1-19-6307/44 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2020, Tallinn

kirjalikus menetluses

Kriminaalasja number

1-19-6307

Kohtukoosseis

Heili Sepp, Sten Lind ja Pavel Gontšarov

Kriminaalasi

Erki Otti süüdistuses KarS § 201 lg 1 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 2. septembri 2020 otsus

Apellant

Kaitsja, kannatanu esindaja ja kolmanda isiku esindaja

Prokurör

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Alar

Lehesmets

Süüdistatav

Erki Otti, isikukood: 36201110290, Eesti Vabariigi kodanik,

XXX, elukoht: XXX, varem kriminaalkorras karistamata,

käesolevas kriminaalasjas kahtlustatavana kinni peetud

14.02.2017.- 16.02.2017.a, kehtiv tõkend puudub

Kaitsja

Vandeadvokaat Aadu Luberg

Kannatanu

Y OÜ

Kannatanu esindaja

Vandeadvokaat Anto Kasak

Kolmas isik

OÜ Joyce

Kolmanda isiku esindaja

Tanel Mällas

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 2. septembri 2020 otsus osas, millega jäeti Erki Otti kaitsja

vandeadvokaat A. Lubergi taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks läbi

vaatamata.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kaitsja taotlus süüteomenetluses tekitatud

kahju hüvitamiseks rahuldamata.

3. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Rahuldada kaitsja apellatsioon osaliselt ning jätta kolmanda isiku esindaja ja kannatanu

esindaja apellatsioonid rahuldamata.

5. Rahuldada kaitsja taotlus menetluskulude hüvitamiseks osaliselt ja mõista Eesti Vabariigilt

Erki Otti kasuks välja valitud kaitsjale vandeadvokaat Aadu Lubergile apellatsioonimenetluses

makstud mõistliku suurusega tasu summas 693 eurot.

6. Rahuldada kannatanu esindaja taotlus menetluskulude hüvitamiseks osaliselt ja mõista Eesti

Vabariigilt Y OÜ kasuks välja kannatanu poolt valitud esindajale vandeadvokaat Anto

Kasakule apellatsioonimenetluses makstud mõistliku suurusega tasu summas 70 eurot.

7. Jätta kolmanda isiku esindaja vandeadvokaat Tanel Mällase taotlus kolmanda isiku OÜ

Joyce poolt valitud esindajale apellatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega.

Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsus

1. Harju Maakohus tegi 02.09.2020 otsuse kriminaalasjas nr 1-19-6307, mõistes Erki Otti süüdi

süüdistuses KarS § 201 lg 1 järgi. Otsuse terviktekst tehti teatavaks 30.09.2020.

2. Maakohus tunnistas Erki Otti süüdi KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises

ja mõistis talle rahalise karistuse 250 päevamäära, mis mille suurus oli suuruseks 3,20 eurost

päevamäära arvestades 800 eurot. KarS § 68 lg 1 alusel arvestas kohus eelvangistuses viibitud aja

ulatuses 3 päeva vangistust rahaliseks karistuseks, lugedes Erki Ottil rahalisest karistusest kantuks

9 päevamäära. Seega jäi ärakandmisele kuuluvaks lõplikuks karistuseks 241 päevamäära suurune

rahaline karistus ehk 771,20 eurot. Kohus määras KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel, et Erki Ottile

mõistetud ärakandmata rahalist karistust ei pöörata täitmisele, kui ta ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse

katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 kohaselt määras maakohus lugeda

katseaja kulgemist alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest s.o alates 02.09.2020.a.

3. Kohus mõistis E. Otti süüdi järgmise süüdistuse alusel, pidades seda tõendatuks (mh tunnistaja

TT ütlustega):

Erki Otti, olles alates 29.02.2012 Y OÜ (registrikood XXXXXXXX) teine juhatuse liige ning

kasutades ära Äriseadustiku (ÄS) § 181 lõikest 1 tulenevat juhatuse liikme õigust osaühingu

esindamiseks kõikide tehingute tegemisel, pööras talle Y OÜ juhatuse liikmena ÄS § 180 lg 1 ning

ÄS § 181 lg 1 alusel usaldatud Y OÜ vara, s.o. sõiduki BMW X5 (registreerimisnumbriga

ZZZZZZ; VIN-koodiga XXX; väärtusega 9000.- eurot), ATV Kawasaki KVF650D

(registreerimisnumbriga AAAAAA; VIN-koodiga XXX; väärtusega 3500.- eurot) ning 21 veist

(väärtusega kokku 22 580.- eurot) ebaseaduslikult, ilma Y OÜ ainuosaniku CC teadmise ja

nõusolekuta, ettevõtte igapäevase majandustegevuse raamest väljuvana, ÄS § 181 lõigetest 3 ja 4

tulenevat esindusõiguse piirangut ning ÄS § 187 lg 1 ja TsÜS § 35 sätestatud äriühingu huvide

järgmise- ning lojaalsuskohustust eirates, enda 100%-lise kontrolli all oleva äriühingu A OÜ

(registrikood XXXXXXXX) kasuks. Tegutsedes tehingu tegemisel samaaegselt nii Y OÜ kui A

OÜ juhatuse liikmena, omamata ÄS § 181 lõigetes 3 ja 4 nimetatud Y OÜ osaniku nõusolekut,

allkirjastas ning esitas Erki Otti 20.11.2015 Maanteeameti liiklusregistrile Y OÜ-le kuulunud

sõidukite BMW X5 (ZZZZZZ, hilisem registreerimisnumber SSSSSS) ja Kawasaki KVF650D

(AAAAAA) müügilepingud ning registrikannete muutmise taotlused sõidukite vormistamiseks A

OÜ nimele, vähendades selliselt Y OÜ vara ilma vastusooritust saamata ning majanduslikku

põhjendust omamata, pöörates Y OÜ vara ebaseaduslikult A OÜ kasuks. Kuigi müügilepingute p

1 kohaselt kohustus ostja, s.o. A OÜ tasuma Y OÜ-le sõidukite ostuhinna, ei ole ostuhinda Y OÜ-

le käesoleva ajani tasutud ehk E. Otti viis Y OÜ vara ettevõttest välja vastusooritust saamata.

Manifesteerides sõidukite BMW X5 (ZZZZZZ) ning Kawasaki KVF650D (AAAAAA)

omastamistahet, loovutas A OÜ, mida tehingu tegemisel esindas juhatuse liige Erki Otti,

21.11.2015 sõiduki BMW X5 (ZZZZZZ) omandi E. Otti vennapojale QQ-le kuuluvale äriühingule

C OÜ (registrikood XXXXXXXX), allkirjastades omanikuvahetuse kinnituse. Samuti loovutas A

OÜ, mida tehingu tegemisel esindas süüdistatav E. Otti, 21.11.2015 sõiduki Kawasaki KVF650D

(registreerimisnumbriga AAAAAA) omandi E. Otti vennapoeg QQ-le, allkirjastades

omanikuvahetuse kinnituse. Seejärel 23.11.2015 kella 13.30 paiku hõivati Tallinna linnas VVV

asuva korterelamu ette pargitud sõiduk BMW X5 (ZZZZZZ) Y OÜ ainuosaniku loa ning

teadmiseta ja teisaldati parkimiskohalt. 01.12.2015 registreeriti sõiduk BMW X5 (ZZZZZZ,

hilisem registreerimisnumber SSSSSS) Maanteeameti liiklusregistris omakorda süüdistatava E.

Otti venna DD äriühingu Osaühing Joyce (registrikood 11057664) nimele.

Y OÜ-le kuulunud veiste ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramiseks esitas Erki Otti

01.07.2015 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) taotluse Y OÜ-le

kuulunud

alljärgneva

põllumajandusloomade

registri

registrinumbritega

veise

ümbervormistamiseks A OÜ nimele alates 02.07.2015:

1) Lehmik, tõug HF, reg.nr EE0015676955, väärtusega 1080.- eurot;

2) Lehm, tõug HF, reg.nr EE0014281853, väärtusega 1320.- eurot;

3) Pull, tõug HF, reg.nr EE0014281860, väärtusega 980 eurot;

4) Lehm, tõug HF, reg.nr EE0014281846, väärtusega1320.- eurot;

5) Pull, tõug HF, reg.nr EE0014281839, väärtusega 980.- eurot;

6) Lehm, tõug HF, reg.nr EE0014281822, väärtusega 1320.- eurot;

7) Pull, tõug HF, reg.nr EE0014281815, väärtusega 980 eurot;

8) Pull, tõug HF, reg.nr EE0015676924, väärtusega 980 eurot;

9) Pull, tõug HF, reg.nr EE0015676917, väärtusega 980.- eurot;

10) Pull, tõug HF, reg.nr EE0016275515, väärtusega 300.- eurot;

11) Lehm, tõug HF, reg.nr EE0016230491, väärtusega 1320.- eurot;

12) Lehm, tõug HF, reg.nr EE0016230484, väärtusega 1320.- eurot;

13) Lehmik, tõug HF, reg.nr EE0016230477, väärtusega 1080.- eurot;

14) Lehm, tõug HF, reg.nr EE0016230460, väärtusega 1320.- eurot;

15) Lehm, tõug HF, reg.nr EE0016230507, väärtusega 1320.- eurot;

16) Pull, tõug HF, reg.nr EE0015676948, väärtusega 980.- eurot;

17) Lehmik, tõug HF, reg.nr EE0015676931, väärtusega 1080.- eurot;

18) Pull, tõug HF, reg.nr EE0016275522, väärtusega 300.- eurot;

19) Lehm, tõug EPK, reg.nr EE0013643935, väärtusega 1320.- eurot;

20) Lehm, tõug EPK, reg.nr EE0015350503, väärtusega 320.- eurot;

21) Pull, tõug HF, reg.nr EE0010806593, väärtusega 980.- eurot.

Seejärel 12.08.2015, 16.09.2015 ja 15.10.2015 realiseeris A OÜ, mida juhatuse liige oli E. Otti,

veised vastavalt numbritega EE0014281815 (väärtusega 980 eurot), EE0015676924 (väärtusega

980 eurot) ja EE0014281860 (väärtusega 980 eurot) lihaks, manifesteerides sellega objektiivselt

avalduval moel veiste omastamistahet. Ajavahemikul 15.11.2015 kuni 21.11.2015 toimetas E. Otti

Y OÜ-le kuulunud 18 veist põllumajandusloomade registri registrinumbritega EE0015676955,

EE0014281853,

EE0014281846,

EE0014281839,

EE0014281822,

EE0015676917,

EE0016275515,

EE0016230491,

EE0016230484,

EE0016230477,

EE0016230460,

EE0016230507,

EE0015676948,

EE0015676931,

EE0016275522,

EE0013643935,

EE0015350503 ja EE0010806593 omavoliliselt Y OÜ kasutuses olevalt, Harjumaal Anija vallas

Aavere külas asuvalt Peetri kinnistult omavoliliselt minema Ida-Virumaal Lüganuse vallas

Soonurme külas asuvale kinnistule, vähendades selliselt Y OÜ vara ilma vastusooritust saamata

ning Y OÜ majanduslike huvidega arvestamata, manifesteerides sellega objektiivselt avalduval

moel veiste omastamistahet.

Seega pani Erki Otti toime isikule usaldatud võõra vara ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks

pööramise, s.o. pani toime KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

4. Maakohus rahuldas otsusega ka kannatanu Y OÜ poolt esitatud tsiviilhagi 20 760.- eurot

varalise kahju hüvitise nõudes ja mõistis selle summa Erki Ottilt välja. Kohus tegi otsustused ka

menetluskulude osas ning jättis süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 18

lg 1 alusel läbi vaatamata Erki Otti kaitsja taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks.

5. Äravõetud esemete osas seisukohti võttes otsustas kohus muuhulgas anda Harju Maakohtu

09.02.2017 määrusega nr 1-17-1305 konfiskeerimise tagamiseks arestitud kolmandale isikule OÜ

Joyce nimele vormistatud maasturi BMW X5 (ZZZZZZ, hilisem number SSSSSS), mis asub

Rahumäe tee 6 parklas, KrMS § 126 lg 3 p-st 6 juhindudes kohtuotsuse jõustumisel riigi omandisse.

6. Menetluskulude osas seisukohti võttes otsustas kohus muuhulgas jätta kolmandal isikul OÜ-l

Joyce tekkinud õigusabi kulud kogusummas 3441.- eurot kolmanda isiku enda kanda.

Apellatsioonid ja vastused

7. Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid kaitsja ning kolmanda isiku OÜ Joyce ja kannatanu Y

OÜ lepingulised esindajad (viimased kaks nimetavad end apellatsioonides küll kaitsjateks).

8. Kaitsja vaidlustab otsuse tervikuna ning palub tühistada Harju Maakohtu 02. septembri 2020

kohtuotsus täies mahus, teha asjas uus otsus, millega mõista Erki Otti õigeks temale esitatud

süüdistuse täies mahus ning jätta Erki Otti nii kohtueelses menetluses kui menetluses maakohtus

kantud menetluskulud riigi kanda. Samuti palub ta lahendada apellatsioonimenetluses taotlus

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, mille maakohus jättis ebaõigesti läbi vaatamata.

SKHS § 7 lg 1 alusel taotleb kaitsja Erki Ottile menetleja süülise tegevusega tekitatud mittevaraline

kahju hüvitamist sõltumata kohtulahendist. . Samuti palub ta hüvitada õigeksmõistmisel Erki Ottile

süüteomenetluses tekitatud kahju isiku kinnipeetuna oldud kolme päeva eest summas 147, 21 eurot

(SKHS § 5 lg 1 p 1). Kaitsja hinnangul on otsuse tühistamise aluseks materiaalõiguse ebaõige

kohaldamine KrMS § 338 p 2 alusel ja kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine ( KrMS § 338

p-d 2 ja 3, § 339 lg 2), mis kogumis on viinud Erki Otti ebaõige süüdimõistmiseni.

9. Esmalt heidab kaitsja ette, et kohus ei aktsepteerinud kaitsja käsitlust vaidlusaluse 21 veise osas

ja nimelt, et ei saa välistada, et need 21 veist olid A OÜ omand. Selle asemel nõustus kohus

süüdistuse käsitlusega, et 21 veist oli Y OÜ omand ja Erki Otti süüdistuses kirjeldatud tegudega

murdis selle. Kaitsja hinnangul on süüdistuses põhimõtteline minetus, mis seisneb materiaalõiguse

ebaõiges kohaldamises 21 veise omandi ja selle väidetava muutumise kontekstis, ja mis on

kahetsusväärselt kandunud ka kaevatavasse otsusesse. Kaitsja toob esile kolm aspekti.

10. Esimene aspekt puudutab 21 veise ümbervormistamist PRIA-s (punkt II.1.1). Y OÜ-le

kuulunud veiste ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramiseks esitas Erki Otti 01. 07. 2015

PRIA-le taotluse Y OÜ-le kuulunud 21 põllumajandusloomade registri registrinumbriga veise

ümbervormistamiseks A OÜ nimele alates 02.07.2015. Apellant leiab jätkuvalt, et PRIA-s

süüdistuses nimetatud 21 veise ümberregistreerimine A OÜ nimele ei muuda nende veiste

omandiõigust ( Y OÜ → A OÜ ), vaid muudab loomapidaja nime, kellel on õigus PRIA toetustele

ehk teisisõnu: PRIA toetuste saaja muutmine ei tekita uut omanikku veistele endile. PRIA registris

loomapidaja andmete muutmine ei muuda omandit nendele loomadele. AÕS § 92 lg 1 alusel

vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja

nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. PRIA põhimääruse § 1 sätestab: PRIA

ülesandeks on toetuse taotluste menetlemine põllumajandusega seotud riiklike registrite ja muude

andmekogude pidamisega, nende andmete töötlemise ja analüüsimisega. Põllumajandusloomade

Registri põhimääruse § 1 lg 2 punkt 2 kohaselt registri eesmärk pidada arvestust ning teostada

järelevalvet põllumajandusloomade kasvatamiseks ja kasutamiseks tegevusloa saanud ettevõtjate

üle ning § 3 lg 1 kohaselt on registri volitatud töötleja on PRIA. § 3 lg 2 kohaselt majutab PRIA

registrit, korraldab registri teenuste ja tehnoloogilise keskkonna haldamist ning töötleb

registriandmeid, sealhulgas kogub, salvestab, korrastab, avalikustab ja muudab neid. Veised

vormistati PRIA-s A OÜ nimele, kuid sellest on süüdistuses ja kaevatavas lahendis tehtud väär

järeldus, et sellega pöörati 21 veist ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks ja omand veistele läks

üle A OÜ – le, Erki Otti selle tegevusega manifesteeris omastamistahet ja Y OÜ vara vähenes.

Faktiline tegevus, mida süüdistuses KarS § 201 lg 1 järgi Erki Ottile ette heidetakse, ei moodusta

ega täida objektiivset teokoosseisu selle karistusõigusnormi mõttes. Mõisteid omand, omandi

üleminek, jne 21 veise osas kaevatavas otsuses välditakse, mis teeb selles osas kaevatava otsuse

mittemõistetavaks. Kui liikumise all ühelt äriühingult teisele pidas maakohus silmas loomapidaja

õiguste üleminekut läbi PRIA registrikande ja seeläbi PRIA toetuse saaja muutmise mõttes (Y OÜ

→ A OÜ), siis kaitsja sellega nõustub, kuid sellel faktil ei ole karistusõiguslikult Erki Ottile

etteheidetavat sisu. Kui liikumise all ühelt äriühingult teisele pidas maakohus silmas veiste omandi

üleminekut (Y OÜ → A OÜ), siis kaitsja sellega ei nõustu, sest omand tegelikult üle ei läinud.

11. Teine aspekt seoses veistega puudutab kolme veise realiseerimist (II.1.2.). Süüdistuse kohaselt

realiseeris A OÜ juhatuse liige Erki Otti kolm veist lihaks, manifesteerides sellega objektiivselt

avalduval moel veiste omastamistahet. Erki Otti realiseeris nimetatud kolm veist lihaks, kuid ta ei

saanud sellega manifesteerida ei enda kui eraisiku ega ka kui A OÜ juhatuse liikme

omastamistahet, ta sai nende kolme veise realiseerimisel tegutseda vaid Y OÜ eest ja nimel, sest

süüdistuses temale etteheidetavate tegudega (PRIA-s loomapidaja andmete muutmin ) ta loomade

omandit ei olnud muutnud ega saanudki muuta; seega realiseeris Erki Otti Y OÜ-le kuuluvad

veised, omastamise kui kuriteo objektiivne teokoosseis puudub ka siin; ka oli Erki Ottil Y OÜ

juhatuse liikmena täielik õiguspädevus nende loomade realiseerimiseks. Kaevatavas otsuses on

antud aspekti käsitletud lk 15, kus kolme veise realiseerimise kohta on kirjas üks eraldi seisev lause:

3 looma viidi tapamajja. Tõdedes, et kõik kolm looma olid tapamajja toimetamise hetkel registris

A OÜ nimel, välditakse kaevatavas otsuses sõna omand. See, et kõik kolm looma olid tapamajja

toimetamise hetkel PRIA registris loomapidaja A OÜ nimel, ei tähenda, et need loomad olid ka A

OÜ omandis.

12. Kolmas veistega seonduv aspekt puudutab veiste viimist ühelt kinnistult teisele (II.1.3-3.1).

Süüdistuse kohaselt toimetas E. Otti ajavahemikul 15. 11. 2015 kuni 21. 11. 2015 Y OÜ-le

kuulunud 18 veist omavoliliselt Y OÜ kasutuses olevalt, Harjumaal Aavere külas asuvalt Peetri

kinnistult omavoliliselt minema Ida-Virumaal Soonurme külas asuvale kinnistule, vähendades

selliselt Y OÜ vara ilma vastusoorituseta ning Y OÜ majanduslike huvidega arvestamata,

manifesteerides sellega objektiivselt avalduval moel veiste omastamistahet. Kaitsja leiab, et kui

loomad viiakse teisele karjamaale (kinnistule), mis ei kuulu ei A OÜ-le, Y OÜ-le, vaid kellelegi

kolmandale isikule, ja isegi kui seda tehakse Y OÜ omaniku nõusolekuta/teadmata, siis lisaks

sellele, et sellist nõusolekut ei ole vajagi, ei muuda ega muutnud ka antud juhul loomade viimine

ühelt karjamaalt teisele omandiõigust nendele loomadele, need jäid ikkagi Y OÜ omandisse.

Kaitsja leiab, et tähelepanuta tuleb jätta otsuse lõik, mille kohaselt Ida-Virumaal Soonurme külas

asuvale kinnistule viidud loomad võõrandati 25. 02. 2016 N OÜ-le. Kaitsja osundab, et Erki Otti

süüdistuses etteheited seoses selle võõrandamistehinguga puuduvad. Kokkuvõttes ei sisalda

süüdistuse episood, mis on seotud 21 veise väidetava omastamisega, ühtegi faktilist teokirjeldust,

millest saaks kas eraldi või kogumis teha järelduse omandi üleminekust Y Oü – lt A OÜ – le ehk

süüdistuse pinnalt ei saa teha järeldust, et on täidetud KarS § 201 lg 1 objektiivne teokoosseis. Erki

Otti tuleb selles episoodis õigeks mõista.

13. Kaitsja leiab p-s II Riikohtu 16.02.2018 lahendile nr 1–16–4197 tuginedes, et süüdistatav tuleb

ka ülejäänud õigeks mõista. Süüdistusakti kohaselt soetas Y OÜ (mitte läbi Erki Otti kui juhatuse

liikme tegevuse) vaidlusaluse BMW X5 ( reg nr ZZZZZZ, hilisem nr SSSSSS ) 09. augustil 2013

hinnaga 10.000 eurot, ning vaidlusaluse ATV Kawasaki KVF650D reg nr AAAAAA 18. juunil

2013 hinnaga 2350 eurot. Erki Ottile kui Y OÜ juhatuse liikmele heidetakse süüdistuses ette nende

sõidukite müüki ca 2, 5 aastat hiljem ; vastavalt müüdi BMW 9000 euro eest ja ATV 3500 euro

eest ning Erki Otti tegi seda väidetavalt vastusooritust saamata. Apellant ei nõustu, et Erki Otti on

toime pannud viidatud kahe sõiduki omastamise KarS § 201 lg 1 mõttes. Väidetavalt Erki Otti poolt

omastatud valdus sõidukile ATV Kawasaki ei ole kunagi Erki Ottile üle läinud, vaid see asub ja on

asunud kogu aeg Y OÜ valduses (vt süüdistusakt lk 3 punkt 6.4 ; kaevatav otsus lk 2 punkt 8

alapunkt 5 ), mistõttu ka sellest aspektist ei ole võimalik õiguslikult rääkida KarS § 201 lg 1 kui

lõpuleviidud koosseisu täidetusest. Y OÜ juhatuse liikmena oli Erki Otti õigustatud nii BMW kui

ATV Kawasaki võõrandama, seda ka laenuvõlgnevuse katteks (ÄS § 181 lg 1). Y OÜ põhikiri

juhatuse liikme esindusõigust ei piira. Kui osaühingul on nõukogu, võib juhatus igapäevase

majandustegevuse raamest väljuvaid tehinguid teha ainult nõukogu nõusolekul. Y OÜ-l nõukogu

ei olnud. Tehingust johtuva vastusoorituse saamata jäämine ei tähenda automaatselt tehingu

kuritegelikku iseloomu; ka laenu võtmine olukorras, kus ettevõtte kontol on rahalised vahendid, ei

tähenda automaatselt kuriteotunnustega tegu ega seda, et ei teki kohustust laen tagastada. Erki Otti

kui Y OÜ juhatuse liikme lojaalsuskohustuse rikkumisest võiks rääkida siis, kui ta teeb juhatuse

liikmena tehingu endaga seotud äriühinguga turuhinnast erinevatel tingimustel, kuid Erki Otti

tehtud müügitehinguid ei saa aga pidada ebaseaduslikeks KarS § 201 tähenduses

lojaalsuskohustuse rikkumise tõttu juba ainuüksi sel põhjusel, et süüdistusaktis ei ole tehtud

etteheidet sõidukite turutingimustest madalama hinnaga müügi kohta. Sellist etteheidet ei saanuks

ka teha, sest sellist asja ei ole toimunud. Süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud määravad aga

ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa (RKKKo otsus nr 3-1-1-109-12, p 10).

14. Kaitsja vaidlustab tunnistaja TT 06.11.2019 ristküsitluse käigus antud ütlustele tuginemise,

leides, et tunnistaja mälu värskendati viisil, mis ei ole ega saa olla KrMS § 288 lg 9 p 3 sisu ja

mõte. Kaitsja väitel on need ütlused saadud kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkudes ja tunnistaja

TT ütlused tuleb kohtulahendi tegemisel jätta tõendikogumist välja.

15. Kaitsja palub tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist ka juhul, kui Erki Otti suhtes süüdistuse mingis

mahus siiski jääb kehtima süüdimõistev kohtulahend (KrMS § 3101 lg 1). 02. märtsi 2020

kohtuistungil esitas kannatanu esindaja muu hulgas tõendi lihaveiste väärtuse kohta. Kannatanu

esindaja täpsustas, et sellest tuleneb ka tsiviilhagi summa suurus. Erki Otti kaitsja tõstatas samal

istungil küsimuse, miks tõendid esitatakse alles viimasel istungil ja samas palus kaitsja kohtult

täiendavat aega, et kannatanu esindaja poolt esitatud mahuka tõendipakiga tutvuda, sealhulgas ka

siis tõendiga lihaveiste väärtuse kohta. Järgmisel, s.o 27. 05. 2020 kohtuistungil avaldaski kaitsja,

et süüdistuses Erki Ottile etteheidetavate veiste väärtus on arvutatud rümba hinna alusel ehk

teisisõnu: Erki Otti oleks justkui omastanud mitte elusveised, nagu süüdistus on leidnud, vaid Erki

Otti omastas juba loomarümbad, milliste väärtus on oluliselt suurem. Kannatanu esindajalt selgitust

küsides vastas viimane, et ta ei oska küsimusele vastata, kas see on nii, et loomade väärtus on

süüdistuses arvutatud rümbahinna alusel, või ei ole nii. Kaitsja leidis ja leiab, et sellisel moel

esitatud tsiviilhagis esineb oluline ebaselgus ning ka süüdimõistva kohtulahendi puhul tuleb

tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Kuivõrd aga sellises olukorras, kus kannatanu esindaja ise ei oska

selgitada hagisumma kujunemise aluseid, maakohus siiski hagi täies mahus rahuldas, on kaitsja

arvates tegu kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega: süüdistatavalt on tõenditele antud väära

hinnangu põhjal välja mõistetud summa, mille kujunemine viitab asjaolule, nagu oleks Erki Otti

omastanud loomarümbad, mitte elusloomad; et see aga nii ei olnud (isegi kui tinglikult oletada, et

süüdistatav midagi omastas, mida ta ei teinud), selles puudub käesolevas asjas vaidlus.

16. Esitades taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, ei nõustu kaitsja maakohtuga,

nagu oleks kaitsja esitanud taotluse kohtule peale kohtuliku uurimise lõpetamist s.o kohtulike

vaidluste kestel ja seega hilinenult. Kaitsja esitas taotluse õigeaegselt, s.o 27. mai 2020

kohtuistungil enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Seega pidanuks maakohus võtma taotluse

menetlusse ja lahendama selle sisuliselt. Kaitsja leiab, et seadus võimaldab isikule üheaegselt

hüvitada mõlemal nimetatud alusel tekitatud kahju: a) SKHS § 5 lg 1 kohaselt kui isik mõistetakse

õigeks või tema suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lõike

1 punkti 1, 2 või 5 alusel, võib ta nõuda kahju hüvitamist juhul, kui see tekitati kahtlustatavana

kinnipidamisega; b) SKHS § 7 lg 1 kohaselt, kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust ja

põhjustab seeläbi isikule kahju, on isikul õigus nõuda sellise kahju hüvitamist sõltumata sellest,

milline on selle süüasja lõpptulemus, mille raames isikule kahju tekitati. Kaitsja hinnangul langes

Erki Oti kahtlustatavana kinnipidamise alus ära juba 16. veebruaril 2017, mil tema suhtes kohaldati

tõkendina elukohast mittelahkumise keeldu. Erki Otti menetlusliku kohtlemisega on tegemist

menetleja poolt menetlusõiguse süülise rikkumisega, mis tuleb hüvitada sõltumata asja

lõpptulemusest (SKHS § 7 lg 1). Süüdistatavalt vabaduse võtmine hõlmas kolme päeva, mis tuleb

hüvitada mittevaralise kahjuna juhul, kui isik mõistetakse õigeks (SKHS § 5 lg 1 p 1).

17. Kolmanda isiku OÜ Joyce esindaja apellatsioonist nähtuvalt vaidlustab ta kohtuotsuse osaliselt:

osas, millega kohus konfiskeeris kolmandale isikule kuuluva vara sõiduki BMW X5 ja jättis

kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda. Ta palub muuhulgas KrMS 339 lg 1 p-le 7 ja 340

lg 2 p-dele 3 ja 4 tuginedes tühistada Harju Maakohtu 02.09.2020 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1–

19– 6307 osas, millega Harju Maakohus konfiskeeris OÜ-lt Joyce sõiduauto BMW X5, reg. nr

ZZZZZZ (hilisem reg.nr SSSSSS), teha asjas uus otsus, millega jätta see sõiduk konfiskeerimata

ning anda sõiduki valdus üle OÜ-le Joyce. Samuti palub ta mõista Eesti Vabariigilt välja OÜ Joyce

apellatsiooniastmes ja Harju Maakohtus kantud menetluskulud.

18. Kolmanda isiku esindaja arvates on kohus asja lahendamisel hinnanud tõendeid ebaõigesti ning

kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ning jätnud kohtuotsuse osaliselt põhjendamata, mis

on oluliseks kriminaalmenetlusõigusnormi rikkumiseks, mis on omakorda kaasa toonud ebaõige

kohtulahendi tegemise apellandi suhtes. Käesolevas kohtuasjas on kolmanda isiku aspektist

keskseks küsimuseks laenusuhte tuvastamise küsimus ja selle täitmine sõiduki võõrandamisega.

Maakohus leidis kokkuvõttes, et sõiduk BMW X5 läks Y OÜ-st välja ebaseaduslikult.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 kohaselt tekib võlasuhe lepingust. VÕS § 8 lg 1 sätestab, et leping

on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või

lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. 10.01.2015 sõlmitud laenulepingu

nr 1-2015 on tegemist lepinguga, millest pooltele tekivad õigused ja kohustused. ÄS § 181 lg 1

sätestab, et osaühingut võib kõikide tehingute tegemisel esindada iga juhatuse liige, kui põhikirjaga

ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed esindavad osaühingut mitmekesi või ühiselt. Kolmandate

isikute suhtes kehtib ühine esindus ainult siis, kui see on kantud äriregistrisse. Erki Ottil oli õiguslik

alus laenulepingut sõlmida. 10.01.2015.a sõlmitud laenulepingu nr 1-2015 on allkirjastanud selleks

pädevust omavad isikud. Laenulepingust nr 1-2015 – 10.01.2015.a nähtub, et OÜ Joyce ja Y OÜ

vahel on sõlmitud laenuleping, mille kohaselt laenu andja OÜ Joyce andis lühiajalist laenu Y OÜle

summas 10 000.- eurot, laenu intress on 8% aastas ning tagasimakse tähtaeg 11.10.2015.a. Laenu

andja esindajana on alla kirjutanud DD, laenu saaja esindajana Erki Otti, ning käendajateks on

olnud A OÜ (allakirjutanud esindajana Erki Otti) ning C OÜ (allakirjutanud esindajana QQ).

Kohtuotsusest ei ole võimalik üheselt mõista, milline on kohtu seisukoht laenulepingu kehtivuse

osas. Kohus on sedastanud ainult, et Erki Otti poolt esitatud kaitseversioon on eluliselt mitteusutav

ning ka vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. Kohus on leidnud, et kohtule esitatud tõenditest

nähtub, et nii laenu võtmise ajal 2015.a jaanuaris, kui ka tagastamistähtajal 2015.a oktoobris oli Y

OÜ pangakontol piisavalt vabu vahendeid, millest finantseerida äriühingu igapäevast tegevust, sh

osta loomadele süüa või põllumajanduses vajaminev traktor ning selleks laenu võtta ei olnud

tarvidust. Y OÜ pangakonto väljavõttest ajavahemikul 01.01.2015.a kuni 21.11.2015.a nähtub, et

01.01.2015.a seisuga oli Y OÜ algjääk 17018, 17 eurot, 28.01.2015.a kuupäeva seisuga oli arvel

17 017,87 eurot ning 28.09.2015 seisuga 14 027, 25 eurot. Erki Ottil Y OÜ juhatuse liikmena oli

juurdepääs äriühingu arvelduskontole, et vajadusel maksta arveid, teha ülekandeid või osta

vajalikku tehnikat. Samas on Erki Otti vastuseks kannatanu esindaja advokaat Kasaku küsimustele

selgitanud, et võttes Y OÜ juhatuse liikmena venna firmalt Joyce OÜ väidetavalt sularahas laenu

10 000.- ei teadnud ta, milline oli Y OÜ kontoseis, kuna suhted olid läinud nii teravaks, et tema

rahalistest asjadest Yis ei teadnud midagi, samuti ei pöördunud ta panka, et kontoseisu uurida (kd

III, tl 169). Seega on kohtu hinnangul tõendatud, et sellel ajaperioodil puudus Erki Ottil ülevaade

Y OÜ majanduslikust situatsioonist ning tal polnud juhatuse liikmena võimalik piisavalt

põhjendatult otsustada ettevõttele laenukohustuse võtmise vajaduse üle. Kohtu hinnangul on

süüdistatava Erki Otti ütlused osaliselt (osas, mis puudutavad vajadust Y OÜ nimel laenu võtta

selleks, et finantseerida äriühingu igapäevast tegevust, et tagasimakse kuupäeval ei olnud Y OÜl

varalisi vahendeid, et laenu tagasi maksta ning et selleks, et laenu tasaarveldada, tuli võõrandada

Y OÜ-le kuuluvad sõidukid) paljasõnalised ja vastuolus teiste kogutud ja uuritud tõenditega.

19. Kolmanda isiku esindaja hinnangul on kohus teinud ebaõigeid järeldusi laenusuhte olemasolu

tõendatuse osas. Erki Ott’il kui Y OÜ juhatuse liikmel oli õigus Y OÜ nimel leping sõlmida ning

laen sularahas ka vastu võtta. Kolmanda isiku hinnangul ei ole tõendamist leidnud, et Erki Otti

oleks kunagi kasutanud Y OÜ pangakontot – teinud ülekandeid või võtnud ettevõtte arvelt sularaha.

Erki Otti selgitas kohtus, et Y OÜ-s kasutas ta arvaldamistel sularaha (näiteks loomade

soetamiseks). Sularaha võttis ta enda ettevõttest A OÜ või kasutas enda isiklikke vahendeid.

Tõendamist ei ole leidnud, et Erki Ottile oleks Y OÜ poolt kunagi ülekandeid tehtud – makstud

töötasu või tasutud tagasi sularaha eest soetatud vara maksumus. See omakorda tähendab, et Y OÜ-

s kasutati ka sularaha vaatamata sellele, et kontodel raha seisis. Seega ei ole sularahas arveldamine

Y OÜ puhul tavapäratu ning vaatamata sellele, et arveldusarvetel oli raha Erki Otti seda ei

kasutanud. Kolmanda isiku esindaja hinnangul ei saa kohus hakata hindama majandustehingute

otstarbekust ning teha sellest järeldust laenusuhte olemasolu kohta. Asjaolu, kas ettevõttel olid

olemas vabad vahendid laenu võtmiseks või mitte ei oma siinkohal tähtsust. Tuvastatud on, et Erki

Otti suhted CC’e ja tema ema BB’iga olid halvad, mistõttu ei pöördunudki raha saamiseks teise

juhatuse liikme poole. Asjas ei ole kogutud tõendit, mis kinnitaksid, et Erki Otti oleks Y OÜ

arveldusarvet kunagi üldse kasutanud. Kohtu hinnangul on kolmanda isiku seadusliku esindaja ja

Erki Otti ütlused vastuolulised. Apellandi hinnangul ei erine apellandi seadusliku esindaja ja Erki

Otti ütlused sellises ulatuses, mis annaksid aluse lugeda neid ebausaldusväärseteks. Arvestades

seda, et kolmanda isiku ülekuulamine toimus rohkem kui 2 aastat pärast laenusuhte toimumist,

võisid mingid nüansid ununeda, kuid ometi mäletas kolmas isik, et raha oli vaja loomadega

toimetamiseks. Seda fakti, et raha oli vaja seoses loomadega kinnitas ka Erki Otti ise. Kohus pole

märkinud, kas laenuleping kehtis, oli tühine või hoopis näilik. See on aga oluline tuvastada, et anda

hinnang, kas sõiduk võõrandati või täideti laenulepingu alusel hoopis Y OÜ täitmata kohustus.

Apellandi hinnangul on tegemist olulise puudusega ja tuleb asuda seisukohale, et kohtuotsus on

selliselt põhjendamatu, mis on aga oluliseks menetlusõigusnormi rikkumiseks KrMS § 339 lg 2

mõttes.

20. Kolmas isik ei nõustu kohtuga selles, et Erki Otti tegutsedes samaaegselt nii Y OÜ kui A OÜ

juhatuse liikmena, allkirjastas ning esitas, omamata ÄS § 181 lõigetes 3 ja 4 Y OÜ osaniku

nõusolekut, 20.11.2015.a Maanteameti liiklusregistrile Y OÜ-le kuulunud sõidukite BMW X5 ja

Kawasaki KVF650D müügilepingud ning registrikannete muutmise taotlused sõidukite

vormistamiseks A OÜ nimele, vähendades selliselt Y OÜ vara ilma vastusooritust saamata ning

majanduslikku põhjendust omamata. Apellandi arvates vabastas sõiduki võõrandamine esmalt A

OÜ-le ja hilisem vormistamine Joyce OÜ nimele, Y OÜ laenulepingust tuleneva raha tagastamise

kohustusest Joyce OÜ ees. Erki Otti sooviks ei olnud sõidukeid omastada vaid vabastada Y OÜ

kohustustest. Kohtu viide, et sõiduki oleks võinud vormistada kohe Y OÜ-lt Joyce OÜ-le on

õigustatud, kuid see ei ole tõendiks, et sõiduk väljus Y OÜ-st ebaseaduslikult. Apellandi hinnangul

võib Erki Ottile ette heita võib olla ebaratsionaalset käitumist, kuid tegemist ei ole kuritegeliku

käitumisega.

21. Kannatanu OÜ Y esindaja esitas apellatsiooni, milles vaidlustab samuti otsuse osaliselt: osas,

millega kohus andis Harju Maakohtu 09.02.2017. a. määrusega nr 1-17-1305 konfiskeerimise

tagamiseks arestitud maastur BMW X5 kohtuotsuse jõustumisel riigiomandisse. Apellatsioonis

palutakse tühistada Harju Maakohtu 02.09.2020. a otsus kriminaalasjas nr 1-19-6307 osas, milles

kohus andis Harju Maakohtu 09.02.2017. a. määrusega nr 1-17- 1305 konfiskeerimise tagamiseks

arestitud maastur BMW X5 kohtuotsuse jõustumisel riigiomandisse, ja teha uus otsus, millega anda

konfiskeerimise tagamiseks arestitud maastur Y OÜ valdusesse.

22. Kannatanu esindaja hinnangul asus Harju Maakohus ekslikule seisukohale, et Y OÜ ei ole

taotlenud vormistatud maastur BMW X5 tagastamist ettevõttele ning samuti ei ole Y OÜ taotlenud,

et märgitud sõiduauto võõrandataks tsiviilhagi katteks. Kannatanu on 27.05.2020. a. kohtuistungil

avaldanud, et soovib saada temalt tahte vastaselt välja läinud BMW X5 tagasi enda valdusesse.

Tulenevalt kannatanu poolt avaldatust, esitas prokurör 27.05.2020. a. kohtuistungil taotluse BMW

X5 tagastamiseks kannatanule kohtuotsuse jõustumisel. Kannatanu on andnud samal kohtuistungil

oma nõusoleku prokuröri taotlusele ning avaldas, et on nõus tsiviilhagi summa vähendamisega

BMW X5 väärtuse ulatuses. Kannatanul on õigus hagi nõuet täpsustada või muuta, mida tema ka

tegi. Kohus jättis täpsustatud nõudega ebaõigesti arvestamata. Kohus ei ole ka põhjendanud, miks

ta tsiviilhagi muudetud nõudega ei nõustu. Kaitsja on seisukohal, et BMW X5 andmine riigi

omandisse ei ole käesolevas kriminaalasjas põhjendatud ja selleks puudub seaduslik alus. Prokurör

ja kannatanu esitasid kohtuistungil vastavad taotlused BMW X5 tagastamiseks kannatanule ning

selle võrra tsiviilhagi nõude vähendamiseks. Seega on kohus rikkunud KrMS § 312 p 8, 313 lg 1 p

10, mis on KrMS § 339 lg 1 p 7 viidatud põhjenduse puudumine

23. Kuna ükski apellatsioonimenetluse pool ei teavitanud soovist, et ringkonnakohus arutaks

kriminaalasja suulises menetluses, määras ringkonnakohus, et arutab asja kirjalikus menetluses ja

andis vastuste esitamiseks tähtaja.

24. Kannatanu esindaja esitas kohtule kirjaliku seisukoha vastuseks kaitsja apellatsioonis hagi

kohta märgitule (vt ülal otsuse p 15). Selles selgitatakse, et loomade väärtus on arvestatud rümba

hinna alusel, mis tuleneb üheselt 20.02.2020. a Y OÜ mahelihaveiste väärtuse õiendist, kus on

märgitud, et loomade väärtust on arvestatud lihaloomade ehk lihakeha meetodil. Samuti on selge,

et eluslooma kaal ei ole 500-600 kg, vaid on rohkem kui 1 tonn. Seega on tsiviilhagi summa suuruse

kujunemisel lähtutud lihakeha ehk rümba väärtusest. Nimetatud meetodi kasutamine loomade

väärtuse määramisel on tavapärane. Kannatanu peab etteheiteid, et kannatanu esindaja ei ole

osanud selgitada, mis andmed on võetud tsiviilhagi summa kujunemise aluseks, asjakohatuks.

Asjaolu, et loomade väärtuse arvestamise aluseks on võetud rümba hind, ei tähenda, et

süüdistatavale heidetakse ette rümpade omastamist. Summa kujunemine ei viita, et süüdistatavale

heidetakse ette loomarümpade omastamist. Süüdistatavale heidetakse ette elusloomade

omastamist, aga omastatud loomade väärtuse määramisel on lähtutud rümba hinnast.

25. Põhjaliku kirjaliku seisukoha esitas kohtule ka prokurör, leides, et apellatsioonide väited ei

anna alust Harju Maakohtu 02.09.2020 kohtuotsuse tühistamiseks ega E. Otti õigeksmõistmiseks.

Sisulised vastuväited esitab ta siiski vaid kaitsja ja kolmanda isiku esindaja apellatsioonidele.

26. Prokuratuuri vastuväited kaitsjale veiste osas on muuhulgas järgmised. Süüdistus ei piiritle E.

Otti poolt Y OÜ veiste omastamist 01.07.2015 või 02.07.2015 kuupäevaga. Kõnealune faktiline

asjaolu on süüdistatavale etteheidetava teo olemuslikuks osaks ning seetõttu on selle kajastamine

süüdistuses asjakohane. Prokuratuuri hinnangul realiseeris süüdistatav E. Otti KarS § 201 lg 1

mõttes omastamistahte vastavalt süüdistuses väljendatule osaliselt vastavalt 12.08.2015,

16.09.2015 ja 15.10.2015 ning 18 veise osas 2 ajavahemikul 15.11.2015 kuni 21.11.2015, mil

toimetas Y OÜ-le kuulunud 18 veist Y OÜ kasutuses olnud Peetri kinnistult omavoliliselt Ida-

Virumaal Lüganuse vallas Soonurme külas asuvale kinnistule. Väljakujunenud kohtupraktikas

sisustatakse KarS § 201 lg 1 koosseisuelementi „enda või kolmanda isiku kasuks pööramine" nn

manifesteerimisteooria alusel. Selle teooria kohaselt tähendab enda või kolmanda isiku kasuks

pööramine tegu, mille põhjal saab järeldada teo toimepanija soovi edaspidi kas ise võõra asja või

vara omanikuna käituda või lasta seda teha kolmandal isikul. Kannatanu teadmise ja nõusolekuta

tema asjade hõivamine ning toimetamine kannatanule teadmata asukohta koosmõjus süüdistatava

varasema tegevusega kannatanu vara osas PRIA registris kannete muutmisel moodustavad

asjaolude kogumi, mille põhjal on võimalik järeldada teo toimepanija soovi edaspidi kas ise võõra

asja või vara omanikuna käituda või lasta seda teha kolmandal isikul. Omastamise koosseis on

täidetud hetkel, mil isik manifesteerib omastamistahte. Asjaolu, et vara algsel omanikul õnnestub

õiguskaitseaususte poolt läbiviidava menetluse käigus saada asi tagasi enda valdusesse, ei muuda

olematuks tegu, millega süüdistatav omastamistahet manifesteeris. Mis puudutab süüdistataval E.

Ottil ATV Kawasaki valduse puudumist, E. Otti tegi endast oleneva (tegi Maanteeameti

liiklusregistris omanikukande muudatused), et ka see sõiduk omastada sarnaselt maasturile BMW,

mis toimetati puksiiriga VVV asuva maja eest Y OÜ osaniku teadmise ja nõusolekuta minema,

kuid E. Ottil ei õnnestunud kindlaks teha ATV Kawasaki faktilist asukohta ning seetõttu jäi

kuritegu E. Otti tahtest mitteolenevatel põhjustel lõpule viimata. Vara võõrandamistehingut kui

sellist aset ei leidnud, kuivõrd ostu-müügilepingutes sätestatud kauba ostuhinda ei ole siiani Y

OÜle tasutud ning seda ei olnud kavaski tasuda.

27. Prokurör ei nõustu kaitsjaga, et E. Otti kui Y OÜ juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisest

saaks rääkida üksnes juhul, kui E. Otti oleks teinud müügitehingu endaga seotud äriühinguga

turuhinnast erinevatel tingimustel. Seesugune käsitlus ei põhine kehtival õigusel ega ole kooskõlas

kohtupraktikaga. ÄS § 181 lg 3 sätestab, et osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing on

tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või nõukogu. A OÜ, mille kasuks süüdistatav pööras

kannatanu Y OÜ vara, oli süüdistatava 100 %- lise kontrolli all. Y OÜ väärtusliku vallasvara müük

väljus ilmselgelt äriühingu igapäevase majandustegevuse raamidest. Y OÜ sõidukite

võõrandamine ei olnud igapäevane majandustegevus, kuivõrd Y OÜ ei tegele sõidikute ostu-müügi

valdkonnas ega osuta selleliigilisi teenuseid – nii sõidukite kui loomade näol oli tegemist Y OÜ

põhivaraga. Seega süüdistatav E. Otti, sõlmides nii 20.11.2015 kui 12.08.2015, 16.09.2015 ja

15.10.2015, samuti ajavahemikul 15.11.2015 kuni 21.11.2015 Y OÜ-le kuuluvate sõidukite ja

veiste müügilepingud, rikkus ÄS § 181 lõikes 3 sätestatud keeldu. Kõnealuse keelu rikkumine

annab aluse kõneleda vara omastamistahtest KarS § 201 lg 1 mõttes. Ühtlasi iseloomustab tehingu

erakorralisust ka asjaolu, et Y OÜ-l puudus sõidukite võõrandamiseks vähimgi ärihuvi ja vajadus

(kontol, millele omas ligipääsu Y OÜ juhatuse liikmena ka süüdistatav, oli vabu vahendeid enam

kui 17 000.- euro ulatuses), samuti see, et Y OÜ-le ei tasutud müügilepingutes sätestatud

müügihinda. ÄS §-s 187 lg 1 ja TsÜS §-s 35 sätestatud äriühingu huvide järgmise- ning

lojaalsuskohustus rakenduvad kõigi äriühingu nimel tehtavate tehingute puhul, mitte vaid

turuhinnast erineva hinnaga tehtavate tehingute puhul.

28. Prokurör leiab, et kaitsja käsitlus TT ristküsitlemisest on moonutatud ja selgitab omalt poolt

aset leidnud menetlussituatsiooni. KrMS § 288 lg 9 p 3 alusel on ülekuulatava mälu

värskendamiseks lubatud kasutada just isiku varasemalt antud ütlusi ning selliselt toimimine ongi

olnud nii seadusandja mõte kui see toimub sellisena ka igapäevaselt kohtupraktikas.

29. Käsitledes kolmanda isiku esindaja apellatsioon, möönab prokurör, et selle keskseks

lähtekohaks on, et 10.01.2015 väidetavalt sõlmitud laenuleping nr 1-2015 eksisteeris ehk on kehtiv.

Kõnealuse lepinguga seonduvat on käsitlenud tsiviilasjas nr 2-18-15159 tehtud 6. märtsi 2020

kohtuotsuses ka Harju Maakohus, leides, et kõnealuse lepingu alusel laenusumma üleandmine ei

ole tõendatud. Maakohus on jätnud tõendikogumist välja süüdistatava E. Otti ütlused kõnealuse

laenu võtmise osas. Prokuratuur on seisukohal, et lepingu väidetava sõlmimise ajahetkel ehk

10.01.2015 lepingut ei eksisteerinud ega eksisteerinud ka süüdistatava poolt talle etteheidetavate

kuritegude toimepanemise ajal. Kõnealune leping on koostatud tagantjärele süüdistatava

nõuandjate poolt süüdistatavale mingilgi moel juriidilist kattevarju tekitada püüdva kaitseversiooni

loomiseks. Prokurör põhjendab seda seisukohta vastuses üksikasjalikult.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA SELLE PÕHJENDUSED

30. Apellatsioonide argumendid ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks E. Otti süüdimõistmise,

karistamise, tsiviilhagi lahendamise ega menetluskulude ja arestitud varaga toimimise osas. Küll

aga kuulub otsus tühistamisele osas, milles maakohus jättis ekslikult läbi vaatamata E. Otti kaitsja

taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohus vaatab selle taotluse läbi.

Järgnevalt analüüsib kohtukolleegium kõigepealt kaitsja etteheiteid isikuliste tõendite uurimise ja

hindamise osas (I), seejärel muid kaitsja apellatsiooni argumente E. Otti KarS § 201 lg 1 järgi

süüdimõistmise osas (II), hagisse puutuvat (III), menetluse käigus arestitud sõidukiga BMW X5

toimimist ehk kannatanu ja kolmanda isiku apellatsioone (IV), kaitsja esitatud süüteomenetluses

tekitatud kahju hüvitamise taotlust (V) ning viimaks menetluskulude küsimust (VI).

I

31. Kaitsja vaidlustab tunnistaja TT 06.11.2019 ristküsitluse käigus antud ütlustele tuginemist.

Tunnistaja ei mäletanud maakohtus ütluste andmise alguses kannatanu seadusliku esindaja CC

telefonikõnega seotud asjaolusid, mille kohta prokurör teda küsitles. Tuginedes KrMS § 288 lg 9

p-le 3 tutvustas kohtu loal prokurör tunnistajale tema kohtueelses menetluses antud ütlusi, andes

tunnistajale tema kohtueelsel menetlusel antud ütlused paberkandjal lugemiseks. Kaitsja rõhutab,

et protesteeris, kuid kohus lubas sellisel moel tunnistaja mälu värskendada. Tunnistaja luges oma

ütlused läbi ja seejärel vastas prokuröri küsimusele. Tunnistaja, olles kuulanud ära prokuröri

küsimuse, otsis kohtueelsetest ütlustest õiget kohta, kus vastus prokuröri küsimusele sisaldus, ning

seejärel vastas. Kaitsja hinnangul pole see tunnistaja mälu värskendamine, vaid tunnistaja

lugemisoskuse kontroll ja seejärel loetu ettekandmine kohtusaalis prokurörile küsimuste vastamise

vormis, mis pole KrMS § 288 lg 9 p 3 sisu ja mõte.

32. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga selles, et tunnistaja mälu värskendamine ristküsitlusel

maakohtus ei olnud lubatav, nii saadud ütlused saadi kriminaalmenetlusõigust rikkudes ja

tunnistaja ütlused tuleb jätta välja tõendikogumist lahendi tegemisel välja. Kaitsja viide riigikohtu

11.06.2018 otsusele asjas nr 1–17–1629 jääb segaseks, kuna nimetatud otsus ei käsitle sarnast

olukorda ega õiguslikku küsimust. Ühine on vaid see (nagu ka prokurör oma vastuses märgib), et

selle otsuse p 11 kohaselt tutvustati kõnealuses asjas samuti KrMS § 288 lg 9 p 3 alusel süüdistatava

mälu värskendamiseks talle osa kahtlustatava ülekuulamise protokollist ning Riigikohus ei

tuvastanud sellises toimimises menetlusnormide rikkumisi.

33. Kaitsja apellatsioonist saab järeldada, et teda häirib see, et tunnistaja luges istungil oma

varasemaid ütlusi ja kordas siis loetut suuliselt, mida omakorda võeti ütlusena arvesse. Seega ei

väida

kaitsja,

et

kohus

tugines

otsust

tehes

kohtueelses

menetluses

koostatud

ülekuulamisprotokollile, vaid isiku suulistele ütlustele, milles sisuliselt edastati sama teavet, mis

oli kirjas ülekuulamisprotokollis.

34. Maakohus on TT ütlusi käsitlenud üksnes väga põgusalt tl-del 15 ja 22. Esmalt märgib kohus,

et veiste kadumist puudutava telefonivestluse toimumist “kinnitab ka tunnistajana üle kuulatud TT,

kes andis ütlusi selles, et telefonikõne toimus CC ja Erki Otti vahel siis, kui nad olid sõidukis, CC

telefon oli valjuhääldi peal ja tunnistaja kuulis, kuidas CC küsis, et miks ta auto ja loomad ära

võttis, mispeale Erki Otti vastas, et siis saad auto ja loomad tagasi, kui C emaga on see kohtuasi

ühel pool.“ Teisal täheldab kohus: „Seega on ilmne, et Erki Otti kavatsus Y OÜ-le kuuluva vara

ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramine on ajalises seoses omavaheliste suhete

halvenemisega BB-ga ning tsiviilhagi esitamisega viimase poolt. Seda on Erki Otti ka ise

väljendanud telefonikõnes CC-le, mida kuulis pealt tunnistaja T, kus Erki Otti kinnitas, et kui need

kohtuasjad tema CC emaga lõppevad, siis laabub kõik positiivselt ja Y OÜ ja CC saab oma asjad

tagasi.“ Need kohtuotsuse tsitaadid kajastavad TT suust 06.11.2019 kohtuistungil kõlanud ütlusi,

mis on kantud istungiprotokolli (II kd, tl 114-115, viidatud väide asub tl 115 ülaosas).

35. Kohtuistungi protokollist on selgelt jälgitav, kuidas toimus esmalt ristküsitluse esmasküsitlus,

mille käigus selgus, et tunnistaja ei mäleta asjaolusid, mille kohta teda küsitleti (vastates – „Oota,

nüüd läheb segamini kõik,“ „Proovin meenutada,“ vrd pärast protokolliga tutvumist – „Nüüd

meenub“), järgneb ülekuulamisprotokolliga tutvustamise taotlemine ja poolte vaidlus selle üle,

seejärel tutvustamine, millele järgnes uus tunnistaja küsitlemine, mille käigus tunnistaja vastas oma

sõnadega. Praegusel juhul on mõneti paradoksaalne, et tunnistaja kohtueelselt antud ütlused, mida

seadusandja on üritanud kohtust eemal hoida, on toimikus ja kohtule kättesaadavad (3. kd, tl 117-

118), aga seda just kaitsja taotlusel (3. kd, tl 115-116 üleminek). Ringkonnakohus veendus selle

protokolli ja istungiprotokolli kõrvutamisel, et tunnistaja ei loe protokollist maha, aga sõnastab

sama mõtet pisut teisiti. (Ülekuulamisprotokoll: „Küll aga mäletan E. Otti vastust, et C saavat

loomad ja auto tagasi, kui E. Ottil C emaga olev kohtuasi ühele poole saab.“; istungiprotokoll: „Siis

saab auto ja loomad tagasi kui C emaga on see kohtuasi ühel pool“.) Nagu ülalt näha, on maakohus

tuginenud istungil kasutatud sõnastusele, st ristküsitlusel antud ütlustele.

36. Kohus nõustub siinkohal prokuröri vastuses esitatud arusaamaga olukorrast: kuivõrd tunnistaja

jäi meenutamisega hätta, palus prokurör KrMS § 288 lg 3 punkti 9 kohaselt võimaldada tunnistajal,

kes ei mäleta tõendamiseseme asjaolusid, tutvuda tema kohtueelsel menetlusel antud ütlustega, mis

võivad aidata tunnistajal tõendamiseseme asjaolusid – st C poolt tehtud telefonikõnesid–

meenutada. Erinevalt kaitsja apellatsioonis väidetust nähtub istungiprotokollist, et tunnistaja ei

alustanud prokuröri küsimustele vastamisega pärast enda ülekuulamisprotokolliga tutvumist, vaid

pärast dokumendi KrMS § 288 lg 3 p 9 korras meenutamist jätkus juba varem alanud ristküsitlus.

Ringkonnakohtu hinnangul toimus mälu värskendamine, nii palju kui seda saab istungiprotokollist

järeldada, selliselt, nagu KrMS § 288 lg 9 p 3 seda ette näeb. Kaitsja ei esita argumente, mis viitaks

millelegi seadusevastasele. Kohus nõustub maakohtu ja prokuröriga, et seekordne toimimisviis

vastab seadusandja mõttele ja sellele, kuidas toimub mäluvärskendus igapäevaselt kohtupraktikas.

37. Üks levinud viise selgitada välja seadusandja tahe, on tutvuda vastava seadusemuudatuse

seletuskirjaga. KrMS § 288 lg 3 p 9 lisandus KrMS-i 27.01.20111.a seadusena vastu võetud KrMS

muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduseelnõu 599 SE raames, kus see

sisaldus esialgse eelnõuga kavandatud KrMS § 2891 lg-s 1. Selle muudatuse selgitustega on

võimalik tutvuda Riigikogu kodulehel, kust kättesaadavas seletuskirjast nähtub, et sätte Eesti

õigusesse lisamisel on tuginetud angloameerika õiguse eeskujudele ja sellele, et kuna tõendiallikas

on kohtus ning süüdistataval on võimalus tema usaldusväärsust kohtu jaoks kahtluse alla seada ja

muul viisil kontrollida, ei ohusta see situatsioon konventsiooni artikli 6 lg 3 p d objektiks olevaid

õigusi. Toonitatakse, et kohtueelsete ütluste kasutamine ülekuulatava viibimisel tunnistajapingis

on kooskõlas anglo-ameerika reeglitega, viidates muuhulgas Inglismaal kehtiva Criminal Justice

Act (CJA) 2003 §-le 139 ja Ameerika Ühendriikides kehtiva Federal Rules of Evidence (FRE) §-

le 803, millest viimane muuhulgas näeb ette, et kui tunnistaja on kohtus olemas, siis võib olla

tõenduslik väärtus tema talletatud meenutusel, mis puudutab asjaolusid, mida tunnistaja kunagi

teadis, aga mida ta istungi ajal enam korrektselt ei mäleta; kinnitust peab leidma, et tunnistaja mälu

oli tollal värskem. Seletuskirjast ei ole kuidagi võimalik järeldada, et mälu värskendamine ja ütluste

andmine viisil, nagu see toimus vaidlustatud juhul, oleks midagi sellist, mida seadusandja ette ei

näinud või üritas vältida. Pigem on tegemist justnimelt sellise isikulise tõendiallika kasutamise

viisiga, nagu seadusandja ette nägi. Pole sugugi võimatu ega tavatu, et tunnistajale, kes tutvub oma

varasemate ütlusega, meenub näiteks, et ta oli uurimisel ütlusi andes kas purjus, väsinud või

segaduses; sellisel juhul pole välistatud, et tunnistaja ei jää kohtus enam varem öelduga sarnaste

ütluste juurde. Praegusel juhul nii ei läinud.

38. Selle kontrollimine, kas tegemist on siira mäluvärskenduse tulemusega, on kaitsja ülesanne

teisesküsitluses. Praegusel juhul on istungiprotokollist näha, et kaitsjal oli võimalik esitada

teisesküsitlusel piiramatult küsimusi. Ükski neist küsimustest ei viinud selleni, et tunnistaja oleks

antud ütlustest taganenud, samuti ei nähtu, et tegemist ei olnud olukorraga, kus tunnistaja ei

mäletanud ristküsitluse algul asjaolusid, mis talle siiski mälu värskendamisel meenusid. Tuleb

märkida, et kohtuistung toimus 2019.a lõpus, kohtueelne ülekuulamine 16.03.2018 ning vestlus,

mille kohta tunnistaja ütlusi andis, 2015.a, mistõttu see, et midagi hakkab meelest minema, on

pigem usutav kui uskumatu. Samuti on üldteada ja aktsepteeritav tõde inimeseks olemise kohta

see, et inimene suudab mõnikord ununenud asju meenutada. Miks tunnistaja võimes meenutada

peaks antud juhul kahtlema, kaitsja ei ütle. Lisaks eelnevale tuleb tõdeda, et kaitsja kriitika KrMS

§ 288 lg 9 p 3 kohaldamise aadressil on nii üldsõnaline, et jätab selgusetuks, millal ja miks selle

sätte kohaldamine üldse võimalik oleks. Nõustumine kaitsja väitega, et antud juhul oli see

lubamatu, viiks kohtukolleegiumi hinnangul selle sätte sisutühjaks tõlgendamiseni – st sel juhul

pole selle kohaldamine üldse võimalik. Ometi kannab säte selget eesmärki – võimaldada tunnistajal

anda pärast varasemate ütlustega tutvumist ütlusi küsimuses, millest enne tutvumist

meenutamisraskuste tõttu informatiivseid ütlusi anda ei saanud. Kokkuvõttes ei ole maakohus

teinud kohtulikku uurimist juhtides ning TT ütlusi vastu võttes ja hinnates ühtegi viga, mis oleks

saanud viia ebaõige kohtulahendini.

39. Kaitsja ja kolmas isik ei ole nõustunud maakohtuga süüdistatava E. Otti ütluste

ebausaldusväärseks lugemise osas. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus otsuse lehtedel 17-20

piisavalt arusaadavalt ja ülejäänud tõenditega kõrvutades põhjendanud, miks ei ole võimalik E. Otti

ütlusi usaldada ja neile tugineda. Kohus on need õigustatult kõrvale jätnud, kuna need on vastuolus

valdava osaga ülejäänud tõendikogumist ja ei ole usutavad. Põhjuseks, miks E. Otti ei ole andnud

tõele vastavaid ütlusi, saab pidada seda, et ta on soovinud ennast õigustada, kuna nii need ütlused

mõjuvad. Tuleb tõdeda, et kohtuotsuses detailselt käsitletud süüdistatava, tema abikaasa ja BB

isiklike ja varaliste suhete asjaolud (väga lühidalt kokku võetud käesoleva otsuse p-s 53)

süvendavad veendumust, et E. Otti ei pruugi olla usaldusväärne ning võib enda huvides tõde

varjata. Need asjaolud viitavad selgelt sellele, et kahte lähedast naissuhet pidanud, sellega oma

varalised suhted põiminud ja ühtlasi olulisi asju oma abikaasa eest varjates jõudiski olukord selleni,

et E. Otti tegi süüdistuses kirjeldatud teod selleks, et nö hapuks läinud suhtest tingitud kohtuasjast

lahti saada. Loomulikult on E. Otti reetlik käitumine eraelus tema enda isiklik valik, aga kuna see

on hõlmanud tõe varjamist lähedaste isikute eest, siis heidab see paratamatult varju ka tema üldisele

usaldusväärusele. Kokkuvõttes ei tuvasta ringkonnakohus siin maakohtu eksimust seaduse vastu.

II

40. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kaitsja ja kolmanda isiku

apellatsiooniga (sest ka viimane vaidlustab sisuliselt maakohtu järeldusi KarS § 201 kooseisu

täidetuse osas seoses sõidukite omastamisega) ning prokuröri vastuväidetega apellatsioonidele,

leiab, et apellatsioonide väited maakohtu otsuse tühistamiseks E. Otti süüdimõistmises KarS § 201

lg 1 alusel põhjust ei anna. Maakohtu otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud.

Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

41. Esmalt puudutab ringkonnakohus kaitsja etteheiteid süüdistusele. Kaitsja osutab mitmel moel

sellele, et süüdistuse sõnastust arvestades ei olegi võimalik KarS § 201 lg 1 kuriteokoosseisu

sedastada. Etteheited puudutavad seda, kuidas on veiseid puudutavas süüdistuses kajastatud

omandi üleminek ja kuidas sõidukitega seotud omastamise puhul ei nähtu valduse üleminekut.

Samuti heidab ta süüdistust kritiseerides ette seda, et Erki Otti tehtud müügitehinguid ei saa pidada

ebaseaduslikeks KarS § 201 tähenduses lojaalsuskohustuse rikkumise tõttu juba ainuüksi seetõttu,

et süüdistusaktis ei ole etteheidet sõidukite turutingimustest madalama hinnaga müügi kohta.

42. Ringkonnakohus ei nõustu seisukohaga, et faktiline tegevus, mida süüdistuses KarS § 201 lg 1

järgi Erki Ottile ette heidetakse, ei saa täita objektiivset teokoosseisu selle karistusõigusnormi

mõttes. Ühest küljest on võimatu mitte nõustuda kaitsja arvukate refereeringutega ja tsitaatidega

Riigikohtu lahendeist, mille kohaselt süüdistus peab sisaldama piisava täpsusega isikule

etteheidetava käitumise faktilist kirjeldust ja etteheite õiguslikku sisu ning süüdistuses kirjeldatud

faktilised asjaolud määravad aga ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. See on kõik

õige ja kaitsjaga võib nõustuda selleski, et süüdistus ei ole ideaalne – kui see oleks mõnes kohas

filigraansemalt sõnastatud, oleks võimalik selle üle vähem vaielda. Samas aga ei tingi igasugune

ideaalist irdumine süüdistuse klassifitseerimist kõlbmatuks. Nii nagu kaitsjagi, juhindub

ringkonnakohus selle hindamisel, kas süüdistus on faktiliste ja õiguslike asjaolude edastamisel

piisavalt konkreetne ja ammendav, kohtupraktikas välja kujunenud standarditest, sest seadus ise

detailseid kriteeriume ei sea. Seda tehes üritab kohtukolleegium olla mõistlik.

43. Ka Riigikohtu praktikas on üritatud leida tasakaalu süüdistuse mõistlike nõuete küsimuses.

Selles osas väärib tähelepanu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.05.2020 otsus asjas nr 1-16-4665

(p-d 10, 11), milles kolleegium tühistas Tallinna Ringkonnakohtu otsuse, sest ei nõustunud

ringkonnakohtu seisukohaga, et süüdistuse piirid ja KrMS § 268 nõuded ei võimalda käsilolevas

kriminaalasjas süüküsimust lahendada olukorras, kus süüdistuses ei sedastatud teo subjektiivset

külge, kuid see oli tuletatav süüdistusaktist tervikuna. Riigikohus leidis, et süüdistus ei pea

sisaldama ega saagi sisaldada kõiki asjaolusid, millega isiku karistamise aluseks olevaid järeldusi

põhjendada. Süüdistus on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse

ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu

tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte süüdistuses. See, millega ja kuidas või kas üldse

on süüdistusaktist nähtuvad asjaolud tõendatud, tuleb ära näidata kohtuotsuses.

44. Ringkonnakohus leiab, et E. Ottile esitatud süüdistus on praegusel juhul piisav, tagamaks talle

ja kaitsjale tõhusa võimaluse esitada soovi korral väiteid ning neid kinnitavaid tõendeid

etteheidetavas teos subjektiivse koosseisu puudumise kohta. Järelikult saab kohus KarS § 201 lg 1

koosseisu objektiivset külge hinnata KrMS § 268 nõuete vastu eksimata ning süüdistatavate

kaitseõigust rikkumata. Kaitsja etteheited seoses veiste omandi ja sõidukite valduse ülemineku

puuduliku markeerimisega süüdistuses ei ole sellised, mis laseks välistada pelgalt süüdistuse

pinnalt KarS § 201 lg 1 kuriteo koosseisu. KarS § 201 lg 1 näeb ette vastutuse isikule usaldatud

(või valduses oleva) võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest.

Kaitsja etteheited süüdistusele seoses omandi või valduse üleminekuga seostuvad just

enda/kolmanda isiku kasuks pööramisega.

45. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt sisustatakse omastamise koosseisuelementi "enda või

kolmanda isiku kasuks pööramine" nn manifesteerimisteooria alusel (vt nt RKKKo nr 3-1-1-49-

16, 3-1-1-99-15, 1-13-5173/196, 3-1-1-99-15 jpt). Selle teooria kohaselt tähendab enda või

kolmanda isiku kasuks pööramine tegu, mille põhjal saab järeldada teo toimepanija soovi edaspidi

kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või lasta seda teha kolmandal isikul. Valdaja

käitumises peab objektiivselt avalduma tahe muuta asja faktilist kuuluvust ehk käituda edaspidi ise

või lasta kolmandal isikul käituda asja omavaldajana. Seega tuleks ka süüdistuses näidata ära need

faktilised tegevused, milles peegeldub süüdistatava tahe muuta asja kuuluvust elik käituda

omanikuna (sh tulevikus). Süüdistus ei pea tingimata kajastama seda, et omand on juba õiguslikult

üle läinud või vallasasja asukoht nii mingil kindlal viisil muutunud. Süüdistuses on prokurör

kirjeldanud erinevaid tegevusi, milles väljendub ehk manifesteerib prokuratuuri hinnangul E. Otti

tahe jätta omanik asjast kestvalt ilma ja käituda edaspidi ise asja faktilise omanikuna või lasta seda

teha kolmandal isikul. Mis puudutab kriitikat, et süüdistuses ei sisaldu etteheidet, et Erki Otti tegi

sõidukite osas juhatuse liikmena tehingu endaga seotud äriühinguga turuhinnast erinevatel

tingimustel, siis on vastus sellele tuletatav juba apellatsioonist endast: sellist asjaolu polegi

prokuratuur Erki Otti süüdistuses talle süüks pannud. Sõidukite osas tugineb süüdistus hoopis

väitele, et tehing, millele tuginedes pidid sõidukid Y OÜ varast pidid välja minema, tehti osaühingu

ainuosaniku CC teadmise ja nõusolekuta, ettevõtte igapäevase majandustegevuse raamest

väljuvana, ÄS § 181 lõigetest 3 ja 4 tulenevat esindusõiguse piirangut ning ÄS § 187 lg 1 ja TsÜS

§ 35 sätestatud äriühingu huvide järgmise ning lojaalsuskohustust eirates, süüdistatava 100%-lise

kontrolli all oleva äriühingu A OÜ kasuks.

46. Mis puudutab seda, kuidas maakohus jõudis järeldusele, et E. Otti tegevus vastab süüdistuses

kirjeldatule ja on subsumeeritav KarS § 201 lg 1 järgi, leiab kohtukolleegium, et maakohus ei ole

praeguses asjas kriminaalmenetlusõiguse ega karistusõigusega vastuollu läinud. Kohtuotsuses on

põhistatud kõiki olulisi järeldusi. Otsuse põhistused on piisavalt veenvad ja kohtu siseveendumuse

kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Seejuures ei ole maakohus teinud otsuse õigsust mõjutavaid

eksimusi süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel ega karistuse mõistmisel.

47. Kohtukolleegium on seisukohal, et nii apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva

tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti kohtuotsuse aluseks olevate

tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kaitsja ja kolmanda isiku

apellatsioonides korratakse suuresti samu väiteid, mida esitati maakohtu istungil ja millele

maakohus on juba ammendavalt vastanud. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse

motiivide ja järeldustega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid

korrata. Kohtukolleegium tugineb siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale

seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud

väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega

ringkonnakohus nõustub (RKKKo-d asjades nr 3-1-1-113-13, 3-1-1-23-11 ja 3-1-1-92-11).

Maakohtu otsuses on järelduste kujunemine jälgitav ja selles on piisava põhjalikkusega näidatud,

miks ning millistele tõenditele tuginevalt on süüdistatav süüdi mõistetud. Asjaolu, et kaitsja ja

kolmas isik maakohtu otsuse põhistustega ei nõustu, ei tähenda otsuses tõendite pealiskaudset,

ühekülgset ja valikulist hindamist ega kogutud tõenditest ebaõigete järelduste tegemist, samuti

kõrvaldamata kahtluste esinemist. Lisaks märgib kohtukolleegium üksnes järgmist.

48. Mis puudutab kaitsja etteheidet, et kohus ei aktsepteerinud kaitsja käsitlust vaidlusaluse 21

veise kuuluvuse osas A OÜ-le läbi järeltulijate ja nende järeltulijate, vaid hoopis nõustus

süüdistuse nägemusega, et 21 veist oli Y OÜ omand, siis see väide ei vääri pikemat tähelepanu.

Kaitsja ei vaidlusta seda asjaolu sisuliste argumentidega, vaid pelgalt kurdab, et maakohus temaga

ei nõustunud. Maakohus on esitanud oma konkreetsemad põhjendused otsuses (lk 16-17) ja

kohtukolleegium ei näe põhjust neile midagi lisada.

49. Kohus tuvastas jälgitavalt, et Y OÜ vara (sõidukid ja veised) oli Erki Ottile võõras, juhatuse

liikmena oli see vara temale usaldatud ning ta pööras selle ebaseaduslikult kolmanda isiku A OÜ

kasuks, kust osa vara hiljem edasi liikus. Selliselt käitudes manifesteeris Erki Otti objektiivselt

avalduval moel esmalt veiste omastamistahet. Kaitsja argumentatsiooni peamine osa puudutabki

veiste A OÜ kasuks pööramist. Kaitsja tugineb sellele, et veiste omand ei läinud üle sellega, et

veised nö vormistati ümber, sest põllumajandusloomade registris loomapidaja andmete muutmine

ei muuda omandit nendele loomadele. Kaitsja rõhutab, et AÕS § 92 lg 1 alusel tekib vallasomand

vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku

leppinud, et omand läheb üle omandajale. Kaitsja rõhutab, et omand tegelikult üle ei läinud ning

kuigi kolm veist viidi tapamajja ja nad olid tapamajja toimetamise hetkel registris loomapidaja A

OÜ nimel ei tähenda, et need loomad olid ka A OÜ omandis. Mis puudutab ülejäänud loomade

viimist teisele kinnistule, siis toonitab kaitsja taas, et kui loomad viiakse teisele karjamaale

(kinnistule), mis ei kuulu ei A OÜ-le, Y OÜ-le, vaid kellelegi kolmandale isikule, ja isegi kui seda

tehakse Y OÜ omaniku nõusolekuta / teadmata, siis lisaks sellele, et sellist nõusolekut ei ole vajagi,

ei muuda ega muutnud ka antud juhul loomade viimine ühelt karjamaalt teisele omandiõigust

nendele loomadele, ja need jäid Y OÜ omandisse. Seega ei saa Erki Otti süüdistuse episoodis, mis

on seotud 21 veise väidetava omastamisega, teha järeldust omandi üleminekust Y Oü – lt A OÜ –

le ehk süüdistuse pinnalt ei saa järeldada, et on täidetud KarS § 201 lg 1 objektiivne teokoosseis.

Seejuures soovib kaitsja, et jäetaks tähelepanuta otsuse lõik, mille kohaselt Ida-Virumaal

Soonurme külas asuvale kinnistule viidud loomad võõrandati hiljem, 25.02.2016, N OÜ-le, sest

Erki Otti süüdistuses puuduvad selle võõrandamistehinguga seotud etteheited.

50. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga objektiivse teokoosseisu küsimuses ja iseäranis selles, et

omastamistahte manifesteerimise ja omandi õiguslikult korrektse ülemineku vahele tuleb tõmmata

võrdusmärk. Nagu öeldud, omastamise koosseisuelemendi "enda või kolmanda isiku kasuks

pööramine" sisustamisel kasutatav manifesteerimisteooria kohaselt on enda või kolmanda isiku

kasuks pööramine tegu, mille põhjal saab järeldada teo toimepanija soovi edaspidi kas ise võõra

asja või vara omanikuna käituda või lasta seda teha kolmandal isikul. Valdaja käitumises peab

objektiivselt avalduma tahe muuta asja faktilist kuuluvust ehk käituda edaspidi ise või lasta

kolmandal isikul käituda asja omavaldajana (vt nt RKKKo-d asjades nr 3-1-1-49-16 ja 3-1-1-99-

15). Näiteks, asja edasikasutamine pärast kasutus- ja valdusõiguse lõppemist ei pruugi

manifesteerida valdaja tahet jätta omanik asjast kestvalt ilma, vaid valdaja tahe võib piirduda

sooviga võõrast asja üksnes ajutiselt edasi kasutada (3-1-1-99-15, p 26). Selleks, et väita, et isikul

on tahe asi enda või kolmanda isiku kasuks pöörata, peab olema tuvastatud mingi asjaolu või

asjaolude kogum, mis jätaks objektiivsele kõrvaltvaatajale mulje, et toimepanija tahab jätkata asja

kasutamist omavaldajana, s.t faktilise omanikustaatuse üle võtta (või selle kolmandale isikule

anda). Nii võib omastamistahte manifesteerimisega olla tegemist siis, kui valdaja toimetab

kasutatava asja asukohta, mida omanik ei tea või kust asja väljanõudmine on omaniku jaoks

ebamõistlikult koormav; omastamistahte manifesteerimist võib üldjuhul jaatada ka näiteks siis, kui

asja edasikasutamisega kaasneb valdaja (kolmanda isiku) esinemine asja omanikuna või vähemalt

tegeliku omaniku õiguste selge eitamine (3-1-1-99-15, p 30). Kahju ei ole KarS § 201 lg 1

koosseisu element ja omastamise koosseis on täidetud hetkel, mil isik manifesteerib

omastamistahte, mis tähendab, et KarS § 201 lg 1 puhul ei välista isiku vastutust asjaolu, et teo

objektiks olnud vara omaniku varaline seis teo tagajärjel ei halvene (3-1-1-92-13, p 16).

51. Praegusel juhul on maakohus piisavalt selgitanud, mil viisil väljendus ehk manifesteerus E.

Otti tahe käituda omanikuna (otsuse lk 13-17, 22), vajaduseta anda ühest vastust küsimusele, kas

ja millal vahetus omanik AÕS tähenduses. Saab nõustuda, et põllumajandusloomade registris

veiste kandmine üle enda esindatud A OÜ nimele põllumajandusloomade registris ei muutnud

omanikku selle sõna õiguslikus tähenduses. Põllumajandusloomade register on asutatud

loomatauditõrje seaduse § 11 alusel, mille lg 1 sätestab: „Loomapidaja on kohustatud pidama

peetavate põllumajandusloomade kohta arvestust ning registreerima nad riiklikus registris /…/“.

Sama seaduse § 4 kohaselt on loomapidaja isik, kellele loom kuulub (loomaomanik) või kes

tegeleb looma pidamisega rendi- või muu selletaolise suhte alusel loomaomanikuga. Seega saab

jaatada, et pelk põlumajandusloomade registris looma registreerimine äriühingu nimele ei anna

alust väita, et ta seda tehes deklareeritakse end omanikuna või et kande teinud isik (Erki Otti)

ainuüksi sellega manifesteerib tahet, et nende loomade suhtes hakkab tulevikus käituma

omanikuna just A OÜ. Käesoleval juhul aga tegevus sellega ei piirdunud ja see nähtub ka

süüdistusest ja seda kinnitavatest tõenditest.

52. Nagu süüdistuses on ette heidetud, viidi kolm looma tapamajja tapale. Isegi kui tapamajja

viimise hetkel olid veised Y OÜ omandis, nagu kaitsja apellatsioonis rõhutab, ei ole kohtule

esitatud seisukohta ega tõendeid selle kohta, et Y OÜ oleks saanud tapetud loomade eest oma

varasse vastava rahaliselt määratletava kompensatsiooni (mis on ka põhjuseks, et esitatud on hagi).

Ülejäänud loomad viidi Harjumaalt teise maakonda (ca 140 km kaugusele) teisele karjamaale, mis

asus E. Otti kodukülas ehk kohas, kus ta neid saab kontrollida.

53. Maakohus on põhjalikult ning tõenditele tuginedes käsitlenud ka seda (otsuse lk 14-15), et

pärast veiste äraviimist teatas süüdistatav CC-le kui Y OÜ omanikule, et ta võttis sõidukid ja

loomad endale ning kõik laabub ja CC saab sõidukid ja loomad tagasi, kui lõppevad kohtuasjad

CC ema BB-ga. Maakohus on oma otsuses käsitlenud veelgi põhjalikumalt süüdistatava E. Otti ja

BB kunagist lähedast isiklikku ja tööalast suhet, mis aja jooksul läks pingeliseks (E. Otti abikaasa

sai nende suhtest teada, kusjuures E. Ottil ja BB-l oli sündinud vahepeal laps, BB ostis ära

võlgadesse jäänud E. Otti maja, kus elas E. Otti oma abikaasaga, kusjuures sellest, et kinnistu ei

kuulu enam E. Ottile, sai ka abikaasa teada hiljem). Süüdistuses nimetatud sündmuste ajaks olid

pinged suhetes kulmineerunud kohtuasjana, mis oli seotud viidatud kinnistuga ja kus

vastaspoolteks olid BB ning E. Otti abikaasaga. E. Otti ise andis ütlusi, mille kohaselt vormistas

ta loomad registris A OÜ (st enda kontrolli alla oleva äriühingu) nimele ja viis nad Ida-Virumaale,

kuna tema arvates kuulusid loomad talle (need ütlused heitis maakohus kõrvale).

54. Kõigest eelnevast saab ringkonnakohtu hinnangul järeldada maakohtuga sarnaselt, et kui E.

Otti vormistas loomad registris A OÜ nimele ja viis need oma kodu lähistele karjamaale (osa ka

tapamajja), siis sellega väljendas ta soovi käituda omanikuna. Seda, et ta soovis käituda omanikuna

ise ja A OÜ esindajana selle huvides (nende kahe huvi vahel ei pruukinud ta ka ise vahet teha),

kuid kindlasti vastuolus Y OÜ huvidega, tõendab ka ütlustega tõendatud telefonivestlus, milles ta

sisuliselt kasutas veiseid (ja kaht sõidukit) piltlikult öeldes väljapressimise vahendina. Ta seadis

selle, kas Y OÜ saab veiseid ja sõidukeid omanikuna vabalt käsutada, sõltuvusse sellest, kas BB

käitub tema soovide kohaselt, kusjuures neil soovidel polnud mingit seost Y OÜ majanduslike

huvide ega tegevusega. Mööndes küll võimalust, et Y OÜ saab oma vara tagasi, seadis ta selle

sõltuma enda tingimustest ja suvast, mistõttu vähemalt samavõrra tõenäoline, et ta annab vara

tagasi Y OÜ kontrolli alla, oli ka see, et ta ei anna. Seega käitus ta oma äranägemise kohaselt nii,

nagu käituks omanik (kui uskuda tema ütlusi, siis selleks ta ennast ka pidas), eirates Y OÜ

omanikustaatust. Samamoodi tajus CC, et talle oli tehtud kõnealuste veiste valdamine ja

käsutamine võimatuks, sest E. Otti oli need minema toimetanud ja sisuliselt ära peitnud, seades

nende tagasisaamise sõltuma asjaoludest, mis polnud CC kontrolli all ja millel polnud mingit seost

Y OÜ majandushuvidega.

55. Seda, et E. Otti oli oma arusaamise kohaselt võtnud Y OÜ-lt omanikustaatuse ära, tõendavad

ka 25.02.2016.a ja 31.05.2016 loomade ostu-müügi lepingud, millest nähtub, et vaidlusaluste

veiste müüjaks oli A (registrikood XXXXXXXX) ja ostjaks N OÜ, millist äriühingut loomade

ostu-müügi lepingu sooritamisel esindas KP (kd 2, tl 138-139, maakohtu otsuse lk 15). Kaitsja on

leidnud, et maakohus viitas nimetatud müügitehinguile põhjendamatult, sest neid pole süüdistuses

mainitud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei teinud siin viga, vaid tugines tõigale õigustatult

kui asjaolule, mis tõendab seda, kuidas süüdistatav talle süüdistuses ette heidetud tegusid ise

mõtestas. Antud kuriteo puhul on ülioluline, milline on see tahe, mida süüdistatav manifesteeris.

Asjaolu, et ta tegelikult käsitas 2016.a veiste omanikuna A OÜ-d, viitab sellele, et

põllumajandusloomade registris kande tegemise ja füüsiliselt loomade äraviimisega ta oma

arusaama järgi tõepoolest kehtestaski A OÜ nende veste üle täievolilise omanikuna. See tähendab,

et süüdistuses kirjeldatud 2015.a tegevusaktidega manifesteeriski ta oma arusaama järgi tahet,

mille sisuks oli jätta Y OÜ omanikustaatusest ilma. Kohtukolleegiumi hinnangul olnuks see

sellisena mõistetav ka objektiivsele kõrvaltvaatajale. Maakohus tuvastas vastava kavatsetuse

piisava jälgitavusega (otsuse lk 22).

56. Eelnevaga haakub ka prokuröri apellatsioonvastuses esitatud seisukoht: „Prokuratuur möönab,

et vaidlustatud kohtuotsuse leheküljel 16 ülevalt teises lõigus sisalduv kohtu käsitlus „Kohtu

hinnangul on kriminaalasjas kogutud ja kohtus uuritud tõenditega leidnud tõendamist, et

süüdistuses nimetatud registrinumbritega 21 veist (väärtusega kokku 22 580.- eurot) kuulusid kuni

01.07.2015 Y OÜle.“ ei ole õnnestunuim, kuid seda minetust on võimalik ringkonnakohtul

parandada.“ Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellises maakohtu formulatsioonis iseenesest

midagi taunitavat. Maakohus jõudis jälgitavalt järeldusele, et vaidlusaluste veiste õiguspärane

omanik oli Y OÜ. Sellest viidatud lausest ei ole võimalik lugeda veendunult välja, et 01.05.2015

omand lõppes; pigem väljendab lause kohtu hinnangut omanikustaatusele tolle päeva seisuga,

ütlemata midagi edasise kohta. Sel põhjusel pole hädavajalik seda osa otsuses korrigeerida.

57. Mis puudutab kaht vaidlusalust sõidukit - BMW X5 ja ATV Kawasaki -, siis on nende

omastamise kvalifitseerimisel ja tõendamisel asjakohased sarnased argumendid. Küsimus ei ole

niivõrd selles, kas ja millal Y OÜ omand või valdus nende puhul sai õiguslikult lõppeda, vaid

selles, millal ja milliste tegudega väljendas E. Otti objektiivsele kõrvaltvaatajale usutavalt seda, et

asja omavaldajana jätkab mitte Y OÜ, vaid keegi teine. Ringkonnakohus on seisukohal, et

maakohtu järeldused omastamistahte manifesteerimise osas (otsuse lk 17-22) on õiged. Siinkohal

tuleb ka arvestada, et veiste ja sõidukite omastamist on käsitletud ühtsest tahtest hõlmatud ühtse

teona, nagu see väljendus ka E. Otti ja CC vahelises telefonikõnes, milles E. Otti seadis varade

tagasisaamise sõltuma sellest, kui vastutulelik on CC ema E. Otti suhtes küsimuses, mis ei

puutunud Y OÜ majandustegevusse. See seos tähendab, et ühtesid varaobjekte (veiseid) puudutav

omastamistahte väljendus mõjutas ootuspäraselt ka sõidukite omastamise manifesteerumise

veenvust. Nagu maakohus sedastas, oli mõlema sõiduki osas koostatud ostu-müügileping, mille

alusel sõidukid E. Otti (ja ka CC) arusaamist mööda Y OÜ omandist välja läksid; samuti oli E.

Otti teinud kanded liiklusregistris, muutes mõlema sõiduki omaniku Y OÜ asemel A OÜ-ks. Kõik

see – koos ülal veiste kohta öelduga – viitab sellele, et oma arusaamise järgi tegi E. Otti Y OÜ

omanikustaatusele nende kahe sõiduki osas lõpu. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata üle

kõiki maakohtu seisukohti, milles selgitatakse tõenditele tuginedes, miks ei olnud selline tegevus

Y OÜ majanduslikes huvides ja väljus igapäevase majandustegevuse raamest.

58. ÄS § 181 lg 3 näeb ette osanike või nõukogu nõusoleku osaühingu ja juhatuse liikme vahelise

tehingu puhul. Riigikohtu tsiviilkolleegium on kohtuotsuse nr 3-2-1-26-17 punktis 10 asunud

seisukohale, et „osanike nõusolek on samamoodi vajalik ka juhul, kui tehingu teiseks pooleks on

juhatuse liikme ja tema abikaasa 100%-lise kontrolli all olev äriühing. Osanike nõusolek juhatuse

liikmega tehingu tegemiseks on sätestatud huvide konflikti vältimise eesmärgil, sest juhatuse

liikmel võib tehingut tehes tekkida soov eelistada oma majanduslikke huve ühingu omadele.

Samasugune huvide konflikti tekkimise oht esineb ka siis, kui tehingu teiseks pooleks on juhatuse

liikme ja tema abikaasa 100%-lise kontrolli all olev äriühing.“ Ka A OÜ, mille kasuks süüdistatav

pööras kannatanu Y OÜ vara, oli süüdistatava sajaprotsendilise kontrolli all. Osanike nõusolekut

mittevajavaks, igapäevases majandustegevuses turuhinna alusel tehtud tehinguks võib olla

eelkõige tehing, millega äriühing osutab oma juhtorgani liikmele sedasama äriühingu jaoks

tavapärast teenust turuhinna alusel, mida ta tavapäraselt osutab ka teistele isikutele (vt Riigikohtu

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-13, p 16). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et Y OÜ väärtusliku

vallasvara müük väljus ilmselgelt äriühingu igapäevase majandustegevuse raamidest. Y OÜ

sõidukite võõrandamine, mille eest ei saadud reaalselt ka lepinguis nimetatud tasu, ei olnud

igapäevane majandustegevus, sest Y OÜ ei tegutse sõidukute ostu-müügi valdkonnas ega osuta

selleliigilisi teenuseid. Sõidukid ja loomad olid Y OÜ põhivara ning Y OÜ-l polnud sõidukite

võõrandamiseks ärihuvi ega vajadus (kontol, millele omas ligipääsu Y OÜ juhatuse liikmena ka

süüdistatav, oli vabu vahendeid enam kui 17 000.- euro ulatuses).

59. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole KarS § 201 lg 1 koosseisu sedastamise seisukohalt määrava

tähtsusega isegi see, et sõiduk Kawasaki asub ja on asunud kogu aeg Y OÜ valduses. Nagu ülal

öeldud, on süüdistatavale seoses sõidukiga Kawasaki omistatud tegevus osaks ühe kuriteo

moodustavast käitumisaktide kogumist. Kawasaki vormistati Maanteeameti liiklusregistris

21.11.2015 edasi süüdistatava E. Otti pereliikme QQ nimele. Kuigi liiklusregistris kande tegemisel

pole tegeliku omandi kujunemise aspektist õiguslikult määravat tähendust, on see siiski piisav

samm selleks, et anda alust omandivaidlusteks. Kannatanu teadmise ja nõusolekuta tema asjade

hõivamine, nendega omandit markeerivate toimingute tegemine registrites ning toimetamine

suures osas kannatanule teadmata asukohta moodustavad omavahelises koosmõjus asjaolude

kogumi, millest saab järeldada teo toimepanija soovi käituda edaspidi kas ise võõra vara

omanikuna või lasta seda teha kolmandal isikul. Omastamise koosseis on täidetud hetkel, mil isik

manifesteerib omastamistahte. Samuti viitavad eespool mainitud telefonivestluse asjaolud sellele,

et nii E. Otti kui ka CC said oma arusaamise kohaselt aru, et ka Kawasaki osas oli OÜ Y omandist

ilma jäänud. Seega tuleb tõdeda, et kõigi ülejäänud varaobjektide suhtes tehtud

manifesteerimisaktid koostoimes Kawasaki osas tehtud registrikandega olid piisavalt mõjusad, et

CC veenmiseks, et OÜ Y omanikustaatus oli lõppenud ka sõiduki Kawasaki suhtes, polnudki vaja

enam midagi täiendavat teha.

60. Kolmanda isiku apellatsioon puudutab põhjalikumalt sama küsimust, millel peatub väga

lühidalt ka kaitsja. Selle saab võtta kokku seisukohana, et 10.01.2015 väidetavalt sõlmitud

laenuleping nr 1-2015 eksisteeris ja kehtib ning Y OÜ juhatuse liikmena oli Erki Otti õigustatud

BMW ja ATV Kawasaki laenuvõlgnevuse katteks võõrandama. Laenuleping sõlmiti sellest

nähtuvalt OÜ Joyce ja Y OÜ vahel ja selle kohaselt andis OÜ Joyce lühiajalist laenu Y OÜle

summas 10 000.- eurot, intressiga 8% aastas ning tagasimakse tähtajaga 11.10.2015.a. Laenu

andja esindajana on alla kirjutanud DD, laenu saaja esindajana Erki Otti, ning käendajateks on

olnud A OÜ (allakirjutanud esindajana Erki Otti) ning C OÜ (allakirjutanud esindajana QQ) (kd

II, tl 128). (Prokurör on oma vastuses apellatsioonile küll osundanud, et selle lepinguga seonduvas

tsiviilasjas nr 2-18-15159 tehtud 6. märtsi 2020 kohtuotsuses leidis Harju Maakohus, et kõnealuse

lepingu alusel laenusumma üleandmine ei ole tõendatud, kuid sellist otsust kriminaalasjas uuritud

ei ole; küll aga on näha (I kd, tl 72-75), et selline tsiviilkohtumenetlus on käimas OÜ Joyce

hagiavalduse alusel).

61. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhistustega (eeskätt otsuse lk 20), mille toel kohus leidis,

et Erki Otti ütlused osas, mis puudutavad vajadust Y OÜ nimel laenu võtta ja laenu

tasaarveldamiseks Y OÜ-le kuuluvate sõidukite võõrandamise vajadust, on paljasõnalised ja

vastuolus teiste kogutud ja uuritud tõenditega. Ei ole tõepoolest eluliselt usutav, et esmalt oli vaja

BMW X5 võõrandada A OÜ-le, seejärel C OÜ-le ning alles pärast seda väidetavale võlausaldajale

OÜ-le Joyce, selmet (kui laenusuhe ka tegelikkuses eksisteeris), vormistada Y OÜ võla katteks

sõiduk otse võlausaldaja OÜ Joyce nimele. 13.01.2020 kohtuistungil (3. kd, tl 127) KrMS § 291

lg 1 p 2 alusel avaldatud kolmanda isiku OÜ Joyce esindaja DD 12.04.2017 ütluste kohaselt (kd

2, tl 109-114,) olevat OÜ Joyce raamatupidaja teinud Y OÜ-le laenu andmise kohta vastava kande

OÜ Joyce raamatupidamises (kolmanda isiku Joyce OÜ 12.04.2017 ülekuulamise protokoll, 2. kd,

tl 113). Samas OÜ Joyce arvelduskonto nr EE172200221025515498 väljavõttest (2. kd, tl 30-35)

ei nähtu laenu andmist Y OÜ-le ega ka sõiduki BMW eest tasumist.

62. Kui 20.11.2015 vormistas süüdistatav E. Otti Y OÜ sõidukid BMW X5 ja Kawasaki KVF650D

ebaseaduslikult, ilma vastusooritust saamata, A OÜ nimele, siis juba järgmisel päeval ehk

21.11.2015 loovutas A OÜ sõiduki BMW X5 omandi QQ äriühingule C OÜ ning Kawasaki

KVF650D omandi QQ-le (1. kd, tl 24-45). QQ füüsilise isikuna ei olnud aga 10.01.2015 lepingu

osaline ning ATV jõudmine A OÜ-st otse QQ-le kui füüsilisele isikule üksnes kinnitab E. Otti

poolt Y OÜ vara omastamistahet ning tõdemust, et 10.01.2015 lepingut reaalselt ei eksisteerinud.

Kõik see viitab maakohtu poolt tuvastatule, et Y OÜ sõidukite väljaviimine süüdistatava E. Otti

poolt 20.11.2015 ei olnud kantud mitte väidetavast laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise

soovist ega vajadusest, vaid tegemist oli isiklike arveteklaarimisega BB ja tema pojaga

süüdistatavale ebasoodsa tsiviilasja lahendi tõttu. Selleks kasutas E. Otti oma perekonnaliikmeid

ja nendega seotud äriühinguid, mis omakorda viitab kindlale soovile hoida varaga seonduvat oma

kontrolli all. Tuleb nõustuda prokuröriga, et isegi kui registrites tehtavad kanded ei loo õiguslikke

tagajärgi omandi seisukohalt, loovad need samas ilmselgelt takistusi õiguspärasele omanikule

vastava varaga toimingute tegemiseks. Sõidukitega liiklusregistris toimingute tegemise eesmärk

oli sõidukite algse omandisuhte taastamise takistamine.

63. Kolmanda isiku esindaja hinnangul on kohus teinud ebaõigeid järeldusi laenusuhte olemasolu

tõendatuse osas, argumenteerides seda muuhulgas sellega, et Erki Otti’il kui Y OÜ juhatuse

liikmel oli õigus Y OÜ nimel leping sõlmida ning laen sularahas ka vastu võtta ning ei ole

tõendamist leidnud, et Erki Otti oleks kunagi kasutanud Y OÜ pangakontot. Ringkonnakohtu

hinnangul ei saa see, et E. Otti lihtsalt ei kasutanud Y OÜ pangakontot, tõendada seda, et ta ei

saanud seda kasutada ja pidi seega võtma (väidetavalt) sularahas laenu. Kannatanu esindajana üle

kuulatud CC on kohtus kinnitanud, et 2015.a oli Y OÜ majanduslik seis tugev, vabu vahendeid oli

Y OÜ pangakontol 10 000 – 20 000 euro vahel. Ligipääs arvelduskontodele oli mõlemal juhatuse

liikmel (kd III, tl 111). Maakohus on otsuses tuvastanud, et nii laenu võtmise ajal 2015.a jaanuaris,

kui ka tagastamistähtajal 2015.a oktoobris oli Y OÜ pangakontol piisavalt vabu vahendeid (kd I tl

10-13). Süüdistataval oli ligipääs Y OÜ kontodele (AS SEB Pank 14.03.2017 vastus nr 112-2-

6/19177075 lisadega, 2. kd, tl 36), samuti on süüdistatav ise vastanud küsimusele, miks ta ei käinud

pangas, ei vaadanud, palju kontol raha on ja ei võtnud sealt, et „lihtsalt ei läinud“ (02.03.2020

kohtuistungi protokoll, 3. kd, tl 169).

64. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et ei esine selliseid menetlusõiguse rikkumisi ega

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks E. Otti

süüditunnistamise osas KarS § 201 lg 1 järgi kogu esitatud süüdistuse mahus. Karistust

vaidlustatud ei ole. Seetõttu jätab kohus apellatsioonid süüdimõistmise õigsust vaidlustavas osas

rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

III

65. Maakohus rahuldas kannatanu Y OÜ tsiviilhagi Erki Otti vastu varalise kahju hüvitamiseks

kogusummas 20 760.- eurot. Kaitsja on apellatsioonis seisukohal, et isegi kui E. Otti jääb süüdi,

vaidlustab ta tsiviilhagi (tõurastatud) veiste väärtuse osas. Kaitsja ei nõustu veiste osas hagisumma

tuletamisega rümpade hindadest. Ta leiab, et sellisel moel esitatud tsiviilhagis esineb oluline

ebaselgus ning tsiviilhagi tuleb selles osas jätta läbi vaatamata, maakohtu otsus aga selles osas

tühistada KrMS § 339 lg 2 alusel: süüdistatavalt on tõenditele antud väära hinnangu põhjal välja

mõistetud summa, mille kujunemine viitab asjaolule, nagu oleks Erki Otti omastanud

loomarümbad, mitte elusloomad.

66. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga selles, et kannatanu esindaja ei osanud selgitada

hagisumma kujunemise aluseid ning kohus rahuldas hagi põhjendusteta. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole haginõude kujunemise osas ebaselgust.

67. Kohus on hagis sisalduva nõude põhjendatust ja selle süüdistatavalt väljamõistmist otsuses (lk

22-23) ammendavalt põhjendanud ning ringkonnakohus ei hakka seda üle kordama. Maakohus

märkis muuhulgas: „Teine pool tsiviilhagist puudutab loomi, kokku omastati Y OÜ-le kuulunud

loomi väärtuses 11760.- eurot (märgitud väärtuses vara Y OÜ käesoleval hetkel tagasi saanud ei

ole). Kannatanu on temalt omastatud loomade väärtuse arvutamisel arvesse võtnud meetodi ja

nimelt, kui palju oleks saadud loomade eest raha, kui nad oleks tehtud lihaks. Kohtu hinnangul on

kannatanu poolt esitatud vara väärtuse arvutus asjakohane.“ Kohtu põhjendustest ei saa kuidagi

teha sellist järeldust, et süüdistatavale heidetakse ette just rümpade omastamist, nagu kaitsja

väidab, isegi kui põhjuseks, miks kannatanu sellist hüvitist küsib, on see, et tegelikult omastamise

käigus kolm looma veristati ja põhimõtteliselt saavutasid oma lõppväärtuse rümpadena.

68. Asjas pole sisulist vaidlust olnud, et veis põllumajandusregistri numbriga EE0013045135

toimetati tapamajja 02.12.2015 (kd I, tl 134), veis põllumajandusregistri numbriga EE0014281815

toimetati tapamajja 12.08.2015, ja veis nr EE0014281860 toimetati tapamajja 15.10.2015 (kd I, tl

135) ning kõik kolm nimetatud veist olid tapamajja toimetamise hetkel registris A OÜ nimel, mille

seaduslikuks esindajaks oli süüdistatav Erki Otti. Need on süüdistuse faktilised asjaolud.

Kohtuistungi protokollist nähtub, et kohtuliku uurimise käigus esitas kannatanu esindaja oma hagis

sisalduva veiste väärtust puudutava nõude kinnituseks tõendid kohtuliku uurimise ajal (3. kd, tl

175-177). Tõendid ise (mahelihaveiste väärtuse õiend ja kirjavahetus selle kohta) paiknevad

toimiku 2. köites (tl 223-239). Õiendist nähtub ka arvutuskäik, kuidas on jõutud kohtule esitatud

summani 11760.- eurot. Vaidlust selle üle, kas kannatanu nõue põhineb elusloomade või rümpade

hindamisel pole istungil olnud, kuigi kaitsjal tekkis protokollist nähtuvalt küsimus kilohinna kohta.

Kaitsja ei ole apellatsioonis vaidlustanud ei arvutuskäiku ega asjaolu, et nende vaidlusaluste veiste

rümbad võinuks reaalsuses sellist hinda väärida. Vaidlustatud on vaid asjaolu, et hinna ja

arvutuskäigu aluseks on võetud surnud, mitte aga elusad veised.

69. Kohtukolleegium ei sedasta ühtki põhjust, miks ei võiks võtta nõude aluseks veiste hinda

rümpadena. Ka kaitsja ei ole esitanud selliseid põhjendusi, peale selle, et see jätab eksitava mulje,

nagu oleks E. Otti omastanud rümbad. Kaitsja on sisuliselt leidnud, et esineb semantiline

probleem, aga kohtukolleegium sellist probleemi ei sedasta. Kohus nõustub kannatanu esindaja

vastuses väljenduva seisukohaga, et summa kujunemine iseenesest ei viita kuidagi, et

süüdistatavale heidetakse ette loomarümpade omastamist. Süüdistatavale heidetakse ette

elusloomade omastamist, aga omastatud loomade väärtuse määramisel on lähtutud rümba hinnast.

Loomade väärtus on arvestatud rümba hinna alusel ja see tuleneb üheselt 20.02.2020. a Y OÜ

mahelihaveiste väärtuse õiendist, kannatanu positsioonist kohtuistungil ja kohtuotsusest. Siin

puudub ebaselgus. Tutvunud kaitsja kõnega kohtuistungi protokollis (3. kd, tl 182), on sedastatav,

et kaitsja ei nõustu hinnaarvestusega rümpade, aga mitte elusloomade alusel, põhjusel, et rümpade

hind on kõrgem. Õiguslikke põhjendusi, miks ei võiks rümpade hinda arvestada, kaitsja ei esita.

Kaitseaktis kaitsja rahulolematust või mõistmatust hagiga ei väljendanud (3. kd, tl 1-4).

70. Kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis

on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. VÕS §

128 lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. VÕS §

128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse

või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju

tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud

kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks

tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Kannatanu võib tsiviilhagis esitada

ka nõude, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse alusfaktidega,

kuid mis ei tulene kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest. KrMS § 37 lg-s 1

sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu

isiku õigusvastase teoga) tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju

on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga (õigusvastase teoga) nii faktiliselt kui ka

õiguslikult seotud. Kannatanu kahju peab olema tekkinud asjaoludel, mis olulises osas kattuvad

menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega, sest muidu ei

saaks väita, et kannatanule oleks kahju tekitatud sama teoga, mis on konkreetse

kriminaalmenetluse esemeks. (Vt ka RKKKm nr 3-1-1-97-10, p 17-19) .

71. Käeoleval juhul on süüdistuse faktiliste asjaolude seas nimetatud tõsiasja, et E. Otti juhitud A

OÜ realiseeris kõnealused veised lihaks, st süüdistuses kirjeldatud faktide tulemusel ei olnud enam

tegu elusloomadega. Seega pole nende väärtuse arvestamine just sellest lähtudes ebaloogiline ega

üllatuslik. Seega on sedastatav õiguslik seos asjaolude vahel, et 1) kannatanu nõuab kahju just

rümpade ehk tapetud loomade ja mitte elusloomade hindade alusel ning 2) süüdistuse kohaselt

toimus veiste lihaks realiseerimine ehk tapmine osana süüdistatava omastamistahte

manifesteerumisest. Tuleb ka tõdeda, et kui E. Otti poleks veiseid omastanud, oleks olnud

võimalik A OÜ huvides otsustada, kas veised on võimalik realiseerida liha või elusloomadena,

saades selle eest vastava hinna. Kuna A OÜ kaotas veiste üle E. Otti tegevuse tõttu võimu, ei

saanud ta seda valikut omanikuna teha. Seda, et veiste väärtuse hindamisel rümpadena (ehk liha

kujul) poleks saanud aluseks võtta just selliseid hindu, nagu on kannatanu oma hagis ja esitatud

tõendites märkinud, kaitsja väitnud ei ole. Nii puuduvad asjas ka argumendid, mis saaks kahtluse

alla seada nõude suuruse õigsuse.

72. Kannatanu on praegu oma nõude kujunemist selgitanud ja tõendanud. Kaitsja on sellest

tegelikult ka aru saanud, aga pole lihtsalt nõus. Samas ei esita ta õiguslikke argumente, millele

tuginedes oleks pidanud kohtul tekkima sisulised kahtlused kannatanu kahjuarvestuse õigsuses.

Asjaolu, et kannatanu võiks vara, millest ta ilma jäi, väärtustada ka odavamalt, võinuks olla aluseks

kompromissile, kuid ei saa olla aluseks kannatanu praeguse nõude rahuldamata jätmiseks.

73. KrMS § 310 lg 1 näeb ette, et kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi

täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. On selge, et muuhulgas

menetlusökonoomikast lähtudes tuleks olukorras, kus kohtul on võimalik hagi rahuldada, see ka

süüdimõistva otsusega rahuldada. Praeguses asjas polnud esitatud tsiviilhagile mingeid sisulisi

õiguslikke vastuväiteid, mis oleks saanud tõstatada hagi põhjendatuses kahtluse, mistõttu kohus

toimis korrektselt, kui rahuldas hagi. Ringkonnakohus ei tuvasta kohtu menetlus- ega

materiaalõiguslikku eksimust, mistõttu KrMS § 338 ei võimalda maakohtu otsust tsiviilhagi nõude

osas muuta. Kaitsja vastav apellatsioon jääb rahuldamata.

IV

74. Kannatanu ja kolmas isik on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles see otsustas anda Harju

Maakohtu 09.02.2017 määrusega nr 1-17-1305 konfiskeerimise tagamiseks arestitud kolmandale

isikule OÜ Joyce nimele vormistatud maastur BMW X5, mis asub Rahumäe tee 6 parklas,

juhindudes KrMS § 126 lg 3 p-st 6 kohtuotsuse jõustumisel riigi omandisse. Seejuures on kolmas

isik läbivalt oma apellatsioonis väitnud, et vaidlustab otsuse konfiskeerimise osas. See taotlus ei

põhine seadusel. Maakohtu otsust pole konfiskeerimises võimalik vaidlustada, kuna maakohus ei

konfiskeerinud midagi. Konfiskeerimine on sätestatud KarS §-des 83 – 832 ning nendele sätetele

tuginedes kohus ühtegi toimingut ei teinud.

75. KrMS § 126 lõikes 3 loetletakse erinevad meetmed, mida menetleja määruses või kohtuotsuses

asitõendi suhtes tuleks/saaks ette näha. Sama paragrahvi lõige 5 näeb ette, et neid meetmeid

kohaldatakse ka kriminaalmenetluses äravõetud objekti suhtes, mis ei ole asitõend. KrMS § 126

lg 3 p 6 nimetab ühe sellise meetmena: „kuriteoga saadud vara, mille tagastamist seaduslik valdaja

ei taotle, antakse riigi omandisse või võõrandatakse tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse

katteks.“ Maakohus jõudis ringkonnakohtu hinnangul seadusega kooskõlas järeldusele (maakohtu

otsuse lk 25), et BMW X5 (ZZZZZZ, hilisem registreerimisnumber SSSSSS), saab KrMS § 126

lg 3 p 6 kohaselt anda kohtuotsuse jõustumisel riigi omandisse ning seda põhjusel, et a

kriminaalmenetluse käigus leidis tuvastamist fakt, et see sõiduk läks Y OÜ valdusest välja Erki

Otti kuritegeliku käitumise tulemusena ning kolmas isik Joyce OÜ märgitud sõiduautot soetades

ei omandanud sõiduautot heauskselt (vt ka ülal otsuse p 57-63, kus kohtukolleegium käsitleb juba

kolmanda isiku argumente seoses väidetava Y OÜ ja OÜ Joyce laenusuhtega, millega kolmas isik

oma apellatsiooni põhjendab). Seega käsitas kohus sõiduki seadusliku valdajana kannatanut Y OÜ.

Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega ja jääb juba ülal käesolevas otsuses väljendatud

juurde. Sõiduk võeti ära OÜ Joyce valdusest, PPP, Tallinn (2. kd, tl 81). Ringkonnakohus tõdeb,

et OÜ Joyce valdus ei olnud AÕS § 34 tähenduses seaduslik, kuna see ei põhinenud õiguslikul

alusel ning valdajana teadis OÜ Joyce (seaduslik esindaja juhatuse liige DD, süüdistatava vend),

et valdusel puudub õiguslik alus.

76. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et seaduslik valdaja Y OÜ ei ole taotlenud

nimetatud sõiduauto tagastamist osaühingule ning samuti ei ole Y OÜ taotlenud, et märgitud

sõiduauto võõrandataks tsiviilhagi katteks. (Seejuures tuleb tõdeda, et vähemalt kohtuistungi

protokollist nähtuvalt ei ole sõiduki tagastamist taotlenud ka end seaduslikuks valdajaks ja

omanikuks pidav OÜ Joyce; parimal juhul on see tõlgendamise kaudu oletatav tema taotlusest jätta

sõiduk konfiskeerimata (3. kd, tl 183 ülemine lõik)).

77. Kannatanu esindaja nõustub, et kannatanu tsiviilhagis sõiduki BMW tagastamise taotlust ei

ole, kuid väidab, et avaldas 27.05.2020. a. kohtuistungil, et soovib saada temalt tahte vastaselt

välja läinud BMW X5 tagasi enda valdusesse. Kannatanu esindaja märgib apellatsioonis, et

prokurör esitas 27.05.2020. a. kohtuistungil taotluse BMW X5 tagastamiseks kannatanule

kohtuotsuse jõustumisel ning kannatanu andis samal kohtuistungil nõusoleku prokuröri taotlusele

ja avaldas, et on nõus tsiviilhagi summa vähendamisega BMW X5 väärtuse ulatuses. Kannatanu

tugineb ka Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-79-09 väljendatule, et õiguslikult lihtsamate nõuete puhul

on kriminaalmenetluses võimalik esitada tsiviilhagi ka n-ö protokollilises vormis. Kannatanu

leiab, et tema just seda tegigi ja kohus jättis täpsustatud nõudega ebaõigesti arvestamata.

78. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kohaldanud KrMS § 126 lg 3 p 6 õigesti ja seda

ammendavalt põhjendanud. Kannatanu esindaja väide, et ta täpsustas oma haginõuet kohtuistungil

protokolliliselt, ei leia kinnitust. Kannatanu esindaja viidatud Riigikohtu lahendis on tõepoolest

tõdetud hagi protokollilise täpsustamise võimalust: „…on teatud õiguslikult lihtsamate nõuete

puhul kriminaalmenetluses võimalik esitada tsiviilhagi ka n-ö protokollilises vormis, s.t kannatanu

kohtueelses menetluses või kohtus tehtud suulise avaldusena, mille menetleja protokollib. …

tsiviilhagi esitamine protokollilises vormis on lubatav siiski vaid juhtudel, mil kannatanu nõude

aluseks olevad faktilised asjaolud on määravas osas hõlmatud KrMS §-s 62 sätestatud

tõendamiseseme asjaoludest, mis kajastuvad süüdistusaktis. …Ka kriminaalmenetluses esitatud

tsiviilhagi - olgu kirjalik või protokolliline - peab sisaldama selgelt väljendatud nõuet ehk hagi

eset.“ Samas on aga toonitatud ka seda, et TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude

piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud ning kohus ei saa otsuse resolutsioonis

lahendada poolte nõudeid, mida ei ole kohtule hagi esemena esitatud.

79. Kohtukolleegium tutvus 27.05.2020 kohtuistungi protokolliga (3. kd, tl 180 – 183) ja ka sellele

istungil lisatud taotluste, teeside ja kõnedega (3. kd, tl 184-204, 4. kd, tl 1-29). Kohus ei

tuvastanud, et kannatanu või mõni tema esindaja oleks sellel kohtuistungil, kus kannatanu esindaja

täpsustas oma sõnul hagi protokolliliselt, mingi sellesarnase avaldusega esinenud. Kannatanu

esindaja vandeadvokaat Kasaku kõne on protokollitud järgmiselt (3. kd, tl 182): „Kannatanu

esindaja Kasak kannab ette kohtuvaidluste kõne. Kannatanu esindaja Kasak: Palume tekitatud

kahju 20 760 eurot välja mõista kohtualuselt. Menetluskulud samuti, mis me täna esitasime.“ See

summa vastab kohtule esitatud hagiavaldusele (2. kd, tl 190-192), kust nähtub ühtlasi üheselt, et

nimetatud summa moodustub vaidlusaluse sõiduki BMW X5 hinnast 9000 eurot ja ülejäänus

tagastamata veiste hinnast. Ringkonnakohus ei tuvastanud soovi seda nõuet mingil moel

korrigeerida isegi kohtuistungi audiosalvestuselt. Tuleb tõdeda, et kannatanu ei öelnud oma

apellatsioonis, kus võiks väidetav „täpsustus“ olla taasesitamist võimaldaval viisil talletatud.

80. Kuigi prokurör ei saa selles küsimuses esineda kannatanu eest, ei tuvastanud kohus ka

prokuröri taotluste seast sellist, mis oleks viidanud kannatanu haginõude vähendamisele ja talle

sõiduki tagastamisele. Tuleb tõdeda, et kohtuistungi protokoll ja prokuröri lisatud kõne on ses

küsimuses pisut vastuolulised, aga vaidlusaluses küsimuses siiski kumbki kannatanu väiteid ei

kinnita. Istungiprotokolli kohaselt ütles prokurör kõnes mh järgmist: „Tsiviilhagi on põhjendatud

ja palun selle süüdistatavale Otti välja mõista maastur BMW X5 konfiskeerida“ (3. kd, tl 181).

Prokuröri lisatud kirjalikes teesides on taotletud sõiduki konfiskeerimist, aga ühtlasi

konfiskeeritava vara vähendamist ja sõiduki tsiviilhagi tagamiseks aresti alla jätmist; samas tekstis

palub prokurör mõista kannatanule välja tsiviilhagi summas 20 760 eurot (3. kd, tl 201-202).

81. Seega pole kannatanu esindaja väidetud „protokollilist hagi“ (st. soovi vähendada nõude

suurust ja taotlust tagastada sõiduk) protokollitud ja seda pole võimalik leida ka muul

taasesitataval viisil. Tõdedes sama, mida Riigikohus on leidnud kohtuotsuses nr 3-1-1-38-12, tuleb

vaidlused kohtuistungi protokolli tegelikkusele vastavuse üle lahendada KrMS §-s 158 sätestatud

korras. Kui kohtumenetluse pool pole kolme päeva jooksul pärast kohtuistungi protokollile

allakirjutamist esitanud taotlust selle parandamiseks, on ta nõustunud olukorraga, et kriminaalasja

lahendamisel tuginetakse kirjalikus protokollis fikseeritud teabele. KrMS §-s 158 sätestatud õiguse

kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni või kassatsiooni esitamisele (vt

RKKKo 3-1-1-122-05, p 7).

82. Kohtukolleegium ei pea võimalikuks järeldada, et maakohus pidi mingil eelnevast sõltumatul

põhjusel olema veendunud, et kannatanu soovib sõiduki tagastamist ja haginõude vähendamist.

Sõiduk oli menetluses olnud mitmeid aastaid arestitud konfiskeerimise (st riigi omandisse

pööramise) tagamiseks ja asunud politseiparklas. Kannatanu oli järjepidevalt nõudnud sõiduki

hüvitamist rahas, väljendamata sellega seoses mingit muud soovi. Kuna kriminaalmenetluses

esitatava tsiviilhagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud

kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele, siis ei pea olema tegu üksnes

õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega tsiviilõiguslikus mõttes. Näiteks on

kriminaalmenetluses võimalik esitada vindikatsiooninõue (AÕS § 80), alusetust rikastumisest

tulenev nõue (VÕS § 1028 jj), kohustuse täitmise nõue (VÕS § 108). (RKKKo 3-1-1-3-10, p 24

ja 3-1-1-97-10, p 16.) Nii on võimalik, et (eeldatav) kannatanu esitab kriminaalmenetluse lõppu

ära ootamata kahtlustatava või

teise kannatanu vastu

tsiviilkohtumenetluse korras

vindikatsioonihagi (AÕS § 80 alusel) või valduse kaitse hagi (AÕS § 45 lg 1 alusel), nõudes

vastavalt kas oma omandiõiguse tunnustamist ja asja tagastamist enda valdusse (AÕS § 80) või

kitsalt enda valduse taastamist (AÕS § 45 lg 1). Samuti võib kannatanu esitada tsiviilkohtusse hagi

näiteks tühise või tühistatud tehingu tagasitäitmiseks, sh asja valduse tagastamiseks alusetu

rikastumise sätete järgi (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-

1-1-3-10, p 27). Tsiviilasjas tehtud kohtuotsus, millega on mõni sellistest nõuetest rahuldatud,

annab kriminaalasja menetlejale aluse tagastada asitõend kohtuotsuse kohaselt õigustatud isikule

niipea, kui kriminaalmenetluslik vajadus asitõendi hoidmiseks ära langeb. Midagi sellist

kannatanu ei teinud. Saab mõistlikult eeldada, et kui sõiduk on aastaid seisnud politseiparklas, ei

pruugi tema väärtus vastata enam ootustele. Kohus oli õigustatud järeldama, et kannatanu ei

soovigi sõidukit tagasi ja eelistab siiski selle väärtuse hüvitamist rahas. Seega sai kohus õigustatult

järeldada sedagi, et kannatanu – keda esitas kohtuistungil kvalifitseeritud vandeadvokaat – teadlik

ja läbikaalutud õiguslik positsioon on mitte taotleda sõiduki tagastamist.

83. Kokkuvõttes olid KrMS § 126 lg 3 p 6 kohaldamise õiguslikud eeldused täidetud ja kohtu

sellekohane otsustus korrektne. Kohtule ei saa ette heita põhjenduste esitamata jätmist, miks ta

tsiviilhagi muudetud nõudega ei nõustu, sest sellist muudetud nõuet ei esitatud. Ka kannatanu

esindaja ise pole apellatsioonis osundanud, kust kriminaaltoimikus peaks kohus sellise muudetud

nõude leidma. Sõiduki riigi omandisse jätmine oli kohtu kaalutlusotsus. Võib diskuteerida, kas

mõni teine (näiteks prokuröri taotletud) toimimisviis olnuks otstarbekam, aga eriarvamused

viimases küsimuses ei muuda kohtu praegust juriidiliselt korrektset otsust vääraks.

Ringkonnakohus ei tuvasta kohtu menetlus- ega materiaalõiguslikku eksimust, mistõttu KrMS §

338 ei võimalda maakohtu otsust sõidukiga BMW toimimise osas muuta. Kannatanu esindaja ja

kolmanda isiku esindaja apellatsioonid jäävad rahuldamata.

V

84. Kaitsjaga tuleb nõustuda selles, et kohus leidis ekslikult, et kaitsja esitas taotluse

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks peale kohtuliku uurimise lõpetamist s.o kohtulike

vaidluste kestel ja seega hilinenult. Nagu SKHS § 18 lg 1 ette näeb ja kohus otsuses viitab, esitab

isik kriminaalasja kohtumenetluse kestel taotluse kahju hüvitamiseks kohtule ning taotlus

esitatakse maakohtu menetluses enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Praeguses asjas kinnitab

kohtuistungi protokoll (3. kd, tl 181, taotlus ise tl 184-185) üheselt, et kaitsja esitas taotluse

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks enne seda, kui kohus lõpetas kohtuliku uurimise.

Seejuures nähtub protokollist, et kohtuliku uurimise lõpus tegi kohus istungis veel vaheaja, et

prokurör saaks taotlusega tutvuda, seejärel küsis prokuröri arvamust selle kohta ja alles siis lõpetas

uurimise, minnes üle vaidlustele. Seega esitati taotlus kahtlemata õigeaegselt, kohus jättis selle

alusetult läbi vaatamata ja selles osas tuleb maakohtu otsus KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel

tühistada, sest SKHS § 18 lg-s 1 sätestatut eirates jäi taotlus põhjendamatult läbi vaatamata..

85. Ringkonnakohus vaatab esitatud taotluse läbi ja lahendab selle sisuliselt. Taotluse sisuline

läbivaatamine oleks ringkonnakohtu pädevuses ka SKHS § 21 kohaselt, kuna antud juhul jäi

taotlus maakohtus lahendamata esitajast sõltumatul mõjuval põhjusel (SKHS § 21 lg 1). Kaitsja

esitatud taotluses on nõutud hüvitist kahel alusel. SHKS § 5 lg 1 alusel esitatud kahjunõue seoses

isiku õigeksmõistmisega või menetluse lõpetamisega kahtlustatavana kinnipidamise eest kahju

hüvitamisega jääb rahuldamata seetõttu, et kohus ei mõista E. Ottit õigeks ega lõpeta ka menetlust.

Kaitsja poolt SHKS § 7 lg 1 alusel esitatud kahjunõue vajab aga lähemalt käsitlemist.

86. Käesolevas asjas oli E. Otti kahtlustatavana kinni peetud 14.02.2017 kell 19:45 – 16.02.2017

kell 17:20 (2. kd, tl 180-181). Kaitsja on seisukohal, et antud juhul langes Erki Oti kahtlustatavana

kinnipidamise alus ära juba 16. veebruaril 2017, mil talle kohaldati tõkendina elukohast

mittelahkumise keeldu, kuid teda viivitamatult ei vabastatud, vaid temalt võeti veel alusetult

vabadus üheks ööpäevaks. Kriminaalasjas on tõepoolest 15.02.2017 koostatud elukohast

lahkumise keelu kohaldamise määrus (1. kd, tl 183-184), mida on tutvustatud Erki Ottile

15.02.2017 allkirja vastu; määruses on elukohana, kust E. Otti ei tohi lahkuda, käsitletud XXX.

Kaitsja toonitab, et kahtlustatava suhtes oli ajavahemikul 15. 02. 2017 kuni 16. 02. 2017

kohaldatud kaks tõkendit, neist üks isiku põhiõigusi võimalikult jämedalt riivav, mistõttu temalt

oli ebaseaduslikult võetud vabadus. Ka ei tolereeri kehtiv õigus ega teadaolev kohtupraktika

kaitsja sõnul kahe tõkendi üheaegset kohaldamist. Eelkirjeldatud viisil Erki Otti menetlusliku

kohtlemisega on kaitsja hinnangul tegu menetleja menetlusõiguse süülise rikkumisega, mis tuleb

Erki Ottile hüvitada sõltumata asja lõpptulemusest (SKHS § 7 lg 1). Kaitsja palub ringkonnakohtul

määrata hüvitis omal äranägemisel.

87. SKHS § 7 lõige 1 näeb ette, et kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust ja põhjustab seeläbi

isikule kahju, on isikul õigus nõuda sellise kahju hüvitamist sõltumata sellest, milline on selle

süüasja lõpptulemus, mille raames isikule kahju tekitati. SKHS § 11 lg 2 kohaselt hüvitatakse

füüsilisele isikule § 7 juhtudel mittevaraline kahju üksnes juhul, kui isikult on süüteomenetluses

võetud vabadus, teda on piinatud või ebainimlikult või alandavalt koheldud, on kahjustatud tema

tervist, kodu või eraelu puutumatust, või on rikutud tema sõnumi saladust või teotatud tema au või

head nime. Kuna hüvitist soovitakse seoses E. Ottilt süüteomenetluses vabaduse võtmisega, siis

on vähemalt üks eeldus hüvitamisnõude esitamiseks täidetud.

88. Hüvitis saab olla võimalik ainult ja üksnes siis, kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust.

Järelikult on kahjunõude rahuldamise eelduseks, et menetleja rikkus E. Otti vabadust võttes

süüliselt menetlusõigust. Ringkonnakohus on erinevalt kaitsjast seisukohal, et SKHS §-s 7

nõutavat menetleja konkreetset süülist rikkumist ei ole võimalik sedastada.

89. Ei ole vaidlust selles, et menetleja oli teinud elukohast lahkmise määruse päev enne E. Otti

kinnipidamiselt vabastamist ja seda siis ka E. Ottile tutvustanud. Ei saa olla ka vaidlust selles, et

E. Otti ei saanud alluda elukohast lahkumise keelule, mis kohustas teda viibima XXX, enne kui

seesama tõkendimääruse koostanud uurimisasutus ta 16.02.2017 pärastlõunal vabastas. Seega sai

15.02.2017 määrus täidetavaks üksnes 16.02.2017 õhtul ja E. Otti ei olnud enne seda sellest

tulenevatele kohustustele reaalselt allutatud. Neil põhjustel ei näe ringkonnakohus iseenesest

selles, et samaaegselt toimis kahtlustatavana kinnipidamine ning oli tehtud elukohast lahkumise

määrus, mingisugust olemuslikku vastuolu. KrMS ega ükski teine seadus ei keela sellist olukorda.

Kahte tõkendit tavaliselt ajas paralleelselt ei vormistata ega kohaldata, sest tõkendite valik on

kehtivas seaduses sedavõrd napp, et see poleks lihtsalt loogiline, võimalik või vajalik, mitte

sellepärast, et seadus seda keelab. Seejuures pole mitme vabadust piirava menetluse tagamise

vahendi üheaegne kohaldamine täiesti välistatud – näiteks jaatab seadus vahistamise (KrMS § 130)

ja vabaduspiiranguga isikule kohaldatavate lisapiirangute (KrMS § 138) üheaegset kohaldamist.

Ka Riigikohus on sedastanud, et „mitme tõkendi, mis ei välista üksteist, samaaegne kohaldamine

on otsesõnu lubatud KrMS § 135 lg-s 51 sätestatuga ega muuda ühte neist õigusvastaseks“

(RKKKm 3-1-1-34-16, p 31, kusjuures seisukoht anti justnimelt SHKS taotluse kontekstis). Seega

ei ole kaitsja väide, et kehtiv õigus ega kohtupraktika kahe tõkendi üheaegset kohaldamist ei

tolereeri, päris hästi mõistetav, sest ta ei viita ühelegi kohtupraktika näitele ega seadusesättele, mis

sellist tolerantsivaegust demonstreeriks.

90. Kuivõrd tegelikult kuni 16.02.2017.a kella 17:20-ni elukohast lahkumise keeldu E. Ottile

faktiliselt ei kohaldatud (menetleja ise takistas tal elukohta minemast), siis pole põhjust väita, et

selliselt kohaldatuna (vormistades elukohast lahkumise keelu määruse päev enne isiku

vabastamist) välistanuks kaks menetluse tagamise vahendit teineteist. Ainus tegelik küsimus saab

olla see, kas menetlejal oli E. Otti vabaduse võtmiseks ajavahemikul 15.02.2017 kuni 16.02.2017

kell 17:20 õiguslik alus. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga selles, et määrav on see, kas

kahtlustatavana kinnipidamise protokollis alusena märgitud oht, et isik võib kriminaalmenetlusest

kõrvale hoiduda või seda muul viisil takistada, langes ära enne tema tegelikku vabastamist.

91. Kahtlustatava kinnipidamise protokollile kehtivate nõuete kohaselt (KrMS § 218 lg 1) kantakse

isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokolli kinnipidamise alus viitega KrMS § 217 lõigetele 2

ja 3. Kõnealusel juhul sisaldab protokoll vabaduse võtmise kestvust mõjutava alusena viidet KrMS

§ 217 lg 3 p-le 4 - kahtlustatav võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või seda muul viisil

takistada. Seadus ei nõua kahtlustatavana kinnipidamise protokollis selle järelduse põhjendamist.

Arvestades, et kohtu loata kahtlustatavana kinnipidamine pole kuigi intensiivne põhiõiguste riive

(see ei saa kesta üle 48 tunni, nagu ka PS § 21 lg-s 2 täheldatud), võib kinnipidamise aluse kirjaliku

põhistamise nõude puudumist pidada mõistlikuks. Mõistagi peab selline ohuhinnang olema siiski

põhjendatud, isegi kui põhjendusi protokollis kirjalikult ei esitata. Kohus saab nüüd

toimikumaterjalide pinnalt hinnata, kas kahtlustatava (jätkuva) kinnipidamise eelduseks olnud

KrMS § 217 lg 3 p-s 4 nimetatud oht oli olemas ja äratuntav ex ante ehk kinnipidamise ajal.

92. Tutvunud asja materjalidega, tõdeb kohus, et uurimisasutusel oli 15.-16.02.2017 põhjust

eeldada, et E. Otti võib asuda menetlust takistama. Ringkonnakohus ei soostu kaitsja väitega (3.

kd, tl 185p), et ainuüksi see, et „kriminaalmenetlusest johtuvalt juba järgmisel päeval oli

menetluses see „oht“ möödas“, tähendab, et ohtu polnud. See, et uurimisasutuse ohuhinnang erines

päevade, tundide ja vahest isegi minutite seisuga, viitab pigem sellele, et ohu olemasolu hinnatigi

konkreetsest olukorrast lähtuvalt ja seda konkreetsemalt. See, et vahistamise puhul on kombeks

hinnata ohu püsivust seaduses sätestatud maksimumtähtajast lähtudes lausa kaks kuud ette, ei

tähenda, et see on ainuõige viis ja selliselt tuvastatud oht reaalsem ja veenvam. Kui kriminaalasjas

tehakse parasjagu intensiivseid paralleelseid menetlustoiminguid, mis kahtlustatavana

kinnipidamise faasis võib nii olla, siis võib olukord muutuda minutitega. Siin tuleb pöörata

tähelepanu sellelegi, et E. Otti vabastati kell 17:20, mitte aga kell 19:45 ehk kellaajal, kuhumaani

teda seadus tegelikult võimaldas kinni pidada. Seegi osutab sellele, et menetleja ei pidanud teda

kinni mitte seepärast, et ta „lihtsalt sai seda teha“, vaid seepärast, et nii kaua oli vaja.

93. Toimikust nähtub järgmist. 03.02.2017 esitas prokurör kohtule taotluse (süüdistuses

nimetatud) veiste arestimiseks konfiskeerimisnõude täitmiseks (1. kd, tl 50 – 54), kahtlustuse

alusel, mis sisuliselt langeb kokku hilisema süüdistusega ja mille sisuks on veiste ja kahe

transpordivahendi omastamine E. Otti poolt. Nagu süüdistusestki järeldub, on olnud alust arvata,

et omastamise käigus viidi omanikule teadmata tema lehmad kinnistult ära ja osa viidi tapamajja,

samuti üritati viia ära sõidukit, samuti tehti erinevaid kandeid ja tehinguid vara osas. Taotluses

märgitakse mh: „Tõsiasi, et riigi konfiskeerimisnõude täitmine võib ilma vara arestimata osutuda

võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks, tuleneb kriminaalmenetluse käigus ilmnenud

kahtlustatava E. Otti tegevusest. Kahtlustatava käitumisest nähtuvad vara võõrandamise ja seeläbi

vara tegelikku omanikku varjavad ja võimalikku konfiskeerimist takistada püüdvad toimingud nii

sõiduki BMW X5 kui veiste osas. Sõidukiga BMW X5 lühikese aja jooksul teostatud toimingud

ilmestava ühemõtteliselt kahtlustatava soovi vältida vara konfiskeerimist. On alus arvata, et KrMS

§ 401 lg 1 mõttes kolmanda isiku Männiku piimalambad OÜ esindajad tunnevad kahtlustatavat

ning suhtlevad E. Ottiga, mistõttu saades teada kuriteokahtlustusest, võib E. Otti paluda korraldada

veiste võõrandamise, nende varjamise või veiste kui asjade realiseerimise tapamajas.“

94. Kohus rahuldas taotluse 09.02.2017 ja arestis veised (1. kd, tl 60-67). 14.02.2017 koostas

prokurör määruse, mille alusel siseneda valdaja tahtest sõltumata Lüganuse vallas Soonurme külas

asuvale kinnistule, et saada sealt kätte arestimääruses nimetatud veiseid, kellest osa asus uurimise

andmetel just sellel kinnistul (1. kd, tl 70-72); määrusel on eeluurimiskohtuniku

resolutsioonmäärus. Toimikus on ka vara arestimise protokoll (1. kd, tl 73-80), kust nähtub, et

arestimismääruses nimetatud lehmad kirjutati üles, vaadati veterinaari poolt läbi, fotografeeriti ja

anti hoiule 16.02.2017 vahemikul kell 13:00 – 15:20. Protokollile on kirjutanud alla 8 inimest, kes

ka toimingus osalesid (mh veterinaar, KOV esindaja), sh kahtlustatav Erki Otti, kellele anti hoiule

üks lehm. Protokollist nähtuvalt oli toimingu tegemise koht Lüganuse vald, Soonurme küla.

Paralleelselt toimus samade päevade jooksul ka sõiduki BMW X5 arestimine (2. kd, tl 67-95),

kusjuures nimetatud arestimismäärus vaidlustatigi OÜ Joyce poolt (seaduslik esindaja E. Otti vend

DD) ja see jõustus alles 2017.a märtsis ringkonnakohtu poolt tehtud muudatustega.

95. Neist asjaoludest saab kõhklusteta järeldada, et kahtlustatavat oli vaja kinni pidada eeskätt vara

arestimise tagamiseks. Kuna E. Ottit oli alust kahtlustada varasemates aktiivsetes sammudes

vaidlusaluse vara valduse ja omandi muutmiseks või hägustamiseks, oli menetlejal vaja tagada

kontroll selle üle, et vara leitaks, identifitseeritaks ja protokollitaks, ilma et E. Otti saaks seda

takistada. Arvestades mh toimingule kaasatud isikute hulka, selle läbiviimise kohta ja logistikat

(kriminaalasja menetles Ida-Harju politsei Tallinnas resideeruva prokuröri juhtimisel ja Tallinnas

resideeruva eeluurimiskohtuniku kontrolli all, samas kui uurimistoiming tuli läbi viia Lüganuse

vallas, so ca 140 km kaugusel), on arusaadav, et toimingu korralikuks tegemiseks läks veidi aega.

96. Üksiti on suurema süvenemisvajaduseta mõistetav, miks ei olnud põhjendatud E. Otti

vabastamine kinnipidamiselt juba 16. veebruarile eelneval õhtul, kui arestimääruse täitmine oli

planeeritud 16. veebruarile. Nimelt nähtub kõigest eelnevast, et arestitud veised asusid E. Otti

kodukülas X vallas. Kui juba kahtlustuses heideti E. Ottile ette veiste omaniku teadmata sihilikku

äravedu ühest maakonnast teise, siis on mõistetav, et menetleja ei saanud olla kindel, et E. Otti

seda menetlustoimingule eelneva öö jooksul uuesti ei tee. Kokkuvõttes sai vara arest siiski täidetud

E. Otti seadusega lubatud 48 h kinnipidamise jooksul ja seejärel ta ka vabastati. Vaadates

arestimisprotokolli, on kohtul alust arvata, et 16.02.2017 oli E. Otti juba suurema osa päevast oma

kodukülas, X külas, kus viidi läbi ka menetlustoiming, lihtsalt ta viibis seal menetleja valve all ja

olemata vaba. Vastupidist pole ka kaitsja väitnud.

97. Eelnevast tulenevalt pole kohtul põhjust kahelda, et E. Otti oli kuni 16.02.2017 kella 17:20ni

kinnipeetav põhjusel, et ta võis menetlust – täpsemalt: vara arestimist – takistada. Kinnipidamine

kestis isegi lühemat aega kui seaduse alusel oleks lubatud. Kohus ei sedasta prokuratuuri või

uurimisasutuse süülist menetlusõiguse rikkumist. SKHS § 7 lg 2 kohaselt vabaneb menetleja

vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi, ning antud juhul on menetleja

süü puudumine tõendatud menetleja poolt koostatud ja kohtumenetluses kohtule esitatud

kriminaalasja materjalidest. Võib loomulikult küsida, miks uurimisasutus vormistas elukohast

lahkumise keelu juba päev varem, s.o. 5.02.2017, aga arvestades eelmises punktis kirjeldatud

asjaolusid, võib loogiliselt järeldada, et kuna 16.02.2017 tööpäev oli planeeritud sõiduks Ida-

Virumaale ja karjamaal lehmade loendamisele, siis oli see lihtsalt praktiline otsus. Kohtu

hinnangul võis see tõesti tekitada hiljem menetlusdokumentide kõrvutamisel mõningast segadust,

aga selles pole midagi ebaseaduslikku. Olukord, kus seaduslikud menetlustoimingud tekitavad

inimeses negatiivseid emotsioone, muret ja ebakindlust, on kahetsusväärne, kuid ei anna SKHS §

7 kohaselt alust kahjunõudeks.

98. Eelnevast tulenevalt jätab Tallinna Ringkonnakohus E. Otti kaitsja taotluse süüteomenetluses

tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel mittevaralise kahju hüvitamiseks KrMS § 190 p 3 ja 306

lg 1 p 16 ning SKHS § 7 alusel rahuldamata.

VI

99. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 313 lg 1 p-le 121, 37 lg 1 p-le 4, § 338 p-le 3, §

339 lg-le 2 ning § 340 lg 2 p-le 6 tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada, osas, kus maakohus

jättis kaitsja taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks läbi vaatamata (otsuse

resolutiivosa p 14). Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, jättes nimetatud taotluse

rahuldamata. Seega rahuldab ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni osaliselt.

100. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Kannatanu ja kolmanda isiku

esindajate apellatsioonid jäävad rahuldamata.

101. E. Otti kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg on esitanud taotluse jätta kaitsealuse kulud valitud

kaitsjale ringkonnakohtus riigi kanda. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud

kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on

tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka

ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-38-16, p 74, RKKKm, 1-19-8262,

p 54). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise

eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid

põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2015. a otsus nr 3-1-1-58-15, p 14). Olukorras, kus

kaebus jääb rahuldamata, ei saa üldjuhul kõneleda kaebuse argumentide põhjendatusest. Seega on

kohtul võimalik hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses

kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on õiguslikult asjasse

puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele.

102. Kaitsja põhjendab taotlust maakohtu otsusega tutvumise ja otsuse, kaitseteeside ja Riigikohtu

praktika võrdleva analüüsiga (kaks tundi) ning apellatsiooni koostamise ja esitamisega (kümme

tundi), lisaks õigusteenusekulu 5%. Arvestades tunnitasu suurust 110 eurot, taotleb advokaat

kokku tasu 12 tunni eest 1386 eurot. Taotluse kohaselt on nimetatud summa laekunud

advokaadibüroo kassasse. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust osaliselt põhjendatuks. Taotlus

on täielikult põhjendatud osas, mis puudutab maakohtu otsusega tutvumist ja selle analüüsimist.

Maakohtu otsus on 27 lk pikk, selle lugemine võib nii kaua kesta tõesti. Küll aga ei nõustu

ringkonnakohus kaitsja hinnanguga sellele, milline oli apellatsiooni koostamisele ja esitamisele

kulunud põhjendatud töömaht. Kaitsja taotluses märgitud õigusteenuse tasu suurus ei vasta

kolleegiumi hinnangul käesoleva apellatsiooni mahule ja põhjendatuse tasemele. Apellatsioon ise

on küll koostatud 12-l lehel, kuid teksti on selles ebaproportsionaalselt vähe, seda enam uudset

teksti. Kaks esimest lehte on ülevaade juba toimunud menetlusest, 3. lehekülg kompileerib lihtsalt

Riigikohtu lahendite tsitaate, neid konkreetse asjaga seostamata, järgnevalt kattub apellatsioon

suuresti kaitsja kohtukõne teesidega (4. kd, tl 1-12). Apellatsiooni vormistus (suur šrift, laiad

vahed ridade ja lõikude vahel) laseb sellel paista mahukamana, kui see tegelikult on. Seejuures

sisaldab apellatsioon valdavalt argumente, milles ringkonnakohus apellatsiooni põhjendatuks ei

pea. Üksiti jääb ebaselgeks, miks ja millist töömahtu nõudis kaitsjalt lisaks apellatsiooni

koostamisele ka selle esitamine – arvestades, et apellatsioon esitati elektrooniliselt, ei saanud see

üle minuti võtta. Kaitsja töötunnihinnaks on arvestatud 110 eurot (lisandub 5% õigusteenusekulu),

mis on kohtupraktikast tulenevalt adekvaatne. Kokkuvõttes peab kriminaalkolleegium

apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise mõistlikuks kuue tunni ulatuses (millest neli tundi

apellatsiooni koostamise eest). Kuna ringkonnakohus teeb kaitsja apellatsiooni alusel KrMS § 337

lg 1 p-le 4 vastava lahendi, jäävad KrMS § 185 lg-st 1 tulenevalt menetluskulud riigi kanda.

103. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks ka valitud esindajale makstud mõistliku

suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses

kriminaalmenetlusega. Tasu hüvitamist on taotlenud seetõttu ka kolmanda isiku ja kannatanu

lepingulised esindajad. Kolmanda isiku OÜ Joyce esindaja vandeadvokaat Tanel Mällase taotluse

ja lisatud arve kohaselt on juriidilisele konsultatsioonile apellatsioonmenetluses kulunud 5 tundi

125 eurose tunnihinnaga, kokku maksumusega 750 eurot, millest 125 eurot on käibemaks.

Kannatanu Y OÜ esindaja vandeadvokaat Anto Kasak on esitanud menetluskulude nimekirja

kahes osas, arvestades, et ta esitas nii apellatsiooni kui ka vastuse kaitsja apellatsioonile.

Kannatanu kulud apellatsiooniga seoses on 350 eurot (2,5 tundi tunnihinnaga 140 eurot) ja

seisukoha koostamisega seoses 70 eurot (0,5 tundi). Kuna kaitsja ja kolmanda isiku

apellatsioonides käsitletud küsimustes jäi Harju Maakohtu otsus muutmata, siis on

ringkonnakohus seisukohal, et KrMS § 185 lg 2 alusel tuleb jätta apellatsioonide esitamisega

seotud menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Olukorras, kus

valitud kaitsja tasu jääb süüdistatava kanda, ei pea ringkonnakohus hindama valitud kaitsjale

makstud tasu suuruse põhjendatust. (RKKKo nr 1-18-7807, p 15).

104. Erand tuleb teha siiski valitud esindajaga seotud kannatanu kuludele, mis kanti seoses

süüdistatava apellatsioonile vastamisega. Need kulud kandis kannatanu tulenevalt süüdistatava

menetluslikust initsiatiivist ja need on põhjendatud, arvestades esitatud arvamuse mahtu ja selle

tegemiseks kulunud tagasihoidlikku ressurssi. Kohus arvestab ka seda, et süüdistatava apellatsioon

rahuldati osaliselt ja selle alusel tehti KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahend. Seega määrab

ringkonnakohus jätta riigi kanda kannatanu valitud esindajale tasutud mõistlik kulu 70 eurot. Muus

osas jäävad kannatanu ja kolmanda isiku kulud nende enda kanda.

Allkirjastatud digitaalselt

Tühistatud osaliselt 22.06.2021 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2020. a ja Harju Maakohtu

2. septembri 2020. a otsus osas, millega Erki Otti tunnistati KarS § 201 lg 1 järgi

süüdi ATV Kawasaki omastamises.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2020. a otsus lisaks punktis

1 märgitule ka osas, millega ringkonnakohus jättis Harju Maakohtu 2. septembri

2020. a otsuse muutmata osas, millega maakohus:

1) otsustas anda sõiduki BMW KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel riigi omandisse;

2) rahuldas tsiviilhagi ja mõistis Erki Ottilt Y OÜ kasuks välja 20 760 eurot;

3) mõistis Erki Ottilt Y OÜ kasuks välja menetluskulu hüvitise 2875 eurot ja

jättis Erki Ottil tekkinud menetluskulu täies ulatuses süüdistatava kanda.

3. Eelmises punktis märgitud osas saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.

4. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

5. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

6. Mõista Eesti Vabariigilt Erki Otti kasuks välja 554 eurot 40 senti

kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.