4-10-1032/8 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 03.mai 2010.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-10-1032 Kohtukoosseis Kohtunik Aulike Salo Kohtuistungi sekretär Evelin Tuur Kohtuasi

Vaidlustatud lahend

M.F-i (isikukood xxx, kodakondsus Eesti Vabariik, elukoht xxx, töökoht AS A ) väärteoasi LS § 7422 lg 2 ja § 7435 lg 1 järgi

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusmenetlustalituse 05.03.2010.a. otsus väärteoasjas nr. 2373,10,000473

Asja läbivaatamise kuupäev 27.aprill 2010.a Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja M.F kohtuvälise menetleja, PPA Põhja Prefektuuri, esindaja Hannes Küünarpuu

RESOLUTSIOON Juhindudes V™S § 132 p 1, § 133-135, kohus otsustas:

Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusmenetlustalituse 05.03.2010.a. otsus väärteoasjas nr. 2373,10,000473 muutmata ning M.F-i kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja

vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa

kuulutamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Asjaolud ja menetluse käik

2

Põhja Prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik Reevo Saliste koostas 15.02.2010.a. väärteoprotokolli AB 1175343 M.F-ile selle kohta, et tema 15.02.2010.a.

kell 12.25 Harju maakonnas, Saku-Tõdva tee 1. kilomeetril, liikudes Saku suunas, juhtis

mootorsõidukit VW Transporter, reg. nr xxx, kiirusega 74 km/h ± 3 km/h teel, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h. Sõidukil puudusid esmase juhi tunnusmärgid. Nimetatud tegevusega rikkus M.F LS § 47 lg 2 ja LE § 127 nõudeid, pannes toime väärteo, mis on kvalifitseeritav liiklusseaduse § 7422

lg 2 ning § 7435

lg 1 järgi. Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse komissar Aivar Hirs karistas M.F-i väärteosasjas nr. 2373,10,000473 tehtud otsusega

ülalnimetatud väärteo toimepanemise eest kohaldades KarS § 63 lg 1 rahatrahviga 40 trahviühiku ulatuses s.o summas 2400 krooni.

Kohtule esitatud kaebuses palus M.F tühistada eelpool nimetatud otsus ning lõpetada tema suhtes vääreomenetlus LS § 7422 lg 2 järgi, kuna teos puuduvad väärteo tunnused ning LS § 7435 lg 1 järgi otstarbekuse kaalutlusel. M.F märgib, et ta ei ole kiirust ületanud.

Mõõteseadmel ei märganud ta mõõtetulemuse kellaaega. Politseipatrulli kiirust mõõtmas ei näinud ja selgus, et väidetav kiiruse ületamine toimus mitu kilomeetrit eemal kohast, kus teda peatati. Tema sõiduk ei suudagi nii lühikese ajaga kiirendada sellist kiirust, kuna peal oli raske koorem. Seega võis kiiresemõõtjal olla fikseeritud ükskõik millise teise sõiduki mõõtetulemus. Tema ütlused juhtumi kohta ja allkiri võeti kohe alguses ära tühjale väärteoprotokolli blanketile,

kuhu politseinik polnud eelnevalt midagi märkinud. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist ei ilmne, kui kaugelt sõiduki kiirust mõõdeti. Ka ei selgu kiirusmõõturi paigaldus mõõtmise ajal. Mõõtmise ajal olid teeservades kõrged lumevallid. Möönab, et sõidukil puudusid esmase juhi tunnusmärgid, kuna tema juhitud sõiduki puhul oli

tegemist tööandja väikebussiga, mida peale kaebaja kasutab veel teisigi inimesi, kes ei ole

esmased juhid. Arvab, et buss peatati üksnes eksliku sõidukiiruse ületamise omistamise tõttu.

Kuna eelnevad kehtivad rikkumised puuduvad, siis ei ole kindel, et ainuüksi esmase juhi tunnusmärkide puudumise tõttu oleks üldmenetlust alustatud.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja M.F täielikult esitatud kaebuse juurde, selgitades, et juhtum oli 15.veebruaril, kui ta liikus umbes kell 12.30 Tõdva-Saku teel Saku alevikus, täites

tööülesandeid. Oli autos üksi. Liikus Tallinna suunas. Teel oli veel sõidukeid, aga neil oli

suurem vahemaa. Tema taga olev sõiduk keeras teiselt ringilt välja, seal kus väidetavalt oli politseipatrull. Enne ja pärast teda sõidukeid ei olnud. Sealsed kiirusepiirangud on talle teada.

Patrullsõidukit märkas esimest korda umbes 1 km Sakus alevikust väljas. Teda peatanud politseinik tuli auto juurde ja küsis kuhu tal nii kiire on. See oli üllatav, kuna ta ei ületanud

kiirust omateada. Teda kutsuti politseiautosse, kus näidati kiiruse näitu. Politseil oli kiirusemõõteseade kinnipidamise ajal politseisõidukis, tegemist oli käeshoitava seadmega. Sellel oli näit 74. Mõõteseadmel ei olnud kellaaega, kuigi ta on kuulnud, et see võimalus on olemas. Talle anti väärteoprotokolli teine pool, kuhu kirjutas alla õiguste ja kohustuste kohale. Seejärel

kirjutas teisele poole oma selgituse, ülemine osa oli siis veel täitmata. Talle ei antud valida

kiirmenetluse ja väärteoprotokolli vahel, tehti väärteoprotokoll. Ta poleks kiirmenetlusega ka

nõustunud, kuna polnud süüdi. Kui oleks ainult vahtralehtede kohta tehtud, siis oleks nõustunud. Ütles kohe, et ei ületanud kiirust, ei saanud aru, kus see kiiruse ületamine võis olla. See koht, kus ta olevat kiirust ületanud oli 2,7 km kohast, kus teda peatati. Vahemaa teise ringi, kus väidetavalt oli politseipatrull ja kiiruse mõõtmise koha vahel oli 400 m. Politsei tutvustas kiiruse protokolli, kuhu ta alla kirjutas. Ta ütles, et pole kiirust ületanud, kuna see buss ei saagi sellist kiirust kätte, tal oli täislast. Koht, kus oli politsei, on kolme ringtee vahelisel alal. Tema politseid algul ei näinudki. Kohe Saku alevikku jõudes vaatas spidomeetrit ning järgmine kord

vaatas kohe kui väljus teiselt ringteelt ehk siis seal, kus oli politseipatrull, mida ta ei näinud. Spidomeeter näitas siis 40 km/h. Rohkem Saku alevikus spidomeetrit ei vaadanud Kuna tegu on

3 uue bussiga, siis on välistatud, et spidomeeter valetab. Kiirust mõõdeti ilmselt peale seda kui ta vaatas, et kiirus oli 40 km/h. Ei ole võimalik, et ei märganud, et kiirust ületas. Küll kiirendas

natuke juurde, aga kindlasti mitte niipalju. Teeolud olid kehvad, lumevallid kahel pool teed, asfaldilt oli kohati paljas vaid sõidujoon. Nähtavus oli hea, päike paistis, sademeid ei olnud.

Siis tuvastati, et autol peaks olema algaja juhi tunnused, mis puudusid. Kuna tegemist oli tööbussiga, mida kasutavad ka teised inimesed, siis ta ei jõudnud neid paigutada, kuna neid ei olnud võtta. Kui ta esmaspäeval Lõuna-Eestist ära sõitis, siis kohalikud bensiinijaamad olid seal

veel suletud. Kuigi juhistaaž on 8 aastat, siis peab ta kasutama algaja juhi tunnust, kuna talvesõit on tegemata ja on olnud probleeme joobes juhtimisega, mistõttu pidi vahepeal tegema uue eksami.

Kohtus tunnistajana ülekuulatud Villu Rebane andis ütlusi selle kohta, et ta on kaebajat näinud

tööalaselt ühe korra. Oli veebruar, kui mõõtis koos Reevo Salistega Saku vallas kiirust. Kaebaja oli Volkswageni bussiga, peatasid selle, kuna juht ületas kiirust. Kiiruse mõõtmine toimus paigal seistes, seade oli Stalker, see on radarseade. Seda seadet saab kasutada seistes, liikudes, käest mõõtes. Mõõtmise detaile ei mäleta. Mõõtmisel mingisuguseid abivahendeid nt. poste, tugesid ei kasutanud. Käesoleval juhul mõõtsid nad seisvast sõidukist, mis oli pargitud kõrvalteele. Ei mäleta, kas nende sõiduk oli risti või paralleelselt selle teega, kus liikus kaebaja. Ei mäleta, kes oli patrullsõiduki roolis ning kes mõõtis. Kui üks mõõdab, siis teine jälgib näitu. Kiirus fikseeritakse ekraanil. Radari näit püsib lukus terve vormistamise aja.

Varasemat näitu ei ole võimalik tagasi kutsuda. Rikkumise salvestamise võimalus on ainult

fotoaparaadiga. Kui segajaid ei ole, siis saab mõõta 1 km kauguselt. Kaebaja sõiduki kiirust mõõdeti 300-400m kauguselt. Teel takistusi ei olnud, nad teevad alati samal kohal, kus mõõtma hakkavad, proovimõõtmise, et oleks terve lõik nähtav. Kui tuleb mingi teade või näitab seade kiirust, mis tegelikkuses võimalik

ei ole, siis ei saa usaldada seda seadet, peab otsima uue koha mõõtmiseks. Kui sõiduk tuleb

Tõdva poolt, siis sõidavad selle peatamiseks järele. Juht ei nõustunud rikkumisega, öeldes, et selle autoga pole võimalik kiirendada. Algaja juhi tunnused puudusid, kuna juhti ütles, et see on tööauto.

Seadme töökorrasolekut kontrollitakse iga vahetuse alguses osakonnas Sauel helihargiga. Stalkeril on Doppleri signaal, mille järgi saab tuvastada aparaadi töökorras olekut. Kui see on ühtlane, siis on signaal tugev, siis on kiiruse mõõtmine õigesti tehtud ja pole probleeme. Stalkeri ekraanil on vasakul on aken „target” , mis näitab kiirust, siis on „fast” aken, kuhu fikseeritakse kiireima sõiduki kiirus, kui on mitu sõidukit liikumas. Kolmas aken on patrulli aken, mis näitab patrullsõiduki kiirust juhul, kui see liigub mõõtmise hetkel. Ei ole kindel, kas kaebaja sõiduk oli kiiruse fikseerimise hetkel ainus teel liikunud sõiduk. Kui teel on mitu sõidukit, siis tuleb „fast” aknasse kiireima sõiduki kiirus. Eristamisega probleeme ei teki, kuna ka silmaga on näha, kumb liigub kiiremini. Stalker kaugust ei näita. Ilm oli selge, tee oli talvine, kohati lumine, kohati libe, päris jää ega lumi ei olnud. Nägi dokumentide vormistamist, kuid ei vaadanud hoolega, seetõttu ei tea, miks kaebajal kästi anda enne kirjalikult ütlused, kui muus osas oli protokoll täitmata.

Kohtuvälise menetleja esindaja juhtis tähelepanu sellele, et Mõõteseaduse § 5 kohaselt on

mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab

kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Vastavad

tõendid on kohtule esitatud, järgitud on mõõtemetoodikat. Menetleja palus jätta kaebus

rahuldamata. Vastates kaebaja küsimustele kinnitas kohtuvälise menetleja esindaja, et Stalkeri puhul ei fikseerita kaugust mõõteseadme kasutamise protokollis. Mõõteprotokollis on seadme

asukohana kirjas, et seade oli seisvas sõidukis. Selle seadme täpsusklass on ±1, laiendmääramatus on ±3. See on Põhja Prefektuuril kuni kiirustel 100 km/h. Kui vahemaale jääb ette bussijaam, siis see ei takista mõõtmist, kuna mõõteseadme tööpõhimõte välistab selle. Doppleri efekt on selles, et kui kiirte vihku jääb objekt, mis liigub, siis sagedus

4

muutub. Bussijaam ei saa liikuda, ta ei saa tekitada sageduste muutumist. Tunnistaja ütluste kohaselt, kui tekivad häired, siis nad ei mõõda.

Lisaks uuris kohus järgmisi kirjalikke tõendeid:

Põhja Prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik Reevo Saliste poolt M.F-ile 15.02.2010.a. koostatud väärteoprotokoll AB 1175343; Kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll 15.02.2010.a.;

Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse komissar Aivar Hirsi poolt 05.03.2010.a. väärteoasjas nr. 2373,10,000473 koostatud otsus; Karistusregistri teatis 09.04..2010.a.; Reevo Saliste ettekanne 15.02.2010.a.; Prinditud kaart 21.02.2010.a.; M.F-i vastulause 16.02.2010.a.; Mõõtevahendi taatlustunnistus nr TTRSS-09/00113; Mõõtevahendi siseriiklik tüübikinnitustunnistus TJI 5.3-1/12.04.07 koos lisadega; Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt 12.12.2009.a. väljastatud pädeva mõõtja tunnistus E129 koos lisadega.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, ära kuulanud menetlusaluse isiku ütlused, tunnistaja ütlused, vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja siseveendumuse kohaselt hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et M.F-i kaebus ei ole põhjendatud.

V™S § 123 lg 2 järgi kontrollib kohus sõltumata kaebuse piiridest kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kaebuse esitanud isik vaidlustas otsuse süüdistuses liiklusseaduse § 7422 lg 2 järgi sisuliselt.

Kaebaja ütluste kohaselt ei sõitnud ta kindlasti kiirusega 74 km/h ± 3 km/h. See kiirus võis kuuluda ükskõik millisele autole, sest ta peatati väidetavast rikkumise kohast oluliselt hiljem.Ta ei tea, kus tema kiirus fikseeriti, kuid kiirust tema ei ületanud.

Nagu nähtub kaebaja ütlustest, ta ei vaidlusta asjaolusid, et ta 15.02.2010.a kell 12.25 sõitis

Harju maakonnas, Saku-Tõdva tee 1. kilomeetril, liikudes Saku suunas ning lubatud suurim kiirus sellel lõigul on 50 km/h. Kohus leiab, et kaebuse esitaja ütlused, mille kohaselt tema sõitis

kiirusega 74 km/h ± 3 km/h on ümber lükatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga.

Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et konstaabel Reevo Saliste mõõtis

15.02.2010.a kell 12.25 Harju maakonnas, Saku vallas, Saku-Tõdva tee 1.kilomeetril Saku

poole liikuvate sõidukite kiirust. M.F-i poolt juhitud mootorsõiduki Volkswagen Transporter, reg. nr xxx, kiiruseks mõõdeti 74 ± 3 km/h, teel, kus suurim lubatud sõidukiirus on

50 km/h. Mõõtmiseks kasutati liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadet Stalker MDR AS004018.

Mõõtmine on toimunud paigal seistes, patrullauto seisis kõrvalteel. Mootorsõiduk liikus 1

sõidurajal üksinda, eemaldus patrullautost. Mõõdeti ainult eemalduva objekti kiirust ning mõõterežiim oli kiirema objekti jälgimisele seatud. Doppler heisignaal oli ühtlane. Juhile näidati seadme tablool lukustatud näitu ning juhil avaldusi ei olnud. Juht on andnud allkirja selle kohta, et talle tutvustati liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli. Mõõtmise ajal video/heli/ fototehnikat ei kasutatud. Vastavalt Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 sätetele peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud

riikliku järelevalve käigus kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Vastavalt sama seaduse sama paragrahvi lõike 1 sätetele on

mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat.

5

Kohtul puudub igasugune alus kahelda 15.02.2010.a. kell 12.25 koostatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis fikseeritud mõõtmistulemuses ja seetõttu puudub ka alus kahelda selles,

et M.F on rikkunud LS § 47 lg 2 nõudeid, kuivõrd mõõtmistulemuse jälgitavus on tõendatud Mõõteseaduse § 5 sätete kohaselt. Nähtuvalt kohtule esitatud mõõtevahendi taatlustunnistusest nr TTRSS-09/00113 oli mõõtmisel kasutatud kiirusmõõteseade Stalker MDR AS004018 taadeldud 12.10.2009.a. (kohtutoimik lk

23), s.t seade oli töökorras M.F-i rikkumise tuvastamise ajal. Seega on taadeldud mõõtevahendi mõõtetulemuse jälgitavus tõendatav, s.t on olemas kindlus, et mõõtetulemus on õige ning on usaldusväärsed ka mõõteseadme kasutamise tulemusel saadud tõendid. Samuti on

kõnealusel mõõtevahendil kehtiv tüübikinnitus (kohtutoimik lk 24-26). Lisaks on kõnealust

seadet testitud ka veel mõõtmise päeval 15.02.2010.a. kell 07.00 ning seade oli töökorras

(väärteotoimik lk 3). Eesti Akrediteerimiskeskus on 12.12.2009.a. Põhja Politseiprefektuurile välja andnud tunnistuse erialase kompetentsuse kinnitamise kohta ning selle tunnistuse kohaselt on see asutus hinnatud erialaselt pädevaks liiklusjärelevalve mõõtmiste alal (kohtutoimik lk 20-

22). Kohus ei tuvastanud, et mõõtmised teostanud pädev mõõtja ei oleks mõõtmisel järginud

asjakohast mõõtemetoodikat (kinnitatud PPA 01.01.2010.a. käskkirjaga nr. 40). Kiiruse

mõõtmise metoodika punkt 4.3 kohaselt on Doppler helisignaal, mis on stabiilne või sujuvalt muutuv helisignaal märgiks korrektsest mõõtmisest. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et seadme helisignaal, s.t Doppler helisignaal oli ühtlane, seega võib lugeda mõõtmist korrektseks.

Asjaolu, et kiirusmõõteseadmega Stalker MDR ei näita kellaaega ja mõõtmise kaugust, ei mõjuta sellise mõõtjaga saadud teabe usaldusväärsust ega seda teavet kandva tõendi kõlblikkust.

Tunnistaja Villu Rebane on kohtule andnud kohtuistungil ütlusi menetlustoimingu, s.o kiiruse mõõteseadme tööpõhimõtte ja käigu kohta, millistes kohtul puudub alus kahelda. Tunnistaja kinnitas, et kiiruse mõõtmine toimus paigal seistes, abivahendeid nt. poste, tugesid ei kasutatud.

Kiirust mõõdeti seisvast sõidukist, mis oli pargitud kõrvalteele. Kiirus fikseeritakse ekraanil

ning radari näit püsib lukus terve vormistamise aja. Varasemat näitu ei ole võimalik tagasi

kutsuda. Kaebaja sõiduki kiirust mõõdeti 300-400m kauguselt. Teel takistusi ei olnud.

Stalkeril on Doppleri signaal, mille järgi saab tuvastada aparaadi töökorras olekut. Mõõtmiskaugust Stalker ei näita (kohtutoimik lk 18 pöördel, 19).

Kaebaja väitel ja kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt liikus kaebaja üksinda ning kuna mõõtja fikseeris näidu, siis on välistatud, et politseiametnik võis eksida kiiruse mõõtmisel

ning omistada teise sõiduki kiiruse kaebaja poolt juhitud sõidukile. Tunnistaja väitel ei ole

võimalik ekraanile tagasi kutsuda varem mõõdetud kiirust (kohtutoimik lk 19). Antud

väärteoasjas on mõõtmistulemused kohtuvälise menetleja ametniku poolt fikseeritud

nõuetekohaselt kiiruse mõõtmise aktis, s.o kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis ehk

menetlustoimingu protokollis, mis vastab V™S § 49 sätestatud nõuetele ja milles on muude

asjaolude kõrval ka märgitud andmed mõõtmiseks kasutatud mõõtevahendi kohta, selle taatlemine, mõõtmise aeg ja koht, millise sõiduki kiirust mõõdeti ning mõõtmise tulemus. Samuti on protokolli osas täidetud ka V™S § 19 lg 1 p 6 nõuded.

Kohtul puudub ka alus arvata, et politseiametnik oleks liiklusjärelevalve käigus teadlikult

fikseerinud ebaõigeid andmeid. Kaebuse esitaja ei ole kohtuistungil nimetanud ühtegi

põhjendatud kahtlust, miks oleks politseiametnik pidanud soovima koostada temale

ebaseaduslikku väärteoprotokolli. Ka ei ole võimalik, et ametnik oleks näidanud kaebajale

mõõteriista näitu, mis kuulunuks teisele sõidukile, kuivõrd rohkem sõidukeid samal ajal mõõdetaval teelõigul ei liikunud. Nimetatud fakti ei eita ka kaebaja ise, öeldes, et tema taga olev

sõiduk keeras teiselt ringilt välja seal, kus väidetavalt oli politseipatrull. Enne ja pärast teda sõidukeid ei olnud (kohtutoimik lk 18). Kaebuse esitaja väited selle kohta, et temale näidatud mõõteseadme näidul võis olla teiste sõidukite kiirus, mitte tema kaubiku kiirus, on oletuslikku

laadi, kuna kohtul puudub alus kahelda tunnistajana ülekuulatud Villu Rebase ütlustes.

Tunnistaja kinnitusel oli ta kaebajaga kohtunud tööalaselt vaid korra, mis tähendab, et Eigo

6

M.F oli talle võõras (kohtutoimik lk 18 pöördel). Kohus ei tuvastanud kaebuse esitaja ja

tunnistaja vahel vihavaenu, mistõttu puudub tunnistajal põhjus anda kiiruse mõõtmise käigu kohta mittetõeseid ütlusi. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitaja M.F on kohtule andnud ennastõigustavaid

ütlusi, eesmärgiga vabaneda süüst ja vastutusest. Kohus on kohtuistungil uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et M.F-i poolt LS § 47 lg 2 rikkumine, s.t asulasisesel teel lubatud suurima sõidukiiruse 50 km/h ületamine 21 km/h võrra on

tõendamist leidnud. Kuna isiku kohustus on kohandada oma sõidukiirust vastavalt

kiiruspiirangutele, siis selle kohustuse tähelepanematusest või kohusetundetusest tingitud järgimata jätmine on väärtegu, siis M.F-i poolt on see toime pandud hooletusest, kes ka

ise on kohtuvälisele menetlejale esitatud vastulauses öelnud, et kuna ta ise sel momendil spidomeetrit ei vaadanud, siis ei oska midagi kindalt väita ka.

Arusaamatuks jääb kohtule kaebuses esitatud väide, et kaebuse esitaja ei tea kus tema kiirus fikseeriti. Väärteoprotokollis on märgitud rikkumise kohaks Saku-Tõdva tee 1.km, sama koht on märgitud ka kiirusmõõtmeseadme kasutamise protokollis. Vaidlus puudub asjaolu üle, et kiirust

mõõdeti alas, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Kohtu hinnangul pidi olema kaebaja teadlik, kus tema sõiduki liikumiskiirus tuvastati, vastasel juhul ei oleks kaebaja saanud oma väärteoprotokollis kirjapandud ütlustes väita, et politseipatrull pidas kinni mitu kilomeetrit hiljem, seega võis seal olla kelle iganes kiirus. Seega oli kaebajat piisavalt informeeritud aru

saamaks, missuguses kohas ta rikkumise toime pani. Asjaolu, et M.F ei näinud patrullsõidukit, ei tähenda, et politseiametnikud ei oleks teostanud liiklusjärelevalvet ning selle käigus mõõtnud kaebuse esitaja sõiduki kiirust. Ka tunnistaja kinnitas, et nad mõõtsid kiirust seisvast sõidukist, mis oli pargitud kõrvalteele (kohtutoimik lk 18 pöördel, 19) ning seda tõendab

ka kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll, millises on märgitud patrullauto asukohaks kõrvaltee (väärteotoimik lk 3 pöördel).

Kaebaja väide selle kohta, et temale anti tühi väärteoprotokoll, kuhu tema andis kõigepealt allkirja tagaküljele õiguste ja kohustustega tutvumise kohta on igati arusaadav, sest V™S § 58 lg 2 kohaselt esimest menetlustoimingut tehes teatatakse menetlusalusele isikule tema õigused ja kohustused vastavalt käesoleva seadustiku §-le 19. Kaebaja ei ole esitanud ka ühtegi põhjendust

selle kohta, missugust tema õigust rikuti, kui talle anti ütluste kirjutamiseks tühi väärteoprotokolli blankett. Arvestades M.F-i ütluste sisu, mida on kohus juba eelnevalt

analüüsinud, oli ta täiesti teadlik missuguses rikkumises teda süüdistatakse ning kus see rikkumine toime on pandud.

Mis puudutab kaebaja väidet, et teda peatati mõõtmise kohast oluliselt kaugemal, siis selle

põhjus selgub konstaabel Reevo Saliste poolt 15.02.2010.a. esitatud ettekandest, mille järgi

keeras Sakus Juubelitammede tänavalt neile ette väikesõiduk ning liiklusohutuse tagamisest

tulenevalt pikenes patrullsõiduki järelejõudmise aeg ning vahemaa kaebuse esitaja mootorsõidukile (väärteotoimik lk 4). Ka tunnistaja kinnitas kohtus, et kui sõiduk tuleb Tõdva poolt, siis sõidavad nad selle peatamiseks järele (kohtutoimik lk 19).

Kohus asub seisukohale, et kaebaja arvamus, et kiiruse näit võis kuuluda ükskõik millisele

sõidukile, kuna teda peatati rikkumise kohast palju kaugemal, ei ole asjakohane, kuna mõõteseadme näit lukustati koheselt kiiruse mõõtmisel.

Vastavalt Vabariigi Valitsuse 20.02.2001.a. määrusega nr 67 kehtestatud liiklusjärelevalve teostamise korra § 14 p 1 järgi on liiklusjärelevalve teostaja kohustatud tagama sujuva liikluse ja liiklejate turvalisuse. Seega toimis ametnik täiesti korrektselt, kui peatas kaebaja sõiduki mõni aeg hiljem, kuna talvistes oludes, kus tee oli kohati libe, on kõikide isikute sh ka politseiametniku kohustuseks

käituda viisil, mis ei sea ohtu isiku enda ja teiste isikute elu, tervist ja vara. Tänu

politseiametnike jõupingutustele oli kaebaja sõiduki peatamine rikkumise kohast eemal kõikidele menetluses osalejatele ohutu.

7

Mis puudutab M.F-i teist süüdistust esmase juhi tunnusmärkide puudumise kohta, siis

kaebaja ka ise tunnistab, et tema sõidukil puudusid algaja juhi tunnusmärgid. Kõnealune rikkumine on tõendamist leidnud nii kaebaja poolt kohtuistungil antud ütlustega (kohtutoimik lk 18), kui ka Villu Rebase poolt kohtus antud ütlustega. Kohus peab vajalikuks märkida, et kahe eelpool nimetatud isiku ütlused ühtivad ka osas, mis puudutab algaja juhi tunnuste puudumise põhjust. Tunnistaja kinnitas M.F-i poolt väidetut, mille kohaselt oli algaja juhi tunnuste

puudumise põhjuseks asjaolu, et tegemist oli tööautoga (kohtutoimik lk 19). Kohus peab

vajalikuks LE § 127 rikkumise kohta märkida järgmist. M.F-ile koostatud väärteoprotokolli kohaselt on kaebajal esmane juhiluba ning kooskõlas LE § 127 peab esmase või piiratud juhtimisõigusega juhi sõidukil olema eest ja tagant nähtav algaja juhi tunnusmärk. M.F-i sõidukil algaja juhi tunnusmärgid puudusid ning seetõttu võeti juht vastutusele LS § 7435 lg 1 järgi. Kuigi kaebaja väitel on tal juhistaaži 8 aastat, siis peab ta kasutama

algaja juhi tunnust, kuna talvesõit on tegemata ja on olnud probleeme joobes juhtimisega, mistõttu pidi vahepeal tegema uue eksami. M.F on algaja juht ning seetõttu peab ta

olema liikluses eriti tähelepanelik ning hoolas. Kõik juhid peavad tundma liiklusalaste

õigusaktide nõudeid ning oskama valitseda sõidukit, jälgima liiklust, märkama ja ette nägema

võimalikke ohte ning sellele vastavalt tegutsema. Eelpool nimetatud nõuete järgimata jätmine

võib tuua endaga kaasa raskeid tagajärgi, mistõttu algaja juht peab neist eriti kinni pidama. Kaebaja väide selle kohta, algaja juhi tunnusmärke ta ei jõudnud paigutada, kuna tegemist oli tööbussiga, mida kasutavad ka teised inimesed, Lõuna-Eestist alustas sõitu siis, kui kohalikud

bensiinijaamad olid veel suletud, on otsitud, kuna teel Tallinnasse on mitmeid bensiinijaamu ning ka kauplusi, mis olid selle aja peale avatud ning seega oli M.F piisavalt aega ja võimalust hankida vajalikud tunnusmärgid ka oma sõidu kestel. Kuna kaebuse esitaja oli teadlik, et tal oli kohustus kasutada sõidukil kõnealuseid tunnuseid, kui ta jättis selle teadlikult täitmata, siis kohtu hinnangul on tegu toime pandud otsese tahtlusega.

Kuivõrd asjast ei nähtu ei teo õigusvastasust ega M.F-i süüd välistavate asjaolude

esinemist on M.F-i karistamine LS § 47 lg 2 ja LE § 127 nõuete rikkumise eest õiguspärane.

Kuna kaebuse esitaja on 15.02.2010.a. üheaegselt toime pannud kaks erinevat väärtegu, siis leiab kohus, et menetleja on õigesti karistuse määramisel aluseks võtnud KarS § 63 lg 1 sätted, mille kohaselt kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Seega tuleb karistus määrata LS § 7422 lg 2 sanktsioonist lähtuvalt, mis näeb ettte karistuse mootorsõiduki

juhile tema poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 km/h. Kõnealuse rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Kohus leiab, et M.F-ile koostatud otsus tema karistamise kohta LS § 74 22 lg 2 alusel

trahviga 40 trahviühiku ulatuses on põhjendatud ja see on toimunud kooskõlas karistuse

kohaldamise alustega. Arvestades isiku varasemat liiklusalast käitumist, mida iseloomustab kehtivate väärteokaristuste puudumine, on rahatrahvi määramine alla sanktsiooni keskmist määra põhjendatud, kuivõrd karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud KarS §-de 57 ja 58 järgi kaebuse esitaja käitumises puuduvad.

Kaebuses palus M.F lõpetada menetluse LS § 74 35

lg 1 järgi V™S § 30 lg 1 p 1 alusel, mille kohaselt võib menetleja väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Kohus

peab vajalikuks märkida, et kõnealusel juhul puudub alus väärteomenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel. Väärteomenetluse seadustik ei anna otstarbekuse kaalutlusel menetluse

lõpetamise kriteeriume, kuid lähtuda tuleb Kriminaalmenetluse seadustikus sätestatust, eeskätt KrMS § 202 lg-st 1. Menetluse võib seega lõpetada otstarbekuse kaalutlusel, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist. Olukorras, kus tegemist on

8

algaja juhiga, kes tahtlikult rikub LE § 127 nõudeid ning tuvastatud ei ole mingisuguseid

vabandavaid asjaolusid, ei saa rääkida vähesest süüst. Ei saa ka viidata avaliku menetlushuvi puudumisele, kuna kaasliiklejatel on õigus teada, et tegemist on algaja juhiga, kellel on täitmata mingi tingimus, selleks et saada LS § 30 lõike 3 alusel juhiluba.

Aulike Salo Kohtunik