus leidis eeltoodu põhjal, et teise

kogumisse kuuluvad allkirjad ei kuulu XX-le.

Maakohtu hinnangul on ekspertide arvamus usaldusväärne ning tõendab, et XX ei allkirjastanud

kodust testamenti.

4.3.

Hageja tugines oma väidetes ka sellele, et hageja isal olid nägemisraskused. Selle

tõendamiseks esitas hageja 20. jaanuari 2015. a epikriisi, mille kohaselt oli hageja isal

diagnoositud pimedus ja nõrknägevus. Tunnistajate ütlustest ei nähtu, et nad oleksid

hageja isa nägemisraskusi märganud. Maakohtu hinnangul ei ole nägemisraskuste

tuvastamiseks vaja meditsiinilist ettevalmistust. Maakohus võttis arvesse ka testaatori

vanust testamendi tegemise ajal. Testaator oli sel ajal 92-aastane. Tunnistajad leidsid,

et hageja isa tervislik seisund oli normaalne, kuid täpsemalt ei osanud nad teda

kirjeldada. Maakohus leidis, et ei ole usutav, et tunnistajad ei märganud testaatori halba

nägemist. Kuna testamendi tegemise juures tunnistajana osalemine ei ole ilmselt

igapäevane sündmus, siis ei ole ka usutav, et tunnistajad ei osanud testaatorit täpsemalt

kirjeldada. T

4.4.

Maakohtu hinnangul olid tunnistajate ütlused vastuolus ekspertide arvamusega

ja XX tervislikku seisundit kirjeldava tõendiga. Tunnistajate ütlused ning ärakuulamise

protokollid ei tõenda usaldusväärselt, et testamendi allkirjastas XX.

4.5.

Eelneva põhjal leidis maakohus, et kuna hageja isa ei ole kodust testamenti

allkirjastanud, siis on see tühine ning hagi tuleb rahuldada.

Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 kohaselt kostja kanda ning määras, et

menetluskulud määrab maakohus rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse

või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ning

teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Maakohus on tõendeid valesti hinnanud, leides, et tunnistajate ütlused ei tõenda usaldusväärselt

testamendi XX poolt allkirjastamist. Maakohus ei arvestanud selle järelduse tegemisel

asjaoluga, et testamendi koostamise aja ning kohtule ütluste andmise aja vahele jäi rohkem kui

kolm aastat. Tunnistajad, kes ei olnud XX sugulased, ei teadnud, et peavad mäletama tema

välimust ja terviseprobleeme. Asjaolu, et tunnistajad ei osanud testaatorit kirjeldada, ei muuda

tunnistajate ütlusi ebausaldusväärseteks. Maakohus ei võtnud arvesse seda, et tunnistajad olid

testaatorit näinud vaid paar korda, et aidata teda kodutöödes. Seetõttu on arusaadav, et

tunnistajad ei märganud testaatori nägemisraskusi. Sellest ei saa järeldada, et tunnistajate

ütlused ja testaatori tervise kohta esitatud epikriis on omavahel vastuolus. Tunnistajad ei

pidanud tõendama testaatori halba nägemist, vaid testamendi allkirjastamist testaatori poolt.

Kohtule esitatud epikriis (20.01.2015) pärineb ajast, kui testaatorile ei olnud veel

silmaoperatsiooni tehtud. Seetõttu ei tõenda see dokument testaatori terviseseisundit.

Maakohus võttis otsuse tegemisel arvesse tunnistajate OO ja JJ ütlused, mis ei ole asjakohased.

Postiametnikud kuulati üle selleks, et tuvastada, kes tegelikult allkirjastas pensioni

väljamakseteatised. Postiametnike ütlused ei ole praeguse asjaga seotud. Nende ütlused selle

kohta, et võis juhtuda, et pensionisaaja asemel kirjutas pensioni väljastusteatele alla teine isik,

ei oma asjas tähtsust. Postiametnikud ei ole väitnud, et testaatori asemel kirjutas allkirju teine

2-17-1944

isik. Maakohus pidi jätma need ütlused arvestamata, kuna need ei saa koos ekspertarvamusega

tõendada seda, et testaator ei allkirjastanud testamenti. Seega arvestas maakohus otsuse

tegemisel asjakohatuid tõendeid. Kostja hinnangul ei ole ekspertiisiaktiga kindlaks tehtud, et

testamenti ei allkirjastanud XX. Tunnistajate NN ja ZZ ütlustest nähtub, et testaator on

testamendile alla kirjutanud ning asjas ei ole esitatud tõendeid, mis võiks nende ütluste

usaldusväärsuse kahtluse alla seada.

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta

muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

8. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest, mida on refereeritud ringkonnakohtu otsuse p-s 3.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu sisuliste põhjendustega ja ei korda neid. Vastuseks kaebuse

väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Põhjendamatu on apellandi etteheide, et maakohus jättis analüüsimata tunnistajate NN

ja ZZ ütluste osas asjaolu, et nad on külastanud testaatorit ainult paar korda selleks, et BB palvel

abistada kodutöödega. Apellandi viidatud asjaolu võib osundada sellele, et tunnistajatel ei

pruukinud olla tugevat mälupilti testaatorist. Maakohus tõi tõendite analüüsis välja, et

tunnistajad ei osanud testaatorit kirjeldada. Maakohtu viidatud asjaolu on tõendite analüüsis

asjakohane ning maakohus hindas selle asjaolu kaalukust mõistlikult. Maakohtu arutluskäigust

võib mõista, et see asjaolu ei olnud maakohtu jaoks ainumäärava kaaluga, kuid koosmõjus

ekspertiisiaktiga andis põhjuse tuvastada, et testamenti ei allkirjastanud testaator.

10. TsMS § 232 lg 1 järgi hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt

ning oma siseveendumuse kohaselt. TsMS § 442 lg 8 järgi peab kohus otsuses kõiki tõendeid

analüüsima. Maakohus on analüüsinud tunnistajate ütlusi koos teiste tõenditega ega ole tõendite

analüüsimisel ühtegi olulist asjaolu kahe silma vahele jätnud. Asjaolu, et tunnistajad olid näinud

testaatorit vaid mõned korrad, ei välista kolleegiumi arvates seda, et nad võiksid suuta

testaatorit kirjeldada.

11. Põhjendamatu on apellandi etteheide, et maakohus pidi jätma arvestamata tunnistajate

OO ja JJ ütlused TsMS § 236 lg 3 järgi. Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui

seadusest ei tulene teisiti. Vastavalt TsMS § 236 lg-le 1 on tõendi esitamine menetlusosalise

poolt kohtule taotluse esitamine, et kohus hindaks menetlusosalise väidet taotluses nimetatud

tõendi vastuvõtmise ja uurimise alusel. Vastavalt TsMS § 236 lg-le 3 peab menetlusosaline

tõendi esitamisel või tõendite kogumise taotlemisel põhjendama, millise asjas tähtsust omava

asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada või tõendite kogumist taotleb.

Seejuures konkreetne asjaolu, mille tõendamiseks pool tõendi esitab, võib olla nii hagi alusesse

kuuluv asjaolu (TsMS § 363 lg 1 p 2 mõttes) kui ka asjaolu, mis kinnitab või lükkab ümber

mõnda asjas esitatud tõendit.

12. Maakohtu põhjendustest nähtub, et kohus kogus ning hindas tunnistajate OO ja JJ ütlusi

seoses asjaoluga, et esines juhtumeid, kus pensioni väljamaksmise kviitungi allkirjastas muu

isik kui testaator. Nimetatud asjaolu ei kuulunud küll hagi alusesse TsMS § 363 lg 1 p 2 mõttes,

2-17-1944

kuid see kinnitas allkirjaekspertiisi järeldusi, kuna prooviallkirjade kogumis olid allkirjad

pensioni väljamaksmise kviitungitel. Maakohus ei rikkunud tõendit kogudes ning hinnates

menetlusnorme ning on tõendit hinnanud asjakohaselt. Menetluskulude jaotus

13. TsMS § 162 lg 1 järgi jätab kohus menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda.

Et maakohus ei ole menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174

lg 4 järgi ka ringkonnakohus.

(allkirjastatud digitaalselt)

Peeter Pällin, Villem Lapimaa, Ele Liiv