2-16-19317/153 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

2-16-19317

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. november 2020, Tallinn

Kohtukoosseis

Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav

Kohtuasi

XX hagi OÜ Scanweld Ehitus ja Osaühingu Aabla Koda

vastu 74 435,34 euro või alternatiivselt 86 178,24 euro ja

viivise väljamõistmiseks

OÜ Scanweld Ehitus hagi XX vastu kinnisasja

väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16. augusti 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

172 962,06 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

apellatsioonimenetluses

Hageja: XX (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja

Kuldar Kirt

Kostja I: OÜ Scanweld Ehitus (registrikood 11010029),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Vahur Kivistik ja

Andres Past

Kostja II: Osaühing Aabla Koda (registrikood 10615628),

seaduslik esindaja Andrus Liblik, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Brigitta Mõttus

Kohtuistungi toimumise aeg

RESOLUTSIOON

03.november 2020

1. Jätta asja juurde võtmata 17.11.2020 XX poolt ringkonnakohtule esitatud uued

tõendid – OÜ Scanweld Ehitus poolt XX vastu esitatud hagiavaldus koos lisadega

(tsiviilasi nr 2-20-15499).

2. Jätta rahuldamata OÜ Scanweld Ehitus ja Osaühingu Aabla Koda taotlused

03.11.2020 kohtuistungi protokolli parandamiseks.

3. Tühistada Harju Maakohtu 16. augusti 2019 otsus osas, milles kohus jättis

rahuldamata XX hagi Osaühingu Aabla Koda vastu, rahuldas OÜ Scanweld Ehitus

hagi XX vastu ja jaotas menetluskulud. Teha tühistatud osas uus otsus, millega

rahuldada XX hagi Osaühingu Aabla Koda vastu ja jätta rahuldamata OÜ Scanweld

Ehitus hagi XX vastu, samuti jaotada menetluskulud teisiti. Kohtuotsuse resolutsioon

jääb muutmata osas, milles kohus jättis rahuldamata XX hagi OÜ Scanweld Ehitus

vastu, muutes otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

4.1. Rahuldada XX hagi Osaühingu Aabla Koda vastu.

4.2.Välja mõista Osaühingult Aabla Koda XX kasuks põhivõlg 74 435,34 eurot,

ringkonnakohtu otsuse tegemise päeva 26.11.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud

viivis 23 331,21 eurot ja alates 27.11.2020 viivis põhivõlalt (74 435,34 eurot)

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla

tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 74 435,34 eurot.

4.3.Jätta rahuldamata XX hagi OÜ Scanweld Ehitus vastu.

4.4. Jätta rahuldamata OÜ Scanweld Ehitus hagi XX vastu kinnisasja väljanõudmiseks

ebaseaduslikust valdusest.

Menetluskulude jaotus

4.5. Jätta XX hagi Osaühingu Aabla Koda vastu menetlemise kulud maa- ja

ringkonnakohtus Osaühingu Aabla Koda kanda.

4.6. Jätta XX hagi OÜ Scanweld Ehitus vastu menetlemise kulud maa- ja

ringkonnakohtus XX kanda.

4.7. Jätta OÜ Scanweld Ehitus hagi XX vastu menetlemise kulud maa- ja

ringkonnakohtus OÜ Scanweld Ehitus kanda.

Riigilõivu väljamõistmine

4.8.Välja mõista Osaühingult Aabla Koda riigilõiv 1575 eurot riigituludesse. Riigilõiv

tuleb tasuda 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest vastavalt otsusele lisatud

makseinfolehele. Riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist

käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

4.9.Välja mõista OÜ-lt Scanweld Ehitus riigilõiv 675 eurot riigituludesse. Riigilõiv tuleb

tasuda 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest vastavalt otsusele lisatud

makseinfolehele. Riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist

käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 26.12.2016 Harju Maakohtule hagi OÜ Scanweld Ehitus (kostja I) ja

Osaühingu Aabla Koda (kostja II) vastu, paludes:

- mõista kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt hageja kasuks välja 74 435,34 eurot;

- juhul, kui hagi rahuldamine kostja II suhtes on võimatu, siis mõista kostjalt I hageja

kasuks välja 74 435,34 eurot;

- juhul, kui hagi rahuldamine kostja I suhtes on võimatu, siis mõista kostjalt II hageja

kasuks välja 74 435,34 eurot;

- alternatiivselt rahuldada hageja nõue kostjate vastu käsundita asjaajamise sätete alusel

ning mõista solidaarselt kostjalt I ja kostjalt II hageja kasuks välja 86 178,24 eurot;

- juhul, kui alternatiivse nõude rahuldamine kostja II suhtes on võimatu, siis mõista

kostjalt I hageja kasuks välja 86 178,24 eurot;

- juhul, kui alternatiivse nõude rahuldamine kostja I suhtes on võimatu, siis mõista

kostjalt II hageja kasuks välja 86 178,24 eurot;

- mõista kostjatelt hageja kasuks välja alates 27.12.2016 VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivis kuni põhinõude täitmiseni.

2. Hagiavalduse kohaselt pidasid kostja II ja hageja 2006.a märtsis läbirääkimisi Kuusalu

vallas Kiiu-Aabla külas asuvast Xxx (reg.osa nr xxx) elamumaast 4000 m² suuruse osa

kostja II poolt müümise kohta hagejale. Kostja II müüs hagejale kinnistu osa hinnaga 400

000 krooni (s.o 25 564,66 eurot), mille on hageja on kostjale II tasunud. Kuna sel ajal

kehtinud valla üldplaneeringu järgi ei olnud 4000 m² suuruse krundi moodustamine

võimalik, siis otsustati kinnistu jagamine teostada pärast elamute ehitust.

3. Hageja ja kostja II sõlmisid 13.03.2006 lepingu (pealkirjastatud kui üürileping). Kinnistu

osa müügihind on fikseeritud lepingu p-des 6.1 ja 9.2. Kinnistu osa müüki kajastavad

kokkulepped p-des 4.2, 9.1 ja 9.2. Poolte vahel olid tehtud kokkulepped ka juhuks, kui

kinnistu jagamine ei osutu võimalikuks (p-d 9.3 ja 9.4). Kostja II ja hageja tegevus oli

suunatud kinnistust osa võõrandamisele ja vastava tehingu vormistamisele ning kostja II

andis hagejale nõusoleku kinnistu osa muutmiseks ja parendamiseks. Hageja asus pärast

lepingu sõlmimist ehitama oma kinnistu osale suvilat. Suvila ehitustöid teostas

töövõtulepingu alusel osaliselt ka kostja II.

4. Kostja I sai kogu kinnistu omanikuks 08.05.2008 ning ta oli hageja ja kostja II vahelistest

kokkulepetest, sh lepingust teadlik.

5. 27.06.2016 saatis kostja I hagejale eluruumide valduse vabastamise nõude. Hageja vastas

sellele 01.08.2016, vaieldes kõikidele kostja I väidetele ja seisukohtadele vastu, sest poolte

vahel on kehtiv leping. Kostja I esitas 25.10.2016 täiendava seisukoha, millele hageja esitas

07.11.2016 täpsustava päringu, mis jäi aga vastuseta.

6. Lepingu üheks osaks on üürileping, mis annab hagejale õigusliku aluse kinnistu osa

kasutamiseks. Hageja on teinud kinnistule olulisi muudatusi ja parendusi ning ehitanud

suvila/saunamaja. Hageja tegevuse tulemusel on kinnistu osa väärtus oluliselt kasvanud.

Kui lepingu sõlmimise ajal 13.03.2006 oli kinnistu osa väärtus 400 000 krooni (25 564,66

eurot), siis praegu on selle väärtus ca 100 000 eurot. Seega on hageja tegevuse tulemusel

tõusnud kinnistu osa väärtus vähemalt 74 435,34 euro võrra.

7. Lepingust tulenevad õigused ja kohustused on kinnistu võõrandamisega läinud üle

kostjale I. Kostja I on hagejaga peetud kirjavahetuses kinnitanud lepingu olemasolu.

Kinnistu võõrandamisel on üle läinud kogu leping, mitte üksnes kinnistu osa kasutamist

puudutav osa. Kuna kostja II ei suutnud tagada kinnistu jagamist eraldiseisvateks

kinnistuteks (lepingu 9. peatükis sätestatud kohustus), siis pikenes lepingu tähtaeg ka pärast

13.03.2008. Seega oli kinnistu kostjale I müügi hetkel leping kehtiv. Kinnistu jagamist

eraldiseisvateks kinnistuteks ei ole teostatud tänase päevani.

8. Hageja on kinnistu osale suvila ehitusega kandud ehituskulusid kokku 86 178,24 eurot.

Kulud olid vajalikud ja põhjendatud ning kostjate poolt heaks kiidetud. Ehitustööd

vastavad kostjate huvidele ning tegelikule või eeldatavale tahtele. Kui kostjad oleks olnud

vastu sellele, et hageja ehitab kinnistu osale suvila, siis oleks nad seda keelanud. Vastupidi,

ehitustöid teostas kostja II ning seda ka pärast 08.05.2008, kui kinnistu omanikuks sai

kostja I.

Kostja I vastuväited

9. Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

10. Kostja I ei olnud kinnistu omandamise ajal teadlik 13.03.2006 sõlmitud lepingust ega selle

tingimustest. Kostja I sai lepingu sisust teada hageja 01.08.2016 vastusest, millele oli

üürilepingu tekst lisatud.

11. Kostja I ei ole hagejale andnud nõusolekut parenduste tegemiseks. Kostja I tegevusetust ei

saa lugeda heakskiiduks või nõustumuseks.

12. Leping sisaldas olemuslikult endas kahte lepingut: 1) leping kinnistu kasutamiseks ning

2) lepingu, mis kajastab kostja II ja hageja kavatsusi kinnistu osa võõrandamise kohta

tulevikus. Lepingu peatükis 9 sisalduvaid kokkuleppeid ei ole võimalik käsitleda kinnistu

kasutamise lepingu osana, kuna asja võõrandamist puudutavad kokkulepped ei ole ega

saagi olemuslikult olla asja kasutamise kokkulepete osa. Kokkulepped, mis ei ole kinnistu

kasutamist võimaldava kokkuleppe osa, ei ole kostjale I siduvad, sest need ei ole tehinguga

üle läinud (VÕS § 291). 13.03.2006 lepingu 9. peatükis sisalduvaid kinnistu osa

võõrandamist puudutavaid kokkuleppeid on õiguslikult võimalik tõlgendada nt VÕS § 33

lg 1 kohaste kokkulepetena või VÕS § 14 kohaldamise alasse kuuluvate ja läbirääkimisi

kajastavate kokkulepetena.

13. Arvestades lepingu p-s 2.1 sätestatut, möödus lepingu tähtaeg 13.03.2008. Kostja I

omandas kinnistu 08.05.2008 sõlmitud lepingu alusel, s.o pärast lepingu tähtaja

möödumist. Lepingu lõppemisele viitab asjaolu, et hageja ei ole kostjale I ega ka kostjale

II tasunud kinnistu osa kasutamise eest üüri, mis on olemuslikult üürilepingu tunnuseks.

Tõlgendades lepingu p 6.1 ja 9.2 koostoimes ning tuginedes asjaolule, et üüri tasumise

kohustus ei ole ühekordne, nähtub, et hageja tasus lepingu p 9.2 alusel kostjale II kinnistu

müügihinna, kuid perioodil, mil üürileping pidi pikenema, ei ole hageja üüri tasunud. Seega

lepingu p 2.1 kohaselt lepingu kehtivus ei pikenenud.

14. Ei nähtu, et tegemist oleks eluruumi üürilepinguga. Vastavalt lepingu p-le 1.1 andis

kostja II hageja kasutusse osa kinnistust, mitte eluruumi. Hageja on üürilepingu p-s 8.1

välistanud oma VÕS § 286 lg 1 kohase nõude ning tal puudub õigus ja alus esitada kostja

I suhtes vastavat nõuet.

15. Hagejal ei saa olla ka VÕS § 286 lg 2 alusel nõuet, kuna üürilepingu p-s 8.1 on ka sellel

alusel nõue välistatud. Kostja I ei ole andnud hagejale nõusolekut suvila püstitamiseks ega

vastavat tegutsemist ka heaks kiitnud. Ei nähtu, et kostja II huvi oleks olnud püstitada

kinnistule suvila. Hageja püstitas suvila oma huvides selleks, et seda ise kasutada. Seega

puudus tal suvila püstitamisel tahe tegutseda kostja II kui tolleaegse kinnistu omaniku

kasuks. Seega ei ole tegemist käsundita asjaajamisega VÕS § 1018 lg 2 kontekstis.

Kostja II vastuväited

16. Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

17. Hageja ei ole esitanud kostjale II nõudeid, mis tuleneks kinnistu võõrandamise kokkuleppe

rikkumisest. Need oleks ka aegunud (VÕS § 338 lg 1). Seega saab asja lahendamisel

lähtuda vaid kokkuleppest kui üürilepingust. Kuna üürile andmise ajal ei olnud tegemist

hoonestatud kinnistu osaga, saab olla tegemist vaid kinnistu üürilepinguga.

18. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid ja tõendeid, millele tuginedes ta väidab, et üürileping

ei lõppenud pärast kahe aasta möödumist, s.o 13.03.2008, ja pikenes. Hageja ei tasunud

kostjale II lepingu p-s 6 sätestatud üüri 20 000 krooni, mida ta oleks pidanud tasuma

üürilepingu pikenemise korral.

19. Hageja ja kostja II vahel oli kokkulepe, mis välistas VÕS § 286 lg 1 alusel nõude esitamise

(lepingu p 8.1). Hageja on lepingu allkirjastanud vabatahtlikult ja nõustunud kõigi lepingu

punktidega. Kuna poolte vahel sõlmitud lepingus oli selgelt välistatud igasuguste

parenduste hüvitamine (lepingu p 8.1), siis ei saa hagejal olla kostja II vastu ka

alternatiivset nõuet.

20. Hageja ei saa tugineda käsundita asjaajamisele, kuna ta ei ole välja toonud asjaolusid, mis

tõendaks, et kostja II on kiitnud hageja tegevuse heaks ning et see vastab kostja II huvidele

ja tahtele. Kostjal II ei olnud huvi ega tahet, et hageja ehitaks kinnistule suvila. Asjaolu,

et kostja II ehitamist ei keelanud ja teostas ehitustöid, ei näita kuidagi, et ta oleks

asjaajamise heaks kiitnud. Kostja II ei takistanud hagejat, kuna poolte vahel oli parenduste

mittehüvitamise kokkulepe ning kostja II teadis, et hageja tegutseb enda huvides ja

teadmisega, et hiljem peab ta kas parendused eemaldama või jätma kinnistule ilma

kompensatsioonita.

Kostja I hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

21. Kostja I palub kinnisasja välja nõuda hageja ebaseaduslikust valdusest ja jätta

menetluskulud hageja kanda.

22. Kogu kinnistu omanikuks on kostja I. Kinnistu oli 08.05.2008 kostja I ja kostja II vahelise

müügilepingu sõlmimise hetkel hoonestatud. Kinnisturaamatust ei nähtunud hageja

kinnistu kasutamise õigust. Kinnistu müügilepingu p-s 1.6.1 kinnitas müüja, et kinnistu ei

ole koormatud lepingus nimetamata kolmandate isikute õigustega, kusjuures lepingus ei

avaldanud müüja, et hagejal oleks kinnistule mistahes õigus.

23. Lepingu sõlmimise järgselt sai kostja I teada, et kinnistut, sh sellel paiknevat hoonet

(suvilat) kasutab teadmata alusel hageja. Kostja I tolereeris hageja kinnistu kasutamist kuni

2016.a juunini. 27.06.2016 esitas kostja I hagejale eluruumide vabastamise nõude ja andis

selle täitmiseks tähtaja kuni 10.07.2016. Hageja vastas 01.08.2016 kirjaga, kus viitas

hageja ja kostja II vahel 13.03.2006 sõlmitud üürilepingule ja keeldus kinnistu valduse

vabastamisest.

24. Hagejal puudub alates 07.11.2016 õiguslik alus kinnistu valdamiseks ja kasutamiseks. Hagi

esitamise hetkeks on kostja I tahteavalduse esitamisest möödunud rohkem kui kolm kuud,

millest tulenevalt saab lugeda hageja poolt kinnistu kasutamise aluse lõppenuks, olenemata

sellest, kas hageja kasutab kinnistut tähtajatuks muutunud üürilepingu alusel (VÕS § 310

lg 1 ja § 312 lg 1) või kostja I ja hageja vahel vaikimisi sõlmitud tasuta kasutamise lepingu

alusel (VÕS § 383 ja § 393 lg 3). Hageja ei ole tänaseni kinnistut vabastanud.

Hageja vastuväited kostja I hagile

25. Hageja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud kostja I kanda.

26. Hageja ja kostja II kui kinnistu eelmise omaniku vahel on sõlmitud leping, mille alusel on

hagejal õigus kinnistu osa kasutada. Lepingut ei ole üles öeldud. Kostja I oli hagejast ja

hageja tegevusest teadlik juba alates kinnistu soetamisest (s.o 2008.a). Tähtsust ei oma

väide, justkui olevat kostja II kostjale I deklareerinud, et kinnistu ei ole koormatud lepingus

nimetamata kolmandate isikute õigustega. Tegemist on kostja I ja kostja II vahel sõlmitud

lepinguga, mis ei saa muuta tegelikku olukorda ning seda, et hageja ja kostja II vahel oli

kehtiv leping, mille alusel oli hagejal õigus kinnistu osa kasutada.

27. Arvestades 2008.a sõlmitud kinnistu ostu-müügilepingu p-des 1.7.1 ja 1.7.2 sätestatut, ei

saanud kostjale I kinnistu ülevaatuse teostamisel jääda märkamatuks hageja poolt ehitatud

hoone, mis oli kinnistu müügitehingu ajaks juba peaaegu valmis. Seega oleks kostjal I

pidanud kohe tekkima küsimusi selle kohta, mis majaga on tegemist, kellele see kuulub ja

millisel õiguslikul alusel on see ehitatud. Kostjal I selliseid küsimusi ei tekkinud, sest nii

kostja I eelmine kui ka praegune seaduslik esindaja ja hageja on tuttavad ning nad on

korduvalt suhelnud hageja poolt kinnistu osa omandamist puudutavates küsimustes. Seega

oli kostjale I teada ka hageja ja kostja II vahel sõlmitud leping.

Maakohtu otsus ja põhjendused

28. Maakohus jättis hageja hagi rahuldamata ja rahuldas kostja I hagi, mõistes hageja

ebaseaduslikust valdusest välja kinnisasja registriosa nr-ga xxx ning kohustas hagejat

andma kinnistu valduse kostjale I üle 14 päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest.

Menetluskulud jättis kohus hageja kanda.

29. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et:

-

hageja ja kostja II vahel sõlmiti 13.03.2006 leping pealkirjaga üürileping;

-

hageja valdab kinnistu osa alates märtsist 2006 kuni tänaseni;

-

hageja on kostjale II teinud 13.03.2006 lepingu raames makseid kogusummas 400 000

krooni;

-

hageja ehitas oma kulul kinnistu osale hoone;

-

hoone ehitamiseks vajalikud üldehitustööd tegi kostja II;

-

kostja II võõrandas 08.05.2008 lepinguga kogu kinnistu kostjale I;

-

kostja I teostas enne kinnistu omandamist selle ülevaatuse ostmiseks vajalikul määral;

-

kinnistu kostja II poolt kostjale I võõrandamise ajal toimusid hageja valduses oleval

kinnistu osal ehitustööd;

-

kostjad on lubanud hagejal tema valduses oleval kinnistu osal ehitustöid teha;

-

kirjalikku lepingu ülesütlemise avaldust ei ole kostja II hagejale esitanud;

-

enne 27.06.2016 ei nõudnud kostja I ega kostja II hagejalt kinnistu osa ja/või seal

paikneva hoone vabastamist kirjalikult/dokumenteeritult;

-

kinnistu jagamist ei ole käesoleva ajani toimunud.

30. 13.03.2006 leping on segaleping, mis sisaldab endas nii üürilepingut (peamiselt peatükid

1-8) kui ka lepingupoolte ühiseid tulevikukavatsusi, mis seonduvad lepingu esemega

(peatükk 9), mida kinnitab ka lepingu p 12.3. Kuna hageja on esitanud oma nõuded VÕS

§ 286 lg-te 1 ja 2 alusel, käsitleb kohus 13.03.2006 lepingut eelkõige üürisuhet puudutavast

küljest.

31. Hageja kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 286 lg 1 alusel on välistatud järgnevatel

põhjustel:

-

täidetud on sätte kohaldamise kaks esmast eeldust, s.o et hageja on teinud muudatusi ja

parendusi kinnistu osal, sest sellele on ehitatud suvila, mida lepingu sõlmimise ajal veel

ei olnud ning lepingu p-ga 4.2 on hagejale antud selleks nõusolek;

-

pooled on lepingu p-s 2.1 välistanud üürilepingu automaatse pikenemise VÕS § 310

lg 1 alusel ja hageja ei ole tõendanud, et lepingu p-des 9.2-9.4 sätestatud üürilepingu

pikenemise eeldused (või vähemalt üks nendest, sest need on alternatiivsed) oleks

jäänud täitmata kostjast II tulenevatel põhjustel, mistõttu on üürileping lõppenud

pikenemata 13.03.2008, mil möödus lepingu p-s 2.1 sätestatud tähtaeg. Seega on

täidetud ka kolmas nõudenormi eeldus, st üürileping on lõppenud;

-

tõenditest ei saa teha järeldust, et tegemist oli eluruumi üürilepinguga;

-

lepingu p 8.1, kus pooled on välistanud VÕS § 286 lg 1 alusel nõude esitamise õiguse,

on kehtiv;

-

isegi kui VÕS § 286 lg 1 nõude rahuldamise eeldused oleks täidetud, on nõue kostja II

suhtes aegunud VÕS § 338 lg-te 1 ja 2 järgi, sest üürileping lõppes 13.03.2008 ja hageja

ei ole tõendanud, et nõue on esitatud kuue kuu jooksul alates lepingu lõppemisest;

-

kostja I suhtes ei saaks VÕS § 286 lg 1 nõuet rahuldada seetõttu, et üürileping lõppes

enne, kui kostja I sai kinnistu omanikuks.

32. Hageja nõue ei kuulu rahuldamisele ka VÕS § 286 lg 2 alusel järgnevatel põhjustel.

-

kostja I ei saa vastutada VÕS § 286 lg 2 alusel esitatud kulude hüvitamise nõude eest,

sest üürileping lõppes 13.03.2008, kuid kostja I sai kinnistu omanikuks alles

08.05.2008, kostjast I ei saanud üürileandjat VÕS § 291 lg 1 mõttes ja tema suhtes

puudub alus eelnimetatud nõude rahuldamiseks;

-

kostja II suhtes on VÕS § 286 lg 2 alusel esitatud kulude hüvitamise nõue aegunud

vastavalt VÕS § 338 lg-tele 1 ja 2, sest üürileping lõppes 13.03.2008, kuid hageja esitas

kostja II vastu nõude alles 26.12.2016, s.o pärast kuue kuu möödumist üürilepingu

lõppemisest.

33. Tulenevalt kostja I suhtes VÕS § 286 lg 2 alusel nõude esitamise õiguse puudumisest ja

kostja II poolt aegumise vastuväite esitamisest ei ole vaja analüüsida VÕS § 286 lg-s 2

märgitud käsundita asjaajamise sätete (VÕS § 1018 jj) alusel nõude rahuldamise sisulisi

eeldusi.

34. Kostja I hagi tuleb AÕS § 80 lg-te 1 ja 2 ning VÕS § 334 lg 1 alusel rahuldada, sest

üürileping lõppes 13.03.2008 ja hageja ei ole tõendanud, et tal oleks mõni muu õiguslik

alus vaidlusaluse kinnistu osa valdamiseks.

35. Kostja I taotlusel, millele hageja vastuväiteid esitanud ei ole ja TsMS § 445 lg 1 alusel

tuleb hagejal anda kostjale I kinnisasja valdus üle 14 päeva jooksul alates kohtuotsuse

jõustumisest.

Apellatsioonkaebus

36. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega tema hagi rahuldada ja

jätta kostja I hagi rahuldamata ning menetluskulud kostjate kanda.

37. Maakohus hindas ebaõigesti tõendeid, rikkus selgitamis- ja põhjendamiskohustust ning

kohaldas ebaõigesti materiaalõigust.

38. Kuigi kohus märkis, et poolte vahel oli sõlmitud segaleping, kontrollis kohus ebaõigesti

nõude põhjendatust ainult üürilepingulisest suhtest lähtuvalt. Nõustuda ei saa kohtu

järeldusega, et lepingu eesmärgiks oli kinnistu osa üürimine, mitte võõrandamine. Kohus

ei vastanud hageja väidetele lepingu eesmärgi kohta.

39. Ebaõiged on kohtu järeldused, et leping lõppes 13.03.2008 tähtaja möödumise tõttu ja

pooled olid kokku leppinud VÕS § 310 lg 1 kohase üürilepingu pikenemise välistamises.

Lepingu pikenemise eeldusi, s.o lepingu p-des 9.2-9.4 kokku lepitud toiminguid sai teha

vaid kinnistu omanik ehk kostja II. Seega pidi kostja II põhistama ja tõendama, miks need

toimingud jäid tema poolt tegemata. Isegi kui eeldada, et hageja kohustus oli tõendada, et

lepingu p-des 9.2-9.4 kokku lepitud tingimused ei realiseerunud kostjast II tingitud

põhjustel, ei ole kohus selles osas täitnud selgitamiskohustust tõendamiskoormise jaotuse

kohta.

40. Kohus jättis välja selgitamata, millisel alusel kasutas hageja kinnistut pärast 13.03.2008,

kui hageja tasus kostjale II lepingu alusel 400 000 krooni, mis võrdub lepingu p 6 järgi

vähemalt 12 aasta üüriga.

41. Kohtu järeldused lepingu p 8.1 tõlgendamise kohta on ebaõiged, sest arvestamata on hageja

väidetega. Üllatuslik on kohtu seisukoht, et tegemist ei ole eluruumi üürilepinguga,

mistõttu on lepingu p-s 8.1 kokku lepitud nõude välistamine kehtiv. Antud asjaolusid ei ole

kohus pooltega arutanud ega selgitanud tõendamiskoormist.

42. Nõue ei ole aegunud, sest kostja II rikkus oma kohustusi tahtlikult, mistõttu kohaldub VÕS

§ 291 lg 4 järgi TsÜS § 164 lg-s 4 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg.

43. Olukorras, kus kohus leidis, et hagi jääb rahuldamata VÕS § 286 lg-te 1 ja 2 alusel, asus

kohus ebaõigele seisukohale, et puudub vajadus hinnata nõuet käsundita asjaajamise sätete

alusel.

44. Kuna kohus tuvastas ebaõigesti lepingu lõppemise 13.03.2008, on kostja I hagi rahuldatud

ebaõigesti järelduse alusel, et hageja kasutas kinnistut õigusliku aluseta.

45. Otsuse täitmise korra kindlaksmääramisel määratud 14-päevane väljakolimise tähtaeg on

liiga lühike.

Vastused apellatsioonkaebusele

46. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

47. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus käsitles ebaõigesti kostja I hagi vastuhagina.

Kostja I esitas maakohtusse hagi XX vastu 14.02.2017, mis registreeriti asjana nr 2-17-

2386. Maakohtu 06.04.2017 määrusega liideti eelnimetatud asi käesoleva tsiviilasjaga ühte

menetlusse ja määrati menetluse jätkamine tsiviilasja nr 2-16-19317 all. Asjade liitmine

TsMS § 374 alusel ja nende ühine menetlemine ei tähenda, et kostja I hagi muutub

vastuhagiks põhihagi suhtes. Ringkonnakohus käsitleb neid käesolevas otsuses eraldi

hagidena.

48. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada

osaliselt, s.o osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja hagi kostja II vastu ja rahuldas

kostja I hagi hageja vastu, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb

tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja hagi kostja II vastu, jätab rahuldamata

kostja I hagi hageja vastu ja jaotab menetluskulud teisiti. Kohtuotsuse resolutsioon jääb

muutmata osas, milles kohus jättis rahuldamata hagi kostja I vastu, kuid ringkonnakohus

muudab TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel selles osas otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

49. Maakohtus ei olnud vaidlust järgmiste asjaolude üle:

-

hageja ja kostja II sõlmisid 13.03.2006 lepingu pealkirjaga üürileping;

-

hageja valdab Kuusalu vallas Kiiu-Aabla külas asuva Xxx kinnistu (registriosa nr xxx)

4000 m² suurust osa alates märtsist 2006 kuni tänaseni;

-

hageja on teinud kostjale II 13.03.2006 lepingu raames makseid kogusummas 400 000

krooni;

-

hageja ehitas oma kulul kinnistu osale hoone;

-

hoone ehitamiseks vajalikud üldehitustööd tegi kostja II;

-

kostja II võõrandas 08.05.2008 lepinguga kogu kinnistu kostjale I;

-

kostja I teostas enne kinnistu omandamist selle ülevaatuse ostmiseks vajalikul määral;

-

kinnistu kostja II poolt kostjale I võõrandamise ajal toimusid hageja valduses oleval

kinnistu osal ehitustööd;

-

kostjad on lubanud hagejal teha tema valduses oleval kinnistu osal ehitustöid;

-

kirjalikku lepingu ülesütlemise avaldust ei ole kostja II hagejale esitanud;

-

enne 27.06.2016 ei nõudnud kostja I ega kostja II hagejalt kinnistu osa ja/või seal

paikneva hoone vabastamist kirjalikult/dokumenteeritult;

-

kinnistu jagamist ei ole käesoleva ajani toimunud.

50. Hageja esitas raha saamise nõude, nõudes kostjatelt solidaarselt või kostjalt I või kostjalt

II 74 435,34 euro või alternatiivselt 86 178,24 euro väljamõistmist koos viivisega.

Hagiavalduses märkis hageja nõuete õiguslikuks aluseks VÕS § 286 lg-d 1 ja 2.

51. Maakohus leidis õigesti, et 13.03.2006 leping on segaleping, mis sisaldab endas nii

üürilepingu osa kui ka lepingupoolte ühiseid tulevikukavatsusi. Samas lähtus maakohus

asja lahendamisel ebaõigesti üksnes lepingu üürisuhet puudutavast osast ja hageja viidatud

õigusnormidest, jättes muus osas lepingule õigusliku ja sisulise hinnangu andmata. Ka

üürisuhet käsitlevaid lepingupunkte hindas maakohus puudulikult. Samuti jättis maakohus

otsuse tegemisel arvestamata hageja seisukohad, seda põhjendamata.

52. Kohus peab asja lahendamisel kontrollima hagi rahuldamise võimalusi kõigil õiguslikel

alustel, mis on esitatud asjaoludel võimalik, ja seda sõltumata poolte seisukohtadest

õigusküsimustes (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Kohus on nõude

kvalifitseerimisel seotud asjas esile toodud faktiliste asjaolude ja tõenditega (TsMS § 436

lg 2 ja lg 4 esimene lause). Maakohus eeltoodut ei järginud ja ringkonnakohtu hinnangul

viis see ebaõige otsuse tegemiseni.

53. 13.03.2006 sõlmitud lepingu p-s 4.2. on kokku lepitud, et hagejal on õigus ehitada

vaidlusalusele kinnistu osale hoone. Lepingu sõlminud hageja ja kostja II vahel ei ole

vaidlust selle üle, et nende ühiseid tulevikukavatsusi sätestavate lepingupunktide

(p-d 9.1. – 9.4.) sisuks oli see, et kostja II müüb hagejale osa endale kuuluvast kinnistust

pärast seda, kui kinnistu jagatakse eraldiseisvateks kinnistuteks, kuid hageja võis kohe

alustada elamu ehitamisega. Kostja II seaduslik esindaja kinnitas ka ringkonnakohtu

istungil, et hageja pidi maa koos hoonega endale saama (protokoll 00:58:36). Samuti

leppisid pooled kokku kostja II omandi osa hagejale võõrandamise alternatiivsetes

variantides juhuks, kui kinnistu jagamine eraldiseisvateks kinnistuteks ei osutu

võimalikuks. Ringkonnakohtu hinnangul on nn tulevikukavatsuste osas tegemist kinnistu

osa müügi eellepinguga ja põhjendab seda järgmiselt.

54. VÕS § 33 lg 1 järgi on eelleping kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima

lepingu eellepingus kokkulepitud tingimustel. Vaidlusaluses lepingus leppisid pooled

kokku müügiesemes ja -hinnas (üürniku kasutuses olev kinnistu osa – lepingu p 9.2

koosmõjus p-ga 1). VÕS § 33 lg 2 sätestab, et kui seaduse kohaselt tuleb leping sõlmida

teatud vormis, peab ka eelleping olema sõlmitud samas vormis. Kinnisasja omandamisele

suunatud võlaõiguslik leping peab olema asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 järgi

notariaalselt tõestatud. Samasugune vorminõue kehtib seega VÕS § 33 lg 2 järgi ka

kinnisasja müügi eellepingu kohta. Sellise vorminõude järgimata jätmisel on

tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1 järgi tühine ja sellel ei ole TsÜS

§ 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi.

55. Hageja nõuab kinnistu väärtuse tõusu hüvitamist, tuginedes sellele, et ta tegi kostja II

kinnisasjale hoone ehitamisega seonduvalt kulutusi, lootes omandada kinnisasja osa, kuhu

ta hoone ehitas. VÕS § 1042 lg 1 järgi võib teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi

teinud isik nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele

kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on

sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Kulutuste

hüvitamist saab nõuda ulatuses, mille võrra sellele isikule kuuluva eseme objektiivne, s.o

harilik väärtus on teise isiku poolt tehtud kulutuste tulemusena suurenenud, s.o eseme

omaniku jaoks subjektiivselt kasulik.

56. VÕS § 1042 lg 1 teise lause kohaselt tekib kulutusi teinud isiku alusetu rikastumise nõue

alates ajahetkest, mil isikul, kellele ese kuulub, saab selle väärtuse suurenemist reaalselt

kasutama hakata, s.o ajahetkest, mil isikul õnnestub eseme väärtuse suurenemine

majanduslikult kasulikult realiseerida (vt VÕS § 1042 kommentaari, p 3.2). Käesolevas

asjas oli selleks ajahetkeks 08.05.2008, mil kostja II võõrandas kinnistu kostjale I hageja

poolt tehtud kulutuste tagajärjel suurenenud hinnaga. Kostja I kinnitas ringkonnakohtu

istungil, et ta ostis kinnistu kostjalt II turuhinnaga (protokoll 00:22:36). Seega on hinna

kujunemisel arvestatud ka hageja ehitatud hoonet (08.05.2008 lepingu p-s 1.6.5 nimetatud

saun - II kd lk 7).

57. Hagiavalduses tugines hageja sellele, et tema ehitustegevuse tõttu on kinnistu osa väärtus

suurenenud 25 564,66 eurolt ca 100 000 eurole, s.o vähemalt 74 435,34 euro võrra. Kohtu

poolt määratud ekspertiisiga on kindlaks tehtud, et kinnistu hoonestamise tõttu on selle

väärtus suurenenud vähemalt 77 700 euro võrra (II kd lk 167 jj). Kostjad ekspertiisiga

tuvastatud summa suurusele vastuväiteid ei esitanud. Seega on kostja II rikastunud hageja

arvel vähemalt 74 435,34 euro võrra. VÕS § 1042 lg-s 2 sätestatud hageja nõudeõigust

välistavaid asjaolusid ei ole käesolevas asjas esile toodud. Kostja II ei tõendanud, et hageja

ei teinud talle alusetut sooritust, vaid et nende vahel oli muu tehingu või seaduse alusel

tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt pidi hageja ehitama oma raha eest kostja II kinnistule

hoone.

58. Kostja II tugines ringkonnakohtu istungil hageja kõikide nõuete, sh alusetust rikastumisest

tuleneva nõude aegumisele (protokoll 00:44:22). TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi on

alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud

isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Olukorras,

kus täidetakse olematut kohustust, on alusetu rikastumise nõude sissenõutavaks

muutumine seotud rikastumise ajaga ning ei ole oluline, et isik saaks õiguslikult aru nõude

olemasolust. Nagu juba eelnevalt märgitud, rikastus kostja II hageja arvel 08.05.2008.

Hageja esitas hagi alles 26.12.2016.a ja sellest tulenevalt on tema nõue TsÜS § 151 lg 1

järgi aegunud.

59. Samas VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest tulenevat, kui see oleks

hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. TsÜS § 138 lg 2 järgi ei ole lubatud teostada

õigust seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju

tekitamine teisele isikule. Hea usu põhimõtte üks eesmärke on tõkestada õiguse

kuritarvitamist, kusjuures õiguse kuritarvitamine võib mh seisneda vastuolulises

käitumises. Vastuoluline käitumine on see, kui isik teostab õigust, mille alusel saadu peaks

ta teisel alusel tagastama. Vastuoluline käitumine on etteheidetav ja vastuolus hea usu

põhimõttega ka olukorras, kus isikule luuakse usaldusel põhinev ettekujutus õigusest, mida

tal tegelikult ei ole.

60. Hageja ehitas kostja II kinnistule oma rahaliste vahendite arvel hoone, uskudes

nendevahelisse kokkuleppesse, et kostja II võõrandab talle pärast kinnistu osadeks jagamist

4000 m² suuruse kinnistu osa, millele hageja hoone ehitas. Kui hoone ehitamine oli juba

lõppjärgus, võõrandas kostja II kogu kinnistu 08.05.2008 lepinguga kostjale I. Kostja II

vande all antud seletuse kohaselt teavitas ta kinnistu müümisest hagejat enne eelnimetatud

tehingu tegemist (II kd lk 39). See on vastuolus hageja vande all antud seletusega, mille

kohaselt sai ta kinnistu müümisest teada alles 2016.a, kui kostja I esitas talle valduse

vabastamise nõude (II kd lk 39 pöördel, I kd lk 27.06.2016). Ringkonnakohtu hinnangul

on eluliselt usutav hageja seletus, sest puudub mõistlik põhjus, miks ta oleks ehitanud

hoone valmis teadmisega, et ta jääb sellest ilma, sest kostja II ei saa talle lubatud kinnistu

osa enam võõrandada. Kostja II vande all antud seletuse jätab ringkonnakohus eeltoodud

osas tõendina arvestama, kuna see ei ole usutav.

61. Tõendamata on kostja II väited selle kohta, et tema poolt hagejale antud lubadused pidi

kostjate omavahelise kokkuleppe kohaselt täitma kostja I. Kostja I vaidles sellise

kokkuleppe olemasolule vastu.

62. Ringkonnakohtu hinnangul viitab kostja II käitumine, eelkõige hageja eest kinnistu

võõrandamise varjamine, tema soovile saavutada hageja võimalike nõuete aegumine.

Asjaoludest nähtuvalt on kostja II käitunud vastuoluliselt, kui lasi hagejal hoonet ehitada

(ehituse kogukulu oli hagejal ekspertiisiakti järgi 86 841,92 eurot, millele lisandub

käibemaks – II kd lk 197 pöördel) ja võõrandas vahetult enne selle lõplikku valmimist kogu

kinnistu kostjale I, jättes samas hagejale mulje, et ta saab mingil ajal kostja II poolt lubatud

kinnistu osa omanikuks. Ringkonnakohus leiab, et kostja II käitumine oli vastuolus hea usu

põhimõttega ja sellest tulenevalt on seda ka aegumise vastuväitele tuginemine, mistõttu

jätab ringkonnakohus aegumise kohaldamata. Hagi kostja II vastu tuleb rahuldada ja

kostjalt II välja mõista hagetud 74 435,34 eurot koos viivisega VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhivõla täitmiseni. Ringkonnakohtu otsuse

tegemise päeva seisuga on sissenõutavaks muutunud viivise suurus 23 331,21 eurot. Kostja

I osas jääb hagi rahuldamata, sest tema ei ole hageja arvel alusetult rikastunud.

63. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kostja I hagi hageja vastu valduse vabastamiseks. Selle

hagi rahuldamiseks tuleb kohtul kindlaks teha, kas kinnistu on hageja ebaseaduslikus

valduses.

64. Vaidluse all ei ole asjaolu, et hageja ja kostja II sõlmisid 13.03.2006 4000m² suuruse

kinnistu osa üürilepingu tähtajaga 2 aastat (lepingu p 2.1). Samas lepingupunktis leppisid

pooled kokku, et juhul, kui lepingu tähtaja möödumisel ei ole üürileandjast tulenevalt

realiseerunud lepingu peatükis 9 märgitud kavatsused, pikeneb leping kuni peatükis 9

märgitud kavatsuste realiseerumiseni. Juhul, kui peatükis 9 märgitud kavatsused ei

realiseeru üürnikust tulenevalt, ei pikene üürileping automaatselt juhul, kui pooled ei

saavuta teistsugust kokkulepet.

65. Maakohus rahuldas selle hagi AÕS § 80 lg-te 1 ja 2 ning VÕS § 334 lg 1 alusel, leides, et

üürileping ei pikenenud ja lõppes tähtaja möödumisel 13.03.2008, kuna hageja ei ole

tõendanud, et üürilepingu p-des 9.2.-9.4. sätestatud üürilepingu pikenemise eeldused oleks

jäänud täitmata kostjast II tulenevatel põhjustel. Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu.

66. Nagu ringkonnakohus eelnevalt tuvastas, on leping 9.peatüki osas tühine ja sellel lepingu

osal ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega ei saa tühised lepingupunktid 9.2.-9.4.

olla aluseks ka üürilepingu pikenemise hindamisel. Üürilepingu pikenemise küsimuse

lahendamisel tuleb lähtuda seadusest.

67. VÕS § 310 lg 1 järgi, kui pärast üürilepingu tähtaja möödumist jätkab üürnik asja

kasutamist, loetakse, et üürileping on muutunud tähtajatuks, kui üürileandja või üürnik ei

avalda teisele lepingupoolele kahe nädala jooksul teistsugust tahet. Avaldamise tähtaeg

hakkab üürniku jaoks kulgema üürilepingu tähtaja möödumisest, üürileandja jaoks aga

ajast, mil ta sai teada, et üürnik jätkab asja kasutamist. Vaidluse all ei ole asjaolu, et hageja

jätkas pärast 13.03.2008 üüritud kinnistu osa kasutamist ja kostja II teadis seda. Kostja II

ei ole tuginenud asjaolule, rääkimata tõendamisest, et ta avaldas hagejale kahe nädala

jooksul tahet mitte jätkata üürilepingu täitmist. Seega muutus üürileping tähtajatuks. Seda

ei muuda asjaolu, et hageja ei maksnud järgmise aasta eest lepingu p-s 6.1 sätestatud üüri

20 000 krooni. Üüri mittemaksmine iseenesest üürilepingut ei lõpeta. See võib olla VÕS §

316 lg 1 järgi aluseks üürilepingu erakorralisele ülesütlemisele. Kostja II ei ole tuginenud

sellele, et ta oleks hagejale üürilepingu korraliselt või erakorraliselt üles öelnud.

68. VÕS 291 lg 1 sätestab, et kui üürileandja võõrandab kinnisasja pärast kinnisasja üürniku

valdusesse andmist, lähevad üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üle

asja omandajale. Seega on kostja I alates 13.05.2008 hageja suhtes üürileandja. Asjaolu, et

kinnistu müügilepingus üürilepingu üleminekut ei märgitud, ei oma käesoleva asja

lahendamisel tähtsust.

69. Kostja I esitas hagejale 27.06.2016 valduse vabastamise nõude (I kd lk 15). Kostja I väidete

kohaselt sai ta üürilepingu olemasolust teada alles 01.08.2016, mil hageja vastas tema

nõudele ja lisas vastusele üürilepingu koopia (I kd lk 16, 17). Kostja I väidete kohaselt

kostja II teda üürilepingu olemasolust ei teavitanud.

70. Ringkonnakohtu istungil leidis kostja I, et tema 27.06.2016 valduse vabastamise nõuet saab

käsitleda üürilepingu ülesütlemisena (protokoll 01:38:37 ja 01:39:05). Ringkonnakohus

kostjaga I ei nõustu. Kostja I ei saanud 27.06.2016 üles öelda üürilepingut, mille

olemasolust ta sai enda väidete kohaselt teada hiljem, s.o 01.08.2016. Nõudeavaldusest

nähtub, et ta tugineb oletusele, et tegemist on elamu (mitte kinnistu osa) tasuta kasutamise

lepinguga, mille ta ütleb VÕS § 393 lg 3 alusel üles. Tõendamata on asjaolu, et kostja I või

kostja II oleks hagejaga kunagi sellist lepingut sõlminud.

71. Kuna kostja I ei ole kinnistu osa üürilepingut üles öelnud, kehtib see käesoleva ajani ja

hagejal on lepingu alusel õigus üüritud kinnistu osa vallata. Kostja I hagi hageja vastu

valduse vabastamiseks jääb rahuldamata.

72. Kuna ringkonnakohtu otsusega rahuldatakse hagi kostja II vastu, jäävad selle nõude

menetlemise kulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja II kanda ning

kostja I hagi menetlemise kulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad selle hagi rahuldamata

jätmise tõttu kostja I kanda. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kohtuotsuse

resolutsioon muutmata osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja hagi kostja I vastu,

mistõttu jäävad selle nõude menetlemise kulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1

alusel hageja kanda.

73. Maakohus menetlusosaliste menetluskulusid kindlaks ei määranud, mistõttu ei tee seda ka

ringkonnakohus. Seega kohaldub TsMS § 174 lg 4 ja menetluskulude rahalise suuruse

määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

74. Maakohus andis hagejale 06.04.2017 määrusega menetlusabi ja vabastas ta osaliselt, s.o

900 euro ulatuses riigilõivu tasumisest. Ringkonnakohus jätkas 20.09.2019 määrusega

temale menetlusabi andmist ja vabastas ta apellatsioonkaebuse esitamisel samuti osaliselt,

s.o 1350 euro ulatuses riigilõivu tasumisest. Arvestades hagi rahuldamist kostja II osas ja

kostja I hagi rahuldamata jätmist, tuleb TsMS § 190 lg 3 alusel kostjalt II välja mõista

riigituludesse riigilõiv 1575 eurot ja kostjalt I 675 eurot, mille tasumisest oli hageja hagi ja

apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud.

75. Kostjad I ja II esitasid ringkonnakohtule 12.11.2020 protokolli parandamise taotlused.

Taotlustes palusid kostjad kanda protokolli taotluses toodud tekstid. Ringkonnakohus jätab

taotlused rahuldamata.

76. TsMS § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu

olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist.

TsMS § 53 lg-te 2 ja 3 mõtte kohaselt saab esitada taotluse protokolli parandamiseks, kui

tegemist on sisuliste parandustega ja sellest olenevad õiguslikud tagajärjed edasikaebamise

seisukohalt või tõendamise aspektist.

77. Ringkonnakohus leiab, et protokoll sisaldab kohasel määral istungil toimunut ja vastab

seaduse nõuetele. Seadus ei näe ette võimalust täiendada protokolli menetlusosalise

soovitud tekstiga. Protokolli parandamise taotlused lisatakse protokolli juurde.

78. Hageja esitas 17.11.2020 ringkonnakohtule uued tõendid – kostja I poolt hageja vastu

esitatud hagiavaldus koos lisadega (tsiviilasi nr 2-20-15499). Asja arutamine lõppes

ringkonnakohtu 03.11.2020 istungil, tõendid on esitatud seega hilinenult ja ringkonnakohus

neid asja juurde ei võta.

(allkirjastatud digitaalselt)

Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav