1-20-1707/22 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

13. jaanuar 2021

Kohtuasja number

1-20-1707

Kohtukoosseis

Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Erkki Hirsnik

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi Marten Lepanurme süüdistuses KarS § 320 lg 1

p 1 järgi, üldmenetluse korras

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 5. oktoobri 2020. a otsus

Apellant

Viru Ringkonnaprokuratuur, esindaja Anu Toluk

Apellatsioonimenetluse

pooled

Süüdistatav

Marten Lepanurm. Isikukood: 39505175211, Eesti Vabariigi

kodanik; elukoht XXX; töötab SilberAuto ASis. Varem

karistamata.

Kaitsja

Vandeadvokaat Anu Vilt

Prokuratuur

Viru Ringkonnaprokuratuur, esindaja ringkonnaprokurör

Anu Toluk

Kriminaalasja läbivaatamise

viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Viru Maakohtu 5. oktoobri 2020 otsus Marten Lepanurme süüdistusasjas jätta muutmata

ja prokuratuuri apellatsioon jätta rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur,

süüdistatavate advokaadist kaitsja. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva

jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Marten Lepanurm on antud kohtu alla süüdistatuna selles, et tema 19.02.2018 kohtuistungil

Viru Maakohtu Rakvere kohtumajas, kus arutati kriminaalasjas nr 1-17-8531 V.L. ele KarS §

424 järgi esitatud süüdistust, andis tunnistajana valeütlusi V.L. e huvides viimase poolt sõiduki

juhtimise osas, olles eelnevalt hoiatatud kriminaalvastutusest KarS § 320 järgi teadvalt

valeütluste andmise eest. V.L. e süüdistati selles, et alkoholijoobes juhtis 14.08.2016 kella

02.00 paiku mootorsõidukit, liikudes Rakvere linnas Võidu ja Mulla tänavatel ning parkides

sõiduki XXX hoovis.

19.02.2018 Marten Lepanurme muude ütluste seas ta andis kohtus ütlusi, et helistas politseisse

ja ütles sõiduki numbri XXX . Kõne salvestises sellist kohta ei ole. Samuti Marten Lepanurm

andis ütlusi, et tema kõne politseiga oli pikem kui salvestisel. Samuti Marten Lepanurm andis

ütlusi, et oli XXX maja juures, kui kaks politseinikku tuli Adoffi tänava poolt jala üle tee nende

trepikoja ette. Samuti andis ütlusi, et ei näinud ühtegi sõidukit Võidu tänavalt Mulla tänavale

pöördumas ning politseisõidukist möödumas, Subarut ei näinud liikumas.

05.02.2018 kohtus tunnistajana küsitletud patrullpolitseinik R.N. e andis muude ütluste seas

andis ütlusi, et väljakutsele tulid Võidu tänavalt ja keerasid Mulla tänavale. Auto parkisid Mulla

tänavale. Poeg Marten sõnadest sai teada, et V.L. läks sõitma Subaruga, poeg ütles tunnistajale

sõiduki margi ja numbri. Nägi Subarut tulemas, Võidu tänava poolt keeras Mulla tänavale, sõitis

neile vastu. Nägi, et auto roolis oli V.L. .

05.07.2018 kohtuotsusega mõisteti V.L. KarS § 424 järgi süüdi ja otsus jõustus 13.07.2018.

Maakohus jättis Marten Lepanurme ütlused tõendikogumist välja, kuna need ei haakunud

ülejäänud tõenditega ning olid ebausaldusväärsed ja vastuolus politseinik R.N. e ütlustega.

Marten Lepanurme ütlustes oli vale see, et politseinikud tulid jalgsi mitte Mulla tänavale

pargitud politseiauto juurest, vaid teiselt poolt. Samuti see, et ajal mil ta ema ja vend istusid

politseiautos, ei sõitnud neist mööda ühtegi autot, sealhulgas V.L. e poolt juhitavat. Samuti see,

et häirekeskusesse helistades nimetas sõiduki numbri, ja et kohtus esitatud salvestis on

kestvuselt lühem kui tegelikkuses kõnes oli ja osa juttu on puudu.

Sellega M. Lepanurm pani toime tunnistaja poolt kriminaalmenetluses teadvalt vale ütluse

andmise, s.o kuriteo KarS § 320 lg 1 järgi.

Maakohtu otsus

2. Viru Maakohtu 5. oktoobri 2020. a otsusega mõisteti M. Lepanurm talle esitatud süüdistuses

õigeks. Menetluskulud jäeti riigi kanda.

3. Süüdistatav M. Lepanurm end süüdi ei tunnistanud ja seletas kohtuistungil, et ta ei ole

teadvalt valeütlusi andnud ning on rääkinud seda mida mäletas ja teadis. Tema ütluste kohaselt

oli 2016. aastal tegu perevägivalla juhtumiga ja seoses sellega helistas ta politseisse ning andis

hiljem, s.o 2018. aastal tunnistajana ütlusi kohtus, rääkis täpselt nii nagu tema sündmust

mäletas. Süüdistatav rääkis selles, et ta helistas häirekeskusesse ja suhtles hiljem kahe

politseinikuga XXX maja ees, kust on näha Mulla tänava otsa ehk Mulla tänava lõppu, kuna

XXX on Võidu ja Mulla tänava nurgapealne maja ja sündmuse toimumise ööl politsei autos ei

istunud. Ei mäleta, kas XXX maja ees oli tol ajal kindlaks määratud parkimiskohad, kuid

parkida sai kogu kortermaja esisel alal. Kinnitas, et ei ole valetanud ja valetamiseks ei olnud

ka põhjust. Seega ei ole ta endale teadaolevalt valeütlusi andnud.

4. Maakohus uuris veel ka kirjalikke tõendeid: asitõendi vaatlusprotokolli- kus vaadeldud

objektiks on 14.08.2016 häirekeskusele tehtud kõne, mis kirjeldab ja tõendab politseipatrulli

väljasõidu põhjust; patrullilehte esmase infoga sündmuskohalt joobes juhi kohta; 05.02.2018

kohtuistungi protokolli kohtuasjas nr 1-17-8531 V.L. e süüdistuses, süüdistatava V.L. e ütluseid

joobes juhtimise osas ja tunnistaja R.N. e ütluseid; M. Lepanurme allkiri selle kohta, et teda

kui tunnistajat on Viru Maakohtu poolt 19.02.2018 kohtuistungil hoiatatud vastutusest teadvalt

vale ütluse andmise eest KarS § 320 järgi; 19.02.2018 kohtuistungi protokolli kohtuasjas nr 1-

17-8531, milles M. Lepanurmele selgitati õigust ütlusi mitte anda, samuti tema poolt ütluste

andmise aega, kohta ja ütluste sisu, samuti V.L. e ütluste sisu; 04.06.2018 kohtuistungi

protokollis kohtuasjas nr 1-17-8531 kajastatud kohtuvaidlust ja poolte seisukohti;

05.06.2018 Viru Maakohtu resolutiivotsust kohtuasjas nr 1-17-8531, millega V.L. mõisteti

süüdi KarS § 424 järgi.

5. Maakohus uuris kriminaalasjas 1-17-8531 kohtus tunnistaja R.N. e antud ütlusi. Tunnistaja

sõnul oli ta 14.08.2016 pärast südaööd patrullis koos R.R. ega, kui tuli väljakutse perevägivalla

juhtumile. Ta ei teadnud, kes helistas, ei mäletanud, kus nad patrullis olid ja kust väljakutsele

sõitu alustati. Samuti ta ei teadnud, kui kaua sõit aega võttis, kuid kohale jõudes pargiti

politseivärvides sõiduauto, kas Octavia või Superb, Mulla 3 kõrvale suunaga Võidu tänava

poole. Samas ei osanud tunnistaja hinnata auto kaugust Võidu tänavast ning

tänavavalgustusposti asukohta. XXX maja juures kohtusid nad kahe või kolme isikuga.

Tunnistaja arvates ei pruukinud need isikud õues üldse olla, vaid toas ja vesteldi läbi fonoluku.

Ka ei mäletanud tunnistaja, kes kutsus ja kuidas need isikud politseiautosse saadi.

Mingil hetkel ilmus kuskilt välja M. Lepanurm, kelle arvates oli isa V.L. võtnud tema auto

Subaru Legacy ja läinud sellega sõitma. Lähisuhtevägivalla dokumentide koostamist

politseiautos oli alustanud R.R., tema oli istunud juhi kohal, V.L. e abikaasa J. koos poja

Markusega taga. Hiljem tunnistas, et lähisuhtevägivalla infolehelt selgus, et selle oli täitnud

tunnistaja ise, mitte paariline. Paberite täitmise aegu oli näinud politseiautost möödumas

heledat värvi Subarut numbriga XXX või midagi taolist, mille roolis oli J. väitel V.L. .

Tunnistaja arvas, et Subaru numbri ütles talle Marten. Subaru liikus Mulla tänavalt kaarega

XXX taha, tunnistaja järgnes jalgsi talle. Mida vahepeal tegid pereliikmed, tunnistaja ei

teadnud. Kus viibis Marten ja millega pärast oma teadet edasi tegeles, tunnistaja ei teadnud.

6. M. Lepanurm andis kohtuasjas nr 1-17-8531 19.02.2018 toimunud kohtuistungil ütlusi, et

teda kutsuti 14.08.2016 politseisse ütlusi andma seoses koduvägivalla juhtumiga ühel korral,

kuid ta keeldus ütluste andmisest, kuna ei soovinud isa vastu neid anda.

Seoses V.L. ele esitatud kahtlustusega alkoholijoobes auto juhtimises ei ole temalt enne ütlusi

küsitud. Tema sõnul olid nad isaga eelnevalt vahetanud autosid ja kui isa kella kahe paiku öösel

talle helistas, siis oli ta tahtnud oma autot tagasi. Tema arvates oli isa tarvitanud alkoholi. Mõne

aja pärast helistas ema ja sai aru, et isa viskas ema koos väikevennaga korterist välja. Emaga

suhtles ta korduvalt, küll helistas ema talle ja tema emale, ta ei mäletanud, mitu kõnet toimus.

Kuna ta ise asus aadressil Pere 6 Rakveres, siis hakkas ta autoga Võidu tänavale tulema. Teel

majast autosse ta helistas häirekeskusesse, et äkki on kodus midagi hirmsamat juhtunud ja

ühtlasi andis ka teada Subaru numbri, mis võis linna peal ringi liikuda. Ta kinnitas, et tema

kõne oli pikem kui see, mis CD-lt ette mängiti ja talt veel küsiti auto numbritähtede osas üle, et

kas on alfa, zorro, delta.

Tunnistaja mäletas, et kõne lõppes Rakvere uue spordikeskuse läheduses oleva ringtee juures

või selle lähedal, ta ei usu, et ta oleks Pere tänavalt sinna jõudnud 1 minuti ja 38 sekundi jooksul

nii nagu oli CD-l kõne pikkus. Kohale jõudes parkis auto teisele krundile, aga samale poole,

kus on XXX , kuid sellest 1 maja Võidu tänava alguse poole, mitte Adoffi tänava poole. Subarut

liikumas ei näinud, kuna tema auto asukohast ei olnudki võimalik seda näha, Subaru asukohta

ta ei teadnud. Ta läks maja ette ema ja venna juurde ning nad ootasid koos politseinikke, kes

saabusid tunnistaja hinnangul umbes 5-10 minuti jooksul peale tema kohale jõudmist.

Politseinikud tulid jala Adoffi tänavalt, nad tulid üle tee trepikoja ette. Ta vastas politseinike

küsimustele ja mingil ajahetkel liiguti maja eest Mulla tänava poole, kus nägi pargitud

politseiautot Škoda. Ema ja vend istusid politseiautosse, tema jäi kõnniteele politseiauto

lähedale seisma. Mööda Võidu tänavat liikusid autod, kuid tema ei näinud ühtegi autot

keeramas Võidu tänavalt Mulla tänavale. Vähemalt poole tunni möödudes tulid politseinikud

autost välja ja suundusid taskulampidega XXX maja taha, temalt ei küsinud nad midagi, kuid

ta liikus distantsi hoides politseinikele järele. Isa V.L. t nägi hiljem, siis kui V.L. politseibussi

viidi, kuid ta ei näinud, kus ja kuidas politseinikud V.L. ga kohtusid. Subaru tulekut ta ei näinud.

Subarut nägi XXX taga parklas alles siis, kui politseinikud sinna läksid. Kui V.L.

politseibussiga ära viidi, siis otsisid politseinikud taskulampidega veel midagi. Kui kõik läbi oli

ja politsei minema sõitis, siis läks ta tuppa, võttis kapi pealt Subaru võtme ja jättis sinna V.L.

auto võtme ning sõitis Pere tänavale tagasi. Subarul on 2 võtit ning teine võti asus tema Tallinna

kodus.

7. Maakohus märkis, et isiku süüdimõistmine kuriteos eeldab tuvastatust ja täielikku selgust

süüteokoosseisu tuvastamiseks vajalikes asjaoludes, kuid sellist kindlat siseveendumust

käesoleval juhul kohtul ei tekkinud. Hinnanud kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse

kohaselt, asus maakohus seisukohale, et M. Lepanurme süü temale esitatud süüdistuses KarS §

320 lg 1 järgi ei ole tõendamist leidnud ja ta kuulub õigeks mõistmisele.

8. KarS § 320 lg 1 näeb ette vastutuse kannatanu või tunnistaja poolt kriminaal- või

väärteomenetluses või tsiviilkohtu- või halduskohtumenetluses teadvalt vale ütluse andmise

eest või menetlusosalise poolt vande all teadvalt vale seletuse või vande all teadvalt vale vara

nimekirja või sissetulekute või kulude arvestuse andmise eest. Valeütlus seisneb

tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude teadvas moonutamises. Tõe moonutamise all

mõistetakse ütluste andmisel tegelikkusele mittevastavate asjaolude avaldamist.

Käesolevas kohtuasjas tuvastas maakohus, et tunnistajad R.N. e ja M. Lepanurm ei mäletanud

poolteist aastat hiljem kohtuistungil ütlusi andes sündmusi, mis olid seotud V.L. e süüteoga ja

mõlemad tunnistajad avaldasid, et rääkisid seda, mida mäletasid.

9. V.L. e poolt mootorsõiduki 14.08.2016 joobes juhtimisega seonduvaid ütlusi andis M.

Lepanurm alles 19.02.2018 kohtuistungil, s.o sündmusest poolteist aastat hiljem. Ta seletas, et

rääkis seda, mida ta mäletas. Tema kahtlus sündmuste ajalise kestuse ja detailide tajumise osas

oli kohtu arvates eluliselt mõistetav ja usutav, kuna põhisündmusena oli tegemist perevägivalla

situatsiooniga, kus ajataju võib stressi tõttu häiritud olla. Maakohus rõhutas, et isa poolt joobes

olekus mootorsõiduki juhtimise episoodis M. Lepanurm kohtueelses menetluses ütlusi ei

andnud ja seega sai ta kohtuistungil ütlusi andes tugineda vaid mälule selliselt nagu ta oluliselt

hiljem neid sündmusi mäletas.

Kohus asus seisukohale, et ütluste lahknemine neist tõenditest, millele tuginedes

süüteosündmus kohtuotsusega tuvastatuks loetakse, ei tähenda veel valeütluste andmist

(RKKKo nr 3-1-1-100-07 p 7 ja 3-1-1-81-00 p 7.1).

10. Kohtuasjas nr 1-17-8531 V.L. e süüdistuses kuulutas Viru Maakohus 05.06.2018

resolutiivotsuse. Keegi menetlusosalistest apellatsiooniteadet ei esitanud ja kohtuotsus jõustus

13.07.2018.

Maakohtu hinnangul ei ole asjakohane süüdistuse väide, et maakohus jättis M. Lepanurme

ütlused V.L. e süüasjas tõendikogumist välja, kuna need ei haakunud ülejäänud tõenditega ning

olid ebausaldusväärsed ja vastuolus politseinik R.N. e ütlustega, kes samuti ei mäletanud

sündmusi poolteist aastat hiljem. Milliste ülejäänud tõenditega on tegemist, seda süüdistuses

avatud ei ole ja see ei ole ilmselgelt ka võimalik, kuna selles kohtuasjas kohus motiveeritud

kohtuotsust ei vormistanud ning seetõttu ei ole võimalik käesoleval ajal väita millistele

tõenditele ja neile millist hinnangut andes asja menetlenud kohtunik tugines.

Seega ei ole alust väita, et M. Lepanurm andis teadvalt valeütlusi. Maakohus mõistis M.

Lepanurme õigeks.

Prokuratuuri apellatsioon

11. Apellatsioonis palutakse tühistada Viru Maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega mõista

M. Lepanurm süüdi KarS § 320 lg 1 järgi ja karistuseks mõista 4 kuud vangistust. KarS § 73

alusel jätta vangistus tingimisi kohaldamata, kui süüdistatav ei pane 1 aasta pikkuse katseaja

jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Süüdistatavalt tuleb välja mõista menetluskuluna sundraha

1,5 palga alammääras.

12. Apellandi arvates on antud asjas kaks olulist küsimust - kas valeütluse kaasuses peab

kindlasti olema tõendiks põhistatud otsus menetlusest, kus ütlusi anti ning kas M. Lepanurm

andis valeütlusi või tegemist oli eksimise, mittemäletamise, unustamise vms.

13. Apellant ei ole nõus maakohtuga selles, et tõendiks peab olema põhistatud otsus, kus on

kirjas, et tunnistaja M. Lepanurme ütlused on ebausaldusväärsed ja vastuolus teise tõendiga.

Teadvalt vale ütluse andmise tuvastamine peab olema iseseisva kriminaalmenetluse esemeks.

Seega võib kohtuotsust ja kohtuistungi protokolli KarS § 320 järgi alustatud

kriminaalmenetluses kasutada tõendina tuvastamaks süüdistatava ütluste erinevust tõenditest,

millele kohus on tuginenud otsuse tegemisel.

Apellatsioonis osutatud Riigikohtu lahendist ei tulene, et valeütluse kaasuses peab kindlasti

olema üheks tõendiks põhistatud otsus. Istungil antud ütlused on kajastatud protokollides,

millest piisab otsustamaks, kas inimene on tunnistajana kaasatud, hoiatatud vastutusest

valeütluse andmise eest ja ütluste sisu.

14. V.L. e menetluse protokollidest on apellandi arvates selge, et vaidluse all oli küsimus, kas

V.L. on sõidukit juhtinud. Politseinik R.N. e ütluste kohaselt liikus sõiduk Subaru ja V.L.

juhtis seda. M. Lepanurme sõnul ei näinud ta ühtegi sõidukit liikumas sündmusega seotud

kohas. V.L. e kohtuotsusest on selge, et isik mõisteti süüdi. Tõendid, millele kohus sai tugineda,

on tuletatavad istungiprotokollidest. Kohus sai ainult politseinikust tunnistaja ütluste pinnalt

jõuda otsustuseni, et V.L. juhtis sõidukit.

15. Apellant toob välja V.L. e kriminaalasjas 19.02.2018 peetud istungi protokollis kajastatud

tunnistaja M. Lepanurme vastused kaitsja küsimustele ning leiab kaitsja küsitluse voorus vastab

M. Lepanurm küsimustele kindalt. Ta ei kasuta sõnu “ei mäleta“, “ei tea“, “vist“, “ei ole kindel“,

mis viitaks tunnistaja ebakindlusele või mittemäletamisele.

Apellandi hinnangul on välistatud, et tunnistajate ütlused on lahknevad seetõttu, et nad

mäletavad asju erinevalt või eksivad kuriteosündmuse toimumise osas. Kui politseinik andis

ütlusi, et Subaru sõitis mööda, siis seda pidi nägema ka M. Lepanurm, kes ei lahkunud

sündmuskohalt enne, kui nägi, et politseinikud viivad isa ära.

Prokurör on jätkuvalt seisukohal, et M. Lepanurm andis kohtuistungil valeütlusi.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

16. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tutvus kriminaalasjaga, sealhulgas maakohtu

õigeksmõistva kohtuotsuse põhistustega ning prokuratuuri apellatsiooniga ning alljärgnevalt

esitab omapoolsed seisukohad apellatsioonis tõstatatud vaidlusküsimustele.

17. Apellant on seisukohal, et käesolevas kaasuses on kaks vaidlusküsimust. Kõigepealt

küsimus sellest, kas valeütluse kaasuses peab kindlasti olema tõendiks põhistatud otsus

menetlusest, kus ütlused anti. Apellandi arvates on maakohus üheselt leidnud, et peab olema

põhistatud kohtuotsus, kus on n-ö must-valgel kirjas, et tunnistaja M. Lepanurme ütlused on

ebausaldusväärsed ja vastuolus teiste tõenditega. Apellant osutab kohtupraktikale, mille

kohaselt ei pea valeütluse kaasuses tõendiks olema põhistatud kohtuotsus.

18. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga selles, et maakohus on otsuses väitnud, et M.

Lepanurme valeütluse kriminaalasjas peab tingimata olema tõendiks põhistatud kohtuotsus

kriminaalasjas, kus M. Lepanurm ütlused andis. Kohtukolleegium selliselt maakohtu otsuses

märgitut ei mõista.

19. Tõepoolest toob maakohus välja, et kriminaalasjas nr 1-17-8531 V.L. e süüdistuses kuulutas

Viru Maakohus 05.06.2018 resolutiivotsuse. Kohtuotsust apellatsioonikorras ei vaidlustatud

ning maakohtu otsus jõustus 13.07.2018. Seega põhistustega kohtuotsust ei tehtud.

Maakohtu viide eelnimetatud asjaolule on tingitud käesolevas kriminaalasjas M. Lepanurmele

esitatud süüdistuse tekstist. M. Lepanurme süüdistuses on välja toodud järgmine –

„05.07.2018 kohtuotsusega mõisteti V.L. KarS § 424 järgi süüdi ja kohtuotsus jõustus

13.07.2018. Sellega jättis maakohus Marten Lepanurme ütlused tõendikogumist välja, kuna

need ei haakunud ülejäänud tõenditega ning olid ebausaldusväärsed ja vastuolus politseinik

R.N. e ütlustega“.

20. Kuna selline tekst sisaldub süüdistuses, pidas maakohus mõistetavalt vajalikuks selles võtta

seisukoht. Nimelt arvas maakohus, et kuna kriminaalasjas nr 1-17-8531 V.L. e süüdistuses

põhistustega kohtuotsust ei tehtud, pole asjakohane süüdistuse väide, et M. Lepanurme ütlused

jäeti tõendikogumist välja, sest need ei haakunud ülejäänud tõenditega ning olid

ebausaldusväärsed ja vastuolus politseiniku R.N. e ütlustega. Kohtukolleegium nõustub

maakohtu sellise mõtteavaldusega. Pole teada (seda võib vaid oletada), mida mõtles V.L. e

kriminaalasjas kohtuotsust teinud kohus, sest põhistustega kohtuotsust ei koostatud.

21. Kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud otsuses ei ole maakohus väitnud, et

tõendamaks M. Lepanurme süüd valeütluse süüdistuses, on oluliseks ja süüdimõistmiseks

vajalikuks tõendiks põhistatud kohtuotsus kriminaalasjas, kus M. Lepanurm tunnistajana ütlusi

andis. Maakohtu otsuse põhistusi lugedes ringkonnakohus sellist mõtteavaldust välja ei

lugenud.

Ilmselgelt

on

maakohtule

teada,

milline

on

kohtupraktika

valeütluste

kriminaalasjades. Kohtukolleegium kordab, et viite põhistatud kohtuotsuse puudumisele

kriminaalasjas nr 1-17-8531 V.L. e süüdistuses tegi maakohus vaid M. Lepanurme süüdistuse

tekstis sisalduvatele väidetele vastates.

22. Teiseks vaidlusküsimuseks on antud asjas apellandi hinnangul see, kas M. Lepanurm andis

valeütlusi või tema ütluste näol on tegemist eksimise, mittemäletamise, unustamise või muu

sellisega. Apellant ei nõustu maakohtu arvamusega. M. Lepanurm vastas ütlusi andes esitatud

küsimustele kindlalt, puuduvad viited ebakindlusele või mittemäletamisele.

23. M. Lepanurme süüdistatakse teadvalt valeütluste andmises. Süüdistuse kohaselt valetas M.

Lepanurm järgmiste asjaolude kohta:

1) häirekeskusele helistades nimetas ta autonumbri, millega võis tema isa V.L. sõitma minna,

ning et kohtus tõendina esitatud kõne salvestis oli kestuselt lühem kui tegelikkuses kõne oli,

osa juttu oli puudu;

2) vale oli see, et politseinikud tulid jalgsi ja mitte Mulla tänavale pargitud politseiauto juurest,

vaid teiselt poolt;

3) ajal, mil tema vend ja ema politseiautos istusid, ei sõitnud neist mööda ühtegi autot,

sealhulgas V.L. e juhitavat.

24. M. Lepanurm kinnitas maakohtus, et tema pole teadvalt valetanud, rääkis asjadest nii nagu

ta mäletas. Maakohus uuris asjas kogutud tõendeid, muuhulgas kriminaalasjas nr 1-17-8531

V.L. e süüasja arutamisel 19.02.2018 kohtuistungil ütlusi andnud kahe tunnistaja – M.

Lepanurme ja politseinik R.N. e ütlusi. Kokkuvõttes järeldas maakohus, et kumbki

tunnistajatest ei mäletanud poolteist aastat hiljem kohtus ütlusi andes sündmusi, mis olid seotud

V.L. e süüteoga ning mõlemad rääkisid seda, mida mäletasid. Kohtukolleegium nõustub

maakohtuga.

25. V.L. e kriminaalasjas nr 1-17-8531 M. Lepanurm kohtueelses menetluses ütlusi ei andnud.

Esmakordselt andis ta ütlusi kohtuistungil 19.02.2018, s.o ca poolteist aastat hiljem pärast

14.08.2016 V.L. e poolt mootorsõiduki joobeseisundis juhtimist.

Ka kohtukolleegium peab igati mõistetavaks M. Lepanurme selgitust, et kohtuistungil rääkis ta

sündmusest nii nagu ta mäletas ning pole midagi kummastavat selles, et ta võis sündmustest

rääkides ka eksida.

Ei saa jätta tähelepanuta, et M. Lepanurm ise oli see, kes helistas 14.08.2016 Häirekeskusesse

teatamaks võimalikust perevägivalla sündmusest. Tunnistaja politseiametnik R.N. e ütluste

kohaselt XXX maja juures ütles M. Lepanurm neile, et isa V.L. oli võtnud tema auto Subaru

Legacy ja läinud sõitma. Tunnistaja arvates ütles auto numbri M. Lepanurm. Seega näitavad

nimetatud asjaolud, et M. Lepanurmel polnud vähimatki põhjust teadvalt valetada. Eriti kui

pidada silmas selliseid vähetähtsaid asjaolusid nagu see, et kas tema kõne Häirekeskusesse oli

pikk või lühike, kas ta juba kõnes nimetas auto numbri ja margi, millega tema isa võis sõitma

minna, või nimetas ta need asjaolud kohale tulnud politseinikele, kas politseinikud tulid ühelt

või teiselt poolt ning kas auto sõitis mööda.

Kõik n-ö valed, mida süüdistus välja toob, on kohtukolleegiumi hinnangul subjektiivselt

erinevalt tajutavad asjaolud, eriti olukorras, kus nende meenutamine asjaosaliste poolt toimub

pooleteise aasta möödudes. Teadvalt valetamist M. Lepanurme poolt ringkonnakohus siinkohal

ei näe.

26. Lõpetuseks osutab ringkonnakohus maakohtu seisukohale, et ütluste lahknemine neist

tõenditest, millele tuginedes süüteosündmus kohtuotsuses tuvastatuks loetakse (antud juhul

oletuslikult loeti, sest põhistatud kohtuotsust ei koostatud V.L. e süüasjas), ei tähenda veel

valeütluste andmist (vt ka RKKKo 3-1-1-100-07 p 7, 3-1-1-81-00 p 7.1).

27. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu otsuse

muutmata ning prokuratuuri apellatsiooni rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)