2-20-2629/21 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Vallo Kariler ja Vahur-Peeter

Liin

Määruse tegemise aeg ja koht 3. detsember 2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-2629

Kohtuasi

XX hagi YY vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28. oktoobri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Robert Sarv

Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaadi abi Meeli Rondel

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta YY 27. novembri 2020. a apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 28. oktoobri

2020. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-20-2629 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse

võtmata.

2. Jätta

apellatsiooniastme

menetluskulud

YY

kanda.

XX-l

ei

ole

apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-20-2629

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 17. veebruaril 2020 Harju Maakohtule YY (kostja) vastu hagi, milles

palus mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise kohtu õiglasel

äranägemisel koos viivisega mittevaralise kahju hüvitiselt. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt seaduses sätestatud määras

viivist.

Hagiavalduse kohaselt avaldas kostja 9. oktoobril 2018 Facebookis QQQ grupis CC jagatud

artikli juures hagejat puudutava kommentaari: „sellist tädi ma ei laseks oma laste juurde

püssikuuli kaugusele kah ! pervert täiega, tõeline pervert, ilma naljata. Selline õppeaine oli

tavaliselt ikka gümnaasiumis või põhikooli lõpus. siis kui selleks juba vajadus tekkima hakkas,

mitte tittedele lastesõimes. Tulge ometi mõistusele !“ Kaldkirjas väljatooduga teotas kostja

oluliselt hageja au ning kahjustas hageja mainet, millega põhjustas hagejale mittevaralist kahju.

Õiglase hüvitise suuruse on vähemalt 5000 eurot.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja eesmärgiks ei olnud hageja solvamine ega ründamine, vaid tema kasvatusmeetodi

kritiseerimine. Sõnal „pervert“ ei ole hageja märgitud tähendust, see tähendab kõnekeeles

normist hälbivat isikut. Kostja kommentaar ei põhjustanud hagejale mittevaralist kahju. Kostja

vabandas hageja ees, kuid hageja ei võtnud vabandust vastu. Pärast hagimaterjalide saamist

pakkus kostja hagejale hüvitist, kuid hageja keeldus sellest.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 28. oktoobri 2020. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja mittevaralise kahju hüvitise 100 eurot ning alates hagi esitamisest kuni hüvitise tasumiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Maakohus jättis

menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise

1488 eurot 95 senti (sh lepingulise esindaja kulud 1163 eurot 95 senti ja riigilõiv 325 eurot)

koos kohustusega tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni VÕS § 113

lg 1 II lauses sätestatud määras viivist.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt avaldas kostja hageja kohta ebakohase väärtushinnangu,

millega põhjustas hagejale mittevaralist kahju. Arvestades rikkumise raskust, intensiivsust,

ulatust, kostja käitumist ja suhtumist hagejasse pärast rikkumist jm asjaolusid, saab hagejale

tekkinud kahju lugeda osaliselt hüvitatuks naturaalrestitutsiooni korras kostja siiraste

vabandustega ning osaliselt 100 eurot suuruse mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisega ja

menetluskulude kostja kanda jätmisega. Praeguse kohtumenetluse aluseks on kostja

õigusvastane tegu, mille tõttu kandis hageja menetluskulusid. Menetluskulude kostja kanda

jätmisega on täidetud kahju hüvitamise preventiivne eesmärk. Arvestades hageja

menetluskulude suurust, peaks see nii üld- kui ka eripreventiivse meetmena ära hoidma kahju

tekitavaid tegusid tulevikus.

Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162

lg 1 järgi kostja kanda. Menetluskulusid ei saa jaotada TsMS § 163 lg 2 ega TsMS § 162 lg 4

alusel. Kostja ei ole põhjendanud, milles seisneb temalt vastaspoole kulude väljamõistmise

2-20-2629

äärmine ebaõiglus või ebamõistlikkus. Maakohus põhjendas, miks on õiglane jätta

menetluskulud kostja kanda.

Hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus on osaliselt põhjendatud. Kuigi hageja

taotles lepingulise esindaja kulude hüvitamist 2005 euro ulatuses, on põhjendatud ja vajalik

lepingulise esindaja kulu 1163 eurot 95 senti. Samuti on põhjendatud ja valik kulu riigilõiv

325 eurot. Tsiviilasjas nr 2-19-8116 eeltõendamismenetlusega hagejal tekkinud 826 euro

90 sendi suuruste kulude hüvitamise taotlus jääb rahuldamata, sest kohus ei saa hinnata nende

toimingute põhjendatust ja vajalikkust, kuna ei ole selge, kuidas hageja on jaganud kulud teiste

asjast puudutatud isikute ja kostja vahel.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulude hüvitise 1163 eurot 95 senti koos kohustusega tasuda hüvitisest viivist. Kostja

palus teha tühistatud osas uus otsuse, millega jätta menetluskulud hageja kanda või hageja

menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonimenetluse kulud palus kostja jätta hageja kanda

koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt seaduses sätestatud määras viivist.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus vääralt menetluskulud TsMS § 162

lg 1 alusel kostja kanda, kuigi menetluskulude kostja kanda jätmine on asjaolusid arvestades

ebaõiglane. Maakohus pidanuks hagi rahuldamisest hoolimata kohaldama õiguse analoogia

korras TsMS § 163 lg-t 2 ning jätma selle alusel menetluskulud hageja kanda, sest kostja pakkus

hagejale kompromissina sama suurt hüvitist, mille maakohus kostjalt hageja kasuks välja

mõistis. Kui asjas ei saa kohaldada TsMS § 163 lg-t 2, tuleb hageja menetluskulud jätta

TsMS § 162 lg 4 alusel hageja enda kanda, sest menetluskulude kostja kanda jätmine on kostja

suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik.

Hageja pöördus põhjendamatult nn bagatelldeliktiga kohtu poole, kuigi kostja oli selleks ajaks

kommentaari eemaldanud ja vabandanud. Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärk on au

teotamisega põhjustatud negatiivsete tagajärgede kõrvaldamine ning iga rikkumise korral ei ole

õigustatud pöörduda kohtu poole. Hageja oleks saanud kohtumenetlust vältida. Hageja pidas

õiglaseks 5000 euro suurust hüvitist ja keeldus kostja pakutud 100 euro suurusest hüvitisest.

Kohtumenetluse tõttu tekkis kostjale kahju (õigusabikulud), mille hüvitamist ei saa kostja

TsMS § 174 lg 11 järgi hagejalt nõuda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia

kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2

sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku

aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei

tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

6. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust

menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt

rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab

2-20-2629

seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele

apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses

menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud

tõendeid.

7. Praegusel juhul heidab kostja maakohtule ette seda, et maakohus jättis menetluskulud hagi

rahuldamise tõttu TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda, kuigi pidanuks asjaolusid arvestades

jätma õigluse põhimõtet arvestades menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel hageja kanda või

TsMS § 162 lg 4 alusel poolte enda kanda.

7.1. Kolleegium märgib, et TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud üldjuhul see

pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Erandina võib kohus TsMS § 162 lg 4 järgi jätta kulud täielikult või osaliselt poolte enda kanda,

kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohus on selgitanud, et viidatud sätte kohaldamiseks

ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud

kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik

kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, seega võimaldab viidatud säte

üksnes erandlikel asjaoludel jätta kohtukulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda

(vt Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10).

Lisaks võib kohus TsMS § 163 lg 2 järgi jätta hagi osalise rahuldamise korral erandina

menetluskulud poole kanda, kes ei nõustunud teise poole pakutud kompromissiettepanekuga ja

kohus rahuldab hagi ettepanekuga sarnases ulatuses. Riigikohus on selgitanud, et kohus võib

viidatud sätte järgi kaaluda kompromissiettepaneku korral TsMS § 163 lg‑s 1 sätestatust

erinevat menetluskulude jaotust üksnes juhul, kui viimati nimetatud sätte järgi ei oleks

menetluskulude jaotus kompromissiettepanekut ja muid asjaolusid arvestades õiglane,

arvestades mh asjaolu, et kompromissiettepanekust keeldudes venitas pool põhjendamatult

menetlust (vt Riigikohtu 27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-17, p 17 ja

23. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-13, p 15).

Ülaltoodut arvestades peab kohus jätma menetluskulud üldjuhul vaidluse kaotanud poole

kanda, kuid võib asjaolusid kaaludes üldreeglist üksnes erandlikel asjaoludel kõrvale kalduda.

Seejuures on nii TsMS § 162 lg 4 kui ka TsMS § 163 lg 2 kohaldamine kohtu diskretsiooniotsus,

millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud

diskretsiooni piire.

7.2. Praegusel juhul on maakohus põhjendanud, miks on menetluskulude kostja kanda jätmine

põhjendatud hoolimata sellest, et kostja vabandas hageja ees ning pakkus hagejale hagi

esitamise järel samaväärse suurusega hüvitist, nagu maakohus kostjalt välja mõistis, ning

leidnud, et neid asjaolusid arvestades ei ole õigluse põhimõttest tulenevalt alust jätta

menetluskulusid hageja kanda. Seda järeldades ei rikkunud maakohus diskretsioonipiire.

Asjaolu, et kostja hinnangul ei olnud hagejal alust kohtu poole vähetähtsa rikkumise tõttu

pöörduda ja hageja saanuks vältida kohtu poole pöördumata jätmisega menetluskulude

tekkimist nii endal kui ka kostjal, ei anna alust järeldada, et maakohus jaotas menetluskulud

vääralt TsMS § 162 lg 1 alusel. Kuna maakohus tuvastas kostja rikkumise ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise, oli hageja kohtu poole pöördumine ja tema

menetluskulude kostja kanda jätmine põhjendatud ning seda ka olukorras, kus hageja pidas

2-20-2629

õiglaseks kahjuhüvitise suuruseks suuremat summat, kui kohus kostjalt tema kasuks välja

mõistis. Seda arvestades ei ole kostja toonud esile selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid

alust järeldada, et menetluskulude kostja kanda jätmine on äärmiselt ebaõiglane.

8. Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud

väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse

menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

9. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral, jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil

vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

10. Lisaks on apellandil apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus

nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv (50 eurot).

11. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb

selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal

ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab

teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole

esitatud.

12. Tööjaotusplaani p 15 alusel asendab 2. kohtukoosseisu põhiliiget kohtunik Kaija Kaijaneni

kohtunik Vallo Kariler.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Vallo Kariler, Vahur-Peeter Liin