3-20-1756/8 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

30. november 2020, Tartu

Haldusasja number

3-20-1756

Haldusasi

E. N. taotlus riigi õigusabi saamiseks

Menetluse alus ringkonnakohtus

E. N. määruskaebus Tartu Halduskohtu 18. septembri

2020. a määruse peale

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Taotleja E. N.

RESOLUTSIOON

Jätta E. N. määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18. septembri 2020. a

määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus ei ole edasikaevatav halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1 alusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E. N. esitas 11. septembril 2020. a Tartu Halduskohtule SA Õigusteenuste Büroo

vahendusel taotluse riigi õigusabi saamiseks. Taotluses on taotletavate riigi õigusabi liikidena

märgitud isiku esindamine haldusmenetluses, isiku esindamine halduskohtumenetluses,

õigusdokumentide koostamine, isiku muu õigusnõustamine või muu esindamine.

E. N. soovis riigi õigusabi, et taotleda Vabariigi Valituselt/siseministrilt haldusmenetluse

uuendamist maaüksuse Letipea neem, asukohaga Lääne-Virumaa, Viru-Nigula vald, Letipea

küla, koosseisus õigusvastaselt võõrandatud endise Xxx kinnistu talumaa lahustüki riigi

omandisse jätmise küsimuses. Õigusvastaselt võõrandatud Xxx kinnistu talumaa maaüksuse

lahustükk jäeti riigi omandisse siseministri 17. mai 2001. a korraldusega nr 212.

E. N. leidis, et maatüki riigi omandisse jätmine oli õigusvastane sest, enne maa riigi omandisse

jätmise korralduse vastuvõtmist, oli nimetatud maatükk taotlejale Viru-Nigula Vallavalitsuse

20. märtsi 1996. a korraldusega nr 40 juba tagastatud. Keegi ei ole korraldust nr 40 vaidlustanud

ning see oli kehtiv siseministri 17. mai 2001. a korralduse nr 212 vastuvõtmise hetkel. Taotleja

hinnangul on siseministri 17. mai 2001. a korraldus nr 212 ilmselt tühine ja alternatiivselt oleks

taotlejal võimalik pöörduda halduskohtusse selle haldusakti tühisuse tuvastamiseks.

Taotleja märkis, et kohus võib anda riigi õigusabi esialgu õigusnõustamiseks koos kohustusega

jätkata õigusabi osutamist tulenevalt riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-st 17. Taotleja on raske

puude ja puuduva töövõimega õigusteadmisteta isik, kelle rahaline olukord ei võimalda tal

kasutada advokaatide tasulisi teenuseid tavahindade alusel.

2. Tartu Halduskohus jättis 18. septembri 2020. a määrusega E. N. riigi õigusabi taotluse

rahuldamata RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel kuna asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse

kaitseks ilmselt vähene.

Halduskohus leidis, et taotleja soovib õigusabi enda esindamiseks haldusmenetluses (RÕS § 4

lg 3 p 6) ning taotlusest tulenevalt pidi haldusmenetluse uuendamise kaasa tooma Viru-Nigula

Vallavalitsuse 20. märtsi 1996. a korralduse nr 40 olemasolu. Haldusmenetluse seaduse (HMS)

§ 44 lg 3 kohaselt tuleb haldusmenetluse uuendamise taotlus esitada haldusmenetluse läbiviinud

haldusorganile ühe kuu jooksul haldusmenetluse uuendamise asjaolude teadasaamisest alates.

Haldusmenetluse uuendamise taotlus on aga esitatud ilmselgelt HMS § 44 lõikes 3 nimetatud

tähtaega rikkudes. Taotleja on Viru-Nigula Vallavalitsuse 20. märtsi 1996. a korraldusest nr 40

teadlik vähemalt alates aastast 2008 kuna taotleja on tuginenud nimetatud korraldusele

haldusasjas 3-04-317 esitatud apellatsioonkaebuses (Tartu Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2008. a

otsus haldusasjas nr 3-04-317, p 4). HMS § 34 lg 3 kohaselt ei ole menetlustähtaja ennistamine

võimalik, kui esialgse menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud

rohkem kui aasta.

Halduskohtu hinnangul ei ole perspektiivi ka taotleja kaebusel siseministri 17. mai 2001. a

korralduse nr 212 tühisuse tuvastamiseks sest, et nimetatud korraldusel puuduvad HMS § 63

lg-s 2 nimetatud haldusakti tühisuse tunnused.

3. E. N. esitas Tartu Ringkonnakohtule 28. oktoobril 2020. a määruskaebuse, milles

taotleb Tartu Halduskohtu 18. septembri 2020. a määruse tühistamist ning uue määrusega riigi

õigusabi taotluse rahuldamist.

Taotleja leiab, et siseministri 17. mai 2001. a korraldus nr 212 on tühine, sest sellega pandi ja

kohustati toime panema õigusrikkumine, mis seisnes E. N.le juba tagastatud ja tema omandisse

üle läinud maa äravõtmises (riigistamises).

E. N. taotleb jätkuvalt riigi õigusabi advokaadist esindaja saamiseks ning õigusdokumentide

koostamiseks. Taotleja soovib nõuda asjaomaselt haldusorganilt siseministri 17. mai 2001. a

korralduse nr 212 tühisuse kindlakstegemist ja haldusakti tühisusest tulenevalt haldusmenetluse

uuendamist selleks, et radarijaama kasutamiseks ja teenindamiseks vajalik maa saaks

vormistatud katastriüksusena riigi omandisse ning radarijaama vajalikust kasutusalast

väljapoole jääv maa läheks tagasi taotleja faktilisse valdusesse, et taotlejal tekiks õiguslik alus

selle maaüksuse kandmiseks riigi maakatastrisse enda nimel.

E. N. leiab, et tõhusaks vahendiks tema õiguste kaitseks on haldusmenetluse uuendamine HMS

§ 44 lg 1 p 1 alusel, põhjendusega, et riigikaitselisel otstarbel maa enda valduses hoidmise

vajadus (asjaoluna) on osaliselt ära langenud. Taotleja soovib haldusakti tühisuse tuvastamise

nõudes

pöörduda

halduskohtusse

alles

siis,

kui

haldusorgan

keeldub

tühisuse

kindlakstegemisest või haldusmenetluse uuendamisest.

Maaüksuse Letipea neem (katastritunnus 90202:006:1270) suhtes on käimas detailplaneeringu

menetlus, mille käigus soovitakse radarijaama kasutusest ja selle teenindamiseks vajalikust

maast väljapoole jääva maa jagamist mitmeks elamumaa sihtotstarbega maaüksuseks. Taotleja

vajab riigi õigusabi ka selleks, et advokaat esindaks taotlejat eelnimetatud detailplaneeringu

menetluses, sh aitaks taotleda detailplaneeringu kehtestamise menetluse peatamist või esialgse

õiguskaitse kohaldamist ja detailplaneeringut kinnitava haldusakti tühistamist.

Kui taotleja ei saa riigi õigusabi, siis jäävad tema õigused ja olulised huvid kaitseta ning tekiks

seadusega vastuolus olev olukord.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Tartu Ringkonnakohus leiab, et E. N. määruskaebus ei kuulu rahuldamisele.

Ringkonnakohus

nõustub

halduskohtu

määruse

põhjendustega,

järgib

neid

ning

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 203 lg 2 ja § 201 lg 4 alusel neid siinkohal ei

korda.

5. Ringkonnakohus saab taotleja määruskaebusest aru selliselt, et taotleja soovib riigi

õigusabi enda esindamiseks haldusmenetluses siseministri 17. mai 2001. a käskkirja nr 212

tühisuse kindlakstegemiseks ja haldusakti tühisusest tulenevalt haldusmenetluse uuendamise

taotluse esitamiseks. Taotleja hinnangul on osaliselt ära langenud siseministri käskkirja nr 212

andmise aluseks olnud asjaolu, kuna riigi omandisse jäetud maa riigikaitse sihtotstarvet on

kavas Letipea neeme kinnistu detailplaneeringuga osaliselt muuta elamumaaks. Taotleja

eesmärgiks on, et riik tagastaks riigikaitse sihtotstarbest väljapoole jääva maa taotlejale.

Ringkonnakohus leiab, et taotleja taotlus saada riigi õigusabi nimetatud haldusmenetluse

uuendamiseks ja enda esindamiseks ei ole põhjendatud järgmistele asjaoludele tuginedes.

6. Taotleja pöördus aprillis 2016 kohtu poole ja taotles Viru-Nigula Vallavalitsuse

24. märtsi 2016. a vastuse nr 5-7/90-1 tühistamist ning Viru-Nigula Vallavalitsuse ja

Siseministeeriumi kohustamist vaadata uuesti läbi taotlus haldusmenetluse uuendamiseks ja

Letipea neemel maa tagastamiseks (haldusasi nr 3-16-781). Vallavalitsus keeldus 24. märtsi

2016. a vastusega Letipea neemel maa tagastamise haldusmenetlust uuendamast põhjendusega,

et kõnealuse maa sihtotstarbe muutmine ei ole haldusmenetluse uuendamise aluseks.

Riigikohus selgitas 11. juuni 2019. a otsuse nr 3-16-781 p-s 14-15.2, et haldusmenetlus

uuendatakse HMS § 44 lg 1 p 1 alusel, kui eksisteerib isiku õigusi kestvalt piirav haldusakt ning

sellise haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud. Riigikohus

leidis, et siseministri 17. mai 2001. a käskkiri nr 212 ei ole isiku õigusi kestvalt piirav haldusakt.

Maa riigi omandisse jätmise otsuse puhul on tegu ühekordse mõjuga haldusaktiga, millega

määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa. Siseministri käskkirjaga nr 212 ei pandud

taotlejale jätkuva iseloomuga keelde või kohustusi. Õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamise menetlus Xxx osas on lõppenud Viru-Nigula Vallavalitsuse 22. detsembri 2015. a

korraldusega nr 208, millega määrati kaebajale tagastamata jäänud maa eest kompensatsioon.

7. Määruskaebuses väidab taotleja, et maa riigi omandisse jätmise haldusmenetluse

uuendamiseks on alust põhjendusel, et riigikaitse otstarbel maa riigi omandis hoidmise vajadus

(asjaoluna) on osaliselt ära langenud. Viidatud Riigikohtu otsuses on selgitatud, et siseministri

17. mai 2001. a käskkirja nr 212, millega jäeti osa taotleja maast riigiomandisse, õiguspärasust

ei saa seada sõltuvusse sellest, et riigikaitse eesmärgil riigi omandisse jäetud maad soovitakse

aastaid hiljem kasutada muul eesmärgil. Vastasel juhul ei lõpeks maareform riigi omandisse

jäetud maa puhul kunagi. Omandireformi aluste seadusest ega maareformi seadusest ei tulene,

et riigi omandisse jäetud maa sihtotstarbe muutumisel muutub see maa uuesti omandireformi

objektiks ning maa tagastamise menetlust tuleb uuendada.

8. Halduskohus tuvastas vaidlustatavas määruses, et siseministri 17. mai 2001. a käskkirjal

nr 212 puuduvad HMS § 63 lg-s 2 nimetatud haldusakti tühisuse tunnused. Taotleja väidab

määruskaebuses, et siseministri käskkiri nr 212 on tühine põhjusel, et sellega pandi toime ja

kohustati toime panema õigusrikkumine, mis seisnes taotlejale tagastatud ja taotleja omandisse

üle läinud maa äravõtmises (riigistamises). Taotleja hinnangul oli siseministri käskkirja nr 212

andmise ajal õigusvastaselt võõrandatud Xxx maa taotlejale Viru-Nigula Vallavalitsuse

20. märtsi 1996. a korraldusega nr 40 juba tagastatud ja tema omandisse üle läinud.

Asja materjalidest nähtub, et tegelikult ei olnud 2001. aastaks maade tagastamise menetlus Xxx

maatüki osas lõppenud. Tartu Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2008. a otsusest (jõustunud 18.

novembril 2008) haldusasjas nr 3-04-317 ilmneb, et Xxx maa osas õigustatud subjektiks

tunnistatud E. N. ema suri 22. jaanuaril 1996 ning E. N. vormistas nõudeõiguse pärimise

23. mail 2003. Nõudeõiguse vormistamise järel taotles E. N. ise maa tagastamiseks vajalike

toimingute edasilükkamist. Vallavalitsus andis 24. augusti 2004. a korralduse nr 128, millega

tagastati E. N.le Uluneeme maaüksus osaliselt 6,41 ha ulatuses; korralduse punktis 1.2 märgiti,

et tagastamata jääb MaaRS § 6 lg 2 p 4 alusel 2,91 ha maad, mis kuulub kompenseerimisele.

Seega pidi E. N. olema juba 2003. aastal teadlik, et Xxx maade tagastamise menetlus ei ole

lõppenud ning 2001. aastal ei saanud E. N. olla tagastamata maa omanik.

9. Halduskohtule esitatud riigi õigusabi taotluses ei ole taotleja nimetanud advokaadi abi

vajalikkust detailplaneeringu menetluses osalemiseks. Taotleja soovib riigi õigusabi

detailplaneeringuga planeeritud riigikaitsemaast väljapoole jääva maa tagastamiseks taotleja

valdusesse, et taotlejal tekiks õiguslik alus selle maaüksuse kandmiseks riigi maakatastrisse

enda nimele. Ringkonnakohus mõistab, et taotleja eesmärgiks on saada tagasi riigi omandis olev

maa ning taotleja soovib kasutada selleks erinevaid võimalusi. Ringkonnakohtu hinnangul ei

ole põhjendatud anda taotlejale riigi õigusabi, et proovida läbi detailplaneeringu menetluse

vaidlustamise saavutada maatüki tagastamine. Eelnevalt tõi kohus välja, et siseministri käskkiri

nr 212, millega jäeti maa riigi omandisse, ei piira enam taotleja õigusi ning samuti on oluline

asjaolu, et riigi omandisse jäetud maa sihtotstarbe muutmine ei ole aluseks maa tagastamise

menetluse uuendamiseks. Samuti on praeguseks Xxx maa tagastamismenetlus lõppenud.

Kaebaja on eelnevalt taotlenud haldusmenetluse uuendamist ning kohtud on leidnud, et

haldusmenetluse uuendamiseks puuduvad alused.

10. Eeltoodust lähtuvalt nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et asjaoludest tulenevalt

on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene (RÕS § 7 lg 1 p 5), seega ei ole riigi

õigusabi andmise eeldused täidetud ning halduskohus jättis õigesti riigi õigusabi taotluse

rahuldamata.

11. 24. novembri 2020. a menetlusdokumendis palub kaebaja veelkord selgitada, miks

vaidlusalust maad talle ei tagastata, kui seda maad on juba mitte riigikaitselistel otstarvetel.

Kaebajale tagastamata jäänud maa eest määratud kompensatsioon ilmselt ei vasta maa

väärtusele.

Ringkonnakohus selgitab veelkord, et kaebajale ei määratud riigi õigusabi põhjusel, et puudub

võimalus maa tagastamismenetluse uuendamiseks nagu kaebaja seda soovib. Maa osalise

tagastamise ja osalise kompenseerimisega on maareform vaidlusaluse maa osas lõppenud.

Hilisemad toimingud maaga, s.h maa kasutusotstarbe muutmine planeeringu kehtestamise

kaudu, seda olukorda ei muuda ega ennista maad maareformi objektiks.

12. Ringkonnakohus jätab E. N. määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

18. septembri 2020. a määruse muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)