2-20-15911/16 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik

Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht 01.12.2020.a, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-15911

Kohtuasi

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku taotlus XX paigutamiseks tema

tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.oktoobri 2020.a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

(vastustaja):

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla (registrikood 90006399, asukoht J.Sütiste

tee 19, 13419 Tallinn, e-post info@regionaalhaigla.ee)

Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): XX (isikukood

XXXXXXXXXXX elukoht XXX, viibimiskoht SA Põhja-

Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, Paldiski mnt 52,

Tallinn 10614, faks 6172683), riigi õigusabi korras

määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar (e-

post XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 30. oktoobri 2020.a määrus jätta muutmata.

2. XX määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda.

4. Määrus kätte toimetada menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

2-20-15911

Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema

abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud

usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise

asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata

abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise

ebaseaduslikkust.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (avaldaja) valvearst esitas

30.oktoobril 2020.a Harju Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik) suhtes esialgse

õiguskaitse rakendamiseks, tema paigutamiseks psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu ravi

jätkamiseks üle 48 tunni, selle pikendamiseks 40 päevani ning puudutatud isiku suhtes tahtest

olenematut psühhiaatrilist ravi kohaldamiseks 40 päeva arvates tahtest olenematu ravi otsusest.

2. Avalduse kohaselt alustati valvearsti otsusega puudutatud isiku ravi tema tahtest olenematult

alates 28.oktoobrist 2020.a, kell 13.24. Avaldusele lisatud arsti arvamuses ja tahtevastase ravi

kohaldamise taotluses on puudutatud isiku kui patsiendi osas märgitud järgmist: patsient on

varasemalt viibinud psühhiaatriakliinikus ravil. Käesolevalt oli patsiendil hospitaliseerimise

päeval konflikt emaga, mis päädis sellega, et patsient hakkas ema nägu sõrmedega pookima ja

ema põgenes tema eest ära. Selle peale üritas patsient haarata oma ema kõrist, kuid haaras

hoopis näost, raputas seda ning lubas ema ära tappa. Hirmunud ema kutsus kiirabi, mis toimetas

patsiendi Psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Valvetoas oli XX väga pinges ning vihane. Ta

avaldas vaenulikke mõtteid oma ema suhtes. Oma haigussümptomite osas oli ta dissimileeriv.

XX-l esineb raske psüühikahäire täpsustamata äge psühhootiline episood (F23.9), puudub

haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma psühhoosist lähtuva

ebaadekvaatse käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele. Patsiendi seisundist ja

varasemat ravikogemusest lähtuvalt ei ole alust prognoosida seisundi paranemist 4 ööpäeva

vältel.

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Harju Maakohus kohaldas 30.oktoobri 2020.a määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset

õiguskaitset alates 28.oktoobrist 2020.a kuni 01.novembrini 2020.a, pikendas esialgset

õiguskaitset 40 päevani, paigutas puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse

võtmisega 40 päevaks alates 28.oktoobrist 2020.a kuni 07.detsembrini 2020.a või mõne

nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest

olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks ning kohaldas puudutatud isiku suhtes

psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas

vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda.

2-20-15911

4. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tugines kohus PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja

2, TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 ning leidis, et taotlus kuulub rahuldamisele.

5. Esitatud taotlusest ja sellele lisatud arsti arvamusest nähtub, et varasemast on teada, et XX

viibib SA PERH psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil teist korda. Esimest korda

hospitaliseeriti ta 17.märtsil 2020.a tooduna EMO arsti dr VN poolt, kelle poole oli pöördunud

patsiendi isa, kuna tütar käitus juba mitme aasta vältel ebaadekvaatselt. Ta süüdistas vanemaid

ja sugulasi, et need pole teda aidanud, teevad kõik, et tema elu halvasti läheks. Patsienti oli

korduvalt üritatud tuua psühhiaatri vastuvõtule, kuid ta keeldus. Eriti halvaks oli olukord läinud

3-4 nädalat enne esimest hospitaliseerimist, mil patsient oli muutunud vanemate suhtes

verbaalselt vägivaldseks, periooditi ei söönud korralikult ja magas vähe. Vastuvõtul oli patsient

ärritunud, tõrges ja trotslik. Tema mõttekäik oli katkev, ta avaldas paranoilisi tähendus- ja

kahjustusluulumõtteid nii oma vanemate kui sugulaste ja sõprade suhtes. Kuna XX keeldus

igasugusest psühhiaatrilisest abist, siis vormistati talle tahtest olenematu ravi. Osakonnas oli

patsient jätkuvalt psühhootiline ja süüdistav vanemate suhtes. Haigla taotles Harju Maakohtult

tema tahtevastase ravi pikendamist kuni 40 päevani, kuid taotlus jäeti rahuldamata. Patsient

kirjutati ema saatel haiglast välja.

6. Pärast haiglast koju saamist oli patsient väga õnnelik, lubas emale, et pöördub ambulatoorselt

psühhiaatri vastuvõtule (mida ta ei teinud), kuid hea seisund kestis vaid umbes 10 päeva. Taas

algasid süüdistused vanemate pihta ja pidevad riiud. Patsient on luululiselt veendunud, et nii

tema vanemad, sõbrad kui ka tantsukooli õpilased (patsient töötab treenerina) mõnitavad teda

akne tõttu. Ta on veendunud, et patsiendi ema helistab tema sõpradele ja tantsukooli õpilaste

vanematele, et "õpetada" neid patsiendi näonaha üle irvitama ja teda selle pärast mõnitama.

Patsient tajubki endal kõigi irvitavaid pilke, arvab, et kõik torgivad näppudega tema nahka ja

naeravad tema üle. Veel süüdistab ta ema selles, et viimane kuulab tema telefoni pealt ja

sepitseb vandenõud koos XX kosmeetikuga, et see veel rohkem patsiendi näonaha oma

protseduuridega ära rikuks. Patsient on temal esinevast psühhoosist niivõrd vaevatud ja

hõivatud, et ta ei saa öösiti magada. Ta on korduvalt äratanud vanemad keset ööd ülesse ja

karjunud ning süüdistanud neid tema elu ära rikkumises ja selles, et keegi teda ei armasta. Oma

frustratsiooni elab patsient veel välja sellega, et on korduvalt saatnud oma vanematele ja õele

veritseva kõrva fotosid tõmmates sellega enda arvates paralleele iseenda olukorraga. Patsient

on oma ebaadekvaatse käitumisega kaotanud kõik oma sõbrad.

7. Psühhoosist juhitud konfliktid vanematega on läinud nii kaugele, et patsient on oma ema

korduvalt ähvardanud, näiteks on ta lähenenud emale pastakaga, hoidnud pastakat ema

silmadele väga lähedal ning öelnud: „Küll ma tahaksin sinu silmad sellega välja torgata“.

Viimane konflikt päädis sellega, et patsient hakkas ema nägu sõrmedega pookima ja ema

põgenes tema eest ära. Selle peale üritas patsient haarata oma ema kõrist, kuid haaras hoopis

näost, raputas seda ning lubas ema ära tappa. SA PERH psühhiaatriakliiniku valvetoas oli XX

väga pinges ning vihane. Ta avaldas vaenulikke mõtteid oma ema suhtes. Oma

haigussümptomite osas oli ta dissimileeriv (haigussümptome teadlikult varjav).

8. XX-l esineb raske psüühikahäire täpsustamata äge psühhootiline episood (F23.9), puudub

haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma psühhoosist lähtuva

ebaadekvaatse käitumisega olla ohtlik nii endale (ei söö ega maga korralikult, keeldub ravist)

kui ka ümbritsevatele (verbaalselt ja füüsiliselt agressiivne oma ema suhtes). Eeltoodut arvesse

võttes taotletakse kohtult XX suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist, selle pikendamist

neljakümne päevani ning luba kohaldada tema suhtes tahtest olenematut ravi kuni nelikümmend

päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.

2-20-15911

9. Kohus leidis, et eeltoodust tulenevalt võib puudutatud isik olla oma seisundist tingituna ja

ravita jäämisel ohtlik oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega endale, aga ka teistele.

Puudutatud isiku seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline tajuma ravivajadust. Oma psüühilise

seisundi poolest ei ole ta võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma

edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Seetõttu kohaldas kohus puudutatud isiku suhtes

esialgset õiguskaitset ja paigutas isiku 4 päevaks kinnisesse asutusse alates 28.oktoobrist 2020.a

kuni 01.novembrini 2020.a.

10. Kohus kuulas 30.oktoobril 2020.a ära puudutatud isiku ning küsis esindaja arvamust

esialgse õiguskaitse pikendamise kohta. Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et ta kakles

oma emaga ja ema tõi ta psühhiaatriakliinikusse. Puudutatud isik selgitas, et kakles emaga

põhjusel, et puudutatud isiku näonahk ei ole hea. Tal on akne ja ema teab, et puudutatud isik

käib kogu aeg kosmeetiku juures ja määrib kreemi. Ema ikka torgib, et puudutatud isik peab

minema kosmeetiku juurde. Puudutatud isik ütles, et ta ise otsustab oma naha osas. Ema jälle

torkis puudutatud isiku nägu ja puudutatud isik torkis ema vastu. Puudutatud isik selgitas, et ta

tegelikult ei löönud ema. Puudutatud isik avaldas, et tunneb ennast hästi ning armastab oma

ema ja õde. Puudutatud isik leidis, et tal ei ole vaja haiglas olla. Ta on rahulik. Puudutatud isik

avaldas, et talle meeldib tantsida ja lastega suhelda. Tal on vistrikud, aga sellest ei ole midagi,

ta on igal juhul ilus. Määratud esindaja toetas tahtevastase ravi kohaldamise avaldust.

11. Raviarst jäi oma kirjaliku arvamuse juurde ning märkis, et patsient viibib

psühhiaatriakliinikus teist korda. Esimest korda kohus ei pikendanud tahtevastast ravi, mistõttu

patsient sai välja. Kodus patsient ravimeid ei võtnud ja eelnev olukord jätkus. Enne oli patsient

ainult verbaalselt vägivaldne, kuid nüüd päädis olukord füüsilise vägivallaga ema suhtes.

Patsient lubas ema ära tappa. Patsient on veendunud, et ema ässitab maailma tema vastu, kuna

tal on akne näos. Ise patsient eitab kõike ja ütleb, et kõik on hästi. Perekond on väga mures.

Haiglas on patsient rahulik ja ütleb, et ema liialdab. Samas õele ja emale saadab patsient

veritsevaid kõrva pilte. Patsient arvab, et ema rikkus ta juuksed ära, kuna pani juuksevärvi sisse

liiga palju vesinikku. Patsiendil on kahjustusluulud. Ta väga hästi ei saa enam tantsutunde anda,

sest arvab, et lapsed näitavad näpuga ja itsitavad. Laste ees patsient mossitab.

12. Kohus leidis, et XX-l esineb raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt

hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Tema käitumine on

ebaadekvaatne ning ravita ja tavapärases keskkonnas võib ta olla väljaspool haiglat oma

ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega ohtlik iseendale, aga ka teistele. XX käitumine on

juhitud haiguslikust seisundist ning seetõttu kontrollimatu ja ettearvamatu. Endale ohtlikkus

seisneb kohtu hinnangul selles, et isik võib asetada ennast haiguslikust seisundist tulenevalt elu

ja tervist ohustavasse olukorda (haiguslikust seisundist tulenevalt keeldub ravist, ei söö ega

maga korralikult). Teistele ohtlikkus seisneb kohtu hinnangul selles, et isik võib kujutada otsest

ohtu oma ettearvamatu agressiivse käitumisega. Puudutatud isik on ähvardanud ema ära tappa

ning haaranud ema näost ja raputanud seda. Sõltuvalt oma seisundist on XX võimetu otsustama

ravi vajaduse üle. Arvestades XX psüühilist seisundit ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul

viisil võimalik, tuleb tema suhtes kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel.

13. Lähtudes XX psüühikahäirest, vajab ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes

tingimustes ning on vähetõenäoline, et tema seisund võiks paraneda nelja ööpäeva jooksul.

Puudutatud isik käitub psühhoosist lähtuvalt ebaadekvaatselt, tema käitumises esineb

agressiivsust, mis võib kujutada ohtu nii talle endale kui ka teda ümbritsevatele. Seega esineb

alus esialgse õiguskaitse pikendamiseks. Seetõttu määras kohus pikendada rakendatud esialgset

õiguskaitset 40 päevani alates haiglasse saabumisest ja tahtest olenematu ravi alustamisest.

2-20-15911

14. Puudutatud isiku haiguskriitika ei ole küllaldane, mistõttu ei oma puudutatud isik piisavat

arusaama ravivajadusest. Kohtu hinnangul ei ole puudutatud isik oma seisundist tingituna

võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, sealhulgas ravimite

võtmise osas. Kohus määras seetõttu puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise

ajal tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamise, sealhulgas vajadusel tahtevastase

ravimite manustamise.

Määruskaebus

15. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.

16. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt selgitas puudutatud isik ärakuulamisel, et kakles

kodus emaga ja ema tõi ta haiglasse. Kakluse põhjuseks ema soovitus minna kosmeetiku juurde,

kus ta niigi käib. Ema torkis ta nägu, tema torkis vastu, tegelikult ei löönud. Tervis korras, ta

on ilus, armastab ema ja õde. Puudutatud isik on seisukohal, et kaevatav kohtumäärus ei ole

seaduslik ning tahtevastase ravi kohaldamine kuni 40 päevaks ei ole sellest tulenevalt

põhjendatud. Ta on psüühiliselt täiesti terve, ravi ei vaja, see teeb uimaseks, tahab sporti teha

ja hankida täiendavaid töökohti, et saaks endale uue elukoha hankida.

17. Puudutatud isik on kindlal veendumusel, et tema ohtlikkus ei ole tõendatud. Kuivõrd tema

puhul ei ole täidetud PsAS § 11 lg 1-s sätestatu, siis ei ole tema suhtes esialgse õiguskaitse

rakendamine ja selle pikendamine kuni 40 päevani tahtevastase psühhiaatrilise ravi

kohaldamisega põhjendatud.

Menetlusosaliste seisukohad

18. Avaldaja oli seisukohal, et määrus on põhjendatud. Puudutatud isikul on märtsis 2020

diagnoositud SA PERH Psühhiaatriakliinikus raske psüühikahäire äge psühhootiline episood

F23.9. Patsient oli sellest õigeaegselt informeeritud. Käesolevalt võetud ravile sama

diagnoosiga. Hetkeks on uuringute, objektiivse leiu ja seisundi dünaamilise jälgimise põhjal

diagnoositud muu äge domineerivalt luululine psühhootiline häire F23.3. Ravita jätmisel on

patsient ohtlik eeskätt enda emale, kelle suhtes on meelestatud luululiselt ja kelle suhtes on

avaldanud kodus nii verbaalset kui füüsilist agressiooni. Patsient on oma ema korduvalt

ähvardanud. Patsiendi poolt esitatud kaebusest nähtub, et temale jääb ravile paigutamise põhjus

siiamaani arusaamatuks ning ta ei pea ravi vajalikuks. Ta on korduvalt avaldanud soovi haiglast

lahkuda ja ravimitest keelduda. Ambulatoorselt pole võimalik käesolevalt patsiendi ravi

korraldada, kuna patsient ei mõista ravivajadust. Patsiendi arvamusel on tema

hospitaliseerimine ema poolt organiseeritud ning ei ole seaduslik.

Menetluse edasine käik

19. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

20. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu määrus on

seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt

TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning

määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning

2-20-15911

TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastusena määruskaebusele

märgib ringkonnakohus järgmist.

21. Ringkonnakohus määruskaebuse esitajaga selles, et tema suhtes ei olnud vaidlustatud

määruse tegemise ajal esialgse õiguskaitse rakendamise ja pikendamise eeldused täidetud, ei

nõustu.

22. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema

tahtest olenemata, kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu

iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS

§ 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse

asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40

päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.

23. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eelduste ning TsMS

§ 534 lg 5 aluste olemasolu piisava põhjalikkusega kontrollinud. Sealjuures on maakohus

tuginenud nii raviasutuse psühhiaatrite kui puudutatud isiku raviarsti arvamustele, milles toodi

esile nii puudutatud isikul psüühikahäire esinemine, sellest tingitud ohtlikkus, kui ka tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus statsionaarse haiglaravi vormis. Maakohus on oma

seisukohti piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, et tahtest

olenematu ravi kohaldamine puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras ja selle

pikendamine on põhjendatud.

24. Määruskaebuse väide, mille kohaselt ei ole puudutatud isik haige, ravi ei vaja ega ole ka

ohtlik, on vastuolus asjas esitatud ja kogutud tõenditega.

25. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tuvastasid psühhiaatrid KK ja KI, et puudutatud isikul

esines haiglasse paigutamisel raske psüühikahäire - täpsustamata äge psühhootiline episood

(F23.9), tal puudus haiguskriitika ja valmidus koostööks tema ravimisel. Puudutatud isiku

teistkordse hospitaliseerimise psühhiaatriahaiglasse tingis järjekordne tüli emaga, mille käigus

tungis puudutatud isik viimasele kallale ning ähvardas teda tappa. Puudutatud isiku agressiivsus

avaldus ka haigla valvearsti vastuvõtus, kus ta jätkas ema suhtes vaenulike mõtete avaldamist.

Hospitaliseerimise järgselt puudutatud isiku seisundit hinnanud raviarsti arvamuse kohaselt

puudub puudutatud isikul haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel võib ta

oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele

isikutele. Puudutatud isiku suhtes statsionaarse ravi kohaldamist ja selle jätkamist toetas ka

temaga isiklikult kohtunud määratud esindaja. Kohtu poolt ärakuulamisel eitas puudutatud isik

ema vastast vägivalda hoopiski.

26. Eelnevast tulenevalt on maakohus õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul esineb raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, tema

käitumine on ebaadekvaatne ja ettearvamatu, puudutatud isiku haiguskriitika ei ole küllaldane

ning ta ei oma piisavat arusaama ravivajadusest, mistõttu võib ravita jäädes olla ohtlik

iseendale, aga ka teistele ning vajab seetõttu pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes

tingimustes.

27. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus kahelda, et psühhiaatrite hinnangus kirjeldatud

asjaoludel võib puudutatud isik haiglaravita olla lähitulevikus ohtlik nii endale kui teda

ümbritsevatele isikutele (eelkõige oma emale). Samuti puudub alus arvata, et puudutatud isikule

2-20-15911

piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest, arvestades, et puudutatud isik ise on

arvamusel, et on terve ja ravi ei vaja.

28. Kuigi määruskaebusele esitatud vastusest nähtuvalt on puudutatud isikule määratud

diagnoos tahtevastase ravi kohaldamise käigus täpsustunud, ei ole sellega ära langenud PsAS

§ 11 lg-s 1 sätestatud eeldused, arvestades, et tsiviilasjas ei ole esitatud tõendeid, et

hospitaliseerimise aluseks olevate asjaolude kirjeldus, samuti psühhiaatrite ja raviarsti

hinnangud puudutatud isiku seisundile tema hospitaliseerimisel ja selle järgselt oleksid olnud

väärad.

29. Arvestades eeltoodut, aga ka seda, et puudutatud isikule on jäänud tema ravile paigutamise

põhjus ning ravi vajadus arusaamatuks veel ka määruskaebusmenetluses ning ta on avaldanud

korduvalt soovi haiglast lahkuda, millest tulenevalt ei ole tema ravi korraldamine

ambulatoorselt võimalik, on maakohus põhjendatult kohaldanud puudutatud isiku suhtes

esialgset õiguskaitset 4 päevaks ja seda pikendanud 40 päevani.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

30. TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud riigi kanda.

31. TsMS §-st 543 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)

/kohtunik, kohtunik, kohtunik/