2-20-13209/19 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Ande Tänav

Määruse tegemise aeg ja koht

26. november 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-13209

Tsiviilasi

Sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

psühhiaatriakliiniku

valvearsti

avaldus

esialgse

õiguskaitse korras XX suhtes tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks ja selle pikendamiseks

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 11. septembri 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399), psühhiaatriakliiniku valvearst

Ingrid Veiksar

Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Mariann

Tusti

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 11. septembri 2020. a määrus osas, millega maakohus

kohaldas tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kauem kui neli päeva. Teha

tühistatud osas uus määrus, millega jätta esialgne õiguskaitse üle nelja päeva

pikendamata.

2. Sõnastada kohtumääruse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

2.1. Rakendada esialgset õiguskaitset ja lubada kohaldada XX-le tahtest

olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 14. septembrini 2020, kell 14.40.

2.2. Lugeda tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpetatuks 14. septembril 2020,

kell 14.40 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud tahtevastase ravi

kohaldamise

eelduste

äralangemise

tõttu

otsuse

tahtevastase

ravi

lõpetamiseks.

2.3. Määrus on viivitamata täidetav alates määruse XX-le kättetoimetamisest.

2.4. Määruskaebuse esitamine ei peata määruse täitmist.

3. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

4. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib määruse peale

2 (6)

esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud

isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid

rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh

tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses Riigikohtus

võib menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 11. septembril 2020 Harju

Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise

ravi kohaldamiseks ja selle pikendamiseks. Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik

psühhiaatriakliinikus alates 10. septembrist 2020, kus kell 14.40 rakendati tema suhtes tahtest

olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Puudutatud

isiku ebaadekvaatne käitumine ja toimetulematus on ohtlik ümbritsevatele ja temale endale.

Puudutatud isik ei ole võimeline ravivajadust hindama. Puudutatud isiku psüühilise seisundi

paranemist ei ole alust prognoosida 4 ööpäeva vältel. Avaldaja taotles puudutatud isiku suhtes

esialgse õiguskaitse rakendamist, selle pikendamist 40 päevani ning luba kohaldada tema suhtes

tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi.

Avaldusele lisatud psühhiaatri arvamuse järgi käis puudutatud isik esmakordselt psühhiaatri

vastuvõtul 2005. aastal kohanemishäire diagnoosiga. Puudutatud isikule on aastatel 2012–2017

olnud probleemiks ärevus- ning muremõtted. Hiljem on esiplaanil olnud depressiooni

sümptomid. Puudutatud isiku ema väitel on puudutatud isiku seisund halvenenud ligikaudu

1,5 aastat tagasi. Puudutatud isikul on tekkinud tugev meeleolu langus, apaatia. Puudutatud isik

jättis enda ja oma korteri hooletusse. Puudutatud isik on käinud nii psühhiaatri vastuvõtul kui

ka psühhoteraapias, kuid ema hinnangul sealt abi ei soovinud. Puudutatud isik ei tarvitanud

temale määratud ravimeid ja psühholoogiga kontakti saavutada ei soovinud. Ema jutust jääb

mulje, et puudutatud isikul oli tugev saavutusvajadus, hirm läbikukkumise ees. Puudutatud isik

käis korduvalt ärevuse tõttu nii perearsti vastuvõtul kui ka psühhoteraapias ning võttis ülikoolist

akadeemilise puhkuse tervislikel põhjustel. Puudutatud isik toodi 2019. septembris kiirabiga

valvepsühhiaatri juurde, kuna avaldas enesetapumõtteid. Vastuvõtul eitas suitsiidiplaane ja

hospitaliseerimist ei soovinud. Ema sõnul rääkis puudutatud isik nii talle kui ka oma

sõbrannadele pidevalt oma enesetapukavatsustest. Ema ja sõbrannad märkasid 2020. a kevadel,

et puudutatud isik on enda ja korteri hooletusse jätnud. Ema väitel ägenes puudutatud isiku

seisund 2020. aasta augustis. Puudutatud isik kolis ema antud korterist välja ja alustas

igapäevast alkoholi tarvitamist koos uute tuttavatega. Ema kodu juures puudutatud isik karjus,

sõimas, ropendas ja oli agiteeritud. Puudutatud isik on saatnud emale, ülemusele ja

sõbrannadele palju sõnumeid seosetu sisuga. Puudutatud isikule kutsuti 2020. aasta septembris

töö juurde kiirabi, kuna puudutatud isik käitus ebaadekvaatselt, ärritunult ja agiteeritult.

Puudutatud isiku väitel suudab ta rääkida ainult paroolide keeles. Puudutatud isik on eitanud

ravivajadust. Teda ei hospitaliseeritud. Puudutatud isikule kutsuti 10. septembril 2020 uuesti

kiirabi, kuna puudutatud isik saatis sõbrannale sõnumi, et tahab end tappa. Puudutatud isik

hospitaliseeriti samal kuupäeval kiirabi ja politsei kaasabil psühhiaatriakliinikusse. Puudutatud

isik oli valvetuppa saabudes motoorselt rahutu, agiteeritud, eemaldas endalt infusioonivooliku,

sülitas, sõimas, ropendas. Temaga oli raske kontakti saada. Tema mõttekäik oli raskesti jälgitav,

3 (6)

hüplik ja seosetu. Valvearsti otsusel alustati puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut

psühhiaatrilist ravi 10. septembril 2020 kell 14.40. Puudutatud isik vajas mehaanilist

ohjeldamist 11. septembri 2020 hommikuni. Puudutatud isikuga oli 11. septembril 2020

endiselt raske kontakti saavutada. Puudutatud isiku mõttekäik oli kiirenenud, hüplik, teemad

vahetusid pidevalt ja kõikidele küsimustele sisuliselt ta ei vastanud. Puudutatud isiku mõttekäik

oli ataktiline. Esines fraaside ning mõtete kordamist. Ilmestus paranoilisus. Puudutatud isik

arvas, et ta on KAPO-s. Kontakti puudumise tõttu ei saanud meelepetete esinemist kinnitada

ega ümber lükata. Puudutatud isik eitas ravivajadust ning lausus, et vaimuhaiglasse ta ei lähe.

Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (F23 äge ja mööduv psühhootiline episood).

Tema käitumine on ebaadekvaatne ning võib kujutada ohtu eelkõige puudutatud isikule endale.

Puudutatud isik ei ole tervislikust seisundist lähtuvalt võimeline otsustama ravi vajaduse üle

ning vajab ravi kontrollitud ja turvalises ravikeskkonnas. Puudutatud isiku tervisliku seisundi

paranemine ja iseseisev toimetulek kodustes tingimustes ei ole 4-päevase haiglaravi järgselt

tõenäoline. Avaldaja palus luba puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi

jätkamiseks ja tema seisundi täpsustamiseks, vajadusel antipsühhootilise, meeleolu

stabiliseeriva ja rahustava toimega ravi manustamiseks.

2. Maakohus andis 11. septembri 2020. a määrusega puudutatud isikule riigi õigusabi ja

määras temale riigi arvel esindajaks advokaadi. Maakohus märkis, et puudutatud isiku

ärakuulamine toimub 11. septembril 2020 kell 13.00 avaldaja psühhiaatriakliinikus.

MAAKOHTU MÄÄRUS

3. Maakohus rakendas 11. septembri 2020. a määrusega esialgset õiguskaitset ja ühtlasi

pikendas seda neljakümne päevani ning lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest

olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 19. oktoobrini 2020. Maakohus selgitas, et esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks

19. oktoobril 2020 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi

lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Menetluskulud

jättis maakohus TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

Maakohtu hinnangul kõneles puudutatud isik ärakuulamisel kiiresti ja hüplikult. Puudutatud

isik hakkas küsimustele sisuliselt vastama, kuid kaldus kohe teemast kõrvale. Puudutatud isik

oli olekult erutatud. Puudutatud isik arvas, et ta ei vaja ravi ning raviks on piisavad

piparmünditee, pediküür ja massaaž. Puudutatud isik olevat kunagi lasknud endale depressiooni

diagnoosi määrata selleks, et vajadusel saada töö juurest puhkust. Töö juurde olevat

10. septembril kutsutud kiirabi seetõttu, et ta ropendas vene keeles ja avaldas, et soovib

vahetada oma perekonnanime. Puudutatud isik eitas viimase kahe kuu jooksul enesetapumõtete

esinemist.

Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire – äge psühhootiline episood,

millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi

ega ravivajadust. Puudutatud isiku mõtlemine ja käitumine on psühhootilised. Ta ei ole

võimeline adekvaatseid otsuseid langetama. Puudutatud isik saatis 10. septembril 2020

sõbrannale sõnumi, et tahab end tappa. Puudutatud isik võib esialgse õiguskaitse korras ravita

jäämisel suitsiidiohu tõttu ohtu seada eelkõige iseenda turvalisuse. Puudutatud isik ei ole

võimeline mõistma ravivajadust. Puudutatud isik ei ole varasemalt temale määratud ravimeid

vabatahtlikult tarvitanud. Ravisoostumuse puudumise tõttu vajab puudutatud isik

psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet kontrollitud keskkonnas. On väheusutav, et tema seisund

võiks paraneda nelja ööpäeva jooksul. Järelikult tuleb esialgset õiguskaitset pikendada

neljakümne päevani.

4 (6)

MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLEMINE MAAKOHTUS

4. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse, lõpetada

tahtest olenematu ravi ja vabastada ta kinnisest asutusest.

Puudutatud isiku väitel ei ole täidetud PsAS § 11 järgsed eeldused tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks. Puudutatud isikul puudub raske psüühikahäire. Puudutatud isik möönab, et

enne hospitaliseerimist olid tal pingelised ajad. Nimelt vahetas ta elukohta, millele omakorda

lisandusid pingelised suhted emaga. Puudutatud isik püüdis pingeid maandada õhtuti alkoholi

tarvitades. Ta ei olnud enne hospitaliseerimist depressiivne. Depressiivne periood oli aasta

tagasi. Ka töökohal avaldas ta võib olla liiga emotsionaalselt oma pingelisi suhteid emaga.

Puudutatud isik hospitaliseeriti sõbranna teate peale, kes ilmselgelt on mõistnud olukorda

valesti, kuigi tegutses võib olla heas usus. Puudutatud isik ärritus koju tungimise pärast ja ei

tahtnud kodust lahkuda. See pole aga seotud raske psüühikahäirega. Ka arstide hinnangul on

tegu mööduva psühhootilise episoodiga. Maakohus ei ole tuvastanud puudutatud isiku

ohtlikkust endale või teistele. Puudutatud isikut on ravivajaduse ilmnemisel võimalik ravida

ambulatoorselt.

5. Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta kaebuse

rahuldamata. Kaebus on põhjendamata, selle väited üldsõnalised ja tõendamata. Maakohus ei

ole määruse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud

menetlusõiguse norme.

6. Avaldaja vaidles kaebusele vastu ning palus jätta kaebuse rahuldamata. Täidetud on kõik

PsAS § 11 lg 1 kriteeriumid tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Avaldaja on

asjaolude esinemist kirjeldanud kaaskirjana lisatud arsti arvamuses. Puudutatud isikul

diagnoositi anamneesile ja kliinilisele läbivaatusele tuginedes raske psüühikahäire (äge ja

mööduv psühhootiline episood), millest oli juhitud puudutatud isiku käitumine. Puudutatud isik

eitas ravivajadust, mistõttu esitati kohtule taotlus tahtest olenematu ravi pikendamiseks 40-

päevani. Puudutatud isiku käitumine oli täielikult mõjutatud tema haiguslikest elamustest.

Puudutatud isik käitus ettearvamatult ja ebaadekvaatselt. Puudutatud isik saatis sadu

arusaamatu sisuga sõnumeid lähedastele ja kolleegidele, rääkis valjuhäälselt roppustega

põimitud sisuliselt mõistetamatut juttu, adekvaatselt küsimustele vastama ei olnud võimeline,

millega kujutas ohtu eelkõige iseendale. Puudutatud isik oli varasema aasta jooksul avaldanud

korduvalt suitsidiaalseid mõtteid ning hospitaliseerimisele eelnevalt saatnud sõbrannale

samasisulise sõnumi. Järelikult esines oht puudutatud isiku elule. Ravita jäämisel püsinuks

puudutatud isiku käitumine ettearvamatu ja ebaadekvaatne. Muu psühhiaatriline abi ei olnud

küllaldane. Puudutatud isikuga kontakti saamine oli raskendatud. Puudutatud isik oli

hospitaliseerimisel desorienteeritud nii kohas kui ka situatsioonis, tal puudus haiguskriitika,

hospitaliseerimise ja ravi vajadust eitas. Varasemast oli teada, et puudutatud isik ei tarvitanud

temale välja kirjutatud ravimeid. Järelikult oli ebatõenäoline, et ta oleks tarvitanud ravimeid

väljaspool haiglat.

Avaldaja esitas 13. oktoobril 2020 teatise, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi

paranemisega lõpetati tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus

8. oktoobril 2020.

7. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja edastas lahendamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus TsMS

§-ga 659 osaliselt rahuldada ja maakohtu määrus tühistada osas, millega kohus pikendas isiku

kinnisesse asutusse paigutamise ja talle tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise 40

päevani, ning teha tühistatud osas uus lahend, millega jätta avaldus tahtest olenematu

5 (6)

psühhiaatrilise ravi pikendamiseks rahuldamata. Maakohtu määrus jääb muutmata osas, milles

maakohus kohaldas esialgset õiguskaitset neljaks päevaks.

9. Kohus võib TsMS § 534 lg 1 kohaselt avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise

korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on

ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on

olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku

paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata

psühhiaatrilist abi ja kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse

paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema

seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita

jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning muu

psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 esimese lause kohaselt võib esialgset

õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest.

10. Maakohus juhindus esialgset õiguskaitset kohaldades õigesti TsMS § 534 lg-s 1 ja PsAS

§ 11 lg-s 1 sätestatud eeldustest ning asus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isik tuleb

paigutada

esialgse

õiguskaitse

korras

psühhiaatriakliinikusse

tahtevastasele

ravile.

Ringkonnakohtu hinnangul olid esialgse õiguskaitse kohaldamise eeldused täidetud ning

puudutatud isiku tervislikku seisundit kinnitavad arstide arvamused olid küllaldased TsMS

§ 534 lg 1 p 2 tähenduses, et kohaldada isiku suhtes esialgset õiguskaitset kuni neli päeva.

11. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire PsAS

§ 11 lg 1 p 1 tähenduses, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.

Maakohus tugines lahendit tehes kinnisesse asutusse paigutamise taotlusele ja arsti arvamusele.

Kolme arsti ühisarvamuse kohaselt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire (äge ja

mööduv psühhootiline episood). Arstid on puudututud isiku rasket psüühikahäiret kirjeldanud.

Puudutatud isik hospitaliseeriti kiirabi ja politsei kaasabil psühhiaatriakliinikusse. Puudutatud

isiku käitumine oli valvetuppa saabudes ebaadekvaatne. Ta oli motoorselt rahutu, agiteeritud,

eemaldas endalt infusioonivooliku, sülitas, sõimas ja ropendas. Puudutatud isikuga oli raske

kontakti saada. Asukohas ega situatsioonis ta ei orienteerunud. Puudutatud isik oli paranoiline.

Tema mõttekäik oli seosetu, raskesti jälgitav ja hüplik. Puudutatud isik vajas mehhaanilist

ohjeldamist kuni 11. septembri 2020 hommikuni. Eeltoodust tulenevalt hindasid psühhiaatrid

puudutatud isiku seisundist tulenevalt tema psüühikahäire raskeks ning asjas esile toodud

puudutatud isiku käitumisest võib järeldada, et ägedast psühhootilisest episoodist tulenevalt ei

mõistnud ta täielikult oma käitumist ega juhtinud seda. Puudutatud isikul psüühikahäire

olemasolu kinnitab ka maakohtu määrusest nähtuv puudutatud isiku ärakuulamise kirjeldus.

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et puudutatud isik oli tema

hospitaliseerimise asjaolusid arvestades haiglasse saabudes PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses

ohtlik eelkõige iseendale. Puudutatud isik käitus ettearvamatult ja ebaadekvaatselt. Puudutatud

isik oli varasema aasta jooksul avaldanud korduvalt emale ja sõbrannadele suitsiidimõtteid

ja -plaane ning hospitaliseerimisele eelnevalt saatis sõbrannale samasisulise sõnumi.

Puudutatud isiku ema ja sõbrannad märkasid, et puudutatud isik on 2020. a kevadel ennast

hooletusse jätnud. Ema sõnul puudutatud isiku seisund ägenes 2020. augustis. Puudutatud isik

saatis arusaamatu sisuga sõnumeid lähedastele ja kolleegidele ning 2020. a septembris kutsuti

puudutatud isikule töö juurde kiirabi, kuna puudutatud isik käitus ebaadekvaatselt, ärritunult,

agiteeritult. Olukorras, kus isik on teatanud vahetult enne haiglasse paigutamisest

enesetapukavatsusest ning tema vaimne seisund on sedavõrd halb, et sisuline kontakt temaga ei

ole võimalik, on ringkonnakohtu hinnangul PsAS § 11 lg 1 p 2 kohaldamise eeldused täidetud.

6 (6)

13. Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks ka muu psühhiaatriline abi olnud kirjeldatud olukorras

küllaldane. Puudutatud isik ei mõistnud määruskaebusest, ärakuulamisel esitatud väidetest ning

psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt seda, et ta vajas ravi terviseseisundi stabiliseerimiseks.

Arvestades puudutatud isiku seisundit, käitumist ning psühhiaatrite arvamust, ei nähtu

ringkonnakohtule, et puudutatud isik oleks teinud ravi saamiseks koostööd või enda ravimisega

ise toime tulnud. Seetõttu ei olnud võimalik osutada puudutatud isikule vältimatut

psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi

osutades.

14. Eelnevat arvestades oli puudutatud isiku kinnisesse asutusse ravile paigutamine neljaks

päevaks põhjendatud. Kuna puudutatud isiku tahtevastast ravi alustati 10. septembril 2020 kell

14.40, sai puudutatud isikule kohaldada tahtevastast ravi kinnises asutus kuni

14. septembrini 2020 kell 14.40.

15. Maakohus eksis ringkonnakohtu hinnangul menetlusõiguse normi kohaldamisel, kui

otsustas esialgselt õiguskaitset rakendades samas ka selle kuni 40 päevani pikendamise üle.

16. Esialgset õiguskaitset võib TsMS § 534 lg 5 esimese lause järgi rakendada kuni neli päeva

alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib TsMS § 534

lg 5 teise lause järgi tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka

psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Viidatud sätte mõtteks on see, et esmalt rakendatakse

esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle

ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. Kui esialgse õiguskaitse

rakendamine neljaks päevaks on olnud tulemuslik, siis seda ei pikendata. Kui esialgse

õiguskaitse pikendamine on ilmselgelt vajalik, teeb kohus selle kohta eraldi määruse (vt

Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus asjas nr 3-2-1-155-13, p 46.3, 11. jaanuari 2017. a

määrus asjas nr 3-2-1-137-16, p 18 ja 30. aprilli 2019. a määrus asjas nr 2-18-17167, p 21).

Kuivõrd esialgse õiguskaitse pikendamine eeldab seda, et pärast esialgse õiguskaitse

rakendamist on arst puudutatud isiku üle vaadanud, ei saa esialgse õiguskaitse rakendamist ja

selle pikendamist otsustada ühe määrusega.

17. Puudutatud isik saabus psühhiaatriakliinikusse 10. septembril 2020 ning järgmisel päeval

esitas avaldaja kohtule taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja pikendamiseks kuni

40 päevani ning psühhiaatrite arvamuse. Samal päeval kuulas maakohus puudutatud isiku ära

ja tegi määruse, millega kohaldas esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist

ravi neli päeva ja pikendas seda 40 päevani. Ringkonnakohtu hinnangul ei võinud maakohus

esialgse õiguskaitse korras puudutatud isikule tahtevastast ravi määrates seda samal ajal ka

pikendada. Maakohus rikkus puudutatud isikule üle nelja ööpäeva tahtevastast ravi kohaldades

TsMS § 534 lg-t 5.

18. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi

kanda.

19. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule (TsMS § 543).

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Vahur-Peeter Liin

Villem Lapimaa

Ande Tänav