3-20-513/17 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver

Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

03.12.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-20-513

Haldusasi

XX kaebus Eesti Haigekassa 18.10.2019 ettekirjutuse nr

5-3.3/3126779 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja Meelis Krautmann

Vastustaja – Eesti Haigekassa, esindaja Ergo Pallo

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 22.06.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 22.06.2020

otsuse nr 3-20-513 resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse põhjendusi

vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 04.01.2021, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-20-513

2(7)

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Haigekassa (haigekassa) maksis 01.03.2016 töövõimetuslehe nr 16001405 alusel

XXule ajavahemiku 01.02.–19.06.2016 eest töövõimetushüvitist 10 251,36 eurot.

2. Maksu- ja Tolliamet (MTA) vähendas 22.06.2017 maksuotsusega nr 12.2-3/036819-36 Xxx

2015. a detsembri eest deklareeritud tööjõumaksude summat ning tühistas töötamise registris

vormistatud registrikande nr 1385501 XXu töötamise kohta äriühingus. MTA tuvastas, et

äriühingul ei olnud tegelikult XXuga töösuhet ning talle on alusetult deklareeritud tööjõumakse.

XX esitas maksuotsuse peale kaebuse, kuid Tallinna Halduskohus jättis selle 08.02.2018

otsusega nr 3-17-1430 rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31.01.2019 otsusega

rahuldamata halduskohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse. Otsused jõustusid

05.03.2019.

3. Haigekassa tegi XXule Eesti Haigekassa seaduse (HKS) § 4 lg 1 ja ravikindlustuse seaduse

(RaKS) § 50 lg 1, § 54 lg 1 p 4, § 55 lg-te 1 ja 2 ning § 62 lg 3 alusel 18.10.2019 ettekirjutuse

nr 5-3.3/3126779 koos sundtäitmise hoiatusega maksta tagasi temale alusetult makstud ajutise

töövõimetuse hüvitis 4736,48 eurot.

XXule maksti ajutise töövõimetuse hüvitist 10 251,36 eurot (140 päeva × keskmine päevatulu

91,53 eurot – 20% tulumaks). MTA tühistas 22.06.2017 maksuotsusega registrikande XXu

töötamise kohta Xxx-s ning vähendas tööandja deklaratsioonides näidatud maksusummasid.

Seoses sellega vähenes ka XXu 2015. a keskmine päevatulu 91,53 eurolt 49,24 eurole. XXul

oli seega õigus 5514,88 euro suurusele töövõimetushüvitisele (140 × 49,24 eurot – 20%

tulumaks). XXule maksti alusetult 4736,48 eurot. Puudub võimalus tagasinõutav hüvitis

tulevikus tehtavatelt väljamaksetelt kinni pidada, sest ajutist töövõimetust ei ole võimalik ette

prognoosida.

4. XX esitas ettekirjutuse peale vaide, mille haigekassa jättis 17.02.2020 vaideotsusega

rahuldamata. Tagasinõue ei ole aegunud. Nõude aegumisele kohaldatakse tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) §-st 149 tulenevat kümneaastast tähtaega. Alternatiivselt kohaldub

TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatud alusetu rikastumise nõude kolmeaastane aegumistähtaeg.

Haigekassa sai muutunud sotsiaalmaksu andmetest teada 01.08.2019. Seega polnud nõue

ettekirjutuse tegemise ajaks aegunud.

5. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse 18.10.2019 ettekirjutuse tühistamiseks.

RaKS-s ei sätestata sõnaselgelt, millal aegub alusetult makstud hüvitise tagasinõue. Samas on

RaKS § 28 lg-s 6 sätestatud ravikindlustushüvitise saamise nõudeõiguse aegumistähtaeg.

Põhjendatud ei ole erineva aegumistähtaja kohaldamine. Aegumistähtaja eesmärk on tagada, et

isikul on piisavalt aega koguda nõude esitamiseks vajalikku teavet ning vältida võimalust panna

nõue maksma piiramatu aja jooksul. Vastupidine ei ole kooskõlas õigusrahu ja õiguskindluse

põhimõttega. Seda eesmärki tagab kolmeaastane aegumistähtaeg. Kolm aastat alusetult

makstud ajutise töövõimetuse hüvitise maksmisest on piisav aeg, et menetlus läbi viia ja nõue

esitada. Seda lähenemist toetab ka sarnast õigussuhet reguleeriv perehüvitiste seadus (PHS).

PHS § 46 lg 3 järgi arvutatakse vanemahüvitis ümber ja nõutakse tagasi enam makstud hüvitis,

kui selgub, et muutunud on arvutamise aluseks olevad isikustatud sotsiaalmaksu andmed.

Sotsiaalkindlustusamet (SKA) kontrollib vanemahüvitise arvutamise aluseks olevaid

isikustatud sotsiaalmaksu andmeid tagasiulatuvalt kolme aasta jooksul pärast hüvitise saamise

õiguse lõppemist (PHS § 46 lg 4). Samuti on maksunõuetele sätestatud kolmeaastane

aegumistähtaeg (maksukorralduse seaduse (MKS) § 98 lg 1).

3-20-513

3(7)

Õige ei ole kohaldada tagasinõudele TsÜS § 149 või TsÜS § 151 lg-t 1. Aegumistähtaeg on

tuletatav RaKS § 28 lg-st 6: see on proportsionaalne ja kooskõlas võrdse kohtlemise

põhimõttega. Aegumisnormi puudumine ei tohi kaebaja olukorda raskendada. Liiati võib

aegumistähtaja puudumine olla põhiseadusega vastuolus.

Haigekassa pidi aru saama kaebaja kindlustuskaitse lõppemisest, kui tühistati kaebaja töötamise

kanne töötamise registris. Haigekassal on MKS § 29 lg 14 alusel ligipääs maksusaladust

sisaldavale teabele sotsiaalmaksu maksja, kindlustatud isiku ja kindlustuskaitset taotleva isiku

kohta või kindlustuskaitse kehtivuse kontrollimiseks. Õigeaegselt reageerides oleks haigekassal

olnud 1,5–2 aastat tagasinõude esitamiseks.

6. Eesti Haigekassa palus jätta kaebus rahuldamata.

Kuigi RaKS ei sätesta nõude aegumise tähtaega, ei tähenda see, et analoogia korras võiks

kohaldada vabal valikul eriseadust (nt PHS). Kui seaduses ei nähta selgelt ette erandit, tuleb

avalikus õiguses kasutatud eraõiguse mõisteid sisustada samamoodi kui eraõiguses. Seega tuleb

ka avalik-õiguslikus suhtes kohaldada aegumisele TsÜS-i.

TsÜS § 149 järgi on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude

sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vaidlus puudub, et

haigekassa tagasinõue tuleneb seadusest ning seadus sellele eraldi aegumistähtaega ei sätesta.

Seega on täidetud mõlemad TsÜS §-s 149 nimetatud eeldused. Ühtlasi pole vaja välja selgitada,

millal täpselt muutus haigekassa RaKS § 62 lg-st 3 tulenev tagasinõue sissenõutavaks.

Arvestades, et töövõimetushüvitis maksti kaebajale välja 2016. aastal, ei ole TsÜS §-s 149

sätestatud kümneaastane tähtaeg möödunud.

RaKS § 62 lg-s 3 sätestatud tagasinõue võib vastata ka alusetu rikastumise tunnustele

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 mõttes. Haigekassa on seadusest tuleneva kohustuse

täitmiseks tasunud kaebajale töövõimetushüvitist. Maksuotsuse (ja sellele järgnenud

kohtumenetluse)

tulemusel

vähenes

kaebaja

kalendripäeva

keskmine

tulu

ning

töövõimetushüvitise maksmise kohustus langes ära 4736,48 euro ulatuses. Sellisel juhul tuleb

nõude aegumist arvestada TsÜS § 151 lg 1 alusel – aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil

haigekassa teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue kaebaja

vastu. Haigekassa sai kohustuse äralangemisest teada 01.08.2019, kui MTA teavitas teda

kohtuotsuse jõustumisest haldusasjas nr 3-17-1430. Hüvitis arvutatakse isiku töövõimetuslehel

märgitud töökohustuste täitmisest vabastuse alguspäeva kalendriaastale eelnenud kalendriaastal

kindlustatud isikule arvestatud sotsiaalmaksu alusel arvutatud tulu alusel. Haigekassa ei

kontrolli, määra ega arvuta isiku riiklikke makse. Vastav pädevus on MTA-l, mistõttu põhineb

haigekassa poolt arvutatav ja makstav hüvitis MTA andmetel.

Arusaamatud on viited töötamise registri olemuse ning maksuhalduri õiguse kohta avaldada

maksusaladust sisaldavat teavet. Haigekassa teeb päringuid isikute kindlustuskaitse olemasolu

ning sissetuleku keskmise suuruse kohta ainult kindlates olukordades, st töötleb andmeid ainult

avalike ülesannete täitmiseks. Kindlustuskaitse olemasolu kontrollib töövõimetuslehte väljastav

arst haigekassa andmekogust (RaKS § 52 lg 1). Hüvitist makstakse töövõimetuslehe alusel

(RaKS § 53 lg 1). Haigekassa andmekogu saab omakorda andmed kindlustuskaitse olemasolu

ning isiku kalendripäeva tulu keskmise suuruse kohta maksukohustuslaste registrilt ja töötamise

registrilt (haigekassa andmekogu pidamise põhimääruse § 8 lg-d 3 ja 6). Kontroll on suuresti

automatiseeritud ning toimub ühekordselt töövõimetuslehe avamisel. Mingeid järelkontrolle ei

ole ette nähtud. Isikule makstava töövõimetushüvitise suurus põhineb MTA-lt saadavatel

andmetel. Muutus andmetes saab toimuda kehtiva maksuotsuse alusel ning kui maksuotsuse

tulemusel isiku kalendripäeva keskmine tulu väheneb, tuleb MTA-l haigekassat eraldi teavitada.

Seega pidi haigekassa tagasinõudest teada saama pärast MTA teavitust, mis toimus 01.08.2019.

3-20-513

4(7)

7. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 22.06.2020 otsusega rahuldamata ja poolte

menetluskulud nende endi kanda.

Pooled vaidlevad selle üle, millisest normist tuleneb RaKS § 62 lg-s 3 sätestatud nõude

aegumine. RaKS § 62 lg-s 3 sätestatud tagasinõudele ei või analoogia korras kohaldada teiste

RaKS-s või PHS-s sätestatud nõuete aegumistähtaegu. Kui seaduses ei sätestata erandit, tuleb

eraõiguse mõisteid sisustada samamoodi nii avalikus õiguses kui eraõiguses. Aegumise puhul

tuleb seega lähtuda TsÜS-s ettenähtud aegumise sätetest.

Tartu Ringkonnakohus leidis 19.05.2015 otsuses nr 3-13-1237, et RaKS § 62 lg-s 4 sätestatud

nõude aegumisele kohaldatakse TsÜS §-i 149. RaKS § 62 lg 4 on alusetu rikastumise

regulatsiooni erinorm, sest selles sätestatakse haigekassa õigus nõuda alusetult makstud hüvitis

tagasi kindlustatud isiku tööandjalt. Kui alusetu rikastumise puhul peab isik andma teisele

isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu (VÕS § 1027), siis RaKS § 62 lg 4 sätestab

erinormina nõudeõiguse tekkimiseks teistsugused õiguslikud alused (ebaõigete andmete

esitamine tööandja poolt või RaKS § 61 lg-s 1 nimetatud keelu rikkumine) ning teistsuguse

vastutava subjekti (mitte rikastunud isik, vaid tema tööandja). Seega ei olnud tegemist alusetu

rikastumise nõudega ning kohaldamisele ei kuulunud TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatud tähtaeg, vaid

TsÜS § 149 lg-s 1 sätestatud kümneaastane tähtaeg alates nõude sissenõutavaks muutumisest.

Praegune juhtum erineb tolles lahendis kirjeldatud juhtumist selle poolest, et nõue on esitatud

isiku vastu, kellele hüvitis on välja makstud, mitte kolmanda isiku vastu. Kaebaja sai

haigekassalt ajutise töövõimetuse hüvitise haigekassa-poolse kohustuse täitmisena, kuid hiljem

langes kohustus 4736,48 euro ulatuses ära. RaKS § 62 lg 3 puhul on tegemist alusetu

rikastumise nõudega, sest see ei erine alusetu rikastumise regulatsioonist selliselt nagu RaKS §

62 lg 4. Nõude aegumisele tuleb kohaldada seega TsÜS § 151 lg-t 1.

Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik

teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue (TsÜS § 151 lg 1).

Kohtupraktikas on selgitatud, et aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama

asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja

rikastumise põhjustaja isikust. Ei ole oluline, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust

(nt Riigikohtu 21.12.2016 otsus nr 3-2-1-129-16, p 46).

Ajutise töövõimetuse hüvitise väljamaksmise ajal ei olnud MTA teinud maksuotsust ega

muutnud 2015. a sotsiaalmaksu andmeid. Vastustajal oli seega kohustus maksta kaebajale

ajutise töövõimetuse hüvitist 10 251,36 eurot. RaKS § 62 lg 3 alusel esitatud nõude aegumine

algas siis, kui vastustaja sai teada MTA 22.06.2017 maksuotsusest, sest enne seda puudus tal

alus kahelda kaebajale makstud ajutise töövõimetuse hüvitise ulatuse põhjendatuses. Tähtsust

ei ole sellel, millal jõustus maksuotsuse osas tehtud lõplik kohtuotsus haldusasjas nr 3-17-1430.

Alusetult makstud vanemahüvitise tagasinõudmise vaidlustes välja kujunenud kohtupraktika

järgi ei ole maksuotsuse jõustumine hüvitise tagasinõudmise eeldus. Samuti ei peata ega

katkesta kohtuvaidlus hüvitise tagasinõude aegumist (Tallinna Halduskohtu 09.03.2018 otsus

nr 3-17-2664). Kuna aegumise seisukohalt ei ole määrav õiguslikult alusetu rikastumise nõude

olemasolust arusaamine, ei ole oluline, kas maksuotsus on kohtuliku kontrolli tulemusel

õiguspärane või mitte. Kaebajagi on tegelikult seostanud vastustaja teadmise hüvitise

tagasinõudmise asjaoludest maksuotsuse tegemisega ja selle tagajärjel toimunud muudatustega

kaebaja maksuandmetes ega ole eitanud, et vastustaja ei saanud enne maksuotsuse tegemist olla

teadlik alusetu rikastumise nõudest.

MTA teavitas haigekassat maksuotsuse tegemisest 01.08.2019 e-kirjaga. Puuduvad tõendid, et

haigekassat oleks varem teavitatud või et haigekassa oleks pidanud asjaolude muutumisest

teadma enne 01.08.2019. Haigekassa peab MTA edastatud andmeid kontrollima

3-20-513

5(7)

töövõimetuslehe väljastamisel (RaKS § 54 lg 1, § 55 lg 1). Seadusest ei tulene haigekassale

kohustust kontrollida ajutise töövõimetushüvitise aluseks olnud andmeid tagantjärele ilma

ajendita. Teadlikkust ajutise töövõimetuse aluseks olnud asjaolude muutumisest saaks eeldada

üksnes juhul, kui haigekassa oleks seaduse alusel kohustatud kontrollima, kas ajutise

töövõimetuse maksmise aluseks olnud asjaolud olid hiljem muutunud, või olukorras, kus talle

saab teatavaks, et andmed on olnud ebaõiged. Näiteks on selline kohustus PHS § 46 lg 2 alusel

SKA-l. Vastustajale saaks omistada teadmist varem välja makstud ajutise töövõimetuse hüvitise

aluseks olnud andmete muutumisest üksnes juhul, kui haigekassa saaks automaatse teavituse

selle kohta, et konkreetse isiku ajutise töövõimetuse hüvitise arvutamise aluseks olnud andmed

on maksuotsuse tegemise tõttu muutunud või kui teda on sellest mõnel muul viisil teavitatud.

Sellist automaatse teavitamise süsteemi haigekassa andmekogu ega teiste riiklike registrite

vahel kohtule teadaolevalt olemas ei ole ning selle olemasolu ei tulene ka ühestki õigusaktist.

Seega sai haigekassa ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise aluseks olnud asjaolude

muutumisest teada alles 01.08.2019, kui MTA edastas talle maksuotsuse. Ettekirjutus tehti

18.10.2019. Seega ei olnud tagasinõue ettekirjutuse tegemise ajaks aegunud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega

kaebus rahuldada.

Ei ole usutav, et haigekassa teeb järelevalvet vaid juhul, kui teine haldusorgan saadab talle

haldusakti. Vastustaja pole tõendanud, et MTA ei muutnud süsteemis maksuotsuse andmisel ja

maksuarvestusse kandmisel kaebaja töötasu andmeid ning haigekassal puudus võimalus sellest

teada saada. Kaebaja ei vastuta selle eest, et haigekassal puudub juurdepääs muudetud

andmetele või võimalus neist teada saada. Andmete ristkasutuseks on eeldused loodud.

Halduskohus oleks pidanud lähtuma eeldusest, et maksuotsuse tegemisel ja maksuarvestusse

kandmisel muutusid kaebajale 01.03.2016 töövõimetuslehe nr 16001405 alusel makstud ajutise

töövõimetuse hüvitise arvutamise aluseks olevad töötasu ja sotsiaalmaksu andmed. Seega pidi

haigekassa teadma hüvitise alusandmete muutumisest maksuotsuse tegemisel. Tagasinõude

kolmeaastast aegumistähtaega tuleb arvestada alates ajutise töövõimetuse hüvitise maksmisest.

Sarnaselt aeguvad kolme aastaga RaKS § 28 lg-s 6 ja PHS § 46 lg-s 4 sätestatud nõudeõigused.

Vastustajal oli üle kahe aasta, et kontrollida muudetud andmeid, kuid ta pole seda teinud.

Tegevusetust ei õigusta see, et ta andmeid ei kontrolli või pole loodud toimivat süsteemi.

9. Eesti Haigekassa palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Puudub põhjus kohaldada RaKS § 62 lg-tes 3 ja 4 sätestatud tagasinõuetele erinevat aegumise

regulatsiooni. Haigekassal võib nõudeõigus tekkida mõlemal alusel ning mõlemal juhul tekib

nõudeõigus seaduse alusel. RaKS § 62 lg 3 erineb piisavalt alusetu rikastumise regulatsioonist.

VÕS § 1032 lg 1 järgi võib alusetu rikastumise kohustuse täitmise saajalt nõuda tagasi saadu ja

sellest saadud kasu, mis võib oluliselt mõjutada tagasinõude ulatust. Kasu on seda suurem, mida

pikem on ajavahemik alusetu rikastumise sündmuse, sellest teadasaamise ja sissenõudmise

vahel. Kui aegumisele kohaldub alusetu rikastumise nõude regulatsioon, algas aegumine

01.08.2019. Aegumise arvestamine jõustumata maksuotsuse edastamisest on vastuolus

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-s 2 sätestatud eesmärgipärasuse põhimõttega. Mõistlik

ei ole selline lähenemine, kus haigekassa peab aegumise vältimiseks esitama kohtusse hagi.

Rikastumine peab olema kindel. Seaduse mõttega ei ole kooskõlas inimesele tagasi makstud

hüvitis uuesti välja maksta, kui maksuotsus tühistatakse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-20-513

6(7)

10. RaKS § 62 lg 3 järgi võib haigekassa alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise kohta

teha ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda kindlustatud isikult alusetult makstud ajutise

töövõimetuse hüvitise tagasi või pidada see kinni järgmiste perioodide väljamaksetest.

11. Pooled vaidlevad selle üle, missugune aegumistähtaeg kohaldub RaKS § 62 lg-s 3

sätestatud tagasinõudele. Kaebaja arvates kohaldub sellisele nõudele analoogselt RaKS § 28 lg-

ga 6 ja PHS § 46 lg-ga 4 kolmeaastane tähtaeg alates alusetult makstud ajutise töövõimetuse

hüvitise maksmisest. Vastustaja hinnangul tuleb aegumisele kohaldada TsÜS §-s 149 sätestatud

kümneaastast aegumistähtaega. Vastustaja möönab samas, et tagasinõue võib vastata alusetu

rikastumise nõude tunnustele, mistõttu võib aegumisele kohalduda ka TsÜS § 151 lg-s 1

sätestatud kolmeaastane tähtaeg.

12. Ravikindlustushüvitiste regulatsioon kuulub sotsiaalseadustiku reguleerimisesemesse. Kui

sotsiaalvaldkonna eriseaduses pole sätestatud teisiti, tuleb tagasinõude aegumistähtaja

arvestamisel juhinduda sotsiaalseadustiku üldosa seadusest (SÜS). SÜS § 35 lg 1 järgi

kohaldatakse

hüvitise

andmiseks

alusetult

tehtud

kulutuste

tagasinõudmisele

ja

tasaarvestamisele TsÜS-s aegumistähtaegade kohta sätestatut. Seejuures osutab viide TsÜS-s

sätestatud aegumistähtaegadele alusetust rikastumisest tuleneva nõude, mitte seadusest tuleneva

nõude aegumistähtajale (vt XIII Riigikogu 93 SE seletuskiri §-de 31–35 kohta1). Sarnaselt

lähtus ka SÜS-eelne kohtupraktika põhimõttest, et kui valdkonna õigusaktid ei sätesta

teistsuguseid aegumistähtaegu, on kohaldatav TsÜS-i alusetust rikastumisest tuleneva nõude

aegumistähtaeg (Riigikohtu 27.03.2007 otsus nr 3-3-1-7-07, p 17; Tallinna Ringkonnakohtu

11.04.2013 otsus nr 3-12-256, p 13). SÜS ei muutnud seda põhimõtet. RaKS ei näe ette RaKS

§ 62 lg-s 3 sätestatud tagasinõude aegumistähtaega, mistõttu kohaldatakse aegumisele SÜS §

35 lg 1 kaudu TsÜS § 151 regulatsiooni.

13. RaKS § 62 lg-s 3 sätestatud nõuet ei saa siiski samastada VÕS alusetu rikastumise nõudega.

Poolte vahel on avalik-õiguslik suhe, mitte lepinguväline võlasuhe. Nõnda on ka RaKS § 62 lg-

s 3 sätestatud nõue avalik-õiguslik nõue. See tähendab, et nõude materiaalõiguslik alus on RaKS

§ 62 lg 3, mitte VÕS § 1028 lg 1. Küll kohaldatakse sellisele nõudele alusetu rikastumise nõude

aegumistähtaega.

14. Vaidlus on ka selles, mis hetkest alates hakkas aegumistähtaeg kulgema. Lähtudes TsÜS §

151 lg 1 ls-st 1, aegub nõue kolme aastaga ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada

saama, et tal on RaKS § 62 lg-st 3 tulenev nõue. Kohtupraktikas on seda sisustatud ajahetkena,

mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude

olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust, ning oluline ei ole, et

isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (viimati Riigikohtu 17.06.2020 otsus nr 2-18-

7948, p 22 ja seal viidatud praktika).

15. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et praeguses asjas ei alanud aegumistähtaeg

kaebajale ajutise töövõimetuse hüvitise maksmisest. Hüvitis maksti välja 01.03.2016

töövõimetuslehe nr 16001405 alusel. Täpne väljamakse aeg asja materjalidest ei selgu, kuid

arvestades RaKS § 53 lg-s 6 sätestatud väljamakse tegemise tähtaega, pidi see toimuma 2016.

a märtsikuus. MTA vähendas Xxx deklareeritud tööjõumaksude summat 22.06.2017

maksuotsusega. Hüvitise väljamaksmise ajal polnud seega olemas asjaolu, millest oleks saanud

järeldada rikastumisnõude olemasolu.

16. Ringkonnakohus ei jaga aga halduskohtu seisukohta, et aegumine algas 01.08.2019, kui

MTA edastas haigekassale maksuotsuse. Aegumistähtaja kulgema hakkamine on seotud

ajahetkega, mil isik pidi teada saama RaKS § 62 lg-s 3 sätestatud nõude aluseks olevatest

1 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/53b62cd5-d4a1-40b4-b23e-d3bf2d0fa7fa

3-20-513

7(7)

asjaoludest, st alusetust hüvitise maksmisest ja rikastumise põhjustaja isikust, s.o hetkest, mil

nõue muutus sissenõutavaks. Praegu olid sellised asjaolud olemas alates maksuotsuse kehtima

hakkamisest ehk maksuotsuse kättetoimetamisest kaebajale (HMS § 61 lg 1). Haldusasja nr 3-

17-1430 materjalidest nähtub, et maksuotsus toimetati kaebajale kätte 22.06.2017. Maksuotsuse

kehtivust kohtumenetluses ei peatatud. Kehtiv haldusakt on täitmiseks kohustuslik sõltumata

selle õiguspärasusest või vaidlustamisest. MTA maksukohustuslaste registri vastutava

töötlejana pidi maksuotsuse alusel muutma registris sotsiaalmaksu arvestamise aluseks olevad

andmed ning sellest haigekassat teavitama (MKS v.r. § 10 lg 2 p-d 1–2 ja lg 3, 17 lg 21–4, RaKS

§ 55 lg 1, Vabariigi Valitsuse 30.07.2002 määrus nr 240 „„Maksukohustuslaste registri“

asutamine ja registri pidamise põhimäärus“ § 9 lg 1 p 4). MTA teavitas haigekassat

maksuotsusest ja andmete muutmisest alles 01.08.2019. Kaebajale ei ole etteheidetav, et

haldusorgan viivitab ülesannete täitmisega. Seega tuleb aegumist arvestada alates maksuotsuse

kättetoimetamisest kaebajale. Maksuotsus toimetati kaebajale kätte 22.06.2017 ning

vaidlustatud ettekirjutus tehti 18.10.2019. Seega ei olnud tagasinõue aegunud. Muid etteheiteid

ei ole kaebaja ettekirjutusele teinud.

17. Eelneva põhjal jääb XXu apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse

resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt

käesoleva otsuse põhjendustele.

18. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule menetluskulude

nimekirja ja kuludokumente esitanud (HKMS § 109 lg 1), jäävad poolte apellatsiooniastme

menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)