2-20-114752/21 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Ande Tänav

Määruse tegemise aeg ja koht

26. november 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-114752

Tsiviilasi

XX hagi City Chalet OÜ (endise ärinimega P&R

Kesklinn

OÜ)

vastu

võlgnevuse

ja

viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 28. septembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

244,57 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Roman Märtson

Kostja (vastustaja) City Chalet OÜ (registrikood

12366218), lepinguline esindaja vandeadvokaat Taivo

Ruus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Keelduda XX Harju Maakohtu 28. septembri 2020. a otsuse peale esitatud

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

2. Apellatsioonkaebuse esitamisega seonduvad menetluskulud jätta XX kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule

15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Hagimenetluses võib määruskaebuse

Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas Pärnu Maakohtule 13. aprillil 2020 maksekäsu kiirmenetluse avalduse

City Chalet OÜ (endise ärinimega P&R Kesklinn OÜ, kostja) vastu. Kostja vastuväite tõttu

lõpetati 5. mai 2020 määrusega maksekäsu kiirmenetlus ja anti asi üle Harju Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2 (5)

2. Hageja esitas 15. mail 2020 kostja vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista

põhivõla 225 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1,57 eurot ja edasiulatuva viivise

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätetatud määras.

Hageja väitel sõlmisid pooled 20. jaanuaril 2020 tähtajalise eluruumi üürilepingu aadressil

XXX, Tallinn tähtajaga üks aasta, s.o kuni 20. jaanuarini 2021. Hageja tasus vastavalt

üürilepingule kostjale tagatisraha 225 eurot. Hageja teavitas kostjat üüripinna puudustest, s.o

ventilatsioon töötas puudulikult ja üüritud ruumidesse oli tekkinud hallitus. Hageja määras

kostjale puuduste kõrvaldamiseks tähtaja kuni 8. aprillini 2020. Kostja teatas hagejale

1. aprillil 2020, et ta ei kavatse puuduseid kõrvaldada. Hageja teatas 1. aprillil 2020, et ta ütleb

üürilepingu üles alates 1. aprillist 2020. Hageja nõudis kostjalt üürilepingu p 3.5 järgi

tagatisraha tagastamist hiljemalt 7. aprillil 2020. Kostja ei ole hagejale tagatisraha tagastanud.

Järelikult on kostja lepingulist kohustust rikkunud. Hageja nõuab kostjalt tagatisraha

tagastamist.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja väitel sõlmisid pooled tähtajalise üürilepingu.

Pooled olid üürilepingus kokku leppinud üürnikupoolses erakorralise ülesütlemise aluses.

Hagejal oli õigus üürileping ennetähtaegselt üles öelda, kui kostja oli lepingut oluliselt tahtlikult

rikkunud ega olnud vaatamata üürniku pöördumisele puudusi seitsme päeva jooksul

kõrvaldanud (üürilepingu p 7.7). Hageja ei ole tõendanud, et üüripinnal esines puudus, et

puudus oli oluline ning et kostja rikkus üürilepingut tahtlikult. Hageja ei ole tõendanud, et

üüritud pinnal oli hallitus või et ventilatsioon ei töötanud. Järelikult on hageja üürilepingu

ülesütlemine tühine. Hagejal oli ja on võimalus üüritud asja kasutada. VÕS § 314 lg 1 sätestatud

alust lepingu ülesütlemiseks ei esine.

Maakohtu otsus

4. Maakohus jättis 28. septembri 2020. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis

maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja mõistis

hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 813,75 eurot.

Maakohus leidis, et pooled ei vaidle, et:

 hageja üürnikuna ja kostja üürileandjana sõlmisid 20. jaanuaril 2020 tähtajalise

eluruumi üürilepingu tähtajaga üks aasta, s.o kuni 20. jaanuarini 2021;

 hageja tasus kostjale tagatisraha 225 eurot;

 hageja lahkus üüritud ruumist 23. märtsil 2020.

Maakohtu hinnangul ei esinenud hagejal mõjuvat põhjust üürilepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks. Hageja ei ole tõendanud, et üüritud esemel töötas ventilatsioon puudulikult või

et üüritud ruumidesse oli tekkinud hallitus. Hageja esitatud fotodelt ei ole tuvastatav hallituse

olemasolu. Hageja tutvus põranda olukorraga korterit vastu võttes. Üürilepingust ei tulene

põranda pinnakatte osas eritingimusi. Kostja on selgitanud, et tegemist on dekoratiivse

eritöötluseta betoonpõrandale iseloomuliku struktuuriga, mida ei värvita. Hageja soovis

2. märtsi 2020 e-kirjas, et kostja puhastaks üüritud eluruumi põranda. Must põrand ei ole

puudus, mida hageja ei saanud üürilepingu p 4.2.7 järgi ise kõrvaldada ja mis annaks aluse

lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Ka ei tõenda hageja eksperiment küünlaga, et

ventilatsioon oli puudulik või ei töötanud. Lisaks selgitas kostja, et küünalt hoiti resti juures,

mille taga on kuulkraan. Hageja teavitas kostjat võimalikust ventilatsiooni puudusest

31. märtsil 2020, s.o pärast seda, kui hageja oli eluruumist välja kolinud. Hageja elas enam kui

kaks kuud eluruumis ja ei ole eluliselt usutav, et ta ei saanud ventilatsiooni võimalikust

puudusest varem teada. Kuna hagejal ei esinenud õiguslikku alust tähtajalise üürilepingu

erakorraliseks ülesütlemiseks, siis puudub hagejal õigus nõuda kostjalt üürilepingu p 3.5 järgi

3 (5)

tagatisraha tagastamist. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jättis maakohus rahuldamata ka

hageja viivisenõude.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hageja väitel tõlgendas maakohus õigusnorme vääralt. Pooled ei palunud maakohtul tuvastada,

kas üürilepingu ülesütlemiseks esines õiguslik alus või mitte. Hageja tugines nõude esitamisel

VÕS § 308 lg-le 3. Maakohus on jätnud selle õigusnormi kohaldamata. Hagejal on tagatisraha

tagasisaamise õigus alates lepingu lõppemisest. Üürileandja nõuete puudumise korral on

üürnikule tagatisraha tagastamata jätmine seadusevastane.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 2¹

alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 keelduda.

7. TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi lihtsustatud korras, kui

tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna

põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Praeguses asjas on hageja

palunud mõista kostjalt välja põhinõude 225 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1,57 eurot

ning viivise põhinõudelt alates 16. maist 2020 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras. Seega on tegemist lihtmenetluses menetletud asjaga TsMS § 405 lg 1

tähenduses.

8. Lihtmenetluse asjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi

menetlusse üksnes juhul, kui maakohus on andnud loa edasikaebamiseks või kui maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada

lahendit.

9. Maakohus ei ole otsuses andnud luba selle edasikaebamiseks.

10. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus vaidlustatud otsust tehes ebaõigesti hinnanud

tõendeid ega rikkunud menetlusõiguse norme. Samuti ei ole maakohus valesti kohaldanud

materiaalõiguse norme.

11. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus ei pidanud hageja nõude lahendamiseks

tuvastama, kas hagejal oli üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks õiguslik alus. VÕS § 308

lg 3 ja üürilepingu p 3.5 kohaselt on hagejal õigus nõuda tagatisraha tagastamist üksnes pärast

üürilepingu lõppemist. Järelikult tuli maakohtul hageja nõude lahendamiseks kindlaks teha, kas

poolte sõlmitud üürileping on lõppenud.

12. Maakohus on õigesti leidnud, et hagejal ei esinenud õiguslikku alust tähtajalise üürilepingu

erakorraliseks ülesütlemiseks. Hageja ei ole tõendanud, et üüritud ruumidesse oli tekkinud

hallitus või et ventilatsioon töötas puudulikult. Hageja esitatud fotode pinnalt ei ole võimalik

hageja väidetud puudusi tuvastada. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses nendele maakohtu

järeldustele vastu vaielnud. Hageja ei ole kohtumenetluses muudele üürilepingu erakorralistele

ülesütlemise alustele tuginenud. Järelikult ei olnud hagejal alust üürilepingu ülesütlemiseks.

13. Kuna hagejal ei olnud alust üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, ei toonud

õigusvastane üürilepingu ülesütlemine õigusliku tagajärjena kaasa üürilepingu lõppemist.

Möödunud ei ole ka üürilepingu tähtaeg. Järelikult üürileping kehtib ja kostjal ei ole tekkinud

kohustust hagejale tagatisraha tagasi maksta.

4 (5)

14. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist ei välista

ka asjaolu, et maakohus on hagejalt kostja kasuks välja mõistnud menetluskulu hüvitise 813,75

eurot ning hageja on palunud jätta menetluskulud kostja kanda.

Riigikohus on iseenesest küll leidnud, et TsMS § 637 lg 21 alusel ei tohiks apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest keelduda olukorras, kus lihtmenetluse asjas on maakohus otsuses

kindlaks

määranud

menetluskulude

rahalise

suuruse,

menetlusosaline

vaidlustab

apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalist suurust ning on täidetud TsMS § 178 lg-s 2

sätestatud eeldused (vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot). Riigikohus on seda

seisukohta põhjendanud sellega, et vastasel juhul oleks menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamise võimalused lihtmenetluse asjas isiku jaoks erinevad sõltuvalt sellest, kas

menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks kohtuotsuses või eraldi määrusega pärast

tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud lahendi jõustumist (vt Riigikohtu 15. juuni 2016. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16, p 11).

Hageja ei ole aga praeguses asjas esitanud apellatsioonkaebuses ühtegi väidet selle kohta, et

temalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulu suurus oleks kuidagi põhjendamatu. Seega

ei ole hageja vaidlustanud temalt välja mõistetud menetluskulude suurust.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega TsMS §

178 lg 2 mõttes olla tegu olukorras, kus menetlusosaline on vaidlustanud üksnes asja sisulist

lahendust ning menetluskulude jaotust, vaatamata sellele, kas maakohtu otsuses on

menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. Ringkonnakohtu hinnangul ei

võimalda sellist tõlgendust ei seaduse tekst ega mõte. Samuti oleks see vastuolus Riigikohtu

seisukoha aluseks olnud menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttega.

Esiteks märgib ringkonnakohus, et TsMS § 178 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse

menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale. Selles menetluses ei ole enam võimalik

vaidlustada menetluskulude jaotust, mida on TsMS § 178 lg 1 kohaselt võimalik vaidlustada

üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks

määrati. Eelviidatud tõlgendus tooks kaasa seega selle, et menetlusosalised oleksid ebavõrdses

seisus sõltuvalt sellest, kas menetluskulud määratakse kindlaks kohtuotsuses või pärast

kohtuotsuse jõustumist eraldi määrusega. Nimelt peaks ringkonnakohus olukorras, kus

maakohus on menetluskulude suuruse kindlaks määranud otsuses, apellatsioonkaebuse

sisuliselt läbi vaatama ja otsusega lahendama, vaatamata TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud

menetlusse võtmisest

keeldumise

aluse

olemasolule, samas kui

ta võiks jätta

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata olukorras, kus maakohus määrab menetluskulud

kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist eraldi määrusega. Seega tooks selline tõlgendus kaasa

vastupidise tagajärje Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16 soovitud eesmärgile.

Teiseks ei sõltu TsMS § 178 lg 2 järgi kaebeõigus sellest, kui suured on maakohtu

kindlaksmääratud menetluskulud, vaid kui suures ulatuses neid vaidlustatakse (kaebeõigus on

olemas, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot). Seega olukorras, kus

kaebuses ei ole öeldud sõnagi menetluskulude suuruse kohta, ei ole võimalik ka hinnata, kas

TsMS § 178 lg 2 järgi kaebeõigus oleks olemas.

Lisaks sellele on ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse piiridega. Olukorras, kus

kaebuses ei ole menetluskulude suurust vaidlustatud ning ringkonnakohus asja sisulist

lahendust, sh menetluskulude jaotust ei muuda, ei ole ringkonnakohtul alust omal algatusel ka

asuda maakohtus kindlaksmääratud menetluskulude suurust muutma. TsMS § 174 lg 5 kohaselt

on kõrgema astme kohtul ilma vastava kaebuseta võimalik maakohtus kindlaks määratud

menetluskulude suurust muuta üksnes juhul, kui ta muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi

asja uueks läbivaatamiseks saatmata.

15. Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud

jätta TsMS § 168 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna kostjal ei ole kaebuse menetlusse võtmise

5 (5)

staadiumis veel menetluskulusid tekkinud, ei tule hagejal hüvitada kostja apellatsioonkaebuse

menetlemise kulusid. Hageja tasus kaebuse esitamiselt riigilõivu 75 eurot. Hagejal on õigus

taotleda kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel.

16. Ringkonnakohus ei toimeta vastavalt TsMS § 638 lg-le 4 apellatsioonkaebust kostjale kätte.

Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid hagejale füüsiliselt

tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

17. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on kohtumäärus edasikaevatav.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Vahur-Peeter Liin

Villem Lapimaa

Ande Tänav